Liidetud kohtuasjad T‑530/22–T‑533/22
Magistrats européens pour la démocratie et les libertés (Medel)
International Association of Judges
Association of European Administrative Judges
Stichting Rechters voor Rechters
versus
Euroopa Liidu Nõukogu
Üldkohtu (suurkoda) 4. juuni 2024. aasta määrus
Tühistamishagi – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/241 – Nõukogu 17. juuni 2022. aasta rakendusotsus Poola taaste‑ ja vastupidavuskavale antud hinnangu heakskiitmise kohta – Otsese puutumuse puudumine – Vastuvõetamatus
1. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Ühenduse esitatud hagi – Vastuvõetavus – Kriteeriumid
(ELTL artikli 263 neljas lõik)
(vt punkt 40)
2. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Oma liikmete huve kaitsva ja neid esindava kutseühingu hagi – Otsene puutumus – Kriteeriumid – Oma liikmete huve esindavad ühingud, kes ise võivad hagi esitada – Otsese seose puudumine vaidlustatud akti ja selle tagajärgede vahel õigussubjektidele, keda esindavad hagejaks olevad ühingud – Vastuvõetamatus
(ELTL artikli 263 neljas lõik)
(vt punktid 62–89, 93 ja 109)
3. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Otsene puutumus – Kriteeriumid – Võimalus seada kahtluse alla vastuvõetavuse tingimused, tuginedes õigusele tõhusale kohtulikule kaitsele – Puudumine – Võimalus leevendada vastuvõetavuse tingimusi, et kõrvaldada võimalikult kiiresti õigusriigi kriisiga seotud liikmesriigi kohustuste rikkumised – Puudumine
(ELL artikkel 2 ja artikli 19 lõike 1 teine lõik; ELTL artikli 263 neljas lõik ja artikkel 266; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47)
(vt punktid 113–115, 117 ja 118)
Kokkuvõte
Üldkohus (suurkoda) jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata hagid, mille neli kohtunike ühendust(1) esitasid nõudega tühistada nõukogu rakendusotsus Poola Vabariigi taaste‑ ja vastupidavuskavale antud hinnangu heakskiitmise kohta(2).
Hagejad on rahvusvahelisel tasandil kohtunikke esindavad ühendused, mille liikmeteks on üldjuhul riigisisesed kutseühingud, sealhulgas Poola kohtunike ühingud.
Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu võtsid 12. veebruaril 2021 vastu määruse 2021/241, millega luuakse taaste‑ ja vastupidavusrahastu (edaspidi „rahastu“)(3). Rahastust võib anda liikmesriikidele vahendeid rahalise toetusena, mis koosneb tagastamatust rahalisest toetusest või on antud laenuna.
Vaidlustatud otsusega kiitis nõukogu heaks hinnangu Poola Vabariigi taaste‑ ja vastupidavuskavale ning täpsustas otsuse lisas, millised eesmärgid ja sihid see liikmesriik peab saavutama, et vaidlustatud otsusega talle eraldatud rahaline toetus välja makstaks. Lisa 1. osa käsitleb muu hulgas Poola kohtusüsteemi reformiga seotud meetmeid, mida on täpsustatud eesmärkides F1G, F2G ja F3G(4). Hagejad vaidlustasid vaidlustatud otsuse, kuna need eesmärgid ei ole liidu õigusega kooskõlas.
Üldkohus nõustus oma määruses vastuvõetamatuse vastuväitega, mille esitas nõukogu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel, ja jättis seega hagejate hagid rahuldamata.
Üldkohtu hinnang
Alustuseks märkis Üldkohus, et kuna vaidlustatud otsus on adresseeritud Poola Vabariigile, tuleb hagide vastuvõetavust analüüsida lähtuvalt ELTL artikli 263 neljanda lõigu teisest ja kolmandast lauseosast, mille puhul on nõutav otsese puutumuse tingimus(5).
Üldkohus analüüsis kõigepealt hagejate enda nimel esitatud hagide vastuvõetavust.
Sellega seoses tõdes Üldkohus, et ükski rahastut käsitlev õigusnorm ei anna neile sellist menetluslikku võimalust. Samuti ei anna asjaolu, et nad on kohtute sõltumatuse küsimuses liidu institutsioonide korrapärased suhtluspartnerid, alust nende õigusele hagi esitada.
Seejärel analüüsis Üldkohus nende hagide vastuvõetavust, mille hagejad on esitanud oma liikmete nimel, kelle huve nad kaitsevad.
Sellega seoses eristavad hagejad kolme kohtunike rühma, nimelt Poola kohtunikud, keda distsiplinaarkolleegiumi otsused puudutavad ning keda F2G ja F3G eesmärkides kavandatud uuesti läbivaatamise menetlus otseselt puudutab, kõik Poola kohtunikud, keda see uuesti läbivaatamise menetlus ja F1G eesmärk otseselt puudutavad, ning kõik teised Euroopa kohtunikud, keda need eesmärgid samuti otseselt puudutavad.
Mis puudutab esimesse rühma kuuluvaid kohtunikke, siis analüüsis Üldkohus esimesena vaidlustatud otsuse olemust, võttes arvesse selle sisu ja konteksti.
Ta tõdes, et vaidlustatud otsus seab rahalise toetuse maksmise sõltuvusse tingimuste täitmisest, nimelt Euroopa Komisjoni hinnangu ja nõukogu heakskiidu saanud taaste‑ ja vastupidavuskavade elluviimisest, sealhulgas eesmärkide ja sihtide saavutamisest, mis on reformi elluviimise edusammude mõõtmise vahend. Arvestades, et F1G, F2G ja F3G eesmärgid on eelarvelised tingimused, kuna nende täitmine on rahastust vahendite väljamaksmise tingimus, kajastavad need eesmärgid seost ühelt poolt õigusriigi väärtuste austamise ning teiselt poolt usaldusväärse finantsjuhtimise ja liidu finantshuvide kaitse põhimõtetest lähtuva liidu eelarve nõuetekohase täitmise vahel.
Nende eesmärkide kehtestamisel ei üritanud nõukogu siiski asendada õigusriigi väärtusi või tõhusat kohtulikku kaitset käsitlevaid õigusnorme, nagu neid on selgitatud Euroopa Kohtu praktikas. Siit järeldub, et neid kehtestades ei kavatsenud nõukogu lubada Poola Vabariigil jätta täitmata Euroopa Liidu Kohtu otsused, millega see kohus on tuvastanud, et see liikmesriik ei ole järginud õigusriigi väärtusi või tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet.
Nendest hinnangutest lähtudes analüüsis Üldkohus teisena seda, kas vaidlustatud otsus puudutab esimese rühma kohtunikke otseselt, pidades silmas F2G eesmärki. Ta tõi esile, et selleks, et vaidlustatud otsus puudutaks kohtunikke, kelle suhtes on tehtud distsiplinaarkolleegiumi otsused, otseselt, peab otsuse ja sellega neile kohtunikele tekitatavate tagajärgede vahel olema otsene seos.
Selles osas piirdub F2G eesmärk sellise tingimuse seadmisega, mille Poola Vabariik peab rahastuse saamiseks täitma. Vaidlustatud otsuse tagajärjel ei ole kohtunikele, keda distsiplinaarkolleegiumi otsused puudutavad, seatud selles ette nähtud tingimusi ega ole muudetud nende suhtes vahetult kohaldatavaks konkreetset õigusnormi. Seega ei ole F2G eesmärki ette nähes kehtestatud lõplikult konkreetseid kohustusi Poola Vabariigi suhetes kohtunikega, keda distsiplinaarkolleegiumi otsused puudutavad, ja otsene seos puudub.
Järelikult, isegi pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist reguleerisid nende kohtunike olukorda, keda distsiplinaarkolleegiumi otsused puudutavad, sellele olukorrale kohaldatavad Poola õiguse asjakohased sätted ning liidu õigusnormid ja Euroopa Kohtu otsused, ilma et selles otsuses täpsustatud F2G eesmärgi toimel nende kohtunike õiguslik olukord otseselt muutuks ELTL artikli 263 neljandas lõigus nõutavas tähenduses.
Teise rühma kohtunike kohta tõdes Üldkohus, et hagejad ei ole tõendanud, et kõigi Poola kohtunike olukorra ja F1G eesmärgi vahel on piisavalt vahetu seos. Seoses kolmanda rühma kohtunikega lükkas Üldkohus tagasi ka hagejate argumendi, et F1G, F2G ja F3G eesmärgid puudutavad otseselt kõiki teisi Euroopa kohtunikke.
Seega, kuna kohtunikel, kelle huve hagejad kaitsevad, ei ole endil õigust hagi esitada, ei vasta ka hagejad tingimustele, mis peavad olema täidetud, et nende hagid oleksid vastuvõetavad.
Lõpuks lükkas Üldkohus tagasi hagejate argumendi, et vastuvõetavuse tingimusi tuleks leevendada. Nimelt oleks leevendamine vastuolus nii ELTL artikli 263 neljanda lõiguga kui ka Euroopa Kohtu praktikaga. Hagejate väidetav süsteemsete puuduste esinemine Poola kohtusüsteemis ei saa mingil juhul põhjendada seda, et Üldkohus kaldub kõrvale otsese puutumuse tingimusest, mida kohaldatakse füüsiliste või juriidiliste isikute esitatud hagidele.
Üldkohus rõhutas, et see järeldus ei piira Poola Vabariigi kohustust, mis tuleneb ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust ja ELTL artiklist 266, kõrvaldada võimalikult kiiresti Euroopa Kohtu tuvastatud rikkumised seoses õigusriigi kriisiga. Samuti ei mõjuta see otsus liikmesriikide ja liidu institutsioonide võimalust esitada hagi liidu institutsioonide, organite ja asutuste mis tahes normide peale, mille eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi, ega ka komisjoni tegevust, mille eesmärk on aidata tagada õigusriigi valdkonna liidu õigusnormidest tulenevate nõuete järgimine.