KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 7. mail 2015(1)
Kohtuasi C‑218/14
Kuldip Singh,
Denzel Njume,
Khaled Aly
versus
Minister for Justice and Equality
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court of Ireland (Iirimaa))
Direktiiv 2004/38/EÜ – Artikli 7 lõike 1 punkt b, artikkel 12 ja artikli 13 lõige 2 – Liidu kodaniku ja kolmanda riigi kodaniku abielu – Liidu kodaniku lahkumine ja sellele järgnev abielulahutus – Kolmanda riigi kodaniku vastuvõtvas liikmesriigis elamise õiguse säilitamine
I. Sissejuhatus
1. Käesoleva eelotsusetaotluse keskmes on küsimus, kas kolmanda riigi kodanik, kes elas liidu kodaniku abikaasana temaga liidu liikmesriigis, mille kodakondsust liidu kodanikul ei ole, võib sellesse riiki jääda isegi siis, kui liidu kodanik on sealt alaliselt lahkunud ja lasknud end pärast lahkumist oma abikaasast lahutada.
2. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb tõlgendada direktiivi 2004/38/EÜ(2), mis reguleerib kahes eraldi sättes elamisõiguse säilitamist lahkumise või abielulahutuse korral. Kuidas neid sätteid kohaldada põhikohtuasjades kujunenud asjaoludel, seda ei ole Euroopa Kohus oma praktikas veel selgitanud.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
3. Direktiivi 2004/38 artikkel 7 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kõikidel liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, kui:
a) nad tegutsevad vastuvõtvas liikmesriigis töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjatena või
b) neil on enda ja oma pere jaoks piisavalt vahendeid, et mitte koormata oma elamisperioodi ajal vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi […]
2. Lõikes 1 ette nähtud elamisõigus laieneb ka pereliikmetele, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, kuid kes on liidu kodanikuga vastuvõtvas liikmesriigis kaasas või ühinevad temaga, kui kõnealune liidu kodanik vastab lõike 1 punktides a, b või c nimetatud tingimustele.
[…]”.
4. Direktiivi 2004/38 artikkel 12 reguleerib pereliikmete elamisõiguse säilitamist liidu kodaniku surma või lahkumise korral ja sätestab:
„1. Ilma et see piiraks teise lõigu [kohaste täiendavate tingimuste] kohaldamist, ei mõjuta liidu kodaniku surm või lahkumine vastuvõtvast liikmesriigist tema pereliikmete elamisõigust, kes ei ole liikmesriigi kodanikud.
[…]
2. Ilma et see piiraks teise lõigu [kohaste täiendavate tingimuste] kohaldamist, ei kaota liidu kodaniku surma korral elamisõigust tema pereliikmed, kes ei ole liikmesriigi kodanikud ja kes on elanud pereliikmetena vastuvõtvas liikmesriigis vähemalt ühe aasta enne liidu kodaniku surma.
[…]
3. Liidu kodaniku vastuvõtvast liikmesriigist lahkumise või surma tõttu ei kaota sõltumata kodakondsusest kuni õpingute lõpuni elamisõigust tema lapsed või vanem, kes lapsi tegelikult hooldab, kui lapsed elavad vastuvõtvas liikmesriigis ja on kantud õppimise eesmärgil õppeasutuse nimekirja.”
5. Liidu kodaniku abielulahutuse korral tuleb tema pereliikmete elamisõigus direktiivi 2004/38 põhjenduse 15 kohaselt säilitada, väärtustades pereelu ja inimväärikust.
6. Direktiivi 2004/38 artikli 13 lõige 2 näeb selle kohta ette:
„Ilma et see piiraks teise lõigu [kohaste täiendavate tingimuste] kohaldamist, ei kaota liidu kodaniku pereliikmed, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, abielulahutuse […] korral nii kaua kui vaja elamisõigust, kui:
a) enne abielulahutuse […] menetluse […] algatamist on abielu […] kestnud vähemalt kolm aastat, sealhulgas üks aasta vastuvõtvas liikmesriigis, või
[…]
d) […] abikaasal […], kes ei ole liikmesriigi kodanik, [on] õigus alaealise lapsega suhelda, kui kohus on otsustanud, et suhtlemine peab toimuma vastuvõtvas liikmesriigis.
[…]
Need pereliikmed säilitavad oma elamisõiguse üksnes isiklikel alustel.”
B. Siseriiklik õigus
7. Iiri õigus sisaldab sätteid, millega võetakse direktiiv üle ja mis vastavad direktiivi eespool nimetatud sätetele.
III. Põhikohtuasjade asjaolud ja eelotsuse küsimused
8. K. Singh, D. Njume ja K. Aly on kolmandate riikide kodanikud, kes abiellusid 2005. või 2007. aastal Iirimaal liidu kodanikega, kes ise ei ole Iiri kodanikud, kuid kellel oli õigus Iirimaal vabalt liikuda ja elada. Kolmandate riikide kodanikele kui liidu kodanikega kaasas olevatele pereliikmetele anti õigus Iirimaal elada. Abielupaaride elatusvahendid koosnesid järgnevatel aastatel vähemalt teatud aja ka kolmandate riikide kodanikest abikaasade sissetulekust.
9. Pärast seda, kui abikaasad olid elanud vähemalt neli aastat Iirimaal, abielud lagunesid. Kõigi kolme juhtumi puhul lahkusid liidu kodanikud Iirimaalt abikaasata ja taotlesid seejärel abielulahutust vastavalt Lätis, Ühendkuningriigis või Leedus. Nüüdseks on abielud lahutatud.
10. K. Singh, D. Njume ja K. Aly tuginevad direktiivi 2004/38 artiklile 13, et jätkata elamist Iirimaal, mida Iiri ametiasutused neile siiski keelavad. Nende õigus riigis elada oli seotud nende abikaasadega ja see lõppes abikaasade lahkumisega Iirimaalt.
11. Kohtuasju menetleval High Court of Ireland’il on sellega seoses kahtlusi direktiivi tõlgendamise suhtes ja ta esitab Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas kolmanda riigi kodaniku elamisõigus vastuvõtvas liikmesriigis säilitatakse juhul, kui liidu kodaniku ja kolmanda riigi kodaniku abielu lõpeb lahutusega, mis on saadud pärast seda, kui liidu kodanik on lahkunud vastuvõtvast liikmesriigist, kus liidu kodanik teostas liidu õigusest tulenevaid õigusi, ja kohaldatavad on kui nõukogu direktiivi 2004/38 artikkel 7 ja artikli 13 lõike 2 punkt a? Kui vastus on eitav, kas kolmanda riigi kodanikul on elamisõigus vastuvõtvas liikmesriigis pärast liidu kodaniku lahkumist vastuvõtvast liikmesriigist ja enne lahutust?
2. Kas sama direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti b nõuded on täidetud juhul, kui liidu kodanikust abikaasa väitel on tal direktiivi artikli 8 lõike 4 tähenduses piisavalt vahendeid, mis põhinevad osaliselt tema kolmanda riigi kodanikust abikaasa vahenditel?
3. Kui vastus teisele küsimusele on eitav, kas sellistel isikutel nagu kaebuse esitajad on liidu õigusest tulenevaid (muid kui direktiivil põhinevaid) õigusi töötada vastuvõtvas liikmesriigis, et hankida „piisavaid vahendeid” direktiivi artikli 7 tähenduses või nende vahendite hankimisele kaasa aidata?”
IV. Õiguslik hinnang
A. Esimene eelotsuse küsimus
12. Esimene eelotsuse küsimus koosneb kahest osast, millest teine on esitatud vaid juhuks, kui esimesele osale vastatakse eitavalt.
13. Esimese eelotsuse küsimuse esimese osaga soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas kolmanda riigi kodanik kaotab vastuvõtvas liikmesriigis elamise õiguse, kui temaga abielus olev liidu kodanik, kellel ei ole selle liikmesriigi kodakondsust, sellest liikmesriigist lahkub, isegi kui abielu on lahkumise hetkeks kestnud vähemalt kolm aastat, sealhulgas vähemalt üks aasta vastuvõtvas liikmesriigis, ja abielu pärast abikaasa lahkumist mõnes teises liikmesriigis lahutatakse.
14. Küsimusele vastamine sõltub sellest, kas lahutatud abikaasade elamisõiguse säilitamist hinnatakse niisugustes olukordades, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ka direktiivi 2004/38 artikli 12 alusel või on asjakohane üksnes selle direktiivi artikkel 13.
1. Pereliikmete elamisõiguse säilitamine vastavalt direktiivi 2004/38 artiklile 12
15. Direktiivi 2004/38 artikkel 12 reguleerib muu hulgas pereliikme elamisõiguse säilitamist juhul, kui liidu kodanik, kellest tuleneb tema õigus vastuvõtvas liikmesriigis elada, riigist lahkub. Nimetatud säte teeb seejuures vahet, kas kõnealune pereliige, kes jääb vastuvõtvasse liikmesriiki, on liidu kodanik või mitte.
16. Pereliikmed, kes on ise liidu kodanikud, säilitavad direktiivi 2004/38 artikli 12 lõike 1 kohaselt pärast liidu kodaniku lahkumist riigist oma elamisõiguse ja võivad saada alalise elamisõiguse, kui nad ei koorma vastuvõtva riigi sotsiaalabisüsteemi direktiivi artikli 7 tähenduses.
17. Teisiti on asi kolmandate riikide kodanikest pereliikmete puhul, kelle elamisõigus säilitatakse liidu kodaniku lahkumise korral vaid direktiivi 2004/38 artikli 12 lõike 3 rangetel tingimustel. Selle sätte kohaselt säilitab teine vanem, kes jääb riigist lahkunud liidu kodaniku lastega vastuvõtvasse liikmesriiki, selles riigis elamise õiguse seni, kuni nende ühised lapsed on lõpetanud õpingud selle riigi haridusasutuses, tingimusel et ta lapsi tegelikult hooldab.
18. Direktiivi 2004/38 artikli 12 põhjal tuleb seega järeldada, et liidu kodaniku lahkumise korral kaotavad kolmandate riikide kodanikest pereliikmed õiguse elada vastuvõtvas liikmesriigis, välja arvatud artikli 12 lõikes 3 sätestatud erijuhul.(3)
19. Ka kohtuistungil esitatud järelepärimise põhjal ei saa eeldada, et direktiivi 2004/38 artikli 12 lõige 3 võiks olla põhikohtuasjades asjakohane. Põhikohtuasjades kõne all olevad kolmandate riikide kodanikest abikaasad kaotasid vastuvõtvas liikmesriigis elamise õiguse seega juba oma liidu kodanikest abikaasade lahkumisel, enne kui liidu kodanikud üldse väljaspool Iirimaad abielulahutust taotlesid.
20. Teistsugusele järeldusele võib aga jõuda siis, kui lahutatud kolmandate riikide kodanike juhtumit hinnata üksnes direktiivi 2004/38 artikli 13 alusel.
2. Elamisõiguse säilitamine abielulahutuse korral vastavalt direktiivi 2004/38 artiklile 13
21. Ka direktiivi 2004/38 artikkel 13 teeb vahet, kas kõnealused pereliikmed on liidu kodanikud või mitte.
22. Eelotsusetaotluse esitanud kohus käsitleb käesolevas asjas huvipakkuva kolmandate riikide kodanike juhtumi puhul ainult direktiivi 2004/38 artikli 13 lõike 2 punkti a, mis annab elamisõiguse pärast kolme aastast abielu, ega esita küsimust viidatud artikli lõike 2 punkti d kohta, mis annab teatavatel tingimustel elamisõiguse lastega suhtlemise tagamiseks.
23. Viimati nimetatud sätte üksikasjalikuks analüüsimiseks puudub ka vajadus. K. Singhi esindaja selgitused viitavad küll sellele, et vanemad on kokku leppinud, et isa kasutab oma õigust nende ühise lapsega suhelda Iirimaal, kuigi asjakohasest eelotsusetaotlusest ei nähtu, et „kohus [oleks] otsustanud, et suhtlemine peab toimuma vastuvõtvas liikmesriigis [st Iirimaal]”. Kirjeldatud asjaolude kohaselt ei ole seega mingit vajadust uurida lähemalt direktiivi 2004/38 artikli 13 lõike 2 punkti d, küll aga küsimust, kas elamisõiguse säilitamine on põhjendatud direktiivi 2004/38 artikli 13 lõike 2 punkti a alusel.
24. Viidatud sätte kohaselt ei kaota kolmanda riigi kodanik abielulahutuse korral elamisõigust, kui abielu on enne abielulahutuse menetluse algatamist kestnud vähemalt kolm aastat, sealhulgas vähemalt üks aasta vastuvõtvas liikmesriigis.
25. Kuna need tingimused on põhikohtuasjade kolme kaebaja puhul täidetud, saavad nad direktiivi 2004/38 artikli 13 eraldi kohaldamise korral tugineda oma elamisõiguse säilitamisele. Direktiivi 2004/38 artikli 13 sõnastuse kohaselt ei pea liidu kodanik ja tema abikaasa nimelt kuni abielulahutuse menetluse lõpuni elama vastuvõtvas liikmesriigis ning abielulahutuse menetlus ei pea toimuma ja lõppema selles riigis.
3. Direktiivi 2014/38 artiklite 12 ja 13 koostoime arvestamine
26. Kui aga direktiivi 2004/38 artikleid 12 ja 13 ei arvestata eraldi, vaid koostoimes, ei anna direktiivi artikli 13 rangelt sõnasõnaline tõlgendamine alust eeldada lahutatud kolmanda riigi kodaniku elamisõiguse säilitamist.
27. Nimelt oleks vastuvõtvasse liikmesriiki jäänud abikaasa elamisõigus lõppenud juba liidu kodaniku lahkumisel ning seda ei saaks taastada ka hilisem abielulahutuse taotlus, kuna direktiivi 2004/38 artiklis 13 on juttu elamisõiguse „säilitamisest”, mitte juba lõppenud elamisõiguse taastamisest.
28. Seega saavad põhikohtuasjade kaebajad vastuvõtvas riigis elamise õiguse säilitada vaid juhul, kui süstemaatilistest või teleoloogilistest kaalutlustest tuleneb, et nende elamisõiguse säilitamist tuleb kokkuvõttes hinnata vaid direktiivi 2004/38 artikli 13 alusel.
29. Direktiivi 2004/38 artikli 13 lõike 2 punktiga a soovis liidu seadusandja ilmselt kaitsta kolmanda riigi kodanikust abikaasade huvisid vastuvõtvas liikmesriigis. Kui neid ähvardab abielulahutuse korral elamisõiguse kaotus, võib see olla oluliseks motiiviks jätta abielu isegi lagunemise korral lahutamata. Kui abielu on kestnud kolm aastat, sealhulgas üks aasta vastuvõtvas liikmesriigis, ei pea kolmanda riigi kodanik liidu seadusandja tahte kohaselt kartma, et ta satub abielulahutuse korral elamisõiguse poolest ebasoodsamasse olukorda.
30. Seadusandja kavatsuste kohaselt ei ole pärast abikaasa lahkumist vastuvõtvast liikmesriigist aga enam sellist vajadust kolmanda riigi kodanikku kaitsta, sest kolmanda riigi kodanik kaotab vastuvõtvas liikmesriigis elamise õiguse juba liidu kodaniku lahkumisel.
31. Seda toetavad järgmised kaalutlused.
32. Esiteks järeldub õigusnormide ülesehitusest, et direktiivi 2004/38 artiklit 13 saab kohaldada põhimõtteliselt ainult juhul, kui mõlemad abikaasad elavad kuni abielulahutuseni vastuvõtvas liikmesriigis.
33. Nimelt sätestab direktiivi 2004/38 artikkel 12 ammendavalt, millistel tingimustel võivad pereliikmed säilitada elamisõiguse liidu kodaniku surma või lahkumise korral. Abielulahutuse probleemistikku ei maini seadusandja aga artiklis 12 kordagi, vaid pühendab sellele artikli 13 näol eraldi sätte. Võib arvata, et kui abielulahutusega seotud kaalutlused oleksid nõudnud lisaks lahkumise teistsugust käsitlemist, oleks liidu seadusandja seda ka sõnaselgelt täpsustanud.
34. Kuna ta seda ei teinud, tuleb eeldada, et kolmanda riigi kodaniku elamisõigus on direktiivi 2004/38 artikli 12 kohaselt üldjuhul juba lõppenud, kui liidu kodanik taotleb abielulahutust alles pärast oma lahkumist. Elamisõiguse säilitamine artikli 13 kohaselt ei ole hilisema abielulahutuse taotluse korral juba mõisteliselt võimalik.
35. Vaid direktiivi 2004/38 artikli 12 lõike 3 puhul tuleb artiklite 12 ja 13 samaaegne kohaldamine üldse kõne alla, ja nimelt nii, et mahajäänud vanema hooldusõigusest tulenev elamisõigus muutub tagantjärele – pärast abielulahutust – tingimatuks õiguseks. Seda erijuhtumit ei ole siiski vaja käsitleda, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud asjaolud sellele ei viita.
36. Teiseks toetavad õiguskindlusest lähtuvad kaalutlused seda, et mahajäänud kolmanda riigi kodaniku elamisõigus lõpeb põhikohtuasja asjaoludel liidu kodaniku lahkumisega.
37. Seda seetõttu, et lahkumise ajal ei ole sageli veel üldse võimalik ette näha, kas abielu hiljem lahutatakse. Kui lähtuda sellest, et direktiivi 2004/38 artikkel 13 on kohaldatav ka pärast liidu kodaniku lahkumist toimuva abielulahutuse korral, peab mahajäänud pereliikme elamisõigus siiski esmalt lahkumisest tingituna lõppema ja seejärel – pärast abielulahutuse taotluse esitamist – tagasiulatuvalt taastuma. Direktiivis ei leidu sellisele elamisõiguse seisukohast ebaselgele olukorrale siiski ühtegi viidet. Vastupidi, kas elamisõigus on olemas või mitte, peab kõigi asjaosaliste huvides olema alati selgelt arusaadav.
38. Kolmandaks ei tulene ka direktiivi kasuliku mõjuga seotud kaalutlustest veenvaid argumente selle kohta, et direktiivi 2004/38 artikli 13 lõike 2 punkt a peaks olema pärast liidu kodaniku lahkumist ja sellele järgnevat abielulahutuse menetluse algatamist kolmanda riigi kodaniku elamisõiguse suhtes asjakohane.
39. Direktiivi 2004/38 artiklile 13 jääb nimelt märkimisväärne kohaldamisala ka siis, kui välistada juhtumid, mil liidu kodanik on enne abielulahutust vastuvõtvast liikmesriigist lahkunud.
40. Ei saa eitada, et võib tekkida ebavõrdsus, kui ühel juhul esitatakse abielulahutuse taotlus vastuvõtvas liikmesriigis, teisel juhul aga alles pärast sellest lahkumist, sest sama kaua kestnud abielu korral esimesel juhul, kui liidu kodanik ei lahku, kolmanda riigi kodaniku elamisõigus säilib, teisel juhul aga mitte.
41. Selle probleemistiku on siiski loonud direktiivi ülesehitus ja seadusandja on seda ilmselt aktsepteerinud. Direktiivist 2004/38 ei nähtu, et kolmanda riigi kodanikul peaks pärast kolm aastat kestnud abielu olema elamisõigus vastuvõtvas liikmesriigis ka liidu kodaniku lahkumise ja sellele järgneva abielulahutuse korral. Seadusandja oleks väga kergesti saanud sellise lihtsa ja läbipaistva sätte direktiivi lisada. Ent ta ei teinud seda, vaid lõi selle asemel artiklite 12 ja 13 keeruka ja läbipõimunud süsteemi, mida õiguse kohaldaja ei või õigluse kaalutlustest lähtudes järgimata jätta.
42. Lisaks tuleb märkida, et liidu kodanik võib pahatahtliku lahkumisega vastuvõtvast liikmesriigist jätta oma abikaasa artiklis 13 sätestatud elamisõiguseta, kuid esiteks ei viita põhikohtuasjades miski sellisele kavatsusele ja teiseks ei oleks kolmanda riigi kodanik sellise sammu ees täiesti kaitsetu – ta võiks liidu kodanikuga kaasa minna või lagunenud abielu korral vastuvõtvas liikmesriigis ise õigel ajal abielulahutuse taotluse esitada.
43. Kui ta seda ei tee, satub ta lõpuks samasugusesse olukorda nagu Y. Iida(4), kelle puhul Euroopa Kohus leidis, et pärast tema abikaasa lahkumist – hoolimata abielu püsimisest – ei ole tal elamisõigust esmase ega teisese õiguse alusel. Direktiiv 2004/38 ei olnud Y. Iida suhtes küll kohaldatav, kuna Y. Iida elas oma abikaasa kodumaal, mitte mõnes teises liikmesriigis. Sellegipoolest võib kohtuotsusest Iida järeldada, et liidu õiguses sätestatud elamisõigus, mis on kolmanda riigi kodanikel liidu kodanikest pereliikmetest tulenevalt, ei laiene üldjuhul liikmesriikidele, milles liidu kodanik ei ela.
44. Nii on asi ka käesoleval juhul, mil kolmanda riigi kodaniku elamisõigus lõppes direktiivi 2004/38 kohaselt liidu kodaniku lahkumisel, enne kui direktiivi artikli 13 kohaldamisala abielulahutuse menetluse algatamisega üldse avanes.
45. Ka esmasest õigusest – eelkõige põhiõiguste harta artiklist 7 ja perekonnaelu austamise õigusest – tulenevad kaalutlused ei vii teistsuguse järelduseni.
46. Esiteks ei ole kolmanda riigi kodaniku iseseisva vastuvõtvas liikmesriigis elamise õiguse põhjendamine harta artikliga 7 niisuguste juhtumite puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjades, asjakohane juba seetõttu, et see õigus ei tuleks kasuks tema ja liidu kodaniku perekonnaelu püsimisele, vaid oleks pigem seotud nimetatud perekonnaelu lõppemisele järgneva eluetapiga.
47. Teiseks ei lähe põhiõigustega tagatud abielu ja perekonna kaitse nii kaugele, et abikaasa võiks täiesti vabalt valida, millises riigis ta soovib elada.(5) Kui aga perekond elab teatavas riigis seaduslikult, võib elamisõiguse äravõtmine kujutada endast sekkumist.(6) Sellest tuleb siiski eristada olukorda, kus perekonna kooselu ei lõpe riigi sekkumise, vaid – nagu põhikohtuasjades – lahkuva pereliikme vaba valiku tagajärjel. Liidu seadusandjal on kaalutlusõigus reguleerida õigusaktis, mille eesmärk on eelkõige soodustada liidu kodanike vaba liikumist ja sätestada nende perekonnaeluga seotud meetmed, kolmanda riigi kodanikust abikaasa elamisõigust lahkumisjuhtumite puhul nii, et kolmanda riigi kodanik peab minema liidu kodanikuga kaasa riiki, kus liidu kodanik kavatseb veeta oma edasise elu.
48. Direktiivi 2004/38 ülesehituses on siiski veel üks vastuolu. Nimelt võib kolmanda riigi kodanikust abikaasa pärast liidu kodaniku lahkumist – kui ta ei lähe liidu kodanikuga kaasa näiteks ametialastel põhjustel ega hoolitse ka ühise lapse eest – kaotada senises vastuvõtvas liikmesriigis elamise õiguse isegi hoolimata abielu püsimisest(7), seevastu kui õigel ajal lahutatud lagunenud abielu korral võib vastuvõtvas liikmesriigis elamise õigus kolmanda riigi kodanikule direktiivi 2004/38 artikli 13 kohaselt alles jääda.(8)
49. See võib endast kujutada sekkumist perekonna kaitsesse koostoimes asjaomase liidu kodaniku vaba liikumisega. Seda seetõttu, et – eelkõige piiriäärsetel aladel – ei ole välistatud, et perekond korraldab oma elu nii, et abikaasad elavad ja töötavad eri liikmesriikides. Käesolevas menetluses ei ole siiski vaja seda kahtlust direktiivi artiklite 12 ja 13 sätete kooskõla suhtes lähemalt analüüsida. Põhiõiguste harta artiklit 7 silmas pidades võib see nimelt viia äärmisel juhul selleni, et säilitatakse endiselt abielus oleva kolmanda riigi kodaniku elamisõigus. Käesoleval juhul on aga abielud lahutatud.
50. Seega kuna direktiivi 2004/38 sätted ei tekita käesoleval juhul ka tõsiseid põhiõigustega seotud vastuväiteid, tuleb esimese eelotsuse küsimuse esimesele osale vastata nii, et kolmanda riigi kodanik kaotab vastuvõtvas liikmesriigis elamise õiguse, kui temaga abielus olev liidu kodanik, kellel ei ole selle liikmesriigi kodakondsust, sellest liikmesriigist lahkub, isegi kui abielu on lahkumise hetkeks kestnud vähemalt kolm aastat, sealhulgas vähemalt üks aasta vastuvõtvas liikmesriigis, ning kui abielu pärast abikaasa lahkumist mõnes teises liikmesriigis lahutatakse.
51. Vastus esimese eelotsuse küsimuse teisele osale, millega eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas kolmanda riigi kodanik võib vastuvõtvasse liikmesriiki jääda vähemalt abielulahutuse menetluse lõpuni, tuleneb samuti direktiivi 2004/38 artiklist 12, mis annab üksnes viidatud artikli lõikes 3 sätestatud (ja käesoleval juhul täitmata) tingimustel kolmanda riigi kodanikule õiguse jääda pärast liidu kodaniku lahkumist elama vastuvõtvasse liikmesriiki: kui kolmanda riigi kodaniku elamisõigus on pärast liidu kodaniku lahkumist lõppenud, ei saa see direktiivi vastavate sätete puudumise tõttu ka taastuda ja säilida seni, kuni mõnes teises liikmesriigis algatatud abielulahutus on jõustunud.
B. Teine eelotsuse küsimus
52. Teise eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas hindamisel, kas liidu kodanikul on piisavalt vahendeid direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti b ja artikli 8 lõike 4 tähenduses, tuleb arvesse võtta ka kolmanda riigi kodanikust abikaasa vahendeid.
53. Sellele küsimusele saab väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt vastata jaatavalt, sest vahendite päritolu ei ole oluline, kui need on saadud seaduslikult.(9)
54. Kolmandale eelotsuse küsimusele ei ole seega vaja vastata.
V. Ettepanek
55. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt.
Kolmanda riigi kodanik kaotab vastavalt direktiivile 2004/38, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, vastuvõtvas liikmesriigis elamise õiguse, kui temaga abielus olev liidu kodanik, kellel ei ole selle liikmesriigi kodakondsust, sellest liikmesriigist lahkub, isegi kui abielu on lahkumise hetkeks kestnud vähemalt kolm aastat, sealhulgas vähemalt üks aasta vastuvõtvas liikmesriigis, ning kui abielu pärast abikaasa lahkumist mõnes teises liikmesriigis lahutatakse. Samuti ei anna direktiiv 2004/38 kolmanda riigi kodanikule õigust elada pärast liidu kodaniku lahkumist vastuvõtvas liikmesriigis seni, kuni abielulahutus on jõustunud.
Hindamisel, kas liidu kodanikul on piisavalt vahendeid direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punkti b ja artikli 8 lõike 4 tähenduses, tuleb arvesse võtta ka tema kolmanda riigi kodanikust abikaasa vahendeid, kui need on saadud seaduslikult.