Kohtuasi C‑157/21
Poola Vabariik
versus
Euroopa Parlament
ja
Euroopa Liidu Nõukogu
Euroopa Kohtu (täiskogu) 16. veebruari 2022. aasta otsus
Tühistamishagi – Määrus (EL, Euratom) 2020/2092 – Üldine tingimuslikkuse kord Euroopa Liidu eelarve kaitsmiseks – Liidu eelarve kaitsmine õigusriigi põhimõtete rikkumise korral liikmesriigis – Õiguslik alus – ELTL artikli 322 lõike 1 punkt a – ELTL artikkel 311 – ELTL artikkel 312 – Väidetav kõrvalehoidmine ELL artiklist 7 ja ELTL artiklist 269 – ELL artikli 4 lõike 1, artikli 5 lõike 2, artikli 13 lõike 2, ELTL artikli 296 teise lõigu, protokolli (nr 2) subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta ning pädevuse andmise, õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtete ning selle põhimõtte, et liikmesriigid on aluslepingute ees võrdsed, väidetavad rikkumised – Võimu kuritarvitamise väide
1. Kohtumenetlus – Kiirendatud menetlus – Tingimused – Kiiret menetlemist õigustavad asjaolud – Kohtuasja põhimõtteline tähtsus liidu õiguskorra seisukohast – Kohtuasi, mis puudutab liidu pädevust kaitsta oma eelarvet ELL artiklis 2 sätestatud väärtuste rikkumisest tuleneda võivate mõjutuste eest – Hagi vastuvõetavus selles menetluses
(ELL artikkel 2; ELTL artikkel 263; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 133 lõige 1)
(vt punktid 27 ja 28)
2. Euroopa Liidu institutsioonid – Üldsuse õigus tutvuda dokumentidega – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidega tutvumise õiguse erandid – Õigusnõustamise kaitse – Dokumentide avalikustamist õigustav ülekaalukas avalik huvi läbipaistvuse vastu – Mõiste – Institutsiooni kohustus kaaluda asjasse puutuvaid huve – Õigusloomeprotsessi puudutavate õiguslike arvamuste avalikustamine ja kohtule esitamine – Institutsiooni kohustus üksikasjalikult põhjendada iga otsust, millega keeldutakse dokumentidega tutvumise õiguse andmisest – Hageja enda huvi esitada kohtule asjaomane õiguslik arvamus – Mõju puudumine
(ELL artikli 10 lõige 3; ELTL artikli 15 lõige 1 ja artikli 298 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõike 2 teine taane; nõukogu otsus 2009/937, artikli 6 lõige 2)
(vt punktid 47–49, 52, 53, 55–57 ja 59–61)
3. Institutsioonide aktid – Õigusliku aluse valik – Kriteeriumid – Määrus 2020/2092, mis käsitleb üldist tingimuslikkuse korda liidu eelarve kaitsmiseks – Eesmärk – Liidu eelarve kaitsmine mõjutuste eest, mis tulenevad õigusriigi põhimõtete rikkumisest liikmesriigis – Sisu – Tingimuslikkuse mehhanism, mis seab liidu eelarvest rahastuse saamise sõltuvusse sellest, et liikmesriik austab õigusriigi väärtust – Vastuvõtmine ELTL artikli 322 lõike 1 punkti a alusel – Lubatavus – Horisontaalne tingimuslikkuse mehhanism, mis kuulub selle sätte tähenduses finantseeskirjade mõiste alla
(ELL artikkel 2, artikli 5 lõige 2 ja artikkel 49; ELTL artiklid 7, 310, 315–317 ja artikli 322 lõike 1 punkt a; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2020/2092, põhjendused 5 ja 13 ning artikli 1 lõike 2 punkt a, artikkel 3, artikli 4 lõiked 1 ja 2, artikli 5 lõige 1 ja artikli 6 lõige 1)
(vt punktid 112–115, 121, 122, 124, 125, 128, 130, 132–138, 140, 142–151, 157–159, 162–165 ja 168–189)
4. Euroopa Liidu eelarve – Parlamendi ja nõukogu poolt määruste abil selliste finantseeskirjade vastuvõtmine, millega määratakse kindlaks eelarve koostamise ja täitmise ning aruannete esitamise ja auditeerimise kord – Õiguslik alus – ELTL artikli 322 lõige 1 – Mõiste „finantseeskirjad“ – Õigusnormid, millega on kindlaks määratud eelarves näidatud kulutuste tegemise kord – Õigusnormid, millega on kehtestatud kontrollimise ja auditeerimise kohustused, mis lasuvad liikmesriikidel, kui eelarvet täidetakse liikmesriikide ja komisjoni koostöös, ning sellest tulenev vastutus – Hõlmamine – Õigusnormid, mis tagavad usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte järgimise
(ELTL artikli 322 lõike 1 punkt a)
(vt punkt 119)
5. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Liikmesriikide solidaarsuse põhimõte – Eelarvealane solidaarsus, mis põhineb liikmesriikide vastastikusel usaldusel – Vastastikune usaldus, mis põhineb sellel, et liikmesriigid austavad ELL artiklis 2 nimetatud väärtusi, sh õigusriiki
(ELL artikkel 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2020/2092, põhjendus 5)
(vt punkt 147)
6. Euroopa Liidu õigus – Liidu väärtused ja eesmärgid – Väärtused – Õigusriigi põhimõtete järgimine – Ulatus – Määrus 2020/2092, mis käsitleb üldist tingimuslikkuse korda liidu eelarve kaitsmiseks – Määrus, mis annab komisjonile ja nõukogule pädevuse kontrollida, kas liikmesriigid austavad õigusriiki – Kontroll, mis piirdub sellega, et analüüsitakse riigisiseste asutuste tegevust seoses liidu eelarve täitmisega – Määrus, mis võimaldab Euroopa Kohtul tühistamishagi lahendades kontrollida sellel alusel tehtud nõukogu otsuste seaduslikkust – Selle määruse vastuvõtmisega kõrvalehoidmine ELL artiklis 7 ette nähtud menetlusest ja Euroopa Kohtule ELTL artikliga 269 antud pädevusest – Puudumine
(ELL artiklid 2, 7 ja 19; ELTL artiklid 8, 10, artikli 19 lõige 1, artikli 153 lõike 1 punkt i, artikli 157 lõige 1 ja artikkel 269; Euroopa Liidu põhiõiguste harta; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2020/2092)
(vt punktid 192–204, 206–211 ja 218–229)
7. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Subsidiaarsuse põhimõte – Ulatus – Kohaldatavus liidu ainupädevusse kuuluvates valdkondades – Välistamine – Määrus, mis sisaldab finantseeskirju, millega on kehtestatud liidu eelarve koostamise ja täitmise kord – Määrus, mis kuulub liidu ainupädevusse
(ELL artikli 5 lõige 3; ELTL artikkel 322; EL lepingule ja EL toimimise lepingule lisatud protokoll nr 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2020/2092)
(vt punktid 237, 240 ja 241)
8. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Üldkohaldatavad aktid – Aktid, mille peale on esitatud tühistamishagi
(ELTL artikli 296 teine lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2020/2092)
(vt punktid 249 ja 250)
9. Euroopa Liidu õigus – Liidu väärtused ja eesmärgid – Väärtused – Õigusriigi põhimõtete järgimine – Ulatus – Määrus 2020/2092, mis käsitleb üldist tingimuslikkuse korda liidu eelarve kaitsmiseks – Määrus, mis annab komisjonile ja nõukogule pädevuse kontrollida, kas liikmesriigid austavad õigusriiki – Kontroll, mis piirdub sellega, et analüüsitakse riigisiseste asutuste tegevust seoses liidu eelarve täitmisega – Liikmesriikide põhifunktsioonide austamise kohustuse rikkumine ja nende rahvusliku identiteedi mitteaustamine – Puudumine
(ELL artikkel 2, artikli 4 lõiked 1 ja 2 ja artikli 5 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2020/2092, artikli 2 punkt a)
(vt punktid 263–266, 268–270 ja 282–284)
10. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Õiguskindlus – Ulatus – Määrus 2020/2092, mis käsitleb üldist tingimuslikkuse korda liidu eelarve kaitsmiseks – Õigusriigi põhimõtete rikkumise korral võetavate meetmete kehtestamise tingimused – Selle hindamine komisjoni enda poolt, kas mõjutatakse või esineb tõsine risk, et mõjutatakse liidu eelarve usaldusväärset finantsjuhtimist või liidu finantshuvide kaitset – Komisjoni vastutus kasutatava teabe asjasse puutuvuse ning teabeallikate usaldusväärsuse eest
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2020/2092, artikkel 4, artikli 5 lõige 3 ja artikli 6 lõiked 1–9)
(vt punktid 285–288, 326–339, 341, 343 ja 344)
11. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Õiguskindlus – Liidu õigusnormid – Ulatus – Määrus 2020/2092, mis käsitleb üldist tingimuslikkuse korda liidu eelarve kaitsmiseks – Määrus, millega on kehtestatud tingimuslikkuse mehhanism, mis on seotud õigusriigi austamisega liikmesriikide poolt – Mõiste „õigusriik“ – Viide ELL artiklis 2 tunnustatud liidu väärtusele – Õigusriigi põhimõtted, mis tulenevad liikmesriikide ühistest väärtustest – Nende põhimõtete piisav täpsus
(ELL artiklid 2 ja 19; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2020/2092, põhjendused 3, 8, 9, 10 ja 12 ning artikli 2 punkt a, artikkel 3 ning artikli 4 lõiked 1 ja 2)
(vt punktid 290–292, 323–325 ja 328)
12. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Õiguskindlus – Liidu õigusnormid – Selguse ja ootuspärasuse nõue – Määrus 2020/2092, mis käsitleb üldist tingimuslikkuse korda liidu eelarve kaitsmiseks – Määrus, millega on kehtestatud tingimuslikkuse mehhanism, mis on seotud õigusriigi austamisega liikmesriikide poolt – Vaidlustatud õigusakti või liidu õiguse muudes sätetes määratletud mõistete kasutamine – Komisjonile ja nõukogule kaalutlusruumi andmine võetavate eelarve kaitsemeetmetega seotud tegevuse valimiseks – Lubatavus
(ELL artiklid 2 ja 19; ELTL artikli 310 lõige 5, artikli 317 esimene lõik ja artikkel 325; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2018/1046, artikli 2 punkt 59 ja artikli 63 lõige 2, ning määrus 2020/2092, artikli 4 lõiked 1 ja 2 ning artikli 5 lõiked 1 ja 3)
(vt punktid 295, 297–299, 302, 303 ja 319–321)
13. Tühistamishagi – Liikmesriigi hagi – Hagi määruse peale, millega on kehtestatud tingimuslikkuse mehhanism liidu eelarve kaitsmiseks – Selles määruses ette nähtud eelarve kaitsemeetmed, mille võib võtta kvalifitseeritud häälteenamusega, kusjuures liikmesriik, kelle suhtes meetmed võetakse, hääletusel ei osale – Väited – Väide, et on eiratud põhimõtet, mille kohaselt liikmesriigid on aluslepingute ees võrdsed – Alusetu väide
(ELL artikkel 2, artikli 4 lõige 2 ja artikli 16 lõiked 2 ja 3; ELTL artikli 238 lõige 3; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2020/2092, artikli 6 punktid 10 ja 11)
(vt punktid 305–309)
14. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Proportsionaalsus – Ulatus – Liidu seadusandja kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid – Hindamine akti vastuvõtmise ajal teadaolevate asjaolude alusel
(Artikli 5 lõige 4; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2020/2092)
(vt punktid 353–362)
Kokkuvõte
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2020. aasta määrusega 2020/2092(1) kehtestati „horisontaalse tingimuslikkuse mehhanism“, mille eesmärk on kaitsta Euroopa Liidu eelarvet juhul, kui mõnes liikmesriigis esineb õigusriigi põhimõtete rikkumisi. Selleks võimaldab määrus Euroopa Liidu Nõukogul Euroopa Komisjoni ettepanekul võtta tema määratletud tingimustel sobivaid kaitsemeetmeid, nagu liidu eelarvest tehtavate maksete peatamine või ühe või mitme sellest eelarvest rahastatava programmi heakskiitmise peatamine. Vaidlustatud määrusega on selliste meetmete võtmise eelduseks seatud konkreetsete tõendite esitamine mitte ainult õigusriigi põhimõtete rikkumise kohta, vaid ka rikkumise mõju kohta liidu eelarve täitmisele.
Vaidlustatud määrus on järg selliste algatuste reale, mis üldisemalt puudutavad õigusriigi kaitset liikmesriikides(2) ja mille eesmärk on liidu tasandil reageerida kasvavale murele seoses mitme liikmesriigi puhul tekkinud küsimusega, kas nad järgivad liidu ühiseid väärtusi, nagu need on sätestatud ELL artiklis 2(3).
Poola Vabariik, keda toetas Ungari(4), esitas hagi vaidlustatud määruse tühistamise nõudes. Oma nõuete põhjendamiseks väitis ta peamiselt, et kuigi määrust on formaalselt esitletud kui ELTL artikli 322 lõike 1 punktis a silmas peetud finantseeskirjade hulka kuuluvat õigusakti, on selle eesmärk tegelikult karistada õigusriigi põhimõtete mis tahes rikkumise kui sellise eest liikmesriigi poolt, kusjuures nendest põhimõtetest tulenevad nõuded on igal juhul ebapiisava täpsusega. Poola hagi põhines seega eelkõige väitel, et liidul puudub pädevus sellist määrust vastu võtta nii õigusliku aluse puudumise tõttu kui ka ELL artiklis 7 ette nähtud menetlusest kõrvalehoidmise tõttu, ning väitel, et on eiratud liidu pädevusele omaseid piire ja õiguskindluse põhimõtet.
Lahendades küsimust, milline on liidu pädevus kaitsta oma eelarvet ja finantshuve ELL artiklis 2 sätestatud väärtuste rikkumisest tuleneda võivate mõjutuste eest, leidis Euroopa Kohus, et kohtuasi on põhimõttelise tähtsusega, mistõttu on õigustatud selle määramine täiskogule. Samal põhjusel rahuldati Euroopa Parlamendi taotlus lahendada kohtuasi kiirendatud menetluses. Neil asjaoludel jättis Euroopa Kohus Poola esitatud tühistamishagi tervikuna rahuldamata.
Euroopa Kohtu hinnang
Enne hagi sisulist läbivaatamist lahendas Euroopa Kohus nõukogu taotluse jätta Poola hagiavalduse eri lõigud arvesse võtmata, kuna need põhinesid teabel, mis pärines nõukogu õigusteenistuse konfidentsiaalsest arvamusest, mis oli avalikustatud nõutava loata. Sellega seoses kinnitas Euroopa Kohus, et üldjuhul võib puudutatud institutsioon seada sellise sisedokumendi kohtule esitamise tingimuseks eelneva loa saamise. Samas juhul, kui õiguslik arvamus puudutab seadusandlikku menetlust, nagu kõnealusel juhul, tuleb arvesse võtta läbipaistvuse põhimõtet, kuna sellise arvamuse avalikustamine suurendab õigusloomeprotsessi läbipaistvust ja avatust. Ülekaalukas üldine huvi õigusloomeprotsessi läbipaistvuse ja avatuse vastu prevaleerib üldjuhul institutsioonide huvi üle seoses institutsioonisisese õigusliku arvamuse avalikustamisega. Kuna kõnealusel juhul ei tõendanud nõukogu, et asjasse puutuv õiguslik arvamus on eriti tundlikku laadi või eriti laia ulatusega, mis väljub asjaomase õigusloomeprotsessi raamidest, jättis Euroopa Kohus nõukogu taotluse rahuldamata.
Sisulistes küsimustes vaatas Euroopa Kohus esimesena korraga läbi väited, mille kohaselt puudus liidul pädevus vaidlustatud määruse vastuvõtmiseks.
Euroopa Kohus tõdes kõigepealt vaidlustatud määruse õigusliku aluse kohta, et määruses ette nähtud menetluse võib algatada üksnes juhul, kui on mõistlik alus arvata, et liikmesriigis mitte ainult ei esine õigusriigi põhimõtete rikkumisi, vaid eelkõige, et need rikkumised kahjustavad või tekitavad tõsise riski, et kahjustavad piisavalt otseselt liidu eelarve usaldusväärset finantsjuhtimist või liidu finantshuvide kaitset. Lisaks puudutavad meetmed, mida võib vaidlustatud määruse alusel võtta, ainult liidu eelarve täitmist ja nende kõigiga võib piirata sellest eelarvest pärit rahastamist sõltuvalt mõjust, mida selline kahjustamine või tõsine risk eelarvele avaldab. Seetõttu on vaidlustatud määruse eesmärk kaitsta liidu eelarvet kahju eest, mis piisavalt otseselt tuleneb õigusriigi põhimõtete rikkumisest, mitte iseenesest nende rikkumiste eest karistada.
Vastuseks Poola argumentidele, mille kohaselt finantseeskirja eesmärk ei saa olla ELL artiklis 2 nimetatud väärtustele omaste nõuete ulatuse täpsustamine, tuletas Euroopa Kohus meelde, et liikmesriikide poolt nende ühiste väärtuste austamine, millel liit rajaneb ning mille liikmesriigid on kindlaks määranud ja mida nad jagavad ning mis määratlevad liidu kui nende riikide ühise õigussüsteemi identiteedi enda ja mille hulka kuuluvad õigusriik ja solidaarsus, õigustab nende riikide vastastikust usaldust. Kuna nende väärtuste austamine kujutab endast seega eeltingimust kõigi nende õiguste kasutamiseks, mis tulenevad aluslepingute kohaldamisest puudutatud liikmesriigile, peab liidul olema võimalik oma pädevuse piires neid väärtusi kaitsta.
Euroopa Kohus täpsustas selle kohta esiteks, et nende väärtuste austamine ei saa olla kohustus, mida peab täitma kandidaatriik selleks, et liiduga ühineda, ent millest ta pärast ühinemist saab vabaneda. Teiseks rõhutas kohus, et liidu eelarve on üks põhilisi vahendeid, mille kaudu on võimalik liidu poliitikas ja tegevustes realiseerida liikmesriikide solidaarsuse aluspõhimõtet, ning et selle põhimõtte rakendamine liidu eelarve abil põhineb vastastikusel usaldusel, mis liikmesriikidel on sellesse eelarvesse kantud ühiste ressursside vastutustundliku kasutamise suhtes.
Liikmesriigis toime pandud õigusriigi põhimõtete rikkumised võivad aga liidu eelarve usaldusväärse finantsjuhtimise ja liidu finantshuvid tõsiselt ohtu seada. Nende rikkumiste tagajärjel võib nimelt puududa tagatis, et liidu eelarvest kaetavad kulud vastavad kõigile liidu õiguses ette nähtud rahastamistingimustele ja seega eesmärkidele, mida liit taotleb selliste kulude rahastamisel.
Seega võib niisugune horisontaalne „tingimuslikkuse mehhanism“, mis on vaidlustatud määrusega kehtestatud ja mis seab liidu eelarvest rahastamise eelduseks õigusriigi põhimõtete järgimise liikmesriigi poolt, kuuluda aluslepingutega liidule antud pädevusse kehtestada „finantseeskirju“, mis puudutavad liidu eelarve täitmist. Euroopa Kohus täpsustas, et selle mehhanismi koostisosadena on vaidlustatud määruse lahutamatuks osaks sätted, milles on määratletud need põhimõtted, loetletud asjaolud, mis võivad viidata nende põhimõtete rikkumisele, esile toodud olukorrad või tegevused, mida sellised rikkumised peavad puudutama, ning määratletud vajaduse korral võetavate kaitsemeetmete laad ja ulatus.
Mis puudutab seejärel väidetavat kõrvalehoidmist ELL artiklis 7 ette nähtud menetlusest, siis lükkas Euroopa Kohus tagasi Poola argumendid, mille kohaselt ainult ELL artiklis 7 ette nähtud menetlus annab liidu institutsioonidele pädevuse hinnata ja tuvastada ELL artiklis 2 nimetatud väärtuste rikkumisi liikmesriigis ja nende esinemise korral sanktsioone määrata. Nimelt, lisaks ELL artiklis 7 ette nähtud menetlusele on mitme aluslepingute sättega, mida on sageli täpsustatud erinevates teisese õiguse aktides, antud liidu institutsioonidele pädevus hinnata ja tuvastada ELL artiklis 2 nimetatud väärtuste rikkumisi liikmesriigis ja nende esinemise korral sanktsioone määrata.
Lisaks märkis Euroopa Kohus, et ELL artiklis 7 ette nähtud menetluse eesmärk on võimaldada nõukogul määrata sanktsioone kõigi nende ühiste väärtuste raskete ja jätkuvate rikkumiste eest, millel liit rajaneb ja mis määratlevad tema identiteedi, selleks et kohustada asjaomast liikmesriiki neid rikkumisi lõpetama. Seevastu vaidlustatud määruse eesmärk on kaitsta liidu eelarvet ning seda üksnes liikmesriigis õigusriigi põhimõtete rikkumise korral, mis kahjustab või tekitab tõsise riski kahjustada selle eelarve nõuetekohast täitmist. Lisaks erinevad ELL artiklis 7 ette nähtud menetlus ja määrusega kehtestatud menetlus nende eseme, algatamise tingimuste, ettenähtud meetmete võtmise ja lõpetamise ning meetmete laadi poolest. Järelikult taotlevad need kaks menetlust erinevaid eesmärke ja kummalgi on selgelt erinev ese. Sellest järeldub, et vaidlustatud määrusega kehtestatud menetluse eesmärgiks ei saa ka pidada soovi kalduda kõrvale ELTL artiklis 269 ette nähtud Euroopa Kohtu üldise pädevuse piiridest, kuna selle sõnastuses on mainitud üksnes Euroopa Ülemkogu või nõukogu poolt ELL artikli 7 alusel vastu võetud aktide õiguspärasuse kontrolli.
Euroopa Kohus analüüsis teisena muid sisulisi väiteid, mille Poola vaidlustatud määruse kohta esitas.
Sellega seoses leidis Euroopa Kohus kõigepealt, et pädevuse andmise põhimõtte ning liikmesriikide põhifunktsioonide austamise kohustuse rikkumist puudutavad Poola väited on täiesti alusetud. Euroopa Kohus tuletas nimelt meelde, et liikmesriigid saavad vabalt teostada oma pädevust kõigis valdkondades, mis on jäetud nende pädevusse, üksnes liidu õigust järgides. Samas, kui liit nõuab liikmesriikidelt, et nad täidaksid kohustusi, mis neile liidu õigusest tulenevad, ei püüa ta kuidagi seda pädevust ise teostada ega seega seda endale võtta.
Seejärel leidis Euroopa Kohus esiteks liikmesriikide rahvusliku identiteedi austamise põhimõtte rikkumist ja teiseks õiguskindluse põhimõtte rikkumist puudutavaid väiteid analüüsides, et samuti on täiesti alusetud Poola argumendid vaidlustatud määruse ebapiisava täpsuse kohta nii seoses menetluse algatamise tingimusi puudutavate kriteeriumidega kui ka võetavate meetmete valiku ja ulatusega. Sellega seoses märkis Euroopa Kohus kõigepealt, et vaidlustatud määruses sisalduvad põhimõtted kui selle mõiste „õigusriik“(5) koostisosad on tema kohtupraktikas küllaldaselt välja arendatud, et need põhimõtted lähtuvad ühistest väärtustest, mida liikmesriigid tunnustavad ja kohaldavad ka oma õiguskordades, ning et need tulenevad mõistest „õigusriik“, mida liikmesriigid jagavad ja mille nad on omaks võtnud nende ühiste põhiseaduslike tavade ühise väärtusena. Seetõttu leidis Euroopa Kohus, et liikmesriigid on võimelised piisava täpsusega kindlaks määrama iga põhimõtte olemuse ja sellest tulenevad nõuded.
Konkreetsemalt täpsustas Euroopa Kohus seoses menetluse algatamise tingimusi puudutavate kriteeriumidega ning võetavate meetmete valiku ja ulatusega, et vaidlustatud määrus nõuab selles ette nähtud kaitsemeetmete võtmiseks, et oleks tuvastatud tegelik seos õigusriigi põhimõtte rikkumise ja liidu usaldusväärse finantsjuhtimise või finantshuvide kahjustamise või kahjustamise tõsise riski vahel, ning et niisugune rikkumine peab puudutama olukorda või tegevust, mis on liikmesriigi ametiasutusele süükspandav ja liidu eelarve nõuetekohase täitmise jaoks asjakohane. Lisaks märkis ta, et mõistet „tõsine oht“ on täpsustatud liidu finantseeskirjades, ning tuletas meelde, et kaitsemeetmed, mida võib võtta, peavad olema tingimata proportsionaalsed liidu eelarve tuvastatud rikkumise mõjuga. Täpsemalt võivad need meetmed Euroopa Kohtu hinnangul üksnes ulatuses, mis on tingimata vajalik, et saavutada eelarve kui terviku kaitsmise eesmärk, puudutada muid tegevusi ja programme kui need, mida rikkumine mõjutab. Lõpuks, tuvastades, et komisjon peab liidu kohtu kontrolli all järgima rangeid menetlusnõudeid, mis hõlmavad muu hulgas mitut konsulteerimist asjaomase liikmesriigiga, järeldas Euroopa Kohus, et vaidlustatud määrus vastab liikmesriikide rahvusliku identiteedi austamise põhimõttest ja õiguskindluse põhimõttest tulenevatele nõuetele.
Lõpuks, kuivõrd Poola eitas igasugust vajadust vaidlustatud määruse vastuvõtmiseks, arvestades proportsionaalsuse põhimõttest tulenevaid nõudeid, siis märkis Euroopa Kohus, et Poola ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et liidu seadusandja ületas oma sellekohase avara kaalutlusõiguse piire. Kuna see viimane väide lükati tagasi, jättis Euroopa Kohus hagi tervikuna rahuldamata.