EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
29. september 2022(*)
Apellatsioonkaebus – Majandus- ja rahapoliitika – Pangandusliit – Määrus (EL) nr 806/2014 – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Iga-aastased osamaksed – Krediidiasutuse likvideerimine – Tasutud osamaksete tagastamine – Pro rata temporis
Kohtuasjas C‑202/21 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 30. märtsil 2021 esitatud apellatsioonkaebus,
ABLV Bank AS (likvideerimisel), esindaja: Rechtsanwalt O. Behrends,
apellant,
teised menetlusosalised:
Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB), esindajad: C. J. Flynn ja J. Kerlin, keda abistasid Rechtsanwälte S. Ianc, T. Klupsch, B. Meyring ja S. Schelo,
kostja esimeses kohtuastmes,
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Nijenhuis, A. Steiblytė ja D. Triantafyllou,
menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president A. Arabadjiev, Euroopa Kohtu asepresident L. Bay Larsen (ettekandja) ja kohtunik A. Kumin,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
olles 28. aprilli 2022. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 ABLV Bank AS (likvideerimisel) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 20. jaanuari 2021. aasta otsus ABLV Bank vs. SRB (T‑758/18, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2021:28), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi nõudega tühistada Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) 17. oktoobri 2018. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema taotlus, milles ta palus esiteks arvutada ümber tema 2018. aasta ex ante osamakse ja tagastada talle enammakstud summa ning teiseks tagastada talle osa tema 2015. aasta eest tasutud ex ante osamaksest tema tegevusloa kehtetuks tunnistamise tõttu Euroopa Keskpanga (EKP) poolt (edaspidi „vaidlusalune otsus“).
Õiguslik raamistik
Määrus (EL) nr 806/2014
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EÜ) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1; parandused ELT 2021, L 178, lk 12 ja lk 13), artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevat määrust kohaldatakse järgnevate ettevõtjate suhtes:
a) osalevas liikmesriigis asutatud krediidiasutused;
b) osalevas liikmesriigis asutatud emaettevõtjad, sealhulgas finantsvaldusettevõtjad ja segafinantsvaldusettevõtjad, kui nende suhtes kohaldatakse […] EKP teostatavat konsolideeritud järelevalvet;
c) osalevas liikmesriigis asutatud investeerimisühingud ja finantseerimisasutused, kui nad kuuluvad […] EKP poolt emaettevõtja suhtes teostatava konsolideeritud järelevalve alla.“
3 Määruse artikli 5 lõikes 1 on ette nähtud:
„Kui kriisilahendusnõukogu täidab käesoleva määruse kohaselt ülesandeid või kasutab õigusi, mida […] peab täitma või kasutama liikmesriigi kriisilahendusasutus, käsitatakse kriisilahendusnõukogu käesoleva määruse […] kohaldamisel asjaomase liikmesriigi kriisilahendusasutusena või piiriülese konsolideerimisgrupi kriisilahenduse korral asjaomase konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutusena.“
4 Määruse artikli 70 lõigetes 2 ja 4 on sätestatud:
„2. Igal aastal arvutab kriisilahendusnõukogu pärast konsulteerimist EKP või liikmesriigi pädeva asutusega ja tihedas koostöös liikmesriikide kriisilahendusasutustega individuaalsed osamaksed tagamaks, et kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tasutavad osamaksed ei ületa 12,5% sihttasemest.
[…]
4. Artiklis 2 osutatud ettevõtjalt nõuetekohaselt saadud osamakseid ettevõtjale ei tagastata.“
Delegeeritud määrus 2015/63
5 Komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) 2015/63, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante-osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44), mida on muudetud komisjoni 14. detsembri 2015. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2016/1434 (ELT 2016, L 233, lk 1) (edaspidi „delegeeritud määrus 2015/63“), põhjendus 7 on sõnastatud järgmiselt:
„[määruse nr 806/2014] artikli 5 lõikes 1 on sätestatud, et ühtset kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) peetakse kõnealuse määruse […] kohaldamisel asjaomaseks riiklikuks kriisilahendusasutuseks, kui ta täidab ülesandeid ja kasutab õigusi, mida […] peab täitma või kasutama liikmesriigi kriisilahendusasutus. Kuna [määruse nr 806/2014] artikli 70 lõikega 7 antakse kriisilahendusnõukogule õigus arvutada krediidiasutuste ja investeerimisühingute osamaksed ühtsesse kriisilahendusfondi, […] peaks kriisilahendusasutuse mõiste käesolevas määruses hõlmama ka kriisilahendusnõukogu.“
6 Delegeeritud määruse artikli 3 punkt 5 on sõnastatud järgmiselt:
„[…] kasutatakse käesolevas määruses järgmisi mõisteid:
[…]
5) „aasta osamakse“ – […] summa, mille kriisilahendusasutus kogub riikliku rahastu jaoks osamakseperioodil igalt […] krediidiasutuselt või investeerimisühingult“.
7 Delegeeritud määruse artikkel 12 näeb ette:
„1. Värskelt järelevalve alla võetud krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul, mille üle ei tehtud järelevalvet kogu osamakseperioodi jooksul, määratakse osaline osamakse kindlaks, kohaldades käesolevas jaos sätestatud metoodikat järgmisel osamakseperioodil arvutatud aasta osamakse summa suhtes, lähtudes osamakseperioodi nende täiskuude arvust, mil krediidiasutuse või investeerimisühingu üle tehti järelevalvet.
2. Krediidiasutuse või investeerimisühingu, ka väikese krediidiasutuse või investeerimisühingu staatuse muutumine osamakseperioodi jooksul ei mõjuta asjaomasel aastal tasutavat aasta osamakset.“
8 Määruse artikli 17 lõiked 3 ja 4 sätestavad:
„3. Kui teavet, mille krediidiasutused ja investeerimisühingud on kriisilahendusasutusele esitanud, muudetakse või korrigeeritakse, kohandab kriisilahendusasutus asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt järgmise osamakseperioodi eest tehtava aasta osamakse arvutamisel asjaomast aasta osamakset vastavalt ajakohastatud teabele.
4. Mis tahes erinevused muudetava või korrigeeritava teabe põhjal arvutatud ja tasutud aasta osamakse ning sellise osamakse vahel, mis oleks olnud vaja tasuda pärast aasta osamakse kohandamist, tasutakse järgmise osamakseperioodi eest tasumisele kuuluva aasta osamakse summa osana. Kõnealune kohandus tehakse järgmise osamakseperioodi osamakseid vähendades või suurendades.“
Rakendusmäärus (EL) 2015/81
9 Nõukogu 19. detsembri 2014. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/81, millega määratakse kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 806/2014 kohaldamise ühtsed tingimused seoses ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksetega (ELT 2015, L 15, lk 1), artikli 7 lõige 3 täpsustab:
„Krediidiasutuse või investeerimisühingu tagasivõtmatud maksekohustused, mis ei kuulu enam määruse (EL) nr 806/2014 kohaldamisalasse, tühistatakse ning nende tagatised tagastatakse.“
10 Rakendusmääruse artikli 8 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:
„Algse perioodi jooksul võtab ühtne kriisilahendusnõukogu iga krediidiasutuse või investeerimisühingu individuaalsete osamaksete arvutamisel arvesse osalevate liikmesriikide poolt [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta] direktiivi 2014/59/EL [,millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190),] artiklite 103 ja 104 kohaselt kogutud ja […] ühtsesse kriisilahendusfondi üle kantud osamaksed, arvates need maha iga krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt tasumisele kuuluvast summast.“
Delegeeritud määrus (EL) 2017/2361
11 Komisjoni 14. septembri 2017. aasta delegeeritud määruse (EL) 2017/2361 Ühtse Kriisilahendusnõukogu halduskulude katmiseks tehtavate osamaksete lõpliku süsteemi kohta artikli 7 lõigetes 2, 4 ja 5 (ELT 2017, L 337, lk 6) on sätestatud:
„2. Kui üksus või grupp liigub eelarveaasta jooksul ühest artikli 4 lõikes 1 sätestatud kategooriast teise, siis arvutatakse tema individuaalne iga-aastane osamakse sellel eelarveaastal lähtuvalt nende kuude arvust, mil üksus või grupp kuulus vastavasse kategooriasse kuu viimasel päeval.
[…]
4. Kui EKP on teatanud lõigetes 1 ja 2 osutatud muutusest […], siis arvutab kriisilahendusnõukogu selle üksuse või grupi individuaalse iga-aastase osamakse uuesti ainult asjaomastel eelarveaastatel. […]
5. Kui tasutud individuaalse iga-aastase osamakse summa on suurem kui lõike 4 kohaselt ümberarvutatud summa, siis hüvitab kriisilahendusnõukogu asjaomasele üksusele või grupile summade erinevuse. Kui tasutud individuaalse iga-aastase osamakse summa on väiksem kui lõike 4 kohaselt ümberarvutatud summa, siis tasub asjaomane üksus või grupp summade erinevuse kriisilahendusnõukogule. Selleks et hüvitada summa või nõuda see sisse vastavalt käesolevale lõikele, vähendab või suurendab kriisilahendusnõukogu asjaomase üksuse või grupi individuaalset iga-aastast osamakset lõike 4 kohasele ümberarvutuse tegemisele järgneval eelarveaastal.“
Vaidluse taust
12 ABLV Bank oli tegevusloa saanud Läti krediidiasutus, mis kuulus ühtse järelevalvemehhanismi raames EKP järelevalve alla.
13 ABLV Bank sai 2015. aasta detsembris Finanšu un kapitāla tirgus komisijalt (finants- ja kapitaliturgude komisjon, Läti) maksuteate tema 2015. aasta ex ante osamakse suuruse kohta. See apellandi tasutud osamakse kanti üle ühtsesse kriisilahendusfondi.
14 EKP järeldas 23. veebruaril 2018, et apellant on maksejõuetu või jääb tõenäoliselt maksejõuetuks. Samal päeval leidis Ühtne Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „SRB“) otsuses SRB/EES/2018/09, et kriisilahenduse meede apellandi suhtes ei ole avalikes huvides vajalik.
15 ABLV Banki aktsionärid algatasid 26. veebruaril 2018 menetluse, mis võimaldas apellandil enda likvideerimine lõpule viia, ning esitasid finants- ja kapitaliturgude komisjonile taotluse vabatahtliku likvideerimise kava heakskiitmiseks.
16 SRB kiitis 12. aprilli 2018. aasta otsusega SRB/ES/SRF/2018/03 2018. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta heaks 2018. aasta eest tehtavad ex ante osamaksed. Finants‑ ja kapitaliturgude komisjon teatas ABLV Bankile 27. aprilli 2018. aasta kirjas, et SRB on selle otsuse vastu võtnud, ning andis talle teada summa, mis tal tuli tasuda oma 2018. aasta ex ante osamaksena. Apellant tasus selle summa 3. juulil 2018.
17 Finants‑ ja kapitaliturgude komisjoni ettepanekul võttis EKP 11. juulil 2018 vastu otsuse tunnistada apellandi tegevusluba kehtetuks.
18 Viimane palus 17. septembri 2018. aasta kirjas SRB‑l tagastada osa tema 2015. aasta eest tasutud osamaksest, arvutada tema 2018. aasta ex ante osamakse uuesti ja tagastada ex ante osamaksete enammakstud summa.
19 SRB jättis selle taotluse vaidlusaluse otsusega rahuldamata. Ta leidis määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 4 ja delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõikele 2 tuginedes, et nende kahe määruse ükski säte ei näe ette apellandi 2018. aasta ex ante osamakse uut arvutust või sellest osa tagastamist. Eelkõige märkis SRB, et EKP poolt krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamine on staatuse muutumine delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõike 2 tähenduses. Peale selle leidis SRB, et üksustel, kes on tasunud 2015. aasta ex ante osamaksed ja kelle tegevusluba tunnistati hiljem kehtetuks, ei ole õigust saada neid ex ante osamakseid tagasi ning samuti ei ole neil vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 4 õigust saada tagasi kõiki teisi nõuetekohaselt tasutud ex ante osamakseid.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
20 ABLV Bank esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 21. detsembril 2018.
21 Selle hagi põhjendamiseks esitas ta kümme väidet. Kolme esimese väitega heitis apellant SRB‑le sisuliselt ette seda, et viimane ei võtnud nõuetekohaselt arvesse ex ante osamaksete pro rata temporis olemust. Neljanda ja viienda väite kohaselt oli vääralt tõlgendatud esiteks määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiget 4 ja teiseks delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõiget 2. Kuuenda, seitsmenda, kaheksanda, üheksanda ja kümnenda väite kohaselt oli rikutud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet, proportsionaalsuse põhimõtet, põhimõtet nemo auditur propriam turpitudinem allegans (edaspidi „nemo auditur’i põhimõte“), vastuolulise tegutsemise keeldu ning omandiõigust ja ettevõtlusvabadust.
22 Euroopa Komisjonile anti 30. aprilli 2019. aasta otsusega luba astuda menetlusse SRB nõuete toetuseks.
23 Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Üldkohus ABLV Banki hagi rahuldamata.
24 Pärast hagi vastuvõetavaks tunnistamist analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52–129 koos esimest viit väidet.
25 Selle analüüsi lõpus otsustas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 130, et SRB ei rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et EKP poolt osamakseperioodil krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamine ei ole asjaolu, mis annab krediidiasutusele õiguse sellele, et tema selle perioodi ex ante osamakse arvutataks pro rata temporis uuesti, ja kui ta seetõttu otsustas jätta tagastamata ABVL Bankile osa summast, mille viimane oli 2018. aasta ex ante osamaksena tasunud. Ühtlasi asus Üldkohus seisukohale, et SRB ei rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et krediidiasutuse tegevusloa EKP poolt kehtetuks tunnistamine määruses nr 806/2014 ette nähtud algsel perioodil ei ole asjaolu, mis annab krediidiasutusele õiguse saada tagasi 2015. aasta eest tasutud ex ante osamakse ülejäänud osa.
26 Seetõttu lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 131 ABLV Banki esimesed viis väidet tagasi.
27 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 132–180 analüüsis Üldkohus ABLV Banki kuuendat kuni kümnendat väidet ja lükkas need tagasi.
Poolte nõuded
28 ABLV Bank palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– tühistada vaidlusalune otsus;
– mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja SRB‑lt ja
– juhul, kui Euroopa Kohus ei saa teha otsust esimeses kohtuastmes esitatud hagi kohta, saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse.
29 SRB ja komisjon paluvad Üldkohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja ABLV Bankilt.
Apellatsioonkaebus
30 ABLV Bank esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kolmteist väidet, mis puudutavad esiteks määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 4 väära tõlgendamist, teiseks delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 väära tõlgendamist, kolmandaks delegeeritud määruse 2017/2361 artikli 7 väära tõlgendamist, neljandaks seda, et vääralt on tõlgendatud ja kohaldatud mõistet „alusetu rikastumine“, viiendaks õigusvastasuse väite kohta otsuse tegemata jätmist, kuuendaks vigu SRB otsuse SRB/ES/SRF/2018/03 arvesse võtmisel, seitsmendaks delegeeritud määruse 2015/63 artikli 17 väära tõlgendamist, kaheksandaks vigu seoses tagasivõtmatuid maksekohustusi reguleerivate sätetega, üheksandaks õigusnormi rikkumist ja otsuse tegemata jätmist seoses 2015. aasta ex ante osamaksetega, kümnendaks õigusnormi rikkumist esimeses kohtuastmes esitatud kuuenda väite tagasilükkamisel, üheteistkümnendaks õigusnormi rikkumist esimeses kohtuastmes esitatud seitsmenda väite tagasilükkamisel, kaheteistkümnendaks õigusnormi rikkumist esimeses kohtuastmes esitatud kaheksanda ja üheksanda väite tagasilükkamisel ning kolmeteistkümnendaks vigu seoses vaidlusaluse otsuse piisava põhjendatusega.
31 SRB ja komisjon väidavad, et mitu väidet on vastuvõetamatud.
Vastuvõetavus
Poolte argumendid
32 SRB väidab, et esimene, neljas, viies ja kaheksas väide on vastuvõetamatud, kuna nendes ei ole näidatud vaidlustatud kohtuotsuse neid punkte, mida need väited puudutavad.
33 Komisjon märgib, et mitu väidet, eelkõige esimene, kolmas, seitsmes ja kaheksas väide ei puuduta ühtegi konkreetset vaidlustatud kohtuotsuse punkti.
Euroopa Kohtu hinnang
34 Kõigepealt väärib meenutamist, et ELTL artiklist 256, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ja artiklist 169 tuleneb, et apellatsioonkaebuses tuleb näidata täpselt kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt põhjendavad õiguslikud argumendid, vastasel juhul on apellatsioonkaebus või asjasse puutuv väide vastuvõetamatu (13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Dragnea vs. komisjon, C‑351/20 P, EU:C:2022:8, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Seega ei vasta nendele nõuetele ja tuleb tunnistada vastuvõetamatuks apellatsioonkaebus, millel puudub sidus struktuur, mis piirdub üldiste kinnitustega ega sisalda täpset teavet vaidlustatud kohtuotsuse nende punktide kohta, mis võivad sisaldada õigusnormi rikkumist (vt selle kohta 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon, C‑295/12 P, EU:C:2014:2062, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Käesolevas asjas tuleb tõepoolest tõdeda, et apellatsioonkaebuse väited, mille kohta SRB ja komisjon vastuvõetamatuse vastuväited esitasid, ei viita süstemaatiliselt kohtuotsuse neile punktidele, mida need väited puudutavad.
37 Samas on need väited esitatud vaidlustatud kohtuotsuse struktuuri järgides, nagu on ka sõnaselgelt täpsustatud apellatsioonkaebuse sissejuhatavas osas.
38 Seetõttu on apellatsioonkaebuses esitatud teabe põhjal lihtne kindlaks teha vaidlustatud kohtuotsuse punktid, mida iga väide puudutab, ning ka SRB ja komisjoni poolt enda kaitseks esitatud argumendid kinnitavad, et neil oli võimalik need punktid kindlaks teha.
39 Sel põhjusel tuleb tagasi lükata vastuvõetamatuse vastuväide, mis puudutab esimese, kolmanda kuni viienda, seitsmenda ja kaheksanda väite ebatäpsust.
Sisulised küsimused
Esimene väide, mille kohaselt on määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiget 4 vääralt tõlgendatud
– Poolte argumendid
40 Esimeses väites leiab ABLV Bank, et tõlgendus, mille Üldkohus andis määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 4, on väär, kuna see säte viitab üksnes sellele, et ex ante osamaksed ei ole tagastatavad hoiused.
41 Esiteks kaldus Üldkohus kõrvale sõna „tasumisele kuuluv“ tavatähendusest ja alusetu rikastumise teooriast, leides, et mis tahes algul nõuetekohaselt makstud summa on „tasumisele kuuluv“, isegi kui hiljem selgub, et seda ei tulnud asjaomase ajavahemiku eest tasuda.
42 Lisaks ei ole määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 4 sisalduva eituse ulatus nii selge, nagu leidis Üldkohus. Selle eitamise ulatus sõltub sellest, mida see puudutab, st kas tagastatavat hoiust või tasumisele kuuluvate summade hilisemat ülevaatamist. Asjaolu, et selles sättes ei ole mainitud võimalust ex ante osamakseid asjaomase finantsinstitutsiooni tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral kohandada, ei ole nimetatud sätte vähest detailsust arvestades samuti määrava tähtsusega.
43 Teiseks väidab ABLV Bank, et vaidlustatud kohtuotsuses määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 4 antud tõlgendus ei ole kooskõlas liidu õiguse muude elementidega.
44 See tõlgendus on vastuolus rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikega 3 ja delegeeritud määruse 2015/63 artikliga 17, mis näevad ette võimalused ex ante osamaksete tagastamiseks.
45 See tõlgendus ei ole ka kooskõlas delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõikega 2, kuna oleks ebaloogiline, et see säte määratleb teatavad muudatused muudatustena, mis ei mõjuta võlgnetava summa hilisemat kindlaksmääramist, kui selline kindlaksmääramine on igal juhul välistatud.
46 Samuti ei ole Üldkohtu tõlgendus kooskõlas Euroopa Kohtu põhjendustega 14. novembri 2019. aasta kohtuotsuses State Street Bank International (C‑255/18, EU:C:2019:967). Nimelt ei põhine need põhjendused, mis puudutavad asjaolu, et finantsinstitutsiooni staatuse muutumine ühtsesse kriisilahendusfondi osamaksete tegemise perioodi ajal ei ole tähtis, mitte määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikel 4, vaid delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõikel 2.
47 Kolmandaks hindas Üldkohus ex ante osamaksete olemust valesti, kui ta leidis, et need ei kujuta endast individuaalseid osamakseid, mis määratakse kindlaks finantsinstitutsiooni enda riskide põhjal ja on seotud konkreetsete perioodidega nagu kindlustusmaksed. Täpsemalt ei võtnud Üldkohus arvesse asjaolu, et individuaalsed osamaksed määratakse kindlaks riskide põhjal ja arvestades võimalust, et pärast määruses nr 806/2014 ette nähtud algset perioodi kogutakse uued osamaksed. Lisaks ei ole tähtsust asjaolul, et ex ante osamaksed on jaotatud teatava ajavahemiku peale ega ole automaatselt seotud vastusooritusega, kuna tegemist on kõigile kindlustussüsteemidele ühiste tunnustega.
48 Neljandaks on ABLV Banki taotletud tagasimaksmine igal juhul mõeldav ka maksuõigusega sarnases raamistikus, ilma et tagastamise välistamiseks piisaks eesmärgist saavutada reservide sihttase.
49 SRB ja komisjon väidavad, et esimene väide on põhjendamata.
– Euroopa Kohtu hinnang
50 Määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 4 on sätestatud, et finantsinstitutsioonidelt nõuetekohaselt saadud ex ante osamakseid neile ei tagastata.
51 Üldkohus rõhutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66 ja 67 kõigepealt, et selle sätte sõnastusest tuleneb ühemõtteliselt, et nõuetekohaselt tasutud ex ante osamakse ei ole tagastatav.
52 Seejärel viitas Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktides 68–73 selle sätte kontekstile. Ta märkis eelkõige, et liidu õigusnormidest tuleneb, et ex ante osamaksed ei ole seotud konkreetse aastaga ega taga mingit vastusooritust; nimetatud elemendid eristavad neid osamakseid kindlustusmaksetest, mille tagastamine on mõeldav siis, kui aasta jooksul asjaolud muutuvad.
53 Lõpuks märkis Üldkohus sama kohtuotsuse punktides 74 ja 75, et asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide õigusliku ja finantsilise olukorra muutumisega arvestamine osamakseperioodi jooksul pärsiks määrusega nr 806/2014 ja delegeeritud määrusega 2015/63 taotletava eesmärgi saavutamist, milleks on tagada, et algse kaheksa-aastase perioodi lõpuks moodustaksid kriisilahendusfondi kasutada olevad rahalised vahendid vähemalt 1% kõigi osalevates liikmesriikides tegevusluba omavate krediidiasutuste tagatud hoiuste summast.
54 Sellega seoses tuleb esimesena rõhutada, et Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 õigesti, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 4 selgest sõnastusest tuleneb, et liidu seadusandja soovis üldiselt välistada nõuetekohaselt saadud ex ante osamaksete tagastamise.
55 Lisaks, kuna ABLV Bank väidab, et Üldkohus lähtus vaidlustatud kohtuotsuses tõlgendusest, mis kaldub kõrvale mõiste „tasumisele kuuluv“ tavatähendusest, siis tuleb märkida, et see säte ei viita mitte „tasumisele kuuluvatele osamaksetele“, vaid „nõuetekohaselt saadud osamaksetele“, mis tähendab, et selles sättes ette nähtud mittetagastamise reeglit kohaldatakse ex ante osamaksetele, mis on nende maksmise päeval nõuetekohaselt kogutud.
56 Kuigi ABLV Bank tugineb sama sätte vähesele detailsusele, et kummutada vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 tehtud järelduse – mille kohaselt ei ole selles sättes mainitud võimalust kohandada ex ante osamakseid tagantjärele – asjakohasus, kuid ei vaidlusta samas selle sisu, siis tuleb tõdeda, et see sõnastus peegeldab liidu seadusandja valikut kehtestada reegel, millel ei ole erandeid.
57 Teisena ei saa nõustuda ABLV Banki argumentidega, et see, kuidas Üldkohus tõlgendab määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiget 4, on vastuolus teisese õiguse muude sätetega.
58 Nimelt on rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikes 3 üksnes sätestatud teatavad reeglid, mida kohaldatakse finantsinstitutsiooni tagasivõtmatutele maksekohustustele, mille eripärade tõttu kehtestas liidu seadusandja, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111 märkis, nende maksekohustuste suhtes erikorra.
59 Kuigi delegeeritud määruse 2015/63 artikli 17 lõiked 3 ja 4 näevad tõepoolest ette, et arvesse võetakse võimalikku erinevust muudetava või korrigeeritava teabe põhjal tasutud ex ante osamakse ja tasumisele kuulunud ex ante osamakse vahel, tuleneb neist sätetest, et see arvessevõtmine ei toimu tagasimaksmise vormis, nagu nõuab ABLV Bank käesolevas asjas SRB‑lt, vaid seda võetakse arvesse järgmise osamakseperioodi eest ex ante osamakse arvutamisel.
60 Lõpuks, vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei saa vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66–75 määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 4 antud tõlgendust käsitada nii, et see võtab delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõikelt 2 igasuguse mõtte.
61 Esiteks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 72, on delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõike 2 eesmärk eelkõige vältida ebakindlust delegeeritud määruse artikli 12 lõike 1 ulatuse osas, kuna see näeb ette erandi põhimõttest, et ex ante osamaksed arvutatakse osamakseperioodile eelneva aasta 31. detsembri seisuga kättesaadava teabe alusel.
62 Teiseks on määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikel 4 ja delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõikel 2 erinev esemeline kohaldamisala. Kui esimene neist sätetest puudutab üksnes ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavaid osamakseid, siis teine puudutab vastavalt delegeeritud määruse 2015/63 artikli 3 punktile 5 osamakseid, mida kogub riikliku rahastu jaoks kriisilahendusasutus, mida tuleb määruse nr 806/2014 artikli 5 lõike 1 kohaselt mõista nii, et see hõlmab ka SRBd, nagu on märgitud delegeeritud määruse põhjenduses 7.
63 Selles kontekstis ei saa asjaolu, et 14. novembri 2019. aasta kohtuotsuses State Street Bank International (C‑255/18, EU:C:2019:967), mis puudutas riiklikku kriisilahendusfondi tehtava osamakse arvutamist, piirdus Euroopa Kohus delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõike 2 tõlgendamisega – muuseas ainus säte, mille kohta talle küsimus esitati – tähendada, et ta lükkas kaudselt tagasi vaidlustatud kohtuotsuses määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 4 antud tõlgenduse.
64 Kolmandana ei saa ABLV Banki viidatud analoogia ex ante osamaksete ja kindlustusmaksete vahel mingil juhul kohustada SRBd asendama määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 4 selget sõnastust vastupidise reegliga põhjusel, et see reegel on apellandi sõnul kindlustusvaldkonnas tavapärane.
65 ABLV Banki argumendid, millega soovitakse näidata, et Üldkohus ei saanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68–72 esitatud asjaolusid arvestades lükata selle kohtuotsuse punktis 73 tagasi väidet, et ex ante osamaksed ja kindlustusmaksed on sarnaste tunnustega, tuleb seega tulemusetuna tagasi lükata.
66 Neljandana ei saa selle määruse artikli 70 lõikele 4 kõnealuse kohtuotsuse punktis 76 antud tõlgendust seada kahtluse alla ka ABLV Banki argumendid, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 74 ja 75 vastu ning mille kohaselt oleks olnud võimalik saavutada eesmärk tagada ühtsele kriisilahendusfondile algse kaheksa-aastase perioodi lõpuks piisavad rahalised vahendid, makstes siiski siis, kui finantsinstitutsioon väljub määruse nr 806/2014 kohaldamisalast, ex ante osamaksed tagasi.
67 Nimelt ei võimalda asjaolu, et liidu seadusandja oleks võinud saavutada selle kohtuotsuse punktis 74 nimetatud eesmärgi ka selliseid tagasimakseid võimaldades – eeldusel, et see on tõendatud – kalduda kõrvale valikutest, mille liidu seadusandja on teinud selle eesmärgi saavutamiseks kõige sobivamate vahendite osas ja mis väljenduvad nimetatud sätte selges sõnastuses (vt analoogia alusel 17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Brussels Hoofdstedelijk Gewest jt, C‑275/09, EU:C:2011:154, punkt 29).
68 Kõiki neid asjaolusid arvestades tuleb esimene väide osaliselt tulemusetuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väide, mille kohaselt on delegeeritud määruse 2015/63 artiklit 12 vääralt tõlgendatud
– Poolte argumendid
69 ABLV Bank väidab oma teises väites, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et krediidiasutuse tegevusloa kaotust tuleb käsitada „staatuse muutumisena“ delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõike 2 tähenduses.
70 See tõlgendus ei ole apellandi arvates kooskõlas tõlgendusega, mis on vaidlustatud kohtuotsuses antud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 4. Nimelt, kui igasugune tagasimaksmine oleks selle sätte alusel välistatud, oleks mõttetu välistada delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõikes 2 sellise tagasimaksmise võimalus staatuse muutumise korral.
71 Lisaks puudutab viimati nimetatud säte üksnes ex ante osamakse suurust, mitte sellise osamakse tasumise põhimõtet ennast. See tõlgendus tuleneb selgelt selle sätte saksakeelsest versioonist ja on kooskõlas selle sätte teiste keeleversioonidega. Euroopa Kohus tugines enne selle otsustamist, et piiriülest ühinemist tuleb käsitada „staatuse muutumisena“ delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 tähenduses, 14. novembri 2019. aasta kohtuotsuse State Street Bank International punktis 47 (C‑255/18, EU:C:2019:967) ka asjaolule, et pärast sellist tehingut on asjaomane finantsinstitutsioon jätkuvalt hõlmatud ühtse kriisilahenduskorraga.
72 SRB ja komisjon väidavad, et teine väide on põhjendamata.
– Euroopa Kohtu hinnang
73 Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõige 1 näeb ex ante osamakse arvutamiseks ette erimeetodi, mida tuleb kohaldada juhul, kui finantsinstitutsiooni üle tehakse järelevalvet ainult osamakseperioodi ühe osa jooksul.
74 Delegeeritud määruse artikli 12 lõikes 2 on sätestatud, et finantsinstitutsiooni, ka väikese finantsinstitutsiooni staatuse muutumine osamakseperioodi jooksul ei mõjuta asjaomasel aastal tasutavat aasta ex ante osamakset.
75 Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 77 esitanud nende sätete sõnastuse, tsiteeris Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 80–83 suurt osa 14. novembri 2019. aasta kohtuotsuse State Street Bank International (C‑255/18, EU:C:2019:967) punktidest 35–48. Selle põhjal leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84 ja 87, et samadel põhjustel kui need, millele tugines Euroopa Kohus 14. novembri 2019. aasta kohtuotsuses State Street Bank International (C‑255/18, EU:C:2019:967), on EKP poolt krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamine käsitatav sellise staatuse muutumisena, isegi kui see kehtetuks tunnistamine tähendab, et kõnealune krediidiasutus ei kuulu enam ühtse kriisilahenduskorra alla.
76 Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on otsustanud, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõikes 2 kasutatud mõiste „staatuse muutumine“ võib hõlmata finantsinstitutsiooni õigusliku või faktilise olukorra igasugust muutust, mis võib mõjutada selle sätte kohaldamist (14. novembri 2019. aasta kohtuotsus State Street Bank International, C‑255/18, EU:C:2019:967, punkt 35).
77 Kõnealuse sätte kontekst eeldab lisaks, et selle sätte tähenduses staatuse muutumist põhjustav tehing ei too endaga üldjuhul kaasa osamaksete pro rata temporis arvutamist, mis on nähtud ette delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõikes 1, kuna viimati nimetatud sätet tuleb tõlgendada kitsalt (vt selle kohta 14. novembri 2019. aasta kohtuotsus State Street Bank International, C‑255/18, EU:C:2019:967, punktid 39 ja 40).
78 Lisaks täpsustas Euroopa Kohus, et kui riikide kriisilahendusasutused peaksid arvesse võtma asjaomase majandusaasta jooksul finantsinstitutsioonide õiguslikus ja rahalises olukorras toimunud muutusi, oleks neil vaevalt võimalik usaldusväärselt arvutada järgmisel aastal tasumisele kuuluvaid korralisi osamakseid ning seega järgida eesmärki saavutada hiljemalt 31. detsembriks 2024 vähemalt 1% kõigi liikmesriigi territooriumil tegevusluba omavate finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summast (vt selle kohta 14. novembri 2019. aasta kohtuotsus State Street Bank International, C‑255/18, EU:C:2019:967, punkt 43).
79 Euroopa Kohus järeldas nendest asjaoludest, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõikes 2 sätestatud mõistet „staatuse muutumine“ tuleb mõista laialt, nii et see hõlmab ka ühendamise teel toimunud piiriülest ühinemist, mis viiakse läbi osamakseperioodi jooksul (14. novembri 2019. aasta kohtuotsus State Street Bank International, C‑255/18, EU:C:2019:967, punkt 44).
80 Kuna käesoleva kohtuotsuse punktides 76–78 esitatud kaalutlused, mis puudutavad delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõike 2 sõnastust, konteksti ja eesmärki, on asjakohased seoses krediidiasutuse tegevusloa kaotamisega konkreetsel aastal, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84 õigesti, et nendest kaalutlustest tulenevalt on põhjendatud kvalifitseerida selline tegevusloa kaotamine „staatuse muutumiseks“ selle sätte tähenduses.
81 Samuti ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87 tagasi ABLV Banki argumendi, mille kohaselt ei hõlma mõiste „staatuse muutumine“ selle sätte tähenduses muudatusi, mille tulemusel ei kuulu finantsinstitutsioon edaspidi enam ühtse kriisilahenduskorra alla.
82 Nimelt tuleb märkida, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõike 2 sõnastuses ei tehta finantsinstitutsiooni staatuse muutumisel mingit vahet selle järgi, kas muutumise tulemusel lahkub asjaomane finantsinstitutsioon ühtsest kriisilahenduskorrast või mitte.
83 ABLV Banki viidatud asjaolul, et selle sätte saksakeelne versioon viitab üksnes ex ante osamakse suurusele, ei ole selles osas tähtsust.
84 Neil asjaoludel ei saa 14. novembri 2019. aasta kohtuotsuse State Street Bank International (C‑255/18, EU:C:2019:967) punktis 47 sisalduvaid kaalutlusi, mille eesmärk on – nagu on märgitud selle kohtuotsuse punktis 45 – üksnes kinnitada määruse 2015/63 artikli 12 lõike 2 tähenduses mõiste „staatuse muutumine“ laiendavat tõlgendust, mille põhjendatus on juba tuvastatud nimetatud kohtuotsuse punktis 44, mõista nii, et Euroopa Kohus soovis piirata selle laiendava tõlgenduse ulatust ainult niisuguste finantsinstitutsiooni staatuse muutumistega, millega ei kaasne finantsinstitutsiooni lahkumist ühtsest kriisilahenduskorrast.
85 Lisaks tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 61–63 esitatud põhjustel tagasi lükata ABLV Banki argument, et vaidlustatud kohtuotsuses delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõikele 2 ja määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 4 antud tõlgendused on vastuolulised.
86 Eeltoodut arvestades tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väide, mille kohaselt on delegeeritud määruse 2017/2361 artiklit 7 vääralt tõlgendatud
– Poolte argumendid
87 Kolmandas väites märgib ABLV Bank esiteks, et Üldkohus nõudis temalt põhjendamatult seose tõendamist delegeeritud määruse 2017/2361 artikli 7 ja delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõike 2 vahel, tuginedes ekslikule ideele, et ühel ja samal väljendil peaks põhimõtteliselt olema erinev tähendus, kui seda kasutatakse kahes erinevas sättes, välja arvatud juhul, kui nende vahel on eriline seos.
88 Teiseks on ilmselgelt väär Üldkohtu seisukoht, et osamaksetega silmas peetud üldine huvi ja asjaomase krediidiasutuse spetsiifilisemad huvid, mida teenivad osamaksed SRB halduskuludesse, on vastandlikud. Asjakohasem oleks võtta arvesse asjaolu, et ex ante osamaksed on asjaomase finantsinstitutsiooniga tihedamalt seotud, kuna need on seotud tema riskiprofiiliga.
89 SRB ja komisjon väidavad, et kolmas väide on põhjendamata.
– Euroopa Kohtu hinnang
90 Delegeeritud määruse 2017/2361 artikli 7 lõigetes 2, 4 ja 5 on ette nähtud SRB halduskulude katmiseks iga-aastase individuaalse osamakse pro rata temporis arvutamise meetod juhul, kui üksuse või grupi staatus aasta jooksul muutub.
91 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86 leidis Üldkohus, et mõistet „staatuse muutumine“ delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõike 2 tähenduses ei saa mõista nii, et sellega peetakse silmas üksnes delegeeritud määruse 2017/2361 artikliga 7 hõlmatud juhtumeid, arvestades nende kahe õigusakti eseme ja eesmärkide erinevusi.
92 Punktis 86 esitatud kaalutlusi arvestades ilmneb, et ABLV Banki argument, et Üldkohus nõudis temalt põhjendamatult seose tõendamist delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõike 2 ja delegeeritud määruse 2017/2361 artikli 7 vahel, põhineb vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendamisel, kuna Üldkohus ei tuginenud selles punktis asjaolule, et tõendatud ei ole seose olemasolu kahe sätte vahel.
93 Lisaks ei vaidle ABLV Bank vastu Üldkohtu hinnangule, mille kohaselt ei ole ex ante osamaksetel ja osamaksetel SRB halduskulude katmiseks sama ese.
94 Kuna see esemete erinevus on piisav, et õigustada osamaksete arvutamist erinevate ja sõltumatute meetoditega, tuleb asuda seisukohale, et ABLV Bank ei ole tõendanud, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta keeldus delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõike 2 tõlgendamisel delegeeritud määruse 2017/2361 artiklit 7 arvesse võtmast.
95 Seega tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Neljas väide, mille kohaselt on mõistet „alusetu rikastumine“ tõlgendatud ja kohaldatud vääralt
– Poolte argumendid
96 Oma neljandas väites leiab ABLV Bank, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid 92–96 põhinevad ekslikul ideel, et mõiste „alusetu rikastumine“ kohaldamine eeldab üksnes maksmise algse põhjendatuse kontrollimist. Tegelikult tuleks põhimõtteliselt arvesse võtta hiljem toimunud muutusi, mis mõjutavad makse õiguspärasust; viimati nimetatud põhjusel välistab delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõige 2 halduse lihtsuse huvides teatavate muutuste arvessevõtmise.
97 SRB ja komisjon väidavad, et neljas väide on põhjendamata.
– Euroopa Kohtu hinnang
98 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 94–96 tuvastas Üldkohus, et kõnealuste maksete õiguslik alus oli määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 4 ja delegeeritud määruse 2015/63 artikkel 12, mis välistavad 2018. aasta ex ante osamakse osalise tagastamise ja mille kehtivust ABLV Bank ei ole vaidlustanud.
99 Seega tugines Üldkohus selleks, et tuvastada ühtse kriisilahendusfondi rikastumise – mis tuleneb ABLV Banki 2018. aasta ex ante osamakse kogumisest ja hoidmisest – õigusliku aluse olemasolu, sõnaselgelt asjaolule, et asjasse puutuvad sätted välistavad selle osamakse tagasimaksmise juhul, kui asjaomase finantsinstitutsiooni staatus on 2018. aastal muutunud.
100 Seega ei saa asuda seisukohale, et Üldkohus leidis, et alusetu rikastumise võis välistada ainuüksi juba seetõttu, et makse algne põhjendatus oli tõendatud, võtmata arvesse õigusliku aluse olemasolu kõnealuste summade hoidmiseks.
101 Sellest järeldub, et ABLV Banki neljas väide põhineb vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendamisel.
102 Järelikult tuleb see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Viies väide, mille kohaselt ei ole õigusvastasuse väite kohta otsust tehtud
– Poolte argumendid
103 Viiendas väites märgib ABLV Bank, et Üldkohus jättis vastamata õigusvastasuse väitele, mille ta esitas Üldkohtu 12. juuni 2020. aasta küsimustele antud vastuste punktis 40.
104 SRB ja komisjon väidavad, et viies väide on põhjendamata.
– Euroopa Kohtu hinnang
105 Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95, et apellandi menetlusdokumendid ei sisalda otseselt ega kaudselt ühtegi õigusvastasuse väidet määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 4 ja delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 kohta.
106 Kuivõrd ABLV Bank väidab, et Üldkohus ei teinud otsust õigusvastasuse väite kohta, mille ta esitas oma 12. juuni 2020. aasta vastuse punktis 40, siis tuleb esiteks meelde tuletada, et apellatsioonimenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne kontrollida eelkõige asjaolu, kas Üldkohus on õiguslikult piisavalt vastanud kõigile apellandi esitatud argumentidele, ning teiseks, et väide, mille kohaselt ei ole Üldkohus vastanud esimeses kohtuastmes toodud argumentidele, tähendab sisuliselt viidet sellele, et rikutud on põhjendamiskohustust, mis tuleneb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklist 36, mida sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel kohaldatakse Üldkohtu menetluses, ning Üldkohtu kodukorra artiklist 117 (9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Ellinikos Chrysos vs. komisjon, C‑100/16 P, EU:C:2017:194, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
107 Põhjendamiskohustusest ei tulene Üldkohtule kohustust esitada ammendav ja üksikasjalik ülevaade menetluse poolte kõikidest arutluskäikudest, ja seega võib Üldkohtu põhjendus olla tuletatav tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikutel teada saada põhjused, miks Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ning annab Euroopa Kohtule piisavalt teavet oma kontrolli tegemiseks (9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Ellinikos Chrysos vs. komisjon, C‑100/16 P, EU:C:2017:194, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
108 Samas ilmneb, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95 kaudselt, kuid kindlalt, et apellandi 12. juuni 2020. aasta menetlusdokumendi punkt 40, milles on märgitud, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 tõlgenduse – mille SRB välja pakub – aluseks võtmine on õigusvastane, puudutab selle artikli tõlgendamist, mitte selle kehtivust, ilma et seejuures moonutataks seda menetlusdokumenti.
109 Seetõttu tuleb viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kuues väide, mille kohaselt on SRB otsuse SRB/ES/SRF/2018/03 arvessevõtmisel tehtud vigu
– Poolte argumendid
110 Kuuendas väites leiab ABLV Bank, et käesolevas asjas ei ole asjakohane kohaldada reeglit, mille kohaselt ei või praktika muuta kehtivat õiguslikku raamistikku. Nimelt, kuigi SRB otsus SRB/ES/SRF/2018/03 nägi ette tasutud ex ante osamaksete tagasimaksmise, on selge, et sellist tagasimaksmist saab käsitada üksnes nii, et see tuleneb tagasimakse saajale tagatud õigusest ning SRB suuremeelsus ei ole lubatav.
111 Argument, millega Üldkohus teise võimalusena nõustus seoses SRB otsusega SRB/ES/SRF/2018/03, on puhtalt semantiline, kuna tagasimaksmise olemus ei muutu sel põhjusel, et seda esitatakse negatiivse maksena või et see eeldab matemaatilist tehet. Lisaks on meelevaldne teha vahet osamakse summale kohaldatava mahaarvamise ja tagasimakse vahel.
112 SRB ja komisjon väidavad, et kuues väide on põhjendamata.
– Euroopa Kohtu hinnang
113 Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 98 ja 99, et ABLV Banki argumendid SRB otsuse SRB/ES/SRF/2018/03 kohta jäävad edutuks, kuna pelk SRB praktika ei saa muuta kohaldatavate liidu õigusnormide sisu, ning täpsustas seejärel teise võimalusena selle kohtuotsuse punktides 100–102, et need argumendid ei ole põhjendatud.
114 Tuleb tõdeda, et Üldkohus meenutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 98 õigesti, et pelk liidu institutsiooni, organi või asutuse praktika ei või viia neile kohustuslikest normidest kõrvalekaldumiseni ega saa luua pretsedenti, mis on neile siduv (vt selle kohta 26. märtsi 1996. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu, C‑271/94, EU:C:1996:133, punkt 24, ja 1. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑370/07, EU:C:2009:590, punkt 54).
115 Sellest tuleneb, et isegi kui SRB tõepoolest möönis otsuses SRB/ES/SRF/2018/03 võimalust, et ex ante osamakseid võidakse teatavatel juhtudel tagastada, ei saa see otsus seada kahtluse alla tõlgendust, mille Üldkohus andis määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 4 ja delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõikele 2.
116 Asjaolu, et SRB ei saa õiguspäraselt teha krediidiasutustele suuremeelseid tagastusi, ei ole selles kontekstis tähtis, kuna ei saa eeldada, et SRB järgis otsuse SRB/ES/SRF/2018/03 vastuvõtmisel seda reeglit ja lisaks tõlgendas õigesti talle siduvaid teisese õiguse norme.
117 Sellest järeldub, et apellandi argumendid, mis puudutavad vaidlustatud kohtuotsuse punkte 98 ja 99, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
118 Neil asjaoludel tuleb selle kohtuotsuse punkte 100–102 pidada ammendavuse huvides esitatud kaalutlusteks, mis tähendab, et nende punktide vaidlustamiseks esitatud argumendid on tulemusetud (vt analoogia alusel 18. juuni 2020. aasta kohtuotsus Dovgan vs. EUIPO, C‑142/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:487, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).
119 Järelikult tuleb kuues väide osaliselt tulemusetuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Seitsmes väide, mille kohaselt on delegeeritud määruse 2015/63 artiklit 17 vääralt tõlgendatud
– Poolte argumendid
120 Oma seitsmendas väites leiab ABLV Bank, et Üldkohtu põhjenduses, mis puudutab delegeeritud määruse 2015/63 artikli 17 lõikeid 3 ja 4, on rikutud õigusnormi, kuna selles sättes ette nähtud ex ante osamaksete korrigeerimise võimalus näitab, et Üldkohtu tõlgendus määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 4 ei ole õige.
121 SRB väidab, et seitsmes väide tuleb vastuvõetamatuse või igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Komisjon on seisukohal, et see väide ei ole põhjendatud.
– Euroopa Kohtu hinnang
122 Pärast seda, kui Üldkohus oli vaidlustatud kohtuotsuse punktis 105 meenutanud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 17 lõigete 3 ja 4 sõnastust, otsustas ta selle kohtuotsuse punktides 107 ja 108, et nende sätete tõlgendust, mille apellant välja pakkus ja mille kohaselt võib kõiki osamakseid hiljem kohandada, ei toeta nende sätete sõnastus ning apellandi viidatud asjaolude muutumine ei ole võrreldav raamatupidamislike muutmiste või korrigeerimistega, mida neis sätetes on mainitud.
123 Nagu näha, ei heida ABLV Bank oma seitsmendas väites Üldkohtule ette mitte seda, et ta jättis ekslikult kohaldamata delegeeritud määruse 2015/63 artikli 17 lõiked 3 ja 4, vaid et ta andis määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 4 tõlgenduse, mis on vastuolus kõnealuse artikli 17 lõigetega 3 ja 4.
124 Käesoleva kohtuotsuse punktis 59 esitatud põhjustel ei saa aga nende argumentidega nõustuda.
125 Seega tuleb seitsmes väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja hinnata selle vastuvõetavust.
Kaheksas väide, mille kohaselt on tehtud vigu seoses tagasivõtmatuid maksekohustusi reguleerivate sätetega
– Poolte argumendid
126 Oma kaheksandas väites leiab ABLV Bank, et Üldkohus moonutas tema argumente, sest ta ei väitnud esimeses kohtuastmes esitatud menetlusdokumentides, et tema ex ante osamaksed kujutasid endast tagasivõtmatuid maksekohustusi.
127 Kuid rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikest 3 nähtub, et kui üksus lahkub ühtsest kriisilahendusfondist, siis tuleb teha arvutused, ja seetõttu on Üldkohtu tõlgendus määrusele nr 806/2014 väär.
128 SRB ja komisjon väidavad, et kaheksas väide on põhjendamata.
– Euroopa Kohtu hinnang
129 Rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikes 3 on ette nähtud, et finantsinstitutsiooni tagasivõtmatud maksekohustused, mis ei kuulu enam määruse nr 806/2014 kohaldamisalasse, tühistatakse ning nende tagatised tagastatakse.
130 Üldkohus täpsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111, et sellised kohustused erinevad oma olemuselt ex ante osamaksetest, mistõttu on nende suhtes kehtestatud erikord, mida ei saa analoogia alusel kohaldada selliste osamaksete suhtes, nagu ABLV Banki tasutud osamaksed.
131 Sellega seoses tuleb ühelt poolt märkida, et selle kohtuotsuse punktidest 110 ja 111 nähtub, et Üldkohus ei leidnud, nagu oleks apellant väitnud, et tema 2018. aasta ex ante osamakse kujutas endast tagasivõtmatuid maksekohustusi.
132 Eelkõige tuleb rõhutada, et Üldkohus lükkas kõnealuse kohtuotsuse punktis 111 sõnaselgelt tagasi võimaluse kohaldada „analoogia alusel“ rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõiget 3.
133 Sellest järeldub, et argument, et ABLV Banki esimeses kohtuastmes esitatud menetlusdokumente on moonutatud, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
134 Teiselt poolt väidab apellant tõepoolest õigesti, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikest 3 tuleneb, et finantsinstitutsiooni lahkumisega ühtse kriisilahenduskorra kohaldamisalast võib kaasneda see, et SRB võtab teatud meetmed, mis on seotud selle finantsinstitutsiooni tasutud ex ante osamaksetega. Ometi ei kritiseeri ta kuidagi Üldkohtu hinnanguid, mis puudutavad erinevusi tagasivõtmatute maksekohustuste ja muude ex ante osamaksete vahel, vaid hoopis rõhutab nende erinevuste olemasolu.
135 Apellandi argumendid ei võimalda neil asjaoludel tuvastada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111 on rikutud õigusnormi.
136 Seega tuleb see väide osaliselt tulemusetuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Üheksas väide, et 2015. aasta ex ante osamaksete osas on rikutud õigusnormi ja jäetud otsus tegemata
– Poolte argumendid
137 Üheksandas väites heidab ABLV Bank ette mitut viga, mille Üldkohus tegi, kui ta võttis seisukoha apellandi argumentide kohta seoses 2015. aasta ex ante osamaksetega.
138 Esiteks samastas Üldkohus need osamaksed ekslikult hilisemate osamaksetega, samas kui 2015. aasta ex ante osamakseid hoitakse spetsiaalsetes alafondides kuni nende tagastamiseni asjaomastele finantsinstitutsioonidele.
139 Teiseks tõlgendas Üldkohus vääralt rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõiget 2.
140 Nimelt ei võtnud kohus arvesse asjaolu, et see säte ei näinud ette, et kõnealused osamaksed peab tagastama järk-järgult kaheksa aasta jooksul. Selles kontekstis ei ole lubatud välistada tagastamine nendele finantsinstitutsioonidele, kes enam ex ante osamakseid tegema ei pea, kuna nende sellega seotud olukord tuleneb ette nähtud tagastamise põhjendamatust edasilükkamisest. Nende finantsinstitutsioonide olukorra lahendamiseks mõeldud arvutuse puudumine on üllatav, kuna sellises olukorras on arvutus ette nähtud rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikes 3.
141 Kolmandaks viitas Üldkohus vääralt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 4, kuigi 2015. aasta ex ante osamakseid ei kogutud selle määruse alusel ja seda liiki osamaksetele kohaldatavad eeskirjad ei sisalda võrreldavaid sätteid.
142 Neljandaks on seisukoht, millele Üldkohus hagi vastuvõetavuse hindamisel asus, vastuolus seisukohaga, mille ta võttis 2015. aasta ex ante osamakseid sisuliselt hinnates.
143 Viiendaks ei tunnistanud Üldkohus, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõikele 2 viidates möönab ta, et aasta jooksul toimunud muudatuste küsimus on asjakohane.
144 SRB ja komisjon väidavad, et üheksas väide on põhjendamata.
– Euroopa Kohtu hinnang
145 Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktides 115 ja 116 meenutanud, et 2015. aasta ex ante osamaksed kogusid liikmesriigid ja need kanti seejärel SRB‑le üle, nentis Üldkohus kõigepealt selle kohtuotsuse punktis 117, et need osamaksed pandi pärast nende ülekandmist ühtses kriisilahendusfondis vahet tegemata kokku teiste ex ante osamaksetega.
146 Seejärel märkis ta kõnealuse kohtuotsuse punktides 119–127, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõiget 2 ei saa kasutada apellandi esitatud tagastamise taotluse alusena. Ta märkis selle kohta, et see säte ei näe ette õigust tagastamisele ning selles on üksnes täpsustatud metoodikat, mida SRB peab kasutama, et võtta ex ante osamaksete arvutamisel arvesse 2015. aasta ex ante osamakseid, mille liikmesriigid talle üle kandsid.
147 Lõpuks leidis Üldkohus sama kohtuotsuse punktis 128, et 2015. aasta ex ante osamaksed on nüüd reguleeritud samamoodi nagu muud osamaksed määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikega 4.
148 Sellega seoses tuleb esiteks tõdeda, et ABLV Banki argumendid ei võimalda tuvastada, et Üldkohus on rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõikele 2 antud tõlgendusega rikkunud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 120–127 õigusnormi.
149 See säte näeb ette, et algse perioodi jooksul võtab SRB iga finantsinstitutsiooni individuaalsete ex ante osamaksete arvutamisel arvesse osalevate liikmesriikide poolt kogutud ja ühtsesse kriisilahendusfondi üle kantud ex ante osamaksed, arvates need maha selle finantsinstitutsiooni poolt tasumisele kuuluvast summast.
150 Nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 120–122, tuleneb nii rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõike 2 sõnastusest kui ka selle rakendusmääruse eesmärgist, milleks on täpsustada ühtsesse kriisilahendusfondi iga finantsinstitutsiooni poolt tehtavate ex ante osamaksete arvutamise tingimusi, et seda sätet ei saa tõlgendada nii, et sellega on antud igale finantsinstitutsioonile õigus saada tagasi nende ex ante osamaksete summa, mille liikmesriigid on kogunud ja mis on kantud üle ühtsesse kriisilahendusfondi. Nimetatud säte näeb seega üksnes ette nende osamaksete mahaarvamise tehte integreerimise ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksete arvutamise meetodisse.
151 Seega, nagu rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 123, ei saa finantsinstitutsioon, kes ei pea enam ex ante osamakseid ühtsesse kriisilahendusfondi tegema, seda mahaarvamist kasutada, kuna tema suhtes ei ole see arvutusmeetod enam kohaldatav.
152 Rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõike 2 niisugust tõlgendust ei saa pidada selle rakendusmääruse artikli 7 lõikega 3 vastuolus olevaks, kuna viimati nimetatud sätte – mis puudutab tagasivõtmatute maksekohustuste erikorda – eesmärk ega tagajärg ei ole täpsustada eeskirju, mida kohaldatakse ex ante osamaksetele, mille liikmesriigid on kogunud ja mis on kantud üle ühtsesse kriisilahendusfondi.
153 Teiseks, osas, milles ABLV Banki argumente tuleb mõista nii, et nendes väidetakse, et SRB praktika, mis seisnes rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõikes 2 ette nähtud mahaarvamise tegemises järk-järgult määruses nr 806/2014 ette nähtud algse perioodi jooksul, on õigusvastane, siis tuleb tõdeda, et sellisele õigusvastasusele – eeldusel, et see on tõendatud – oleks tulnud tugineda nende otsuste vastu, millega määrati igal aastal ex ante osamakse kindlaks, selleks et näidata, et need otsused põhinesid selle sättega vastuolus oleval arvutusmeetodil.
154 Seevastu argumendid, mis põhinevad niisuguse praktika õigusvastasusel, ei tõenda, et Üldkohus oleks pidanud tuvastama, et SRB oleks pidanud selle sätte järgimiseks siis, kui finantsinstitutsioon lahkus ühtse kriisilahenduskorra kohaldamisalast, maksma tagasi selle finantsinstitutsiooni ex ante osamakse, mille liikmesriik oli kogunud ja mis oli kantud üle ühtsesse kriisilahendusfondi, tehes seda täiesti eraldi selle finantsinstitutsiooni poolt tasumisele kuuluvate ex ante osamaksete iga-aastasest arvutamisest.
155 Sellest järeldub, et argumendid, mille kohaselt on õigusvastane SRB praktika, mis seisnes rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõikes 2 ette nähtud mahaarvamise tegemises järk-järgult määruses nr 806/2014 ette nähtud algse perioodi jooksul, tuleb tulemusetuna tagasi lükata.
156 Kolmandaks, kuna selle määruse artikli 70 lõikes 4 on silmas peetud „nõuetekohaselt saadud osamakseid“, tegemata vahet otse SRB kogutud ex ante osamaksete ja liikmesriikide poolt talle üle kantud ex ante osamaksete vahel, ei saa asuda seisukohale, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 128, et see säte on kohaldatav kõigile SRB käsutusse antud ex ante osamaksetele.
157 Neljandaks on ABLV Banki argumendid, mille kohaselt on Üldkohtu põhjenduste, mis puudutavad 2015. aasta ex ante osamakseid, ja vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste muude osade vahel vastuolu, vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 34 meenutatud põhimõtetele vastuvõetamatud, kuna apellant ei täpsusta selgelt nende põhjenduste – millele ta kavatseb tugineda – vastuolu olemust.
158 Viiendaks, arvestades, et eeltoodud kaalutlustest nähtub, et Üldkohus otsustas õigesti esiteks, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõige 2 ei näe ette õigust saada tagasi need ex ante osamaksed, mille liikmesriigid on kogunud ja mis on kantud üle ühtsesse kriisilahendusfondi, ja teiseks, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 4 oli nende osamaksete suhtes kohaldatav, siis ei saa vaidlustatud kohtuotsuse punktides 117 ja 128 antud Üldkohtu hinnang, mille kohaselt ei tehta ühtse kriisilahendusfondi sees vahet nende osamaksete ja SRB poolt otse kogutud ex ante osamaksete vahel, olla vajalik selleks, et põhjendada järeldust, millele Üldkohus jõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 129.
159 Kuna selle hinnanguga seotud kaalutlused on seega ammendavuse huvides esitatud kaalutlused, siis tuleb neid kaalutlusi kritiseerivad ABLV Banki argumendid vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 118 meenutatud kohtupraktikale tulemusetuna tagasi lükata.
160 Eeltoodut arvestades tuleb üheksas väide osaliselt vastuvõetamatuse, osaliselt tulemusetuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kümnes väide, mille kohaselt on esimeses kohtuastmes esitatud kuuenda väite tagasilükkamisel rikutud õigusnormi
– Poolte argumendid
161 Oma kümnendas väites leiab ABLV Bank, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134 ja järgmistes punktides esitatud Üldkohtu hinnangus, mille kohaselt ei riku vaidlusalune otsus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid, on rikutud õigusnormi, sest isegi kui eeldada, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikel 4 on tähendus, mille Üldkohus sellele andis, ei saa seda sätet pidada selgeks eelkõige seetõttu, et on olnud juhtumeid, mil ex ante osamaksed on tagastatud.
162 SRB väidab, et kümnes väide tuleb vastuvõetamatuse või igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Komisjon leiab samuti, et see väide ei ole põhjendatud.
– Euroopa Kohtu hinnang
163 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 136–138 leidis Üldkohus, et SRB ei rikkunud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. Seda hinnangut põhjendas ta järeldusega, et vaidlusalune otsus oli määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 4 tuginevas osas ettenähtav, kuivõrd see on selge ja täpne säte, mis ei sisalda ühtegi erandit ega leebemat kohtlemist.
164 Seda Üldkohtu hinnangut ei saa pidada õigusnormi rikkumiseks, kuna, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 136 ja nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 54–55, nähtub määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 4 sõnastusest endast, et nõuetekohaselt saadud ex ante osamakseid ei tagastata.
165 Lisaks, kuigi apellant väidab, et Üldkohus jättis arvesse võtmata need liidu õigusnormid, mis näevad ette, et SRB peab teatud olukordades ex ante osamaksed tagasi maksma, tuleb meenutada, et käesoleva apellatsioonkaebuse esimese, kolmanda ja seitsmenda kuni üheksanda väite analüüsist nähtub, et ABLV Banki argumendid, mis puudutavad delegeeritud määruse 2015/63 artikli 17 lõikeid 3 ja 4, rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõiget 3 ja artikli 8 lõiget 2 ning delegeeritud määruse 2017/2361 artiklit 7, ei suuda tõendada sellise tagastamise kohustuse olemasolu.
166 Seega tuleb kümnes väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Üheteistkümnes väide, mille kohaselt on esimeses kohtuastmes esitatud seitsmenda väite tagasilükkamisel rikutud õigusnormi
– Poolte argumendid
167 Üheteistkümnendas väites leiab ABLV Bank, et Üldkohus andis asjasse puutuvatele sätetele „radikaalse ja äärmusliku“ tõlgenduse, rikkudes nii proportsionaalsuse põhimõtet. Üldkohus leidis samuti ekslikult, et SRB‑l ei ole mingit kaalutlusruumi.
168 Lisaks kritiseerib ABLV Bank seda, et Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 152 vastuvõetamatuse tõttu tagasi hagiavalduse punktis 23 esitatud argumendid. Ta väidab, et need argumendid olid piisavalt täpsed, et olla vastuvõetavad, ega nõudnud nende toetuseks esitatud näite üksikasjalikku analüüsi.
169 SRB ja komisjon väidavad, et üheteistkümnes väide on põhjendamata.
– Euroopa Kohtu hinnang
170 Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 142–152 tagasi kõik apellandi argumendid, mis puudutasid proportsionaalsuse põhimõtet. Täpsemalt märkis ta selle kohtuotsuse punktis 147 esiteks, et SRB‑l ei olnud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 4 ja delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõike 2 kohaldamisel mingit kaalutlusruumi, ning teiseks, et ABLV Bank ei esitanud nende sätete kohta ühtegi õigusvastasuse väidet.
171 Kõigepealt tuleb märkida, et käesoleva apellatsioonkaebuse esimese ja teise väite analüüsi puudutavatest kaalutlustest nähtub, et Üldkohus otsustas õigesti, et SRB oli määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 4 ja delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõike 2 alusel kohustatud jätma rahuldamata apellandi esitatud tagastamistaotluse. Sellest järeldub, nagu kinnitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 147, et SRB‑l ei olnud sellega seoses mingit kaalutlusruumi.
172 Neil asjaoludel võis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 147 ja 148 põhjendatult leida, et SRB kaalutlusruumi puudumise tõttu ei saa talle põhjendatult ette heita, et ta rikkus seda taotlust rahuldamata jättes proportsionaalsuse põhimõtet, välja arvatud juhul, kui väidetakse, et niisuguse otsuse tegemiseks kohustavad sätted on kehtetud, sest on selle põhimõttega vastuolus.
173 Käesoleva apellatsioonkaebuse viienda väite tagasilükkamisest ilmneb aga, et Üldkohus ei moonutanud esimeses kohtuastmes esitatud menetlusdokumente, kui ta leidis, et apellant ei ole sellist õigusvastasuse väidet esitanud.
174 Seega on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 147 Üldkohtu poolt esitatud põhjus piisav, et põhjendada esimeses kohtuastmes esitatud seitsmenda väite tagasilükkamist.
175 Seega tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 118 meenutatud kohtupraktikale pidada tulemusetuks ABLV Banki argumente, millega soovitakse vastu vaielda Üldkohtu põhjenduse – mis puudutab seitsmenda väite tagasilükkamist – muudele osadele.
176 Sellest järeldub, et üheteistkümnes väide tuleb osaliselt tulemusetuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kaheteistkümnes väide, mille kohaselt on esimeses kohtuastmes esitatud kaheksanda ja üheksanda väite tagasilükkamisel rikutud õigusnormi
– Poolte argumendid
177 Kaheteistkümnendas väites leiab ABLV Bank, et Üldkohus kohaldas nemo auditur’i põhimõtet valesti.
178 Nimelt ei tule selle põhimõtte kohaldamiseks mitte kindlaks teha, kas SRB tõlgendas määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiget 4 ja delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõiget 2 õigesti, vaid hinnata, kas see asutus oli ise loonud ebaseaduslikult tingimused, millele ta hiljem tugines. See oli aga käesolevas asjas nii, kuna apellandi tegevusloa kaotamine oli SRB otsuse SRB/EES/2018/09 – mis ületas viimase pädevust ja oli õigusvastane – vältimatu tagajärg. SRB ei saa tugineda sellele, et seda otsust ei ole tühistatud, kuivõrd ta väidab, et tema 23. veebruari 2018. aasta otsused ei allu kohtulikule kontrollile.
179 Peale selle tähendaks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 172 esitatud hinnang, mille kohaselt ei sea SRB õigusvastane tegevus kahtluse alla vaidlusaluse otsuse õiguspärasust, nemo auditur’i põhimõtte eitamist.
180 Lisaks ei vastanud Üldkohus esimeses kohtuastmes esitatud üheksandale väitele, milles käsitleti selle käitumise vastuolulisust, mis seisnes finantsinstitutsiooni väljajätmises riske katva korra alt, jättes samas endale osamakse, mis oli määratud kindlaks selle finantsinstitutsiooni riskiprofiili alusel.
181 SRB ja komisjon väidavad, et kaheteistkümnes väide on põhjendamata.
– Euroopa Kohtu hinnang
182 Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 170, et käesoleval juhul ei saa SRB‑le ette heita õigusvastast käitumist, kuna ta kohaldas õigesti määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiget 4 ja delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõiget 2. Ühtlasi märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 171, et SRB otsus SRB/EES/2018/09 ei ole esimeses kohtuastmes esitatud hagi ese ning see ei saa seega tõendada SRB õigusvastast käitumist. Lisaks asus Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 172 seisukohale, et väide, et SRB tegutses vastuoluliselt, jääb edutuks, kuivõrd sellega ei seata kahtluse alla vaidlusaluse otsuse õiguspärasust.
183 Mis puudutab esiteks hinnangut, mille Üldkohus andis ABLV Banki poolt esimeses kohtuastmes esitatud kaheksanda väite põhjendatusele, siis tuleb tõepoolest tõdeda, et kuna selle väitega soovis apellant tugineda SRB otsuse SRB/EES/2018/09 väidetavale õigusvastasusele, siis olid vaidlustatud kohtuotsuse punktis 170 esitatud kaalutlused, mis puudutasid vaidlusaluse otsuse kooskõla määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikega 4 ja delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõikega 2, asjakohatud.
184 Seevastu, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 171, ei saa nemo auditur’i põhimõtte kohaldamiseks eeldada, et SRB otsus SRB/EES/2018/09 on õigusvastane, kui see otsus ei ole tühistamishagi ese.
185 ABLV Banki viidatud asjaolu, et SRB leiab, et see otsus ei ole huve kahjustav akt, ei ole asjakohane. Nimelt tuleneb 6. mai 2021. aasta kohtuotsuse ABLV Bank jt vs. EKP (C‑551/19 P ja C‑552/19 P, EU:C:2021:369) punktist 66, et kohtulikule kontrollile oleks saanud alluda kriisilahendusmenetluse – mille käigus SRB võttis vastu otsuse SRB/EES/2018/09 – lõpptulemus.
186 Mis puudutab teiseks ABLV Banki poolt esimeses kohtuastmes esitatud üheksandat väidet, siis tuleb rõhutada, et argument selle väite kohta otsuse tegemata jätmise kohta tuleb tagasi lükata, kuna Üldkohus lükkas selle väite vaidlustatud kohtuotsuse punktis 172 sõnaselgelt tagasi.
187 Lisaks, arvestades, et see punkt ei puuduta mitte väidet, et eirati nemo auditur’i põhimõtet, vaid SRB väidetavalt vastuolulist tegevust, siis ei saa nõustuda kriitikaga, et Üldkohus kohaldas selles punktis seda põhimõtet valesti.
188 Järelikult tuleb kaheteistkümnes väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmeteistkümnes väide, mille kohaselt on seoses vaidlusaluse otsuse piisava põhjendatusega tehtud vigu
– Poolte argumendid
189 Kolmeteistkümnendas väites leiab ABLV Bank, et Üldkohus eiras põhjendamiskohustuse ulatust, kui ta leidis, et vaidlusaluse otsuse piisava põhjendatuse võib tuletada hagi esitamisest ja asjaolust, et Üldkohus asus seisukohale, et tal on võimalik teha asjas otsus.
190 Vaidlusaluse otsuse põhjenduse ebapiisavust illustreerib tõsiasi, et Üldkohus viitas korduvalt asjaoludele, mida see otsus ei sisaldanud, ning samuti nähtub see Üldkohtu poolt menetluse käigus esitatud küsimustest. Eelkõige räägib määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 4 väidetavale selgusele vastu ühes neist küsimustest tehtud viide „tagastamisele“ ja asjaolu, et Üldkohus ei pidanud võimalikuks tugineda selle sätte sõnastusele.
191 SRB ja komisjon väidavad, et kolmeteistkümnes väide on põhjendamata.
– Euroopa Kohtu hinnang
192 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 178 leidis Üldkohus, et SRB täpsustas vaidlusaluse otsuse põhjendustes olulise tähtsusega faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Üldkohus tuvastas samuti, et see otsus võimaldas ABLV Bankil mõista kõnealuse otsuse põhjendusi ja liidu kohtul kontrollida selle otsuse õiguspärasust.
193 Nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 176, tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et kuigi ELTL artiklis 296 nõutud põhjendustest peab selgelt ja üheselt selguma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik selliselt, et huvitatud isikul oleks võimalik mõista võetud meetme põhjendusi ja liidu kohtul teostada kontrolli, peavad need põhjendused siiski vastama asjaomase akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Seda arvestades ei ole nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna põhjenduse piisavust ei tule hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades ning eriti arvestades huvi, mis võib olla akti adressaatidel selgituste saamiseks (vt selle kohta 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 122 ja seal viidatud kohtupraktika).
194 Tuleb tõdeda, et Üldkohus kohaldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 178 selle hindamisel, kas vaidlusalune otsus on piisavalt põhjendatud, kõnealusest väljakujunenud kohtupraktikast tulenevaid kriteeriume. Eelkõige võttis Üldkohus õigesti arvesse asjaolu, et selle otsuse põhjendused võimaldasid apellandil kaitsta oma õigusi ja liidu kohtul teostada kontrolli selle otsuse õiguspärasuse üle.
195 Lisaks, kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole sugugi nõutav, et otsuse põhjendus oleks ammendav, siis see, et Üldkohus võttis oma arutluskäigus arvesse asjaolusid, mis seda põhjendust selgitavad, ja et ta viis läbi uurimise eesmärgiga seda põhjendust selgitada, ei sea kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktis 178 esitatud Üldkohtu hinnangut.
196 Seega tuleb kolmeteistkümnes väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kohtukulud
197 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.
198 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
199 Kuna SRB ja komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist ABLV Bankilt ja viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb SRB ja komisjoni kohtukulud välja mõista apellandilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Jätta ABLV Bank ASi (likvideerimisel) kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) ja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
Allkirjad