ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (seitsmes koda)
4. detsember 2008(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piirangud terrorismivastases võitluses – Rahaliste vahendite külmutamine – Tühistamishagi – Kaitseõigused – Kohtulik kontroll
Kohtuasjas T‑284/08,
People’s Mojahedin Organization of Iran, asukoht Auvers‑sur‑Oise (Prantsusmaa), esindajad: advokaat J.-P. Spitzer ja D. Vaughan, QC, hiljem J.‑P. Spitzer, D. Vaughan ja barrister M.‑E. Demetriou,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: G.‑J. Van Hegleson, M. Bishop ja E. Finnegan, hiljem M. Bishop ja E. Finnegan,
kostja,
keda toetavad
Prantsuse Vabariik, esindajad: G. de Bergues ja A.‑L. During,
ja
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: P. Aalto ja S. Boelaert,
menetlusse astujad,
mille ese on taotlus tühistada hagejat puudutavas osas nõukogu 15. juuli 2008. aasta otsus 2008/583/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2007/868/EÜ (ELT L 188, lk 21),
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: koja esimees N. J. Forwood (ettekandja), kohtunikud D. Šváby ja L. Truchot,
kohtusekretär: ametnik C. Kantza,
arvestades kirjalikus menetluses ja 3. detsembri 2008. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Käesoleva vaidluse algse tausta ülevaade on ära toodud Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2006. aasta otsuses kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu (EKL 2006, lk II‑4665; edaspidi „OMPI kohtuotsus”, punktid 1–26) ja 23. oktoobri 2008. aasta otsuses kohtuasjas T‑256/07: People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata; edaspidi „PMOI kohtuotsus”, punktid 1–37).
2 Court of Appeal (England & Wales) (Inglismaa ja Walesi apellatsioonikohus, edaspidi „Court of Appeal”) jättis 7. mai 2008. aasta otsusega rahuldamata Secretary of State for the Home Departmenti (Ühendkuningriigi siseminister, edaspidi „Home Secretary”) taotluse saada luba esitada sellele kohtule apellatsioonkaebus Proscribed Organisations Appeal Commissioni (keelatud organisatsioonide apellatsioonikomisjon Ühendkuningriigis, edaspidi „POAC”) 30. novembri 2007. aasta otsuse peale, millega see komisjon rahuldas kaebuse, mis oli esitatud Home Secretary 1. septembri 2006. aasta otsuse peale, millega viimati nimetatu keeldus People’s Mojahedin Organization of Irani (edaspidi „hageja” või „PMOI”) terroristlike organisatsioonide hulgast välja arvamast, ning tegi Home Secretaryle ülesandeks esitada Ühendkuningriigi parlamendile määruse (Order) eelnõu, millega hageja arvataks Terrorism Act 2000 (2000. aasta seadus terrorismi kohta) kohaselt keelatud organisatsioonide nimekirjast välja.
3 Nimetatud otsusega tunnistas POAC „ebaloomulikuks” (perverse) Home Secretary järeldused 1. septembri 2006. aasta otsuses, millega viimati nimetatu keeldus hagejat terroristlike organisatsioonide hulgast välja arvamast ja mille kohaselt oli hageja kõnesoleval ajal veel „terrorismiga seotud” (concerned in terrorism) Terrorism Act 2000 mõttes. POAC-i hinnangul oleks mõistliku otsusetegija ainus adekvaatne järeldus kas 2006. aasta septembris või hiljem saanud olla, et PMOI puhul ei ole enam täidetud ükski vajalik tingimus selleks, et teda saaks jätkuvalt keelatud organisatsioonide loetelus hoida. Teisisõnu leidis POAC tema käsutuses oleva materjali alusel, et PMOI ei olnud 2006. aasta septembris enam terrorismiga seotud ega olnud seda endiselt kõnealuse otsuse tegemise kuupäeval (PMOI kohtuotsus, punktid 168 ja 169).
4 POAC‑i otsusest (punkt 10) ilmneb, et asjaomane materjal hõlmas mõningaid andmeid Prantsusmaal toimunud sündmuste kohta, mis olid seotud PMOI‑ga. Sellega seoses viitas PMOI täpsemalt asjaolule, et Conseil national de la résistance iranienne’i (Iraani Rahvusliku Vastupanuliikumise Nõukogu, CNRI) Pariisi lähedal asuv kontor otsiti läbi 17. juunil 2003, et suur arv CNRI liikmeid peeti kinni ja mõned võeti vahi alla, aga kuigi leiti suur summa raha, ei algatatud kriminaalmenetlust.
5 Court of Appeal kinnitas oma eespool viidatud kohtuotsuses POAC‑i hinnangut. Lisaks märkis ta, et Home Secretary esitatud konfidentsiaalsed andmed toetavad tema järeldust, et Home Secretary ei saanud mõistlikult järeldada, et PMOI kavatseb tulevikus terrorismi juurde tagasi pöörduda.
6 Sellest tulenevalt kustutas Home Secretary 23. juuni 2008. aasta määrusega, mis jõustus 24. juunil 2008, PMOI Terrorism Act 2000 alusel keelatud organisatsioonide nimekirjast. Ühendkuningriigi parlamendi mõlemad kojad kiitsid selle kustutamise heaks.
7 Nõukogu jättis siiski 15. juuli 2008. aasta otsusega 2008/583/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2007/868/EÜ (ELT L 188, lk 21; edaspidi „vaidlustatud otsus”), hageja nime koos teistega loetellu, mis on ära toodud nõukogu 27. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks lisas (EÜT L 344, lk 70; ELT eriväljaanne 18/01, lk 207; edaspidi „vaidlusalune loetelu”).
8 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 5, mille kohta on teada, et see käsitleb PMOI‑d, on sätestatud:
„Nõukogu võttis ühe rühmituse puhul arvesse asjaolu, et pädeva asutuse otsus, millega põhjendati kõnealuse rühmituse loetelusse kandmist, on 24. juunist 2008. aastast alates kehtetu. Samas on nõukogu tähelepanu juhitud uutele kõnealuse rühmitusega seotud asjaoludele. Nõukogu leidis, et nimetatud uued asjaolud õigustavad kõnealuse rühmituse loetelusse kandmist.”
9 Vaidlustatud otsus tehti hagejale teatavaks nõukogu 15. juuli 2008. aasta kirjaga (edaspidi „teade”). Selles kirjas märkis nõukogu eelkõige järgmist:
„Nõukogu otsustas kanda [PMOI] uuesti […] loetelusse. Nõukogu võttis arvesse asjaolu, et pädeva asutuse otsus, millega põhjendati [PMOI] sellesse loetelusse kandmist, on 24. juunist alates kehtetu. Kuid nõukogu on saanud uut teavet, mis on asjakohane loetelusse kandmise jaoks. Seda teavet arvestades otsustas nõukogu, et [PMOI] peab siiski olema eespool mainitud loetelus ära toodud. Sellest tulenevalt muutis nõukogu põhjendusi.”
10 Teatele lisatud põhjendustes (edaspidi „põhjenduste ülevaade”) sedastas nõukogu järgmist:
„[PMOI] on 1965. aastal asutatud rühmitus, mille esialgne eesmärk oli kukutada imperialistlik režiim. Nii osalesid selle liikmed tuhandete vana režiimi „ametnike” kõrvaldamisel ja kuulusid Teheranis Ameerika Ühendriikide saatkonnas pantvangide võtmise eest vastutavate isikute hulka. Olles algselt olnud üks islamirevolutsiooni kõige radikaalsematest korraldajatest, jätkas [PMOI] pärast tema ärakeelamist tegutsemist salajase organisatsioonina ja korraldas Teheranis võimul oleva režiimi vastu mitu rünnakut. Nii viis see organisatsioon läbi terrorirünnakuid, sealhulgas atentaadi Islami Vabariigi Partei ruumides 28. juunil 1981, mille käigus tapeti üle saja selle režiimi tähtsama juhtivtöötaja (ministrid, saadikud, kõrgemad ametnikud), ja 30. augustil 1981 president Rajai ning peaminister Javad Bahonari mõrva. 1992. aasta aprillis teostas PMOI 13 riigis terrorirünnakuid Iraani diplomaatilistele esindustele ja rajatistele. See rühmitus võttis 1993. aasta presidendivalimiste ajal avalikult vastutuse teatavate rünnakute eest naftarajatistele, sealhulgas Iraani suurimale rafineerimistehasele. 1999. aasta aprillis võttis PMOI vastutuse Iraani relvajõudude peastaabi ülema asetäitja Ali Sayyad Shirazi mõrva eest. Aastatel 2000 ja 2001 kuulutas see organisatsioon, et tema liikmed olid osalenud 5. veebruaril 2000 Iraani-Iraagi piiri lähedal toimunud uutes Iraani armee ja valitsushoonete vastastes komandooperatsioonides, ta korraldas mortiirirünnaku Teheranis asuvate riigiasutuste vastu. Lisaks on selle, erinevatesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse levinud organisatsiooni liikmete vastu praeguseks algatatud kriminaalmenetlused nende tegevuse finantseerimise eesmärgil toime pandud kuritegude eest. Need kuriteod kuuluvad ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 punktide a, c, d, f, g, h ja i kohaldamisalasse ja need pandi toime selle artikli 1 lõike 3 [punktides] i ja iii nimetatud eesmärkidel.
[PMOI] suhtes kohaldatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3.
2001. aasta aprillis algatas Parquet antiterroriste du tribunal de grande instance de Paris (Pariisi esimese astme kohtu terrorismivastase võitluse prokuratuur) vastavalt Prantsuse õiguses 22. juuli 1996. aasta seadusega 96/647 ettenähtud tingimustele eeluurimise „terroriaktide ettevalmistamiseks loodud kuritegeliku ühenduse” tegevuse osas. Selle eeluurimise raames teostatud juurdluse tulemusel esitati [PMOI] eeldatavatele liikmetele süüdistus rea rikkumiste eest, mis on kõik otseselt või kaudselt seotud ühise tegevusega, mille eesmärk on häirida hirmutamise või terrori abil tõsiselt avalikku korda. Peale eespool mainitud süüdistuse hõlmab kõnealune uurimine ka „terrorirühmituse rahastamist” vastavalt Prantsuse õiguses 15. novembri 2001. aasta seadusega 2001/1062 igapäevaturvalisuse kohta (loi relative à la sécurité quotidienne) ettenähtud tingimustele.
Parquet antiterroriste de Paris esitas 19. märtsil 2007 ja 13. novembril 2007 [PMOI] eeldatavatele liikmetele kaks lisasüüdistust. Need menetlused algatati vajadusest uurida uusi, 2001. ja 2007. aasta juurdluse käigus saadud tõendeid. Kõnealused menetlused puudutavad Prantsuse õiguses 2. augusti 2003. aasta seadusega 2003/703 ette nähtud tingimustel esitatud süüdistust „eriliselt kaitsetute isikute suhtes toime pandud kelmuse või organiseeritud kelmuse otsese või kaudse tulu rahapesu” eest seoses terroristliku tegevusega.
Eeltoodust tulenevalt tegi pädev asutus [PMOI] suhtes otsuse ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses.
Nõukogu täheldab, et nimetatud menetlusi ei ole veel lõpule viidud ja neid laiendati 2007. aastal terrorirühmituste juhitavate rahastusoperatsioonide vastase võitluse raames. Nõukogu leiab, et põhjendused, millest lähtudes jäeti [PMOI] edasi nende isikute ja rühmituste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud meetmeid, on endiselt kehtivad.
Nõukogu otsustas kõnealuseid tõendeid arvesse võttes, et [PMOI] suhtes tuleb edasi kohaldada määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud meetmeid.”
Menetlus
11 Hageja esitatud hagiavaldus käesoleva kohtuasja algatamiseks saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 21. juulil 2008.
12 Hageja esitas samal päeval Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 76 a alusel taotluse lahendada asi kiirendatud menetluses. Nõukogu esitas nimetatud taotluse kohta märkused 30. juulil 2008 ja kostja vastuse 10. septembril 2008. Esimese Astme Kohus (seitsmes koda) otsustas 22. septembril 2008 selle taotluse rahuldada, misjärel oli kirjalik menetlus lõpetatud.
13 Esimese Astme Kohus (seitsmes koda) otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande alusel avada suulise menetluse ja kohustas kodukorra artiklis 65 ette nähtud menetlustoimingute raames antud 26. septembri 2008. aasta määrusega nõukogu esitama kõik vaidlustatud otsuse tegemisega seotud dokumendid niivõrd, kui need puudutavad hagejat, märkides, et neid dokumente ei edastata selles menetlusetapis hagejale juhul, kui nõukogu peab neid konfidentsiaalseks.
14 Nõukogu täitis selle menetlustoimingu kõigepealt Esimese Astme Kohtu kantseleisse 10. oktoobril 2008 saabunud dokumendiga. Tema vastusele oli lisatud kaheksa dokumenti, millest edastati hagejale seitse dokumenti, mida ei olnud kvalifitseeritud konfidentsiaalsena. Hagejat kutsuti üles esitama oma kirjalikud märkused kõnealuse seitsme dokumendi ja taotluse kohta uurida kaheksandat dokumenti kinnises menetluses. Hageja vastas Esimese Astme Kohtu kantseleisse 5. novembril 2008 saabunud dokumendiga.
15 Nõukogu täitis mainitud menetlustoimingu teist korda Esimese Astme Kohtu kantseleisse 6. novembril 2008 saabunud dokumendiga. Tema vastusele oli lisatud neli uut dokumenti, mis edastati hagejale.
16 Pärast poolte ärakuulamist lubas Esimese Astme Kohtu seitsmenda koja esimees 10. novembri 2008. aasta määrusega nõukogu nõuete toetuseks menetlusse astuda Prantsuse Vabariigil ja Euroopa Ühenduste Komisjonil.
17 Kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames kutsus Esimese Astme Kohus kantselei 11. novembri 2008. kirjas nõukogu üles esiteks esitama oma kirjalikud märkused hageja märkustes, mis saabusid kohtukantseleisse 5. novembril 2008, esitatud teatavate faktiväidete ja uute õiguslike argumentide kohta, ning teiseks esitama kõik tema valduses olevad dokumendid, mis kirjeldavad või on seotud hääletuskorraga, mille tulemusel vaidlustatud otsus vastu võeti, kaasa arvatud istungi ja hääletamise protokollid. Nõukogu täitis selle palve dokumendiga, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 21. novembril 2008.
18 Samade menetlust korraldavate meetmete raames ning Euroopa Kohtu põhikirja artikli 24 alusel kutsus Esimese Astme Kohus (seitsmes koda) kantselei 11. novembri 2008. aasta kirjas Ühendkuningriiki esitama kirjalikud märkused vaidlustatud otsuse vastuvõtmismenetlust puudutavate faktiväidete kohta, mis on toodud hageja märkustes, mis olid saabunud kohtukantseleisse 5. novembril 2008. Ühendkuningriik täitis selle palve dokumendiga, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 20. novembril 2008.
19 Hageja esitas dokumendiga, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 24. novembril 2008, teatavad märkused kohtuistungi ettekande kohta. Nõukogu esitas nende märkuste peale repliigi, mis saabus kantseleisse 28. novembril 2008.
20 Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 3. detsembri 2008. aasta kohtuistungil.
Poolte nõuded
21 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus hagejat puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
22 Nõukogu palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
23 Prantsuse Vabariik ja komisjon toetavad nõukogu nõuete esimest punkti.
Õiguslik käsitlus
24 Hageja esitab vaidlustatud otsuse tühistamise nõude toetuseks sisuliselt viis väidet. Esimene põhineb ilmsel hindamisveal. Teise väite kohaselt on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 4, määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tõendamiskoormist. Kolmas väide tugineb tõhusa kohtuliku kaitse õiguse rikkumise argumendile. Neljas puudutab kaitseõiguste ja põhjendamiskohustuse rikkumist. Viies tugineb võimu või menetluse kuritarvitamisele.
25 Märkustes, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 5. novembril 2008, esitab hageja veel kuuenda väite, mis tugineb olulise menetlusnormi rikkumisele. Esimese Astme Kohtu hinnangul on see uus väide vastuvõetav. Esiteks põhineb see õiguslikel ja faktilistel asjaoludel, mis tulid ilmsiks menetluse käigus kodukorra artikli 48 lõike 2 tähenduses. Teiseks on see igal juhul avalikul huvil põhinev väide, mida kohus võib omal algatusel uurida, kuna see käsitleb olulise menetlusnormi rikkumist seoses vaidlustatud ühenduse õigusakti vastuvõtmise tingimustega.
26 Esimese Astme Kohus uurib esimesena kõnealust kuuendat väidet, seejärel neljandat ning lõpuks teist ja kolmandat väidet koos.
Kuues väide, mis käsitleb olulise menetlusnormi rikkumist
27 Esimese Astme Kohtu kantseleisse 5. novembril 2008 saabunud kirjalikes märkustes seitsme esimese dokumendi kohta, mille nõukogu saatis menetlustoimingute raames antud 26. septembri 2008. aasta määruse täitmiseks, esitab hageja uue väite, mis käsitleb nõukogus kõigi ühenduse tasandil tehtud rahaliste vahendite külmutamise otsuste eelnõude hääletamise korra rikkumist.
28 Selle etteheite toetuseks viitab hageja Minister of State to the Foreign and Commonwealth Office (riigisekretär välis- ja Rahvaste Ühenduse asjus, edaspidi „Minister of State”) Lord Malloch-Browni poolt 22. juulil 2008 House of Lords’is (Lordide koda, Ühendkuningriik) tehtud avaldusele. Kui temalt küsiti, mis põhjustel Ühendkuningriigi valitsus lihtsalt loobus vaatamata POAC-i ja Court of Appeali kohtuotsustele osalemast nõukogu 15. juuli 2008. aasta hääletusel, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus, selle asemel et hääletada PMOI vaidlusalusesse loetellu jätmise vastu, ütles Minister of State tema avalduse Hansardis (parlamendiarutluste stenogrammid) toodud transkriptsiooni kohaselt järgmist:
„Me olime otsustanud järgida kõnealust [Court of Appeali] kohtuotsust ning seetõttu ei saanud me toetada [Prantsuse] valitsust, kes esitas uusi andmeid, mis ei olnud varem teada ja millele tuginedes ta suutis veenda mitme Euroopa riigi valitsust teda toetama. Mis puutub põhjustesse, miks me loobusime hääletamast, selle asemel et olla vastu [PMOI] loetellu jätmisele, siis probleem seisnes selles, et tegemist on üldise loeteluga, mis hõlmab kõiki terroriorganisatsioone, ja hääletada tuleb selle loetelu poolt või vastu. Seega sattusime me väga ebameeldivasse olukorda, kus oli valida, kas oleks jäetud jõusse vana loetelu, millest ei oleks olnud kasu, sest PMOI oleks samuti sinna jäänud, või ei oleks Euroopas enam terroriorganisatsioonide loetelu eksisteerinud. Me leidsime, et see oleks kujutanud Ühendkuningriigi rahvale ning ülejäänud Mandri-Euroopa inimestele vastuvõetamatut ohtu.”
29 Hageja väitel on asjaolu – kui eeldada, et see vastab tõele –, et liikmesriikidel puudub võimalus hääletada konkreetse organisatsiooni vaidlusalusesse loetellu jätmise vastu, täielikult vastuolus asjakohaste ühenduse õigusnormidega ning nõukogu ja liikmesriikide kohustusega uurida üksikasjalikult ja juhtumipõhiselt, kas asjaomase isiku jätmine vaidlusalusesse loetellu on endiselt õigustatud. Ta lisab, et Minister of State’i avaldusest näib tulenevat, et kui Ühendkuningriigil oleks olnud võimalik hääletada individuaalselt iga organisatsiooni puhul, siis oleks see liikmesriik (ja hageja väitel ka talle teadaolevalt mõni teine liikmesriik) hääletanud tema vaidlusalusesse loetellu jätmise vastu, mis oleks määruse nr 2580/2001 ühehäälsuse nõuet arvestades toonud paratamatult kaasa tema kustutamise sellest loetelust.
30 Selle väitega toob hageja sisuliselt välja, et kui nõukogus kasutatakse üldise loetelu puhul „blokina” hääletamise korda, ilma et rahaliste vahendite külmutamisega seotud ühenduse meetmete korrapärase läbivaatamise puhul oleks ette nähtud võimalust hääletada asjaomaste isikute või üksuste osas individuaalselt, siis on kogu nende meetmete võtmise menetluse osas toime pandud selline tõsine rikkumine, mida tuleb kvalifitseerida võimu ja menetluse kuritarvitamiseks, olulise menetlusnormi rikkumiseks ning määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 rikkumiseks. Nende argumentide põhjal võttis Esimese Astme Kohus menetlust korraldavad meetmed, mida on mainitud eespool punktides 17 ja 18.
31 Nõukogu väitis siiski oma kirjalikes märkustes, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 21. novembril 2008, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 6 ette nähtud korras määruse nr 2580/2001 lisa loendis sisalduvate isikute ja üksuste nimede läbivaatamisel, mis toimub korrapäraselt vähemalt iga kuue kuu tagant, on igal nõukogu liikmel õigus avaldada individuaalselt arvamust iga nime kohta ja esitada selle suhtes oma seisukoht. Nõukogu lisab, et iga loetelus toodud nimi tuleb heaks kiita ühehäälselt, nii et kui üks liikmesriik on selle vastu, et konkreetne isik või üksus loetellu jäetakse, puudub selleks vajalik ühehäälsus. Nõukogu viitab oma avalduste toetuseks ühise seisukoha 2001/931 töögrupi (edaspidi „PC 2001/931 töögrupp”) 2. ja 24. juunil ning 2. juulil 2008. aastal toimunud koosolekute protokollidele, mis on toodud 26. septembri 2008. aasta määrusele menetlustoimingute kohta tema poolt 10. oktoobril 2008 saadetud vastuse lisades 1, 3 ja 4.
32 Vaidlustatud otsuse vastuvõtmismenetluse kohta hageja esitatud faktiväidete osas piirdus Ühendkuningriik oma kirjalikes märkustes, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 20. novembril 2008, selle äramärkimisega, et „kuna [Esimese Astme Kohtu] üleskutse puudutab nõukogu liikmete tegevust selle institutsiooni liikmetena, on nõukogu ise kõige pädevam vastama küsimustele selle kohta, kuidas nõukogus õigusakte vastu võetakse.”
33 Neil asjaoludel ja sõltumata sellest, millist tähendust ja ulatust tuleb Minister of State’i poolt House of Lordsis 22. juulil 2008 tehtud avaldustele omistada, saab Esimese Astme Kohus kohtutoimikus sisalduvate tõendite põhjal vaid tõdeda, et puuduvad igasugused objektiivsed näitajad, mille põhjal oleks võimalik toetada hageja teesi, et nõukogus kokku tulevad liikmesriigid on sunnitud hääletama „üldise loetelu” „poolt või vastu”, ilma et nad saaksid individuaalselt ja juhtumipõhiselt arvamust avaldada selle kohta, kas konkreetse isiku või üksuse lisamine või jätmine kõnealusesse loetellu on või püsib õigustatuna.
34 Nõukogu esitatud dokumentidest ilmneb vastupidi, et tegelikult viiakse töögrupis PC 2001/931 läbi juhtumipõhiseid uurimisi või läbivaatamisi. Iseäranis tuleneb töögrupi PC 2001/931 2. juuli 2008. aasta koosoleku protokollist, et liikmesriikide delegatsioonidele anti lisatähtaeg, mis lõppes 4. juulil 2008, et öelda, kas „ühe liikmesriigi esitatud lisaandmeid ja [neile] jagatud muudetud põhjenduste ülevaadet arvestades” on neil „vastuväiteid mõne rühmituse nimetamisele uues kavandatavas loetelus”. Kuna see märge puudutab ilmselgelt hagejat puudutavat konkreetset juhtumit, siis tuleb tõdeda, et liikmesriigid jätsid endale otseselt võimaluse seista vastu tema hoidmisele vaidlusaluses loetelus, kuid lõpuks otsustasid nad seda võimalust mitte kasutada.
35 Eeltoodu põhjal tuleb kuues väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Neljas väide, mis tugineb kaitseõiguste rikkumisele
36 Sellega seoses on teada, et nõukogu võttis vaidlustatud otsuse vastu ilma, et ta oleks enne hagejale teada andnud toimikus sisalduvatest uutest andmetest või uutest tõenditest, mis tema väitel õigustasid hageja jätmist vaidlusalusesse loetellu, st tõenditest, mis on seotud Parquet antiterroriste du tribunal de grande instance de Paris’ poolt 2001. aasta aprillis algatatud eeluurimise ja 2007. aasta märtsis ja novembris esitatud kahe täiendava süüdistusega. Seega ei võimaldanud nõukogu tal paratamatult enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist sel teemal oma seisukohta väljendada.
37 Seetõttu tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel rikuti põhimõtteid, mida Esimese Astme Kohus on kaitseõiguste tagamise osas sedastanud OMPI kohtuotsuses (vt eelkõige punktid 120, 126 ja 131).
38 Nõukogu väidab siiski esiteks, et OMPI kohtuotsuses Esimese Astme Kohtu poolt rahaliste vahendite külmutamise järjestikuste otsuste kohta toodud kaalutluste puhul ei ole arvesse võetud seda erilist olukorda, milles nõukogu käesolevas asjas oli. Nimelt eeldas Esimese Astme Kohus selles kohtuotsuses, et siseriikliku pädeva ametiasutuse otsus, mis oli esialgse rahaliste vahendite külmutamise otsuse alus, oli endiselt jõus, ilma et ta oleks kaalunud võimalust, et see tühistatakse või tunnistatakse kehtetuks, samas kui nõukogu on saanud uut teavet, mis õigustab asjaomase isiku jätmist vaidlusalusesse loetellu. See oli nii hageja puhul 2008. aasta juunis. Käesoleva asja tingimustes leidis nõukogu, et avaliku huvi eesmärki, mille ühendus on endale seadnud vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 1373(2001), oli võimalik saavutada üksnes asendades sel ajal kehtinud otsuse kohe nõukogu uue otsusega, mis põhineks uuel teabel, mida ta kiiresti arvesse võttis. Nõukogu leiab, et nii viis ta ainsal võimalikul moel tasakaalu vajaduse võtta nõuetekohaselt arvesse asjaolu, et siseriikliku pädeva ametiasutuse otsus, mis oli hageja rahaliste vahendite külmutamise esialgse otsuse alus, oli kehtetuks tunnistatud, ja vajaduse tagada, et need rahalised vahendid jäävad külmutatuks, arvestades uusi asjaolusid, millest oli nõukogule teatatud ja mis tema väitel õigustavad hageja suhtes piirangute jõus hoidmist. Ta lisab, et iga nende meetmete kohaldamise katkemine oleks võimaldanud hagejal pääseda nendele rahalistele vahenditele ligi, mille tõttu oleks vaidlustatud otsus kaotanud oma tõhususe. Nõukogu sõnul ei viita OMPI kohtuotsuses miski sellele, et tal puudus käesoleva asja konkreetseid asjaolusid arvestades õigus selliselt toimida.
39 Esimese Astme Kohus leiab, et need nõukogu argumendid ei õigusta kuidagi seda, et väidetavalt oli sel institutsioonil võimatu võtta vaidlustatud otsus vastu sellise menetluse teel, mille puhul oleks hageja kaitseõigused olnud tagatud.
40 Täpsemalt ei ole väidetav kiireloomulisus vähimalgi viisil tõendatud. Nimelt, isegi kui möönda, et nõukogu ei olnud kohustatud hagejat kohe pärast POAC‑i 30. novembri 2007. aasta otsust vaidlusalusest loetelust kustutama, siis igal juhul juba 7. maist 2008, mil kuulutati välja Court of Appeali otsus, võeti tal lõplikult võimalus tugineda Home Secretary otsusele, mis oli aluseks esialgsele otsusele külmutada hageja rahalised vahendid. Viidatud 7. mai 2008 ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeva, 15. juuli 2008 vahele jääb aga kaks kuud. Selles osas ei selgita nõukogu, miks tal ei olnud võimalik algatada kohe pärast 7. maid 2008 toiminguid kas hageja kustutamiseks vaidlusalusest loetelust või tema sellesse loetellu jätmiseks uute tõendite alusel.
41 Lisaks, isegi kui eeldada, et Prantsuse ametiasutused edastasid nõukogule esimesed tõendid Pariisis 2001. aasta aprillis algatatud eeluurimise kohta alles 2008. aasta juunis, siis see ei selgita, miks nõukogu ei saanud neid uusi tõendeid kohe hagejale edastada, kui ta kavatses neid edaspidi hageja vastu kasutada. See on seda enam küsitav, et kohtuasjas, milles hiljem tehti PMOI kohtuotsus, uuendati Esimese Astme Kohtu 12. juuni 2008. aasta määrusega suuline menetlus ja et Court of Appeali otsuse ning selles osas hageja poolt esitatud märkuste kohta poolte märkuste esitamise tähtaeg möödus 7. juulil 2008. Kogu selle ajavahemiku jooksul oli nõukogul võimalik teavitada „uutest tõenditest” hagejat ja vajaduse korral kohtuasjas, milles hiljem tehti PMOI kohtuotsus, toimuva menetluse raames Esimese Astme Kohut. Sellega seoses tuleb märkida, et kõnealuses kohtuasjas esitatud märkustes, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 7. juulil 2008, teatas nõukogu otse, et ta kavatseb kiiresti võtta seisukoha seoses talle teatavaks tehtud „uute tõenditega”. Siiski tuleb ka märkida, et nõukogu jättis need uued tõendid hagejale edastamata, ilma et ta oleks tõendanud, et tal oli tegelikkuses või juriidiliselt võimatu seda teha, ning seda isegi kui Esimese Astme Kohus oli OMPI kohtuotsusega tühistanud ühe tema eelmistest otsustest just sel põhjusel, et niisugust eelnevat edastamist ei olnud toimunud.
42 Tuleb lisada, et ei Court of Appeali otsusel ega Home Secretary 23. juuni 2008. aasta määrusel ei olnud sel ajal kehtinud rahaliste vahendite külmutamise otsuse 2007/868 suhtes automaatset ja kohest mõju. Vastavalt ühenduse õigusaktide õiguspärasuse presumptsiooni põhimõttele jäi see otsus jõusse ning säilitas seaduse jõu isegi siis, kui selle siseriiklik „alus” kadus, niikaua kui seda ei olnud tagasi võetud, tühistamishagi alusel tühistatud või eelotsusetaotluse või õigusvastasuse vastuväite tagajärjel kehtetuks tunnistatud (vt PMOI kohtuotsus, punkt 55 ja viidatud kohtupraktika).
43 Seega on nii faktiliselt kui ka õiguslikult ekslik kinnitada, et kui Home Secretary määrus jõustus ja Prantsuse ametiasutused teatasid enam-vähem samal ajal uutest tõenditest, siis tuli uus rahaliste vahendite külmutamise otsus vastu võtta nii kiiresti, et ei olnud võimalik tagada hageja kaitseõigusi.
44 Liiatigi võib Esimese Astme Kohtu hinnangul asjaolu, et nõukogu ei järginud käesoleval juhul menetlust, mis on ometi OMPI kohtuotsuses selgelt määratletud, kusjuures selle järgimata jätmine oli täiesti teadlik ja selle puhul ei saa tugineda ühelegi mõistlikule õigustusele, osutuda asjakohaseks näitajaks võimupiiride ületamist ja võimu kuritarvitamist käsitleva viienda väite analüüsimisel.
45 Teiseks väidab nõukogu, et hagejale teatavaks tehtud põhjenduste ülevaade võimaldab tal kasutada oma õigust kohtusse pöörduda ja ühenduse kohtul kontrolli teostada. Samuti oli tema väitel hagejal vastavalt tema kaitseõigustele võimalus esitada põhjenduste ülevaate kohta märkusi, kuna nõukogu edastas kohtuasja aluseks oleva hagiavalduse kohe liikmesriikide delegatsioonidele.
46 Need argumendid, mis lähtuvad haldusmenetluse käigus kaitseõiguste tagamise segiajamisest õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele selle menetluse lõpus vastu võetud, isiku huve kahjustava otsuse vastu, on Esimese Astme Kohus juba OMPI kohtuotsuses otse tagasi lükanud (punkt 94 ja viidatud kohtupraktika).
47 Kokkuvõtteks tõdeb Esimese Astme Kohus, et hageja rahalised vahendid jäeti vaidlustatud otsusega külmutatuks sellise menetluse tulemusel, mille käigus hageja kaitseõigused ei olnud tagatud. Selle järelduse põhjal tuleb kõnealune otsus hagejat puudutavas osas paratamatult tühistada.
48 Ehkki neil asjaoludel puudub vajadus otsustada hagi teiste väidete üle, uurib Esimese Astme Kohus siiski teist ja kolmandat väidet, kuna need on tähtsad tõhusa kohtuliku kaitse kui põhiõiguse seisukohalt.
Teine ja kolmas väide, mis käsitlevad vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4, määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ja tõendamiskoormise rikkumist ning tõhusa kohtuliku kaitse õiguse rikkumist
49 Sellega seoses tuletab Esimese Astme Kohus kõigepealt meelde, et OMPI ja PMOI kohtuotsustes määras ta kindlaks a) ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 ja määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 rakendamise tingimused; b) nõukogu tõendamiskoormise nende raames; c) kohtuliku kontrolli ulatuse selles valdkonnas.
50 Nagu Esimese Astme Kohus on OMPI kohtuotsuse punktides 115 ja 116 ning PMOI kohtuotsuse punktis 130 märkinud, on faktilised ja õiguslikud asjaolud, millest võib sõltuda rahaliste vahendite külmutamise otsuse tegemine mõne isiku, rühmituse või üksuse suhtes, määratletud määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3. Nimetatud säte näeb ette, et nõukogu koostab, vaatab läbi ja muudab ühehäälselt nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, kooskõlas ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõigetes 4–6 ette nähtud sätetega. Seega tuleb kõnealune loetelu koostada vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 4 täpsete andmete või toimikumaterjalide põhjal, millest nähtub, et pädev ametiasutus on teinud vastavate isikute, ühenduste või üksuste suhtes otsuse, olenemata sellest, kas see käsitleb arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal terroriakti uurimise algatamist, terroriakti eest vastutusele võtmist, sellise akti toimepaneku katset, selles osalemist või sellele kaasaaitamist, või mõnes sellises aktis süüdimõistmist. „Pädev ametiasutus” tähendab kohtuorganit või kui kohtuorganitel kõnealuses valdkonnas pädevus puudub, siis samaväärset pädevat asutust selles valdkonnas. Lisaks tuleb ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 kohaselt loetellu kantud isikute ja üksuste nimed korrapäraselt ja vähemalt kord iga kuue kuu tagant uuesti läbi vaadata tagamaks, et nende loetelus hoidmine on jätkuvalt põhjendatud.
51 Esimese Astme Kohus on OMPI kohtuotsuse punktis 117 ja PMOI kohtuotsuse punktis 131 nimetatud asjaoludest lähtudes järeldanud, et menetlus, milles võidakse asjakohaste õigusnormide alusel võtta meede, millega külmutatakse rahalised vahendid, toimub kahel tasandil – liikmesriigi ja ühenduse tasandil. Esmalt peab siseriiklik pädev asutus, põhimõtteliselt kohtuorgan, tegema huvitatud isiku suhtes otsuse, mis vastab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 määratlusele. Kui tegemist on uurimise algatamise või vastutuselevõtmise otsusega, peab see põhinema arvestatavatel ja usaldusväärsetel tõenditel või vihjetel. Teiseks peab nõukogu toimikus sisalduvate täpsete andmete või tõendite põhjal, millest nähtub, et vastav otsus on tehtud, ühehäälselt otsustama huvitatud isiku kandmise vaidlusalusesse loetellu. Seejärel peab nõukogu korrapäraselt ja vähemalt iga kuue kuu tagant veenduma, et huvitatud isiku hoidmine vaidlusaluses loetelus on põhjendatud. Selles osas on kontrollimine, kas pädeva siseriikliku asutuse otsus vastab nimetatud määratlusele, oluline eeltingimus nõukogu esialgse rahaliste vahendite külmutamise otsuse vastuvõtmise jaoks, samas kui hilisema rahaliste vahendite külmutamise otsuse vastuvõtmise kontekstis on möödapääsmatult vajalik, et siseriiklikul tasandil kontrollitaks selle otsuse tagajärgi.
52 Lisaks on Esimese Astme Kohus OMPI kohtuotsuse punktis 123 ja PMOI kohtuotsuse punktis 132 meenutanud, et EÜ artikli 10 kohaselt kehtib liikmesriikide ja ühenduse institutsioonide suhetes vastastikune lojaalse koostöö kohustus (vt Euroopa Kohtu 16. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑339/00: Iirimaa vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑11757, punktid 71 ja 72 ja seal viidatud kohtupraktika). Nimetatud põhimõte on üldkohaldatav ning kuulub vältimatuna kohaldamisele eelkõige politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö alal (ühise nimetusega „justiits- ja siseküsimused” (JSK)), mida reguleerib EL lepingu VI peatükk, mis pealegi põhineb täielikult liikmesriikide ja institutsioonide vahelisel koostööl (Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑105/03: Pupino, EKL 2005, lk I‑5285, punkt 42).
53 Esimese Astme Kohus on OMPI kohtuotsuse punktis 124 ja PMOI kohtuotsuse punktis 133 järeldanud, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 ja määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 – sätted, mis kehtestavad nõukogu ja liikmesriikide vahel ühise terrorismivastase võitluse jaoks teatava spetsiifilise koostöövormi – kohaldamisel paneb see põhimõte nõukogule kohustuse usaldada niivõrd, kuivõrd see on võimalik, siseriikliku pädeva ametiasutuse hinnangut – vähemalt siis, kui tegemist on kohtuorganiga – tema otsuse aluseks olevate „arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete” olemasolu osas.
54 Nagu PMOI kohtuotsuse punktis 134 on sedastatud, tuleneb eeltoodust, et kuigi nõukogu on see, kes on vastavalt asjakohastele õigusnormidele kohustatud tõendama, et isiku, rühmituse või üksuse rahaliste vahendite külmutamine on – või on jätkuvalt – õiguslikult põhjendatud, on selle tõendamise ese rahaliste vahendite külmutamise ühenduse tasandi menetluses suhteliselt kitsas. Esialgse rahaliste vahendite külmutamise otsuse puhul hõlmab see sisuliselt niisuguse täpse teabe ja toimikumaterjalide olemasolu, millest nähtub, et siseriiklik ametiasutus on huvitatud isiku suhtes teinud otsuse, mis vastab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 toodud määratlusele. Rahaliste vahendite külmutamise kohta pärast uut läbivaatamist tehtava hilisema otsuse korral hõlmab tõendamiskoormise ese sisuliselt küsimust sellest, kas rahaliste vahendite külmutamine on kõiki antud asjas tähtsust omavaid asjaolusid, eelkõige pädeva siseriikliku ametiasutuse poolt pärast kõnesoleva otsuse tegemist võetud meetmeid arvestades jätkuvalt põhjendatud.
55 Esimese Astme Kohus on oma rolli kohta OMPI kohtuotsuse punktis 159 ja PMOI kohtuotsuse punktis 137 nentinud, et nõukogul on ulatuslik kaalutlusõigus asjaolude osas, mida tuleb arvestada EÜ artiklite 60, 301 ja 308 alusel majanduslikke ja finantssanktsioone kehtestavate meetmete võtmisel vastavalt ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas võetud ühisele seisukohale. Kõnesolev kaalutlusõigus puudutab eelkõige niisuguste otsuste aluseks olevaid kaalutlusi nende vajalikkuse küsimuses. Sellegipoolest (vt PMOI kohtuotsuse punkt 138), kuigi Esimese Astme Kohus möönab, et nõukogul on käsitletavas valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus, ei tähenda see seda, et ta võib jätta hindamata, kuidas on kõnealune institutsioon asjassepuutuvaid andmeid tõlgendanud. Ühenduse kohus ei pea kontrollima mitte ainult esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida tuleb antud olukorra hindamisel arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud. Siiski ei saa kohus niisuguse kontrolli läbiviimisel asendada nõukogu poolt meetme vajalikkuse osas antud hinnangut enda omaga (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑525/04 P: Hispaania vs. Lenzing, EKL 2007, lk I‑9947, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
56 Käesoleval juhul tõdeb Esimese Astme Kohus, et eespool meenutatud nõuded tõenditele ei ole täidetud ei vaidlustatud otsuses, selle põhjenduses ega seda puudutavas teates sisalduvate andmete puhul, ega ka selle info puhul, mille nõukogu esitas kahes vastuses 26. septembri 2008. aasta määrusele menetlustoimingute kohta, nii et õiguslikult ei ole piisavalt tõendatud, et vaidlustatud otsus võeti vastu kooskõlas ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikega 4 ja määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikega 3.
57 Täpsemalt ei ole nõukogu Esimese Astme Kohtule esitanud ühtegi konkreetset asjaolu ega toimikusse kuuluvat tõendit, millest nähtuks, et Parquet antiterroriste du tribunal de grande instance de Paris’ poolt 2001. aasta aprillis algatatud eeluurimine ning 2007. aasta märtsis ja novembris esitatud kaks täiendavat süüdistust kujutavad endast hageja suhtes otsust, mis vastab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 määratlusele, nagu nõukogu väidab, ilma et ta muul moel oma argumente tõendaks.
58 Sellega seoses tuleb siinkohal tervikuna ära tuua kõige asjakohasemad lõigud nõukogu esimesest vastusest 26. septembri 2008. aasta määrusele menetlustoimingute kohta:
„3. [Töögrupp PC 2001/931] pidas selleks, et valmistada ette kõnealuse otsuse vastuvõtmist nõukogu poolt, neli hagejat puudutavat koosolekut – 2., 13. ja 24. juunil ning 2. juulil 2008 […]
[…]
6. Prantsuse Vabariik jagas nende koosolekute jaoks delegatsioonidele ka kolm dokumenti, milles oli kirjeldatud soovitatavat uut alust hageja loetellu kandmiseks ja selgitatud selle soovituse põhjendusi. Kolmas dokument hõlmas osaliselt teksti, millest sai nõukogu poolt vastu võetud põhjenduste ülevaade, mis on juba käesoleva asja toimikusse lisatud. Dokumentide jagamise ajal liigitas Prantsuse Vabariik need konfidentsiaalseks. Nõukogu teavitas teda Esimese Astme Kohtu antud määrusest, ning nimetatud liikmesriik uurib praegu võimalust kõnealuste dokumentide puhul sellest liigitusest loobuda. Nõukogule anti siiski teada, et vajaduse tõttu järgida siseriikliku õiguse nõudeid ei saa vastavat otsust teha kohtukantselei määratud tähtaja jooksul. Seega ei ole nõukogul praegu võimalik Esimese Astme Kohtu määrust nende dokumentidega seonduvas osas täita, kuna ta ei ole volitatud neid Esimese Astme Kohtule isegi konfidentsiaalselt edastama. Nõukogu palub Esimese Astme Kohtult sellega seoses mõistvat suhtumist ja lubab talle kohe teada anda, kui Prantsuse Vabariik on kõnealuste dokumentide suhtes otsusele jõudnud.
[…]
11. Nõukogu soovib iseäranis rõhutada, et talle ei ole Prantsusmaal läbiviidava eeluurimise kohta esitatud muid tõendeid peale põhjenduste ülevaates mainitute. Nõukogu on aru saanud, et Prantsuse õiguse kohaselt peavad need jääma uurimise ajaks konfidentsiaalseks. Ta on põhjenduste ülevaate koostamisel ära toonud kõik seda uurimist puudutavad olulised asjaolud, mis talle oli esitatud. Üks punktis 6 nimetatud dokumentidest sisaldas üksikasjalikumat nimekirja rikkumistest, mida uuritakse, kuid need on kõik hõlmatud põhjenduste ülevaates toodud üldise kirjeldusega (st rida õigusrikkumisi, mis on kõik otseselt või kaudselt seotud ühise tegevusega, mille eesmärk on häirida hirmutamise või terrori abil tõsiselt avalikku korda ning eriliselt kaitsetute isikute suhtes toime pandud kelmuse või organiseeritud kelmuse otsese või kaudse tulu rahapesu, mis on seotud terroristliku tegevusega).
12. Nõukogul puudub igasugune muu teave kõnealuse uurimise kohta peale selle, mis puudutab uurimise esemeks olevate õigusrikkumiste laadi, ja täpsustusi uurimise algatamise kuupäeva kohta ning aega, mil esitati lisasüüdistused. Talle ei ole avaldatud, kelle kohta täpselt uurimine algatati, talle on üksnes teada, et asjaomased isikud on eeldatavad hageja liikmed, nagu on märgitud põhjenduste ülevaates. Nõukogul ei ole ka andmeid uurimise võimaliku käigu kohta. Kokkuvõttes ei olnud nõukogul ajal, mil vaidlustatud otsus vastu võeti, muid „hageja vastu esitatud” tõendeid kui need, mis on mainitud põhjenduste ülevaates.”
59 Kui aga arvestada faktiliste asjaolude vaidlustamist hageja poolt ja tema esitatud etteheiteid, siis ei võimalda ei nõukogu eespool toodud selgitused ega tema esitatud dokumendid järeldada, et vaidlustatud otsus on õiguspärane, arvestades eelkõige määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3.
60 Sama tuleb tõdeda isegi siis, kui arvestada menetlustoiminguid käsitleva 26. septembri 2008. aasta määruse kohta nõukogu poolt saadetud teist vastust, mille lisas see institutsioon esitas salastamata versioonid kolmest käesoleva kohtuotsuse punktis 58 mainitud dokumendist, millega Prantsuse ametiasutused edastasid talle 2008. aasta juunis teabe Pariisis 2001. aasta aprillis algatatud ja 2007. aastal laiendatud eelmenetluse kohta ja mille põhjal vaidlustatud otsus vastu võeti.
61 Sellega seoses väitis hageja eelkõige, et Pariisis 2001. aasta aprillis algatatud juurdlus oli juurdlus „X-i” kohta, mis võis hõlmata mõnda tema liiget või toetajat, aga mitte PMOI-d kui sellist.
62 Tuleb tõepoolest tõdeda, et esimeses, 9. juunist 2008 pärinevas dokumendis kolmest käesoleva kohtuotsuse punktis 58 mainitust märkisid Prantsuse ametiasutused üksnes seda, et „9. aprillil 2001 algatati eelmenetlus 17 isiku suhtes, kes võivad kuuluda [PMOI-sse]”, et „see uurimine veel kestab” ja et „[siiani] on uurimise all olnud 24 isikut”. Ometi ei toodud ühtegi selgitust põhjuste kohta, miks need ametiasutused olid samas dokumendis sellest järeldanud, et „kõnealune menetlus kujutab endast pädeva asutuse otsust [PMOI] kohta ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses.”
63 Vastuseks sellele hageja väitele, mida iseenesest ei ole vaidlustatud, rõhutab nõukogu, et sellise organisatsiooni nagu hageja rahaliste vahendite külmutamise kontekstis ei ole niisugune olukord mitte ainult võimalik, vaid isegi loogiline ja kohane. Esiteks ei saaks nimelt selliseid õigusrikkumisi nagu kuritegelik liikumine terroriaktide ettevalmistamiseks, terroriorganisatsiooni rahastamine ja rahapesu seoses terroriorganisatsiooniga toime panna organisatsioon ise, vaid inimesed, kes on organisatsiooni liikmed. Teiseks ei saa organisatsiooni enda vastu algatada menetlust, kui see ei ole juriidiline isik.
64 Need selgitused kalduvad aga kõrvale ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 sõnastusest, milles on sätestatud, et otsus tehakse „asjaomaste isikute, rühmituste või üksuste suhtes”.
65 Isegi kui lähtuda eeldusest, et seda sätet ei tule tõlgendada grammatiliselt, oleks nõukogu argumentide toetamiseks ka vajalik, et see institutsioon või asjaomane siseriiklik pädev asutus püüab selgitada erilisi ja konkreetseid põhjuseid, miks tuleb käesoleval juhul pidada PMOI-d ennast vastutavaks tegude eest, milles süüdistatakse isikuid, kes on väidetavalt PMOI liikmed või toetajad. Nagu aga on juba märgitud, puuduvad sellised selgitused käesolevas asjas täielikult.
66 Täpsema teabe puudumisel ei ole ka võimalik kontrollida, kas põhjenduste ülevaates toodud kinnitus, et on käimas menetlus hageja mitme väidetava liikme vastutusele võtmiseks terroristliku liikumisega seotud kuritegude eest, vastab tõele ja on asjakohane. Sellega seoses väidab hageja hagiavalduses, et vastupidi põhjenduste ülevaates kinnitatule ei ole tema teada liikmesriikides peale Prantsusmaal 2001. aastal algatatud eelmenetluse ühegi tema liikme või toetaja suhtes algatatud menetlust vastutusele võtmiseks terroristliku tegevuse või muu temaga seotud kuritegevuse rahastamise eest. Lisaks ei ole ühtegi tema liiget ega toetajat kunagi mõistetud süüdi terrorismi või selle rahastamisega seotud kuritegude eest. Nõukogu ei ole kostja vastuses neid argumente kummutanud.
67 19. märtsi ja 13. novembri 2007. aasta lisasüüdistuste kohta väidab hageja samuti, et need ei puuduta teda mingil moel ja nende puhul ei ole temale isegi viidatud. Esimeses vastuses menetlustoimingute määrusele möönab nõukogu, et talle ei ole avaldatud, kellele need süüdistused esitati ning et ta teab vaid, et need isikud on väidetavad PMOI liikmed. Ka siin ei ole kuidagi selgitatud kõnealuste isikute ja hageja vahelist seost või põhjuseid, mille tõttu oleks õigustatud pidada PMOI-d vastutavaks nende isikute tegude eest.
68 Tuleb veel kord märkida, et ükski tõend kohtutoimikus ei võimalda kinnitada, et Prantsusmaal 2001. aastal algatatud eeluurimine, isegi kui selle läbiviija on „kohtuorgan”, mille hageja samuti vaidlustab, põhineb selle asutuse hinnangul arvestatavatel ja usaldusväärsetel tõenditel või vihjetel, nagu on ette nähtud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4.
69 Prantsusmaa esindajad nõukogus kinnitasid tõepoolest käesoleva kohtuotsuse punktis 58 mainitud kolmest dokumendist viimase, 26. juuni 2008. aasta dokumendi punkti 3 alapunkti b teises taandes, et kõnealuse eeluurimise toimumine „tõendab, et kohtuorganitel on arvestatavaid ja usaldusväärseid vihjeid, mis on nõutud ühise seisukoha [2001/931] artikli 1 lõikes 4 ja mis seostavad [PMOI-d] hiljutise terroristliku tegevusega.”
70 Kuid seda hinnangut ei ole andnud siseriiklik pädev asutus, pealegi märkis Ministère des Affaires étrangères et européennes français (Prantsusmaa välis- ja Euroopa asjade ministeerium, edaspidi „MAEE”) 3. novembril 2008 nõukogule saadetud kirjas, mis on ära toodud nõukogu poolt 26. septembri 2008. aasta menetlustoimingute määruse peale esitatud teise vastuse lisas 4, viidates konkreetselt käesoleva kohtuotsuse punktis 58 mainitud kolmest dokumendist viimase punkti 3 alapunkti b teisele taandele, et talle „tundub kohane ja õiguspärane täpsustada, et tegemist on järeldustega, millele MAEE jõudis Prantsuse menetlusõiguse kohta Tribunal de grande instance de Paris’ prokuratuuri poolt vastavalt Code de procédure pénale’i (kriminaalmenetluse koodeks) artikli 11 [kolmanda lõigule] edastatud objektiivsete asjaolude põhjal ja mille eest on vastutav üksnes MAEE.”
71 Lõpuks tõdeb Esimese Astme Kohus, et nõukogu keeldus Prantsuse ametiasutuste palvel kustutamast salastatust seoses käesoleva kohtuotsuse punktis 58 mainitud kolmest dokumendist viimase punkti 3 alapunktiga a, mis sisaldab „kokkuvõtet põhipunktidest, mis õigustavad [OMPI] jätmist Euroopa loetellu”, mille need asutused on koostanud teatavate liikmesriikide delegatsioonide jaoks. Vastavalt eespool viidatud, 3. novembril 2008 nõukogule saadetud MAEE kirjale on kõnealuse teabe puhul tegemist „riigikaitse seisukohast olulise kaitsealase teabega, mille suhtes kohaldatakse seetõttu Code pénal’i [kriminaalkoodeks] artikli 413‑9 alusel kaitsemeetmeid, et piirata nende levitamist”, nii et „MAEE‑l ei ole võimalik lubada nende edastamist Esimese Astme Kohtule”.
72 Mis puutub nõukogu argumenti, et ta peab järgima konfidentsiaalsuspõhimõtet, millele Prantsuse ametiasutused tuginevad, siis ei ole selle põhjal võimalik mõista, kuidas nimetatud põhimõtet rikutaks, kui toimiku asjaomased andmed edastataks ühenduse kohtule, samas kui seda ei ole rikutud samade andmete edastamisega nõukogule endale ja sellest tulenevalt ülejäänud 26 liikmesriigi valitsusele.
73 Igal juhul leiab Esimese Astme Kohus, et nõukogul ei ole õigust tugineda rahaliste vahendite külmutamise otsuse tegemisel liikmesriigi esitatud teabele või toimiku andmetele, kui see liikmesriik ei ole valmis lubama nende edastamist ühenduse kohtule, kes teostab selle otsuse õiguspärasuse kohtulikku kontrolli.
74 Sellega seoses tuleb meenutada, et OMPI kohtuotsuses (punkt 154) on Esimese Astme Kohus juba sedastanud, et rahaliste vahendite külmutamise otsuse õiguspärasuse kohtulik kontroll hõlmab hinnangu andmist selle põhjendamiseks viidatud faktilistele asjaoludele ja tingimustele ning selle hinnangu aluseks olevate tõendite ja teabe kontrollimist, nagu nõukogu tunnistas sõnaselgelt oma menetlusdokumentides kohtuasjas, mis oli aluseks Esimese Astme Kohtu 21. septembri 2005. aasta otsusele kohtuasjas T‑306/01: Yusuf ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2005, lk II‑3533), mis tühistati apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu 3. septembri 2008. aasta otsusega liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2008, lk I‑6351). Esimese Astme Kohus peab ka veenduma, et sel puhul on tagatud kaitseõigused ja täidetud põhjendamiskohustus ning vajaduse korral ka selles, et olulised kaalutlused, millele nõukogu on nende kohustuste täitmisest hoidumise puhul erandkorras tuginenud, oleks põhjendatud.
75 Käesolevas asjas on kontroll seda enam hädavajalik, et see on ainus menetluslik tagatis, mis võimaldab tagada õiglase tasakaalu rahvusvahelise terrorismi vastu võitlemise vajaduse ja põhiõiguste kaitse vahel. Kuna puudutatud isikute kaitseõiguste piiramist nõukogu poolt tuleb tasakaalustada sõltumatu ja erapooletu kohtuliku kontrolliga (vt selle kohta Euroopa Kohtu 2. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑341/04: Eurofood IFSC, EKL 2006, lk I‑3813, punkt 66), siis peab ühenduse kohus saama kontrollida rahaliste vahendite külmutamise meetmete õiguspärasust ja põhjendatust, ilma et seda takistaksid nõukogu kasutatud tõendite ja teabe saladus või konfidentsiaalsus (OMPI kohtuotsus, punkt 155).
76 Käesoleval juhul on selle tagajärjel, et nõukogu ja Prantsuse ametiasutused keeldusid edastamast isegi üksnes Esimese Astme Kohtule käesoleva kohtuotsuse punktis 58 mainitud kolmest dokumendist viimase punkti 3 alapunktis a sisalduvat teavet, Esimese Astme Kohtul võimatu vaidlustatud otsuse õiguspärasuse üle kohtulikku kontrolli teostada.
77 Sellest tuleneb, et käesoleva asja tingimustes, nagu neid on eespool kirjeldatud, ei võimalda üksnes nõukogu poolt 26. septembri 2008. aasta menetlustoimingute määruse peale esitatud vastustes ja nende lisades edastatud teave ei hagejal ega Esimese Astme Kohtul veenduda, et vaidlustatud otsus on vastu võetud kooskõlas määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikega 3 ja et selle puhul ei ole tehtud ilmset hindamisviga.
78 Neil asjaoludel tuleb esiteks järeldada, et õiguslikult ei ole piisavalt tõendatud, et vaidlustatud otsus võeti vastu kooskõlas ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikega 4 ja määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikega 3, ning teiseks, et selle otsuse vastuvõtmismenetluse asjaoludega on rikutud hageja põhiõigust tõhusale kohtulikule kontrollile.
79 Eeltoodust tuleneb, et teine ja kolmas väide on põhjendatud.
Kohtukulud
80 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus tehti nõukogu kahjuks, tuleb vastavalt hageja sellekohasele nõudele kõik kohtukulud välja mõista kostjalt.
81 Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (seitsmes koda)
otsustab:
1. Tühistada People’s Mojahedin Organization of Irani puudutavas osas nõukogu 15. juuli 2008. aasta otsus 2008/583/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2007/868/EÜ.
2. Jätta nõukogu kohtukulud tema enda kanda ning mõista talt välja People’s Mojahedin Organization of Irani kohtukulud.
3. Prantsuse Vabariik ja komisjon kannavad ise oma kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 4. detsembril 2008 Luxembourgis.
Allkirjad