EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (kolmas koda)
13. juuni 2012(*)
Avalik teenistus – Endine ametnik – Sotsiaalkindlustus – Õnnetus – Personalieeskirjade artikli 73 rakendamise menetluse lõpetamine – Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjade uue redaktsiooni juurde kuuluva skaala ajaline kohaldamine – Menetluse kestus
Kohtuasjas F‑31/10,
mille ese on ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi,
Christian Guittet, Euroopa Komisjoni endine ametnik, elukoht Cannes (Prantsusmaa), esindaja advokaat L. Levi,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Currall ja D. Martin, keda abistas advokaat J.‑L. Fagnart,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: president S. Van Raepenbusch (ettekandja), kohtunikud R. Barents ja K. Bradley,
kohtusekretär: ametnik J. Tomac,
arvestades kirjalikus menetluses ja 7. märtsi 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Komisjoni endine ametnik C. Guittet palub Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 14. mail 2010 saabunud hagiavalduses eelkõige tühistada ametisse nimetava asutuse 27. juuli 2009. aasta otsus lõpetada Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 73 alusel algatatud menetlus ja määrata tema füüsilise või psüühilise puude (edaspidi „puue”) ulatuseks 64,5%.
Õiguslik raamistik
Personalieeskirjad
2 Personalieeskirjade artikli 73 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:
„1. Ametnik on teenistusse asumise päevast alates kindlustatud kutsehaiguse‑ ja tööõnnetuseriski vastu vastavalt eeskirjadele, mille [liidu] institutsioonid on koostanud ühisel kokkuleppel pärast nõupidamist personalieeskirjade komiteega. […]
2. Makstavad hüvitised on järgmised:
[…]
b) püsiva täieliku töövõimetuse korral:
ametnikule makstakse ühekordne summa, mis võrdub tema kaheksakordse aasta põhipalgaga, mis arvutatakse 12 kuu jooksul enne õnnetust saadud igakuiste palgasummade põhjal;
c) püsiva osalise töövõimetuse korral:
ametnikule makstakse punktis b sätestatud hüvitisest summa, mis arvutatakse lõikes 1 nimetatud eeskirjades sätestatud skaala kohaselt.
[…]
Eespool loetletud hüvitisi võib maksta lisaks 3. peatükis ettenähtud hüvitistele.”
Personalieeskirjade artikli 73 alusel vastu võetud kindlustuseeskirjad
Kohaldamisala ja üleminekusätted
3 Personalieeskirjade artikli 73 lõikes 1 ette nähtud Euroopa Liidu ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjad (edaspidi „kindlustuseeskirjad” või „uued kindlustuseeskirjad”) jõustusid 1. jaanuaril 2006, järgnedes varasematele ühistele kindlustuseeskirjadele, mida viimati muudeti 18. juulil 1997 (edaspidi „endised kindlustuseeskirjad”).
4 Kindlustuseeskirjade artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevates eeskirjades sätestatakse vastavalt personalieeskirjade artiklile 73 tingimused, mille kohaselt on kindlustatud isikutel kogu maailmas kehtiv kindlustuskate õnnetusjuhtumi ja kutsehaiguse riski vastu.
Käesolevate eeskirjade alusel on kindlustatud järgmised isikud:
– ametnikud;
– ajutised teenistujad;
– lepingulised teenistujad.”
5 Kindlustuseeskirjade artiklis 30 on sätestatud järgmised üleminekusätted:
„[Endised kindlustuseeskirjad] tunnistatakse kehtetuks […].
Siiski kohaldatakse neid edasi kõikide enne 1. jaanuari 2006 artikli 20 lõike 1 alusel vastuvõetud otsuseprojektide suhtes […]”.
6 Kindlustuseeskirjade artiklis 31 on ette nähtud:
„[Uued kindlustuseeskirjad] jõustu[vad] selle kuu esimesel päeval, mis järgneb ametnike personalieeskirjade artikli 73 lõikes 1 sätestatud institutsioonidevahelise kokkuleppe registreerimisele Euroopa [Liidu] Kohtu presidendi poolt.
Eeskirju kohaldatakse samast kuupäevast.”
Mõiste „püsiv invaliidsus”
7 Kindlustuseeskirjade artikkel 11 „Püsiv invaliidsus” on sõnastatud järgmiselt:
„1. Täielikku või osalist püsivat invaliidsust seoses [puudega] mõõdetakse vastavalt lisas A toodud Euroopa töövõimetuse määra hindamise skaalale.
Kohaldada tuleb lisas B toodud skaala kasutamise juhendit.
[...]
2. Kui kindlustatud isikul tekib õnnetusjuhtumi või kutsehaiguse tagajärjel püsiv invaliidsus, on [puue] 100% ja talle tehakse personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punktis b sätestatud ühekordne summeeritud väljamakse.
3. Kui kindlustatud isikul tekib õnnetusjuhtumi või kutsehaiguse tagajärjel osaliselt püsiv invaliidsus, tehakse talle personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punktis c sätestatud ja […] töövõimetuse määra alusel arvestatud ühekordne summeeritud väljamakse.
4. Varem invaliidistunud jäsemete või organite vigastusi hüvitatakse vastavalt eelneva seisundi ja õnnetusjuhtumile järgneva seisundi erinevusele.
5. [...]
6. Ühest ja samast õnnetusjuhtumist tuleneva kompleksinvaliidsuse koguhüvitis saadakse summeerimise teel, kuid see kogusumma ei tohi ületada ei püsiva või täieliku invaliidsuse korral tehtavat ühekordset summaarset kindlustushüvitise väljamakset ega vigastatud jäseme või organi kasutatavuse täieliku kaotuse või kogukaotuse korral makstavat osalist kindlustushüvitist.”
8 Endiste kindlustuseeskirjade artiklis 12 oli ette nähtud:
„1. Kui ametnikul tekib õnnetusjuhtumi või kutsehaiguse tagajärjel püsiv invaliidsus, tehakse talle personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punktis b sätestatud ühekordne summeeritud väljamakse.
2. Kui ametnikul tekib õnnetusjuhtumi või kutsehaiguse tagajärjel osaliselt püsiv invaliidsus, tehakse talle vastavalt lisas toodud töövõimetuse määra hindamise skaalale arvestatud ühekordne summeeritud väljamakse.”
Lisahüvitis
9 Kindlustuseeskirjade artiklis 13 on sätestatud, et füüsilise moonutuse, seksuaalhäire (sealhulgas reproduktiivse funktsiooni kahjustumine), objektiivselt tuvastamata, kuid meditsiiniliselt usutava erakorralise valu ja vaeva ning kindlustatud isiku lemmikharrastustega tegelemise võime kahjustumise korral võimaldatakse kindlustatud isikule täiendav osalise püsiva invaliidsuse hüvitis pärast konsulteerimist institutsioonide või artiklis 22 viidatud arstliku komisjoni poolt määratud arstiga. See hüvitis määratakse kahjustuse konkreetse vormi hindamiseks lisas C toodud skaala alusel.
Menetlussätted
10 Kindlustuseeskirjade artiklis 18 on ette nähtud, et otsused juhtumi õnnetusjuhtumiks tunnistamise kohta või haiguse kutsealaseks tunnistamise ja püsiva invaliidsuse astme määramise kohta teeb ametisse nimetav asutus samade eeskirjade artiklis 20 kehtestatud menetluse korras institutsioonide määratud arsti(de) uuringutulemuste alusel ja pärast konsulteerimist nimetatud eeskirjade artiklis 22 ette nähtud arstliku komisjoniga, kui kindlustatud isik seda nõuab.
11 Kindlustuseeskirjade artikli 19 „Tervisliku seisundi stabiliseerumine” lõikes 3 on sätestatud:
„Otsus invaliidsuse astme kohta tuleb teha pärast kindlustatud isiku tervisliku seisundi stabiliseerumist. Õnnetusjuhtumi või kutsehaiguse tagajärjed loetakse stabiliseerunuks, kui nad püsivad muutumatuna või vähenevad üksnes väga aeglaselt või väga piiratult. Selleks esitab kindlustatud isik meditsiinilise aruande, milles märgitakse, et ta on paranenud või et ta seisund on stabiliseerunud ja näidatakse ka vigastuste iseloom. Siiski võib (võivad) institutsiooni või artiklis 22 viidatud arstliku komisjoni määratud arst(id) otsustada, et stabiliseerumine on toimunud, seda isegi nimetatud meditsiinilise aruande puudumisel.
[…]”
12 Kindlustuseeskirjade artikkel 20 on sõnastatud järgmiselt:
„1. [Ametisse nimetav asutus] peab enne artikli 18 alusel otsuse tegemist teavitama kindlustatud isikut või temaga võrdsustatud isikut otsuse projektist ja institutsiooni poolt määratud arsti(de) uuringutulemustest. Kindlustatud isik või temaga võrdsustatud isik võib nõuda, et talle või tema poolt valitud arstile edastatakse täielik meditsiiniline aruanne.
2. Kindlustatud isik või temaga võrdsustatud isik võib 60 päeva jooksul esitada taotluse, et artiklis 22 sätestatud arstlik komisjon teeks oma otsuse. Arstlikule komisjonile selles asjas esitatud taotluses peab olema toodud kindlustatud isikut või temaga võrdsustatud isikut esindava arsti nimi koos selle arsti aruandega, kus tuuakse esile käesolevate eeskirjade kohaldamiseks institutsiooni poolt määratud arsti(de)ga seoses vaidlustatud meditsiinilised küsimused.
3. Kui selle perioodi jooksul ei ole esitatud ühtegi taotlust arstliku komisjoniga konsulteerimiseks, teeb [ametisse nimetav asutus] otsuse vastavalt eelnevalt esitatud projektile”.
13 Endiste kindlustuseeskirjade artikli 20 esimeses lõigus oli ette nähtud:
„Otsus invaliidsuse astme kohta tuleb teha pärast kindlustatud isiku tervisliku seisundi stabiliseerumist. Selleks esitab ametnik meditsiinilise aruande, milles märgitakse, et ta on paranenud või et ta seisund on stabiliseerunud ja näidatakse ka vigastuste iseloom.”
14 Kindlustuseeskirjade artikli 22 „Arstlik komisjon” kohaselt:
„1. Arstlik komisjon koosneb kolmest arstist:
– ühe määrab kindlustatud isik või temaga võrdsustatud isik;
– ühe määrab [ametisse nimetav asutus];
– üks määratakse kokkuleppel kahe eelnimetatud arsti poolt.
Kui kahe kuu jooksul pärast teise arsti määramist ei jõuta kokkuleppele kolmanda arsti määramise osas, määrab [Euroopa Kohtu] president kolmanda arsti ükskõik kumma osapoole taotlusel.
Kolmandal arstil peavad sõltumata tema ametisse nimetamise viisist olema erialased teadmised kehavigastuste hindamise ja ravimise alal.
2. Institutsioon määrab kindlaks arstlikule komisjonile antavad volitused. Need hõlmavad meditsiinilisi küsimusi, mis põhinevad kindlustatud isikut või temaga võrdsustatud isikuid esindava arsti aruandel ja teistel asjakohastel meditsiinilistel aruannetel, mis on esitatud artikli 20 lõikes 2 sätestatud korras.
Arstlikku komisjoni kuuluvate arstide honorarid ja kulud määratakse kindlaks […] institutsioonide haldusjuhtide koostatud tabeli põhjal, milles lähtutakse komisjonile antud juhtumi keerukusest.
Enne arstlikule komisjonile antavate volituste kinnitamist informeerib institutsioon kindlustatud isikut või […] temaga võrdsustatud isikuid võimalikest honoraridest ja kuludest, mida neil tuleb tasuda vastavalt lõikele 4. Kindlustatud isikul või temaga võrdsustatud isikutel ei ole mingil tingimusel õigust keelduda konsulteerimast kolmanda arstiga tolle poolt nõutava honorari ja kulude suuruse tõttu. Kindlustatud isikul on aga igal hetkel õigus loobuda arstliku komisjoni kokkukutsumise menetlusest. Sellisel juhul maksavad kindlustatud isiku või temaga võrdsustatud isikute valitud arsti honorari ja kulud ning poole kolmanda arsti honorarist ja kuludest kindlustatud isik või temaga võrdsustatud isikud töö eest, mis on juba tehtud.
Kindlustatud isik või temaga võrdsustatud isik vastutab oma arsti ees temaga kokkulepitud summade ulatuses, sõltumata sellest, kui palju institutsioon on nõus maksma.
3. Arstlik komisjon peab üheskoos uurima kõiki olemasolevaid dokumente, mis võivad teda hinnangu andmisel abistada, ja võtab kõik otsused vastu häälteenamusega. Arstlik komisjon peab määrama ja vastu võtma oma menetlused. Kolmas arst vastutab sekretariaadi teenuste ja aruande koostamise eest. Arstlik komisjon võib nõuda täiendavat uurimist ja konsulteerida ekspertidega, et lõpetada juhtum või saada tema ülesande täitmiseks vajalikud arvamused.
Arstlik komisjon võib meditsiinilisi arvamusi esitada üksnes asjaolude kohta, mis on talle uurimiseks esitatud või millele on ta tähelepanu suunatud.
Kui arstlik komisjon, kelle ülesanne on piiratud eranditult juhtumi meditsiiniliste aspektidega, on seisukohal, et juhtumiga võib kaasneda juriidiline vaidlus, võib ta avaldada, et ei ole selle asjaga tegelemiseks pädev.
Menetluse lõpetamiseks peab arstlik komisjon esitama oma arvamuse [ametisse nimetavale asutusele] edastatavas aruandes.
Selle aruande alusel teatab [ametisse nimetatud asutus] oma otsusest kindlustatud isikule või temaga võrdsustatud isikule ja lisab arstliku komisjoni uuringutulemused. Kindlustatud isik või temaga võrdsustatud isik võib nõuda, et komisjoni täielik aruanne edastataks tema valitud arstile või temale endale.
4. Arstliku komisjoni menetlustega seotud kulud kannab institutsioon, mille juurde kindlustatud isik kuulub.
Siiski, kui arstliku komisjoni arvamus langeb kokku [ametisse nimetava asutuse] otsuse projektiga, peab kindlustatud isik või temaga võrdsustatud isik tasuma tema valitud arsti tasud ja ettenägematud kulud ning poole kolmanda arsti tasudest ja ettenägematutest kuludest, kusjuures ülejäänu peab maksma institutsioon.
[…]”
15 Endiste kindlustuseeskirjade artiklis 23 oli arstliku komisjoni kohta ette nähtud:
„1. Arstlik komisjon koosneb kolmest arstist:
– ühe määrab [ametisse nimetav asutus];
– ühe määrab ametnik või temaga võrdsustatud isik;
– üks määratakse kokkuleppel kahe eelnimetatud arsti poolt.
Kui kahe kuu jooksul pärast teise arsti määramist ei jõuta kokkuleppele kolmanda arsti määramise osas, määrab Euroopa […] Kohtu president kolmanda arsti ükskõik kumma osapoole taotlusel.
Menetluse lõpetamiseks peab arstlik komisjon esitama oma arvamuse [ametisse nimetavale asutusele] ja ametnikule või temaga võrdsustatud isikule edastatavas aruandes.
2. Arstliku komisjoni menetlustega seotud kulud kannab institutsioon, mille juurde ametnik kuulub.
Kui ametniku määratud arsti elukoht on mujal kui ametniku teenistuskoht, peab ametnik tasuma sellest tuleneva honorarilisa, välja arvatud esimese klassi rongipiletite või turistiklassi lennupiletite kulu, mille hüvitab institutsioon. Seda sätet ei kohaldata, kui tegemist on õnnetusjuhtumiga, mis leidis aset teenistuskohustusi täites, teenistuskohustustega seotult, tööle minnes või töölt tulles või kutsehaigusega.
Kui arstliku komisjoni arvamus langeb kokku [ametisse nimetava asutuse] otsuse projektiga, millest on ametnikule või temaga võrdsustatud isikule artikli 21 alusel teatatud, peab ta tasuma tema valitud arsti tasud ja ettenägematud kulud ning poole kolmanda arsti tasudest ja ettenägematutest kuludest, kusjuures ülejäänu peab maksma institutsioon, välja arvatud juhul, kui tegemist on õnnetusjuhtumiga, mis leidis aset teenistuskohustusi täites, teenistuskohustustega seotult, tööle minnes või töölt tulles.
Erandjuhtudel ja pärast konsulteerimist [ametisse nimetava asutuse] poolt määratud arstiga [asutuse] poolt vastuvõetud otsuse alusel võib institutsioon siiski kanda kõik eelmistes lõikudes viidatud kulud.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
16 Hagejaga juhtus 8. detsembril 2003 raske õnnetus. Selle tagajärjel tunnistati ta alates 1. juulist 2005 personalieeskirjade artikli 78 alusel töövõimetuks.
17 Peale seda, kui hageja abikaasa õnnetusjuhtumist teatas, algatas komisjon menetluse ka personalieeskirjade artikli 73 alusel.
18 Selle institutsiooni määratud arst koostas 10. aprillil 2005 vahepealse aruande esialgse hüvitise kindlaksmääramiseks. Aruandes leidis ta, et püsiva töövõimetuse aste võib tervisliku seisundi stabiliseerumise ajaks olla vähemalt 20%.
19 Hageja pöördus 30. mail 2005 individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametisse (edaspidi „PMO”), paludes oma toimik uuesti läbi vaadata, et püsiva töövõimetuse astme vaidlustamata osa määrataks „tasemele, mis vastab paremini tegelikkusele”.
20 PMO rahuldas hageja taotluse ja palus institutsiooni määratud arstil täpselt kindlaks määrata püsiva töövõimetuse astme vaidlustamata osa, võttes vajaduse korral arvesse hageja argumente kõrgema astme kasuks.
21 Teises vahepealses, 1. juuli 2005. aasta aruandes leidis institutsiooni määratud arst, et püsiva töövõimetuse astme vaidlustamata osa suuruseks võib määrata 40%.
22 Selle aruande põhjal tegi PMO 8. augustil 2005 otsuse anda hagejale esialgne hüvitis 381 812,22 eurot. Hüvitis maksti hagejale välja 2005. aasta novembris.
23 Vahepeal esitas hageja PMO‑le oma tervisliku seisundi stabiliseerumise kohta aruande, mille oli 28. juunil 2005 koostanud tema valitud arst ning milles oli märgitud, et tema tervislik seisund on stabiliseerunud. Komisjon märgib – ilma et hageja talle selles osas vastu vaidleks –, et PMO sai selle aruande kätte 30. juunil 2005.
24 Kindlustuseeskirjade artikli 20 lõike 1 alusel 21. septembril 2006 koostatud aruandes tõdes institutsiooni määratud arst, et õnnetusjuhtumi tagajärjed olid hageja puhul stabiliseerunud alates 28. juunist 2005; ta märkis uusi kindlustuseeskirju kohaldades, et hageja puude ulatus on 62% ning see jaguneb järgmiselt: tagajärjed kõrvade, nina ja kurgu osas – 37% (12% kuulmiskahjustus, 3% tinnitus, 20% tasakaaluhäired ja 2% haistmine); reumaatilised tagajärjed – 15% ja psühholoogilised tagajärjed – 10%. Arst tuvastas hagejal ka püsiva füüsilise moonutuse 3/7 ulatuses, mille tõttu on põhjendatud 1,5%‑lise lisahüvitise maksmine.
25 Ametisse nimetav asutus mõistis institutsiooni määratud arsti 21. septembri 2006. aasta aruande põhjal 7. novembri 2006. aasta otsuse eelnõuga hagejale maksmiseks ühekordse summa 606 126,90 eurot, mis vastab 63,5%‑lisele puudele ja millest tuli maksta jäänud summa saamiseks lahutada talle antud esialgse hüvitise 381 812,22 eurot. Niisiis maksti hagejale 2006. aasta lõpus 224 314,68 eurot lisaks juba makstud esialgse hüvitisele.
26 Kuna hageja ei olnud 7. novembri 2006. aasta otsuse-eelnõuga nõus, taotles ta 18. jaanuari 2007. aasta kirjas arstliku komisjoni otsust.
27 Arvestades, et hageja määratud arst ja institutsiooni määratud arst ei jõudnud arstlikus komisjonis osaleva kolmanda arsti osas kokkuleppele, palus hageja 5. mai 2007. aasta kirjas Euroopa Kohtu presidendil määrata kolmas arst. Võttes arvesse 25. juuli 2007. aasta selle arsti määramist ja temapoolset nõusolekut, andis PMO talle volitused arstliku komisjoni nimel tegutsemiseks.
28 Arstlik komisjon pidas kaks koosolekut – 3. jaanuaril 2008 ja 13. oktoobril 2008, misjärel kolmas arst koostas 12. novembril 2008 aruande (edaspidi „arstliku komisjoni aruanne”).
29 Arstliku komisjoni aruandes on kinnitatud, et hageja puude ulatus on 62% ja tulenevalt püsivast füüsilisest moonutusest 3/7 ulatuses on põhjendatud 1,5%‑lise lisahüvitise maksmine. Peale selle on aruandes tõdetud, et hageja harrastustega tegelemise võime on kahjustunud 2/7 ulatuses, mille tõttu on põhjendatud 1%‑lise lisahüvitise maksmine.
30 Samuti on arstliku komisjoni aruandes nõustutud hageja tervisliku seisund stabiliseerumise kuupäevaga ehk 28. juuniga 2005.
31 Institutsiooni määratud arst allkirjastas arstliku komisjoni aruande.
32 Hageja määratud arst teatas 2. detsembri 2008. aasta, 21. jaanuari 2009. aasta ja 28. märtsi 2009. aasta kirjades, et ta ei ole nõus arstliku komisjoni aruandega, mille ta lõpuks allkirjastas ja saatis 28. märtsil 2009 kolmandale arstile. Aruande järelduste kohta väitis hageja määratud arst, et arstlik komisjon oleks pidanud kasutama puuete hindamise endist skaalat, mille tulemusel oleks saadud suurem püsiva töövõimetuse ulatus.
33 PMO sai arstliku komisjoni aruande kätte 9. juunil 2009. Ametisse nimetav asutus määras selle aruande alusel 27. juuli 2009. aasta otsusega hageja puude koguulatuseks 64,5% ja teatas hagejale, et talle makstakse ülejäänud summa 9543,31 eurot, mis vastab 1%‑lisele puude ulatusele. See summa maksti hagejale välja 9. novembril 2009.
34 Hageja esitas 23. oktoobril 2009 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel ametisse nimetava asutuse 27. juuli 2009. aasta otsuse peale kaebuse. Ta lisas 8. detsembril 2009 kaebusele detailsed argumendid. Ametisse nimetav asutus jättis kaebuse 15. veebruari 2010. aasta otsusega rahuldamata.
Poolte nõuded
35 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada ametisse nimetava asutuse 27. juuli 2009. aasta otsus, millega lõpetati personalieeskirjade artikli 73 alusel pärast 8. detsembril 2003 juhtunud õnnetust algatatud menetlus ja millega määrati tema puude ulatuseks 64,5%;
– tühistada vajalikul määral 15. veebruari 2010. aasta otsus, millega jäeti tema kaebus rahuldamata;
– sellest tulenevalt otsustada, et hageja puude astet tuleb hinnata kindlustuseeskirjade ja puuete hindamise skaala alusel, mis kehtisid õnnetuse juhtumise ajal ja kuni 1. jaanuarini 2006, ning et tema poolt personalieeskirjade artikli 73 alusel esitatud taotluse peab uuesti läbi vaatama arstlikus komisjonis, mis on erapooletu, sõltumatu ja neutraalne ning mis saab töötada kiirelt, täiesti sõltumatult ja eelarvamustevabalt;
– mõista komisjonilt välja personalieeskirjade artikli 73 alusel võlgnetavalt summalt viiviseid 12% määras ajavahemiku eest, mis algab hiljemalt 8. detsembril 2004 ja kestab kuni põhiosa täieliku maksmiseni;
– mõista komisjonilt välja hüvitis, mis ex aequo et bono on kinnitatud summas 50 000 eurot mittevaralise kahju eest, mida vaidlustatud otsusega põhjustati;
– mõista välja hüvitis, mis on kinnitatud summas 15 000 eurot kantud varalise kahju eest;
– mõista kõik kohtukulud välja komisjonilt.
36 Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetamatuks või vähemalt põhjendamatuks;
– mõista kohtukulud välja vastavalt kehtivale õigusele.
Õiguslik käsitlus
Vaidluse ese
37 Lisaks 27. juuli 2009. aasta otsusele, millega ametisse nimetav asutus määras hageja puude ulatuseks 64,5% (edaspidi „27. juuli 2009. aasta otsus”), palub hageja tühistada ka 15. veebruari 2010. aasta otsus, millega jäeti ta kaebus rahuldamata. Sellega seoses tuleb meenutada, et niisugused tühistamisnõuded, mis on formaalselt esitatud kaebuse rahuldamata jätmise peale, kujutavad endast nõudeid paluda Avaliku Teenistuse Kohtul tühistada akt, mille peale kaebus esitati, ning neil puudub iseseisev sisu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 293/87: Vainker vs. parlament, punkt 8; Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑309/03: Camós Grau vs. komisjon, punkt 43).
38 Kuna nõudel tühistada otsus, millega jäeti rahuldamata 27. juuli 2009. aasta otsuse peale esitatud kaebus, puudub käesoleval juhul iseseisev sisu, tuleb järeldada, et hagi on formaalselt esitatud viimati nimetatud otsuse peale.
Tühistamisnõuded
39 Hageja esitab oma tühistamisnõuete põhjenduseks järgmised kaheksa väidet:
– esimene tema suhtes kohaldatud puuete hindamise skaala ebaseaduslikkuse kohta;
– teine Euroopa Ühenduse ja ühe kindlustusühingu sõlmitud lepingu rikkumise ning tulenevalt asjaolust, et komisjon väidetavalt toetas „kindlustusandjate” huve, personalieeskirjade artikli 73 rikkumise kohta;
– kolmas mõistliku aja, hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse rikkumise kohta;
– neljas õiguskindluse põhimõtte ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumise ning omandatud õiguste kahjustamise kohta;
– viies asjaolu kohta, et uutele kindlustuseeskirjadele ei saa tema vastu tugineda;
– kuues nõuete eiramise kohta kolmanda arsti määramisel arstlikku komisjoni ja hea usu põhimõtte rikkumise kohta;
– seitsmes arstliku komisjoni töö kohustuslike kollegiaalsuse, sõltumatuse, erapooletuse ja neutraalsuse põhimõtete rikkumise kohta;
– kaheksas arstliku komisjoni poolt oma mandaadi rikkumise, arstliku komisjoni aruandes sisalduva ilmse vea ja aruande nõuetekohaste põhjenduste puudumise kohta.
40 Kõigepealt tuleb analüüsida neljandat väidet, mis puudutab õiguskindluse põhimõtte ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumist ning omandatud õiguste kahjustamist.
Väide omandatud õiguste kahjustamise ning õiguskindluse põhimõtte ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte eiramise kohta
– Väite vastuvõetavus
41 Komisjoni hinnangul on kõnealune väide vastuvõetamatu. Hageja tõi nimelt selle välja juba kaebuses, mille ta samas, personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetluses varem esitas. Komisjoni sõnul jäeti see kaebus aga rahuldamata 31. juuli 2006. aasta otsusega, mis on lõplik, sest seda ei vaidlustatud.
42 Sellegipoolest puudub igasugune kahtlus – ja ka komisjon ei ole selles osas vastu vaielnud – et 27. juuli 2009. aasta otsus on isikut kahjustav meede ja kõnealuse kaebuse rahuldamata jätmine, millele komisjon tugineb, leidis aset enne selle otsuse tegemist.
43 Hagejal on õigus esitada mis tahes väide, argument või asjaolu, mis võib isikut kahjustava meetme õiguspärasuse kahtluse alla seada, isegi kui ta on sama väidet, argumenti või asjaolu juba kasutanud mõne teise akti peale esitatud varasemas kaebuses (vt selle kohta Avaliku Teenistuse Kohtu 14. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑12/09: A vs. komisjon, punkt 136, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑595/11 P).
– Väite põhjendatus
44 Uute kindlustuseeskirjade artiklite 30 ja 31 kohaselt tunnistatakse endised kindlustuseeskirjad kehtetuks ning uued eeskirjad jõustuvad ja on kohaldatavad alates selle kuu esimesest päevast, mis järgneb personalieeskirjade artikli 73 lõikes 1 sätestatud institutsioonidevahelise kokkuleppe registreerimisele Euroopa Kohtu presidendi poolt. Arvestades, et käesoleval juhul registreeris Euroopa Kohtu president personalieeskirjade artikli 73 lõike 1 kohase institutsioonide kokkuleppe 13. detsembril 2005, jõustusid uued kindlustuseeskirjad 1. jaanuaril 2006. Uute kindlustuseeskirjade artikli 30 teises lõigus on siiski täpsustatud, et endisi kindlustuseeskirju, mida tuleb käsitleda nii, et need hõlmavad ka nendele lisatud puuete hindamistabelit, „kohaldatakse edasi kõikide enne 1. jaanuari 2006 [ametisse nimetava asutuse poolt] vastu võetud otsuseprojektide suhtes”, ehk iga enne seda kuupäeva vastu võetud otsuse-eelnõu suhtes, millega tunnistatakse, et teatud sündmuse puhul on tegemist õnnetusega või et teatud haigus on kutsehaigus, või määratakse puude raskusaste ja sellele vastav ühekordne summa.
45 Hageja väidab, et kui tema suhtes kohaldatakse uutele kindlustuseeskirjadele lisatud puuete hindamistabelit, kahjustatakse õigusi, mille ta omandas endiste kindlustuseeskirjade alusel. Ta toob esile, et õnnetusjuhtumi, õnnetusjuhtumi teate ja isegi tervisliku seisundi stabiliseerumise tõttu omandab kindlustatud isik vastavatel kuupäevadel õigusi. Seetõttu, kuigi ametisse nimetav asutus ei olnud 8. detsembri 2003. aasta õnnetuse järgselt alustatud menetluses veel vastu võtnud ühtegi otsuse-eelnõu, oleks tulnud hageja suhtes kohaldada endistele kindlustuseeskirjadele lisatud puuete hindamistabelit.
46 Niisiis väidab hageja, et kindlustuseeskirjade artikkel 30 on õigusvastane, sest sellega on ette nähtud, et enne 1. jaanuari 2006 – mil jõustusid uued kindlustuseeskirjad – alustatud menetluse suhtes kehtib edasi puuete hindamistabel, mis oli lisatud endistele kindlustuseeskirjadele, üksnes juhul, kui menetlus on selleks kuupäevaks jõudnud selleni, et ametisse nimetav asutus on teinud otsuse-eelnõu, kuigi juhul, kui õnnetusjuhtum toimus, õnnetusjuhtumist teatati või tervislik seisund stabiliseerus enne 1. jaanuari 2006, tuleks endisi kindlustuseeskirju kohaldada kuni personalieeskirjade artikli 73 kohaselt alustatud menetluse lõpuni.
47 Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et vastavalt üldtuntud põhimõttele kohaldatakse uut õigusnormi kohe tekkivate olukordade suhtes ning varasema õigusnormi kehtivusajal tekkinud, kuid väljakujunemata olukordade tulevastele tagajärgedele, kui ei ole ette nähtud teisiti (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. veebruari 1978. aasta otsus kohtuasjas 96/77: Bauche ja Delquignies, punkt 48; 16. mai 1979. aasta otsus kohtuasjas 84/78: Tomadini, punkt 21; 5. veebruari 1981. aasta otsus kohtuasjas 40/79: P vs. komisjon, punkt 12; 10. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 270/84: Licata vs. majandus‑ ja sotsiaalkomitee, punkt 31, ja 29. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑162/00: Pokrzeptowicz-Meyer, punkt 50; Euroopa Kohtu 13. juuni 2006. aasta määrus kohtuasjas C‑336/05: Echouikh, punkt 54; Euroopa Kohtu 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑443/07 P: Centeno Mediavilla jt vs. komisjon, punktid 61–63; Avaliku Teenistuse Kohtu 30. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas F‑77/05: Balabanis ja Le Dour vs. komisjon, punkt 39, ja 4. septembri 2008: aasta otsus kohtuasjas F‑22/07: Lafili vs. komisjon, punkt 84).
48 Käesolevas kohtuasjas tuleb seega kontrollida, kas siis, kui uusi kindlustuseeskirju hakati kohaldama, ehk 1. jaanuaril 2006, oli hageja, nagu ta väidab, olukorras, mis oli täielikult välja kujunenud endistele kindlustuseeskirjadele lisatud puuete hindamistabeli kehtivusajal. Vaid sel juhul võib tõepoolest tõdeda, et uute kindlustuseeskirjade hindamistabelit, mida ei saa pealegi käsitleda menetlusnormina (vt vastupidine Euroopa Kohtu 6. juuli 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑121/91 ja C‑122/91: CT Control (Rotterdam) ja JCT Benelux vs. komisjon, punktid 22 ja 23), kohaldati hageja suhtes tagasiulatuvalt. Sel puhul tuleks analüüsida hageja esitatud vastuvõetamatuse väidet ja täpsemalt seda, kas uute kindlustuseeskirjade hindamistabeli tagasiulatuv kohaldamine oli õiguspärane, pidades silmas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid.
49 Enne nimetatud küsimuse käsitlemist on oluline rõhutada, et vastavalt endiste kindlustuseeskirjade artikli 12 lõikele 2 nagu ka uute kindlustuseeskirjade artikli 11 lõikele 3 määratakse osaliselt püsiva töövõimetuse puhul personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punktis c sätestatud ühekordne summeeritud väljamakse kindlaks nendele eeskirjadele lisatud puuete hindamistabelis ette nähtud töövõimetuse määra alusel.
50 Neil asjaoludel peab selleks, et kindlustatud isiku olukorda saaks pidada täielikult väljakujunenuks endistele kindlustuseeskirjadele lisatud puuete hindamistabeli kehtivusajal, olema tuvastatud, et hiljemalt uute kindlustuseeskirjade jõustumisele eelnenud kuupäeval, ehk 31. detsembril 2005 oli tema olukord niisugune, et tal tekkis õigus tema puude ulatuse kindlaksmääramisele endistele kindlustuseeskirjadele lisatud puuete hindamistabeli järgi.
51 Selle kohta tuleb märkida, et õnnetusjuhtumi toimumine või kutsehaiguse tekkimine iseenesest ei ole piisav selleks, et kindlustatul tekiks õigus tema puude kindlaksmääramisele.
52 Personalieeskirjade artiklis 73 on tõepoolest sätestatud, et ametnik on „teenistusse asumise päevast alates” kindlustatud kutsehaiguse‑ ja tööõnnetuseriski vastu. Nimetatud sättes on ka ette nähtud, et kõnealuste riskide puhul „makstakse” ametnikule hüvitist.
53 Sellegipoolest, kuigi liidu seadusandja on kehtestanud kutsehaiguse‑ ja tööõnnetuseriski kindlustuse süsteemi, on institutsioonid personalieeskirjade artikli 73 lõike 1 alusel seadnud asjaomaste hüvitiste ja seega nende väljamakse saamise õigusele eeltingimuseks teatava arvu nõuete täitmise.
54 Nii võib endiste kindlustuseeskirjade artikli 20 esimese lõigu, nagu ka uute kindlustuseeskirjade artikli 19 lõike 3 kohaselt teha otsuse puude astme kohta alles pärast kindlustatud isiku tervisliku seisundi stabiliseerumist, kusjuures kannatanu seisund on stabiliseerunud, kui tema vigastused on kinnistunud nii, et need ei näi enam paranevat või kergenevat, ja ravi ei ole põhimõtteliselt enam näidustatud, välja arvatud vigastuse süvenemise ärahoidmiseks (Esimese Astme Kohtu 21. mai 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑148/95: W vs. komisjon, punkt 36).
55 Nagu otsustas Euroopa Kohus 14. juuli 1981. aasta otsuses kohtuasjas C‑186/80: Suss vs. komisjon (punkt 15; vt ka Avaliku Teenistuse Kohtu 17. veebruari 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑119/07: Strack vs. komisjon, punkt 88), tähendab eeltoodu, et õigus personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punktis c ette nähtud hüvitisele püsiva osalise töövõimetuse korral, nagu käesoleval juhul, tekib alles siis, kui tervislik seisund on stabiliseerunud. Seega on kindlustatud isikul alles sellest päevast õigus tema puude astme kindlaksmääramisele.
56 Arvestades, et kindlustatud isiku olukord seoses tema õigusega puude astme kindlaksmääramisele on täielikult välja kujunenud siis, kui tema tervislik seisund on stabiliseerunud, tuleb kindlustatud isiku suhtes kohaldada stabiliseerumise kuupäeval kehtivat puuete hindamistabelit.
57 Peale selle tuleb rõhutada, et vastupidi komisjoni väidetele erineb kindlustatud isiku olukord õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse puhul selgelt konkursi edukalt läbinud isiku olukorrast palgaastme määramise õiguse suhtes, mida käsitleti eespool viidatud kohtuotsuses Centeno Mediavilla jt vs. komisjon (punktid 63–68). Nimelt sõltub konkursi edukalt läbinud isiku palgaastmele määramine selle isiku ametisse nimetamisest. Administratsioonil on aga konkursi edukalt läbinud isikute ametisse nimetamisel ulatuslik kaalutlusõigus, mis tuleneb asjaolust, et õigusaktides ei ole ette nähtud, et konkursi edukalt läbinud isikul on sellest tulenevalt õigus ametisse nimetamisele. Seevastu kindlustatud isikule õnnetuse või kutsehaiguse tõttu hüvitise maksmise üle ei otsusta administratsioon ulatusliku kaalutlusõiguse raames, vaid see sõltub püsiva töövõimetuse tuvastamisest pärast tervisliku seisundi stabiliseerumist.
58 Vastab küll tõele, et tervisliku seisundi stabiliseerumise kuupäeval on kindlustatud isik alles „väärtuselise võla”, mitte „kindlasummalise võla” võlausaldaja, nagu märgib komisjon, arvestades et võlgnetav summa määratakse kindlaks alles siis, kui ametisse nimetav asutus teeb otsuse, millega määrab meditsiinilise hinnangu alusel puude astme ja sellele vastava ühekordse summa.
59 Sellegipoolest, kuigi kindlustatud isiku nõue väljendatakse rahasummas alles siis, kui ametisse nimetav asutus võtab institutsiooni arsti või arstliku komisjoni aruande alusel vastu otsuse, milles on kindlaks määratud võlgnetav ühekordne summa, siis sellise, põhimõtteliselt personalieeskirjade artikli 73 kohaselt alustatud menetlust lõpetava otsuse eelduseks on, et kindlustatud isiku puude aste oleks enne määratud. Käesolevas kohtuasjas on küsimus just selles, millise puuete hindamistabeli alusel tuleb institutsiooni määratud arstil või vajaduse korral arstlikul komisjonil hinnata sellise kindlustatud isiku puuet, kelle kehaline ja psüühiline tervislik seisund stabiliseerus enne uute kindlustuseeskirjade jõustumist.
60 Lõpuks tuleb mainida, et kui kohaldatava puuete hindamistabeli väljaselgitamise puhul asjakohaseks kuupäevaks pidada kuupäeva, mil ametisse nimetav asutus tegi otsuse-eelnõu, millega fikseeris kindlustatud isiku puude astme ja sellele vastava ühekordse summa, nagu tuleneb uute kindlustuseeskirjade artiklist 30, võib see viia selleni, et isikute suhtes, kelle tervislik seisund stabiliseerus samal ajal, kohaldatakse erinevaid eeskirju vastavalt sellele, kui kiirelt administratsioon nende toimikuid läbi vaatas, kusjuures oleks ka omavoli oht (vt seoses täiendava pensioni maksmise suhtes kohaldatava õiguse kindlakstegemisega Euroopa Liidu Üldkohtu 18. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑439/09: Purvis vs. parlament, punktid 39 ja 40).
61 Käesoleval juhul nähtub toimikust ja eelkõige institutsiooni määratud arsti 21. septembri 2006. aasta aruandest, et hageja tervisliku seisundi stabiliseerumise kuupäevaks määrati 28. juuni 2005. Seega oli hagejal alates nimetatud kuupäevast õigus sellele, et arvutatakse välja tema puude ulatus vastavalt sellel kuupäeval kehtinud õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjadele lisatud puuete hindamistabelile, ehk endistele kindlustuseeskirjadele lisatud puuete hindamistabelile.
62 Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes järeldub, et kindlustuseeskirjade artiklis 30 – niivõrd kui sellega on ette nähtud, et nendele eeskirjadele lisatud skaala on juhul, kui ei ole tehtud puude astet määravat ametisse nimetava asutuse otsuse-eelnõud, kohaldatav õnnetuse läbi elanud või kutsehaiguse all kannatavate kindlustatud isikute suhtes, kelle tervislik seisund stabiliseerus enne eeskirjade jõustumist 1. jaanuaril 2006 – on nende kindlustatud isikute osas silmas peetud olukordi, mis on täielikult välja kujunenud endistele kindlustuseeskirjadele lisatud puuete hindamistabeli kehtivusajal. Kindlustuseeskirjade artikliga 30 on järelikult selles suhtes antud eeskirjade lisas olevale hindamistabelile tagasiulatuv jõud.
63 Üldjuhul on õiguslike olukordade kindluse põhimõttega vastuolus see, kui liidu õigusakti ajalise kohaldamise alguseks määratakse kuupäev, mis eelneb selle avaldamisele (vt selle kohta Euroopa Kohtu 22. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑110/97: Madalmaad vs. nõukogu, punkt 151, ja seal viidatud kohtupraktika).
64 Ometi võib see erandjuhtudel teisiti olla, kui taotletav eesmärk seda nõuab ja kui huvitatud isikute õiguspärane ootus on nõuetekohaselt kaitstud (Euroopa Kohtu 25. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 98/78: Racke, punkt 20; 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑331/88: Fedesa jt, punkt 45, ning eespool viidatud kohtuotsus Madalmaad vs. nõukogu, punkt 151).
65 Käesoleval juhul näib, et eelmises punktis mainitud tingimused ei ole täidetud. Kõigepealt ei ole komisjon tõendanud mõne sellise eesmärgi olemasolu, mille tõttu tuleks uusi kindlustuseeskirju tagasiulatuvalt kohaldada. Sellega seoses tuleb tõdeda, et argument, mis käsitleb puudusi endistele kindlustuseeskirjadele lisatud puuete hindamistabelis, mis vastavalt 19. detsembri 2005. aasta väljaandele Informations administratives nr 91‑2005, millega teatati komisjoni töötajatele uute kindlustuseeskirjade jõustumisest, on „vananenud, keeruline kasutada ja euroopaliku mõõtmeta” (kuna endine skaala oli „Barème officiel belge des invalidités” (BOBI; Belgia ametlik töövõimetuse hindamise skaala), ei selgita veenvalt, miks oli selle skaala kaasajastamise eesmärgi saavutamiseks vaja sellele tagasiulatuv jõud anda.
66 Kohaldades uutele kindlustuseeskirjadele lisatud puuete hindamistabelit kindlustatud isikute suhtes, kes elasid läbi õnnetuse või said kutsehaiguse ja kelle tervislik seisund stabiliseerus enne uute eeskirjade jõustumist 1. jaanuaril 2006, kahjustati paratamatult nende kindlustatud isikute õiguspärast ootust.
67 Isegi kui eeldada, et uutele kindlustuseeskirjadele lisatud puuete hindamistabeli kohaldamise tulemusel võidakse vaatlusalustest vigastustest sõltuvalt õnnetusjuhtumi‑ või kutsehaigusriski katet nii laiendada kui ka kitsendada võrreldes endistele kindlustuseeskirjadele lisatud puuete hindamistabeliga, nagu komisjon kohtuistungil märkis, siis institutsioonide kokkuleppega vastu võetud õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjade ühtsuse ja ühetaolise kohaldamise eeldus on põhimõtteliselt, et need eeskirjad jõustuvad samal kuupäeval kõigis institutsioonides ja kõigi töötajate suhtes, kui just varasemate eeskirjade alusel omandatud õiguste kaitseks ei ole ette nähtud teisiti (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Racke, punkt 16). Institutsioonidel ei saa küll keelata laiendada endiste kindlustuseeskirjade kehtivusajal tekkinud ja lõplikult väljakujunenud olukordadele uutest kindlustuseeskirjadest tulenevaid õigusi, kui need on kindlustatud isikutele soodsamad, kuid uutes kindlustuseeskirjades sellekohast üleminekusätet ei ole.
68 Kõigest eelmainitust järeldub, et uued kindlustuseeskirjad tuleb tunnistada õigusvastaseks niivõrd, kui nendega on ette nähtud neile lisatud skaala kohaldamine õnnetuse läbi elanud või kutsehaiguse all kannatavate kindlustatud isikute suhtes, kelle tervislik seisund stabiliseerus enne eeskirjade jõustumist.
69 Seega kohaldasid arstlik komisjon oma 9. juuni 2009. aasta aruandes ja ametisse nimetav asutus 27. juuli 2009. aasta otsuse tegemisel vääralt uutele kindlustuseeskirjadele lisatud puuete hindamistabelit. Seetõttu tuleb 27. juuli 2009. aasta otsus nimetatud põhjusel tühistada, ilma et kõnealuste tühistamisnõuete käsitlemise raames oleks teiste hageja esitatud väidete üle vaja otsustada.
Kahju hüvitamise nõuded
70 Hageja väidab, et on kandnud kolme eri liiki kahju – viivitusintressi maksmist õigustavat, varalist ja mittevaralist kahju.
Viivitusintressi maksmine
71 Hageja palub mõista komisjonilt välja viivise personalieeskirjade artikli 73 alusel võlgnetava summa eest.
72 Hageja ei täpsusta oma kirjalike märkuste seda kahju hüvitamise nõuet puudutavas osa, millisel süülisel teol see põhineb. Ta märgib siiski üldisemalt, et komisjon on vastutav õigusvastasuse tõttu, millele hageja oma tühistamisnõuete põhjenduseks viitas.
73 Võttes arvesse hageja sellekohaseid väiteid ja etteheiteid, on selge, et ta soovib oma viivisenõude osas tugineda väitele, et administratsioon ei teinud otsust mõistliku aja jooksul.
74 Seega tuleb kontrollida, kas aeg 27. juuli 2009. aasta otsuse tegemiseni oli ülemäära pikk.
75 Kõigepealt tuleb meenutada, et endiste kindlustuseeskirjade artiklis 20 on ette nähtud, et kindlustatud isik on kohustatud esitama meditsiinilise aruande, milles märgitakse, et ta seisund on stabiliseerunud, et ametisse nimetav asutus saaks teha otsuse puude ulatuse määramiseks.
76 Käesoleval juhul aga teavitati PMO‑d sellest, et hageja tervislik seisund stabiliseerus 28. juunil 2005, alles hageja valitud arsti 28. juuni 2005. aasta aruandega, mis edastati PMO‑le 30. juunil 2005.
77 Seega, mis puutub ajavahemikku 8. detsembrist 2003, mil õnnetus juhtus, kuni 30. juunini 2005, mil PMO sai hageja määratud arsti aruande hageja tervisliku seisundi stabiliseerumise kohta, siis selle kestus sõltus vähemalt suuremas osas hagejast.
78 Peale selle ei tundu ülemäära pikk ligikaudu 15‑kuune ajavahemik, mille lõpus institutsiooni määratud arst koostas oma 21. septembri 2006. aasta aruande, mis oli mõeldud ametisse nimetavale asutusele. Nimelt tugines see arst oma aruandes kõnealusel ajavahemikul tehtud kuuele täiendavale uuringule, mis kuuluvad vähemalt nelja eri meditsiinivaldkonda (psühhiaatria, oftalmoloogia, reumatoloogia ja otorinolarüngoloogia).
79 Ametisse nimetava asutuse 7. novembri 2006. aasta otsuse-eelnõust, millega määrati hageja puude ulatus ja sellest tulenevalt makstava summa suurus, teatati hagejale sama aasta 21. novembril, ehk kolm kuud pärast institutsiooni määratud arsti aruande koostamist, mis ei näi olevat ülemäära pikk aeg.
80 Kuna hageja ei olnud nõus ametisse nimetava asutuse 7. novembri 2006. aasta otsuse-eelnõuga, millega määrati tema puude ulatus ja hüvitise suurus, palus ta 18. jaanuari 2007. aasta kirjas kokku kutsuda arstliku komisjoni.
81 Arvestades, et hageja määratud arst ja institutsiooni määratud arst ei jõudnud arstlikus komisjonis osaleva kolmanda arsti osas kokkuleppele, palus hageja 5. mai 2007. aasta kirjas Euroopa Kohtu presidendil määrata kolmas arst.
82 Võttes arvesse selle arsti määramist ja temapoolset nõusolekut, andis PMO talle 25. juulil 2007 volitused arstliku komisjoni nimel tegutsemiseks.
83 Seega on 7. novembri 2006. aasta otsuse-eelnõust kuni 25. juulini 2007, mil arstlik komisjon sai oma tööd alustada, kulunud aeg tingitud menetluse etappidest ning see ei ole omistatav komisjoni tegevusetusele.
84 Seejärel koostas arstlik komisjon aruande 12. novembril 2008, ehk ligikaudu 15 kuud pärast seda, kui ta sai oma tööd alustada. Niisugune aeg ei näi käesoleva asja asjaolusid arvestades ülemäära pikk.
85 Nimelt koostas kolmas arst arstliku komisjoni esimese, küll mittetäieliku aruande juba 10. jaanuaril 2008 pärast 3. jaanuaril 2008 peetud arstliku komisjoni esimest koosolekut. Selle aruande kohta vahetati siiski mitu kirja, millest ühe saatis hageja määratud arst, kaks hageja ise ja ühe institutsiooni määratud arst.
86 Arstliku komisjoni nimel koostatud 12. novembri 2008. aasta aruandes märkis kolmas arst eelkõige, et ühega hageja kirjadest oli kaasas „mitu mahukat lisa” hageja vaba aja harrastuste kohta. Mainides ka, et hageja esitas 28. veebruari 2008. aasta kirjas uusi märkusi ühe kolmanda isiku abi kohta, täpsustas kolmas arst:
„Olin isiklikult üllatunud tema taotluse mahukusest, arvestades esimesel [koosolekul] mainitud kaebusi ning võttes arvesse täpseid küsimusi, mis me talle esimesel [koosolekul] esitasime”.
87 Olgugi et kindlustatud isikule ei saa ette heita, kui ta personalieeskirjade artikli 73 kohases menetluses esitab arstlikule komisjonile kõik dokumendid või kõik märkused, mida ta peab vajalikuks arstliku komisjoni otsuse tegemiseks, on selge, et mahukate dokumentide ja menetluse käigus varem käsitletud küsimuste kohta uute märkuste esitamine tingivad selle, et menetlust lõpetav otsus võetakse hiljem vastu.
88 Peale selle märkis kolmas arst arstliku komisjoni 12. novembri 2008. aasta aruandes veel, et eriti hageja määratud arstiga oli raske kokku leppida arstliku komisjoni teise koosoleku aega ja et see sai toimuda alles 13. oktoobril 2008.
89 Hageja määratud arst juhtis küll 2. detsembri 2008. aasta kirjas tähelepanu sellele, et ta oli kõnealuseks arstliku komisjoni koosolekuks pakkunud 26. ja 29. septembrit 2008 ja need ei sobinud teistele arstliku komisjoni liikmetele. Sellegipoolest ei võimalda need hageja määratud arsti algatused välistada tema osa selles, et arstliku komisjoni teise koosoleku aja kokkuleppimine viibis.
90 Seega, kui eespool kirjeldatut arvesse võtta, ei ole 15‑kuune ajavahemik, mis kulus 25. juulist 2005, mil arstlik komisjon sai oma tööd alustada, kuni arstliku komisjoni aruande tegemiseni 12. novembril 2008, ülemäära pikk.
91 Seejärel esitati arstliku komisjoni aruanne PMO‑le alles 9. juunil 2009, ehk 7 kuud pärast seda, kui kolmas arst aruande koostas. See ajavahemik on siiski vähemalt osaliselt tingitud asjaolust, et hageja määratud arst palus kõigepealt 2. detsembri 2008. aasta ja 21. jaanuari 2009. aasta kirjades arstliku komisjoni aruande koostamise eest vastutaval kolmandal arstil muuta seda aruannet, mille sisuga teised kaks arstliku komisjoni liiget nõus olid, ja kui tema palvet ei rahuldatud, saatis aruande allkirjastatuna tagasi alles 28. märtsil 2009.
92 Lõpuks tegi ametisse nimetav asutus 9. juunil 2009 saadud arstliku komisjoni aruande põhjal 27. juuli 2009. aasta otsuse ja teatas sellest hagejale, kes sai otsuse kätte 9. augustil 2009. Kahekuune aeg, mis nii kulus 9. juunist 2009, mil ametisse nimetav asutus sai arstliku komisjoni aruande oma kasutusse, kuni 9. augustini 2009, mil ta saatis hagejale 27. juuli 2009. aasta otsuse, ei näi ülemäära pikk.
93 Kokkuvõttes ei näi ühegi 27. juuli 2009. aasta otsusega lõppenud menetluse etapi kestus ülemäära pikk.
94 Liiatigi, isegi kui võtta arvesse kõigi nende ajavahemike kumuleeruv mõju ja osa, mille võib omistada administratsiooni hilinemisele, tuleneb eelmistes punktides mainitud asjaoludest, et 27. juuli 2009. aasta otsuse tegemiseks kulunud aeg ei olnud ülemäära pikk (vt selle kohta Avaliku Teenistuse Kohtu 13. jaanuari 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades F‑124/05 ja F‑96/06: A ja G vs. komisjon, punkt 394).
95 Eeltoodust tuleneb, et hageja nõue, et komisjonilt mõistetaks välja viivitusintress talle juba makstud rahasummalt, tuleb rahuldamata jätta.
96 Näib siiski, et hageja arvab selle summa hulka, millelt tuleb viivis arvutada, mitte ainult talle juba väljamakstud rahasumma, vaid ka lisasumma, mis tema arvates talle endistele kindlustuseeskirjadele lisatud puuete hindamistabeli alusel makstakse.
97 Mis puutub nõudesse, et viivist tasutaks lisasummadelt, mis tuleks hagejale maksta, kui kohaldada endistele kindlustuseeskirjadele lisatud puuete hindamistabelit, siis see eeldaks mitte ainult, et oleks piisavalt kindlalt tuvastatud, et hagejale saab määrata kõrgema puude astme kui see, mis määrati 27. juuli 2009. aasta otsusega, vaid ka seda, et talle selle hindamistabeli alusel määratava puude astme saaks juba kindlaks teha. See aga ei ole nii. Järelikult, isegi kui hageja nõuet sellisena käsitleda, oleks see enneaegne ja tuleks järelikult rahuldamata jätta.
Varaline kahju
98 Hageja arvab oma väidetava varalise kahju hulka nii arstliku komisjoni tegevuskulud, arstliku komisjoni töö pärast 27. juuli 2009. aasta otsuse tühistamist taasalustamise kulud kui ka tema esindaja kulud ja tasu kohtueelse menetluse eest.
99 Arstliku komisjoni tegevuskulud hõlmavad hageja määratud arsti tasu, reisikulusid ja muid kulusid. Hageja hinnangul on nende kogusumma 5500 eurot.
100 Ometi ei viita hageja ühelegi tõendile toimikus, mis seda summat tõendaks.
101 Kohtupraktika kohaselt peab aga kahju, mille hüvitamist taotletakse, olema tegelik ja kindel ning hageja peab seda tõendama (vt nt Euroopa Kohtu 9. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑243/05 P: Agraz jt vs. komisjon, punkt 27).
102 Ka hagiavalduses ei ole ühtegi sellekohast tõendit mainitud. Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 39 lõike 1 kohaselt tuleb aga hagiavalduses märkida tõendid, juhul, kui neid esitatakse.
103 Kuna puuduvad eelmistes punktides mainitud tõendid, tuleb järeldada, et hageja ei ole tõendanud väidetava kahju ulatust, kuigi tal oleks see võimalik olnud, sest tegemist on väidetavalt tema tehtud ülekannetega. Seega tuleb hageja kahju hüvitamise nõue seoses arstliku komisjoni tegevuskuludega rahuldamata jätta.
104 Mis puutub arstliku komisjoni töö taasalustamise kuludesse, siis tuleb ametisse nimetaval asutusel pärast käesoleva tühistava kohtuotsuse jõustumist uuesti alustatud menetluse lõppedes teha otsus arstliku komisjoni töö kulude katmise kohta. Hetkel on seega enneaegne selle kahju kohta otsust teha.
105 Hageja esindaja kulude ja tasu kohta kohtueelses menetluses tuleb meenutada, et personalieeskirjade reguleeritud kohtueelne menetlus ei eelda, et ametnikul oleks esindaja, kusjuures seda olukorda tasakaalustab väljakujunenud kohtupraktikast tulenev nõue, et administratsioon ei tõlgenda kaebusi või taotlusi kitsalt, vaid vaatab need vastupidi läbi avatud meelel. Järelikult tuleb tõdeda, et ametnikule ei hüvitata kahju hüvitamise menetluse kohtueelses staadiumis tekkinud esindaja kulusid ega tasu, välja arvatud eritingimustel. Kuid miski toimikus ei viita niisugustele eritingimustele (Esimese Astme Kohtu 10. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑57/99: Nardone vs. komisjon, punktid 139 ja 140).
106 Eeltoodust järeldub, et nõue mõista komisjonilt välja hüvitis varalise kahju eest tuleb rahuldamata jätta.
Mittevaraline kahju
107 Käesolevas kohtuasjas ei ole hagiavalduses käsitletud küsimust, kas mittevaralist kahju, mille hüvitamist hageja taotleb, ei saa täielikult heastada 27. juuli 2009. aasta otsuse tühistamisega ja meetmetega, mille ametisse nimetav asutus peab selle tühistamise tõttu võtma.
108 Kõigepealt ei ole Avaliku Teenistuse Kohtu tuvastatud õigusvastasus ja omandatud õiguste kahjustamine piisavalt tõsine, et õigustada mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist.
109 Pealegi piirdub hageja komisjonile selle etteheitmisega, et teda koheldi personalieeskirjade artikli 73 kohase menetluse ja kohtueelse menetluse käigus tema arvates vääritult.
110 Toimiku dokumentidest ei tulene aga, et 27. juuli 2009. aasta otsus või 16. veebruari 2010. aasta kaebus sisaldaks hageja võimete selgelt negatiivset hinnangut, mis teda haavata võiks. Sama kehtib ka arstliku komisjoni 27. novembri 2008. aasta aruande kohta, millel need kaks otsust põhinevad.
111 Sellegipoolest tuleb tõdeda, et käesoleva tühistava kohtuotsuse tagajärjel peab hageja uuesti ootama 8. detsembri 2003. aasta õnnetuse järgselt personalieeskirjade artikli 73 kohaselt alustatud menetluse lõplikku lahendit. Niisugune 27. juuli 2009. aasta otsuse õigusvastasusest tulenev ootuse ja kindlusetuse olukorra pikenemine tekitab mittevaralist kahju, mille tuleb ex æquo et bono hinnata 2500 eurole.
112 Kuna kõnealune mittevaraline kahju on seega otseselt tingitud 27. juuli 2009. aasta otsusest, ei saa komisjon edukalt esitada vastuvõetamatuse vastuväidet, mis tugineb asjaolule, et ta on juba teinud lõplikuks muutunud otsuse samaväärse kahju hüvitamise nõude kohta, mille hageja esitas personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel.
113 Seetõttu tuleb komisjonilt hageja mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõista 2500 eurot.
Nõuded, mille eesmärk on sisuliselt puude uus hindamine erapooletult moodustatud arstliku komisjoni poolt ja endiste kindlustuseeskirjade alusel
114 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liidu kohus personalieeskirjade artiklile 91 tugineva õiguspärasuse kontrolli raames teha administratsioonile ettekirjutusi ega võtta õiguslikke seisukohti (vt nt Esimese Astme Kohtu 12. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑187/01: Mellone vs. komisjon, punkt 16).
115 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul otsustada, et tema puude astet tuleb hinnata endistele kindlustuseeskirjadele lisatud puuete hindamistabeli alusel ning et „tema poolt personalieeskirjade artikli 73 alusel esitatud taotluse peab uuesti läbi vaatama arstlikus komisjonis, mis on erapooletu, sõltumatu ja neutraalne ning mis saab töötada kiirelt, täiesti sõltumatult ja eelarvamustevabalt”. Niivõrd, kui hageja selliste nõuete eesmärk on, et võetaks õiguslik seisukoht või tehtaks ettekirjutus administratsioonile, tuleb need nõuded jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
116 Lõppkokkuvõttes tuleb 27. juuli 2009. aasta otsus tühistada ja mõista komisjonilt hageja kasuks välja 2500 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks. Ülejäänud osas tuleb hageja nõuded rahuldamata jätta.
Kohtukulud
117 Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõige 2 sätestab, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.
118 Eespool toodud põhjendustest tuleneb, et kohtuvaidluse on kaotanud komisjon. Lisaks palus hageja oma nõuetes sõnaselgelt, et kohtukulud mõistetaks välja komisjonilt. Kuna käesoleva kohtuasja asjaolude puhul ei ole õigustatud kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaldamine, tuleb jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Tühistada 27. juuli 2009. aasta otsus lõpetada menetlus, mis algatati pärast C. Guittet’ga 8. detsembril 2003 toimunud õnnetust Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artikli 73 alusel.
2. Mõista Euroopa Komisjonilt C. Guittet’ kasuks välja 2500 eurot.
3. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
4. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja C. Guittet’ kohtukulud.
Van Raepenbusch | Barents | Bradley |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. juunil 2012 Luxembourgis.
W. Hakenberg | | S. Van Raepenbusch |