KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ATHANASIOS RANTOS
esitatud 7. juulil 2022(1)
Kohtuasi C‑42/21 P
Lietuvos geležinkeliai AB
versus
Euroopa Komisjon
Apellatsioonkaebus – Konkurents – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – Raudteekaubaveo turg – ELTL artikli 102 rikkumise tuvastamise otsus – Leedu riikliku raudtee-ettevõtja hallatava taristu kasutamise võimalus – Raudteelõigu lammutamine – Mõiste „kuritarvitamine“ – Bronneri kohtupraktika – Kasutusvõimaluse hädavajalikkuse tingimus – Konkurentsivastane kavatsus – Täieliku pädevuse teostamine – Trahvisumma vähendamine
I. Sissejuhatus
1. Lietuvos geležinkeliai AB (edaspidi „LG“) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 18. novembri 2020. aasta otsuse Lietuvos geležinkeliai vs. komisjon (T‑814/17, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2020:545), millega Üldkohus jättis ühelt poolt rahuldamata tema hagi osas, millega paluti tühistada komisjoni 2. oktoobri 2017. aasta otsus C(2017) 6544 (final) ELTL artikli 102 kohaldamise menetluse kohta (juhtum AT.39813 – Baltic Rail) (edaspidi „vaidlusalune otsus“), ning teiselt poolt vähendas täieliku pädevuse teostamisel selle otsusega LG-le määratud trahvi, määrates selle suuruseks 20 068 650 eurot.
2. Käesoleval juhul oli vaidlusaluses otsuses tuvastatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, mis seisnes selles, et Leedu riikliku raudtee-ettevõtja ja Leedu raudteetaristu haldaja LG likvideeris Leedus asuva ja Läti piirini ulatuva 19 km pikkuse raudteelõigu (edaspidi „raudtee“). Komisjoni hinnangul võis selle lõigu kaotamine takistada Lätis asutatud konkureerival raudtee-ettevõtjal siseneda Leedu naftatoodete raudteeveoteenuste turule või vähemasti oli muutnud sellele turule sisenemise raskemaks.
3. Käesoleva apellatsioonkaebuse kolm esimest väidet on sisuliselt esitatud Üldkohtu hinnangu vastu, et tegemist on turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega. Apellatsioonkaebuse neljas väide puudutab trahvisumma hindamist.
4. Käesolev apellatsioonkaebus annab ühelt poolt Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada oma kohtupraktikat, mis käsitleb turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tuvastamise kriteeriume, ja konkreetsemalt jätkata 26. novembri 1998. aasta kohtuotsusest Bronner (C‑7/97, edaspidi „kohtuotsus Bronner“, EU:C:1998:569) tuleneva kohtupraktika ulatuse selgitamist, mis puudutab kriteeriume, mille alusel saab kvalifitseerida „kuritarvituseks“ seda, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja ei luba taristut kasutada või keeldub teenuse osutamisest. Teiselt poolt võimaldab apellatsioonkaebus teha ka kasulikke järeldusi Üldkohtu täieliku pädevuse teostamise kohta.
II. Vaidluse taust
5. Vaidluse taust ning vaidlusaluse otsuse sisu on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–48. Käesoleva apellatsioonkaebuse jaoks võib selle kokku võtta järgmiselt.
A. Vaidluse aluseks olevad asjaolud
6. LG on Leedu riiklik raudtee-ettevõtja, selles liikmesriigis asutatud riigi osalusega äriühing, mille ainuaktsionär on Leedu riik. LG kui vertikaalselt integreeritud ettevõtja on samal ajal raudteetaristu haldaja, mis jääb siiski Leedu riigi omandisse, ning raudteeveoteenuste osutaja Leedus.
7. Orlen Lietuva AB (edaspidi „Orlen“) on Leedus asutatud ettevõtja, kes on spetsialiseerunud toornafta rafineerimisele ja rafineeritud naftatoodete turustamisele. Orlen on Poola ettevõtja PKN Orlen SA 100% osalusega tütarettevõtja. Oma tegevuse raames käitab Orlen Leedus erinevaid rajatisi, sealhulgas ühte suurt rafineerimistehast (edaspidi „rafineerimistehas“), mis asub Leedu loodeosas Läti piiri lähedal Mažeikiai rajoonis Bugeniais. See rafineerimistehas on ainus seda liiki rajatis kolmes Balti riigis. 2000. aastate lõpus veeti 90% rafineerimistehases toodetud rafineeritud naftatoodetest raudteel, mis tegi Orlenist LG ühe kõige olulisema kliendi.
8. Sel ajal tootis Orlen rafineerimistehases ligikaudu 8 miljonit tonni rafineeritud naftatooteid aastas. Kolm neljandikku sellest toodangust oli mõeldud ekspordiks, peamiselt meritsi Lääne-Euroopa riikidesse. Nii veeti 4,5–5,5 miljonit tonni rafineeritud naftatooteid rongiga läbi Leedu Klaipėda (Leedu) sadamaterminali suunas. Ülejäänud eksporditud toodang, st ligikaudu 1–1,5 miljonit tonni, veeti samuti rongiga Lätti või Läti kaudu ning see oli peamiselt mõeldud tarbimiseks Eesti ja Läti siseturul. Ligikaudu 60% selle toodangu jaoks, mida veeti rongiga Lätti või Läti kaudu, kasutati raudteeliini „Bugeniai–Mažeikiai–Rengė“, mis on marsruut, millest 34 km asus Leedu territooriumil ja mis ulatub Mažeikiai raudteesõlme läheduses asuvast rafineerimistehasest Rengė (Läti) linnani (edaspidi „Lätti suunduv lühimarsruut“). Ülejäänud toodang, mis veeti rongiga Lätti või Läti kaudu, kasutas raudteeliini „Bugeniai–Kužiai–Joniškis–Meitene“, mis on pikem marsruut, millest 152 km asus Leedu territooriumil (edaspidi „Lätti suunduv pikk marsruut“).
9. Oma toodete vedamiseks Lätti suunduval lühimarsruudil kasutas Orlen LG teenuseid marsruudi Leedu osas ehk rafineerimistehasest Läti piirini. LG oli seejärel sõlminud alltöövõtulepingu Läti riikliku raudtee-ettevõtjaga Latvijas dzelzceļš (edaspidi „LDZ“) vedudeks sellel marsruudi Leedu osal. Kuna LDZil ei olnud vajalikke tegevuslube Leedu territooriumil iseseisvalt tegutsemiseks, tegutses ta LG alltöövõtjana. Pärast Leedu piiri ületamist jätkas LDZ erinevate lepingute alusel Orleni toodete vedu Läti territooriumil.
10. Orleni ja LG vahelisi ärisuhteid, mis puudutasid tema veoteenuseid Leedu raudteevõrgus, sealhulgas veoteenuseid Lätti suunduval lühimarsruudil, reguleeris 1999. aastal sõlmitud leping (edaspidi „1999. aasta leping“). Lisaks LG veoteenuste eest kohaldatavate kasutustasude reguleerimisele sisaldas 1999. aasta leping muu hulgas LG konkreetset kohustust vedada Orleni kaupa Lätti suunduval lühimarsruudil kogu lepingu kestuse ajal, st kuni 2024. aastani.
11. LG ja Orleni vahel tekkis 2008. aasta alguses kaubandusvaidlus kasutustasude üle, mida viimane maksis oma naftatoodete veo eest. Selle kaubandusvaidluse tõttu kavandas Orlen võimalust sõlmida leping otse LDZiga oma kauba raudteeveo teenuste tellimiseks Lätti suunduval lühimarsruudil ning suunata oma Klaipėdast Leedust väljuv mereeksporditegevus ümber Riia ja Ventspilsi sadamaterminalidesse Lätis.
12. 12. juunil 2008 toimus LG ja Orleni koosolek, millel arutati seda Orleni eksporditegevuse ümbersuunamise kava. Lisaks, kuna Orlen otsustas ühepoolselt kohaldada LG taotletud määrast madalamat määra, algatas LG 17. juulil 2008 Orleni vastu vahekohtumenetluse.
13. LG teavitas 28. juulil 2008 Orlenit 1999. aasta lepingu lõpetamisest alates 1. septembrist 2008. Orlen täpsustas komisjoni haldusmenetluses, et LG teatas 1999. aasta lepingu lõpetamisest alates 1. septembrist 2008 kolm päeva pärast seda, kui ta oli ametlikult taotlenud LDZilt pakkumist, et asendada LG teenused ligikaudu 4,5–5 miljoni tonni rafineeritud naftatoodete veoks rafineerimistehasest Läti territooriumil asuvatesse sadamaterminalidesse, kasutades Lätti suunduvat lühimarsruuti. Orlen tegi ka ettepaneku, et LDZ võis LGd pakkumise esitamise taotlusest otse teavitada.
14. Pärast seda, kui avastati raudtee mõnekümne meetri ulatuses deformeerumine (edaspidi „deformeerumine“), peatas LG peamiselt ohutusega seotud põhjustele tuginedes 2. septembril 2008 liikluse raudteelõigul Mažeikiai ja Läti piiri vahel.
15. LG nimetas 3. septembril 2008 kontrollikomisjoni, mis koosnes tema kohaliku tütarettevõtja juhtivtöötajatest, et uurida deformeerumise põhjuseid. Kontrollikomisjon esitas kaks aruannet, nimelt 5. septembri 2008. aasta uurimisaruande ja sama päeva tehnilise aruande.
16. 5. septembri 2008. aasta uurimisaruande kohaselt oli deformeerumise põhjustanud raudtee struktuuri moodustava mitme elemendi füüsiline kahjustumine. Selles uurimisaruandes kinnitati samuti, et liiklus tuleb peatada „seni, kuni kõik taastamis- ja remonditööd on lõpetatud“.
17. 5. septembri 2008. aasta uurimisaruande seisukohti kinnitati sama päeva tehnilise aruandega, milles viidati nagu esimeses aruandes üksnes deformeerumise kohale ja määrati selle põhjusena kindlaks mitmesugused raudtee struktuuriga seotud probleemid. Selles tehnilises aruandes järeldati, et raudtee deformeerumise tõttu juhtunud liiklusõnnetus tuleb kvalifitseerida „vahejuhtumiks“ ja et see oli tingitud raudtee struktuuri kõrgemate osade füüsilisest kulumisest.
18. Pärast 22. septembril 2008 toimunud koosolekut tegi LDZ 29. septembril 2008 Orlenile pakkumise tema naftatoodete veoks. Orleni sõnul oli see pakkumine „konkreetne ja atraktiivne“. LG alustas alates 3. oktoobrist 2008 raudtee täielikku lammutamist. 2008. aasta oktoobri lõpuks oli raudtee täielikult lammutatud.
19. Orlen saatis 17. oktoobril 2008 LDZile kirja, milles kinnitas, et ta kavatseb vedada rafineerimistehasest ligikaudu 4,5 miljonit tonni naftatooteid Läti sadamaterminalidesse, seejärel toimusid 20. veebruaril 2009 kohtumine ja 2009. aasta kevadel põhjalikumad arutelud.
20. Jaanuaris 2009 sõlmisid LG ja Orlen uue üldise veolepingu kestusega 15 aastat kuni 1. jaanuarini 2024 (edaspidi „2009. aasta leping“). See leping asendas vahelepingu, mis allkirjastati 1. oktoobril 2008.
21. Läbirääkimised Orleni ja LDZi vahel jätkusid kuni 2009. aasta juuni lõpuni, kui LDZ esitas taotluse saada litsents, et tegutseda Lätti suunduva lühimarsruudi Leedu osal.
22. Vahekohus leidis 10. novembril 2009, et 1999. aasta lepingu ühepoolne lõpetamine LG poolt oli õigusvastane ning et seda lepingut tuleb pidada kehtivaks kuni 1. oktoobrini 2008, mil Orlen ja LG sõlmisid ajutise veolepingu, mida on nimetatud käesoleva ettepaneku punktis 20.
23. Orleni sõnul katkestati läbirääkimised LDZiga 2010. aasta keskel, kui ta lõpuks leidis, et LG-l ei olnud kavatsust raudteed lähiajal remontida. Sel ajal võttis LDZ tagasi oma litsentsitaotluse, et tegutseda Lätti suunduva lühimarsruudi Leedu osal.
B. Haldusmenetlus
24. Orlen esitas 14. juulil 2010 määruse (EÜ) nr 1/2003(2) artikli 7 alusel komisjonile ametliku kaebuse. Oma kaebuses märkis Orlen sisuliselt, et pärast tema ja LG vahelist kaubanduserimeelsust likvideeris viimane raudtee, mille tagajärjel muutus Lätti suunduv lühimarsruut kasutamatuks, ja ta oli sunnitud kasutama ainsat kasutatavat marsruuti, st Lätti suunduvat pikka marsruuti, et vedada rongiga oma toodangu osa, mis oli mõeldud vedamiseks Lätti või Läti kaudu.
25. Pärast seda, kui komisjon oli ühelt poolt LG‑le saatnud vastuväiteteatise ja seejärel asjaolude ülevaadet käsitleva kirja, mille kohta pooled esitasid oma seisukohad, ning teiselt poolt korraldanud ärakuulamise, võttis ta 2. oktoobril 2017 vastu vaidlusaluse otsuse.
C. Vaidlusalune otsus
1. Asjaomaste turgude ja turgu valitseva seisundi määratlemine
26. Selles otsuses tuvastas komisjon kaks asjaomast turgu, nimelt ühelt poolt eelneva raudteetaristu haldamise turu ja teiselt poolt järgneva naftatoodete raudteeveo teenuste osutamise turu (edaspidi „vaidlusalune turg“).
27. Raudteetaristu haldamise kõnealuseks geograafiliseks turuks peetakse Leedu riiklikku turgu. Mis puudutab naftatoodete raudteeveo asjaomast geograafilist turgu, siis leidis komisjon, et tegemist on raudteekaubaveo turuga, mille lähtepunkt on rafineerimistehas ning sihtpunkt Klaipėda, Riia ja Ventspilsi kolm sadamaterminali.
28. Komisjon tuvastas, et Leedu õigusnormide kohaselt oli LG‑l seaduslik monopol eelneval raudteetaristu haldamise turul Leedus. Selles osas nägid riigisisesed õigusnormid ette, et avalik raudteetaristu kuulub Leedu riigile ja selle haldamine on usaldatud LG‑le.
29. Komisjon tuvastas samuti, et LG oli peamiselt ainus ettevõtja, kes tegutses järgneval naftatoodete raudteeveo teenuste osutamise turul, mis andis talle seetõttu turgu valitseva seisundi sellel turul.
2. Kuritarvitus
30. Komisjon leidis, et LG kui raudteetaristuettevõtja Leedus kuritarvitas raudteed likvideerides oma turgu valitsevat seisundit, millel võis olla konkurentsivastane mõju, mis seisneb konkurentsi kõrvaldamises kõnealusel turul rafineerimistehase ja naabersadamaterminalide vahel, luues turuletuleku tõkked ilma objektiivse põhjenduseta. Täpsemalt leidis komisjon, et kuna LG likvideeris raudtee tervikuna, kasutas ta muid meetodeid kui need, mis reguleerivad tavapärast konkurentsi.
31. Sellega seoses märkis komisjon esiteks, et LG oli teadlik Orleni plaanist jõuda Läti sadamaterminalidesse LDZi teenuseid kasutades, teiseks, et LG oli likvideerinud raudtee kiirustades, tagamata vajalikku rahastamist ja võtmata ühtegi tavapärast ettevalmistavat meedet selle rekonstrueerimiseks, kolmandaks, et raudtee likvideerimine on vastuolus sektori tavapärase praktikaga, neljandaks, et LG oli teadlik riskist kaotada kogu Orleni toodete veo tegevus raudtee rekonstrueerimise korral, ja viiendaks, et LG oli teinud pingutusi, veenmaks Leedu valitsust jätma raudtee rekonstrueerimata.
32. Komisjon märkis, et raudtee võimaldab kasutada kõige lühemat ja odavamat marsruuti, et ühendada rafineerimistehas Läti sadamaterminaliga. Komisjoni sõnul andis see marsruut Läti ja LDZi logistikakeskuse lähedal asumisest tulenevalt ka LDZile väga soodsa võimaluse Leedu turule sisenemiseks.
33. LG tegevusest tuleneva konkurentsivastase mõju kohta leidis komisjon, et raudtee likvideerimine võis takistada LDZil turule siseneda või vähemalt raskendas tema sisenemist turule, isegi kui komisjoni hinnangul oli LDZil enne raudtee likvideerimist arvestatav võimalus vedada Orleni mereekspordiks mõeldud naftatooteid rafineerimistehasest Läti sadamaterminalidesse Lätti suunduva lühimarsruudi kaudu. Raudtee likvideerimisega pidi kogu raudteevedu rafineerimistehasest Läti sadamaterminali läbima palju pikema marsruudi Leedu territooriumil. Tema arvates oli pärast raudtee likvideerimist LDZi ainus võimalus hagejaga konkureerimiseks üritada tegutseda Klaipėdasse suunduval marsruudil või pikal marsruudil Lätti. LDZ oleks pidanud selleks tegutsema oma Läti logistikakeskusest kaugel ja oleks olnud sõltuv oma konkurendi, LG taristu haldusteenustest. Neil asjaoludel leidis komisjon, et eelneva analüüsi seisukohast avaldus LDZile suur äririsk, mida ta oli vähem valmis kandma.
34. Komisjon leidis samuti, et LG ei esitanud ühtegi objektiivset põhjendust raudtee likvideerimise kohta, kuna esitatud selgitused ei olnud omavahel kooskõlas, olid mõnikord üksteisega vastuolus ja olid väheveenvad.
3. Trahv ja ettekirjutus
35. Komisjon määras LG‑le trahvi summas 27 873 000 eurot ja kohustas teda rikkumist lõpetama ning esitama komisjonile kolme kuu jooksul alates vaidlusaluse otsuse teatavakstegemisest ettepaneku selleks meetmete võtmiseks.
III. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
36. LG esitas Üldkohtule hagi, milles palus esimese võimalusena vaidlusalune otsus tühistada ja teise võimalusena määratud trahvi summat vähendada.
37. LG esitas vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks viis väidet. Need olid sisuliselt järgmised: esiteks, et ELTL artikli 102 kohaldamisel on tehtud ilmseid hindamisvigu ja rikutud õigusnormi seoses LG tegevuse kuritarvitava laadiga; teiseks, et ELTL artikli 102 kohaldamisel on tehtud hindamisvigu ja rikutud õigusnormi seoses kõnealuse tegevuse hindamisega; kolmandaks, et on rikutud ELTL artiklit 296 ja määruse nr 1/2003 artiklit 2, kuna puuduvad piisavad tõendid ja otsust ei ole põhjendatud; neljandaks – ainult selle esimeses osas –, et on tehtud vigu trahvisumma kindlaksmääramisel; viiendaks, et on tehtud vigu seoses sunnimeetme kehtestamisega.
38. LG väitis trahvisumma vähendamise nõudes mitmes etteheites ja neljanda väite teises osas, et see summa oli ebaproportsionaalne, ning vaidles sisuliselt vastu esiteks müügiväärtuse protsendile, mille komisjon võttis arvesse raskusastme tegurina, teiseks rikkumise kestusele ja kolmandaks otsusele lisada trahvi põhisummale hoiatava mõju tagamiseks täiendav summa.
39. Vaidlustatud kohtuotsuses lükkas Üldkohus tagasi kõik LG poolt nii vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude kui ka trahvisumma vähendamise nõude põhjendamiseks esitatud väited. Üldkohus määras oma täieliku pädevuse raames trahvisummaks siiski 20 068 650 eurot.
IV. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
40. LG palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus tervikuna või osas, milles jäetakse rahuldamata tema hagi nõudega vaidlusalune otsus tühistada;
– tühistada vaidlusalune otsus tervikuna või osaliselt;
– teise võimalusena tühistada talle määratud trahv või vähendada seda veelgi ja
– mõista nii apellatsioonimenetluse kui ka esimese kohtuastme menetluse kulud välja komisjonilt.
41. Komisjon ja Orlen paluvad Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja LG-lt.
V. Õiguslik analüüs
42. LG põhjendab oma apellatsioonkaebust nelja väitega. Oma kolme esimese väitega vaidlustab ta sisuliselt Üldkohtu hinnangu turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kohta. Neljas väide puudutab Üldkohtu hinnangut talle määratud trahvile.
43. Komisjon leiab, et need väited tuleb tagasi lükata. Orlen palub aga esimesed kolm väidet tagasi lükata, neljandat väidet tema märkused ei puuduta.
44. Enne iga väite analüüsimise alustamist tuleb teha mõned menetluslikku laadi sissejuhatavad märkused.
A. Menetluslikku laadi sissejuhatavad märkused
45. Ühelt poolt tuleb märkida, et LG viitab enne apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud väidete ülevaadet tema arvates asjakohastele faktilistele asjaoludele. Nii komisjon kui ka Orlen väidavad, et see kirjeldus on eksitav ja ekslik. Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et kuna LG ei ole väitnud, et faktilisi asjaolusid ja tõendeid on moonutatud, siis ei ole see faktiliste asjaolude meenutamine asjakohane, kuna Üldkohus on kõiki faktilisi küsimusi juba lõplikult käsitlenud. Seega ei ole vaja teha otsust selle kohta, kas kõnealune faktiliste asjaolude esiletoomine on eksitav või ekslik.
46. Teiselt poolt mainivad nii komisjon kui ka Orlen oma kirjalikes seisukohtades LG praeguse tegevjuhi 30. detsembri 2019. aasta pressiteadet, milles teatatakse raudtee rekonstrueerimise lõpust ja mis sisaldab kõnealuste sündmuste kriitilist hinnangut. Tuleb tõdeda, nagu möönis kohtuistungil ka komisjon, et kuna see dokument on kõnealuse vaidluse asjaoludest hilisem, ei mõjuta see kuidagi vaidlustatud kohtuotsuse õiguspärasust, ulatust ega tõlgendamist.
B. Esimene väide
47. LG heidab oma esimeses väites Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane rikkus õigusnormi, kuna ta ei kohaldanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90–99 kriteeriume, mis on kehtestatud kohtuotsuses Bronner olulisele taristule juurdepääsu keelamise kohta, et teha kindlaks, kas raudtee likvideerimine võib kujutada endast kuritarvitust ELTL artikli 102 tähenduses.
48. Kõigepealt märgib LG, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 226 leidis Üldkohus sarnaselt komisjoniga, et raudtee likvideerimine kujutab endast kuritarvitust, sest see võis kaasa tuua LDZi turult väljatõrjumise, kuna see muudab tema turule sisenemise raskemaks ning seab selleks vähem soodsad tingimused, kuna LDZ oli sunnitud Orleni teenindamiseks kasutama Lätti suunduvat pikka marsruuti, kusjuures see pikk marsruut kuulub lühikese marsruudiga samale turule. LG arvates piirdub käesolevas asjas tekkinud õiguslik probleem küsimusega, kas ELTL artikkel 102 paneb LG‑le õigusliku kohustuse anda LDZile juurdepääs raudteele.
49. Kohtuotsusest Bronner tuleneb aga, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja on kohustatud sellist juurdepääsu võimaldama ainult siis, kui tema keeldumine võib juurdepääsu taotleja sellel turul konkurentsist täiesti kõrvaldada, kui see keeldumine ei saa olla objektiivselt põhjendatud ja kui juurdepääs ise on selle isiku tegevuse jaoks hädavajalik. Need kolm kumulatiivset kriteeriumit ei ole käesolevas kohtuasjas täidetud eelkõige seetõttu, et juurdepääs raudteele ei ole „hädavajalik“ selleks, et LDZ saaks konkureerida LGga asjaomasel turul. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90–99 leidis Üldkohus tema arvates siiski ekslikult, et see kohtupraktika ei ole käesolevas asjas asjakohane. Nii toimides rikkus ta nelja õigusnormi.
50. Esiteks, vastupidi sellele, mida märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90, ei ole tema arvates Euroopa Kohtu praktikas mingit reeglit, et kohtuotsuse Bronner kriteeriumid (edaspidi „Bronneri kriteeriumid“) on kohaldatavad ainult siis, kui on vajadus kaitsta turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja stiimulit investeerida oluliste rajatiste loomisesse. Ka kohtujurist Jacobsi ettepanek(3), millele Üldkohus viitab, ei võimalda asuda seisukohale, et selline reegel on olemas.
51. Teiseks, vastupidi sellele, mida Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91 ja 92, ei ole mingit reeglit, et Bronneri kriteeriumid ei ole kohaldatavad, kui kehtiv õiguslik raamistik kehtestab juba (ex ante) teenuse osutamise kohustuse. Nimelt tähendab selle testi kohaldamata jätmine niisugusel juhul kõigepealt seda, et liikmesriigi õigus või liidu teisene õigus määratleb esmase õiguse kohaldamisala, mis oleks vastuolus liidu õiguse esimuslikkusega ja liidu konkurentsiõiguse kogu liidu territooriumil ühetaoliselt kohaldamise nõudega. Seejärel tuleb märkida, et ELTL artikli 102 alusel toimuv järelkontroll ja ex ante reguleerimine teenivad erinevaid eesmärke. Lisaks oleks see, kui reguleeritud sektorite ettevõtjate suhtes kohaldataks ELTL artikli 102 alusel erinevaid õiguslikke kriteeriume, vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Lõpuks ei olnud LG-l käesolevas asjas raudtee likvideerimise hetkel mingit kohustust võimaldada LDZile raudteele pääsu, kuna viimane ei taotlenud ega saanud litsentsi Leedus tegutsemiseks. See asjaolu võimaldab eristada käesolevat juhtumit kohtuasjast, milles tehti 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Slovak Telekom vs. komisjon (T‑851/14, EU:T:2018:929), milles Üldkohus otsustas, et kohtuotsuses Bronner kehtestatud kriteeriumid ei ole kohaldatavad, kui õiguslikus raamistikus on teenuse osutamise kohustus juba kehtestatud.
52. Kolmandaks ei pane ükski üldise õigusliku raamistiku säte, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96 ja 97 viitab, niisugusele raudteetaristuettevõtjale nagu LG absoluutset seadusest tulenevat kohustust võimaldada juurdepääs igale tema võrgu teelõigule, eriti juhul, kui on olemas alternatiivsed marsruudid. Üheski neist sätetest ei ole ka kehtestatud absoluutset kohustust taastada lagunenud raudtee, kasutades lahendust, mida taristuettevõtja peab ebaefektiivseks ja majanduslikult ebamõistlikuks. Nimelt näeb direktiivi 2001/14/EÜ(4) artikkel 5 koostoimes direktiivi põhjendusega 5 ette üksnes õiglase ja mittediskrimineeriva juurdepääsu olemasolevatele ja kasutatavatele raudteetaristutele. Samuti näeb selle direktiivi artikli 29 lõige 1 ette vaid üldise kohustuse võtta raudteeõnnetuse korral „kõik vajalikud meetmed tavapärase olukorra taastamiseks“.
53. Neljandaks, vastupidi sellele, mida Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91 ja 93, ei viita ükski õigusnorm sellele, et kohtuotsuses Bronner esitatud kriteeriumid ei ole kohaldatavad, kui turgu valitsev seisund tuleneb riigimonopolist. Sellist kaalutlust ei saa tuletada Üldkohtu viidatud 27. märtsi 2012. aasta kohtuotsuse Post Danmark (C‑209/10, EU:C:2012:172) punktist 23, milles on üksnes üldist laadi märkus, et tuleb arvesse võtta asjaolu, et selline seisund tekkis endisest seaduslikust monopolist. Niisugusel juhul nagu käesolevas kohtuasjas ei ole vaja kindlaks teha, kas LG oli kohustatud andma juurdepääsu riigi vahenditega minevikus loodud toimivale võrgule, vaid see, kas LG oli ELTL artikli 102 alusel kohustatud investeerima oma vahendid lagunenud rajatise remondiks ja asendamiseks, et muuta teatud konkurendile järgneval turul turulepääs vähem keeruliseks ja soodsamaks. Nende kahe äriühingu huvide kaalumine on kohtuotsuses Bronner kehtestatud kriteeriumide keskmes. Lõpuks ei sea seda järeldust kahtluse alla viide vähem nõudlikule künnisele, mille on liidu kohus kindlaks määranud olukordades, kus niisugust huvide kaalumist ei toimu(5).
54. Käesoleva väite (punkt 3) analüüsi lihtsustamiseks tuleb kõigepealt asetada kohtuotsus Bronner ELTL artikli 102 normatiivsesse konteksti (punkt 1) ja seejärel meenutada Üldkohtu analüüsi, mille LG vaidlustab (punkt 2).
1. Kohtuotsus Bronner ELTL artikli 102 normatiivses kontekstis
55. Kõigepealt meenutan, et ELTL artikkel 102 tunnistab siseturuga kokkusobimatuks ja keelab siseturul või selle olulises osas turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ühe või mitme ettevõtja poolt kui siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Seega lasub turgu valitseva seisundiga ettevõtjal eriline kohustus mitte kahjustada oma tegevusega tõhusat ja moonutamata konkurentsi siseturul(6).
56. Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt põhineb mõiste „turgu valitseva seisundi kuritarvitamine“ ELTL artikli 102 tähenduses asjaomase tegevuse objektiivsel hindamisel. See mõiste hõlmab turgu valitseva ettevõtja sellist tegevust, mis võib mõjutada sellise turu struktuuri, kus just kõnealuse ettevõtja tegutsemise tulemusel on konkurents juba nõrgenenud, ning takistab turul veel alles oleva konkurentsi säilimist või tõhustamist ja seda vahendite abil, mis erinevad vahenditest, mida kasutatakse kaupade või teenuste tavapärases konkurentsis, mis rajaneb ettevõtjate sooritustel(7).
57. Mis puutub niisugustesse väljatõrjumispraktikatesse, millesse kõnealune tegevus kuulub, siis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et selleks, et tegevus oleks käsitatav kuritarvitamisena, peab sellel olema võime konkurentsi piirata ja täpsemalt tekitada etteheidetud väljatõrjuvat mõju, kusjuures selle hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki selle tegevusega seotud asjakohaseid faktilisi asjaolusid(8).
58. Nendest üldistest täpsustustest lähtudes tulebki analüüsida kohtupraktikat, mis käsitleb „oluliseks vahendiks“ (essencial facilities) liigitatud taristuid selles mõttes, et need on teataval turul tegutsemiseks hädavajalikud, sest neile ei ole ühtegi tegelikku ega potentsiaalset asendajat, mistõttu võib keeldumine neile juurdepääsu andmisest viia igasuguse konkurentsi kadumiseni(9). See kohtupraktika puudutab sisuliselt asjaolusid, mille esinemisel võib turgu valitsevas seisundis ettevõtja poolt konkurentidele „juurdepääsu andmisest keeldumine“(10) kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist. See kohtupraktika, mis sai alguse nn „oluliste vahendite“(11) doktriinis, käsitleb olukordi, kus ainuõiguse vaba kasutamist võib piirata siseturul moonutamata konkurentsi huvides(12).
59. Kõigepealt rõhutan, et liidu kohus on traditsiooniliselt leidnud, et selline teenuse osutamisest keeldumine ei saa iseenesest olla turgu valitseva seisundi kuritarvitamine(13). Ainult erandlikel asjaoludel saab niisugune keeldumine – omandiõiguse teostamise teel – olla selline kuritarvitamine. Kuigi Euroopa Kohtu esimesed kohtuotsused võimaldasid selgitada teenuse osutamise kohustuse erandlikku laadi(14), konsolideeriti selles valdkonnas asjakohased kriteeriumid kohtuotsusega Bronner.
60. Meenutuseks märgin, et kohtuotsus Bronner puudutas küsimust, kas asjaolu, et ajakirjandusettevõtja, kellel on ühes liikmesriigis väga suur osa päevalehtede turust ja kes kasutab selles liikmesriigis üleriigiliselt ainulaadset ajalehtede kojukandesüsteemi, keeldub andmast sobiva tasu eest sellele süsteemile juurdepääsu konkureeriva päevalehe väljaandjale, kes ei saa selle päevalehe väikese tiraaži tõttu üksi või koostöös teiste kirjastajatega luua või käitada majanduslikult mõistlikel tingimustel omaenda kojukandesüsteemi, kujutab endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist.
61. Vastuseks sellele küsimusele ja juhindudes oma varasemast kohtupraktikast(15), otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuse Bronner punktis 41, et selleks, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja keeldumine võimaldamast juurdepääsu teenusele võiks kujutada endast kuritarvitust ELTL artikli 102 tähenduses, on vaja, 1) et see teenuse osutamisest keeldumine võib teenust sooviva isiku konkurentsist täielikult kõrvaldada ning et 2) seda keeldumist ei saaks objektiivselt põhjendada, ja ka seda, et 3) teenus ise oleks taotleja tegevuseks hädavajalik selles mõttes, et nimetatud kojukandesüsteemile ei oleks ühtegi tegelikku ega potentsiaalset alternatiivi (Bronneri kriteeriumid).
62. Mis puudutab eelkõige hädavajalikkuse kriteeriumi, siis nähtub kohtuotsuse Bronner punktidest 43 ja 44, et selle kindlakstegemiseks, kas toode või teenus on hädavajalik selleks, et võimaldada konkureerival ettevõtjal tegutseda teataval turul, tuleb uurida, kas on olemas tooteid või teenuseid, mis kujutavad endast alternatiivseid lahendusi, isegi kui need on vähem soodsad, ning kas esinevad tehnilised, regulatiivsed või majanduslikud takistused, mis võivad muuta alternatiivsete toodete või teenuste loomise sellel turul tegutseva mis tahes ettevõtja jaoks võib-olla koos teiste operaatoritega võimatuks või vähemalt ebamõistlikult keeruliseks. Selle kohtuotsuse punkti 46 kohaselt peab selleks, et oleks võimalik tuvastada majanduslike takistuste esinemine, olema vähemalt tõendatud, et nende toodete või teenuste loomine ei ole majanduslikult tasuv sellises mahus tootmise puhul, mis on võrreldav olemasolevat toodet või teenust kontrolliva ettevõtja omaga.
63. Nagu selgitab sisuliselt kohtujurist Jacobs oma ettepanekus kohtuasjas Bronner(16), vastab hädavajalikkuse ja igasuguse konkurentsi kõrvaldamise riski kriteeriumite valik kahele eesmärgile.
64. Ühelt poolt on selliste tõendamise seisukohast rangete tingimuste kehtestamise eesmärk juriidiliselt kaitsta ettevõtja õigust valida lepingupartnereid ja käsutada vabalt oma omandit, mis on liikmesriikide õigussüsteemides üldtunnustatud põhimõtted ja mõnikord lausa põhiseaduslikku laadi. Nimelt peab igasugune teenuse osutamisest keeldumise analüüs lähtuma põhimõttest, et ettevõtjal peab – olenemata sellest, kas ta on turgu valitsev või mitte – olema õigus leping sõlmida ja oma kaupu vabalt käsutada. Seega võib igasugune sekkumine ELTL artikli 102 alusel, mis seisneb selles, et turgu valitsevale ettevõtjale kehtestatakse (täielik või osaline) kohustus osutada oma konkurentidele (täielikult või osaliselt) teenust, seda õigust selgelt rikkuda ning see sekkumine peab olema hoolikalt läbimõeldud ja põhjendatud(17). Nagu Euroopa Kohus märkis oma kohtuotsuses Slovak Telekom, „toob tõdemus, et turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja on konkurendiga lepingu sõlmimisest keeldumise tõttu oma seisundit kuritarvitanud, kaasa selle, et see ettevõtja on sunnitud selle konkurendiga lepingu sõlmima. Selline kohustus kahjustab aga oluliselt turgu valitsevas seisundis ettevõtja lepingu sõlmimise vabadust ja omandiõigust, kuna ettevõtjal, isegi kui see on turgu valitsevas seisundis ettevõtja, on põhimõtteliselt vabadus keelduda lepingu sõlmimisest ja kasutada omaenda vajadusteks arendatud [taristut]“(18). Sellest järeldub, et igasugune lähenemisviis, mis seisneb selle kohtuotsuse kitsas tõlgendamises ja kohaldamises, eiraks minu arvates seda eesmärki(19).
65. Teiselt poolt on majanduslikust seisukohast Bronneri kriteeriumide eesmärk pikas perspektiivis soodustada konkurentsi tarbijate huvides, võimaldades äriühingul jätta tema arendatud rajatised enda kasutusse. Bronneri kriteeriumide eesmärk on seega tagada, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja kohustus võimaldada oma taristule juurdepääs ei takistaks lõpuks konkurentsi, vähendades selle ettevõtja esialgset huvi see taristu ehitada. Turgu valitsevas seisundis ettevõtjal oleks vähem stiimulit taristusse investeerida, kui tema konkurendid võiksid taotluse korral sellest saadavat kasu jagada. Siinkohal tuleks silmas pidada, et ELTL artikli 102 esmane eesmärk on hoida ära konkurentsimoonutusi ‐ ja eelkõige kaitsta tarbijate huve ‐, mitte kaitsta konkurentide seisundit(20). Teenuse osutamise kohustusele ELTL artikli 102 alusel võib seega tugineda vaid siis, kui teenuse osutamisest keeldumine võib piisavalt tõsiselt kahjustada konkurentsi toimimist ja täpsemalt tarbijate huve. Nii on Euroopa Kohus korduvalt tunnistanud, et kuigi lühiajalises perspektiivis soodustab turgu valitsevat seisundit konkurendiga lepingu sõlmimisest keeldumise tõttu kuritarvitanud ettevõtja süüdimõistmine konkurentsi, on seevastu pikaajalises perspektiivis konkurentsi arengut ja tarbijate huve üldiselt soodustav lubada äriühingul hoida oma kasutuses seadmeid, mille ta on välja arendanud oma tegevuse tarbeks. Niisugune konkurentidele teenuse osutamise kohustus võib iseenesest heidutada ettevõtjaid investeerimast ja innovatsiooniga tegelemast ning seega kahjustada tarbijaid. Täpsemalt võib asjaolu, et neile võidakse kehtestada teenuse osutamise kohustus nende tahte vastaselt, tuua kaasa selle, et ettevõtjad (mis on turgu valitsevas seisundis või eeldavad selleks saada) ei investeeri või investeerivad vähem kõnealusesse tegevusse. Samuti võib konkurentidel tekkida kiusatus saada kergesti ja tasuta kasu investeeringutest, mida teeb turgu valitsevas seisundis ettevõtja, selle asemel et ise investeerida. Ükski neist tagajärgedest ei ole pikas perspektiivis tarbijate huvides. Järelikult, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja keeldub andmast juurdepääsu taristule, mille ta on välja arendanud oma tegevuse tarbeks, saab otsus kohustada seda ettevõtjat juurdepääsu andma olla konkurentsipoliitika seisukohast põhjendatud vaid siis, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtjal on asjaomasel turul kindel kontroll(21).
66. Just nendest kaalutlustest lähtudes tulebki analüüsida LG argumente, milles heidetakse Üldkohtule ette, et see leidis, et komisjon jättis nimelt hindamata, kas vaidlusalune tegevus vastas Bronneri kriteeriumidele.
2. Üldkohtu analüüs
67. Tuletan meelde, et argument, mille kohaselt komisjon oleks pidanud kohaldama vaidlusaluses otsuses Bronneri kriteeriume, esitati ka esimeses kohtuastmes(22). Selle kohta otsustas Üldkohus, et komisjon ei teinud viga, kui ta jättis hindamata, kas vaidlusalune tegevus vastas Bronneri tingimustele, ning et ilma et see piiraks võimaliku objektiivse põhjenduse olemasolu, piisas nimelt sellest, kui tõendada, et tegemist oli konkurentsi piirava ja eelkõige turule sisenemist takistava tegevusega(23).
68. Üldkohus põhjendas seda järeldust järgmise arutluskäiguga. Tuletan kõigepealt meelde, et Bronneri kriteeriumide eesmärk on sisuliselt tagada, et turgu valitseva seisundiga ettevõtja kohustus võimaldada kasutada oma taristut ei takistaks lõpuks konkurentsi, vähendades selle ettevõtja esialgset stiimulit see taristu välja ehitada(24). Üldkohtu sõnul sellist nõuet kaitsta turgu valitsevas seisundis ettevõtja stiimulit investeerida oluliste rajatiste loomisesse siiski ei eksisteeri, kui kohaldatav õiguslik raamistik juba kehtestab turgu valitsevas seisundis ettevõtjale teenuse osutamise kohustuse või kui turgu valitsev seisund, mille ettevõtja turul omandas, tuleneb endisest riigimonopolist(25). Nii oli see käesoleval juhul.
69. Täpsemalt kohaldatakse Bronneri kriteeriume ühelt poolt ainult siis, kui puudub igasugune seadusest tulenev kohustus anda juurdepääs teenusele või tarnida tooteid, kuna juhul, kui selline kohustus on olemas, on seadusandja majanduslikke huve kaalunud juba selle kohustuse kehtestamise ajal. Käesoleval juhul on LG kui Leedu raudteetaristuettevõtja ülesanne anda samal ajal nii liidu õiguse kui ka riigisisese õiguse alusel juurdepääs avalikule raudteetaristule(26).
70. Teiselt poolt ei kehti investeerimisstiimulite kaitse nõue, kui – nagu käesolevas asjas – turgu valitsev seisund tuleneb seaduslikust monopolist ja ettevõtja ei ole investeerinud taristu loomisesse, kuna see on ehitatud ja arendatud riigi vahenditest(27).
3. Esimese väite põhjendatus
71. Esimesena tuleb selleks, et hinnata, kas Üldkohtu analüüs on põhjendatud, analüüsida, kas LG kogu argumentatsiooni aluseks olev eeldus, nimelt et käesolev kohtuasi taandub küsimusele, kas ELTL artikkel 102 paneb LG‑le kohustuse anda LDZile juurdepääs raudteele, on põhjendatud(28). Teisisõnu tuleb otsustada, kas käesolev faktiline olukord kuulub juhtumi alla, kus asjasse puutuv tegevus kujutab endast „juurdepääsu andmisest keeldumist“, mistõttu tuleb kohaldada Bronneri kriteeriume.
72. Sellega seoses tuletan meelde, et Üldkohus kinnitas vaidlusaluse otsusega süüks pandud tegevuse kvalifitseerimist (vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 84) ja leidis, et see tegevus seisnes raudtee kui sellise likvideerimises, sõltumata liikluse peatamisest sellel teel 2. septembril 2008 ja selle remontimata jätmisest. Nii toimides käsitles Üldkohus raudtee likvideerimist kaudselt kuritarvitamise iseseisva ja erineva vormina, mitte „juurdepääsu andmisest keeldumisena“(29). Seda silmas pidades meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85 õigesti, et ELTL artiklis 102 esitatud kuritarvituste loetelu ei ole täielik, kuna selles sättes toodud kuritarvituste loend ei sisalda ammendavalt Euroopa Liidu õigusega keelatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise viise.
73. Kõnealuse tegevuse niisugune kvalifitseerimine näib mulle õige. Nimelt oli ühelt poolt LDZil, kes on asjaomasel turul LG potentsiaalne konkurent, tehniliselt isegi pärast raudtee likvideerimist olemas juurdepääs Leedu raudteevõrgule muude teede kaudu. Teiselt poolt nähtub vaidluse taustast, et LG ei keelanud mingil moel juurdepääsu naftatoodete raudteeveo teenuste osutamise teenustele asjaomasel geograafilisel turul(30).
74. Sõnaselge juurdepääsu andmisest keeldumise puhul tekib seega küsimus, kas see tegevus kujutab endast „juurdepääsu andmisest keeldumise“ kohtuasjadega ühist problemaatikat, kuna raudtee likvideerimisega pidi igasugune raudteevedu rafineerimistehasest Leedu sadamaterminalini kasutama Leedu territooriumil palju pikemat marsruuti, tekitades nii LDZile kaubandusriske, mida ta oli vähem valmis võtma. Sellest seisukohast võib asjasse puutuvat tegevust mõista kui kaudset juurdepääsu andmisest keeldumist (juurdepääsu andmisest vaikimisi keeldumine), nimelt tegevusena, mis viib de facto sama tulemuseni nagu (sõnaselge) juurdepääsu andmisest keeldumine.
75. Kuigi kõnealune tegevus kujutab endast „juurdepääsu andmisest keeldumise“ juhtumitega ühist problemaatikat, eelkõige asjaolu tõttu, et sellel võib olla samasugune väljatõrjuv mõju, tuleb kontrollida, kas keeldumise koosseisu tunnused kohtuotsuse Bronner tähenduses on samuti olemas, mistõttu tuleb seda tegevust analüüsida sellest kohtuotsusest lähtuvalt. Seega tuleks hinnata, kas niisugune tegevus, mis ei kujuta endast tehniliselt „juurdepääsu andmisest keeldumist“, peab siiski vastama kohtuotsuse Bronner tingimustele selleks, et seda saaks kvalifitseerida kuritarvitamiseks, või piisab selliseks kvalifitseerimiseks sellest, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 98, et kõnealusel tegevusel võis olla konkurentsivastane mõju.
76. Sellega seoses tuleb märkida, et kõik osalise või täieliku juurdepääsu probleemid ei tähenda tingimata, et kohaldada tuleks kohtuotsuses Bronner kindlaks määratud tingimusi, mis puudutavad juurdepääsu andmisest keeldumist. Euroopa Kohus otsustas nimelt kohtuotsuses Slovak Telekom, et kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja annab oma taristule juurdepääsu, kuid näeb selle juurdepääsu, teenuste osutamise või toodete müügi suhtes ette ebaõiglased tingimused, ei ole Bronneri kohtuotsuse tingimused kohaldatavad. On tõsi, et kui juurdepääs sellisele taristule on hädavajalik, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja konkurendid saaksid järelturul kasumlikult tegutseda, on seda tõenäolisem, et ebaõiglasel tegevusel on sellel turul vähemalt potentsiaalsed konkurentsivastased tagajärjed ja see kujutab endast ELTL artikli 102 tähenduses kuritarvitust. Mis aga puutub muusse tegevusse peale juurdepääsu andmisest keeldumise, siis ei ole sellise hädavajalikkuse puudumine turgu valitsevas seisundis ettevõtja võimaliku kuritarvitusliku tegevuse hindamisel siiski iseenesest määrava tähtsusega(31). Nagu Euroopa Kohus on otsustanud, ei saa kohtuotsusest Bronner järeldada, et tingimused, mis on vajalikud selleks, et tuvastada kuritarvitusena käsitatav keeldumine teenuse osutamisest, peavad olema kindlasti kohaldatavad ka sellise tegevuse kuritarvitusliku laadi kindlaksmääramisel, mille puhul on tegemist teenuste osutamisele või toodete müügile ebasoodsate tingimuste kohaldamisega või selliste tingimuste kehtestamisega, mille tulemusel ostja huvi kaob, sest selline tegevus võib kujutada endast sõltumatut kuritarvituse vormi, mis on teistsugune kui kuritarvitusena käsitatav keeldumine teenuse osutamisest(32).
77. Just selline ongi kõne all olev kohtuasi.
78. Esiteks tuleb kõnealuse tegevuse kirjelduse põhjal tõdeda, et raudtee lammutamine kujutas endast sõltumatut taristu hävitamist, mis ei takistanud selle kasutamist mitte üksnes konkurentidel, nagu LDZ, vaid ka LG-l endal. Seega erineb see juhtum selgelt nendest juhtumitest, kus turgu valitsevas seisundis ettevõtjal ei teki mingit taristukaotust. Vastupidi, näib – nagu tuleneb kohtuasja toimikust –, et sellel tegevusel ei ole muud põhjendust peale konkurentidele kahju tekitamise. Seega ei kuulu see tegevus toodete või teenuste omadustel põhineva konkurentsi valdkonda ja on minu arvates sarnane näidetega, mida tuntakse konkurentsiõiguse doktriinis „varjamata piirangutena“ (naked restrictions)(33).
79. Teiseks, nagu õigesti märgib Orlen, on kõnealuse kuritarvituse põhitunnuseks see, et see järgib „turuhinnast madalama hinnaga müügi“ loogikat. Nimelt otsustas LG nagu turuhinnast madalama hinnaga müügi puhul raudtee hävitada ja seega ohverdada väärtusvara, raudtee, takistades nii selle kasutamist ja põhjustades selle, et seda ei saa enam käitada ega sellega tulu teenida, mistõttu seda ei saa kasutada ka kolmandad isikud. Ent nagu turuhinnast madalamate hindade puhul(34), oli LG tegevuse ainus ratsionaalne seletus monopoolne kasu, mida see ettevõtja LDZi turult väljatõrjumisest saaks. Sellest järeldub, et käesolev juhtum ei järgi sama loogikat nagu juurdepääsu võimaldamisest keeldumise kohtuasjad. Käesoleval juhul põhineb konkurentsivastane konkurente väljatõrjuv mõju nimelt lühiajalise kahjumi loogikal, et saada kasumit keskpikas ja pikas perspektiivis, samas kui juurdepääsu võimaldamisest keeldumise kohtuasju iseloomustab tingimata vahetu kasumi loogika.
80. Kolmandaks märgin, et nagu hiljuti kohtuotsuse Slovak Telekom punktis 47 kinnitati, on Bronneri kriteeriumid kohaldatavad, kuivõrd on „konkurentsi arengut ja tarbijate huve üldiselt soodustav lubada äriühingul hoida oma kasutuses seadmeid, mille ta on välja arendanud oma tegevuse tarbeks“(35). Sellest järeldub, et Bronneri kriteeriumide loogika põhineb taristu säilitamisel. Käesoleval juhul ei vasta vabatahtlik taristu hävitamine ilma selle asendamiseta oma olemuselt aga nendele kriteeriumidele omasele loogikale, kuna LG ei saa mingit kasu investeeringust, mille ta oli teinud oma taristusse.
81. Neljandaks tõden ka, et käesoleval juhul ei olnud vajalik, et LG lõpetaks kõnealuse kuritarvituse, et ta võõrandaks vara või sõlmiks lepinguid isikutega, keda ta ei olnud valinud. Nimelt tuleb meenutada, et komisjon määras vaidlusaluse otsusega LG-le trahvi ja kohustas teda rikkumist lõpetama. Ta ei kohustanud siiski LGd andma LDZile juurdepääsu kõnealusele turule(36). Järelikult ei too kuritarvituse tuvastamine kaasa seda, et see ettevõtja oleks sunnitud selle konkurendiga lepingut sõlmima, mis kahjustaks kohtuotsuse Slovak Telekom tähenduses „aga oluliselt turgu valitsevas seisundis ettevõtja lepingu sõlmimise vabadust ja omandiõigust“(37).
82. Eespool toodut arvestades leian, et raudtee likvideerimist ei saa vaatamata sellele, et see tõstatab ühise keeldumisprobleemi, millel on sarnane väljatõrjuv mõju, analüüsida Bronneri kriteeriume kohaldades.
83. Seega, kuna apellatsioonkaebuse esimene väide põhineb täielikult ühel õiguslikult vääral eeldusel, nimelt et kõnealune tegevus kujutab „juurdepääsu andmisest keeldumist“ kohtuotsuse Bronner tähenduses, teen ettepaneku see tervikuna tagasi lükata, ilma et oleks vaja analüüsida kõiki LG etteheiteid, mis on seega tingimata hüpoteetilised.
84. Teisena ja täiendavalt märgin, et Bronneri kriteeriumide kohaldamata jätmine on käesoleval juhul õigustatud ka nende kriteeriumide eesmärgi seisukohast.
85. Ühelt poolt tuleneb turgu valitsevas seisundis ettevõtja omandiõiguse kaitse seisukohast kohtuotsuse Bronner sõnastusest endast ja hilisemast kohtupraktikast, et selles kohtuotsuses sedastatud kriteeriumid on kohaldatavad taristule, mille omanik on turgu valitsevas seisundis ettevõtja ja mis põhimõtteliselt kajastavad tema enda investeeringut(38). Käesoleval juhul aga, nagu märgib Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 94 ja 95, on tuvastatud ühelt poolt, et asjaomane taristu ei ole LG-le kuuluv rajatis (ta ei saa seega vabalt kasutada ainuomandiõigust ja on ainult Leedu riigile kuuluva avaliku raudteetaristu ettevõtja), ja teiselt poolt, et LG ei ole Leedu raudteevõrku investeerinud, kuna see on välja ehitatud ja arendatud riigi vahenditega. Seega ei ole põhjuseid, mis õigustaksid omandiõiguse kaitsmiseks rangemate tõendamisnõuete kohaldamist, nagu on kehtestatud Bronneri kriteeriumidega. Samuti ei ole tõenäoline lepinguvabaduse kahjustamine, kuna LG tegutseb raudteetaristuettevõtjana, mistõttu tal on muu hulgas kohustus anda juurdepääs avalikule raudteetaristule.
86. Teiselt poolt, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91 ja 92 sisuliselt õigesti märkis, kahjustab see majanduslikust aspektist tugevalt turgu valitsevas seisundis ettevõtja olulistesse rajatistesse investeerimise stiimuli kaitset, kui kohaldatav õiguslik raamistik juba kehtestab teenuse osutamise kohustuse. Täpsemalt eeldavad vaidlusalused õigusnormid, et turgu valitsevas seisundis ettevõtjal säilib stiimul investeerida toodete ja teenuste loomisesse(39). Selles mõttes ei või kehtiv õiguslik raamistik piirata ELTL artikli 102 kohaldamist(40) ja on asjasse puutuv tegur, et hinnata, kas turgu valitsevas seisundis ettevõtja tegevus on kuritarvitav, kuna see aitab kindlaks määrata konkurentsitingimused, milles ettevõtja tegutseb(41). Olenemata eesmärkidest täiendaksid konkurentsiõiguse alusel toimuvad järelkontrollid ex ante õiguslikku raamistikku(42).
87. Arvestades esitatud kaalutlusi, mida kõiki ei ole vaidlustatud kohtuotsuses sõnaselgelt kajastatud, leian, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90–99, et Bronneri kriteeriumid ei ole käesoleval juhul kohaldatavad. Neil asjaoludel tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
C. Teine väide
88. Teises väites väidab LG, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta kvalifitseeris raudtee likvideerimise „kuritarvituseks“ ELTL artikli 102 tähenduses. Täpsemalt kinnitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 168, 170, 177, 197, 204 ja 231 väidetavalt komisjoni järeldust, et raudtee likvideerimine oli kuritarvituslik, „vaid“ kahe kumulatiivse asjaolu põhjal, nimelt, et see likvideerimine toimus „kiirustades“(43) ja „ilma et [LG oleks] enne vajalikke vahendeid [saanud]“(44). Kumbki nendest kahest elemendist ei võimalda aga tema arvates sellist kvalifitseerimist, seda enam, et nagu Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 168 möönis, oli raudtee likvideerimine „ainus asjakohane ja majanduslikult mõistlik võimalus“.
1. Teise väite tulemuslikkus
89. Kuna Orlen väidab, et see väide on tulemusetu, meenutan, et väite tulemuslikkus viitab sellele – eeldusel, et see on põhjendatud –, et see viib sellele järeldusele, mida apellant selle väitega taotleb(45).
90. Käesoleval juhul vaidlustab LG oma teises väites raudtee likvideerimise kvalifitseerimise „kuritarvituseks“ ELTL artikli 102 tähenduses, seades kahtluse alla kaks asjaolu, ainult millele komisjon ja seejärel Üldkohus väidetavalt tuginesid.
91. Nagu nähtub eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 42 ja 194, leidis aga komisjon vaidlusaluses otsuses, et raudtee täielikult likvideerimisega kasutas LG muid meetodeid kui need, mis reguleerivad tavapärast konkurentsi. See järeldus tehti õiguslike ja faktiliste asjaolude kogumi põhjal (need asjaolud liigitati viide kategooriasse ja on esitatud käesoleva ettepaneku punktis 31)(46).
92. Sellest järeldub, et vastupidi LG väitele ei tulene tegevuse väidetav kuritarvituslik iseloom „ainult Üldkohtu tuvastatud kahest kumulatiivsest asjaolust, nimelt sellest, et raudtee likvideeriti „kiirustades“ ja „ilma enne vajalikke vahendeid saamata““. Nimelt moodustavad need asjaolud vaid osa faktiliste asjaolude kogumist, millele komisjon ja seejärel Üldkohus asjaomase tegevuse kuritarvitamiseks kvalifitseerimisel viitavad. See praktika on tegelikult kooskõlas Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt tuleb tegevuse kuritarvituslikku laadi hinnata kõiki asjakohaseid faktilisi asjaolusid arvesse võttes(47).
93. Seega tekib küsimus, kas teist väidet saab pidada tulemuslikuks, kuna LG vaidleb vastu vaid osale asjaoludest, mida võttis komisjon arvesse kuritarvitava tegevuse kvalifitseerimisel.
94. Sellega seoses tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 168, 170, 204 ja 231, mida käsitletakse käesolevas väites, piirdus Üldkohus sellega, et lükkas tagasi LG vastuväited seoses teatavate faktiliste hinnangutega, mis ei ole osa vaidlusaluses otsuses esitatud arutluskäigust(48). Ainuüksi sellest tõdemusest ei saa järeldada, et see väide ei saa ümber lükata järeldust, et kõnealune tegevus oli kuritarvitav.
95. Nimelt, kuna need kaks asjaolu kuuluvad asjaolude kogumisse, mida komisjon arvesse võttis (vaidlusaluse otsuse põhjendustes 184–193) ja Üldkohus kinnitas (vaidlustatud kohtuotsuse punktides 164–177), ja arvestades, et igaühele nendest asjaoludest omistatud tähtsust ei ole kaalutud ega neid tähtsuse järjekorda seatud, leian ma nimelt, et ei saa kindlalt järeldada, et kui raudtee likvideerimine ei oleks toimunud kiirustades või oleks tehtud pärast seda, kui LG oleks saanud vajalikud vahendid, oleks komisjon ikkagi kvalifitseerinud selle tegevuse kuritarvitavaks.
96. Seetõttu leian, et seda väidet tuleb pidada tulemuslikuks.
2. Teise väite vastuvõetavus ja põhjendatus
97. Komisjon ja Orlen väidavad sisuliselt, et kuna teise väitega vaidlustatakse faktilistele asjaoludele antud hinnang, ilma et oleks ilmnenud õigusnormi rikkumist, tuleb see väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
98. Selles suhtes tuleb meelde tuletada Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikat, et kui Üldkohus on faktilised asjaolud tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt ELTL artiklile 256 pädev kontrollima üksnes nende faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni ja neist tuletatud õiguslikke tagajärgi. Seega, kui Üldkohtule esitatud tõendeid ei ole moonutatud, ei kujuta faktiliste asjaolude hindamine endast õigusküsimust, mida Euroopa Kohus saaks sellisena kontrollida(49).
99. Teise väite raames ei väida LG, et Üldkohus oleks moonutanud tõendeid, mis näitavad, et raudtee likvideeriti „kiirustades“ või „ilma enne vajalikke vahendeid saamata“, ning Euroopa Kohtu ülesanne ei ole nende tõendite tõenduslikku jõudu uuesti hinnata. Ta väidab vaid, et Üldkohus leidis vääralt, et komisjonil oli õigus tugineda neile kahele asjaolule, et järeldada, et tegemist on kuritarvitusega. Seega näib esmapilgul, et LG ei palu Euroopa Kohtul faktilisi asjaolusid uuesti hinnata, vaid kontrollida nende õiguslikku kvalifitseerimist. LG argumentide põhjalikum analüüs näitab siiski, et tegelikult püüab ta saavutada seda, et Euroopa Kohus hindaks uuesti faktilisi asjaolusid niisugusena, nagu Üldkohus on need tuvastanud(50).
100. Esiteks, mis puudutab LG argumente tema otsusega raudtee likvideerida kiirustamise kohta, siis ühelt poolt ei ole Üldkohus vastupidi tema väidetele vaidlustatud kohtuotsuse punktis 168 „tunnistanud“, et raudtee likvideerimine oli „ainus asjakohane ja majanduslikult mõistlik võimalus“. Punktis 168 esitas Üldkohus pelgalt oletusliku argumendi – mis nähtub ilmselgelt sissejuhatavast väljendist „kui eeldada, nagu väidab hageja, et teine võimalus oli ainus asjakohane ja majanduslikult mõistlik võimalus“(51) – selleks, et kinnitada, et isegi teise võimaluse raames ei olnud raudteeliikluse ohutusega seotud probleemide tõttu mingit vajadust raudteed lammutada(52). Seega näib mulle, et LG eesmärk on muuta Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangut, et Euroopa Kohus tunnistaks, et raudtee likvideerimine oli ainus asjakohane ja majanduslikult mõistlik võimalus.
101. Teiselt poolt tuleb meenutada, et vastupidi LG kinnitusele ei nähtu vaidlustatud kohtuotsusest, et „seega võib käesolevas apellatsioonkaebuses lugeda tõendatuks, et LG pidi varem või hiljem kogu raudtee üles võtma“. Nimelt on see väide, millel LG argument põhineb, vastuolus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 164–166 esitatud faktiliste hinnangutega(53). Seega ei ole tõendatud, nagu väidab LG, et talle ette heidetav kuritarvitus „seisnes seega pigem hetkes, millal ta [raud]tee üles võttis“. Selle argumendi eesmärk on seega kaudselt faktiliste asjaolude ümberkvalifitseerimine, mistõttu saaks vaidlustada õiguslikku hinnangut.
102. Teiseks, mis puudutab rahaliste vahendite laekumata jätmist, siis mulle näib, et LG kinnitus, et ta „ootas, et ta saab need vahendid raudtee rekonstrueerimiseks“, millele tema teine argument tugineb, on selgelt vastuolus Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangutega eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 151, 173, 175, 176, 177 ja 181. Seega, kuna LG ei viita faktiliste asjaolude moonutamisele, tuleb need hinnangud lugeda käesoleva apellatsioonkaebuse raames lõplikult tuvastatuks.
103. Eespool öeldut arvestades teen ettepaneku teine väide vastuvõetamatuse või vähemalt ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
D. Kolmas väide
104. Kolmanda väitega väidab LG, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta kvalifitseeris raudtee likvideerimise tegevuseks, millel võis alates 3. oktoobrist 2008 olla konkurentsivastane mõju, kuigi raudteeliiklus sellel teel oli peatatud juba alates 2. septembrist 2008. Selle väitega, mis jaguneb neljaks osaks(54), püütakse sisuliselt vaidlustada vaidlustatud kohtuotsuse punkte 219–233, milles Üldkohus lükkas tagasi LG argumendid, et komisjon oli ekslikult leidnud, et raudtee kui sellise likvideerimisel ja sõltumata liikluse eelnevast peatamisest sellel teel võis olla turul konkurentsivastane mõju.
105. Selles küsimuses meenutan, et Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 226, et vaatamata liikluse varasemale peatamisele võis LG korraldatud raudtee likvideerimine „kaasa tuua turult väljatõrjuva mõju, mis seisnes sellele turule sisenemise võimaluse raskemaks muutmises, kuna selle suhtes kehtivad vähem soodsad tingimused“. Täpsemalt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 227 vastuseks esimeses kohtuastmes LG esitatud samale argumendile, et LG väidab ekslikult, et vastupidise stsenaariumi raames ei oleks konkurentsiolukord olnud status quo omast erinev. Üldkohtu arvates oleks see olukord võinud olla teistsugune, kuna raudtee likvideerimine kiirustades ja selle rekonstrueerimiseks vajalikke rahalisi vahendeid kindlustamata ühelt poolt raskendas liikluse peatamise ajal valitsenud olukorda, muutes oma laadilt ajutise peatamise olukorraks, kus raudtee kasutamine on täiesti võimatu, ning teiselt poolt raskendas raudtee remontimist, kuna see muutis võimaluse – mis oleks tähendanud esialgset sihipärast remonti, millele järgneb kogu raudtee täielik rekonstrueerimine viie aasta jooksul (edaspidi „esimene võimalus“) – võimatuks ega võimaldanud raudtee täieliku ja viivitamatu rekonstrueerimise võimalust (edaspidi „teine võimalus“) täielikult rakendada.
106. Ent ükski LG poolt kolmanda väite raames esitatud argumentidest ei võimalda minu arvates tõendada, et Üldkohtu selle hinnangu andmisel on rikutud õigusnorme või esineb vastuolusid.
1. Esimene väiteosa
107. Kolmanda väite esimeses osas väidab LG esiteks, et Üldkohtu lähenemisviis põhineb ekslikul eeldusel, mis tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 223, 225 ja 227. LG leiab, et esimene võimalus on teise võimaluse asjakohane ja majanduslikult mõistlik alternatiiv. Üldkohus ei lükanud aga tagasi LG seisukohta, mis on kokku võetud selle kohtuotsuse punktides 150, 151 ja 167 ning mille kohaselt oli teine võimalus ainus asjakohane ja majanduslikult mõistlik võimalus, vaid piirdus nimetatud kohtuotsuse punktis 168 selle küsimuse vastuseta jätmisega. LG järeldab sellest, et sama kohtuotsuse punktid 223, 225 ja 227 on teise võimaluse valikuga vastuolus ja kokkusobimatud. Teise etteheite kohaselt põhinevad vaidlustatud kohtuotsuse punktid 223, 225 ja 227 ekslikul oletusel, et raudtee oleks võinud tänu esimeses võimaluses kavandatud esialgsele remondile „lähiajal“ kasutusele võtta. See aga ei oleks olnud võimalik, kuna niisuguse remondi jaoks oleks ta pidanud nimelt Leedu Vabariigilt või liidult rahaliste vahendite saamiseks järgima sama menetlust, mis oli nõutav teise võimaluse puhul. Üldkohus jättis väidetavalt selle arvesse võtmata ja rääkis nii iseendale vastu.
108. Esimese etteheite kohta tõden ühelt poolt, et Üldkohus ei heida vaidlustatud kohtuotsuse punktides 223, 225 ja 227 LG‑le ette seda, et ta valis teise võimaluse, vaid piirdub selle kohtuotsuse punktis 225 tõdemisega, et „raudtee likvideerimine [muutis] de facto võimatuks esimese võimaluse rakendamise, kuna nüüd ei olnud enam võimalik kavandada selle esimest etappi, nimelt raudtee paiklikke parandusi kohtades, mis ei võimaldanud ohutut raudteeliiklust“. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 229 selgitas, „ei heida komisjon [LG-le] ette, et ta valis esimese võimaluse asemel teise võimaluse, vaid pigem teise võimaluse rakendamise korda“. Teiselt poolt piirdus Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 168 märkimisega, miks ei saa LG väide, mille kohaselt oli teine võimalus ainus asjakohane ja majanduslikult mõistlik võimalus, tõendada, et raudtee tuli kiiresti eemaldada. Kuna LG märgitud tähenduses ei ole mingit vastuolu või hindamisviga, teen seega ettepaneku esimene etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
109. Mis puudutab teist etteheidet, mille kohaselt Üldkohus jättis arvesse võtmata asjaolu, et esimese võimaluse rakendamine nõudis samasugust rahaliste vahendite hankimise menetlust nagu teine võimalus, siis leian, et selle argumendiga, mis seisneb esimeses kohtuastmes(55) esitatud argumentide kordamises, soovib LG peamiselt vaidlustada tuvastatud faktilisi asjaolusid, mis ei kujuta endast Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õigusküsimust(56). Lisaks ei viita LG käesolevas asjas ühelegi faktiliste asjaolude moonutamisele ega märgi, kuidas peaks faktiliste asjaolude uus hinnang ilmselgelt ilmnema. Lõpuks tuleb märkida, et igal juhul ei tõenda isegi juhul, kui Üldkohus jättis midagi tegemata, see vastuolu lähiajal ohutu liikluse taastamisega, kuna Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 176, et LG oleks võinud saada liidu vahendeid raudtee rekonstrueerimiseks, kui ta oleks õigel ajal algatanud selleks vajaliku haldusmenetluse.
110. Teen seega ettepaneku see esimene osa osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
2. Teine väiteosa
111. Kolmanda väite teises osas väidab LG, et Üldkohus rääkis endale vastu, kui ta märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 225, et esimese võimaluse rakendamine eeldab „paiklikke parandusi kohtades, mis ei võimaldanud ohutut raudteeliiklust“, samas kui selle kohtuotsuse punktis 164 tunnistas ta vajadust paranduste tegemiseks „kogu [raud]tee ulatuses“.
112. Mul on aga raske näha vastuolu nende kahe punkti vahel. Nimelt tõi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 164 lihtsalt esile LG ettevõttesisese kirja sisu(57), mille kohaselt peab eelkõige raudtee remont esimese võimaluse raames „hõlmama raudtee täielikku ja viivitamatut likvideerimist“, vaatamata sellele, et „raudtee [tuleks] viie aasta jooksul täielikult remontida“, samas kui selle kohtuotsuse punktis 225 tõdes Üldkohus lihtsalt, et esimese võimaluse rakendamise esimene etapp oli teha „raudtee paiklikke parandusi kohtades, mis ei võimaldanud ohutut raudteeliiklust“.
113. Teen seega ettepaneku teine väiteosa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
3. Kolmas väiteosa
114. Kolmanda väite kolmandas osas märgib LG, et vastupidi sellele, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 221–223 mõista annab, ei olnud LG‑l absoluutset õiguslikku kohustust taastada tavapärane olukord, tehes esimese võimaluse alusel esialgsed remonditööd, ja ta võis õiguspäraselt valida teise võimaluse. See võimaldas väidetavalt taastada tavapärane olukord, kusjuures ta täpsustab, et tee likvideerimise hetk, mis oli teise võimaluse rakendamisel vältimatu, ei ole asjasse puutuv.
115. Sellega seoses pean kõigepealt märkima, nagu on esile toodud esimese väiteosa raames, et see argument põhineb ekslikul eeldusel, et Üldkohus otsustas, et LG‑l oli liidu õiguse ja kohaldatavate riigisiseste õigusnormide kohaselt absoluutne õiguslik kohustus taastada tavapärane olukord, tehes esialgsed remonditööd esimese võimaluse alusel, ning et LG-l ei olnud võimalik valida teist võimalust.
116. Seejärel märgin, et hinnangud kohaldatavale õiguslikule raamistikule ja eelkõige kohustustele, mille see kehtestab raudteetaristuettevõtjatele, on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 222 esitatud eelkõige selleks, et tuvastada ühelt poolt, et taristuettevõtjal ei ole kohaldatava õigusliku raamistiku alusel üksnes kohustus tagada liikluse ohutus, vaid ka kohustus „minimeerida raudteevõrgu häireid ja taastada tavapärane olukord rongiliikluse häire järel“, ja teiselt poolt, et „kogu raudtee kaotamist [ei saanud] põhjendada üksnes ohutuse kaalutlustega, kuna ohutus oli juba nõuetekohaselt tagatud liikluse peatamisega 2. septembril 2008“. Lisaks leidis Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 223, et kuna LG on asjaomasel turul valitsevas seisundis, siis oli LG ELTL artikli 102 alusel kohustatud „raudtee osade kaupa rekonstrueerimisega hoiduma välistamast võimalust raudtee lähiajal taas kasutusele võtta, järgides oma kohustust minimeerida häireid raudteevõrgus, taastades häirete järel tavapära[s]e olukor[ra]“.
117. Vaidlustatud kohtuotsuse nendes punktides esitatud järeldustest nähtub, et Üldkohus ei järeldanud, et LG‑l oli absoluutne õiguslik kohustus teha esialgsed remonditööd esimese võimaluse alusel, ning et igal juhul põhinesid järeldused raudteetaristuettevõtjate kohustuste kohta peamiselt LG erivastutusel ELTL artikli 102 alusel.
118. Teen seega ettepaneku kolmas väiteosa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
4. Neljas väiteosa
119. Kolmanda väite neljandas osas väidab LG, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 225 esitatud kinnitus väljatõrjuva mõju kohta põhjusel, et kui Orlen leidis, et LG‑l ei olnud kavatsust raudteed lähiajal remontida, võttis ta tagasi oma litsentsitaotluse, et tegutseda Lätti suunduva lühimarsruudi Leedu osal, on vastuolus selle kohtuotsuse punktides 24 ja 25 tuvastatuga, milles Üldkohus väidetavalt tuvastas, et LDZ oli esitanud niisuguse litsentsitaotluse „2009. aasta juuni lõpu[s]“, st pärast raudtee likvideerimist. Viimasel ei olnud seega mingit mõju litsentsitaotluse tagasivõtmise otsusele, mis on tegelikult seletatav asjaoluga, et 2010. aasta keskel jõudis Orlen järeldusele, et LG ei kavatse raudteed lähiajal remontida, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 26.
120. Märgin sellega seoses, et tõepoolest võib vaidlustatud kohtuotsuse punktide 24 ja 25 ning punkti 225 koos tõlgendamise põhjal väita, et raudtee likvideerimise ja LDZi litsentsitaotluse tagasivõtmise vahel ei ole põhjuslikku seost.
121. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 225 sisalduvat viidet LDZi taotluse tagasivõtmisele tuleb aga mõista selle väga erilises kontekstis. Nimelt viitas Üldkohus LDZi taotluse tagasivõtmisele selleks, et illustreerida eelmises lauses toodud järeldust, mille kohaselt võib „[a]jutise olukorra muutumine püsivaks olukorraks […] aga mõjutada konkurentsiolukorda, kuna potentsiaalsed konkurendid ei tegutse samal viisil, olenevalt sellest, kas nad leiavad, et tavapärase olukorra taastamine võib toimuda lühikese aja jooksul, keskpikas perspektiivis või mitte kunagi“. Asjaolu, et kohe, kui oli selge, et raudteed lähiajal ei remondita, võttis LDZ oma Leedus tegutsemise taotluse tagasi, näitlikustab suurepäraselt seda üldist järeldust konkurentide käitumise kohta, sõltumata sellest, millal kõnealune tagasivõtmine toimus. Teen seega ettepaneku neljanda väiteosa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
122. Kui Euroopa Kohus peaks tuvastama vaidlustatud kohtuotsuses sisemise vastuolu, mis puudutab selle punkti 225 põhjendust, siis minu arvates ei lükka see vastuolu ümber järeldust, milleni Üldkohus jõudis ja mille kohaselt „suurendas raudtee likvideerimine – kiirustades ja saamata selle rekonstrueerimiseks vajalikke vahendeid – käesolevas asjas tekkinud riski, et ohutu raudteeliiklus taastatakse lühimarsruudil alles enam kui kümme aastat hiljem“. Selles mõttes on kolmanda väite neljas osa tulemusetu.
123. Eeltoodut arvestades teen ettepaneku kolmanda väite neljas osa ja seega kolmas väide tervikuna tagasi lükata.
E. Neljas väide
124. LG heidab oma neljandas väites, mis koosneb kahest osast, Üldkohtule ette õigusnormi rikkumisi ja hindamisvigu talle määratud trahvi õiguspärasuse hindamisel.
125. Esimeses osas rõhutab LG, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised, kuna Üldkohus leidis eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 196, et „komisjon ei tuginenud sugugi LG kavatsusele, konkurentsivastasele strateegiale või pahausksusele, et põhjendada oma järeldust konkurentsiõiguse rikkumise kohta“(58), samas kui kohtuotsuse järgmistes osades, milles Üldkohus käsitleb trahvisumma kindlaksmääramise väiteid, viitas ta väidetavalt LG väidetavale konkurentsivastasele kavatsusele. Arvestades, et miski ei viita sellele, et Üldkohtul oleks olnud kavatsus muuta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 196 tehtud järeldusi, annab see vastuolu LG arvates tunnistust hindamisveast kahes aspektis. Ühelt poolt tegi Üldkohus väidetavalt hindamisvea vaidlustatud kohtuotsuse punktis 339, kui analüüsides küsimust, kas õigusteooria, millel vaidlusalune otsus põhineb, on uudne, kirjeldas ta kõnealust tegevust kui „tegevus[t], mille eesmärk on hoida konkurendid turult eemal“. Teiselt poolt kordas Üldkohus ekslikult kõnealuse tegevuse kirjeldust komisjoni kasutatud raskusastme koefitsiendi väidetava ebaproportsionaalsuse analüüsis, eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 368 (mis viitab eespool viidatud punktile 339) ja selle kohtuotsuse punktis 374, milles nimetatakse „raudtee likvideerimist eesmärgiga hoida konkurendid turult eemal, andes neile võimaluse siseneda turule vähem soodsatel tingimustel“. Sellised Üldkohtu hindamisvead mõjutasid nii trahvi määramise vajalikkuse hindamist kui ka vajaduse korral trahvi suurust.
126. Teises osas väidab LG, ilma et ta oma ütlusi põhjendaks, et kõnealuse tegevuse väidetav uudsus ja konkurentsivastase kavatsuse puudumine oleksid võinud mõjutada Üldkohtu analüüsi täieliku pädevuse teostamise raames. Kohtuistungil tegi LG selle kohta kaks täpsustust. Ühelt poolt väitis LG, et konkurentsivastase kavatsuse puudumine on asjakohane, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktides 398 ja 404 täpsustas Üldkohus oma täieliku pädevuse raames, et trahvisumma kindlaksmääramisega on „rikkumise raskust ja kestust hinnatud õigesti“, kuna konkurentsivastane kavatsus on rikkumise raskusastme hindamisel võtmetegur. Teiselt poolt väitis LG, et Üldkohus ületas oma täielikku pädevust, kuna eeldades konkurentsivastast kavatsust kui raskusastme hindamise elementi, muutis ta komisjoni poolt õiguspäraselt tuvastatud rikkumise koosseisu tunnuseid.
1. Neljanda väite tulemuslikkus
127. Komisjon leiab, et neljas väide tuleb tulemusetuse(59) tõttu tagasi lükata, kuna ühelt poolt kasutas Üldkohus oma täielikku pädevust ja asendas komisjoni hinnangu trahvi kohta enda omaga ning teiselt poolt ei viidanud ta selle hinnangu andmisel ühelegi LG konkurentsivastasele kavatsusele.
128. Käesolevas asjas soovib LG oma neljanda väitega, et talle määratud trahvi summat vähendataks rohkem, viidates Üldkohtu hindamisveale trahvisumma kindlaksmääramist puudutavate väidete käsitlemisel. Asjaolu, et Üldkohus kasutas oma täielikku pädevust ja asendas komisjoni hinnangu trahvisumma kohta enda omaga, ei muuda seda väidet tulemusetuks. Nimelt ei välista see asjaolu iseenesest ühelt poolt seda, et kui see on põhjendatud, võib see kaasa tuua komisjoni algul määratud trahvisumma hilisema vähendamise, kuna tahtlusega seotud hindamisviga võib tegelikult mõjutada trahvi teatavaid parameetreid ja eelkõige rikkumise raskusastet, ning teiselt poolt, et selline vähendamine omakorda oleks viinud selleni, et Üldkohus leidis, et tema täielikku pädevust ei ole enam otstarbekas teostada. See oletus on seda enam usutav, kuna ühelt poolt näib, et Üldkohus hindas omal algatusel ja oma täielikku pädevust teostades trahvisumma ümber, mille tulemusel määras ta trahvi oluliselt väiksemas summas kui komisjon, ning teiselt poolt ei esitanud ta põhjuseid, miks ta muutis määratud trahvi lõppsummat, kuigi ta lükkas tagasi kõik väited, mis olid esitatud vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude põhjenduseks, ja kõik etteheited, mille LG esitas selleks, et põhjendada oma nõuet, et trahvisummat vähendataks.
129. Eeltoodust tuleneb, et käesolevat väidet ei saa kohe tulemusetuna tagasi lükata. Seega tuleb analüüsida selle väite põhjendatust.
2. Neljanda väite põhjendatus
130. Kõigepealt märgin, et neljas väide põhineb tingimata eeldusel, et Üldkohus võttis nii trahvi kindlaksmääramise kontrollimisel, nagu seda tegi komisjon, kui ka oma täieliku pädevuse teostamise raames arvesse LG väidetavat konkurentsivastast kavatsust. Nimelt tugineb LG just sellele eeldusele, väites, et kohtuotsuses esineb sisemine vastuolu, kuna Üldkohus kinnitas, et LG konkurentsivastast kavatsust ei võetud arvesse tegevuse kvalifitseerimisel kuritarvitamiseks.
131. Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 196 ja 197(60) leidis Üldkohus, et komisjon ei tuginenud vaidlusaluses otsuses LG konkurentsivastasele kavatsusele, strateegiale või pahausksusele, et põhjendada oma järeldust konkurentsiõiguse rikkumise kohta. Nii toimides lükkas Üldkohus sõnaselgelt tagasi LG argumendi, et vaidlusaluses otsuses on rikutud õigusnormi, kuna komisjon tõi välja kõnealuse tegevuse kuritarvitava laadi, tuginedes eelkõige tema konkurentsivastasele kavatsusele(61).
132. Seejärel tõden, et ükski neljandas väites viidatud kohtuotsuse osadest ei viita sõnaselgelt LG väidetavale konkurentsivastasele kavatsusele. Ainsad asjaolud, mis võivad seega kinnitada LG väidet, et Üldkohus võttis arvesse tema väidetavat konkurentsivastast kavatsust, on LG arvates ühelt poolt sellise sõnastuse kasutamine, mis sellisele kavatsusele vihjab (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 339, 368 ja 374, esimese väiteosa raames), ning teiselt poolt veelgi kaudsemalt viide rikkumise raskusastme õigele hindamisele, kuna selles osas on konkurentsivastane kavatsus asjasse puutuv (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 398 ja 404, teise väiteosa raames).
133. Järgnevatel põhjustel leian, et kumbki neist kahest asjaolust ei ole piisav selleks, et tõendada, et Üldkohus võttis arvesse LG väidetavat konkurentsivastast kavatsust, ja et seega tuleb neljanda väite mõlemad osad põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
a) Esimene väiteosa
134. LG kinnitab neljanda väite esimeses osas sisuliselt, et Üldkohus tegi hindamisvea, kui ta analüüsis komisjoni määratud trahvi õiguspärasust. Sellega seoses esitab ta kaks etteheidet, millest esimene puudutab hindamisviga vaidlustatud kohtuotsuse punktis 339 vaidlusaluse otsuse aluseks oleva õigusliku teooria uudsuse analüüsimisel ja teine hindamisviga, mis on tehtud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 368 ja 374 raskusastme koefitsiendi väidetava ebaproportsionaalsuse analüüsimisel.
135. Esimesena, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 339 puudutavat etteheidet, siis nendin, et see punkt on osa Üldkohtu analüüsist LG etteheite kohta, mille kohaselt komisjon rikkus õigusnormi ja tegi hindamisvea, määrates LG-le trahvi seetõttu, et vaidlusaluses otsuses ette heidetud tegevus kujutas endast uut kuritarvituse kategooriat, mille õigusvastasusest ta ei olnud teadlik. Nimelt meenutas Üldkohus, et kõnealune tegevus „võis avaldada potentsiaalset konkurentsivastast mõju, mis seisneb konkurentsi kõrvaldamises [asjaomasel] turul […], luues turuletuleku tõkkeid ilma objektiivse põhjenduseta“. Seda järeldust silmas pidades ja selleks, et vastata argumendile, et selle tegevuse kuritarvitavat laadi tuleb pidada uueks rikkumiseks, leidis Üldkohus, et „liidu kohtud on juba hukka mõistnud sellise tegevuse, mille eesmärk on hoida konkurendid turult eemal – nagu hageja tegevus –, kuritarvitava laadi“(62).
136. Kuigi sõnastus „[tegevus], mille eesmärk on hoida konkurendid turult eemal“ (ingliskeelses versioonis, s.o menetluskeeles, „conduct […] seeking to keep competitors away from the market“), on kahemõtteline ja seda võib kontekstiväliselt mõista nii, et see viitab konkurentsivastasele kavatsusele, tuleb seda siiski hinnata selle konkreetses kontekstis(63).
137. See sõnastus on inspireeritud kohtuotsuse AstraZeneca vs. komisjon(64) punktist 164, milles Euroopa Kohus muu hulgas täpsustas asjaomaste rikkumiste uudsuse ja nende toime hindamisel, et „[AstraZeneca] oli […] teadlik oma tegevuse olulisest konkurentsivastasusest ning oleks pidanud ette nägema, et see on liidu õiguse konkurentsieeskirjadega vastuolus“(65). Sellest tuleneb, et tahtlus on selle kohtupraktika raames erinev võrreldes kavatsuse mõistega, mida mõistetakse „ettevõtja äristrateegiana“. Nimelt, kui Üldkohus viitab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 196 ja 197 tahtlusele, siis tugineb ta seda tehes „subjektiivsetele teguritele, st selle äristrateegia aluseks olevatele põhjustele“ (vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 191)(66). Samas kui ta viitab tegevusele, mille „eesmärk on hoida konkurendid turult eemal“, siis on tegemist objektiivse hinnanguga, mis on seotud küsimusega, kas kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid arvestades võib tegevus konkurentsi piirata.
138. Leian seega, et esimese väiteosa esimene etteheide hindamisvea kohta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 339 kõnealuse tegevuse uueks kvalifitseerimise analüüsi raames tuleb tagasi lükata.
139. Teisena, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 368 ja 374 esitatud etteheidet, siis nendin, et need punktid kuuluvad Üldkohtu analüüsi, mis käsitleb etteheidet komisjoni poolt trahvisumma kindlaksmääramisel kasutatud raskusastme koefitsiendi väidetava ebaproportsionaalsuse kohta.
140. Märgin sellega seoses kõigepealt, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 366 meenutas Üldkohus, et kõnealuse rikkumise raskusastme kindlaksmääramisel võttis komisjon arvesse nelja asjaolu, st rikkumise laadi, LG olukorda asjaomastel turgudel, rikkumise geograafilist ulatust ja rikkumise tegelikku toimepanemise korda. Tuleb tõdeda, et ükski subjektiivne element, nagu käitumise tahtlikkus, ei kuulu nende asjaolude hulka, mida komisjon raskusastme kindlaksmääramisel arvesse võttis(67).
141. Seda järeldust ei lükka ümber LG esitatud argument, et esineb kaks viidet, nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 368 ja 374, mis eraldi võetuna võivad viidata kavatsust väljendavale subjektiivsele asjaolule.
142. Täpsemalt märkis Üldkohus ühelt poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 368 sarnaselt eespool viidatud punktiga 339, et „sellise tegevuse, mille eesmärk on hoida konkurendid turult eemal – nagu [LG] tegevus –, kuritarvitava laadi on liidu kohtud mitmel korral hukka mõistnud“. See viide samale sõnastusele, mida on kasutatud eespool analüüsitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 339, tuleneb asjaolust, et LG viitab argumentidele, mille ta esitas põhjendamaks väidet, et juhtum on väidetavalt uus ja pretsedenditu, et vaielda vastu komisjoni kasutatud raskusastme koefitsiendi väidetavale ebaproportsionaalsusele. Sellest järeldub, et käesoleva ettepaneku punktides 135 ja 136 esitatud analüüs on mutatis mutandis kohaldatav.
143. Teiselt poolt soovis komisjon vaidlustatud kohtuotsuse punktis 374 vastata LG argumendile, et raskusastme koefitsient on samuti ebaproportsionaalne, arvestades tema praktikat ELTL artikli 102 kohaldamisel võrreldavatel juhtudel, ning rikub seetõttu võrdse kohtlemise põhimõtet. Selles kontekstis märkis Üldkohus, et „raudtee likvideerimist eesmärgiga hoida konkurendid turult eemal, andes neile võimaluse siseneda turule vähem soodsatel tingimustel, ei saa analüüsida kui [olulisele taristule juurdepääsu andmisest keeldumist]“(68).
144. Kuigi sõna „eesmärgiga“ on tõepoolest mitmetähenduslik, mistõttu seda võib mõista nii, et see viitab konkurentsivastasele kavatsusele, leian ma, et tegemist on Üldkohtu pisut ebaõnnestunud sõnastusega, kuna vaidlustatud kohtuotsuse selles osas ta üksnes kordab oma analüüsi turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseks kvalifitseerimise kohta, mille kohaselt ei saa kõnealust tegevust kvalifitseerida „keeldumis[eks] võimaldada kasutada“ [olulist taristut]. Just sel põhjusel eelneb sellele lausele lause „tuvastati hagi esimese väite analüüsi raames“.
145. Seetõttu ei andnud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 374 uuesti hinnangut rikkumise tahtliku laadi kohta, mida võiks pidada vastuoluliseks, vaid üksnes kordab järeldust, mille ta tegi juba esimese väite analüüsi raames ja eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 98, mille kohaselt „ei saa […] kõnealust tegevust […] analüüsida lähtuvalt väljakujunenud kohtupraktikast, mis käsitleb keeldumist võimaldada kasutada olulist taristut“.
146. Kolmandana tuleb täielikkuse huvides meenutada, et käesoleva apellatsioonkaebusega seoses ei ole vaja analüüsida põhjenduste väidetavat vastuolu Üldkohtu põhjendamiskohustuse väidetava rikkumise seisukohast, kuna vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusest nähtub selgelt ja ühemõtteliselt, et selliseid subjektiivseid asjaolusid nagu LG kavatsus, konkurentsivastane strateegia või pahausksus ei võetud arvesse rikkumise olemasolu tuvastamisel. Seega ei esine mingit sisemist vastuolu, mis takistaks Üldkohtu sellekohase analüüsi aluseks olevate põhjuste õigesti mõistmist(69).
147. Eespool öeldut arvestades teen ettepaneku lükata tagasi esimese väiteosa teine etteheide, mille kohaselt on komisjoni kasutatud raskusastme koefitsiendi väidetava ebaproportsionaalsuse analüüsimisel tehtud hindamisviga, ning esimene osa tervikuna tagasi lükata.
b) Teine väiteosa
148. LG kinnitab neljanda väite teises osas sisuliselt, et Üldkohus tegi oma täieliku pädevuse teostamisel hindamisvea, eeldades rikkumise raskuse hindamisel konkurentsivastase kavatsuse olemasolu.
1) Konkurentsivastase kavatsuse hindamine
149. Kõigepealt meenutan, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 390 sõnaselgelt viitab, on liidu kohtul lisaks pelgale sanktsiooni seaduslikkuse kontrollile õigus sanktsiooni suuruse kindlaksmääramisel asendada enda hinnanguga hinnang, mille kõnealuse karistuse suuruse kindlaksmääramisel on andnud komisjon, kes on vastu võtnud akti, milles see summa algul kindlaks määrati, välistades siiski igasugused muudatused seoses selle rikkumise koosseisu tunnustega, mille komisjon õiguspäraselt tuvastas otsuses, mille peale on Üldkohtule hagi esitatud(70).
150. Sellest tuleneb, et kuna Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 196 ja 197(71), et komisjon ei tuginenud vaidlusaluses otsuses põhjendatult LG konkurentsivastasele kavatsusele, et põhjendada oma järeldust konkurentsiõiguse rikkumise olemasolu kohta, siis ei ole Üldkohtul õigust muuta sellist „rikkumise [koosseisu] tunnus[t]“, võttes oma täieliku pädevuse raames seda kavatsust arvesse.
151. Ent nagu on juba märgitud, eelkõige käesoleva ettepaneku punktis 132, ei ole mõistet „kavatsus“ kohtuotsuse selles osas, mis käsitleb täieliku pädevuse teostamist, nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 389–406, kusagil märgitud. Lisaks ei täpsustanud LG oma hagiavalduses, milline osa Üldkohtu analüüsist sisaldab kaalutlusi, mis on seotud asjaomase teo tahtlusega, vaid märkis kohtuistungil, et tahtlusega seotud kaalutlused on tegevuse raskusastme hindamisele omased.
152. Selles küsimuses meenutan, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt annab liidu kohtule ELTL artikli 261 alusel määruse nr 1/2003 artikliga 31 antud täielik pädevus lisaks karistuse pelgale seaduslikkuse kontrollile õiguse asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada. Kuigi selle täieliku pädevuse teostamine ei ole samaväärne omal algatusel kontrollimisega ja toimub võistlev menetlus, peab liidu kohus ELTL artiklites 261 ja 263 ette nähtud pädevuse teostamisel analüüsima iga õiguslikku või faktilist argumenti, millega soovitakse tõendada, et trahvisumma ei ole kooskõlas rikkumise raskuse ja kestusega(72). Täieliku pädevuse teostamine eeldab seega, et tuleb arvesse võtta toime pandud rikkumise raskust ning kestust, järgides muu hulgas proportsionaalsuse, karistuste individualiseerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtet(73). Nimelt teostas Üldkohus oma kaalutlusõigust nende kahe kriteeriumi alusel, mis puudutavad rikkumise raskusastet ja kestust(74).
153. Mis puutub rikkumise raskusastmesse, mis on käesoleva osa raames asjakohane kriteerium, siis – nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 399 –Üldkohus pidas kohaseks arvesse võtta kolme tegurit, nimelt rikkumise laadi, LG olukorda asjaomastel turgudel ja rikkumise geograafilist ulatust. Seda, kas rikkumine on olemuselt tahtlik, saab arvesse võtta üksnes esimese elemendi, st rikkumise laadi hindamisel.
154. Tuleb siiski tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 400, mis on punkt, milles Üldkohus koostas oma analüüsi rikkumise laadi kohta, viitas ta objektiivsetele kaalutlustele, millel puudub igasugune otsene või kaudne seos väidetava konkurentsivastase kavatsusega.
155. Sellest tuleneb, et vastupidi LG väidetule ei tuginenud Üldkohus väidetavale konkurentsivastasele kavatsusele, et hinnata „rikkumise raskust ja kestust […] õigesti“, ning seega tuleb ka neljanda väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
156. Täiendavalt ja täielikkuse huvides soovin siiski teha kaks täpsustust trahvisumma sobivuse hindamise ja põhjendamiskohustuse kohta täieliku pädevuse teostamise raames.
2) Sobiva trahvisumma hindamine
157. Ühelt poolt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et Euroopa Kohus ei saa apellatsioonkaebuse raames õigusküsimusi käsitledes asendada õigluse kaalutlustel oma hinnanguga Üldkohtu hinnangut, mille Üldkohus andis oma täieliku pädevuse raames ettevõtjatele liidu õiguse rikkumise eest määratud trahvisummade üle otsustades. Ainult juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et karistuse määr ei ole mitte ainult sobimatu, vaid ka niivõrd liigne, et see on ebaproportsionaalne, tuleb tuvastada, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi trahvisumma sobimatuse tõttu(75).
158. Käesoleval juhul aga vaidlustab LG hinnangu, mille Üldkohus andis määratud trahvisummale juhtumi asjaolusid arvestades, ilma et ta oleks siiski tõendanud ega isegi väitnud, et see summa ei ole mitte ainult sobimatu, vaid ka niivõrd liigne, et see on ebaproportsionaalne. Seega võiks Euroopa Kohus ka selle väiteosa vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
3) Põhjendamiskohustus
159. Teiselt poolt tuletan meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab Üldkohus oma täieliku pädevuse teostamise raames järgima teatud kohustusi, mille hulgas on põhjendamiskohustus, mis on tal Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 36 alusel ja mida kohaldatakse Üldkohtule sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel(76).
160. Käesolevas asjas piirdus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 400–402 eriti ebamäärase põhjendusega, mis ei võimalda sugugi mõista, kuidas see võis kaasa tuua määratud trahvisumma märkimisväärse vähendamise. Põhjenduse puudumine on seda üllatavam, et Üldkohus jättis vaidlusaluse otsuse muutmata, lükates kõik LG väited tagasi. Kuigi on tõsi, et Üldkohus võib oma täieliku pädevuse raames vaidlustatud akti ümber sõnastada eelkõige määratud summat vähendades, isegi kui seda akti ei tühistata, peab selline trahvimuudatus olema põhjendatud nii, et oleks võimalik kindlaks teha trahvi sellist muutmist õigustavad põhjused, ilma et oleks siiski vaja teha täpset aritmeetilist tehet.
161. Käesoleval juhul ei ole LG aga väitnud põhjenduse puudumist ja komisjon, kellel on ka õigustatud huvi tugineda põhjendamiskohustuse rikkumisele, ei esitanud vastuapellatsioonkaebust, mis piirduks trahvi vaidlustamisega.
162. Selles konkreetses konfiguratsioonis ei peaks Euroopa Kohus minu arvates põhjendamiskohustuse rikkumist omal algatusel tuvastama. Kui Euroopa Kohus siiski leiab omal algatusel, et täieliku pädevuse teostamine ei ole piisavalt põhjendatud, kuna Üldkohus peab hindama õigusvastase käitumise raskusastet, tuleb see kohtuasi suunata tagasi Üldkohtusse, et viimane põhjendaks tehtud arvutust üksikasjalikumalt(77). On tõsi, et sellisel juhul ei saa Üldkohus selleks, et järgida reformatio-in-pejus-keelu põhimõtet(78) ning õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtteid, kui komisjon ei ole seda kuidagi vaidlustanud, trahvisummat suurendada suuremas ulatuses kui vaidlustatud kohtuotsusega määratud summa.
VI. Kohtukulud
163. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida sama kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse ka apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna LG väited tuleb minu arvates tagasi lükata, teen ettepaneku mõista apellatsioonkaebuse kohtukulud välja temalt.
VII. Ettepanek
164. Eespool öeldust lähtudes teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja
– mõista Lietuvos geležinkeliai AB-lt lisaks tema enda kohtukuludele välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.