ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda laiendatud koosseisus)

20. september 2023(*)

Riigiabi – Belgias rakendatud abikava – Otsus, millega tunnistatakse abikava siseturuga kokkusobimatuks ja ebaseaduslikuks ning kohustatakse nõudma väljamakstud abi tagasi – Eelotsus maksustamise kohta (tax ruling) – Maksustatav kasum – Ülemäärase kasumi maksuvabastus – Eelis – Valikulisus – Tagasinõudmine

Kohtuasjades T‑263/16 RENV, T‑265/16, T‑311/16, T‑319/16, T‑321/16, T‑343/16, T‑350/16, T‑444/16, T‑800/16 ja T‑832/16,

Magnetrol International, asukoht Zele (Belgia), esindajad: advokaadid H. Gilliams ja L. Goossens,

hageja kohtuasjas T‑263/16 RENV,

keda toetavad

Soudal NV, asukoht Turnhout (Belgia),

Esko-Graphics BVBA, asukoht Gent (Belgia),

esindaja: advokaat H. Viaene,

Flir Systems Trading Belgium, asukoht Meer (Belgia), esindajad: advokaadid C. Docclo ja N. Reypens,

Celio International SA, asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: H. Gilliams ja L. Goossens,

Anheuser-Busch Inbev, asukoht Brüssel,

Ampar, asukoht Leuven (Belgia),

Atlas Copco Airpower, asukoht Antwerpen (Belgia),

ja

Atlas Copco AB, asukoht Nacka (Rootsi),

esindajad: advokaadid A. von Bonin, O. W. Brouwer, A. Pliego Selie, T. van Helfteren ja A. Haelterman,

ZF CV Systems Europe, varem Wabco Europe, asukoht Watermael-Boitsfort (Belgia), esindajad: advokaadid E. Righini, L. Villani, S. Völcker, K. Beikos‑Paschalis ja A. Papadimitriou,

menetlusse astujad kohtuasjas T‑263/16 RENV,

Puratos, asukoht Dilbeek (Belgia),

Delta Light, asukoht Wevelgem (Belgia),

Ontex, asukoht Buggenhout (Belgia),

hagejad kohtuasjas T‑265/16,

Siemens Industry Software, asukoht Leuven,

hageja kohtuasjas T‑311/16,

BASF Antwerpen NV, asukoht Antwerpen,

hageja kohtuasjas T‑319/16,

Ansell Healthcare Europe NV, asukoht Anderlecht (Belgia),

hageja kohtuasjas T‑321/16,

Trane, asukoht Zaventem (Belgia),

hageja kohtuasjas T‑343/16,

Kinepolis Group, asukoht Brüssel,

hageja kohtuasjas T‑350/16,

Vasco Group, asukoht Dilsen-Stokkem (Belgia),

Astra Sweets, asukoht Turnhout,

hagejad kohtuasjas T‑444/16,

Mayekawa Europe NV/SA, asukoht Zaventem,

hageja kohtuasjas T‑800/16,

Celio International SA, asukoht Brüssel,

hageja kohtuasjas T‑832/16,

esindajad: advokaadid H. Gilliams, J. Bocken ja L. Goossens,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: P.-J. Loewenthal, B. Stromsky ja F. Tomat,

kostja,

ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president A. Marcoulli, kohtunikud S. Frimodt Nielsen, V. Tomljenović (ettekandja), R. Norkus ja W. Valasidis,

kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 16. septembri 2021. aasta kohtuotsust komisjon vs. Belgia ja Magnetrol International (C‑337/19 P, EU:C:2021:741),

arvestades 9. veebruari 2023. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        ELTL artikli 263 alusel esitatud hagides palusid hagejad, kohtuasjas T‑263/16 RENV Magnetrol International, kohtuasjas T‑265/16 Puratos, Delta Light ja Ontex, kohtuasjas T‑311/16 Siemens Industry Software, kohtuasjas T‑319/16 BASF Antwerpen NV, kohtuasjas T‑321/16 Ansell Healthcare Europe NV, kohtuasjas T‑343/16 Trane, kohtuasjas T‑350/16 Kinepolis Group, kohtuasjas T‑444/16 Vasco Group ja Astra Sweets, kohtuasjas T‑800/16 Mayekawa Europe NV/SA ning kohtuasjas T‑832/16 Celio International SA, tühistada komisjoni 11. jaanuari 2016. aasta otsuse (EL) 2016/1699 ülemäärase kasumi maksuvabastust käsitleva riigiabikava SA.37667 (2015/C) (ex 2015/NN) kohta, mida rakendas Belgia (ELT 2016, L 260, lk 61; edaspidi „vaidlustatud otsus“).

I.      Vaidluse taust

2        Vaidluse aluseks olevad asjaolud ja nendega seotud õigusliku raamistiku on Üldkohus esitanud 14. veebruari 2019. aasta kohtuotsuse Belgia ja Magnetrol International vs. komisjon (T‑131/16 ja T‑263/16, EU:T:2019:91) punktides 1–28 ning Euroopa Kohus 16. septembri 2021. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Belgia ja Magnetrol International (C‑337/19 P, EU:C:2021:741) punktides 1–24. Käesoleva menetluse tarvis võib need kokku võtta järgmiselt.

3        Belgia föderaalse maksuameti eelotsuste talituse 1992. aasta tulumaksuseadustiku (code des impôts sur les revenus 1992, edaspidi „CIR 92“) artikli 185 lõike 2 punkti b alusel koostoimes 24. detsembri 2002. aasta seaduse, millega muudetakse äriühingute maksustamise korda ja kehtestatakse maksualase eelotsuse süsteem (loi du 24 décembre 2002 modifiant le régime des sociétés en matière d’impôts sur les revenus et instituant un système de décision anticipée en matière fiscale; Moniteur belge, 31.12.2002, lk 58817; edaspidi „24. detsembri 2002. aasta seadus“), artikliga 20 tehtud eelotsusega võisid hargmaisesse kontserni kuuluvad Belgia residendist äriühingud ja hargmaisesse kontserni kuuluvate välismaiste residendist äriühingute Belgias asuvad püsivad tegevuskohad oma maksubaasi Belgias vähendada, arvates oma registreeritud kasumist maha „ülemääraseks“ peetava kasumi. Selle süsteemiga ei maksustatud Belgias ühte osa nende Belgia üksuste kasumist, kelle suhtes tehti eelotsus. Belgia maksuameti andmetel tulenes ülemäärane kasum sünergiast, mastaabisäästust või muudest eelistest, mis tulenevad hargmaisesse kontserni kuulumisest, ning seega ei saa seda omistada kõnealustele Belgia üksustele.

4        Pärast haldusmenetlust, mis algas 19. detsembril 2013 kirjaga, milles Euroopa Komisjon palus Belgia Kuningriigil esitada teavet ülemäärast kasumit puudutavate maksualaste eelotsuste süsteemi kohta, mis põhines CIR 92 artikli 185 lõike 2 punktil b, tegi komisjon 11. jaanuaril 2016 vaidlustatud otsuse.

5        Vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon, et ülemäärase kasumi maksuvabastuse kord, mis põhines CIR 92 artikli 185 lõike 2 punktil b, mille alusel oli Belgia Kuningriik väljastanud hargmaistesse kontsernidesse kuuluvatele ettevõtjatele eelotsuseid, millega anti kõnealustele üksustele maksuvabastus osale nende teenitud kasumist, kujutab endast riigiabi kava, millega antakse selle saajatele ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses valikuline eelis, mis on siseturuga kokkusobimatu.

6        Nii väitis komisjon esimese võimalusena, et kõnealune kord andis eelotsuste saajatele valikulise eelise, kuna Belgia maksuameti kohaldatud ülemäärase kasumi maksuvabastus moodustas erandi Belgia äriühingu tulumaksu üldisest süsteemist. Teise võimalusena leidis komisjon, et ülemäärase kasumi maksuvabastus võis anda eelotsuste saajatele valikulise eelise, kuna selline maksuvabastus kaldus kõrvale reaalturuväärtuse põhimõttest.

7        Olles tuvastanud, et kõnealust abikava rakendati ELTL artikli 108 lõiget 3 rikkudes, kohustas komisjon antud abi tagasi nõudma selle saajatelt, kelle lõpliku nimekirja pidi Belgia Kuningriik hiljem koostama.

A.      Esialgne kohtuotsus

8        Pärast vaidlustatud otsuse tegemist esitasid Belgia Kuningriik ja mitu ettevõtjat selle otsuse tühistamiseks hagid, nende hulgas hagejad, kes esitasid oma hagid Üldkohtu kantseleisse 25. maist kuni 25. novembrini 2016.

9        Üldkohtu seitsmenda koja president otsustas 16. veebruaril 2018 pärast poolte ärakuulamist Üldkohtu kodukorra artikli 69 punkti d alusel menetluse peatada muu hulgas kohtuasjades T‑265/16, T‑311/16, T‑319/16, T‑321/16, T‑343/16, T‑350/16, T‑444/16, T‑800/16 ja T‑832/16 kuni menetlust lõpetava otsuse tegemiseni kohtuasjades T‑131/16 ja T‑263/16.

10      Üldkohus lükkas 14. veebruari 2019. aasta kohtuotsuses Belgia ja Magnetrol International vs. komisjon (T‑131/16 ja T‑263/16, edaspidi „esialgne kohtuotsus“, EU:T:2019:91) esiteks põhjendamatuse tõttu tagasi väited, mille kohaselt sisuliselt eiras komisjon oma pädevust riigiabi valdkonnas ja sekkus Belgia Kuningriigi ainupädevusse otsese maksustamise valdkonnas.

11      Teiseks leidis Üldkohus, et käesolevas asjas tuvastas komisjon vääralt abikava olemasolu, rikkudes nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artikli 1 punkti d, ja tühistas seetõttu vaidlustatud otsuse, ilma et ta oleks pidanud vajalikuks analüüsida teisi tema vastu esitatud väiteid.

B.      Apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsus

12      Pärast esialgse kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebust tegi Euroopa Kohus 16. septembri 2021. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Belgia ja Magnetrol International (C‑337/19 P, edaspidi „apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsus“, EU:C:2021:741).

13      Apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et esialgses kohtuotsuses on rikutud õigusnorme, kuna selles leiti, et käesoleval juhul oli komisjon vääralt järeldanud abikava olemasolu.

14      Nende vigade põhjal, mille Euroopa Kohus tuvastas, tühistati esialgne kohtuotsus.

15      Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu alusel otsustas Euroopa Kohus teha lõpliku kohtuotsuse väidete kohta, mille osas ta leidis, et menetlusstaadium seda lubab, nimelt esiteks väidete kohta, mis puudutavad komisjoni sekkumist Belgia Kuningriigi ainupädevusse otsese maksustamise valdkonnas, ja teiseks väidete kohta, mis puudutavad abikava olemasolu.

16      Nii lükkas Euroopa Kohus kõigepealt sarnaselt Üldkohtuga tagasi väited, mis puudutasid komisjoni sekkumist Belgia Kuningriigi ainupädevusse otsese maksustamise valdkonnas.

17      Seejärel järeldas Euroopa Kohus, et ülemäärase kasumi maksuvabastuse korda võib pidada abikavaks määruse 2015/1589 artikli 1 punkti d tähenduses ja et järelikult tuleb väited abikava olemasolu kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

18      Lõpuks, mis puudutab Belgia Kuningriigi ja Magnetrol Internationali teisi tühistamisväiteid, siis leidis Euroopa Kohus, et menetlusstaadium ei luba kohtuotsust teha, ning saatis asja tagasi Üldkohtule nende väidete kohta otsuse tegemiseks.

II.    Menetlus ja poolte nõuded

19      Apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse alusel ja vastavalt kodukorra artikli 216 lõikele 1 määrati kohtuasi T‑263/16 RENV 20. oktoobril 2021 lahendamiseks Üldkohtu teisele kojale laiendatud koosseisus.

20      Vastavalt kodukorra artikli 217 lõikele 1 esitasid Magnetrol International ja komisjon määratud tähtaja jooksul kirjalikud seisukohad. Lisaks esitati kodukorra artikli 217 lõike 3 alusel täiendavad kirjalikud seisukohad.

21      Magnetrol International palus Üldkohtul 2. märtsil 2022 esitatud eraldi dokumendiga kohtuasjas T‑263/16 RENV kodukorra artikli 217 lõike 3 alusel esitatud seisukohtade lisa nr 1 toimikust eemaldada või alternatiivselt, et Üldkohus paluks selles lisas nimetatud pooltelt seisukohti ja kuulaks nad nende seisukohtade osas ära. Üldkohus otsustas 14. septembri 2022. aasta määrusega kodukorra artikli 130 lõike 7 alusel liita selle taotluse sisulise läbivaatamisega kohtuasjas T‑263/16 RENV.

22      Pärast poolte ärakuulamist otsustas Üldkohtu teine koda 26. aprillil 2022 kodukorra artikli 71 lõike 3 alusel jätkata menetlust kohtuasjades T‑265/16, T‑311/16, T‑319/16, T‑321/16, T‑343/16, T‑350/16, T‑444/16, T‑800/16 ja T‑832/16.

23      Pärast menetluse jätkamist vastavates kohtuasjades esitasid asjaomased pooled määratud tähtaja jooksul oma seisukohad vastuseks Üldkohtu küsimustele, mis puudutasid Euroopa Kohtu ja Üldkohtu hiljutist praktikat.

24      Lisaks kuulati ära põhikohtuasja pooled seoses käesolevate kohtuasjade võimaliku liitmisega menetluse suulise osa ja menetlust lõpetava kohtuotsuse huvides.

25      Arvestades 1. augusti 2022. aasta kohtumäärust Atlas Copco Airpower ja Atlas Copco vs. komisjon (C‑31/22 P(I), EU:C:2022:620), 1. augusti 2022. aasta kohtumäärust Anheuser-Busch Inbev, Ampar vs. Magnetrol International ja komisjon (C‑32/22 P(I), EU:C:2022:621) ning 1. augusti 2022. aasta kohtumäärust Soudal ja Esko-Graphics vs. Magnetrol ja komisjon (C‑74/22 P(I), EU:C:2022:632), peeti kõiki Euroopa Kohtus apellatsioonimenetluses menetlusse astujaid menetlusse astujateks kohtuasjas T‑263/16 RENV ning nende poolt kodukorra artikli 217 lõike 1 alusel esitatud seisukohad lisati selle kohtuasja toimikusse.

26      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 2–4;

–        igal juhul tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 2–4 ulatuses, milles need artiklid ühelt poolt nõuavad abi tagasinõudmist üksustelt, kelle suhtes ei ole tehtud eelotsust, ja teiselt poolt kohustavad asjaomase abisaaja maksusäästuga võrdse summa tagasi nõudma, lubamata Belgial arvesse võtta muu maksuhalduri tehtud ülespoole korrigeerimist;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

27      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagiavaldus rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

III. Õiguslik käsitlus

28      Pärast poolte ärakuulamist tuleb käesolevad kohtuasjad kohtuotsuse huvides liita vastavalt kodukorra artikli 68 lõikele 1.

A.      Celio Internationali olukord

29      Kohtuasjas T‑832/16 väidab Celio International hagiavalduses ja jaotises „vastuvõetavuse“ kohta, et teda ei puuduta vaidlustatud otsus, mis käsitleb üksnes ülemäärast kasumit puudutavaid eelotsuseid maksustamise kohta, kuna ta ei ole eelotsust saanud. Ta väidab nimelt, et hinnaalane eelkokkulepe, mille ta Belgia maksuhalduriga sõlmis, ei ole ülemäärast kasumit puudutav eelotsus maksustamise kohta.

30      Esiteks tuleb tõdeda, et Celio International on tõepoolest esitatud kõnealuse kava alusel abi saajana vaidlustatud otsuse lisas toodud loetelus, kuigi komisjon esitas selle loetelu „puhtalt näitlikustamiseks“.

31      Teiseks tuleb märkida, et apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuses tuletas Euroopa Kohus meelde, et abikava raames võis komisjon piirduda selle omaduste uurimisega, et hinnata, kas kava andis selle abisaajatele valikulise eelise võrreldes nende konkurentidega ja kas see võis mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Nii ei ole komisjon sellist kava käsitlevas otsuses kohustatud kava alusel igal üksikjuhul antud abi analüüsima (apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsus, punkt 77). Seega ei saa komisjonile ette heita, et ta ei võtnud eraldi arvesse Celio Internationali individuaalset olukorda, täpsemalt seoses siirdehindade kokkuleppega, mille ta Belgia maksuametiga sõlmis.

32      Kolmandaks ja samadel põhjustel ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus on ebapiisavalt põhjendatud, kuna selles ei ole sätestatud konkreetset vastust Celio Internationali märkustele, mis käsitlevad tema individuaalset olukorda.

33      Neljandaks ja igal juhul, võttes arvesse siirdehindade kokkuleppe kirjeldust, mille Celio International ise esitas, eelkõige enda haldusmenetluses esitatud seisukohtades, võib asuda seisukohale, et see eelotsuste talituse ja viimase vaheline kokkulepe põhines asjaolul, et ta kuulus hargmaisesse ettevõtjate kontserni ja et ta täitis ülesandeid koondatult kogu kontserni jaoks. See kokkulepe nägi sisuliselt ette, et igal selle vastuvõtmisele järgneval majandusaastal ja arvestades sama kontserni teiste üksustega tehtud tehingute tulemusel saadud tulemusi, maksustatakse Celio Internationali kasum, mis vastab teatavale tegevusmarginaalile. Nii oli märgitud, et kui Celio Internationali registreeritud kasum oli maksustatava kasumi arvutamiseks sellest kasumimarginaalist väiksem, korrigeeritakse kasumit CIR 92 artikli 185 lõike 2 punkti a alusel positiivselt, samas kui juhul, kui registreeritud kasum ületab seda künnist, tehakse CIR 92 artikli 185 lõike 2 punkti b alusel negatiivne korrigeerimine. Viimati nimetatud negatiivne korrigeerimine ei sõltunud esmase positiivse korrigeerimise tegemisest teises liikmesriigis.

34      Seega, kuna kõnealune kokkulepe nägi ette negatiivse korrigeerimise juhul, kui Celio Internationali tegelikult registreeritud kasum ületas hüpoteetilise kasumi, mis vastab teatavale tegevusmarginaalile, siis kohaldati sellist hüpoteetilist kasumit ületava kasumi maksuvabastust, nagu väidab komisjon vaidlustatud otsuses.

35      Neil asjaoludel ei saa tugineda Celio Internationali argumentidele, et tema olukord ei kuulu vaidlustatud otsuse kohaldamisalasse, nimetatud otsuse vastu osas, milles see puudutab abikava. Igal juhul on need argumendid põhjendamatud.

B.      Sisulised küsimused

36      Hagejad esitavad oma hagide põhjendamiseks ja peaaegu identsete hagiavalduste alusel neli väidet, millest esimese kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga, kuritarvitatud võimu ja rikutud põhjendamiskohustust, kuna vaidlustatud otsuses on tuvastatud abikava olemasolu; teise kohaselt on rikutud ELTL artiklit 107 ja põhjendamiskohustust ning tehtud ilmne hindamisviga, kuna otsuses liigitati kõnealune kava valikuliseks meetmeks; kolmanda väite kohaselt on rikutud ELTL artiklit 107 ja põhjendamiskohustust ning tehtud ilmne hindamisviga, kuna komisjon järeldas, et kõnealune kava andis eelise, ning neljanda väite kohaselt, millele tuginetakse teise võimalusena, on rikutud ELTL artiklit 107, õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtteid, tehtud ilmne hindamisviga, kuritarvitatud võimu ja rikutud põhjendamiskohustust, kuna vaidlustatud otsusega kohustati Belgia Kuningriiki abisumma tagasi nõudma.

37      Kuivõrd Euroopa Kohus on apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuses juba teinud otsuse Magnetrol Internationali poolt kohtuasjas T‑263/16 esitatud esimese väite kohta, ei pea Üldkohus selle väite kohta enam kohtuasjas T‑263/16 RENV seisukohta võtma. Mis puudutab teisi kohtuasju, siis see väide, millega vaidlustatakse komisjoni järeldus abikava olemasolu kohta, kuulub alati nende vaidluste hulka, mille kohta peab Üldkohus otsuse tegema, kui seda ei ole ametlikult tagasi võetud.

1.      Esimene väide, mis on esitatud kohtuasjades T‑265/16, T‑311/16, T‑319/16, T‑321/16, T‑343/16, T‑350/16, T‑444/16, T‑800/16 ja T‑832/16, et tehtud on ilmne hindamisviga, kuritarvitatud võimu ja rikutud põhjendamiskohustust, kuna vaidlustatud otsuses on tuvastatud abikava olemasolu

38      Kohtuasjades T‑265/16, T‑311/16, T‑319/16, T‑321/16, T‑343/16, T‑350/16, T‑444/16, T‑800/16 ja T‑832/16 väidetakse sisuliselt, et vaidlustatud otsuses ei tõendata abikava olemasolu vastavalt määruse 2015/1589 artikli 1 punktile d ning et igal juhul põhineb järeldus abikava olemasolu kohta ebapiisaval ja vastuolulisel põhjendusel.

39      Komisjoni arvates tuleb see väide tagasi lükata.

40      Selles osas tuleb meelde tuletada, et apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuses lükkas Euroopa Kohus põhjendamatuse tõttu tagasi Magnetrol Internationali väite, mis tugines väärale järeldusele abikava olemasolu kohta käesolevas asjas.

41      Neil asjaoludel tuleb – sarnaselt Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuses – kohtuasjades T‑265/16, T‑311/16, T‑319/16, T‑321/16, T‑343/16, T‑350/16, T‑444/16, T‑800/16 ja T‑832/16 esitatud esimene väide tagasi lükata, kuna see on identne Magnetrol Internationali esitatud väitega kohtuasjas T‑263/16.

2.      Teine väide osas, mille kohaselt on rikutud ELTL artiklit 107 ja põhjendamiskohustust ning tehtud ilmne hindamisviga, kuna vaidlustatud otsuses liigitati kõnealune kava valikuliseks meetmeks komisjoni esimese võimalusena esitatud arutluskäigu raames

42      Teise väite kohaselt on rikutud ELTL artiklit 107 ja põhjendamiskohustust ning tehtud ilmne hindamisviga. Selle väite raames, millega vaieldakse vastu komisjoni esimese võimalusena esitatud arutluskäigule valikulise eelise olemasolu kohta, väidavad hagejad sisuliselt, et komisjon ajas vääralt segamini mõisted „eelis“ ja „valikulisus“ ning et ta ei ole tõendanud, et ülemäärase kasumi maksuvabastus kujutab endast valikulist meedet, mis seisnes sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras olevate äriühingute erinevas kohtlemises, ning et seetõttu oli kõnealune kord valikuline.

43      Komisjon leiab, et hagejate esitatud väide tuleb tagasi lükata.

a)      Eelise ja valikulisuse mõistete ühine analüüs

44      Kõigepealt tuleb meenutada, et komisjoni vastu võetud akti põhjendus peab võimaldama huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid, et ühelt poolt kaitsta oma õigusi ja kontrollida, kas otsus on sisuliselt põhjendatud või mitte, ning teiselt poolt võimaldada liidu kohtul teha õiguspärasuse kontrolli. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna seda, kas akti põhjendused vastavad ELTL artiklis 296 sätestatud nõuetele, tuleb hinnata nii selle akti sõnastusest kui ka kontekstist ja kõikidest asjaomast valdkonda reguleerivatest õigusnormidest lähtudes (15. juuni 2005. aasta kohtuotsus Corsica Ferries France vs. komisjon, T‑349/03, EU:T:2005:221, punktid 62–63; 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Eurallumina vs. komisjon, T‑308/11, ei avaldata, EU:T:2014:894, punkt 44, ning 6. mai 2019. aasta kohtuotsus Scor vs. komisjon, T‑135/17, ei avaldata, EU:T:2019:287, punkt 80).

45      Lisaks tuleb märkida, et analüüsides ELTL artikli 107 lõikes 1 loetletud tingimusi, mis peavad olema täidetud, et meede kujutaks endast riigiabi, ja mille hulka kuulub valikulise eelise olemasolu, on eelise ja selle valikulisuse mõisted kaks eraldiseisvat kriteeriumi. Eelise osas peab komisjon tõendama, et meede parandab abisaaja finantsolukorda (vt selle kohta 2. juuli 1974. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, 173/73, EU:C:1974:71, punkt 33). Seevastu valikulisuse kriteeriumi puhul tuleb komisjonil tõendada, et eelist ei saa teised äriühingud, kes on võrdlusraamistiku eesmärki arvestades abisaajaga sarnases õiguslikus ja faktilises olukorras (vt selle kohta 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Paint Graphos jt, C‑78/08–C‑80/08, EU:C:2011:550, punkt 49).

46      Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt tuleb ELTL artikli 107 lõikest 1 tulenevat valikulisuse nõuet selgelt eristada majandusliku eelise samaaegsest tuvastamisest selles mõttes, et kui komisjon on tuvastanud asjaomasest meetmest otseselt või kaudselt tuleneva eelise olemasolu laiemas tähenduses, peab ta veel tõendama, et see eelis on suunatud konkreetselt ühele või mitmele ettevõtjale (4. juuni 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. MOL, C‑15/14 P, EU:C:2015:362, punkt 59).

47      Tuleb siiski täpsustada, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et neid kahte kriteeriumi võib analüüsida koos ELTL artikli 107 lõikes 1 ette nähtud „kolmanda tingimusena“, mis puudutab „valikulise eelise“ olemasolu (vt selle kohta 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑270/15 P, EU:C:2016:489, punkt 32).

48      Vaidlustatud otsuses on komisjoni arutluskäik eelise kohta esitatud valikulise eelise olemasolu analüüsi raames, st punktis 6.3 „Valikulise eelise olemasolu“. Selle raames analüüsis komisjon tegelikult eelise kriteeriumi.

49      Kõigepealt märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 125, et Belgia maksuameti kohaldatud ülemäärase kasumi maksuvabastust ei ole Belgia äriühingu tulumaksu süsteemis ette nähtud. Lisaks tõi komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 126 esile asjaolu, et see maksuvabastus arvutati nii, et tähelepanuta jäeti Belgia üksuse tegelikult registreeritud kogukasum ja seaduses ette nähtud korrigeerimised. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 127 rõhutas ta, et kuigi Belgia süsteem nägi ette kontsernide suhtes kohaldatavad erisätted, oli nende eesmärk pigem hargmaistesse kontsernidesse integreeritud üksuste ja iseseisvate üksuste võrdne kohtlemine.

50      Sellega seoses märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 133, et Belgia äriühingu tulumaksu süsteemi kohaselt maksustatakse residendist või Belgias püsiva tegevuskoha kaudu tegutsevaid äriühingute üksusi nende tegelikult registreeritud kasumi alusel, mitte aga hüpoteetilise kasumitaseme alusel, mistõttu annab ülemäärase kasumi maksuvabastus eelise kõnealuse korra alusel soodustatud kontserni kuuluvatele Belgia üksustele.

51      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 135 tuletas komisjon meelde kohtupraktikat, mille kohaselt võib majandusliku eelise anda, vähendades erinevatel viisidel ettevõtja maksukoormust, eeskätt vähendades tema maksubaasi või tasutavat maksusummat. Seega leidis ta, et käesolevas asjas võimaldas kõnealune kava eelotsustest kasu saavatel äriühingutel vähendada tasutavat maksusummat, arvates nende tegelikult registreeritud kasumist maha nn ülemäärase kasumi. Viimati nimetatu arvutamisel hinnati võrreldavate iseseisvate ettevõtjate hüpoteetilist keskmist kasumit, mistõttu tegelikult registreeritud kasumi ning selle hüpoteetilise keskmise kasumi erinevus väljendus maksuvabastuse protsendimääras, mille alusel arvutati maksubaas viie aasta jooksul, mille kestel eelotsust kohaldati. Kuna kõnealuse kava alusel tehtud eelotsuste alusel arvutatud maksubaas oli väiksem kui maksubaas eelotsuste puudumisel, oleks sellest tulenenud eelis.

52      Seega nähtub eespool punktides 49–51 rõhutatud vaidlustatud otsuse põhjendustest, et komisjoni poolt aluseks võetud eelis seisnes abisaajatest äriühingute ülemäärase kasumi maksustamata jätmises ja nende kasumi maksustamises hüpoteetilise keskmise kasumi põhjal, milles jäeti tähelepanuta nende äriühingute saadud kogukasum ja kõnealuse kava alusel tehtud eelotsuste kohaselt seaduses ette nähtud korrigeerimised. Komisjoni sõnul kujutas selline maksustamine endast kava abisaajate maksukoormuse vähendamist võrreldes sellega, mis oleks tulenenud tavapärasest maksustamisest Belgia äriühingu tulumaksu süsteemi alusel, mis oleks puudutanud pärast seaduses ette nähtud korrigeerimisi kogu tegelikult registreeritud kasumit.

53      Seejärel on selle eelise valikulisuse analüüs kui selline esitatud esiteks vaidlustatud otsuse põhjendustes 136–141 selle otsuse punktis 6.3.2.1 seoses komisjoni esimese võimalusena esitatud arutluskäiguga valikulisuse kohta, mis põhineb erandi olemasolul Belgia äriühingu tulumaksu üldisest süsteemist. Teiseks on ülemäärase kasumi maksuvabastuses seisneva eelise valikulisust analüüsitud ka vaidlustatud otsuse põhjendustes 152–170 nimetatud otsuse punktis 6.3.2.2 seoses komisjoni teise võimalusena esitatud arutluskäiguga valikulisuse kohta, mis põhineb erandi olemasolul reaalturuväärtuse põhimõttest.

54      Eeltoodust tuleneb, et põhjendused, mis komisjon esitas, et põhjendada oma järeldusi eelise olemasolu ja selle valikulisuse kohta, vastavad põhjendamiskohustuse nõuetele, nagu need on esitatud eespool punktis 44.

55      Lisaks asjaolu, et formaalselt lisati eelise analüüs ka valikulisuse analüüsi hõlmavasse jaotisesse, ei tähenda, et neid kahte mõistet ei ole sisuliselt analüüsitud, kuna esiteks eelise olemasolu ja teiseks selle valikulisust analüüsitakse tegelikult (vt selle kohta 24. septembri 2019. aasta kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon, T‑760/15 ja T‑636/16, EU:T:2019:669, punkt 129). Järelikult tuleb tagasi lükata hagejate etteheited, mis puudutavad õigusnormi rikkumist ja ilmset hindamisviga sellises ühises analüüsis.

b)      Kõnealuse kavaga antud valikulise eelise olemasolu

56      Sisuliselt väidavad hagejad, keda selles osas toetavad menetlusse astujad kohtuasjas T‑263/16 RENV Soudal NV, Esko-Graphics BVBA, Flir Systems Trading Belgium, Celio International, Anheuser-Busch Inbev, Ampar, Atlas Copco Airpower, Atlas Copco AB ja ZF CV Systems Europe, et komisjon ei ole tõendanud, et ülemäärase kasumi maksuvabastus kujutab endast CIR 92 artikli 185 lõike 2 punkti b ebaõiget kohaldamist Belgia maksuameti poolt ja seega erandit võrdlusraamistikust, ning selline kohaldamine tooks kaasa sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras olevate äriühingute erineva kohtlemise. Seega ei ole ta suutnud tõendada, et kõnealune kava oli valikuline.

57      Nii väidavad hagejad, et esimese võimalusena esitatud põhjendustes tegi komisjon esiteks võrdlusraamistiku kindlaks vääralt, võttes arvesse maksusüsteemi eesmärki kui osa tavapärasest maksustamisest. Lisaks võttis komisjon CIR 92 artikli 185 lõike 2 punkti b alusel tavapärase maksustamisena ekslikult arvesse enda tõlgendust sellest sättest. Teiseks väidavad nad, et komisjon leidis vääralt, et Belgia maksuamet kohaldas seda sätet contra legem. Kolmandaks väidavad hagejad, et komisjon leidis vääralt, et kõnealune kava seisnes nende ettevõtjate erinevas kohtlemises, kes olid kõnealustele eeskirjadele omaseid eesmärke arvestades sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras.

1)      Võrdlusraamistik

58      Arvestades hiljutist kohtupraktikat riigiabi valdkonnas, heidavad hagejad komisjonile ette, et viimane tegi mitu viga oma hinnangus võrdlusraamistikule, millele ta rajas oma hinnangu kõnealuse kava valikulisuse kohta. Need vead puudutavad maksusüsteemi eesmärgi lisamist võrdlusraamistiku kindlakstegemisse ja nimetatud võrdlusraamistikku kuuluva CIR 92 artikli 185 lõike 2 punkti b väära tõlgendamist.

59      Sellega seoses tuleb meenutada, et võrdlusraamistiku kindlakstegemine on maksumeetmete korral erilise tähtsusega, kuna ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses majandusliku eelise olemasolu saab tuvastada üksnes võrdluses nn tavapärase maksustamisega. Seega sõltub kõikide võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras olevate ettevõtjate kindlaksmääramine sellest, kuidas enne on määratletud õiguslik regulatsioon, mille eesmärgi seisukohast tuleb vajaduse korral analüüsida seda, kas ettevõtjad, kellele meede annab eelise, ja ettevõtjad, kellele see eelist ei anna, on võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras (vt 8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 69 ning seal viidatud kohtupraktika).

60      Selles kontekstis on otsustatud, et võrdlusraamistiku kindlakstegemine, mis tuleb läbi viia asjaomase liikmesriigiga võistleva arutelu tulemusena, peab tulenema selle riigi riigisisese õiguse alusel kohaldatavate õigusnormide sisu, liigenduse ja konkreetsete tagajärgede objektiivsest hindamisest (vt 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus World Duty Free Group ja Hispaania vs. komisjon, C‑51/19 P ja C‑64/19 P, EU:C:2021:793, punkt 62 ning seal viidatud kohtupraktika).

61      Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kuigi liikmesriikidel tuleb niisiis hoiduda mis tahes maksumeetme võtmisest, mis võib endast kujutada siseturuga kokkusobimatut riigiabi, on siiski tõsi, et väljaspool valdkondi, milles liidu maksuõigus on ühtlustatud, määrab asjaomane liikmesriik, kasutades oma pädevust otsese maksustamise valdkonnas ja järgides oma maksuautonoomiat, kindlaks maksu olemuslikud tunnused, mis määravad põhimõtteliselt kindlaks võrdlusraamistiku või „tavapärase“ maksustamissüsteemi, millest lähtuvalt tuleb valikulisuse tingimust analüüsida. Nii on see eelkõige maksubaasi ja maksustatava teokoosseisu kindlaksmääramise puhul (vt 8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punktid 65 ja 73 ning seal viidatud kohtupraktika).

62      Sellest järeldub, et otsese maksustamise võrdlusraamistiku kindlakstegemisel tuleb arvesse võtta ainult asjaomases liikmesriigis kohaldatavat riigisisest õigust, kusjuures selle kindlakstegemine ise on vältimatu eeldus, et hinnata mitte ainult eelise olemasolu, vaid ka seda, kas see eelis on valikuline.

63      Lisaks peab komisjon selleks, et teha kindlaks, kas maksumeetmega anti ettevõtjale valikuline eelis, tegema võrdluse asjaomases liikmesriigis tavaliselt kohaldatava maksustamissüsteemiga selle liikmesriigi riigisisese õiguse alusel kohaldatavate õigusnormide sisu, liigenduse ja konkreetsete tagajärgede objektiivse hindamise tulemusel. Seega ei saa ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses valikulise maksusoodustuse olemasolu analüüsimisel ja ettevõtjal tavaliselt lasuva maksukoormuse kindlakstegemisel arvesse võtta asjaomase riigisisese maksustamissüsteemi väliseid parameetreid ja eeskirju, välja arvatud juhul, kui selles maksustamissüsteemis on neile sõnaselgelt viidatud (vt selle kohta 8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punktid 92 ning 96).

64      Käesolevas asjas esitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 121–129 oma seisukoha võrdlusraamistiku kohta.

65      Nii märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 121 ja 122, et võrdlusraamistik on äriühingute kasumi maksustamise üldine süsteem, mis on ette nähtud Belgia äriühingu tulumaksu süsteemis ja mille eesmärk oli kõikide Belgias maksukohustuslasest äriühingute kasumi maksustamine. Komisjon märkis, et Belgia äriühingu tulumaksu süsteemi kohaldatakse Belgia residendist äriühingute ja mitteresidendist äriühingute Belgia filiaalide suhtes. CIR 92 artikli 185 lõike 1 kohaselt olid Belgia residendist äriühingud kohustatud tasuma äriühingu tulumaksu nende saadud kasumi kogusummalt, välja arvatud juhul, kui kohaldati topeltmaksustamise vältimise lepingut. CIR 92 artiklite 227 ja 229 kohaselt pidid mitteresidendist äriühingud tasuma äriühingu tulumaksu vaid teatud Belgiast pärinevate spetsiifiliste tulude pealt. Lisaks rõhutas komisjon, et mõlemal juhul arvestati Belgia äriühingu tulumaks kogukasumi pealt, mis määrati kindlaks vastavalt CIR 92 artiklis 24 määratletud kasumi arvutamise eeskirjadele. Vastavalt CIR 92 artikli 185 lõikele 1 koostoimes CIR 92 artiklitega 1, 24, 183, 227 ja 229 vastas kogukasum äriühingute tuludele, millest arvati maha mahaarvatavad kulud, mis olid raamatupidamisarvestuses üldiselt registreeritud, mistõttu tegelikult registreeritud kasum oli maksustatava kogukasumi arvutamise lähtepunkt, ilma et see piiraks hiljem äriühingu tulumaksu süsteemis Belgias ette nähtud positiivsete ja negatiivsete korrigeerimiste kohaldamist.

66      Esiteks, mis puudutab maksusüsteemi eesmärgi lisamist võrdlusraamistiku kindlakstegemisse, siis tuleb märkida, et komisjon on võrdlusraamistiku eesmärgile selle määratluse raames tõepoolest viidanud. Kuid vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, tuginedes kohtujurist Pikamäe ettepanekule kohtuasjas Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon (C‑885/19 P, EU:C:2021:1028), ei tähenda pelk asjaolu, et ta viitas võrdlusraamistiku eesmärgile, et komisjon oleks analüüsinud kõnealuse kava valikulisust üksnes kõnealuse eesmärgi seisukohast.

67      Sellega seoses nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 121 ja 122, et võrdlusraamistiku kindlaksmääramisel võttis komisjon arvesse CIR 92 sätteid, mida kohaldati Belgias äriühingu tulumaksu suhtes, viidates samas nende sätete üksikasjalikule kirjeldusele vaidlustatud otsuse punktis 2. Seega ei teinud komisjon võrdlusraamistikku kindlaks Belgia maksusüsteemi eesmärgi seisukohast.

68      Lisaks tuleb meelde tuletada eespool punktis 45 viidatud väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt on valikulisuse analüüsi raames võrdlusraamistiku eesmärk asjakohane kõnealuse meetmega hõlmatud ettevõtjate olukorra võrdlemisel teiste ettevõtjate olukorraga. Võrdlusraamistiku eesmärgile viidati vaidlustatud otsuse põhjendustes 122 ja 129 just selle võrdluse eesmärgil.

69      Lisaks nähtub vaidlustatud otsuse punktist 6.3.2.1, et komisjon analüüsis, mil määral moodustas Belgia maksuameti poolt CIR 92 artikli 185 lõike 2 kohaldamine eelotsuste raames erandi Belgia äriühingu tulumaksu süsteemist, mida on kirjeldatud vaidlustatud otsuse punktis 6.3.1, mis viitab selle otsuse punktile 2, milles on kirjeldatud CIR 92 sätteid, mis käsitlevad Belgia äriühingu tulumaksu süsteemi. Seega vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, analüüsis komisjon just kohaldatavate Belgia maksuõigusnormide, sealhulgas CIR 92 artikli 185 lõike 2 alusel, kas Belgia maksuameti poolt nende normide kohaldamine moodustas erandi.

70      Teiseks, mis puudutab CIR 92 artikli 185 lõike 2 punkti b väidetavat väära tõlgendamist, siis heidavad hagejad, keda selles osas toetavad menetlusse astujad, komisjonile ette seda, et ta leidis, et maksustatav kasum põhines maksustatavate äriühingute registreeritud kogukasumil, samas kui Belgia maksuõiguse kohaselt tuleb seotud ettevõtjate puhul maksustatav kasum kindlaks määrata reaalturuväärtuse põhimõtet kohaldades ning selles osas ette nähtud positiivseid ja negatiivseid korrigeerimisi arvesse võttes.

71      Esiteks tuleb märkida, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 122 õigesti tõdes, et maksustamise eesmärgil hõlmab Belgias maksustatav tulu eelkõige kasumit, mis on määratletud CIR 92 artiklis 24 füüsilise isiku tulumaksu jaos.

72      CIR 92 artiklis 24 on täpsustatud, et tööstus-, kaubandus- ja põllumajandusettevõtjate maksustatav tulu hõlmab kogu ettevõtlusest saadavat tulu, näiteks tulu, mis pärineb „mis tahes nende ettevõtjate üksuste tehingutest või nende vahendusel tehtud tehingutest“ ning „mis tahes aktivas kajastatud varade väärtuse suurenemisest […] ning passivas kajastatud varade vähenemisest […], kui kõnealune väärtuse suurenemine või vähenemine realiseerub või kajastatakse raamatupidamisarvestuses või majandusaruannetes“.

73      Lisaks viitab vaidlustatud otsuse põhjendus 122 CIR 92 artiklile 183 ja artikli 185 lõikele 1. CIR 92 artikli 183 kohaselt on äriühingu tulumaksuga maksustatav tulu sama mis füüsilise isiku tulumaksu puhul, mille arvutamine põhineb põhimõttel, et maksustatav tulu koosneb kogu netotulust, sealhulgas kasumist, millest on maha arvatud mahaarvatavad kulud. Lisaks maksustatakse vastavalt CIR 92 artikli 185 lõikele 1 äriühingute kasumi kogusummat.

74      Sellest tuleneb, et CIR 92 sätete kohaselt arvutatakse äriühingu tulumaksu puhul maksustatav tulu lähtuvalt kogu kasumist, mille on saanud või kirjendanud Belgia maksukohustuslasest ettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse seaduses ette nähtud mahaarvamisi.

75      Teiseks ei ole komisjon vastupidi sellele, mida väidavad hagejad ja menetlusse astujad, jätnud tähelepanuta asjaolu, et seotud äriühingute vahelistest tehingutest saadud kasumi osas tuli Belgias maksukohustuslasest äriühingu maksustatava kasumi kindlaksmääramisel teha korrigeerimisi.

76      On tõsi, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 133 on märgitud, et Belgia äriühingu tulumaksu süsteemis ette nähtud äriühingute kasumi maksustamise ühise süsteemi raames maksustatakse Belgias maksustatavaid üksusi nende kogukasumi alusel, st nende tegelikult registreeritud kasumi alusel, mitte aga hüpoteetilise kasumitaseme alusel.

77      See järeldus ei tähenda siiski, et komisjon ei võtnud arvesse Belgia äriühingu tulumaksu süsteemis ette nähtud korrigeerimisi. Nimelt, eelkõige vaidlustatud otsuse põhjenduses 123 möönis komisjon, et just CIR 92 artikli 185 lõike 2 punkti b sõnastuse kohaselt on Belgia ettevõtja maksustatava kasumi kindlaksmääramiseks võimalik teha negatiivseid korrigeerimisi, kui osa selle ettevõtja kasumist on samuti arvatud seotud välismaise ettevõtja maksustatava kasumi hulka.

78      Seega ühelt poolt, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei tähenda komisjoni seisukoht vaidlustatud otsuses, et Belgia maksuamet peaks maksustama kogu tulu, mille on saanud Belgias maksukohustuslaseks olevad äriühingud, ilma et nende äriühingute raamatupidamisarvestusse kantud kasumi suhtes saaks teha korrigeerimisi. Nimelt võtab komisjon ise arvesse asjaolu, et registreeritud kogukasum on selle arvutuse alus, mille kohaselt on korrigeerimised ette nähtud Belgia äriühingu tulumaksu ühises süsteemis.

79      Teiselt poolt nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 68, et komisjon ei heida Belgia Kuningriigile ette korrigeerimiste kohaldamist üldiselt, vaid et komisjon peab contra legem’iks üksnes negatiivset korrigeerimist ülemäärase kasumi korra raames.

80      Kolmandaks, mis puudutab maksuvabastuse liigitamist, mida komisjon kasutas ülemäärase kasumi süsteemi kindlakstegemiseks kõnealuse korra alusel, siis on selge, et Belgia maksuamet kirjeldas seda süsteemi ise kui „ülemäärase kasumi maksuvabastust“, mis tuleneb üksnes kõnealuse äriühingu poolt koos eelotsuste talitusega määratletud kasumist ühe osa maksustamisest. Seega jäetakse osa kasumist, mida loetakse eelotsuses ette nähtud protsendimäära alusel ülemääraseks, kõnealuse äriühingu maksubaasist välja eelotsuse kehtivuse ajal igal maksustamisaastal, sõltumata selle äriühingu saadud kasumi laadist ja suurusest. Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad ja menetlusse astujad, on raske pidada sellist süsteemi lihtsaks „korrigeerimiseks“. Seega ei saa komisjonile ette heita, et ta pidas ülemäärase kasumi suhtes kohaldatavat korda maksuvabastuseks.

81      Neil asjaoludel ei saa hagejate argumendid, mis puudutavad maksusüsteemi eesmärgi lisamist võrdlusraamistiku määratlusse ja selle võrdlusraamistiku osaks oleva CIR 92 artikli 185 lõike 2 punkti b väära tõlgendamist, ümber lükata võrdlusraamistiku kindlakstegemist komisjoni poolt vaidlustatud otsuses.

2)      Erandi olemasolu võrdlusraamistikust, kuna Belgia maksuamet kohaldas CIR 92 artikli 185 lõike 2 punkti b

82      Sisuliselt heidavad hagejad komisjonile ette seda, et ta leidis vääralt, et Belgia maksuhaldur kohaldas CIR 92 artikli 185 lõike 2 punkti b contra legem, ja järeldas sellest erandi võrdlusraamistikust.

83      Sellega seoses on oluline meenutada kohtupraktikat, mille kohaselt tuleb maksumeetme valikulisuse analüüsimisel pärast seda, kui esiteks on kindlaks tehtud, missugune on asjaomases liikmesriigis üldkohaldatav või „tavapärane“ maksustamiskord, see tähendab võrdlusraamistik, teiseks hinnata ja tuvastada, et kõnealuse maksumeetmega antavat eelist kohaldatakse valikuliselt, tõendades, et see meede on üldkohaldatava korra erand, kuna see eristab ettevõtjaid, kes asjasse puutuva liikmesriigi maksusüsteemi enda eesmärke arvestades on sarnases õiguslikus ja faktilises olukorras (vt 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Paint Graphos jt, C‑78/08–C‑80/08, EU:C:2011:550, punkt 49 ning seal viidatud kohtupraktika).

84      Tuleb meelde tuletada, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 123–128 märkis komisjon, et ülemäärase kasumi maksuvabastus ei ole võrdlusraamistiku lahutamatu osa.

85      Lisaks leidis komisjon vaidlustatud otsuse punktis 6.3.2.1 esimese võimalusena, et Belgia ülemäärase kasumi maksuvabastuse kord moodustas erandi Belgia äriühingu tulumaksu üldisest süsteemist, kuna see näeb ette, et äriühinguid maksustatakse nende kogukasumi, st tegelikult registreeritud kasumi alusel, mitte hüpoteetilise keskmise kasumi alusel, mille puhul jäetakse tähelepanuta nende äriühingute saadud kogukasum ja seaduses ette nähtud korrigeerimised.

86      Kõigepealt, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 125 õigesti kinnitas, tuleb märkida, et ülemäärase kasumi maksuvabastust, nagu seda kohaldab Belgia maksuamet, ei ole ette nähtud ühegi CIR 92 sättega.

87      Tuleb märkida, et komisjon tugines CIR 92 artikli 185 lõike 2 analüüsis selle sätte sõnastusele ja sellele jõustudes lisatud tekstidele. Nimelt kirjeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 29–38 üksikasjalikult esiteks CIR 92 artikli 185 lõike 2 teksti, mis lisati 21. juuni 2004. aasta seadusega, millega muudetakse CIR 92 ja 24. detsembri 2002. aasta seadust (Moniteur belge, 9.7.2004, lk 54623; edaspidi „21. juuni 2004. aasta seadus“), teiseks selle seaduse eelnõus sisalduvat seletuskirja, mille Belgia valitsus esitas 30. aprillil 2004 Belgia esindajatekojale (edaspidi „21. juuni 2004. aasta seaduse seletuskiri“), ja kolmandaks 4. juuli 2006. aasta ringkirja CIR 92 artikli 185 lõike 2 kohta (edaspidi „4. juuli 2006. aasta haldusringkiri“).

88      Nimelt on CIR 92 artikli 185 lõige 2, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 29, käesolevas asjas kohaldatavas redaktsioonis sõnastatud järgmiselt:

„Ilma et see piiraks teise lõigu kohaldamist, seotud äriühingute hargmaisesse kontserni kuuluva kahe äriühingu suhtes ja seoses nende vastastikuste piiriüleste suhetega:

[…]

b)      kui ühe äriühingu kasum hõlmab kasumit, mis kuulub ühtlasi ka teise äriühingu kasumi hulka, ning kui samas see hõlmatav kasum on kasum, mille oleks saanud kõnealune teine äriühing, kui kahe äriühingu vahel kokkulepitud tingimused oleksid olnud sellised nagu iseseisvate äriühingute vahel kokkulepitud tingimused, korrigeeritakse vastavalt esimese äriühingu kasumit.

Esimest lõiku kohaldatakse eelotsuse vormis, ilma et see piiraks 23. juuli 1990. aasta topeltmaksustamise kõrvaldamise konventsiooni (90/436) kohaldamist seotud ettevõtjate kasumi korrigeerimisel ja rahvusvaheliste topeltmaksustamise vältimise lepingute kohaldamist.“

89      Seejärel on 21. juuni 2004. aasta seaduse seletuskirjas, millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 34, märgitud, et CIR 92 artikli 185 lõike 2 punkt b näeb ette sobiva korrelatsiooni, et vältida (võimalikku) topeltmaksustamist või lõpetada selle kohaldamine, ning et vastukorrigeerimist tuleb teha üksnes juhul, kui maksuhaldur või eelotsuste talitus leiab, et esmane korrigeerimine on põhimõtteliselt ja suuruselt põhjendatud.

90      Lisaks on 21. juuni 2004. aasta seaduse seletuskirjas täpsustatud, et nimetatud sätet ei kohaldata, kui partnerriigis saadud kasumit suurendatakse nii, et see on suurem kui see, mis oleks saadud reaalturuväärtuse põhimõtte kohaldamise korral, kuna Belgia maksuamet ei ole kohustatud nõustuma partnerriigis meelevaldse või ühepoolse korrigeerimise tagajärgedega.

91      Lõpuks korratakse 4. juuli 2006. aasta haldusringkirjas, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 38, järeldust, et sellist negatiivset korrigeerimist ei kohaldata, kui mõne teise õigussüsteemi raames tehtud esmane positiivne korrigeerimine on ülemäärane. Lisaks kordab see haldusringkiri suures osas 21. juuni 2004. aasta seaduse seletuskirja teksti osas, milles on meenutatud, et vastav negatiivne korrigeerimine tuleneb reaalturuväärtuse põhimõttest, et selle eesmärk on vältida (võimalikku) topeltmaksustamist või lõpetada selle kohaldamine ning et seda tuleb teha sobival viisil, st et Belgia maksuamet võib seda korrigeerimist teha ainult siis, kui see on põhimõtteliselt ja suuruselt põhjendatud.

92      Seega nähtub CIR 92 artikli 185 lõike 2 punkti b sõnastusest, et negatiivne korrigeerimine on ette nähtud kahe piiriüleste kontsernisiseste suhetega seotud äriühingu puhul ja see peab olema sellele vastav, nii et see on kohaldatav üksnes tingimusel, et korrigeeritud kasum hõlmab kasumit, mis kuulub ühtlasi ka teise äriühingu kasumi hulka, ning kui samas see hõlmatav kasum on kasum, mille oleks saanud kõnealune teine äriühing, kui kahe äriühingu vahel kokkulepitud tingimused oleksid olnud sellised nagu iseseisvate äriühingute vahel kokkulepitud tingimused.

93      Seda järeldust kinnitavad nii 21. juuni 2004. aasta seaduse seletuskiri kui ka 4. juuli 2006. aasta haldusringkiri, milles rõhutatakse, et vastav korrigeerimine peab põhimõtteliselt ja suuruselt olema sobiv ning seda korrigeerimist ei tehta, kui teises riigis saadud kasumit suurendatakse nii, et see muutub suuremaks sellest, mis oleks saadud reaalturuväärtuse põhimõtet kohaldades. Nendes tekstides on nimelt märgitud, et CIR 92 artikli 185 lõike 2 punktis b ette nähtud negatiivne korrigeerimine nõuab Belgias allapoole korrigeeritud kasumi ja mõnes teises liikmesriigis asuvasse kontserni kuuluvasse äriühingusse üle kantud kasumi korrelatsiooni.

94      Lisaks, kuigi on tõsi, et need õigusaktid viitavad eesmärgile vältida võimalikku topeltmaksustamist, ei saa selline märge kõrvaldada CIR 92 artikli 185 lõike 2 punktis b sõnaselgelt ette nähtud tingimust, et korrigeeritav kasum peab kuuluma ühtlasi ka teise äriühingu kasumi hulka, ning et see kasum on kasum, mille oleks saanud kõnealune teine äriühing, kui kahe äriühingu vahel kokkulepitud tingimused oleksid olnud sellised nagu iseseisvate äriühingute vahel kokkulepitud tingimused. Seega ei sõltu CIR 92 artikli 185 lõike 2 punktis b ette nähtud korrigeerimine tingimusest, et korrigeeritav kasum oleks tõepoolest maksustatud teises riigis. Selle sätte kohaldamine nõuab üksnes seda, et korrigeeritud kasum kuuluks ühtlasi ka teise üksuse kasumi hulka ja et see kasum oleks kasum, mille oleks saanud kõnealune teine äriühing, kui nende suhete tingimused oleksid olnud sõltumatute äriühingute vahel kokku lepitud tingimused. Nimelt võib topeltmaksustamise võimalus esineda just siis, kui ka Belgia üksuse kasum arvatakse teises riigis asuva teise äriühingu kasumi hulka.

95      Seevastu Belgia maksuhalduri kohaldatav ülemäärase kasumi kord näeb ette kasumi negatiivse korrigeerimise, ilma et oleks täidetud CIR 92 artikli 185 lõike 2 punktis b ette nähtud tingimused.

96      See kord, nagu komisjon seda vaidlustatud otsuse põhjendustes 13–22 kirjeldab, seisnes sisuliselt ühepoolses abstraktses maksuvabastuses hargmaisesse kontserni kuuluva Belgia üksuse tegelikult registreeritud kasumi kindlaksmääratud suurusega või kindlaksmääratud protsendimääraga osa pealt.

97      Lisaks võttis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 39–42 arvesse rahandusministri vastuseid Belgia parlamendi 13. aprilli 2005. aasta, 11. aprilli 2007. aasta ja 6. jaanuari 2015. aasta küsimustele CIR 92 artikli 185 lõike 2 punkti b kohaldamise kohta. Need vastused selgitavad Belgia maksuameti halduspraktikat ülemäärase kasumi kohta.

98      Nendest vastustest nähtub, et Belgia maksuameti kohaldatud ülemäärase kasumi korra raames ei sõltu kasumi negatiivne korrigeerimine, mis võimaldab nimetatud ülemäärase kasumi maksubaasist maha arvata, asjaolust, et maksust vabastatud kasum kuulus ühtlasi ka teise äriühingu kasumi hulka ning et see kasum on kasum, mille oleks saanud kõnealune teine äriühing, kui kahe äriühingu vahel kokkulepitud tingimused oleksid olnud sellised nagu iseseisvate äriühingute vahel kokkulepitud tingimused.

99      Lisaks nähtub Belgia Kuningriigi esitatud selgitustest, nagu need on esitatud eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustes 15–20, et Belgia maksuameti poolt kõnealuse korra alusel kohaldatud maksuvabastus põhines maksuvabastuse protsendimääral, mis arvutati Belgia üksuse hüpoteetilise keskmise kasumi alusel, mis saadi kasumi taseme näitaja alusel, mis saadi võrdluses võrreldavate iseseisvate ettevõtjate kasumiga ja mis oli määratletud väärtusena, mis jääb teatud rühma võrreldavate iseseisvate ettevõtjate kasumi taseme näitaja kvartiilivahemikku. See maksuvabastuse protsendimäär oleks kehtinud mitu aastat, st eelotsuse kehtivusaja jooksul. Seega ei võtnud sellest tulenev Belgia üksuste maksustamine lähtepunktiks kogu tegelikult registreeritud kasumit CIR 92 artiklite 1, 24 ja 183 ning artikli 185 lõike 1 tähenduses, mille suhtes kohaldati kontsernide puhul seaduses ette nähtud korrigeerimisi CIR 92 artikli 185 lõike 2 alusel, vaid pigem hüpoteetilise kasumi, milles jäetakse tähelepanuta kõnealuse Belgia üksuse kogukasum ja seaduses ette nähtud korrigeerimised.

100    Mis puudutab hagejate argumente, mis tuginevad rechtbank van eerste aanleg van Brusseli (Brüsseli esimese astme kohus, Belgia) 21. juuni 2019. aasta kohtuotsusele, siis tuleb märkida, et selle kohtuotsuse aluseks olnud vaidluses tekkinud küsimus oli see, kas Belgia maksuhaldur võis 24. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 23 alusel jätta tähelepanuta kaks eelotsust, mille oli teinud eelotsuste talitus ja millele nimetatud kohus vastas eitavalt. Sellega seoses tõdes see kohus sõnaselgelt, et iseenesest ei ole CIR 92 artikli 185 lõike 2 punkti b kohaldamine kõnealuse vaidluse osa. Täielikkuse huvides märkis nimetatud kohus siiski vastuseks Belgia maksuhalduri argumendile CIR 92 artikli 185 lõike 2 punkti b ulatuse kohta, et selle sätte kohaldamiseks on vaja hinnata iga sellise äriühingu kasumit, keda piiriülene kontsernisisene suhe puudutab. Täpsustades, et CIR 92 artikli 185 lõike 2 punkti b kohaldamise eesmärk on vältida topeltmaksustamist, lükkas kohus asjakohatuse tõttu tagasi Belgia maksuhalduri argumendi, millega seati kahtluse alla sellise sätte kohaldamine, kuna käesoleval juhul ei ole tegemist topeltmaksustamisega. See kohtuotsus ei sea seega kahtluse alla komisjoni järeldusi.

101    Seega võis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 136 õigesti järeldada, et CIR 92 artikli 185 lõike 2 punktil b, millele Belgia Kuningriik tugineb kui kõnealuse korra alusele, ei ole selle korraga soovitud tähendust ega mõju ning seega kujutab see endast pigem erandit Belgia maksuõigusest, sealhulgas CIR 92 artikli 185 lõike 2 punktist b.

102    Järelikult ei ole komisjon esimese võimalusena esitatud arutluskäigu raames valesti tuvastanud, et ülemäärase kasumi maksuvabastuse kord moodustas erandi Belgia äriühingu tulumaksu üldisest süsteemist.

3)      Sarnases olukorras olevate ettevõtjate eristamise olemasolu erandi tegemise tõttu võrdlusraamistikust

103    Hagejad heidavad komisjonile ette, et ta leidis vääralt, et kõnealune kord viis abisaajate erineva kohtlemiseni võrreldes teiste sarnases olukorras olevate ettevõtjatega.

104    Sellega seoses tuleb märkida, et komisjon esitas vaidlustatud otsuse põhjendustes 138–140 oma järelduse põhjendamiseks kolm alternatiivset põhjendust, mida tuleb täielikkuse huvides analüüsida järgemööda.

i)      Hargmaisesse kontserni kuuluvate äriühingute erinev kohtlemine

105    Komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 138, et kava oli valikuline, kuna see oli avatud üksnes hargmaisesse kontserni kuuluvatele üksustele.

106    On tõsi, et CIR 92 artikli 185 lõike 2 punkt b on kohaldatav hargmaisesse kontserni kuuluvatele äriühingutele. Siiski, nagu nähtub 21. juuni 2004. aasta seaduse seletuskirjast, on CIR 92 artikli 185 lõike 2 eesmärk asetada seotud ettevõtjad ja mitteseotud ettevõtjad võrdsesse seisu.

107    Sellega seoses, nagu on märgitud eespool punktis 65, on oluline meelde tuletada, et Belgia äriühingu tulumaksu üldise süsteemi eesmärk, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 129, on maksustada Belgias äriühingu tulumaksuga maksustatavate üksuste kogu maksustatav kasum, olenemata sellest, kas nad on iseseisvad või kuuluvad hargmaisesse kontserni. Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 74, põhineb ettevõtjate maksustatav kasum Belgias kehtivate tavapäraste maksustamiseeskirjade kohaselt kogu kasumil, mis on saadud või väljendatud nende raamatupidamises või raamatupidamise aastaaruandes.

108    Seevastu andis Belgia maksuameti kohaldatud ülemäärase kasumi maksuvabastus, mis erines CIR 92 artikli 185 lõikest 2, asjaomastele abisaajatele maksusoodustuse, kuna nad kuulusid hargmaisesse kontserni, võimaldades neil osa oma registreeritud kasumist oma maksubaasist maha arvata, ilma et see maksuvaba kasum oleks kuulunud kõnealuse teise samasse kontserni kuuluva äriühingu kasumisse.

109    Seega koheldakse erinevalt hargmaisesse kontserni kuuluvaid üksusi – kellele on antud kõnealuse kava alusel ülemäärase kasumi maksuvabastus maksuvabastuse protsendimäära ulatuses, mis arvutatakse hüpoteetilise keskmise kasumi alusel, mille puhul jäetakse tähelepanuta nende äriühingute saadud kogukasum ja seaduses ette nähtud korrigeerimised –, ning teisi üksusi, kes on iseseisvad või kuuluvad kontserni ning keda maksustati Belgias tavapäraste äriühingu tulumaksu eeskirjade kohaselt kogu nende tegelikult registreeritud kasumilt, vajaduse korral integreeritud üksuste puhul, pärast CIR 92 artikli 185 lõike 2 punktis b ette nähtud korrigeerimise kohaldamist, järgides selles ette nähtud tingimusi.

110    Seega ei saa komisjonile ette heita, et ta väitis, et hargmaisesse kontserni kuuluvaid üksusi, kelle suhtes kohaldati kõnealuse kava alusel ülemäärase kasumi maksuvabastust, mis kujutab endast korrigeerimist, mida ei ole sellisena seaduses ette nähtud, koheldi erinevalt võrreldes teiste Belgias asuvate üksustega, kellele seda maksuvabastust ei kohaldatud, kuigi need üksused olid sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras, arvestades Belgia äriühingu tulumaksu üldise korra eesmärki, milleks on maksustada kõigi residendist äriühingute või Belgias asuva püsiva tegevuskoha kaudu tegutsevate äriühingute kogu maksustatav kasum.

ii)    Erinev kohtlemine võrreldes ettevõtjatega, kes ei ole Belgias investeeringuid teinud, töökohti loonud või tegevust Belgiasse koondanud

111    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 139 väitis komisjon, et kõnealune kava oli valikuline, kuna see ei olnud avatud äriühingutele, kes oleksid otsustanud Belgias investeeringuid mitte teha, Belgias töökohti mitte luua või Belgiasse tegevust mitte koondada. Komisjon märkis, et 24. detsembri 2002. aasta seaduse artikkel 20 seab eelotsuste tegemise sõltuvusse olukorrast või tehingust, millel puudub maksualane mõju, ning et ülemäärase kasumi maksuvabastuse saamiseks on vaja eelotsust.

112    Komisjon märkis samuti, et tema analüüsitud eelotsuste valimi puhul, mille korral kohaldati maksuvabastust, on kõikides eelotsustes nimetatud olulisi investeeringuid Belgias, tegevuse koondamist Belgiasse või töökohtade loomist Belgias. Seetõttu leidis ta, et „uue olukorraga“ seotud nõue, mis esitati eelotsusetaotlustele ülemäärase kasumi maksuvabastuse saamiseks, kohtleb erinevalt hargmaiseid kontserne, kes muudavad oma ärimudelit ja käivitavad Belgias uue tegevuse, võrreldes kõigi teiste ettevõtjatega, sealhulgas hargmaiste kontsernidega, kes jätkasid Belgias olemasoleva ärimudeliga.

113    Selle kohta tuleb märkida, et apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse punktides 142–144 kinnitas Euroopa Kohus, et 2005., 2007., 2010. ja 2013. aastal vastu võetud 22 eelotsusest koosneva valimi valimine oli sobiv ja piisavalt representatiivne.

114    Sellega seoses tuleb meelde tuletada 24. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 20 sõnastust, mille kohaselt tuleb eelotsuse all mõista õigusakti, millega föderaalne maksuamet määrab lähtuvalt kehtivatest õigusnormidest kindlaks, kuidas kohaldada seadust maksukohustuslase kirjeldatud eri olukorrale või toimingule, millel ei ole veel maksualast mõju tekkinud. Lisaks on sama seaduse artiklis 22 täpsustatud, et eelotsust ei saa muu hulgas teha, kui taotlus puudutab olukordi või tehinguid, mis on identsed nendega, millel on juba maksualane mõju taotlejale.

115    Eespool punktis 114 viidatud sätete lugemisel ei saa küll järeldada, et Belgias investeeringute tegemine, töökohtade loomine või tegevuse koondamine Belgiasse on eelotsuse saamiseks sõnaselgelt nõutud tingimused.

116    Siiski nähtub komisjoni analüüsitud eelotsuste valimist vaidlustatud otsuses, et need eelotsused tehti tõepoolest pärast seda, kui taotlejad olid teinud ettepaneku teha Belgias investeeringuid, paigutada sinna ümber teatud tegevus või luua sinna teatud arv töökohti. Vaidlustatud otsuse 80. joonealuses märkuses kirjeldatud kolm näidet, milles kõnealuste eelotsuste taotlejad kirjeldasid oma Belgias investeerimise kavasid ja tegevuse Belgiasse koondamise kava, näitavad, et praktikas täideti eelotsuse tegemise tingimus, mis puudutab olukorda, millel ei ole olnud maksumõju, investeeringutega Belgias, tegevuse koondamisega Belgiasse või töökohtade loomisega Belgias.

117    Sellega seoses tuleb märkida, et täpsemalt oli käesoleval juhul Belgia maksuameti halduspraktika, mis seisnes kasumi maksuvabastuses eelotsuste abil, vastuolus CIR 92 artikli 185 lõike 2 punktis b sätestatuga. Tänu nendele eelotsustele said nende alusel abi saajad aga eelise, mis seisnes nende maksustamisbaasi vähendamises tänu nn ülemäärase kasumi maksuvabastusele. Seevastu üksusi, kes ei muutnud oma ärimudelit, et luua uusi maksualaseid olukordi – mis sellist praktikat arvestades seisnesid süstemaatilistes investeeringutes Belgias, tegevuse koondamises Belgiasse või töökohtade loomises Belgias –, ning kes seega ei taotlenud eelotsust, maksustati kogu nende maksustatava kasumi osas. Järelikult tõi kõnealune kava kaasa sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras olevate äriühingute erineva kohtlemise, arvestades Belgia üldise äriühingu tulumaksu süsteemi eesmärki.

118    Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita, et ta väitis vaidlustatud otsuse põhjenduses 139, et kõnealune süsteem oli valikuline, kuna see ei olnud avatud äriühingutele, kes otsustasid Belgias investeeringuid mitte teha, mitte sinna tegevust koondada ja seal töökohti mitte luua.

iii) Erinev kohtlemine võrreldes väikesesse kontserni kuuluvate ettevõtjatega

119    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 140 väitis komisjon, et kõnealune kava oli valikuline, kuna ülemäärase kasumi maksuvabastust võis tegelikult kohaldada üksnes neile Belgia üksustele, kes kuuluvad suure või keskmise suurusega hargmaisesse kontserni.

120    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 140 märkis komisjon nimelt, et ainult piisavalt suurde hargmaisesse kontserni kuuluvatel üksustel oli stiimul saada eelotsust, kuna ainult suurtes kontsernides oli võimalik saada sünergiat ja mastaabiefekti ning kasutada teisi kontserni kuulumisest tingitud eeliseid olulises ulatuses, et eelotsuse taotlust põhjendada. Lisaks märkis komisjon, et sellise otsuse saamiseks tuli esitada üksikasjalik taotlus, milles on kirjeldatud uut olukorda, mis annab aluse maksuvabastuse kohaldamiseks, ning uuring ülemäärase kasumi kohta, mis on väikeste ettevõtjaid hõlmavate kontsernide puhul ilmselgelt piiravam kui suurte kontsernide jaoks.

121    Sellega seoses ei ole vaidlust selles, et kõnealuse kava raames komisjoni analüüsitud 22 eelotsuse valimist – mida on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 65 ning mis apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse punktides 142–144 loeti sobivaks ja representatiivseks – ei puudutanud ükski otsus väikestesse kontsernidesse kuuluvaid üksusi.

122    Lisaks, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 66, ei ole vastu vaieldud sellele, et pärast komisjoni sellist järeldust 22 eelotsusest koosneva valimi põhjal ja vastusena komisjoni sellekohasele küsimusele ei suutnud Belgia Kuningriik põhjendada oma väidet, et maksuvabastust anti ka väikestesse kontsernidesse kuuluvatele ettevõtjatele.

123    Seega, arvestades komisjoni viidatud halduspraktikat, tuginesid ülemäärase kasumi maksuvabastuse korrale suurtesse ja keskmise suurusega kontsernidesse kuuluvad ettevõtjad, mitte väikestesse kontsernidesse kuuluvad ettevõtjad.

124    Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita, et ta väitis vaidlustatud otsuse põhjenduses 140, et kõnealune süsteem oli valikuline, kuna see ei olnud avatud väikesesse kontserni kuuluvatele ettevõtjatele.

125    Igal juhul, isegi kui eeldada, et komisjon tugines ekslikult sellisele põhjendusele, mis puudutab erinevat kohtlemist võrreldes väikesesse kontserni kuuluvate ettevõtjatega, ei mõjutaks see komisjoni esitatud ning vastavalt eespool punktides 105–110 ja 111–118 analüüsitud kahe ülejäänud põhjenduse kehtivust.

c)      Järeldus väite kohta, et on rikutud ELTL artiklit 107 ja põhjendamiskohustust ning tehtud ilmne hindamisviga, kuna vaidlustatud otsuses liigitatakse kõnealune kava valikuliseks meetmeks komisjoni esimese võimalusena esitatud arutluskäigu raames

126    Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et esimese võimalusena esitatud põhjendustes põhjendas komisjon eelise olemasolu kohta tehtud järeldust piisavalt, analüüsides samas koos mõisteid „eelis“ ja „valikulisus“, kusjuures selles analüüsis ei ole tehtud viga. Peale selle on komisjon õigesti kindlaks teinud võrdlusraamistiku kui äriühingute kasumi maksustamise üldise süsteemi, mis on ette nähtud Belgia äriühingu tulumaksu süsteemis ja mille eesmärk oli kõikide Belgias maksukohustuslasest äriühingute kasumi maksustamine ning millesse kuulub eelkõige CIR 92 artikli 185 lõike 2 punkt b. Lisaks järeldas komisjon õigesti, et ülemäärase kasumi maksuvabastuse kord, nõudmata selle teise äriühingu kasumi hulka arvamist, moodustas erandi võrdlusraamistikust ja kohtles abisaajaid erinevalt võrreldes teiste sarnases õiguslikus ja faktilises olukorras olevate üksustega, arvestades nimetatud süsteemi eesmärki.

127    Järelikult tuleb käesolev väide tagasi lükata osas, milles sellega vaidlustatakse komisjoni esimese võimalusena esitatud põhjendused, mille kohaselt kõnealuse kavaga anti abisaajatele valikuline eelis ELTL artikli 107 tähenduses.

128    Neil asjaoludel ei ole vaja analüüsida hagejate nende argumentide põhjendatust, mis on esitatud teise ja kolmanda väite raames ning mis puudutavad vaidlustatud otsuse punktis 6.3.2.2 teise võimalusena esitatud arutluskäigu raames valikulisuse kohta esitatud komisjoni järeldust valikulise eelise olemasolu kohta.

3.      Neljas väide, mis on esitatud teise võimalusena ja mis käsitleb ELTL artikli 107, õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumist, ilmset hindamisviga, võimu kuritarvitamist ja põhjenduse puudumist osas, milles komisjon kohustas Belgia Kuningriiki kõnealuse abikavaga antud abi tagasi nõudma

129    Neljas väide, mis on esitatud teise võimalusena, jaguneb kolmeks osaks, mis puudutavad vastavalt õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumist, abisaajate kindlaksmääramist ning tagasinõutava abi summat.

130    Komisjon leiab, et hagejate esitatud väide tuleb tagasi lükata.

a)      Esimene osa, mis käsitleb õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumist

131    Hagejad väidavad sisuliselt, et komisjon rikkus õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna komisjoni seisukohta ei olnud võimalik ette näha, eelkõige kuna ta kohaldas vaidlustatud otsuses maksustatava kasumi kindlaksmääramisel sui generis reaalturuväärtuse põhimõtet, samas kui liidus ei ole selles osas ühtlustamist toimunud, ja seda isegi siis, kui komisjon ei olnud siiani vaidlustanud sarnaseid süsteeme, mida teised liikmesriigid kohaldasid.

132    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuulub õiguspärase ootuse kaitse põhimõte liidu aluspõhimõtete hulka ja võimalus sellele põhimõttele tugineda on kõigil ettevõtjatel, kelles institutsioon on konkreetseid kinnitusi andes tekitanud põhjendatud lootusi (vt 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Kone jt vs. komisjon, C‑510/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:696, punkt 76 ning seal viidatud kohtupraktika).

133    Sellega seoses tuleb tõdeda, et hagejad piirduvad kinnitusega, et nad ei saanud eeldada, et eelotsused kujutavad endast riigiabi. Nad ei esita ühtegi argumenti, mida toetaksid tõendid, et tõendada, et komisjon on neile andnud konkreetseid kinnitusi eespool punktis 132 viidatud kohtupraktika tähenduses, mis tekitaksid lootusi, et ta ei pidanud eelotsustega antud maksuvabastusi ebaseaduslikuks ja kokkusobimatuks riigiabiks, moodustades erandi Belgia äriühingute maksustamise üldisest süsteemist, eelkõige CIR 92 artikli 185 lõike 2 punktist b.

134    Igal juhul, kuna komisjon järeldas oma esimese võimalusena esitatud põhjendustes õigesti, et kõnealuse kavaga anti abisaajatele valikuline eelis ELTL artikli 107 tähenduses, nagu nähtub eespool punktidest 126 ja 127, siis on tulemusetud hagejate argumendid, mille kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna komisjon esitas oma teise võimalusena esitatud põhjendused.

135    Eeltoodut arvestades tuleb tagasi lükata hagejate argumendid õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise kohta.

136    Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta tuleb märkida, et see põhimõte, mis kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka, nõuab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, et institutsioonide aktid ei läheks kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet (9. septembri 2004. aasta kohtuotsus Hispaania ja Soome vs. parlament ja nõukogu, C‑184/02 ja C‑223/02, EU:C:2004:497, punkt 57; vt selle kohta ka 11. juuli 2002. aasta kohtuotsus Käserei Champignon Hofmeister, C‑210/00, EU:C:2002:440, punkt 59, ning 7. juuli 2009. aasta kohtuotsus S.P.C.M. jt, C‑558/07, EU:C:2009:430, punkt 41).

137    Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et ebaseadusliku abi kõrvaldamine selle tagasinõudmise teel on abi ebaseaduslikkuse tuvastamise loogiline tagajärg, mistõttu ebaseaduslikult antud riigiabi tagasinõudmist eelneva olukorra taastamiseks ei saa pidada ebaproportsionaalseks, pidades silmas riigiabi käsitlevate aluslepingu sätete eesmärke (vt 28. juuli 2011. aasta kohtuotsus Diputación Foral de Vizcaya jt vs. komisjon, C‑471/09 P – C‑473/09 P, ei avaldata, EU:C:2011:521, punkt 100 ning seal viidatud kohtupraktika).

138    Ent käesolevas asjas ei võimalda seda põhimõtet kahtluse alla seada hagejate argumendid, mille kohaselt nõuti abi tagasi kõigilt eelotsuste adressaatidelt, sõltumata nende suurusest, ressurssidest ja keerukuse astmest. Nimelt, nagu nähtub eespool punktis 137 viidatud kohtupraktikast, kuna riigiabi tagasinõudmine on selle ebaseaduslikkuse ja riigiabi eeskirjadega kokkusobimatuse ainus tagajärg, ei saa see sõltuda abisaajate olukorrast.

139    Kuna komisjon võis käesolevas asjas õigesti tuvastada, et kõnealune abikava andis selle saajatele siseturuga kokkusobimatut ja ebaseaduslikku riigiabi, ei saa vaidlustatud otsuses määratud abi tagasinõudmine kujutada endast proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.

140    Järelikult tuleb käesolev väiteosa, mis puudutab õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumist, tagasi lükata.

b)      Teine osa, mis käsitleb võimu kuritarvitamist, põhjenduse puudumist ja ilmset hindamisviga abisaajate kindlakstegemisel

141    Hagejad vaidlevad sisuliselt vastu abisaajate kindlakstegemisele vaidlustatud otsuse põhjendustes 184–186 ja asjaolule, et nimetatud otsuse resolutsiooni artikli 2 lõige 2 kohustab abi tagasi nõudma selliselt kindlaks tehtud abisaajatelt.

142    Käesolevas asjas märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 183, et Belgia üksused, kes said eelotsuse, mis võimaldas neil maksustatava kasumi kindlaksmääramisel maha arvata ülemääraseks peetava kasumi, olid kõnealuse riigiabi saajad.

143    Lisaks tuletas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 184 meelde, et riigiabi valdkonnas võib eraldiseisvaid juriidilisi isikuid pidada üheks majandusüksuseks, keda võib pidada abisaajaks. Komisjon leidis seega, et käesolevas asjas tegutsesid kõnealust abi saanud Belgia üksused põhiettevõtjatena oma kontsernide teiste üksuste huvides, keda nad sageli kontrollisid. Ta märkis samuti, et Belgia üksusi kontrollib omakorda üksus, kes juhib kontserni tervikuna. Seega järeldas komisjon sellest, et kogu hargmaist kontserni võib pidada abimeetmest kasusaajaks.

144    Lisaks rõhutas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 185, et kontsern tervikuna, sõltumata asjaolust, et see on korraldatud erinevatesse juriidilistesse üksustesse, peab otsustama koondada teatud tegevuse Belgiasse ja teha vajalikud investeeringud, et saada eelotsustest kasu.

145    Nii järeldas ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 186, et lisaks kõnealusest korrast kasu saavatele Belgia üksustele tuleb ka hargmaiseid kontserne, kuhu kõnealused üksused kuulusid, käsitada kõnealuse korra alusel riigiabi saajatena ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

146    Vaidlustatud otsuse resolutsiooni artikli 2 lõike 1 kohaselt on Belgia Kuningriik kohustatud artiklis 1 osutatud siseturuga kokkusobimatu ja ebaseadusliku abi abisaajatelt tagasi nõudma. Nimetatud resolutsiooni artikli 2 lõike 2 kohaselt tuleb abisaajatelt lõikes 1 osutatud sissenõudmise tulemusel sissenõudmata abi tagasi nõuda kontsernilt, millesse abisaaja kuulub.

147    Esiteks, mis puudutab põhjendamiskohustuse väidetavat rikkumist, siis tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 183–186 esitatud komisjoni järeldused, millega põhjendatakse korraldust nõuda kõnealuse abikava alusel antud abi tagasi kontsernidelt, kuhu kuulusid eelotsuste saajad, vastavad eespool punktis 44 esitatud põhjendamiskohustuse nõuetele.

148    Teiseks, mis puudutab hagejate argumente, millega seatakse kahtluse alla tagasinõudmiskorralduse põhjendatus kontsernidelt, kuhu kuulusid eelotsuste saajad, siis tuleb esitada järgmised kaalutlused.

149    Kõigepealt tuleb meenutada, et komisjon ei ole abikava käsitlevas otsuses kohustatud kava alusel igal üksikjuhul antud abi analüüsima. Alles abi tagasinõudmise etapis tuleb kontrollida iga asjasse puutuva ettevõtja olukorda eraldi (vt selle kohta 7. märtsi 2002. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑310/99, EU:C:2002:143, punktid 89 ja 91; 9. juuni 2011. aasta kohtuotsus Comitato „Venezia vuole vivere“ jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368, punkt 63, ning 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Copebi, C‑505/18, EU:C:2019:500, punktid 28–33).

150    Lisaks on komisjonil väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ulatuslik kaalutlusõigus, kui ta peab riigiabi käsitlevate sätete kohaldamise raames kindlaks tegema, kas nende sätete kohaldamisel moodustavad eraldiseisvad juriidilised isikud majandusüksuse (vt selle kohta 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus AceaElectrabel Produzione vs. komisjon, C‑480/09 P, EU:C:2010:787, punkt 63, ning 25. juuni 1998. aasta kohtuotsus British Airways jt vs. komisjon, T‑371/94 ja T‑394/94, EU:T:1998:140, punkt 314).

151    Nii on otsustatud, et komisjon võib riigiabi saajate hindamisel ja selle tagasinõudmise otsusest tulenevate tagajärgede seisukohast asuda seisukohale, et mitu eraldiseisvat juriidilist isikut moodustavad ühe majandusüksuse, eelkõige juhul, kui viimased on kontrollisuhete kaudu seotud (vt selle kohta 14. novembri 1984. aasta kohtuotsus Intermills vs. komisjon, 323/82, EU:C:1984:345, punkt 11, ja 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus AceaElectrabel Produzione vs. komisjon, C‑480/09 P, EU:C:2010:787, punkt 64).

152    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 184–186 tõi komisjon esile asjaolu, et kõnealuse korra raames esinesid kontrollisidemed Belgia üksuse ja teiste selle kontserni üksuste vahel, kuhu nad kuulusid. Seega esiteks tõi komisjon esile asjaolu, et Belgia üksus täitis keskseid ülesandeid kontserni teiste üksuste jaoks, keda see üksus sageli kontrollis. Teiseks rõhutas komisjon asjaolu, et hargmaiste ettevõtjate kontsernide sisesed otsused kõnealuste maksuvabastuste aluseks olnud struktuuride kohta, st tegevuse koondamine Belgiasse või Belgias tehtud investeeringud, võtsid vastu kontsernisisesed üksused – tingimata nende üle kontrolli tegevad üksused. Lisaks nähtub Belgia Kuningriigi esitatud ülemäärase kasumi korra kirjeldusest, mis on esitatud eelkõige vaidlustatud otsuse põhjenduses 14, et maksust vabastatud ülemäärane kasum peaks olema saadud sünergiast ja mastaabisäästust tulenevalt kõnealuste Belgia üksuste kuulumisest hargmaisesse kontserni.

153    Sellest järeldub, et komisjon tõi vaidlustatud otsuses esile asjaolud, mis võimaldavad tal järeldada, et põhimõtteliselt esinevad kontrollisidemed hargmaistes kontsernides, kuhu kuulusid eelotsused saanud Belgia üksused. Neid kõnealuse kava elemente arvestades ei saa järeldada, et komisjon ületas oma kaalutlusõiguse piire, kui ta leidis, et need kontsernid moodustasid nende üksustega ühe majandusüksuse, kes saab selle kava alusel riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

154    Mis puudutab tagasinõudmiskorraldust, siis tuleb meelde tuletada, et määruse 2015/1589 artiklis 16 on sätestatud, et kui komisjon leiab, et tegemist on siseturuga kokkusobimatu ja ebaseadusliku riigiabiga, nõuab ta, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada.

155    Järelikult ei rikkunud komisjon õigusnormi, kui ta vaidlustatud otsuse artikli 2 lõikes 2 kohustas kogu summa, mida ei ole abisaajatelt tagasi nõutud, tagasi nõudma nendelt kontsernidelt, kelle puhul on tuvastatud, et nad moodustavad ühe majandusüksuse Belgia üksustega, kes said kõnealuse abikava alusel eelotsuse.

156    Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb neljanda väite teine osa tagasi lükata.

c)      Kolmas osa, mis puudutab ELTL artikli 107 rikkumist ja võimu kuritarvitamist, kuna vaidlustatud otsus kohustab tagasi nõudma summa, mis võib olla suurem kui abisaajate saadud eelis

157    Hagejad heidavad komisjonile sisuliselt ette, et kohustades tagasi nõudma maksu, mis on võrdne maksuga, mis oleks tulnud tasuda abisaajate tulult eelotsuse puudumisel, ei võtnud ta arvesse võimalikke positiivseid korrigeerimisi, mida oleks võinud teha teine maksuhaldur seoses ülemäärase kasumiga.

158    Tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse artiklis 1 on tuvastatud, et kõnealuse abikavaga ette nähtud ülemäärase kasumi maksuvabastus on ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi, mis on siseturuga kokkusobimatu ja mida on rakendatud ebaseaduslikult. Lisaks näeb nimetatud otsuse artikkel 2 ette, et abi tuleb selle saajatelt tagasi nõuda.

159    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 207–210 andis komisjon juhiseid abisaajatele antud maksusoodustuse tegeliku summa kindlaksmääramise meetodi kohta, märkides samas, et seda meetodit võib veel täpsustada koostöös Belgia maksuametiga, et võtta arvesse eelkõige abisaajate individuaalset olukorda.

160    Lisaks järeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 211 sisuliselt, et määratud tagasinõudmise eesmärk on tagada, et kava alusel abisaaja poolt lõpuks tasutav maks on maks, mida ta oleks pidanud tasuma ülemäärase kasumi maksuvabastuse korra puudumisel.

161    Hagejate argumentide osas tuleb esiteks meelde tuletada kohtupraktikat, mille kohaselt ei ole komisjon abikava käsitlevas otsuses kohustatud kava alusel igal üksikjuhul antud abi analüüsima. Alles abi tagasinõudmise etapis tuleb kontrollida iga asjasse puutuva ettevõtja olukorda eraldi (vt selle kohta 9. juuni 2011. aasta kohtuotsus Comitato „Venezia vuole vivere“ jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368, punktid 63–64 ning 130). Järelikult ei saa komisjonile ette heita, et ta ei võtnud kõnealuse kava raames abi tagasinõudmise otsuse tegemise staadiumis arvesse iga abisaaja individuaalset olukorda.

162    Teiseks, nagu komisjon õigesti väidab, põhineb vaidlustatud otsuses määratud tagasinõudmine just nimelt asjaolul, et abi anti kõnealuse kava alusel, mis seisnes ülemäärase kasumi ühepoolses maksuvabastuses, ilma et võetaks arvesse küsimust, kas selline kasum arvati teiste äriühingute kasumi hulka, mida maksustatakse teistes riikides. Nimelt, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 68, ei puudutanud vaidlustatud otsus eelotsuseid, mis puudutavad vastavaid korrigeerimisi, mida tehti teiste riikide maksuametite tehtud esialgsete positiivsete korrigeerimiste tulemusel. Järelikult ei ole tulemuslikud hagejate argumendid, mis põhinevad eeldusel, et teises riigis oleks tehtud positiivne korrigeerimine.

163    Kolmandaks ja igal juhul ei mõjuta otsus, millega kohustatakse kõnealuse kava alusel antud abi tagasi nõudma, kuidagi õigusi, millele võib tugineda iga maksumaksja kohaldatavate topeltmaksustamise vältimise lepingute alusel eelkõige selleks, et saavutada oma maksustatava kasumi asjakohane korrigeerimine pärast seda, kui teiste riikide maksuametid on teinud positiivse korrigeerimise.

164    Seega ei saa väita, et kui komisjon kohustas tagasi nõudma abi, mis vastab maksusummale, mida abisaajad oleksid pidanud tasuma ülemäärase kasumi maksuvabastuse korra puudumisel, pidas komisjon silmas muud summat kui eelis, mille abisaajad said.

165    Neil asjaoludel tuleb neljanda väite kolmas osa ning see väide tervikuna tagasi lükata.

166    Kuna ükski hagejate esitatud väidetest ei ole põhjendatud, tuleb hagid jätta tervikuna rahuldamata, ilma et oleks vaja teha otsust eespool punktis 21 viidatud taotluse kohta, kuna selles taotluses viidatud lisa ei ole käesoleva kohtuotsuse seisukohast asjakohane.

IV.    Kohtukulud

167    Vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 219 otsustab Üldkohus pärast tühistamist ja tagasisaatmist tehtud lahendites nii tema menetluse kui ka Euroopa Kohtu apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude üle. Kuna apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuses jättis Euroopa Kohus kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks, peab Üldkohus samuti käesolevas kohtuotsuses tegema otsuse apellatsioonimenetluse kohtukulude kohta.

168    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Puratos, Delta Light ja Ontex kohtuasjas T‑265/15, Siemens Industry Software kohtuasjas T‑311/16, BASF Antwerpen kohtuasjas T‑319/16, Ansell Healthcare Europe kohtuasjas T‑321/16, Trane kohtuasjas T‑343/16, Kinepolis Group kohtuasjas T‑350/16, Vasco Group ja Astra Sweets kohtuasjas T‑444/16, Mayekawa Europe kohtuasjas T‑800/16 ning Celio International kohtuasjas T‑832/16 on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt komisjoni nõudele jätta nende kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja komisjoni kohtukulud nendes kohtuasjades.

169    Mis puudutab konkreetsemalt Magnetrol Internationali, siis tuleb kohtuasjas T‑263/16 RENV mõista komisjoni kohtukulud Üldkohtus toimunud esialgses menetluses kohtuasjas T‑263/16 ja käesolevas kohtuasjas T‑263/16 RENV toimuvas tagasisaatmise menetluses vastavalt komisjoni nõudele välja temalt. Mis puudutab apellatsioonimenetluse kohtukulusid, siis võttes arvesse asjaolu, et see puudutas esialgset otsust liidetud kohtuasjades T‑131/16 ja T‑263/16, tuleb Magnetrol Internationalilt välja mõista pool komisjoni kohtukuludest apellatsioonimenetluses kohtuasjas C‑337/19 P.

170    Üldkohus võib kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole lõigetes 1 ja 2 nimetatud, kannab ise oma kohtukulud. Käesolevas asjas tuleb otsustada, et menetlusse astujad kohtuasjas T‑263/16 RENV kannavad ise oma kohtukulud selles kohtuasjas ja kohtuasjas C‑337/19 P.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Liita kohtuasjad T‑263/16 RENV, T‑265/16, T‑311/16, T‑319/16, T‑321/16, T‑343/16, T‑350/16, T‑444/16, T‑800/16 ja T‑832/16 kohtuotsuse tegemise huvides.

2.      Jätta hagid rahuldamata.

3.      Jätta Magnetrol Internationali kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud esialgses menetluses Üldkohtus kohtuasjas T‑263/16 ja kohtuasjas T‑263/16 RENV toimuvas tagasisaatmise menetluses ning pool komisjoni kuludest apellatsioonimenetluses kohtuasjas C‑337/19 P.

4.      Jätta Soudal NV, Esko-Graphics BVBA, Flir Systems Trading Belgiumi, Celio International SA, Anheuser-Busch Inbevi, Ampari, Atlas Copco Airpoweri, Atlas Copco AB ja ZF CV Systems Europe’i kanda nende kohtuasjas T‑263/16 RENV menetlusse astumisega seotud ning kohtuasjas C‑337/19 P kantud kohtukulud.

5.      Jätta Puratose, Delta Lighti ja Ontexi kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja komisjoni kohtukulud kohtuasjas T‑265/16.

6.      Jätta Siemens Industry Software’i kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud kohtuasjas T‑311/16.

7.      Jätta BASF Antwerpen NV kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud kohtuasjas T‑319/16.

8.      Jätta Ansell Healthcare Europe NV kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud kohtuasjas T‑321/16.

9.      Jätta Trane’i kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud kohtuasjas T‑343/16.

10.    Jätta Kinepolis Groupi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud kohtuasjas T‑350/16.

11.    Jätta Vasco Groupi ja Astra Sweetsi kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja komisjoni kohtukulud kohtuasjas T‑444/16.

12.    Jätta Mayekawa Europe NV/SA kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud kohtuasjas T‑800/16.

13.    Jätta Celio International SA kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud kohtuasjas T‑832/16.

Marcoulli Frimodt Nielsen Tomljenović

Norkus       Valasidis

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 20. septembril 2023 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

*      Kohtumenetluse keel: inglise.