ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
22. mai 2019(*)
Riigiabi – Hispaania ametiasutuste antud abi professionaalsele jalgpalliklubile – Makse, mille eesmärk on hüvitada linnavolikogu ja jalgpalliklubi vahel algul kokku lepitud kinnisasja üleandmise toimumata jäämist – Jalgpalliklubile antud hüvitise ülemäärane summa – Otsus, millega abi tunnistatakse siseturuga kokkusobimatuks – Eelis
Kohtuasjas T‑791/16,
Real Madrid Club de Fútbol, asukoht Madrid (Hispaania), esindajad: avocat J. Pérez-Bustamante Köster ja avocat F. Löwhagen,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: P.-J. Loewenthal, G. Luengo ja P. Němečková,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 4. juuli 2016. aasta otsus (EL) 2016/2393 riigiabi SA.33754 (2013/C) (ex 2013/NN) kohta, mida Hispaania andis Real Madrid CFile (ELT 2016, L 358, lk 3),
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: president H. Kanninen (ettekandja), kohtunikud J. Schwarcz ja C. Iliopoulos,
kohtusekretär: ametnik I. Dragan,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 5. septembri 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 20. detsembril 1991 sõlmisid Ayuntamiento de Madrid (Madridi linnavolikogu), selle volikogu allüksus Gerencia Municipal de Urbanismo (linnaarendusosakond) ja hageja Real Madrid Club de Fútbol lepingu Madridi staadioni Santiago Bernabéu ümberehitamise kohta (edaspidi „1991. aasta leping“).
2 29. novembril 1996 sõlmisid hageja ja Comunidad autonoma de Madrid (Madridi autonoomne piirkond) maavahetuslepingu (edaspidi „1996. aasta vahetusleping“).
3 29. mail 1998 sõlmisid hageja ja Madridi linnavolikogu lepingu, et rakendada 1996. aasta lepingus kavandatud vahetus (edaspidi „1998. aasta rakendusleping“). 1998. aasta rakenduslepingus oli ette nähtud, et hageja loovutab teatud krundid nimetatud omavalitsusüksusele ja et vastutasuks loovutab viimane hagejale krundid, mille väärtus võrdub tema kohustustega, mis tal on hageja suhtes, nimelt selliste maatükkide loovutamine, mille väärtus ulatus 13,5 miljoni euroni. Oli ette nähtud, et see omavalitsusüksus loovutab Real Madridile maatükid Julian Camarillo Suri piirkonnas (maatükid 33 ja 34) ning maatüki Las Tablase piirkonnas (edaspidi „maatükk B-32“). Selle vahetustehinguga seoses olid nimetatud omavalitsusüksuse haldusameti tehnilised talitused hinnanud viimati nimetatud maatüki väärtuseks 595 194 eurot.
4 29. juulil 2011 kirjutasid hageja ja Madridi linnavolikogu alla kokkuleppele, millega lahendati nendevaheline õigusvaidlus, mis oli seotud 1991. aasta lepinguga ja kinnisvara vahetamise tehinguga, mille kohta nad olid sõlminud 1996. aasta lepingu ja 1998. aasta rakenduslepingu (edaspidi „2011. aasta kokkulepe“). Selle kokkuleppe kohaselt tunnistasid pooled, et maatükki B-32 oli juriidiliselt võimatu hagejale loovutada. Kuna see linnavolikogu leidis, et 1998. aasta rakenduslepingus toodud kohustusi oli võimatu täita, otsustas ta maksta hagejale hüvitist summas, mis vastas kõnealuse maatüki väärtusele 2011. aastal. Ühes 2011. aasta aruandes hindasid Madridi linnavolikogu tehnilised talitused selleks väärtuseks 22 693 054,44 eurot. Pooled leppisid kokku, et hüvitamiseks loovutatakse selle maatüki asemel hagejale mitu muud maatükki. Nendeks olid üks 3600 m2 kinnistu, mitu kinnistut kogupindalaga 7966 m2 ja üks 3035 m2 suurune maa-ala, mille koguväärtuseks hinnati 19 972 348,96 eurot. Pooled leppisid kokku ka vastastikuste võlgade tasaarvestamises. Selle tulemusel jäi alles hageja 8,04 euro suurune netonõue nimetatud linnavolikogu vastu.
5 2011. aasta septembris Madridi linnavolikogu ja hageja vahel sõlmitud linnaarenduslepingu alusel kohustus viimane andma tagasi teatud kinnisasjad. Selle tehingu raames muutsid nimetatud linnavolikogu ja Madridi autonoomne piirkond Madridi maakasutuskava (Plan General de Ordenación Urbana de Madrid, edaspidi „PGOU“).
6 Komisjonile teatati 2011. aastal väidetavast riigiabist hagejale, mis anti kinnisvara loovutamisega soodsatel tingimustel, ning 20. detsembril 2011 palus komisjon Hispaania Kuningriigil seda teavet kommenteerida. Liikmesriik vastas komisjoni palvele 23. detsembril 2011 ja 20. veebruaril 2012; komisjon esitas 2. aprillil 2012 uue taotluse, millele Hispaania vastas 18. juunil 2012.
7 18. detsembri 2013. aasta kirjaga teatas komisjon Hispaania Kuningriigile oma otsusest algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetlus. Ta asus esialgsele seisukohale, et hüvitis, mida Madridi linnavolikogu 2011. aasta kokkuleppe alusel hagejale andis, kujutas endast hagejale antud riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Komisjon palus Hispaania Kuningriigil ja huvitatud isikutel esitada asjakohane teave selle kohta, kas nimetatud linnavolikogul oli tõepoolest juriidiliselt võimatu loovutada 1998. aasta rakenduslepingu alusel hagejale maatükk B-32, ja selle kohta, millised tagajärjed võivad sellega Hispaania õiguse alusel kaasneda. Samuti kutsus ta üles esitama märkusi eespool punktis 5 viidatud 2011. aasta kokkuleppega ja linnaarenduslepinguga hõlmatud maatükkide väärtuse kohta. Hispaania Kuningriik esitas 16. jaanuaril 2014 oma märkused selle menetluse algatamise otsuse kohta.
8 4. juuli 2016. aasta otsusega (EL) 2016/2393 riigiabi SA.33754 (2013/C) (ex 2013/NN) kohta, mida Hispaania andis Real Madrid CFile (ELT 2016, L 358, lk 3, edaspidi „vaidlustatud otsus“), leidis komisjon vastavalt selle otsuse artiklile 1, et riigiabi summas 18 418 054,44 eurot, mille Hispaania Kuningriik 29. juulil 2011 ebaseaduslikult hagejale andis, rikkudes ELTL artikli 108 lõiget 3, on siseturuga kokkusobimatu.
9 Vaidlustatud otsuses märkis komisjon, et turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja ei oleks sarnases olukorras, nagu oli Madridi linnavolikogu, 2011. aasta kokkulepet sõlminud. Ta leidis esiteks, et võttes arvesse õiguslikku ebakindlust, mis ümbritses 2011. aastal küsimust, kas nimetatud linnvolikogu peab hüvitama hagejale selle, et ta oli jätnud maatüki B-32 1998. aasta rakenduslepingu alusel loovutamata, oleks turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja, olles samas olukorras kui Madridi linnavolikogu, küsinud enne kõnealuse kokkuleppe sõlmimist õigusalast nõu, et teha kindlaks, kui tõenäoline on, et ta tõepoolest vastutab oma kohustuse täitmata jätmise eest. Komisjon täpsustas, et see linnavolikogu ei ole aga nõu küsinud. Teiseks leidis komisjon, et turutingimustes tegutsev ettevõtja ei oleks olnud nõus maksma nimetatud linnavolikoguga sarnases olukorras hagejale sellise kokkuleppe alusel hüvitiseks 22 693 054,44 eurot, sest see summa ületab oluliselt selle õigusliku vastutuse ülemmäära, mis tal oli seoses kõnealuse maatüki loovutamata jätmisega.
10 Komisjon analüüsis vaidlustatud otsuses maatükkide hindamist, mille olid teinud Madridi linnavolikogu tehnilised talitused; hindamist, mis oli esitatud Hispaania rahandusministeeriumi 2011. aasta aruandes; hindamist, mis oli hageja edastatud aruandes, mille ta oli palunud ühelt kinnisvaranõustajalt (edaspidi „kinnisvaranõustaja aruanne“), ja hindamist, mis oli esitatud aruandes, mille komisjon oli tellinud maahindamisbüroolt (edaspidi „maahindamisbüroo aruanne“). Ta leidis eelkõige, et viimati mainitud aruandes oli esitatud üksikasjalik ja täpne võrdlus, ning võttis aluseks maatüki B-32 väärtuse 2011. aastal, mis selle aruande kohaselt oli 4 275 000 eurot.
Menetlus ja poolte nõuded
11 Hageja esitas 14. novembril 2016 Üldkohtu kantseleisse saabunud avaldusega käesoleva hagi, paludes Üldkohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetavaks;
– tühistada vaidlustatud otsus tervikuna;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
12 Komisjon esitas 2. märtsil 2017 Üldkohtu kantseleisse kostja vastuse, paludes Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
13 Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 25. aprillil 2017 repliigi ja komisjon esitas 6. juunil 2017 vasturepliigi.
14 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus avada menetluse suulise osa ja esitas Üldkohtu kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikke küsimusi, millele palus vastata ette nähtud tähtaja jooksul. Pooled vastasid küsimustele ette nähtud tähtajal.
15 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 5. septembri 2018. aasta kohtuistungil.
Õiguslik käsitlus
Taotlus tunnistajate ärakuulamiseks ja tõendite esitamiseks
16 Hagiavalduses palus hageja kuulata ära kinnisvaranõustaja aruande autorid, viidates kodukorra artiklitele 85, 88 ja artikli 91 punktile d, et teada saada nende isikute seisukohad meetodi kohta, mida komisjon kasutas maatüki B-32 hindamiseks, ja nende vigade kohta, mis tema sõnul on tehtud maahindamisbüroo aruandes. Ta esitab niisiis nimetatud kodukorra artikli 89 lõikele 3 viidates taotluse, et komisjon edastaks maahindamisbürooga sõlmitud lepingu koopia.
17 Komisjon leiab, et taotletud ärakuulamine ei ole vajalik, kuna ta põhjendas üksikasjalikult neid põhjuseid, miks ta lükkas tagasi kinnisvaranõustaja aruandes toodud hinnangu, mille tervikversioon lisati hagiavaldusele ja mis kajastab tervikuna aruande autorite analüüsi ja järeldusi. Mis puudutab dokumendi edastamise taotlust, siis lisas komisjon kostja vastusele maahindamisbürooga sõlmitu lepingu mittekonfidentsiaalse versiooni.
18 Mis puudutab hageja esitatud ärakuulamise taotlust, siis tuleb märkida, et Üldkohus on ainupädev otsustama, kas tema menetluses olevas kohtuasjas temale esitatud teavet on vaja täiendada (vt 28. juuni 2016. aasta kohtuotsus Portugal Telecom vs. komisjon, T‑208/13, EU:T:2016:368, punkt 280 ja seal viidatud kohtupraktika).
19 Kohtupraktikast nähtub, et kui Üldkohtul on võimalik teha otsus menetluse kirjalikus ja suulises osas esitatud nõuete, väidete ja argumentide ning esitatud dokumentide alusel, tuleb hageja esitatud tunnistaja ärakuulamise taotlus jätta rahuldamata, ilma et Üldkohus peaks eraldi põhjendama oma hinnangut, mille kohaselt on täiendavate tõendite otsimine tarbetu (vt 28. juuni 2016. aasta kohtuotsus Portugal Telecom vs. komisjon, T‑208/13, EU:T:2016:368, punkt 285 ja seal viidatud kohtupraktika).
20 Siinses asjas piisab märkimisest, et hagiavalduse lisana esitati kinnisvaranõustaja aruande koopia ja et selles aruandes olid juba esitatud kõik asjaolud, mis võimaldavad mõista selle autorite analüüsi ja järeldusi. Lisaks kordas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 47 ja 54 hageja argumente, mille ta selle aruande kohta esitas. Otsuse põhjenduses 64 esitas komisjon nimetatud aruande tulemused ja selle, kuidas see erines 1998. aasta rakenduslepingu raames toodud hinnangutest. Otsuse põhjenduses 66 tõi ta välja kinnisvaranõustaja aruande meetodi maatüki B-32 hindamiseks, nagu hageja oli seda kirjeldanud. Sama otsuse põhjendustes 107 ja 110 meenutas ta vastavalt selle aruande hinnangut ja meetodit. Lisaks põhjendas ta üksikasjalikult, miks ta lükkas tagasi kinnisvaranõustaja aruandes esitatud hinnangu. Seega ei ole vaja rahuldada hageja esitatud taotlust tunnistajate ärakuulamiseks.
21 Mis puudutab hageja taotlust tõendi esitamiseks, siis piisab märkimisest, et komisjon esitas kostja vastuse lisas maahindamisbürooga sõlmitud lepingu mittekonfidentsiaalse versiooni. Seega ei ole selle taotluse kohta vaja enam otsust teha.
Sisulised küsimused
22 Esmalt tuleb märkida, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuses esiteks, et turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja, olles samas olukorras kui Madridi linnavolikogu, oleks küsinud enne 2011. aasta kokkuleppe sõlmimist õigusalast nõu, ja et ilma sellise nõuta ei oleks see linnavolikogu pidanud nõustuma vastutusega maatüki B-32 loovutamise kohustuse rikkumise eest.
23 Teiseks, et määrata kindlaks, kas abi anti ja mis oli selle summa, lähtus komisjon oletusest, et Madridi linnavolikogu loeti täielikult vastutavaks maatüki B-32 loovutamata jätmise eest, ja ta hindas üksnes selle maatüki väärtust, mis oli aluseks sellele, et nimetatud linnavolikogu tunnistas võlga hageja ees 2011. aasta kokkuleppe raames.
24 Hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet. Esimeses väites märgib hageja, et komisjon on ekslikult kindlaks määranud, et ta sai eelise. Teises väites ühendab ta ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumise ja hea halduse põhimõtte rikkumise, et väita, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, tuginedes oma otsuses ilma tõendusväärtuseta ekspertiisile ja lükates ilma põhjenduseta tagasi maatüki B-32 muud hindamised. Kolmandas väites viitab ta ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumisele ja põhjendamiskohustuse ning hea halduse põhimõtte rikkumisele, väites, et vaidlustatud otsuses on vastuolud hagejale antud hüvitise väärtuse kindlaksmääramisel.
25 Esimese väite raames toob hageja esile kolm etteheidet. Esimesega heidab ta komisjonile ette, et see on ekslikult asendanud turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja tingimuse välise õigusalase nõu formaalse testiga. Teises väidab ta, et komisjonil oli kohustus tõendada, et Madridi linnavolikogul ei olnud kohustust hüvitada oma lepinguliste kohustuste täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju, ja et komisjon ei määranud nõuetekohaselt kindlaks selle linnavolikogu vastutuse ülempiiri. Kolmandas väidab ta, et maatüki B-32 väärtus, mis oli 2011. aasta kokkuleppes kindlaks määratud, on madalam sellest finantsriskist, et ta vabaneks oma vastutusest, mis tekkis 1998. aasta rakenduslepingu täitmata jätmise tõttu.
26 Sisuliselt kritiseerib hageja esimese väite esimeses ja teises etteheites vaidlustatud otsuse põhjendusi, mille kohaselt on ekslikult järeldatud Madridi linnavolikogu vastutust maatüki B-32 loovutamata jätmise eest, võttes arvesse eelkõige seda vastutust tuvastava välise ekspertiisi esitamata jätmist. Lisaks vaidleb hageja esimese väite kolmandas etteheites ning teises ja kolmandas väites vastu riigiabi olemasolule ja selle summa hindamisele.
27 Üldkohus analüüsib esmalt esimese väite esimest ja teist etteheidet ning seejärel koos selle väite kolmandat etteheidet ja teist väidet ning lõpuks kolmandat väidet.
Esimese väite esimene ja teine etteheide
28 Esiteks ei saa hageja sõnul komisjon asendada turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja tingimust välise õigusalase nõu formaalse testiga, mille kohaselt sellise nõu puudumisel ei oleks oletuslik turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja, olles sarnases olukorras, võtnud kogu õiguslikku vastutust lepingulise kohustuse täitmata jätmise eest.
29 Madridi linnavolikogu sai oma õigustalituse koostatud nõu enne 2011. aasta kokkuleppe sõlmimist, ning tal ei olnud mingit kohustust enne selle kokkuleppe sõlmimist küsida välist nõu.
30 Hageja vaidleb vastu ka komisjoni argumendile, et Madridi linnavolikogul ei olnud kohustust sõlmida 2011. aasta kokkulepet enne, kui sellise kohustuse on mingi kohus tuvastanud. Ta vaidleb eelkõige vastu sellele, kuidas komisjon tõlgendas 27. septembri 1988. aasta kohtuotsust Asteris jt (106/87–120/87, EU:C:1988:457).
31 Teiseks väidab hageja, et ELTL artikli 107 lõike 1 alusel riigiabi olemasolu tõendamiseks pidi komisjon tõendama, et Madridi linnavolikogul ei olnud kohustust hüvitada oma lepinguliste kohustuste täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju. Komisjon ei ole ka nõuetekohaselt tuvastanud selle linnavolikogu vastutuse ülempiiri. Siiski ei ole mingit õiguslikku ebakindlust linnavolikogu vastutuse küsimuses 1998. aasta rakenduslepingu rikkumise tõttu. Hispaania õiguse kohaselt oleks see linnavolikogu saanud vältida kogu vastutust maatüki B-32 loovutamata jätmise eest üksnes kahes olukorras, st kui see rakendusleping oleks olnud tühine, sest selles oleks sätestatud loovutamiskohustus, mis on algusest peale võimatu, või kui loovutamiskohustus oli alguses kehtiv, kuid enne sissenõutavaks muutumist tekkis mingi takistus, mis võib vabastada kõnealuse linnavolikogu oma kohustusest. Kuid nende kahe olukorraga seotud tingimused ei olnud siinses asjas täidetud.
32 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
33 Sellega seoses tuleb esmalt märkida, et esimese väite esimese etteheite põhjenduseks viitas hageja repliigis argumendile, mis puudutas valikulisuse kriteeriumi väidetavat kohaldamist. Vastusena Üldkohtu küsimusele, mis esitati kohtuistungil, täpsustas hageja, et seda argumenti ei tule mõista kui valikulisuse puudumist käsitlevat väidet, vaid üksnes kui majandusliku eelise puudumise väljendust, kui analüüsitakse turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõttest tuletatud tingimust. Seega ei tule võtta seisukohta küsimuses, millega komisjon vaidlustas selle argumendi vastuvõetavuse, mis puudutas meetme valikulisuse puudumist.
34 Teiseks, nagu on märgitud, lähtus komisjon abi olemasolu ja selle summa kindlaksmääramisel oletusest, et Madridi linnavolikogu loeti täielikult vastutavaks maatüki B-32 loovutamata jätmise eest. Nii tegutsedes ei erinenud komisjoni hinnang selle linnavolikogu ja hageja omast, kes sõlmides 2011. aasta kokkuleppe, milles tunnistati hageja kasuks võlga, mille summa vastas selle maatüki väärtusele, leidsid samuti, et linnavolikogu peab kandma kogu vastutust selle maatüki loovutamata jätmise eest.
35 Sõltumata küsimusest, kas esimese väite esimene ja teine etteheide on lõpuks tulemusetud, kuna nendega vaidlustatakse Madridi linnavolikogu vastutuse olemasolu ja ulatust, mille komisjon tuvastas sama moodi nagu see linnavolikogu ja hageja, siis tuleb märkida, et komisjon rõhutas vaidlustatud otsuses, et turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja, olles samas olukorras kui nimetatud linnavolikogu, oleks pidanud küsima enne 2011. aasta kokkuleppe sõlmimist õigusalast nõu.
36 Tuleb märkida, et vastavalt ELTL artikli 107 lõikele 1 on juhul, kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, igasugune liikmesriigipoolne või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.
37 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad meetme kvalifitseerimisel ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigiabiks“ olema täidetud kõik järgnevad tingimused. Esiteks peab esinema riigipoolne sekkumine või sekkumine riigi ressursside abil. Teiseks peab see sekkumine potentsiaalselt kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma abisaajale valikulise eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (vt 6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. FIH Holding ja FIH Erhvervsbank, C‑579/16 P, EU:C:2018:159, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on mõiste „abi“ üldisem kui mõiste „toetus“, kuna see ei hõlma üksnes sooritusi positiivses tähenduses – nagu toetused ise –, vaid ka riigi erinevas vormis sekkumisi, mis leevendavad ettevõtja eelarvet tavaliselt koormavaid kohustusi ja mis seetõttu ei ole küll toetused selle sõna kitsamas tähenduses, ent on siiski samalaadsed ja neil on samasugused tagajärjed (vt 8. mai 2003. aasta kohtuotsus Italie ja SIM 2 Multimedia vs. komisjon, C‑328/99 ja C‑399/00, EU:C:2003:252, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Aer Lingus ja Ryanair Designated Activity, C‑164/15 P ja C‑165/15 P, EU:C:2016:990, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 ELTL artikli 107 lõikest 1 tuleneb, et mõiste „abi“ on objektiivne mõiste, mis sõltub nimelt sellest, kas riiklik meede annab ühele või mitmele konkreetsele ettevõtjale eelise või mitte.
40 Selleks et hinnata, kas riiklik meede kujutab endast abi, tuleb eelkõige kindlaks teha, kas adressaadist ettevõtja saab majandusliku eelise, mida ta ei oleks saanud tavapärastel turutingimustel (11. juuli 1996. aasta kohtuotsus, SFEI jt, C‑39/94, EU:C:1996:285, punkt 60, ja 29. aprilli 1999. aasta kohtuotsus, Hispaania vs. komisjon, C‑342/96, EU:C:1999:210, punkt 41; vt ka 12. juuni 2014. aasta kohtuotsus Sarc vs. komisjon, T‑488/11, ei avaldata, EU:T:2014:497, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika). Niisiis võib nüüdseks väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kaupade või teenuste tarnimine soodustingimustel kujutada endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (vt 11. juuli 1996. aasta kohtuotsus SFEI jt, C‑39/94, EU:C:1996:285, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika; 1. juuli 2010. aasta kohtuotsus ThyssenKrupp Acciai Speciali Terni vs. komisjon, T‑62/08, EU:T:2010:268, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 28. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Land Burgenland vs. komisjon, T‑268/08 ja T‑281/08, EU:T:2012:90, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldamisel võrreldakse avaliku võimu kandja tegutsemist sarnase suurusega eraettevõtja tegevusega samasugustel asjaoludel. Juhul kui riik tegutseb üksnes nii, nagu tegutseks tavalistes turutingimustes tegutsev eraettevõtja (vt selle kohta 1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Electrabel ja Dunamenti Erőmű vs. komisjon, C‑357/14 P, EU:C:2015:642, punkt 144 ja seal viidatud kohtupraktika), ei esine riigi sekkumisega seotud eelist, kuna abisaaja oleks põhimõtteliselt saanud samu eeliseid ka turu pelgast toimimisest (vt 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Tisza Erőmű vs. komisjon, T‑468/08, ei avaldata, EU:T:2014:235, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika; vt samuti selle kohta 28. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Land Burgenland vs. komisjon, T‑268/08 ja T‑281/08, EU:T:2012:90, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Siinses asjas tuleb kindlaks määrata, kas hageja sai eelise, mida ta ei oleks tavalistel turutingimustel saanud.
43 Täpsemalt ja nagu komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 86 põhjendatult märkinud, tuleb turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtet kohaldades kindlaks määrata, kas 2011. aasta kokkulepe andis hagejale majandusliku eelise.
44 Mis puudutab küsimust, kas esiteks komisjon asendas turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõttest tuletatud tingimuse välise õigusnõu formaalse testiga, ja teiseks, kas puudus kohustus sõlmida 2011. aasta kokkulepe enne sellise kohustuse tuvastamist mõne kohtu poolt (vt eespool punkt 30), siis on kasulik esile tõsta seda, mida komisjon järeldas vaidlustatud otsuses seoses sellega, et puudus õigusalane nõu Madridi linnavolikogu vastutuse kohta maatüki B-32 loovutamata jätmise eest.
45 Vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduses 93 leidis komisjon, võttes arvesse õiguslikku ebakindlust, mis ümbritses 2011. aastal küsimust, kas Madridi linnvolikogu peab hüvitama Real Madridile selle, et ta oli jätnud maatüki B-32 loovutamata, oleks turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja, olles samas olukorras kui see linnavolikogu, küsinud enne 2011. aasta kokkuleppe sõlmimist õigusalast nõu, ning rõhutas, et Madridi linnavolikogu ei toiminud nii. Komisjon lisas vaidlustatud otsuse põhjenduses 94, et ta palus Hispaania Kuningriigil esitada „õigusalase nõu, mida [see] linnavolikogu oli küsinud enne [viidatud] kokkuleppe sõlmimist“. Ta märkis vaidlustatud otsuse 23. joonealuses märkuses, et Hispaania Kuningriik kinnitas „sellise väljastpoolt saadud nõu puudumist“.
46 Niisiis ilmneb peale seda joonealust märkust, milles komisjon viitas otsesõnu „väljastpoolt“ saadud nõule, vaidlustatud otsuse erinevatest põhjendustest, st põhjendustest 93, 94, 105 ja 108, et ei ole täpsustatud, mida komisjon pidas silmas õigusalase nõu all, ja et ta ei märkinud ka, et ta heidab ette sõltumatu organi antud nõu puudumist.
47 Kui komisjonilt kohtuistungil selle kohta küsiti, kinnitas ta, et kui ta oleks saanud ükskõik millise muu aruande, oleks ta seda arvesse võtnud.
48 Lisaks ilmneb menetluse kirjalikus osas poolte esitatud dokumentidest ning kohtuistungil esitatud küsimustele poolte antud vastustest, et komisjon küsis tõepoolest haldusmenetluse käigus Hispaania Kuningriigilt 2. märtsi 2016. aasta e-kirjas, kas Madridi linnavolikogu oli küsinud sõltumatut õigusalast nõu oma kohustuste ja tema erinevate võimaluste kohta.
49 Hispaania Kuningriik vastas oma 9. märtsi 2016. aasta kirjas, et kui sõltumatu õigusnõu all tuli mõista väljastpoolt saadud nõu, siis märkisid pädevad asutused, et sellist nõu ei olnud küsitud.
50 Ei esitatud ühtegi dokumenti, mis näitaks komisjoni vastust sellele viimasele e‑kirjale ja milles täpsustataks, et sõltumatu õigusalane nõu ei tähendanud üksnes väljastpoolt saadud nõu.
51 Nagu aga komisjon sisuliselt märgib, siis tähendab erainvestori kriteeriumi kohaldatavus seda, et tuleb ühemõtteliselt ja objektiivsete ning kontrollitavate tõenditega näidata sellist hinnangut, mis on võrreldav sellega, millele eraettevõtjal oleks olnud juurdepääs enne kõnealuse meetme võtmist või selle võtmise ajal (vt selle kohta 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punktid 81–83, ja 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Land Burgenland jt vs. komisjon, C‑214/12 P, C‑215/12 P ja C‑223/12 P, EU:C:2013:682, punktid 57 ja 58).
52 Komisjoni küsimusele vastamiseks oleks Hispaania Kuningriik võinud tugineda ükskõik millisele õiguslikule analüüsile, mida Madridi linnavolikogu lasi koostada eespool punktis 51 esitatud tingimustel.
53 Siinses asjas väitis hageja kohtuistungil, et Madridi linnavolikogu sai enda linnatalitustelt kaks tehnilist ekspertiisi enne 2011. aasta kokkuleppe sõlmimist. Tõend ekspertiisi kohta nähtub selle kokkuleppe põhjenduste lugemisest, milles on korratud nimetatud linnavolikogu järeldusi selle kohta.
54 Tuleb esiteks märkida, et ei komisjonis ega ka Üldkohtus toimunud menetluses ei esitatud linnatalituste ekspertiisiaruandeid, mida Madridi linnavolikogu väidetavalt oli saanud. Vaatamata tihedatele kontaktidele, mis olid Hispaania Kuningriigi ja komisjoni vahel haldusmenetluse käigus, aga ka võimalustele, mida pakuti sellele linnavolikogule nimetatud menetluses osalemiseks, ei olnud komisjonile esitatud ühtegi õigusalast nõu, mis puudutas linnavolikogu vastutust maatüki B-32 loovutamata jätmise eest.
55 Teiseks, kuigi 2011. aasta kokkuleppes on faktilisi viiteid maatüki B-32 suhtes kehtivatele õigusnormidele ja Madridi linnavolikogul lasuvale kohustusele loovutada see maatükk, ei saa sellist ülevaadet pidada tegelikuks õigusalaseks nõuks nende põhjuste kohta, mis viivad selle linnavolikogu vastutuse tuvastamiseni nimetatud maatüki loovutamata jätmise eest. Eeskätt ei ole üksikasjalikult märgitud selle maatüki suhtes kehtinud õigusnormide arengut alates 1991. aasta kokkuleppest kuni 2011. aasta kokkuleppeni. Ühtlasi ei ole analüüsitud, kes ja millistel põhjustel on vastutav kõnealuse maatüki loovutamata jätmise eest. Seevastu märgitakse üksnes – nagu mainis komisjon –, et kõnealuse maatüki loovutamine ei olnud võimalik, ja rõhutatakse poolte head tahet saavutada kokkulepe olukorras, kus kummagi poole kohustused on ebaselged.
56 Mis puudutab seda, et hageja vaidlustab komisjoni väidetavat argumenti, et Madridi linnavolikogul ei olnud kohustust sõlmida 2011. aasta kokkulepet enne, kui selline kohustus on tuvastatud kohtu poolt, siis piisab märkimisest, et sellel vaidlustamisel puudub faktiline alus, kuna vaidlustatud otsuses ei ole komisjon kordagi järeldanud, et kohustus nimetatud kokkulepe sõlmida oleks pidanud tulenema kohtuotsusest.
57 Tuleb lisada, et vastupidi kohtuasjale, milles tehti 27. septembri 1988. aasta kohtuotsus Asteris jt (106/87–120/87, EU:C:1988:457) ja milles liikmesriigi ametiasutusi kohustati hüvitama kahju, mis tulenes õigusvastasusest, mis oli kohtuotsuses tuvastatud, ei ole siinses asjas Madridi linnavolikogu vastutust kohtulikul teel tuvastatud ja hagejale määratud hüvitis tuleneb 2011. aasta kokkuleppest, millega sooviti lõpetada pooltevaheline vaidlus ja mille kohaselt oli üksnes nimetatud linnavolikogu vastutav maatüki B-32 loovutamata jätmise eest.
58 Komisjon ei ole teinud viga, kui ta järeldas vaidlustatud otsuse põhjenduses 105, et turutingimustes tegutsev arukas ettevõtja oleks sellises olukorras küsinud õigusalast nõu enne 2011. aasta kokkuleppe sõlmimist ja 1998. aasta rakenduslepingu kohase maatüki B-32 loovutamise kohustuse täitmatajätmise eest täieliku õigusliku vastutuse võtmist.
59 Selline järeldus on veelgi enam põhjendatud, võttes arvesse maatükile B-32 kehtivat õiguslikku raamistikku alates 1998. aasta rakenduslepingust kuni 2011. aasta kokkuleppeni ning arvestades Madridi autonoomse piirkonna ja Madridi linnavolikogu vahel jagatud pädevust linnaplaneerimise valdkonnas ning selle õigusliku konteksti tundmist hageja poolt.
60 Sellega seoses tuleb täpsustada, et toimiku materjalidest nähtub, et alates 1996. aasta lepingust kuni 2011. aasta kokkuleppeni ei võimaldanud maatükile B‑32 kehtinud õigusnormid selle loovutamist.
61 Arvestades asjaolusid, nagu need on vaidlustatud otsuses esile toodud ja mida ei ole vaidlustatud, siis kui hageja ja Madridi autonoomne piirkond sõlmisid 1996. aasta lepingu, tuli loovutamisele tulevad maatükid ja õigused hiljem kindlaks määrata, ning pooled leppisid tehingu summaks 27 miljonit eurot. 1998. aasta rakenduslepingu allkirjastamise ajal lepiti eeskätt kokku maatüki B-32 loovutamises hagejale ja Madridi linnavolikogu tehnilised talitused hindasid selle maatüki väärtuseks 595 194 eurot. Eelkõige oli arvestatud asjaoluga, et lõpule oli jõutud selle linnapiirkonna planeerimisega, milles nimetatud maatükk asus, kuid veel mitte selle arendamisega, ja asjaoluga, et ehitustegevus ei olnud veel alanud.
62 Samuti ei andnud vaidlustatud otsuses esitatud asjaolude kohaselt, mida ei ole ka vaidlustatud, Madridi linnavolikogu 1998. aastal maatükki B-32 üle hagejale, kuna viimasel puudus sellele veel seaduslik omandiõigus. Selle kohta oli 1998. aasta rakenduslepingus sätestatud, et loovutamine peaks toimuma seitse päeva pärast seda, kui Madridi linnavolikogu registreeritakse nimetatud maatüki omanikuna kinnisvararegistris. 28. juulil 2000 sai viimati nimetatu selle maatüki omanikuks, aga ta kanti registrisse alles 11. veebruaril 2003. Seda maatükki ei antud üle. 28. juuli 1995. aasta piirkonna osalises plaanis oli see liigitatud elementaarse sporditegevuse eesmärgil kasutatavaks maaks, ning oli arvesse võetud PGOU-s, mille nimetatud linnavolikogu ja Madridi autonoomne piirkond 17. aprillil 1997 heaks kiitsid.
63 Vaidlustatud otsusest nähtub, et Madridi autonoomse piirkonna maad käsitleva 17. juuli 2001. aasta seaduse 9/2001 (Ley 9/2001, de 17 de julio 2001, del Suelo de la Comunidad de Madrid) kohaselt tuleb kõiki maatükke, rajatisi ja ehitisi kasutada vastavalt nende sihtotstarbele, liigitusele või õiguslikule seisundile linnaruumis, ja et PGOU artikli 7.7.2 punktis a on kirjeldatud sporditegevuse eesmärgil kasutatavaid maatükke kui avalikku omandisse kuuluvaid maatükke. Nimetatud seadus kehtis, kui Madridi linnavolikogu kanti 2003. aastal maatüki omanikuna registrisse. Sama seadusega on nõutud, et elementaarse sporditegevuse eesmärgil kasutatav maatükk kuuluks riigi omandisse ja selle mis tahes loovutamine on välistatud, sest maatüki avalik-õiguslik seisund muutis selle võõrandamatuks.
64 Hageja ei vaidle vastu sellele, et kui 1998. aasta rakendusleping sõlmiti, oli maatükk B-32 PGOU kohaselt elementaarse sporditegevuse eesmärgil kasutatav maatükk. Ta ei vaidlustanud ka seda, et 2003. aastal, kui Madridi linnavolikogu pidi täitma oma võõrandamiskohustuse, oli see maatükk munitsipaalses avalikus omandis ja võõrandamatu.
65 Tuleb märkida, et hageja teadis niisiis 1998. aasta rakenduslepingu sõlmimise kuupäeval, et Madridi linnavolikogu ei olnud maatüki B-32 omanik, et see maatükk kuulus erikategooriasse, st oli elementaarse sporditegevuse eesmärgil kasutatav maatükk, ja et igal juhul oli vaja, et see linnavolikogu saab selle omandajaks ja et see maatükk kantaks registrisse enne, kui selle saab hagejale üle anda.
66 Hageja ei vaidle vastu ka sellele, et vastavalt PGOU artikli 7.7.2 punktile a, mis kiideti heaks 17. aprillil 1997 ja oli seega 1998. aasta rakenduslepingule kohaldatav, olid „elementaarse sporditegevuse eesmärgil kasutatavaks maaks“ liigitatud maatükid avalikus omandis. Nimetatud rakenduslepingut sõlmides teadis ta niisiis, et enne maatüki B-32 omandiõiguse üleminekut temale tuleks see deklassifitseerida, et seda saaks võõrandada, kuna avalikus omandis maatükke sellisena ei saanud Hispaania õiguse kohaselt võõrandada.
67 Vaidlustatud otsusest ja Üldkohtu esitatud küsimustele antud vastustest nähtub, et PGOU on dokument, mis ei kuulu üksnes Madridi linnavolikogu pädevusse, vaid ühtlasi ka Madridi autonoomse piirkonna pädevusse. Nimetatud linnavolikogu ei saa PGOU-d motu proprio muuta, vaid peab tegema muudatusettepaneku kõnealusele autonoomsele piirkonnale.
68 Tuleb lisada, et maatükile B-32 kehtinud õiguslik raamistik muutus 1998. aasta rakenduslepingu sõlmimise ja 2011. aasta kokkuleppe sõlmimise vahel. Madridi autonoomse piirkonna maad käsitleva 17. juuli 2001. aasta seaduses 9/2001 oli sätestatud, et kõiki maatükke, rajatisi ja ehitisi tuleb kasutada vastavalt nende sihtotstarbele, liigitusele või õiguslikule seisundile linnaruumis.
69 Pooled nõustuvad järelduses, et ehkki maatükid, mis kuulusid „elementaarse sporditegevuse eesmärgil kasutatava maa“ kategooriasse, olid juba PGOU artikli 7.7.2 punkti a kohaselt avalikus omandis, muutis Madridi autonoomse piirkonna maad käsitleva 17. juuli 2001. aasta seadus 9/2001 maatüki B-32 võõrandamise võimaluse veelgi keerulisemaks.
70 Tuleb lisada, et kuna ei Hispaania Kuningriik, Madridi linnavolikogu ega hageja ei esitanud komisjonile üksikasjalikku õiguslikku nõu, mis puudutab selle linnavolikogu vastutust maatüki B-32 loovutamata jätmise eest, ei saa komisjon ise sellist analüüsi teha ega anda üldist hinnangut, mis võtab peale esitatud asjaolude arvesse kõiki muid siin asjasse puutuvaid asjaolusid, mis võimaldavad tal kindlaks määrata, kas kõnealune meede kuulus turumajanduses tegutseva ettevõtja tegevuse alla või Hispaania Kuningriigi avaliku võimu tegevuse alla (vt selle kohta 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 86, ja 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Land Burgenland jt vs. komisjon, C‑214/12 P, C‑215/12 P ja C‑223/12 P, EU:C:2013:682, punkt 60). Komisjonile ei saa panna tõendamiskoormist näitamaks, et nimetatud linnavolikogul ei olnud kohustust hüvitada kahju, mis oli tekkinud tema lepinguliste kohustuste täitmata jätmisest, ja määramaks kindlaks selle linnavolikogu vastutuse ülempiiri.
71 Kõigest eelnevast järeldub, et esimese väite esimene ja teine etteheide tuleb tagasi lükata.
Esimese väite kolmas etteheide ja teine väide
72 Esimese väite kolmanda etteheite ja kolmanda väitega vaidleb hageja sisuliselt vastu eelise summa hindamisele ja eelkõige maatüki B-32 väärtusele, nagu komisjon oli selle kindlaks määranud.
73 Hageja väidab, et Madridi linnavolikogu ei saanud vabaneda oma vastutusest, mis tulenes 1998. aasta rakenduslepingu täitmata jätmisest, ja et selle linnavolikogu finantsrisk ei olnud võrdne maatüki B-32 hinnaga selle linnavolikogu jaoks. Selle maatüki turuhind, nagu oli lubatud hagejale, vastas maatüki täieõigusliku ja ilma edasimüügipiiranguta omandisse saamise õiguse väärtusele.
74 Madridi linnavolikogu maksimaalse finantsriski tase, juhul kui hagejaga toimub vaidlus ja kui ta on õiguslikult vastutav 1998. aasta rakenduslepingu täitmata jätmise eest, on kinnisvaranõustaja aruande kohaselt 33 ja 240 miljoni euro vahemikus. Igal juhul on finantsrisk suurem kui 4 275 000 eurot. Hageja väidab, et komisjon ei vaielnud vastu sellele, et maatüki B-32 sihtotstarvet oli võimalik muuta, et seda saaks võõrandada.
75 Hageja lisab, et Madridi linnavolikogu finantsrisk – isegi kui teda ei loeta vastutavaks lepingu rikkumise eest (juhul kui esineb esialgne võimatus või hiljem tekkinud võimatus anda üle omandit, mis vabastab ta kohustuse täitmisest) – ei oleks null, vaid oluliselt kõrgem maatüki B-32 väärtusest. Nimetatud linnavolikogu finantsriski maksimaalne määr ulatub 40 miljoni euroni, kui 1998. aasta rakenduslepingut loetaks tühiseks, või 33 miljoni euroni, kui see rakendusleping otsustati lõpetada hiljem tekkinud täitmise võimatuse tõttu.
76 Hageja lisab, et komisjon lähtus ilmselgelt ekslikust hinnangust maatüki B-32 turuväärtusele, ja ta tugineb kolmele erinevale hinnangule, mis panevad selle väärtuse 22 ja 25 miljoni euro vahele.
77 Olles esile toonud maahindamisbüroo aruandes esitatud erinevaid stsenaariume, st stsenaariumid SE-00, SE-01, SE-02 ja SE-03, väidab hageja, et stsenaarium SE‑03, mille kohaselt seatakse maatükile B-32 kasutusõigus väärtusega 4 275 000 eurot, mis võimaldab seda kasutada 30 aastat kui sporditegevuse eesmärgil kasutatavat maad, ei oma tõendusjõudu.
78 Stsenaarium SE-03 ei võimalda kindlaks määrata maatüki B-32 turuväärtust, vaid üksnes investeerimisväärtust.
79 Lisaks on maahindamisbüroo tehtud turuväärtuse hinnangus ilmselged metoodilised vead. Esiteks võeti arvesse üksnes kasutusõigust, mida hinnati valesti. Hinnang ei järginud hoonestusõiguse hindamist käsitlevaid eeskirju, mis on sätestatud 27. märtsi 2003. aasta ministeeriumi määruses ECO/805/2003 kinnisasjade hindamise ja teatavatel finantseesmärkidel tasude hindamise normide kohta (Orden Ministerial ECO/805/2003, de 27 de marzo, sobre normas de valoración de bienes inmuebles y de determinados derechos para ciertas finalidades financieras). Hageja esitatud hinnangute kohaselt oli kasutusõiguse väärtus olenevalt kestusest 23 ja 24 miljoni euro vahel. Teiseks ei järginud maahindamisbüroo aruandes kasutatud investeerimisprojekt maksimaalse ja optimaalse kasutuse kriteeriumi ning see ei olnud sobiv maatüki B-32 väärtuse maksimeerimiseks.
80 Muude kättesaadavate hinnangute kui maahindamisbüroo aruande asjasse puutuvust ei ole piisavalt ümber lükatud.
81 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
82 Esmalt tuleb märkida, et hageja sõnul on Madridi linnavolikogu finantsrisk 1998. aasta rakenduslepingu täitmata jätmise järel igal juhul kõrgem maatüki B-32 turuväärtusest sõltumata sellest, kas see linnavolikogu loetakse täitmata jätmise eest vastutavaks või mitte. Niisiis ei ole tema sõnul isegi vajalik, et Üldkohus selle väärtuse kohta seisukoha võtaks.
83 Sellega seoses tuleb märkida esiteks, et Madridi linnavolikogu ei ole esitanud tõendit, et ta küsis enne 2011. aasta kokkuleppe sõlmimist õigusalast nõu, et selgitada, kes peaks Hispaania õiguse kohaselt vastutama maatüki B-32 üleandmata jätmise eest. Teiseks on selles kokkuleppes hageja ja nimetatud linnavolikogu tuginenud selle maatüki väärtusele, mida hindasid selle linnavolikogu tehnilised talitused, et hüvitada hagejale võimatus loovutada see maatükk vastavalt 1998. aasta rakenduslepingule.
84 Neil asjaoludel, sõltumata järeldusest, milleni komisjon võis eelnevalt jõuda, st et turumajanduse tingimustes tegutsev arukas ettevõtja ei oleks sarnastel asjaoludel sõlminud 2011. aasta kokkulepet ilma õigusnõuta, ei saa sellele institutsioonile ette heita, et ta huvitus eelise olemasolu ja selle summa hindamisega seoses maatüki B-32 väärtusest pärast seda, kui ta võttis eelduseks Madridi linnavolikogu vastutuse.
85 Olles seda märkinud, tuleb mainida, et erainvestori käitumine, mida tuleb võrrelda avalik-õigusliku investori omaga, ei ole tingimata sama kui tavalisel investoril, kes paigutab kapitali, et saada kasu rohkem või vähem lühema aja jooksul. See tegevus peab vähemalt olema erakapitalil põhineva valdusühingu või erakapitalil põhineva kontserni tegevus, millega järgitakse globaalset või sektoriaalset struktuurilist poliitikat ning taotletakse tulusust pikaajalises perspektiivis (21. märtsi 1991. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑305/89, EU:C:1991:142, punkt 20).
86 Neil asjaoludel ei ole erainvestori kriteeriumi kohaldamise eesmärk määrata kindlaks, mis võiks olla maksimaalne tulusus, mida investor saab kindlas sektoris või kogu majanduses, vaid määrata kindlaks, kas võrreldav erainvestor oleks võinud juhtumi asjaolude juures teha kõnealuse investeeringu. Niisiis tuleb kindlaks määrata, kas kõnealune investeering lähtub vähemalt pikas perspektiivis teatavast majanduslikust ratsionaalsusest (3. juuli 2014. aasta kohtuotsus Hispaania jt vs. komisjon, T‑319/12 ja T‑321/12, ei avaldata, EU:T:2014:604, punkt 42).
87 Selle kohtupraktika kohaselt tuleb niisiis hinnata, kas 1998. aasta rakenduslepingu poolte esialgset kavatsust, aga ka selle rakenduslepingu sõlmimise hetkel ja 2011. aasta kokkuleppe sõlmimise hetkel maatüki B-32 suhtes kehtivaid õigusnorme arvestades on mõistlik arvata, et turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja oleks nõustunud võtma enda kanda kogu hüvitise kõnealuse maatüki loovutamata jätmise eest, mille väärtuseks hinnati 22 690 000 eurot.
88 Tuleb lisada, et mis puudutab Üldkohtu kontrolli ulatust, siis kuigi kohtupraktika kohaselt on tegu täieliku kontrolliga, et otsustada, kas meede kuulub ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse, on Euroopa Kohus leidnud, et selline kohtulik kontroll on piiratud, kui komisjoni hinnangud on tehnilist või kompleksset laadi (vt 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, C‑487/06 P, EU:C:2008:757, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika; 28. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Hammar Nordic Plugg vs. komisjon, T‑253/12, EU:T:2015:811, punkt 30 (ei avaldata)).
89 Liidu kohtute kontroll komisjoni antud keeruliste majanduslike hinnangute üle on piiratud selliselt, et kontrollitakse üksnes seda, kas on järgitud menetlusnorme ja põhjendamisreegleid, kas asjaolud vastavad tegelikkusele ning ega ei ole tehtud ilmselt hindamisviga ja ega tegemist ei ole võimu kuritarvitamisega (vt 2. septembri 2010. aasta otsus komisjon vs. Scott, C‑290/07 P, EU:C:2010:480, punkt 66).
90 Juba on otsustatud, et selleks et teha kindlaks, kas maatüki müük avalik-õigusliku asutuse poolt eraõiguslikule isikule kujutab endast riigiabi, tuleb komisjonil kohaldada turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori kriteeriumi, kontrollimaks, kas eeldatava abisaaja makstud summa vastab hinnale, mille erainvestor oleks tavapärase konkurentsi tingimustes võinud määrata. Üldiselt kujutab see komisjoni kasutatav kriteerium endast kompleksset majanduslikku hinnangut (2. septembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Scott, C‑290/07 P, EU:C:2010:480, punkt 68).
91 Tuleb lisada, et kuna maatükki B-32 ei antud üle, siis oli ette nähtud hüvitis, mille hindamist iseloomustab tingimusteta hankemenetluse puudumine. Selline asjaolu võib teha keeruliseks ka komisjoni ülesande (vt analoogia alusel 2. septembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Scott, C‑290/07 P, EU:C:2010:480, punkt 70).
92 Üksnes ilmne hindamisviga maatüki B-32 väärtuse kindlaksmääramisel võib seega muuta vaidlustatud otsuse õigusvastaseks (vt selle kohta 28. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Hammar Nordic Plugg vs. komisjon, T‑253/12, EU:T:2015:811, punkt 34 (ei avaldata)).
93 Siinses asjas ilmneb vaidlustatud otsusest ja muudest toimiku materjalidest, et maatüki B-32 väärtuse eri hindamised erinevad oluliselt.
94 1998. aasta rakenduslepingus olid linnaarendusosakonna ametnikud hinnanud maatüki B-32 oletuslikuks väärtuseks 595 194 eurot. Märgiti, et see hinnang tehti „Hispaania õiguses ette nähtud meetodi kohaselt“, ilma täiendavate täpsustusteta.
95 2011. aasta kokkuleppes tuginesid Madridi linnavolikogu talitused katastriväärtusele, mis hageja sõnul võtab arvesse selliseid tegureid nagu maa väärtus, ehituse väärtus, asukoht ja kõnealune turg. 27. juulil 2011 avaldatud aruandes hindasid need talitused maatüki B-32 väärtuseks 22 693 054,44 eurot. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 36 on esitatud hinnangu detailid ning pooled ei ole sellele vastu vaielnud. Nimelt see väärtus võeti aluseks 2011. aasta kokkuleppes.
96 2011. aasta kokkuleppe sõlmimise järel kaasajastasid Hispaania kinnisvararegistri ametnikud – kes sõltuvad Hispaania majandus- ja rahandusministeeriumist – maatüki B-32 väärtuse ja hindasid, et see ei saa olla madalam kui 25 776 296 eurot. Hageja sõnul on sellise kaasajastamise eesmärk viia katastriväärtus lähemale turuväärtusele, ilma et seda viimast tohiks ületada. Katastriväärtus tugineb näiteks turu tegelike tehingute andmetele. Need ametnikud on sõltumatud Madridi linnavolikogu ametnikest.
97 Hageja tellis ja esitas kinnisvaranõustaja aruande, milles maatüki B-32 turuväärtuseks 1998. aastal hinnati 574 000 eurot, mis erineb väga vähe 1998. aasta rakenduslepingus esitatud väärtusest. Samas aruandes hinnati sama maatüki väärtuseks 2011. aastal 22 690 000 eurot, mis samuti peaaegu vastab 2011. aasta kokkuleppes kasutatud väärtusele. Hageja märgib, et kinnisvaranõustaja aruandes kasutati staatilise jääkväärtuse hindamist, mis tugines erinevate üksuste müügile pisut aega pärast kõnealusele maatükile sporditaristu rajamist. Võeti arvesse omandiõiguse täielikku ilma piiranguteta üleminekut seoses edasimüügiga ja eesmärgiga hüvitada nimetatud kokkulepet.
98 Maahindamisbüroo aruandes, mille komisjon tellis, on lõpuks esitatud neli stsenaariumi: stsenaarium SE-00, mille kohaselt on maatükk riigi omandis ja sellel puudub igasugune turuväärtus, tal on üksnes soetamishind 3 930 000 eurot; stsenaarium SE-01, mille kohaselt on maatükk mõeldud sotsiaalkorterite ehitamiseks ja selle väärtuseks on hinnatud 18 000 000 eurot; stsenaarium SE-02, mille kohaselt maatüki turuväärtus vastab 10% sektori väärtusest, st 12 245 000 eurot; stsenaarium SE-03, mille kohaselt maatükki B-32 ei saa üle anda, kuid selle suhtes võib kehtestada kasutusõiguse, mis võimaldab seda 30 aastat kasutada sporditegevuse eesmärgil, mis annaks selle väärtuseks 4 275 000 eurot.
99 Komisjon märkis, et ta võttis siinses asjas arvesse väärtuse, mis pärines maahindamisbüroo aruande stsenaariumist SE-03, võttes arvesse maatüki liigitust, mis määras ära selle kasutusotstarbe ja välistas selle müügi.
100 Esmalt tuleb järeldada, et komisjon ei teinud ilmset viga, kui ta võttis arvesse selle stsenaariumi järgse väärtuse, mis hinnati maatüki B-32 kasutusõigust arvesse võttes.
101 Nimelt ei vaieldud vastu, et maatüki B-32 väärtuse hindamisel tuleb aluseks võtta 2011. aasta kokkuleppe kuupäev. See kuupäev vastab nimelt kompenseerimise ja hüvitamise kuupäevadele, nagu need olid selles kokkuleppes sätestatud ja on käesoleva menetluse aluseks.
102 Nagu ilmneb maatükile B-32 kohaldatavast õiguslikust korrast sellel kuupäeval, oli selline maatükk üldkasutatav maa ja seda ei saanud üle anda ning selle suhtes sai kehtestada üksnes kasutusõiguse.
103 Nagu komisjon põhjendatult märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 123, siis kui Madridi linnavolikogu vastu oleks hüvitisnõue, peaks maatüki B-32 väärtus olema see väärtus, mis on maatükil Madridi linnavolikogu jaoks, ja seega selle maatüki kasutusõiguse väärtus, mitte aga hüpoteetiline väärtus, mis oleks maatükil olnud juhul, kui see oleks olnud loovutatav.
104 Seejärel väitis hageja kasutusõigusega seoses, et seda õigust ei ole nõuetekohaselt hinnatud ja selle hinnang ei vastanud reeglitele, mida kohaldatakse Hispaanias kasutusõiguse hindamisele.
105 Selles küsimuses tuleb järeldada, et komisjon ei ole teinud ilmset hindamisviga, kui ta võttis aluseks maahindamisbüroo aruande stsenaariumi SE-03.
106 Nimelt on maahindamisbüroo aruande teised stsenaariumid ning muud hinnangud, millele hageja tugineb, väga kauged siinse juhtumi asjaoludest, kuna need ei tugine hüpoteesile, et üldkasutatavale maale seatakse kasutusõigus, vaid sellise vara väärtusele, mida võib täieõiguslikult müüa.
107 Maahindamisbüroo aruande stsenaarium SE-03 oli komisjoni ainus hüpotees, milles anti hinnang maatüki B-32 kasutusõigusele.
108 Hageja väidab lisaks, et komisjon lähtus ekslikust hüpoteesist, et kasutusõigust ei saa müüa.
109 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 111 on tõesti märgitud, et maatüki liigitus määrab kindlaks selle kasutusotstarbe ja välistab selle edasise müügi. Vastusena Üldkohtu küsimusele märkis komisjon, et ta eelistas hüpoteesi, milles võeti aluseks kasutusõiguse investeerimisväärtus ja spordirajatisena ekspluateerimise väärtus 30 aasta jooksul.
110 See hüpotees on ka kõige lähem sellele, mida hageja 1996. aastal silmas pidas oma maadevahetustehingus Madridi linnavolikoguga, kuna see vahetus oli algul ette nähtud selleks, et hageja kasutaks ise maatükke, mida ta sellelt linnavolikogult saab.
111 Lõpuks, mis puudutab hea halduse põhimõtte rikkumist käsitlevat etteheidet, siis tuleb märkida, et komisjon küsis ekspertiisiaruannet, mis lähtus mitmest stsenaariumist; et ta analüüsis neid erinevaid stsenaariume ning muid esitatud hinnanguid, ja et ta seega lihtsalt ei nõustunud maahindamisbüroo aruande järeldustega.
112 Mis puudutab hageja argumenti erinevuste kohta maahindamisbüroo aruande esialgse ja lõpliku versiooni vahel, siis piisab rõhutamisest, et nendes kahes versioonis aluseks võetud väärtused stsenaariumi SE-03 kohta on peaaegu identsed, nagu komisjon põhjendatult märkis, st esialgses aruandes 4 270 000 eurot ja lõplikus aruandes 4 275 000 eurot.
113 Kõigest eelnevast järeldub, et esimese väite kolmas etteheide ja teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väide
114 Hageja väidab, et komisjon rikkus ELTL artikli 107 lõiget 1, ELTL artiklit 296, põhjendamiskohustust ja hea halduse põhimõtet, mis on esitatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41, kuna komisjon vaidlustas maatüki B-32 väärtuse, et määrata kindlaks eelise olemasolu, tunnistades samas, et 2011. aasta kokkuleppe järgse hüvitise alusel hagejale loovutatud teiste maatükkide väärtus oli õige. See väärtus arvutati aga sama hindamismeetodi alusel kui see, mida Madridi linnavolikogu kasutas maatüki B-32 väärtuse hindamiseks. Eri juhtumitele viidates väidab hageja, et komisjonil oli kohustus tõendada riigiabi olemasolu ja et see institutsioon ei saanud piirduda tehingu mingite osade valikulise ja isoleeritud hindamisega. Lisaks märgib ta, et ta pidi nõustuma selle linnavolikogu tehtud maatükkide hinnanguga, vaatamata nende väärtuse vähendamisele. Hispaania õiguse kohaselt ei olnud tal mingit kaebeõigust, mis oleks võimaldanud tal vaidlustada hinnanguid, et nõuda erinevust lepingulise hinnangu ja turuväärtuse vahel. Kui komisjon oleks analüüsinud, kas sooritused on tasakaalus, oleks ta järeldanud, et väidetavalt antud riigiabi summa ei ületanud mingil juhul 10 931 835 eurot.
115 Komisjon märgib, et käesolevas asjas oli uurimise esemeks küsimus, kas esines riigiabi, mis tulenes hüvitisest, mida Madridi linnavolikogu andis pärast seda, kui ta ei täitnud 1998. aasta rakenduslepingut; ja kas turumajanduse tingimustes tegutsev arukas ettevõtja oleks täielikult nõustunud oma vastutusega ilma eelneva õigusalase nõuta, võttes arvesse õiguslikku ebakindlust; ja kas linnavolikogu võetud laen vastas finantsriskile, millega selline ettevõtja oleks nõustunud maatüki B-32 konkreetse väärtuse korral 2011. aastal. Menetluse algatamise otsus ja vaidlustatud otsus olid nendes küsimustes selged. Komisjoni sõnul tuleb hinnata ka selle otsuse põhjendusi selle konteksti arvestades ning ta ei olnud kohustatud vastama kõigile argumentidele, mida huvitatud pool haldusmenetluses esitab. Ta kinnitab, et ta on kohtupraktikat arvestades seda otsust piisavalt põhjendanud. Komisjon lisab, et uurimise ese ei olnud kindlaks teha, kas hageja oli saanud õigusvastast abi, arvestades kõiki kohustusi, mis olid võetud 2011. aasta kokkuleppe alusel. Hageja viidatud juhtumid ei ole asjasse puutuvad ja kui hageja sai kokkulepitust väiksema soorituse, oleks ta võinud vaidlustada 2011. aasta kokkuleppes kehtestatud väärtust, seda ta aga ei teinud.
116 Sellega seoses ilmneb kohtupraktikast, et määramaks kindlaks, kas sellise eelise oleks võinud saada tavaliste turutingimuste juures, peab komisjon täielikult analüüsima vaidlusaluse tehingu kõiki asjasse puutuvaid osasid ja selle konteksti (vt 30. juuni 2015. aasta kohtuotsus Madalmaad jt vs. komisjon, T‑186/13, T‑190/13 ja T‑193/13, ei avaldata, EU:T:2015:447, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).
117 Samuti on otsustatud, et kui hinnatakse sellise abi väärtust, mis anti avalik-õigusliku üksuse poolt maa müügiga eraõiguslikule isikule väidetavalt soodsa hinna eest, kohaldatakse turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori põhimõtet, ja et abi väärtus võrdub erinevusega selle hinna vahel, mida abisaaja tegelikult maksis, ja selle hinna vahel, mida ta oleks tollel ajal pidanud maksma tavalistel turutingimustel, et osta võrdväärne maatükk erasektori müüja käest (vt 30. juuni 2015. aasta kohtuotsus Madalmaad jt vs. komisjon, T‑186/13, T‑190/13 ja T‑193/13, ei avaldata, EU:T:2015:447, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).
118 Tuleb täpsustada, et kohtupraktika kohaselt tuleb vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta neid andmeid, mis komisjonil oli või mis tal võis olla selle otsuse tegemise kuupäeval. Kui sellega seoses ilmneb, et komisjoni hinnangule rääkis vastu või seadis selle kahtluse alla informatsioon, millest ta haldusmenetluse ajal ei olnud teadlik, siis tuleb kontrollida, kas komisjon võis neid asjaolusid õigel ajal teada saada ning arvesse võtta, ning jaatava vastuse korral küsida, kas seda teavet oleks komisjon tavaliselt pidanud arvesse võtma vähemalt kui asjaomaseid andmeid, et kohaldada erainvestori kriteeriumi (vt 30. juuni 2015. aasta kohtuotsus Madalmaad jt vs. komisjon, T‑186/13, T‑190/13 ja T‑193/13, ei avaldata, EU:T:2015:447, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika).
119 Siinses asjas tuleb rõhutada, et komisjon tunnistas, et ta analüüsis, kas võis esineda riigiabi, mis tulenes hüvitisest, mida Madridi linnavolikogu oli andnud 2011. aasta kokkuleppe alusel.
120 Tuleb märkida, et 2011. aasta kokkuleppe alusel leppisid pooled kokku, et hüvitis tasutakse nii, et maatüki B-32 loovutamine asendatakse sellega, et Madridi linnavolikogu loovutab hagejale muud maatükid, ja nende vastastikuste võlgade tasaarvestamisega. Selle tulemusel jäi alles hageja 8,04 euro suurune netonõue nimetatud linnavolikogu vastu.
121 2011. aasta kokkulepe ei puudutanud seega üksnes maatüki B-32 loovutamata jätmisest tuleneva võlakohustuse tunnistamist, vaid sellega sooviti hüvitada hagejale see loovutamata jätmine, loovutades talle muid maatükke ja tasaarvestades vastastikused võlad.
122 Vaidlust ei ole aga selles, et komisjon ei ole hinnanud maatüki B-32 asemel loovutatud maatükke. Komisjon võttis aluseks 2011. aasta kokkuleppes kasutatud väärtused.
123 Vastusena Üldkohtu kirjalikele küsimustele kinnitas hageja, ilma et komisjon oleks sellele vastu vaielnud, et haldusmenetluse käigus andis ta teada, et esineb erinevus 2011. aasta kokkuleppe kohaselt loovutatud maatükkide väärtuste ja nende maatükkide väärtuste vahel, mis on esitatud kinnisvaranõustaja aruandes, ja et seega esineb nende maatükkide võimalik ülehindamine.
124 Lisaks rõhutas hageja samuti haldusmenetluses, et maahindamisbüroo aruandes ei olnud ühtegi hinnangut 2011. aasta tehingu alusel loovutatud maatükkide kohta.
125 Analüüsides üksnes maatüki B-32 väärtust, ei võtnud komisjon niisiis arvesse vaidlusaluse tehingu kõiki osasid ja selle konteksti. Seega ei saanud ta – vastupidi sellele, mida ta pidi tegema – viia läbi kõigi asjasse puutuvate asjaolude täielikku analüüsi, et tõendada mitte üksnes abisumma hindamise küsimust, vaid ühtlasi ja eelkõige küsimust, kas üldse esines eelis, mis tulenes kõnealusest meetmest kõigi selle osasid arvestades.
126 Tuleb täpsustada, et vastuseks Üldkohtu küsimustele viitas komisjon asjaolule, et ta ei pidanud võtma arvesse asjaolusid, mis leidsid aset pärast neid, mis olid hindamismenetluse esemeks, ega ka eeliseid, mis ei olnud analüüsitud meetme kui sellisega seotud.
127 Siiski piisab märkimisest, et 2011. aasta kokkuleppe alusel loovutatud maatükkide hindamine oli esitatud kinnisvaranõustaja aruandes, mis edastati haldusmenetluse käigus. Lisaks ei piirdunud analüüsitud meede üksnes maatüki B-32 loovutamata jätmisest tekkinud võla tunnistamisega, vaid seisnes ka küsimuses, kas võis esineda riigiabi, mis tulenes Madridi linnavolikogu 2011. aasta kokkuleppe alusel antud hüvitisest.
128 Komisjon ei ole seega piisavalt tõendanud, et kõnealune meede andis hagejale eelise. Kuna eespool punktis 37 toodud kumulatiivsetest tingimustest on vähemalt üks täitmata, siis ei saanud komisjon kõnealust meedet lugeda riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
129 Kõigest eeltoodust järeldub, et kolmas väide tuleb tunnistada põhjendatuks. Järelikult tuleb vaidlustatud otsus tühistada.
Kohtukulud
130 Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Komisjoni 4. juuli 2016. aasta otsus (EL) 2016/2393 riigiabi SA.33754 (2013/C) (ex 2013/NN) kohta, mida Hispaania andis Real Madrid CFile.
2. Mõista Real Madrid Club de Fútboli kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt, kes ühtlasi kannab iseenda kohtukulud.
Kanninen | Schwarcz | Iliopoulos |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 22. mail 2019 Luxembourgis.
Allkirjad