Language of document : ECLI:EU:T:2021:822

ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)

24. november 2021(*)

Avalik teenistus – EIP personal – Terviseseisund – Töövõime – Põhjuseta töölt puudumine – Tühistamishagi – Mõiste „töövõimetus“ – Täielik pädevus – Rahalised vaidlused – Invaliidsuspensioni tagasiulatuv maksmine – Kahju hüvitamise hagi

Kohtuasjas T‑370/20,

KL, esindajad: advokaadid L. Levi ja A. Champetier,

hageja,

versus

Euroopa Investeerimispank (EIP), esindajad: G. Faedo ja M. Loizou, keda abistas advokaat A. Duron,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 270 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 50a alusel esitatud nõue esiteks tühistada EIP 2019. aasta 8. veebruari ja 8. märtsi otsused, millega hageja tunnistati töövõimeliseks ja alates 18. veebruarist 2019 põhjuseta töölt puudunuks, ning vajalikus ulatuses EIP presidendi 16. märtsi 2020. aasta otsus, millega need otsused jõusse jäeti; teiseks kohustada EIPd maksma tagasiulatuvalt alates 1. veebruarist 2019 hageja invaliidsuspensioni ning kolmandaks hüvitada kahju, mis hagejale nimetatud otsuste tagajärjel väidetavalt tekkis,

ÜLDKOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja president S. Gervasoni, kohtunikud P. Nihoul (ettekandja) ja R. Frendo,

kohtusekretär: ametnik L. Ramette,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 24. juuni 2021. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hageja KL töötas aastatel 1997–2001 Euroopa Investeerimispanga (EIP) IT‑konsultandina.

2        Alates 1. septembrist 2001 töötas ta EIPs tähtajatu lepingu alusel.

3        Pärast hageja mitut töölt puudutud ajavahemikku teatas EIP talle 22. mai 2017. aasta kirjas, et EIP töövõimetusarst A andis soovituse määrata talle alates 1. juunist 2017 kuueks kuuks ajutine osaline töövõimetus (töövõime kaotusega 50 protsenti).

4        Hageja ei nõustunud 1. juuni 2017. aasta kirjas A soovitusega ja nõudis arstliku vahekohtumenetluse algatamist, et hinnata tema väidetavat täielikku töövõimetust EIPs edasi töötamiseks.

5        EIP selgitas hagejale 9. oktoobril 2017 saadetud kirjas, et taotletud menetlus on EIP personalieeskirjade rakendamiseks vastu võetud EIP personalile kohaldatavate haldussätete (edaspidi „haldussätted“) X lisa artiklis 4 ette nähtud menetlus, ning teatas hagejale, et menetluse läbiviimiseks määras ta sõltumatuks arstiks B.

6        Hageja kohtus 18. oktoobril 2017 B‑ga, kes kinnitas A arvamust ning edastas oma järelduse 29. novembril 2017 EIP‑le ja 11. detsembril 2017 hagejale.

7        EIP teatas 14. detsembri 2017. aasta kirjas hagejale, et käimas on arutelu selle üle, kas lubada tal naasta kolmeks kuuks osalise tööajaga tööle teisele ametikohale kui see, kus ta varem töötas, kusjuures 1. jaanuarist 2018 kuni tööle naasmiseni ei ole ta kohustatud EIPsse ilmuma.

8        Hageja esindaja väitis 28. detsembri 2017. aasta faksis, et menetlus, mida oleks tulnud rakendada, ei olnud mitte haldussätete X lisa artiklis 4 ette nähtud arstlik vahekohtumenetlus, vaid töövõimetuskomitee menetlus, mis on ette nähtud EIP töötajatele kohaldatava pensioniskeemi üleminekueeskirjade (edaspidi „pensioniskeemi üleminekueeskirjad“) artiklis 13‑1. Seetõttu ei nõustunud ta arstliku vahekohtu põhjal tehtud EIP järeldustega.

9        Hageja esindaja palus 19. jaanuaril 2018 saadetud faksis EIP‑l viia haldussätete artikli 11.3 ja pensioniskeemi üleminekueeskirjade artikli 13‑1 alusel menetlus läbi töövõimetuskomitees.

10      EIP nõustus 7. veebruari 2018. aasta kirjas hageja taotlusega ja palus tal nimetada arst, kes teda töövõimetuskomitees esindab, ning edastada talle selle arsti aruanne hiljemalt 16. veebruariks 2018, arvestades, et kuni töövõimetuskomitee arvamuse andmiseni loetakse hageja ajutiselt täielikult töövõimetuks.

11      Hageja esindaja teatas 28. märtsil 2018 saadetud faksis EIP‑le, et tema klient määras end töövõimetuskomitees esindama oma raviarsti C ja kõik konkreetse küsimusega seotud meditsiinilised dokumendid edastatakse sellele komiteele niipea, kui see moodustatakse.

12      Hageja esindaja edastas 24. aprillil 2018 saadetud faksiga EIP‑le muu hulgas C koostatud aruande, mis käsitles vaidlusaluseid meditsiinilisi küsimusi ja mis oli suunatud töövõimetuskomiteele.

13      EIP teatas 26. oktoobri 2018. aasta kirjas hagejale, et töövõimetuskomitee koosseisu kuulub hagejat esindavast arst C, EIPd esindav arst A ja kahe esimese vastastikusel kokkuleppel nimetatud arst D, kes pensioniskeemi üleminekueeskirjade artikli 13‑1 kohaselt töövõimetuskomitee tööd juhib. Lisaks palus EIP hagejal ilmuda 9. novembri 2018. aastal töövõimetuskomiteesse.

14      Hageja esindaja vastas 2. novembril 2018 saadetud faksis sellele kutsele eitavalt, tuues põhjuseks oma kliendi tervisliku seisundi.

15      EIP teatas 6. novembri 2018. aasta kirjas hageja esindajale, et tema kliendi tervislik seisund ei ole takistuseks tema kliendi ilmumisele töövõimetuskomiteesse, mis pealegi kutsutakse kokku selleks, et hinnata kliendi tervislikku seisundit tema enda palvel.

16      EIP kutsus 14. novembri 2018. aasta kirjas hageja 21. novembril 2018. aasta kohtumisele vaid töövõimetuskomitee esimehe doktor D‑ga, kuhu hageja ka läks.

17      Nagu vasturepliigi punktist 15 nähtub, sai EIP 21. detsembril 2018 D‑lt 18. detsembril 2018 koostatud ja viimase allkirjaga dokumendi „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee järeldus“. Selle sisu kõlab järgmiselt:

„Psüühilise häire tõttu ei ole [KL] võimeline naasma oma viimasele töökohale endise tööandja juures. Seega on ta töövõimetu EIP suhtes, kuid mitte töövõimetu üldise tööturu suhtes. Töövõimetuskomitee oli selles küsimuses üksmeelne.“

18      Vasturepliigi punktist 16 nähtub lisaks, et samal ajal edastas D meditsiinitalitusele täieliku aruande, mis oli samuti koostatud 18. detsembril 2018 ja kandis pealkirja „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee tehtud arstlik ekspertiis“. See aruanne sisaldas sama järeldust kui dokument „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee järeldus“.

19      Hageja saatis 27. detsembril 2018 EIP‑le töövõimetuskomitee arvamuse kohta meeldetuletuse. Viimane vastas, et ta ei ole veel arvamust kätte saanud.

20      EIP teatas 8. veebruari 2019. aasta kirjas hageja esindajale, et töövõimetuskomitee tegi talle 23. jaanuaril 2019 teatavaks oma otsuse, mis võeti vastu ühehäälselt ja mille kohaselt ei ole tema klient töövõimetu, ning palus viimasel alates 18. veebruarist 2019 taas tööle asuda pärast seda, kui ta on inimsuhete ja heaolu talitusega ühendust võtnud, et arutada tööle naasmise tingimusi. Sellele kirjale oli lisatud kolm vormi „Invalidity committee decision“ (töövõimetuskomitee otsus), millel oli märgitud rist lahtrisse „not invalid“ (ei ole töövõimetu). Kaks neist vormidest kandsid kuupäeva 16. jaanuar 2019 ja kolmas 23. jaanuar 2019 (edaspidi „16. ja 23. jaanuari 2019. aasta vormid“). Samas 8. veebruari 2019. aasta kirjas lisas EIP, et tema meditsiinitalitus on saanud D‑lt täiendava dokumendi, mille ta võib hagejale taotluse korral edastada.

21      Selles 8. veebruari 2019. aasta kirjas sisalduv otsus (edaspidi „8. veebruari 2019. aasta otsus“) on osas, milles sellega tunnistatakse hageja töövõimeliseks ja alates 18. veebruarist 2019 põhjuseta töölt puudunuks, esimene käesolevas hagis vaidlustatud otsus.

22      Hageja esindaja palus 14. veebruaril 2019 saadetud faksis EIP‑l edastada talle pensioniskeemi üleminekueeskirjade artiklis 15‑3 osutatud töövõimetuskomitee põhjendatud arvamus.

23      EIP edastas 8. märtsi 2019. aasta kirjas hageja esindajale eespool punktis 17 nimetatud dokumendi „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee järeldus“, selgitades, et ta tõlgendas seda kui ettepanekut kokkuleppeks, mille kohaselt oleks hageja vastutasuna rahasumma eest kohustatud EIPst lõplikult lahkuma. Selline kokkulepe oleks võimalik Luksemburgi sotsiaalkindlustussüsteemis, kuid mitte EIP õiguslikus raamistikus.

24      Seetõttu kordas EIP samas kirjas, et vastavalt töövõimetuskomitee otsusele, milles hageja tunnistati töövõimeliseks, oleks ta pidanud 18. veebruaril 2019 uuesti tööle asuma. Ta lisas, et hageja töölt puudumine loetakse haldussätete X lisa artikli 3.4 kohaselt põhjuseta töölt puudumiseks, mistõttu arvatakse päevad, mil ta ei töötanud, tema põhipuhkusest maha.

25      Selles 8. märtsi 2019. aasta kirjas sisalduv otsus on osas, milles sellega tunnistatakse hageja töövõimeliseks ja alates 18. veebruarist 2019 põhjuseta töölt puudunuks (edaspidi „8. märtsi 2019. aasta otsus“), teine käesolevas hagis vaidlustatud otsus.

26      EIP‑le 29. märtsil 2019 saadetud faksis vaidlustas hageja esindaja 2019. aasta 8. veebruari ja 8. märtsi otsuse. Faksile oli lisatud C 15. märtsil 2019 koostatud arstitõend, milles C märkis, et „töövõimetuskomitee 9. novembri 2018. aasta järeldustes esitatud üksmeelne arvamus [oli] see, et [hageja] töövõimetus puudutab võimalikku EIPsse tööle naasmist“, ning kui ta oleks EIP‑le esitatud vormist õigesti aru saanud, „oleks ta märkinud risti lahtrisse „töövõimetu“ viitega EIP‑le“.

27      Hageja esindajale 2. mail 2019 saadetud kirjas kinnitas EIP oma 2019. aasta 8. veebruari ja 8. märtsi otsuseid.

28      Hageja sai 16. mail 2019 oma vastava taotluse järel D‑lt dokumendi „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee tehtud arstlik ekspertiis“ ning allkirjastatud märkmepaberi, kus oli täpsustatud, et töövõimetuskomitee otsus oli tõepoolest tunnistada ta „töövõimetuks EIP suhtes“.

29      Hageja taotles 8. juunil 2019 EIP personalieeskirjade artikli 41 alusel lepitusmenetluse alustamist. Taotlus puudutas 8. märtsi 2019. aasta otsust, kuivõrd sellega kinnitati 8. veebruari 2019. aasta otsust, milles ta tunnistati alates 18. veebruarist 2019 põhjuseta töölt puudunuks ja kohaldati haldussätete X lisa artiklit 3.4, arvates põhjuseta töölt puudutud päevad tema põhipuhkusest maha.

30      EIP oli 25. juuli 2019. aasta kirjas sellise menetluse alustamisega nõus.

31      Alates 1. augustist 2019 ei makstud hagejale enam töötasu, kuna ta oli oma puhkusepäevad ära kasutanud.

32      Doktor C selgitas 12. septembril 2019 hagejale saadetud kirjas, et alguses tegi ta risti lahtrisse „invalid“ (töövõimetu), kuid pärast suhtlust EIPga, kes teatas talle, et kaks ülejäänud arsti märkisid risti lahtrisse „not invalid“ (ei ole töövõimetu“) ja et ta peaks sama tegema, märkis ta oma vastuseks „ei ole töövõimetu“, kuna arvas, et see vorm näitab seda, et hageja ei ole töövõimetu üldise tööturu suhtes.

33      D kirjutas 18. septembri 2019. aasta e‑kirjas hagejale:

„EIP usaldas mulle ülesande, mille ma enda hinnangul täitsin. Ekspertiisikomiteesse kuuluva kolme arsti järeldus oli töövõimetus viimasel töökohal ehk EIPs, mitte aga töövõimetus üldisel tööturul, mis ei ole siiski samastatav suutlikkusega EIPs taas tööle asuda. Kolm arsti olid arvamusel, et Te ei saa enam EIPsse tööle naasta. Nii on selgelt märgitud minu eksperdiarvamuses ja töövõimetuskomitee järelduses (milles on meditsiinilise konfidentsiaalsusega seotud põhjustel esitatud üksnes eksperdiarvamuse viimane lause, mitte meditsiiniline diagnoos). Need kaks dokumenti olen Teile edastanud.

Olen andnud nii täpseid selgitusi kui võimalik. Kui EIP administratsioon tõlgendab seda aruannet ja järeldust omal moel, tuleb seda nendega õiguslikul tasandil arutada. Eksperdiarvamuse kohaselt olete töövõimetu viimase töökoha suhtes.“

34      Hageja esindaja väitis 27. novembri 2019. aasta e‑kirjas lepituskomisjonile, et EIP eksis töövõimetuskomitee järelduste kohaldamisel, tõlgendades ebaõigesti oma enda mõistet „töövõimetus“, nagu see on toodud pensioniskeemi üleminekueeskirjade artiklis 46‑1, mille kohaselt tuleb töövõimetust hinnata asjaomase EIP töötaja täidetavast ametikohast lähtuvalt.

35      Lepituskomisjoni esimees teatas 20. jaanuaril 2020 EIP presidendile, et lepitusmenetlus ebaõnnestus.

36      EIP tõdes 16. märtsi 2020. aasta kirjas, et lepitusmenetlus ebaõnnestus, ja edastas lepituskomisjoni järeldused hagejale. Selles kirjas sisalduv otsus on käesolevas hagis vaidlustatud vajalikus ulatuses osas, milles sellega tehakse teatavaks lepituskomisjoni järeldused ja sellest tulenevalt kinnitatakse 2019. aasta 8. veebruari ja 8. märtsi otsuseid.

37      Hageja esitas 18. veebruari 2019 ja 28. detsembri 2020 vahel oma töölt puudumise põhjendamiseks erinevaid arstitõendeid.

38      EIP kutsus hageja 12. juunil, 18. juulil, 13. augustil, 25. septembril, 28. oktoobril, 14. novembril ja 18. detsembril 2019 ning 15. ja 25. veebruaril 2020 tervisekontrolli, mis pidi toimuma vastavalt 18. juunil, 8. augustil, 27. augustil, 2. oktoobril, 4. novembril, 25. novembril ja 23. detsembril 2019 ning 3. ja 28. veebruaril 2020.

39      Hageja keeldus oma esindaja vahendusel nendest tervisekontrollidest ja edastas arstitõendid, mis tõendavad, et tal ei ole võimalik tervisekontrolli ilmuda.

 Menetlus ja poolte nõuded

40      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. juunil 2020.

41      Samal päeval Üldkohtu kantseleisse saabunud kirjaga esitas hageja anonüümsuse taotluse. Üldkohus rahuldas selle taotluse 21. juuli 2020. aasta otsusega.

42      Kostja vastus esitati 17. septembril 2020, repliik 25. novembril 2020 ja vasturepliik 19. jaanuaril 2021.

43      Hageja esitas 26. aprillil 2021 Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 alusel täiendavad tõendid.

44      Üldkohus (neljas koda) otsustas 27. aprillil 2021 ettekandja‑kohtuniku ettepanekul avada menetluse suulise osa ning palus kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel esitada teatud dokumendid ja esitas neile kirjalikud küsimused, millele ta palus vastata kirjalikult. Pooled täitsid need nõuded ette nähtud tähtaja jooksul.

45      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 24. juuni 2021. aasta kohtuistungil.

46      Kohtuistungil palus Üldkohus esiteks EIP‑l esitada uusi dokumente ja vastata mitmele küsimusele ning teiseks hagejal esitada oma seisukohad EIP antavate vastuste kohta – seda mõlemad pooled ette nähtud tähtaja jooksul ka tegid.

47      Menetluse suuline osa lõpetati 29. juulil 2021.

48      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada 2019. aasta 8. veebruari ja 8. märtsi otsused osas, milles hageja tunnistati töövõimeliseks ja alates 18. veebruarist 2019 põhjuseta töölt puudunuks;

–        tühistada vajalikus ulatuses EIP presidendi 16. märtsi 2020. aasta otsus osas, milles jäeti jõusse lepituskomisjoni järeldused, ning seega 8. veebruari ja 8. märtsi 2019. otsused;

–        sellest tulenevalt kohustada EIPd maksma tagasiulatuvalt põhimõtteliselt alates 1. veebruarist 2019 maksmisele kuuluvat invaliidsuspensioni kuni selle täieliku tasumiseni koos viivisega vastavalt Euroopa Keskpanga (EKP) kehtestatud intressimäärale, mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra;

–        kohustada EIPd hüvitama hagejale tekitatud mittevaraline kahju;

–        mõista kõik kohtukulud välja EIP‑lt.

49      EIP palub Üldkohtul:

–        jätta hagi osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        jätta hagi tervikuna põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kõik kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Tühistamisnõue

50      Hageja põhjendab oma tühistamisnõuet kahe väitega. Esimese väite kohaselt on rikutud pensioniskeemi üleminekueeskirjade artikleid 46‑1 ja 48‑1 ning haldussätete artikleid 11.1 ja 11.3 ning tehtud ilmne hindamisviga; teise väite kohaselt on rikutud hoolitsemiskohustust.

51      Esimeses väites märgib hageja eeskätt, et ühelt poolt rikkus EIP pensioniskeemi üleminekueeskirjade artikleid 46‑1 ja 48‑1 ning haldussätete artikleid 11.1 ja 11.3 ning teiselt poolt tegi EIP ilmse hindamisvea, kui ta leidis 2019. aasta 8. veebruari ja 8. märtsi otsustes, mis jäeti 16. märtsi 2020. aasta otsusega jõusse (edaspidi „vaidlustatud otsused“), et hageja on töövõimeline ja puudub alates 18. veebruarist 2019 põhjuseta töölt.

52      Hageja hinnangul on need rikkumised tingitud asjaolust, et töövõimetuskomitee tunnistas ta kahes dokumendis „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee tehtud arstlik ekspertiis“ ja „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee järeldus“ EIP suhtes töövõimetuks.

53      Töövõimetuskomitee seisukohta neis kahes dokumendis kinnitab ühelt poolt C 12. septembri 2019. aasta tõend ja teiselt poolt D 18. septembri 2019. aasta e‑kiri.

54      Hageja sõnul piisab pensioniskeemi üleminekueeskirjade artikli 46‑1 tähenduses töövõimetuks tunnistamiseks sellest, kui teenistuja või ametnik on töövõimetu EIP suhtes, ilma et oleks vaja tuvastada töövõimetus üldisel tööturul.

55      EIP leiab seevastu, et töövõimetuskomitee arvamus ei tulene hageja viidatud dokumentidest, vaid 2019. aasta 16. ja 23. jaanuari vormidest, millel töövõimetuskomitee kolm liiget märkisid risti lahtrisse „not invalid“ (ei ole töövõimetu). Need kolm vormi koos kujutavad endast arvamust, mille töövõimetuskomitee oli kohustatud EIP‑le pensioniskeemi üleminekueeskirjade artikli 15‑4 kohaselt edastama.

56      EIP väidab, et töövõimetuskomitee arvamusest, milles leiti, et hageja „ei ole töövõimetu“, tuleneb, et hageja oleks pidanud 18. veebruaril 2019 EIPs taas tööle asuma ning tööle ilmumata jätmisel tuli ta sellest kuupäevast alates lugeda põhjuseta töölt puudunuks, nagu EIP 2019. aasta 8. veebruari ja 8. märtsi otsustes märkis.

57      EIP leiab, et pensioniskeemi üleminekusätetes on ette nähtud vaid ühte liiki töövõimetus, nimelt töövõimetus üldisel tööturul, mitte aga töövõimetus, mis eksisteeriks vaid EIP suhtes.

 Töövõimetuskomitee arvamuse moodustavad dokumendid

58      Nagu eespool punktidest 52, 53 ja 55 ilmneb, on pooled eriarvamusel dokumentide osas, mida tuleb arvesse võtta, et teha kindlaks, kas töövõimetuskomitee hinnangul oli hageja töövõimetu või mitte.

59      Praegusel juhul nähtub eespool punktidest 17, 18 ja 20, et 2019. aasta 8. veebruari ja 8. märtsi otsuste tegemise ajal olid EIP käsutuses:

–        21. detsembril 2018 saadud dokument „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee järeldus“;

–        2019. aasta jaanuaris saadud 16. ja 23. jaanuari 2019. aasta vormid;

–        aruanne „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee tehtud arstlik ekspertiis“, mis edastati 18. detsembril 2018 EIP meditsiinitalitusele, kes – nagu 8. märtsi 2019. aasta otsuses märgitud – tegi selle sisu EIP administratsioonile teatavaks ilma delikaatseid isikuandmeid avaldamata; selle dokumendi lõpus toodud järeldus langes kokku järeldusega dokumendis „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee järeldus“.

60      EIP leiab oma kirjalikes seisukohtades, et nimetatud dokumentidest saab arvesse võtta üksnes 2019. aasta 16. ja 23. jaanuari vorme ja seda neljal põhjusel.

61      Esiteks moodustavad need vormid ainsa autentse ametliku dokumendi, mis sisaldab pensioniskeemide üleminekueeskirjade artikli 15‑4 kohast töövõimetuskomitee arvamust.

62      Teiseks on need vormid dokumendist „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee järeldus“ hilisemad.

63      Kolmandaks on 2019. aasta 16. ja 23. jaanuari vormid allkirjastanud töövõimetuskomitee kolm liiget, samas kui dokumendi „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee järeldus“ on allkirjastanud ainult D.

64      Neljandaks on viimati nimetatud dokumendi pealkirjas olev kuupäev eksitav, kuna töövõimetuskomitee ei vaadanud hagejat läbi 9. novembril 2018.

65      EIP esimese argumendi kohta tuleb märkida, et EIP ei ole esitanud sisemist õigusakti või ‑normi, millest nähtuks, et töövõimetuskomitee arvamus, mis edastatakse pensioniskeemi üleminekueeskirjade artikli 15‑4 alusel EIP administratsioonile, peab tingimata olema ära toodud sellisel vormil, nagu seda on 2019. aasta 16. ja 23. jaanuari vormid. Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et need vormid moodustasid töövõimetuskomitee ainsa ametliku dokumendi, mida EIP‑l oli õigus hageja töövõimetuks tunnistamisel arvesse võtta.

66      EIP teise argumendi kohta tuleb märkida, et asjaolu, et dokument „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee järeldus“ on 2019. aasta 16. ja 23. jaanuari vormidest varasem, ei takista selle dokumendi arvesse võtmist, kuna töövõimetuskomitee liikmed ei seadnud vormide täitmisel selle sisu kahtluse alla. Kui töövõimetuskomitee liikmed oleksid soovinud muuta esimeses dokumendis esitatud hinnangut või seda täpsustada, oleks piisanud, kui nad oleksid sellekohased märkused nendele vormidele lisanud.

67      EIP kolmanda argumendi kohta tuleb tõdeda, et kuigi dokumendi „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee järeldus“ on tõepoolest allkirjastanud ainult doktor D, viidatakse selle pealkirja „Komitee koosseis: Dr. [C], Dr. [A], Dr. [D]“ all kogu töövõimetuskomiteele. Pensioniskeemi üleminekueeskirjade artikli 15‑2 kohaselt sätestab töövõimetuskomitee ise oma menetluse. Seega, kui puudub EIP kehtestatud säte, milles oleks öeldud, et töövõimetuskomitee arvamusele peavad alla kirjutama kõik tema liikmed, ei saa kõnealust dokumenti kõrvale jätta põhjusel, et sellele kirjutas alla ainult töövõimetuskomitee esimees, sest teised liikmed võisid teda selle koostamiseks volitada. EIP ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis näitaks, et töövõimetuskomitee muud liikmed peale esimehe oleksid selle dokumendi ja arstliku ekspertiisi aruande sisust distantseerunud.

68      EIP neljanda argumendi kohta tuleb märkida, et selle dokumendi pealkirjas olev kuupäev 9. november 2018 ei saa viia selleni, et dokument jäetakse kõrvale seetõttu, et hageja ei ilmunud sel päeval töövõimetuskomitee ette.

69      Nimelt on hageja võimaliku töövõimetuse kindlaksmääramisel tähtis üksnes see, et töövõimetuskomitee iga liikme tehtud järeldused hageja terviseseisundi kohta vastavad tegelikkusele ning et järeldust, milleni komitee jõudis, toetab komitee enamus või komitee ühehäälselt.

70      Ühtegi nendest asjaoludest ei ole aga Üldkohtus kahtlusse alla seatud. Ühelt poolt nähtub toimikust, et hageja haiguslugu uurisid töövõimetuskomitee kolm liiget ning et D kohtus hagejaga 21. novembril 2018. Teiselt poolt puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et komitees oli üksmeel selles, et hageja on töövõimetu EIP suhtes, kuid mitte tööturul üldiselt.

71      Neil asjaoludel ei saa dokumenti „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee järeldus“ kõrvale jätta põhjusel, et selles esitatud kuupäev ei ole see kuupäev, mil töövõimetuskomitee hageja läbi vaatas.

72      See kuupäev ei pruugi olla vale seda enam, et töövõimetuskomitee esimees võis eespool punktis 70 osutatud asjaoludel juba alates 9. novembrist 2018 tõdeda, et enamus liikmetest toetas järeldust, mis osutus järelduseks, mida ta ise 21. novembril 2018 pärast hageja läbivaatamist kinnitas.

73      Seega tuleb tagasi lükata EIP argumendid, millega ta põhjendas oma seisukohta, et töövõimetuskomitee arvamuse sisu kindlaksmääramisel ja seega vaidlustatud otsuste õiguspärasuse hindamisel tuleb arvesse võtta üksnes 2019. aasta 16. ja 23. jaanuari vorme. Järelikult peavad need hinnangud põhinema kõnesolevatel vormidel ning dokumendil „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee järeldus“, mis leidis kinnitust dokumendis „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee tehtud arstlik ekspertiis“.

 Töövõimetuskomitee arvamuse sisu

74      Arvesse võetavate dokumentide tuvastamise järel tuleb kindlaks teha töövõimetuskomitee arvamuse sisu.

75      Dokumendist „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee järeldus“, mille EIP administratsioon sai kätte 21. detsembril 2018, nähtub, et kolme töövõimetuskomitee liikme arvates ei ole hageja enam suuteline EIPs tööülesandeid täitma, kuid on endiselt võimeline töötama väljaspool EIPd.

76      See seisukoht langeb kokku seisukohaga, mida on väljendatud dokumendis „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee tehtud arstlik ekspertiis“, mis edastati 18. detsembril 2018 EIP meditsiinitalitusele, kes tegi selle ilma delikaatsete isikuandmeteta EIP administratsioonile teatavaks, nagu EIP 8. märtsil 2019 kirjutas.

77      Töövõimetuskomitee selliselt väljendatud arvamus ei erine töövõimetuskomitee kolme liikme seisukohast 2019. aasta 16. ja 23. jaanuari vormides.

78      Nimelt nähtub 8. märtsi 2019. aasta otsusest, kostja vastuse punktist 75 ja kohtuistungil tehtud EIP avaldustest, et eespool punktides 75 ja 76 nimetatud kahe dokumendi teatavaks tegemise ning 2019. aasta 16. ja 23. jaanuari vormide edastamise vahel olid EIP ja vähemalt töövõimetuskomitee esimehe vahel mitteametlikud kontaktid. Nende kontaktide tulemusel võisid komitee liikmed asuda seisukohale, et kuna hageja ei ole töövõimetu üldise tööturu suhtes, tuleb märkida rist lahtrisse „ei ole töövõimetu“, sest EIP pooldab sellist töövõimetuse kontseptsiooni.

79      EIP väidab selle seisukoha vastu, et märkides dokumendis „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee järeldus“, et hageja on töövõimetu EIP suhtes, kuid mitte üldise tööturu suhtes, tegi töövõimetuskomitee esimees tegelikult ettepaneku teatud laadi rahaliseks kokkuleppeks, mis on riigisiseses õiguses ette nähtud ja mis võimaldaks hagejal vastutasuna teatud rahasumma eest institutsioonist lahkuda.

80      Lisaks asjaolule, et see väide on tõendamata, puudutab see kaalutlusi, mis võisid ajendada töövõimetuskomitee esimeest eelmainitud dokumendis kinnitama, et isegi kui hageja ei ole enam võimeline EIPs töötama, on ta suuteline töötama üldisel tööturul, kuid see ei sea seda kinnitust ennast kahtluse alla.

81      Järelikult tuleb vaidlustatud otsuste õiguspärasuse hindamisel asuda seisukohale, et töövõimetuskomitee arvamuse kohaselt ei ole hageja enam suuteline EIPs tööülesandeid täitma, kuid on endiselt võimeline töötama üldisel tööturul.

 Pensioniskeemi üleminekueeskirjade artiklis 461 ja haldussätete artiklis 11.1 kasutatud mõiste „töövõimetus“

82      Hageja leiab, et kuna ta ei ole võimeline EIPs töötama, oleks EIP pidanud ta töövõimetuks tunnistama, samas kui EIP hinnangul välistab töövõimetuse mõiste selle, et isik on endiselt võimeline töötama väljaspool seda asutust.

83      Sellega seoses tuleb märkida, et pensioniskeemi üleminekueeskirjade artikli 46‑1 ja haldussätete artikli 11.1 kohaselt on töövõimetu kindlustatud isik, kes ei suuda nõuetekohaselt tuvastatud haiguse, õnnetuse või puude tõttu füüsiliselt või vaimselt täita püsivalt „oma tööülesandeid või muid samaväärseid tööülesandeid“.

84      Nendest sätetest tuleneb, et EIP teenistuja töövõimetust tuleb hinnata lähtuvalt tema võimest jätkata „oma tööülesannete või muude samaväärsete tööülesannete“ täitmist.

85      Vastupidi EIP väitele pidid „muud samaväärsed tööülesanded“, mida hageja ei olnud samuti võimeline täitma pensioniskeemi üleminekueeskirjade artikli 46‑1 ja haldussätete artikli 11.1 tähenduses, olema EIPs täidetavad tööülesanded.

86      Esiteks tuleb pensioniskeemi üleminekueeskirjade artiklit 46‑1 ja haldussätete artiklit 11.1 selles küsimuses tõlgendada analoogselt Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikliga 78, mille kohaselt on „[ametnikul] õigus invaliidsustoetusele püsiva täieliku invaliidsuse korral, mille tõttu ametnikul ei ole võimalik täita oma tegevusüksuse ametikohale vastavaid kohustusi“.

87      Nii nagu personalieeskirjade artikkel 78 viitab personalieeskirjade artiklis 5 ja I lisas määratletud tegevusüksustele, mis Euroopa institutsioonide korraldust iseloomustavad, tuleb asuda seisukohale, et pensioniskeemi üleminekueeskirjade artikkel 46‑1 ja haldussätete artikkel 11.1 viitavad EIPs täidetavate ülesannete liigitusele, mis on kehtestatud EIP personalieeskirjade artikliga 14.

88      EIP personalieeskirjade artiklis 14 nimetatakse nelja töötajate kategooriat: juhtivtöötajad, projektijuhid, täitevtöötajad ja kõrgkooli lõpetanud noored ning need kategooriad hõlmavad eri tasandi ametikohti: juhtivad ametikohad ja C‑ametikohad juhtivtöötajate kategoorias, D‑, E‑ ja F‑ametikohad projektijuhtide kategoorias ning G‑, H‑, I‑ ja K‑ametikohad täitevtöötajate kategoorias.

89      Sellest viitest EIP personalieeskirjade artiklis 14 kehtestatud töökorraldusele tuleneb, et pensioniskeemi üleminekueeskirjade artiklis 46‑1 ja haldussätete artiklis 11.1 sisalduvat mõistet „töövõimetus“ tuleb määratleda EIP ja seal täidetavate tööülesannete suhtes.

90      Teiseks tuleb rõhutada, et EIP moodustatud töövõimetuskomiteed on EIP organid (vt selle kohta analoogia alusel 11. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Angeletti vs. komisjon, T‑394/03, EU:T:2006:111, punkt 159) ning seega puudub neil õiguslik pädevus hinnata seda, kas EIP töötajad on võimelised täitma oma ametiülesandeid väljaspool seda asutust.

91      Nimetatud komiteed on õiguslikult pädevad otsustama selle üle, kas EIP töötajad on võimelised töötama selles institutsioonis. Seevastu puudub neil niisugune pädevus, kui hinnatakse seda, kas isik – isegi kui ta on EIP töötaja – on võimeline töötama mõnes teises Euroopa Liidu institutsioonis või riigisisesel turul mõnes liikmesriigi ettevõttes või ametiasutuses. Otsustamaks, kas need isikud on võimelised töötama väljaspool EIPd, peavad teiste institutsioonide või liikmesriigi asutuste moodustatud komiteed asjaomase isiku läbi vaatama.

92      Seega ei ole mõeldav, et EIP moodustatud töövõimetuskomitee arvamused võiksid olla siduvad samalaadsetele komiteedele, mille on moodustanud teised institutsioonid või riigisisesed asutused riikides, kus EIP töötajad võiksid hiljem töötada.

93      Otsustades hageja võime üle töötada üldisel tööturul, sekkus käesolevas asjas moodustatud töövõimetuskomitee seega selliste komiteede pädevusse, mistõttu on oht, et tema hinnang hageja võimele töötada üldisel tööturul läheb vastuollu hinnanguga, mille võivad anda teiste institutsioonide või liikmesriigi asutuste moodustatud töövõimetuskomiteed.

94      Kolmandaks tuleb märkida, et pensioniskeemi üleminekueeskirjade artikli 51‑1 kohaselt vähendatakse invaliidsuspensioni, kui töövõimetu isik tegeleb tasustatud tegevusega, niivõrd kui invaliidsuspensioni, lastetoetuste ja tasustatud tegevusest saadava tulu summa ületab netotöötasu, mis vastab kindlustatud isiku palgaastmele ja ametikohale samasuguse perekondliku olukorra põhjal sel ajal, kui ta töövõimetuks tunnistati.

95      Sellest sättest tuleneb, et EIP suhtes kohaldatavate õigusnormide kohaselt on võimalik, et EIPs töövõimetuks tunnistatud teenistuja tegeleb tasustatud tegevusega väljaspool seda asutust, tingimusel et tema erinevad tulud ei ületa netotöötasu, mida ta sai siis, kui ta EIPs töötas.

96      EIP väitis kohtuistungil, et see on võimalik ainult sellise tegevuse puhul, mida ei saa pidada samaväärseks sellega, millega teenistuja selles asutuses tegeles. EIP leiab, et pensioniskeemi üleminekueeskirjade artiklis 46‑1 ja haldussätete artiklis 11.1 sisalduv mõiste „töövõimetus“ tähendab seda, et isik ei ole selles asutuses või väljaspool seda asutust võimeline tegema tööd, mis on identne või samaväärne sellega, mida teenistuja tegi töövõimetuskomitee arvamuse esitamise ajal. Seega puudutab pensioniskeemi üleminekueeskirjade artikkel 51.1 üksnes neid harva esinevaid olukordi, kus EIPs töövõimetuks tunnistatud isik teeb väljaspool EIPd tööd, mis erineb EIPs tehtud tööst.

97      EIP esitatud tõlgendusega ei saa nõustuda.

98      Ühelt poolt ei toeta seda kuidagi kõnealuste õigusnormide tekst, milles on hoopis öeldud, et EIP teenistuja võib teha pärast EIPs töövõimetuks tunnistamist muud tööd, ilma et seda võimalust oleks mingil moel piiratud. Sellisest üldises sõnastuses esitatud formuleeringust ilmneb, et töövõimetuks tunnistamise korral on lubatud teha väljaspool EIPd mis tahes tööd ning ainus piirang on sissetulekute ülempiir, nagu selles sättes on märgitud.

99      Teiselt poolt võib EIP tõlgendus tekitada õiguslikku ebakindlust. Kui sellise tõlgendusega nõustuda, võib tekkida nimelt küsimus, kuidas saab EIP määratleda tööülesanded, mida saaks või tuleks pidada üldisel tööturul samaväärseks nendega, mida täidavad tema teenistujad EIPs. Eelkõige on Üldkohtul küsimus selle kohta, milliseid kriteeriume tuleb sellisel juhul niisuguse samaväärsuse kindlaks tegemisel arvesse võtta ja kas need kriteeriumid tuleks avalikustada, ning kohus tõdeb, et arvestades üldisel tööturul täidetavate tööülesannete väga suurt dünaamilisust, tundub selline määratlemine või avalikustamine võimatu.

100    Neid erinevaid asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et mõistet „töövõimetus“ pensioniskeemi üleminekueeskirjade artikli 46‑1 ja haldussätete artikli 11.1 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et sellega peetakse silmas EIP teenistujat, kelle puhul on EIP moodustatud töövõimetuskomitee tuvastanud, et ta ei ole võimeline jätkama oma tööülesannete või samaväärsete tööülesannete täitmist selles asutuses.

 Pensioniskeemi üleminekueeskirjade artiklite 461 ja 481 ning haldussätete artiklite 11.1 ja 11.3 rikkumine

101    Kuna töövõimetuskomitee tuvastas, et hageja ei ole võimeline EIPs tööülesandeid täitma, ja pensioniskeemi üleminekueeskirjade artiklis 46‑1 ja haldussätete artiklis 11.1 kasutatud mõistet „töövõimetus“ tuleb hinnata üksnes selle asutuse suhtes, oli EIP kohustatud hageja käesolevas asjas töövõimetuks tunnistama.

102    Järelikult tuleb asuda seisukohale, et EIP rikkus pensioniskeemi üleminekueeskirjade artiklit 46‑1 ja haldussätete artiklit 11.1, kui ta tunnistas vaidlustatud otsustes hageja töövõimeliseks ja alates 18. veebruarist 2019 põhjuseta töölt puudunuks.

103    Lisaks rikkus EIP pensioniskeemi üleminekueeskirjade artiklit 48‑1 ja haldussätete artiklit 11.3, millele hageja samuti esimeses väites tugines ja mille kohaselt on vaidlustamise korral töövõimetuse tuvastamise pädevus töövõimetuskomiteel.

104    Eriti ilmne on eespool osutatud sätete rikkumine 16. märtsi 2020. aasta otsuse puhul, kuna selle otsuse tegemise ajal oli EIP‑l olemas ka C 15. märtsil 2019 koostatud tõend, milles ta märkis esiteks, et töövõimetuskomitee üksmeelse arvamuse kohaselt on hageja töövõimetu EIP suhtes, ning teiseks, et kui ta oleks 23. jaanuari 2019. aasta vormist aru saanud, oleks ta märkinud risti „lahtrisse „töövõimetu“ viitega EIP‑le“. See tõend kinnitas, ilma et see oleks olnud vajalik, et töövõimetuskomitee arvates ei ole hageja võimeline EIPs edasi töötama.

 Järeldus esimese väite kohta

105    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et esimene väide on põhjendatud ja vaidlustatud otsused tuleb seetõttu tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida hageja poolt esimese väite raames esitatud muid argumente ega nende täiendavate tõendite vastuvõetavust, mis hageja 26. aprillil 2021 selle väite toetuseks esitas, ega ka teist väidet.

 Nõue kohustada EIPd maksma tagasiulatuvalt hageja invaliidsuspensioni

106    Kolmandas nõudes palub hageja kohustada EIPd maksma tagasiulatuvalt põhimõtteliselt alates 1. veebruarist 2019 maksmisele kuuluvat invaliidsuspensioni kuni selle täieliku tasumiseni koos viivisega vastavalt EKP kehtestatud intressimäärale, mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra.

107    EIP leiab, et see nõue on vastuvõetamatu, sest nõude rahuldamise korral tähendaks see seda, et Üldkohus annab talle korralduse tunnistada hageja kohaldatavate õigusnormide tähenduses töövõimetuks. EIP hinnangul ei või aga Üldkohus teha ettekirjutusi institutsioonidele, kes on ELTL artikli 266 kohaselt üksnes kohustatud võtma vajalikud meetmed tühistava kohtuotsuse täitmiseks.

108    Peale selle ei ole EIP hinnangul ei Üldkohtul ega temal endal õigust anda meditsiinilisi järeldusi töövõimetuskomitee asemel, kelle järeldusi tuleb pidada lõplikeks. EIP leiab, et selleks, et hagejale saaks invaliidsuspensioni määrata, tuleb moodustada uus töövõimetuskomitee, mille ülesanne on teha kindlaks, kas hageja on töövõimetu või mitte.

109    Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et nagu EIP märgib, ei saa liidu kohus ilma haldusasutuse pädevusse sekkumata kohustada liidu institutsiooni või asutust võtma otsuse tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalikke erimeetmeid (vt selle kohta 14. septembri 2011. aasta kohtuotsus Marcuccio vs. komisjon, T‑236/02, EU:T:2011:465, punkt 163 ja seal viidatud kohtupraktika).

110    Kohtupraktika kohaselt tuleb EIP ja tema teenistujate vahelistele vaidlustele siiski kohaldada personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 teises lauses sätestatud reeglit (vt selle kohta 28. septembri 1999. aasta kohtuotsus Hautem vs. EIP, T‑140/97, EU:T:1999:176, punkt 77, mis jäeti muutmata 2. oktoobri 2001. aasta kohtuotsusega EIP vs. Hautem, C‑449/99 P, EU:C:2001:502, punkt 95).

111    Nimetatud säte annab liidu kohtule rahaliste vaidluste puhul täieliku pädevuse, mille raames ta võib, kui selleks on alust, mõista omal algatusel kostjalt välja hüvitise viimase eksimuse tõttu tekkinud kahju eest ning sellisel juhul hinnata tekkinud kahju ex aequo et bono kohtuasja kõiki asjaolusid arvestades (vt 20. mai 2010. aasta kohtuotsus Gogos vs. komisjon, C‑583/08 P, EU:C:2010:287, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

112    Liidu kohtule personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 teise lausega antud täielik pädevus annab talle volitused muu hulgas lahendada lõplikult tema menetluses olevad vaidlused ja tagada avalikku teenistust puudutavates kohtuasjades tehtud tühistamisotsuste praktiline tõhusus (vt 20. mai 2010. aasta kohtuotsus Gogos vs. komisjon, C‑583/08 P, EU:C:2010:287, punktid 49 ja 50 ning seal viidatud kohtupraktika).

113    Kui liidu kohus kasutab oma täielikku pädevust, ei tee ta asjasse puutuvatele institutsioonidele või asutustele ettekirjutusi, vaid tal on vajaduse korral pädevus teha nende asemel otsuseid, mis paratamatult tulenevad järeldustest, mis ta vaidlusele õigusliku hinnangu andmise tulemusel teeb.

114    Praegusel juhul tekib küsimus, kas hageja kolmandat nõuet tuleb tõlgendada kui Üldkohtule esitatud nõuet kasutada oma täielikku pädevust. Sellega seoses tuleb kindlaks teha, kas sellisest nõudest tulenevalt on Üldkohtu menetluses „rahaline vaidlus“ personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 tähenduses.

115    Kui Üldkohus EIP‑le selle kohta küsimuse esitas, ei vaielnud viimane vastu sellele, et liidu kohtul on EIP ja tema teenistujate vahelistes vaidlustes ka EIP suhtes täielik pädevus, kui need vaidlused on rahalised.

116    EIP leiab, et käesolev vaidlus ei ole siiski rahalist laadi vaidlus, kuna hageja nõue maksta tagasiulatuvalt invaliidsuspensioni eeldab, et ta on EIP suhtes kohaldatavate õigusnormide tähenduses töövõimetuks tunnistatud ja selline töövõimetuse tuvastamine kuulub üksnes töövõimetuskomitee pädevusse.

117    Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et kohtupraktika järgi ei ole „rahalised vaidlused“ selle sätte mõttes mitte ainult teenistujate poolt institutsiooni või asutuse vastu esitatud vastutuse tuvastamise hagid, vaid ka kõik need vaidlused, milles kohustatakse institutsiooni või asutust maksma teenistujale rahasumma, mis viimase hinnangul tuleb talle personalieeskirjade või muu teenistussuhteid reguleeriva akti alusel välja maksta (vt selle kohta 18. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Weißenfels vs. parlament, C‑135/06 P, EU:C:2007:812, punkt 65, ja 20. mai 2010. aasta kohtuotsus Gogos vs. komisjon, C‑583/08 P, EU:C:2010:287, punkt 45).

118    Kui käesolevas asjas palub hageja liidu kohtul teha otsus selle kohta, kas otsus jätta ta töövõimetuks tunnistamata on õiguspärane, ja kolmanda nõude raames kohustada EIPd maksma talle teatav rahasumma, tuleb seda mõista nii, et käesolev hagi on käsitatav rahalise vaidlusena. Nimelt on otsusel, milles leitakse, et hageja „ei ole töövõimetu“, otsesed tagajärjed tema jätkuvale teenistusele EIP teenistujana ja seega tema töötasule ja rahalistele õigustele (vt selle kohta 20. mai 2010. aasta kohtuotsus Gogos vs. komisjon, C‑583/08 P, EU:C:2010:287, punkt 47, ja 30. septembri 2013. aasta kohtuotsus Possanzini vs. Frontex, F‑124/11, EU:F:2013:137, punkt 73).

119    Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et käesolev vaidlus on rahaline ja seega on Üldkohtul käesolevas asjas täielik pädevus.

120    Tõsi, pärast vaidlustatud otsuste tühistamist, mis eespool punktis 105 otsustati, tuleb EIP‑l teha ELTL artikli 266 alusel uus otsus, milles tunnistatakse hageja töövõimetuks ja tunnustatakse tema õigust invaliidsuspensionile, kuivõrd komitee arvamus üksinda ei saa selliseid tagajärgi tekitada.

121    Selle otsuse vastuvõtmiseks ei pea EIP hageja olukorda siiski uuesti analüüsima, kuna tal on käesolevas asjas üksnes kaalutlusõiguseta pädevus, mistõttu on ta kohustatud tegema halduslikke järeldusi töövõimetuse alusel, mille on tuvastanud nõuetekohaselt selleks moodustatud töövõimetuskomitee (vt vastupidises tähenduses sellise meditsiinilise otsuse tühistamise kohta, mille tagajärjel pidi administratsioon hageja olukorda uuesti analüüsima, 28. septembri 2011. aasta kohtuotsus Allen vs. komisjon, F‑23/10, EU:F:2011:162, punkt 115).

122    Esiteks tuleneb pensioniskeemi üleminekueeskirjade artiklitest 46‑1 ja 48‑1, et töövõimetuse tuvastab töövõimetuskomitee. Teiseks on EIP personalieeskirjade artiklite 33d ja 36 ning pensioniskeemi üleminekueeskirjade artikli 49‑1 kohaselt teenistujatel, kelle töövõimetuskomitee on töövõimetuks tunnistanud, õigus invaliidsuspensionile.

123    Nagu eespool punktidest 75–81 nähtub, kajastus töövõimetuskomitee arvamus, et hageja on töövõimetu, dokumendis „9. novembril 2018 kogunenud töövõimetuskomitee järeldus“, mille kohta on kõiki käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades märgitud, et see väljendas töövõimetuskomitee liikmete seisukohta, mistõttu ei ole EIP‑l, kes ei ole väitnud, et menetlus töövõimetuskomitees oli õigusvastane, muud valikut, kui tunnistada hageja töövõimetuks ja tunnustada seega tema õigust saada invaliidsuspensioni, ilma et oleks vaja moodustada uus töövõimetuskomitee.

124    Seetõttu tuleb EIPd kohustada maksma hagejale alates 1. veebruarist 2019 maksmisele kuuluvat invaliidsuspensioni, millele lisandub kuni täieliku tasumiseni pensionilt arvestatud viivis EKP peamiste refinantseerimistehingute jaoks kehtestatud intressimäära alusel, mis kehtib maksetähtaja saabumise kuu esimesel päeval ja mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra.

125    Selliselt arvutatud summast tuleb maha arvata summad, mis maksti hagejale samal ajavahemikul töötasuna ja mille puhul selgub, et invaliidsuspensioni maksmise tõttu ei olnud tal õigus neid summasid saada.

 Kahju hüvitamise nõue

126    Hageja leiab, et sundides teda esitama hagi, olenemata sellest, et töövõimetuskomitee arvamus tema töövõimetuse kohta oli selge, tekitas EIP talle mittevaralist kahju, mis seisneb ärevusseisundi süvenemises ja mille hüvitamiseks tuleb maksta summa, mis on ex aequo et bono hinnates 5000 eurot.

127    Hageja hinnangul on põhjuslik seos talle tekkinud mittevaralise kahju ja EIP tegevuse vahel ilmne, sest tal ei oleks täiendavat stressi tekkinud, kui EIP oleks töövõimetuskomitee järeldustega nõustunud.

128    Hageja esitab selle kohta oma psühhiaatri E 2. juunil 2020 koostatud aruande.

129    EIP vaidleb sellele nõudele vastu.

130    Sellega seoses tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt võib õigusvastase akti tühistamine kujutada endast iseenesest hüvitist, mis on nõuetekohane ja millest põhimõtteliselt piisab kogu sellise mittevaralise kahju hüvitamiseks, mida see akt võis tekitada (9. novembri 2004. aasta kohtuotsus Montalto vs. nõukogu, T‑116/03, EU:T:2004:325, punkt 127; vt samuti selle kohta 9. juuli 1987. aasta kohtuotsus Hochbaum ja Rawes vs. komisjon, 44/85, 77/85, 294/85 ja 295/85, EU:C:1987:348, punkt 22).

131    Nii ei ole see siiski juhul, kui hageja tõendab, et ta kandis mittevaralist kahju, mis on tühistamise aluseks olnud õigusvastasusest eraldiseisev ja mida ei ole võimalik tühistamisega täielikult hüvitada (31. mai 2018. aasta kohtuotsus Korwin‑Mikke vs. parlament, T‑352/17, EU:T:2018:319, punkt 78).

132    Kuigi käesoleval juhul tuleb tõdeda, et hageja väidetud ärevusseisundi süvenemine on seotud EIP tegevusega kohtueelses menetluses, leiab Üldkohus siiski, et hageja ei ole tõendanud, et seda kahju ei saaks täielikult hüvitada EIP otsuse tühistamisega, seda enam, et koos tühistamisega mõistetakse sellelt asutuselt hageja kasuks välja kõik rahalised hüvitised, millest ta tühistatud otsuse tõttu ilma jäi (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus BZ vs. komisjon, T‑336/19, ei avaldata, EU:T:2020:21, punkt 55).

133    Seega tuleb hageja esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

134    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

135    Kuna EIP on kohtuvaidluse põhiosas kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõuetele välja mõista EIP‑lt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Investeerimispanga (EIP) 2019. aasta 8. veebruari ja 8. märtsi otsused, millega KL tunnistati töövõimeliseks ja alates 18. veebruarist 2019 põhjuseta töölt puudunuks, ning EIP presidendi 16. märtsi 2020. aasta otsus, millega need otsused jõusse jäeti.

2.      Kohustada EIPd maksma KLile alates 1. veebruarist 2019 invaliidsuspensioni, millele lisandub kuni täieliku tasumiseni pensionilt arvestatud viivis Euroopa Keskpanga (EKP) peamiste refinantseerimistehingute jaoks kehtestatud intressimäära alusel, mis kehtib maksetähtaja saabumise kuu esimesel päeval ja mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra, arvates maha summad, mis maksti hagejale samal ajavahemikul töötasuna ja mille puhul selgub, et invaliidsuspensioni maksmise tõttu ei olnud tal õigus neid summasid saada.

3.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4.      Mõista kohtukulud välja EIPlt.

Gervasoni

Nihoul

Frendo

Kuulutatud avalikul kohtuistungil Luxembourgis 24. novembril 2021.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.