EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
11. detsember 2007(*)
Konkurents – Karistuste määramine ettevõtjate õigusjärgluse puhul – Isikliku vastutuse põhimõte – Üksused, mida kontrollib sama ametiasutus – Siseriiklik õigus, mis viitab tõlgendamise alusena ühenduse konkurentsiõigusele – Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus
Kohtuasjas C‑280/06,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Consiglio di Stato (Itaalia) 8. novembri 2005. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 27. juunil 2006, menetlustes
Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato
versus
Ente tabacchi italiani – ETI SpA,
Philip Morris Products SA,
Philip Morris Holland BV,
Philip Morris GmbH,
Philip Morris Products Inc.,
Philip Morris International Management SA,
ja
Philip Morris Products SA,
Philip Morris Holland BV,
Philip Morris GmbH,
Philip Morris Products Inc.,
Philip Morris International Management SA
versus
Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato,
Ente tabacchi italiani – ETI SpA,
ja
Philip Morris Products SA,
Philip Morris Holland BV,
Philip Morris GmbH,
Philip Morris Products Inc.,
Philip Morris International Management SA
versus
Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato,
Amministrazione autonoma dei monopoli di Stato,
Ente tabacchi italiani – ETI SpA,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans, A. Rosas, K. Lenaerts, G. Arestis ja U. Lõhmus, kohtunikud E. Juhász, A. Borg Barthet, M. Ilešič (ettekandja), J. Klučka, E. Levits ja A. Ó Caoimh,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: ametnik B. Fülöp,
arvestades kirjalikus menetluses ja 15. mai 2007. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Ente tabacchi italiani – ETI SpA, esindajad: advokaadid S. D’Alberti, A. Clarizia ja L. D’Amario,
– Philip Morris Products SA, Philip Morris Holland BV, Philip Morris GmbH, Philip Morris Products Inc. ja Philip Morris International Management SA, esindajad: advokaadid L. Di Via, C. Tesauro ja P. Leone,
– Itaalia valitsus, esindajad: I. M. Braguglia ja F. Arena, keda abistas avvocato dello Stato D. Del Gaizo, ,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre ja V. Di Bucci,
olles 3. juuli 2007. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab EÜ artikli 81 ja sellele järgnevate artiklite ning ühenduse õiguse üldpõhimõtete tõlgendamist.
2 Taotlus esitati Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato (Itaalia konkurentsiasutus, edaspidi „konkurentsiasutus”) ja Ente tabacchi italiani – ETI SpA, Philip Morris Products SA, Philip Morris Holland BV, Philip Morris GmbH, Philip Morris Products Inc. ja Philip Morris International Management SA (edaspidi kõik need äriühingud koos „Philip Morris kontserni äriühingud”) ning Amministrazione autonoma dei monopoli di Stato (Itaalia riiklike monopolide sõltumatu haldusorgan, edaspidi „AAMS”) vahelises menetluses seoses sigarettide hinnakokkulepetega.
Õiguslik raamistik
3 Itaalia õigus sisaldab 10. oktoobri 1990. aasta seaduse nr 287 norme per la tutela della concorrenza e del mercato (seadus konkurentsi ja turu kaitse kohta; GURI nr 240, 13.10.1990, lk 3; edaspidi „seadus nr 287/90”) I jaotises eelkõige järgmisi sätteid:
„Artikkel 1
[…]
1. Käesoleva seaduse sätteid, mis on vastu võetud põhiseaduse artikli 41 alusel eesmärgiga kaitsta ja tagada ettevõtlusvabadust, kohaldatakse kõigi kartellikokkulepete, turgu valitseva seisundi kuritarvitamiste ja ettevõtjate koondumiste suhtes, mis ei kuulu Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingu artiklite 65 ja/või 66, Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) asutamislepingu artiklite 85 ja/või 86, EMÜ määruste ega samaväärse õigusliku mõjuga ühenduse meetmete kohaldamisalasse.
[…]
4. Käesoleva jaotise sätete tõlgendamisel tuleb juhinduda ühenduse õiguse põhimõtetest konkurentsiõiguse valdkonnas.
Artikkel 2
[…]
1. Kartellikokkulepetena käsitatakse ettevõtjatevahelisi leppeid ja/või kooskõlastatud tegevust ning ka konsortsiumide, ettevõtjate ühenduste ja muude samalaadsete organisatsioonide otsuseid, isegi kui need on vastu võetud põhikirja või muu äritegevust reguleeriva dokumendi alusel.
2. Keelatud on ettevõtjatevahelised kokkulepped, mille eesmärk või tagajärg on püsivalt takistada, piirata või kahjustada siseturu või selle olulise osa konkurentsi, sh tegevus, millega:
a) määratakse otseselt või kaudselt kindlaks ostu- või müügihinnad või mis tahes muud tehingutingimused;
b) takistatakse või piiratakse tootmist, turustamist, turule pääsu, investeeringuid, tehnilist arengut või tehnoloogia edendamist;
c) jagatakse turge või tarneallikaid;
d) rakendatakse võrdväärsete tehingute puhul objektiivselt erinevaid tingimusi, pannes kaubanduspartnerid sellega põhjendamatult ebasoodsasse konkurentsiolukorda;
e) seatakse lepingu sõlmimise eeltingimuseks teise poole nõusolek võtta endale lisakohustusi, mis ei ole oma laadilt ega kaubandustavade poolest seotud sellise lepingu objektiga.
3. Kõik keelatud kokkulepped on tühised.”
4 Selle seaduse II jaotis käsitleb konkurentsiasutust, mille asutamine nähakse ette artikli 10 lõikes 1. Nimetatud seaduse II jaotises asuva artikli 15 lõige 1 sätestab:
„Kui […] konkurentsiasutus tuvastab artiklite 2 või 3 rikkumise, siis määrab ta asjaomastele ettevõtjatele ja asutustele tähtaja rikkumiste kõrvaldamiseks. Raskuse ja kestuse poolest olulise rikkumise korral on tal lisaks õigus määrata trahv summas kuni 10% teate kättetoimetamisele eelnenud asjaomase ettevõtja või asutuse majandusaasta käibest, samuti määrata tähtajad nimetatud trahvi tasumiseks.”
5 Seaduse nr 287/90 VI jaotise artikkel 31 näeb ette:
„Käesoleva seaduse sätete rikkumise eest määratud trahvidele kohaldatakse vastavas ulatuses 24. novembri 1981. aasta seaduse nr 689 I peatüki I ja II jao sätteid.”
6 AAMS loodi 8. detsembri 1927. aasta kuningliku dekreetseadusega nr 2258 istitutivo dell’Amministrazione autonoma dei monopoli di Stato (seadus riiklike monopolide sõltumatu haldusorgani asutamise kohta; GURI nr 288, 14.12.1927). See riigi haldusorgan, mis allub majandus- ja rahandusministeeriumile, haldas kuni 1999. aasta veebruarini tubakamonopoli. Pärast seda AAMS jätkas avalik-õiguslike ülesannete täitmist tubakasektoris. Lisaks tegeleb ta äritegevusega hasartmängude, eelkõige loteriisektoris. AAMS on nii haldustehniliselt kui ka rahastamise ja raamatupidamise seisukohalt sõltumatu, kuid ei ole eraldiseisev juriidiline isik.
7 Alates 1. märtsist 1999 kujundati tubakasektoris kuni selle ajani kogu tootmise ja müügitegevusega tegelenud AAMS ümber uueks avalik-õiguslikuks asutuseks, mis asutati 9. juuli 1998. aasta seadusandliku dekreediga nr 283 istituzione dell’Ente tabacchi italiani (seadus Itaalia tubakaameti asutamise kohta, GURI nr 190, 17.8.1998, lk 3; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 283/98”). Sellele asutusele anti üle kõik AAMS-ile kuulunud varad ja kohustused AAMS-i tegevusvaldkondades. Selle asutuse nõukogu 23. juuni 2000. aasta otsusega kujundati ta ümber aktsiaseltsiks Ente Tabacchi Italiani – ETI SpA (edaspidi „ETI”). Selle aktsiaseltsi kogu aktsiakapitali omas esialgu majandus- ja rahandusministeerium. Ministeeriumi poolt 2003. aastal väljakuulutatud riigihanke tulemusena ETI erastati ja selle ainuomanik on British American Tobacco plc (edaspidi „BAT”), Inglise õiguse alusel asutatud valdusäriühing, kes kuulub BAT‑British American Tobacco kontserni.
Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused
8 13. märtsi 2003. aasta otsusega, mis tehti pärast konkurentsiasutuse poolt 2001. aasta juunikuus algatatud uurimist, tuvastas konkurentsiasutus, et Philip Morrise kontserni äriühingud koos AAMS‑iga, hiljem Ente tabacchi italianiga ja lõpuks ETI‑ga sõlmisid ja viisid ellu kartellikokkuleppe, mille eesmärk ja tagajärg oli konkurentsi kahjustamine seoses sigarettide jaemüügihinnaga Itaalia siseturul aastatel 1993–2001, millega nad rikkusid seaduse nr 287/90 artikli 2 lõike 2 punkte a ja b. Konkurentsiasutus määras trahvid, mis moodustasid Philip Morrise kontserni äriühingute osas kokku 50 miljonit eurot ja ETI osas 20 miljonit eurot.
9 Konkurentsiasutus leidis, et ETI vastutab ka AAMS-i tegevuse eest enne 1. märtsi 1999, põhjendades oma otsust sellega, et kui AAMS‑i majandustegevus tubakatoodete valmistamise ja turustamise valdkonnas lõppes, võeti kõnealune majandustegevus üle Ente tabacchi italiani (nüüd ETI) poolt. Neil põhjustel on ETI, hoolimata sellest, et AAMS‑i ei lõpetatud, majandusliku järjepidevuse tingimuse alusel AAMS‑i õigusjärglane.
10 Selle otsuse peale esitasid kõik asjaomased ettevõtjad kaebuse Tribunale amministrativo regionale del Lazio’le (Lazio piirkondlik halduskohus). Nimetatud kohus jättis Philip Morrise kontserni äriühingute esitatud kaebuse rahuldamata ja rahuldas osaliselt ETI kaebuse ning tühistas viidatud otsuse osas, milles nähti ette, et ETI vastutab AAMS‑i tehtu eest. Nimetatud kohus põhjendas oma hinnangut isikliku vastutuse tingimusega.
11 ETI ja Philip Morrise kontserni äriühingute poolt Tribunale amministrativo regionale del Lazio otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse jättis Consiglio di Stato (kõrgeim halduskohus) oma esimeses, 8. novembri 2005. aasta otsuses rahuldamata osas, milles nad vaidlustasid konkurentsieeskirjade rikkumise. Consiglio di Stato märkis eelotsusetaotluses ETI vastutuse kohta AAMS‑i rikkumise eest, et AAMS‑i tegevuse üleandmine Ente tabacchi italianile tähistas selgelt eelneva korraldus- ja haldusmudeli järjepidevuse katkemist. Enne asjaomase tegevuse üleandmist Ente tabacchi italianile, mis on nüüd ETI, kirjeldas seda mudelit riigist sõltumatu haldamisega AAMS‑ile hulga avalike majanduslike ja haldusülesannete üleandmine, mis seadis selle sõltuvusse poliitilisest võimust. Seda seost ei esine uue üksuse puhul, mille tegevus on puhtalt äriline. Pealegi märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuigi AAMS ei tegele enam äritegevusega tubakasektoris, jätkab ta siiski konkurentsiõigusele alluvat majandustegevust. Consiglio di Stato arvates räägivad need üksikasjad majandusliku järjepidevuse tingimuse kohaldamise vastu.
12 Consiglio di Stato otsustas siiski pöörduda Euroopa Kohtu poole ühenduse konkurentsiõiguse tingimuste – millele viitab seaduse nr 287/90 artikli 1 lõige 4 – kohaldamise küsimuses. Seetõttu otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Milline on asutamislepingu [EÜ] artikli 81 ja järgnevate artiklite ning ühenduse õiguse üldpõhimõtete kohaselt tingimus, mida tuleb kohaldada selle ettevõtja kindlakstegemiseks, keda konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistada, kui tegudest, mis on karistatavad kui tervik, pani viimase osa toime ettevõtja, kes on asjaomases majandussektoris varasema ettevõtja õigusjärglane, ja kui [varasem ettevõtja], olgugi et ta pole veel lõpetatud, ei tegutse enam äriühinguna vähemalt selles majandussektoris, mida karistus puudutab?
2. Kas selleks, et vältida konkurentsieeskirjade kasuliku mõju kahjustamist ettevõtjate õigusliku vormi muutumise tõttu, peab konkurentsiõiguse kohaldamise eest vastutav ametiasutus karistatava isiku kindlakstegemisel hindama kaalutlusõiguse alusel nende asjaolude olemasolu, mis õigustavad juriidilise isiku poolt toime pandud konkurentsieeskirjade rikkumise eest tema õigusjärglase vastutusele võtmist, isegi siis, kui see juriidiline isik on otsuse tegemise ajal veel olemas?”
Euroopa Kohtu pädevus
13 Kuna Euroopa Ühenduste Komisjon on väljendanud kahtlust Euroopa Kohtu pädevuse osas, tuleb kõigepealt hinnata seda.
Euroopa Kohtule esitatud märkused
14 Komisjon toob esile, et vaidlus põhikohtuasjas käsitleb sellise siseriikliku konkurentsiasutuse otsuse kehtivust, kes kohaldas enne nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, lk 1, punkt 1; ELT eriväljaanne 02/08, lk 205) jõustumist ainult siseriiklikke õigusnorme, mis keelavad kartellikokkulepped, mitte EÜ artiklit 81.
15 Komisjon leiab, et seaduse nr 287/90 artikli 1 lõige 4, mille kohaselt tuleb selle seaduse I jaotise sätete tõlgendamisel juhinduda ühenduse konkurentsiõiguse põhimõtetest, ei ole selles osas asjakohane. Komisjoni arvates oli põhikohtuasjas tegemist hoopis selle määratlemisega, millised on „asjaomased ettevõtjad ja asutused” vastavalt selle seaduse II ja VI jaotisse kuuluva artikli 15 ja selles seaduses trahvirežiimi käsitleva artikli 31 tähenduses. Nimetatud artikli 1 lõiget 4 võib võtta arvesse, kui tõlgendatakse ettevõtja mõistet, mis on ühesugune EÜ artikli 81 ja seaduse nr 287/90 lõikes 2, kuid mitte siis, kui määratakse kindlaks, milline on karistatav ettevõtja.
16 Komisjon lisab, et isegi kui põhikohtuasjas oli lubatav kohaldada seaduse nr 287/90 viidet ühenduse õiguse põhimõtetele, tuleneb Euroopa Kohtu praktikast siiski, et eelotsuse küsimused on vastuvõetamatud. Komisjon viitab selles suhtes 28. märtsi 1995. aasta otsusele kohtuasjas C‑346/93: Kleinwort Benson (EKL 1995, lk I‑615) ja märgib, et asjaomane seadus ei täpsusta seda, et siseriiklikud kohtud peavad täielikult ja tingimusteta kohaldama Euroopa Kohtu tõlgendusi.
17 Viimati nimetatuga seoses märgib komisjon, et Tribunale amministrativo regionale del Lazio põhjendas oma otsust Itaalia õigusnormidega trahvide valdkonnas, millele viitab seaduse nr 287/90 artikkel 31. Samuti arvestas Consiglio di Stato konkurentsiasutuse argumentidega, mis tuginevad Itaalia õigusele vastutuse valdkonnas. See tõendab, et Itaalia kohtunike ja juristide jaoks moodustab ühenduse konkurentsiõigus ainult ühe elemendi teiste hulgas, mida arvestatakse kohaldatavate siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel.
18 ETI ja Philip Morrise kontserni äriühingud leiavad seevastu, et Euroopa Kohus on pädev eelotsusetaotlust lahendama. Euroopa Kohtu pädevuse osas seisukohta võtmata rõhutab Itaalia valitsus, et Euroopa Kohtu vastus on Consiglio di Statole tarvilik seaduse nr 287/90 artikli 1 lõikes 4 esineva viite tõttu ühenduse õigusele.
Euroopa Kohtu hinnang
19 EÜ artikkel 234 on õigusalase koostöö vahend, mille abil Euroopa Kohus saab siseriiklikele kohtutele anda juhiseid ühenduse õiguse tõlgendamiseks, mis võivad olla nende lahendatavas kohtuasjas kasulikud siseriikliku õigusnormi mõju hindamisel (15. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑300/01: Salzmann, EKL 2003, lk I‑4899, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑448/01: EVN ja Wienstrom, EKL 2003, lk I‑14527, punkt 77).
20 Kui eelotsuse küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus reeglina kohustatud otsuse langetama (eespool viidatud kohtuotsus Salzmann, punkt 29, ja 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑119/05: Lucchini, EKL 2007, lk I-6199, punkt 43).
21 Lahendades seda laadi eelotsusetaotlusi, kus ühenduse õigusnormid, mille tõlgendamist taotletakse, on kohaldatavad ainult seoses siseriiklikust õigusest tuleneva viite tõttu, on Euroopa Kohus järjepidevalt leidnud, et kui siseriiklikus õiguses järgitakse puhtalt siseriiklikku laadi olukordade reguleerimisel ühenduse õiguses sätestatut, on lahknevate tõlgenduste vältimiseks tulevikus ilmselgelt ühenduse huvides anda ühenduse õigusest tulenevatele sätetele ja mõistetele ühtne tõlgendus, olenemata nende kohaldamise asjaoludest (vt selle kohta eelkõige 18. oktoobri 1990. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑297/88 ja C‑197/89: Dzodzi, EKL 1990, lk I‑3763, punkt 37; 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑28/95: Leur-Bloem, EKL 1997, lk I‑4161, punkt 32; 11. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑1/99: Kofisa Italia, EKL 2001, lk I‑207, punkt 32; 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑222/01: British American Tobacco, EKL 2004, lk I‑4683, punkt 40, ja 16. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑3/04: Poseidon Chartering, EKL 2006, lk I‑2505, punkt 16).
22 Tegelikult ei nähtu ei EÜ artikli 234 sõnastusest ega selle artikliga kehtestatud menetluse esemest, et EÜ asutamislepingu loojad oleksid kavatsenud Euroopa Kohtu pädevusest välistada eelotsusetaotlused, mis käsitlevad ühenduse õigusnormi sellistel erijuhtudel, mil liikmesriigi õiguses viidatakse ühenduse sätte sisule, et määrata kindlaks puhtalt siseriiklikku laadi olukorra suhtes kohaldatavad õigusnormid (eespool viidatud kohtuotsus Dzodzi, punkt 36; eespool viidatud kohtuotsus Leur-Bloem, punkt 25, ja 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑217/05: Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio, EKL 2006, lk I‑11987, punkt 19).
23 Eespool viidatud kohtupraktika kohaldamise osas käesoleva eelotsusetaotluse lahendamisel tuleb sedastada, et siseriiklikku laadi olukordade reguleerimisel järgivad seaduse nr 287/90 I jaotise sätted puhtalt ühenduse õiguses sätestatut.
24 Nimelt näeb seaduse nr 287/90 artikli 1 lõige 4 ette, et I jaotise sätteid tõlgendatakse lähtudes ühenduse konkurentsiõiguse põhimõtetest. Selle seaduse artiklid 2 ja 3, mis kuuluvad samasse jaotisse, kordavad mutatis mutandis EÜ artiklite 81 ja 82 sõnastust.
25 Lisaks sellele ei anna seaduse nr 287/90 artikli 1 lõige 4, eelotsusetaotlus ega muud Euroopa Kohtule esitatud toimikumaterjalid alust arvata, et selles sättes esitatud viide ühenduse õigusele, mida asjaomane õigusnorm sisaldab, oleks tingimuslik.
26 Vastavalt eespool viidatud kohtupraktikale on seega ilmselgelt ühenduse huvides anda ühtne Euroopa Kohtu otsustel põhinev ühenduse õigusnormide tõlgendus eelotsusetaotluse kohta juhul, kui tõusetub kahtlus nende kohaldamise suhtes siseriiklikus õiguses ühenduse õigusnormidele viitamise tõttu.
27 Komisjoni argumendi osas, mille kohaselt vaidlused põhikohtuasjas kuuluvad ainuüksi seaduse nr 287/90 II ja VI jaotise kohaldamisalasse, kuna selle seaduse I jaotisesse kuuluva artikli 1 lõige 4 ei ole asjakohane, tuleb sedastada, et seda hinnangut ei toetanud Consiglio di Stato, kes põhjendas eelotsusetaotlust nimetatud artikli 1 lõikele 4 otsesõnu viidates. Selles osas tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu ülesanne ei ole kontrollida õigusliku raamistiku õigsust, mille on omal vastutusel määratlenud siseriiklik kohus (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Salzmann, punkt 31; 1. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑213/04: Burtscher, EKL 2005, lk I‑10309, punkt 35, ja 7. juuni 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑222/05–C‑225/05: van der Weerd jt, EKL 2007, lk I‑4233, punkt 22).
28 Mis lõpuks puudutab komisjoni argumenti, mille kohaselt ühenduse õigus on ainult üks element teiste hulgas, mida võetakse arvesse seaduse nr 287/90 I jaotise sätete tõlgendamisel, ning mille kohaselt Itaalia kohtud ei pea absoluutselt ja tingimusteta kohaldama Euroopa Kohtu tõlgendusi, siis piisab, kui märkida, et konkurentsiasutus ja Tribunale amministrativo regionale del Lazio on põhjendanud oma otsust ja kohtuotsust ühenduse õiguse ja kohtupraktikaga ja et Consiglio di Stato põhjendas oma eelotsusetaotlust kaalutlusega, et talle on seda tõlgendust vaja, et teada, millist tingimust ta peab võtma arvesse kooskõlas ühenduse konkurentsiõiguse põhimõtetega vastavalt seaduse nr 287/90 artikli 1 lõike 4 viitele.
29 Kõigist eespool esitatud põhjendustest tulenevalt on Euroopa Kohus pädev asjaomast eelotsusetaotlust lahendama.
Eelotsuse küsimused
30 Oma kahe eelotsuse küsimusega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, millised on EÜ artikli 81 ja järgnevate artiklite ning vajadusel kõikide teiste asjaomaste ühenduse õigusnormide kohaselt tingimused, mida tuleb kohaldada selle ettevõtja kindlakstegemiseks, keda konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistada ettevõtjate õigusjärgluse puhul, eelkõige siis, kui sellisest rikkumisest viimase osa pani toime rikkumist alustanud üksuse õigusjärglane ja kui rikkumist alustanud üksus, kes ei tegutse enam majandussektoris, mida karistus puudutab, pole veel lõpetatud.
Euroopa Kohtule esitatud märkused
31 ETI on seisukohal, et ajaomaseks kriteeriumiks on isikliku vastutuse tingimus. Sellest tingimusest kõrvalekaldumine on võimalik ainult erandjuhtudel selleks, et kaitsta konkurentsieeskirjade kasulikku mõju. Sellistel juhtudel võib rikkumiste eest vastutusele võtta ka mõne teise isiku kui selle, kes omas rikkumise hetkel kontrolli ettevõtja üle, isegi juhul, kui viimati nimetatu ei ole lõpetatud.
32 Selliseid erandlikke asjaolusid ei esine siiski siis, kui – nagu põhikohtuasjas –rikkumise eest on võimalik vastutusele võtta isik, kes juhtis ettevõtjat hetkel, kui rikkumine toime pandi.
33 Philip Morrise kontserni äriühingud leiavad, et isikliku vastutuse tingimust kohaldatakse kõigil juhtudel, kui isik, kes on faktiliselt toime pannud rikkumise, eksisteerib edasi, tegeleb äritegevusega ja võib täita karistuse määranud konkurentsiasutuse otsuse.
34 Nimetatud äriühingud märgivad, et ühenduse õigussüsteem ei võimalda kõrvale kalduda isikliku vastutuse tingimusest, välja arvatud olukorras, kui õigussubjekti enam ei eksisteeri ja kui seetõttu ei ole talle võimalik määrata karistusi. Tuginemine majandusliku järjepidevuse tingimusele on õigustatud ainult juhul, kui on vaja tagada konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine.
35 Itaalia valitsuse arvates toob majandusliku järjepidevuse tingimus kaasa selle isiku vastutuse, kes jätkas ja viis lõpule teise isiku alustatud konkurentsieeskirjade vastase käitumise, kõigil juhtudel, kui rikkumisega seotud ja teiseks juriidiliseks isikuks ümber kujundatud ettevõtja on majanduslikus mõttes ja ülesehituse ning ülesannete poolest identne eelmisega. Selles osas ei ole oluline see, kas isik, kes loovutas selle ettevõtja, veel formaalselt eksisteerib ning kas ta tegutseb edasi teistel tegevusaladel või mitte.
36 Käesoleval juhul tuleneb seadusandlikust dekreedist nr 283/98, et AAMS‑i hallatav ettevõte ja see ettevõte, mida haldab Ente tabacchi italiani, nüüd ETI, on samad. Lisaks on AAMS‑i ja ETI ülesehituselt omavahel seotud, kuna mõlemad asutas majandus- ja rahandusministeerium.
37 Komisjon on seisukohal, et juhtudel, kui rikkumise pani toime ettevõtja, mida haldab liikmesriigi asutus, millel on iseseisva otsustamise õigus ja mille asjaomane majandustegevus on antud üle teisele õigussubjektile, määratakse selle käitumise eest karistused asjaomasele riigiasutusele isegi siis, kui see pärast loovutamist jätkas äritegevust mõnes muus majandussektoris kui see, mida selline käitumine puudutas. Seevastu juhul, kui asjaomane riigiasutus pärast loovutamist lõpetab äritegevuse, tuleb määrata karistused õigussubjektile, millele anti üle asjaomane majandustegevus.
Euroopa Kohtu vastus
38 Kohtupraktika kohaselt viitab ühenduse konkurentsiõigus ettevõtjate tegevusele (7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 59) ja sellele, et ühenduse konkurentsiõiguse valdkonnas hõlmab ettevõtja mõiste mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt eelkõige 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 112; 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑222/04: Cassa di Risparmio di Firenze jt, EKL 2006, lk I‑289, punkt 107, ja 11. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑205/03 P: FENIN vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑6295, punkt 25).
39 Juhul kui selline üksus rikub konkurentsieeskirju, tuleb tal isikliku vastutuse põhimõtte alusel ka selle rikkumise eest vastutada (vt selle kohta 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 145, ja 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑279/98 P: Cascades vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9693, punkt 78).
40 Seevastu vastuseks küsimusele, millistel asjaoludel võib üksust, kes ei ole rikkumist toime pannud, siiski selle eest karistada, tuleb esmalt tõdeda, et selline eeldus tekib olukorras, kus üksus, kes pani rikkumise toime, on lõpetatud õiguslikus (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 145) või majanduslikus mõttes. Viimati nimetatud olukorra kohta tuleb sedastada, et karistus, mis on määratud ettevõtjale, kelle olemasolu õiguslikult säilib, kuid kes ei tegele enam äritegevusega, võib kaotada oma hoiatava mõju.
41 Järgnevalt tuleb märkida, et juhul, kui ei oleks ette nähtud ühtegi võimalust määrata karistust muule üksusele kui see, kes rikkumise toime pani, võiksid ettevõtjad hoida kõrvale karistustest ainuüksi selle asjaolu abil, et nende identiteeti muudetakse restruktureerimise, loovutamise või teiste õiguslike või organisatsiooniliste muudatuste teel. Sellega kahjustataks konkurentsieeskirjadega vastuolus oleva tegevuse eest karistamise ja hoitavate karistuste abil sellise tegevuse kordumise ärahoidmise eesmärki (15. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 41/69: ACF Chemiefarma vs. komisjon, EKL 1970, lk 661, punkt 173; 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑289/04 P: Showa Denko vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5859, punkt 61, ja 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑76/06 P Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, EKL 2007, lk I-4405, punkt 22).
42 Seega, nagu Euroopa Kohus on juba sedastanud, juhul kui üksus, mis on toime pannud konkurentsieeskirjade rikkumise, kujundatakse ümber õiguslikult või organisatsiooniliselt, ei too selline ümberkujundamine ilmtingimata kaasa uue ettevõtja asutamist, kes ei vastuta eelneva üksuse konkurentsieeskirjade vastase käitumise eest, juhul kui need kaks üksust on majanduslikus mõttes identsed (vt selle kohta 28. märtsi 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 29/83 ja 30/83: Compagnie royale asturienne des mines ja Rheinzink vs. komisjon, EKL 1984, lk 1679, punkt 9, ja eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 59).
43 Vastavalt viidatud kohtupraktikale ei oma rikkumise toime pannud üksuste ja nende õigusjärglaste õiguslik vorm tähtsust. Õigusjärglasele rikkumise eest karistuse määramine ei saa seega olla välistatud üksnes seetõttu, et – nagu põhikohtuasjades – tal on teine õiguslik vorm ja ta tegutseb teisel alusel kui üksus, mille õigusjärglane ta on.
44 Samuti ei oma tähtsust asjaolu, et tegevust ei otsustanud üle anda mitte eraisikud, vaid seadusandja erastamise eesmärgil. Nimelt ei saa liikmesriigi ametiasutuste võetud ettevõtja restruktureerimis‑ või reorganiseerimismeetmed tuua õiguspäraselt kaasa ühenduse konkurentsiõiguse kasuliku mõju kahjustamist (vt selle kohta 12. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑415/03: komisjon vs. Kreeka, EKL 2005, lk I‑3875, punktid 33 ja 34).
45 Eelotsusetaotlusest ja Euroopa Kohtule esitatud toimikust tuleneb, et põhikohtuasjades jätkas Ente tabacchi italiani ehk nüüd ETI AAMS‑i majandustegevust kartellikokkuleppega hõlmatud turul. Isegi kui AAMS jätkas majandustegevust teistel turgudel, võib ETI‑t neil asjaoludel pidada sigarettide hinnakokkuleppega seotud menetluste raames AAMS‑i majandustegevuse jätkajaks.
46 Vastuseks küsimusele, kas selline juhtum, millega on tegemist põhikohtuasjas, vastab asjaoludele, mille puhul üht majandusüksust saab karistada teise üksuse poolt toimepandud rikkumise eest, tuleb esmalt sedastada, et asjaolu, et AAMS ei ole juriidiline isik (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 6), ei õigusta karistuse määramist tema õigusjärglasele rikkumise eest, mille pani toime AAMS
47 Seevastu AAMS-i toimepandud rikkumise eest karistuse määramist ETI‑le võib õigustada asjaolu, et viimati nimetatut ja AAMS‑i kontrollib sama ametiasutus.
48 Selles osas tuleb meenutada, et juhul, kui kaks üksust moodustavad ühe majandusüksuse, ei takista asjaolu, et rikkumise toimepannud üksust enam ei eksisteeri, iseenesest karistamast üksust, millele anti üle tema majandustegevus (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 355–358).
49 Eelkõige on selline karistamine lubatav juhul, kui üksuseid kontrollib sama isik ning nende tihedate majanduslike ja organisatsiooniliste seoste tõttu kohaldatakse nende suhtes sisuliselt samu ettevõtlusalaseid eeskirju.
50 Põhikohtuasjades ei ole vaidlust küsimuses, et AAMS ja ETI kuulusid nende õigusvastase käitumise ajal samale avalik-õiguslikule asutusele, st majandus- ja rahandusministeeriumile.
51 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas sigarettide hinnakokkulepetes osalemise ajal see avalik-õiguslik asutus neid kontrollis. Juhul kui see oli nii, siis tuleks järeldada, et isikliku vastutuse põhimõte ei takista AAMS‑i poolt alustatud ja ETI poolt jätkatud rikkumise eest kogu karistuse määramist viimati nimetatule.
52 Eespool toodud põhjendustest lähtudes tuleb esitatud küsimustele vastata, et EÜ artiklit 81 ja järgnevaid artikleid tuleb tõlgendada nii, et kui üksuste puhul, mida kontrollib sama ametiasutus, esines käitumine, mis kujutab endast konkurentsieeskirjade ühte ja sama rikkumist, mida esialgu teostas üks üksus ja mille seejärel viis lõpule teine üksus, mis on selle esimese üksuse õigusjärglane nii, et esimene üksus ei ole lõpetatud, saab seda teist üksust karistada kogu selle rikkumise eest tervikuna juhul, kui on tõendatud, et neid mõlemaid üksusi kontrollis sama ametiasutus.
Kohtukulud
53 Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
EÜ artiklit 81 ja järgnevaid artikleid tuleb tõlgendada nii, et kui üksuste puhul, mida kontrollib sama ametiasutus, esines käitumine, mis kujutab endast konkurentsieeskirjade ühte ja sama rikkumist, mida esialgu teostas üks üksus ja mille seejärel viis lõpule teine üksus, mis on selle esimese üksuse õigusjärglane nii, et esimene üksus ei ole lõpetatud, saab seda teist üksust karistada kogu selle rikkumise eest tervikuna juhul, kui on tõendatud, et neid mõlemaid üksusi kontrollis sama ametiasutus.
Allkirjad