KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NILS WAHL
esitatud 4. mail 2016(1)
Kohtuasi C‑110/15
Microsoft Mobile Sales International Oy, varem Nokia Italia SpA
Hewlett-Packard Italiana Srl
Telecom Italia SpA
Samsung Electronics Italia SpA
Dell SpA
Fastweb SpA
Sony Mobile Communications Italy SpA
Wind Telecomunicazioni SpA
versus
Ministero per i beni e le attività culturali (MiBAC)
Società italiana degli autori ed editori (SIAE)
Istituto per la tutela dei diritti degli artisti interpreti esecutori (IMAIE) (likvideerimisel)
Associazione nazionale industrie cinematografiche audiovisive e multimediali (ANICA)
ja
Associazione produttori televisivi (APT)
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato (Riiginõukogu, Itaalia))
Intellektuaalomand – Direktiiv 2001/29/EÜ – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Artikkel 5 – Reprodutseerimise ainuõigus – Erandid ja piirangud – Õiglane hüvitis – Kohaldamisala – Ex ante tasuvabastuse kriteeriumide kindlaksmääramine eraõiguslikel läbirääkimistel – Tagastamisnõue, mille võib esitada ainult lõppkasutaja
1. Käesolev Consiglio di Stato (Riiginõukogu, Itaalia) eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tuleks tõlgendada direktiivi 2001/29/EÜ artikli 5 lõike 2 punkti b.(2) Selle sätte kohaselt võivad liikmesriigid näha ette õiguste valdajate ainuõigusliku „reprodutseerimisõiguse“ erandi isiklikuks tarbeks kopeerimiseks. Direktiiv nõuab, et kui liikmesriik on otsustanud piirata õiguste valdajate ainuõigusi sellisel viisil, peavad liikmesriigid seadma sisse süsteemi, mis tagab, et õiguste valdajad saaksid õiglase hüvitise autorõigusega kaitstud materjali kasutamise eest.
2. Itaalias, kus isiklikuks tarbeks kopeerimine on lubatud, on see hüvitis kehtestatud isiklikuks tarbeks kopeerimise tasuna, mida makstakse selliste seadmete, aparaatide ja andmekandjate pealt, millega saab kopeerida autoriõigusega kaitstud teoseid ja muud materjali. Esitatud küsimused käsitlevad Itaalia hüvitussüsteemi kooskõla direktiiviga 2001/29. Täpsemalt võimaldab käesolev kohtuasi Euroopa Kohtul määratleda liikmesriigi kaalutlusõiguse piirid isiklikuks tarbeks kopeerimise hüvitussüsteemi üksikasjade kehtestamisel ning anda täiendavaid juhiseid direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tõlgendamiseks.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
3. Direktiiv 2001/29 käsitleb autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamist.
4. Direktiivi 2001/29 põhjendus 31 selgitab, et üks direktiivi eesmärke on tagada õiguste ja huvide tasakaal eri liiki õiguste valdajate huvide vahel, samuti eri liiki õiguste valdajate ning kaitstud objekti kasutajate vahel.
5. Põhjendus 35 käsitleb erandeid ja piiranguid. Selle põhjenduse kohaselt peaksid õiguste valdajad saama teatavatel juhtudel õiglast hüvitist, mis nõuetekohaselt kompenseeriks nende kaitstud teoste või muude objektide kasutamise. Sellise õiglase hüvitise vormi, üksikasjaliku korra ja võimaliku suuruse kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta iga juhtumi konkreetseid asjaolusid. Nende asjaolude hindamisel peetakse eriti asjakohaseks kriteeriumiks nimetatud toimingutest tuleneda võivat kahju õiguste valdajale.
6. Direktiivi 2001/29 artikkel 2 käsitleb reprodutseerimisõigust. See näeb ette:
„Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult, on:
a) autoritel nende teoste suhtes;
b) esitajatel nende esituste salvestiste suhtes;
c) fonogrammitootjatel nende fonogrammide suhtes;
d) filmide esmasalvestiste tootjatel nende filmide originaali ja koopiate suhtes;
e) ringhäälinguorganisatsioonidel nende kaabel- või kaablita sidevahendite, sh kaabli või satelliidi kaudu edastatavate saadete salvestiste suhtes.“
7. Direktiivi artikkel 5 käsitleb reprodutseerimisõiguse erandeid ja piiranguid. See artikkel sätestab muu hulgas:
„[…]
2. Liikmesriigid võivad artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõiguse puhul näha ette erandeid ja piiranguid järgmistel juhtudel, kui kõne all on:
[…]
b) mis tahes kandjal reproduktsioonid, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks ning mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik, tingimusel, et õiguste valdajad saavad õiglase hüvitise, mille puhul võetakse arvesse, kas asjaomase teose või objekti puhul on või ei ole kasutatud artiklis 6 osutatud tehnilisi meetmeid;
[…]“.
B. Itaalia õigus
8. Seaduse nr 633 autoriõiguse ja muude selle kasutamisega kaasnevate õiguste kaitse kohta (edaspidi „autoriõiguse seadus“)(3) asjakohased sätted on järgmised.
9. Artikkel 71‑sexies sätestab:
„Heli- ja videosalvestiste reprodutseerimine mis tahes andmekandjal isiklikul eesmärgil on lubatud, kui seda teeb füüsiline isik üksnes isiklikuks tarbeks, tingimusel, et selle eesmärk on mittetulunduslik ega ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik, järgides artiklis 102‑quater nimetatud tehnilisi meetmeid.
[…]“
10. Artikkel 71‑septies sätestab:
„1. Helisalvestiste autoritel ja tootjatel ning audiovisuaalteoste algsetel tootjatel, videosalvestiste esitajatel ja tootjatel ning nende õigusjärglastel on õigus heli- ja videosalvestiste isiklikuks tarbeks reprodutseerimise eest artiklis 71‑sexies ette nähtud hüvitisele. Seadmete puhul, mis on mõeldud üksnes heli- või videosalvestiste analoog- või digitaalsalvestamiseks, on see hüvitis teatav suhtosa hinnast, mille lõppkasutaja on edasimüüjale maksnud; polüfunktsionaalsete seadmete puhul arvutatakse see hind välja seadmes asuva salvestamiseks mõeldud osaga samaväärsete omadustega seadme hinna põhjal või kui see ei ole võimalik, lähtuvalt seadmele määratud kindlasummalisest hinnast. Audio- ja videosalvestuste tegemiseks sobivate andmekandjate, näiteks analoog-, digitaalandmekandjate või heli- või videosalvestiste tegemiseks mõeldud sise- või välismälude puhul on hüvitise summa proportsioonis nende andmekandjate salvestusmahuga. Video kaugsalvestussüsteemide puhul tuleb käesolevas lõikes käsitletavat hüvitist tasuda teenuseosutajal ning hüvitis on proportsioonis teenuse osutamise eest saadava tasuga.
2. Lõikes 1 nimetatud hüvitise suurus määratakse kindlaks ühenduse õigusnormide kohaselt, võttes ühtlasi arvesse reprodutseerimisõigusi, kultuuriministri [edaspidi „MiBAC“] dekreediga, mis tuleb anda hiljemalt 31. detsembril 2009, olles ära kuulanud […] lõikes 1 nimetatud seadmete ja andmekandjate tootjate kõige representatiivsemad kutseliidud. Hüvitise arvutamisel võetakse arvesse, kas artiklis 102‑quater nimetatud tehnilisi meetmeid on kasutatud või mitte, samuti arvestatakse digikoopia ja analoogkoopia mõju erinevust. Dekreeti ajakohastatakse iga kolme aasta tagant.
3. Hüvitist tuleb maksta isikul, kes toodab lõikes 1 nimetatud seadmeid ja andmekandjaid või impordib neid riigi territooriumile eesmärgiga sellest kasu saada. […] Hüvitise maksmatajäämise korral vastutab selle eest solidaarselt salvestusseadmete või salvestamiseks sobivate andmekandjate edasimüüja.“
11. Artikkel 71‑octies sätestab:
„1. Artiklis 71‑septies nimetatud hüvitis seadmete eest, mis on mõeldud fonogrammide salvestamiseks, makstakse Società italiana degli autori ed editori’le (edaspidi „SIAE“), kes tagab pärast oma kulude mahaarvamist võrdsetes osades väljamaksed fonogrammide autoritele ja tootjatele, sealhulgas kõige esinduslikumate ameti- ja kutseliitude vahendusel.
2. Fonogrammitootja maksab viivitamatult ning hiljemalt 6 kuu jooksul 50% saadud hüvitisest asjaomastele esitajatele.
3. Artiklis 71‑septies nimetatud hüvitis seadmete eest, mis on mõeldud videosalvestiste salvestamiseks [SIAE-le], mis tagab pärast oma kulude mahaarvamist 30% hüvitise väljamakse autoritele ning ülejäänud 70% hüvitise väljamakse võrdsetes osades filmide esmasalvestuste tootjatele, videosalvestiste tootjatele ja esitajatele. Esitajatele makstavast hüvitisest 50% kasutatakse 5. veebruari 1992. aasta seaduse nr 93 artikli 7 lõikes 2 kirjeldatud tegevuste ja eesmärkide rahastamiseks.
[…]“.
12. MiBAC võttis artikli 71‑septies lõikes 2 nimetatud autoriõiguse seaduse (edaspidi „vaidlustatud dekreet“) vastu 30. detsembril 2009.
13. Selle dekreedi tehnilise lisa artikkel 4 sätestab:
„1. [SIAE] sõlmib käesolevate sätete tõhusamaks kohaldamiseks protokolle, sh selleks, et kohaldada objektiivseid või subjektiivseid erandeid nagu seadmete või andmekandjate kutsealase kasutamise juhtudel või teatavate videomänguaparaatide ja ‑andmekandjate puhul. Need rakendusprotokollid võetakse vastu kokkuleppel isiklikuks tarbeks kopeerimise eest hüvitist maksma kohustatud isikute või nende kutseliitudega.
[…]“.
II. Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused
14. Põhikohtuasja apellandid on personaalarvutite, CD-de, salvestusseadmete, mobiiltelefonide ja kaamerate tootjad ja edasimüüjad.
15. MiBAC võttis vaidlustatud dekreedi ja selle lisaks oleva tehnilise lisa vastu autoriõiguse seaduse artikli 71‑septies lõike 2 alusel. Selles lisas sätestatakse eeskirjad, mille kohaselt arvutatakse õiguste valdajatele heli- ja videosalvestiste isiklikuks tarbeks kopeerimise eest makstav hüvitis. Käesolevas asjas on oluline eelkõige see, et vaidlustatud dekreet laiendas õiglase hüvitise kohaldamisala. Selle tulemusel on käesoleval ajal sellised seadmed ja andmekandjad nagu mobiiltelefonid, arvutid ja muud seadmed samuti hõlmatud isiklikuks tarbeks kopeerimise tasuga, ehkki need seadmed ei ole kavandatud konkreetselt sisu reprodutseerimiseks, salvestamiseks ja varundamiseks. Seevastu enne vaidlustatud dekreedi vastuvõtmist olid ainult eeskätt või ainuüksi heli- ja videosalvestiste salvestamiseks mõeldud seadmed hõlmatud kõnealuse tasuga.
16. Pärast vaidlustatud dekreedi vastuvõtmist esitasid põhikohtuasja apellandid kaebuse Tribunale Amministrativo Regionale del Laziosse (Lazio piirkonna halduskohus), taotledes vaidlustatud dekreedi kehtetuks tunnistamist. Nad väitsid, et vaidlustatud dekreet on vastuolus liidu õigusega. Nende arvates on see nii eeskätt seetõttu, et füüsilised või juriidilised isikud, kes ilmselt ei tegele isiklikuks tarbeks kopeerimisega, peavad samuti seda tasu maksma. Sellega seoses kritiseerisid apellandid samuti vaidlustatud dekreediga SIAE-le antud volitusi: nende arvates ei ole SIAE-le tasu haldamiseks antud volitusi arvestades võimalik tagada isikute võrdset kohtlemist.
17. Tribunale amministrativo regionale del Lazio (Lazio piirkonna halduskohus) jättis apellantide kaebuse rahuldamata.
18. Seejärel esitasid põhikohtuasja apellandid selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Consiglio di Statosse (Riiginõukogu). Kaheldes direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tõlgendamises, otsustas nimetatud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. „Kas liidu õigusega – eriti [direktiivi 2001/29] põhjendusega 31 ning artikli 5 lõike 2 punktiga b – on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu [autoriõiguse seaduse] artikkel 71‑sexies koosmõjus vaidlustatud dekreedi artikliga 4, milles on sätestatud, et andmekandjate ja seadmete puhul, mis omandatakse ilmselgelt muul eesmärgil kui isiklikuks tarbeks kopeerimine, st puhtalt kutsealaseks kasutamiseks, määratakse [isiklikuks tarbeks kopeerimise tasust] ex ante vabastamise kriteeriumid kindlaks eraõigusliku kokkuleppe või „vabade läbirääkimiste“ teel, eriti mis puudutab vaidlustatud dekreedi [lisa] artiklis 4 käsitletavaid „rakendusprotokolle“, kuna puuduvad üldnormid ja igasugused tagatised, et SIAE‑d ja tasu maksmise kohustusega isikuid või nende kutseliite koheldakse võrdselt?
2. Kas liidu õigusega, eriti [direktiivi 2001/29] põhjenduse 31 ning artikli 5 lõike 2 punktiga b on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu [autoriõiguse seaduse] artikkel 71‑sexies koosmõjus [vaidlustatud dekreediga] ja SIAE juhistega tagasimaksete kohta, milles on sätestatud, et andmekandjate ja seadmete puhul, mis omandatakse ilmselgelt muul eesmärgil kui isiklikuks tarbeks kopeerimine, st puhtalt kutsealaseks kasutamiseks, võib tasu tagasimaksmist taotleda ainult lõppkasutaja, mitte andmekandjate ja seadmete tootja?“
19. Kirjalikud seisukohad esitasid Assotelecommunicazioni-ASSTEL, Hewlett-Packard Italiana Srl (edaspidi „HP“), Microsoft Mobile Sales International (varem Nokia Italia SpA), Samsung Electronics Italia SpA, Sony Mobile Communications SpA, Telecom Italia SpA, Wind Telecomunicazioni SpA ja SIAE ning Itaalia valitsus ja komisjon. Kohtuistungil, mis peeti 24. veebruaril 2016, esitasid suulisi argumente Altroconsumo, Hewlett-Packard Italiana, Nokia Italia, Sony Mobile Communications, Telecom Italia, Samsung Electronics Italia, Dell ja SIAE ning samuti Itaalia ja Prantsuse valitsus ning komisjon.
III. Analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
20. Algatuseks tuleb märkida, et direktiivi 2001/29 eesmärk on tagada muu hulgas õiglane tasakaal õiguste valdajate ning autoriõigusega kaitstud teoste ja muu materjali kasutajate vastandlike huvide vahel. Ühelt poolt on selle eesmärgi saavutamiseks ning õiguste valdajate õiguste tagamiseks direktiivi 2001/29 artiklis 2 ette nähtud, et liikmesriigid peavad andma selles normis nimetatud õiguste valdajatele ainuõiguse lubada või keelata nende teoste reprodutseerimist. See õigus hõlmab otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis. Reprodutseerimisõigus pakub võrdse ulatusega kaitset olenemata sellest, kas tegemist on autorõigusega kaitstud tervikliku teose või selle osaga.
21. Ent teiselt poolt, kaitsmaks ka autoriõigusega kaitstud materjali kasutajate õiguspäraseid huve, võivad liikmesriigid piirata direktiivi 2001/29 artiklist 2 tulenevat reprodutseerimise ainuõigust direktiivi artikli 5 lõike 2 alusel. Selle sätte kohaselt võib erandi kõnealusest õigusest ette näha muu hulgas juhul, kui on tegemist füüsilise isiku poolt mis tahes kandjal tehtud reproduktsioonidega, kui selline reprodutseerimine toimub isiklikuks tarbeks. Seetõttu on selle erandi raames lubatud ainult reprodutseerimine, mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik (edaspidi „isiklikuks tarbeks kopeerimise erand“). Lisaks peavad õiguste valdajad saama õiglase hüvitise sellise reprodutseerimisega tekitatud kahju eest. Tavaliselt, nagu ka Itaalias, makstakse seda hüvitist isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu vormis.
22. Euroopa Kohtu praktikast nähtub selgelt, et õiglase hüvitise küsimus – ning eriti selle kogumise viis ja reeglistik – kujutab endast kaasaegses digitaalses maailmas vaieldavat küsimust.(4) See ei ole üllatav: selline tasusüsteem kehtestati, kuna „offlain-maailmas“ on tasud ainus viis tagada, et õiguste valdajatele hüvitatakse lõppkasutajate tehtud koopiad.(5) See ei vasta täielikult digitaalsele onlain-keskkonnale, milles autoriõigusega kaitstud materjali tänapäeval kasutatakse.
23. Tegelikult nõutakse õiglast hüvitist vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktile b tavaliselt aparaatidelt ja andmekandjatelt, millega saab isiklikuks tarbeks kopeerida ning mille hulka kuuluvad muu hulgas CD-d, erinevat liiki arvutid, mobiiltelefonid, mälukaardid ja -pulgad. Ent selline õiglase hüvitise süsteem põhineb fictio juris’el: selle puhul eeldatakse, et isik, kes soetab aparaadi ja andmekandja, mida saab põhimõtteliselt kasutada isiklikuks tarbeks kopeerimiseks, kasutab selle kõiki funktsioone, sealhulgas neid, mis võimaldavad isiklikuks tarbeks kopeerimist.(6) Muidugi oli direktiivi 2001/29 vastuvõtmise ajal tavaline kasutada selliseid seadmeid ja andmekandjaid isiklikuks tarbeks kopeerimiseks. Ent tänapäeval on üldteada, et isiklikuks tarbeks kopeerimine näib olevat osaliselt (kui mitte suuresti) asendunud erinevate internetipõhiste teenustega, mis võimaldavad õiguste valdajatel kontrollida autoriõigusega kaitstud materjali kasutamist litsentsimise abil.(7)
24. Vaatamata sellisele tehnilisele arengule ning isiklikuks tarbeks kopeerimise praktilise tähtsuse tõendatavale vähenemisele, kasutatakse Euroopa Liidus isiklikuks tarbeks kopeerimise erandit endiselt laialdaselt. Liikmesriigid on lähenenud isiklikuks tarbeks kopeerimise erandile mitmes suhtes erinevalt: muude erisuste hulgas ei lahkne mitte ainult isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu kehtestamise metoodikad vaid erinevad on ka selle tasuga hõlmatud tooted.(8) Käesolevas asjas peab Euroopa Kohus taas kord arutama selle kaalutlusõiguse ulatust, mis liikmesriikidel on õiglase hüvitise süsteemi kehtestamisel.
25. Kirjeldan allpool, et teineteisest eristuvad selgelt kaks stsenaariumi: ühelt poolt olukorrad, mille puhul liikmesriigid peavad tagama, et seadmed, aparaadid ja andmekandjad on ex ante vabastatud isiklikuks tarbeks kopeerimise tasust, ning teiselt poolt olukorrad, mille puhul liikmesriigid peavad tagama, et kehtiks alusetult makstud isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu tõhus ex post tagastamise süsteem.
B. Esimene küsimus: isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu ex ante vabastuse nõue
26. Esimene eelotsuse küsimus käsitleb isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu ex ante vabastust (selle puudumist) ning selle vabastuse andmise tingimusi Itaalia õiguses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas Itaalia õiglase hüvitise süsteem on kooskõlas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b ning võrdse kohtlemise põhimõttega.
27. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlusi selgitab asjaolu, et esiteks kohaldatakse seda tasu vaidlustatud dekreedi kohaselt põhimõtteliselt kõigi aparaatide, seadmete ja andmekandjate suhtes ilma erisusteta. Puuduvad õigusnormid, mis näeksid ette vabastuse sellest tasust olukorras, kus sellised seadmed soetatakse kutsealaseks kasutamiseks. Teiseks on veel üheks Itaalia süsteemi eripäraks see, kuidas isiklikuks tarbeks kopeerimist võimaldavate seadmete, aparaatide ja andmekandjate tootjad ja maaletoojad (kes on kohustatud maksma isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu) võib vabastada kõnealuse tasu maksmisest.
28. Konkreetsemalt, vaatamata sellele, et isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu kohaldatakse ühetaoliselt teatavatele isiklikuks tarbeks kopeerimist võimaldavate seadmetele, aparaatidele ja andmekandjate kategooriatele, võivad SIAE ning tasuga hõlmatud aparaatide ja andmekandjate tootjad ja maaletoojad (või nende ühendused) leppida kokku tasu maksmise kohustuse vabastuses. Selles suhtes näib SIAE-l olevat märkimisväärne kaalutlusõigus pidada läbirääkimisi ning panna lõpuks paika võimaliku tasuvabastuse parameetrid.
29. Algatuseks märgiksin, et Euroopa Kohtu poolt siiani uuritud õiglase hüvitise süsteemide ühiseks jooneks on see, et tasu maksmise kohustust kohaldatakse põhimõtteliselt vahet tegemata teatavatele reprodutseerimist võimaldavate seadmete, aparaatide ja andmekandjate liikidele.(9) See on nii ka käesolevas asjas.
30. Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ei ole midagi, millest võiks järeldada, et selline tasu ühetaoline kohaldamine oleks vastuolus liidu õigusega. Selles sättes märgitakse, et liikmesriigid võivad lubada isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kohaldamist seoses mis tahes kandjal reproduktsioonidega, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks, tingimusel, et õiguste valdajad saavad õiglase hüvitise.
31. Ent selleks, et tagada õiglane tasakaal vastandlike huvide vahel, nagu nõutakse direktiivi põhjenduses 31, on Euroopa Kohus määratlenud oma lahendites teatavad tingimused direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b ulatuse suhtes. Need tingimused on siin väga olulised.
32. Kohtuotsuses Padawan asus Euroopa Kohus seisukohale, et isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu kohaldamine vahet tegemata digitaalse reprodutseerimise aparaatidele ja andmekandjatele, kui nimetatud seadmeid omandatakse eesmärgil, mis ilmselgelt erineb isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimisest, ei ole direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikega 2 kooskõlas.(10) Minu arvates välistab see seisukoht algusest peale isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kohaldamisalast seadmed, aparaadid ja andmekandjad, mis on ilmselgelt mõeldud kutsealaseks kasutamiseks.
33. Kohtuotsuses Copydan Båndkopi selgitas Euroopa Kohus täiendavalt direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b kohaldamisala. Ta leidis, et igal juhul ei tohi isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu kohaldada aparaatide ja andmekandjate tarnimisele, kui on võimalik tuvastada, et tasukohustuslane on tarninud need aparaadid ja andmekandjad muudele kui füüsilistele isikutele eesmärgil, mis ilmselgelt erineb isiklikuks tarbeks reprodutseerimisest.(11) Minu meelest on selge, et sellest seisukohast tulenevalt peab selliste seadmete, aparaatide ja andmekandjate, mis a priori sobivad isiklikuks tarbeks kopeerimiseks, tarnimine äriklientidele ja ametiasutustele jääma välja direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti b kohaldamisalast.(12) Või siis Euroopa Kohtu määratlust kasutades, sellised seadmed tuleb (ex ante) vabastada isiklikuks tarbeks kopeerimise tasust.
34. Sellega seoses piisab märkimisest, et Itaalias puudub seaduses sätestatud erand seadmete, aparaatide ja andmekandjate suhtes, mille on omandanud juriidiline isik eesmärkidel, mis ilmselgelt erinevad isiklikuks tarbeks kopeerimisest. Selle asemel on otsus võimaldada (või mitte võimaldada) ex ante vabastust jäetud SIAE kaalutleda vastavalt autoriõiguse seaduse artiklile 71‑sexies koosmõjus vaidlustatud dekreedi tehnilise lisa artikliga 4. Kohtuistungil selgitati lisaks, et SIAE poolt võimaldatud erandeid on vähe ja nende ulatus on piiratud ning lisaks kaasnevad nendega ranged tingimused, mis nõuavad muu hulgas käitumiseeskirjade järgimist asjaomased aparaadid ja andmekandjad omandanud üksuse poolt. Lihtsamalt öeldes võimaldab Itaalia süsteem SIAE-l kohaldada tasukohustuslaste suhtes erandeid oma äranägemise järgi.
35. Ent nagu juba selgitatud, tuleb tootjad ja maaletoojad vabastada tasu maksmisest ex ante, kui nad saavad tõendada, et on tarninud seadmed ja andmekandjad kasutamiseks eesmärkidel, mis ilmselgelt erinevad isiklikuks tarbeks kopeerimisest.(13) See on nii vahetu müügi korral tasukohustuslaste poolt äriklientidele või ametiasutustele, olenemata sellest, kas sellised kliendid on tasu haldavas organisatsioonis registreeritud.(14)
36. Igal juhul ei tohiks ex ante vabastuse tingimuseks seada edukaid läbirääkimisi ja kokkuleppe sõlmimist tasu haldava organisatsiooniga. Et ex ante vabastus oleks tõhus, peab seda kohaldama üldiselt ning vahet tegemata isiklikuks tarbeks kopeerimist võimaldavate seadmete ja andmekandjate tootjate ja maaletoojate suhtes, kes suudavad tõendada, et kõnealused seadmed ja andmekandjad on tarnitud muudele kui füüsilistele isikutele eesmärgil, mis erineb isiklikuks tarbeks kopeerimisest. Vastasel korral oleks võimatu vältida liigset hüvitamist. See oleks vastuolus direktiivi põhjenduses 31 väljendatud õiglase tasakaalu nõudega.
37. Selles küsimuses on mulle selge, et kõnealused Itaalia eeskirjad on vastuolus direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b.
38. Ent lisaks on eelotsusetaotluse esitanud kohus leidnud Itaalia eeskirjades täiendavaid probleeme seoses üldiselt kohaldatava ex ante vabastuse puudumisega.
39. Nagu ma juba märkisin, määratakse Itaalia süsteemis tasu maksmise (võimaliku) ex ante vabastuse saamise kriteeriumid kindlaks eraõiguslikel läbirääkimistel (nn vabadel läbirääkimistel). Läbirääkimisi peavad seadmete, aparaatide ja andmekandjate tasukohustuslastest tootjad ja maaletoojad (või nende ühendused) ja SIAE. Sellega seoses ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus kindel, kas see on kooskõlas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud õiglase hüvitise nõudega, võrdse kohtlemise põhimõttega ning direktiivi põhjenduses 31 viidatud õiglase tasakaalu põhimõttega.
40. Kõigepealt ei tohi mööda vaadata asjaolust, et Euroopa Kohus on pidanud direktiivi 2001/29 artiklis 5 sätestatud erandite kohaldamisel eriti tähtsaks võrdse kohtlemise põhimõtet.(15) Õiglase hüvitise kontekstis tähendab see seda, et liikmesriigid ei või õigustamatult ebavõrdselt kohelda isiklikuks tarbeks kopeerimise erandiga hõlmatud võrreldavate seadmete ja andmekandjate tootjate ja maaletoojate erinevaid kategooriaid.
41. See seisukoht on käesoleva asja puhul väga tähtis.
42. Menetlusosalised on eri meelt selle suhtes, millises ulatuses SIAE-l on kaalutlusõigus rääkida läbi isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu vabastustes. Eelotsusetaotlusest nähtub siiski piisava selgusega, et tasuvabastuse kriteeriumide ja kohaldamisprotokollide üle räägivad läbi SIAE ning asjaomaste seadmete ja andmekandjate tootjad ja maaletoojad (või neid esindavad ühendused). Juba ainuüksi see asjaolu heidab kahtlust Itaalia eeskirjade kokkusobivusele võrdse kohtlemise põhimõttega. See on nii, kuna vaidlustatud dekreedi tehnilise lisa artikkel 4 lubab SIAE-l sõlmida vabastamislepinguid eraldi konkreetsete isikute ja ühendustega, mistõttu ei ole tagatud, et õigust saada tasuvabastus kohaldatakse järjekindlalt, üldiselt ja ühetaoliselt isiklikuks tarbeks kopeerimiseks sobivate seadmete ja andmekandjate tarnimisele kutsealaseks kasutamiseks. Minu meelest toob individuaalsete ja eraldiseisvate kokkulepete sõlmimine tingimata kaasa muidu sarnases olukorras olevate tootjate ja maaletoojate erineva kohtlemise.
43. Viimaks, mis puudutab direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud õiglase hüvitise nõuet, siis tuletaksin algatuseks meelde, et mõiste „õiglane hüvitis“ on liidu õiguse autonoomne mõiste. Ehkki õiglase hüvitise täpsel kindlaksmääramisel võib esineda mõningaid raskusi, tuleb seda mõistet ikkagi tõlgendada ühetaoliselt kõikides liikmesriikides, mis on otsustanud kasutada isiklikuks tarbeks kopeerimise erandit.(16)
44. Õiglase hüvitise mõiste põhineb ideel, et isiklikuks tarbeks kopeerimist peetakse õiguste valdajat kahjustavaks ning selle kahju hüvitamiseks peab õiguste valdaja saama õiglase hüvitise.(17) Seega eeldatakse põhjusliku seose olemasolu makstud hüvitise ning kahju või võimaliku kahju vahel, mida õiguste valdaja kannab isiklikuks tarbeks kopeerimise tõttu.(18) Tarbijatele müüdud seadmete ja andmekandjate puhul eeldatakse, et see seos on piisavalt tugev, et põhjendada hüvitise maksmist.
45. Selline seos puudub, kui need seadmed ja andmekandjad on mõeldud kasutamiseks viisil, mis ilmselgelt erineb isiklikuks tarbeks kopeerimisest. Kui kõnealused seadmed ja andmekandjad müüakse kutsealaseks kasutamiseks, ei teki mingit kahju (seoses isiklikuks tarbeks kopeerimisega). Ehkki see võib tunduda ebaloogiline, on see nii ka siis, kui füüsilised isikud saavad kasutada äriklientidele või ametiasutustele müüdud seadmeid, aparaate ja andmekandjaid isiklikuks tarbeks kopeerimiseks.
46. Nagu juba selgitasin, jätab Euroopa Kohtu tõlgendus direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b kohta äriklientide ja ametiasutuste omandatud andmekandjad selle sätte kohaldamisalast välja. Seetõttu ei puutu asjasse, et füüsiline isik (töötajana) teeb sellistele andmekandjatele isiklikuks tarbeks koopiad. Kuivõrd need seadmed on omandatud kutsealaseks kasutamiseks, ei ole enam tegemist isiklikuks tarbeks kopeerimise kohaldamisalaga. Sellised olukorrad väljuvad lihtsalt isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kohaldamisala piiridest. Selle asemel hõlmab neid üldine litsentseerimise reegel. Kõik selles kontekstis ilma sõnaselge loata tehtud koopiad on ebaseaduslikud.(19)
47. Itaalia süsteemis sõltub tasukohustuslase võimalus kasutada ex ante vabastust eraõiguslikest läbirääkimistest ka siis, kui on võimalik tõendada, et asjaomased seadmed, aparaadid ja andmekandjad on mõeldud kutsealaseks kasutamiseks. Mul on raske nõustuda, et selline süsteem saaks olla kooskõlas õiglase hüvitise nõudega, mis põhineb õiguste valdajale põhjustatud kahjul. Seega oleks hüvitamine lahutatud kahjust, mis eelduslikult põhjustatakse isiklikuks tarbeks kopeerimisega. Meil ei oleks enam tegemist kopeerimisega, mis kuulub isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kohaldamisalasse.
48. Sellest tulenevalt tuleks esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b on vastuolus selline õiglase hüvitise süsteem, milles isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu nõutakse ka seadmetelt, aparaatidelt ja andmekandjatelt, mis on omandatud eesmärkidel, mis ilmselgelt erinevad isiklikuks tarbeks kopeerimisest, ning milles võimalik vabastamine sellest tasust sõltub läbirääkimistest tasu haldava organisatsiooni ja tasukohustuslaste vahel.
49. Siiski on olukordi, kus tasu võib võtta vahet tegemata, olenemata sellest, kas kõnealuste seadmete ja andmekandjate lõppkasutus on eraviisiline või kutsealane. Selgitan alljärgnevalt seoses teise küsimusega, et see on samas nii vaid juhul, kui praktilised raskused lõppkasutaja kindlaksmääramisel õigustavad sellist lähenemist. Süsteemides, milles tootjad ja maaletoojad on kohustatud maksma hüvitist, näib ex post tasutagastuse süsteem olevat poolkohustuslik õiglase hüvitise süsteemi osa.
C. Teine küsimus: isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu ex post tagastamine
50. Teine eelotsuse küsimus käsitleb alusetult makstud isiklikuks tarbeks kopeerimise tasude ex post tagastamist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole kindel, kas Itaalia õiglase hüvitise süsteem on kooskõlas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b, kuivõrd – samamoodi nagu eespool kirjeldatud olukord seoses ex ante erandit võimaldava õigusnormi puudumisega – ex post tagastamine on samuti jäetud SIAE kaalutleda ilma konkreetsete õigusnormideta selles küsimuses. Vastavalt selle organisatsiooni juhistele ja suunistele võivad sellise tasu tagastamist, mida on alusetult makstud kutsealaseks kasutamiseks omandatud seadmetelt, aparaatidelt ja andmekandjatelt, taotleda ainult lõppkasutajad.
51. Pean kõigepealt rõhutama, et mingit tasu ei tohiks üldse nõudagi, kui kõnealuste seadmete, aparaatide ja andmekandjate kutsealane kasutamine on tasukohustuslase poolt eelnevalt tuvastatav. Selliseid olukordi peaks hõlmama ex ante tasuvabastus, nagu eespool selgitasin.
52. Seda arvestades, mis asjaoludel peaks liikmesriik ette nägema ex post tagastamise süsteemi?
1. Isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu vahet tegemata kohaldamise tingimused
53. Nagu SIAE ja Itaalia valitsus märgivad, on liikmesriikidel siseriiklikul tasandil märkimisväärne kaalutlusõigus isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu süsteemi detailide osas. Seda kaalutlusruumi arvestades nõustus Euroopa Kohus kohtuotsuses Amazon.com International Sales and Others, et liikmesriigid võivad võtta lähtekohaks ümberlükatava eelduse, et aparaadid ja andmekandjad on mõeldud kasutamiseks isiklikul eesmärgil.(20) Ent selline eeldus on direktiiviga 2001/29 kooskõlas ainult rangetel tingimustel. Esiteks peavad eksisteerima praktilised raskused selle kindlaksmääramisel, kas kõnealuste andmekandjate lõppkasutus toimub isiklikul või kutsealasel eesmärgil. Teiseks on selline eeldus aktsepteeritav ainult seoses toodetega, mida turustatakse füüsilistele isikutele.(21)
54. Siin on kasulik märkida, et Euroopa Kohtus seni menetletud kaasustes näib lähtekohaks olevat olnud, et tasu makstakse siis, kui isiklikuks tarbeks kopeerimise tasuga hõlmatud aparaadid ja andmekandjad turule viiakse.(22) Arvestades menetlusosaliste selgitusi kohtuistungil, võtan selle ka siin oma lähtekohaks.
55. Praktilised raskused võivad õigustada isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu vahet tegemata kohaldamist, kui – nagu kohtuasjas Copydan Båndkopi – tasukohustuslastest tootjad ja maaletoojad kasutavad oma toodete levitamisel jaemüüjaid. Sellises olukorras ei saa tasukohustuslased tuvastada lõppkasutajat ilma märkimisväärsete raskusteta.(23)
56. Seevastu kui tasukohustuslane müüb oma seadmeid, aparaate ja andmekandjaid vahetult äriklientidele (või sellistele avalikele asutustele nagu näiteks haiglad) ilma vahendajateta, ei saa minu meelest tugineda praktilistele raskustele, õigustamaks tasu laiendamist ka sellistele olukordadele. Ehkki kohtupraktikas kasutatud väljendid jätavad muidugi ruumi tõlgendusteks, tuleb tõdeda, et sellised juhtumid lihtsalt ei kuulu direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b kohaldamisalasse.
57. Seetõttu võib minu hinnangul isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu kohaldada vahet tegemata isiklikuks tarbeks kopeerimiseks sobivatele seadmetele, aparaatidele ja andmekandjatele jaemüügi puhul, olenemata sellest, kas lõppkasutus toimub kutsealasel või isiklikul eesmärgil. See on nii eeldusel, et hüvitist peavad maksma tootjad ja maaletoojad. Sellisel juhul tuleb kehtestada alusetult makstud tasu ex post tagastamise süsteem.
2. Õiguse nõuda tasu tagastamist kohaldamisala ja tõhusus
58. Esmapilgul võidakse hakata ekslikult mõtlema, et liikmesriigid võivad vabalt anda õiguse nõuda ex post tagastamist ainult lõppkasutajatele. Nii on Euroopa Kohus kohtuotsuses Copydan Båndkopi märkinud, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b ei ole vastuolus õiglase hüvitise süsteem, mille kohaselt tagastamist võivad nõuda ainult lõppkasutajad. Ent oluline on siin see, et Euroopa Kohus määratles sellega seoses olulise tingimuse. Ta märkis, et selline süsteem on liidu õigusega kooskõlas, kui tasukohustuslased on tasu maksmisest vabastatud, kui nad tõendavad, et nad on tarninud asjaomased seadmed muudele kui füüsilistele isikutele eesmärkidel, mis ilmselgelt erinevad isiklikuks tarbeks kopeerimisest.(24) Sellise ex ante vabastuse vajadus tuleneb selgelt kohtuasjas Amazon.com International Sales jt Euroopa Kohtu sedastusest, et isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu vahet tegemata kohaldamine võib olla õigustatud ainult juhul, kui asjaomaseid tooted turustatakse füüsilistele isikutele.(25)
59. Ehk teisisõnu on selline õiglase hüvitise süsteem, mille kohaselt ex post tagastamist võivad nõuda ainult lõppkasutajad, kooskõlas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b ainult siis, kui sellesse süsteemi kuulub ka ex ante vabastus seadmetele, aparaatidele ja andmekandjatele, mis on omandatud eesmärkidel, mis ilmselgelt erinevad isiklikuks tarbeks kopeerimisest (st omandatud kutsealaseks kasutamiseks).
60. Seda arvestades saab Itaalia ex post tagastamise süsteem, mille kohaselt on ainult lõppkasutajatel õigus nõuda tagastamist, olla liidu õigusega kooskõlas ainult siis, kui asjaomastes siseriiklikes õigusnormides on sätestatud ex ante vabastus kutsealase kasutamise puhuks.
61. Ent nagu eeltoodust nähtub, puudub Itaalias üldkohaldatav ex ante vabastus kutsealaseks kasutamiseks tarnitud seadmetele, aparaatidele ja andmekandjatele. Sellises olukorras näib olevat võimalik saavutada ligilähedane, ehkki mitterahuldav tasakaal asjaomaste huvide vahel ainult siis, kui ka tasukohustuslased võivad nõuda tasu tagastamist.
62. Nagu Prantsuse valitsus märkis, on tõsi, et tagastamise süsteemi laiendamine sellisel viisil toob kaasa teistpidi liigse hüvitamise riski: tagastamise taotlus on võimalik esitada kaks korda, nii tasukohustuslase kui ka lõppkasutaja poolt. Ent kuivõrd puudub kutsealaseks kasutamiseks soetatud seadmete, aparaatide ja andmekandjate üldiselt kohaldatav ex ante vabastus, ei näe ma muud viisi, kuidas ühildada asjaomaseid huve. Igal juhul, arvestades, et tasukohustuslastest tootjad ja maaletoojad ei saa pärast edasist müümist enamikul juhtudel teada (või siis saaksid seda teada ainult suurte raskustega), kes on lõppkasutaja, jääb selline lahendus ebarahuldavaks.
63. Lühikese vahemärkusena tuleb öelda, et Euroopa Kohtu praktika teoreetiliseks lähtekohaks on see, et tasukohustuslased saavad tasu asjaomaste seadmete ja andmekandjate hinda edasi kanda.(26) Ehkki see võib olla korrektne eeldus seadmete, aparaatide ja andmekandjate teatavate liikide puhul, ei ole see nii süsteemselt. Ulatus, milles kasumi maksimeerimiseks tasub tasu müügihinda edasi kanda, sõltub mitmest muutujast, mis võivad turuti erineda. On huvipakkuv, et uuringu kohaselt on olenemata tasusüsteemidest võimalik välja arvestada paljude tarbeelektroonikaseadmete üleeuroopaline jaemüügihind.(27) Nii ei pruugita tasu edasi kanda ning tasukohustuslased võivad selle tegelikult oma kuluks jätta. Seda arvestades tähendaks sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas (kus puudub üldkohaldatav ex ante vabastus) ex post tagastamise süsteemi piiramine lõppkasutajatega tasukohustuslaste karistamist rohkem kui ühel viisil.
64. Ent isegi kui Itaalias eksisteeriks üldkohaldatav ex ante vabastus, kahtleksin ma siiski, kas Itaalia tagastamise süsteem on kooskõlas liidu õigusega.
65. Euroopa Kohtu praktika nõuab, et tagastamise süsteem peab olema tõhus. Selles kontekstis peavad liikmesriigid tagama, et alusetult makstud tasu tagasisaamine ei oleks ülemäära raske.(28) Tagastamise süsteemi tõhusust hinnates on võtmetähtsusega sellised tegurid nagu tagasisaamise õiguse ulatus, tõhusus, kättesaadavus, sellele tehtud reklaam ja selle kasutamise lihtsus.(29)
66. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seda kontrollima, ent minu arvates selline tagastamise süsteem, mida on kirjeldatud eelotsusetaotluses, ei austa direktiiviga 2001/29 taotletud õiglast tasakaalu vähemalt neljal omavahel seotud põhjusel. Esiteks on selle süsteemi rakendamine jäetud SIAE kaalutleda ilma sõnaselgete õigusnormideta, mis reguleeriksid tagastamise üksikasju. Altroconsumo väitel piirab see seoses tagastamise võimalusega selgelt kättesaadavust ning avalikkuse teadlikkust tasu tagasisaamise võimalusest. Teiseks on SIAE poolt kohaldatavates eeskirjades füüsilised isikud välistatud nende isikute hulgast, kes võivad nõuda tasu tagastamist. See on nii isegi siis, kui need isikud suudaksid tõendada, et nad on omandanud kõnealused seadmed, aparaadid või andmekandjad kutsealaseks kasutamiseks. Ma ei näe põhjust, miks füüsilistel isikutel (nagu nt FIE-del) ei peaks olema võimalik nõuda tasu tagastamist, kui nad saavad tõendada, et on omandanud isiklikuks tarbeks kopeerimise tasuga hõlmatud seadmed kutsealastel eesmärkidel. Kolmandaks nõutakse alusetult makstud tasu tagastamise eeldusena, et asjaomane juriidiline isik kohaldaks käitumiseeskirju seoses asjaomaste seadmete ja andmekandjate kasutamisega, teostaks kontrolle nende käitumiseeskirjade jõustamiseks ning taotleks tagastamist kindlaksmääratud tähtajal (90 päeva jooksul arve kuupäevast). Sellised täiendavad tagastamistingimused – mis võivad aja jooksul muutuda, arvestades SIAE-le selles suhtes antud kaalutlusruumi – heidutavad kindlasti asjaomaseid isikuid tagastamist taotlemast. Neljandaks ja üldisemalt näib väga problemaatiline, et tagastamismenetlus põhineb SIAE tagastamisjuhistel, mida ta saab vabalt muuta.
67. Seetõttu näib mulle, et Itaalias kohaldatav tagastamise süsteem ei vasta põhimõtteliselt eeskätt tõhususe nõudele, nagu see on Euroopa Kohtu praktikas määratletud. Kui tasu on nõutud seadmete, aparaatide või andmekandjate pealt, mis on omandatud kutsealaseks kasutamiseks jaemüüja kaudu, peab lõppkasutaja jaoks eksisteerima tõeline võimalus tasu tagasi saada. See võimalus peab olema tegelik ja reaalne, et oleks tagatud, et makstud hüvitis ei ületa seda, mis on vajalik isiklikuks tarbeks kopeerimisega tekitatud võimaliku kahju tasakaalustamiseks.
68. Sellest tulenevalt olen jõudnud järeldusele, et teisele küsimusele tuleb vastata, et sellises olukorras nagu käesolevas asjas, kus puudub üldkohaldatav ex ante vabastus seadmetele, aparaatidele ja andmekandjatele, mis on omandatud eesmärkidel, mis ilmselgelt erinevad isiklikuks tarbeks kopeerimisest, on direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b vastuolus õiglase hüvitise süsteem, mille kohaselt alusetult makstud isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu tagastamist võib nõuda ainult lõppkasutaja.
IV. Ettepanek
69. Esitatud argumente arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Consiglio di Stato (Riiginõukogu) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 5 lõike 2 punktiga b on vastuolus õiglase hüvitise süsteem, milles isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu nõutakse ka seadmetelt, aparaatidelt ja andmekandjatelt, mis on omandatud eesmärkidel, mis ilmselgelt erinevad isiklikuks tarbeks kopeerimisest, ning milles võimalik vabastamine sellest tasust sõltub läbirääkimistest tasu haldava organisatsiooni ja tasukohustuslaste vahel.
2. Sellises olukorras nagu käesolevas asjas, kus puudub üldkohaldatav ex ante vabastus seadmetele, aparaatidele ja andmekandjatele, mis on omandatud eesmärkidel, mis ilmselgelt erinevad isiklikuks tarbeks kopeerimisest, on direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b vastuolus õiglase hüvitise süsteem, mille kohaselt alusetult makstud isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu tagastamist saab nõuda ainult lõppkasutaja.