Language of document : ECLI:EU:C:2017:462

EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)

15. juuni 2017(*)

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 97/67/EÜ – Artikkel 9 – Teenuste osutamise vabadus – Postiteenused – Mõisted „universaalteenus“ ja „olulised nõuded“ – Üksik- ja üldload – Luba osutada postiteenuseid iga kliendiga eraldi läbi räägitud lepingute alusel – Kehtestatud tingimused

Kohtuasjas C‑368/15,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Korkein hallinto-oikeusʼe (Soome kõrgeim halduskohus) 10. juuli 2015. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. juulil 2015, menetluses

Ilves Jakelu Oy,

menetluses osales:

Liikenne- ja viestintäministeriö,

EUROOPA KOHUS (kuues koda),

koosseisus: koja president E. Regan, kohtunikud A. Arabadjiev (ettekandja) ja C. G. Fernlund,

kohtujurist: P. Mengozzi,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–        Ilves Jakelu Oy, esindajad: H. Piekkala ja I. Aalto-Setälä,

–        Soome valitsus, esindaja: H. Leppo,

–        Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato S. Fiorentino,

–        Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–        Norra valitsus, esindajad: I. Thue ja C. Rydning,

–        Euroopa Komisjon esindajad: P. Costa de Oliveira ja P. Aalto,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (EÜT 1998, L 15, lk 14; ELT eriväljaanne 06/03, lk 71), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. veebruari 2008. aasta direktiiviga 2008/6/EÜ (EÜT 2008, L 52, lk 3), (edaspidi „direktiiv 97/67“).

2        Taotlus on esitatud menetluses, milles Ilves Jakelu Oy vaidlustas valtioneuvosto (valitsus, Soome) 30. jaanuari 2017. aasta otsuse, millega kehtestatakse teatavad postiteenuse tegevusloa andmise nõuded.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

3        Direktiivi 97/67 põhjenduse 15 kohaselt:

„käesoleva direktiivi universaalteenuse osutamist käsitlevate sätete kohaldamine ei piira universaalteenuse osutajate õigust pidada lepingute üle läbirääkimisi iga kliendiga eraldi“.

4        Nimetatud direktiivi artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

13)      universaalteenuse osutaja – liikmesriigis universaalset postiteenust või selle osi osutav avalik-õiguslik või eraõiguslik postiteenuse osutaja, kelle andmed on esitatud komisjonile kooskõlas artikliga 4;

14)      load – igasugune luba, milles on märgitud postisektoris ette nähtud õigused ja kohustused ning millega võimaldatakse ettevõtjatel osutada postiteenuseid ja vajaduse korral rajada võrke kõnealuste teenuste osutamiseks ja/või juhtida nende tööd ning mis antakse välja järgmiselt määratletud üldloana või üksikloana:

–        „üldluba“ – luba, mida reguleeritakse „tüüploa“ või üldkohaldatavate õigusaktidega ja mille puhul pole oluline, kas selliseks reguleerimiseks on vajalik registreerimise või teavitamise kord, ning mille puhul asjaomane postiteenuse osutaja ei pea saama siseriikliku reguleeriva asutuse selgesõnalist otsust enne kõnesolevast loast tulenevate õiguste kasutamist;

–        „üksikluba“ – luba, mille annab siseriiklik reguleeriv asutus ja millega antakse postiteenuse osutajale eriõigused või millega kohaldatakse sellise ettevõtja tegevuse suhtes lisaks üldloale vajaduse korral erikohustusi, kui postiteenuse osutajal ei ole õigust kasutada asjaomaseid õigusi seni, kuni ta on saanud siseriikliku reguleeriva asutuse otsuse;

[…]

19)      olulised nõuded – mittemajanduslikud üldpõhjused, mille tõttu liikmesriik võib olla sunnitud kehtestama postiteenuste osutamise tingimused. Kõnealusteks põhjusteks on postisaladus, võrgu turvalisus ohtlike kaupade veol, õigus- ja haldusnormide ja/või tööturu osapoolte vahelise kollektiivlepinguga ühenduse ja siseriikliku õigusega kooskõlas kehtestatud töötingimuste ja sotsiaalkindlustusskeemide järgimine ning vajaduse korral andmekaitse, keskkonnakaitse ja regionaalplaneerimine. Andmekaitse võib hõlmata isikuandmete kaitset, edastatud või salvestatud teabe konfidentsiaalsust ja eraelu puutumatuse kaitset;

[…]“

5        Direktiivi 97/67 2. peatükk käsitleb universaalteenuseid. Nimetatud direktiivi artiklis 3 on sätestatud:

„1.      Liikmesriigid tagavad, et kasutajatel on õigus universaalteenusele, mis hõlmab kindlaksmääratud kvaliteediga postiteenuse pidevat osutamist nende territooriumi igas punktis kõikidele kasutajatele sobiva hinnaga.

[…]

4.      Iga liikmesriik võtab vastu vajalikud meetmed tagamaks, et universaalteenus hõlmab vähemalt järgmisi teenuseid:

–        kuni kaks kilogrammi kaaluvate postisaadetiste kogumine, sorteerimine, transportimine ja jaotamine,

–        kuni kümme kilogrammi kaaluvate postipakkide kogumine, sorteerimine, transportimine ja jaotamine,

–        täht- ja väärtsaadetistega seotud teenused.“

6        Nimetatud direktiivi artiklis 9 on sätestatud:

„1.      Teenuste suhtes, mis jäävad universaalteenuse kohaldamisalast välja, võivad liikmesriigid kasutusele võtta üldload määral, mis on vajalik, et tagada oluliste nõuete täitmine.

2.      Teenuste suhtes, mis jäävad universaalteenuse kohaldamisalast välja, võivad liikmesriigid kehtestada loa andmise korra, sealhulgas üksiklubade andmise määral, mis on vajalik, et tagada oluliste nõuete täitmine ja universaalteenuse osutamine.

Lubade andmise korral võidakse:

–        seada tingimuseks universaalteenuse osutamise kohustus;

–        vajaduse korral ja kui see on õigustatud, kehtestada asjaomaste teenuste kvaliteedi, kättesaadavuse ja osutamisega seotud nõuded;

–        vajaduse korral seada tingimuseks artiklis 7 osutatud kulude jagamise mehhanismidesse rahalise osamakse tegemise kohustus, kui universaalteenuse osutamine on seotud netokuludega ning on artikli 4 kohaselt määratud universaalteenuse osutajale või osutajatele ebaõiglaseks koormaks;

–        vajaduse korral seada tingimuseks kohustus teha rahalisi osamakseid artiklis 22 osutatud siseriikliku reguleeriva asutuse tegevuskuludesse;

–        vajaduse korral seada tingimuseks kohustus järgida siseriiklikes õigusaktides sätestatud töötingimusi.

Esimeses taandes ja artiklis 3 osutatud kohustusi ja nõudeid võib kehtestada üksnes määratud universaalteenuse osutajate suhtes.

Välja arvatud ettevõtjate puhul, kes on artikli 4 kohaselt määratud universaalteenuse osutajateks, ei tohi antud load:

–        olla arvuliselt piiratud;

–        kehtida universaalteenuse samade elementide ega riigi territooriumi samade osade suhtes, kehtestada samal ajal universaalteenuse osutamise kohustust ja jagamismehhanismi osamaksete tegemise kohustust;

–        dubleerida tingimusi, mis kehtivad ettevõtjatele muude siseriiklike õigusaktide kohaselt, mis ei käsitle konkreetset valdkonda;

–        kehtestada tehnilisi ega tegutsemistingimusi peale nende, mis on vajalikud käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmiseks.

3.      Lõigetes 1 ja 2 osutatud kord, kohustused ja nõuded on läbipaistvad, kättesaadavad, mittediskrimineerivad, proportsionaalsed, täpsed ja üheselt mõistetavad, tehakse eelnevalt avalikuks ning põhinevad objektiivsetel kriteeriumidel. Liikmesriigid tagavad, et loa taotlejale põhjendatakse täielikku või osalist keeldumist loa väljaandmisest või loa täielikku või osalist tühistamist, ning nad kehtestavad kaebemenetluse.“

7        Direktiivi 2008/6 põhjenduse 33 kohaselt:

Liikmesriikidel peaks olema lubatud kasutada üldlubasid ja üksiklubasid, kui see on õigustatud ja eesmärgiga proportsionaalne. […]“

 Soome õigus

8        Postilaki (415/2011) (põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsioonis; edaspidi „postiseadus 415/2011”) § 1 esimese lõigu kohaselt on seaduse eesmärk tagada postiteenuste ja eelkõige universaalteenuse kättesaadavus võrdsetel tingimustel kogu riigis.

9        Postiseaduse § 3 kohaselt on kirisaadetisi puudutava postiteenuse osutamiseks nõutav tegevusluba. Vastavalt selle seaduse § 4 esimesele lõigule tuleb postiteenuse osutamise tegevusluba taotleda valitsuselt. Tegevuslubade andmiseks ei korraldata hankemenetlust.

10      Postiseaduse 415/2011 § 6 kohaselt antakse tegevusluba, kui:

„1)      taotleja on ettevõtja või ühendus, kellel on piisavad rahalised vahendid postiettevõtja kohustute täitmiseks;

2)      taotleja suutlikkuses täita postitoiminguid reguleerivaid õigusnorme ja eeskirju ei ole õigustatud kahtlusi;

3)      taotleja suudab tagada regulaarse tegevusloa kohase teenuse;

4)      territoorium, mille jaoks luba taotletakse vastab §-s 7 esitatud tingimustele; ja

5)      valitsusel ei ole kaalukaid põhjuseid eeldada, et tegevusloa andmine tekitab ilmse ohu riigi julgeolekule.“

11      Postiseaduse 415/2011 § 9 käsitleb tegevusloa sisu. Vastavalt § 9 teise lõigu punktile 5 peab valitsus tegevusloas seadma tingimused, mis täiendavad nimetatud seaduse sätteid või selle alusel antud õigusnorme ja mis puudutavad muid olulisi tingimusi, mis on analoogsed asjaomase § 9 teise lõigu punktides 1–4 nimetatud tingimustega ja mis on vajalikud teenuste kvaliteedi, kättesaadavuse ja tõhususe tagamiseks.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

12      Valitsuse 30. jaanuari 2014. aasta otsusega anti Ilves Jakelule kirisaadetisi puudutava postiteenuste osutamiseks tegevusluba postiseaduse 415/2011 § 3 tähenduses. Selle tegevusloa esimeses tingimuses oli loetletud taotletud tegevusloaga hõlmatud Soome kohaliku omavalitsuse üksused. Vastavalt kõnealuse tegevusloa teisele tingimusele, mis käsitleb tegevusmahtu, on Ilves Jakelul õigus osutada oma tegevuspiirkonnas oma lepingulistele klientidele piiranguteta postiteenust.

13      Asjaomase tegevusloa 4.–8. tingimuse eesmärk on tagada postiteenuste kvaliteet, kättesaadavus ja tõhusus. Selle tegevusloa 4. tingimuse kohaselt peab Ilves Jakelu enne jaotamisteenust osutama asumist koostama tarnetingimuste järgmiseks vajaliku töökorra. Vastavalt 30. jaanuari 2014. aasta otsusega antud tegevusloa 5. tingimusele peab Ilves Jakelu tagama oma teenuste osutamise nii, et edastamiseks jäetud saadetised toimetatakse kätte vähemalt korra nädalas, v.a riigipühadel. Kõnealuse tegevusloa 6. tingimuse kohaselt peab Ilves Jakelu osutama saadetiste kättetoimetamise katkestamise ja aadressi muutmise teenuseid. Selle tegevusloa 7. tingimuse järgi peab Ilves Jakelu märgistama oma saadetised nii, et need on äratuntavad ja eristatavad teiste tegevusloa omajate vastavatest saadetistest. Sama tegevusloa 8. tingimuse kohaselt tuleb Ilves Jakelul sisse seada oma tegevuspiirkonna igas vallas vähemalt üks kogumiskoht postiseaduse 415/2011 §-s 47 nimetatud saadetiste vastuvõtmiseks ja valesti jaotatud saadetiste tagastamiseks.

14      Ilves Jakelu väidab, et postiseaduse 415/2011 § 9 on vastuolus direktiiviga 97/67, kuna selles ei ole ette nähtud üldloa menetlust ja kuna sellega on lubatud universaalteenuse alla mittekuuluvate teenuste osutamise tegevuslubade saamise tingimuseks seada muid tingimusi, mis ei kuulu oluliste nõuete alla.

15      Põhikohtuasjas on vaidlus selles, kas Soome valitsusel oli õigus seada Ilves Jakelule tegevusloa andmise tingimuseks selle 4.–8. tingimuse järgimise. Soome valitsus väidab, et need tingimused on vajalikud, et tagada tegevusloa esemeks oleva postiteenuse kvaliteet, kättesaadavus ja tõhusus.

16      Neil asjaoludel otsustas Korkein hallinto-oikeus (Soome kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [direktiivi 97/67] artikli 9 tõlgendamisel tuleb lepinguliste klientide postisaadetiste jaotamist käsitada universaalteenuse mõistega hõlmamata teenusena nimetatud artikli lõike 1 tähenduses, või universaalteenuse mõistega hõlmatud teenusena lõike 2 tähenduses olukorras, kus postiettevõtja lepib klientidega kokku postisaadetiste jaotamise tingimustes ja nõuab neilt konkreetselt kokku lepitud tasu maksmist arve alusel?

2.      Kui eespool nimetatud lepinguliste klientide postisaadetiste jaotamine on universaalteenuse mõistega hõlmamata teenus, siis kas [direktiivi 97/67] artikli 9 lõiget 1 ja artikli 2 lõiget 14 tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasjaga sarnastel asjaoludel võib selliste postiteenuste osutamise korral nõuda postiseaduse kohast üksikluba?

3.      Kui eespool nimetatud lepinguliste klientide postisaadetiste jaotamine on universaalteenuse mõistega hõlmamata teenus, siis kas artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kõnealuseid teenuseid puudutavas tegevusloas võib seada tingimusi üksnes [direktiivi 97/67] artikli 2 punktis 19 määratletud oluliste nõuete täitmise tagamiseks, ja et teenuste kvaliteedi, kättesaadavuse ja tõhususega seotud tingimusi, mida käsitleb direktiivi artikli 9 lõige, 2, ei või kõnealuseid teenuseid puudutavates tegevuslubades seada?

4.      Kui […] lepinguliste klientide postisaadetiste jaotamist puudutavas tegevusloas võib seada tingimusi üksnes oluliste nõuete täitmise tagamiseks, siis kas niisugused tingimused nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mis puudutavad postiteenuse tarnetingimusi, saadetiste kättetoimetamise sagedust, aadressi muutmise ja kättetoimetamise katkestamise teenust, saadetiste märgistamist ja kogumiskohti, vastavad [direktiivi 97/67] artikli 2 lõikes 19 nimetatud olulistele nõuetele ja on [selle direktiivi] artikli 9 lõike 1 kohaselt olulistele nõuetele vastavuse tagamiseks vajalikud?“

 Euroopa Kohtu hinnang

 Esimene ja teine küsimus

17      Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 97/67 artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et universaalteenuse mõistega ei ole hõlmatud selline postisaadetiste teenus nagu käsitletakse põhikohtuasjas, kui seda osutav postiettevõtja lepib oma klientidega kokku postisaadetiste jaotamise tingimustes ja nõuab neilt kokkulepitud tasu maksmist arve alusel. Käesoleval juhul soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada kas postiteenuste osutamisele sellisel asjaoludel nagu käsitletakse põhikohtuasjas, võib seada tingimuseks üksikloa väljastamise.

18      Esimese sammuna tuleb selleks, et kindlaks määrata, kas postisaadetiste jaotamise teenuse osutamine klientidele, kellega on sõlmitud selline leping nagu käsitletakse põhikohtuasjas, kuulub nimetatud sätte või hoopis kõnealuse direktiivi artikli 9 lõike 2 kohaldamisalasse, eelnevalt välja selgitada, kas see teenus on hõlmatud mõistega „universaalteenus“ sama direktiivi artikli 3 tähenduses. Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama, kas Ilves Jakelu tegevus, mis oli tema loataotluse ese, vastab direktiivis 97/67 selle kohta sätestatud kriteeriumidele.

19      Esiteks tuleneb selle direktiivi artikli 2 punktist 13, et universaalteenuse osutaja on liikmesriigis universaalset postiteenust või selle osi osutav avalik-õiguslik või eraõiguslik postiteenuse osutaja, kelle andmed on esitatud komisjonile.

20      Teiseks peab universaalteenus direktiivi 97/67 artikli 3 lõike 1 kohaselt hõlmama kindlaksmääratud kvaliteediga postiteenuse pidevat osutamist kogu territooriumil kõikidele kasutajatele sobiva hinnaga.

21      Nende tegurite hulgas, mida võib seoses sellega arvesse võtta, on eelotsusetaotluse esitanud kohus välja toonud asjaolu, et Ilves Jakelule ei ole pandud mingit kohustust osutada universaalteenust. See tõsiasi ilmneb samuti Soome valitsuse kirjalikest seisukohadest, mille kohaselt ei ole Ilves Jakelu selline universaalteenuse osutaja direktiivi 97/67 artikli 2 punkti 13 tähenduses, kelle andmed on esitatud komisjonile.

22      Sama kehtib asjaolu kohta, et Ilves Jakelu taotles tegevusluba postiteenuste osutamiseks teatud kohalike omavalitsusüksuste territooriumil. Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 20, peab universaalset postiteenust osutada kogu territooriumil.

23      Lisaks märkis Soome valitsus oma kirjalikes selgitustes, et Ilves Jakelu pakub oma teenuseid üksnes klientidele, kellega ta on sõlminud ärilepingud. Nimelt ilmneb eelotsusetaotlusest, et asjaomase äriühingu pakutavate postiteenuste maksumus lepitakse eraldi kokku ja tasutakse arve alusel.

24      Selles osas olgu meenutatud, et kullerpostiteenused erinevad universaalpostiteenusest kliendile antava lisaväärtuse poolest, mille eest kliendid on nõus rohkem maksma. Selliste teenuste puhul on tegemist eriteenustega, mis eristuvad üldise huviga seonduvatest teenustest ja mille hulka kuuluvad teenused, mis vastavad ettevõtjate erihuvidele ning eeldavad teatavate täiendavate teenuste osutamist, mida traditsioonilised postiteenused ei paku (vt selle kohta kohtuotsus 19.5.1993, Corbeau, C‑320/91, EU:C:1993:198, punkt 19).

25      Lisaks nähtub direktiivi 97/67 põhjendusest 15, et võimalus klientidega lepingute üle läbirääkimisi pidada ei vasta a priori universaalteenuse osutamise mõistele (kohtuotsus 23.4.2009, TNT Post UK, C‑357/07, EU:C:2009:248, punkt 48).

26      Seega tuleb asjaomase direktiivi artikli 9 lõiget 1 tõlgendada nii, et sellist postisaadetistega seotud tegevust nagu käsitletakse põhikohtuasjas, tuleb pidada teenuseks, mis ei ole universaalteenus, kui see ei vasta kindlaksmääratud kvaliteediga postiteenuste pakkumisele territooriumi igas punktis kõikidele kasutajatele sobiva hinnaga, ning seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

27      Teise sammuna olgu märgitud seoses küsimusega, kas põhikohtuasjas käsitletava tegevuse tingimuseks võib seada üksikloa väljastamise, et selles osas ei tohi unustada kõnealuse direktiivi artikli 9 lõiget 1, mis lubab liikmesriikidel kehtestada postisektori ettevõtjatele üldloa nõude teenuste puhul, mis ei kuulu universaalteenuse alla, samas kui kõnealuse artikli lõike 2 esimene lõik annab liikmesriikidele õiguse kehtestada lubade andmise korra universaalteenuse määratluse alla kuuluvate teenuste, sealhulgas üksiklubade suhtes (vt selle kohta kohtuotsus 16.11.2016, DHL Express (Austria), C‑2/15, EU:C:2016:880, punkt 20).

28      Olgu öeldud, et kuigi direktiivi 2008/6 põhjendusest 33 ilmneb, et liikmesriikidel peaks olema lubatud kasutada üldlubasid ja üksiklubasid, kui see on õigustatud ja eesmärgiga proportsionaalne, ei tulene sellest siiski, et direktiivi 97/67 artikli 9 lõige 1 – vastupidi selle artikli lõikele 2 – ei näe ette võimalust seada postiteenuste osutamise tingimuseks üksikloa väljastamist.

29      Neist kaalutlustest lähtudes tuleb tõdeda, et selliste teenuste osutamise tingimuseks võib seada üksnes üldloa väljastamise sama direktiivi artikli 2 punkti 14 tähenduses.

30      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 97/67 artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selline postisaadetiste teenus nagu põhikohtuasjas ei ole hõlmatud universaalteenuse mõistega siis, kui tegemist ei ole kindlaksmääratud kvaliteediga postiteenuse pideva pakkumisega kogu territooriumil kõikidele kasutajatele sobiva hinnaga. Postiteenuste, mis ei ole universaalteenused, osutamise tingimuseks võib seada üksnes üldloa väljastamise.

 Kolmas küsimus

31      Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 97/67 artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et postiteenuste, mis ei ole universaalteenused, osutamise tingimuseks võib seada sellised nõuded, mis on sätestatud selle direktiivi artikli 9 lõike 2 teise lõigu teises taandes.

32      Euroopa Kohus on seda küsimust juba selgitanud 16. novembri 2016. aasta kohtuotsuses DHL Express (Austria) (C‑2/15, EU:C:2016:880) ning seal antud vastuse saab kanda üle käesolevale kohtuasjale.

33      Nimelt märkis Euroopa Kohus viidatud otsuse punktis 26, et kõnealuse direktiivi artikli 9 lõike 2 teise lõigu teine taane lubab liikmesriikidel kehtestada lubade andmise tingimuseks asjaomaste teenuste kvaliteedi, kättesaadavuse ja osutamisega seotud nõuded. Ta asus seisukohale, et kuna selle kohustusega hõlmatud teenuste kohta puudub täpsustus, siis tuleb rõhutada, et direktiivi 2008/6 ettevalmistavatest materjalidest selgub, et liidu õiguslooja soovis mitte ainult kaotada viimased teatud universaalteenuse osutajate suhtes veel kehtivad takistused, vaid ka kõik muud postiteenuste osutamisel esinevad takistused. Euroopa Kohus järeldas sellest, et muude täpsustuste puudumisel ja arvestades kõnealust kohustust nähtub, et direktiivi 97/67 artikli 9 lõike 2 teise lõigu teises taandes nimetatud kohustuse võib panna kõigile postiteenuste osutajatele.

34      Neist kaalutlustest lähtudes tuleb vastata kolmandale küsimusele, et direktiivi 97/67 artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et postiteenuste, mis ei ole universaalteenused, osutamise tingimuseks võib seada sellised nõuded, mis on sätestatud selle direktiivi artikli 9 lõike 2 teise lõigu teises taandes.

 Neljas küsimus

35      Neljandat küsimust tuleb mõista nii, et see on esitatud üksnes juhuks, kui direktiivi 97/67 artikli 9 lõiget 1 tuleks tõlgendada nii, et postiteenuste, mis ei ole universaalteenused, osutamise tingimuseks võib seada üksnes sellised kohustused, mis on vajalikud selle direktiivi artikli 2 punkti 19 tähenduses oluliste nõuete täitmise tagamiseks. Arvestades kolmandale küsimusele antud vastust, ei ole neljandale küsimusele vaja vastata.

 Kohtukulud

36      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

1.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. veebruari 2008. aasta direktiiviga 2008/6/EÜ) artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selline postisaadetiste teenus nagu põhikohtuasjas ei ole hõlmatud universaalteenuse mõistega, kui see ei hõlma kindlaksmääratud kvaliteediga postiteenuse pidevat pakkumist kogu territooriumil kõikidele kasutajatele sobiva hinnaga. Postiteenuste, mis ei ole universaalteenused, osutamise tingimuseks võib seada üksnes üldloa väljastamise.

2.      Direktiivi 97/67 (muudetud direktiiviga 2008/6) artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et postiteenuste, mis ei ole universaalteenused, osutamise tingimuseks võib seada sellised nõuded, mis on sätestatud selle direktiivi (muudetud redaktsioonis) artikli 9 lõike 2 teise lõigu teises taandes.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: soome.