EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
3. september 2008(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) – Osama bin Ladeni, Al‑Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud piirangud – Ühinenud Rahvaste Organisatsioon – Julgeolekunõukogu – Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud resolutsioonid – Rakendamine ühenduses – Ühine seisukoht 2002/402/ÜVJP – Määrus (EÜ) nr 881/2002 – ÜRO organi koostatud loetelusse kantud isikuid ja üksusi puudutavad meetmed – Rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine – Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1267 (1999) lõike 6 alusel loodud Julgeolekunõukogu komitee (sanktsioonide komitee) – Isikute ja üksuste kandmine määruse (EÜ) nr 881/2002 I lisasse – Tühistamishagi – Ühenduse pädevus – EÜ artiklitest 60, 301 ja 308 koosnev kombineeritud õiguslik alus – Põhiõigused – Omandiõiguse kaitse, õigus olla ära kuulatud ja õigus tõhusale kohtulikule kontrollile
Liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P,
mille ese on kaks apellatsioonkaebust, mis on esitatud Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel vastavalt 17. ja 21. novembril 2005,
Yassin Abdullah Kadi, elukoht Jeddah (Saudi Araabia), esindajad: I. Brownlie ja D. Anderson, QC, ning barrister P. Saini, keda volitas solicitor G. Martin, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
Al Barakaat International Foundation, asukoht Spånga (Rootsi), esindajad: advokaadid L. Silbersky ja T. Olsson,
apellatsioonkaebuse esitajad,
teised menetlusosalised:
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bishop, E. Finnegan ja E. Karlsson,
kostja esimeses kohtuastmes,
keda toetab
Hispaania Kuningriik, esindaja: J. Rodríguez Cárcamo, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
Prantsuse Vabariik, esindajad: G. de Bergues, E. Belliard ja S. Gasri,
Madalmaade Kuningriik, esindajad: H. G. Sevenster ja M. de Mol,
apellatsioonimenetlusse astujad,
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: C. Brown, J. Enegren ja P. J. Kuijper, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja esimeses kohtuastmes,
keda toetab:
Prantsuse Vabariik, esindajad: G. de Bergues, E. Belliard ja S. Gasri,
apellatsioonimenetlusse astuja,
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindajad: R. Caudwell, E. Jenkinson ja S. Behzadi-Spencer, keda abistasid C. Greenwood, QC, ja barrister A. Dashwood, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed C. W. A. Timmermans (ettekandja), A. Rosas ja K. Lenaerts ning kohtunikud J. N. Cunha Rodrigues, R. Silva de Lapuerta, K. Schiemann, J. Makarczyk, P. Kūris, P. Lindh, J.‑C. Bonichot, T. von Danwitz ja A. Arabadjiev,
kohtujurist: M. Poiares Maduro,
kohtusekretär: ametnik J. Swedenborg,
arvestades kirjalikus menetluses ja 2. oktoobri 2007. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 16. jaanuari 2008. aasta kohtuistungil (C‑402/05 P) ja 23. jaanuari 2008. aasta kohtuistungil (C‑415/05 P) ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Oma apellatsioonkaebustes paluvad Y. A. Kadi (kohtuasi C‑402/05 P) ja Al Barakaat International Foundation (edaspidi „Al Barakaat”) (kohtuasi C‑415/05 P) tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 21. septembri 2005. aasta otsused vastavalt kohtuasjas T‑315/01: Kadi vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2005, lk II‑3649) ning kohtuasjas T‑306/01: Yusuf ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2005, lk II‑3533) (edaspidi vastavalt „vaidlustatud kohtuotsus Kadi” ja „vaidlustatud kohtuotsus Yusuf ja Al Barakaat” ning koos „vaidlustatud kohtuotsused”).
2 Esimese Astme Kohus jättis nende kohtuotsustega rahuldamata Y. A. Kadi ja Al Barakaati hagid, milles nad paluvad neid puudutavas osas tühistada nõukogu 27. mai 2002. aasta määrus (EÜ) nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al‑Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 467/2001, millega keelustatakse teatavate kaupade ja teenuste eksport Afganistani, laiendatakse Afganistani rühmitusega Taliban seotud lennukeeldu ning rahaliste vahendite ja muude finantsallikate külmutamist (EÜT 2002, L 139, lk 9; ELT eriväljaanne 18/01, lk 294; edaspidi „vaidlusalune määrus”).
Õiguslik raamistik
3 San Franciscos (Ameerika Ühendriigid) 26. juunil 1945 alla kirjutatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 1 lõigete 1 ja 3 kohaselt on ÜRO eesmärkideks „[s]äilitada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut” ning „[a]rendada rahvusvahelist koostööd majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humanitaarse iseloomuga rahvusvaheliste probleemide lahendamisel ning lugupidamise kasvatamisel ja süvendamisel inimõiguste ja kõigile mõeldud põhivabaduste vastu, tegemata vahet rassi, soo, keele ja usundi alusel”.
4 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 24 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. [Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO)] kiire ja efektiivse tegevuse kindlustamiseks panevad tema liikmed [Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni] Julgeolekunõukogule [edaspidi „Julgeolekunõukogu”] peamise vastutuse rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise eest ning lepivad kokku selles, et oma vastutusest tulenevate kohustuste täitmisel tegutseb Julgeolekunõukogu nende nimel.
2. Nende kohustuste täitmisel tegutseb Julgeolekunõukogu ÜRO eesmärkide ja põhimõtete kohaselt. Nende kohustuste täitmiseks Julgeolekunõukogule antud kindlaksmääratud volitused on toodud VI, VII, VIII ja XII peatükis.”
5 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 25 on sätestatud, et „[v]astavalt käesolevale põhikirjale nõustuvad [ÜRO] liikmed Julgeolekunõukogu otsustele alluma ja neid täitma”.
6 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklid 39, 41 ja 48 kuuluvad selle VII peatükki „Tegevus rahu ohustamise, rahu rikkumise ja agressiooniaktide puhul”.
7 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 39 on sätestatud:
„Julgeolekunõukogu määrab kindlaks iga rahu ohustamise, iga rahu rikkumise või agressiooniakti olemasolu ja annab soovitusi või otsustab, milliseid meetmeid tuleb artiklite 41 ja 42 kohaselt võtta rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks või taastamiseks”.
8 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikkel 41 on sõnastatud järgmiselt:
„Julgeolekunõukogu võib otsustada, millised relvajõudude kasutamisega mitteseotud meetmed tuleb võtta tema otsuste täitmiseks ja ta võib nõuda organisatsiooni liikmeilt nende meetmete rakendamist. Need meetmed võivad ette näha majanduslike suhete, raudtee-, mere-, õhu-, posti-, telegraafi-, raadio- või teiste sidevahendite ühenduse täielikku või osalist katkestamist, samuti ka diplomaatiliste suhete katkestamist.”
9 Vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 48 lõikele 2 „täidavad organisatsiooni liikmed vahetult, aga ka aktsioonide teel vastavates rahvusvahelistes asutustes, mille liikmeks nad on”, Julgeolekunõukogu otsuseid rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamisel.
10 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikkel 103 sätestab, et „[k]ui organisatsiooni liikmete kohustused käesoleva põhikirja järgi on vastuolus kohustustega, mis neil on mingi teise rahvusvahelise kokkuleppe järgi, siis on põhikirja järgsetel kohustustel ülimuslik jõud”.
Vaidluste taust
11 Vaidluste taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktides 10–36 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktides 10–41.
12 Käesoleva kohtuotsuse jaoks võib need kokku võtta järgmiselt.
13 Julgeolekunõukogu võttis 15. oktoobril 1999 vastu resolutsiooni 1267 (1999), millega ta mõistis muu hulgas hukka asjaolu, et Afganistani territooriumil võetakse jätkuvalt vastu ja õpetatakse välja terroriste ning valmistatakse ette terroriakte, kordas oma veendumust, et rahvusvahelise terrorismi kõrvaldamine on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks hädavajalik, ning selgitas, et Taliban jätkab Osama bin Ladeni varjamist ning lubab temal ja temaga seotud isikutel juhtida nende poolt kontrollitavatel territooriumidel terroristide väljaõppelaagreid ja kasutada Afganistani territooriumi baasina rahvusvaheliste terroriaktide täideviimisel.
14 Selle resolutsiooni lõikes 2 nõudis Julgeolekunõukogu, et Taliban annaks viivitamata Osama bin Ladeni vahetult või vahendatult üle sellise riigi pädevatele ametiasutustele, kus talle on esitatud süüdistus või kus ta vahistatakse ja antakse kohtu alla. Selle kohustuse täitmise tagamiseks sätestab nimetatud resolutsiooni lõike 4 punkt b, et kõik riigid peavad „[k]ülmutama rahalised vahendid ja muud finantsallikad, mis on eelkõige seotud Talibanile kuuluva või tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitava varaga või varaga, mis kuulub kõikidele Talibanile kuuluvatele või Talibani poolt kontrollitavatele järgneva lõike 6 alusel loodud komitee kindlaksmääratud ettevõtjatele või on nende ettevõtjate poolt kontrollitav, ning jälgima, et nende kodanikud või muud nende territooriumil asuvad isikud ei annaks asjaomaseid rahalisi vahendeid või muid finantsallikaid ega muid nii kindlaksmääratud rahalisi vahendeid või finantsallikaid Talibani või muude Talibanile kuuluvate või tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitavate ettevõtjate käsutusse ega nende toetuseks, välja arvatud siis, kui komitee on üksikjuhtudel teinud humanitaarvajaduste tõttu erandi”. [mitteametlik tõlge]
15 Julgeolekunõukogu otsustas resolutsiooni 1267 (1999) lõikes 6 luua vastavalt protseduurireeglite artiklile 28 Julgeolekunõukogu komitee, mis koosneb kõikidest selle liikmetest (edaspidi „sanktsioonide komitee”) ja mille ülesanne on eelkõige järelevalve selle resolutsiooni lõikes 4 kehtestatud meetmete rakendamise üle liikmesriikides, teha kindlaks nimetatud lõikes 4 osutatud rahalised vahendid või muud finantsallikad ja kontrollida selle sama lõikega 4 kehtestatud meetmetest erandi tegemise taotlusi.
16 Arvestades, et resolutsiooni 1267 (1999) rakendamiseks on vaja Euroopa Ühenduse meetmeid, võttis Euroopa Liidu Nõukogu 15. novembril 1999 vastu ühise seisukoha 1999/727/ÜVJP, mis käsitleb Talibani vastu suunatud piiranguid (EÜT L 294, lk 1).
17 Selle ühise seisukoha artikkel 2 näeb nimetatud resolutsioonis määratletud tingimustel ette välismaal Talibani valduses olevate rahaliste vahendite ja muude finantsallikate külmutamise.
18 Nõukogu võttis 14. veebruaril 2000 EÜ artiklite 60 ja 301 alusel vastu määruse (EÜ) nr 337/2000 Afganistani rühmituse Taliban vastu kehtestatud lennukeelu ning rahaliste vahendite ja muude finantsallikate külmutamise kohta (EÜT L 43, lk 1).
19 Julgeolekunõukogu võttis 19. detsembril 2000 vastu resolutsiooni 1333 (2000), mis nõuab peamiselt, et Taliban täidaks resolutsiooni 1267 (1999), eelkõige lõpetades rahvusvahelistele terroristidele ja nende organisatsioonidele varjupaiga ja väljaõppe andmise ning andes Osama bin Ladeni üle pädevatele asutustele, et tema üle õigust mõistetaks. Julgeolekunõukogu otsustas eelkõige tugevdada vastavalt resolutsioonile 1267 (1999) kehtestatud lennukeeldu ja rahaliste vahendite külmutamist.
20 Nii sätestab resolutsiooni 1333 (2000) lõike 8 punkt c, et kõik riigid peavad eelkõige „[k]ülmutama viivitamata rahalised vahendid ja muu finantspõhivara, mis kuulub Osama bin Ladenile ning temaga seotud [sanktsioonide komitee] kindlaksmääratud isikutele ja üksustele, sh organisatsioonile Al-Qaida, ning rahalised vahendid, mis on seotud Osama bin Ladenile ning temaga seotud isikutele ja üksustele kuuluva või nende poolt otseselt või kaudselt kontrollitava varaga, ning jälgima, et nende kodanikud või muud nende territooriumil asuvad isikud ei annaks asjaomaseid rahalisi vahendeid ja muid finantsallikaid ega muid rahalisi vahendeid või finantsallikaid Osama bin Ladeni, temaga seotud isikute või muude nendele kuuluvate või nende poolt otseselt või kaudselt kontrollitavate üksuste, sh organisatsiooni Al-Qaida, käsutusse ega kasutaks neid otseselt või kaudselt nende hüvanguks”. [mitteametlik tõlge]
21 Samas sättes tegi Julgeolekunõukogu sanktsioonide komiteele ülesandeks koostada riikide ja regionaalsete organisatsioonide esitatud informatsiooni alusel ajakohastatud loetelu isikutest ja üksustest, kelle suhtes nimetatud komitee on kindlaks teinud, et nad on seotud Osama bin Ladeni ja organisatsiooniga Al‑Qaida.
22 Resolutsiooni 1333 (2000) lõikes 23 otsustas Julgeolekunõukogu, et selle resolutsiooni lõike 8 alusel kehtestatud meetmeid kohaldatakse kaheteistkümne kuu jooksul ning et selle ajavahemiku lõpus otsustab ta, kas tuleb jätkata meetmete võtmist samadel tingimustel.
23 Arvestades, et selle resolutsiooni rakendamiseks on vaja Euroopa Ühenduse meetmeid, võttis nõukogu 26. veebruaril 2001 vastu ühise seisukoha 2001/154/ÜVJP, mis käsitleb täiendavaid piiranguid Talibani vastu ja millega muudetakse ühist seisukohta 96/746/ÜVJP (EÜT L 57, lk 1).
24 Ühise seisukoha 2001/154 artikkel 4 sätestab:
„[Resolutsioonis 1333 (2000)] sätestatud tingimustel külmutatakse Osama bin Ladeni ja [sanktsioonide komitee] piiritluse kohaselt temaga seotud isikute ja üksuste rahalised vahendid ja muud finantsallikad ning rahalisi vahendeid või muid finantsallikaid ei anta vastavalt Osama bin Ladeni ja [sanktsioonide komitee] piiritluse kohaselt temaga seotud isikute ja üksuste käsutusse.” [mitteametlik tõlge]
25 Nõukogu võttis 6. märtsil 2001 EÜ artiklite 60 ja 301 alusel vastu määruse (EÜ) nr 467/2001, millega keelustatakse teatavate kaupade ja teenuste eksport Afganistani, laiendatakse Afganistani rühmitusega Taliban seotud lennukeeldu ning rahaliste vahendite ja muude finantsallikate külmutamist ning tunnistatakse kehtetuks määrus nr 337/2000 (EÜT L 67, lk 1).
26 Selle määruse põhjenduses 3 on sätestatud, et resolutsioonis 1333 (2000) ette nähtud meetmed „kuuluvad asutamislepingu reguleerimisalasse, mistõttu on eelkõige konkurentsimoonutuste vältimise eesmärgil vaja ühenduse õigusakte Julgeolekunõukogu asjakohaste otsuste rakendamiseks ühenduse territooriumil”. [Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
27 Määruse nr 467/2001 artikkel 1 määratleb mõisted „rahalised vahendid” ja „rahaliste vahendite külmutamine”.
28 Selle määruse artikkel 2 sätestab:
„1. Külmutatakse kõik [...] [sanktsioonide komitee] kindlaksmääratud ja I lisas osutatud füüsiliste või juriidiliste isikute, üksuste või organisatsioonide rahalised vahendid ja muud finantsallikad.
2. Rahalisi vahendeid ja muid finantsallikaid ei anta otseselt ega kaudselt [...] sanktsioonide komitee kindlaksmääratud ja I lisas loetletud isikute, üksuste või organisatsioonide käsutusse ega nende toetuseks.
3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata nende rahaliste vahendite ja finantsallikate suhtes, millele [...] sanktsioonide komitee on teinud erandi. Sellised erandid tehakse II lisas loetletud liikmesriikide pädevate asutuste kaudu.”
29 Määruse nr 467/2001 I lisa sisaldab nende isikute, üksuste ja organisatsioonide loetelu, kelle suhtes rakendatakse sama määruse artikliga 2 kehtestatud rahaliste vahendite külmutamist. Selle määruse artikli 10 lõike 1 kohaselt on Euroopa Ühenduste Komisjonil õigus muuta või täiendada nimetatud I lisa kas Julgeolekunõukogu või sanktsioonide komitee otsuste alusel.
30 Sanktsioonide komitee avaldas 8. märtsil 2001 esimese kooskõlastatud loetelu isikutest ja üksustest, kellele kohaldatakse Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1267 (1999) ja 1333 (2000) alusel rahaliste vahendite külmutamist (vt nimetatud komitee 8. märtsi 2001. aasta ametlik teadaanne AFG/131 SC/7028; edaspidi „loetelu”). Seda loetelu on korduvalt muudetud ja täiendatud. Komisjon on seejärel määruse nr 467/2001 artikli 10 alusel vastu võtnud mitu määrust, millega ta muutis või täiendas viimati nimetatud määruse I lisa.
31 Sanktsioonide komitee avaldas 19. oktoobril ja 9. novembril 2001 oma loetelu kaks uut addendum’it, mis sisaldasid vastavalt järgmise isiku ja üksuse nime:
– „Al‑Qadi, Yasin (A. K. A. Kadi, Shaykh Yassin Abdullah; A. K. A. Kahdi, Yasin), Jeddah, Saudi Araabia” ja
– „Barakaat International Foundation, Box 4036, Spånga, Stockholm, Sweden; Rinkebytorget 1, 04 Spånga, Sweden”.
32 Komisjoni 19. oktoobri 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 2062/2001, millega muudetakse kolmandat korda määrust nr 467/2001 (EÜT L 277, lk 25), lisati Y. A. Kadi nimi teiste hulgas viimati nimetatud määruse I lisasse.
33 Komisjoni 12. novembri 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 2199/2001, millega muudetakse neljandat korda määrust nr 467/2001 (EÜT L 295, lk 16), lisati Al Barakaati nimi teiste hulgas nimetatud I lisasse.
34 Julgeolekunõukogu võttis 16. jaanuaril 2002 vastu resolutsiooni 1390 (2002), milles kehtestatakse meetmed Osama bin Ladeni, organisatsiooni Al‑Qaida ja Talibani liikmete ning teiste nendega seotud isikute, rühmistuste, ettevõtjate ja üksuste vastu. Selle resolutsiooni lõigetes 1 ja 2 on sisuliselt ette nähtud resolutsiooni 1267 (1999) lõike 4 punktis b ja resolutsiooni 1333 (2000) lõike 8 punktis c kehtestatud meetmete, eelkõige rahaliste vahendite külmutamise jätkamine. Julgeolekunõukogu vaatab vastavalt resolutsiooni 1390 (2002) lõikele 3 need meetmed läbi kaheteistkümne kuu jooksul alates resolutsiooni vastuvõtmisest ja selle ajavahemiku lõppedes lubab meetmete võtmist jätkata või otsustab neid tõhustada.
35 Arvestades seda, et selle viimati nimetatud resolutsiooni rakendamiseks on vaja ühenduse meetmeid, võttis nõukogu 27. mail 2002 vastu ühise seisukoha 2002/402/ÜVJP, mis käsitleb Osama bin Ladeni, organisatsiooni Al-Qaida, Talibani ja teiste nendega seotud isikute, rühmituste, ettevõtjate ja üksuste vastu suunatud piiranguid ja millega tunnistatakse kehtetuks ühised seisukohad 96/746, 1999/727, 2001/154 ja 2001/771 (EÜT L 139, lk 4; ELT eriväljaanne 18/01, lk 292). Ühise seisukoha 2002/402 artikkel 3 näeb ette sanktsioonide komitee poolt Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1267 (1999) ja 1333 (2000) kohaselt koostatud loetelus mainitud isikute, rühmistuste, ettevõtjate ja üksuste rahaliste vahendite, muu finantsvara või majandusressursside külmutamise.
36 Nõukogu võttis EÜ artiklite 60, 301 ja 308 alusel 27. mail 2002 vastu vaidlusaluse määruse.
37 Selle määruse põhjenduses 4 on sätestatud, et muu hulgas Julgeolekunõukogu resolutsioonis 1390 (2002) ette nähtud meetmed „kuuluvad asutamislepingu reguleerimisalasse, mistõttu on eelkõige konkurentsimoonutuste vältimise eesmärgil vaja ühenduse õigusakte Julgeolekunõukogu asjakohaste otsuste rakendamiseks ühenduse territooriumil”.
38 Vaidlusaluse määruse artikkel 1 määratleb mõisteid „rahalised vahendid” ja „rahaliste vahendite külmutamine” sisuliselt sama moodi nagu määruse nr 467/2001 artikkel 1.
39 Vaidlusaluse määruse artiklis 2 on sätestatud:
„1. Külmutatakse kõik asjaomase sanktsioonide komitee kindlaksmääratud ja I lisas loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, rühmitustele või üksustele kuuluvad või nende omandis või valduses olevad rahalised vahendid ja majandusressursid.
2. Rahalisi vahendeid ei anta otseselt ega kaudselt asjaomase sanktsioonide komitee kindlaksmääratud ja I lisas loetletud füüsiliste või juriidiliste isikute, rühmituste või üksuste käsutusse [või] nende toetuseks.
3. Majandusressursse ei anta otseselt ega kaudselt asjaomase sanktsioonide komitee kindlaksmääratud ja I lisas loetletud füüsiliste või juriidiliste isikute, rühmituste või üksuste käsutusse ega nende toetuseks viisil, mis võimaldaks neil hankida rahalisi vahendeid, kaupu või teenuseid.”
40 Vaidlusaluse määruse I lisa sisaldab selle määruse artiklis 2 osutatud isikute, üksuste ja rühmituste loetelu, kelle rahalised vahendid külmutatakse. See loetelu sisaldab muu hulgas järgmise üksuse ja isiku nime:
– „Barakaat International Foundation, Box 4036, Spanga, Stockholm, Rootsi; Rinkebytorget 1, 04, Spånga, Rootsi” ja
– „Al-Qadi, Yasin (teise nimega Kadi, Shaykh Yassin Abdullah; teise nimega Kahdi, Yasin), Jeddah, Saudi Araabia”.
41 Julgeolekunõukogu võttis 20. detsembril 2002 vastu terrorismivastaste kohustuste rakendamise hõlbustamisele suunatud resolutsiooni 1452 (2002). Selle resolutsiooni lõige 1 näeb ette teatud hulga erandeid resolutsioonidega 1267 (1999) ja 1390 (2002) kehtestatud rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamisest, mida riigid võivad anda humanitaarvajaduste tõttu, tingimusel et sanktsioonide komitee on need heaks kiitnud.
42 17. jaanuaril 2003 võttis Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 1455 (2003), mille eesmärk on hõlbustada resolutsiooni 1267 (1999) lõike 4 punktis b, resolutsiooni 1333 (2000) lõike 8 punktis c ning resolutsiooni 1390 (2002) lõigetes 1 ja 2 kehtestatud meetmete rakendamist. Neid meetmeid tõhustatakse vastavalt resolutsiooni 1455 (2003) artiklile 2 kaheteistkümne kuu pärast või vajaduse korral varem.
43 Arvestades, et Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1452 (2002) rakendamiseks on vaja ühenduse meetmeid, võttis nõukogu 27. veebruaril 2003 vastu ühise seisukoha 2003/140/ÜVJP, mis käsitleb erandite tegemist ühise seisukohaga 2002/402 kehtestatud piiravatesse meetmetesse (EÜT L 53, lk 62; ELT eriväljaanne 18/02, lk 80). Ühise seisukoha 2003/140 artikkel 1 näeb ette, et rakendades ühise seisukoha 2002/402 artiklis 3 kehtestatud meetmeid, näeb ühendus ette nimetatud resolutsiooniga lubatud erandite tegemise.
44 Nõukogu võttis 27. märtsil 2003 vastu määruse (EÜ) nr 561/2003, millega muudetakse seoses rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise eranditega määrust nr 881/2002 (ELT L 82, lk 1; ELT eriväljaanne 18/02, lk 91). Selle määruse põhjenduses 4 märgib nõukogu, et resolutsiooni 1452 (2002) silmas pidades tuleb kohandada ühenduse kehtestatud meetmeid.
45 Määruse nr 561/2003 artikli 1 kohaselt lisatakse vaidlusalusele määrusele järgmine artikkel:
„Artikkel 2a
1. Artiklit 2 ei kohaldata rahaliste vahendite või majandusressursside suhtes:
a) kui mõni II lisas loetletud liikmesriikide pädevatest asutustest on huvitatud füüsilise või juriidilise isiku taotluse põhjal kindlaks teinud, et need rahalised vahendid ja majandusressursid:
i) on vajalikud põhivajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste katteks, nagu toiduainete eest, üüri või hüpoteegi, ravimite ja ravikulude tasumine, maksud, kindlustusmaksed ning tasu kommunaalteenuste eest;
ii) on ette nähtud üksnes ekspertide mõistlike töötasude maksmiseks ja õigusabiteenuste pakkumisega seotud kulude hüvitamiseks;
iii) on ette nähtud üksnes tasude või teenustasude maksmiseks külmutatud rahaliste vahendite või muude majandusressursside tavapärase haldamise või säilitamise eest või
iv) on vajalikud erakorraliste kulutuste katteks ja
b) kui sellest otsusest on teavitatud ÜRO sanktsioonide komiteed ja
c) i) punkti a alapunktide i, ii või iii alusel otsustamise korral ei ole ÜRO sanktsioonide komitee sellele 48 tunni jooksul vastu vaielnud või
ii) punkti a alapunkti iv alusel otsustamise korral on ÜRO sanktsioonide komitee selle heaks kiitnud.
2. Isikud, kes soovivad kasutada lõikes 1 osutatud sätetest tulenevaid soodustusi, saadavad oma taotluse II lisas loetletud liikmesriigi asjaomasele pädevale asutusele.
II lisas loetletud pädev asutus teatab viivitamata kirjalikult taotluse rahuldamisest nii taotluse esitanud isikule kui ka teistele teadaolevalt otse seotud isikutele, asutustele või üksustele.
Pädev asutus teavitab ka teisi liikmesriike sellest, kas erandi tegemise taotlus on rahuldatud.
3. Rahaliste vahendite suhtes, mis on ühenduse piires vabastatud ja mida on ülekantud kulude katmiseks või käesoleva artikli alusel tunnustatud, ei kehtestata artikli 2 kohaseid täiendavaid piiranguid.
[…]”
Hagid Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsused
46 Y. A. Kadi ja Al Barakaat esitasid Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud hagiavaldustega hagid määruse nr 467/2001 ning esimese puhul määruse nr 2062/2001 ja teise puhul määruse nr 2199/2001 tühistamiseks neid puudutavas osas. Esimese Astme Kohtu menetluse käigus muutsid hagejad oma nõudeid ja väiteid selliselt, et need käsitlesid sestsaadik vaidlusalust määrust neid puudutavas osas.
47 Esimese Astme Kohtu esimese koja esimees andis määrusega Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigile esimeses kohtuastmes kostjate nõuete toetuseks menetlusse astumise loa.
48 Esimese Astme Kohus otsustas vaidlustatud kohtuotsustes esmalt, et mõlemad hagid on sestsaadik suunatud ainult nõukogu vastu, keda toetavad komisjon ja Ühendkuningriik, ning et selle ainus ese on nõue tühistada vaidlusalune määrus vastavaid hagejaid puudutavas osas (vaidlustatud kohtuotsused Kadi, punkt 58, ning Yusuf ja Al Barakaat, punkt 77).
49 Y. A. Kadi viitas Esimese Astme Kohtule esitatud hagiavalduses oma nõuete toetuseks kolmele tühistamisalusele, mis tuginevad peamiselt tema põhiõiguste rikkumisele. Esimene väide tugineb õiguse olla ära kuulatud rikkumisele, teine omandiõiguse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele ning kolmas tõhusa kohtuliku kontrolli õiguse rikkumisele.
50 Al Barakaat esitas omalt poolt oma nõuete toetuseks kolm tühistamisalust, millest esimene tugines nõukogu pädevuse puudumisele võtta vastu vaidlusalune määrus, teine EÜ artikli 249 rikkumisele ning kolmas tema põhiõiguste rikkumisele.
Nõukogu pädevus, mis puudutab vaidlusaluse määruse vastuvõtmist
51 Esimese Astme Kohus kontrollis vaidlustatud kohtuotsustes esmalt küsimust, kas nõukogu oli pädev vaidlusalust määrust vastu võtma, tuginedes õigusliku alusena EÜ artiklitele 60, 301 ja 308, leides vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktis 61, et tegemist on avalikul huvil põhineva väitega, mida ühenduste kohus võib seega omal algatusel kontrollida.
52 Vaidlustatud kohtuotsuses Yusuf ja Al Barakaat lükkas Esimese Astme Kohus esmalt tagasi hagejate vastuväited, mis tuginesid määruse nr 467/2001 õigusliku aluse väidetavale puudumisele.
53 Nimetatud kohtuotsuse punktis 107 tunnistas Esimese Astme Kohus sellise sammu kohaseks – isegi kui see vastuväide oli kaotanud oma eseme, kuna see määrus tunnistati vaidlusaluse määrusega kehtetuks –, leides, et selle tagasilükkamise põhjendused moodustavad ühe osa viimati nimetatud määruse – mida tühistamishagi sestsaadik ainsana puudutas – õigusliku aluse kontrollimisel kasutatud kohtu arutluskäigu sissejuhatusest.
54 Seoses sellega lükkas ta esmalt vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktides 112–116 tagasi argumendi, mille kohaselt asjaomased meetmed puudutasid isikuid, eelkõige liikmesriigi kodanikke, samas kui EÜ artiklid 60 ja 301 volitavad nõukogu võtma meetmeid ainult kolmandate riikide vastu.
55 Selle kohtuotsuse punktis 115 otsustas Esimese Astme Kohus, et lisaks sellele, et majandus- ja finantssanktsioonid võivad olla seaduslikult suunatud spetsiaalselt pigem kolmanda riigi juhtide vastu kui selle riigi kui sellise vastu, peab nendega samuti saama silmas pidada nende juhtidega seotud või nende juhtide poolt vahetult kontrollitavaid isikuid ja üksusi, olenemata kohast, kus nad viibivad.
56 Nimetatud kohtuotsuse punkti 116 kohaselt on see tõlgendus, mis ei ole vastuolus EÜ artiklite 60 ja 301 sõnastusega, põhjendatud nii tõhususe kui ka humanitaarsete kaalutlustega.
57 Esimese Astme Kohus lükkas seejärel vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktides 117–121 tagasi argumendi, mille kohaselt asjaomaste meetmete eesmärk ei olnud katkestada või piirata majandussuhteid kolmanda riigiga, vaid võidelda rahvusvahelise terrorismi, täpsemalt Osama bin Ladeni vastu.
58 Lõpuks lükkas ta sama kohtuotsuse punktides 122 ja 123 tagasi argumendi, mille kohaselt nimetatud meetmed olid EÜ artiklites 60 ja 301 ette nähtud eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalsed.
59 Mis puutub seejärel vaidlusaluse määruse õigusliku aluse suhtes esitatud vastuväidetesse, siis Esimese Astme Kohus otsustas esiteks, et nagu väitsid nõukogu ja komisjon, ei kujuta EÜ artiklid 60 ja 301 üksi endast selle määruse piisavat õiguslikku alust (vaidlustatud kohtuotsused Kadi, punktid 92–97, ning Yusuf ja Al Barakaat, punktid 128–133).
60 Ta sedastas eelkõige, et nimetatud määrusega on tahetud kehtestada uut liiki sanktsioone, mida kutsutakse „mõistlikeks” sanktsioonideks (smart sanctions), mida iseloomustab igasuguse seose puudumine kolmandate riikide territooriumi või neis valitseva režiimiga, kuna need asjaomased meetmed, mis on ette nähtud resolutsioonis 1390 (2002), olid suunatud pärast Talibani režiimi kokkuvarisemist vahetult Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ning nendega seotud isikute ja üksuste vastu.
61 Esimese Astme Kohtu arvates, arvestades EÜ artiklite 60 ja 301 sõnastust ja eelkõige seal esinevaid fraase „asjassepuutuvate kolmandate riikide suhtes” ja „ühe või mitme kolmanda riigiga”, ei saa neile artiklitele tuginedes selliseid uut liiki sanktsioone kehtestada. Nimelt lubavad need meetmete võtmist ainult kolmanda riigi vastu, mis võib hõlmata sellise riigi juhte ning nende juhtidega seotud või nende poolt vahetult või kaudselt kontrollitavaid isikuid ja üksusi. Kui aga selliste meetmetega silmas peetud režiim kaob, ei ole nende isikute või üksuste ja kolmanda riigi vahel enam piisavat seost.
62 Esimese Astme Kohus otsustas teiseks, et nõukogu oli õigesti leidnud, et EÜ artikkel 308 ei ole üksi kohane õiguslik alus vaidlusaluse määruse vastuvõtmiseks (vaidlustatud kohtuotsused Kadi, punktid 98–121, ning Yusuf ja Al Barakaat, punktid 134–157).
63 Seoses sellega otsustas ta, et rahvusvahelise terrorismi vastast võitlust, täpsemalt selliste majandus- ja finantssanktsioonide kehtestamist nagu rahaliste vahendite külmutamine isikute ja üksuste vastu, keda kahtlustatakse rahvusvahelise terrorismi rahastamisele kaasaaitamises, ei saa siduda ühegi EÜ artiklites 2 ja 3 selgelt sätestatud ühenduse eesmärgiga (vaidlustatud kohtuotsused Kadi, punkt 116, ning Yusuf ja Al Barakaat, punkt 152).
64 Esimese Astme Kohtu arvates ei saanud vaidlusaluse määrusega ette nähtud meetmed põhineda ühise kaubanduspoliitika kehtestamise eesmärgil (EÜ artikli 3 lõike 1 punkt b), kuna sellises kontekstis nagu temale esitatud kohtuasjades ei olnud tegemist ühenduse ja kolmanda riigi vaheliste kaubandussidemetega. Ei saanud tugineda ka eesmärgile luua süsteem, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata (EÜ artikli 3 lõige 1 punkt g), eelkõige kuna Esimese Astme Kohtule esitatud tõendid ei võimalda tal igal juhul leida, et see määrus aitaks tõhusalt vältida kapitali vaba liikumise takistamise ja olulisi konkurentsi kahjustamise ohte.
65 Esimese Astme Kohus otsustas kolmandaks, et nõukogul oli EÜ artiklite 60, 301 ja 308 alusel nende koosmõjus siiski pädevus võtta vastu vaidlusalune määrus, millega rakendatakse ühises seisukohas 2002/402 ette nähtud majandus- ja finantssanktsioone ühenduses (vaidlustatud kohtuotsused Kadi, punkt 135, ning Yusuf ja Al Barakaat, punkt 170).
66 Seoses sellega leidis Esimese Astme Kohus, et tuleb arvestada Maastrichti lepingust tulenevate muudatustega spetsiaalselt loodud seosega EÜ artiklite 60 ja 301 alusel kehtestatud majandussanktsioonidega seotud ühenduse tegevuse ja välissuhetega seotud EL lepingu eesmärkide vahel (vaidlustatud kohtuotsused Kadi, punkt 123, ning Yusuf ja Al Barakaat, punkt 159).
67 Esimese Astme Kohtu arvates on EÜ artiklid 60 ja 301 EÜ asutamislepingu täiesti erilised sätted, kuna neis on selgelt ette nähtud, et ühenduse tegutsemine võib osutuda vajalikuks mitte mõne EÜ asutamislepingus sätestatud ühenduse eesmärgi, vaid ühe Euroopa Liidule EL artikliga 2 spetsiaalselt antud eesmärgi ehk ühise välis- ja julgeolekupoliitika elluviimise (edaspidi „ÜVJP”) saavutamiseks (vaidlustatud kohtuotsused Kadi, punkt 124, ning Yusuf ja Al Barakaat, punkt 160).
68 Ühenduse tegutsemine EÜ artiklite 60 ja 301 raamistikus on Esimese Astme Kohtu arvates järelikult liidu tegevus, mis on ellu viidud ühenduse samba alusel pärast nõukogu ühise seisukoha või ÜVJP ühismeetme vastuvõtmist (vaidlustatud kohtuotsused Kadi, punkt 125, ning Yusuf ja Al Barakaat, punkt 161).
Kooskõla EÜ artikliga 249
69 Esimese Astme Kohus kontrollis seejärel vaidlustatud kohtuotsuses Yusuf ja Al Barakaat ainult selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas esitatud väidet, mille kohaselt vaidlusalune määrus ei ole üldiselt kohaldatav ja on seega vastuolus EÜ artikliga 249, kuna see riivab vahetult isikute õigusi ja näeb ette üksiksanktsioonide kohaldamise. Järelikult ei tule seda määrust lugeda määruseks, vaid üksikotsuste kogumiks.
70 Esimese Astme Kohus lükkas selle väite nimetatud kohtuotsuse punktides 184–188 tagasi.
71 Ta otsustas selle kohtuotsuse punktis 186, et vaidlusalune määrus on vaieldamatult üldiselt kohaldatav EÜ artikli 249 teise lõigu tähenduses, kuna see keelab kõigil rahaliste vahendite või majandusressursside andmise teatud isikute käsutusse.
72 Esimese Astme Kohus lisas, et asjaolu, et need isikud on nimeliselt ära nimetatud selle määruse I lisas, nii et tundub, et nad on sellest EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses otseselt ja isiklikult puudutatud, ei mõjuta kuidagi selle keelu üldist iseloomu, mis kehtib erga omnes, nagu selgub täpsemalt sama määruse artiklist 11.
Teatud põhiõiguste austamine
73 Mis puutub lõpetuseks kahe kohtuasja neisse väidetesse, mis tuginevad hagejate põhiõiguste rikkumisele, siis Esimese Astme Kohus leidis, et esmalt on vaja kontrollida Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga seotud rahvusvahelise õiguskorra ja siseriikliku või ühenduse õiguskorra suhet ning seda, kuidas ühenduse ja liikmesriikide pädevus on seotud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsioonidega. See kontroll määrab nimelt kindlaks eelkõige põhiõigustega seotud seaduslikkuse kontrolli ulatuse, mida Esimese Astme Kohus peab teostama ühenduse õigusaktide suhtes, millega on rakendatud selliseid resolutsioone. Esimese Astme Kohus teeb otsuse nende rikkumiste kohta ainult tingimusel, et on tuvastatud, et põhiõiguste väidetavad rikkumised kuuluvad tema kohtuliku kontrolli valdkonda ning need võivad viia vaidlusaluse määruse tühistamiseni (vaidlustatud kohtuotsused Kadi, punktid 178–180, ning Yusuf ja Al Barakaat, punktid 228–230).
74 Käsitledes nii esiteks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga seotud rahvusvahelise õiguskorra ja siseriikliku või ühenduse õiguskorra vahelist seost, otsustas Esimese Astme Kohus rahvusvahelise õiguse seisukohast, et liikmesriigid kui ÜRO liikmed peavad austama oma Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni „põhikirjast” tulenevate kohustuste ülimuslikkuse põhimõtet, mis on sätestatud selle artiklis 103, mis viitab eelkõige sellele, et selle põhikirja artiklis 25 ette nähtud kohustus rakendada Julgeolekunõukogu otsuseid on ülimuslik kõigi teiste lepingujärgsete kohustuste suhtes, milles nad on kokku leppinud (vaidlustatud kohtuotsused Kadi, punktid 181–184, ning Yusuf ja Al Barakaat, punktid 231–234).
75 Esimese Astme Kohtu arvates ei mõjuta EÜ asutamisleping liikmesriikide kohustust austada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjast tulenevate kohustuste ülimuslikkuse põhimõtet, kuna tegemist on niisuguse kohustusega, mis tuleneb sellest varasemast lepingust ja mis kuulub seega EÜ artikli 307 eelduste hulka. Veelgi enam, EÜ artikli 297 eesmärk on selle põhimõtte austamine (vaidlustatud kohtuotsused Kadi, punktid 185–188, ning Yusuf ja Al Barakaat, punktid 235–238).
76 Esimese Astme Kohus järeldas sellest, et Julgeolekunõukogu poolt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud resolutsioonidel on kohustuslik mõju liikmesriikide suhtes, kes peavad selles osas võtma kõik nende resolutsioonide rakendamise tagamiseks vajalikud meetmed ning võivad ja isegi peavad jätma kohaldamata kõik ühenduse õiguse sätted, olgu tegemist esmase õiguse sätte või ühenduse õiguse üldpõhimõttega, kui see takistab nende nimetatud põhikirjast tulenevate kohustuste tõhusat täitmist (vaidlustatud kohtuotsused Kadi, punktid 189 ja 190, ning Yusuf ja Al Barakaat, punktid 239 ja 240).
77 Esimese Astme Kohtu arvates ei kehti siiski see nimetatud resolutsioonide rahvusvahelise õiguse kohustusest tulenev kohustuslikkus ühenduse suhtes, kuna ta ei ole vahetult seotud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjaga, sest ta ei ole ei ÜRO liige ega Julgeolekunõukogu resolutsioonide adressaat ega asenda rahvusvahelise avaliku õiguse kohaselt liikmesriike nende õiguste ja kohustuste suhtes (vaidlustatud kohtuotsused Kadi, punkt 192, ning Yusuf ja Al Barakaat, punkt 242).
78 Selline kohustuslikkus kehtib aga ühenduse jaoks tulenevalt ühenduse õigusest (vaidlustatud kohtuotsused Kadi, punkt 193, ning Yusuf ja Al Barakaat, punkt 243).
79 Viidates analoogia alusel eelkõige 12. detsembri 1972. aasta otsuse liidetud kohtuasjades 21/72–24/72: International Fruit Company jt (EKL 1972, lk 1219) punktile 18, otsustas Esimese Astme Kohus selles osas, et kui ühendus tegutseb EÜ asutamislepingu alusel varem liikmesriikidele kuulunud pädevuse alusel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja kohaldamise valdkonnas, piiravad selle põhikirja sätted igal juhul ühenduse pädevust (vaidlustatud kohtuotsused Kadi, punkt 203, ning Yusuf ja Al Barakaat, punkt 253).
80 Nende viimati nimetatud kohtuotsuste järgnevates punktides järeldas Esimese Astme Kohus sellest esiteks, et ühendus ei tohi rikkuda tema liikmesriikide jaoks kehtivaid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjast tulenevaid kohustusi ega takistada nende täitmist ning teiseks, et ta peab isegi vastavalt tema enda asutamislepingule oma pädevuse teostamisel vastu võtma kõik vajalikud sätted, et tema liikmesriigid saaks neid kohustusi täita.
81 Olles sunnitud nii teisena määratlema seaduslikkuse, eelkõige põhiõigustele vastavuse kontrolli ulatuse, mida ta peab teostama selliste Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni resolutsioone rakendavate ühenduse õigusaktide osas nagu vaidlusalune määrus, tuletas Esimese Astme Kohus esmalt vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktis 209 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 260 meelde, et kohtupraktika kohaselt on Euroopa Ühendus õigusel rajanev ühendus, mis tähendab seda, et ei liikmesriigid ega institutsioonid ei pääse kohtulikust kontrollist nende õigusaktide vastavuse üle konstitutsioonilisele põhilepingule, milleks on asutamisleping, ning et viimasega on loodud täielik õiguskaitsevahedite süsteem ja menetlused, millega antakse Euroopa Kohtule õigus kontrollida institutsioonide õigusaktide seaduslikkust.
82 Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktis 212 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 263, et temale esitatud kohtuasjades tõusetub siiski küsimus, kas nimetatud kohtuliku kontrolli suhtes on üldises rahvusvahelises õiguses või EÜ asutamislepingus endas kehtestatud struktuurilisi piiranguid.
83 Seoses sellega tuletas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktis 213 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 264 meelde, et vaidlusalune määrus, mis võeti vastu ühist seisukohta 2002/402 arvestades, kujutab endast sellise kohustuse rakendamist, mis on liikmesriikidel ÜRO liikmetena tekkinud ühenduse tasandil ja mille kohaselt tuleb vajaduse korral ellu viia ühenduse õigusakti vastuvõtmise teel sanktsioonid Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibani ning teiste nendega seotud isikute, rühmituste, ettevõtjate ja üksuste vastu ning mis on kehtestatud ja mida on seejärel laiendatud mitme Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsiooniga.
84 Neil tingimustel tegutses ühendus Esimese Astme Kohtu arvates piiratud pädevuse alusel, mis ei jätnud talle selle kasutamisel mingit iseseisvat kaalutlusruumi, nii et ta ei saanud täpsemalt asjaomaste resolutsioonide sisu vahetult muuta ega kehtestada mehhanismi, mille alusel taolisi muudatusi võiks teha (vaidlustatud kohtuotsused Kadi, punkt 214, ning Yusuf ja Al Barakaat, punkt 265).
85 Esimese Astme Kohus järeldas sellest, et vaidlusaluse määruse sisemise seaduslikkuse vaidlustamine hagejate poolt tähendab seda, et Esimese Astme Kohus kontrollib kaudselt nimetatud resolutsioonide seaduslikkust ühenduse õiguskorras kaitstud põhiõiguste seisukohast (vaidlustatud kohtuotsused Kadi, punktid 215 ja 216, ning Yusuf ja Al Barakaat, punktid 266 ja 267).
86 Vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktides 217–225, mis on sõnastatud identselt vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktidega 268–276, otsustas Esimese Astme Kohus järgmist:
„217 Institutsioonid ja Ühendkuningriik kutsuvad Esimese Astme Kohut põhimõtteliselt keelduma igasugusest sellisest resolutsioonide [seaduslikkuse] kaudse kontrolli pädevuse rakendamisest, kuna ühenduse liikmesriikidele siduvad rahvusvahelise õiguse normid seovad Esimese Astme Kohut samuti nagu kõiki ühenduse institutsioone. Need menetluspooled leiavad sisuliselt, et Esimese Astme Kohtu kontroll peab piirduma ühelt poolt nendest vormireeglitest, menetlus- ja pädevusnormidest kinnipidamise kontrollimisega, mis on käesolevas asjas ühenduse institutsioonidele kohaldatavad, ning teiselt poolt asjaomaste ühenduse meetmete vastavuse ja proportsionaalsuse kontrollimisega Julgeolekunõukogu resolutsioonidele, mida nendega on rakendatud.
218 Tuleb tunnistada, et selline pädevuse piiramine tuleneb eespool, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga seotud rahvusvahelise õiguskorra ja ühenduse õiguskorra vaheliste seoste kontrollimise käigus esitatud põhimõtetest.
219 Nagu eespool on juba märgitud, võeti asjaomased Julgeolekunõukogu resolutsioonid vastu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel. Selles kontekstis kuulub rahvusvahelise rahu ja julgeoleku ohustamise ning nende kaitsmiseks ja säilitamiseks või nende taastamiseks vajalike meetmete kindlaksmääramine Julgeolekunõukogu ainupädevusse ega kuulu seetõttu siseriiklike või ühenduse ametiasutuste pädevusse, välja arvatud ainus erand – loomuõigusest tulenev individuaalne või kollektiivne õigus legitiimsele enesekaitsele, mis on sätestatud nimetatud põhikirja artiklis 51.
220 Kui Julgeolekunõukogu otsustab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel oma sanktsioonide komitee kaudu tegutsedes, et teatud [isikute] või üksuste rahalised vahendid tuleb külmutada, on tema otsus põhikirja artikli 48 alusel kõikidele Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmetele kohustuslik.
221 Eespool punktides 193–204 väljendatud kaalutlusi arvestades ei saa seega ei rahvusvahelisele õigusele ega ühenduse õigusele tuginedes põhjendada Esimese Astme Kohtu pädevust kontrollida kaudselt sellise otsuse [seaduslikkust] ühenduse õiguskorras tunnustatud põhiõiguste kaitse standardit silmas pidades.
222 Ühelt poolt oleks selline pädevus vastuolus liikmesriikide Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjast tulenevate kohustustega, eelkõige selle artiklitega 25, 48 ja 103 ning [23. mail 1969 Viinis sõlmitud] rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikliga 27.
223 Teiselt poolt oleks selline pädevus vastuolus nii EÜ asutamislepingu sätetega, eelkõige EÜ artiklitega 5, 10, 297 ja EÜ artikli 307 esimese lõiguga kui ka EL lepingu sätetega, eelkõige EL artikliga 5, mille kohaselt ühenduse kohus kasutab oma volitusi kooskõlas nende tingimuste ja eesmärkidega, mis on ette nähtud EÜ asutamislepingu ning EL lepingu sätetega. Veelgi enam, see oleks vastuolus põhimõttega, mille kohaselt ühenduse pädevust ja järelikult Esimese Astme Kohtu pädevust tuleb kasutada kookõlas rahvusvahelise õigusega ([…] [24. novembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑286/90:] Poulsen ja Diva Navigation, [EKL 1992, lk I‑6019], punkt 9, ja […] [16. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑162/96:] Racke, [EKL 1998, lk I‑3655], punkt 45).
224 Tuleb lisada, et arvestades eriti EÜ artiklit 307 ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklit 103, ei saa ühenduse territooriumil kaitstud põhiõiguste rikkumisele või selle õiguskorra põhimõttele tuginemine mõjutada Julgeolekunõukogu resolutsiooni kehtivust või selle mõju ühenduse territooriumil (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 17. detsembri 1970. aasta otsus kohtuasjas 11/70: Internationale Handelsgesellschaft, EKL 1970, lk 1125, punkt 3; 8. oktoobri 1986. aasta otsus kohtuasjas 234/85: Keller, EKL 1970, lk 2897, punkt 7, ja 17. oktoobri 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 97/87–99/87: Dow Chemical Ibérica jt [vs.] komisjon, EKL 1989, lk 3165, punkt 38).
225 Järelikult tuleb leida, et Julgeolekunõukogu asjaomased resolutsioonid ei allu põhimõtteliselt Esimese Astme Kohtu kontrollile ja et tal ei ole lubatud vaidlustada kas või kaudselt nende [seaduslikkust] ühenduse õiguse seisukohast. Vastupidi, Esimese Astme Kohus peab seda õigust igal võimalusel tõlgendama ja kohaldama kooskõlas liikmesriikide Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjast tulenevate kohustustega.”
87 Vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktis 226 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 277 otsustas Esimese Astme Kohus, et tal on siiski õigus kaudselt kontrollida Julgeolekunõukogu asjaomaste resolutsioonide seaduslikkust nende vastavuse kontrollimise kaudu ius cogens’ile, mida tuleb mõista kui rahvusvahelist avalikku korda, mis kehtib kõikide rahvusvahelise õiguse subjektide, sh ÜRO instantside suhtes ning millest on keelatud kõrvale kalduda.
88 Seoses sellega otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktides 227–231, mis on sõnastatud identselt vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktidega 278–282, järgmist:
„227 Seoses sellega tuleb välja tuua, et rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni, milles on kodifitseeritud rahvusvaheline tavaõigus (ja mille artiklis 5 on sätestatud, et seda kohaldatakse „mis tahes lepingu suhtes, mis on rahvusvahelise organisatsiooni asutamisaktiks, ja rahvusvahelise organisatsiooni raames vastuvõetud mis tahes lepingu suhtes”), artiklis 53 on ette nähtud lepingu õigustühisus, kui see on vastuolus üldise rahvusvahelise õiguse imperatiivnormiga (ius cogens ), mida on määratletud kui „[normi], mille rahvusvaheline riikide ühendus võtab omaks ja tunnustab tervikuna kui normi, millest kõrvalekaldumine on lubamatu ja mida võib muuta ainult järgneva samasuguse iseloomuga üldise rahvusvahelise õiguse normiga”. Viini konventsiooni artiklis 64 on sama moodi sätestatud, et „kui tekib üldise rahvusvahelise õiguse uus imperatiivnorm, muutub mis tahes selle normiga vastuollu sattuv leping kehtetuks ja lõpeb.”
228 Peale selle on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas endas eeldatud rahvusvahelise õiguse imperatiivsete põhimõtete olemasolu ning eelkõige inimese põhiõiguste kaitset. Põhikirja preambulis on ühinenud rahvad nii otsustanud „kinnitada [oma] usku inimese põhiõigustesse, tema väärikusse ja väärtusse [...]”. Põhikirja esimesest peatükist pealkirjaga „Eesmärgid ja põhimõtted” tuleneb muu hulgas, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärgiks on nimelt kasvatada lugupidamist inimõiguste ja kõigile mõeldud põhivabaduste vastu.
229 Need põhimõtted on siduvad nii ÜRO liikmetele kui ka selle organitele. Nii peab Julgeolekunõukogu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 24 lõike 2 kohaselt temale pandud peamise rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise kohustuse täitmisel tegutsema „ÜRO eesmärkide ja põhimõtete kohaselt”. Julgeolekunõukogule selle kohustuse täitmiseks antud sanktsioonide pädevust tuleb järelikult kasutada rahvusvahelist õigust, eelkõige Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärke ja põhimõtteid austades.
230 Rahvusvaheline õigus lubab seega leida, et Julgeolekunõukogu resolutsioonide kohustuslikkuse põhimõte on piiratud: need peavad olema kooskõlas ius cogens’i ülimuslike põhinormidega. Vastasel juhul, olgu see kui tahes ebatõenäoline, ei ole need ÜRO liikmete ja [seega] ühenduse jaoks siduvad.
231 Julgeolekunõukogu mõne resolutsiooni rakendamiseks ilma igasuguse kaalutlusõiguse teostamiseta vastu võetud ühenduse õigusakti tühistamishagi raames läbi viidud Esimese Astme Kohtu kaudne kohtulik kontroll võib laieneda järelikult väga erandlikult ius cogens’ist tulenevate rahvusvahelise õiguse ülimuslike normide ning eelkõige üldiste inimõiguste kaitsele suunatud kohustuslike normide, millest ei liikmesriigid ega ÜRO organid ei saa kõrvale kalduda, kuna need kujutavad endast „rahvusvahelise tavaõiguse rikkumatuid põhimõtteid”, austamise kontrollimisele (Rahvusvahelise Kohtu 8. juuli 1996. aasta konsultatiivarvamus tuumarelvade kasutamise ähvarduse või nende kasutamise õiguspärasus, ICJ Reports 1996, lk 226, punkt 79; vt selle kohta ka kohtujurist Jacobsi ettepanek[u] […] [punkt 65] Bosphoruse kohtuasjas tehtud [30. juuli 1996. aasta otsusele] [(30. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑84/95, EKL 1996, lk I‑3953)].”
89 Mis puutub eelkõige esiteks omandiõiguse kaitse väidetavasse rikkumisse, siis Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktis 237 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 288, et järelikult tuli hinnata, kas rahaliste vahendite külmutamisega – mis on ette nähtud vaidlusaluses määruses, mida on muudetud määrusega nr 561/2003 ning kaudselt selle määrusega rakendatud Julgeolekunõukogu resolutsioonidega – on rikutud hageja põhiõigusi.
90 Esimese Astme Kohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktis 238 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 289, et ius cogens’ist tuleneva inimese põhiõiguste üldise kaitse standardit silmas pidades ei ole seda tehtud.
91 Seoses sellega otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktides 239 ja 240 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktides 290 ja 291, et vaidlusaluses määruses pärast selle muutmist määrusega nr 561/2003 – millega omakorda rakendatakse Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1452 (2002) – ette nähtud võimalused kehtestada erandeid näitavad, et selle meetme eesmärk ega tagajärg ei ole loetelusse kantud isikute ebainimlik või alandav kohtlemine.
92 Esimese Astme Kohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktides 243–251 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktides ning 294–302 lisaks, et rahaliste vahendite külmutamise näol ei ole tegemist huvitatud isikute omandiõiguse meelevaldse, kohatu või ebaproportsionaalse piiramisega ja seega ei saa seda lugeda ius cogens’iga vastuolus olevaks, arvestades järgmisi tingimusi:
– nende asjaomaste meetmetega edendatakse rahvusvahelise riikide ühenduse üldise huviga eesmärki, milleks on rahvusvahelise terrorismi vastane võitlus, ning terroriorganisatsioonide tegutsemise vastased ÜRO kaitsemeetmed on legitiimsed;
– rahaliste vahendite külmutamine on alalhoidlik meede, mis erinevalt konfiskeerimisest ei piira huvitatud isikute finantsvarade suhtes kehtiva omandiõiguse sisu ennast, vaid ainult nende varade kasutamist;
– Julgeolekunõukogu asjaomastes resolutsioonides on ette nähtud sanktsioonide perioodilise läbivaatamise kord;
– nendes resolutsioonides on kehtestatud menetlus, mis lubab huvitatud isikutel pöörduda igal ajal nende kodakondsuse või alalise elukoha liikmesriigi kaudu oma asja läbivaatamiseks sanktsioonide komitee poole.
93 Teiseks, mis puutub õiguse olla ära kuulatud väidetavasse rikkumisse ja eelkõige esiteks hagejate väidetavasse õigusse olla ära kuulatud ühenduse institutsioonides enne vaidlusaluse määruse vastuvõtmist, siis Esimese Astme Kohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktis 258, millele vastab mutatis mutandis vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punkt 328, järgmist:
„Käesolevas asjas, nagu selgub eespool esitatud [sissejuhatavatest] märkustest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga seotud rahvusvahelise õiguskorra ja ühenduse õiguskorra seoste kohta, olid ühenduse institutsioonid kohustatud Julgeolekunõukogu resolutsioonid ja sanktsioonide komitee otsused ühenduse õiguskorda üle võtma, mis ei andnud neile mingit volitust nende konkreetse rakendamise käigus ette näha ükskõik millist ühenduse korda üksikjuhtumite kontrollimiseks või läbivaatamiseks, kuna nii asjaomaste meetmete sisu kui ka läbivaatamise kord (vt punktid 262 jj) kuulusid täielikult Julgeolekunõukogu ja selle sanktsioonide komitee pädevusse. Järelikult puudus ühenduse institutsioonidel igasugune uurimispädevus, igasugune Julgeolekunõukogu ja sanktsioonide komitee poolt esitatud asjaolude kontrollimise võimalus, igasugune hindamisruum asjaolude osas ja igasugune kaalutlusõigus hageja suhtes kohaldatud sanktsioonide vastuvõtmise vajalikkuse osas. Ühenduse õiguse põhimõtet, mis on seotud õigusega olla ära kuulatud, ei kohaldata sellistes tingimustes, milles huvitatud isiku ärakuulamine ei saa mingil juhul viia institutsiooni seisukoha muutmiseni.”
94 Esimese Astme Kohus järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktis 259, et vaidlusaluse määruse vastuvõtmise ja rakendamise kontekstis ei olnud nõukogu kohustatud hagejat ära kuulama, kui ta jättis ta isikute ja üksuste loetelusse, kellele kohaldatakse sanktsioone, ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 329, et nõukogu ei pidanud hagejaid enne vaidlusaluse määruse vastuvõtmist ära kuulama.
95 Teiselt poolt, mis puutub hagejate väidetavasse õigusse olla ära kuulatud sanktsioonide komitee poolt enne nende loetelusse kandmist, siis Esimese Astme Kohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktis 261 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 306, et asjaomastes Julgeolekunõukogu resolutsioonides ei ole sellist õigust ette nähtud.
96 Ta otsustas lisaks vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 307, et üheski rahvusvahelise avaliku korra üldkohustuslikus normis ei ole sellistes tingimustes nagu kõnesolevas asjas nõutud huvitatud isikute eelnevat ärakuulamist.
97 Esimese Astme Kohus märkis peale selle, et kuigi neis ei ole isiklikku ärakuulamist ette nähtud, on asjaomastes Julgeolekunõukogu resolutsioonides ja järjestikustes määrustes, millega neid ühenduses rakendatakse, kehtestatud üksikjuhtude läbivaatamise kord, mis näeb ette huvitatud isikute võimaluse pöörduda oma siseriiklike ametiasutuste kaudu sanktsioonide komitee poole, selleks et nad loetelust kustutataks või et nad saaksid rahaliste vahendite külmutamisest erandi (vaidlustatud kohtuotsused Kadi, punkt 262, ning Yusuf ja Al Barakaat, punkt 309).
98 Viidates vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktis 264 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 311 „[sanktsioonide komitee] tööd reguleeriva[tele] eeskirjad[ele]”, mille see komitee võttis vastu 7. novembril 2002 ja mida ta muutis 10. aprillil 2003 (edaspidi „sanktsioonide komitee tööd reguleerivad eeskirjad”), ja vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktis 266 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 313 Julgeolekunõukogu erinevatele resolutsioonidele, sedastas Esimese Astme Kohus nimetatud punktides, et Julgeolekunõukogu oli kõigil võimalikel juhtudel nõus arvestama loetelusse kantud isikute põhiõigustega, eelkõige nende kaitseõigusega.
99 Ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktis 268 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 315, et mõlema kohtuotsuse eelnevas punktis märgitud asjaolu – läbivaatamise menetlus ei näe vahetult ette huvitatud isikute enda õigust olla ära kuulatud sanktsioonide komitees, mis on ainus pädev asutus, kes saab mõne riigi taotlusel nende juhtumi läbi vaadata, nii et nad sõltuvad peamiselt riikide poolt nende kodanikele võimaldatavast diplomaatilisest kaitsest – ei ole rahvusvahelisest avalikust korrast tulenevaid kohustuslikke norme arvesse võttes vastuvõetamatu.
100 Esimese Astme Kohus lisas, et huvitatud isikud võivad pädeva siseriikliku asutuse lõpliku seadusvastase keeldumise korral tõstatada nende asi läbivaatamise eesmärgil sanktsioonide komitees, et esitada kohtusse hagi, mis tugineb siseriiklikule õigusele või vahetult vaidlusalusele määrusele ning sellega rakendatavatele Julgeolekunõukogu asjakohastele resolutsioonidele (vaidlustatud kohtuotsused Kadi, punkt 270, ning Yusuf ja Al Barakaat, punkt 317).
101 Lisaks otsustas Esimese Astme Kohus, et sellistes tingimustes nagu temale esitatud kohtuasjades, milles on tegemist huvitatud isikute vara käsutamise piiranguid allesjätva meetme vaidlustamisega, ei nõua nende põhiõiguste austamine, et neile teatataks nende vastu esitatud faktidest ja tõenditest, kui Julgeolekunõukogu või sanktsioonide komitee leiavad, et rahvusvahelise üldsuse julgeolekut puudutavad huvid on sellega vastuolus (vaidlustatud kohtuotsused Kadi, punkt 274, ning Yusuf ja Al Barakaat, punkt 320).
102 Neist põhjendustest lähtuvalt otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktis 276 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 330 tagasi lükata hagejate argumendid, mis tuginevad sellele, et õigust olla ära kuulatud on väidetavalt rikutud.
103 Mis puutub viimaks tõhusa kohtuliku kontrolli õiguse rikkumisega seotud väitesse, siis Esimese Astme Kohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktides 278–285, mis on sõnastatud sisuliselt identselt vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktidega 333–340, järgmist:
„278 Käesolevas asjas sai hageja EÜ artikli 230 alusel esitada Esimese Astme Kohtule tühistamishagi.
279 Esimese Astme Kohus teostab selle hagi raames [vaidlusaluse] määruse täielikku [seaduslikkuse] kontrolli, mis käsitleb seda, kas ühenduse institutsioonid on kinni pidanud pädevusnormidest ja välise [seaduslikkuse] normidest ning nende tegevusele kohaldatavatest olulistest menetlusnormidest.
280 Esimese Astme Kohus kontrollib samuti [vaidlusaluse] määruse [seaduslikkust] Julgeolekunõukogu resolutsioonide seisukohast, mida selle määrusega on mõeldud rakendada, eelkõige formaalse ja materiaalse vastavuse, sisemise ühtsuse ning proportsionaalsuse seisukohast.
281 Esimese Astme Kohus nendib selle kontrolli kohta otsuse tegemisel, et isiku kuulumist […] loetelusse 19. oktoobril 2001 kantud füüsiliste isikute hulka ei ole vaidlustatud.
282 Käesoleva tühistamishagi raames leidis Esimese Astme Kohus lisaks, et ta on pädev kontrollima [vaidlusaluse] määruse [seaduslikkust] ja kaudselt Julgeolekunõukogu asjaomaste resolutsioonide vastavust ius cogens’ist tuleneva rahvusvahelise õiguse ülimuslike normide, eelkõige inimõiguste üldisele kaitsele suunatud kohustuslike normide seisukohast.
283 Seevastu, nagu eespool punktis 225 on välja toodud, ei kuulu Esimese Astme Kohtu pädevusse kaudselt kontrollida, kas Julgeolekunõukogu asjaomased resolutsioonid ise on kooskõlas ühenduse õiguskorras kaitstud põhiõigustega.
284 Lisaks ei kuulu Esimese Astme Kohtu pädevusse Julgeolekunõukogu poolt oma meetmete toetuseks esitatud faktide ja tõendite hindamisvigade olemasolu kontrollimine ega ka eespool punktis 282 kirjeldatud ius cogens’ile vastavuse piiratud kontrolli tingimusel nende meetmete vajalikkuse ja proportsionaalsuse kaudne kontrollimine. Sellise kontrolli teostamine rikuks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatükis sätestatud Julgeolekunõukogu pädevust määratleda esiteks ohte rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule ning teiseks nende vastu võitlemiseks ja nende vastasteks abinõudeks kohaseid meetmeid. Lisaks on otsuste näol, kas [isik] või organisatsioon kujutab endast ohtu rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule ning milliseid meetmeid tuleb võtta asjaomaste huvitatud isikute ja organisatsioonide vastu selle ohu vastu võitlemiseks, tegemist poliitiliste ja väärtushinnangutega, mis kuuluvad põhimõtteliselt ainult selle võimuorgani pädevusse, kellele rahvusvaheline üldsus on pannud peamise vastutuse [rahvusvahelise] rahu ja […] julgeoleku säilitamise eest.
285 Nii tuleb sedastada, et eespool punktis 284 esitatud tingimustel puudub hagejal igasugune kohtusse pöördumise võimalus, kuna Julgeolekunõukogu ei ole pidanud vajalikuks sõltumatu rahvusvahelise kohtu loomist, mille ülesandeks oleks otsuste tegemine sanktsioonide komitee üksikotsuste vastu suunatud hagide kohta nii [õigus- kui ka faktiküsimustes].”
104 Vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktis 286 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 341 otsustas Esimese Astme Kohus, et taoline lünk hagejate kohtulikus kaitses ei ole iseenesest ius cogens’iga vastuolus.
105 Seoses sellega leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktides 288–290, mis on sõnastatud sisuliselt identselt vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktidega 343–345, järgmist:
„288 Käesolevas asjas leiab Esimese Astme Kohus, et hageja õiguse kohtupidamisele piiramine, mis tuleneb kohtuimmuniteedist, mis kehtib põhimõtteliselt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmete siseriiklikus õiguskorras Julgeolekunõukogu poolt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel asjakohaste rahvusvahelise õiguse põhimõtetega kooskõlas vastu võetud resolutsioonide suhtes (eelkõige [selle] põhikirja artiklid 25 ja 103), on sellele ius cogens’ist tulenevalt kaitstud õigusele omane.
289 Selline piiramine on põhjendatud nii Julgeolekunõukogu poolt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastuvõetavate otsuste eripära kui ka edendatava seadusliku eesmärgiga. Hageja huvi oma asja sisuliseks kohtulikuks arutamiseks ei kaalu käesoleva asja tingimustes üles olulist üldist huvi rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks, arvestades selgelt väljendatud ohtu, mida Julgeolekunõukogu on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja sätete alusel väljendanud. Seoses sellega on oluline, et Julgeolekunõukogu üksteise järel vastu võetud resolutsioonid ei näe kaugeltki ette piiramatu või määratlemata tähtajaga kohaldatavaid meetmeid, vaid neis on alati ette nähtud pärast 12 või kõige rohkem 18 kuu möödumist nende meetmete jätkamise läbivaatamise kord […].
290 Lõpuks arvab Esimese Astme Kohus, et rahvusvahelise kohtuinstantsi puudumisel, mis oleks pädev kontrollima Julgeolekunõukogu õigusaktide [seaduslikkust], on sellise organi nagu sanktsioonide komitee ning [õigusaktides] ette nähtud võimaluse loomine pöörduda selle poole igal ajal kõikide üksikjuhtumite läbivaatamiseks formaliseeritud menetluse kohaselt, millesse on kaasatud nii „taotlev valitsus” kui ka „ettepaneku teinud valitsus” […], muu mõistlik vahend, et kaitsta piisavalt hageja ius cogens’ist tulenevaid põhiõigusi.”
106 Esitatud põhjendustest lähtuvalt lükkas Esimese Astme Kohus tagasi väited, mis tuginesid tõhusa kohtuliku kontrolli õiguse väidetavale rikkumisele, ja jättis seejärel hagi tervikuna rahuldamata.
Apellatsioonimenetluse poolte nõuded
107 Y. A. Kadi palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus Kadi tervikuna,
– tunnistada vaidlusalune määrus kehtetuks ning
– mõista käesolevas apellatsioonimenetluses ja Esimese Astme Kohtu menetluses kantud kohtukulud välja nõukogult ja/või komisjonilt.
108 Al Barakaat palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus Yusuf ja Al Barakaat,
– tunnistada vaidlusalune määrus kehtetuks ning
– mõista käesolevas apellatsioonimenetluses ja Esimese Astme Kohtu menetluses kantud kohtukulud välja nõukogult ja komisjonilt.
109 Nõukogu palub mõlemas kohtuasjas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellantidelt.
110 Komisjon palub Euroopa Kohtul kohtuasjas C‑402/05 P:
– tuvastada, et ükski apellandi väide ei kummuta vaidlustatud kohtuotsuse Kadi resolutiivosa, ja asendada selle põhjendused tema vastustaja vastuses esitatud põhjendustega;
– jätta järelikult apellatsioonkaebus rahuldamata ning
– mõista kohtukulud välja apellandilt.
111 Komisjon palub Euroopa Kohtul kohtuasjas C‑415/05 P:
– jätta hagi tervikuna rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja apellandilt.
112 Ühendkuningriik esitab vastuapellatsioonkaebuse ja palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja
– tühistada vaidlustatud kohtuotsuste ius cogens’it käsitlevad osad, s.o vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktid 226–231 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktid 277–281.
113 Hispaania Kuningriik, kellele Euroopa Kohtu presidendi 27. aprilli 2006. aasta määrusega (kohtuasi C‑402/05 P) ja 15. mai 2006. aasta määrusega (kohtuasi C‑415/05 P) on antud luba astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks, palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellantide apellatsioonkaebused tervikuna rahuldamata ja kinnitada vaidlustatud kohtuotsuseid tervikuna,
– mõista kohtukulud välja apellantidelt,
– lükata tagasi komisjoni väited, mis puudutavad mõlema apellatsioonkaebuse esimest väidet, ja kinnitada vaidlustatud kohtuotsuseid ning
– mõista kohtukulud välja komisjonilt;
– teise võimalusena, kui Euroopa Kohus tühistab vaidlustatud kohtuotsused ja tunnistab vaidlusaluse määruse järelikult kehtetuks, lugeda selle määruse tagajärgi EÜ artikli 231 kohaselt kuni seda asendava uue määruse vastuvõtmiseni kehtivaks.
114 Prantsuse Vabariik, kellele Euroopa Kohtu presidendi 27. aprilli 2006. aasta määrusega (kohtuasi C‑402/05 P) ja 15. mai 2006. aasta määrusega (kohtuasi C‑415/05 P) on antud luba astuda menetlusse nõukogu ja komisjoni nõuete toetuseks, palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellantide apellatsioonkaebused rahuldamata, rahuldada Ühendkuningriigi vastuapellatsioonkaebus ja asendada vaidlustatud kohtuotsuste ius cogens’it käsitlevate osade põhjendused, ning
– mõista kohtukulud välja apellantidelt.
115 Madalmaade Kuningriik, kellele Euroopa Kohtu presidendi 27. aprilli 2006. aasta määrusega (kohtuasi C‑402/05 P) ja 15. mai 2006. aasta määrusega (kohtuasi C‑415/05 P) on antud luba astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks, palub mõlemas kohtuasjas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata tingimusel, et Euroopa Kohus asendab põhjendused, mis puudutavad seaduslikkuse kontrolli ning teise võimalusena küsimust, kas on rikutud ius cogens’i norme.
Vaidlustatud kohtuotsuste tühistamisalused
116 Y. A. Kadi esitab kaks väidet, millest esimene tugineb vaidlusaluse määruse õigusliku aluse puudumisele ning teine rahvusvahelise õiguse mitme normi väidetavale rikkumisele Esimese Astme Kohtu poolt ja väidetavatele tagajärgedele, mis sellest rikkumisest tulenesid tema nende väidete hindamisele, mis on esitatud Esimese Astme Kohtus ja on seotud tema teatud põhiõiguste rikkumisega.
117 Al Barakaat esitab kolm väidet, millest esimene tugineb vaidlusaluse määruse õigusliku aluse puudumisele, teine EÜ artikli 249 rikkumisele ja kolmas tema teatud põhiõiguste rikkumisele.
118 Ühendkuningriik esitab oma vastuapellatsioonkaebuses üheainsa väite, mis on seotud Esimese Astme Kohtu poolt õigusnormi väidetava rikkumisega selles osas, milles ta leidis vaidlustatud kohtuotsustes, et ta oli pädev kontrollima Julgeolekunõukogu asjaomaste resolutsioonide vastavust ius cogens’i normidele.
Apellatsioonkaebused
119 Pärast seda, kui Ahmed Ali Yusuf oli tagasi võtnud apellatsioonkaebuse, mille ta oli esitanud koos Al Barakaatiga kohtuasjas C‑415/05 P, määras Euroopa Kohtu president 13. novembri 2007. aasta määrusega, et Ahmed Ali Yusufi nimi kustutatakse Euroopa Kohtu registrist.
120 Olles selles küsimuses ära kuulanud nii pooled kui ka kohtujuristi, tuleb käesolevad kohtuasjad kooskõlas Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 43 kohtuotsuse huvides liita.
Väide, mis puudutab vaidlusaluse määruse õiguslikku alust
Poolte argumendid
121 Oma esimeses väites märgib Y. A. Kadi, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktis 135, et vaidlusaluse määruse võis vastu võtta EÜ artiklite 60, 301 ja 308 alusel.
122 See väide koosneb kolmest osast.
123 Esimeses osas väidab Y. A. Kadi, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, kui otsustas, et EÜ artikleid 60 ja 301 saab lugeda vaidlusaluse määruse osaliseks õiguslikuks aluseks. Esimese Astme Kohus ei täpsustanud muuseas, kuidas neid sätteid, millel saavad põhineda ainult kolmanda riigi vastu suunatud meetmed, saab lugeda koos EÜ artikliga 308 nimetatud määruse õiguslikuks aluseks, samas kui see hõlmab ainult valitsusväliste isikute ja üksuste vastu suunatud meetmeid.
124 Teises osas väidab Y. A. Kadi, et kui EÜ artikleid 60 ja 301 tuli siiski lugeda vaidlusaluse määruse osaliseks õiguslikuks aluseks, siis on Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi selles osas, milles ta tõlgendas vääralt EÜ artiklit 301 ja selles ette nähtud „seost”, kuna see artikkel ei hõlma mingil juhul pädevust võtta EL lepingu eesmärgi saavutamiseks vajalikke meetmeid.
125 Kolmandas osas heidab Y. A. Kadi Esimese Astme Kohtule ette õigusnormi rikkumist, kui ta tõlgendas EÜ artiklit 308 nii, et see sätte võib olla sellise õigusakti õiguslik alus, mille jaoks EÜ asutamisleping ei näe ette vajalikku tegutsemispädevust ja mida ei ole vaja ühenduse mõne eesmärgi saavutamiseks. Vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktides 122–134 samastas Esimese Astme Kohus ekslikult kahe integreeritud, kuid eraldiseisva õiguskorra – liidu õiguskorra ja ühenduse õiguskorra – eesmärgid ja on seetõttu ületanud EÜ artikli 308 piire.
126 Selline käsitlus oleks lisaks vastuolus antud volituste põhimõttega, mis on ette nähtud EÜ artiklis 5. Seoses sellega tuleneb 28. märtsi 1996. aasta arvamuse 2/94 punktidest 28–35 (EKL 1996, lk I‑1759), et teatud eesmärgi mainimine EL lepingus ei asenda selle eesmärgi puudumist EÜ asutamislepingu eesmärkide loetelus.
127 Nõukogu ja Prantsuse Vabariik lükkavad Y. A. Kadi esimese väite esimese osa ümber, väites eelkõige, et EÜ artiklite 60 ja 301 mainimine vaidlusaluse määruse õigusliku alusena on põhjendatud asjaoluga, et need näevad ette piirangud, mille kohaldamisala tuleb EÜ artiklile 308 tuginedes laiendada valitsusvälistele isikutele või üksustele, mis ei ole järelikult nende kahe eespool nimetatud artikliga kaetud.
128 Ühendkuningriik väidab omalt poolt, et EÜ artiklit 308 on kasutatud kui mehhanismi, mis võimaldab EÜ artiklites 60 ja 301 ette nähtud tegutsemispädevuse täiendamist, mistõttu need sätted ei kujuta endast vaidlusaluse määruse osalist õiguslikku alust. Hispaania Kuningriik esitab sisuliselt samasugused argumendid.
129 Nimetatud väite teise osa kohta väidab komisjon, et EÜ artiklis 301 ette nähtud seose eesmärk on anda talle just nimelt pädevus võtta EL lepingu eesmärgi saavutamiseks vajalikke meetmeid.
130 Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja Ühendkuningriik väidavad, et valitsusväliste isikute ja üksuste vastaseid piiranguid lubasid võtta mitte EÜ artiklid 60 ja 301, vaid EÜ artikkel 308, mis täiendas selliselt EÜ artiklite 60 ja 301 kohaldamisala.
131 Y. A. Kadi esimese väite kolmanda osa kohta väidab nõukogu, et EÜ artiklis 301 sisalduva seose eesmärk on just nimelt kasutada erandlikult ühendusele antud majandus- ja finantssanktsioonide kehtestamise pädevust pigem ÜVJP – ja seega liidu – kui ühenduse eesmärgi elluviimiseks.
132 Ühendkuningriik ja apellatsioonimenetlusse astunud liikmesriigid jagavad sisuliselt seda seisukohta.
133 Ühendkuningriik täpsustab oma seisukohta, märkides, et tema arvates võib sedastada, et vaidlusaluses määruses ette nähtud tegevus aitab kaasa mitte liidu, vaid ühenduse eesmärgi ehk kaudse, puhtalt instrumentaalse ning EÜ artiklitega 60 ja 301 seotud eesmärgi saavutamisele kehtestada tõhusad vahendid selliste õigusaktide, mis on vastu võetud EL lepingu V peatükis liidule antud pädevuse alusel, rakendamiseks üksnes majanduslike sunnimeetmete näol.
134 Selle liikmesriigi arvates juhul, kui selle instrumentaalse eesmärgi saavutamiseks on vaja majanduslikke sunnivahendeid, mis väljuvad nõukogule EÜ artiklitega 60 ja 301 spetsiaalselt antud pädevuse piiridest, on selle pädevuse täiendamiseks kohane tugineda EÜ artiklile 308.
135 Olles teatanud et ta on oma seisukohta muutnud, väidab komisjon esiteks, et EÜ artiklid 60 ja 301 moodustasid nende sõnastust ja konteksti arvestades üksi vaidlusaluse määruse vastuvõtmise kohase ja piisava õigusliku aluse.
136 Seoses sellega esitab komisjon sisuliselt järgmised argumendid:
– EÜ artikli 301 sõnastus on piisavalt lai, et katta isikute vastu kehtestatud majandussanktsioone, kui need isikud asuvad kolmandas riigis või on sellega mõnel muul viisil seotud. Mõiste „majandussuhted” hõlmab väga paljusid tegevusi. Kõik majandussanktsioonid, isegi kui need on suunatud kolmanda riigi vastu, mõjutavad otseselt asjaomaseid isikuid ning ainult kaudselt seda riiki. EÜ artikli 301 tekst, eelkõige sõna „osaliselt” ei nõua, et osaline meede oleks suunatud asjaomaste riikide selliste teatud segmentide vastu nagu valitsus. Lubades ühendusel katkestada täielikult majandussuhted kõikide riikidega, peaks see säte teda volitama ka katkestada majandussuhted piiratud arvu isikutega piiratud arvus riikides;
– mõistete kattumine Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 41 ja EÜ artiklis 301 väljendab viimati nimetatud sätte koostajate selget tahet näha ette platvorm kõikide selliste Julgeolekunõukogu võetud meetmete rakendamiseks ühenduses, milleks on vaja ühenduse tegutsemist;
– EÜ artikkel 301 loob menetlusliku seose ühenduse ja liidu vahel, kuid ei ole suunatud ei ühenduse pädevusala suurendamisele ega selle vähendamisele. Järelikult tuleb seda sätet tõlgendada sama laialt kui ühenduse asjakohast pädevust.
137 Komisjon väidab, et arvestades majandusressursside liikumist keelavate meetmete mõju kaubandusele, kuuluvad asjaomased meetmed ühise kaubanduspoliitika alla ning kujutavad endast kapitali vaba liikumisega seotud sätteid, kuna need hõlmavad keeldu kanda isikute majandusressursse üle kolmandasse riiki.
138 Komisjon väidab ka, et EÜ artikli 56 lõigetest 1 ja 2 tuleneb, et kapitali liikumine ja maksed ühenduse ja kolmandate riikide vahel kuuluvad ühenduse pädevusse ning liikmesriigid võivad selles valdkonnas kehtestada sanktsioone ainult EÜ artikli 60 lõike 2, mitte aga EÜ artikli 58 lõike 1 punkti b alusel.
139 Komisjon leiab järelikult, et vaidlusaluse määruse vastuvõtmisel ei saanud tugineda EÜ artiklile 308, kuna tegutsemispädevus on ette nähtud EÜ artiklites 60 ja 301. Need viimati nimetatud artiklid on selle määruse peamine või ülekaalukas alus, millega võrreldes muud asjaolud, nagu selliste isikute vahendite külmutamine, kes on korraga nii liidu liikmesriikide kodanikud kui ka seotud välismaa terrorirühmitusega, on ainult kõrvalise tähtsusega.
140 Teise võimalusena väidab komisjon, et enne EÜ artiklile 308 tuginemist tuleb kontrollida EÜ asutamislepingu ühist kaubanduspoliitikat ning kapitali vaba liikumist ja makseid reguleerivate sätete kohaldatavust.
141 Kolmanda võimalusena väidab komisjon, et kui EÜ artiklit 308 loetakse vaidlusaluse määruse õiguslikuks aluseks, saab see olla ainus õiguslik alus, kuna tuginemine sellele sättele peab põhinema seisukohal, et ühenduse tegutsemist on vaja ühenduse enda eesmärgi saavutamiseks, mitte aga EL lepingu eesmärgi – käesolevas asjas ÜVJP eesmärgi – saavutamiseks, nagu otsustas Esimese Astme Kohus.
142 Kõnesolevas asjas on tegemist ühenduse eesmärgiga, milleks on EÜ artikli 3 lõike 1 punktis b silmas peetud ühine kaubanduspoliitika ja kapitali vaba liikumine, mida on kaudselt silmas peetud EÜ artikli 3 lõike 1 punktis c koos EÜ asutamislepingu asjakohaste sätetega, s.o EÜ artikliga 56 kapitali vaba liikumise kohta seoses kolmandate riikidega. Asjaomased meetmed kuuluvad nimetatud ühenduse eesmärkide hulka, kuna need mõjutavad kaubandust, olenemata asjaolust, et need on vastu võetud välispoliitiliste eesmärkide raames.
143 Y. A. Kadi, Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja Ühendkuningriik vaidlevad komisjoni esimesena esitatud väitele vastu, märkides järgmist:
– tegemist on EÜ artiklite 60 ja 301 liiga laia tõlgendamisega, mis eirab käsitletavate, nn mõistlike sanktsioonide radikaalselt erinevat ja uut olemust, sest neil ei ole enam mingit seost kolmanda riigiga, mis on ohtlik, kuna need artiklid on vastu võetud ajal, mil sanktsioonidele oli selline seos iseloomulik;
– erinevalt käsitletavatest mõistlikest sanktsioonidest on täielik embargo suunatud peamiselt kolmanda riigi juhtide vastu, kellele selline meede peab survet avaldama, ning ainult kaudselt asjaomase riigi majandustegevuses osalejate vastu, nii et ei saa väita, et kõik sanktsioonid, sealhulgas embargo, on esmajoones suunatud isikute vastu;
– erinevalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklist 41 on EÜ artiklis 301 spetsiaalselt silmas peetud majandussuhete katkestamist „ühe või mitme kolmanda riigiga”, nii et ükski argument ei saa tugineda nende kahe sätte sarnasusele;
– EÜ artikkel 301 ei ole tavaline menetlusnorm. See säte kehtestab õigusliku aluse ja spetsiaalse menetluse ning annab selgelt ühendusele materiaalse pädevuse;
– vaidlusaluse määruse kehtestatud meetmed ei puuduta ühenduse ja kolmanda riigi vahelisi kaubandussuhteid ning neile ei või seega omistada ühise kaubanduspoliitika eesmärki;
– Esimese Astme Kohus otsustas õigesti, et need meetmed ei aita kaasa kapitali vaba liikumise takistamise vältimisele ning et isikute ja üksuste vastased piirangud ei saa põhineda EÜ artikli 60 lõikel 2. Kuna selles sättes on silmas peetud ainult kolmandate riikide vastu suunatud meetmeid, võis käsitletavad meetmed vastu võtta ainult EÜ artikli 58 lõike 1 punkti b raames.
144 Y. A. Kadi ning Hispaania Kuningriik ja Prantsuse Vabariik vaidlevad vastu ka komisjoni teise võimalusena esitatud väitele.
145 EÜ artiklile 133 või EÜ artikli 57 lõikele 2 ei ole lubatud tugineda, kuna vaidlusaluses määruses ette nähtud meetmed ei puuduta majandussuhteid kolmandate riikidega ega kuulu EÜ artikli 57 lõikes 2 silmas peetud kapitali liikumise kategooriasse.
146 Lisaks võib väita, et vaidlusaluses määruses on tahetud ellu viia ühenduse eesmärke EÜ artikli 308 tähenduses. Kapitali vaba liikumise eesmärk on välistatud, kuna selle määrusega ette nähtud rahaliste vahendite külmutamise meetme kohaldamine ei hõlma mingit usutavat või tõsist liikmesriikidevaheliste erinevuste ohtu. Ühise kaubanduspoliitika eesmärk ei ole samuti asjakohane, kuna sellise isiku vahendite külmutamine, kellel ei ole mingit seost kolmanda riigi valitsusega, ei puuduta kaubandust sellise riigiga ega edenda kaubanduspoliitilist eesmärki.
147 Komisjon nõuab juhul, kui kohus nõustub tema esimese võimalusena esitatud väitega, et Euroopa Kohus tunnistaks õiguskindluse ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni raames võetud kohustuste kohase rakendamise eesmärgil kogu vaidlusaluse määruse tagajärjed EÜ artikli 231 kohaselt kehtivaks.
148 Samaks juhuks esitavad ka Hispaania Kuningriik ja Prantsuse Vabariik samasuguse nõude.
149 Y. A. Kadi on aga neile nõuetele vastu ja väidab, et vaidlusalune määrus rikub oluliselt põhiõigusi. Igal juhul tuleb selliste isikute suhtes nagu apellant, kes on esitanud selle määruse peale hagi, ette näha erand.
150 Oma esimeses väites heidab Al Barakaat Esimese Astme Kohtule esiteks ette, et ta on otsustanud vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktides 158–170, et vaidlusaluse määruse võis vastu võtta tuginedes õigusliku alusena EÜ artiklitele 60, 301 ja 308 koosmõjus.
151 Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, kui ta otsustas nimetatud kohtuotsuse punktides 160 ja 164, et EÜ artiklites 60 ja 301 ei ole silmas peetud ainult ühenduse tegevust, vaid need võivad puudutada ka eesmärki, mis liidule on EL lepingu artikliga 2 spetsiaalselt antud ehk ÜVJP elluviimist.
152 Teiseks heidab Al Barakaat Esimese Astme Kohtule ette, et ta on sama kohtuotsuse punktides 112, 113, 115 ja 116 otsustanud, et isikute vastu kehtestatud sanktsioonid eesmärgiga mõjutada majandussuhteid ühe või mitme kolmanda riigiga, on EÜ artiklite 60 ja 301 sätetega kaetud ning et see tõlgendus on põhjendatud nii tõhususe kui ka humanitaarsete kaalutlustega.
153 Nõukogu väidab vastu, et Esimese Astme Kohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 161 õigesti, et EÜ artiklites 60 ja 301 sisalduva seose tõttu on nende sätete alusel ning ÜVJP ühise seisukoha või ühismeetme tagajärjel kehtestatud sanktsioonid – mis näevad ette ühenduse majandussuhete katkestamise või vähendamise ühe või mitme kolmanda riigiga – suunatud ÜVJP eesmärgi saavutamisele, mida need liidu õigusaktid edendavad.
154 Nõukogu väidab ka, et Esimese Astme Kohus on õigesti leidnud, et tuginemine vaidlusaluse määruse täiendava õigusliku alusena EÜ artiklile 308 oli põhjendatud, kuna see artikkel on ainult selleks, et võimaldada laiendada EÜ artiklites 60 ja 301 ette nähtud majandus- ja finantssanktsioone isikute ja üksuste vastu, kellel ei ole mingit piisavat seost kindla kolmanda riigiga.
155 Lõpetuseks leiab nõukogu, et selle apellandi kriitika määrusega ette nähtud sanktsioonide tõhususe ja proportsionaalsuse kohta ei ole asjakohane selles osas, milles see puudutab nimetatud määruse õigusliku aluse adekvaatsust.
156 Teise etteheite osas leiab ka Ühendkuningriik, et see ei ole Al Barakaati esitatud apellatsioonkaebuse raames asjakohane, sest vaidlustatud kohtuotsuse resolutiivosa punkti 1 kohaselt otsustas Esimese Astme Kohus, et määruse nr 467/2001 tühistamise nõude osas oli vajadus otsuse tegemiseks ära langenud.
157 Ülejäänud osas on Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Ühendkuningriigi ja komisjoni argumendid sisuliselt samad, mis on esitatud Y. A. Kadi apellatsioonkaebuse raames.
Euroopa Kohtu hinnang
158 Esiteks tuleb vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktide 112, 113, 115 ja 116 vastu suunatud Al Barakaati vastuväidete kohta sedastada, et need punktid käsitlevad määruse nr 467/2001 õiguslikku alust.
159 See määrus tunnistati kehtetuks ja asendati vaidlusaluse määrusega. Lisaks, nagu märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 77, ilma et Al Barakaat oleks sellele oma apellatsioonkaebuses vastu vaielnud, oli Esimese Astme Kohtule esitatud Al Barakaati hagi ainus ese – pärast tema nõuete ja väidete kohandamist vaidlusaluse määrusega – viimati nimetatud määruse tühistamise nõue teda puudutavas osas.
160 Neil asjaoludel ei saa eespool nimetatud väited kuidagi olla nimetatud kohtuotsuse tühistamise aluseks ning neid ei saa seega lugeda tulemuslikuks.
161 Igal juhul on vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat neid põhjendusi, millele neis väidetes viidatakse ja mida Esimese Astme Kohus nimetab oma vaidlusaluse määruse õiguslikku alust puudutava argumentatsiooni eelduseks, korratud nimetatud kohtuotsuse järgnevates punktides ja vaidlustatud kohtuotsuses Kadi ning neid uuritakse nende punktide vastu suunatud väidetele hinnangu andmise käigus.
162 Niisiis ei ole neid väiteid vaja uurida selles osas, milles need puudutavad määruse nr 467/2001 õiguslikku alust.
163 Teiseks tuleb teha otsus komisjoni esimese võimalusena esitatud selle väite põhjendatuse osas, mille kohaselt vaidlusaluse määruse kohane ja piisav õiguslik alus on ainult EÜ artiklid 60 ja 301, arvestades nende sõnastust ja konteksti.
164 See väide on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktide 92–97 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktide 128–133 vastu, milles Esimese Astme Kohus on teinud vastupidise otsuse.
165 Nimetatud väide tuleb tagasi lükata.
166 Esimese Astme Kohus otsustas õigesti, et arvestades EÜ artiklite 60 ja 301 sõnastust, eelkõige seal esinevaid fraase „asjassepuutuvate kolmandate riikide suhtes” ja „ühe või mitme kolmanda riigiga”, on neis sätetes silmas peetud meetmete võtmist kolmandate riikide vastu, nii et viimati nimetatud väljend võib sisaldada sellise riigi juhte ning isikuid ja üksusi, kes on nende juhtidega seotud või keda need juhid otseselt või kaudselt kontrollivad.
167 Piirangud, mis on ette nähtud vaidlusaluse määrusega rakendatud resolutsioonis 1390 (2002), kujutavad endast meetmeid, mida iseloomustab igasuguse seose puudumine kolmanda riigi valitseva režiimiga. Pärast Talibani režiimi kokkuvarisemist on need meetmed suunatud vahetult Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ning nendega seotud isikute ja üksuste vastu, kes on kantud loetelusse. Niisiis ei kuulu nad sellistena EÜ artiklite 60 ja 301 kohaldamisalasse.
168 Kui nõustuda komisjoni pakutud EÜ artiklite 60 ja 301 tõlgendusega, mille kohaselt piisab sellest, kui käsitletavad piirangud on suunatud isikute või üksuste vastu, kes asuvad kolmandas riigis või on sellega muul viisil seotud, tähendaks see neile sätetele liiga laia ulatuse andmist ega võtaks kuidagi arvesse nõuet, mis tuleneb nende enda sõnastusest, mille kohaselt peavad nimetatud sätete alusel otsustatud meetmed olema võetud kolmandate riikide vastu.
169 Lisaks on vaidlusaluse määruse peamine eesmärk ja ese võidelda rahvusvahelise terrorismi vastu, eelkõige lõigata ära selleks vajalikud finantsallikad, külmutades selliste isikute või üksuste rahalised vahendid ja majandusressursid, keda kahtlustatakse sellega seotud tegevuses osalemises, mitte aga mõjutada ühenduse ja iga sellise kolmanda riigi vahelisi majandussuhteid, kus need isikud või üksused asuvad, eeldusel muidugi, et nende elu- või asukoht on teada.
170 Resolutsioonis 1390 (2002) ette nähtud ja vaidlusaluse määrusega rakendatud piiranguid ei saa nimelt vaadelda meetmetena, mille eesmärk on piirata majandussuhteid iga sellise kolmanda riigiga, veel vähem teatud ühenduse liikmesriigiga, kus asuvad isikud või üksused, kelle nimi on lisatud loetelusse, mis on toodud selle määruse I lisas.
171 Komisjoni esitatud väidet ei toeta ka EÜ artiklis 301 esinev väljend „osaliselt”.
172 See väljend viitab nimelt nende meetmete materiaalse või isikulise kohaldamisala piiramisele, mida võidakse selle sätte raames võtta. See ei ole aga seotud nende meetmete võimalike adressaatide jaoks ette nähtud tingimustega ning sellega ei saa seega põhjendada selle kohaldamise laiendamist adressaatidele, kellel puudub igasugune seos kolmanda riigi valitseva režiimiga ja kes ei kuulu seetõttu nimetatud sätte kohaldamisalasse.
173 Komisjoni argument, mille kohaselt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 41 ja EÜ artiklis 301 mõisted kattuvad, millest ta tuletab, et viimati nimetatud säte on platvorm kõikide Julgeolekunõukogu võetud meetmete rakendamiseks ühenduses, milleks on vaja ühenduse tegutsemist, ei ole samuti tulemuslik.
174 Nimelt on EÜ artiklis 301 spetsiaalselt silmas peetud majandussuhete katkestamist „ühe või mitme kolmanda riigiga”, samas kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 41 ei esine sellist väljendit.
175 Veelgi enam, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 41 kohaldamisala ei kattu teisest küljest ka EÜ artikli 301 kohaldamisalaga, kuna esimene säte lubab rea niisuguste meetmete võtmist, mida ei ole teises silmas peetud, sh sellised meetmed, mis erinevad oluliselt neist, mille eesmärk on katkestada majandussuhted kolmandate riikidega või neid piirata, nagu diplomaatiliste suhete katkestamine.
176 Komisjoni argument, mille kohaselt EÜ artikkel 301 loob menetlusliku seose ühenduse ja liidu vahel, nii et seda sätet tuleb tõlgendada sama laialt kui ühenduse asjakohast pädevust, sh ühise kaubanduspoliitika ja kapitali vaba liikumisega seotud pädevust, tuleb samuti tagasi lükata.
177 Selline EÜ artikli 301 tõlgendus võib nimelt kitsendada nimetatud sätte kohaldamisala ja seega selle kasulikku mõju, kuna sätte eesmärk on selle enda sõnastuse kohaselt selliste meetmete võtmine, mis mõjutavad majandussuhteid võimalikult väga erinevate kolmandate riikidega ja mis ei saa seega a priori piirduda selliste ühenduse muu materiaalse pädevuse valdkonda kuuluvate valdkondadega nagu ühine kaubanduspoliitika või kapitali vaba liikumine.
178 Nimetatud tõlgendust ei toeta lisaks ka EÜ artikli 301 sõnastus, kuna see kehtestab ühenduse materiaalse pädevuse, mille ulatus on põhimõtteliselt muudest ühenduse pädevustest sõltumatu.
179 Kolmandaks tuleb uurida komisjoni teise võimalusena esitatud väidet, mille kohaselt kui vaidlusaluse määruse vastuvõtmise õiguslik alus ei saa olla ainult EÜ artiklid 60 ja 301, ei ole põhjendatud tuginemine EÜ artiklile 308, kuna viimati nimetatud säte on kohaldatav nimelt ainult siis, kui ükski muu EÜ asutamislepingu säte ei kehtesta asjassepuutuva õigusakti vastuvõtmiseks vajalikku pädevust. Nimetatud määruses kehtestatud piirangud kuuluvad ühenduse tegutsemispädevuse, eelkõige selle ühist kaubanduspoliitikat ning kapitali vaba liikumist ja makseid puudutava pädevuse alla.
180 Seoses sellega on Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktis 100 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 136 otsustanud, et üheski EÜ asutamislepingu sättes ei ole ette nähtud selliste meetmete võtmist, mis on ette nähtud vaidlusaluses määruses, mille eesmärk on rahvusvahelise terrorismi vastu võitlemine, täpsemalt selliste majandus- ja finantssanktsioonide kehtestamist nagu rahaliste vahendite külmutamine isikute ja üksuste vastu, keda kahtlustatakse rahvusvahelise terrorismi rahastamisele kaasaaitamises ja kes ei ole kuidagi seotud kolmanda riigi valitseva režiimiga, nii et EÜ artikli 308 kohaldatavuse esimene tingimus on käesolevas asjas täidetud.
181 Selle järeldusega tuleb nõustuda.
182 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab ühenduse õigusakti õigusliku aluse valik põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis on kohtulikult kontrollitavad ja mille hulka kuuluvad eelkõige õigusakti eesmärk ja sisu (vt eelkõige 23. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑440/05: komisjon vs. nõukogu, EKL 2007, lk I‑9097, punkt 61 ja viidatud kohtupraktika).
183 Ühelt poolt kuulub ühenduse õigusakt EÜ artiklis 133 ette nähtud ühise kaubanduspoliitika alase ainupädevuse valdkonda ainult siis, kui see käsitleb spetsiaalselt rahvusvahelist kaubavahetust selliselt, et see on mõeldud edendama, kergendama või reguleerima olulisel määral kaubavahetust ning sellel on otsene ja vahetu mõju kaubandusele või asjaomaste toodete kaubavahetusele (vt eelkõige 12. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑347/03: Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia ja ERSA, EKL 2005, lk I‑3785, punkt 75 ja viidatud kohtupraktika).
184 Mis puutub vaidlusaluse määruse peamisse eesmärki ja esemesse, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 169, siis see on suunatud rahvusvahelise terrorismi vastu võitlemisele ning näeb selleks ette rea majandus- ja finantssanktsioonide kehtestamise – nagu rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine – isikute ja üksuste vastu, keda kahtlustatakse rahvusvahelise terrorismi rahastamisele kaasaaitamises.
185 Arvestades seda eesmärki ja eset, ei saa sedastada, et see määrus käsitleb spetsiaalselt rahvusvahelist kaubavahetust selliselt, et see on mõeldud peamiselt edendama, kergendama või reguleerima kaubavahetust.
186 Lisaks ei ole selle eesmärk, kuigi see õigusakt võib mõjutada kaubandust või kaubavahetust, ilmselgelt tekitada sellist otsest ja vahetut mõju.
187 Vaidlusalune määrus ei saanud seega põhineda ühenduse ühist kaubanduspoliitikat puudutaval pädevusel.
188 Teiselt poolt kuulub vaidlusalune määrus komisjoni arvates EÜ asutamislepingu kapitali vaba liikumist ja makseid käsitlevate sätete kohaldamisalasse, kuna see keelab majandusressursside ülekandmise isikutele kolmandates riikides.
189 Ka see väide tuleb tagasi lükata.
190 Mis puutub esmalt EÜ artikli 57 lõikesse 2, siis tuleb sedastada, et vaidlusaluse määruse kehtestatud piirangud ei kuulu ühessegi selles sättes loetletud kategooriasse.
191 Mis puutub seejärel EÜ artikli 60 lõikesse 1, siis ka see säte ei saa olla vaidlusaluse määruse aluseks, kuna selle kohaldamisala on kindlaks määratud EÜ artiklis 301.
192 Nagu on juba otsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 167, ei ole viimases sättes silmas peetud kõnealuste piirangute taoliste piirangute kehtestamist, mida iseloomustab igasuguse seose puudumine kolmanda riigi valitseva režiimiga.
193 Mis puutub lõpetuseks EÜ artikli 60 lõikesse 2, siis tuleb sedastada, et nimetatud säte ei sisalda sellekohast ühenduse pädevust, kuna see piirdub ainult sellega, et lubab liikmesriikidel võtta teatud erandlikel põhjustel kolmandate riikide suhtes kapitali liikumise ja maksetega seotud ühepoolseid meetmeid ning jätab nõukogule pädevuse kohustada liikmesriiki selliseid meetmeid muutma või tühistama.
194 Neljandaks tuleb uurida Y. A. Kadi esimeses väites teise ja kolmandana esitatud vastuväiteid, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktide 122–135 vastu, ning Al Barakaati vastuväiteid, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktide 158–170 vastu, samuti komisjoni kriitikat vaidlustatud kohtuotsuste samade punktide vastu.
195 Neis punktides otsustas Esimese Astme Kohus, et vaidlusalune määrus võis olla vastu võetud EÜ artiklite 60, 301 ja 308 alusel, kuna spetsiaalselt loodud seose tõttu ühelt poolt EÜ artiklite 60 ja 301 alusel kehtestatud majandussanktsioonidega seotud ühenduse tegevuse ja teiselt poolt välissuhetega seotud EL lepingu eesmärkide vahel on tuginemine kahes esimeses artiklis silmas peetud kontekstis EÜ artiklile 308 põhjendatud, et saavutada neid eesmärke ja kõnesolevas asjas vaidlusaluses määruses silmas peetud ÜVJP eesmärki, milleks on rahvusvahelise terrorismi ja selle rahastamise vastane võitlus.
196 Seoses sellega tuleb sedastada, et vaidlustatud kohtuotsustes on tõepoolest õigusnormi rikutud.
197 Nimelt, kuigi on õige sedastada, nagu tegi Esimese Astme Kohus, et EÜ artiklite 60 ja 301 alusel kehtestatud majandussanktsioonidega seotud ühenduse tegevuse ja välissuhetega seotud EL lepingu, sh ÜVJP eesmärkide vahel on loodud seos, ei anna ei EÜ asutamislepingu sätted ega selle ülesehitus alust selliseks käsituseks, mille kohaselt see seos laieneb muudele EÜ asutamislepingu sätetele ja eelkõige EÜ artiklile 308.
198 Mis puutub täpsemalt EÜ artiklisse 308, siis kui nõustuda Esimese Astme Kohtu seisukohaga, võimaldaks see säte EÜ artiklite 60 ja 301 erilises kontekstis vastu võtta ühenduse õigusakte, mis on suunatud mitte mõne ühenduse eesmärgi, vaid mõne EL lepingu eesmärgi täitmisele välissuhete valdkonnas, mille alla kuulub ühine välis‑ ja julgeolekupoliitika (ÜVJP).
199 Tuleb siiski sedastada, et selline käsitlus on vastuolus EÜ artikli 308 enda sõnastusega.
200 Nimelt nõuab tuginemine sellele artiklile, et kavatsetav meede peaks osutuma vajalikuks ühelt poolt „ühisturu toimimiseks” ja teiselt poolt „ühenduse mingi eesmärgi saavutamiseks”.
201 Viimati nimetatud mõistet – arvestades selle selget ja täpset sõnastust – ei saa mingil juhul mõista nii, et see hõlmab ÜVJP eesmärke.
202 Liidu ja ühenduse kooseksisteerimine omavahel seotud, kuid eraldiseisvate õiguskordadena ning sammastele tuginev konstitutsiooniline ülesehitus, mis oli kehtivate asutamislepingute autorite tahe, nagu märkis õigesti Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktis 120 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 156, kujutavad endast lisaks institutsioonilisi kaalutlusi, mis räägivad nimetatud seose laiendamise vastu EÜ asutamislepingu muudele artiklitele kui need, mida see sõnaselgelt puudutab.
203 Peale selle, kuna EÜ artikkel 308 on volituste põhimõttele rajatud institutsioonilise süsteemi lahutamatu osa, ei saa see olla aluseks ühenduse volituste kohaldamisala laiendamisele väljapoole üldist raamistikku, mis on loodud nimetatud lepingu kui tervikuga, eelkõige aga ühenduse eesmärke ja tegevust määratlevate sätetega (eespool viidatud arvamus 2/94, punkt 30).
204 EL artikkel 3, millele Esimese Astme Kohus viitab vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktides 126–128 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktides 162–164, eelkõige selle artikli teine lõik ei saa samuti olla aluseks ühenduse volituste laiendamisele väljapoole ühenduse eesmärke.
205 Selle õigusnormi rikkumise mõju vaidlustatud kohtuotsuste kehtivusele on käsitletud hiljem, pärast hinnangu andmist teistele vastuväidetele, mis on esitatud nimetatud kohtuotsuste nende osade kohta, mis puudutavad võimalust kasutada vaidlusaluse määruse õigusliku alusena koos EÜ artiklitega 60 ja 301 EÜ artiklit 308.
206 Need teised vastuväited võib jagada kahte kategooriasse.
207 Esimesse kategooriasse kuulub eelkõige Y. A. Kadi esimese väite esimene osa, milles ta heidab Esimese Astme Kohtule ette, et ta on rikkunud õigusnormi, kui ta sedastas, et EÜ artikkel 308 võib täiendada vaidlusaluse määruse õiguslikku alust, mis koosneb EÜ artiklitest 60 ja 301. Need kaks viimati nimetatud artiklit ei saanud moodustada vaidlusaluse määruse isegi mitte osalist õiguslikku alust, kuna Esimese Astme Kohtu enda tõlgenduse kohaselt ei kuulu meetmed, mis puudutavad isikuid või üksusi, kellel puudub igasugune seos kolmanda riigi valitseva režiimiga ja kes on vaidlusaluse määruse ainsad adressaadid, nimetatud artiklite kohaldamisalasse.
208 Seda kriitikat võib seostada komisjoni kriitikaga, mille kohaselt siis, kui otsustatakse, et võib tugineda EÜ artiklile 308, saab ainult see olla ainus õiguslik alus, mitte koos EÜ artiklitega 60 ja 301.
209 Teise kategooriasse kuulub komisjoni kriitika Esimese Astme Kohtu otsuse suhtes, mis sisaldub vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktides 116 ja 121 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktides 152 ja 157, mille kohaselt EÜ artikli 308 kohaldamiseks ei saa vaidlusaluse määruse eesmärki – Esimese Astme Kohtu arvates rahvusvahelise terrorismi vastast võitlust ning täpsemalt selliste majandus- ja finantssanktsioonide kehtestamist nagu rahaliste vahendite külmutamine isikute ja üksuste vastu, keda kahtlustatakse rahvusvahelise terrorismi rahastamisele kaasaaitamises – siduda mõne ühendusele EÜ asutamislepinguga antud eesmärgiga.
210 Komisjon väidab seoses sellega, et vaidlusaluse määrusega kehtestatud majandus- ja finantssanktsioonidega seotud rakendusmeetmed kuuluvad loomu poolest ühenduse eesmärkide hulka, s.o ühelt poolt ühise kaubanduspoliitika ja teiselt poolt kapitali vaba liikumise alla.
211 Mis puutub eespool nimetatud vastuväidete esimesse kategooriasse, siis tuleb meelde tuletada, et EÜ artikli 308 mõte on täita lünk juhul, kui ükski EÜ asutamislepingu erisäte ei anna ühenduse institutsioonidele otseseid või kaudseid volitusi tegutsemiseks, ehkki niisugused volitused tunduvad olevat vajalikud, et võimaldada ühendusel täita oma ülesandeid asutamislepingus sätestatud eesmärkide saavutamisel (eespool viidatud arvamus 2/94, punkt 29).
212 Esimese Astme Kohus otsustas õigesti, et EÜ artikkel 308 võib moodustada koos EÜ artiklitega 60 ja 301 vaidlusaluse määruse õigusliku aluse.
213 Nimelt kuulub vaidlusalune määrus selles osas, milles see kehtestab majandus- ja finantspiirangud, ilmselgelt EÜ artiklite 60 ja 301 esemelisesse kohaldamisalasse.
214 Selles osas oli nende artiklite kasutamine vaidlusaluse määruse õigusliku alusena seega põhjendatud.
215 Peale selle kujutavad need sätted endast sellise praktika pikendamist, mis põhineb enne EÜ artiklite 60 ja 301 kehtestamist Maastrichti lepinguga EÜ asutamislepingu artiklil 113 (muudetuna EÜ artikkel 133) (vt selle kohta 17. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑70/94: Werner, EKL 1995, lk I‑3189, punktid 8–10, ja 14. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑124/95: Centro-Com, EKL 1997, lk I‑81, punktid 28 ja 29), millega ühendusele anti volitused Euroopa koostööpoliitika raames võetud ja kolmandate riikide vastaseid majanduspiiranguid sisaldavate meetmete rakendamiseks.
216 Kuna EÜ artiklid 60 ja 301 ei näe siiski ette otseseid või kaudseid volitusi niisuguste meetmete kehtestamiseks selliste adressaatide vastu, kellel puudub igasugune seos kolmanda riigi valitseva režiimiga, nagu vaidlusaluse määruse adressaadid, võis seda volituste puudumist, mis tuleneb nimetatud sätete isikulise kohaldamisala piirangutest, korrigeerida, tuginedes nimetatud määruse õigusliku alusena lisaks kahele esimesele artiklile – mis on selle õigusakti alus esemelise ulatuse seisukohast – EÜ artiklile 308, seda siiski tingimusel, et teised EÜ artikli 308 kohaldatavuse tingimused on täidetud.
217 Seega tuleb eespool nimetatud esimesse kategooriasse kuuluvad vastuväited põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
218 Mis puutub teistesse EÜ artikli 308 kohaldatavuse tingimustesse, siis järgmisena tuleb uurida eespool nimetatud teist vastuväidete kategooriat.
219 Komisjon väidab, et kui ühise seisukoha 2002/402 – mida vaidlusaluse määrusega on rakendatud – eesmärk on rahvusvahelise terrorismi vastane võitlus, mis kuulub ÜVJP eesmärkide hulka, tuleb seda määrust pidada majandus- ja finantssanktsioone kehtestavat rakendusmeedet sisaldavaks.
220 See eesmärk kuulub EÜ artikli 308 tähenduses ühenduse eesmärkide hulka, eelkõige ühise kaubanduspoliitika ja kapitali vaba liikumise eesmärkide hulka.
221 Ühendkuningriik leiab, et vaidlusaluse määruse tegelikku, puhtinstrumentaalset eesmärki, s.o majanduslike sunnimeetmete kehtestamist tuleb eristada selle teisesest, ÜVJP valdkonda kuuluvast eesmärgist, mis on seotud rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamisega. Nimetatud eesmärk aitab kaasa ühenduse kaudsele eesmärgile, millel EÜ artiklid 60 ja 301 põhinevad ja milleks on kehtestada tõhusad vahendid ÜVJP raames vastu võetud õigusaktide rakendamiseks ainult majanduslike sunnimeetmete näol.
222 Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et vaidlusaluse määrusega edendatav eesmärk on takistada otsekohe mis tahes finantsvahendite või majandusressursside Osama bin Ladeni, Al‑Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute käsutusse sattumist, et tõkestada terrorismi rahastamist (11. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑117/06: Möllendorf ja Möllendorf-Niehuus, EKL 2007, lk I‑8361, punkt 63).
223 Vastupidi sellele, mida otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktis 116 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 152, ei saa seda eesmärki siduda ühendusele EÜ asutamislepinguga antud eesmärkidega. Vaidlustatud kohtuotsustes on seega ka selles osas rikutud õigusnormi.
224 Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et nagu on juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 203, kuna EÜ artikkel 308 on antud volituste põhimõttele rajatud institutsioonilise süsteemi lahutamatu osa, ei saa see olla aluseks ühenduse volituste kohaldamisala laiendamisele väljapoole EÜ asutamislepingu kui tervikuga loodud üldist raamistikku.
225 Vaidlusaluse määrusega edendatavat eesmärki võib siduda ühenduse mõne eesmärgiga EÜ artikli 308 tähenduses, nii et selle määruse vastuvõtmine ei kujutanud endast ühenduse volituste kohaldamisala – mis tuleneb EÜ asutamislepingu kui tervikuga loodud üldisest raamistikust – eiramist.
226 Nimelt väljendavad EÜ artiklid 60 ja 301 selles osas, milles nad näevad ette ühenduse pädevuse majandussanktsioonide kehtestamiseks ÜVJP raames otsustatud meetmete rakendamiseks, kaudset ja seotud eesmärki, s.o võimaldada selliste meetmete võtmist ühenduse vahendite tõhusa kasutamise kaudu.
227 Seda eesmärki võib lugeda ühenduse eesmärgiks EÜ artikli 308 tähenduses.
228 Seda tõlgendust toetab ka EÜ artikli 60 lõige 2. Nimelt näeb selle lõike esimene lõik ette liikmesriikide rangelt piiritletud pädevuse kapitali liikumise ja maksete suhtes ühepoolsete meetmete võtmiseks kolmanda riigi vastu; seda pädevust saab sama lõigu kohaselt kasutada ainult nii kaua, kui võetakse ühenduse meetmeid selle artikli lõike 1 kohaselt.
229 ÜVJP raames otsustatud majanduslike piirangute kehtestamine ühenduse meetmete kaudu ei välju EÜ asutamislepingu kui tervikuga loodud üldisest raamistikust, kuna need meetmed on lisaks olemuslikult seotud ühisturu toimimisega ning see seos on üks teine EÜ artikli 308 kohaldamise tingimustest, nagu on öeldud käesoleva kohtuotsuse punktis 200.
230 Nimelt, kui iga liikmesriik kehtestaks selliseid majandus- ja finantsmeetmeid, nagu kehtestab vaidlusalune määrus ning mis koosnevad puudutatud isikute ja üksuste kõikide rahaliste vahendite ja muude majandusressursside põhimõtteliselt üldiselt külmutamisest, võiks selliste siseriiklike meetmete ulatuslik kasutamine potentsiaalselt mõjutada ühisturu toimimist. Need meetmed võivad eelkõige mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust sellest osas, mis puudutab kapitali liikumist ja makseid, ning ettevõtjate poolt oma asutamisõiguse kasutamist. Lisaks võivad need kahjustada konkurentsi, kuna liikmesriikide ühepoolselt võetud meetmete vahelised võimalikud erinevused võivad anda teatud majandustegevuses osalejate konkurentsiolukorrale eeliseid või seda kahjustada, ilma et neil eelistel või sellel kahjul oleks majanduslikud põhjused.
231 Nõukogu väide vaidlusaluse määruse põhjenduses 4, mille kohaselt ühenduse õigusakte on vaja „eelkõige konkurentsimoonutuste vältimise eesmärgil”, on seega asjakohane.
232 Siinkohal tuleb teha otsus käesoleva kohtuotsuse punktides 196 ja 223 sedastatud õigusnormi rikkumiste mõju kohta vaidlustatud kohtuotsuste kehtivusele.
233 Tuleb meelde tuletada, et juhul, kui Esimese Astme Kohtu otsuse põhjenduste juures on tegemist ühenduse õiguse rikkumisega, kuid otsuse resolutiivosa on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, tuleb apellatsioonkaebus kohtupraktika kohaselt jätta rahuldamata (vt eelkõige 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑167/04 P: JCB Service vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8935, punkt 186 ja viidatud kohtupraktika).
234 Tuleb sedastada, et järeldus, milleni Esimese Astme Kohus jõudis vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktis 135 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 158 vaidlusaluse määruse õigusliku aluse kohta, s.o et nõukogul oli pädevus võtta vastu see määrus EÜ artiklite 60, 301 ja 308 alusel, on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud.
235 Nimelt, nagu on otsustatud käesoleva kohtuotsuse punktides 196–204, ei ole EÜ artikli 308 lisamine vaidlusaluse määruse õigusliku aluse hulka põhjendatud asjaoluga, et see õigusakt edendab ÜVJP valdkonda kuuluvat eesmärki; sellele sättele võib siiski selle määruse alusena tugineda seetõttu, et nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 225–231, on legitiimne leida, et nimetatud määrusega on tahetud saavutada ühenduse eesmärki ja et see on lisaks seotud ühisturu toimimisega EÜ artikli 308 tähenduses. Peale selle võimaldas selle artikli lisamine õigusliku aluse hulka Euroopa Parlamendil osaleda kõnesolevate meetmetega seotud otsustusprotsessis, mis on spetsiaalselt suunatud isikute vastu, samas kui EÜ artiklite 60 ja 301 raames ei ole sellele institutsioonile mingit rolli ette nähtud.
236 Järelikult tuleb need väited, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuste vastu selles osas, milles Esimese Astme Kohus oli neis otsustanud, et EÜ artiklid 60, 301 ja 308 moodustavad vaidlusaluse määruse seadusliku õigusliku aluse, põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.
Väited, mis puudutavad EÜ artikli 249 rikkumist
Poolte argumendid
237 Al Barakaat heidab oma teises väites Esimese Astme Kohtule ette, et ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 188, et vaidlusalune määrus vastab EÜ artiklis 249 ette nähtud üldisele kohaldatavusele, kuna see on adresseeritud üldiselt ja abstraktselt kõikidele isikutele, kelle käsutuses võib olla rahalisi vahendeid, mis kuuluvad ühele või mitmele selle määruse lisas nimetatud isikule.
238 Al Barakaat väidab, et „on vale mitte lugeda isikut, kelle rahalised vahendid on külmutatud, asjaomase õigusakti adressaadiks, kuna otsuse rakendamine peab tuginema mõistlikult õiguslikule meetmele, mis on suunatud selle vastu, kelle käsutuses rahalised vahendid on”.
239 Peale selle on vasturääkiv väita ühelt poolt vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 112, et tegemist on piirangutega, mis puudutavad otseselt isikuid või organisatsioone, ning teiselt poolt sama kohtuotsuse punktis 188, et need meetmed ei ole suunatud nende isikute või organisatsioonide vastu, vaid kujutavad endast teatud liiki teistele isikutele adresseeritud rakendussätteid.
240 Hispaania Kuningriik, Ühendkuningriik, nõukogu ja komisjon nõustuvad sisuliselt Esimese Astme Kohtu analüüsiga.
Euroopa Kohtu hinnang
241 Esimese Astme Kohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktides 184–188 õigesti, et asjaolu, et vaidlusaluse määrusega kehtestatud piirangute adressaadiks olevad isikud ja üksused on nimeliselt nimetatud selle määruse I lisas, nii et tundub, et nad on sellest EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses vahetult ja isiklikult puudutatud, ei tähenda, et see õigusakt ei oleks üldiselt kohaldatav EÜ artikli 249 teise lõigu tähenduses ega seda, et nimetatud õigusakti ei saaks kvalifitseerida määrusena.
242 Nimelt, kuigi vaidlusalune määrus kehtestab piirangud isikute ja üksuste suhtes, kelle nimed esinevad ammendavas loetelus, mis moodustab selle I lisa, kusjuures seda loetelu muudetakse muuseas regulaarselt nimede kustutamise või lisamise teel, tuleb sedastada, et selle määruse adressaadid on määratletud üldiselt ja abstraktselt.
243 Vaidlusalune määrus sisaldab sarnaselt resolutsioonile 1390 (2002), mida sellega on rakendatud, eriti laialt sõnastatud keeldu anda rahalisi vahendeid ja majandusressursse nimetatud isikute või üksuste käsutusse (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Möllendorf ja Möllendorf-Niehuus, punktid 50–55).
244 Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktides 186 ja 188 õigesti otsustas, on see keeld adresseeritud ükskõik kellele, kelle käsutuses kõnealused rahalised vahendid või majandusressursid võivad olla.
245 Nimetatud keeldu tuleb nii kohaldada sellistes tingimustes nagu kohtuasjas, mis oli aluseks eespool viidatud kohtuotsusele Möllendorf ja Möllendorf‑Niehuus, mis käsitles küsimust, kas vaidlusalune määrus keelab kinnisasja omandiõiguse lõpliku ülemineku kandmise kinnistusraamatusse pärast ostu-müügi lepingu sõlmimist, kui üks ostjatest on füüsiline isik, kes on kantud selle määruse I lisas toodud loetelusse.
246 Euroopa Kohus otsustas nimetatud kohtuotsuse punktis 60 eelkõige, et vastavalt vaidlusaluse määruse artikli 2 lõikele 3 on keelatud selline toiming nagu nimetatud kande tegemine, kuna sellega antaks sellesse loetelusse kantud isiku käsutusse majandusressurss, mis võimaldaks tal hankida rahalisi vahendeid, kaupu või teenuseid.
247 Eespool esitatud kaalutlusi arvestades tuleb ka Al Barakaati väide, mis tugineb EÜ artikli 249 rikkumisele, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Väited, mis puudutavad teatud põhiõiguste rikkumist
Väited, mis puudutavad vaidlustatud kohtuotsuste sissejuhatavat osa, mis käsitleb ühenduste kohtu poolt põhiõigustega seoses teostatava vaidlusaluse määruse sisemise seaduslikkuse kontrolli piire
248 Y. A. Kadi väidab oma teise väite esimeses osas, et vaidlustatud kohtuotsuses Kadi on õigusnormi rikutud ühelt poolt selles osas, et selles otsustatakse ÜRO ja selle organisatsiooni liikmete vaheliste suhete üle ja teiselt poolt Julgeolekunõukogu resolutsioonide rakendamise tingimuste üle, kuna see kohtuotsus käsitleb rahvusvahelise õiguse asjakohaste põhimõtete tõlgendamist, millega kaasnesid muud õigusnormi rikkumised apellandi teatud spetsiaalsete põhiõiguste rikkumist käsitlevate väidete hindamisel.
249 See osa koosneb viiest vastuväitest.
250 Esimeses vastuväites väidab Y. A. Kadi, et nimetatud kohtuotsuse punktides 183 ja 184 on Esimese Astme Kohus õigusnormi rikkunud selles osas, milles ta ajas segamini riikide Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjast tulenevate kohustuste ülimuslikkuse, mis on sätestatud selle artiklis 103, sellega sarnaneva, kuid eraldiseisva, selle põhikirja artiklis 25 silmas peetud Julgeolekunõukogu otsuste kohustuslikkusega.
251 Teises vastuväites heidab Y. A. Kadi Esimese Astme Kohtule ette, et ta on rikkunud õigusnormi, lähtudes vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktides 217–225 sellest, et sarnaselt lepingutest tulenevate kohustustega peavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud resolutsioonid olema lülitatud automaatselt ÜRO liikmete õigusesse ja pädevusalasse.
252 Kolmandas vastuväites väidab Y. A. Kadi, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktides 212–225 ning punktides 283 ja 284, et tal puudub igasugune pädevus, mis lubaks tal kontrollida Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsioonide seaduslikkust.
253 Neljandas vastuväites kinnitab Y. A. Kadi, et nimetatud kohtuotsuse punktides 225–232 esitatud Esimese Astme Kohtu ius cogens’it käsitlevas argumentatsioonis esineb olulisi vasturääkivusi selles osas, milles põhimõtet, et Julgeolekunõukogu resolutsioonide üle ei saa teostada kohtuliku kontrolli ja et nende suhtes esineb selles mõttes kohtulik immuniteet – kui see peaks kehtima – tuleks kohaldada üldiselt, seega ilma et ius cogens’iga seotud küsimused moodustaksid sellest põhimõttest erandi.
254 Viiendas vastuväites väidab Y. A. Kadi, et asjaolu, et Julgeolekunõukogu ei ole loonud sõltumatut rahvusvahelist kohut, mille ülesanne oleks otsuste tegemine nii õigus- kui ka faktiküsimustes sanktsioonide komitee üksikotsuste vastu suunatud hagide osas, ei tähenda seda, et liikmesriikidel puudub igasugune seaduslik õigus muuta mõistlike meetmete võtmisel soodsamaks sanktsioonide kehtestamise ja selle adressaadiks olevate isikute identifitseerimise aluseks olevaid faktide tuvastamisi, ega seda, et neil oleks keelatud luua kohast õiguskaitsevahendit nende kohustuste täitmisel kehtiva taluvusruumi alusel.
255 Tuginedes eespool viidatud kohtuotsusele Bosphorus, väidab Y. A. Kadi oma repliigis lisaks, et ühenduse õiguses on nõue, et kõik ühenduse õigustloovad meetmed peavad olema allutatud Euroopa Kohtu teostatavale kohtulikule kontrollile, mis puudutab ka põhiõiguste austamist, isegi kui käsitletav meede tuleneb sellisest rahvusvahelise õiguse allikast nagu Julgeolekunõukogu resolutsioon.
256 Nii kaua kui ÜRO õigus ei taga kohast kaitset neile, kes väidavad, et nende põhiõigusi on rikutud, peab eksisteerima kontroll Julgeolekunõukogu resolutsioonide rakendamiseks võetud ühenduse õigusaktide üle. Y. A. Kadi arvates ei taga sanktsioonide komitee läbivaatamise menetlus, mis põhineb diplomaatilisel kaitsel, sellist inimõiguste kaitse taset, mis vastaks 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis (edaspidi „EIÕK”) tagatule, nagu nõudis Euroopa Inimõiguste Kohus 30. juuni 2005. aasta kohtuotsuses Hava Yolları Turizm ve Ticaret Anonim Şirketi (Bosphorus Airways) vs. Iirimaa (Recueil des arrêts et décisions 2005‑VI, § 155).
257 Y. A. Kadi väidab, et see argumentatsioon on esitatud teise võimalusena võrreldes rahvusvahelist õigust puudutavate argumentidega juhuks, kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et Julgeolekunõukogu resolutsioonide kohase rakendamise ning õiglase kohtumenetluse või kohtuliku kaitse vahel esineb vastuolu.
258 Peale selle ei kujuta nimetatud vastuväide endast mitte uut väidet, vaid apellatsioonkaebuses esitatud põhiväite edasiarendust, mille kohaselt ühendus, kui ta otsustab Julgeolekunõukogu resolutsiooni rakendamiseks tegeleda õigusloomega, on kohustatud järgima selliselt kehtestatavate õigusnormide seaduslikkuse tingimusena seda, et need vastaksid inimõiguste miinimumkriteeriumidele.
259 Oma kolmanda väite esimeses osas kritiseerib Al Barakaat Esimese Astme Kohtu sissejuhatavaid märkusi vaidlustatud kohtuotsuses Yusuf ja Al Barakaat, mis puudutavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga seotud rahvusvahelise õiguskorra ja siseriikliku või ühenduse õiguskorra vahelist seost ning seaduslikkuse kontrolli ulatust, mida Esimese Astme Kohus pidi teostama.
260 Julgeolekunõukogu resolutsioonil, mis on rahvusvahelises õiguses iseenesest kohustuslik, saab olla õigusmõju isikute suhtes mõnes riigis ainult siis, kui seda on rakendatud kooskõlas kehtiva õigusega.
261 Niisiis puudub igasugune õiguslik alus, mis võimaldaks väita, et eksisteerib eriline kohtlemine või erand, mis puudutab Julgeolekunõukogu resolutsioonide rakendamist, nii et ühenduse määrus, mille eesmärk selline rakendamine on, ei peaks olema kooskõlas määruste vastuvõtmist käsitlevate ühenduse õigusnormidega.
262 Prantsuse Vabariik, Madalmaade Kuningriik, Ühendkuningriik ja nõukogu kiidavad vastupidi sisuliselt heaks Esimese Astme Kohtu sellekohase analüüsi vaidlustatud kohtuotsustes ja nõustuvad tema järeldusega, mis ta sellest tuletas ja mille kohaselt ei saa vaidlusaluse määruse sisemist seaduslikkust silmas pidades selle õigusakti suhtes osas, milles sellega rakendatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsioone, teostada mingit ühenduse kontrolli, sealhulgas põhiõiguste austamise seisukohalt, ning selle suhtes kehtib kohtulik immuniteet.
263 Vastupidi Esimese Astme Kohtule leiavad need pooled siiski, et ühenduste kohus ei saa teostada mingisugust Julgeolekunõukogu resolutsioonide sisemise seaduslikkuse kontrolli. Nad heidavad seega Esimese Astme Kohtule ette, et ta otsustas, et ius cogens’i seisukohast on selline kontroll võimalik.
264 Vaidlustatud kohtuotsused on vasturääkivad selles osas, milles need möönavad sellekohase erandi olemasolu, esitamata siiski selle õiguslikku alust, mis tugineks eelkõige asutamislepingu sätetele, kuna argumendid, mis välistavad üldiselt Julgeolekunõukogu resolutsioonide üle kohtuliku kontrolli teostamise ühenduste kohtu poolt, on samuti selle vastu, et tunnistada sellise kontrolli teostamise pädevust, mis puudutab ainult ius cogens’it.
265 Lisaks leiavad Prantsuse Vabariik, Madalmaade Kuningriik, Ühendkuningriik ning komisjon, et Esimese Astme Kohus on õigusnormi rikkunud, kui ta otsustas, et kõnesolevates asjades käsitletavad põhiõigused kuuluvad ius cogens’i alla.
266 Õigusnormi saab kvalifitseerida ius cogens’i alla kuuluvaks ainult siis, kui sellest ei saa teha mitte mingeid erandeid. Õiguste suhtes, millele kõnesolevas asjas on viidatud – õigus õiglasele kohtumenetlusele ja omandiõigus – kehtivad piirangud ja erandid.
267 Ühendkuningriik esitab seoses sellega vastuapellatsioonkaebuse, milles nõuab vaidlustatud kohtuotsuste ius cogens’it käsitlevate osade, s.o vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktide 226–231 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktide 277–281 tühistamist.
268 Prantsuse Vabariik ja Madalmaade Kuningriik teevad omalt poolt Euroopa Kohtule ettepaneku asendada põhjendused, paludes Y. A. Kadi ja Al Barakaati ius cogens’iga seotud väited tagasi lükata, kuna ühenduste kohtutel puudub täielikult pädevus kontrolli teostamiseks Julgeolekunõukogu resolutsioonide üle, sealhulgas ius cogens’i seisukohalt.
269 Komisjon väidab omalt poolt, et selliste Julgeolekunõukogu resolutsioonide rakendamise kohustuse täitmatajätmist, nagu on käsitlusel käesolevas asjas ja mille range sõnastus ei jäta nende rakendamise käigus ühenduse ametiasutustele mingit tõlgendamisruumi, võib õigustada kahe põhjusega, s.o esiteks juhul, kui asjaomane resolutsioon on vastuolus ius cogens’iga ja teiseks siis, kui see resolutsioon väljub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni pädevuse piiridest või rikub selle eesmärke ja põhimõtteid ning on seega vastu võetud ultra vires.
270 Nimelt, kuna vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 24 lõikele 2 on Julgeolekunõukogu seotud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkide ja põhimõtetega, sealhulgas selle põhikirja artikli 1 lõike 3 kohaselt inimõiguste arendamise ja edendamisega, võib selle organi poolt inimõigusi, kaasa arvatud käesolevas asjas käsitletavaid isikute põhiõigusi rikkudes vastu võetud õigusakti lugeda vastu võetuks ultra vires ja seega pidada ühendusele mittesiduvaks.
271 Komisjon leiab siiski, et Esimese Astme Kohus otsustas õigesti, et ühenduste kohus ei saa põhimõtteliselt kontrollida Julgeolekunõukogu resolutsiooni kehtivust Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja eesmärke ja põhimõtteid silmas pidades.
272 Juhul kui sellise kontrolli võimalust siiski mööndakse, väidab komisjon, et Euroopa Kohus kui muu rahvusvahelise organisatsiooni kui ÜRO kohus saab selle küsimuse üle otsustada ainult siis, kui inimõiguste rikkumine on eriti oluline ja ilmne, ning tugineb seoses sellega eespool viidatud kohtuotsusele Racke.
273 Käesolevas asjas ei ole see nii, kuna eksisteerib läbivaatamise menetlus sanktsioonide komitees ja kuna tuleb eeldada, et Julgeolekunõukogu on kaalunud käesolevas asjas käsitletavaid rahvusvahelise julgeoleku huvisid ja asjaomaseid põhiõigusi.
274 Eespool viidatud kohtuotsuse Bosphorus sõnumi kohta väidab komisjon, et vastupidi selle kohtuotsuse aluseks olevale kohtuasjale võib tõusetuda käesolevas asjas käsitletava resolutsiooni kehtetuse küsimus selles osas, mis puudutab vaidlusalust määrust, kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et ühendus ei saa Julgeolekunõukogu kohustuslikku resolutsiooni rakendada, kuna selle organi kohaldatud inimõiguste standardid, eelkõige mis puudutab õigust olla ära kuulatud, ei ole piisavad.
275 Peale selle leiab Ühendkuningriik, et Y. A. Kadi argumentatsioon, mille kohaselt ühenduse institutsioonide poolt Julgeolekunõukogu resolutsiooni rakendamiseks vastu võetud kõikide õigusaktide seaduslikkus jääb ühenduse õiguse kohaselt allutatuks Euroopa Kohtu täielikule kontrollile, olenemata selle päritolust, kujutab endast uut väidet, kuna need argumendid esitati esimest korda apellandi repliigis. Niisiis tuleb see argumentatsioon vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 42 lõikele 2 ja artiklile 118 tähelepanuta jätta.
276 Teise võimalusena väidab nimetatud liikmesriik, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud resolutsioonide eriline staatus, mis tuleneb selle põhikirja artiklite 25, 48 ja 103 koosmõjust ning mida on tunnustatud EÜ artiklis 297, tähendab seda, et liikmesriigi tegevuse suhtes, mille eesmärk on täita oma kohustusi rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks, ei saaks esitada mingit ühenduse õigusel põhinevat hagi. Selliste kohustuste ülimuslikkus laieneb ilmselgelt ühenduse õiguse konstitutsioonilistele põhimõtetele.
277 Sama liikmesriik väidab, et eespool viidatud kohtuotsuses Bosphorus ei lugenud Euroopa Kohus ennast pädevaks sellise määruse kehtivuse hindamiseks, millega rakendati Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsiooni, vaid piirdus asjaomase määruse tõlgendamisega, eesmärgiga teha kindlaks, kas liikmesriigi ametiasutused peavad selles ette nähtud meedet konkreetsel juhul kohaldama. Prantsuse Vabariik jagab põhimõtteliselt nimetatud määruse sellist tõlgendust.
Euroopa Kohtu hinnang
278 Esmalt tuleb tagasi lükata Ühendkuningriigi vastuvõetamatuse vastuväide, mis puudutab Y. A. Kadi repliigis esitatud argumentatsiooni, mille kohaselt ühenduse institutsioonide poolt vastu võetud kõikide õigusaktide, sealhulgas Julgeolekunõukogu resolutsiooni rakendamiseks vastu võetud õigusaktide seaduslikkus jääb ühenduse õiguse kohaselt allutatuks Euroopa Kohtu täielikule kontrollile, olenemata selle päritolust.
279 Nimelt, nagu väidab Y. A. Kadi, on tegemist täiendava argumendiga, mis kujutab endast varem, vähemasti kaudselt apellatsioonkaebuses esitatud väite laiendust ja mis on tihedalt seotud selle väitega, mille kohaselt komisjon oli Julgeolekunõukogu resolutsiooni rakendamise käigus kohustatud selle õigusakti seaduslikkuse tingimusena, mida ta selliselt tahtis kehtestada, jälgima, et see vastaks inimõigusi puudutavatele miinimumkriteeriumidele (vt selle kohta eelkõige 13. novembri 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑430/00 P: Dürbeck vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑8547, punkt 17).
280 Tuleb kontrollida vastuväiteid, mille kohaselt apellandid heidavad Esimese Astme Kohtule ette, et ta otsustas sisuliselt, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga seotud rahvusvahelise õiguskorra ja ühenduse õiguskorra vahelisi suhteid reguleerivatest põhimõtetest tuleneb, et vaidlusaluse õigusakti sisemise seaduslikkuse osas ei saa selles osas, milles selle õigusaktiga rakendatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsiooni, mis ei jäta selleks mingit ruumi, teostada mingit kohtulikku kontrolli, välja arvatud ius cogens’i alla kuuluvatele õigusnormidele vastavuse seisukohast, ning selle suhtes kehtib kohtulik immuniteet.
281 Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et Euroopa Ühendus on õigusel rajanev ühendus, mis tähendab seda, et liikmesriigid ega institutsioonid ei pääse kohtulikust kontrollist nende õigusaktide vastavuse üle konstitutsioonilisele põhilepingule, mis on EÜ asutamisleping, ning et viimasega on loodud täielik õiguskaitsevahedite süsteem ja menetlused, millega antakse Euroopa Kohtule õigus kontrollida institutsioonide õigusaktide seaduslikkust (23. aprilli 1986. aasta otsus kohtuasjas 294/83: Les Verts vs. parlament, EKL 1986, lk 1339, punkt 23).
282 Samuti tuleb meelde tuletada, et rahvusvaheline leping ei või kahjustada asutamislepingutes kindlaks määratud pädevuse jaotust ning sellest tulenevalt ka ühenduse õiguskorra autonoomsust, mille austamise Euroopa Kohus peab EÜ artiklist 220 tuleneva ainupädevuse alusel tagama; selle pädevuse kohta on Euroopa Kohus muuseas juba sedastanud, et see kuulub ühenduse aluste hulka (vt selle kohta 14. detsembri 1991. aasta arvamus 1/91, EKL 1991, lk I‑6079, punktid 35 ja 71, ning 30. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑459/03: komisjon vs. Iirimaa, EKL 2006, lk I‑4635, punkt 123 ja viidatud kohtupraktika).
283 Lisaks on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt põhiõigused lahutamatu osa ühenduse õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagab Euroopa Kohus. Seda tehes tugineb Euroopa Kohus liikmesriikide ühesugustele riigiõiguslikele tavadele ning inimõiguste kaitset puudutavatele rahvusvahelistele õigusaktidele, mille koostamisel liikmesriigid on osalenud või millega nad on liitunud. EIÕK‑l on siinjuures eriline tähendus (vt eelkõige 26. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑305/05: Ordre des barreaux francophones et germanophone jt, EKL 2007, lk I‑5305, punkt 29 ja viidatud kohtupraktika).
284 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub ka, et inimõiguste austamine on üks ühenduse õigusaktide seaduslikkuse tingimustest (eespool viidatud arvamus 2/94, punkt 34) ja et ühenduses ei ole lubatud meetmed, mis oleks inimõiguste austamisega vastuolus (12. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑112/00: Schmidberger, EKL 2003, lk I‑5659, punkt 73 ja viidatud kohtupraktika).
285 Kõigist eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et rahvusvahelise lepinguga kehtestatud kohustused ei saa viia EÜ asutamislepingu konstitutsiooniliste põhimõtete rikkumiseni, sealhulgas selle põhimõtte rikkumiseni, mille kohaselt kõik ühenduse õigusaktid peavad austama põhiõigusi, kusjuures see austamine on üks nende seaduslikkuse tingimustest, mida Euroopa Kohus peab selle asutamislepinguga kehtestatud täieliku õiguskaitsevahendite süsteemi raames kontrollima.
286 Seoses sellega tuleb rõhutada, et sellises kontekstis nagu käesolevas asjas ühenduste kohtu poolt tagatav seaduslikkuse kontroll puudutab ühenduse õigusakti, millega rakendatakse käesolevas asjas käsitletavat rahvusvahelist lepingut, mitte aga viimati nimetatud lepingut kui sellist.
287 Mis puutub täpsemalt ühenduse õigusakti, millega – nagu vaidlusaluse määrusega – rakendatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsiooni, siis ühenduste kohtu pädevusse ei kuulu seega EÜ artiklis 220 ette nähtud ainupädevuse raames kontrollida selle rahvusvahelise organi vastu võetud sellise resolutsiooni seaduslikkust; see kontroll piirdub selle resolutsiooni ius cogens’ile vastavuse kontrolliga.
288 Peale selle ei kaasne võimaliku ühenduse kohtuotsusega, milles otsustatakse, et ühenduse õigusakt, millega rakendatakse sellist resolutsiooni, on vastuolus ühenduse õiguskorrast tuleneva ülimusliku õigusnormiga, selle resolutsiooni ülimuslikkuse kahtluse alla seadmist rahvusvahelise õiguse tasandil.
289 Nii on Euroopa Kohus varem juba tühistanud nõukogu otsuse, millega kiideti heaks rahvusvaheline leping, olles kontrollinud selle sisemist seaduslikkust käsitletava lepingu seisukohast ja sedastanud, et rikutud on ühenduse õiguse üldpõhimõtet, mis kõnesolevas asjas oli mittediskrimineerimise üldpõhimõte (10. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑122/95: Saksamaa vs. nõukogu, EKL 1998, lk I‑973).
290 Järelikult tuleb kontrollida, nagu otsustas Esimese Astme Kohus, kas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga seotud rahvusvahelise õiguskorra ja ühenduse õiguskorra vahelisi suhteid reguleerivatest põhimõtetest tuleneb, et vaidlusaluse määruse sisemise seaduslikkuse kohtulik kontroll põhiõiguste seisukohast on põhimõtteliselt välistatud, vaatamata asjaolule, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 281–284 meelde tuletatud kohtupraktikast, et selline kontroll on konstitutsiooniline tagatis, mis kuulub ühenduse aluste hulka.
291 Seoses sellega tuleb esmalt meelde tuletada, et ühenduse pädevuse teostamisel tuleb järgida rahvusvahelist õigust (eespool viidatud kohtuotsused Poulsen ja Diva Navigation, punkt 9, ning Racke, punkt 45); lisaks on Euroopa Kohus neist kohtuotsustest esimese kohtuotsuse samas punktis täpsustanud, et selle pädevuse alusel vastu võetud õigusakti tuleb tõlgendada ja selle kohaldamisala piiritleda rahvusvahelise õiguse asjakohaseid norme silmas pidades.
292 Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et EÜ artiklites 177–181 ette nähtud ühenduse pädevusi, mis käsitlevad koostööd arengumaadega, tuleb kasutada Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides võetud kohustusi austades (20. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑91/05: komisjon vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 65 ja viidatud kohtupraktika).
293 Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis võetud kohustuste austamine on kohustuslik ka rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise valdkonnas, kui ühendus rakendab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsioone ühenduse õigusaktide kehtestamise teel, tuginedes EÜ artiklitele 60 ja 301.
294 Selle viimati nimetatud pädevuse teostamise käigus peab ühendus nimelt omistama olulist tähtsust asjaolule, et vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklile 24 on Julgeolekunõukogu poolt selle põhikirja VII peatüki alusel resolutsioonide vastuvõtmise näol tegemist selle rahvusvahelise organi peamise kohustuse täitmisega, mis tal on rahu ja julgeoleku säilitamiseks maailmas; see kohustus hõlmab nimetatud VII peatüki raames pädevust teha kindlaks, mis kujutab endast rahvusvahelise rahu ja julgeoleku ohustamist ning võtta vajalikke meetmeid nende säilitamiseks või taastamiseks.
295 Seejärel tuleb sedastada, et EÜ artiklites 60 ja 301 ette nähtud pädevusi võib teostada ainult pärast seda, kui EÜ asutamislepingu ÜVJP-d puudutavate sätete alusel, mis näevad ette ühenduse tegutsemise, on vastu võetud ühine seisukoht või ühismeede.
296 Kui ühendus on sellise õigusakti vastuvõtmise tõttu EÜ asutamislepingu alusel kohustatud võtma selles õigusaktis nõutud meetmeid, tuleneb sellest kohustusest – kui tegemist on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsiooni rakendamisega –, et nende meetmete väljatöötamise käigus võtab ühendus kohaselt arvesse asjaomase resolutsiooni tingimusi ja eesmärke ning sellist rakendamist puudutavaid asjakohaseid kohustusi, mis tulenevad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjast.
297 Peale selle on Euroopa Kohus juba otsustanud, et vaidlusaluse määruse tõlgendamisel tuleb pidada silmas ka resolutsiooni 1390 (2002) sõnastust ja eesmärki, mille saavutamisele asjaomane määrus on vastavalt selle põhjendusele 4 suunatud (eespool viidatud kohtuotsus Möllendorf ja Möllendorf‑Niehuus, punkt 54 ja viidatud kohtupraktika).
298 Tuleb siiski märkida, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri ei kehtesta võimalust valida selle põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsioonide rakendamiseks ette antud mudelite vahel, kuna see rakendamine peab toimuma vastavalt iga ÜRO liikme sisemises õiguskorras kohaldatavatele tingimustele. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri jätab ÜRO liikmetele põhimõtteliselt vabaduse valida selliste resolutsioonide nende sisemisse õiguskorda ülevõtmise erinevate võimalike mudelite vahel.
299 Kõigist eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga seotud rahvusvahelist õiguskorda reguleerivatest põhimõtetest ei tulene, et vaidlusaluse määruse seaduslikkuse kohtulik kontroll põhiõiguste seisukohast oleks välistatud seetõttu, et selle õigusaktiga rakendatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsiooni.
300 Vaidlusaluse määruse sarnase ühenduse õigusakti niisugusel kohtulikul immuniteedil, mis tuleneks otseselt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjast tulenevate kohustuste, eelkõige selle põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsioonide rakendamisega seotud kohustuste ülimuslikkusest rahvusvahelise õiguse tasandil, puudub lisaks igasugune alus ka EÜ asutamislepingus.
301 On küll selge, et Euroopa Kohus on juba kinnitanud, et EÜ asutamislepingu artikkel 234 (muudetuna EÜ artikkel 307) võib juhul, kui selle kohaldamise tingimused on täidetud, lubada teha erandeid isegi esmasest õigusest, näiteks EÜ asutamislepingu artiklist 113, mis puudutab ühist kaubanduspoliitikat (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Centro‑Com, punktid 56–61).
302 Samuti on tõsi, et EÜ artikkel 297 lubab kaudseid piiranguid ühisturu toimimisele, mida põhjustaksid meetmed, mida mõni liikmesriik võtaks selliste rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks, mille ta on võtnud rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks.
303 Neid sätteid ei saa siiski mõista nii, et need lubavad erandi tegemist EL artikli 6 lõikes 1 kehtestatud vabaduse, demokraatia ning inimõiguste ja põhivabaduste austamise põhimõtetest, mis on liidu aluseks.
304 EÜ artikkel 307 ei saa nimelt mingil juhul lubada seada kahtluse alla ühenduse õiguskorra aluste hulka kuuluvaid põhimõtteid, sealhulgas põhiõiguste kaitset, mis hõlmab ühenduse õigusaktide seaduslikkuse kontrolli ühenduste kohtus nende põhiõigustele vastavuse seisukohast.
305 Vaidlusaluse määruse kohtulik immuniteet põhiõigustele vastavuse seisukohast, mille allikas on selle õigusaktiga rakendatavate Julgeolekunõukogu resolutsioonide väidetavalt absoluutne ülimuslikkus, ei saa samuti põhineda sellel astmel, millel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjast tulenevad kohustused ühenduse õiguskorra normihierarhias asuksid, kui need kohustused sellesse hierarhiasse kuuluksid.
306 Nimelt näeb EÜ artikli 300 lõige 7 ette, et selles artiklis kehtestatud tingimustel sõlmitud lepingud on ühenduse institutsioonidele ja liikmesriikidele siduvad.
307 Nii oleks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri selle sätte kohaselt juhul, kui see säte oleks viimati nimetatud põhikirjale kohaldatav, ühenduse teisese õiguse aktide suhtes ülimuslik (vt selle kohta 3. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑308/06: Intertanko jt, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 42 ja viidatud kohtupraktika).
308 See ülimuslikkus ühenduse õiguse tasandil ei laieneks siiski esmasele õigusele ja eelkõige üldpõhimõtetele, mille hulka põhiõigused kuuluvad.
309 Seda tõlgendust toetab sama EÜ artikli 300 lõige 6, mille kohaselt rahvusvaheline leping ei saa jõustuda juhul, kui Euroopa Kohus annab eitava arvamuse selle kohta, kas see on kooskõlas EÜ asutamislepingu sätetega, vähemalt siis, kui seda ei ole eelnevalt muudetud.
310 Euroopa Kohtus, nimelt kohtuistungil on siiski väidetud, et sarnaselt Euroopa Inimõiguste Kohtule, kes on mitmes hiljutises kohtulahendis leidnud, et tal puudub pädevus kontrollida Julgeolekunõukogu poolt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud resolutsioonide rakendamise käigus vastu võetud õigusaktide vastavust, peavad ühenduste kohtud hoiduma vaidlusaluse määruse seaduslikkuse kontrollimisest põhiõiguste seisukohast, kuna selle õigusaktiga on samuti rakendatud selliseid resolutsioone.
311 Seoses sellega tuleb sedastada, et nagu märkis muuseas ka Euroopa Inimõiguste Kohus ise, esineb oluline erinevus nende õigusaktide vahel, mis on seotud otsustega, mille suhtes nimetatud kohus deklareeris, et tal puudub pädevus kontrollida nende vastavust EIÕK‑le, ja muude õigusaktide vahel, mille suhtes tema pädevus tundub vaieldamatu (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 2. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas Behrami ja Behrami vs. Prantsusmaa ning Saramati vs. Prantsusmaa, Saksamaa ja Norra, kogumikus Recueil des arrêts et décisions veel avaldamata, § 151).
312 Nimelt, kuigi teatud temale esitatud kohtuasjades tunnistas Euroopa Inimõiguste Kohus, et tal puudub nende suhtes isikuline pädevus, puudutasid need kohtuasjad ÜRO‑le kui universaalsete ülesannetega ja kollektiivse julgeoleku imperatiivset eesmärki täitvale organisatsioonile vahetult omistatavat tegevust – eelkõige sellise ÜRO subsidiaarse organi tegevust, mis on asutatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki raames, või tegevusi, mis kuuluvad Julgeolekunõukogu poolt viimati nimetatud peatükki kohaldades vastuvõetavalt delegeeritud pädevuse raamistikku –, mitte aga nimetatud kohtus kostjaks olevatele liikmesriikidele omistatavat tegevust, kusjuures see tegevus ei ole lisaks aset leidnud nende riikide territooriumil ega tulenenud nende ametiasutuste otsustest.
313 Euroopa Inimõiguste Kohus märkis seevastu eespool viidatud kohtuotsuse Behrami ja Behrami vs. Prantsusmaa ning Saramati vs. Saksamaa ja Norra punktis 151, et kohtuotsuse Bosphorus Hava Yolları Turizm ve Ticaret Anonim Şirketi vs. Iirimaa aluseks olevas kohtuasjas, mis puudutas kostjaks oleva liikmesriigi ametiasutuste poolt selle riigi ühe ministri otsuse tagajärjel kehtestatud konfiskeerimismeedet selle siseriiklikul territooriumil, tunnistas ta oma isikulist pädevust kostjaks oleva liikmesriigi osas, kuigi asjaomane meede oli otsustatud ühenduse õigusnormi alusel, mis oli ise vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsiooni alusel.
314 Käesolevas asjas tuleb sedastada, et vaidlusalust määrust ei saa lugeda õigusaktiks, mis on ÜRO-le otseselt omistatav kui meede, mis tuleneb ühelt tema subsidiaarselt organilt, mis on asutatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki raames või mis kuulub pädevuse kasutamise raamistikku, mille Julgeolekunõukogu on sama peatükki kohaldades seaduslikult delegeerinud.
315 Lisaks ja igal juhul tõusetub küsimus Euroopa Kohtu pädevusest teha otsus vaidlusaluse määruse kehtivuse kohta põhimõtteliselt erinevas raamistikus.
316 Nimelt, nagu on juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 281–284, tuleb Euroopa Kohtu kontrolli kõigi ühenduse õigusaktide kehtivuse üle põhiõiguste seisukohast lugeda EÜ asutamislepingust kui autonoomsest õiguskorrast – mida rahvusvaheline leping ei või kahjustada – tuleneva konstitutsioonilise tagatise väljenduseks õigusel rajanevas ühenduses.
317 Euroopa Kohtu pädevuse küsimus tõusetub eelkõige ühenduse sisemises ja autonoomses õiguskorras, millesse vaidlusalune määrus kuulub ja milles Euroopa Kohus on pädev kontrollima ühenduse õigusaktide kehtivust põhiõiguste seisukohast.
318 Lisaks on väidetud, et arvestades ühenduse institutsioonidel lasuvat austuskohustust Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni institutsioonide suhtes, peaks Euroopa Kohus loobuma vaidlusaluse määruse seaduslikkuse kontrollist põhiõiguste seisukohast, isegi kui sellise kontrolli teostamine oleks võimalik, kuna põhiõigused on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kehtestatud sanktsioonide korra raames piisavalt kaitstud, arvestades eelkõige läbivaatamise menetlust, mida on hiljuti mitme Julgeolekunõukogu resolutsiooniga oluliselt muudetud.
319 Kuna isikutel ja üksustel on nimetatud sanktsioonide korra raames aktsepteeritav võimalus olla ära kuulatud tänu halduskontrolli mehhanismile, mis kuulub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni õiguskorda, ei saa Euroopa Kohus komisjoni arvates mingil moel sekkuda.
320 Seoses sellega tuleb esmalt märkida, et kuigi mitme resolutsiooni vastuvõtmise tagajärjel Julgeolekunõukogu poolt muudeti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kehtestatud piirangute korda tegelikult selles osas, mis puudutab nii loetelusse kandmist kui ka sellest kustutamist (vt eelkõige 19. detsembri 2006. aasta resolutsioon 1730 (2006) ja 22. detsembri 2006. aasta resolutsioon 1735 (2006)), tehti need muudatused pärast vaidlusaluse määruse vastuvõtmist, nii et neid ei saa põhimõtteliselt käesoleva apellatsioonikaebuse raames arvesse võtta.
321 Igal juhul ei saa sellest, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni süsteemis on sanktsioonide komitee läbivaatamise menetlus – isegi arvestades sellesse hiljuti tehtud muudatusi –, tuleneda üldist kohtulikku immuniteeti ühenduse sisemises õiguskorras.
322 Selline immuniteet, mis kujutaks endast olulist erandit EÜ asutamislepingus ette nähtud põhiõiguste kohtuliku kaitse korrast, ei tundu olevat põhjendatud, kuna see läbivaatamise menetlus ei paku ilmselgelt kohtuliku kaitse tagatisi.
323 Kuigi nüüdsest saab iga isik või üksus pöörduda vahetult sanktsioonide komitee poole, esitades oma loetelust kustutamise taotluse focal point’ile, tuleb seoses sellega sedastada, et komitee menetlus on endiselt põhimõtteliselt diplomaatilist laadi ja valitsustevaheline, kuna puudutatud isikutel ja üksustel puudub tegelik võimalus kaitsta oma õigusi ning nimetatud komitee teeb otsuseid konsensuse alusel, kusjuures igal selle liikmel on vetoõigus.
324 Seoses sellega nähtub sanktsioonide komitee tööd reguleerivatest eeskirjadest, mida on viimast korda muudetud 12. veebruaril 2007, et apellant, kes on esitanud kustutamise taotluse, ei saa oma õigusi mingil moel sanktsioonide komitee menetluses ise kasutada ega lasta ennast selles osas esindada, kuna tema elukoha või kodakondsuse riigil on ainsana õigus võimaluse korral edastada oma seisukohad selle taotluse osas.
325 Lisaks ei kohusta nimetatud eeskirjad sanktsioonide komiteed teatama nimetatud apellandile nendest põhjustest ja tõenditest, mis põhjendavad tema kandmist loetelusse, ning võimaldama talle kas või piiratud juurdepääsu neile andmetele. Lõpetuseks ei lasu selle komitee poolt kustutamise taotluse rahuldamata jätmise korral sellel komiteel mingit põhjendamiskohustust.
326 Eespool esitatud põhjendustest tuleneb, et ühenduste kohtud peavad vastavalt neile EÜ asutamislepinguga antud pädevustele tagama põhimõtteliselt täieliku kontrolli kõigi ühenduse õigusaktide seaduslikkuse üle põhiõiguste seisukohast, mis kuuluvad ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka, sealhulgas selliste ühenduse õigusaktide üle nagu vaidlusalune määrus, millega rakendatakse Julgeolekunõukogu poolt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud resolutsioone.
327 Niisiis on Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse Kadi punktides 212–231 ning vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktides 263–282, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga seotud rahvusvahelise õiguskorra ja ühenduse õiguskorra vahelisi suhteid reguleerivatest põhimõtetest tuleneb, et selles osas, milles vaidlusaluse määrusega rakendatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsiooni, mis ei jäta selleks mingit ruumi, kehtib selle õigusakti sisemise seaduslikkuse osas kohtulik immuniteet, välja arvatud osas, mis puudutab selle vastavust ius cogens’i alla kuuluvatele õigusnormidele.
328 Apellantide väited on seega selles küsimuses põhjendatud, nii et vaidlustatud kohtuotsused tuleb selles osas tühistada.
329 Sellest tuleneb, et enam ei ole vaja kontrollida vaidlustatud kohtuotsuste nende osade vastu esitatud vastuväiteid, mis puudutavad vaidlusaluse määruse kontrolli ius cogens’ist tulenevate rahvusvahelise õiguse normide seisukohast ja seega puudub ka vajadus kontrollida Ühendkuningriigi sellekohast vastuapellatsioonkaebust.
330 Lisaks, kuna vaidlustatud kohtuotsuste järgnevates osades spetsiaalsete põhiõiguste kohta, millele apellandid tuginevad, piirdus Esimese Astme Kohus vaidlusaluse määruse seaduslikkuse kontrollimisega ainult nende normide seisukohast, samas kui ta oli kohustatud teostama põhimõtteliselt täielikku kontrolli ühenduse õiguse üldpõhimõtetest tulenevate põhiõiguste seisukohast, tuleb tühistada ka need nimetatud kohtuotsuste järgnevad osad.
Hagid Esimese Astme Kohtus
331 Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teisele lausele võib Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse tühistamise korral teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.
332 Euroopa Kohus leiab käesolevas asjas, et menetlusstaadium lubab otsuse tegemist vaidlusaluse määruse tühistamiseks esitatud apellantide nõuete suhtes ning et nende kohta tuleb teha lõplik kohtuotsus.
333 Esiteks tuleb kontrollida Y. A. Kadi ja Al Barakaati vastuväiteid kaitseõiguse, eelkõige õiguse olla ära kuulatud ning tõhusa kohtuliku kontrolli õiguse rikkumise kohta, mis kaasnes vaidlusaluse määrusega nende vastu kehtestatud rahaliste vahendite külmutamise meetmetega.
334 Seoses sellega, arvestades konkreetseid tingimusi, milles apellantide nimed kanti vaidlusaluse määruse I lisas sisalduvasse nende isikute ja üksuste loetelusse, kellele kohaldatakse piiranguid, tuleb otsustada, et nende kaitseõigust, eelkõige õigust olla ära kuulatud ning õigust tõhusale kohtulikule kontrollile ei ole ilmselgelt austatud.
335 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte ühenduse õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest ja on sätestatud EIÕK artiklites 6 ja 13; seda põhimõtet kinnitab ka 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT 2000, C 364, lk 1) artikkel 47 (vt 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑432/05: Unibet, EKL 2007, lk I‑2271, punkt 37).
336 Arvestades Euroopa Kohtu praktikat muudes valdkondades (vt eelkõige 15. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 222/86: Heylens jt, EKL 1987, lk 4097, punkt 15, ja 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punktid 462 ja 463), tuleb käesolevas asjas lisaks sedastada, et kohtuliku kontrolli tõhususest – mis peab eelkõige käsitlema nende põhjenduste seaduslikkust, mille alusel isiku või üksuse nimi kanti kõnesolevas asjas vaidlusaluse määruse I lisa moodustavasse loetelusse ja kehtestati neile adressaatidele mitmeid piiranguid – tuleneb, et ühenduse ametiasutus on kohustatud neist põhjendustest puudutatud isikule või üksusele igal võimalikul juhul teatama, kas selle loetelusse kandmise otsustamise ajal või vähemalt nii kiiresti kui võimalik pärast loetelusse kandmist, et võimaldada selle adressaatidel tähtaja jooksul oma kaebeõigust teostada.
337 Selle nimetatud põhjendustest teatamise kohustuse täitmist on eelkõige vaja nii selleks, et võimaldada piirangute adressaatidel kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on tarvis ühenduste kohtusse pöörduda (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Heylens jt, punkt 15), kui ka võimaldada ühenduste kohtul kasutada oma EÜ asutamislepingust tulenevat pädevust kontrollida käsitletava ühenduse õigusakti seaduslikkust.
338 Mis puutub kaitseõigusse ja eelkõige õigusse olla ära kuulatud, kui on tegemist selliste piirangutega, nagu kehtestab vaidlusalune määrus, siis ühenduse ametiasutustelt ei ole nõutud, et nad teataksid nimetatud põhjendustest enne isiku või üksuse kandmist nimetatud loetelusse.
339 Nimelt, nagu märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse Yusuf ja Al Barakaat punktis 308, seaks selline teatamine ohtu selle määrusega kehtestatud rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise meetmete tõhususe.
340 Nimetatud määrusega edendatava eesmärgi saavutamiseks peab sellistel meetmetel olema juba loomu poolest üllatuslik mõju ja neid tuleb kohaldada kohese mõjuga, nagu Euroopa Kohus on juba märkinud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Möllendorf ja Möllendorf‑Niehuus, punkt 63).
341 Samadel, samuti vaidlusaluse määrusega edendatavat eesmärki ja sellega ette nähtud meetmete tõhusust puudutavatel põhjustel ei olnud ühenduse ametiasutused samuti kohustatud apellante ära kuulama enne nende nimede esialgset kandmist selle määruse I lisas toodud loetelusse.
342 Lisaks, mis puutub ühenduse õigusakti, millega rakendatakse Julgeolekunõukogu poolt terrorismivastases võitluses vastu võetud resolutsiooni, võivad ülekaalukad kaalutlused, mis puudutavad ühenduse ja tema liikmesriikide rahvusvaheliste suhete kindlust või toimimist, takistada huvitatud isikutele teatud asjaoludest teatamist ja järelikult seda, et neid nende asjaolude osas ära kuulatakse.
343 See ei tähenda aga tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttest kinnipidamise osas seda, et sellised piirangud, nagu on kehtestatud vaidlusaluses määruses, jäävad ühenduste kohtu igasuguse kontrolli alt välja, kui väidetakse, et õigusakt, mis neid kehtestab, puudutab riiklikku julgeolekut ja terrorismi.
344 Ühenduste kohus peab sarnasel juhul rakendama tema teostatava kohtuliku kontrolli raames vahendeid, mis võimaldavad tasakaalustada ühelt poolt legitiimseid julgeolekukaalutlusi seoses asjaomase õigusakti vastuvõtmisel arvesse võetud teabe olemuse ja allikatega ning teiselt poolt vajadust tagada puudutatud isikule piisava menetlusnormide kaitse (vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu 15. novembri 1996. aasta otsus kohtuasjas Chahal vs. Ühendkuningriik, Recueil des arrêts et décisions 1996‑V, § 131).
345 Käesolevas asjas tuleb esmalt sedastada, et ei vaidlusalune määrus ega ühine seisukoht 2002/402, millele see viitab, ei näe ette menetlust, kuidas teatada asjaoludest, mis põhjendavad huvitatud isikute nimede kandmist nimetatud määruse I lisasse, ega viimati nimetatute ärakuulamist kas nende nimede lisamisega samal ajal või pärast seda.
346 Seejärel tuleb märkida, et nõukogu ei ole apellantidele kunagi teatanud nende vastu kasutatud asjaoludest, millega põhjendati nende nimede esialgset kandmist vaidlusaluse määruse I lisa loetelusse ja seega selles määruses ette nähtud piirangute kehtestamist.
347 Nimelt puudub vaidlus selle üle, et apellantidele ei ole selle kohta esitatud mingit teavet ei määruses nr 467/2001 – mida on muudetud vastavalt määrustega nr 2062/2001 ja 2199/2001 ja milles esimest korda mainiti nende nimesid isikute, üksuste või organisatsioonide loetelus, kellele kohaldatakse rahaliste vahendite külmutamise meedet – vaidlusaluses määruses ega mingis hilisemas staadiumis.
348 Kuna nõukogu ei ole apellantidele teatanud asjaoludest, mida nende vastu kasutati ja millel nende vastu kehtestatud piirangud põhinesid, ega taganud neile õigust tutvuda nimetatud asjaoludega mõistliku tähtaja jooksul pärast nende meetmete kehtestamist, ei olnud apellantidel võimalik selles osas oma seisukohti tõhusalt esitada. Niisiis ei ole austatud apellantide kaitseõigust, eelkõige õigust olla ära kuulatud.
349 Lisaks, kuna apellantidele ei teatatud nende kahjuks kasutatud asjaoludest ja arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 336 ja 337 juba märgitud seoseid kaitseõiguse ja tõhusa kohtuliku kaitse õiguse vahel, ei saanud apellandid samuti kaitsta oma õigusi nimetatud asjaoludega seoses rahuldavates tingimustes ühenduste kohtus, nii et tuleb sedastada, et on rikutud nimetatud tõhusa kohtuliku kaitse õigust.
350 Lõpetuseks tuleb sedastada, et seda rikkumist ei ole käesolevate hagide raames heastatud. Nimelt, kuna nõukogu põhimõttelise seisukoha järgi ei saa ühenduste kohus kontrollida ühtegi sellist asjaolu, ei viidanud nõukogu ühelegi sellekohasele asjaolule.
351 Euroopa Kohus võib seega ainult sedastada, et tal ei ole võimalik kontrollida vaidlusaluse määruse seaduslikkust apellante puudutavas osas, nii et samal põhjusel tuleb sedastada, et käesolevas asjas ei ole austatud nende põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
352 Niisiis tuleb otsustada, et vaidlusalune määrus on apellante puudutavas osas vastu võetud ilma, et oleks antud mingeidki tagatisi nende kahjuks kasutatud asjaoludest teatamise või nende ärakuulamise osas, nii et tuleb sedastada, et see määrus on vastu võetud sellise menetluse kohaselt, mille käigus ei ole austatud apellantide kaitseõigust, mille tagajärg on ka see, et on rikutud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet.
353 Kõigist eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et Y. A. Kadi ja Al Barakaati väited, mis nad on esitanud vaidlusaluse määruse vastu suunatud tühistamishagi toetuseks ja mis tuginevad kaitseõiguse, eelkõige õiguse olla ära kuulatud ning tõhusa kohtuliku kaitse õiguse põhimõtte rikkumisele, on põhjendatud.
354 Teiseks tuleb kontrollida Y. A. Kadi esitatud väidet, mille kohaselt külmutamismeetmetega, mis on tema suhtes vaidlusaluse määrusega kehtestatud, on rikutud omandiõigust.
355 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on omandiõigus osa ühenduse õiguse üldpõhimõtetest. Igal juhul ei ole tegemist absoluutse põhimõttega, vaid sellega tuleb arvestada vastavalt selle ülesandele ühiskonnas. Järelikult saab omandiõiguse kasutamist piirata, tingimusel et need piirangud vastavad tegelikult Euroopa Ühenduse taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta seda eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis rikuks sel viisil tagatud õiguse olemust (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Regione autonoma Friuli‑Venezia Giulia ja ERSA, punkt 119 ja viidatud kohtupraktika; vt selle kohta piirangute korra raames ka eespool viidatud kohtuotsus Bosphorus, punkt 21).
356 Selleks et määrata kindlaks omandiõiguse kaitse põhiõiguse – ühenduse õiguse üldpõhimõtte – ulatus, tuleb arvesse võtta eelkõige EIÕK esimese lisaprotokolli artiklit 1, mis kehtestab selle õiguse.
357 Seega tuleb kontrollida, kas vaidlusaluses määruses ette nähtud külmutamismeede kujutab endast ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis riivab selliste isikute nagu Y. A. Kadi – keda on nimetatud asjaomase määruse I lisas esitatud loetelus – omandiõiguse kaitse kui põhiõiguse sisu ennast.
358 See külmutamismeede kujutab endast alalhoidlikku meedet, mida ei loeta selliseks, mis jätab nimetatud isikud omandist ilma. Nimetatud meede sisaldab siiski vaieldamatult Y. A. Kadi omandiõiguse kasutamise piirangut, mida tuleb lisaks lugeda oluliseks, arvestades külmutamismeetme üldist ulatust ja asjaolu, et see on olnud kohaldatav alates 20. oktoobrist 2001.
359 Järelikult tekib küsimus, kas see Y. A. Kadi omandiõiguse kasutamise piirang saab olla põhjendatud.
360 Seoses sellega peab Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt kasutatud meetmete ja silmas peetud eesmärgi vahel esinema mõistlik proportsionaalsuse seos. Seega tuleb uurida, kas on järgitud üldiste huvide ja huvitatud isiku või isikute huvide vahelist tasakaalu. Selles suhtes tuleb seadusandjale anda lai kaalutlusruum nii rakendusmeetodite valikul kui ka otsustamaks, kas nende tagajärjed on üldistes huvides legitimeeritud seeläbi, et on vaja saavutada käsitletavate õigusnormide eesmärk (vt selle kohta eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohtu 30. augusti 2007. aasta otsus kohtuasjas J. A. PYE (Oxford) Ltd. ja J. A. PYE (Oxford) Land Ltd. vs. Ühendkuningriik, kogumikus Recueil des arrêts et décisions veel avaldamata, §-id 55 ja 75).
361 Nagu Euroopa Kohus on juba varem otsustanud ühenduse ühe teise sellise majanduspiirangute korra raames, millega rakendatakse samuti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsioone, õigustab sellise ühenduse õigusaktiga nagu vaidlusalune määrus edendatavate eesmärkide olulisus isegi negatiivseid tagajärgi teatud majandustegevuses osalejate jaoks, sealhulgas nende jaoks, kes ei vastuta kuidagi olukorra eest, mis viis asjaomaste meetmete võtmiseni, kuid kelle omandiõigust piiratakse (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Bosphorus, punktid 22 ja 23).
362 Käesolevas asjas aitavad vaidlusaluses määruses ette nähtud piirangud kaasa Julgeolekunõukogu poolt Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu, Talibani ning nendega seotud isikute, rühmistuste, ettevõtjate ja üksuste vastu kehtestatud piirangute rakendamisele ühenduses.
363 Seoses rahvusvahelise üldsuse jaoks nii olulise üldise huviga eesmärgiga nagu võitlus vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjale kõikide vahenditega rahvusvahelise rahu ja julgeoleku ohtude vastu, mida kujutavad endast terroriaktid, ei saa selliste isikute rahaliste vahendite, finantsvara ja muude majandusressursside külmutamine, kelle kohta Julgeolekunõukogu või sanktsioonide komitee on kindlaks teinud, et nad on seotud Osama bin Ladeni, Al‑Qaida võrgu ja Talibaniga, iseenesest olla ebaadekvaatne või ebaproportsionaalne (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Bosphorus, punkt 26, ning eespool viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus kohtuasjas Bosphorus Hava Yolları Turizm ve Ticaret Anonim Şirketi vs. Iirimaa, § 167).
364 Seoses sellega tuleb samuti arvesse võtta asjaolu, et vaidlusalune määrus, muudetud määrusega nr 561/2003, mis on vastu võetud pärast Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1452 (2002), näeb muu hulgas ette teisi derogatsioone ja erandeid selle kohta, et huvitatud isikute taotlusel ja sanktsioonide komitee selge vastuseisu puudumisel kuulutavad siseriiklikud pädevad ametiasutused, et rahaliste vahendite külmutamist ei kohaldata rahaliste vahendite suhtes, mis on vajalikud põhivajaduste rahuldamiseks, eelkõige maksed toiduainete, üüri, ravimikulude, maksude või kommunaalteenuste tasumiseks. Peale selle võib ükskõik milliste muude „erakorraliste kulutuste” katteks vajalikud rahalised vahendid vabastada sanktsioonide komitee selgel loal.
365 Lisaks tuleb märkida, et Julgeolekunõukogu resolutsioonid, mida vaidlusaluse määrusega on rakendatud, näevad ette nendega kehtestatud meetmete üldkorra perioodilise läbivaatamise ning menetluse, mis võimaldab huvitatud isikutel esitada oma asi igal ajal läbivaatamiseks sanktsioonide komiteele sellise taotluse esitamise teel, mis nüüdsest võib olla suunatud focal point’i vahendusel otse nimetatud komiteele.
366 Sellest tuleb järeldada, et vaidlusaluse määrusega kehtestatud piirangud kujutavad endast omandiõiguse piiranguid, mis võivad olla põhimõtteliselt põhjendatud.
367 Lisaks tuleb kontrollida, kas selle määruse Y. A. Kadi suhtes kohaldamise käigus on kõnesoleva asja tingimustes tagatud tema omandiõigus.
368 Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et kohaldatavad menetlused peavad andma puudutatud isikule adekvaatse võimaluse esitada pädevatele asutustele oma seisukohad. Selle tingimuse austamise tagamiseks, mis kujutab endast EIÕK esimese lisaprotokolli artikli 1 olemuslikku nõuet, tuleb menetlusi lugeda kohaldatavaks üldiselt (vt eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas Jokela vs. Soome, Recueil des arrêts et décisions 2002‑IV, § 45 ja viidatud kohtupraktika ning § 55).
369 Vaidlusalune määrus on osas, mis puudutab Y. A. Kadit, vastu võetud andmata talle mingisugustki tagatist, mis oleks tal võimaldanud esitada oma seisukoha pädevatele asutustele, ja seda olukorras, milles tema omandiõiguse piiramist tuleb lugeda oluliseks, arvestades tema suhtes võetud rahaliste vahendite külmutamise meetmete üldist ulatust ja tegelikku kestust.
370 Seega tuleb järeldada, et käesoleva asja tingimustes on Y. A. Kadi suhtes selliste piirangute kehtestamise näol, mis sisalduvad vaidlusaluses määruses – tema kandmsie tõttu selle määruse I lisas sisalduvasse loetelusse –, tegemist tema omandiõiguse põhjendamatu piiramisega.
371 Niisiis on Y. A. Kadi väide, mis tugineb omandiõiguse kaitsele, põhjendatud.
372 Kõigist eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et vaidlusalune määrus tuleb apellante puudutavas osas tühistada.
373 Vaidlusaluse määruse kohese mõjuga tühistamine võib siiski tõsiselt ja pöördumatult kahjustada nende piirangute tõhusust, mida see määrus kehtestab ja mida ühendus peab rakendama, kuna ajavahemikul, mis eelneb selle võimalikule asendamisele uue määrusega, võivad Y. A. Kadi ja Al Barakaat võtta meetmeid vältimaks seda, et neile saaks veel kohaldada rahaliste vahendite külmutamist.
374 Kuna käesolevast kohtuotsusest tuleneb, et vaidlusalune määrus tuleb apellante puudutavas osas selle tõttu tühistada, et selle määrusega kehtestatud piirangute vastuvõtmisel kasutatud menetluses on rikutud kohaldatavaid põhimõtteid, ei saa peale selle sisuliselt välistada, et selliste meetmete kehtestamine apellantide vastu võib osutuda siiski põhjendatuks.
375 Neid asjaolusid arvestades tuleb EÜ artikli 231 alusel säilitada vaidlusaluse määruse tagajärjed selles osas, milles see kannab apellantide nimed selle I lisas toodud loetelusse, lühikese ajavahemiku jooksul, mis tuleb kindlaks määrata selliselt, et võimaldada nõukogul sedastatud rikkumised heastada, kuid mis võtab kohaselt arvesse apellantide õiguste ja vabaduste piirangute olulisust.
376 Neil asjaoludel kohaldatakse õigesti EÜ artiklit 231, jättes vaidlusaluse määruse tagajärjed apellante puudutavas osas kehtima ajavahemiku jooksul, mis ei tohi ületada kolme kuud alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest.
Kohtukulud
377 Kodukorra artikli 122 esimene lõik sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Nimetatud artikli 69 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.
378 Kuna Y. A. Kadi ja Al Barakaati apellatsioonkaebused rahuldati ning vaidlusalune määrus tunnistati viimati nimetatuid puudutavas osas kehtetuks, tuleb kohtukulud, mida Y. A. Kadi ja Al Barakaat nii esimeses kohtuastmes kui ka seoses käesolevate apellatsioonkaebustega kandsid, apellantide nõuete kohaselt välja mõista nõukogult ja komisjonilt – mõlemalt vastavalt pool –, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.
379 Ühendkuningriik kannab ise nii oma esimese astme menetluse kui ka apellatsioonimenetluse kohtukulud.
380 Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja Madalmaade Kuningriik kannavad ise oma apellatsioonimenetluse kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 21. septembri 2005. aasta otsused kohtuasjades T‑315/01: Kadi vs. nõukogu ja komisjon ning T‑306/01: Yusuf ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon.
2. Tunnistada nõukogu 27. mai 2002. aasta määrus (EÜ) nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 467/2001, millega keelustatakse teatavate kaupade ja teenuste eksport Afganistani, laiendatakse Afganistani rühmitusega Taliban seotud lennukeeldu ning rahaliste vahendite ja muude finantsallikate külmutamist, Y. A. Kadit ja Al Barakaat International Foundationit puudutavas osas kehtetuks.
3. Määruse nr 881/2002 tagajärjed jäetakse Y. A. Kadit ja Al Barakaat International Foundationit puudutavas osas kehtima ajavahemiku jooksul, mis ei tohi ületada kolme kuud alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest.
4. Mõista kohtukulud, mida Y. A. Kadi ja Al Barakaat International Foundation nii esimeses kohtuastmes kui ka seoses käesolevate apellatsioonkaebustega kandsid, välja Euroopa Liidu Nõukogult ja Euroopa Ühenduste Komisjonilt – mõlemalt vastavalt pool –, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.
5. Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik kannab ise nii esimeses kohtuastmes kui ka seoses käesolevate apellatsioonkaebustega kantud kohtukulud.
6. Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja Madalmaade Kuningriik kannavad ise oma kohtukulud.
Allkirjad