Esialgne tõlge

ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

21. veebruar 2024(*)

Dumping – Hiinast pärit teatavate polüvinüülalkoholide import – Lõplik dumpinguvastane tollimaks – Rakendusmäärus (EL) 2020/1336 – Normaalväärtuse arvutamine – Olulised moonutused ekspordiriigis – Määruse (EL) 2016/1036 artikli 2 lõige 6a – WTO õigus – Kooskõlalise tõlgendamise põhimõte – Kohandamine – Hüvitamatu käibemaks – Ülesanded, mis on samastatavad komisjonitasu alusel töötava esindaja omadega – Õiglane võrdlus ekspordihinna ja normaalväärtuse vahel – Tõendamiskoormis – Määruse 2016/1036 artikli 2 lõike 10 punktid b ja i – Koostööst keeldumine – Kättesaadavad faktid – Määruse 2016/1036 artikkel 18 – Kohaldamine kaks korda – Ebasoodne kohaldamine – Erinevad tootmisprotsessid – Hinna allalöömine – Turusegmendid – Toote kontrollnumbrite meetod – Määruse 2016/1036 artikli 3 lõiked 2 ja 3 – Kaitseõigused – Konfidentsiaalsena käsitlemine – Määruse 2016/1036 artiklid 19 ja 20

Kohtuasjas T‑762/20,

Sinopec Chongqing SVW Chemical Co. Ltd, asukoht Chongqing (Hiina),

Sinopec Great Wall Energy & Chemical (Ningxia) Co. Ltd, asukoht Lingwu (Hiina),

Central-China Company, Sinopec Chemical Commercial Holding Co. Ltd, asukoht Wuhan (Hiina),

esindajad: advokaadid J. Cornelis, F. Graafsma ja E. Vermulst,

hagejad,

keda toetab

Wegochem Europe BV, asukoht Amsterdam (Madalmaad), esindajad: advokaadid R. Antonini, E. Monard ja B. Maniatis,

menetlusse astuja,

versus

Euroopa Komisjon, esindaja: G. Luengo,

kostja,

keda toetavad

Euroopa Parlament, esindajad: A. Neergaard, D. Moore ja A. Pospíšilová Padowska,

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: H. Marcos Fraile ja B. Driessen, keda abistas advokaat N. Tuominen,

Kuraray Europe GmbH, asukoht Hattersheim am Main (Saksamaa), esindajad: advokaadid R. MacLean ja D. Sevilla Pascual,

ja

Sekisui Specialty Chemicals Europe SL, asukoht La Canonja (Hispaania), esindajad: advokaadid A. Borsos ja J. Jousma,

menetlusse astujad,

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president L. Truchot (ettekandja), kohtunikud H. Kanninen, L. Madise, R. Frendo ja T. Perišin,

kohtusekretär: ametnik I. Kurme,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 14. ja 15. detsembril 2022 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hagejad Sinopec Chongqing SVW Chemical Co. Ltd (edaspidi „Sinopec Chongqing“), Sinopec Great Wall Energy & Chemical (Ningxia) Co. Ltd (edaspidi „Sinopec Ningxia“) ja Central-China Company, Sinopec Chemical Commercial Holding Co. Ltd (edaspidi „Sinopec Central-China“) paluvad ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada neid puudutavas osas komisjoni 25. septembri 2020. aasta rakendusmäärus (EL) 2020/1336, millega kehtestatakse lõplikud dumpinguvastased tollimaksud Hiina Rahvavabariigist pärit teatavate polüvinüülalkoholide impordi suhtes (ELT 2020, L 315, lk 1; edaspidi „vaidlustatud määrus“).

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

2        Sinopec Chongqing ja Sinopec Ningxia on Hiina ettevõtjad, kes toodavad polüvinüülalkohole (edaspidi „PVAd“), Sinopec Central-China on nendega seotud Hiina ettevõtja, kes ekspordib nende toodetud tooteid muu hulgas Euroopa Liitu.

3        PVA tootja Kuraray Europe GmbH (edaspidi „Kuraray“), kelle toodang moodustab üle 60% liidu kogutoodangust, esitas 18. juunil 2019 Euroopa Komisjonile Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 21; edaspidi „alusmäärus“), artikli 5 alusel kaebuse. Sellest tulenevalt avaldas komisjon teate Hiina Rahvavabariigist pärit teatavate PVAde importi käsitleva dumpinguvastase menetluse algatamise kohta (ELT 2019, C 256, lk 4).

4        Dumpingu ja sellest tuleneva kahju uurimine kestis 1. juulist 2018 kuni 30. juunini 2019 (edaspidi „uurimisperiood“). Kahju hindamise seisukohast oluliste suundumuste uurimine, mis puudutasid vaidlustatud määruse tabelites nr 1–11 esitatud elemente, hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2016 kuni uurimisperioodi lõpuni (edaspidi „vaatlusalune periood“) (vaidlustatud määruse põhjendus 39).

5        Pärast mitut kirjalikku teabevahetust hagejate ja teiste uurimisega seotud ettevõtjatega edastas komisjon 3. juulil 2020 hagejatele alusmääruse artiklis 20 ette nähtud lõpliku avalikustamise (edaspidi „lõplik avalikustamine“), milles ta kavatses kehtestada hagejate suhtes 26,3% dumpinguvastase tollimaksu, mis vastab nende dumpingumarginaalile. Pärast muud kirjalikku teabevahetust ja 17. juulil 2020 toimunud ärakuulamist komisjoniga esitasid hagejad 20. juulil 2020 oma seisukohad lõpliku avalikustamise kohta. Komisjon edastas 24. juulil 2020 hagejatele täiendava lõpliku avalikustamise (edaspidi „täiendav lõplik avalikustamine“), milles ta pärast teatavate hagejate esitatud argumentidega nõustumist leidis, et dumpingumarginaali võib vähendada 17,3%-le. Hagejad esitasid 29. juulil 2020 selle täiendava avalikustamise kohta oma märkused.

6        Komisjon kehtestas vaidlustatud määruses lõpliku dumpinguvastase tollimaksu teatavate Hiinast pärit PVAde impordile ja otsustas, et lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määr, mida kohaldatakse vaba netohinna suhtes liidu piiril enne tollimaksu sissenõudmist, on hagejate puhul 17,3%.

7        Hagejate valmistatud toodete normaalväärtuse arvutamisel ei tuginenud komisjon alusmääruse artikli 2 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud üldreeglile, mille kohaselt „[n]ormaalväärtuse aluseks võetakse tavaliselt ekspordiriigi sõltumatute klientide poolt tavapärases kaubandustegevuses makstud või makstavad hinnad“. Ta kohaldas alusmääruse artikli 2 lõiget 6a, mis lisati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrusega (EL) 2017/2321, millega muudetakse alusmäärust ja määrust (EL) 2016/1037 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2017, L 338, lk 1) (vaidlustatud määruse põhjendused 86 ja 87).

8        Alusmääruse artikli 2 lõikes 6 on sätestatud:

„6a. a)      Kui käesoleva määruse käesoleva või muu asjakohase sätte kohaldamisel tehakse kindlaks, et ekspordiriigis punkti b kohaste oluliste moonutuste tõttu ei ole asjakohane kasutada selle riigi hindu ega kulusid, arvutatakse normaalväärtus üksnes moonutamata hindu või võrdlusaluseid kajastavate tootmis- ja müügikulude põhjal, võttes arvesse järgmisi reegleid.

Komisjon võib allikana kasutada muu hulgas

–        vastavaid tootmis- ja müügikulusid sobivas võrdlusriigis, mille majanduse arengu tase on sarnane ekspordiriigi majanduse arengu tasemega, tingimusel et asjakohased andmed on hõlpsasti kättesaadavad; kui niisuguseid riike on rohkem kui üks, eelistatakse asjakohasel juhul võrreldava sotsiaal- ja keskkonnakaitse tasemega riike;

–        moonutamata rahvusvahelisi hindu, kulusid või võrdlusaluseid, kui ta peab seda asjakohaseks või

–        omamaiseid kulusid, kuid ainult juhul, kui nende puhul on täpsete ja asjakohaste tõendite alusel, sealhulgas punktis c esitatud huvitatud pooli käsitlevate sätete raames, kindlaks tehtud, et need ei ole moonutatud.

Ilma et see piiraks artikli 17 kohaldamist, tehakse kõnealune hindamine iga eksportija ja tootja kohta eraldi.

Arvutatud normaalväärtus hõlmab moonutamata ja põhjendatud haldus-, müügi- ja üldkulusummat ning kasumisummat.

b)      Olulised moonutused on moonutused, mis esinevad siis, kui teatatud hinnad või kulud, sealhulgas tooraine- ja energiakulud, ei ole kujunenud vabaturujõudude abil, kuna neid mõjutab valitsuse oluline sekkumine. Oluliste moonutuste olemasolu hindamisel võetakse muu hulgas arvesse ühe või mitme järgmise asjaolu võimalik mõju:

–        asjaomast turgu teenindavad olulisel määral ettevõtjad, kes on ekspordiriigi ametiasutuste omanduses, kontrolli või poliitilise järelevalve või juhtimise all;

–        riik on esindatud ettevõtetes viisil, mis võimaldab tal mõjutada hindu või kulusid;

–        avalik poliitika või meetmed tagavad omamaiste tarnijate sooduskohtlemise või mõjutavad vabaturujõude muul viisil;

–        pankroti-, äriühingu- või asjaõigus puudub, seda kohaldatakse diskrimineerivalt või selle täitmise tagamine on ebapiisav;

–        moonutatakse palgakulusid;

–        rahastamisele saab juurdepääsu asutuste kaudu, kes viivad ellu avaliku poliitika eesmärke või kes muul viisil ei tegutse riigist sõltumatult.

c)      Kui komisjon on täheldanud faktidel põhinevaid märke punktis b osutatud võimalike oluliste moonutuste kohta teatavas riigis või selle riigi teatavas sektoris ning kui see on käesoleva määruse tulemuslikuks kohaldamiseks vajalik, koostab komisjon ja teeb üldsusele kättesaadavaks aruande, milles kirjeldatakse punktis b osutatud turuolukorda selles riigis või sektoris, ning ajakohastab seda aruannet korrapäraselt. Kõnealused aruanded ja nende aluseks olevad tõendid lisatakse iga asjaomase riigi või sektoriga seotud uurimise toimikusse. Huvitatud pooltel on iga uurimise puhul, mille käigus kõnealuseid aruandeid ja nende aluseks olevaid tõendeid kasutatakse, laialdane võimalus neid aruandeid ja tõendeid tagasi lükata, täiendada või kasutada või nende kohta märkusi esitada. Oluliste moonutuste olemasolu hindamisel võtab komisjon arvesse kõiki uurimistoimikus olevaid asjakohaseid tõendeid.“

9        Olles vaidlustatud määruses tuvastanud – eelkõige 20. detsembri 2017. aasta aruande alusel olukorra kohta Hiinas, mille ta oli avaldanud alusmääruse artikli 2 lõike 6a punkti c alusel –, et selles riigis esineb „olulisi moonutusi“ selle määruse artikli 2 lõike 6a punkti b tähenduses (vaidlustatud määruse põhjendused 91 ja 171), arvutas komisjon normaalväärtuse sama määruse artikli 2 lõike 6a punkti a teise lõigu esimeses taandes ette nähtud meetodi alusel. Selleks pidas ta sobivaks võrdlusriigiks Türgit (vaidlustatud määruse põhjendused 172 ja 222). Lisaks arvas komisjon alusmääruse artikli 2 lõike 6a punkti a viimase lõigu kohaselt normaalväärtuse hulka summa, mida ta pidas moonutamata ja mõistlikeks müügi-, üld- ja halduskuludeks (edaspidi „müügi-, üld- ja halduskulud“) ning kasumisummaks (vaidlustatud määruse põhjendus 87).

10      Lisaks tuvastas komisjon, et Sinopec Ningxia tootmiskulude kohta esitatud andmetes esinesid olulised ja tõsised puudused. Seetõttu kohaldas komisjon alusmääruse artikli 2 lõike 6a alusel Sinopec Ningxia valmistatud toodete normaalväärtuse arvutamisel alusmääruse artikli 18 lõiget 1, mille kohaselt juhul, kui huvitatud isik „ei võimalda juurdepääsu vajalikule teabele […] või märkimisväärselt takistab uurimist“, võib komisjon tugineda „kättesaadavatele faktidele“ (edaspidi „artikli 18 tähenduses kättesaadavad faktid“). Sinopec Ningxia valmistatud toodete normaalväärtus arvutati seega teiste eksportivate tootjate esitatud teabe alusel ning iga asjaomase PVA liigi puhul kasutas komisjon nende teiste eksportivate tootjate arvestuslikest normaalväärtustest suurimat (vaidlustatud määruse põhjendused 327–333).

11      Hagejate valmistatud toodete normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdlemisel tegi komisjon alusmääruse artikli 2 lõike 10 punktide b ja i alusel kaks kohandust. Esiteks suurendas ta normaalväärtust „seoses [Hiinast] liitu toimuva ekspordi ja normaalväärtuse erineva kaudse maksustamisega ning välistas kaudsed maksud, näiteks käibemaksu“ (vaidlustatud määruse põhjendus 388). Teiseks vähendas ta ekspordihinda seetõttu, et Sinopec Chongqingi ja Sinopec Ningxia toodetud PVAde müük liitu toimus Sinopec Central-China vahendusel, keda tuleb pidada mitte struktuurisiseseks müügiosakonnaks, vaid pigem kaubandusettevõtjaks (vaidlustatud määruse põhjendused 358 ja 373). Lisaks kohandas komisjon ka ekspordihinda allapoole, jättes sellest välja kindlustus-, transpordi-, käitlemis-, laadimis-, krediidi- ja pangakulud (edaspidi „vaidlusalused kulud“), et saavutada tehasehinnaga tehingule vastav tase (vaidlustatud määruse põhjendused 313, 314 ja 357).

12      Liidu tootmisharule tekitatud kahju uurimisel vastavalt alusmääruse artikli 3 lõigetele 2, 3 ja 6 analüüsis komisjon hinna allalöömist. Selleks tugines ta ühelt poolt oma järeldustele, mille kohaselt ei moodustanud PVAde turg kahte eraldiseisvat segmenti (vaidlustatud määruse põhjendused 61–64). Teiselt poolt kasutas ta muu hulgas meetodit, mis seisnes liidu tootmisharu impordihindade ja müügihindade võrdlemises tooteliikide kaupa, kusjuures mõne toote puhul ei leidnud ta vastavat (vaidlustatud määruse põhjendused 432 ja 433).

 Poolte nõuded

13      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud määrus neid puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt ja tema nõuete toetuseks menetlusse astunud äriühingutelt.

14      Hagejate nõuete toetuseks menetlusse astunud Wegochem Europe BV (edaspidi „Wegochem“) palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud määrus hagejaid puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud, kaasa arvatud tema kohtukulud, välja komisjonilt.

15      Komisjon, keda toetavad Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu, Kuraray ja Sekisui Specialty Chemicals Europe SL (edaspidi „Sekisui“), palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

16      Hagejad esitavad hagi põhjendamiseks viis väidet, millest esimese kohaselt on alusmääruse artikli 2 lõike 6a kohaldamine vastuolus Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) õigusest tulenevate kohustustega, teise kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 2 lõiget 10 ja tehtud ilmne hindamisviga, kolmanda kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 18 lõikeid 1 ja 5 ning WTO asutamislepingu (EÜT 1994, L 336, lk 3; ELT eriväljaanne 11/21, lk 82) 1A lisas sisalduva 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) VI artikli rakendamise lepingu (EÜT 1994, L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189; edaspidi „dumpinguvastane leping“) artiklit 6.8 ja dumpinguvastase lepingu II lisa (EÜT 1994, L 336, lk 118; ELT eriväljaanne 11/21, lk 204; edaspidi „II lisa“), neljanda kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 3 lõikeid 2 ja 3 hinna allalöömise kindlaksmääramisel ja alusmääruse artikli 3 lõiget 6 ning viienda kohaselt on rikutud kaitseõigusi.

 Esimene väide, mille kohaselt on alusmääruse artikli 2 lõike 6a kohaldamine vastuolus WTO õigusest tulenevate kohustustega

17      Hagejad väidavad, et komisjon kohaldas vaidlustatud määruses alusmääruse artikli 2 lõiget 6a viisil, mis ei ole kooskõlas dumpinguvastase lepinguga, nagu seda on tõlgendatud WTO vaidluste lahendamise organi (edaspidi „VLO“) otsustes. Hagejad möönavad, et dumpinguvastasel lepingul ei ole vahetut õigusmõju, kuid väidavad, et arvestades selle lepingu ja alusmääruse ühiseid jooni, ei mõjuta see asjaolu komisjoni poolt käesolevas asjas rikutud kohustust tõlgendada alusmääruse eespool nimetatud sätet kooskõlas WTO õigusega, sealhulgas VLO otsustega.

18      Hagejad täpsustavad, et käesolevat väidet ei saa pidada alusmääruse artikli 2 lõike 6a õigusvastasuse vastuväiteks. Nimelt ei vaidlusta nad seda sätet kui sellist, vaid seda, kuidas komisjon seda vaidlustatud määruses kohaldas. Hagejad rõhutavad, et alusmääruse artikli 2 lõiget 6a on võimalik tõlgendada kooskõlas WTO õigusega, ilma et selline tõlgendus oleks contra legem või muudaks selle sätte sisutühjaks.

19      Komisjon, keda toetavad parlament, nõukogu, Kuraray ja Sekisui, vaidleb hagejate argumentidele vastu.

20      Tuleb meenutada, et ELTL artikli 216 lõike 2 kohaselt seovad liidu sõlmitud rahvusvahelised lepingud liidu institutsioone ning seega on need liidu õigusaktide suhtes ülimuslikud. Seega tuleb teisese õiguse akte niivõrd, kui see on võimalik, tõlgendada kooskõlas nende lepingutega, eriti kui nende õigusaktide eesmärk on just nimelt rakendada liidu sõlmitud rahvusvahelist lepingut (vt selle kohta 9. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Petrotub ja Republica vs. nõukogu, C‑76/00 P, EU:C:2003:4, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika; 18. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Z, C‑363/12, EU:C:2014:159, punktid 71 ja 72 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 31 ning seal viidatud kohtupraktika).

21      Vastavalt alusmääruse põhjendusele 3 tuleb selleks, et tagada dumpinguvastase lepingu reeglite nõuetekohane ja läbipaistev kohaldamine, nimetatud lepingu sätteid kajastada liidu õigusaktides nii palju kui võimalik. Rahvusvahelise õiguse üldpõhimõte, et lepingulisi kohustusi tuleb täita (pacta sunt servanda), mis on sätestatud 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni (United Nations Treaty Series, 1155. kd, lk 331) artiklis 26, tähendab, et liidu kohus peab dumpinguvastase lepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel arvesse võtma VLO otsuseid, milles on tõlgendatud selle lepingu sätteid (vt selle kohta 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punktid 30, 32 ja 33 ning seal viidatud kohtupraktika).

22      Siiski, nagu kinnitab väljendi „niivõrd, kui see on võimalik“ kasutamine ülalpool punktis 20 nimetatud kohtupraktikas, ei saa see kohtupraktika kohaldamisele kuuluda sellise sätte puhul, mille mõte on selge ja üheselt mõistetav ning mis ei nõua seega mingit tõlgendamist. Kui see oleks nii, oleks liidu teisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõte aluseks selle sätte contra legem tõlgendamisele, mis ei ole lubatav (vt 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Confédération nationale du Crédit mutuel vs. EKP, T‑751/16, EU:T:2018:475, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 28. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Canadian Solar Emea jt vs. nõukogu, T‑162/14, ei avaldata, EU:T:2017:124, punkt 151).

23      Lisaks tuleb märkida, et liidu institutsioonide aktide kooskõlalist tõlgendamist sellise rahvusvahelise lepingu sätete seisukohast, mille osaline ta on, nagu see on määratletud eespool punktides 20–22 meenutatud kohtupraktikas, ei tohi segi ajada nende aktide seaduslikkuse kontrolliga.

24      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab rahvusvahelise lepingu sätetele liidu teisese õiguse akti peale esitatud tühistamishagi või sellise akti õigusvastasusel põhineva vastuväite toetuseks nimelt tugineda üksnes kahel tingimusel: esiteks ei välista seda selle lepingu laad ja ülesehitus ning teiseks on selle sätted oma sisult tingimusetud ja piisavalt täpsed. Üksnes siis, kui need kaks tingimust on samal ajal täidetud, saab vastavatele sätetele liidu kohtus tugineda, selleks et neid sätteid saaks liidu akti õiguspärasuse hindamisel kasutada (vt 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rusal Armenal, C‑21/14 P, EU:C:2015:494, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

25      Kuna käesolevas asjas teatavad hagejad, et nad ei esita õigusvastasuse vastuväidet, ja igal juhul ei väida nad ega ammugi ei tõenda, et eespool punktis 24 viidatud kohtupraktikas kindlaks määratud tingimused on täidetud, peavad nad selleks, et Üldkohus saaks käesoleva väitega nõustuda, tõendama, et alusmääruse artikli 2 lõige 6a ei ole selge või sisaldab mitmetimõistetavusi, mis tuleb kõrvaldada nende normidega kooskõlas oleva tõlgendamise teel, ning et see tõlgendus ei ole contra legem.

26      Tuleb märkida, et hagejad ei väida, et alusmääruse artikli 2 lõike 6a sõnastus on mitmeti mõistetav.

27      Siiski väidavad hagejad esimesena, et selleks, et alusmääruse artikli 2 lõiget 6a saaks kohaldada kooskõlas WTO õigusega, tuleb seda tõlgendada nii, et alusmääruse artikli 2 lõike 6a punktis a nimetatud kolme allika hulgast tuleb lähtuda ainult viimasest, mille kohaselt kasutatakse ekspordiriigi omamaiseid kulusid.

28      Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvesse võtta mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (vt 2. juuli 2020. aasta kohtuotsus Magistrat der Stadt Wien (harilik hamster), C‑477/19, EU:C:2020:517, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

29      Alusmääruse artikli 2 lõike 6a tõlgendus, mille hagejad välja pakuvad, välistab aga kaks esimest alusmääruse artikli 2 lõike 6a punktis a ette nähtud allikat ja annab kolmandale laia ulatuse selles mõttes, et seda tuleks kohaldada isegi siis, kui puuduvad tõendid selle kohta, et asjaomased kulud ei ole moonutatud.

30      Kõigepealt ei saa tõlgendus, mille hagejad välja pakuvad, tugineda kõnealuse sätte sõnastusele, milles on loetletud kolm võimalust, millest kolmas sõltub konkreetsest tingimusest. Nagu nähtub väljendi „muu hulgas“ kasutamisest, ei ole need kolm võimalust ammendavad, mistõttu komisjon võiks kasutada muid allikaid kui need, mida neis kolmes võimaluses silmas peetakse. Siiski ei võimalda seadusandja poolt komisjonile jäetud kaalutlusruum otsustada kasutada täiendavaid allikaid komisjonil kasutada neljandat allikat, mis kattuks kolmanda allikaga, välja arvatud see, et ei ole vaja täita tingimust, mille kohaselt tuleb tõendada, et ekspordiriigi omamaised kulud ei ole moonutatud.

31      Seejärel tuleb märkida, et seda tõlgendust ei toeta ka alusmääruse artikli 2 lõike 6a kontekst. Nimelt on selles sättes kehtestatud erinormid, mis erinevad alusmääruse artikli 2 teistest lõigetest tulenevatest normidest selle poolest, et neid kohaldatakse juhul, kui ekspordiriigi siseturul esineb olulisi moonutusi. Seega ei tähenda alusmääruse artikli 2 lõike 6a punkti a esimeses lõigus tehtud viide „käesoleva määruse käesoleva või muu asjakohase sätte kohaldamisel“ seda, et kõnealust sätet tuleb igal juhul tõlgendada nii, et see on kooskõlas dumpinguvastase lepingu sätetega, mis vastavad alusmääruse artikli 2 muudele sätetele.

32      Lõpuks, mis puudutab alusmääruse artikli 2 lõike 6a eesmärke, siis tuleb märkida, et selle sätte eesmärk on vältida seda, et dumpinguvastases uurimises kasutataks ekspordiriigi hindu ja kulusid puudutavaid andmeid, mida moonutavad ekspordiriigi siseturul esinevad olulised moonutused. Nii on ette nähtud kasutada kas sobivat kolmandat võrdlusriiki puudutavaid andmeid, rahvusvahelisi andmeid või ekspordiriigi omamaiseid kulusid, tingimusel et tõendatakse, et need andmed ei ole moonutatud.

33      Järelikult tuleb tõdeda, et eespool punktis 27 kokkuvõtlikult esitatud argumendiga pakuvad hagejad välja alusmääruse artikli 2 lõike 6a contra legem tõlgenduse, millega ei saa nõustuda.

34      Teisena väidavad hagejad, et alusmääruse artikli 2 lõiget 6a tuleb tõlgendada kooskõlas dumpinguvastase lepingu artiklitega 2.2 ja 2.2.1.1.

35      Ühelt poolt võimaldab hagejate sõnul dumpinguvastase lepingu artikkel 2.2 arvutada arvestusliku normaalväärtuse, selle asemel et arvutada see ekspordiriigis kasutatavate hindade alusel, ainult kolmel juhul, mille hulgas on olukord, kus ekspordiriigis on tegemist erilise turuolukorraga.

36      Hagejad täpsustavad, et mõiste „eriline turuolukord“, nagu seda on tõlgendatud VLO otsustes, ei anna dumpinguvastase uurimise eest vastutavale asutusele (edaspidi „pädev asutus“) piiramatut vabadust, vaid hõlmab üksnes olukordi, kus mõjutatakse normaalväärtuse ja ekspordihinna võrreldavust. Seevastu olukord, mida iseloomustavad olulised moonutused, mis tulenevad olulisest riiklikust sekkumisest ekspordiriigi turul, ei võimalda iseenesest jätta normaalväärtuse arvutamisel tähelepanuta selle riigi eksportivate tootjate kulusid ja kasutada nende asemel kolmandate riikide tootjate kantud kulusid. Komisjon peab tõendama seose olemasolu selle olukorra ja hindade võrreldavuse vahel. Käesolevas asjas ei ole seda aga tõendatud.

37      Teiselt poolt leiavad hagejad, et isegi kui eeldada, et sisendite kulude moonutamine põhjustab erilise turuolukorra, on komisjoni poolt käesolevas asjas kasutatud meetod, mis toob kaasa kohustuse kasutada moonutamata allikatest pärit sisendite kulusid ja jätta kõrvale Hiina eksportivate tootjate registrisse kantud andmed nende tootmiskulude kohta, siiski vastuolus dumpinguvastase lepingu artikliga 2.2.1.1, nagu seda on tõlgendatud VLO otsustes.

38      Tuleb meenutada, et – nagu on märgitud eespool punktis 23 – see, et hagejad tuginevad kooskõlalise tõlgendamise põhimõttele, ei saa viia selleni, et Üldkohus kontrollib alusmääruse artikli 2 lõike 6a õiguspärasust WTO eeskirjade alusel, ilma et nad peaksid tõendama, et kohtupraktikas selle kontrolli teostamiseks nõutavad tingimused on täidetud.

39      Lisaks tuleneb eespool punktist 20, et selleks, et kooskõlalise tõlgendamise põhimõte oleks täielikult kohaldatav, peab asjaomaste liidu õigusnormide eesmärk olema WTO eeskirjade rakendamine.

40      Tuleb meenutada, et liidu seadusandja muutis määrusega 2017/2321 alusmääruse artiklit 2, et lisada sellesse lõige 6a ja muuta lõiget 7.

41      Kohtupraktika kohaselt väljendas alusmääruse artikli 2 lõige 7 määrusest 2017/2321 tulenevast varasemas redaktsioonis liidu seadusandja tahet võtta selles valdkonnas kasutusele liidu õiguskorrale omane lähenemisviis, kehtestades mitteturumajanduslikest riikidest pärineva impordi puhul üksikasjalikest eeskirjadest koosneva erikorra. Seega on otsustatud, et seda sätet ei saa pidada meetmeks, mille eesmärk on tagada liidu õiguskorras sellise konkreetse kohustuse täitmine, mis on võetud WTO lepingute raames, mis ei näe ette mitteturumajanduslike riikide puhul normaalväärtuse arvutamise eeskirju (5. mai 2022. aasta kohtuotsus Zhejiang Jiuli Hi-Tech Metals vs. komisjon, C‑718/20 P, EU:C:2022:362, punkt 88; vt selle kohta analoogia alusel ka 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rusal Armenal, C‑21/14 P, EU:C:2015:494, punktid 47–50). Üldkohus on täpsustanud, et kuna selles sättes on kehtestatud normaalväärtuse arvutamise eeskirjad, millele vastavaid WTO lepingutes ei leidu, ei olnud komisjon kohustatud seda tõlgendama kooskõlas liidu WTO raames võetud kohustustega. Kui see oleks olnud nii, oleks ta jäänud ilma kaalutlusõigusest, mille seadusandja oli talle ette näinud (vt selle kohta analoogia alusel 19. septembri 2019. aasta kohtuotsus Zhejiang Jndia Pipeline Industry vs. komisjon, T‑228/17, EU:T:2019:619, punktid 111–113).

42      Tuleb asuda seisukohale, et need põhimõtted on analoogia alusel kohaldatavad alusmääruse artikli 2 lõike 6a suhtes.

43      Nimelt on selles sättes kehtestatud erikord, millega nähakse ette normaalväärtuse kindlaksmääramise eeskirjad ekspordi korral riikidest, mille puhul on tuvastatud, et nende siseturul esineb olulisi moonutusi, nagu need on määratletud samas sättes. WTO õiguses ei ole aga erinorme normaalväärtuse arvutamiseks sellistes olukordades.

44      Lisaks on määruse 2017/2321 põhjenduses 2 tõesti täpsustatud, et see määrus „ei mõjuta selle kindlaksmääramist, kas WTO liige on või ei ole turumajanduslik riik, ega niisuguste tingimuste kohaldamist, mis on sätestatud protokollides või muudes dokumentides, mille alusel riigid on ühinenud [WTO asutamise lepinguga]“, mille hulka kuulub Hiina Rahvavabariigi WTOga ühinemise protokoll (edaspidi „ühinemisprotokoll“).

45      Samuti on tõsi, et ühinemisprotokolli punkt 15 sisaldab erisätteid dumpinguvastase lepingu kohaldamiseks Hiinast pärit impordi suhtes ja näeb ette üleminekuperioodi, mis lõpeb hiljemalt 15 aastat pärast seda, kui Hiina Rahvavabariik sai WTO liikmeks, st 11. detsembril 2016.

46      Siiski ei võimalda põhjenduse 2 olemasolu määruse 2017/2321 preambulis järeldada, et liidu seadusandja soovis selle määrusega luua mehhanismi ühinemisprotokolli punkti 15 rakendamiseks.

47      Igal juhul, kui eeldada, et ühinemisprotokolli punktiga 15 on pärast selles ette nähtud üleminekuperioodi lõppu vastuolus see, kui dumpinguvastases uurimises kasutatakse normaalväärtuse kindlaksmääramise meetodit, mis ei põhine Hiina hindadel või kuludel uurimisaluses tootmisharus, tuleneb sellest, et alusmääruse artikli 2 lõige 6a ei ole selle punktiga kooskõlas.

48      Arvestades, et hagejad ei esitanud väidet, et alusmääruse artikli 2 lõige 6a on WTO eeskirju arvestades õigusvastane, kinnitab see võimalik vastuolu üksnes seda, et kõnealust sätet on võimatu tõlgendada hagejate soovitud viisil.

49      Seega tuleb järeldada, et täidetud ei ole tingimused, mis peavad olema täidetud selleks, et alusmääruse artikli 2 lõike 6a suhtes oleks kohaldatav kooskõlalise tõlgendamise põhimõte WTO eeskirjade seisukohast.

50      Seega tuleb esimene väide tagasi lükata.

 Teine väide, et on rikutud alusmääruse artikli 2 lõiget 10 ja tehtud ilmne hindamisviga

51      Teine väide koosneb kolmest osast, millest esimese kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i ja tehtud ilmne hindamisviga, teise kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 2 lõike 10 sissejuhatavat osa ning kolmanda kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti b.

 Esimene väiteosa

52      Hagejad, keda toetab Wegochem, olles meenutanud, et kogu nende PVAde eksportmüük liitu toimus Sinopec Central-China poolt, väidavad, et komisjon eksis, kui ta leidis, et Sinopec Central-China ülesanded ei olnud struktuurisisese müügiosakonna ülesanded, vaid komisjonitasu alusel töötava agendi ülesanded, ning kohaldas selle müügiga seotud ekspordihinnale allapoole kohandust alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel (edaspidi „esimene vaidlustatud kohandus“), mis vastas selle äriühingu müügi-, üld- ja halduskuludele ning tema kasumimarginaalile, mis on hinnatud sõltumatu ettevõtja esitatud teabe alusel.

53      Esimesena rõhutavad hagejad, et vastavalt alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i sõnastusele ja asjakohasele kohtupraktikale peab komisjon selle sätte alusel kohanduse tegemiseks esitama vähemalt üksteist toetavad kaudsed tõendid, mis tõendavad, et tootjaga seotud müügiettevõtja täidab ülesandeid, mis on samastatavad komisjonitasu alusel töötava agendi omadega.

54      Hagejad täpsustavad, et komisjon ei saa tõendamiskoormist ümber pöörata, leides, et üldjuhul on selline kohandamine põhjendatud, kui ettevõtja asutab oma eksportmüügi teostamiseks seotud äriühingu, ja seega peab selle äriühingu asutanud tootja tõendama, et kõnealune kohandamine ei ole põhjendatud.

55      Teisena ei võimalda asjaolud, millele komisjon tugines vaidlustatud määruse vastuvõtmiseni viinud menetluses ja vaidlustatud määruses, asuda seisukohale, et esimene vaidlustatud kohandus on käesolevas asjas põhjendatud.

56      Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

57      Esimesena on olemas üldreegel, mille kohaselt juhul, kui ettevõtja asutab seotud äriühingu selliste kaubandustehingute tegemiseks, mille ta peaks muidu usaldama kolmandatele ettevõtjatele, on alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel kohandamine põhjendatud. Nimelt on tõsiasi, et selliselt asutatud seotud äriühing täidab ülesandeid, mis on samastatavad komisjonitasu alusel töötava agendi omadega. Üksnes erandina sellest üldreeglist ei tohiks sellist kohandamist teha, kui tootja ja temaga seotud turustaja, kes korraldab eksporti liitu, moodustavad ühe majandusüksuse. Kõiki erandeid üldreeglist tuleb tõlgendada kitsalt.

58      Teisena täpsustab komisjon, et ta ei ole kunagi väitnud, et üks või teine asjaolu, millele ta tugines esimese vaidlustatud kohanduse tegemisel, võimaldab iseenesest välistada Sinopec Central-China kvalifitseerimise struktuurisiseseks müügiosakonnaks. Ta rõhutab vajadust hinnata asjasse puutuvaid asjaolusid igakülgselt ja väidab, et käesolevas asjas arvesse võetud asjaolud kogumis võimaldavad järeldada, et Sinopec Central-China on iseseisev ja sõltumatu äriühing.

–       Kohaldatavad eeskirjad

59      Tuleb meenutada alusmääruse artikli 2 lõike 10 asjakohaseid sätteid, mis on järgmised:

„Ekspordihinna ja normaalväärtuse vahel tehakse õiglane võrdlus. Võrreldakse samal kaubandustasandil enam-vähem samal ajal toimunud müüki ning nõuetekohaselt võetakse arvesse hinna võrreldavust mõjutavaid erinevusi. Kui kindlaksmääratud normaalväärtus ja ekspordihinnad ei ole võrreldavatel alustel, võetakse igal juhul eraldi kohanduste näol nõuetekohaselt arvesse neid tegurite väidetavaid ja ilmnenud erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hinna võrreldavust. Kohandamisel välditakse dubleerimist, eelkõige seoses allahindluste, hinnavähendite, koguste ja kaubandustasandiga. Kui kindlaksmääratud tingimused on täidetud, võib kohandada järgmisi tegureid.

[…]

i)       Komisjonitasu

Kohandatakse vaatlusaluse müügiga seotud komisjonitasude erinevusi.

Mõiste „komisjonitasu“ hõlmab toote või samasuguse toote müüja saadud hinnalisandit, kui sellise müüja funktsioonid on sarnased komisjonitasu alusel töötava esindaja omadega.“

60      Kohtupraktika kohaselt saab alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel kohanduse teha ainult siis, kui kolmandas riigis asutatud tootja ja temaga seotud turustaja, kes korraldab eksporti liitu, moodustavad ühe majandusüksuse (vt analoogia alusel 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus PT Musim Mas vs. nõukogu, C‑468/15 P, EU:C:2016:803, punkt 39).

61      Õiguslikult eraldiseisvatest ettevõtjatest moodustatud kontsernisisene tootmis- ja müügitegevuse jaotus ei muuda nimelt asjaolu, et tegemist on ühe majandusüksusega, kes korraldab sellisel viisil kõik need tegevused, mida muudel juhtudel teostab üksus, kes on ka õiguslikus plaanis üks üksus (vt analoogia alusel 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus PT Musim Mas vs. nõukogu, C‑468/15 P, EU:C:2016:803, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

62      Sellisel juhul võimaldab ühe majandusüksuse olemasolu arvessevõtmine vältida seda, et kulud, mis sisalduvad ilmselgelt toote müügihinnas, kui müüki teostab tootja struktuurisisene müügiosakond, ei sisaldu müügihinnas, kui seda müüki teostab ettevõtja, kes on õiguslikult eraldiseisev, kuid keda tootja majanduslikult kontrollib (vt analoogia alusel 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus PT Musim Mas vs. nõukogu, C‑468/15 P, EU:C:2016:803, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

63      Järelikult ei saa sellise turustaja ülesandeid, kes moodustab kolmandas riigis asutatud tootjaga ühe majandusüksuse, pidada sarnaseks komisjonitasu alusel töötava esindaja omadega alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i tähenduses (vt analoogia alusel 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus PT Musim Mas vs. nõukogu, C‑468/15 P, EU:C:2016:803, punkt 42).

64      Selle analüüsimisel, kas tootja ja temaga seotud turustaja moodustavad ühe majandusüksuse, on otsustava tähtsusega vaadelda selle tootja ja turustaja suhete majanduslikku tegelikkust. Kuna tuvastada tuleb selle tootja ja turustaja suhete majanduslik tegelikkus, siis peavad liidu institutsioonid arvesse võtma kõiki asjas tähtsust omavaid tegureid, mis võimaldavad kindlaks teha, kas turustaja täidab kõnealuse tootja struktuurisisese müügiosakonna ülesandeid või mitte (vt analoogia alusel 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus PT Musim Mas vs. nõukogu, C‑468/15 P, EU:C:2016:803, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

–       Tõendamine

65      Mis puudutab tõendamiskoormist seoses alusmääruse artikli 2 lõikes 10 loetletud konkreetsete kohandustega, siis kohtupraktika kohaselt peab seda kandma isik, kes soovib neile tugineda (vt selle kohta analoogia alusel 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus PT Musim Mas vs. nõukogu, C‑468/15 P, EU:C:2016:803, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

66      Seega, kui liidu institutsioonid leiavad, et ekspordihinda tuleb allapoole kohandada põhjusel, et tootjaga seotud müügiettevõtja täidab ülesandeid, mis on sarnased komisjonitasu alusel töötava esindaja omadega, peavad need institutsioonid vähemalt esitama üksteist toetavad kaudsed tõendid, mis kinnitavad, et see tingimus on täidetud (vt analoogia alusel 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus PT Musim Mas vs. nõukogu, C‑468/15 P, EU:C:2016:803, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

67      Sellest järeldub, et juhul, kui liidu institutsioonid on esitanud üksteist toetavad kaudsed tõendid, mis kinnitavad, et tootjaga seotud turustaja täidab ülesandeid, mis on sarnased komisjonitasu alusel töötava esindaja omadega, peab turustaja või tootja tõendama, et alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i kohane kohandamine ei ole põhjendatud (vt analoogia alusel 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus PT Musim Mas vs. nõukogu, C‑468/15 P, EU:C:2016:803, punkt 85).

68      Sellest tuleneb, et esimese vaidlustatud kohanduse tegemiseks pidi komisjon esitama üksteist toetavad kaudsed tõendid, mis kinnitavad, et kohandamine oli põhjendatud.

69      Komisjon ei saa asuda seisukohale, et alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel tuleb kohandus üldjuhul teha niipea, kui ettevõtja asutab eksportmüügi teostamiseks seotud äriühingu.

70      Nimelt ei ole tõendatud selle üldreegli olemasolu, mis tooks kaasa tõendamiskoormise ümberpööramise, kuna kohtupraktika, millele komisjon sellega seoses viitab, ei ole asjakohane.

71      Esiteks tugineb komisjon 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsusele EuroChem MCC vs. nõukogu (T‑459/08, ei avaldata, EU:T:2013:66). Selle kohtuotsuse punktis 132 märkis Üldkohus, et nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 343, lk 51), artikli 2 lõike 10 punkti i teine lause tulenes nõukogu 5. novembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1972/2002, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 2002, L 305, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 132), artikli 1 lõikest 5. Samas punktis tõdes ta, et määruse nr 1972/2002 põhjenduse 6 kohaselt oli kõnealuse lause sissejuhatuse mõte täpsustada kooskõlas institutsioonide väljakujunenud praktikaga, et selle sätte alusel tuleb teha kohandusi ka juhul, kui pooled ei ole esindatava-esindaja suhtes, vaid saavutavad sama majandusliku tulemuse müüja ja ostjana tegutsedes. Siiski tuleneb sama kohtuotsuse punktidest 133 ja 134, et kohandus tuleb teha, kui eksportiva tootjaga seotud müügi eest vastutav äriühing täidab ülesandeid, mis on sarnased komisjonitasu alusel töötava agendi omadega, ning et selleks, et teha kindlaks, kas see on nii, tuleb analüüsida erinevate seotud äriühingute vastavaid rolle. Sellest järeldub, et nimetatud kohtuotsuses ei tunnistanud Üldkohus komisjoni poolt käesolevas asjas viidatud üldreegli olemasolu.

72      Teiseks viitab komisjon 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsusele PT Musim Mas vs. nõukogu (C‑468/15 P, EU:C:2016:803, punkt 39), milles ei ole siiski ühtegi viidet üldreeglile ega erandile sellest.

73      Kolmandaks tugineb komisjon 28. oktoobri 2004. aasta kohtuotsuse Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu (T‑35/01, EU:T:2004:317) punktile 50 ja 28. juuni 2019. aasta kohtuotsuse Changmao Biochemical Engineering vs. komisjon (T‑741/16, ei avaldata, EU:T:2019:454) punktile 49. Nendes märkis Üldkohus, et toote normaalväärtuse kindlaksmääramise meetod, mis on ette nähtud nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45), ja määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punktis b, mis kehtisid vastavalt asjasse puutuvate asjaolude asetleidmise ajal, on erand nende määruste artikli 2 lõike 7 punktis a selleks ette nähtud erimeetodist, mida põhimõtteliselt kohaldatakse mitteturumajanduslikest riikidest pärineva impordi suhtes. Käesolevas asjas ei ole komisjon siiski selgitanud ega ammugi tõendanud, et alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel kohanduse tegemata jätmine juhul, kui eksportiv tootja müüb oma tooteid liitu seotud äriühingu kaudu, on erand selles määruses sätestatud reeglist, mille kohaselt tuleks kohandus sellistel asjaoludel üldjuhul teha. Seega ei kinnita need kohtuotsused komisjoni viidatud üldreegli olemasolu ega seda, et sellise kohanduse tegemata jätmine ühe majandusüksuse olemasolu korral on erand.

74      Neljandaks viitas komisjon kohtuistungil 14. detsembri 2022. aasta kohtuotsusele Xinyi PV Products (Anhui) Holdings vs. komisjon (T‑586/14 RENV II, ei avaldata, EU:T:2022:799, punkt 57), mis kinnitab tema sõnul, et on olemas reegel, mille kohaselt tehakse alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel üldjuhul kohandus, kui eksportiv tootja müüb oma tooteid seotud äriühingu kaudu. Tuleb siiski märkida, et selles kohtuotsuses võttis Üldkohus seisukoha olukorra kohta, mida iseloomustab asjaolu, et vaidlust ei olnud selles, et asjaomase eksportiva tootjaga seotud äriühing oli olemas lisaks tema struktuurisisesele ekspordiosakonnale, nagu nähtub eespool viidatud kohtuotsuse punktidest 52 ja 57. Kuna käesolevas asjas on olukord teistsugune, siis tugines komisjon ekslikult sellele kohtuotsusele.

75      Komisjon ei saa ka asuda seisukohale, et alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel tuleb teha kohandus, tuginedes hagejate poolt Üldkohus viidatud asjaolule, et Sinopec Central-China ei ole Sinopec Chongqingi ja Sinopec Ningxia otsese kontrolli all.

76      Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi vaidlustatud määruse põhjendusest 366 nähtub, et komisjon möönab ühise kontrolli olemasolu, kuna Sinopec Central-Chinat, Sinopec Chongqingi ja Sinopec Ningxiat „kontrollib Sinopeci kontsern“, ei sisalda see määrus põhjendust, mis oleks pühendatud selle kontrolli kaudse laadi uurimisele ja tagajärgedele, mida see võib avaldada tõendamisele, mida komisjon oli eespool punktides 65–67 meenutatud kohtupraktika kohaselt kohustatud tegema.

77      Vaidlustatud määruse põhjenduses 366 märkis komisjon samuti, et „ühise kontrolli olemasolu on ühe majandusüksuse olemasolu vajalik eeltingimus, ja käivitab analüüsi selle kohta, kas kõik seotud kauplejat puudutavad olulised faktid näitavad ühe majandusüksuse olemasolu“ ja et „[e]esmärk on kindlaks teha, kas seotud kaupleja ülesanded on sarnased äriühingusisese müügiosakonna funktsioonidega“.

78      Vaidlustatud määruses komisjoni kasutatud lähenemisega tuleb nõustuda, kuna see on kooskõlas kohtupraktikaga, milles on leitud, et nende äriühingute kapitali struktuur, mis võivad moodustada ühe majandusüksuse, on asjakohane kaudne tõend majandusüksuse olemasolust (vt selle kohta 10. märtsi 2009. aasta kohtuotsus Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP vs. nõukogu, T‑249/06, EU:T:2009:62, punkt 179).

79      Seega tuleb sellest järeldusest lähtudes kontrollida, kas komisjon on esitanud piisavalt üksteist toetavaid kaudseid tõendeid, mis võimaldavad tõendada, et vaatamata ühise kontrolli olemasolule ei saa asuda seisukohale, et Sinopec Central-China tegutses struktuurisisese müügiosakonnana, ja seetõttu oli vaja teha esimene vaidlustatud kohandus.

–       Komisjoni kogutud kaudsed tõendid

80      Komisjon tugineb oma otsuses järgmistele kaudsetele tõenditele:

–        Sinopec Central-China otsis kliente ja võttis nendega ühendust;

–        Sinopec Chongqing tegeles otsese eksportmüügiga;

–        Sinopec Chongqing ja Sinopec Ningxia teostasid Hiinas otsemüüki;

–        Sinopec Chongqing ja Sinopec Ningxia kandsid müügikulusid;

–        Sinopec Central-China turustas ka tooteid, mida tootsid muud tootjad kui Sinopec Chongqing ja Sinopec Ningxia.

81      Tuleb kindlaks teha, kas eespool nimetatud kaudsed tõendid võimaldavad asuda seisukohale, et komisjon on esitanud tõendi, mille ta esitama pidi.

82      Kõigepealt tuleb meenutada, et eespool punktis 80 välja toodud esimene asjaolu, et Sinopec Central-China otsis kliente ja võttis nendega ühendust, oli esitatud lõpliku avalikustamise dokumendis. Hagejad vaidlesid esimese asjaolu asjakohasusele vastu oma märkustes lõpliku avalikustamise kohta, väites, et klientide otsimine ja nendega ühenduse võtmine on tegevus, millega tegeleb nii sõltumatu kaubandusettevõtja kui ka struktuurisisene müügiosakond. Vaidlustatud määruse põhjenduses 358 mainis komisjon seda asjaolu, vastamata siiski hagejate argumentidele.

83      Üldkohtus piirdus komisjon väitega, et esimene asjaolu oli asjakohane, kuigi klientide otsimine ja nendega ühenduse võtmine on tegevus, millega võivad tegeleda nii struktuurisisene müügiosakond kui ka müügiagent.

84      Neil asjaoludel on hagejatel alust väita, et asjaolu, et üksus tegeleb klientide otsimisega ja nendega ühenduse võtmisega, ei ole asjakohane selle kindlakstegemisel, kas ta on struktuurisisene müügiosakond või müügiagent.

85      Mis puudutab eespool punktis 80 esitatud teist asjaolu, et Sinopec Chongqing tegeles otsese eksportmüügiga, siis tuleneb kohtupraktikast, et mida suurem on selle otsemüügi osakaal, seda raskem on väita, et seotud turustaja täidab struktuurisisese müügiosakonna ülesandeid (vt selle kohta 10. märtsi 1992. aasta kohtuotsus Matsushita Electric vs. nõukogu, C‑175/87, EU:C:1992:109, punkt 14, ja 25. juuni 2015. aasta kohtuotsus PT Musim Mas vs. nõukogu, T‑26/12, ei avaldata, EU:T:2015:437, punkt 69). Seevastu võib ühe majandusüksusega olla tegemist siis, kui tootja täidab osa müügifunktsioonidest, mis täiendavad tema toodete turustamisega tegeleva äriühingu ülesandeid (vt 10. märtsi 2009. aasta kohtuotsus Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP vs. nõukogu, T‑249/06, EU:T:2009:62, punkt 179 ja seal viidatud kohtupraktika).

86      Käesolevas asjas väidavad hagejad, et Sinopec Chongqingi eksportmüük otse, ilma Sinopec Central-China sekkumiseta, on võrreldes Sinopec Central-China eksportmüügiga üksnes täiendavat laadi ja puudutab mitte PVAde müüki liidus asuvatele klientidele, vaid Ameerika Ühendriikides asuvatele klientidele põhjustel, mis on seotud Ameerika Ühendriikide dumpinguvastaste tollimaksude kogumise süsteemiga, mis võimaldab kohaldada nullmäära ainult otsemüügile. PVAde maht seoses otsemüügiga Ameerika Ühendriikidesse, mis moodustab vaid 10,9% koguekspordist liitu ja Ameerika Ühendriikidesse, ei ole piisavalt oluline, et asuda seisukohale, et selle otsemüügi olemasolu võimaldab järeldada, et tegemist ei ole ühe majandusüksusega.

87      Komisjon vastab, et asjaolu, et Sinopec Chongqing müüs Ameerika Ühendriikides otse olulises mahus, mis vastas 12,1%-le tema müügimahust liidus, näitab, et tal on oma struktuurisisene müügiosakond. Põhjus, miks Sinopec Chongqing ise seda müüki teostas, ei ole „tingimata määrav“ tema majandussuhte hindamisel Sinopec Central-Chinaga. Samuti ei ole oluline, et kogu eksportmüüki liitu teostas viimati nimetatu.

88      Esimesena tuleb meenutada, et 10. märtsi 2009. aasta kohtuotsuse Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP vs. nõukogu (T‑249/06, EU:T:2009:62) punktis 185 leidis Üldkohus selleks, et tuvastada, et määruse nr 384/96 artikli 2 lõike 10 punkti i alusel tehti kohandus ekslikult, muu hulgas, et ühe nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasja hageja otsene eksportmüük oli marginaalne ja nende äriühingutega seotud turustaja müügiga võrreldes täiendav. Sellega seoses märkis Üldkohus esiteks, et otsemüük oli suunatud üleminekuetapis uutesse liikmesriikidesse, ja teiseks, et see moodustas 8% nende äriühingute müügist liitu.

89      Teisena leidis Üldkohus 25. juuni 2015. aasta kohtuotsuse PT Musim Mas vs. nõukogu (T‑26/12, ei avaldata, EU:T:2015:437) punktides 69 ja 70, et otsese eksportmüügi olemasolu mahus, mis moodustab 27,08% kogu eksportmüügist, ei võimalda välistada, et asjaomaste tootjatega seotud turustaja täitis struktuurisisese müügiosakonna ülesandeid, kuid kujutab endast siiski kaudset tõendit, mis kinnitab muid tegureid, ning aitab seega tõendada ühe majandusüksuse puudumist.

90      Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et Sinopec Chongqing teostas otsest eksportmüüki Ameerika Ühendriikides mahus, mis moodustas 10,9% tema kogumüügist liidus ja Ameerika Ühendriikides, kusjuures see maht vastab 12,1%-le tema müügist liidus, kui otsemüüki Ameerika Ühendriikides väljendada protsendina müügist vaid liidus, mitte kogumüügist liidus ja Ameerika Ühendriikides. Lisaks täpsustasid hagejad kohtuistungil, ilma et komisjon oleks neile vastu vaielnud, et nad eksportisid oma PVAd ka teistesse riikidesse ja et seda eksportmüüki teostas Sinopec Central-China. Seega, kui võtta arvesse kogu eksportmüüki, oleks Sinopec Chongqingi otsemüügile vastav maht olnud veelgi väiksem protsent kõigist Sinopec Chongqingi toodetud ja ekspordiks müüdud PVAdest.

91      Seega tuleb esiteks märkida, et komisjon väidab ekslikult, et PVAde mahuprotsent Sinopec Chongqingi otsesest ekspordimüügist on „ilmselgelt suur“, kuna see ületab 8% määra, mida 10. märtsi 2009. aasta kohtuotsuse Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP vs. nõukogu (T‑249/06, EU:T:2009:62) punktis 185 peeti marginaalseks. Nimelt, nagu nähtub eespool punktist 88, analüüsis Üldkohus selles kohtuotsuses, milline on protsent asjaomaste eksportivate tootjate liitu suunatud otsese eksportmüügi mahust võrreldes nende liitu suunatud eksportmüügi kogumahuga. Käesoleval juhul aga on Sinopec Chongqingi liitu suunatud otsemüügi maht null, kuna kogu Sinopec Chongqingi toodetud PVAde eksportmüüki liitu teostab Sinopec Central-China.

92      Teiseks tuleb tõdeda, et olenemata sellest, kui suur on kogumüük, mille suhtes protsent arvutatakse (vt eespool punkt 90), ei kujuta Sinopec Chongqingi PVAde otsemüügi maht endast protsenti sellest kogusummast – mis on ligilähedane 27,08%-le –, mille kohta Üldkohus leidis 25. juuni 2015. aasta kohtuotsuse PT Musim Mas vs. nõukogu (T‑26/12, ei avaldata, EU:T:2015:437) punktides 69 ja 70 kõnealuses asjas, et tegemist on kaudse tõendiga, mis võib aidata tõendada ühe majandusüksuse puudumist (vt eespool punkt 89).

93      Lisaks tuleb meenutada, et 25. juuni 2015. aasta kohtuotsuse PT Musim Mas vs. nõukogu (T‑26/12, ei avaldata, EU:T:2015:437) punktis 68 märkis Üldkohus samuti, et ei ole välistatud, et sellise üksuse sees täidab sidusettevõtja struktuurisisese müügiosakonna ülesandeid, korraldades ja vahendades tootja müüki, väljastamata siiski otse kõiki selle müügiga seotud arveid, kuna paberil võivad mitmesugused põhjused õigustada tootja sekkumist. Ent käesolevas asjas märkisid hagejad, ilma et komisjon oleks neile vastu vaielnud, et Sinopec Chongqingi suhtes kohaldati Ühendriikides nullmääraga dumpinguvastast tollimaksu. Lisaks täpsustas Wegochem kohtuistungil – millele komisjon samuti vastu ei vaielnud –, et kontsern, kuhu ta kuulus, importis hagejate toodetud PVAd nii liitu kui ka Ameerika Ühendriikidesse ning et mõlemal juhul tegi see kontsern kaubandustehinguid Sinopec Central-Chinaga, kuigi eespool nimetatud põhjusel väljastas Ühendriikidesse importimist puudutavad arved Sinopec Chongqing.

94      Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et teine asjaolu ei ole kaudne tõend selle kohta, et Sinopec Central-Chinat ei saa kvalifitseerida struktuurisiseseks müügiosakonnaks.

95      Mis puudutab eespool punktis 80 esitatud kolmandat asjaolu, et Sinopec Chongqing ja Sinopec Ningxia teostasid Hiina turul otsemüüki, siis väidavad hagejad, et sellise otsemüügi olemasolu ei takista Sinopec Central-China kvalifitseerimist eksportmüügiga tegelevaks struktuurisiseseks müügiosakonnaks. Nimelt ei ole hagejad kunagi väitnud, et Sinopec Central-China tegutses struktuurisisese müügiosakonnana, kes tegeleb nii müügiga Hiina turul kui ka eksportmüügiga. Nad piirdusid väitega, et Sinopec Central-China tegeles eksportmüügiga. See, kuidas tootja müüb oma tooteid omamaisel turul, ei ole ekspordimüügi puhul ühe majandusüksuse olemasolu tuvastamisel asjakohane.

96      Komisjon vastab, et asjaolu, et Sinopec Chongqing ja Sinopec Ningxia müüsid Hiina turul olulisel määral, annab tunnistust sellest, et neil olid struktuurisisesed müügiosakonnad, kes teenindasid ka nende eksporditurge, ning et Sinopec Central-China tegutses iseseisva äriühinguna.

97      Tuleb märkida, et Sinopec Chongqingi ja Sinopec Ningxia otsene PVAde müük Hiina turul võib tõendada, et neil äriühingutel oli vajalik struktuur oma toodete müümiseks ilma Sinopec Central-China või teiste, potentsiaalselt sõltumatute äriühingute teenuseid kasutamata.

98      Siiski, nagu väidavad hagejad, tuleneb kohtupraktikast, et eksportiva tootja eksportmüügi ja müügiga omamaisel turul võivad tegeleda seotud või sõltumatud äriühingud või eri struktuurisisesed müügiosakonnad (vt selle kohta 10. märtsi 1992. aasta kohtuotsus Minolta Camera vs. nõukogu, C‑178/87, EU:C:1992:112, punktid 2, 9 ja 13, ning kohtujurist Mengozzi ettepanek liidetud kohtuasjades nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2011:245, punktid 65 ja 66).

99      Sellest järeldub, et kolmas asjaolu ei ole kaudne tõend, mis takistaks Sinopec Central-China kvalifitseerimist struktuurisiseseks müügiosakonnaks.

100    Mis puudutab eespool punktis 80 välja toodud neljandat asjaolu, et Sinopec Chongqingil ja Sinopec Ningxial on müügikulud, siis väidavad hagejad, et nende äriühingute müügikulud olid kantud üksnes Hiina turul toimunud müügiga seoses ning Sinopec Chongqingi puhul Ameerika Ühendriikidesse toimunud müügiga seoses.

101    Komisjon vastab neljanda asjaolu kohta, et see, et Sinopec Chongqingil ja Sinopec Ningxial olid müügikulud, mis olid neist teise puhul suuremad kui Sinopec Central-Chinal, on täiendav tõend viimase iseseisvuse kohta.

102    Tuleb märkida, et vaidlust ei ole selles, et Sinopec Chongqingil ja Sinopec Ningxial tekkisid kulud üksnes seoses müügiga Hiina siseturul ja esimesena nimetatul seoses otsemüügiga ekspordiks Ameerika Ühendriikidesse. Seega ei muuda neljas asjaolu hinnangut, mille Üldkohus andis teisele ja kolmandale asjaolule.

103    Mis puudutab eespool punktis 80 esitatud viiendat asjaolu, et Sinopec Central-China turustab peale Sinopec Chongqingi ja Sinopec Ningxia ka teiste tootjate valmistatud tooteid, siis väidavad hagejad, et Sinopec Central-China poolt kolmandate tootjate toodetud PVAde ost moodustab vaid 2% tema PVAde ostudest Sinopec Chongqingilt ja Sinopec Ningxialt. Vaid siis, kui seotud kaubandusettevõtja saab suure osa oma käibest kolmandatelt ettevõtjatelt pärinevate toodete müügist, ei ole selle kaupleja ülesanded sarnased struktuurisisese müügiosakonna omadega. Lisaks müüs Sinopec Central-China kolmandate tootjate toodetud PVAd ainult Hiina turul.

104    Wegochem lisab, et pelk asjaolu, et Sinopec Central-China turustas ka teiste tootjate teatud tooteid, ei tõenda, et see äriühing tegutses sõltumatu kaubandusettevõtjana. Selleks oleks komisjon pidanud tõendama, et see müügitegevus oli piisavalt oluline, et võimaldada Sinopec Central-Chinal tegutseda sõltumatult kontsernist, millega ta oli seotud. Seega oleks komisjon pidanud hindama Sinopec Central-China poolt kolmandate ettevõtjate PVAde müügi olulisust võrreldes tema käibega. Komisjon ei ole siiski sellist hinnangut andnud.

105    Komisjon vastab, et kuigi ta ei hinnanud, kui oluline oli Sinopec Central-China kogukäibes mis tahes selliste toodete müük, mida Sinopec Central-China oli ostnud muudelt äriühingutelt kui Sinopec Chongqing ja Sinopec Ningxia, tõendas ta siiski, et teiste tootjate toodetud PVAde müük Sinopec Central-China poolt moodustas 10% Sinopec Central-China kogumüügist liidus ega olnud seega tühine.

106    Tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt on tootjaga seotud turustaja müügi osa, mis puudutab sõltumatutelt tootjatelt pärinevaid tooteid, oluline tegur selle kindlakstegemisel, kas see turustaja moodustab seotud tootjaga ühe majandusüksuse. Seega, kui turustaja saab suure osa oma käibest toodete müügist, mis pärinevad sõltumatutelt ettevõtjatelt, võib see kujutada endast kaudset tõendit selle kohta, et selle turustaja funktsioonid ei ole struktuurisisese müügiosakonna omad (vt 14. juuli 2021. aasta kohtuotsus Interpipe Niko Tube ja Interpipe Nizhnedneprovsky Tube Rolling Plant vs. komisjon, T‑716/19, EU:T:2021:457, punkt 159 ning seal viidatud kohtupraktika).

107    Kohtupraktikas on samuti täpsustatud, et ühe majandusüksuse olemasolu kindlakstegemiseks on liidu institutsioonidel õigus võtta arvesse ka seotud turustaja tegevust seoses muude toodetega kui dumpinguvastase uurimise esemeks olev toode ning turustaja poolt sõltumatutelt tootjatelt pärit toodete müügi osa (vt selle kohta 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus PT Musim Mas vs. nõukogu, C‑468/15 P, EU:C:2016:803, punktid 44–46 ja 49).

108    Käesolevas asjas tuleb märkida, et komisjon möönab (vt eespool punkt 105), et ta ei viinud läbi eespool viidatud kohtupraktikas ette nähtud analüüsi. Järelikult ei saa ta tugineda viiendale asjaolule kui asjakohasele kaudsele tõendile selle kohta, et käesolevas asjas ei ole tegemist ühe majandusüksusega.

109    Isegi kui eeldada, et komisjonil oli õigus piirduda Sinopec Central-China PVAde müügist saadud käibe analüüsimisega, tuleb igal juhul tõdeda, et komisjon ei vaidle vastu sellele – nagu hagejad juba väitsid oma märkustes täiendava lõpliku avalikustamise kohta –, et Sinopec Central-China poolt kolmandate tootjate toodetud PVAde ost moodustas vaid 2% tema PVAde ostudest Sinopec Chongqingilt ja Sinopec Ningxialt. Seega tuleneb Sinopec Central-China PVAde müügi käive PVAdest, mille viimane oli peaaegu täielikult ostnud Sinopec Chongqingilt ja Sinopec Ningxialt.

110    Mis puudutab komisjoni argumenti, et Sinopec Central-China poolt kolmandatelt tootjatelt ostetud PVAde maht moodustab 10% uurimisperioodil liitu eksporditud PVAde kogumahust, siis tuleb tõdeda, et komisjon ei selgita, kuidas need andmed aitavad tõendada, et Sinopec Central-China ei tegutsenud struktuurisisese müügiosakonnana. Selle teabe asjasse puutuvuse seab kahtluse alla asjaolu – mida hagejad oma märkustes täiendava lõpliku avalikustamise kohta ja kohtuistungil rõhutasid ja millele komisjon ei ole vastu vaielnud –, et PVAsid, mille Sinopec Central-China ostis kolmandatelt tootjatelt, ei eksporditud liitu, vaid need müüdi Hiinas ühele seotud äriühingule.

111    Seega tuleb järeldada, et viies asjaolu ei ole asjakohane tõendamaks, et Sinopec Central-China täitis ülesandeid, mis on sarnased komisjonitasu alusel töötava agendi omadega.

112    Arvestades kõiki eeltoodud kaalutlusi esimese kuni viienda asjaolu kohta, ilmneb, et teine ja kolmas asjaolu ei ole piisavad, et moodustada üksteist toetavate kaudsete tõendite kogumi, mis tõendaks, et Sinopec Central-China funktsioonid on sarnased komisjonitasu alusel töötava agendi omadega, või mis takistaks tunnustamast Sinopec Central-Chinat struktuurisisese müügiosakonnana. Neil asjaoludel tuleb järeldada, et komisjon ei ole esitanud tõendeid, mille ta eespool punktides 65–67 meenutatud kohtupraktika kohaselt esitama peab, mistõttu tegi ta ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et Sinopec Central-China täitis ülesandeid, mis on sarnased komisjonitasu alusel töötava agendi omadega.

113    Järelikult tuleb teise väite esimese osaga nõustuda.

 Teine väiteosa

114    Hagejad väidavad, et komisjon rikkus vaidlustatud määruses konkreetselt alusmääruse artikli 2 lõike 10 sissejuhatavast osast tulenevat kohustust võrrelda õiglaselt ekspordihinda ja normaalväärtust samal kaubandustasandil.

115    Selleks et saavutada „tehasehinnaga“ tehingule vastav ekspordihinna tase, tegi komisjon kohandusi, mis seisnesid vaidlusaluste kulude mahaarvamises sõltumatutelt klientidelt küsitud müügihinnast (vt eespool punkt 11).

116    Seevastu ei tehtud mingit analoogset kohandust normaalväärtuse suhtes, mille komisjon arvutas alusmääruse artikli 2 lõike 6a alusel ja mida peeti „tehasehinnaga“ tehingule vastavaks, ilma et oleks vaja teha kohandusi. See normaalväärtus vastab siiski tootmiskuludele, mis arvutati hagejate tootmistegurite põhjal, mida korrutati moonutamata väärtustega võrdlusriigi, st Türgi kohta ning millele on lisatud 17,6% müügi-, üld- ja halduskulud. See otsustati lisada teabe alusel, mille komisjon sai ühe Türgi tootja, Ilkalem Ticaret V^e Sanayi A. S-i (edaspidi „Ilkalem“) kohta, kes ei täpsustanud nende müügi-, üld- ja halduskulude ulatust. Need kulud hõlmavad aga tavaliselt vaidlusaluseid kulusid.

117    Hagejad märgivad, et oma märkustes lõpliku avalikustamise kohta juhtisid nad komisjoni tähelepanu asjaolule, et kuna vaidlusalused kulud sisalduvad a priori komisjoni aluseks võetud normaalväärtuse osaks olevates müügi-, üld- ja halduskuludes, on väga tõenäoline, et ekspordihinna ja normaalväärtuse võrdlus ei ole õiglane.

118    Hagejad täpsustavad, et komisjon ei saa eeldada, et alusmääruse artikli 2 lõike 6a alusel arvutatud normaalväärtus vastab igal juhul „tehasehinnaga“ tehingule.

119    Wegochem toetab hagejate argumente ja rõhutab, et kuigi alusmääruse artikli 2 lõike 10 kohaldamisel peab kohandust kasutada sooviv isik tõendama, et selleks nõutavad tingimused on täidetud, peab komisjon talle selgitama, milline teave on vajalik, ega tohi talle panna ebamõistlikku tõendamiskoormist.

120    Wegochemi sõnul palusid hagejad oma märkustes lõpliku avalikustamise kohta kohandada normaalväärtust, et tagada õiglane võrdlus, ning põhjendasid seda taotlust piisavalt, võttes arvesse asjaolu, et normaalväärtus arvutati vastavalt alusmääruse artikli 2 lõikele 6a ning et müügi-, üld- ja halduskulude andmed, mida komisjon kasutas, ei pärinenud seega hagejatelt, vaid andmebaasist Orbis (edaspidi „andmebaas Orbis“), mida komisjon otsustas kasutada ja mis andis üksnes nende kulude koguväärtuse, millele ei olnud lisatud nende kulude jaotust. Wegochemi sõnul ei saanud komisjon hagejatelt nõuda, et nad esitaksid kolmanda isikuga seotud andmed, mis on üksikasjalikumad kui need, mis olid komisjoni käsutuses.

121    Igal juhul täpsustab Wegochem, et on üldteada, et üldjuhul hõlmavad müügi-, üld- ja halduskulud vaidlusaluseid kulusid, nagu kinnitab ka andmebaasi Orbis kasutusjuhend.

122    Komisjon vastab, et isikul, kes soovib tugineda kohandusele alusmääruse artikli 2 lõike 10 alusel, et tagada ekspordihinna ja normaalväärtuse õiglane võrdlus, lasub kohustus tõendada, et see kohandamine on põhjendatud. Vaidlustatud määruse vastuvõtmiseni viinud menetluses väitsid hagejad, et teatavad ekspordihinnast maha arvatud kulud ei olnud maha arvatud normaalväärtusest, kuid nad ei põhjendanud oma kohandamistaotlust. Komisjon leiab, et hagejad üritavad eespool nimetatud sätte sissejuhatava osa rikkumisele tuginedes mööda minna neil lasuvast tõendamiskoormisest.

123    Komisjon täpsustab samuti, et hagejad oleksid pidanud oma kohandamistaotlust rohkem põhjendama, vaatamata asjaolule, et käesolevas asjas arvutati normaalväärtus kooskõlas alusmääruse artikli 2 lõikega 6a.

124    Alusmääruse artikli 2 lõike 10 esimest kuni viiendat lauset on meenutatud eespool punktis 59.

125    Käesolevas asjas otsustas komisjon ekspordihinda allapoole kohandada, tuginedes alusmääruse artikli 2 lõike 10 punktidele e, g ja k, et vaidlusalused kulud sealt välja jätta, saavutamaks vastavalt oma praktikale „tehasehinnaga“ tehingule vastav tase, nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendustest 313, 314 ja 357 ning täpsustustest, mille komisjon esitas vastuseks Üldkohtu kirjalikele küsimustele ja kohtuistungil.

126    Tuleb märkida, et ekspordihinna „tehasest hankimise“ tasandi saavutamiseks on vaja kohandusi, et tagada alusmääruse artikli 2 lõikes 10 nõutud „ekspordihinna ja normaalväärtuse õiglane võrdlus“ ainult siis, kui normaalväärtus arvutatakse samuti „tehasehinna“ tasandil.

127    Eespool punktis 65 meenutatud kohtupraktika kohaselt pidi komisjon, kes otsustas teha kõnealuse võrdluse „tehasest hankimise“ tasandil, seega tõendama, et need kohandused olid vajalikud selleks, et ekspordihinna ja normaalväärtuse võrdlus oleks õiglane.

128    Igal juhul, isegi kui eeldada, et tõendamiskoormis lasus hagejatel, tuleb märkida, et nad väitsid oma märkustes lõpliku avalikustamise kohta, et komisjoni kasutatud ekspordihind ei sisaldanud vaidlusaluseid kulusid, samas kui normaalväärtus arvutati selliselt, et see hõlmas müügi-, üld- ja halduskulusid, mis suure tõenäosusega sisaldasid vaidlusaluseid kulusid, mistõttu võrdlus ei pruukinud olla õiglane. Nad tegid komisjonile ettepaneku jätta vaidlusalused kulud ekspordihinnast maha arvamata või kohandada arvestuslikku normaalväärtust allapoole Sinopec Chongqingi esitatud andmete alusel. Seega, nagu rõhutab Wegochem, palusid hagejad sisuliselt komisjonil teha kohandusi, et tagada ekspordihinna ja normaalväärtuse õiglane võrdlus, ning põhjendasid nõuetekohaselt oma taotlust.

129    On tõsi, et kohtupraktika kohaselt ei ole alusmääruse artikli 2 lõikes 10 vastupidi dumpinguvastase lepingu artiklile 2.4 täpsustatud, et „võimuorganid teatavad asjaomastele pooltele, millist teavet on vaja õiglase võrdluse jaoks, ega pane nendele pooltele põhjendamata tõendamiskohustust“. Siiski kuuluvad viimati nimetatud artiklist tulenevad nõuded osas, milles need puudutavad haldusmenetluse poolte õigust saada menetluses teadlikuks osalemiseks vajalikku teavet ja nendel lasuva tõendamiskoormise ulatust, liidu õiguse üldpõhimõtete ja eelkõige hea halduse põhimõtte hulka, mis on sätestatud ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41. Seega peavad liidu institutsioonid kohandust taotlevale poolele teatama, milline teave on selleks vajalik, ega tohi panna talle ebamõistlikku tõendamiskoormist (vt selle kohta 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Huvis vs. nõukogu, T‑221/05, ei avaldata, EU:T:2008:258, punktid 77 ja 78; vt selle kohta analoogia alusel ka 10. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Ningbo Yonghong Fasteners vs. nõukogu, T‑150/09, ei avaldata, EU:T:2012:529, punkt 124, ning 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus Gold East Paper ja Gold Huasheng Paper vs. nõukogu, T‑443/11, EU:T:2014:774, punkt 166).

130    Käesolevas asjas käsitleti eespool punktis 128 välja toodud hagejate märkusi vaidlustatud määruse põhjendustes 313 ja 314, mis on sõnastatud järgmiselt:

„(313) Lõpliku avalikustamise kohta esitatud märkustes vaidlustasid kolm valimisse kaasatud eksportivat tootjat asjaolu, et komisjon arvas ekspordihinnast maha teatavad kaubaveo kulud, samas kui neid kulusid (koos käitlemis- jm kuludega ning finantskuludega, nagu pangakulud) ei arvatud maha võrdlusriigi tootja müügi-, üld- ja halduskuludest.

(314) Komisjon ei olnud selle väitega nõus. Komisjon märkis, et miski ei osuta, et sellised kulud lisati võrdlusriigi tootja esitatud müügi-, üld- ja halduskuludele. Lisaks ei esitanud valimisse kaasatud eksportivad tootjad vastupidiseid tõendeid. Seepärast lükati see väide tagasi.“

131    Tuleb märkida, et kuna komisjon arvutas normaalväärtuse vastavalt alusmääruse artikli 2 lõikele 6a, ei pärinenud andmed, mida ta selleks seoses müügi-, üld- ja halduskuludega kasutas, mitte hagejatelt, vaid Ilkalemilt, kelle valis komisjon. Selles osas möönab komisjon, et tema kasutatud müügi-, üld- ja halduskulude osas, mis pärinesid andmebaasist Orbis, ei olnud võimalik hõlpsalt saada mingit täiendavat jaotust ning et seetõttu edastas ta hagejatele selles andmebaasis sisalduva teabe Ilkalemi kohta.

132    Nagu väidab Wegochem, sisaldavad komisjoni kasutatud andmed rida „other operating expenses“ (muud tegevuskulud). Andmebaasi Orbis kasutusjuhendis on märgitud, et „other operating expenses“ tähendab „All costs not directly related to the production of goods sold such as commercial costs, administrative expenses, etc. + depreciation of those costs“ (kõik kulud, mis ei ole otseselt seotud müüdud kaupade tootmisega, nagu kaubanduskulud, halduskulud jne + nende kulude amortisatsioon). Vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele tunnistas komisjon, et ta ei ole kindel, kas vaidlusalused kulud kuuluvad rea „other operating expenses“ alla. Seega tuleb tõdeda, et eespool toodud määratlus ei võimalda välistada, et need „other operating expenses“ hõlmavad vaidlusaluseid kulusid.

133    Lisaks, nagu meenutab ka Wegochem, arvas komisjon eksportivatele tootjatele vaidlustatud määruse vastuvõtmiseni viinud uurimise käigus saadetud küsimustikus müügi-, üld- ja halduskulude hulka vaidlusalustele kuludele vastavad kulud.

134    Sellest tuleneb, et komisjon, kellel ei olnud Ilkalemi müügi-, üld- ja halduskulude täpsemat jaotust, ei saanud hagejatelt mõistlikult nõuda – kui nad tõstatasid oma märkustes lõpliku avalikustamise kohta ekspordihinna ja normaalväärtuse võrdluse õigluse küsimuse –, et nad põhjendaksid oma taotlust rohkem, esitades kolmanda isikuga seotud andmed, mis on komisjoni käsutuses olevatest andmetest täpsemad.

135    Järelikult tuleb tõdeda, et vaidlustatud määruse põhjenduses 314 nõudis komisjon hagejatelt ebamõistliku tõendi esitamist.

136    Seda järeldust ei sea kahtluse alla Euroopa Kohtu hiljutine praktika, millest tuleneb, et pelk asjaolu, et normaalväärtus määrati kindlaks andmete põhjal, mis ei pärine asjaomastelt eksportivatelt tootjatelt, ei tähenda, et leevendataks tõendamiskoormise jaotuse reeglit, nagu see tuleneb alusmääruse artikli 2 lõikest 10 ja asjakohasest kohtupraktikast (vt eespool punktid 65–67). Selle kohtupraktika kohaselt on reegel, mille kohaselt peab pool, kes taotleb kohandamist mõne selles artiklis nimetatud teguri alusel, tõendama, et see tegur võib mõjutada hindu ja seega nende võrreldavust, nimelt kohaldatav sõltumata meetodist, mille alusel normaalväärtus kindlaks määrati (vt selle kohta 28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. komisjon, C‑666/19 P, EU:C:2022:323, punkt 151).

137    Enne kui Euroopa Kohus järeldas, et komisjon ei pannud asjaomastele eksportivatele tootjatele ebamõistlikku tõendamiskoormist, rõhutas ta nimelt, et vaidlusalusest määrusest nähtub, et komisjon oli neile edastanud asjakohased andmed (vt selle kohta 28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. komisjon, C‑666/19 P, EU:C:2022:323, punkt 152).

138    Ent käesolevas asjas ei esitanud komisjon hagejatele andmeid, mis oleksid neil võimaldanud täiendavalt põhjendada oma taotlust, et vaidlusaluseid kulusid ei jäetaks välja ekspordihinnast või et need jäetaks välja normaalväärtusest.

139    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teise väite teise osaga nõustuda.

 Kolmas väiteosa

140    Käesoleva väite kolmas osa koosneb kahest etteheitest. Esiteks vaidlevad hagejad, keda toetab Wegochem, vastu komisjoni valikule kohandada normaalväärtust alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti b alusel ülespoole (edaspidi „teine vaidlustatud kohandus“), et kajastada erinevust tasumisele kuuluva käibemaksumäära ja ekspordikäibemaksu tagastamise määra vahel. Teiseks väidavad nad, et igal juhul määras komisjon selle kohandamise liiga kõrgele tasemele.

–       Esimene etteheide

141    Hagejad väidavad, et kuigi nende eksportmüügi puhul tagastati sisendkäibemaks, ei olnud järgnevad tehingud siiski käibemaksuga maksustatavad, nagu tõendavad nende arved. Lisaks leiavad hagejad, et kuna normaalväärtus arvutati kolmandat riiki puudutavate andmete põhjal, ei võta see määratluse kohaselt arvesse Hiina käibemaksu. Komisjon ei ole vastupidist tõendanud. Seega ei ole oluline, kas Hiina siseturul toimuva müügi käibemaksueeskirjad erinevad eksportmüügi käibemaksueeskirjadest. Komisjon ei selgitanud, miks oli teine vaidlustatud kohandus vajalik hoolimata asjaolust, et normaalväärtus arvutati nimetatud andmete alusel.

142    Hagejad järeldavad sellest, et teine vaidlustatud kohandus ei olnud vajalik selleks, et tagada maksualaselt neutraalne võrdlus ekspordihinna ja normaalväärtuse vahel. Nimelt on need tegurid juba samal kaudse maksustamise tasemel, kuna mõlemad on väljendatud ilma käibemaksuta.

143    Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

144    Tuleb meenutada, et alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkt b on sõnastatud järgmiselt:

„Impordimaksud ja kaudsed maksud

Kui toode on ette nähtud ekspordiriigis tarbimiseks, kohandatakse normaalväärtust samasuguse toote või selles füüsiliselt sisalduvate materjalide eest tasutavate impordimaksude või kaudsete maksude ulatuses, ning kui toode eksporditakse liitu, kõnealuseid makse sisse ei nõuta või need tagastatakse.“

145    Vaidlustatud määruse põhjendustes 387 ja 388 esitas komisjon põhjused, miks ta pidas ekspordihinna ja normaalväärtuse õiglase võrdluse tagamiseks vajalikuks teha teine vaidlustatud kohandus, vaatamata eelkõige hagejate vastuväidetele nende märkustes lõpliku avalikustamise kohta.

146    Nendes põhjendustes on märgitud:

„(387) Lõpliku avalikustamise kohta esitatud märkustes väitsid kolm valimisse kaasatud eksportivat tootjat ja üks liidu tootja/kasutaja, et tagastamatu käibemaksu suhtes ei tohiks kohandamist teha. Eelkõige väitsid need huvitatud isikud, et komisjon ei ole selgitanud, miks on selline kohandamine vajalik, arvestades eelkõige asjaolu, et normaalväärtus arvutatakse (osaliselt) kolmanda riigi andmete põhjal. Ka väitsid need huvitatud isikud, et komisjon ei ole selgitanud, miks oleks käibemaksu kohandamiseta ekspordihinna ja arvestusliku normaalväärtuse vahel hindade võrreldavust mõjutav erinevus. Kuna normaalhind põhineb arvutusel, siis nende arvates sisendkäibemaksu ei tagastata ja seetõttu ei tohiks käibemaksu tagastamise erinevuses kohandust teha.

(388) Komisjon ei olnud selle väitega nõus. Komisjon tegi kohanduse alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti b alusel seoses [Hiinast] liitu toimuva ekspordi ja normaalväärtuse erineva kaudse maksustamisega ning välistas kaudsed maksud, näiteks käibemaksu. Komisjon ei pea näitama, et arvutuslikule normaalväärtusele kohaldatakse tegelikult käibemaksu, mis siseturul müümise korral võidakse täielikult tagastada, sest see ei oma tähtsust. Põhjendustes 335–347 ja 295 märgitud viisil arvutatud normaalväärtus ei sisaldanud käibemaksu, kuna eksportiva riigi normaalväärtuse arvutamiseks kasutatakse võrdlusriigis kehtivaid moonutamata väärtusi ilma käibemaksuta. Tegelik olukord, mis käsitleb siseturul müümise ja ekspordi käibemaksuga maksustamist, ilmneb eranditult [Hiinas]. Uurimises jõuti järeldusele, et uurimisperioodil kohaldati [Hiinas] eksportivate tootjate suhtes eksportimisel käibemaksukohustust 13% või 16% (13% on kohaldatav 2019. aasta aprillist juunini ja 16% on kohaldatav 2018. aasta juulist 2019. aasta märtsini), samal ajal kui tagastatakse 5%, 9% või 10% (5% on kohaldatav 2018. aasta juulist augustini, 9% on kohaldatav 2018. aasta septembrist oktoobrini ja 10% on kohaldatav 2018. aasta novembrist 2019. aasta juunini). Seega kohandas komisjon nõuetekohaselt normaalväärtust kooskõlas alusmääruse artikli 2 lõike 10 punktiga b seoses erineva kaudse maksustamisega (käesoleval juhul on eksportmüügi käibemaks osaliselt tagastatav). […]“.

147    Kuna teise vaidlustatud kohanduse tegi komisjon, pidi ta vastavalt eespool punktides 65–67 meenutatud kohtupraktikale tõendama, et see kohandamine oli vajalik.

148    Järelikult tuleb kindlaks teha, kas komisjon on piisavalt tõendanud vajadust teha teine vaidlustatud kohandus.

149    Tuleb tõdeda, et vaidlustatud määruse põhjenduse 388 sõnastust ei ole lihtne mõista.

150    Siiski tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt tuleb liidu aktide põhjendamise nõuet ELTL artikli 296 teise lõigu tähenduses hinnata, arvestades juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste laadi ja selgituste saamise huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust selle artikli nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).

151    Määruse puhul piisab samamoodi sellest, kui põhjendustes on osutatud ühelt poolt üldisele olukorrale, mis tingis akti vastuvõtmise, ja teiselt poolt sellega taotletavatele üldistele eesmärkidele. Liidu institutsioonidelt ei ole võimalik seega nõuda, et nad näitaksid ära mitmesugused, sageli väga arvukad ja keerukad faktilised asjaolud, mille põhjal määrus vastu võeti, ja veel vähem seda, et neid fakte rohkem või vähem ammendavalt hinnataks (vt 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).

152    Sellest järeldub, et määrus, millega kehtestatakse dumpinguvastased tollimaksud, peab sisaldama komisjoni arutluskäigu põhiosa, kuid mitte konkreetseid põhjendusi asjaomaste isikute esitatud kõikide faktiliste argumentide kohta. Üldkohus võib seega paluda komisjonilt täiendavaid selgitusi ja võtta neid kontrolli käigus arvesse, tingimusel et need tuginevad komisjoni toimikus olevatele tõenditele (vt selle kohta analoogia alusel 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punktid 92, 93, 95 ja 96 ning seal viidatud kohtupraktika).

153    Käesolevas asjas esitas komisjon Üldkohtu kirjalikele küsimustele antud vastuseid sisaldava menetlusdokumendi lisadena F.6 ja F.7 kaks dokumenti, mille mõlema pealkiri on „Kontrolliaruanne“ ning mille ta saatis hagejatele pärast kahte kontrollkäiku Sinopec Chongqingi ja Sinopec Ningxia valdustesse. Lisa F.6 leheküljelt 12 ja F.7 lisa leheküljelt 8 nähtub, et kui Hiina ekspordiga tegelev äriühing ostab teiselt Hiina äriühingult tooteid, mida ta soovib hiljem eksportida, maksab ta käibemaksu määraga, mis oli uurimisperioodil 16% ja seejärel 13%. Eksportimisel võib osa juba tasutud käibemaksu kohta esitada osalise tagastamise taotluse määra alusel, mis oli sel perioodil kõigepealt 5%, seejärel 9% ja lõpuks 10%. Ekspordilt tasutud sisendkäibemaksu ja selle tagastamise vahe kujutab endast tagastamatut käibemaksu.

154    Lisaks täpsustasid hagejad kohtuistungil, et nad vaidlustasid vaidlustatud määruse põhjenduse 388, kuna komisjon kinnitas selles, et uurimisperioodil kehtis Hiinas ekspordikäibemaks määras 13% või 16%, samas kui nende sõnul oli see käibemaks kohaldatav omamaisele müügile, kuid mitte eksportmüügile. Hagejad möönsid samuti, et ainus asjasse puutuv küsimus on tagastamatu käibemaksu küsimus.

155    Arvestades komisjoni esitatud täpsustusi, mis olid hagejate käsutuses, tuleb vaidlustatud määruse põhjendust 388 mõista nii, et – nagu komisjon kohtuistungil kinnitas – ta leidis esiteks, et hagejate toodete ekspordihind sisaldas tagastamatule käibemaksule vastavat summat, samas kui normaalväärtus arvutati ilma käibemaksuta, ning teiseks, et need asjaolud õigustavad normaalväärtuse suurendamist, et tagada õiglane võrdlus.

156    Järelikult tuleb tõdeda, et komisjon on tõendanud teise vaidlustatud kohanduse tegemise vajadust.

157    Siiski tuleb märkida, et alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkt b ei näe ette selle määruse artikli 2 lõike 6a kohaselt arvutatud võrdlusriigi normaalväärtuse kohandamist, et võtta arvesse tagastamatut käibemaksu, mis mõjutab ekspordihinda riigis, kust dumpinguhinnaga import pärineb. Seega rikkus komisjon teise vaidlustatud kohanduse õigusliku aluse osas õigusnormi. Tuleb siiski meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole liidu õigusakti tühistamine ebaõige õigusliku aluse tõttu põhjendatud, kui selline viga ei ole mõjutanud otsustavalt akti vastuvõtja hinnangut (vt selle kohta analoogia alusel 18. detsembri 1997. aasta kohtuotsus Costantini vs. komisjon, T‑57/96, EU:T:1997:214, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 9. juuni 2015. aasta kohtuotsus Navarro vs. komisjon, T‑556/14 P, EU:T:2015:368, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas tuleb kohaldada seda põhimõtet. Nimelt tuleb märkida, et alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkt k, mille kohaselt „[võib k]ohandada [sama määruse artikli 2 lõike 10] punktides a–j nimetamata tegurite erinevusi, kui on ilmnenud, et need mõjutavad […] hinna võrreldavust, ning eelkõige juhul, kui kliendid maksavad selliste tegurite erinevuse tõttu siseturul erinevaid hindu“, võimaldas komisjonil teha teise vaidlustatud kohanduse, et taastada vaatlusaluse toote normaalväärtuse ja ekspordihinna vaheline sümmeetria ning tagada nende kahe väärtuse õiglane võrdlus (vt selle kohta analoogia alusel 19. mai 2021. aasta kohtuotsus China Chamber of Commerce for Import and Export of Machinery and Electronic Products jt vs. komisjon, T‑254/18, edasi kaevatud, EU:T:2021:278, punkt 597).

158    Sellega seoses tuleb täpsustada vastuseks argumendile, mille hagejad esitasid kohtuistungil ja Wegochem oma menetlusse astuja seisukohtades, et alusmääruse artikli 2 lõike 10 punktis k ette nähtud teine tingimus on käesolevas asjas täidetud. Nimelt, samas kui tagastamatu käibemaks tõstab ekspordihinda, ei ole vaidlust selles, et kolmanda riigi andmete põhjal arvutatud normaalväärtus, mis alusmääruse artikli 2 lõike 6a kohaselt asendab asjaomase toote hinda ekspordiriigi siseturul, ei sisalda käibemaksu.

159    Kõike eeltoodut arvestades tuleb hagejate poolt teise väite kolmanda osa põhjendamiseks esitatud esimene etteheide tagasi lükata.

–       Teine etteheide

160    Hagejad väidavad, et isegi kui eeldada, et alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti b alusel oli vaja teha kohandus, on vaidlustatud määruses kohaldatu ülemäärane, kuna selles ei võeta arvesse asjaolu, et sisendkäibemaks arvutatakse tooraine väärtuse alusel, samas kui ekspordi korral tagastatav summa arvutatakse müügiväärtuse alusel. Nad illustreerivad seda etteheidet arvulise näitega, milles nad arvutavad tagastamatu käibemaksu summa kui vahe ühelt poolt summa, mis tuleneb sisendkäibemaksu määra kohaldamisest normaalväärtuse arvutamiseks kasutatud teatavate sisendite kuludele, ja teiselt poolt summa vahel, mis saadakse käibemaksu tagastamise määra kohaldamisest ekspordihinnale.

161    Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

162    Tuleb meenutada, et teine vaidlustatud kohandus seisneb selles, et käibemaksuta arvestuslikku normaalväärtust suurendatakse Türgi andmete alusel protsendimäära võrra, mis võimaldab tagada õiglase võrdluse ekspordihinnaga, arvestades asjaolu, et viimane sisaldab omakorda tagastamatule käibemaksule vastavat summat. Seega, vastupidi sellele, mida näivad väitvat hagejad, ei kohaldanud komisjon sisendkäibemaksu määra normaalväärtuse arvutamiseks kasutatud sisendite kuludele ega arvanud selliselt saadud summast maha summat, mis vastab tagastatava käibemaksu määra kohaldamisele ekspordihinna suhtes. Sellest tuleneb, et käesoleva etteheite põhjendamiseks esitatud hagejate argumendid ei vasta käesoleva juhtumi asjaoludele, mistõttu ei võimalda need tõendada, et teine vaidlustatud kohandus on ülemäärane.

163    Seega tuleb teine etteheide, mille hagejad esitasid teise väite kolmanda osa põhjendamiseks, ja järelikult kogu see väiteosa tagasi lükata.

164    Kõike eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et teise väite kaks esimest osa on põhjendatud, samas kui selle väite kolmas osa ei ole põhjendatud.

 Kolmas väide, et on rikutud alusmääruse artikli 18 lõikeid 1 ja 5 ning dumpinguvastase lepingu artiklit 6.8 ja II lisa

165    Olles täpsustanud, et nad ei vaidle vastu sellele, et komisjonil oli õigus arvutada Sinopec Ningxia normaalväärtus artikli 18 tähenduses kättesaadavate faktide alusel (vt eespool punkt 10), esitavad hagejad käesolevas väites kaks etteheidet. Esiteks väidavad nad, et komisjon ei saa kasutada artikli 18 tähenduses kättesaadavate faktidena andmeid, mis ta on saanud seda artiklit esimest korda kohaldades. Teiseks heidavad nad komisjonile ette, et ta kohtles neid ebasoodsalt ega tuginenud „parimale kättesaadavale teabele“, millele on viidatud II lisas (edaspidi „parim kättesaadav teave“) dumpinguvastase lepingu artikli 6.8 kohta, mis on liidu õigusesse üle võetud alusmääruse artikliga 18.

 Esimene etteheide

166    Hagejad, keda toetab Wegochem, meenutavad, et artikli 18 tähenduses kättesaadavad faktid, mida komisjon kasutas Sinopec Ningxia normaalväärtuse arvutamiseks, on andmed kahe teise Hiina eksportivate tootjate kontserni kohta, kes sarnaselt hagejatega kuuluvad valimisse, mille komisjon moodustas alusmääruse artikli 17 alusel (edaspidi „teised eksportivad tootjad“), ja kelle suhtes kohaldas komisjon samuti selle määruse artiklit 18. Hagejad leiavad aga, et kui komisjon on seda sätet kasutanud eksportiva tootja normaalväärtuse arvutamiseks, ei saa sel viisil saadud andmed kujutada endast artikli 18 tähenduses kättesaadavaid fakte, mis võimaldavad komisjonil arvutada sellesse valimisse kuuluva erineva teise eksportiva tootja normaalväärtuse. Oma väite toetuseks viitavad hagejad analoogia alusel alusmääruse artikli 9 lõikele 6, mis vaatamata sellele, et see ei ole käesolevas asjas kohaldatav, võimaldab tuvastada üldpõhimõtte olemasolu.

167    Komisjon, keda toetavad Kuraray ja Sekisui, vaidleb hagejate argumentidele vastu.

168    Tuleb meenutada alusmääruse artikli 18, mis käsitleb „[k]oostööst keeldumi[st]“, asjasse puutuvaid sätteid, mis on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Kui mõni huvitatud isik ei võimalda juurdepääsu vajalikule teabele või ei esita vajalikku teavet käesolevas määruses ettenähtud tähtaegade jooksul või märkimisväärselt takistab uurimist, siis võib nii negatiivsed kui ka positiivsed esialgsed ja lõplikud järeldused teha kättesaadavate faktide põhjal.

[…]

5.      Kui otsused, k.a normaalväärtuse määramisega seotud otsused, tuginevad lõike 1 sätetele, eelkõige kaebuses sisalduvale teabele, siis tuleb seda teavet asjakohaselt ning uurimise tähtaega arvesse võttes kontrollida muude, võimaluse korral kättesaadavate sõltumatute allikate alusel, nagu näiteks trükitud hinnaloendid, ametlik impordi ja tollitulu statistika, või muudelt huvitatud isikutelt uurimise ajal saadud teabe alusel.

[…]

6.      Kui huvitatud isik ei tee koostööd või teeb koostööd osaliselt ning kõnealust asjakohast informatsiooni seetõttu ei anta, võib uurimise tulemus olla kõnealusele osalisele vähem soodne kui koostöö puhul.“

169    Vaidlustatud määruses leidis komisjon, et Sinopec Ningxia ei esitanud oma toodete normaalväärtuse arvutamiseks kogu vajalikku teavet. Seetõttu kohaldas ta selle normaalväärtuse kindlaksmääramisel alusmääruse artikli 18 lõiget 1. Selleks kasutas komisjon teiste eksportivate tootjate normaalväärtusi, mille ta oli osaliselt kindlaks määranud sama sätte alusel.

170    Kuna hagejad tuginevad analoogia alusel alusmääruse artikli 9 lõikele 6, siis tuleb meenutada, et see säte näeb ette:

„6.      Kui komisjon on vastavalt artiklile 17 oma uurimist piiranud, ei ületa nende eksportijate või tootjate impordi suhtes kohaldatav dumpinguvastane tollimaks, kes on endast artikli 17 kohaselt teada andnud, kuid keda uurimine ei hõlmanud, valimisse kaasatud isikute suhtes kindlaks määratud kaalutud keskmist dumpingumarginaali olenemata sellest, kas normaalväärtus määratakse nende isikute puhul kindlaks artikli 2 lõigete 1–6 või artikli 2 lõike 7 punkti a alusel.

Käesoleva lõike kohaldamisel jätab komisjon tähelepanuta null- ja miinimummarginaalid ning artiklis 18 osutatud asjaoludel kindlaksmääratud marginaalid.“

171    Tuleb märkida, et alusmääruse artikli 9 lõike 6 sätetes on kehtestatud eeskirjad, mida kohaldatakse eksportivatele tootjatele, kes soovisid kuuluda selle määruse artikli 17 alusel komisjoni koostatud valimisse, kuid keda lõpuks valimisse ei võetud. Seega on nende sätete eesmärk kaitsta neid eksportivaid tootjaid, kes ei saanud komisjoniga koostööd teha, eelkõige valimisse kuuluvate eksportivate tootjate koostöö puudumise eest. Valimisse kaasatud eksportivate tootjate olukord on aga nii erinev valimist välja jäetud eksportivate tootjate olukorrast, et analoogia ei ole võimalik. Seega ei võimalda need sätted tuvastada üldpõhimõtte olemasolu, mis takistaks komisjonil kasutada artikli 18 tähenduses kättesaadavate faktidena andmeid, mis ta on saanud selle artikli esmakordsel kohaldamisel.

172    Lisaks väidab Wegochem ekslikult, et hagejate seisukohta toetab apellatsioonikogu aruanne, mis puudutab vaidlust „Ameerika Ühendriigid – Teatavate Jaapanist pärit kuumvaltsitud terastoodete suhtes kohaldatavad dumpinguvastased meetmed“, mille VLO võttis vastu 23. augustil 2001 (WT/DS 184/AB/R). Nimelt on selle aruande punktis 123 märgitud, et dumpinguvastase lepingu artikkel 9.4, mis nagu alusmääruse artikli 9 lõige 6 käsitleb dumpinguvastase tollimaksu kehtestamist pädeva asutuse moodustatud valimisse kaasamata eksportivatele tootjatele, „püüab takistada seda, et eksportijad, kes ei taotlenud koostöö tegemist uurimise ajal, ei kannaks kahju uurimisaluste eksportijate esitatud andmete lünkade või puuduste tõttu“. See aruanne ei toeta kaugeltki hagejate teesi, vaid kinnitab, et nende sätete eesmärk on see, mida on mainitud eespool punktis 171.

173    Kuna hagejad kuulusid valimisse, mille komisjon käesolevas asjas moodustas, oli neil võimalus komisjoniga koostööd teha, et vältida seda, et ta arvutab Sinopec Ningxia normaalväärtuse artikli 18 tähenduses kättesaadavate faktide põhjal. Sõltumata põhjustest, miks nad ei saanud esitada komisjonile kogu teavet, mida komisjon neilt nõudis, ei ole nende olukord võrreldav valimisse kaasamata eksportivate tootjate olukorraga.

174    Järelikult tuleb esimene etteheide, mille hagejad esitasid kolmanda väite põhjendamiseks, tagasi lükata.

 Teine etteheide

175    Hagejad, keda toetab Wegochem, meenutavad, et vaidlustatud määruses määras komisjon Sinopec Ningxia puhul kindlaks iga tema müüdud tooteliigi normaalväärtuse, võttes aluseks sama tooteliigi suurima normaalväärtuse, mille ta oli arvutanud teiste eksportivate tootjate puhul, selle asemel et kasutada Sinopec Chingqingiga seotud kontrollitud teavet. Sinopec Chongqingi ja Sinopec Ningxia tootmisprotsesside erinevused ei ole asjakohased, nagu kinnitab asjaolu, et Kuraray tootmisprotsess erineb Hiina eksportivate tootjate tootmisprotsessist. Komisjon kasutas seega ebausaldusväärseid andmeid, mis ei kujuta endast parimat kättesaadavat teavet ega tulene võrdlevast hindamisest. Nii kohtles ta hagejaid ebasoodsalt vastuolus WTO õigusega, võttes arvesse ka asjaolu, et teiste eksportivate tootjate dumpingumarginaalid on palju suuremad kui Sinopec Chongqingil.

176    Lisaks vaidlevad hagejad vastu vaidlustatud määruse põhjenduses 333 esitatud komisjoni teesile, mille kohaselt ei võimalda ükski asjaolu järeldada, et Sinopec Ningxia normaalväärtus tooteliigi kaupa oleks väiksem kui teiste eksportivate tootjate suurim normaalväärtus tooteliigi kaupa. Nimelt näitavad komisjoni toimikus olevad andmed, et normaalväärtus, mille ta arvutas Sinopec Ningxia puhul, on 50% suurem kui Sinopec Chongqingi puhul, samas kui Sinopec Chongqingi ekspordihind oli kõrgem kui Sinopec Ningxial.

177    Wegochem rõhutab, et tõendite puudumine, millele komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 333 viitab, on mõttetu, kuna tõendid, mis komisjoni arvates olid vajalikud selleks, et ta ei kasutaks Sinopec Ningxia puhul teiste eksportivate tootjate normaalväärtustest suurimat, on just need asjaolud, mida Sinopec Ningxial ei olnud võimalik esitada ja mille puudumine tõi kaasa selle, et komisjon kasutas artikli 18 tähenduses kättesaadavaid fakte.

178    Komisjon, keda toetavad Kuraray ja Sekisui, vastab, et ta ei rikkunud alusmääruse artikli 18 lõiget 6, kui ta kasutas artikli 18 tähenduses kättesaadavate faktidena Sinopec Ningxia müüdud iga tooteliigi normaalväärtuse kindlaksmääramiseks teiste eksportivate tootjate normaalväärtustest suurimat. Nii toimides ei kohelnud ta hagejaid ebasoodsalt. Komisjon täpsustab esiteks, et ta toimis nii, kuna ühestki tõendist ei nähtu, et Sinopec Ningxia normaalväärtus tooteliigi kaupa oli madalam kui tema kasutatud normaalväärtus, ja teiseks, et ta ei saanud kasutada teiste eksportivate tootjate normaalväärtuste keskmist, kuna seda tehes oleks ta loonud eksportivatele tootjatele stiimuli keelduda valikuliselt koostööst kõikides valdkondades, kus nad teadsid, et nende kulud on keskmisest suuremad.

179    Lisaks väidab komisjon, et ta hindas võrdlevalt andmeid teiste eksportivate tootjate kohta, kes kasutasid Sinopec Ningxiaga selle poolest sarnast tootmisprotsessi, et kõigi nende protsesside jaoks kasutati sütt. Sinopec Chongqingiga seotud andmed ei olnud sobivad, kuna tema tootmisprotsessiks kasutati naftat. Komisjon võrdles seega kõiki tema käsutuses olnud andmeid ja kasutas nende eksportivate tootjate, kelle tootmisprotsessideks kasutati sütt, normaalväärtustest suurimaid. Need normaalväärtused on parim kättesaadav teave.

180    Kuraray täpsustab, et asjaolu, et tema tootmisprotsess erineb hagejate tootmisprotsessist, ei oma tähtsust. Lisaks ei ole hagejad selle kohta esitanud piisavalt argumente, mis on seega vastuvõetamatud, kuna need ei vasta Üldkohtu kodukorra artikli 76 punktile d.

181    Alusmääruse artikli 18 mõtte mõistmiseks tuleb meenutada, et komisjoni kui uurimisasutuse ülesanne on teha kindlaks dumping, kahju ning põhjuslik seos dumpinguhinnaga impordi ja kahju vahel. Kuna ükski alusmääruse säte ei anna komisjonile õigust kohustada huvitatud isikuid uurimises osalema või teavet esitama, siis sõltub see institutsioon vajaliku teabe saamiseks nende isikute vabatahtlikust koostööst. Selles kontekstis ilmneb alusmääruse põhjendusest 27, et liidu seadusandja leidis, et on „[v]aja […] ette näha, et kui asjaosalised ei tee rahuldavat koostööd, võib järelduste tegemiseks kasutada muud teavet, ning et see teave võib olla asjaosalistele ebasoodsam kui koostöö korral“. Niisiis on alusmääruse artikli 18 eesmärk võimaldada komisjonil jätkata uurimist isegi siis, kui huvitatud isikud keelduvad koostööst või teevad puudulikku koostööd. Kuna huvitatud isikud on kohustatud tegema koostööd oma parimate võimaluste kohaselt, peavad nad esitama kogu nende käsutuses oleva teabe, mida institutsioonid peavad oma järelduste tegemiseks vajalikuks (vt analoogia alusel 14. detsembri 2017. aasta kohtuotsus EBMA vs. Giant (China), C‑61/16 P, EU:C:2017:968, punktid 54–56).

182    Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et alusmääruse artikliga 18 on liidu õigusesse üle võetud dumpinguvastase lepingu artikkel 6.8 ja II lisa, millest lähtudes tuleb seda artiklit tõlgendada nii palju kui võimalik (vt analoogia alusel 22. mai 2014. aasta kohtuotsus Guangdong Kito Ceramics jt vs. nõukogu, T‑633/11, ei avaldata, EU:T:2014:271, punkt 40 ning seal viidatud kohtupraktika).

183    Dumpinguvastase lepingu artiklis 6.8 on ette nähtud:

„Juhul kui mis tahes huvitatud pool keeldub mõistliku aja jooksul võimaldamast juurdepääsu vajalikule teabele või muul viisil seda teavet andmast või takistab märkimisväärselt juurdlust, võidakse esialgsed ja lõplikud kinnitavad või eitavad otsustused teha kättesaadavate faktide põhjal. Käesoleva lõike kohaldamisel järgitakse II lisa sätteid.“

184    II lisa kannab pealkirja „Parim kättesaadav teave vastavalt artikli 6 lõikele 8“, kuid ei sisalda selle teabe määratlust.

185    II lisa artiklis 7, mis sätestab sisuliselt samad eeskirjad, mis on ette nähtud alusmääruse artikli 18 lõigetes 5 ja 6, nagu neid on meenutatud eespool punktis 168, on ette nähtud:

„Kui võimuorganid peavad oma otsustes, sealhulgas harilikku väärtust puudutavates otsustes, tuginema teisese allika teabele, sealhulgas teabele, mis on esitatud juurdluse algatamise taotluses, peaksid nad seda tegema eriti ettevaatlikult. Sel juhul peaksid võimuorganid võimaluse korral kontrollima seda teavet, tuginedes nende käsutuses olevatele teistele, sõltumatutele allikatele, nagu avaldatud hinnakirjad, ametlik impordistatistika ja tollideklaratsioonid, ning teabele, mida on juurdluse käigus andnud teised huvitatud pooled. Siiski on selge, et kui huvitatud pool ei tee koostööd ning võimuorganid ei pääse seetõttu ligi asjakohasele teabele, võivad selle olukorra tagajärjed olla asjaomasele poolele vähem soodsad kui juhul, mil ta koostööd teeks.“

186    Tuleb märkida, et II lisa on „lisatud viitega dumpinguvastase lepingu artiklile 6.8“ (apellatsioonikogu aruanne vaidluse kohta „Ameerika Ühendriigid – Teatavate Jaapanist pärit kuumvaltsitud terastoodete suhtes kohaldatavad dumpinguvastased meetmed“, mille VLO võttis vastu 23. augustil 2001 (WT/DS 184/AB/R, punkt 75)) ja et selle lisa sätted on kohustuslikud vaatamata sellele, et need on sageli esitatud tingivas kõneviisis (vaekogu aruanne „Ameerika Ühendriigid – Indiast pärit terasplaatide suhtes kohaldatavad dumpinguvastased ja tasakaalustavad meetmed“, mille VLO võttis vastu 29. juulil 2002 (WT/DS 206/R, punkt 7.56)).

187    Vastavalt vaekogu aruandele vaidluse kohta „Mehhiko – Lõplikud dumpinguvastased meetmed veiseliha ja riisi suhtes“, mille VLO võttis vastu 20. detsembril 2005 (WT/DS/295/R, punkt 7.238), ei ole dumpinguvastase lepingu artikli 6.8 tähenduses kättesaadavate faktide kasutamise eesmärk karistada isikuid, kes ei esita teavet, mida pädev asutus neilt nõuab. Sarnased kaalutlused on esitatud vaekogu aruandes vaidluse kohta „Hiina – Tasakaalustavad tollimaksud ja dumpinguvastased tollimaksud Ameerika Ühendriikidest pärit suundorienteeritud magnetmetalli suhtes“, mille VLO võttis vastu 16. novembril 2012 (WT/DS/414, punkt 7.391) ja milles rõhutatakse, et kõnealuse artikli tähenduses kättesaadavaid fakte ei tohiks kohaldada viisil, mis karistaks koostööst hoidumise eest. See aruanne kinnitab ka seda, et – nagu on täpsustatud II lisa artiklis 7 – koostööst keeldumisest tulemuseks võib siiski olla vähem soodne olukord kui koostöö korral.

188    Tuleb ka meenutada, et liidu kohus on juba otsustanud, et kui komisjon tugineb olukorras, kus esitatud andmed on puudulikud, oma järeldustes kättesaadavatele faktidele, ei ole see institutsioon siiski kohustatud selgitama, kuidas olid kasutatud kättesaadavad faktid parim võimalik teave, kuna sellist kohustust ei tulene ei alusmääruse artiklist 18 ega kohtupraktikast (vt selle kohta analoogia alusel 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus City Cycle Industries vs. nõukogu, T‑413/13, ei avaldata, EU:T:2015:164, punkt 132).

189    Sellest tuleneb esiteks, et kui komisjon kasutab artikli 18 tähenduses kättesaadavaid fakte, ei ole tal õigust karistada eksportivat tootjat selle eest, et ta ei teinud koostööd või ei teinud piisavalt koostööd. Teiseks on võimalik, et isegi kui komisjon on seda põhimõtet järginud, on asjaomane pool ebasoodsamas olukorras kui see, milles ta oleks olnud täieliku koostöö korral. Viimati nimetatud järeldus on pealegi kooskõlas alusmääruse artikli 18 lõike 6 selge sõnastusega. Kolmandaks ja igal juhul ei ole komisjon kohustatud selgitama, miks kasutatud kättesaadavad faktid olid paremad.

190    Lisaks tuleb märkida, et kuigi komisjonil ei ole väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas piiramatut kaalutlusõigust, on liidu institutsioonidel ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike ja poliitiliste olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad, mistõttu selle ulatusliku kaalutlusõiguse kohtulik kontroll peab piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormidest kinnipidamist, faktiliste asjaolude sisulist paikapidavust, ilmsete vigade puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel ja võimu kuritarvitamise puudumist (vt 12. mai 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hansol Paper, C‑260/20 P, EU:C:2022:370, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

191    Samuti ei kujuta Üldkohtu kontroll nende tõendite üle, millele liidu institutsioonid on oma järelduste tegemisel tuginenud, endast faktiliste asjaolude uut hindamist, mis asendaks nende institutsioonide hinnangu. See kontroll ei piira institutsioonide ulatuslikku kaalutlusõigust kaubanduspoliitika valdkonnas, vaid toob üksnes ilmsiks selle, kas need tõendid võivad toetada nende tehtud järeldusi. Seega peab Üldkohus kontrollima nii esitatud tõendite sisulist paikapidavust, usaldusväärsust ja sidusust kui ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende alusel on tehtud (vt 12. mai 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hanssol Paper, C‑260/20 P, EU:C:2022:370, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

192    Käesolevas asjas on selge, et – nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendustest 327–333 – kuna hagejad ei suutnud esitada komisjonile andmeid, mida ta pidas vajalikuks, määras komisjon Sinopec Ningxia normaalväärtuse kindlaks artikli 18 tähenduses kättesaadavate faktide põhjal. Selleks võttis ta iga tooteliigi puhul aluseks suurima teiste eksportivate tootjate normaalväärtustest, mille ta oli kindlaks määranud alusmääruse artikli 18 alusel selliste omatoodetud tootmistegurite puhul nagu aur ja elekter, mis toodeti otse eksportiva tootja tootmiskohas, nagu nähtub täpsustustest, mille komisjon esitas vastuseks Üldkohtu küsimusele. Komisjon ei kasutanud artikli 18 tähenduses kättesaadavate faktidena Sinopec Chongqingiga seotud andmeid, kuna viimase naftal põhinev tootmisprotsess erines söel põhinevast Sinopec Ningxia tootmisprotsessist, nagu ka teiste eksportivate tootjate puhul.

193    Neid asjaolusid arvestades tuleb tõdeda, et pärast seda, kui komisjon oli arvesse võtnud asjaolu – mida ei ole vaidlustatud (vt eespool punkt 165) –, et hagejad ei suutnud talle esitada vajalikke andmeid Sinopec Ningxia kohta, võrdles ta tema valduses olevaid andmeid. Järelikult ei ole hagejatel alust heita talle ette seda, et ta ei viinud läbi tema käsutuses olevate andmete võrdlevat hindamist, kuigi eespool punktis 188 viidatud kohtupraktikast nähtub, et ta ei olnud kohustatud selgitama, miks kasutatud kättesaadavad faktid olid paremad.

194    Mis puudutab komisjoni tehtud valiku põhjendatust, siis tuleb märkida, et oma ulatuslikku kaalutlusõigust kasutades võis komisjon ilmset hindamisviga tegemata järeldada, et Sinopec Chongqingiga seotud andmed ei olnud kõige asjakohasemad, sest Sinopec Ningxia tootmisprotsess sarnanes teiste eksportivate tootjate tootmisprotsessiga rohkem kui Sinopec Chongqingi tootmisprotsessiga, kuna Sinopec Chongqing oli ainus, kes kasutas toorainena naftat, mitte sütt. Nagu komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 332 rõhutas, põhineb normaalväärtuse arvutamine tootmisteguritel, sealhulgas toorainel ja nende kasutusmääral.

195    Niisugust järeldust ei sea kahtluse alla ka hagejate muud argumendid.

196    Esiteks viitavad nad asjaolule, et Sinopec Chongqing ja Sinopec Ningxia kuuluvad samasse kontserni, et need kaks äriühingut müüvad liitu sama seotud äriühingu Sinopec Central-China vahendusel ning et kõik need äriühingud kohaldavad sarnaseid hindu nii Hiina kui ka liidu turul. Hagejad viitavad ka oma märkustele lõpliku avalikustamise kohta, milles nad väitsid, et neid asjaolusid ei sea kahtluse alla see, et Sinopec Chongqingi tootmisprotsess erines Sinopec Ningxia tootmisprotsessist.

197    Siiski tuleb kõigepealt märkida, et kui arvutatakse normaalväärtus, nagu käesolevas asjas, ei ole nende äriühingute Hiinas kohaldavad hinnad asjakohased. Seejärel tuleb märkida, et normaalväärtuse arvutamine alusmääruse artikli 2 lõike 6a alusel ei sõltu ekspordihinnast. Lõpuks ei ole ilmselgelt ekslik asuda seisukohale, et tootmisprotsess mõjutab normaalväärtuse arvutamist selle sätte alusel.

198    Teiseks väidavad hagejad, keda toetab Wegochem, et teiste eksportivate tootjate normaalväärtused ei saa olla parim kättesaadav teave, kuna need normaalväärtused määrati kindlaks osaliselt artikli 18 tähenduses kättesaadavate faktide põhjal.

199    Tuleb siiski märkida, et komisjon, kes seisis silmitsi tõsiasjaga, et hagejatel ei olnud võimalik esitada talle nõutud andmeid, et ta saaks arvutada Sinopec Ningxia normaalväärtuse teda puudutavate andmete alusel, oli kohustatud kasutama artikli 18 tähenduses kättesaadavaid fakte. Selleks pidi ta otsustama, millised Sinopec Chongqingi ja muid eksportivaid tootjaid puudutavad andmed olid kõige asjakohasemad. Kuigi viimati nimetatud andmed koostati omakorda osaliselt alusmääruse artikli 18 kohaldamise teel, siis Sinopec Chongqingi puudutavad andmed omakorda olid seotud äriühinguga, kelle tootmisprotsess erines Sinopec Ningxia omast olulisemal määral kui teiste eksportivate tootjate tootmisprotsessid.

200    Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et komisjon võis asjakohaste kättesaadavate faktide väljavalimiseks oma ulatuslikku kaalutlusõigust teostades tugineda eksportivate tootjate kasutatud tootmisprotsesside sarnasuse astmele. Sellega seoses tuleb märkida, et tänases kohtuotsuses Inner Mongolia Shuangxin Environment-Friendly Material vs. komisjon (T‑763/20), mille ese on vaidlustatud määruse peale esitatud hagi, mille esitas eksportiv tootja, kelle andmeid kasutati Sinopec Ningxia puhul artikli 18 tähenduses kättesaadavate faktidena, lükkas Üldkohus tagasi selle eksportiva tootja väite alusmääruse artikli 18 rikkumise kohta. Lõpuks, nagu on tõdetud eespool punktides 170–174, ei ole vastupidi hagejate väidetele olemas üldpõhimõtet, mis takistaks seda artiklit kohaldada kaks korda.

201    Järelikult ei teinud komisjon ilmset hindamisviga, kui ta otsustas kasutada Sinopec Chongqingi andmete asemel teiste eksportivate tootjate andmeid.

202    Kolmandaks viitavad hagejad 30. aprilli 2013. aasta kohtuotsuse Alumina vs. nõukogu (T‑304/11, EU:T:2013:224) punktile 27. Selles kohtuotsuses on märgitud, et kui normaalväärtust ei ole võimalik kindlaks määrata alusmääruse artikli 2 lõike 1 alusel, on alusmääruse artikli 2 lõigete 3 ja 6 alusel selle arvutamise eesmärk määrata kindlaks normaalväärtus, mis on võimalikult lähedane toote müügihinnale, millega oleks tegemist siis, kui kõnealust toodet oleks müüdud päritoluriigis või ekspordiriigis tavapärase kaubandustegevuse käigus.

203    Komisjon ei ületa siiski oma ulatuslikku kaalutlusõigust, kui ta leiab, et tuginemine andmetele, mis puudutavad äriühingut, kes kasutab teistsugust tootmisprotsessi kui see, mida kasutab äriühing, kelle normaalväärtus tuleb arvutada, ei ole parim viis saavutada eespool punktis 202 viidatud kohtupraktika eesmärki.

204    Neljandaks tuginevad hagejad 3. mai 2018. aasta kohtuotsuse Distillerie Bonollo jt vs. nõukogu (T‑431/12, EU:T:2018:251) punktidele 121 ja 137, et väita, et tootmisprotsessidega seotud erinevused ei ole asjakohased.

205    3. mai 2018. aasta kohtuotsuses Distillerie Bonollo jt vs. nõukogu (T‑431/12, EU:T:2018:251) märkis Üldkohus aga, et vaatlusalusel tootel on samad omadused ja sama põhikasutusotstarve, sõltumata sellest, milline kahest kasutatud tootmisprotsessist on asjakohane. Üldkohus järeldas sellest, et alusmääruse artikliga 2 ei ole vastuolus see, kui võrrelda ühte tootmisprotsessi puudutavate andmete põhjal arvutatud normaalväärtust teise tootmisprotsessi andmete põhjal arvutatud ekspordihinnaga.

206    Käesolevas asjas ei puuduta kõne all olev väide normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdlust, vaid selliste erinevate andmete võrdlust, mida komisjon võis kasutada artikli 18 tähenduses kättesaadavate faktidena, et määrata kindlaks Sinopec Ningxia normaalväärtus, ja mille tulemusel pidi komisjon valima kõige asjakohasemad andmed.

207    Sellest tuleneb, et hagejate viidatud kohtupraktika ei võimalda järeldada, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta välistas Sinopec Chingqingi puudutavatele andmetele tuginemise Sinopec Chingqingi tootmisprotsessi erinevuste tõttu Sinopec Ningxia tootmisprotsessist.

208    Viiendaks väidavad hagejad, et WTO õiguses kehtib üldpõhimõte, mille kohaselt tuleb kasutada teavet, mis on võimalikult lähedane asjaomasele eksportivale tootjale.

209    Hagejad põhjendavad selle väidetava üldpõhimõtte olemasolu apellatsioonikogu aruande „Euroopa Liit – Dumpinguvastased meetmed Argentinast pärit biodiisli suhtes“, mille VLO võttis vastu 26. oktoobril 2016 (WT/DS 473/AB/R), punktiga 6.34, milles on tõlgendatud dumpinguvastase lepingu artiklit 2.2.2, mis käsitleb eksportivate tootjate müügi-, üld- ja halduskulusid ning kasumit. Hagejad ei suuda aga põhjendada, kuidas on võimalik tõlgendada analoogia alusel selle sättega dumpinguvastase lepingu artiklit 6.8, mis vastab alusmääruse artiklile 18 – säte, mille rikkumisele käesoleva väite raames viidatakse.

210    Kuuendaks väidavad hagejad, et kuna hinna allalöömise analüüsis ei omistanud komisjon tähtsust Kuraray tootmisprotsessi ja nende tootmisprotsesside erinevustele, ei olnud tal õigust järeldada, et Sinopec Chongqingi normaalväärtust puudutavad andmed ei olnud parim kättesaadav teave, kuna tema tootmisprotsess erines Sinopec Ningxia tootmisprotsessist. Siiski tuleb märkida, et hinna allalöömise analüüs ei ole normaalväärtuse hindamiseks asjakohane. Järelikult tuleb see argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja otsustada selle vastuvõetavuse üle, mille Kuraray vaidlustas (vt eespool punkt 180).

211    Kuna on tuvastatud, et komisjonil oli õigus jätta asjakohaste andmete hulgast kõrvale Sinopec Chongqingiga seotud andmed ja ta võis kasutada teiste eksportivate tootjate andmeid, siis tuleb analüüsida komisjoni valikut kasutada iga Sinopec Ningxia müüdud tooteliigi puhul teiste eksportivate tootjate normaalväärtustest suurimat.

212    Kuigi suurima normaalväärtuse valimisel võrdles komisjon tingimata teiste eksportivate tootjate normaalväärtusi, tuleb kontrollida, kas seda tehes karistas ta neid koostöö puudumise eest, rikkudes eespool punktis 187 meenutatud põhimõtteid, nagu väidavad hagejad.

213    Sellega seoses nähtub esiteks kohtupraktikast, et eeldus, isegi kui seda on raske ümber lükata, jääb mõistlikkuse piiridesse, kui see on proportsionaalne taotletava õiguspärase eesmärgiga, kui on olemas võimalus esitada vastupidiseid tõendeid ning kui kaitseõigused on tagatud (vt 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus Schindler Holding jt vs. komisjon, C‑501/11 P, EU:C:2013:522, punkt 107 ja seal viidatud kohtupraktika).

214    Teiseks nähtub alusmääruse artiklist 18, et liidu seadusandja ei soovinud luua õiguslikku eeldust, mis võimaldaks huvitatud isikute koostöösoovimatusest otseselt järeldada, et normaalväärtus tooteliikide kaupa ei ole väiksem kui suurim teiste koostööd teinud eksportivate tootjate normaalväärtustest tooteliikide kaupa, vabastades seega liidu institutsioonid igasugusest tõendamise nõudest. Võttes siiski arvesse kohtupraktikas kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas tunnustatud võimalust teha järeldusi, isegi lõplikke järeldusi olemasolevate faktide põhjal ja kohelda isikut, kes ei tee koostööd või teeb seda ainult osaliselt, vähem soodsalt kui tema koostöö korral, on sama ilmne, et liidu institutsioonidel on lubatud tugineda üksteist toetavate kaudsete tõendite kogumile, mis võimaldab neil valida alusmääruse artikli 18 tähenduses kättesaadavate faktide hulgast kõige asjakohasemad. Mis tahes muu lahendus võib nimelt piirata liidu kaubanduse kaitsemeetmete tõhusust iga kord, kui liidu institutsioonid puutuvad kokku sellega, et normaalväärtuse kindlaksmääramise käigus keeldutakse koostööd tegemast (vt selle kohta analoogia alusel 4. septembri 2014. aasta kohtuotsus Simon, Evers & Co., C‑21/13, EU:C:2014:2154, punktid 36 ja 37).

215    Käesolevas asjas kinnitas komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 329 sisuliselt, et oluliste ja tõsiste puuduste tõttu tootmiskulude deklareerimisel arvutati Sinopec Ningxia normaalväärtus teiste koostööd tegevate eksportivate tootjate esitatud teabe alusel. Ta lisas, et ta kasutas teiste koostööd tegevate eksportivate tootjate suurimat arvestuslikku normaalväärtust.

216    Pärast seda, kui komisjon oli vastanud ühe valimisse kaasatud eksportiva tootja ja ühe liidu kasutajast tootja väidetele Sinopec Ningxia suhtes kohaldatud meetodi kohta, märkis ta vaidlustatud määruse põhjenduses 333, et „[k]una komisjonil ei olnud võimalik kontrollida ja seetõttu kasutada Sinopec Ningxia esitatud andmeid normaalväärtuse arvutamisel, puuduvad tõendid selle kohta, et Sinopec Ningxia normaalväärtus tooteliigi kohta oleks väiksem kui sarnaseid tooraineid kasutavate teiste koostööd tegevate tootjate suurim normaalväärtus tooteliigi kohta“.

217    Sellega seoses möönis komisjon pealegi kohtuistungil, et vaidlustatud määruse põhjenduses 333 kohaldas ta eeldust, mille kohaselt ei olnud Sinopec Ningxia normaalväärtus tooteliikide kaupa väiksem kui teiste eksportivate tootjate suurim normaalväärtus tooteliikide kaupa.

218    Seega tuleb märkida, et vaidlustatud määruse põhjendustes 329 ja 333 kohaldas komisjon pärast seda, kui ta oli tuvastanud, et hagejad ei teinud koostööd, eeldust, et Sinopec Ningxia normaalväärtus tooteliikide kaupa ei ole väiksem kui teiste eksportivate tootjate suurim normaalväärtus tooteliikide kaupa.

219    Lisaks vastas komisjon, kellele kohtuistungil konkreetselt esitati küsimus, kas toimik sisaldas asjaolusid, mis võimaldavad otseselt õigustada Sinopec Ningxia puhul süstemaatiliselt teiste eksportivate tootjate normaalväärtustest suurima normaalväärtuse kasutamist, et toimiku tõend, millele ta tugines, oli hagejate koostöö puudumine.

220    Seega tuleb tõdeda, et komisjon rikkus eespool nimetatud eeldust kohaldades õigusnormi. Nimelt oleksid hagejad komisjoni arutluskäigu kohaselt pidanud selleks, et eespool punktis 218 mainitud eeldus ümber lükata, esitama komisjonile teavet, mille esitamata jätmine on just tegur, mille tõttu komisjon kasutas artikli 18 tähenduses kättesaadavaid fakte.

221    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb käesoleva väitega nõustuda osas, milles komisjon arvutas Sinopec Ningxia normaalväärtuse teiste eksportivate tootjate normaalväärtustest iga tooteliigi suurima normaalväärtuse alusel, ning lükata see väide ülejäänud osas tagasi.

 Neljas väide, et hinna allalöömise kindlaksmääramisel on rikutud alusmääruse artikli 3 lõikeid 2 ja 3 ning rikutud on alusmääruse artikli 3 lõiget 6

222    Neljas väide koosneb kolmest osast, mis kõik puudutavad alusmääruse artikli 3 lõigete 2 ja 3 rikkumist. Täpsemalt tuginevad need osad esiteks hinna allalöömise analüüsi puudumisele turusegmendi kaupa, teiseks sellele, et ei ole tehtud kohandust, mis võimaldaks võtta arvesse kvaliteedierinevust ühelt poolt imporditud PVAde ja teiselt poolt liidus toodetud PVAde vahel, ning kolmandaks sellele, et ei ole tuvastatud hinna allalöömist vaatlusaluse toote kui terviku puhul. Hagejad tuginevad ka alusmääruse artikli 3 lõike 6 rikkumisele.

223    Kuna komisjon väidab lisaks selle väite põhjendatuse vaidlustamisele, et see väide ei ole tulemuslik, tuleb kõigepealt uurida seda küsimust.

 Neljanda väite tulemuslikkus

224    Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et kui väide, isegi kui see on põhjendatud, ei võimalda saavutada tühistamist, mida soovib hageja, tuleb see tühistamishagi raames tulemusetuse tõttu tagasi lükata (26. veebruari 2013. aasta kohtumäärus Castiglioni vs. komisjon, T‑591/10, ei avaldata, EU:T:2013:94, punkt 45, ja 15. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, T‑1/12, EU:T:2015:17, punkt 73; vt selle kohta ka 21. septembri 2000. aasta kohtuotsus EFMA vs. nõukogu, C‑46/98 P, EU:C:2000:474, punkt 38).

225    Komisjon väidab, et lisaks sellele, et ta uuris impordihindade allalöömist, tuvastas ta vaidlustatud määruses ka surve liidu tootmisharu müüdavate PVAde hindadele, nagu nähtub selle määruse põhjendustest 460–462, 473 ja 490. Hagejad ei selgitanud, miks komisjoni järeldused selle allasurumise kohta on ebapiisavad, et toetada tema järeldust, et dumpinguhinnaga import tekitas liidu tootmisharule kahju. Seega on tulemusetu neljas väide, millega hagejad vaidlustavad impordihindade allalöömise analüüsi.

226    Hagejad vastavad, et pelgad avaldused hindade allasurumise kohta, mida ei ole tõenditega kinnitatud, ei võimalda heastada alusmääruse artikli 3 lõigete 2 ja 3 rikkumisi, millele nad käesolevas väites viitavad.

227    Tuleb meenutada alusmääruse artikli 3 asjakohaseid sätteid, mis on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Kui ei ole kindlaks määratud teisiti, siis tähendab mõiste „kahju“ käesoleva määruse kohaselt liidu tootmisharule tekitatud olulist kahju, liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise ohtu või liidu tootmisharu rajamise olulist pidurdamist ning seda tõlgendatakse käesolevas artiklis ettenähtud korras.

2.      Kahju tuvastamine põhineb otsesel tõendusmaterjalil ja selle raames uuritakse objektiivselt:

a)      dumpinguhinnaga impordi mahtu ja mõju samasuguste toodete hindadele liidu turul ja

b)      kõnealuse impordi edaspidist mõju liidu tootmisharule.

3.      Dumpinguhinnaga impordi mahu asjus pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga import on absoluutnäitajate poolest või liidu tootmis- või tarbimisnäitajate suhtes oluliselt suurenenud. Dumpinguhinnaga impordi mõju suhtes hindadele pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga impordi mõjul on toimunud oluline hinna allalöömine võrreldes liidu tootmisharu samasuguse toote hinnaga või kas sellise impordi mõjul hinnad muidu oluliselt langevad või takistatakse olulisel määral hinnatõuse, mis muidu aset leiaksid. Otsustamisel ei tarvitse saada määravaks üks või mitu loetletud tegureist.

[…]

5. Uurides dumpinguhinnaga impordi mõju asjaomasele liidu tootmisharule, hinnatakse kõiki asjakohaseid tootmisharu seisundit mõjutavaid majandustegureid ja -näitajaid[…].

6. Lõike 2 alusel esitatud asjakohase tõendusmaterjaliga tuleb tõendada, et dumpinguhinnaga import põhjustab kahju käesoleva määruse tähenduses. Eelkõige tuleb tõendada, et lõike 3 alusel näidatud mahu- ja/või hinnatasemed on lõike 5 kohaselt mõjutanud liidu tootmisharu, ning et mõju ulatus võimaldab selle oluliseks liigitada.“

228    Alusmääruse artikli 3 lõigete 2, 3, 5 ja 6 sätted on väga sarnased või isegi identsed dumpinguvastase lepingu artiklitega 3.1, 3.2 ja 3.5. Seega on kohaldatavad punktides 20–22 meenutatud põhimõtted.

229    Vastavalt apellatsioonikogu aruandele „Hiina – Tasakaalustavad tollimaksud ja dumpinguvastased tollimaksud Ameerika Ühendriikidest pärit suundorienteeritud magnetmetalli suhtes“, mille VLO võttis vastu 16. novembril 2012 (WT/DS 414/AB/R, punkt 137), võivad märkimisväärse hinna allalöömise uurimiseks asjakohased tegurid erineda nendest, mis on olulised märkimisväärse hinnalanguse või hinnatõusu märkimisväärse takistuse uurimiseks. Järelikult, isegi kui vaatlusaluse impordi hinnad ei ole märkimisväärselt alla löödud võrreldes samasuguste kodumaiste toodete hindadega, võib sellel impordil siiski olla hinnalanguse või hinnatõusu takistamise mõju omamaistele hindadele.

230    Samamoodi tuleneb vaekogu aruandest vaidluse kohta „Korea – Jaapanist pärit rehvide suhtes kehtestatud dumpinguvastased tollimaksud“, mille VLO võttis vastu 30. septembril 2019 (WT/DS 504/R, punkt 7.299), et kuigi impordihindade allalöömist peetakse sageli tõendiks, mis annab alust arvata, et dumpinguhinnaga import langetab importiva riigi tootmisharu hindu või takistab hinnatõusu, võib pädev asutus nõuetekohaselt asuda seisukohale, et dumpinguhinnaga impordi mõjul hinnad langevad või takistatakse hinnatõuse ka ilma hinna allalöömiseta.

231    Käesolevas asjas on pooled ühel meelel selles, et põhimõtteliselt võib liidu tootmisharu hindade allasurumine toimuda isegi ilma impordihindade allalöömiseta.

232    Kuigi komisjoni sõnul ei sõltu vaidlustatud määruses esitatud järeldused liidu tootmisharu hindade allasurumise kohta impordihindade allalöömist puudutavatest järeldustest, väidavad hagejad, et allasurumine on selle hinna allalöömise tagajärg.

233    Tuleb meenutada, et vaidlustatud määruse põhjendus 490 on sõnastatud järgmiselt:

„Põhjendustes 398–478 esitatud kahjunäitajate analüüs näitab, et liidu tootmisharu majanduslik olukord halvenes vaatlusalusel perioodil ja see langes kokku asjaomasest riigist pärit dumpinguhinnaga impordi märkimisväärse kasvuga, mis alandas liidu tootmisharu hindu uurimisperioodil ja põhjustas suurt hinnasurvet, sest liidu tootmisharu ei suutnud oma hindu tõsta vastavalt tootmiskulude kasvule.“

234    Kuna väljendite „alandas liidu tootmisharu hindu uurimisperioodil“ ja „põhjustas suurt hinnasurvet“ vahel esineb vaidlustatud määruse mõnes keeleversioonis üksnes sidesõna „ja“, võib vaidlustatud määruse põhjendust 490 tõlgendada nii, et Hiina impordi märkimisväärne kasv ühelt poolt alandas hindu ja teiselt poolt põhjustas hinnasurvet, mis on hinna allalöömisest sõltumatu.

235    Siiski tuleb kindlaks teha, kas vaidlustatud määrus sisaldab hinnasurve ja impordi kasvu vahelise seose analüüsi, mis põhineb muudel asjaoludel kui need, mis puudutavad hinna allalöömist.

236    Sellega seoses viitab komisjon vaidlustatud määruse põhjendustele 460–462 ja 473.

237    Vaidlustatud määruse põhjendustest 460–462 ja 473 nähtub, et komisjon uuris liidu tootmisharu müügihindade arengut ja tuvastas, et need hinnad tõusid vaatlusalusel perioodil 14%, samas kui ühiku tootmiskulu suurenes 24%, kuna peamise kasutatud tooraine hind tõusis. Ta märkis, et Hiinast pärit impordi hinnasurve takistas liidu tootmisharul oma hindu veelgi tõsta ja seda hinnatõusu kompenseerida.

238    Sellest tuleneb, et vaidlustatud määruse põhjendusi 460–462 ja 473 ei saa tõlgendada nii, et surve liidu tootmisharu hindadele tuleneb muudest teguritest kui impordihindade allalöömine. Põhjus, miks see tootmisharu vaatamata ühiku tootmiskulude olulisele tõusule oma hindu sellel vastaval määral ei tõstnud, seisneb nimelt dumpinguhinnaga impordi avaldatud surves. See surve tuleneb asjaolust, et Hiina eksportivate tootjate hinnad on madalamad kui liidu tootmisharu hinnad, mis vastab impordihindade allalöömise olemasolule.

239    Lisaks viitab komisjon ekslikult 14. septembri 2022. aasta kohtuotsuse Methanol Holdings (Trinidad) vs. komisjon (T‑744/19, edasi kaevatud, EU:T:2022:558) punktidele 95–99 ja 14. septembri 2022. aasta kohtuotsuse Nevinnomysskiy Azot ja NAK „Azot“ vs. komisjon (T‑865/19, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2022:559) punktidele 257–261. Kõigepealt, mis puudutab esimest neist kohtuotsustest, siis komisjoni viidatud punktides käsitletud küsimus puudutas repliigis esitatud etteheite vastuvõetavust, samas kui käesolevas asjas on neljas väide esitatud hagiavalduses. Pealegi rõhutas Üldkohus nendes kahes kohtuotsuses vahetult nendele punktidele järgnevates punktides, millele komisjon tugineb, et esineb seos ühelt poolt hinna allalöömise ning teiselt poolt hinnalanguse ja hinnasurve vahel. Seega ei omistanud Üldkohus liidu tootmisharule tekitatud kahju tuvastamisel hindade langusele või hinnasurvele autonoomset väärtust.

240    Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et vastupidi komisjoni väidetule on neljas väide tulemuslik, mistõttu tuleb analüüsida selle põhjendatuse küsimust.

 Neljanda väite põhjendatus

–       Esimene väiteosa

241    Hagejad väidavad, et vastupidi sellele, mida leidis komisjon vaidlustatud määruses, on PVAde turg jagatud kahte segmenti. Esimene segment puudutab kõrge kvaliteediga PVAde klasse, mida iseloomustavad tihedad viskoossuse ja hüdrolüüsi vahemikud, vähene metanoolisisaldus, vähene tuhasisaldus ja väiksemad osakesed. Neid PVAde klasse müüakse kõrgemate hindadega. Teine segment puudutab madalamat kvaliteetiga klasse, mida iseloomustavad laiad viskoossuse ja hüdrolüüsi vahemikud, suur metanoolisisaldus, suur tuhasisaldus ja suuremad osakesed. Neid PVAde klasse müüakse madalamate hindadega.

242    Hagejad rõhutavad, et kuigi teoreetiliselt võivad teatud tootmisharud, kus kasutatakse madalama kvaliteediga PVAde klasse, hakata kasutama kõrgema kvaliteediga PVAde klasse, ei oleks sellisel muutusel majanduslikku mõtet. Tootmisharud, kus kasutatakse kõrgema kvaliteediga PVAde klasse, ei saa neid asendada madalama kvaliteediga klassidega.

243    Eespool nimetatud esimese või teise turusegmendi PVAde klasside hindade ja kvaliteedi oluliste erinevuste tõttu ei ole need klassid nõudluse poolest otseselt üksteisega asendatavad.

244    Hagejad on seisukohal, et kuna PVAde turg jaguneb kaheks eespool nimetatud segmendiks, oli komisjon kohustatud hinna allalöömise analüüsis arvesse võtma nende olemasolu, arvestades eelkõige asjaolu, et paljud Hiina tootjad tootsid peamiselt madala tasemega tootesegmenti kuuluvaid PVAsid, samas kui liidus toodetud PVAd kuulusid üldiselt kõrgema tasemega tootesegmenti.

245    Oma argumentide põhjendamiseks viitavad hagejad eelkõige apellatsioonikogu aruandele, mis puudutab vaidlust „Hiina – Meetmed, millega kehtestatakse dumpinguvastased tollimaksud Jaapanist pärit kõrgtehnoloogilisest roostevabast terasest õmblusteta torude suhtes“, mille VLO võttis vastu 28. oktoobril 2015 (WT/DS 454/AB/R, punkt 5.181) (edaspidi „HP-SSST aruanne“).

246    Pärast 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube (C‑891/19 P, EU:C:2022:38) kuulutamist täpsustasid hagejad vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele oma argumente seoses juhistega, mis tulenevad sellest kohtuotsusest, millega Euroopa Kohus tühistas 24. septembri 2019. aasta kohtuotsuse Hubei Xinyegang Special Tube vs. komisjon (T‑500/17, ei avaldata, EU:T:2019:691), millele nad oma menetlusdokumentides tuginesid. Nende sõnul vastab käesolev juhtum kolmele erandlikule asjaolule, mis tulenevad nimetatud Euroopa Kohtu otsusest, selleks et komisjon ei saaks piirduda hinna allalöömise uurimisega toote kontrollnumbrite alusel, vaid peaks tegema analüüsi turusegmentide kaupa. Nimelt esiteks koosneb PVAde turg kahest eraldiseisvast segmendist, teiseks on PVAde hinnad sõltuvalt segmendist märkimisväärselt erinevad ja kolmandaks on liidu tootmisharu toodetud PVAde müük keskendatud kõrgekvaliteediliste PVAde segmendile, samas kui Hiinast pärit import on keskendatud madalama kvaliteediga PVAde segmendile.

247    Komisjon, keda toetavad Kuraray ja Sekisui, vaidleb hagejate argumentidele vastu.

248    Alusmääruse artikli 3 asjakohaseid sätteid on meenutatud eespool punktis 227.

249    Kohtupraktika kohaselt arvutatakse impordihinna allalöömine vastavalt alusmääruse artikli 3 lõigetele 2 ja 3, selleks et kindlaks määrata liidu tootmisharule selle impordiga tekitatud kahju, ning seda kasutatakse laiemalt selleks, et hinnata kahju ja määrata kindlaks kahjumarginaal, nimelt sellise kahju kõrvaldamist võimaldav tase (vt analoogia alusel 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑301/16, EU:T:2019:234, punkt 176). Selleks on komisjonil ulatuslik kaalutlusõigus (vt 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

250    Alusmäärus ei sisalda hinna allalöömise mõiste määratlust ega näe ette selle arvutamise meetodit (20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 73; vt analoogia alusel ka 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑301/16, EU:T:2019:234, punkt 175).

251    Siiski nähtub alusmääruse artikli 3 lõike 3 sõnastusest endast, et võimaliku hinna allalöömise kindlaksmääramiseks kasutatavat meetodit tuleb põhimõtteliselt kasutada alusmääruse artikli 1 lõike 4 tähenduses „samasuguse toote“ tasandil, isegi kui see võib koosneda eri tooteliikidest, mis kuuluvad mitmesse turusegmenti (vt selle kohta 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).

252    Järelikult ei pane alusmäärus põhimõtteliselt komisjonile kohustust analüüsida hinna allalöömise esinemist muul tasemel kui samasuguse toote tase (20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 75).

253    Seda tõlgendust kinnitab hagejate viidatud HP-SSST aruande punkt 5.180, mille kohaselt ei ole pädev asutus dumpinguvastase lepingu artikli 3.2 alusel kohustatud tegema hinna allalöömist kindlaks iga uurimises käsitletava tooteliigi suhtes või seoses kogu tootevalikuga, millest samasugune omamaine toode koosneb (20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 76).

254    Siiski, nagu kinnitab HP-SSST aruande punkt 5.180, peab komisjon alusmääruse artikli 3 lõike 2 kohaselt „objektiivselt uurima“ dumpinguhinnaga impordi mõju liidu tootmisharu samasuguste toodete hindadele ja seega on ta kohustatud hinna allalöömise analüüsis arvesse võtma kõiki asjakohaseid otseseid tõendeid, sealhulgas vajaduse korral tõendeid vaatlusaluse toote eri turusegmentide kohta (20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 77).

255    Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et hinna allalöömise analüüs meetodi alusel, mis seisneb võrdluses toote kontrollnumbrite kaupa (edaspidi „toote kontrollnumbrite meetod“), võimaldab teataval määral arvesse võtta vaatlusaluse toote turu võimalikku segmenteeritust (vt selle kohta 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punktid 106, 113 ja 114).

256    Komisjon võib selleks, et tagada hinna allalöömise analüüsi objektiivsus, teatud asjaoludel siiski olla kohustatud sellise analüüsi läbi viima asjaomase toote turusegmentide tasandil, isegi kui selle institutsiooni ulatuslik kaalutlusõigus eelkõige kahju olemasolu tuvastamisel (vt eespool punkt 249) hõlmab vähemalt otsuseid analüüsimeetodi valiku, kogutavate andmete ja tõendite, hinna allalöömise marginaali kindlaksmääramiseks kasutatava arvutusmeetodi ning kogutud andmete tõlgendamise ja hindamise kohta (vt selle kohta 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 78).

257    Seega võib komisjon olla teatavatel erandlikel asjaoludel kohustatud tegema hinna allalöömise täiendava analüüsi, mis lisaks toote kontrollnumbrite meetodi kohaldamisele seisneb hindade võrdlemises igas tootesegmendis (vt selle kohta 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 111).

258    Need erandlikud asjaolud puudutavad nii vaatlusaluse toote turu selge segmenteerituse olemasolu, mille tõttu on turusegmentide vahel märkimisväärseid erinevusi (edaspidi „esimene tingimus“), kui ka sellise olukorra olemasolu, kus omamaine müük ja dumpinguhinnaga import on oluliselt koondunud erinevatesse segmentidesse (edaspidi „teine tingimus“) (vt selle kohta 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punktid 79–81, 110 ja 111).

259    Hagejate neljanda väite käesoleva osa põhjendamiseks esitatud argumente tuleb analüüsida neid kaalutlusi ning eespool punktides 190 ja 191 esitatud kohtuliku kontrolli ulatust käsitlevaid kaalutlusi silmas pidades.

260    Vaidlustatud määruses märkis komisjon:

„(60)      Uurimise käigus kogutud teave näitas ka, et mõnel neist klassidest (mida müüvad nii liidu tootmisharu kui ka eksportivad tootjad) on lai kasutusala ja üldiselt on nende hind madalam. Teised rangematele kasutusnõuetele vastavad eriklassid […] on keskmiselt kallimad. Neid tooteklasse müüvad samuti liidu ja eksportivad tootjad.

(61)      Suurele klasside arvule vaatamata leidis komisjon siiski, et PVA turul ei ole määratletud segmente. Erinevad kasutajad võivad hankida mitu PVA tooteklassi olenevalt nende nõutavast spetsifikatsioonist. Mõnele kasutajale on kõige tähtsam tuhasisaldus, teistele aga viskoossus ja mõnel on enamasti võimalik kasutada mis tahes spetsifikatsiooniga toodet. Iga kasutav tootmisharu võib kasutada vaheldumisi erinevaid PVA tooteklasse. Ehkki teatavad kasutajad […] võivad kasutada väiksemat arvu klasse, kattub nende kasutatav vahemik siiski teist liiki kasutajatega, kes võivad kasutada laiemat klasside vahemikku.

(62)      Eespool kirjeldatud põhjustel järeldas komisjon, et kõik klassid konkureerivad vähemalt teataval määral omavahel ja seetõttu ei olnud segmentanalüüs antud juhul õigustatud ega asjakohane. […]

(64)      Komisjoni tehtud analüüs kinnitas, et eri klassid, nagu on selgitatud põhjenduses 61, on vähemalt teataval määral üksteisega asendatavad. Isegi kui on tõsi, et teatavad kasutajad saavad oma rakenduse jaoks hankida ainult piiratud hulka klasse, ei ole need klassid seotud üksnes ühe kasutaja järgmise tootmisetapiga, vaid kattuvad teiste järgmise etapi rakenduste jaoks hangitavate klassidega. Pealegi selgus uurimisel, et Hiina eksportivad tootjad tarnivad tooteklasse PVA kõigi nelja peamise rakenduse jaoks ja konkureerivad täielikult liidu tootmisharu müüdavate klassidega.

[…]

(78)      […] PVA eri klassidel [on] samad põhiomadused ning nende kasutusviisid on suures osas samad ja võrdväärsed. Tuha- või metanoolisisaldus iseenesest ei määratle üksi asjaomase toote kasutusotstarvet ega hinda; klassi omadused, võimaliku lõppkasutuse ja müügihinna määrab ära kombinatsioon teiste asjakohaste omadustega, nagu viskoossus ja hüdrolüüs.

(79)      Uurimisel kogutud tõenditest selgus, et väikese tuhasisaldusega ja tavalise tuhasisaldusega PVA klasside keskmine hinnaerinevus on ligikaudu 10%. Samasuguse tuhasisaldusega PVA klasside vahel võib PVA hind aga varieeruda kuni 40%. Lisaks võivad mõned väidetavalt odavamad tavalise tuhasisaldusega tooteklassid olla kuni 27% kallimad kui väikese tuhasisaldusega klassid. Seetõttu ei saa järeldada, et liidu turg jaguneb tuha- ja metanoolisisalduse põhjal kvaliteetseks PVAks (liidu tootmisharu toodetud) ja vähekvaliteetseks PVAks (Hiinast imporditud) või et see väidetav jaotus kajastub hindades ja tootmiskuludes, nagu väitsid huvitatud isikud. Vastupidi[…] konkureerib mitu väidetavalt standardnõuetega klassi samasuguse toote väidetavalt kallimate klassidega.“

261    Sellest tuleneb, et komisjon välistas nii PVAde turu selge segmenteerituse kui ka liidu tootmisharu müügi ja dumpinguhinnaga impordi tugeva koondumise kahte eri segmenti.

262    Kuna komisjon oli kohustatud läbi viima hinna allalöömise objektiivse uurimise (vt eespool punktid 254 ja 256), tuleb kontrollida, kas need järeldused on piisavalt põhjendatud vaidlustatud määruse vastuvõtmiseni viinud menetluse toimiku materjalidega, sealhulgas nendega, mida ei ole vaidlustatud määruses sõnaselgelt mainitud (vt eespool punkt 152).

263    Käesolevas asjas palus Üldkohus komisjonil täpsustada toimiku materjale, mis võimaldasid tal välistada nii segmenteeritud turu olemasolu kui ka liidu tootmisharu impordi ja müügi koondumise eri segmentidesse.

264    Sellega seoses viitas komisjon vastustele, mille PVA kasutajad andsid tema teabenõudele nende poolt PVA ostude kohta toote kontrollnumbrite kaupa, ja andmetele, mille Kuraray talle esitas.

265    Mis puudutab selge segmenteerituse puudumist, siis esitas komisjon ühe näite oma teabenõudest, kuigi ta ei esitanud saadud vastuseid, mida peeti konfidentsiaalseks. Ta esitas ka väljavõtte Kuraray veebisaidilt. Kohtuistungil täpsustas komisjon – ilma et hagejad talle vastu vaidleksid –, et selle väljavõtte eelmine versioon oli vaidlustatud määruse vastuvõtmiseni viinud menetluse toimikus.

266    Tuleb tõdeda, et Kuraray veebisaidi väljavõte näitab, et mitut PVA-klassi kasutatakse peamiselt nii tootmisharudes, mis eeldatavasti kasutavad kõrge kvaliteediga PVAsid, kui ka tootmisharudes, mis eeldatavasti kasutavad madalama kvaliteediga PVAsid. Nagu märgib komisjon, kasutab mitut paberi- ja liimitööstuses kasutatavat PVA-klassi ka emulsioonpolümeerimise ja polüvinüülbutüraali tootmise tööstus. Järelikult võimaldab see väljavõte kinnitada, et PVAde turul puudub selge segmenteeritus.

267    Lisaks tuleb märkida, et kuna esimene tingimus puudutab kõnealuse toote selge segmenteerituse olemasolu, ei ole vastupidi hagejate väidetele selle tingimuse täidetuse välistamiseks vajalik, et kõik kasutajad saaksid osta vahet tegemata kõiki PVA-klasse ja et seega oleksid need klassid täielikult üksteisega asendatavad.

268    Järelikult tuleb asuda seisukohale, et käesoleval juhul ei ole esimene tingimus täidetud.

269    Seega, ilma et oleks vaja otsustada teise tingimuse üle, võib juba asuda seisukohale, et komisjonil ei olnud kohustust viia läbi hinna allalöömise täiendavat analüüsi võrreldes toote kontrollnumbri meetodil põhineva analüüsiga.

270    Igal juhul tuleb teise tingimuse kohta märkida järgmist.

271    Käesoleva kohtuasja toimik sisaldab kolme tabelit, mis sisaldusid vaidlustatud määruse vastuvõtmiseni viinud menetluse toimikus ja millest igaüks puudutab ühte kolmest peamisest koostööd teinud Hiina eksportivast tootjast, sealhulgas hagejad. Nendes tabelites on näidatud liitu imporditud PVAde kogused toote kontrollnumbrite kaupa. Konfidentsiaalsuse kaalutlustel ei näita need tabelid seevastu, milline on Kuraray müügi maht toote kontrollnumbrite kaupa. Nendes tabelites sisalduvate arvandmete uurimine võimaldab tuvastada, et import tervikuna hõlmab kaheksat eri toote kontrollnumbrit nende läbivaadatud versioonides, mida hagejad ei ole vaidlustanud, ja et nendest toote kontrollnumbritest kahe kogused vastavad neist igaühe puhul ligikaudu 29%-le nende eksportivate tootjate koguimpordist, samas kui ülejäänud kuut toote kontrollnumbrit puudutavad kogused jäävad 3,24% ja 9,54% vahele.

272    Järelikult ei saa asuda seisukohale, et impordi koondumine on tugev, mistõttu isegi ilma Kuraray müügiandmeteta tuleb tõdeda, et teine tingimus ei ole täidetud.

273    Kuna punktis 258 meenutatud kohtupraktikas ette nähtud tingimused ei ole täidetud, tuleb järeldada, et komisjonil ei olnud kohustust viia läbi hinna allalöömise analüüsi lisaks toote kontrollnumbrite meetodil põhinevale analüüsile.

274    Eeltoodud põhjendustest lähtudes tuleb neljanda väite esimene osa tagasi lükata.

–       Teine väiteosa

275    Hagejad väidavad, et komisjon ei tuvastanud hinna allalöömist õigesti, kuna ta tegi 10% kohanduse, et võtta arvesse tuhasisalduse poolest Hiinast imporditud PVAde madalamat kvaliteeti võrreldes liidus toodetud PVAdega, kuid keeldus tegemast muid kohandusi, mis kajastavad muid kvalitatiivseid erinevusi nende PVAde vahel.

276    Komisjon, keda toetab Sekisui, vaidleb hagejate argumentidele vastu.

277    Tuleb meenutada, et vaidlustatud määruse asjakohased põhjendused on sõnastatud järgmiselt:

„(423) Impordihindade allalöömine tehti kindlaks asjaomase riigi koostööd tegevate eksportivate tootjate andmete ja liidu tootmisharu poolt uurimisperioodi kohta esitatud omamaise müügi andmete põhjal. […]

(424) Hindu võrreldi tooteliikide kaupa samal kaubandustasandil toimunud tehingutes ja pärast edasilükatud allahindluste mahaarvamist. Vajaduse korral korrigeeriti nõuetekohaselt [Hiinast] imporditud asjaomase toote impordihinda vastavalt liidu tootmisharus müüdavale võrreldavale tooteliigile.

(425) Seoses […] erinevustega asjaomase toote ja samasuguse toote teatavates omadustes, konkureerivad [Hiinast] imporditud tooteliigid liidu tootmisharu toodetavate ja müüdavate tooteliikidega. Et koostööd tegevate eksportivate tootjate toodetud ja müüdud PVA tuhasisaldus oli aga üldiselt suurem kui liidu tootmisharu toodetud ja müüdud PVA tuhasisaldus, leidis komisjon, et kohandamine oli õigustatud, et tagada toodete kontrollnumbrite põhjal Hiina ja ELi tooteliikide õiglane võrdlus. Kohanduse arvutamisel lähtus komisjon kolmandatest riikidest pärit suure ja väikese tuhasisaldusega PVA impordi erinevusest kasutajate esitatud teabe põhjal. Hinnaerinevuseks määrati 10%.

(426) Seega kohandati koostööd tegevate eksportivate tootjate müüdud suure tuhasisaldusega PVA CIF-hinda, lisades sellele 10%.

[…]

(429) Kuna metanoolisisaldusel ja pakendil on hindadele tühine mõju, […] järeldas komisjon, et hindade allalöömise seisukohast on asjakohane neid omadusi mitte arvesse võtta.“

278    Üldkohtus täpsustas komisjon, et – nagu nähtub küsimustikust, mille ta saatis Hiina eksportivatele tootjatele – toote kontrollnumbrid tehti kindlaks PVAde viie omaduse, nimelt viskoossuse, hüdrolüüsi taseme, tuhasisalduse, metanoolisisalduse ja pakendi alusel.

279    Sellest järeldub, et komisjon leidis, et selliste teatavate Hiinast imporditud tooteliikide hindu, mis viskoossuse ja hüdrolüüsi taseme poolest vastasid liidu tootmisharu müüdavatele tooteliikidele, tuleb 10% võrra suurendada erinevuste tõttu tuhasisalduses, mis oli esimestes suurem kui teistes. Seevastu välistas ta selle, et metanoolisisalduse ja pakendi erinevused õigustaksid muude kohanduste tegemist.

280    Hagejad ei vaidle vastu komisjoni poolt tuhasisalduse erinevuste tõttu tehtud 10% kohandamise põhjendatusele, kuid väidavad, et vaja oli teha muid kohandusi.

281    Siiski ei ole nad esitanud tõendeid selle kohta, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et metanoolisisalduse ja pakendamise erinevused viskoossuse ja hüdrolüüsi taseme poolest võrreldavate tooteliikide vahel ei mõjuta oluliselt nende hindu.

282    Seega tuleb neljanda väite teine osa tagasi lükata.

–       Kolmas väiteosa

283    Hagejad väidavad, et vaidlustatud määruse põhjendustest 432 ja 433, teabest, mis neil oli võimalik komisjonilt saada, ja teabest, mille esitasid neile teised eksportivad tootjad, nähtub, et komisjon võrdles hinna allalöömise analüüsis 100% Hiinast pärit PVAde importi 82%-ga liidu tootmisharu PVAde müügist. Nimelt tuvastas komisjon, et liidu tootmisharu müüdud toote kontrollnumbrid ja Hiina eksportivate tootjate müüdud toote kontrollnumbrid kattuvad 82% ulatuses. Seega jättis ta oma analüüsist välja 18% liidu tootmisharu müügist. Nii toimides rikkus komisjon alusmääruse artikli 3 lõigetest 2 ja 3 tulenevat kohustust tuvastada hinna allalöömine vaatlusaluse toote kui terviku puhul.

284    Hagejad vaidlevad vastu sellele, et vaidlustatud määrust võiks tõlgendada nii, et komisjon võrdles 100% liidu tootmisharu müügist 82%-ga Hiina eksportivate tootjate müügist, ning tuginevad selleks nende endi ja teiste eksportivate tootjate hinna allalöömise arvutustele, mis võimaldavad järeldada, et 100% impordist võrreldi 82%-ga liidu tootmisharu müügist. Igal juhul on nad seisukohal, et isegi kui sellise tõlgendusega nõustuda, rikkus komisjon siiski alusmääruse artikli 3 lõikeid 2 ja 3, kuna ta oli kohustatud võtma arvesse 100% impordist.

285    Komisjon, keda toetab Sekisui, vaidleb hagejate argumentidele vastu.

286    Tuleb meenutada, et vaidlustatud määruse põhjendused 432 ja 433 on sõnastatud järgmiselt:

„(432) Wacker ja Hiina eksportivad tootjad väitsid, et liidu tootmisharu ei müünud 18% [Hiinast] pärit ekspordist, kuna selle koguse kohta ei leitud võrreldavaid toodete kontrollnumbreid. Pooled viitasid [24. septembri 2019. aasta kohtuotsusele Hubei Xinyegang Special Tube vs. komisjon (T‑500/17, ei avaldata, EU:T:2019:691)], toetamaks oma väidet, et komisjoni kahjuanalüüs põhines ainult liidu tootmisharu piiratud müügimahul, mitte kogu samasuguse toote müügimahul.

(433) Esiteks märkis komisjon, et see kohtuotsus on Euroopa Kohtusse edasi kaevatud ja seega ei saa seda pidada usaldusväärseks. Teiseks ei nõuta alusmääruses, et komisjon teeks hinnaanalüüsi iga tooteliigi kohta eraldi. Pigem on õiguslik nõue määrata näitajad kindlaks samasuguse toote tasandil. Kuigi sellise hindamise lähtepunktina kasutatakse toote kontrollnumbreid, ei tähenda see, et erinevad toote kontrollnumbrid ei konkureeri omavahel. Seega ei tähenda asjaolu, et liidu tootmisharu teatavaid toote kontrollnumbreid ei võrreldud impordiga, et dumpinguhinnaga import ei tekita neile hinnasurvet. Hinna allalöömine ja turuhinnast madalama hinnaga müük, mille puhul arvutatakse kõigepealt marginaalid toote kontrollnumbri tasandil, on vaid selle nõutava hinnavõrdluse vahe- ja ettevalmistusetapp. See samm ei ole õiguslikult ette nähtud, vaid kujutab endast komisjoni tavapraktikat. Kolmandaks, kui kasutatakse väljavõttelist uuringut, ei ole üllatav, et valimisse kaasatud eksportivate tootjate import ja valimisse kaasatud liidu tootmisharu müük ei ole omavahel täielikult vastavuses. See ei tähenda tingimata seda, et teatavaid tooteliike ei impordita, vaid et valimisse kaasatud eksportivad tootjad ei eksportinud neid tooteliike uurimisperioodil Euroopa Liitu. [Komisjon] järeldas […], et kõik PVA tooteklassid konkureerisid üksteisega vähemalt teataval määral. Seetõttu ei moodusta valimisse kaasatud eksportivate tootjate ekspordist see 18 %, mida liidu tootmisharu ei müü, asjaomase toote eraldi kategooriat, vaid konkureerib täielikult ülejäänud klassidega, mille puhul tuvastati vastavus. Peale selle oli toote kontrollnumbrite puhul, mida liidu tootmisharu ei müünud, tegemist tooteliikidega, mis sobivad kasutamiseks liimainete, polümerisatsiooni ja paberi sektoris, ning seetõttu on need samaväärsed ja konkureerivad otseselt muude tooteliikidega, mida liidu tootmisharu toodab ja müüb samades rakendustes kasutamiseks, isegi kui neid ei kasutata hinna allalöömise kvantifitseerimiseks.“

287    Tuleb märkida, et vaidlustatud määruse põhjendustes 432 ja 433 võttis komisjon kokku argumendi, mille hagejad olid tuletanud 24. septembri 2019. aasta kohtuotsusest Hubei Xinyegang Special Tube vs. komisjon (T‑500/17, ei avaldata, EU:T:2019:691), enne kui ta selle argumendi tagasi lükkas.

288    Tuleb märkida, et 24. septembri 2019. aasta kohtuotsuse Hubei Xinyegang Special Tube vs. komisjon (T‑500/17, ei avaldata, EU:T:2019:691) punktides 68–75 leidis Üldkohus sisuliselt, et kuna komisjon ei võtnud hinna allalöömise analüüsis arvesse valimisse kaasatud liidu tootjate toodetud vaatlusaluse toote teatud mahtu, st tuvastatud 66 tooteliigist 17, mis moodustasid 8% nende tootjate müügimahust, mida valimisse kaasatud Hiina eksportivad tootjad ei eksportinud, siis ei võtnud ta arvesse kõiki juhtumi asjakohaseid andmeid, rikkudes alusmääruse artikli 3 lõikeid 2 ja 3 (vt selle kohta 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 22).

289    Selleks et lükata tagasi hagejate argument, mis tugineb 24. septembri 2019. aasta kohtuotsusele Hubei Xinyegang Special Tube vs. komisjon (T‑500/17, ei avaldata, EU:T:2019:691), rõhutas komisjon kõigepealt vaidlustatud määruse põhjenduse 433 esimeses lauses, et see kohtuotsus on edasi kaevatud.

290    Seejärel kaitses komisjon vaidlustatud määruse põhjenduse 433 teises kuni üheksandas lauses selle põhjendatust, kuidas ta toimis määruses, mis oli vaidlustatud kohtuasjas, milles tehti 24. septembri 2019. aasta kohtuotsus Hubei Xinyegang Special Tube vs. komisjon (T‑500/17, ei avaldata, EU:T:2019:691), esitades samas ka üldised kaalutlused hinna allalöömise analüüsi kohta toote kontrollnumbrite meetodi alusel. Selles kontekstis märkis ta, et „liidu tootmisharu teatavaid toote kontrollnumbreid ei võrreldud impordiga“. Seega ei saa seda lauseosa tõlgendada nii, et komisjon möönis, et käesoleval juhul ei võtnud ta arvesse teatavaid liidu tootmisharu toodetud toodete kontrollnumbreid.

291    Lõpuks uuris komisjon vaidlustatud määruse põhjenduse 433 kümnendas kuni kaheteistkümnendas lauses käesoleva juhtumi asjaolusid. Nendest lausetest nähtub, et ühelt poolt ei leitud 18% puhul PVAdest, mille eksportisid liitu valimisse kaasatud Hiina eksportivad tootjad, ühtegi liidu tootmisharu müüdud vastavat tooteliiki, ning teiselt poolt, et selle tõttu, et kõik PVAd konkureerisid omavahel teataval määral, konkureerisid liidu tootmisharu müüdud PVAd samuti nende 18% Hiinast imporditud PVAdega.

292    Sellest järeldub esiteks, et komisjon seostas liidu tootmisharu müüdud imporditud iga tooteliigi ühe imporditud tooteliigiga, ning teiseks, et imporditud tooteliikide puhul, mis ei vastanud selle tootmisharu müüdud tooteliikidele, leidis komisjon, et vaatamata sellele esineb konkurentsisuhe. Seda tehes viis komisjon läbi alusmääruse artikli 3 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud analüüsi, mis seisneb selles, et analüüsitakse „dumpinguhinnaga impordi“ mõju liidu tootmisharu hindadele (20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 161), ning analüüsis hinna allalöömist vaatlusaluse toote kui terviku puhul.

293    Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, on vaidlustatud määruse põhjenduse 433 selline tõlgendus kooskõlas selgitustega, mille komisjon esitas neile menetluse käigus, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud määrus, ja mille kohaselt on „liidu tootmisharu ja valimisse kaasatud Hiina eksportivate äriühingute vastavusprotsent 82%“. Kuigi nendest selgitustest nähtub, et täielikku vastavust ei leitud, ei ole komisjoni kasutatud sõnastuses täpsustatud, kes müüs rohkem tooteliike: kas liidu tootmisharu või Hiina eksportivad tootjad.

294    Lisaks ei sea vaidlustatud määruse põhjenduse 433 sellist tõlgendust kahtluse alla hagejate poolt repliigi lisas esitatud tabelid. Nimelt on nendes tabelites iga valimisse kaasatud eksportiva tootja, sealhulgas hagejate kohta esitatud toote kontrollnumbrid, mille puhul on imporditud tooteliigid vastavuses liidu tootmisharu müüdavate tooteliikidega. Kuigi need tabelid ei näita konfidentsiaalsuse tõttu liidu tootmisharu müüdud koguseid toote kontrollnumbrite kaupa, ei võimalda see järeldada, et arvesse võeti ainult 82% selle tootmisharu müügist, nagu väidavad hagejad.

295    Seega tuleb tõdeda, et hagejate argumendil, mille kohaselt analüüsis komisjon hinna allalöömist, võtmata arvesse liidu tootmisharu kogu PVAde müüki, puudub faktiline alus.

296    Isegi kui eeldada, et komisjon jättis hinna allalöömise analüüsist välja teatavad liidu tootmisharu müüdavad tooteliigid, tuleb igal juhul märkida, et Euroopa Kohus tühistas 24. septembri 2019. aasta kohtuotsuse Hubei Xinyegang Special Tube vs. komisjon (T‑500/17, ei avaldata, EU:T:2019:691). Ta järeldas, et Üldkohus rikkus selles kohtuotsuses õigusnormi, kui ta leidis, et alusmääruse artikli 3 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud analüüsis dumpinguhinnaga impordi mõju kohta liidu tootmisharu hindadele ja eelkõige hinna allalöömise analüüsi raames peab komisjon igal juhul arvesse võtma kõiki neid tooteid, mida see tootmisharu on müünud, sealhulgas kõnealuse toote liike, mida valimisse kaasatud eksportivad tootjad ei ole eksportinud (20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 159).

297    Nagu hagejad rõhutavad, tuleneb 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube (C‑891/19 P, EU:C:2022:38) punktidest 138–140, et selleks, et see kohustus lasuks komisjonil, peavad esimene ja teine tingimus (vt eespool punkt 258) olema täidetud. Kuid vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei ole see nii käesolevas asjas (vt eespool punktid 265–272).

298    Järelikult tuleb neljanda väite kolmas osa samuti tagasi lükata.

299    Kuna kõik neljanda väite osad, mis käsitlevad alusmääruse artikli 3 lõigete 2 ja 3 rikkumist, lükati tagasi, ei ole hagejatel samuti alust väita, et nende rikkumiste tõttu rikkus komisjon ka selle määruse artikli 3 lõiget 6 (vt eespool punkt 222).

300    Eeltoodut silmas pidades tuleb neljas väide tervikuna tagasi lükata.

 Viies väide, mis käsitleb kaitseõiguste rikkumist

301    Hagejad väidavad, et komisjon rikkus nende kaitseõigusi, kuna vaatamata nende taotlustele ei esitanud ta neile teavet liidu tootmisharu müüdud koguste ja müügihindade kohta toote kontrollnumbrite kaupa ning hinna allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müügi marginaalide kohta toote kontrollnumbrite kaupa (edaspidi „vaidlusalused andmed“). Nad heidavad komisjonile ette, et ta ei edastanud neile vähemalt nende andmetega seotud väärtuste vahemikke. Nad leiavad, et kuigi alusmääruse artikkel 19 näeb ette teatava teabe konfidentsiaalsena käsitlemise, ei tohi selle kohaldamine muuta kaitseõigusi sisutühjaks. Nad meenutavad, et alusmääruse artikli 19 lõige 2 nõuab, et huvitatud isikud, kes tuginevad esitatud teabe konfidentsiaalsusele, esitaksid selle teabe mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte või vähemalt esitaksid põhjused, miks sellist kokkuvõtet ei saa koostada. Lisaks leiavad hagejad, et ei ole oluline, et väidetavalt konfidentsiaalsed andmed puudutavad ühtainsat liidu tootjat.

302    Hagejad täpsustavad, et selleks, et käesolev väide oleks põhjendatud, ei pea nad tõendama, et uurimise tulemus oleks olnud teistsugune, vaid üksnes seda, et selline võimalus ei ole täielikult välistatud. Kuna neil ei olnud aga vaidlusaluseid andmeid, ei saanud nad kindlaks teha, ega teatavate toote kontrollnumbrite puhul ei tuvastatud mingit hinna allalöömist või turuhinnast madalama hinnaga müüki, ega seda, millised olid need toote kontrollnumbrid, millega liidu tootmisharu realiseeris suurema osa oma müügist. Need andmed on seega olulised, et kontrollida nii hindade allalöömise kindlaksmääramise õigsust, mille analüüsimiseks võib olla vaja uurida erinevate toote kontrollnumbrite turuosasid, kui ka sellele tootmisharule impordiga tekitatud kahju olemasolu.

303    Komisjon, keda toetavad Kuraray ja Sekisui, vaidleb hagejate argumentidele vastu.

304    Tuleb meenutada käesoleva väite analüüsimiseks asjakohaste sätete sõnastust.

305    Alusmääruse artiklis 19 on sätestatud:

„1. Ametiasutused käsitlevad asjakohase põhjendatuse korral konfidentsiaalsena igasugust teavet, mis on laadilt konfidentsiaalne (näiteks teave, mille avalikustamine annaks konkurendile märkimisväärse eelise või millel oleks oluliselt kahjustav mõju teabe andjale või isikule, kellelt ta kõnealuse teabe sai) või mille uurimise osalised on konfidentsiaalsena saanud.

2. Konfidentsiaalset teavet edastavad huvitatud isikud on kohustatud esitama sellise teabe mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte. Nimetatud kokkuvõtted peavad olema piisavalt üksikasjalikud ning võimaldama vajalikul määral aru saada konfidentsiaalsena esitatud teabe sisust. Erandlike asjaolude korral võivad kõnesolevad isikud asuda seisukohale, et nimetatud teabe kohta ei ole võimalik kokkuvõtet koostada. Selliste erandlike asjaolude puhul tuleb esitada põhjendused, miks kokkuvõtet ei ole võimalik teha.

[…]

4. Käesolev artikkel ei takista liidu asutusi avalikustamast üldist teavet ja eriti põhjendusi, millele tuginevad käesoleva määruse alusel vastuvõetud otsused, või tõendusmaterjali, millele liidu asutused toetuvad, kui seda on vaja kõnealuste põhjenduste selgitamisel menetluste käigus. Sellise avalikustamise puhul tuleb arvesse võtta asjaomaste isikute õigustatud huve, et nende ärisaladusi välja ei räägitaks.

5. Komisjon, liikmesriigid ega nende ametnikud ei tohi ilma teabe andja eriloata avaldada mingisugust käesoleva määruse kohaselt saadud teavet, mille käsitlemist konfidentsiaalsena selle andja on nõudnud.

[…]“.

306    Alusmääruse artiklis 20 on sätestatud:

„1. Kaebuse esitajad, importijad, eksportijad ja neid esindavad ühendused ning ekspordiriigi esindajad võivad taotleda selliste oluliste faktide ja kaalutlustega seotud üksikasjade avalikustamist, mille alusel ajutised meetmed kehtestati. […]

2. Lõikes 1 nimetatud osalised võivad taotleda selliste oluliste faktide ja kaalutluste lõplikku avalikustamist, mille alusel kavatsetakse soovitada lõplike meetmete kehtestamist või uurimise või menetluse lõpetamist ilma meetmeid kehtestamata, kusjuures erilist tähelepanu pööratakse selliste asjaolude ja kaalutluste avalikustamisele, mis erinevad ajutiste meetmete puhul kasutatutest.

[…]“.

307    Alusmääruse artikli 6 lõikes 7 on sätestatud:

„7. Kaebuse esitajad, importijad, eksportijad […] võivad kirjaliku taotluse korral tutvuda kogu teabega, mis ükskõik milline uurimisega seotud isik on kättesaadavaks teinud, välja arvatud liidu või liikmesriikide asutusesisesed dokumendid, kui see teave on nende huvide esitamiseks oluline, ei ole artikli 19 tähenduses konfidentsiaalne ning seda kasutatakse uurimise käigus.

[…]“.

308    Nende sätetega taotleb alusmäärus kahte eesmärki: esiteks võimaldada huvitatud isikutel tõhusalt kaitsta oma huve ja teiseks kaitsta uurimise käigus kogutud teabe konfidentsiaalsust (30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Jinan Meide Casting vs. nõukogu, T‑424/13, EU:T:2016:378, punkt 96; vt selle kohta ka 1. juuni 2017. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu, T‑442/12, EU:T:2017:372, punkt 142 ja seal viidatud kohtupraktika).

309    Mis puudutab eespool punktis 308 mainitud esimest eesmärki, siis tuleb meenutada, et isiku kaitseõiguste tagamine tema vastu algatatud menetluses, mis võib viia selle isiku kahjuks tehtud otsuseni, kujutab endast liidu õiguse aluspõhimõtet, mis peab olema tagatud isegi menetluseeskirjade puudumisel. Sel põhimõttel on dumpinguvastastes uurimismenetlustes määrav tähtsus (vt 1. juuni 2017. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu, T‑442/12, EU:T:2017:372, punkt 139 ja seal viidatud kohtupraktika).

310    Selle põhimõtte kohaselt tuleb huvitatud ettevõtjatele anda haldusmenetluses võimalus väljendada tõhusalt oma seisukohta väidetavate asjaolude tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta ning tõendite kohta, millele komisjon viitab, et põhjendada oma väidet dumpingu ja sellest tuleneva kahju olemasolu kohta (vt 1. juuni 2017. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu, T‑442/12, EU:T:2017:372, punkt 140 ja seal viidatud kohtupraktika).

311    Mis puudutab eespool punktis 308 mainitud teist eesmärki, siis tuleb meenutada, et ärisaladuse kaitse on liidu õiguse üldpõhimõte. Moonutamata konkurentsi säilitamine kujutab endast olulist üldist huvi, mille kaitsmine võib õigustada ärisaladuse alla kuuluva teabe avalikustamisest keeldumist (vt selle kohta 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Jinan Meide Casting vs. nõukogu, T‑424/13, EU:T:2016:378, punkt 165 ja seal viidatud kohtupraktika).

312    Nende kahe asjaomase eesmärgi ühitamiseks peavad liidu institutsioonid oma teavitamiskohustust täites tegutsema kogu vajaliku hoolsusega, püüdes anda asjaomastele ettevõtjatele nende huvide kaitsmiseks vajalikku teavet – tingimusel, et ärisaladuse hoidmine on jätkuvalt tagatud – ning valides vajaduse korral omal algatusel sobiliku viisi teabe edastamiseks (vt selle kohta 1. juuni 2017. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu, T‑442/12, EU:T:2017:372, punkt 141).

313    Nende eesmärkide ühitamise vajadus tuleneb ka asjaolust, et kohtupraktika kohaselt ei ole alusmääruse artikli 19 eesmärk kaitsta mitte ainult ärisaladust, vaid ka dumpinguvastase menetluse teiste poolte kaitseõigusi (vt 15. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Zhejiang Jiuli Hi-Tech Metals vs. komisjon, T‑307/18, ei avaldata, EU:T:2020:487, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

314    Ärisaladuse alla kuuluva teabe kaitse ei nõua, et põhimõtteliselt välistataks dumpinguvastases uurimises kasutatud teabe mis tahes avalikustamine huvitatud isikutele, sõltumata asjaoludest. Eelkõige tuleb hinnata huvitatud isiku konkreetset olukorda seoses selle teabega ja eelkõige selle huvitatud isiku seisundit asjaomasel turul võrreldes teabe esitanud isikuga (30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Jinan Meide Casting vs. nõukogu, T‑424/13, EU:T:2016:378, punkt 199; vt selle kohta ka 1. juuni 2017. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu, T‑442/12, EU:T:2017:372, punkt 159).

315    Kohtupraktikas on täpsustatud, et konfidentsiaalse teabe austamise kohustus ei tohi võtta kaitseõigustelt nende põhisisu (vt 1. juuni 2017. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu, T‑442/12, EU:T:2017:372, punkt 142 ja seal viidatud kohtupraktika).

316    Nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 435 ja kirjast, mille hagejad saatsid komisjonile 8. juulil 2020, taotlesid nad pärast lõpliku avalikustamise dokumendi saamist vaidlusaluste andmetega tutvumist.

317    Kuraray teavitas 13. juuli 2020. aasta e-kirjaga komisjoni oma vastuseisust vaidlusaluste andmete edastamisele hagejatele, sealhulgas väärtuste vahemikena, mis asendavad täpseid andmeid. Nagu komisjon kohtuistungil täpsustas, oli see e-kiri Kuraray vastus e-kirjale, mille komisjon oli talle saatnud pärast hagejate 8. juuli 2020. aasta kirja saamist, mida on mainitud eespool punktis 316. Kuraray väitis, et vaidlusalused andmed on oma olemuselt konfidentsiaalsed alusmääruse artikli 19 lõike 1 tähenduses, ning täpsustas, et kuna ta oli ainus komisjoni moodustatud valimisse kuuluv liidu tootja, kes müüs vaatlusalust toodet kolmandatele isikutele, oleks täiendava teabe avalikustamine hinna allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müügi arvutuste kohta tema konkurentidele kasulik ja avaldaks talle väga negatiivset mõju. See avalikustamine, millest nähtuks teave uurimisperioodil müüdud PVAde koguste ja keskmiste hindade kohta toote kontrollnumbrite kaupa, tekitaks hüvitamatut kahju tema kaubandustegevusele liidus.

318    Lisaks väitis Kuraray, et hagejatele hindade allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müügi kohta juba edastatud teave võimaldas neil mõista, milline oli liidu tootmisharule impordi põhjustatud kahju, ja kasutada oma kaitseõigusi. Ta rõhutas, et igale eksportivale tootjale kohaldatakse sama määraga dumpinguvastast tollimaksu kogu tema vaatlusaluse toote liitu suunatud ekspordi suhtes, tegemata vahet toote kontrollnumbrite alusel.

319    Komisjon teatas 14. juuli 2020. aasta e-kirjas hagejatele, et olles hinnanud nende taotlust tutvuda vaidlusaluste andmetega, otsustas ta selle rahuldamata jätta, kuna need andmed on alusmääruse artikli 19 kohaselt konfidentsiaalsed. Põhjendused, millele komisjon oma otsuse põhjendamiseks tugines, langevad kokku Kuraray esitatud põhjendustega, mis on ära toodud eespool punktis 318.

320    Vaidlustatud määruse põhjenduses 436 märkis komisjon, et vastavalt alusmääruse artiklile 19 ei saanud ta vaidlusaluseid andmeid avalikustada, kuna sellise detailsusastmega andmete avalikustamine võimaldaks kas otseselt või turuteabe abil rekonstrueerida üksikute liidu tootjate konfidentsiaalsed müügi- või tootmisandmed.

321    Tuleb tõdeda, et alusmääruse artikli 19 lõikeid 1 ja 5 arvestades ei olnud komisjonil Kuraray vastuseisu tõttu õigust hagejatele vaidlusaluseid andmeid edastada (vt analoogia alusel 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Jinan Meide Casting vs. nõukogu, T‑424/13, EU:T:2016:378, punkt 178, ning 19. mai 2021. aasta kohtuotsus China Chamber of Commerce for Import and Export of Machinery and Electronic Products jt vs. komisjon, T‑254/18, edasi kaevatud, EU:T:2021:278, punkt 477).

322    Kui aga teavet ei saa selle konfidentsiaalsuse tõttu edastada, kohustab alusmääruse artikli 19 lõige 2 isikuid, kellelt see teave pärineb, esitama selle mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte iga kord, kui see on võimalik (vt selle kohta 19. mai 2021. aasta kohtuotsus China Chamber of Commerce for Import and Export of Machinery and Electronic Products jt vs. komisjon, T‑254/18, edasi kaevatud, EU:T:2021:278, punkt 483).

323    Seega tuleb kontrollida, kas komisjon rikkus hagejate kaitseõigusi, kuna ta ei võtnud meetmeid, mis võimaldasid hagejatel saada vaidlusalused andmed mittekonfidentsiaalsete kokkuvõtetena alusmääruse artikli 19 lõike 2 tähenduses.

324    Selleks tuleb vastavalt eespool punktides 20–22 meenutatud põhimõtetele viidata VLO otsustele dumpinguvastase lepingu artiklite 6.5 ja 6.5.1 kohta, mis vastavad sisuliselt alusmääruse artikli 19 lõigetele 1 ja 2 ning lõike 5 esimesele lausele (vt selle kohta analoogia alusel 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Jinan Meide Casting vs. nõukogu, T‑424/13, EU:T:2016:378, punktid 103, 188 ja 190).

325    Vastavalt apellatsioonikogu aruandele „Euroopa ühendused – Lõplikud dumpinguvastased meetmed teatavate Hiinast pärit rauast või terasest kinnitusdetailide suhtes“, mille VLO võttis vastu 28. juulil 2011 (WT/DS 397/AB/R, punktid 542–544) ja mis puudutab teavet, mida dumpinguvastase lepingu artikli 6.5 kohaselt käsitletakse konfidentsiaalsena, kohustab lepingu artikkel 6.5.1 pädevat asutust nõudma teabe mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte esitamist. Esitatud kokkuvõtte piisavus sõltub kõnealusest konfidentsiaalsest teabest, kuid kokkuvõte peab võimaldama mõistlikult aru saada edastamata teabe sisust, et anda teistele uurimisosalistele võimalus vastata ja kaitsta oma huve. Dumpinguvastase lepingu artiklis 6.5.1 on ette nähtud võimalus, et erandlikel asjaoludel ei saa konfidentsiaalset teavet kokku võtta. Sellistel erandlikel asjaoludel võib pool märkida, et ta ei saa esitada konfidentsiaalsena esitatud teabe mittekonfidentsiaalset kokkuvõtet, kuid ta on siiski kohustatud kirjeldama põhjuseid, miks kokkuvõtet ei saa esitada. Pädev asutus omalt poolt peab seda kirjeldust hoolikalt analüüsima, et teha kindlaks, kas tegemist on erandlike asjaoludega ja kas esitatud põhjused selgitavad asjakohaselt, miks ei ole neil asjaoludel võimalik esitada mingit kokkuvõtet, mis võimaldaks teabe sisust mõistlikult aru saada. Konfidentsiaalse teabe kokkuvõtet ei saa esitada juhul, kui ei ole võimalik leida muud teabe esitamise meetodit, mis ei avalikustaks tundlikku teavet ega tagaks piisavalt üksikasjalikkust, mis võimaldaks konfidentsiaalsena esitatud teabe sisu mõistlikult mõista.

326    Käesolevas asjas tuleb esiteks asuda seisukohale, et kui Kuraray oli vaidlusaluste andmete muu hulgas väärtusevahemike kujul avalikustamise vastu, keeldus ta täitmast kohustust esitada nende andmete mittekonfidentsiaalsed kokkuvõtted ning tugines sellega seoses erandlikule asjaolule, mis seisnes selles, et ta oli ainus liidu tootja, kelle müüki komisjon hinna allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müügi analüüsis arvesse võttis. Teiseks analüüsis komisjon Kuraray argumente ja otsustas, et Kuraray seisukoht oli põhjendatud, arvestades ka vaidlustatud määruse põhjenduses 436 sisuliselt esile toodud asjaolu, et Hiina eksportivad tootjad oleksid võinud nõutud andmeid lugeda nende valduses olevat turuteavet arvestades.

327    Järelikult tuleb tõdeda, et komisjon järgis nõuetekohaselt asjakohastes sätetes ette nähtud etappe, et kaaluda eespool punktis 308 nimetatud kahte eesmärki.

328    Mis puudutab komisjoni hinnangu põhjendatust, siis tuleb märkida, et arvestades vaidlusaluste andmete tundlikkust ja käesoleva juhtumi erilisi asjaolusid, ei teinud see institutsioon viga, kui ta keeldus nende avalikustamisest.

329    Seda, et komisjon ei teinud viga, kinnitab asjaolu, et kui hagejad said komisjonilt e-kirja, millega jäeti rahuldamata nende taotlus tutvuda vaidlusaluste andmetega (vt eespool punkt 319), ei pöördunud nad selles küsimuses ärakuulamise eest vastutava ametniku poole, kuigi nad oleksid võinud seda teha Euroopa Komisjoni presidendi 21. veebruari 2019. aasta otsuse (EL) 2019/339 ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates kaubandusmenetlustes (ELT 2019, L 60, lk 20) artikli 15 alusel.

330    Tuleb asuda seisukohale, et kuna hagejad loobusid ärakuulamise eest vastutava ametniku poole pöördumisest, nõustusid nad komisjoni poolt tehtud asjaomaste eesmärkide kaalumisega.

331    Igal juhul tuleb meenutada, et kuigi kohtupraktika kohaselt ei saa hagejale panna kohustust tõendada, et komisjoni otsus oleks olnud teistsugune, kui asjaomast menetlusnormi ei oleks rikutud, vaid üksnes seda, et selline võimalus ei ole täielikult välistatud, kuna see pool oleks selle rikkumise puudumisel saanud end paremini kaitsta, ei muuda see tõsiasja, et kaitseõigustega seotud rikkumine saab viia asjaomase akti tühistamiseni vaid siis, kui on olemas võimalus, et selle rikkumise tõttu oleks haldusmenetluse tulemus võinud olla teistsugune, kahjustades seega konkreetselt kaitseõigusi (vt 5. mai 2022. aasta kohtuotsus Zhejiang Jiuli Hi-Tech Metals vs. komisjon, C‑718/20 P, EU:C:2022:362, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

332    Sellega seoses väidavad hagejad esiteks, et kui nad oleksid vaidlusalused andmed saanud, ei oleks tekkinud segadust, mis tekkis seoses liidu tootmisharu imporditud ja müüdud toodete protsendimääradega, mida analüüsiti hinna allalöömise analüüsi raames (vt neljanda väite kolmas osa). Siiski tuleb tõdeda, et see segadus ei mõjuta võimalust, et komisjoni läbiviidav menetlus viib teistsuguse tulemuseni. Igal juhul, kui hagejad leidsid, et komisjoni selgitused (vt eespool punkt 293) olid mitmeti mõistetavad, oleksid nad võinud küsida täiendavaid täpsustusi.

333    Teiseks väidavad hagejad, et teatud asjaoludel võib selleks, et tagada, et samasuguse toote tasandil märkimisväärse hinna allalöömise olemasolu uurimine oleks objektiivne, olla asjakohane uurida erinevate asjasse puutuvate tooteliikide turuosasid. Selleks et huvitatud isik saaks tõhusalt väita, et need asjaolud esinevad, on vaja, et tal oleks nende turuosade kohta teavet.

334    Kuna teatud asjaoludel on võimalik, et hinna allalöömise analüüs tuleb läbi viia turusegmentide kaupa – nagu nähtub punktidest 256–258 –, ei ole a priori täielikult välistatud, et kui hagejatel oleks olnud mittekonfidentsiaalsed kokkuvõtted vaidlusaluste andmete kohta, oleksid nad võinud esitada argumente, mis võivad tõendada, et juhtumi asjaolud nõudsid sellise analüüsi läbiviimist.

335    Siiski, nagu nähtub neljanda väite analüüsist, eelkõige eespool punktidest 265–272, ei esine käesolevas asjas asjaolu, mis kohustaks komisjoni analüüsima hinna allalöömist turusegmentide kaupa. Seega tuleb välistada, et kui hagejate käsutuses oleksid olnud eespool nimetatud kokkuvõtted, oleks menetluse tulemus võinud olla teistsugune.

336    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb viies väide tagasi lükata.

 Järeldus hagi lahenduse kohta

337    Hagejate esitatud väidete ja väiteosade analüüsist ilmnes, et vaidlustatud määrus tuleb hagejate puhul tühistada osas, milles komisjon kohandas selleks, et arvutada hagejate toodetud ja müüdud PVAde liitu suunatud impordi suhtes kohaldatav dumpinguvastase tollimaksu määr, ekspordihinda alusmääruse artikli 2 lõike 10 punktide e, g, i ja k alusel allapoole.

338    Ülejäänud osas tuleb hagi jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

339    Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse peamises osas kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hagejate nõudele välja mõista komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

340    Kodukorra artikli 138 lõike 1 järgi kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Järelikult kannavad parlament ja nõukogu ise oma kohtukulud.

341    Üldkohus võib kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole selle artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud, kannab ise oma kohtukulud. Käesolevas asjas tuleb otsustada, et Wegochem, Kuraray ja Sekisui kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 25. septembri 2020. aasta rakendusmäärus (EL) 2020/1336, millega kehtestatakse lõplikud dumpinguvastased tollimaksud Hiina Rahvavabariigist pärit teatavate polüvinüülalkoholide impordi suhtes, Sinopec Chongqing SVW Chemical Co. Ltd, Sinopec Great Wall Energy & Chemical (Ningxia) Co. Ltd ja Central-China Company, Sinopec Chemical Commercial Holding Co. Ltd puhul osas, milles Euroopa Komisjon kohandas selleks, et arvutada nende toodetud ja müüdud polüvinüülalkoholide Euroopa Liitu suunatud impordi suhtes kohaldatav dumpinguvastase tollimaksu määr, ekspordihinda Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed, artikli 2 lõike 10 punktide e, g, i ja k alusel allapoole.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Sinopec Chongqing SVW Chemical Co., Sinopec Great Wall Energy & Chemical (Ningxia) Co. ja Central-China Company, Sinopec Chemical Commercial Holding Co. kohtukulud.

4.      Jätta Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud nende endi kanda.

5.      Jätta Wegochem Europe BV, Kuraray Europe GmbH ja Sekisui Specialty Chemicals Europe SLi kohtukulud nende endi kanda.

Truchot Kanninen Madise

Frendo       Perišin

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. veebruaril 2024 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Esimene väide, mille kohaselt on alusmääruse artikli 2 lõike 6a kohaldamine vastuolus WTO õigusest tulenevate kohustustega

Teine väide, et on rikutud alusmääruse artikli 2 lõiget 10 ja tehtud ilmne hindamisviga

Esimene väiteosa

– Kohaldatavad eeskirjad

– Tõendamine

– Komisjoni kogutud kaudsed tõendid

Teine väiteosa

Kolmas väiteosa

– Esimene etteheide

– Teine etteheide

Kolmas väide, et on rikutud alusmääruse artikli 18 lõikeid 1 ja 5 ning dumpinguvastase lepingu artiklit 6.8 ja II lisa

Esimene etteheide

Teine etteheide

Neljas väide, et hinna allalöömise kindlaksmääramisel on rikutud alusmääruse artikli 3 lõikeid 2 ja 3 ning rikutud on alusmääruse artikli 3 lõiget 6

Neljanda väite tulemuslikkus

Neljanda väite põhjendatus

– Esimene väiteosa

– Teine väiteosa

– Kolmas väiteosa

Viies väide, mis käsitleb kaitseõiguste rikkumist

Järeldus hagi lahenduse kohta

Kohtukulud

*      Kohtumenetluse keel: inglise.