EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
28. aprill 2022(*)
Eelotsusetaotlus – Eelotsuse kiirmenetlus – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa vahistamismäärus – Raamotsus 2002/584/JSK – Artikli 23 lõige 3 – Vahistamismäärust täitva õigusasutuse osalemise nõue – Artikli 6 lõige 2 – Politsei – Väljajätmine – Vääramatu jõud – Mõiste – Üleandmise õiguslikud takistused – Seadusest tuleneval alusel esitatud tagaotsitava kaebused – Rahvusvahelise kaitse taotlus – Välistamine – Artikli 23 lõige 5 – Üleandmisele ette nähtud tähtaegade möödumine – Tagajärjed – Vahi alt vabastamine – Kohustus võtta kõik muud meetmed isiku põgenemise vältimiseks
Kohtuasjas C‑804/21 PPU,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Korkein oikeuse (Soome kõrgeim kohus) 20. detsembri 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse samal päeval, Euroopa vahistamismääruse täitmise menetlustes järgmiste isikute suhtes:
C,
CD,
versus
Syyttäjä,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president A. Prechal (ettekandja), kohtunikud J. Passer, F. Biltgen, N. Wahl ja M. L. Arastey Sahún,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,
arvestades kirjalikku menetlust ja 2. märtsi 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– C ja CD, esindaja: asianajaja H. Nevala,
– Soome valitsus, esindaja: H. Leppo,
– Madalmaade valitsus, esindaja: J. Langer,
– Rumeenia valitsus, esindajad: E. Gane ja L.-E. Baţagoi,
– Euroopa Komisjon, esindajad: S. Grünheid ja I. Söderlund,
olles 10. märtsi 2022. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34), mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK (ELT 2009, L 81, lk 24), (edaspidi „raamotsus 2002/584“) artikli 6 lõike 2 ning artikli 23 lõigete 3 ja 5 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud seoses Rumeenia kohtu poolt Rumeenia kodanike C ja CD suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruste täitmisega Soomes.
Õiguslik raamistik
Raamotsus 2002/584
3 Raamotsuse 2002/584 põhjendused 8 ja 9 on sõnastatud järgmiselt:
„(8) Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta tehtud otsuseid tuleb piisavalt kontrollida, mis tähendab, et selle liikmesriigi õigusasutus, kus tagaotsitav on vahistatud, peab tegema otsuse tema üleandmise kohta.
(9) Keskasutuste roll Euroopa vahistamismääruse täitmisel peab piirduma praktilise ja haldusabiga.“
4 Raamotsuse artikli 1 „Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.
2. Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.“
5 Raamotsuse artiklis 6 „Pädevate õigusasutuste määramine“ on sätestatud:
„1. Vahistamismääruse teinud õigusasutus on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev tegema Euroopa vahistamismäärust selle riigi õiguse alusel.
2. Vahistamismäärust täitev õigusasutus on vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev Euroopa vahistamismäärust täitma selle riigi õiguse alusel.
[…]“.
6 Raamotsuse artikkel 7 „Tuginemine keskasutusele“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Iga liikmesriik võib määrata pädevaid õigusasutusi abistama keskasutuse või mitu keskasutust, kui see on tema õigussüsteemis nii sätestatud.
2. Liikmesriik võib, kui see osutub vajalikuks tulenevalt tema kohtusüsteemi korraldusest, panna oma keskasutuse(d) vastutama Euroopa vahistamismääruste edastamise ja vastuvõtmise haldamise ning kogu muu ametliku kirjavahetuse eest, mis on nendega seotud.
[…]“.
7 Raamotsuse artiklis 23 „Isiku üleandmise tähtajad“ on sätestatud:
„1. Tagaotsitav antakse asjaomaste asutuste kokkulepitud päeval võimalikult kiiresti üle.
2. Ta antakse üle hiljemalt kümne päeva jooksul pärast lõppotsuse tegemist Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta.
3. Kui tagaotsitava üleandmist lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul takistavad asjaolud, mis ei sõltu kummastki liikmesriigist, võtavad vahistamismäärust täitev ja vahistamismääruse teinud õigusasutus viivitamata teineteisega ühendust ja lepivad kokku uue üleandmispäeva. Sellisel juhul toimub üleandmine 10 päeva jooksul alates uuest kokkulepitud kuupäevast.
4. Üleandmise võib erandkorras ajutiselt edasi lükata humanitaarsetel põhjustel, näiteks kui on alust arvata, et see ilmselt ohustaks tagaotsitava elu või tervist. Euroopa vahistamismäärus täidetakse, kui nimetatud põhjuseid enam ei ole. Vahistamismäärust täitev õigusasutus teatab sellest viivitamata vahistamismääruse teinud õigusasutusele ja nad lepivad kokku uues üleandmiskuupäevas. Sellisel juhul toimub üleandmine 10 päeva jooksul alates uuest kokkulepitud kuupäevast.
5. Kui lõigetes 2–4 osutatud tähtaegade möödumisel on isik ikka veel vahi all, vabastatakse ta.“
Soome õigus
Üleandmisseadus
8 Raamotsuse 2002/584 rakendamiseks vastu võetud liikmesriigi õigusnormid sisalduvad 30. detsembri 2003. aasta seaduses nr 1286/2003 isiku süüteo tõttu üleandmise kohta Soome Vabariigi ja teiste Euroopa Liidu liikmesriikide vahel (laki rikoksen johdosta tapahtuvasta luovuttamisesta Suomen ja muiden Euroopan Unionin jäsenvaltioiden välillä (1286/2003)) (edaspidi „üleandmisseadus“).
9 Üleandmisseaduse §-de 11, 19 ja 37 kohaselt on Soomes üleandmise ja vahi all pidamise üle otsustamiseks pädevad vahistamismäärust täitvad õigusasutused Helsingin käräjäoikeus (Helsingi esimese astme kohus, Soome) ja apellatsioonikohtuna Korkein oikeus (Soome kõrgeim kohus). Selle seaduse § 44 kohaselt on üleandmisotsuse täitmiseks pädev Keskusrikospoliisi (Soome keskkriminaalpolitsei).
10 Selle seaduse § 46 esimese lõigu kohaselt antakse isik, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, taotluse esitanud liikmesriigi pädevatele asutustele üle võimalikult kiiresti asjaomaste asutuste kokkulepitud kuupäeval. Igal juhul antakse isik üle hiljemalt kümme päeva pärast üleandmisotsuse jõustumist.
11 Sama seaduse § 46 teises lõigus on ette nähtud, et kui asjaomase isiku üleandmine esimeses lõigus sätestatud tähtaja jooksul osutub võimatuks vääramatu jõu esinemise tõttu Soomes või taotluse esitanud liikmesriigis, peavad pädevad asutused kokku leppima uue üleandmiskuupäeva. Üleandmine peab toimuma kümne päeva jooksul pärast uut kokkulepitud kuupäeva.
12 Üleandmisseaduse §-s 48 on ette nähtud, et kui isik on pärast §-des 46 ja 47 sätestatud tähtaegade möödumist endiselt vahi all, tuleb ta vabastada.
Välismaalaste seadus
13 Riigisisesed varjupaigaõiguse normid sisalduvad 30. aprilli 2004. aasta välismaalaste seaduses nr 301/2004 (ulkomaalaislaki (301/2004)) (edaspidi „välismaalaste seadus“), mis vastab Genfis 28. juulil 1951 allkirjastatud pagulasseisundi konventsioonile (United Nations Treaty Series, vol. 189, lk 150, nr 2545 (1954)), mida on täiendatud New Yorgis koostatud 31. jaanuari 1967. aasta pagulasseisundi protokolliga. Välismaalaste seaduse sätteid kohaldatakse kõigi Soomes elavate välismaalaste suhtes, sealhulgas liidu kodanike suhtes.
14 Välismaalaste seaduse § 40 kolmanda lõigu kohaselt on välismaalasel õigus viibida tema taotluse läbivaatamise aja jooksul Soome territooriumil ja seda kuni taotluse kohta on tehtud lõplik otsus või kui tema suhtes on tehtud täitmisele pööratav väljasaatmisotsus.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
15 Rumeenia õigusasutus tegi Rumeenia kodanike C ja CD suhtes vastavalt 19. ja 27. mail 2015 Euroopa vahistamismääruse viieaastase vangistuse ja kolmeaastase lisakaristuse täitmiseks (edaspidi koos „kõnealused Euroopa vahistamismäärused“). Karistused olid mõistetud ohtlike ja eriti ohtlike narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise ning organiseeritud kuritegelikus rühmituses osalemise eest.
16 C ja CD suhtes toimusid nende Euroopa vahistamismääruste täitmise menetlused Rootsis. Högsta domstolen (Rootsi kõrgeim kohus) kohustas 8. aprilli 2020. aasta otsusega, et C tuleb üle anda Rumeenia asutustele, ning Svea hovrätt (Stockholmi apellatsioonikohus, Rootsi) 30. juuli 2020. aasta otsusega, et CD tuleb samadele ametiasutustele üle anda. C ja CD lahkusid siiski Rootsist Soome enne, kui nende üleandmisotsused täideti.
17 15. detsembril 2020 peeti C ja CD Soomes asjaomase Euroopa vahistamismääruse alusel kinni ja paigutati kinnipidamisasutusse.
18 Korkein oikeus (kõrgeim kohus) kohustas 16. aprilli 2021. aasta otsustega, et nimetatud isikud tuleb üle anda Rumeenia ametivõimudele. Rumeenia ametivõimude taotluse põhjal määras keskkriminaalpolitsei üleandmise esimeseks kuupäevaks 7. mai 2021. Enne seda kuupäeva ei saanud C ja CD õhuvedu Rumeeniasse korraldada COVID-19 pandeemia tõttu.
19 C ja CD esitasid 3. mail 2021 kaebuse Korkein oikeusele (kõrgeim kohus). 4. mail 2021 keelas see kohus esialgse õiguskaitse korras üleandmisotsuste täitmise. Kuna sama kohus jättis 31. mail 2021 need kaebused rahuldamata, muutus alusetuks ka esialgse õiguskaitse korras tehtud üleandmisotsuste täitmise keelamise otsus.
20 Teiseks üleandmise kuupäevaks määrati 11. juuni 2021. Siiski lükati see üleandmine uuesti edasi, sest Rumeeniaga puudub otselend ja kokkulepitud ajal ei olnud võimalik korraldada lendu teise liikmesriigi kaudu.
21 C ja CD esitasid veel mitu taotlust üleandmisotsuste täitmise peatamiseks Helsingin käräjäoikeusele (Helsingi esimese astme kohus) ja Korkein oikeusele (kõrgeim kohus). Kõik need taotlused jäeti rahuldamata või tunnistati vastuvõetamatuks.
22 CD‑le määrati kolmandaks üleandmiskuupäevaks 17. juuni 2021 ja C-le 22. juuni 2021. Ka seekord oli üleandmine võimatu, sest C ja CD esitasid Soomes rahvusvahelise kaitse taotlused. Maahanmuuttovirasto (Soome migratsiooniamet) jättis 12. novembri 2021. aasta otsustega need taotlused rahuldamata. C ja CD esitasid hallinto-oikeusele (halduskohus) nende otsuste peale kaebuse.
23 Seejärel esitasid C ja CD Helsingin käräjäoikeusele (Helsingi esimese astme kohus, Soome) kaebuse, milles palusid esiteks vabastada nad vahi alt üleandmise tähtaja möödumise tõttu ja teiseks lükata nende üleandmine edasi, sest nad on esitanud rahvusvahelise kaitse taotlused. Helsingin käräjäoikeus (Helsingi esimese astme kohus) tunnistas need kaebused 8. ja 29. oktoobri 2021. aasta otsustega vastuvõetamatuks.
24 Põhikohtuasi puudutab kaebusi, mille C ja CD esitasid nende otsuste peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule Korkein oikeusele (kõrgeim kohus). Neid kaebusi põhjendasid C ja CD samamoodi nagu kaebusi, mille Helsingin käräjäoikeus (Helsingi esimese astme kohus) oli tagasi lükanud. Oma vastuses taotles syyttäjä (prokurör, Soome), et põhikohtuasja kaebajad jääksid vahi alla ja et nende Rumeenia ametiasutustele üleandmist ei lükataks edasi.
25 Eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustas põhimõttelise tähtsusega otsuses, mis tehti 8. detsembril 2021, et isikutel, kelle suhtes on tehtud üleandmisotsus, on õigus sellele, et kohus vaataks läbi kaebuse, mis puudutab nende vahi all pidamist. Viivituse vältimiseks asus see kohus kohe põhikohtuasja läbi vaatama.
26 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis küsimusi raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 3 tõlgendamise kohta nii menetluslikust kui ka sisulisest vaatenurgast.
27 Mis puudutab esimesena menetluslikke aspekte, siis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sellest sättest tulenevate nõuete kohta, mis puudutavad vääramatu jõu olemasolu hindamist.
28 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgituste järgi annavad riigisisesed õigusnormid keskkriminaalpolitseile pädevuse isiku üleandmine läbi viia pärast seda, kui kohtu tehtud üleandmise otsus on jõustunud. Üleandmiskuupäeva ei määrata kindlaks kohtuotsuses, vaid üleandmisel järgitakse raamotsusele 2002/584 vastavaid ja üleandmisseaduses ette nähtud tähtaegu.
29 Samuti märgib see kohus, et keskkriminaalpolitsei vastutab üleandmisotsuse tegeliku täitmise eest, tagab sideme vahistamismääruse teinud liikmesriigi pädevate asutustega ja lepib kokku uue üleandmiskuupäeva, kui üleandmine ei ole toimunud kümne päeva jooksul, nagu see juhtus ka põhikohtuasjas.
30 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu praktika kohaselt võib vahi all olev isik igal ajal pöörduda pädeva kohtu poole, et viimane kontrolliks, kas vahi all pidamine on endiselt põhjendatud. Seega peab kohus muu hulgas hindama, kas üleandmine on läbi viimata tingituna vääramatust jõust raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 3 tähenduses. Seevastu keskkriminaalpolitsei ja teised ametiasutused ei anna vahi all pidamise küsimust alati pädeva kohtu hinnata.
31 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on seega tekkinud küsimus, kas selline riigisisene menetlus on kooskõlas raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõikega 3 ja millised oleksid võimaliku vastuolu tagajärjed.
32 Mis puudutab teisena raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 3 sisulisi aspekte, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas vääramatu jõu mõiste hõlmab õiguslikke takistusi, mis tulenevad liikmesriigi õigusaktidest ja mille tagajärjel takistatakse üleandmist esialgu ette nähtud tähtaja jooksul.
33 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et 25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsuses Vilkas (C‑640/15, EU:C:2017:39) otsustas Euroopa Kohus, et vääramatu jõu mõistet võib kohaldada olukorras, kus kinnipeetav isik osutab füüsilist vastupanu, mis muudab tema üleandmise võimatuks, tingimusel et erandlike asjaolude tõttu ei saanud vahistamismäärust täitev õigusasutus ja vahistamismääruse teinud õigusasutus seda vastupanu ette näha ning selle tagajärgi üleandmisele ei oleks kogu ametiasutuste rakendatavale hoolsusele vaatamata olnud võimalik vältida.
34 Põhikohtuasjas, kus COVID-19 pandeemia küll raskendas üleandmise elluviimist praktikas ja tähtaegadest kinnipidamist, oli üleandmise peamine takistus siiski see, et eelotsusetaotluse esitanud kohus keelas üleandmise C ja CD esitatud kaebuste ning samuti varjupaigataotluste läbivaatamise ajal. Viimasega seoses täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et riigisiseste õigusnormide kohaselt on varjupaigataotlejal õigus jääda Soome territooriumile tema taotluse läbivaatamise ajaks või kuni tema suhtes tehakse väljasaatmisotsus.
35 Neil asjaoludel otsustas Korkein oikeus (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõige 3 koostoimes sama raamotsuse artikli 23 lõikega 5 näeb ette, et kui vahi all olevat isikut ei ole tähtaja jooksul üle antud, otsustab vahistamismäärust täitev õigusasutus raamotsuse artikli 6 lõike 2 tähenduses uue üleandmiskuupäeva ning kontrollib vääramatu jõu olemasolu ja vahi all pidamiseks vajalikke tingimusi, või on raamotsusega kooskõlas ka menetlus, mille käigus uurib kohus neid elemente üksnes poolte nõudmisel? Kui tähtaja pikendamine nõuab õigusasutuse sekkumist, siis kas sellise sekkumise puudumine tähendab tingimata seda, et raamotsuses ette nähtud tähtajad on möödunud, mistõttu tuleb vahi all olev isik raamotsuse artikli 23 lõike 5 alusel vabastada?
2. Kas raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et ka üleandmisel esinevaid õiguslikke takistusi, mis tulenevad vahistamismäärust täitva liikmesriigi riigisisesest õigusest, nagu kohtumenetluse ajaks kehtestatud täitmise keeld või varjupaigataotleja õigus viibida vahistamismäärust täitvas riigis seni, kuni tema varjupaigataotluse kohta on tehtud otsus, tuleb käsitada vääramatu jõuna?“
Eelotsuse kiirmenetluse kohaldamise taotlus
36 Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas taotluse lahendada käesolev eelotsusetaotlus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23a esimeses lõigus ja Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 107 ette nähtud eelotsuse kiirmenetluses.
37 Käesoleval juhul on selle menetluse kohaldamiseks ette nähtud tingimused täidetud.
38 Esiteks puudutab eelotsusetaotlus seda, kuidas tõlgendada raamotsust 2002/584, mis kuulub EL toimimise lepingu kolmanda osa V jaotisega reguleeritud valdkonda, mis käsitleb vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala. Järelikult on selle taotluse suhtes võimalik kohaldada eelotsuse kiirmenetlust vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23a esimesele lõigule ja kodukorra artikli 107 lõikele 1.
39 Mis puudutab teiseks kiireloomulisuse kriteeriumi, siis Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et see kriteerium on täidetud, kui põhikohtuasjas on isikult eelotsusetaotluse esitamise kuupäeval võetud vabadus ja tema vahi all pidamine sõltub põhikohtuasja vaidluse lahendusest (vt eelkõige 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Lanigan, C‑237/15 PPU, EU:C:2015:474, punkt 24, ja 16. novembri 2021. aasta kohtuotsus Governor of Cloverhill Prison jt, C‑479/21 PPU, EU:C:2021:929, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Selle kohta nähtub eelotsusetaotlusest, et C‑lt ja CD‑lt oli taotluse esitamise ajal tegelikult võetud vabadus.
41 Lisaks puudutavad eelotsuse küsimused seda, kuidas tõlgendada raamotsuse 2002/584 artiklit 23, mille lõikes 5 on ette nähtud, et kui sama artikli lõigetes 2–4 osutatud tähtajad on möödunud, vabastatakse tagaotsitav vahi alt. Seega, olenevalt Euroopa Kohtu vastusest esitatud küsimustele võib eelotsusetaotluse esitanud kohus pidada vajalikuks kohustada C ja CD vahi alt vabastada.
42 Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohtu teine koda 17. jaanuaril 2022 ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist rahuldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotluse lahendada käesolev eelotsusetaotlus kiirmenetluses.
Eelotsuse küsimuste analüüs
Teine küsimus
43 Teise küsimusega, mida tuleb kõigepealt analüüsida, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et vääramatu jõu mõiste hõlmab üleandmisel tekkivaid õiguslikke takistusi, mis tulenevad isiku, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, esitatud ja vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusel põhinevatest seaduslikest kaebustest, kui üleandmise kohta on lõpliku otsuse teinud vahistamismäärust täitev õigusasutus selle raamotsuse artikli 15 lõike 1 alusel.
44 Euroopa Kohtu järjepidevast praktikast, mis on välja kujunenud erinevates liidu õiguse valdkondades, tuleneb, et vääramatut jõudu tuleb mõista kui sellele tugineva isiku tahtest sõltumatuid ebatavalisi ja ettenägematuid asjaolusid, mille tagajärgi ei oleks kogu rakendatavale hoolsusele vaatamata olnud võimalik vältida (25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Vilkas, C‑640/15, EU:C:2017:39, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Lisaks tuleb vääramatu jõu mõistet raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 3 tähenduses tõlgendada kitsalt, kuna see säte kujutab endast erandit raamotsuse artikli 23 lõikes 2 kehtestatud reeglist (vt selle kohta 25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Vilkas, C‑640/15, EU:C:2017:39, punkt 56).
46 Mis puudutab üleandmisel tekkivaid õiguslikke takistusi, mis tulenevad selle isiku, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, seadusel põhinevatest kaebustest, siis tuleb tõepoolest märkida, et niisugused takistused ei ole seotud vahistamismäärust täitva liikmesriigi ametiasutuste tegevusega ja nende tagajärgi, st võimatust isikut ettenähtud tähtaja jooksul üle anda, ei oleks saanud kogu rakendatud hoolsusele vaatamata vältida.
47 Siiski, nagu C ja CD, Rumeenia valitsus ja Euroopa Komisjon õigesti märkisid, ei saa isiku, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, seadusel põhinevaid kaebusi vahistamismäärust täitva liikmesriigi riigisiseses õiguses ette nähtud menetluste raames, et vaidlustada tema üleandmine vahistamismääruse teinud liikmesriigi ametiasutustele või lükata see edasi, pidada ettenägematuks sündmuseks.
48 Järelikult ei saa niisugused üleandmise õiguslikud takistused, mis tulenevad selle isiku esitatud seadusel põhinevatest kaebustest, kujutada endast vääramatut jõudu raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 3 tähenduses.
49 Eeltoodust nähtub, et nimetatud raamotsuse artiklis 23 ette nähtud üleandmistähtaegu ei saa pidada peatatuks vahistamismäärust täitvas liikmesriigis pooleliolevate menetluste tõttu, mille alus on isiku, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, esitatud kaebused, kui üleandmise kohta on lõpliku otsuse teinud vahistamismäärust täitev õigusasutus vastavalt selle raamotsuse artikli 15 lõikele 1. Seega on vahistamismäärust täitva liikmesriigi ametiasutused põhimõtteliselt kohustatud selle isiku vahistamismääruse teinud liikmesriigi ametiasutustele nimetatud tähtaegade jooksul üle andma.
50 Selles üleandmismenetluse viimases etapis, mida reguleerib raamotsuse artikkel 23, kontrollis põhimõtteliselt kõiki õiguslikke asjaolusid vahistamismäärust täitev õigusasutus, kes on eelduslikult juba teinud üleandmise kohta lõpliku otsuse.
51 See tõlgendus tuleneb ka raamotsusega 2002/584 taotletavast liikmesriikide õigusalase koostöö kiirendamise ja lihtsustamise eesmärgist. Raamotsuse eesmärk on seega süüdimõistetute või karistusõigusrikkumises kahtlustatavate üleandmise uue lihtsustatud ja tõhusama süsteemi sisseviimisega hõlbustada ja kiirendada õigusalast koostööd, et aidata saavutada eesmärki kujundada Euroopa Liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, mis põhineb suurel liikmesriikidevahelisel usaldusel (vt eelkõige 29. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Radu, C‑396/11, EU:C:2013:39, punkt 34, ja 17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus JR (vahistamismäärus – süüdimõistev kohtuotsus, mis on tehtud EMP lepingu osaliseks olevas kolmandas riigis), C‑488/19, EU:C:2021:206, punkt 71).
52 Käesoleval juhul ei nähtu Euroopa Kohtule esitatud toimiku ühestki dokumendist, et C ja CD esitatud seadusel põhinevad kaebused oleksid kas või kaudselt kahjustanud põhiõigust, millele need isikud ei oleks saanud tugineda vahistamismäärust täitvas õigusasutuses menetluses, mille tulemusel tehti lõplik otsus üleandmise kohta vastavalt raamotsuse 2002/584 artikli 15 lõikele 1.
53 Mis puudutab konkreetsemalt C ja CD Soomes esitatud rahvusvahelise kaitse taotlusi, siis nähtub nende esitatud seisukohtadest, et nimetatud taotlused põhinesid suures osas argumentidel kinnipidamistingimuste kohta vahistamismääruse teinud liikmesriigis Rumeenias, ning olid tuletatud Euroopa Kohtu asjakohasest praktikast, eelkõige 5. aprilli 2016. aasta kohtuotsusest Aranyosi ja Căldăraru (C‑404/15 ja C‑659/15 PPU, EU:C:2016:198), 25. juuli 2018. aasta kohtuotsusest Generalstaatsanwaltschaft (kinnipidamistingimused Ungaris) (C‑220/18 PPU, EU:C:2018:589) ja 15. oktoobri 2019. aasta kohtuotsusest Dorobantu (C‑128/18, EU:C:2019:857). Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmneb aga, et C ja CD esitasid need argumendid vahistamismäärust täitvas õigusasutuses menetluses, mille tulemusel tehti lõplik üleandmisotsus.
54 Lisaks, nagu märkis komisjon, on EL toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 24) Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikele varjupaiga andmise kohta ainsas artiklis märgitud, et arvestades põhiõiguste ja -vabaduste kaitse taset Euroopa Liidu liikmesriikides, peetakse liikmesriike seoses varjupaigaküsimustega kõigis juriidilistes ja praktilistes tähendustes üksteise suhtes ohututeks päritolumaadeks.
55 Selles artiklis on lisatud, et järelikult võib liikmesriik teise liikmesriigi kodaniku varjupaigataotluse arvesse võtta või vastuvõetavaks kuulutada ainult neljal juhul, mis on selles artiklis ammendavalt loetletud.
56 Euroopa Kohtule esitatud toimiku ühestki dokumendist ei nähtu aga, et C ja CD olukord kuuluks ühe nendest neljast juhtumist alla, mida on nimetatud protokolli ainsas artiklis; mille kohta eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole Euroopa Kohtult ka küsinud.
57 Lõpuks tuleb veel märkida, et rahvusvahelise kaitse taotlus ei ole üks raamotsuse 2002/584 artiklites 3 ja 4 loetletud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise alustest (vt selle kohta 21. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus B., C‑306/09, EU:C:2010:626, punktid 43–46).
58 Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et vääramatu jõu mõiste ei hõlma üleandmisel tekkivaid õiguslikke takistusi, mis tulenevad isiku, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, esitatud ja vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusel põhinevatest seaduslikest kaebustest, kui üleandmise kohta on lõpliku otsuse teinud vahistamismäärust täitev õigusasutus selle raamotsuse artikli 15 lõike 1 alusel.
Esimene küsimus
59 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada esiteks seda, kas raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud vahistamismäärust täitva õigusasutuse osalemise nõue on täidetud, kui vahistamismäärust täitev liikmesriik teeb politseile ülesandeks kontrollida, kas esineb vääramatu jõud ja kas on täidetud tingimused isiku, kelle suhtes on tehtud vahistamismäärus, vahi all pidamiseks, ning vajaduse korral kindlaks määrata uus üleandmiskuupäev, eeldusel, et sellel isikul on õigus igal ajal pöörduda vahistamismäärust täitva õigusasutuse poole, et viimane teeks otsuse nimetatud tegurite kohta. Teiseks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas selle raamotsuse artikli 23 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et artikli 23 lõigetes 2–4 ette nähtud tähtaegu tuleb pidada möödunuks, mille tagajärjel tuleb see isik vahi alt vabastada, kui lähtuda saab sellest, et raamotsuse artikli 23 lõikes 3 toodud vahistamismäärust täitva õigusasutuse osalemise nõuet ei ole täidetud.
60 Juhul kui tegemist on vääramatu jõuga, mis takistab üleandmist raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud tähtaja jooksul, tuleneb raamotsuse artikli 23 lõike 3 sõnastusest, et vahistamismäärust täitev ja vahistamismääruse teinud õigusasutus peavad teineteisega viivitamatult ühendust võtma ja kokku leppima uue üleandmiskuupäeva.
61 Euroopa Kohus on juba täpsustanud, et mõistega „vahistamismäärust täitev õigusasutus“ raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 2 tähenduses peetakse samamoodi nagu mõistega „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses silmas kas kohtunikku või kohut või niisugust liikmesriigi õigusasutust nagu prokuratuur, kes osaleb selle liikmesriigi õigusemõistmises ja kellel on nõutav sõltumatus täitevvõimust (24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (dokumentide võltsimine), C‑510/19, EU:C:2020:953, punkt 54).
62 Seevastu ei saa Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt liikmesriigi politseiasutused kuuluda „õigusasutuse“ mõiste alla raamotsuse 2002/584 artikli 6 tähenduses (vt selle kohta 24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (dokumentide võltsimine), C‑510/19, EU:C:2020:953, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
63 Sellest tuleneb, et raamotsuse artikli 23 lõikes 3 nõutud vahistamismäärust täitva õigusasutuse osalemist vääramatu jõu olemasolu hindamisel ja vajaduse korral uue üleandmiskuupäeva kindlaksmääramisel ei saa anda vahistamismäärust täitva liikmesriigi sellisele politseiasutusele nagu keskkriminaalpolitsei põhikohtuasjas.
64 Tõsi küll, raamotsuse artikli 7 lõige 1 lubab liikmesriikidel määrata pädevaid õigusasutusi abistama ühe või mitu „keskasutust“. Lisaks on selge, et liikmesriigi politseiasutus võib kuuluda mõiste „keskasutus“ alla artikli 7 tähenduses (vt selle kohta 10. novembri 2016. aasta kohtuotsus Poltorak, C‑452/16 PPU, EU:C:2016:858, punkt 42).
65 Raamotsuse 2002/584 artiklist 7 koostoimes põhjendusega 9 nähtub siiski, et sellise keskasutuse sekkumine peab piirduma pädevatele õigusasutustele antava praktilise ja haldusabiga. Järelikult ei saa artiklis 7 ette nähtud võimalus ulatuda nii kaugele, et liikmesriigid saaksid vääramatu jõu olemasolu hindamisel selle raamotsuse artikli 23 lõike 3 tähenduses ja vajaduse korral uue üleandmiskuupäeva kindlaksmääramisel asendada pädeva õigusasutuse sellise keskasutusega (vt selle kohta 10. novembri 2016. aasta kohtuotsus Poltorak, C‑452/16 PPU, EU:C:2016:858, punkt 42).
66 Nimelt, nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktides 73–76, kujutavad selle sätte tähenduses vääramatu jõu olemasolu hindamine ja vajaduse korral uue üleandmiskuupäeva kindlaksmääramine endast otsuseid Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta, mille peab raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 2 alusel koostoimes selle põhjendusega 8 tegema vahistamismäärust täitev õigusasutus. Sellega seoses ja nagu ka eelotsusetaotluse esitanud kohus on nõus, väljuvad niisugused otsused pelga „praktilise ja haldusabi“ raamidest, mille võib usaldada politseiasutusele raamotsuse artikli 7 alusel koostoimes põhjendusega 9.
67 Mis puudutab tagajärgi, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus ei osale, siis tuleb esimesena tõdeda, et raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõigetes 2–4 ette nähtud tähtaegu tuleb niisugustel asjaoludel tõepoolest pidada möödunuks.
68 Vääramatu jõu tuvastamine vahistamismäärust täitva liikmesriigi politsei poolt ja uue üleandmiskuupäeva kindlaksmääramine ilma vahistamismäärust täitva õigusasutuse osaluseta ei vasta raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõikes 3 ette nähtud vorminõuetele ja seda sõltumata sellest, kas selline vääramatu jõud tegelikult aset leidis.
69 Järelikult, vahistamismäärust täitva õigusasutuse osaluseta ei saa raamotsuse artikli 23 lõigetes 2–4 ette nähtud tähtaegu selle artikli lõike 3 alusel kehtivalt pikendada. Eeltoodust nähtub, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas tuleb nimetatud tähtaegu pidada selle artikli lõike 5 kohaldamisel möödunud tähtaegadeks.
70 Teisena tuleb meenutada tagajärgi, mis tulenevad raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõigetes 2–4 ette nähtud tähtaegade möödumisest.
71 Raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 5 sõnastusest ilmneb küll selgelt, et kui isik, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, on nende tähtaegade möödumisel ikka veel vahi all, tuleb ta vabastada. Sellest vahistamismäärust täitva liikmesriigi kohustusest ei ole niisugusel juhul ette nähtud mitte mingisugust erandit.
72 Samas ei andnud liidu seadusandja nende tähtaegade möödumisele mingit muud mõju ega näinud eelkõige ette, et see võtaks asjaomastelt asutustelt võimaluse leppida kokku raamotsuse artikli 23 lõike 1 kohaselt üleandmiskuupäevas või et see vabastaks vahistamismäärust täitva liikmesriigi kohustusest täita Euroopa vahistamismäärust (25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Vilkas, C‑640/15, EU:C:2017:39, punkt 70).
73 Ka kahjustaks raamotsuse 2002/584 artikli 15 lõike 1 ja artikli 23 tõlgendamine nii, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ei ole pärast raamotsuse artiklis 23 nimetatud tähtaegade möödumist enam kohustatud vahistamismäärusega tagaotsitavat üle andma ega vahistamismääruse teinud õigusasutusega selleks uut üleandmispäeva kokku leppima, raamotsusega taotletavat õigusalase koostöö kiirendamise ja lihtsustamise eesmärki, sest selline tõlgendus võib sundida vahistamismääruse teinud liikmesriiki tegema teise Euroopa vahistamismääruse, et saaks läbi viia uue üleandmismenetluse (25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Vilkas, C‑640/15, EU:C:2017:39, punkt 71).
74 Eeltoodust nähtub, et üksnes asjaolu, et raamotsuse 2002/584 artiklis 23 ette nähtud tähtajad on möödunud, ei vabasta vahistamismäärust täitvat liikmesriiki kohustusest jätkata Euroopa vahistamismääruse täitmist ja anda tagaotsitav üle ning asjaomased ametiasutused peavad selleks kokku leppima uue üleandmiskuupäeva (25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Vilkas, C‑640/15, EU:C:2017:39, punkt 72).
75 Lisaks, nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktis 46 seoses vahistamismäärust täitva liikmesriigi kohustusega jätkata Euroopa vahistamismääruse täitmist, et selle liikmesriigi pädev asutus on ka pärast seda, kui vahistamismääruse alusel tagaotsitav on raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 5 alusel vabastatud, kohustatud võtma kõik tema poolt vajalikuks peetavad meetmed isiku põgenemise vältimiseks, välja arvatud vabadust piiravad meetmed.
76 Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et esiteks tuleb raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõiget 3 tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud vahistamismäärust täitva õigusasutuse osalemise nõue ei ole täidetud, kui vahistamismäärust täitev liikmesriik teeb politseiasutusele ülesandeks kontrollida, kas esineb vääramatu jõud ja kas on täidetud tingimused isiku, kelle suhtes on tehtud vahistamismäärus, vahi all pidamiseks, ning vajaduse korral kindlaks määrata uus üleandmiskuupäev, ning seda ka juhul, kui sellel isikul on õigus igal ajal pöörduda vahistamismäärust täitva õigusasutuse poole, et viimane teeks otsuse nimetatud tegurite kohta. Teiseks tuleb raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõiget 5 tõlgendada nii, et artikli 23 lõigetes 2–4 ette nähtud tähtaegu tuleb pidada möödunuks, mille tagajärjel tuleb see isik vahi alt vabastada, kui raamotsuse artikli 23 lõikes 3 toodud vahistamismäärust täitva õigusasutuse osalemise nõuet ei ole täidetud.
Kohtukulud
77 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK, artikli 23 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et vääramatu jõu mõiste ei hõlma üleandmisel tekkivaid õiguslikke takistusi, mis tulenevad isiku, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, esitatud ja vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusel põhinevatest seaduslikest kaebustest, kui üleandmise kohta on lõpliku otsuse teinud vahistamismäärust täitev õigusasutus selle raamotsuse artikli 15 lõike 1 alusel.
2. Raamotsuse 2002/584 (muudetud raamotsusega 2009/299) artikli 23 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud vahistamismäärust täitva õigusasutuse osalemise nõue ei ole täidetud, kui vahistamismäärust täitev liikmesriik teeb politseiasutusele ülesandeks kontrollida, kas esineb vääramatu jõud ja kas on täidetud tingimused isiku, kelle suhtes on tehtud vahistamismäärus, vahi all pidamiseks, ning vajaduse korral kindlaks määrata uus üleandmiskuupäev, ning seda ka juhul, kui sellel isikul on õigus igal ajal pöörduda vahistamismäärust täitva õigusasutuse poole, et viimane teeks otsuse nimetatud tegurite kohta.
Raamotsuse 2002/584 (muudetud raamotsusega 2009/299) artikli 23 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et artikli 23 lõigetes 2–4 ette nähtud tähtaegu tuleb pidada möödunuks, mille tagajärjel tuleb see isik vahi alt vabastada, kui raamotsuse artikli 23 lõikes 3 toodud vahistamismäärust täitva õigusasutuse osalemise nõuet ei ole täidetud.
Allkirjad