Liidetud kohtuasjad C-443/04 ja C-444/04

H. A. Solleveld

ja

J. E. van den Hout-van Eijnsbergen

versus

Staatssecretaris van Financiën

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden)

Kuues käibemaksudirektiiv – Artikli 13 A osa lõike 1 punkt c – Maksuvabastused – Meditsiinilise abi andmine meditsiini- ja abipersonali poolt – Füsioterapeudi ja psühhoterapeudi määratud terapeutiline ravi – Abipersonali määratlemine asjaomases liikmesriigis – Kaalutlusõigus – Piirid

Kohtuotsuse kokkuvõte

Maksusätted – Õigusaktide ühtlustamine – Käibemaks – Ühtne käibemaksusüsteem – Kuuenda direktiiviga ette nähtud maksuvabastused

(Nõukogu direktiiv 77/388, artikli 13 A osa lõike 1 punkt c)

Kuuenda direktiivi 77/388 kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 13 A osa lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et sellega antakse liikmesriikidele kaalutlusõigus määratleda selline abipersonal ja neile ametitele kohase meditsiinilise abi andmine, mis kuuluvad selle sättega ette nähtud maksuvabastuse kohaldamisalasse. Liikmesriigid peavad kaalutlusõiguse kasutamisel siiski kinni pidama nimetatud sätte eesmärgist, milleks on tagada maksuvabastuse kohaldamine üksnes teenustele, mida osutavatel isikutel on nõutav erialane kvalifikatsioon, ja maksustamise neutraalsuse põhimõttest.

Siseriiklikud õigusnormid, mis jätavad abipersonali määratlusest välja psühhoterapeudi, on nimetatud eesmärkide ja põhimõttega vastuolus üksnes selles osas, milles psühhoterapeutiline ravi, kui seda osutasid psühhiaatrid, psühholoogid või mis tahes muu meditsiini- või abipersonal, oli käibemaksust vabastatud, kuigi seda osutavate psühhoterapeutide ravi võib viimaste erialast kvalifikatsiooni arvestades käsitleda samaväärse kvaliteediga ravina, kusjuures eelotsusetaotluse esitanud kohtu kohustus on seda kontrollida.

Siseriiklikud õigusnormid, mis jätavad abipersonali määratlusest välja teatud spetsiifilised tervishoiualased toimingud, nagu tervisehäirete diagnostika abil määratud ravi, mida osutavad füsioterapeudid, on nimetatud eesmärkide ja põhimõttega vastuolus üksnes selles osas, milles nimetatud toimingud, kui neid osutavad arstid või hambaarstid, oleksid käibemaksust vabastatud, kuigi füsioterapeutide poolt ravi andmist võib viimaste erialast kvalifikatsiooni arvestades käsitleda samaväärse kvaliteediga ravina, kusjuures eelotsusetaotluse esitanud kohtu kohustus on seda kontrollida.

(vt punkt 51 ja resolutiivosa)