EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
20. september 2017(*)
Apellatsioonkaebus – Riigiabi – Mõiste „abi“ – Mõiste „majanduslik eelis“ – Eraõigusliku võlausaldaja kriteerium – Kohaldatavuse tingimused – Kohaldamine – Euroopa Komisjoni uurimiskohustus
Kohtuasjas C‑300/16 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 26. mail 2016 esitatud apellatsioonkaebus,
Euroopa Komisjon, esindajad: K. Walkerová, L. Armati, T. Maxian Rusche ja B. Stromsky, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
teine menetlusosaline:
Frucona Košice a.s., asukoht Košice (Slovakkia), esindajad: K. Lasok, QC, barrister B. Hartnett, J. Holmes, QC, ja Rechtsanwalt O. Geiss,
hageja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president R. Silva de Lapuerta, kohtunikud E. Regan, A. Arabadjiev (ettekandja), C. G. Fernlund ja S. Rodin,
kohtujurist: N. Wahl,
kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,
arvestades kirjalikus menetluses ja 15. veebruari 2017. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 3. mai 2017. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 16. märtsi 2016. aasta otsus kohtuasjas Frucona Košice vs. komisjon (T‑103/14, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2016:152), millega Üldkohus tühistas komisjoni 16. oktoobri 2013. aasta otsuse 2014/342/EÜ riigiabi SA.18211 (C 25/05) (ex NN 21/05) kohta, mida Slovaki Vabariik on andnud äriühingule Frucona Košice a.s. (ELT 2014, L 176, lk 38; edaspidi „vaidlusalune otsus“).
Vaidluse taust
2 Vaidluse taust on kokku võetud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–34 järgmiselt:
„[Frucona Košice] olukorra muutumine ja kokkuleppemenetlus
1 […] […] Frucona Košice a.s. on Slovaki õiguse alusel asutatud äriühing, kes tegeles eelkõige piirituse ja piiritusjookide tootmisega.
2 Ajavahemikul november 2002 kuni november 2003 võimaldati [Frucona Košicel] lükata aktsiisivõla tasumist korduvalt edasi. Edasilükkamist lubati pärast seda, kui kohaliku maksuhalduri Košice IV büroo (edaspidi „kohalik maksuamet“) kasuks oli seatud finantstagatised.
3 25. veebruaril 2004 selgus, et [Frucona Košice] ei olnud rahaliste raskuste tõttu võimeline tasuma aktsiisi 2004. aasta jaanuari eest. 1. jaanuaril 2004 jõustunud maksukorralduse seaduse muudatuse tõttu ei saanud [Frucona Košice] enam taotleda aktsiisi tasumise edasilükkamist.
4 Seetõttu võeti [Frucona Košicelt] ära piirituse ja piiritusjookide tootmise ja töötlemise litsents. Alates sellest ajast piirdus ta üksnes piiritusjookide turustamisega kaubamärgi Frucona all; neid piiritusjooke ostis ta vastava lepingu alusel ettevõtjalt O.H., kes tootis jooke litsentsi alusel Frucona Košice tehastes.
5 Frucona Košice oli maksejõuetu ka seaduse nr 328/1991 pankroti ja võlausaldajate kokkuleppe kohta (zákon č. 328/1991 Zb. o konkurze a vyrovnaní) tähenduses.
6 [Frucona Košice] esitas 8. märtsil 2004 Krajský súd v Košiciachile (Košice maakohus, Slovakkia) avalduse kokkuleppemenetluse algatamiseks, tehes oma võlausaldajatele ettepaneku, et ta maksab igaühele 35% võlgnetavast summast (edaspidi „kokkuleppe ettepanek“). [Frucona Košice] koguvõlg ulatus ligikaudu 644,6 miljoni Slovakkia kroonini [(ligikaudu 21,4 miljonit eurot)], millest ligikaudu 640,8 miljonit Slovakkia krooni [(ligikaudu 21,3 miljonit eurot)] moodustas maksuvõlg.
7 Krajský súd v Košiciach [(Košice esimese astme kohus)] lubas 29. aprilli 2004. aasta otsusega algatada kokkuleppemenetluse.
8 Kokkulepet käsitlenud 9. juuli 2004. aasta istungil nõustusid [Frucona Košice] võlausaldajad, sealhulgas kohalik maksuhaldur, kokkuleppe ettepanekuga. Kokkuleppemenetluses osales kohalik maksuamet eelisvõlausaldajana, tema eelisseisund tulenes [Frucona Košice] poolt tasumisele kuuluvate aktsiisi edasilükkamise ajal tema kasuks seatud tagatistest (vt eespool punkt 2).
9 [Frucona Košice] esitas enda väitel enne 9. juulit 2004 kohalikule maksuametile audiitoraruande, mille oli koostanud sõltumatu audiitorettevõtja (edaspidi „aruanne E“), et võimaldada sel ametil hinnata kokkuleppe ja pankroti vastavaid eeliseid.
10 Slovakkia maksuhaldur viis 21. juunil 2004 [Frucona Košice] äriruumides läbi kontrolli. Kontrolli käigus tuvastas ta [tema] finantsolukorra 17. juuni 2004. aasta seisuga.
11 14. juuli 2004. aasta otsusega kinnitas Krajský súd v Košiciach [(Košice esimese astme kohus)] võlausaldajate kokkuleppe. Kokkuleppe kohaselt tuleb Slovakkia maksuhaldurile tasuda võlasummast 35%, ehk ligikaudu 224,3 miljonit Slovakkia krooni [ligikaudu 7,45 miljonit eurot)].
12 Kohalik maksuamet teatas [Frucona Košicele] 20. oktoobri 2004. aasta kirjas, et võlausaldajate kokkuleppe kava, mille kohaselt ei pea osa maksuvõlast tagasi maksma, on kaudne riigiabi, millele peab heakskiidu andma Euroopa Ühenduste Komisjon.
13 [Frucona Košice] maksis 17. detsembril 2004 muu hulgas kohalikule maksuhaldurile 224,3 miljonit Slovakkia krooni [(ligikaudu 7,45 miljonit eurot)], mis vastas 35%‑le tema koguvõlast. 30. detsembri 2004. aasta otsusega lõpetas Krajský súd v Košiciach [(Košice esimese astme kohus)] kokkuleppemenetluse. 18. augustil 2006 vähendas Krajský súd v Košiciach [(Košice esimese astme kohus)] kohalikule maksuhaldurile tasumisele kuuluvat summat 224,1 miljoni Slovakkia kroonini [(ligikaudu 7,44 miljonit eurot)].
Haldusmenetlus
14 15. oktoobril 2004 esitati komisjonile kaebus [Frucona Košicele] väidetavalt antud ebaseadusliku riigiabi kohta.
15 Slovaki Vabariik teatas 4. jaanuari 2005. aasta kirjaga komisjonile pärast viimase esitatud teabenõuet, et on võimalik, et [Frucona Košicele] on antud ebaseaduslikku riigiabi, ja palus, et komisjon kiidaks selle abi heaks raskustes olevale äriühingule antud päästmisabina.
16 Pärast täiendava informatsiooni saamist teavitas komisjon 5. juuli 2005. aasta kirjaga Slovaki Vabariiki otsusest algatada EÜ artikli 88 lõike 2 alusel asjassepuutuva meetme suhtes ametlik uurimismenetlus. See otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2005, C 233, lk 47).
17 Slovaki Vabariik esitas 10. oktoobri 2005. aasta kirjaga komisjonile märkused asjassepuutuva meetme kohta. [Frucona Košice] esitas komisjonile asjassepuutuva meetme kohta oma märkused 24. oktoobri 2005. aasta kirjaga. Komisjon edastas need märkused Slovaki Vabariigile, kellele anti võimalus neile vastata; viimaselt saadi vastus 16. detsembri 2005. aasta kirjaga.
Algne otsus
18 Komisjon võttis 7. juunil 2006 vastu otsuse 2007/254/EÜ riigiabi C 25/05 (ex NN 21/05) kohta, mida Slovaki Vabariik on andnud Frucona Košicele (ELT 2007, L 112, lk 14; edaspidi „algne otsus“). Selle otsuse resolutsioon nägi artiklis 1 ette, et riigiabi, mida Slovaki Vabariik andis [Frucona Košicele] kogusummas 416 515 990 Slovakkia krooni [(ligikaudu 13 900 000 eurot)], on ühisturuga kokkusobimatu, ning kohustas artiklis 2 selline abi tagasi nõuda.
Menetlus Üldkohtus ja Euroopa Kohtus
19 [Frucona Košice] esitas 12. jaanuaril 2007 Üldkohtule hagi algse otsuse tühistamiseks.
20 Üldkohus jättis 7. detsembri 2010. aasta otsusega kohtuasjas Frucona Košice vs. komisjon [(T‑11/07, EU:T:2010:498)] hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
21 [Frucona Košice] esitas Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse ja Euroopa Kohus tühistas oma 24. jaanuari 2013. aasta otsusega kohtuasjas Frucona Košice vs. komisjon [(C‑73/11 P, EU:C:2013:32)] [7. detsembri 2010. aasta] kohtuotsuse Frucona Košice vs. komisjon, (T‑11/07, EU:T:2010:498)]. Euroopa Kohus leidis esimese kohtuastme vaidluse sisulise hindamise käigus, et kuna komisjon ei võtnud eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi hindamise raames arvesse pankrotimenetluse kestust, tegi komisjon ilmse hindamisvea, või isegi kui komisjon seda asjaolu mingil määral arvesse võttis, ei ole ta oma otsust õiguslikult piisavalt tõendanud. Lõpuks saatis Euroopa Kohus kohtuasja tagasi Üldkohtusse uueks arutamiseks nende väidete osas, mille suhtes ta otsust ei teinud.
22 Pärast kohtuotsuse [24. jaanuari 2013. aasta kohtuotsuse Frucona Košice vs. komisjon (C‑73/11 P, EU:C:2013:32)] tegemist ja selleks, et kõrvaldada Euroopa Kohtu tuvastatud puudused, võttis komisjon 16. oktoobril 2013 vastu [vaidlusaluse] otsuse […], mille artikkel 1 sätestab, et algne otsus „tühistatakse“.
23 Seejärel leidis Üldkohus [21. märtsi 2014. aasta määrusega kohtuasjas Frucona Košice vs. komisjon (T‑11/07 RENV, ei avaldata, EU:T:2014:173)] vastavalt […], et kohtuotsuse tegemise vajadus algse otsuse tühistamise nõudes on ära langenud.
[Vaidlusalune] otsus
[…]
25 Muu hulgas leidis komisjon [vaidlusaluses] otsuses, et sisuliselt on vaja uurida küsimust, kas kohalik maksuamet – nõustudes kokkuleppe ettepanekuga, mille tulemusel tema võlanõude suurus vähenes 65% võrra – käitus [Frucona Košice] suhtes nagu turumajanduse tingimustes tegutsev võlausaldaja. Ta täpsustas, et maksuameti olukord [Frucona Košice] võlausaldajana oli antud juhtumi puhul siiski ebatavaliselt kindel ja tema õiguslik ja majanduslik olukord oli soodsam kui [Frucona Košice] eraõiguslike võlausaldajate olukord. Lisaks sellele, et kohaliku maksuameti nõuded moodustasid 99% kõigist pankrotimenetluse raames registreeritud nõuetest ja ta oli eelisvõlausaldaja, sai tema nõudeid pankrotimenetluse raames igal ajal rahuldada tagatisvara müügist saadud tulu arvelt ([vaidlusaluse] otsuse põhjendus 80).
26 Esiteks, mis puudutab eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi, siis märkis komisjon muu hulgas, et selle kriteeriumi kohaldatavus sõltub sellest, kas asjaomane liikmesriik tegutses ettevõtjale majanduslikku eelist andes mitte riigiasutusena, vaid muud rolli täites, ning kui liikmesriik tugineb haldusmenetluses sellele kriteeriumile, peab ta kahtluse korral tõendama üheselt ning lähtudes objektiivsetest ja kontrollitavatest tõenditest, et rakendatav meede on seotud tema kui turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtjaga. Ta viitab selles osas 5. juuni 2012. aasta otsusele kohtuasjas komisjon vs. EDF [(C‑124/10 P, EU:C:2012:318)], punktid 81–85) ([vaidlusaluse] otsuse põhjendus 82).
27 [Vaidlusaluse] otsuse põhjenduses 83 märkis komisjon järgmist:
„Lühidalt öeldes väidab Slovaki Vabariik, et tema seisukoht on, et meede on käsitatav riigiabina. Ta tunnistas, et kokkuleppe sõlmimise ajal riigiabi küsimust lihtsalt ei käsitletud, ning taotles vaidlustatud meetme käsitamist päästmisabina. Sellest tulenevalt näib, et eespool osutatud kohtupraktikas esitatud nõuded ei ole antud juhtumi puhul täidetud ja vaidlustatud meede kujutab endast riigiabi [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses.“
28 Teiseks, olles vaidlustatud otsuse põhjenduses 84 märkinud, et „[Frucona Košice] väitis, et meede ei hõlma riigiabi, ning esitas eespool kirjeldatud dokumendid, eelkõige kahe audiitori aruanded“, kontrollis komisjon, kas Slovaki Vabariik tegutses [Frucona Košice] suhtes eraõigusliku võlausaldajana.
29 Selleks võrdles komisjon kõigepealt [Frucona Košice] esitatud tõendite põhjal kokkuleppemenetlust ja pankrotimenetlust ([vaidlusaluse] otsuse põhjendused 88–119), teiseks kokkuleppemenetlust ja maksude sissenõudmise menetlust ([vaidlusaluse] otsuse põhjendused 120–127) ning kolmandaks hindas muid Slovakkia ametiasutuste ja hageja esitatud tõendeid ([vaidlusaluse] otsuse põhjendused 128–138). Komisjoni leidis sisuliselt, et nii pankrotimenetlus kui ka maksude sissenõudmise menetlus on kohaliku maksuameti seisukohalt tunduvalt tulusamad alternatiivid kui kokkuleppe ettepanek ([vaidlusaluse] otsuse põhjendused 119, 124 ja 127).
30 Komisjon jõudis [vaidlusaluse] otsuse põhjenduses 139 järeldusele, et käesoleval juhul ei olnud eraõigusliku võlausaldaja kriteerium täidetud ja et Slovaki Vabariik andis [Frucona Košicele] eelise, mida ta turul ei oleks saanud. Nimetatud otsuse põhjenduses 140 järeldas komisjon, et võla kustutamine, millega kohalik maksuamet kokkuleppe alusel nõustus, kujutab endast riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Lõpuks järeldas komisjon selle otsuse põhjenduses 182, et abi ei ole siseturuga kokkusobiv.
31 [Vaidlusaluse] otsuse resolutsioonis on viis artiklit.
32 [Vaidlusaluse] otsuse artikkel 1 sätestab, et „[algne] otsus […] tühistatakse“ (vt punkt 22 eespool).
33 [Vaidlusaluse] otsuse artikli 2 kohaselt on riigiabi, mida Slovaki Vabariik andis [Frucona Košicele] kogusummas 416 515 990 Slovakkia krooni [(ligikaudu 13 900 000 eurot)], siseturuga kokkusobimatu.
34 [Vaidlusaluse] otsuse artiklis 3 kohustas komisjon Slovaki Vabariiki nõudma [Frucona Košicelt] tagasi ebaseaduslikult antud abi koos intressidega.“
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
3 Frucona Košice esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. veebruaril 2014.
4 Oma hagi põhjenduseks esitas ta neli väidet, millest esimese kohaselt on rikutud kaitseõigusi, teise väite kohaselt on vaidlustatud otsuse põhjenduses 83 rikutud õigusnormi, kolmanda väite kohaselt on tehtud faktivigu ja rikutud õigusnormi järelduses, et pankrotimenetlus oli tulusam kui kokkuleppe ettepanek, ning neljanda väite kohaselt on tehtud faktivigu ja rikutud õigusnormi järelduses, et maksude sissenõudmise menetlus oli tulusam kui kokkuleppe ettepanek.
5 Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuses hagi esimese ja teise väite tagasi ning nõustus kolmanda ja neljanda väitega. Seetõttu tühistas ta vaidlusaluse otsuse ja mõistis kohtukulud välja komisjonilt.
Poolte nõuded
6 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– esimese võimalusena jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Frucona Košicelt ning
– teise võimalusena saata asi tagasi Üldkohtusse ja otsustada kulude kandmine hiljem.
7 Frucona Košice palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Apellatsioonkaebus
8 Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks kuus väidet, millest esimese kohaselt on vaidlusalust otsust valesti tõlgendatud, teise ja neljanda väite kohaselt on eiratud eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamise tingimusi, kolmanda väite kohaselt on rikutud res judicata ja ne ultra petita põhimõtteid, viienda väite kohaselt on valesti kohaldatud eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi ning kuuenda väite kohaselt on eiratud kohustust viia läbi hoolikas ja erapooletu uurimine.
9 Esiteks tuleb analüüsida teist ja neljandat väidet, teiseks esimest väidet, kolmandaks kolmandat väidet ning viimaks viiendat ja kuuendat väidet.
Teine ja neljas väide, mis puudutavad eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamist
Poolte argumendid
10 Komisjon märgib oma teises väites, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 109–118 leidis, et abisaaja võis edukalt tugineda eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumile.
11 Komisjoni arvates viitab see kriteerium avalik-õigusliku üksuse subjektiivsele vaatenurgale vaidlusaluse meetme võtmiseks otsuse tegemisel. Seega kujutab ühelt poolt see, kas oma kavatsusi sel ajahetkel teatavaks teha või mitte, endast valikut, mis on asjaomase liikmesriigi subjektiivne õigus, mistõttu ei saa kolmandad isikud sellele õigusele tugineda. Teiselt poolt on vaid sellele liikmesriigile teada kõik olulised asjaolud, mille alusel ta kujundas oma seisukoha vaidlusaluse meetme võtmiseks otsuse tegemisel. Seega peab eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumile tuginema nimetatud liikmesriik ning tema peab esitama nõutavad andmed.
12 Kuid nagu selgub vaidlusaluse otsuse põhjendustest 128–132, oli käesoleval juhul komisjoni käsutuses andmed, mis võimaldavad tõendada, et Slovaki Vabariigi seisukoht oli selge ja järjepidev nii kaebusele antud vastuses kui ka kokkuleppe sõlmimise hetkel ning see liikmesriik märkis järjekindlalt, et tema hinnangul oli tegemist riigiabiga.
13 Komisjon lisab, et kuigi oli õige asuda seisukohale, et abisaaja võib tugineda eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumile, rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta ei kohustanud Frucona Košicet sarnaselt liikmesriigiga üheselt ning objektiivsetest ja kontrollitavatest andmetest lähtudes tõendama, et nimetatud liikmesriik rakendas selle meetme eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi alusel.
14 Neljandas väites märgib komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 247 leidis, et komisjon ei või eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldatavuse küsimuses eristada vaidlusaluse meetme eri asenduslahendusi.
15 Kuna eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamine põhineb andmetel, mis on esitatud selle kohaldatavuse tõendamiseks, siis seisneb Üldkohtu viga tema seisukohas, mille kohaselt on selle kriteeriumi kohaldamise eesmärk abstraktne harjutus, mille käigus simuleeritakse ideaalse, ratsionaalse ja täielikult informeeritud hüpoteetilise eraõigusliku võlausaldaja käitumist.
16 Järelikult, kuna on selge, et mingisugust teavet konkreetse käitumisviisi kohta ei ole avalik-õiguslikule võlausaldajale esitatud, siis selle üksuse mis tahes võrdlemisel sarnases olukorras oleva eraõigusliku võlausaldajaga ei ole mingisugust mõtet. Seega ei ole see kriteerium käesoleval juhul kohaldatav.
17 Komisjon märgib, et käesolevas asjas on selge, et eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi alusel ei viidud tollal läbi ühtegi kokkuleppe ettepaneku ja maksude sissenõudmise menetluse võrdlust. Järelikult oleks Üldkohus pidanud võtma seisukoha küsimuses, kas vaidlusaluse otsuse põhjendus 120 sisaldas sisuliselt kaudset järeldust selle kohta, et eraõigusliku võlausaldaja kriteerium ei olnud kohaldatav.
18 Frucona Košice vaidlustab komisjoni argumentide põhjendatuse.
Euroopa Kohtu hinnang
19 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks kvalifitseerimisel nõutav, et kõik selles sättes esitatud tingimused on täidetud. Seega peab esiteks olema tegemist riigi sekkumisega või abi andmisega riigi ressurssidest. Teiseks peab see sekkumine potentsiaalselt kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab sekkumine andma soodustatud isikule valikulise eelise. Neljandaks peab see moonutama või ähvardama moonutada konkurentsi (kohtuotsused, 21.12.2016, komisjon vs. Hansestadt Lübeck, C‑524/14 P, EU:C:2016:971, punkt 40, ning 21.12.2016, komisjon vs. World Duty Free Group SA jt, C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981, punkt 53).
20 Abi mõiste ei hõlma mitte üksnes sooritusi positiivses tähenduses – nagu toetused –, vaid ka erinevas vormis sekkumisi, mis leevendavad äriühingu eelarvet tavaliselt koormavaid kohustusi ja mis seetõttu ei ole küll toetused selle sõna kitsamas tähenduses, ent on siiski samalaadsed ja neil on samasugused tagajärjed (kohtuotsus, 21.3.2013, komisjon vs. Buczek Automotive, C‑405/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:186, punkt 30).
21 Siiski ei ole tingimused, millele peab vastama meede, et kuuluda ELTL artikli 107 tähenduses mõiste „abi“ alla, täidetud juhul, kui abi saanud ettevõtja võiks tavapärastele turutingimustele vastavatel asjaoludel saada sama eelise nagu see, mille ta sai riigi vahenditest (kohtuotsus, 24.1.2013, Frucona Košice vs. komisjon, C‑73/11 P, EU:C:2013:32, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).
22 Kui avalik-õiguslik võlausaldaja võimaldab maksesoodustust seoses võlaga, mis ettevõtjal tema suhtes on, siis antakse selline hinnang üldiselt eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi alusel (kohtuotsus, 21.3.2013, komisjon vs. Buczek Automotive, C‑405/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:186, punkt 32).
23 Järelikult ei ole eraõigusliku võlausaldaja kriteerium erand, mida kohaldatakse üksnes liikmesriigi taotlusel, kui esinevad kõik ELTL artikli 107 lõikes 1 toodud ühisturuga kokkusobimatu riigiabi mõiste tunnused. Juhul kui see kriteerium on kohaldatav, kuulub see nimelt tegurite hulka, mida komisjon peab sellise abi olemasolu tuvastamisel arvesse võtma (vt selle kohta kohtuotsused, 5.6.2012, komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 103, ja 21.3.2013, komisjon vs. Buczek Automotive, C‑405/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:186, punkt 32).
24 Järelikult tuleb juhul, kui kohaldamisele võib kuuluda eraõigusliku võlausaldaja kriteerium, komisjonil paluda asjaomasel liikmesriigil esitada talle kogu asjakohane teave, mis võimaldab tal kontrollida, kas selle kriteeriumi kohaldamise tingimused on täidetud (kohtuotsus, 21.3.2013, komisjon vs. Buczek Automotive, C‑405/11 P, EU:C:2013:186, punkt 33).
25 Esiteks tuleneb sellest Euroopa Kohtu praktikast, et juhul, kui kohaldamisele võib kuuluda eraõigusliku võlausaldaja kriteerium, tuleb komisjonil seda võimalust uurida vaatamata sellele, kas vastav taotlus on esitatud.
26 Järelikult – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 72 ja 76 rõhutas – ei takista ühelt poolt miski abisaajal sellele kriteeriumile tuginemast ja teiselt poolt, kui ta sellele kriteeriumile viitab, tuleb komisjonil selle kohaldatavust kontrollida ja vajaduse korral kontrollida ka selle kohaldamist.
27 Mis teiseks puutub liikmesriigi subjektiivse seisukoha asjakohasusse, siis tuleb rõhutada, et nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 74 märkis, peab eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse kaalumisel olema lähtekohaks liikmesriigi tegevuse majanduslik laad, mitte aga selle liikmesriigi subjektiivne käsitus oma tegevusest ega see, milliseid alternatiivseid tegevuskavasid ta enne kõnealuse meetme võtmist kaalus.
28 Igal juhul on eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi eesmärk kontrollida, kas abi saanud ettevõtja ei oleks sellist soodustust kindlasti saanud eraõiguslikult võlausaldajalt, kes on avalik-õigusliku võlausaldajaga võimalikult sarnases olukorras ning nõuab võla tasumist majanduslikes raskustes olevalt võlgnikult (kohtuotsus, 24.1.2013, Frucona Košice vs. komisjon, C‑73/11 P, EU:C:2013:32, punkt 72), ja kas see ettevõtja võiks saada sama eelise nagu see, mille ta sai riigi vahenditest, tavapärastele turutingimustele vastavatel asjaoludel (kohtuotsus, 24.1.2013, Frucona Košice vs. komisjon, C‑73/11 P, EU:C:2013:32, punkt 70).
29 Sellest tuleneb aga, et uurimine, mille komisjon peab sel juhul läbi viima, ei saa piirduda vaid võimalustega, mille pädev ametiasutus tegelikult arvesse võttis, vaid peab tingimata puudutama kõiki võimalusi, mida eraõiguslik võlausaldaja oleks sellises olukorras mõistlikult ette kujutanud.
30 Mis puutub komisjoni neljanda väite raames esitatud argumentatsiooni, siis piisab kui märkida, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 247 kinnitas, et kui eraõigusliku võlausaldaja kriteerium kui selline on kohaldatav, siis ei või komisjon selle kohaldatavuse osas eristada asjaomase meetme erinevaid alternatiive.
31 Sellest tuleneb, et teine ja neljas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Esimene väide, et vaidlusalust otsust on valesti tõlgendatud
Poolte argumendid
32 Komisjon märgib oma esimeses väites, et Üldkohus tõlgendas vaidlusalusalust otsust valesti, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 101–104 leidis, et komisjon oli nimetatud otsuses leidnud, et eraõigusliku võlausaldaja kriteerium oli selle juhtumi asjaoludel kohaldatav.
33 Nii ei olnud Üldkohtul komisjoni hinnangul õigus asuda seisukohale, et sama otsuse põhjenduse 80 esimesest lausest tuli järeldada, et eraõigusliku võlausaldaja kriteerium oli antud juhul kohaldatav. See tõlgendusviga ilmneb nimetatud otsuse järgmiste põhjenduste lugemisel. Põhjendus 81 ei puuduta konkreetselt selle kriteeriumi kohaldamise tingimusi, põhjendus 82 täpsustab konkreetselt nimetatud kriteeriumi kohaldamise olukorra ning põhjendused 83 ja 128–132 puudutavad küsimust sellest, kas see kriteerium on kohaldatav.
34 Frucona Košice vaidlustab komisjoni argumentide põhjendatuse.
Euroopa Kohtu hinnang
35 Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlusaluses otsuses ei ole sõnaselgelt märgitud, et eraõigusliku võlausaldaja kriteerium on antud juhul kohaldatamatu. Vastupidi, selles otsuses on seda kriteeriumi kohaldatud ning sellel põhineb sõnaselgelt põhjendustes 139 ja 140 tehtud järeldus, mille kohaselt kujutab vaidlusalune meede endast riigiabi.
36 Juhuks kui komisjonil on kahtlusi nimetatud kriteeriumi kohaldamisel, tuleb meenutada, et nagu käesoleva kohtuotsuse punktist 24 tuleneb, oleks ta pidanud paluma Slovaki riigilt selle kohta teavet ja andma saadud andmetele üldise hinnangu (vt selle kohta kohtuotsus, 5.6.2012, komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 86). Vaidlusaluses otsuses pole aga mingisugust märget ei sellise teabe küsimise ega ka sellise analüüsi kohta.
37 Lõpetuseks tuleb nentida, et komisjon kohaldas eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi pärast seda, kui ta oli vaidlusaluse otsuse punktides 84 ja 86 märkinud, et abisaaja oli väitnud, et kokkuleppe ettepanekuga nõustumine ei kujutanud endast riigiabi, kuna pankrotimenetlus oli Slovaki riigile vähem soodne.
38 Neil asjaoludel tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väide, mis puudutab res judicata ja ne ultra petita põhimõtteid
Poolte argumendid
39 Komisjon väidab, et Üldkohus eiras res judicata ja ne eat iudex ultra petita partium põhimõtteid, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 123–126, et Euroopa Kohus oli 24. jaanuari 2013. aasta kohtuotsuses Frucona Košice vs. komisjon (C‑73/11 P, EU:C:2013:32) kaudselt aga selgelt seisukohal, et eraõigusliku võlausaldaja kriteerium oli kohtuasja asjaoludel kohaldatav, ning et seega tähendaks vaidlusaluse otsuse tõlgendamine nii, nagu komisjon seda soovitab, res judicata põhimõtte eiramist.
40 Frucona Košice vaidleb komisjoni argumentidele vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
41 Kuna kolmas väide puudutab Üldkohtu selle seisukoha toetuseks esitatud täiendavat arutluskäiku, mille kohaselt oli eraõigusliku võlausaldaja kriteerium juhtumi asjaoludel kohaldatav, ning kuna esimene, teine ja neljas väide, mis kritiseerivad sedasama Üldkohtu seisukohta, on põhjendamatuse tõttu tagasi lükatud, tuleb kolmas väide edutuse tõttu tagasi lükata.
Viies ja kuues väide, mis puudutavad eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamist ning komisjoni kohustust viia läbi hoolikas ja erapooletu uurimine
Poolte argumendid
42 Oma viiendas väites kinnitab komisjon esiteks, et eraõigusliku võlausaldaja kriteerium kohustab teda kindlaks tegema ametiasutuse subjektiivse seisukoha ja võrdlema seda seisukohaga, mille oleks samadel asjaoludel võtnud eraõiguslik võlausaldaja. Selles osas tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ainsana on asjakohased otsuse tegemise hetkel olemasolevad andmed ja prognoositavad arengud.
43 Komisjon järeldab sellest, et asjaomane liikmesriik peab tõendama, et otsuse tegemisel võttis ta tõesti arvesse neid andmeid ja prognoositavaid arenguid, mis peavad olema võrreldavad nendega, mida eraettevõtja oleks enne sama otsuse tegemist teada tahtnud.
44 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb komisjoni sõnul, et eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamine tähendab, et see ettevõtja ei oleks saanud tegutseda juhuslikult, vaid üksnes asjaoludest täielikult teadlikult, kuna selle kohtupraktika kohaselt ei piisa sellest, kui majandushinnangud koostatakse pärast eelise andmist, asjaomase liikmesriigi tehtud investeeringu tegelik kasumlikkus tuvastatakse tagantjärele või tegelikult kasutatud menetluse valikut põhjendatakse hiljem.
45 See ei tähenda, et asjaomased pooled ei saaks esitada komisjonile selgitamiseks vajalikku teavet või vajalikke andmeid, näiteks kõnealuse meetme laadi, eseme, konteksti või eesmärgi kohta. Siiski ei pea need pooled asendama oma hinnangut asjaomase liikmesriigi hinnanguga otsuse tegemise hetkel ning samuti ei tule komisjonil oma algatusel simuleerida ideaalse, ratsionaalse ja täielikult informeeritud hüpoteetilise eraõigusliku võlausaldaja käitumist.
46 Teabega, mis on komisjonile esitatud lisaks sellele, millele on viidanud asjaomane liikmesriik, võidakse soovida tõendada, kas selle teabe alusel, mida see liikmesriik tegelikult arvesse võttis, oleks eraõiguslik võlausaldaja tegutsenud samal viisil või mitte. Selle teabe eesmärk ei saa siiski olla põhjendada otsust, mis on tehtud viitega teabele või asjaoludele, mida asjaomane liikmesriik tegelikult arvesse ei võtnud.
47 Teiseks väidab komisjon, et kui Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137 oma analüüsikriteeriumi sõnastas, siis jättis ta piiritlemata, milline on selle institutsiooni kohustus talle teada olevate oluliste asjaolude kontrollimisel. Selle puuduse tõttu leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 201, et komisjon oleks pidanud püüdma saada täiendavat teavet, et haldusmenetluse toimiku andmetest tuletatud järeldusi kontrollida ja põhjendada.
48 Nimetatud punktis 201 lõi Üldkohus komisjoni sõnul uue nõude, mille kohaselt oleks komisjon pidanud simuleerima ideaalse, ratsionaalse ja täielikult informeeritud hüpoteetilise eraõigusliku võlausaldaja käitumist, otsides kõiki „mõeldavaid“ asjaolusid ja kogu teavet: see nõue läheb vastuollu lausa eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi aluseks oleva kontseptsiooniga, mis on hinnata ametiasutuse subjektiivset seisukohta otsuse tegemise hetkel.
49 Komisjoni sõnul põhinevad vaidlustatud kohtuotsuse punktid 137 ja 180–213 niisiis ühelt poolt ekslikul seisukohal, et Euroopa Kohtu praktika paneb komisjonile kohustuse viia läbi pankrotimenetluse poolt- ja vastuargumentide objektiivne, täiemahuline analüüs, mitte aga analüüsida ametiasutuse subjektiivset seisukohta, ning teiselt poolt vaidlusaluse otsuse valesti mõistmisel, mille tulemusel nähtub sellest otsusest, et nimetatud institutsioon on sellise analüüsi läbi viinud.
50 Kolmandaks väidab komisjon, et vaidlusalune otsus põhineb Frucona Košice varade olukorral 17. juuni 2004. aasta seisuga ning et Üldkohtu hinnangul oli tal õigus mitte nõustuda varade likvideerimisfaktorite kindlaksmääramist puudutava metodoloogiaga, mida oli aruandes E kasutatud. Samas, kuna need majanduslikud näitajad olid ainsad, mis olid kohaliku maksuhalduri käsutuses, kui ta otsustas kokkuleppe ettepanekuga nõustuda, siis tuleneb nendest faktilistest tõdemustest loogiline järeldus, et eraõiguslik võlausaldaja ei oleks pelgalt selliste andmete põhjal kokkuleppele nõusolekut andnud. Kui see võlausaldaja oleks palunud täiendavat teavet, siis ei oleks ta kokkuleppe ettepanekuga nõustunud.
51 Komisjon leiab, et arvestades asjaolu, et tal tuli oma kontroll läbi viia vaid selle teabe põhjal, mis oli tegelikult avalik-õigusliku võlausaldaja käsutuses või mis oli üldteada, siis toetas haldustoimik igal juhul tema järeldust, mille kohaselt ei oleks eraõiguslik võlausaldaja kokkuleppega nõustunud. Üldkohus ei viidanud ühelegi täiendavale asjaolule, mis oli asjaolude asetleidmise ajal oluline ning mille komisjon oli jätnud arvesse võtmata.
52 Järelikult rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 186 ja 235 leidis, et toimikus olevate tõenditega ei saa õiguslikult piisavalt ja ühemõtteliselt põhistada komisjoni järeldusi hindamaks pankrotimenetluse korral hageja vara müügist saadava tõenäolise tulu suuruseks 435 miljonit Slovakkia krooni (ligikaudu 14,5 miljonit eurot). Komisjon lisab, et Üldkohus ei täpsusta komisjoni tõendamiskohustuse ulatust ega seda, kas ta leiab, et see standard kohustas komisjoni müügist saadava tulu ühemõtteliselt kindlaks tegema.
53 Neljandaks väidab komisjon, et õigusnormi rikkumised, millele ta viitas, kahjustasid ka seda hinnangut, mille Üldkohus andis pankrotimenetluse kestusele ja maksude sissenõudmise menetlusele. Need hinnangud põhinevad samal, ekslikul kriteeriumil ja asjaolul, et komisjon lükkas tagasi hinnangu, mis oli antud Frucona Košice vara müügile pankrotimenetluses.
54 Kuuendas väites märgib komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse punkte 191–195 võib tõlgendada nii, et nendes heidetakse komisjonile ette, et ta rikkus oma kohustust viia läbi hoolikas ja erapooletu uurimine. Komisjon märgib, et kui see hinnang on õige, siis on Üldkohus seda kohustust valesti tõlgendanud ja pannud talle ülemäärase tõendamiskoormise.
55 Komisjon märgib selle kohta, et Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 187 ja 191, et komisjonil oli õigus, kui ta lükkas aruande E tõendusliku väärtuse tagasi ja kui ta tegi seetõttu järeldused nende andmete põhjal, mille Frucona Košice oli esitanud või mida ta ei olnud vaidlustanud. Edasi heideti komisjonile ette, et ta ei küsinud täiendavat teavet, et kontrollida ja põhjendada järeldusi, mille ta oli neist asjaoludest teinud, kuid ei täpsustatud, millist liiki täiendavat teavet see institutsioon oleks saanud küsida.
56 Komisjon oli põhjendanud oma hinnangut andmetega, mis olid sellel ajahetkel tegelikult tema käsutuses, ja oli arvanud, et ta võis viidata abisaaja poolt kindlaks määratud summale, mille maksuhaldur oli heaks kiitnud ning mis põhines sõltumatutel aruannetel, kuid komisjon ei olnud nõudnud muude aruannete esitamist. Igal juhul ei oleks eraõiguslik võlausaldaja oma võlgniku puhul sellega nõustunud, et võlgnik ei tõenda piisavalt nende varade väärtust, mille ta pakub oma maksuvõla ajatamisel tagatiseks. Nagu selgub võla ajatamise otsusest, olid käesoleval juhul kohaliku maksuhalduri käsutuses tema enese järeldused varade väärtuse kohta.
57 Frucona Košice vaidleb komisjoni argumentidele vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
58 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et viiendas ja kuuendas väites käsitletakse sisuliselt komisjoni uurimiskohustuse ulatust eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumiga seotud hinnangute andmisel, mille Üldkohus määratles, analüüsides vaidlusaluse otsuse osi, mis puudutavad nii pankrotimenetlust kui ka maksude sissenõudmist.
59 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab komisjon eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamisel andma üldhinnangu, võttes arvesse kõiki asja olulisi tegureid, mille alusel on võimalik kindlaks teha, kas abi saanud ettevõtja ei oleks sellist soodustust kindlasti saanud eraõiguslikult võlausaldajalt (vt selle kohta kohtuotsused, 24.1.2013, Frucona Košice vs. komisjon, C‑73/11 P, EU:C:2013:32, punkt 73, ja 21.3.2013, komisjon vs. Buczek Automotive, C‑405/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:186, punkt 47).
60 Selles osas tuleb ühelt poolt oluliseks pidada igasugust informatsiooni, mis võib olulisel määral mõjutada otsuse tegemisel tavaliselt ettevaatlikku ja hoolsat eraõiguslikku võlausaldajat, kes on avalik-õigusliku võlausaldajaga võimalikult sarnases olukorras ning nõuab võla tasumist makseraskustes olevalt võlgnikult (kohtuotsused, 24.1.2013, Frucona Košice vs. komisjon, C‑73/11 P, EU:C:2013:32, punkt 78, ja 21.3.2013, komisjon vs. Buczek Automotive, C‑405/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:186, punkt 54).
61 Teiselt poolt on eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamisel ainsana asjakohased investeerimisotsuse tegemise hetkel olemasolevad tõendid ja prognoositavad arengud (vt selle kohta kohtuotsus, 5.6.2012, komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 105).
62 Komisjonipoolne uurimine selgitamaks välja, kas konkreetseid meetmeid võib lugeda riigiabiks põhjusel, et ametiasutused ei ole tegutsenud nagu eraõiguslik võlausaldaja, nõuab keerulise majandusliku hinnangu andmist (kohtuotsused, 24.1.2013, Frucona Košice vs. komisjon, C‑73/11 P, EU:C:2013:32, punkt 74, ja 21.3.2013, komisjon vs. Buczek Automotive, C‑405/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:186, punkt 48).
63 Selles osas tuleb meenutada, et liidu kohus ei saa komisjoni antud keeruliste majanduslike hinnangute kontrollimise raames riigiabi valdkonnas asendada komisjoni majanduslikku hinnangut enda omaga (kohtuotsused, 24.1.2013, Frucona Košice vs. komisjon, C‑73/11 P, EU:C:2013:32, punkt 75, ja 21.3.2013, komisjon vs. Buczek Automotive, C‑405/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:186, punkt 49).
64 Liidu kohus ei pea siiski mitte ainult tegema kindlaks, kas esitatud tõendid vastavad tegelikkusele, on usaldusväärsed ja sidusad, vaid ta peab kontrollima ka seda, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ning kas kõnealused tõendid toetavad järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (kohtuotsused, 24.1.2013, Frucona Košice vs. komisjon, C‑73/11 P, EU:C:2013:32, punkt 76, ja 21.3.2013, komisjon vs. Buczek Automotive, C‑405/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:186, punkt 50).
65 Käesolevas asjas tuleb kõigepealt analüüsida komisjoni viienda ja kuuenda väite raames esitatud argumente, mis puudutavad vaidlustatud kohtuotsuses pankrotimenetlust käsitlevat osa.
66 Esiteks tuleb siinkohal tagasi lükata komisjoni need argumendid, mille kohaselt tuleb esmalt kindlaks teha ametiasutuse subjektiivne seisukoht ja seejärel võrrelda seda seisukohaga, mille oleks võtnud eraõiguslik võlausaldaja, sest selle arutelu paikapidavus sai teise ja neljanda väite raames juba ümber lükatud, kuna selles arutluskäigus oli eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumile omistatud ekslik ulatus.
67 Mis teiseks puutub komisjoni väitesse, et Üldkohus on pannud talle sellega, et jättis piiritlemata, milline on selle institutsiooni kohustus talle teada olevate oluliste asjaolude kontrollimisel, uue kohustuse ülemäärase tõendamiskoormise näol, mis väljendub selles, et ta peab otsima kõiki „mõeldavaid“ asjaolusid ja kogu teavet, siis selle väitega seoses tuleb tõdeda, et komisjoni argumentatsioonis on vaidlustatud kohtuotsust valesti tõlgendatud.
68 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et Üldkohus nentis eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 134–137, et eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi tuleb hinnata võrreldes olukorraga, mis on võimalikult sarnane asjaomase avalik-õigusliku võlausaldaja olukorrale.
69 Edasi tõi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 138–143 välja põhimõtted, mis tema hinnangul reguleerivad komisjoni tõendamiskoormist selles kontekstis, ning märkis ära andmed, mis nimetatud institutsioonil tuleb uurimise käigus vajaduse korral hankida ja arvesse võtta, ning tema uurimiskohustuste üldised piirid, mis tulenevad liidu kohtute praktikast.
70 Sellega seoses tuleb veel meenutada, et riigiabi küsimuses tehtud otsuse õiguspärasust peab liidu kohus hindama seda informatsiooni arvesse võttes, mis võis olla komisjoni käsutuses otsuse tegemise hetkel (kohtuotsus, 2.9.2010, komisjon vs. Scott, C‑290/07 P, EU:C:2010:480, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).
71 Ent see teave, mis „võis“ komisjoni „käsutuses“ olla, sisaldab ka teavet, mis on käesoleva kohtuotsuse punktides 59–61 meenutatud kohtupraktika kohaselt teostatava hinnangu jaoks vajalik ning mida ta oleks võinud haldusmenetluse käigus küsides saada.
72 Lõpuks meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 171–178, et Üldkohtu praktika kohaselt ei ole komisjonil sugugi üldist kohustust tellida arvamust välisekspertidelt ja lükkas selle põhjal tagasi Frucona Košice väited, mille kohaselt oleks see institutsioon pidanud tellima uue välisekspertiisi.
73 Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 180–213 ja 235, mille vastu on käesoleva kohtuotsuse punktis 64 esitatud komisjoni kriitika suunatud, ei too – kui neid lugeda Üldkohtu viidatud kohtupraktika konteksti arvestades – endaga kaasa uusi nõudeid, mis oleksid Euroopa Kohtu praktikaga vastuolus.
74 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 185 tehtud faktilist järeldust, mille kohaselt oli komisjon määranud likvideerimisfaktorid kindlaks haldusmenetluse toimiku andmetest tuletatud järelduste põhjal ega teinud ühtki metodoloogilist või majandusanalüüsi ega taotlenud haldusmenetluses täiendavat teavet, mis aitaks kontrollida ja põhistada nende andmete pinnalt tehtud järeldusi, ei saa järelikult mõista nii, nagu sisaldaks see nõuet, mis läheb kaugemale nende põhimõtete kohastest nõuetest, millele Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 138–143, või mis oleks vastuolus käesoleva kohtuotsuse punktides 59 ja 60 toodud nõuetega.
75 Mis puutub vaidlustatud kohtuotsuse punktides 186, 196, 200 ja 201 toodud Üldkohtu faktilistesse hinnangutesse, mille kohaselt ei olnud toimikus olevate tõenditega võimalik õiguslikult piisavalt põhistada komisjoni järeldusi likvideerimisfaktorite kohta ning et järelikult oleks ta pidanud püüdma saada oma järelduste kinnitamiseks täiendavat teavet, siis need Üldkohtu hinnangud ei ületa sugugi neid piire, mida Üldkohus peab käesoleva kohtuotsuse punktis 63 meenutatud kohtupraktika kohaselt järgima, kui ta kontrollib, kas ei esine ilmset hindamisviga, ning neid hinnanguid ei saa käsitada ka nii, nagu sisaldaksid need nõuet, mis on vastuolus käesoleva kohtuotsuse punktides 59 ja 60 toodud põhimõtetega.
76 Selles osas, milles Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 186, et haldustoimikus olevate tõenditega peaks olema võimalik komisjoni järeldusi põhistada mitte ainult õiguslikult piisavalt, vaid ka ühemõtteliselt, piisab, kui märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 187–201 ilmneb, et igal juhul ei andnud Üldkohus oma hinnangut sellist nõuet arvestades ega viidanud sellele ka vaidlustatud kohtuotsuse punktides 196, 200, 201 ja 235.
77 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 125 ja 131 märkis, piirdus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 191–195, 198 ja 199 viitega vaidlusaluse otsuse sisemistele vastuoludele ja tegi faktilised järeldused, mille kohaselt ei võimalda ükski haldustoimiku tõenditest anda komisjoni määratletud likvideerimisfaktorite kohta selgitust.
78 Järelikult vastupidi komisjoni väitele ei kohaldanud Üldkohus vale õiguslikku kriteeriumi. Sellest tuleneb, et komisjoni argumendid tuleb tagasi lükata, kuna need on osaliselt edutud ja osaliselt põhjendamatud.
79 Teiseks, osas, milles komisjon väidab, et need õigusnormi rikkumised, millele ta viitas, muudavad valeks ka Üldkohtu hinnangu pankrotimenetluse kestuse kohta, mille see kohus andis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 223–235, ja hinnangu maksude sissenõudmise menetlusele, mille ta andis selle kohtuotsuse punktides 277–284, piisab tõdemusest, et kuna komisjoni argumentide analüüs ei toonud välja ühtegi õigusnormi rikkumist, siis on see argumentatsioon täiesti põhjendamatu.
80 Lisaks tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 279, 282 ja 283, et komisjon kõigepealt ei küsinud teavet maksude sissenõudmise menetluse kohta ja seejärel jättis arvesse võtmata, et sissenõudmismenetlus võib pankrotimenetluse algamise tõttu peatuda, ning lõpuks ei küsinud ta teavet kulude kohta, mille selline menetlus võib endaga kaasa tuua.
81 Sellised järeldused aga – kuna need puudutavad teavet, mida tavaline ettevaatlik ja hoolas eraõiguslik võlausaldaja ei oleks sellises olukorras, mis on võrreldav kohaliku maksuhalduri olukorraga, saanud eirata – on juba iseenesest piisavad, et põhjendada Üldkohtu otsust, mille kohaselt komisjon ei võtnud arvesse kõiki olulisi asjaolusid (vt selle kohta kohtuotsus, 24.1.2013, Frucona Košice vs. komisjon C‑73/11 P, EU:C:2013:32, punktid 77, 78 ja 81).
82 Pealegi tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 69–84, et vastupidi komisjoni väitele ilmneb vaidlustatud kohtuotsusest, et Üldkohus täpsustas õiguslikult piisavalt ühelt poolt selle institutsiooni uurimiskohustuse ulatuse ja teiselt poolt selle, mis liiki täiendavat teavet nimetatud institutsioon oleks võinud küsida.
83 Sellest järeldub, et viies ja kuues väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
84 Kuna kõik komisjoni apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud väited tuleb tagasi lükata, siis tuleb apellatsioonkaebus jätta täies ulatuses rahuldamata.
Kohtukulud
85 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.
86 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
87 Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud ja Frucona Košice on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Allkirjad