Language of document : ECLI:EU:C:2021:257

EUROOPA KOHTU MÄÄRUS (viies koda)

26. märts 2021(*)

Eelotsusetaotlus – Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99 – Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja mehhanismid – Määrus (EL) nr 604/2013 (Dublin III) – Artikkel 27 – Üleandmisotsuse vaidlustamise viisid – Vaidlustamise edasilükkav mõju – Artikkel 29 – Üleandmise kord ja tähtajad – Rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded – Direktiiv 2013/33/EL – Artikkel 18 – Liikmesriigi meede, millega taotlejale, kelle suhtes on tehtud üleandmisotsus, antakse koht spetsiifilises vastuvõtukohas, kus majutatavatele isikutele on ette nähtud abi üleandmise ettevalmistamiseks

Kohtuasjas C‑134/21,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel tribunal du travail de Liège’i (Liège’i töökohus, Belgia) 22. veebruari 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 4. märtsil 2021, menetluses

EV

versus

Agence fédérale pour l’Accueil des demandeurs d’asile (Fedasil),

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja president E. Regan, kohtunikud M. Ilešič, E. Juhász (ettekandja), C. Lycourgos ja I. Jarukaitis,

kohtujurist: H. Saugmandsgaard Øe,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 53 lõikele 2 ja artiklile 99 pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi põhistatud määrusega,

on teinud järgmise

määruse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT 2013, L 180, lk 31; edaspidi „Dublini III määrus“), artikli 27 tõlgendamist.

2        Taotlus on esitatud EV ja Agence fédérale pour l’accueil des demandeurs d’asile’i (Fedasil) (varjupaigataotlejate vastuvõtuga tegelev föderaalamet, Belgia) vahelises kohtuvaidluses selle üle, kas meede, millega EV-le antakse koht spetsiifilises vastuvõtukohas, kus majutatavatele isikutele on ette nähtud abi nende rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavale liikmesriigile üleandmise ettevalmistamiseks, on õiguspärane.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

 Dublini III määrus

3        Dublini III määruse artiklis 1 „Sisu“ on sätestatud järgmist:

„Käesolevas määruses sätestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest („vastutav liikmesriik“).“

4        Selle määruse artiklis 2 „Mõisted“ on ette nähtud järgmist:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

b)      „rahvusvahelise kaitse taotlus“– [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta] direktiivi 2011/95/EL[, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9)] artikli 2 punktis h määratletud rahvusvahelise kaitse taotlus;

c)      „taotleja“ – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille suhtes ei ole lõplikku otsust veel tehtud;

[…]“.

5        Nimetatud määruse artikli 26 „Üleandmisotsusest teatamine“ lõikes 1 on ette nähtud järgmist:

„Kui palve saajaks olev liikmesriik nõustub taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis c või d osutatud isiku vastu võtma või tagasi võtma, teatab palve esitajaks olev liikmesriik asjaomasele isikule otsusest anda ta üle vastutavale liikmesriigile ning vajaduse korral ka otsusest jätta ta rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaatamata. Kui asjaomast isikut esindab õigusnõustaja või muu nõustaja, võib liikmesriik teavitada kõnealusest otsusest asjaomase isiku asemel nimetatud õigusnõustajat või muud nõustajat ning vajaduse korral edastada otsuse asjaomasele isikule.“

6        Sama määruse artiklis 27 on sätestatud järgmist:

„1.      Taotlejal […] on õigus tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse faktiliste või õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus.

[…]

3.      Üleandmisotsuse vaidlustamise või läbivaatamise korral sätestavad liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses, et:

a)      vaidlustamine või läbivaatamine annab asjaomasele isikule õiguse jääda asjaomasesse liikmesriiki, kuni selguvad vaidlustamise või läbivaatamise tulemused, või

b)      üleandmine peatub automaatselt ning selline peatumine aegub pärast mõistlikku ajavahemikku, mille jooksul kohus otsustab pärast palve üksikasjalikku ja tähelepanelikku läbivaatamist, kas anda vaidlustamisele või läbivaatamisele peatav mõju, või

c)      asjaomasele isikule antakse võimalus esitada mõistliku aja jooksul kohtule taotlus peatada üleandmisotsuse täideviimine kuni vaidlustamise või läbivaatamise tulemuste selgumiseni. Liikmesriigid tagavad, et tõhus õiguskaitsevahend on olemas, peatades üleandmise, kuni võetakse vastu otsus esimese peatamise palve kohta. Otsus selle kohta, kas peatada üleandmisotsuse rakendamine, võetakse vastu mõistliku aja jooksul, võimaldades samas palve üksikasjaliku ja tähelepaneliku läbivaatamise. Üleandmise rakendamise peatamisest keeldumise otsuses esitatakse selle aluseks olevad põhjused.

4.      Liikmesriigid võivad ette näha, et pädevad asutused võivad ex officio otsustada peatada üleandmisotsuse rakendamise kuni vaidlustamise või läbivaatamise tulemuse selgumiseni.

5.      Liikmesriigid tagavad, et asjaomasel isikul oleks võimalus saada õigusabi ning vajaduse korral keelelist abi.

6.      Liikmesriigid tagavad, et õigusabi pakutakse taotluse korral tasuta juhul, kui asjaomane isik ei suuda tasuda sellega kaasnevaid kulusid. […]

[…]“.

7        Dublini III määruse artikli 29, mis käsitleb vastutavale liikmesriigile üleandmise korda ja tähtaega, lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud järgmist:

„1.      Palve esitanud liikmesriik annab taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis c või d osutatud isiku pärast asjaomaste liikmesriikide omavahelist nõupidamist vastutavale liikmesriigile üle kooskõlas oma riigi õigusega esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul ajast, mil teine liikmesriik rahuldas vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve või tehti lõplik otsus vaidlustamise või uuesti läbi vaatamise suhtes, kui sellel oli peatav toime vastavalt artikli 27 lõikele 3.

[…]

2.      Kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, vabaneb vastutav liikmesriik kohustusest asjaomane isik vastu või tagasi võtta ning vastutus läheb üle palve esitanud liikmesriigile. Nimetatud tähtaega võib pikendada kõige rohkem ühe aastani, kui üleandmist ei saa teostada asjaomase isiku kinnipidamise tõttu, või kõige rohkem 18 kuuni, kui isik on põgenenud.“

 Direktiiv 2013/33/EL

8        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (ELT 2013, L 180, lk 96), artiklis 7 on sätestatud järgmist:

„1.      Taotlejad võivad liikuda vabalt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil või kõnealuse liikmesriigi poolt neile määratud alal. See kindlaksmääratud ala ei mõjuta eraelu puutumatust ning lubab tagada piisava juurdepääsu kõikidele käesolevast direktiivist tulenevatele hüvedele.

2.      Liikmesriigid võivad avalike huvide või avaliku korraga seotud põhjustel või vajaduse korral määrata rahvusvahelise kaitse taotluse kiire menetlemise ja tõhusa järelevalve tagamiseks kindlaks taotleja elukoha.

3.      Liikmesriigid võivad ette näha, et materiaalsete vastuvõtutingimuste pakkumiseks peab taotleja tegelikult elama teatavas kohas, mille määravad kindlaks liikmesriigid. Selline otsus, mis võib olla üldist laadi, tuleb teha iga juhtumi puhul eraldi ning see peab olema ette nähtud siseriikliku õigusega.

[…]“.

9        Selle direktiivi artiklis 18 „Materiaalsete vastuvõtutingimuste pakkumise viisid“ on sätestatud järgmist:

„1.      Kui majutust pakutakse loonusena, peaks see toimuma ühes järgmistest vormidest või nende kombinatsioonina:

[…]

b)      majutuskeskused, mis tagavad piisava elatustaseme;

[…]

3.      Liikmesriigid arvestavad lõike 1 punktides a ja b osutatud ruumides ja majutuskeskustes taotlejate soost ja vanusest tulenevate vajadustega ning haavatavate isikute olukorraga.

[…]

6.      Liikmesriigid tagavad, et taotlejad viiakse üle ühest majutuskohast teise üksnes vajaduse korral. […]

[…]“.

 Belgia õigus

 15. detsembri 1980. aasta seadus

10      15. detsembri 1980. aasta seaduse välismaalaste riiki sisenemise, riigis viibimise ja sinna elama asumise ning riigist väljasaatmise kohta (loi sur l’accès au territoire, le séjour, l’établissement et l’éloignement des étrangers, Moniteur belge, 31.12.1980, lk 14584; edaspidi „15. detsembri 1980. aasta seadus“) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni I a jaotis „Välismaalaste asjade halduskohus“ on jagatud viieks peatükiks.

11      Esimene peatükk pealkirjaga „Välismaalaste asjade halduskohtu loomine ja kohtualluvus“ sisaldab eelkõige 15. detsembri 1980. aasta seaduse artiklit 39/2, mis näeb ette, et rahvusvahelise kaitse taotleja võib esitada Conseil du contentieux des étrangers’ile (välismaalaste asjade halduskohus, Belgia) tema suhtes tehtud otsuse peale, millega keelduti temale andmast elamisluba ja millele oli lisatud ettekirjutus riigist lahkuda, kaebuse, millel ei ole otsuse täitmist peatavat toimet.

12      15. detsembri 1980. aasta seaduse I jaotise 5. peatükk „Menetlus“ koosneb kolmest jaost. III jagu „Tühistamishagi“ sisaldab muu hulgas 3. alajagu „Haldusmeetmed“, mis sisaldab selle seaduse artiklit 39/82, mis on sõnastatud järgmiselt:

„§ 1.      Kui haldusakt on artikli 39/2 alusel tühistatav, on [Conseil du contentieux des étrangers’il (välismaalaste asjade halduskohus)] ainupädevus otsustada selle täitmise peatamine.

[…]

Juhul kui kaebaja taotleb täitmise peatamist, peab ta valima, kas taotleda peatamist kiir- või tavamenetluses. Kaebajal ei ole õigust taotleda ei samal ajal ega järjestikku ei kolmanda lõigu kohaldamist ega lõikes 3 nimetatud kaebuse raames teist korda täitmise peatamist – taotlus tunnistatakse vastuvõetamatuks, kui ta seda teeb.

[…]

§ 4.      Koja esimees või tema poolt asja läbivaatamiseks määratud välismaalastega seotud vaidlusi lahendav kohtunik teeb täitmise peatamise taotluse kohta otsuse 30 päeva jooksul. Kui otsustatakse täitmine peatada, tehakse tühistamishagi kohta otsus nelja kuu jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

Kui välismaalase suhtes on tehtud viivitamata täitmisele kuuluv välja- või tagasisaatmisotsus, eelkõige kui teda hoitakse artiklites 74/8 ja 74/9 nimetatud kohas või kui ta on määratud valitsuse järelevalve alla, võib ta – kui ta ei ole seda veel üldises korras taotlenud – taotleda artikli 39/57 lõike 1 kolmandas lõigus sätestatud tähtaja jooksul selle otsuse täitmise kiireloomulist peatamist.

[…]“.

 Seadus varjupaigataotlejate ja teatavatesse muudesse kategooriatesse kuuluvate välismaalaste vastuvõtmise kohta

13      12. jaanuari 2007. aasta seaduse varjupaigataotlejate ja teatavatesse muudesse kategooriatesse kuuluvate välismaalaste vastuvõtmise kohta (loi sur l’accueil des demandeurs d’asile et de certaines autres catégories d’étrangers, Moniteur belge, 7.5.2007, lk 24027) artikli 11 lõikes 1 on ette nähtud, et varjupaigataotlejatele antakse teatavatel tingimustel kohustuslikult koht varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses. Selle seaduse artikli 12 lõike 2 kohaselt võib Fedasil varjupaigataotleja vastuvõtukohta omal algatusel muuta.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

14      Põhikohtuasja kaebaja, kes on Gruusia kodanik, esitas 16. septembril 2020 Belgias rahvusvahelise kaitse taotluse.

15      Kuni tema taotluse kohta otsuse tegemiseni majutati ta Rocourt’is (Belgia) asuvasse Punase Risti vastuvõtukeskusesse.

16      Belgia ametiasutused esitasid Madalmaade ametiasutustele vastuvõtmispalve. Taotlus rahuldati 9. oktoobril 2020.

17      Office des étrangers (välismaalaste amet, Belgia) võttis vastu otsuse keelduda lubamast põhikohtuasja kaebajal riigi territooriumil elada, millega kaasnes territooriumilt lahkumise ettekirjutus, ning teatas talle sellest 21. detsembril 2020. Selles otsuses oli märgitud, et tema juhtumi läbivaatamise eest vastutab Madalmaade Kuningriik, ning talle tehti ettekirjutus lahkuda Belgia territooriumilt, suundudes Madalmaadesse.

18      Põhikohtuasja kaebaja esitas 14. jaanuaril 2021 Conseil du contentieux des étrangers’ile (välismaalaste asjade halduskohus, Belgia) kaebuse selle üleandmisotsuse tühistamiseks.

19      Fedasil muutis üleandmisotsuse kohta tehtud 11. jaanuari 2021. aasta otsusega põhikohtuasja kaebaja vastuvõtmise kohta, saates ta kohustuslikult Mouscron’is (Belgia) asuvasse spetsiaalsesse vastuvõtukeskusse, et ta saaks kasutada vastutavasse liikmesriiki üleviimise korraldamiseks ette nähtud abi.

20      Põhikohtuasja kaebaja esitas selle otsuse peale Tribunal du travail de Liège’ile (Liège’i töökohus, Belgia) esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse.

21      Tribunal du travail de Liège (Liège’i töökohus) otsustas 15. jaanuari 2021. aasta esialgse õiguskaitse kohaldamise määruses, mis jäeti 4. veebruaril 2021 muutmata, et põhikohtuasja kaebuse esitaja eluase Punase Risti Rocourt’i vastuvõtukeskuses säilib ajutiselt.

22      Põhikohtuasja kaebaja esitas 14. jaanuaril 2021 Fedasili otsuse peale sisulistes küsimustes kaebuse. Ta põhjendas oma kaebust sellega, et selle otsusega rikutakse tema õigust esitada elamisloa andmisest keeldumise otsuse peale täitmist peatava toimega kaebus.

23      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Dublini III määruse artiklis 27 on tagatud taotlejale tõhus õiguskaitsevahend elamisloa andmisest keeldumise otsuse vastu, millega kaasneb riigi territooriumilt lahkumise ettekirjutus.

24      Ta rõhutab siiski, et kaebuse esitamine ei peata liikmesriigi õiguses automaatselt riigist lahkumise ettekirjutuse täitmist. Taotleja võib täitmise peatamist taotleda üksnes halduskorras kiirmenetluses äärmiselt kiireloomulises olukorras, see tähendab juhul, kui selline riigi territooriumilt lahkumise ettekirjutus kuulub viivitamata täitmisele.

25      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on põhikohtuasja lahendamiseks kõigepealt vaja kindlaks teha, kas ja mis tingimustel on üleandmisotsuse peale esitatud kaebusel peatav toime. Ta selgitab sellega seoses, et kui sellist tagajärge tunnistada, takistaks kaebuse esitamine ajutiselt asjaomase taotleja üleviimist teise liikmesriiki, mistõttu tema ümberpaigutamine spetsiaalselt üleviimise ettevalmistamiseks ette nähtud keskusse oleks ennatlik.

26      Seetõttu tekib tal küsimus, kas niisugune kohustuslik vastuvõtukoha muutmise otsus, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mida tuleb tema arvates käsitada üleandmisotsuse täideviimise algusena, on kooskõlas Dublini III määruse artikliga 27.

27      Neil asjaoludel otsustas Cour du travail de Liège (Liège’i kõrgem töökohus, Belgia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas riigisiseses õiguses rakendatava õiguskaitsevahendi näol, mida kohaldatakse sellise varjupaigataotleja suhtes, kellel palutakse pöörduda oma varjupaigataotluse kohta otsuse tegemiseks mõne teise liikmesriigi poole, kusjuures sellel õiguskaitsevahendil puudub igasugune täitmist peatav toime ning selline mõju võib tekkida vaid siis, kui tema suhtes kohaldatakse kinnipidamist viivitamata täitmisele kuuluva üleandmise eesmärgil, on tegemist tõhusa õiguskaitsevahendiga [Dublini III määruse] artikli 27 tähenduses?

2.      Kas [Dublini III] määruse artiklis 27 sätestatud tõhusat õiguskaitsevahendit tuleb mõista nii, et selle abil takistatakse üksnes üleandmismeetme kohaldamist nimetatud üleandmismeetme vastu esitatud kaebuse menetlemise ajal või ei lubata sellega mis tahes ettevalmistavaid meetmeid väljasaatmiseks, nagu varjupaigataotlejate, kellel palutakse pöörduda oma varjupaigataotluse kohta otsuse tegemiseks mõne teise Euroopa riigi poole, üleviimine sellisesse vastuvõtukeskusesse, mis võimaldab ette valmistada nende tagasipöördumistoiminguid?“

 Menetlus Euroopa Kohtus

28      Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas taotluse lahendada käesolev kohtuasi Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 107 ette nähtud eelotsuse kiirmenetluses või selle kodukorra artiklis 105 ette nähtud kiirendatud menetluses.

29      Viies koda otsustas 16. märtsi 2021. aasta otsusega ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist jätta rahuldamata taotlus, et käesoleva kohtuasja suhtes kohaldataks eelotsuse kiirmenetlust, kuna kodukorra artiklis 107 ette nähtud kiireloomulisuse tingimused ei ole täidetud. Sama päeva otsusega jäeti rahuldamata ka taotlus selle kohtuasja lahendamiseks kiirendatud menetluses. Euroopa Kohtu president otsustas aga samal päeval menetleda nimetatud kohtuasja vastavalt selle kodukorra artikli 53 lõikele 3 eelisjärjekorras.

 Eelotsuse küsimuste analüüs

30      Euroopa Kohtu kodukorra artikli 99 kohaselt võib Euroopa Kohus igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendada kohtuasja põhistatud määrusega, kui küsimusele antav vastus ei tekita muu hulgas põhjendatud kahtlust. Lisaks sellele ja vastavalt nimetatud kodukorra artikli 53 lõikele 2 võib Euroopa Kohus, kui eelotsusetaotlus on ilmselgelt vastuvõetamatu, olles kohtujuristi ära kuulanud, igal ajal ja ilma menetlust jätkamata lõpetada kohtuasja põhistatud määrusega.

31      Käesolevas asjas tuleb neid sätteid kohaldada.

 Teine küsimus

32      Teise küsimusega, mida tuleb analüüsida esimesena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Dublini III määruse artiklit 27 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriik võtab sellise taotleja suhtes, kes on esitanud kaebuse teisele liikmesriigile üleandmise otsuse peale määruse artikli 26 lõike 1 tähenduses, seda üleandmist ettevalmistavaid meetmeid, nagu koha andmine spetsiifilises vastuvõtukohas, kus majutatavatele isikutele on ette nähtud abi nende üleandmise ettevalmistamiseks.

33      Dublini III määruse artikli 27 lõike 1 kohaselt on taotlejal õigus tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse faktiliste või õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus. Selle määruse artikli 27 lõigetest 3–6 nähtub lisaks, et selle õiguskaitsevahendi tõhususe tagamiseks peab varjupaigataotlejal muu hulgas olema võimalik esitada mõistliku aja jooksul kohtule taotlus peatada kuni vaidlustamise tulemuste selgumiseni üleandmisotsuse täideviimine ning et tal peab samuti olema võimalus saada õigusabi (vt selle kohta 7. juuni 2016. aasta kohtuotsus Ghezelbash, C‑63/15, EU:C:2016:409, punkt 50).

34      Kuigi artikli 27 kohaselt peab õigus tõhusale õiguskaitsevahendile olema vähemalt seotud taotlejale antud võimalusega taotleda üleandmisotsuse täideviimise peatamist, ei kohusta see säte siiski kuidagi liikmesriike oma õiguses ette nägema, et sellise kaebuse esitamine toob automaatselt kaasa täitmise peatamise.

35      Lisaks nähtub Dublini III määruse artikli 27 lõike 3 punktist c, et liidu seadusandja möönis, täpsustades, et asjaomasele isikule antakse võimalus esitada mõistliku aja jooksul kohtule taotlus peatada üleandmisotsuse täideviimine kuni vaidlustamise tulemuste selgumiseni, et liikmesriigid võivad otsustada, et üleandmisotsuse peale kaebuse esitamisest iseenesest ei piisa üleviimise peatamiseks, mistõttu üleviimine võib toimuda, ootamata ära kaebuse läbivaatamist, juhul kui peatamist ei ole taotletud või vastav taotlus on rahuldamata jäetud (vt selle kohta 7. juuni 2016. aasta kohtuotsus Ghezelbash, C‑63/15, EU:C:2016:409, punkt 59).

36      Esiteks tuleb siiski märkida, et kuigi see säte näeb ette õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja võimaluse taotleda üleandmisotsuse täideviimise peatamist kuni vaidlustamise tulemuse selgumiseni, ei keela ei see säte ega ükski Dublini III määruse säte niisuguste meetmete võtmist, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis iseenesest ei kujuta endast üleandmisotsuse täideviimise algust selle määruse tähenduses.

37      Selliseid meetmeid ei tule nimelt käsitada üleandmise täideviimise meetmetena, vaid selliseid täideviimismeetmeid ettevalmistavate meetmetena, kuna nende võtmine ei too kaasa seda, et asjaomane isik lahkub palve esitanud liikmesriigi territooriumilt. Need ei kahjusta ka taotleja õigust vabalt ringi liikuda ega tema Dublini III määrusest tulenevate menetlusõiguste kasutamist.

38      Sellised meetmed nagu põhikohtuasjas ei ole iseenesest niisugused meetmed, mis võiksid mõjutada üleandmisotsuse peale esitatud kaebuse suhtes tehtava otsuse sisu, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus ka ei väida.

39      Samuti tuleb märkida, et Dublini III määruse artikli 29 lõike 1 kohaselt antakse rahvusvahelise kaitse taotleja vastutavale liikmesriigile üle esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul alates ajast, mil teine liikmesriik rahuldas vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve või tehti lõplik otsus vaidlustamise või uuesti läbi vaatamise suhtes, kui sellel oli peatav toime. Selline säte tähendab, et taotleja üleandmine peab toimuma nii kiiresti kui võimalik, kui selleks vajalikud õiguslikud tingimused on täidetud.

40      Seega näib üleandmist ettevalmistavate meetmete võtmine olevat kooskõlas Dublini III määruse artikli 29 sätetega, kuna nende meetmete eesmärk on valmistada võimalikult kiiresti ette taotleja üleandmine, juhul kui tema kaebus üleandmisotsuse peale jäetakse rahuldamata.

41      Teiseks ei ole niisuguste ettevalmistavate meetmete võtmine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, vastuolus ka direktiivi 2013/33 sätetega, mille eesmärk on reguleerida varjupaigataotlejate, sealhulgas nende, kellele on üleandmisotsus Dublini III määruse alusel teatavaks tehtud, vastuvõtutingimusi (vt selle kohta 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Cimade ja GISTI, C‑179/11, EU:C:2012:594, punkt 50).

42      Sellega seoses ei ole direktiivi 2013/33 artikli 18 lõikes 6 ette nähtud liikmesriikide kohustusega tagada, et taotlejad viiakse üle ühest majutuskohast teise üksnes „vajaduse korral“, vastuolus, kui taotleja viiakse pärast üleandmisotsuse tegemist uude vastuvõtumajutuskohta, kus tehakse selle üleandmise ettevalmistamiseks abitoiminguid, olenemata asjaolust, et taotleja on esitanud üleandmisotsuse peale kaebuse.

43      Palve esitajaks olevale liikmesriigile ei saa nimelt ette heita seisukohta, et taotleja majutuskohta on vaja muuta seoses tema haldusliku olukorra muutumisega, mis on seotud üleandmisotsusega, ning sellest liikmesriigi jaoks tulenevate piirangute tõttu.

44      Samas tuleb täpsustada, et taotlejatele esitatud teave ja nendega läbiviidud vestlused vastuvõtukeskuses, kuhu nad olid paigutatud, ei tohi avaldada rahvusvahelise kaitse taotlejatele põhjendamatut survet, et nad loobuksid oma Dublini III määrusest tulenevate menetlusõiguste kasutamisest.

45      Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et Dublini III määruse artiklit 27 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriik võtab selle määruse artikli 26 lõike 1 tähenduses teisele liikmesriigile üleandmise otsuse peale kaebuse esitanud taotleja suhtes seda üleandmist ettevalmistavaid meetmeid, nagu koha andmine spetsiifilises vastuvõtukohas, kus majutatavatele isikutele on ette nähtud abi nende üleandmise ettevalmistamiseks.

 Esimene küsimus

46      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib esimeses küsimuses sisuliselt teada, kas Dublini III määruse artiklit 27 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis näevad taotlejale ette võimaluse taotleda üleandmisotsuse täitmise peatamist üksnes siis, kui see otsus on täitmisele pööratud ja kui taotlejat ähvardab viivitamata üleandmise oht.

47      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise koostöö raames üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne hinnata kohtuasja eripära arvesse võttes nii eelotsusetaotluse vajalikkust asjas otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud otsuse tegema (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus A. P. (tingimuslikud meetmed), C‑2/19, EU:C:2020:237, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

48      Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust käsitlevad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus A. P. (tingimuslikud meetmed), C‑2/19, EU:C:2020:237, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

49      Käesolevas asjas nähtub esiteks eelotsusetaotlusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on üksnes „kontrollida, kas EV-le Mouscron’i keskuses antud materiaalne abi annab talle samad materiaalsed ja õiguslikud tingimused kui tema vastuvõtmine teises keskuses, mistõttu tal oleks samadel tingimustel võimalik kasutada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile“ üleandmisotsuse peale, mis talle teatavaks tehti.

50      Teiseks, nagu on märgitud käesoleva kohtumääruse punktis 37, ei kujuta sellised meetmed, nagu on kõne all põhikohtuasjas, endast üleandmisotsuse rakendusmeetmeid Dublini III määruse tähenduses.

51      Sellest järeldub, et küsimus üleandmisotsuse peale esitatud kaebuse peatava toime kohta ei ole põhikohtuasja seisukohast asjakohane, mistõttu tuleb tõdeda, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega.

52      Seda järeldust ei sea kahtluse alla 30. septembri 2020. aasta kohtuotsus CPAS de Liège (C‑233/19, EU:C:2020:757), kuna käesolevas asjas puudub seos põhikohtuasja – milles on vaidlus selles, et taotleja paigutatakse üleandmise eesmärgil sellisesse majutuskeskusse, kus on ette nähtud üleandmist ettevalmistavate toimingute tegemine – ja Dublini III määruse artikli 27 kohaldamise vahel. Järelikult ei ole põhikohtuasja lahendamiseks vaja, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lahendaks küsimuse, kas teisele kohtule tühistamiskaebuse esitamine on tõhus.

53      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kodukorra artikli 53 lõike 2 alusel asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene küsimus on ilmselgelt vastuvõetamatu.

 Kohtukulud

54      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes la Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, artiklit 27 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriik võtab selle määruse artikli 26 lõike 1 tähenduses teisele liikmesriigile üleandmise otsuse peale kaebuse esitanud taotleja suhtes üleandmisotsust ettevalmistavad meetmed, nagu koha andmine spetsiifilises vastuvõtukohas, kus majutatavatele isikutele on ette nähtud abi nende üleandmise ettevalmistamiseks.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.