Kohtuasi C‑430/21
RS
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Curtea de Apel Craiova)
Euroopa Kohtu (suurkoda) 22. veebruari 2022. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Õigusriik – Kohtute sõltumatus – ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – Liidu õiguse esimus – Olukord, kus liikmesriigi kohtul puudub õigus kontrollida, kas riigisisene õigusnorm, mille selle liikmesriigi konstitutsioonikohus on põhiseadusele vastavaks tunnistanud, on kooskõlas liidu õigusega – Distsiplinaarmenetlus
1. Liikmesriigid – Kohustused – Tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks vajalike õiguskaitsevahendite kehtestamine – Kohtu sõltumatuse põhimõtte järgimine – Konstitutsioonikohtu praktika, mis on üldkohtutele siduv – Lubatavus – Tingimused – Võimude lahususe põhimõtte järgimine – Konstitutsioonikohtu sõltumatus
(ELL artikkel 2 ja artikli 19 lõike 1 teine lõik; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; komisjoni otsus 2006/928)
(vt punktid 42–45)
2. Liikmesriigid – Kohustused – Tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks vajalike õiguskaitsevahendite kehtestamine – Kohtu sõltumatuse põhimõtte järgimine – Liidu õiguse esimus ja vahetu õigusmõju – Liikmesriikide kohtute kohustused – Liikmesriigi õigusnormid või praktika, mille kohaselt puudub selle riigi üldkohtul õigus kontrollida, kas riigisisene õigusnorm, mille selle liikmesriigi konstitutsioonikohus on põhiseadusele vastavaks tunnistanud, on kooskõlas liidu õigusega – Lubamatus – Eelotsusemehhanismi raames toimuva koostöö tõhususe kahjustamine – Euroopa Kohtu ainupädevus anda liidu õiguse lõplik tõlgendus
(ELL artikkel 2, artikli 4 lõiked 2 ja 3 ning artikli 19 lõike 1 teine lõik; ELTL artikkel 267; komisjoni otsus 2006/928)
(vt punktid 46–55, 57–59 ja 62–78 ning resolutsiooni punkt 1)
3. Liikmesriigid – Kohustused – Tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks vajalike õiguskaitsevahendite kehtestamine – Kohtu sõltumatuse põhimõtte järgimine – Kohtunike distsiplinaarvastutus – Ulatus – Liikmesriigi õigusnormid või praktika, mis võimaldavad võtta selle riigi kohtuniku distsiplinaarvastutusele põhjusel, et viimane on kohaldanud liidu õigust ja kaldunud seejuures kõrvale kõnealuse liikmesriigi konstitutsioonikohtu praktikast, mis on vastuolus liidu õiguse esimuse põhimõttega – Lubamatus
(ELL artikkel 2, artikli 4 lõiked 2 ja 3 ning artikli 19 lõike 1 teine lõik; ELTL artikkel 267)
(vt punktid 81–89 ja 93 ning resolutsiooni punkt 2)
Kokkuvõte
Liidu õigusega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt ei ole selle riigi kohtutel õigust kontrollida selliste riigisiseste õigusnormide kooskõla liidu õigusega, mis on selle liikmesriigi konstitutsioonikohtu otsusega tunnistatud selle riigi põhiseadusega kooskõlas olevaks
Sellise normi kohaldamine kahjustaks liidu õiguse esimuse põhimõtet ja eelotsusemehhanismi tõhusust
Euroopa Kohtul paluti teha otsus kohtute sõltumatuse põhimõtte kohta, mida on tunnustatud ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus koostoimes eelkõige liidu õiguse esimuse põhimõttega, kontekstis, kus liikmesriigi üldkohtul ei ole riigisisese õiguse alusel õigust kontrollida selliste riigisiseste õigusnormide kooskõla liidu õigusega, mille selle liikmesriigi konstitutsioonikohus on selle riigi põhiseadusega kooskõlas olevaks tunnistanud, ja kus juhul, kui kohtunik otsustab sellise kontrolli läbi viia, võidakse tema suhtes algatada distsiplinaarmenetlus ja talle kohaldada distsiplinaarkaristusi.
Kõnealusel juhul mõisteti RS Rumeenias kriminaalmenetluses süüdi. Tema abikaasa esitas seejärel kuriteokaebuse, milles väitis muu hulgas, et mitu kohtunikku panid selles kriminaalmenetluses toime kuritegusid. Hiljem esitas RS Curtea de Apel Craiovale (Craiova apellatsioonikohus, Rumeenia) kaebuse, milles väitis, et ülalmainitud kuriteokaebuse alusel algatatud kriminaalmenetlus on kestnud liiga pikalt.
Craiova apellatsioonikohus leidis, et peab selle kaebuse lahendamiseks hindama, kas liidu õigusega(1) on kooskõlas liikmesriigi õigusnormid, millega on loodud niisugune kohtusüsteemis toime pandud süütegusid uuriv prokuratuuri spetsialiseerunud osakond, kes kõnealusel juhul asja menetles. Võttes aga arvesse Curtea Constituțională (Rumeenia konstitutsioonikohus) otsust(2), mis tehti pärast Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas Asociaţia „Forumul Judecătorilor din România“ jt(3), ei ole Craiova apellatsioonikohtul riigisisese õiguse alusel õigust seda kooskõla kontrollida. Rumeenia konstitutsioonikohus lükkas nimelt oma otsusega põhjendamatuse tõttu tagasi vastuväite, et mitu selle õigusakti sätet on põhiseadusvastased, rõhutades seejuures, et kui tema on otsustanud, et riigisisene õigusakt on kooskõlas põhiseaduse sättega, mis kohustab järgima liidu õiguse esimuse põhimõtet(4), ei ole üldkohtutel õigust kontrollida selle riigisisese õigusakti kooskõla liidu õigusega.
Selles kontekstis otsustas Craiova apellatsioonikohus pöörduda Euroopa Kohtusse, et saada selgitusi sisuliselt küsimustes, kas liidu õigusega on vastuolus see, kui liikmesriigi üldkohtu kohtunikul ei ole sellistel asjaoludel nagu kõnealuses asjas õigust kontrollida õigusnormide kooskõla liidu õigusega, ja kui selle kohtuniku suhtes kohaldatakse distsiplinaarkaristusi põhjusel, et ta otsustab sellise kontrolli läbi viia.
Euroopa Kohtu suurkoda otsustas, et sellised liikmesriigi õigusnormid või praktika on liidu õigusega vastuolus(5).
Euroopa Kohtu hinnang
Kõigepealt leidis Euroopa Kohus, et ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid või praktika, mis näevad ette, et liikmesriigi üldkohtute jaoks on selle riigi konstitutsiooniõiguse alusel siduv sama liikmesriigi konstitutsioonikohtu otsus, milles leitakse, et teatavad riigisisesed õigusnormid on kõnealuse liikmesriigi põhiseadusega kooskõlas, tingimusel et riigisiseses õiguses on tagatud selle konstitutsioonikohtu sõltumatus eelkõige seadusandlikust ja täitevvõimust. Nii ei ole see aga juhul, kui selliste õigusnormide või praktika kohaldamine välistab täielikult üldkohtute pädevuse kontrollida selliste riigisiseste õigusnormide kooskõla liidu õigusega, mille konstitutsioonikohus on tunnistanud vastavaks selle liikmesriigi põhiseaduse sättele, mis näeb ette liidu õiguse esimuse.
Järgmiseks rõhutas Euroopa Kohus, et liikmesriigi kohtul lasuvat kohustust kohaldada kõiki vahetut õigusmõju omavaid liidu õigusnorme täies ulatuses on vaja järgida eelkõige selleks, et tagada, et liikmesriigid oleksid aluslepingute ees võrdsed, mis välistab võimaluse, et liikmesriigid võtavad liidu õiguskorra suhtes mis tahes ühepoolseid meetmeid, ning see kohustus väljendab ELL artikli 4 lõikes 3 mainitud lojaalse koostöö põhimõtet, mis kohustab jätma kohaldamata iga riigisisese õigusnormi, mis on sellega vastuolus, olgu kõnealune õigusnorm siis vastu võetud enne vahetut õigusmõju omavat liidu normi või pärast seda.
Selles kontekstis tuletas Euroopa Kohus esiteks meelde, et niisugused riigisisesed õigusnormid kuuluvad otsuse 2006/928(6) kohaldamisalasse ja järelikult peavad need järgima liidu õigusest, eelkõige ELL artiklist 2 ja artikli 19 lõikest 1 tulenevaid nõudeid(7). Teiseks, kuna nii ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik kui ka otsuse 2006/928 lisas sätestatud konkreetsed eesmärgid kohtureformi alal ja korruptsioonivastases võitluses on sõnastatud selgelt ja täpselt ning nendega ei kaasne ühtegi tingimust, on neil vahetu õigusmõju(8). Sellest järeldub, et kui riigisiseseid õigusnorme ei ole võimalik tõlgendada kooskõlas nimetatud sättega või nimetatud eesmärkidega, siis peavad Rumeenia üldkohtud jätma need riigisisesed õigusnormid omal algatusel kohaldamata.
Sellega seoses märkis Euroopa Kohus, et Rumeenia üldkohtud on põhimõtteliselt pädevad hindama riigisiseste õigusnormide kooskõla viidatud liidu õigusnormidega, ilma et nad peaksid selleks esitama Rumeenia konstitutsioonikohtule vastavasisulist taotlust. Ent neil ei ole seda pädevust, kui Rumeenia konstitutsioonikohus on otsustanud, et kõnealused õigusnormid on kooskõlas riigi põhiseaduse sättega, mis näeb ette liidu õiguse esimuse, kuna need kohtud on kohustatud seda konstitutsioonikohtu otsust järgima. Selline liikmesriigi õigusnorm või praktika takistaks kõnealuste liidu õigusnormide täielikku toimet, kuna see ei võimaldaks üldkohtul, kes peab tagama liidu õiguse kohaldamise, endal hinnata nende õigusnormide kooskõla selle õigusega.
Lisaks kahjustaks sellise riigisisese õigusnormi või praktika kohaldamine ka eelotsusemehhanismi abil loodud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö tõhusust, heidutades vaidlust lahendavat üldkohut pöördumast eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtu poole, kuna nii täidab ta asjasse puutuva liikmesriigi konstitutsioonikohtu otsuseid.
Euroopa Kohus rõhutas, et need järeldused on iseäranis asjakohased olukorras, kus liikmesriigi konstitutsioonikohtu otsusega keeldutakse järgimast Euroopa Kohtu eelotsust, tuginedes eelkõige selle liikmesriigi põhiseaduslikule identiteedile ja arusaamale, et Euroopa Kohus on ületanud oma pädevust. Euroopa Kohus märkis, et tal võib tekkida ELL artikli 4 lõike 2 alusel vajadus kontrollida, kas liidu õigusest tulenev kohustus kahjustab liikmesriigi rahvuslikku identiteeti. Seevastu ei ole selle sätte eesmärk ega tagajärg lubada liikmesriigi konstitutsioonikohtul jätta kohaldamata liidu õigusnormi, eirates talle liidu õigusest tulenevaid kohustusi, põhjendusel et see norm eirab kõnealuse liikmesriigi rahvuslikku identiteeti niisugusena, nagu selle on määratlenud selle riigi konstitutsioonikohus. Seega kui liikmesriigi konstitutsioonikohus leiab, et liidu teisese õiguse säte, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, eirab kohustust austada selle liikmesriigi rahvuslikku identiteeti, tuleb sellel konstitutsioonikohtul esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus selle sätte kehtivuse hindamiseks ELL artikli 4 lõike 2 seisukohalt, kuna ainult Euroopa Kohtul on pädevus tuvastada liidu õigusakti kehtetus.
Lisaks rõhutas Euroopa Kohus, et kuna temal on ainupädevus anda liidu õiguse lõplik tõlgendus, ei saa liikmesriigi konstitutsioonikohus omaenda tõlgenduse põhjal liidu õigusnormidele õiguspäraselt järeldada, et Euroopa Kohus on teinud kohtuotsuse, mis väljub tema pädevuse piirest, ja seetõttu keelduda Euroopa Kohtu tehtud eelotsust järgimast.
Lisaks täpsustas Euroopa Kohus oma varasemale kohtupraktikale(9) tuginedes, et ELL artikliga 2 ja artikli 19 lõike 1 teise lõiguga on vastuolus liikmesriigi õigusnormid või praktika, mis võimaldavad võtta liikmesriigi kohtuniku distsiplinaarvastutusele oma riigi konstitutsioonikohtu otsustest kõrvale kaldumise eest ja täpsemalt sellise otsuse kohaldamata jätmise eest, millega konstitutsioonikohus on keeldunud järgimast Euroopa Kohtu tehtud eelotsust.