Language of document :

Cargolux Airlines International SA 16. juunil 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda laiendatud koosseisus) 30. märtsi 2022. aasta otsuse peale kohtuasjas T-334/17: Cargolux Airlines versus komisjon

(kohtuasi C-401/22 P)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Cargolux Airlines International SA (esindaja: abogada E. Aliende Rodríguez)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

tühistada vaidlustatud kohtuotsus tervikuna;

esimese võimalusena tühistada komisjoni 17. märtsi 2017. aasta otsuse C(2017) 1742 (final) ELTL artiklis 101, EMP lepingu artiklis 53 ning Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel sõlmitud õhutranspordilepingu artiklis 8 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.39258 – lennulastiteenused) (edaspidi „otsus“) artikli 1 lõiked 1 ja 4 tervikuna apellanti puudutavas osas;

teise võimalusena tühistada otsuse artikli 1 lõiked 1 ja 4 osas, milles need puudutavad apellanti ning vahendustasusid ja/või ohutuse lisatasu käsitlevat tegevus, ja/või tühistada artikli 1 lõiked 2 ja 3 osas, milles need puudutavad apellanti ja saabuvaid lennuliine; ning igal juhul vähendada apellandile otsuse artikli 3 punktis f määratud trahvi vastavalt;

tühistada apellandile otsuse artikli 3 punktis f määratud trahv tervikuna või teise võimalusena vähendada seda oluliselt;

kolmanda võimalusena, kui Euroopa Kohus leiab, et ta ei saa lõplikku kohtuotsust teha, saata asi tagasi Üldkohtule;

mõista apellandi kohtukulud Euroopa Kohtus ja Üldkohtus välja komisjonilt; ja

võtta kõik muud meetmed, mida ta juhtumi asjaoludel sobivaks peab.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant järgmised neli väidet.

Apellant väidab esimeses väites, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, kui ta nõustus, et komisjonil oli pädevus tuvastada ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumine seoses lennulastiteenustega kolmandatest riikides EMPsse saabuvatel liinidel ning selle eest karistust määrata. Täpsemalt märgib apellant, et komisjon rikkus õigusnormi, kohaldades vale õiguslikku kriteeriumit, et kinnitada oma pädevust rahvusvahelise avaliku õiguse alusel, mitte aga EL õiguse alusel, ning igal juhul kohaldas valesti rahvusvahelise avaliku õiguse kohast kindla mõju kriteeriumi.

Apellant väidab teises väites, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, kui ta nõustus komisjoni järeldusega, et tegevus, milles apellant osales, kujutas endast eesmärgipärast rikkumist. Täpsemalt on Üldkohus õigusnormi rikkunud, nõustudes komisjoni järeldusega, et lisatasude pealt vahendustasu maksmisest keeldumine kujutab endast eesmärgipärast rikkumist.

Apellant väidab kolmandas väites, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, kuna ta on valesti kirjeldanud ning kohaldanud ühe ja vältava rikkumise tuvastamise kriteeriumi ning ekslikult nõustunud otsusega, milles apellanti sellise ühe ja vältava rikkumise eest karistati. Täpsemalt on Üldkohus õigusnormi rikkunud, kui ta leidis, et komisjon on nõuetekohaselt tõendanud, et ühe ja vältava rikkumise osaks olevad tegevused on üksteist täiendavad ja vältavad.

Apellant väidab neljandas väites, et teise võimalusena on Üldkohus õigusnormi rikkunud, kui ta leidis, et apellant on vastutav ühe ja vältava rikkumise kõigi aspektide eest, ehkki ta osales selles vaid piiratud ulatuses, ning rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet oma hinnangus sellele, et apellant osales lisatasude pealt vahendustasude maksmisest keeldumises, ning tuvastas vääralt, et apellant osales jätkuvalt ohutuse lisatasus sellistel perioodidel, mille kohta ei ole esitatud tõendeid sellise osalemise kohta.

____________