ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)

26. november 2015(*)

Riigiabi – Digitaaltelevisioon – Abi maapealse digitaaltelevisiooni kasutuselevõtuks Hispaania äärealadel ja vähem linnastunud piirkondades – Otsus, millega abi tunnistatakse siseturuga osaliselt kokkusobivaks ja osaliselt kokkusobimatuks – Eelis – Üldist majandushuvi pakkuv teenus – ELTL artikli 107 lõike 3 punkt c – Uus abi

Kohtuasjas T‑462/13,

Comunidad Autónoma del País Vasco (Hispaania),

Itelazpi, SA, asukoht Zamudio (Hispaania),

esindajad: advokaadid N. Ruiz García, J. Buendía Sierra, A. Lamadrid de Pablo ja M. Muñoz de Juan, hiljem advokaadid J. Buendía Sierra ja A. Lamadrid de Pablo,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: É. Gippini Fournier, B. Stromsky ja P. Němečková,

kostja,

keda toetab

SES Astra, asukoht Betzdorf (Luksemburg), esindajad: advokaadid F. González Díaz, F. Salerno ja V. Romero Algarra,

menetlusse astuja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 19. juuni 2013. aasta otsus 2014/489/EL riigiabi SA.28599 (C 23/2010 (ex NN 36/2010, ex CP 163/2009)) kohta, mida Hispaania Kuningriik andis maapealse digitaaltelevisiooni kasutuselevõtuks äärealadel ja vähem linnastunud piirkondades (väljaspool Castilla-La Manchat) (ELT L 217, lk 52),

ÜLDKOHUS (viies koda),

koosseisus: koja president A. Dittrich (ettekandja), kohtunikud J. Schwarcz ja V. Tomljenović,

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades kirjalikus menetluses ja 12. märtsi 2015. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Käesolev kohtuasi käsitleb meetmeid, mida Hispaania ametivõimud rakendasid Hispaanias analoogringhäälingult digitaalringhäälingule ülemineku raames kogu Hispaania territooriumil, välja arvatud Castilla-La Mancha (Hispaania) autonoomses piirkonnas. Digiteerimine, mida saab tehniliselt teostada maapealsete platvormide, satelliit‑ või kaabelplatvormide või juurdepääsu kaudu lairiba internetile, võimaldab raadiosageduste ulatuse tõhusamat kasutamist. Digitaalringhäälingus on telesignaal segajate suhtes vastupidavam ja sellele võib lisada rea täiendavaid teenuseid, mis annavad programmile lisaväärtust. Muu hulgas võimaldab digiteerimise protsess saada nii-öelda „digitaalset dividendi” ehk vabu sagedusi, sest digitaaltelevisiooni tehnoloogiad katavad kitsamat spektrit kui analoogtehnoloogiad. Nende eeliste tõttu ongi Euroopa Komisjon alates aastast 2002 Euroopa Liidus digiteerimist julgustanud.

2        Hispaania Kuningriik kehtestas vajaliku õigusliku raamistiku, et edendada analoogringhäälingult digitaalringhäälingule ülemineku protsessi, jõustades eelkõige 14. juuni 2005. aasta seaduse 10/2005 kiireloomuliste meetmete kohta, mille eesmärk on edendada maapealset digitaaltelevisiooni ja kaabeltelevisiooni liberaliseerimist ning toetada pluralismi (Ley 10/2005 de Medidas Urgentes para el Impulso de la Televisión Digital Terrestre, de Liberalización de la Televisión por Cable y de Fomento del Pluralismo, BOE nr 142, 15.6.2005, lk 20562, edaspidi „seadus 10/2005”), ja kuninga 29. juuli 2005. aasta dekreedi 944/2005, millega kiidetakse heaks riiklik maapealse digitaaltelevisiooni tehniline kava (Real Decreto 944 /2005 por el que se aprueba el Plan técnico nacional de la televisión digital terrestre, BOE nr 181, 30.7.2005, lk 27006, edaspidi „kuninga dekreet 944/2005”). Kõnealuse kuninga dekreediga seati riigi ringhäälinguorganisatsioonidele kohustus katta oma vastaval territooriumil levialaga eraõiguslike operaatorite puhul 96% elanikkonnast ja avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide puhul 98% elanikkonnast.

3        Analoogtelevisioonilt digitaaltelevisioonile ülemineku haldamiseks jaotasid Hispaania ametivõimud riigi territooriumi kolmeks eraldiseisvaks piirkonnaks:

–        I piirkonnas, mis katab 96% Hispaania elanikkonnast ja mida peeti kaubanduslikult tulusaks, kandsid digitaaltelevisioonile ülemineku kulud avalik‑ ja eraõiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid;

–        II piirkonnas, mis katab vähem linnastunud piirkondi ja äärealasid, mida esindab 2,5% Hispaania elanikkonnast, ringhäälinguorganisatsioonid digiteerimisse ei investeerinud, kuna puudus kaubanduslik huvi, mistõttu rakendasid Hispaania ametivõimud riiklikku rahastamist;

–        III piirkonnas, mis katab 1,5% Hispaania elanikkonnast, välistab pinnavorm digitaallevi maapealse edastamise, mistõttu valiti satelliitplatvorm.

4        Hispaania ministrite nõukogu 7. septembri 2007. aasta otsusega võeti vastu riiklik maapealsele digitaaltelevisioonile ülemineku kava, millega rakendatakse kuninga dekreediga 944/2005 ette nähtud riiklikku tehnilist kava. Kõnealune kava jaotas Hispaania territooriumi 90‑ks tehniliseks üleminekuprojektiks ja määras iga projekti puhul kindlaks analoogringhäälingu lõppemise kuupäeva. Kava eesmärk oli katta maapealse digitaaltelevisiooni levialaga sama suur hulk Hispaania elanikkonnast kui see oli aastal 2007 analoogtelevisiooni puhul, st rohkem kui 98% sellest elanikkonnast ja 100% Baskimaa (Hispaania) elanikkonnast.

5        Kuna kohustused, mis puudutasid elanikkonna katmist maapealse digitaaltelevisiooniga (vt punkt 2 eespool), ähvardasid kaasa tuua selle, et kaetakse väiksem osa Hispaania elanikkonnast kui see, mis oli kaetud eelnenud analoogtelevisiooniga, oli vaja tagada televisiooni levimine II piirkonnas. Käesolev kohtuasi käsitlebki üksnes seda riiklikku rahastamist, mida Hispaania ametivõimud võimaldasid maapealse digiteerimisprotsessi toetamiseks kõnealuses piirkonnas ja konkreetsemalt selle protsessi rahastamist Baskimaa nendel aladel, mis asuvad kõnealuses piirkonnas. Baskimaal on selle piirkonna elanike osakaal 9,5%.

6        Hispaania tööstus‑, turismi‑ ja kaubandusminister võttis 29. veebruaril 2008 vastu otsuse, mille eesmärk oli parandada elektroonilise side taristut ja määrata kindlaks infoühiskonna arendamiseks tehtavate toimingute kriteeriumid ning rahastamise jaotus vastavalt kavale nimetusega „Plan Avanza”. Selle otsuse alusel heaks kiidetud eelarve anti osaliselt kasutada televisiooni digiteerimiseks II piirkonnas.

7        Juulist kuni novembrini 2008 toimus digiteerimine II piirkonnas erinevate lisade kaudu 2006. aasta kehtivatele raamlepingutele, mille allkirjastasid tööstus‑, turismi‑ ja kaubandusminister ning Hispaania Kuningriigi autonoomsed piirkonnad Plan Avanza raames. Peale nende lisade sõlmimist kandis tööstus‑, turismi‑ ja kaubandusminister raha autonoomsetele piirkondadele, kes katsid toiminguga seotud muid kulusid iseenda eelarvevahenditest.

8        Hispaania ministrite nõukogu otsustas 17. oktoobril 2008 eraldada täiendavaid rahalisi vahendeid selleks, et laiendada maapealse digitaaltelevisiooni levialaga katmist ja viia see lõpule üleminekukavade raames, mis pidid saama ellu viidud 2009. aasta esimeses pooles. Rahalised vahendid eraldati pärast seda, kui tööstus‑, turismi‑ ja kaubandusministri ning autonoomsete piirkondade vahel allkirjastati 2008. aasta detsembris uued raamlepingud maapealsele digitaaltelevisioonile ülemineku riikliku kava rakendamiseks. 29. mail 2009 kiitis ministrite nõukogu heaks kriteeriumid, mille alusel jaotatakse maapealsele digitaaltelevisioonile üleminekuga seotud tegevuste rahastamiseks määratud vahendeid.

9        Pärast maapealse digitaaltelevisiooni leviala laiendamist käsitlevate 2008. aasta raamlepingute lisade allkirjastamist ja kõnealuste raamlepingute ning nende lisade avaldamist Boletín oficial del Estado’s (Hispaania riigi ametlik väljaanne) alustasid autonoomsed piirkonnad leviala laiendamise toimingutega. Sellega seoses korraldasid nad hankemenetlusi või usaldasid nende korraldamise eraõiguslikele ettevõtjatele. Teatud juhtudel palusid autonoomsed piirkonnad tegeleda leviala laiendamisega maakondadel.

10      Reeglina korraldati Hispaanias kahte liiki hankemenetlusi. Esiteks toimusid hankemenetlused leviala laiendamiseks, millega tehti edukale pakkujale ülesandeks pakkuda toimivat maapealse digitaaltelevisiooni võrku. Sellega seoses tuli täita ülesandeid, mille hulka kuulusid võrgu väljatöötamine ja käitamine, signaali edasikandmine, võrgu kasutuselevõtmine ja vajalike seadmete tarnimine. Teised hankemenetlused puudutasid elektroonilise side seadmete tarnimist.

11      Aastatel 2008 ja 2009 investeeriti II piirkonna leviala laiendamisse riigieelarvest kokku ligikaudu 163 miljonit eurot, millest osa tööstus‑, turismi‑ ja kaubandusministri poolt autonoomsetele piirkondadele soodustingimustel antud laenudena, ja kuueteistkümne puudutatud autonoomse piirkonna eelarvetest ligikaudu 60 miljonit eurot. Lisaks sellele rahastasid leviala laiendamist 3,5 miljoni euro ulatuses maakonnad.

12      Alates 2009. aastast tuli teise etapina pärast maapealse digitaaltelevisiooni leviala laiendamise lõpetamist II piirkonnas teatud autonoomsetel piirkondadel korraldada teisi hankemenetlusi või sõlmida hankemenetlusteta lepingud laiendamise käigus digiteeritud ja kasutusele võetud seadmete käitamiseks ja hooldamiseks. Käitamiseks ja hooldamiseks aastatel 2009–2011 hankemenetluste kaudu antud rahaliste vahendite kogusumma oli vähemalt 32,7 miljonit eurot.

13      Esimene hageja Baskimaa autonoomne piirkond (Hispaania) teostab Baskimaal oma pädevusi Hispaania riigi suhtes seadusandliku ja finantsilise autonoomia alusel vastavalt Hispaania põhiseaduse ja oma autonoomiastatuudi sätetele. Need pädevused puudutavad eelkõige ringhäälingu ja avalike taristuteenuste valdkondi põhiseaduses ja autonoomiastatuudis ette nähtud tingimustel. Televisioonivõrgu kasutuselevõtmine, hooldamine ja käitamine tehti ülesandeks teisele hagejale Itelazpi SA, kes on 100‑protsendiliselt Baskimaa valitsusele kuuluv riigi osalusega äriühing ja kellele kõnealune valitsus eraldas rahalised vahendid maapealse digiteerimisprotsessi toetamiseks.

14      18. mail 2009 esitas Euroopa satelliitplatvormi operaator ja menetlusse astuja SES Astra komisjonile kaebuse, mis käsitles Hispaania ametivõimude väidetavat riigiabikava seoses üleminekuga analoogtelevisioonilt digitaaltelevisioonile II piirkonnas. Kõnealuse ettevõtja sõnul sisaldas see meede teatamata jäetud abi, mis tõi väidetavalt kaasa konkurentsimoonutuse maapealsete ja satelliitringhäälinguplatvormide vahel.

15      29. septembri 2010. aasta kirjaga teatas komisjon Hispaania Kuningriigile oma otsusest algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 sätestatud ametlik uurimismenetlus kõnealuse abi suhtes kogu Hispaania territooriumil, välja arvatud Castilla-La Mancha autonoomses piirkonnas, mille puhul algatati eraldi menetlus (edaspidi „menetluse algatamise otsus”). Euroopa Liidu Teatajas 14. detsembril 2010 avaldatud menetluse algatamise otsuses (ELT C 337, lk 17) kutsus komisjon asjassepuutuvaid isikuid üles esitama meetme kohta oma selgitusi.

16      Olles saanud selgitused Hispaania ametivõimudelt ja teistelt asjassepuutuvatelt isikutelt, võttis komisjon 19. juunil 2013 vastu otsuse 2014/489/EL riigiabi SA.28599 (C 23/2010 (ex NN 36/2010, ex CP 163/2009)) kohta, mida Hispaania Kuningriik andis maapealse digitaaltelevisiooni kasutuselevõtuks äärealadel ja vähem linnastunud piirkondades (väljaspool Castilla-La Manchat) (ELT L 217, lk 52, edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille resolutsioon näeb ette järgmist:

„Artikkel 1

Maapealse televisiooniplatvormi operaatoritele maapealse digitaaltelevisiooni võrgu kasutuselevõtmiseks, hooldamiseks ja käitamiseks II piirkonnas ebaseaduslikult antud riigiabi, millega Hispaania [Kuningriik] rikkus ELi toimimise lepingu artikli 108 lõiget 3, on siseturuga kokkusobimatu, välja arvatud abi, mis anti kooskõlas tehnoloogilise neutraalsuse kriteeriumiga.

Artikkel 2

Artiklis 1 osutatud kava alusel antavat abi ei käsitata riigiabina, kui see vastab andmise ajal tingimustele, mis on sätestatud nõukogu määruse (EÜ) nr 994/98 artikli 2 kohaselt vastu võetud määruses, mis abi andmise ajal kehtib.

Artikkel 3

1. Hispaania [Kuningriik] nõuab artiklis 1 osutatud kava alusel antud siseturuga kokkusobimatu abi maapealse digitaaltelevisiooni operaatoritelt tagasi, olenemata sellest, kas nad said kõnealuse abi otse või kaudselt.

2. Tagasinõutavatelt summadelt arvestatakse intressi alates päevast, mil need anti abisaajate käsutusse, kuni summa tagasimaksmiseni.

3. Intress arvutatakse liitintressina vastavalt komisjoni määruse (EÜ) nr 794/2004 V peatükile.

4. Hispaania [Kuningriik] tühistab alates käesoleva otsuse teatavakstegemise kuupäevast kõik artiklis 1 osutatud kava kohased väljamaksmata jäänud abimaksed.

Artikkel 4

1. Artiklis 1 osutatud kava alusel antud abi nõutakse tagasi viivitamata ja tõhusalt.

2. Hispaania [Kuningriik] tagab käesoleva otsuse rakendamise nelja kuu jooksul alates käesoleva otsuse teatavakstegemisest.

3. Hispaania [Kuningriik] esitab komisjonile kahe kuu jooksul alates käesoleva otsuse teatavakstegemisest järgmise teabe:

a)      artiklis 1 osutatud kava alusel abi saanud abisaajate loetelu ja igale abisaajale kava kohaselt antud abi kogusumma jaotises 6.2 esitatud kategooriate kaupa;

b)      igalt abisaajalt tagasinõutava abi kogusumma (põhisumma ja intress);

[…]

Artikkel 5

Käesolev otsus on adresseeritud Hispaania Kuningriigile.”

17      Vaidlustatud otsuse põhjendamiseks leidis komisjon esiteks, et erinevad riigi tasandil vastu võetud õigusaktid ning tööstus‑, turismi‑ ja kaubandusministeeriumi ja autonoomsete piirkondade vahel sõlmitud ja muudetud lepingud moodustasid maapealse digitaaltelevisiooni leviala laiendamisel II piirkonnas rakendatava abikava aluse. Praktikas rakendasid autonoomsed piirkonnad Hispaania valitsuse suuniseid maapealse digitaaltelevisiooni leviala laiendamise suhtes (vaidlustatud otsuse põhjendus 91).

18      Teiseks tõdes komisjon, et kõnealust meedet tuli pidada riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Kuna meedet rahastati riigieelarvest ja teatud autonoomsete piirkondade ning maakondade eelarvetest, oli tegemist abi andmisega riigi ressurssidest. Komisjoni hinnangul on televisiooniülekannete võrkude laiendamine majandustegevus ja see ei ole seotud avaliku võimu eesõiguste teostamisega. Maapealse digitaaltelevisiooni platvormi operaatorid on otsesed abisaajad, samas kui võrguoperaatorid, kes osalesid leviala laiendamisega seotud hankemenetlustes, on kaudsed abisaajad. Eelis, mida viimati mainitud operaatorid sellest meetmest said, oli valikuline, sest sellisest meetmest saab kasu üksnes ringhäälingusektor ja selles sektoris puudutab see meede vaid ettevõtjaid, kes tegutsevad maapealse platvormi turul. Vaidlustatud otsuse kohaselt tõid Hispaania ametivõimud oma parima ja ainsa näitena välja Baskimaa (Hispaania) juhtumi, väites, et vastavalt Euroopa Kohtu poolt 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EKL, EU:C:2003:415) kehtestatud kriteeriumidele riigiabi antud ei ole. Komisjoni hinnangul ei olnud aga täidetud esimene selle kohtuotsuse tingimus, mille kohaselt peab abi saav ettevõtja tegelikult täitma avaliku teenuse osutamise kohustusi ning need kohustused peavad olema täpselt määratletud. Lisaks sellele ei olnud täidetud ka selle kohtuotsuse neljas kriteerium, kuna ei olnud tagatud, et autonoomse piirkonna kulud oleks üldistes huvides võimalikult väiksed. Komisjon leiab, et kuna satelliitringhäälingu platvorm ja maapealse ringhäälingu platvorm konkureerivad teineteisega, siis meetmega, mis puudutab maapealse digitaaltelevisiooni kasutuselevõttu, käitamist ja hooldamist II piirkonnas, moonutatakse nende kahe platvormi vahelist konkurentsi. Samuti mõjutas kõnealune meede liidusisest kaubandust (vaidlustatud otsuse põhjendused 94–141).

19      Kolmandaks tõdes komisjon, et kõnealust meedet ei saa pidada siseturuga kokkusobivaks riigiabiks vastavalt ELTL artikli 107 lõike 3 punktile c, sõltumata asjaolust, et meede oli suunatud täpselt määratletud ühist huvi pakkuva eesmärgi saavutamisele ja et ta oli möönnud turutõrke olemasolu. Komisjon leiab, et kuna kõnealune meede ei vasta tehnoloogilise neutraalsuse põhimõttele, ei ole see meede proportsionaalne ega kujuta endast sobivat vahendit selleks, et tagada tasuta levitatavate kanalite kättesaadavus II piirkonna elanikele (vaidlustatud otsuse põhjendused 148–171).

20      Neljandaks leidis komisjon, et kuna maapealse platvormi käitamist ei olnud avaliku teenusena täpselt määratletud, ei saa kõnealust meedet õigustada ELTL artikli 106 lõike 2 alusel (vaidlustatud otsuse põhjendus 172).

21      Viiendaks märkis komisjon, et kõnealune meede ei ole olemasolev abi, sest tegemist on muudatusega, mis mõjutas esialgse korra sisu. Hispaania ametivõimud oleksid seepärast pidanud sellest abist teavitama (vaidlustatud otsuse põhjendused 173–175).

22      Kuuendaks täpsustas komisjon erinevaid olukordi, mil Hispaania ametivõimud peavad kõnealuse abi otsestelt ja kaudsetelt abisaajatelt tagasi nõudma (vaidlustatud otsuse põhjendused 179–197).

 Menetlus ja poolte nõuded

23      Hagejad esitasid 30. augustil 2013 Üldkohtu kantseleisse käesolevas asjas hagi.

24      Samal päeval esitasid hagejad Üldkohtu kantseleisse eraldi dokumendina ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles nad palusid sisuliselt Üldkohtu presidendil peatada vaidlustatud otsuse kohaldamine. 16. oktoobri 2013. aasta kohtumäärusega Comunidad Autónoma del País Vasco ja Itelazpi vs. komisjon (T‑462/13 R, EU:T:2013:545) jäeti see taotlus rahuldamata ja määrati kohtukulude kandmise otsuse tegemine edaspidiseks.

25      Menetlusse astuja esitas 20. septembril 2013 avalduse astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Avaldus rahuldati 10. veebruari 2014. aasta kohtumäärusega Comunidad Autónoma del País Vasco ja Itelazpi vs. komisjon (T‑462/13, EU:T:2014:81).

26      Menetlusse astuja esitas oma seisukohad 24. märtsil 2014. Hagejad esitasid 24. aprillil 2014 Üldkohtu kantseleisse nende seisukohtade kohta oma märkused. Komisjon menetlusse astuja seisukohtade peale märkusi ei esitanud.

27      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (viies koda) avada suulise menetluse.

28      Üldkohus palus 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames komisjonil esitada dokumente. Komisjon täitis selle nõude ette nähtud tähtaja jooksul.

29      Hagejad esitasid 25. veebruaril 2015 Üldkohtu kantseleisse märkused kohtuistungi protokolli kohta.

30      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 12. märtsi 2015. aasta kohtuistungil.

31      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tunnistada esitatud väited vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

32      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

33      Menetlusse astuja palub Üldkohtul:

–        rahuldada komisjoni nõuded;

–        mõista tema menetlusse astumisega seotud kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

34      Alustuseks tuleb märkida, et hagi on vastuvõetav, kuigi hagejad ei ole vaidlustatud otsuse adressaadid; asjaolu, millele komisjon vastu ei vaidle. Nimelt on esimese hageja puhul selge, et just tema otsustas anda ühe osa vaidlusalusest abist Baskimaal. Vaidlustatud otsus, mis takistab esimesel hagejal vabalt teostada talle Hispaania õiguses otseselt antud pädevusi, mõjutab seega tema õiguslikku seisundit otse ja isiklikult (kohtuotsused, 8.3.1988, Exécutif régional wallon ja Glaverbel vs. komisjon, 62/87 ja 72/87, EKL, EU:C:1988:132, punktid 6 ja 8; 30.4.1998, Vlaamse Gewest vs. komisjon, T‑214/95, EKL, EU:T:1998:77, punkt 29, ja 9.9.2009, Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon, T‑227/01–T‑229/01, T‑265/01, T‑266/01 ja T‑270/01, EKL, EU:T:2009:315, punkt 76). Mis puudutab teist hagejat, siis kuna Baskimaa autonoomse piirkonna õigus esitada hagi on tuvastatud seoses ühe ja sama hagiga, siis ei ole vaja kontrollida teise hageja hagi esitamise õigust (vt selle kohta kohtuotsus, 24.3.1993, CIRFS jt vs. komisjon, C‑313/90, EKL, EU:C:1993:111, punkt 31).

35      Hagi põhjendamiseks esitavad hagejad kolm väidet. Esimeses neist väidavad nad, et komisjon rikkus ELTL artikli 107 lõiget 1 seetõttu, et ta tuvastas vääralt riigiabi olemasolu. Teine väide käsitleb õigusnormi rikkumist kõnealuse abi siseturuga kokkusobivuse analüüsimisel. Kolmandas väites väidavad hagejad, et komisjon rikkus õigusnormi seetõttu, et ta tuvastas uue abi olemasolu.

 Esimene väide ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumise kohta

36      See väide jaguneb kaheks osaks. Hagejad heidavad komisjonile ette ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumist seetõttu, et ta tuvastas riigiabi olemasolu. Esimene väiteosa tugineb majandusliku eelise puudumisele. Teise väiteosa raames väidavad hagejad, et teine hageja ei saanud mingit valikulist eelist.

 Esimene väiteosa, mis tugineb majandusliku eelise puudumisele

37      Hagejad väidavad, et komisjon rikkus ELTL artikli 107 lõiget 1 seoses sellega, et ta tuvastas majandusliku eelise olemasolu teise hageja suhtes. Nende sõnul sellist eelist ei esinenud, sest kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (punkt 18 eespool, EU:C:2003:415) Euroopa Kohtu poolt kehtestatud kriteeriumid olid täidetud.

38      Kõigepealt olgu meenutatud, et abi kvalifitseerimiseks riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses peavad olema täidetud kõik selles sättes ette nähtud tingimused. Esiteks peab olema tegemist riigi sekkumisega või abi andmisega riigi ressurssidest. Teiseks peab see sekkumine ähvardama kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma selle saajale teatud eeliseid, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (vt kohtuotsus, 17.12.2008, Ryanair vs. komisjon, T‑196/04, EKL, EU:T:2008:585, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

39      Käesolev väiteosa puudutab neist tingimustest konkreetsemalt kolmandat, mille kohaselt loetakse riigiabiks selline sekkumine, mis võib oma vormist sõltumata otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida kasusaajast ettevõtja tavalistes turutingimustes ei oleks saanud (vt kohtuotsus, 2.9.2010, komisjon vs. Deutsche Post, C‑399/08 P, EKL, EU:C:2010:481, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

40      Tuleb meenutada, et eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) leidis Euroopa Kohus, et riigi sekkumine ei kuulu ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse, kui see on käsitletav hüvitisena, mis on tasu abi saanud ettevõtjate poolt avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmise eest, mistõttu ei saa need ettevõtjad tegelikult rahalist soodustust ja see sekkumine ei anna nendele ettevõtjatele paremat konkurentsipositsiooni võrreldes nendega konkureerivate ettevõtjatega. Samas peavad selleks, et niisugust hüvitist ei saaks konkreetsel juhul kvalifitseerida riigiabiks, olema kumulatiivselt täidetud neli kriteeriumi (kohtuotsus Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, punkt 18 eespool, EU:C:2003:415, punktid 87 ja 88).

41      Vaidlustatud otsuse põhjendustest 114–128 nähtub, et komisjoni hinnangul ei olnud eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) esitatud esimene ja neljas kriteerium käesoleval juhul täidetud.

–       Eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) esitatud esimene kriteerium, mis käsitleb avaliku teenuse kohustuse täitmist

42      Selle kriteeriumi kohaselt peab abi saav ettevõtja olema reaalselt vastutav avaliku teenuse osutamise kohustuste täitmise eest ja need kohustused peavad olema täpselt määratletud (kohtuotsus Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, punkt 18 eespool, EU:C:2003:415, punkt 89).

43      Tuleb märkida, et komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 119–126, et eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) esimene kriteerium ei olnud täidetud.

44      Vaidlustatud otsuse põhjenduse 119 kohaselt ei nimetata Hispaania õigusaktides maapealse võrgu käitamist avaliku teenuse osutamiseks. 24. aprilli 1998. aasta telekommunikatsiooni üldseaduses 11/1998 (Ley 11/1998, General de Telecomunicaciones, BOE nr 99, 25.4.1998, lk 13909, edaspidi „seadus 11/1998”) on sätestatud, et telekommunikatsiooniteenused, sealhulgas raadiot ja televisiooni toetavate võrkude käitamine, on üldist majandushuvi pakkuvad teenused, kuid mitte avalikud teenused, milleks on vaid piiratud arv vähelevinud telekommunikatsiooniteenused, täpsemalt need, mis on seotud riigi‑ ja tsiviilkaitsega ning telefonivõrgu käitamisega. 3. novembri 2003. aasta telekommunikatsiooni üldseadus 32/2003 (Ley 32/2003, General de Telecomunicaciones, BOE nr 264, 4.11.2003, lk 38890, edaspidi „seadus 32/2003”) säilitas selle sama määratluse. Televisiooniülekannete edastamise teenuseid, st signaalide transportimist sidevõrkude kaudu, loetakse telekommunikatsiooniteenusteks ja seega on tegemist üldist majandushuvi pakkuvate teenustega, mis ei ole avalikud teenused.

45      Vaidlustatud otsuse põhjenduse 120 kohaselt on Hispaania seaduse sätted igal juhul tehnoloogiliselt neutraalsed. Seaduses on määratletud telekommunikatsioon võrkude käitamisena ning elektrooniliste sideteenuste ja nendega seotud vahendite pakkumisena. Telekommunikatsioon on signaalide edastamine ükskõik millise sidevõrgu, mitte konkreetselt maapealse võrgu kaudu. Peale selle on seaduses täpsustatud, et selle üheks eesmärgiks on toetada reguleerimisel võimalikult palju tehnoloogilist neutraalsust.

46      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 121 on märgitud, et kuigi kehtivas seaduses, mida kohaldati ka ajal, mil toimus vahendite ülekandmine, on avalik-õiguslik ringhääling määratletud avaliku teenusena, ei ole võimalik seda määratlust laiendada konkreetse toetava platvormi käitamisele. Pealegi, kui on olemas mitu edastamisplatvormi, ei saa ringhäälingusignaalide edastamisel pidada oluliseks üht konkreetset platvormi. Seepärast oleks komisjoni hinnangul tehtud ilmne viga, kui Hispaania õigusaktides oleks konkreetse platvormi kasutamine ringhäälingusignaalide edastamiseks kuulutatud avalikuks teenuseks.

47      Lisaks sellele lükkas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 123 ja 124 tagasi argumendid, mille kohaselt oli maapealsete võrkude käitamine määratletud avaliku teenusena institutsioonidevahelistes lepingutes, mille sõlmisid Baskimaa valitsus, Baskimaa maakondade liit ja kolm Baskimaa kohalikku omavalitsust.

48      Komisjon tõdes vaidlustatud otsuse põhjenduses 172, viidates otsuse põhjendustele 119–122, et ei Hispaania Kuningriik ega Baskimaa ametivõimud ei määratlenud maapealse platvormi käitamist selgelt avaliku teenusena.

49      Tuleb märkida, et seoses avaliku teenuse mõistega eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) tähenduses ei vaidle pooled vastu sellele, et kõnealune mõiste vastab üldist majandushuvi esindava teenuse mõistele ELTL artikli 106 lõike 2 tähenduses (vt selle kohta kohtuotsused, 12.2.2008, BUPA jt vs. komisjon, T‑289/03, EKL, EU:T:2008:29, punkt 162, ja 16.7.2014, Zweckverband Tierkörperbeseitigung vs. komisjon, T‑309/12, EU:T:2014:676, punkt 132).

50      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liikmesriikidel üldist majandushuvi pakkuvate teenuste mõiste määratlemisel laiaulatuslik kaalutlusõigus ja seetõttu saab komisjon liikmesriigi kasutatava määratluse kahtluse alla seada vaid juhul, kui tegemist on ilmselge veaga (vt kohtuotsused, 15.6.2005, Olsen vs. komisjon, T‑17/02, EKL, EU:T:2005:218, punkt 216; 22.10.2008, TV2/Danmark jt vs. komisjon, T‑309/04, T‑317/04, T‑329/04 ja T‑336/04, EKL, EU:T:2008:457, punkt 101, ja 6.10.2009, FAB vs. komisjon, T‑8/06, EU:T:2009:386, punkt 63). Nimelt ei ole komisjonil olukorras, kus puuduvad liidu ühtlustatud õigusnormid selles valdkonnas, pädevust võtta seisukohta avalik-õiguslikule operaatorile pandud avaliku teenuse ülesande ulatuse kohta, st selle teenusega seotud kulude taseme kohta, ega sellega seoses siseriiklike ametiasutuste tehtud poliitiliste valikute mõistlikkuse kohta ega ka avalik-õigusliku operaatori majandusliku tõhususe kohta (vt selle kohta kohtuotsused, 27.2.1997, FFSA jt vs. komisjon, T‑106/95, EKL, EU:T:1997:23, punkt 108, ja 1.7.2010, M6 vs. komisjon, T‑568/08 ja T‑573/08, EKL, EU:T:2010:272, punkt 139 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Liidu toimimise lepingut täiendava protokolli nr 26 üldhuviteenuste kohta artikli 1 esimesest taandest nähtub, et liidu ühised väärtused seoses üldist majandushuvi esindavate teenustega ELTL artikli 14 tähenduses sisaldavad eelkõige riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste olulist rolli ja laiaulatuslikku kaalutlusõigust osutada, tellida ja korraldada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid nii palju kui võimalik vastavalt kasutajate vajadustele.

51      Ometi ei ole liikmesriigi pädevus määratleda üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid piiramatu ning seda ei või kasutada meelevaldselt ainult selleks, et vältida konkurentsieeskirjade kohaldamist teatud sektorile (kohtuotsus BUPA jt vs. komisjon, punkt 49 eespool, EU:T:2008:29, punkt 168). Selleks, et teenust saaks kvalifitseerida üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks, peab see pakkuma üldist majandushuvi, mis erineks spetsiifiliste tunnuste poolest huvist, mida pakuvad muud majanduselu tegevused (kohtuotsused, 10.12.1991, Merci convenzionali porto di Genova, C‑179/90, EKL, EU:C:1991:464, punkt 27, ja 17.7.1997, GT-Link, C‑242/95, EKL, EU:C:1997:376, punkt 53).

52      Üldkohtu poolt komisjoni hinnangute üle teostatava kontrolli ulatus on tingimata seotud asjaoluga, et komisjon saab liikmesriigi poolt teenuse määratlemise üldist majandushuvi pakkuva teenusena kahtluse alla seada vaid ilmselge eksimuse korral. Selle kontrolli raames tuleb siiski tagada, et järgitaks teatud minimaalseid kriteeriume, milleks on muu hulgas ettevõtjatele üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesande andva avaliku võimu akti olemasolu ja selle ülesande universaalne ja kohustuslik laad (vt kohtuotsus, 7.11.2012, CBI vs. komisjon, T‑137/10, EKL, EU:T:2012:584, punktid 100 ja 101 ning seal viidatud kohtupraktika). Lisaks sellele sätestab 28. novembri 2005. aasta otsuse 2005/842/EÜ [ELTL] artikli [106] lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes (ELT L 312, lk 67) artikkel 4, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamine tuleb teha asjaomasele ettevõtjale ülesandeks ühe või mitme ametliku dokumendiga, mille vormi võib määrata iga liikmesriik ise, ning kõnealustes dokumentides tuleb täpsustada eelkõige avalike teenuste osutamise kohustuse täpne sisu ja kestus ning asjaomased ettevõtjad ja piirkonnad. Ühenduse raamistiku riigiabi jaoks, mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena (ELT 2005, C 297, lk 4), punkt 12 sisaldab samu nõudeid.

53      Esimesena väidavad hagejad, et eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) esimene kriteerium oli täidetud, sest nende hinnangul oli raadiot ja televisiooni toetavate võrkude käitamine määratletud üldist majandushuvi pakkuva teenusena riigi tasandil Hispaania seaduses ja autonoomse piirkonna tasandil Baskimaal sõlmitud institutsioonidevahelistes lepingutes, nagu nähtub ka eelkõige vaidlustatud otsuse põhjenduses 119. Kohtuistungil täpsustasid nad, et seadus 32/2003 andis Hispaania ametivõimudele volituse selleks, et määratleda üldist majandushuvi pakkuv teenus. On selge, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemiseks nõutavad tüüpilised tunnused ja eelkõige turutõrke esinemine olid käesolevas asjas olemas. Hagejate sõnul lähtus komisjon järelduses, et eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) esimene kriteerium ei olnud täidetud, mõistete „avalik teenus” ja „üldist majandushuvi pakkuv teenus” väärast tõlgendusest Hispaania ja liidu õiguses.

54      Need argumendid ei tõenda, et komisjon järeldas valesti, et maapealse võrgu käitamise teenuse selgelt avaliku teenusena määratlemata jätmise tõttu ei olnud eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) esimene kriteerium täidetud.

55      Nimelt esiteks ei määratlenud Hispaania riik maapealse digitaaltelevisiooni käitamist II piirkonnas üldist majandushuvi pakkuva teenusena liidu õiguse tähenduses riigi tasandil.

56      Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 119, kvalifitseeris Hispaania riik seaduste 11/1998 ja 32/2003, mille komisjon esitas Üldkohtule menetlust korraldavate meetmete raames (vt punkt 28 eespool), artikli 2 kohaselt koostoimes nende artikliga 1 tõepoolest raadiot ja televisiooni toetavate võrkude käitamise üldhuviteenuseks.

57      Seaduste 11/1998 ja 32/2003 artiklist 2 tuleneb samas, et see kvalifikatsioon puudutab kõiki telekommunikatsiooniteenuseid, kaasa arvatud raadiot ja televisiooni toetavate võrkude käitamist. Siiski pelk asjaolu, et teatud teenus on liikmesriigi õiguses nimetatud üldist huvi pakkuvaks teenuseks, ei tähenda, et igale ettevõtjale, kes seda teenust osutab, on pandud ülesanne täita selgelt määratletud avaliku teenuse osutamise kohustusi eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) tähenduses. Juhul, kui see oleks nii, oleks kõik telekommunikatsiooniteenused Hispaanias üldist majandushuvi pakkuvate teenuste laadiga selle kohtuotsuse mõttes, mis aga nendest seadustest kuidagi ei tulene. Sellega seoses tuleb ka tõdeda, et seaduse 32/2003 artikli 2 lõige 1 sätestab sõnaselgelt, et üldhuviteenuseid selle seaduse tähenduses osutatakse vaba konkurentsi tingimustes. Teenuse kvalifitseerimine üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks nõuab aga eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) kohaselt, et vastutus selle täitmise eest tuleb panna konkreetsetele ettevõtjatele.

58      Lisaks sellele tuleb tõdeda, et komisjon ei eksinud milleski, kui analüüsis vaidlustatud otsuse põhjendustes 119–125 seda, kas eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) esimene kriteerium oli täidetud seoses maapealsete võrkude käitamise teenusega, mitte aga seoses raadiot ja televisiooni toetavate võrkude käitamise teenusega, nagu väidavad hagejad. Selle kohta nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 120, et seaduse 32/2003 sätted on igal juhul tehnoloogiliselt neutraalsed ja et telekommunikatsioon on signaalide edastamine ükskõik millise sidevõrgu, mitte konkreetselt maapealse võrgu kaudu, mida Hispaania Kuningriik ei ole ka vaidlustanud. Neid Hispaania seadusest tulenevaid täpsustusi arvestades ei saa järeldada, et komisjon oleks vaidlustatud otsuse põhjendustes 119 ja 122 vääralt leidnud, et kõnealuses seaduses ei ole maapealse võrgu käitamist määratletud avaliku teenusena eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) tähenduses.

59      Vastupidi hagejate väidetule ei kujuta raadiot ja televisiooni toetavate võrkude käitamise teenuse piiramine teatud platvormiga endast lihtsalt selle teenuse konkreetset osutamise viisi. Nimelt võttes arvesse tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtet, ei olnud selline piiramine seaduse 32/2003 kohaselt vajalik või see oli isegi selle seaduse sätetega otseselt vastuolus.

60      Kuna hagejad väidavad, et Hispaania ametivõimude kaalutlusõigust seoses üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise viisi kindlaksmääramisega kinnitavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (ELT L 94, lk 1) artiklid 2 ja 3, siis piisab, kui märkida, et vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 1 lõikele 2 kohaldatakse direktiivi ettevõtjatele ehitustööde või teenuste kontsessioonide andmisele, mida ei muuda ka asjaolu, et direktiivi artiklid 2 ja 3 rõhutavad ametiasutuste vaba otsustamise, võrdse kohtlemise, mittediskrimineerimise ja läbipaistvuse põhimõtete olulisust.

61      Seoses konkurentsieeskirjade kohaldamisega tuleb eristada olukorda, kus riik teostab avalikku võimu, ja olukorda, kus ta teostab tööstuslikku või kaubanduslikku laadi majandustegevust, mis seisneb kaupade või teenuste pakkumises teatud turul. Siinkohal ei ole oluline, kas riik tegutseb otse ametivõimuks oleva organi kaudu või üksuse kaudu, millele ta on andnud eri‑ või ainuõigused (vt kohtuotsused, 18.3.1997, Diego Calì & Figli, C‑343/95, EKL, EU:C:1997:160, punktid 16 ja 17 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 12.7.2012, Compass-Datenbank, C‑138/11, EKL, EU:C:2012:449, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika). Majandustegevust teostavale organile siseriikliku õigusega antud riigist eraldiseisva õigusvõime olemasolu või selle puudumine ei mõjuta finantssuhete olemasolu riigi ja selle organi vahel ning seetõttu ka küsimust, kas kõnealusele organile on võimalik anda riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (vt kohtuotsus, 24.3.2011, Freistaat Sachsen ja Land Sachsen-Anhalt vs. komisjon, T‑443/08 ja T‑455/08, EKL, EU:T:2011:117, punkt 129 ja seal viidatud kohtupraktika).

62      Teiseks ei olnud maapealse digitaaltelevisiooni võrgu käitamine määratletud üldist majandushuvi pakkuva teenusena liidu õiguse tähenduses ka autonoomse piirkonna tasandil Baskimaal sõlmitud institutsioonidevahelistes lepingutes.

63      Sellega seoses tuleb märkida, et kõnealustes institutsioonidevahelistes lepingutes möönsid Baskimaa ametivõimud tõepoolest, et sellised väärtused nagu üldine juurdepääs teabele ja teabe mitmekesisus nõuavad vabalt levitatava teleringhäälingu tagamist kogu riigis, ning et pidades silmas vajadust, et Baskimaa elanikud omaksid juurdepääsu kõikidele maapealse digitaaltelevisiooni pakkumistele, on neil asjaoludel nende ülesanne laiendada riiklike multiplekside leviala esitatud tingimustel. Ometi, nagu komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 124 ka märkinud, ei ole nende institutsioonidevaheliste lepingute üheski sättes tegelikult öeldud seda, et maapealsete võrkude käitamist peetakse avalikuks teenuseks. Lisaks rõhutavad hagejad sõnaselgelt, et esimene hageja ei ole kordagi väitnud, et teleringhäälinguteenuse osutamine just maapealse platvormi kaudu, mitte aga muude platvormide kaudu, kujutas endast üldist majandushuvi pakkuvat teenust.

64      Lisaks tuleb meenutada, et seadust 32/2003, mis hagejate sõnul andis Hispaania ametivõimudele volituse määratleda üldist majandushuvi pakkuv teenus, iseloomustas tehnoloogiline neutraalsusepõhimõte (vt punkt 58 eespool). Seda arvestades ei saa järeldada, et Baskimaa ametivõimud määratlesid kõnealustes institutsioonidevahelistes lepingutes maapealse digitaaltelevisiooni võrgu käitamise üldist majandushuvi pakkuva teenusena, välistades kõikide muude tehnoloogiate kasutamise televisioonisignaali edastamiseks II piirkonnas.

65      Teisena kinnitavad hagejad, et komisjon käsitles ekslikult ringhäälinguteenuse osutamist ringhäälinguvõrkude käitamisest eraldiseisvana. Kuigi nende sõnul on selge, et ringhäälinguteenus on avalik teenus, on kõnealuse teenuse osutamist võimaldava võrgu tagamine ja rahastamine samuti oluline ja see pakub üldist huvi. Sellega seoses viitavad nad 18. detsembri 1987. aasta seadusele 31/1987 telekommunikatsiooni reguleerimise kohta (Ley 31/1987 de Ordenación de las Telecomunicaciones, BOE nr 303, 19.12.1987, lk 37409, edaspidi „seadus 31/1987”), mille kohaselt on maapealsete lainete kaudu edastatavad raadio‑ ja teleringhäälingu teenused avalikud teenused.

66      Sellega seoses tuleb märkida, et edastamine on ringhäälinguks tõepoolest hädavajalik. Nimelt olgugi, et kohtupraktika kohaselt ei ole edastamise tehnika ringhäälingu mõiste hindamisel määrava tähtsusega tegur (kohtuotsused, 2.6.2005, Mediakabel, C‑89/04, EKL, EU:C:2005:348, punkt 33, ja 22.12.2008, Kabel Deutschland Vertrieb und Service, C‑336/07, EKL, EU:C:2008:765, punkt 64), on nende teenuste vahel siiski sõltuvusseos.

67      Siiski, nagu komisjongi kinnitab, tuleb ringhäälinguteenust eristada ülekandevõrkude käitamise teenusest. Kui ringhäälinguteenust osutavad ringhäälinguorganisatsioonid, st televisiooniettevõtjad, siis edastusvõrkude käitamise teenust osutavad signaalide väljastamise platvormide operaatorid maapealsete platvormide, satelliitplatvormide, kaabeltelevisiooni platvormide või lairiba interneti kaudu.

68      Nagu seda kinnitab menetlusse astuja, esineb selline vahetegu ka sidesektoris. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349) põhjendusest 5 nähtub, et edastamise reguleerimine tuleb lahutada sisu reguleerimisest.

69      Hagejad viitavad samuti asjaolule, et EL ja ELT lepinguid täiendav protokoll nr 29 liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta rõhutab liikmesriikide pädevust seoses avaliku raadioringhäälinguteenuse osutamisega, nagu selle teeb ülesandeks, määratleb ja korraldab iga liikmesriik. Sellega seoses tuleb tõdeda, et kõnealune protokoll on kohaldatav ringhäälingusektoris (kohtuotsus, 10.7.2012, TF1 jt vs. komisjon, T‑520/09, EU:T:2012:352, punkt 94) ja täpsemalt avaliku ringhäälinguteenuse, mida osutavad ringhäälinguorganisatsioonid ehk käesoleval juhul televisiooni ettevõtjad, rahastamise suhtes. Signaalide väljasaatmise platvorme käitavate operaatorite rahastamist kõnealune protokoll aga ei puuduta.

70      Lisaks, kui EL ja ELT lepinguid täiendavas protokollis nr 29 liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta on liikmesriigid väljendanud mõtet, et avalik-õiguslik ringhääling liikmesriikides on otseselt seotud iga ühiskonna demokraatlike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajadustega ning vajadusega säilitada meedia pluralism, on nad sellega otseselt viidanud nende endi poolt loodud avalik-õiguslikele ringhäälingusüsteemidele, mille ülesandeks on laiaspektrilise programmiga telekava edastamine nende riikide elanikkonnale tervikuna (kohtuotsus, 26.6.2008, SIC vs. komisjon, T‑442/03, EKL, EU:T:2008:228, punkt 198). Kuna aga käesoleval juhul kehtestati kuninga dekreediga 944/2005 riigi ringhäälinguorganisatsioonidele kohustus katta oma vastaval territooriumil levialaga eraõiguslike operaatorite puhul 96% elanikkonnast ja avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide puhul 98% elanikkonnast (vt punkt 2 eespool) ja kuna peaaegu kogu II piirkonnas tagas selline levialaga katmise kohustus juurdepääsu riiklikele kanalitele ning III piirkonnas oli maapealne digitaalne edastamine välistatud (vt punkt 3 eespool), oli kõnealuse meetme sisuline eesmärk rahastada eraõiguslike televisiooniettevõtjate leviala laienemist elanikkonna hulgas. Lisaks tuleb märkida, et kõnealuse protokolli eesmärk tagada iga ühiskonna demokraatlikud, sotsiaalsed ja kultuurilised vajadused ning säilitada meedia pluralism ei oma mingit seost edastamistehnoloogia valikuga.

71      Argumendid, mis puudutavad seadust 31/1987, tuleb tagasi lükata. Nimelt esiteks ei ole seda seadust Üldkohtule esitatud. Samas tuleb meenutada, et riigiabi käsitleva otsuse tegemisel on sedastus siseriikliku õiguse alusel faktiküsimus (vt selle kohta kohtuotsus, 12.12.2011, A2A vs. komisjon, C‑318/09 P, EU:C:2011:856, punkt 125 ja seal viidatud kohtupraktika). Vastus küsimusele, kas ja mil määral käsitletavale asjale siseriiklikku õigusnormi kohaldatakse, antakse kohtu poolt faktiliste asjaolude hindamise raames, mille suhtes kohaldatakse tõendite esitamise ja tõendamiskoormise jaotuse reegleid (kohtuotsus, 20.9.2012, Prantsusmaa vs. komisjon, T‑154/10, EKL, EU:T:2012:452, punkt 65). Teiseks ei võimalda hagejate argument, et maapealsete lainete kaudu edastatavad raadio‑ ja teleringhäälingu teenused on selle seaduse kohaselt avalikud teenused, igal juhul järeldada, et sama seadus määratleb lisaks ringhäälinguteenustele avalike teenustena ka muud teenused.

72      Muu hulgas tuleb tõdeda, et hagejad ei ole ühelgi hetkel suutnud kindlaks määrata, millised avaliku teenuse osutamise kohustused maapealse digitaaltelevisiooni võrkude käitajatele pandi kas Hispaania seaduse või käitamislepingutega, ja veel vähem on nad suutnud esitada selle kohta tõendeid.

73      Kolmandana, kuivõrd hagejad väidavad, et komisjon tegutses vastuoluliselt seetõttu, et ta oli juba sedastanud, et lairibavõrkude kasutuselevõttu võis pidada üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks, siis selle argumendiga ei saa nõustuda. Nimelt tuleb iga teenuse puhul eraldi kontrollida, kas täidetud on eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) esimese kriteeriumi nõuded, st kas abi saanud ettevõtja täitis tõepoolest avaliku teenuse osutamise kohustusi ja kas need kohustused olid selgelt määratletud. Olgu meenutatud, et riigiabi mõiste on objektiivne mõiste, mis sõltub üksnes sellest, kas riiklik meede annab ühele või mitmele konkreetsele ettevõtjale eelise või mitte. Komisjoni otsustuspraktika selles valdkonnas, mille osas pooled ei ole pealegi üksmeelel, ei saa seega osutuda määravaks (vt kohtuotsus, 4.3.2009, Associazione italiana del risparmio gestito ja Fineco Asset Management vs. komisjon, T‑445/05, EKL, EU:T:2009:50, punkt 145 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks tuleb märkida, et tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtte järgimine on samuti määrav seoses ülikiire elektroonilise sidevõrgu rajamise ja käitamise teenuse määratlemisega üldist majandushuvi pakkuva teenusena (kohtuotsus, 16.9.2013, Iliad jt vs. komisjon, T‑325/10, EU:T:2013:472, punktid 142–145).

74      Mis puudutab sellega seoses hagejate argumenti, et komisjon tegutses vastuoluliselt, kui ta kiitis heaks eranditult satelliittehnoloogia kasutamise ringhäälinguteenuse osutamiseks III piirkonnas, siis piisab, kui tõdeda, et käitamisteenus kõnealuses piirkonnas ei kuulu käesoleva kohtuasja esemesse ja et see piirkond määratleti territooriumina, kus orograafiliste tingimuste tõttu ei olnud signaali maapealne vastuvõtt võimalik või see oli äärmiselt keeruline. Lisaks asjaolu, et komisjon kiidab ühes piirkonnas mõne tehnoloogia valiku heaks, ei õigusta teise tehnoloogia valikut muus piirkonnas.

75      Lisaks väidavad hagejad, et komisjon eksis, kui ta põhjendas oma seisukohta viitega kohtuasjale, mis käsitles Saksamaa Liitvabariigi poolt maapealse digitaaltelevisiooni (DVB-T) kasutuselevõtmiseks Berliin-Brandenburgis antud riigiabi ja milles tehti 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon (T‑21/06, EU:T:2009:387) ning 15. septembri 2011. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon (C‑544/09 P, EU:C:2011:584). Sellega seoses tuleb märkida, et neis kohtuotsustes ei analüüsinud liidu kohus seda, kas maapealse võrgu käitamise teenus oli nõuetekohaselt määratletud üldist majandushuvi pakkuva teenusena vastavalt eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) esimese kriteeriumi nõuetele. Kohus analüüsis pigem küsimust, kas asjaomane abi oli siseturuga kooskõlas vastavalt ELTL artikli 107 lõike 3 punktile c. Seda konteksti arvestades viitaski komisjon asjaomasele abile, nagu nähtub eelkõige vaidlustatud otsuse 77. joonealusest märkusest.

76      Neljandana seoses komisjoni sedastusega, mis on esitatud teise võimalusena ja mis sisaldub vaidlustatud otsuse põhjenduses 121, mille kohaselt oleks konkreetse platvormi, milleks antud juhul oli maapealne platvorm, käitamise määratlemine avaliku teenusena kujutanud endast Hispaania ametivõimude ilmselgelt eksimust, väidavad hagejad, et komisjon ei saanud piirduda järeldusega, et kuna kõnealused ametivõimud otsustasid konkreetse tehnoloogia kasuks, tegid nad ilmse vea. Nende hinnangul ei ole tehnoloogilise neutraalsuse põhimõte absoluutne. Viidates kahele uuringule, väidavad nad, et komisjon oleks pidanud kontrollima, kas Hispaania ametivõimude analüüs kasutatava tehnoloogia valiku kohta oli ilmselgelt väär.

77      On tõsi, et tulenevalt aluslepingu üldisest ülesehitusest ei tohi ELTL artiklis 108 sätestatud menetlus kunagi viia tulemuseni, mis on vastuolus aluslepingu konkreetsete sätetega (vt kohtuotsused, 15.4.2008, Nuova Agricast, C‑390/06, EKL, EU:C:2008:224, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16.10.2013, TF1 vs. komisjon, T‑275/11, EU:T:2013:535, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika). Liikmesriikide kaalutlusõigust üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määratlemisel ei tohi teostada viisil, mis rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, mida võrkude käitamise teenusega seoses tagab eelkõige tehnoloogilise neutraalsuse põhimõte. Seega, kui on olemas mitu edastamisplatvormi, nagu käesolevaski asjas, ei saa ringhäälingusignaalide edastamisel pidada oluliseks üht konkreetset platvormi, rikkumata seejuures tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtet. Määratledes maapealse digitaaltelevisiooni võrgu käitamise teenuse üldist majandushuvi pakkuva teenusena, ei tohtinud Hispaania ametivõimud seega teisi platvorme diskrimineerida. Moonutamata konkurentsi süsteemi, nii nagu see on ette nähtud ELT lepingus, saab tagada vaid juhul, kui on kindlustatud erinevate ettevõtjate vahelised võrdsed võimalused (vt kohtuotsus, 28.2.2013, Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas, C‑1/12, EKL, EU:C:2013:127, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).

78      Tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtte järgimine ei tähenda siiski seda, et konkreetse platvormi määratlemine ringhäälingu võrkude käitamiseks kujutab endast iga kord ilmselget viga. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 121 tuvastas komisjon Hispaania ametivõimude ilmselge vea seetõttu, et määrati kindlaks konkreetne platvorm kui selline. Seega ei analüüsinud komisjon seda, kas see valik oli konkreetsel juhul objektiivselt põhjendatud, võttes arvesse Hispaania ametivõimude ulatuslikku kaalutlusruumi määratlemaks seda, mida nad peavad üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks. On tõsi, et ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel teostatava kontrollimise raames kontrollib komisjon, kas teatud tehnoloogia valiku võib heaks kiita. Neid kaalutlusi ei saa aga arvesse võtta lahendamaks küsimust, kas komisjon tuvastas õiguspäraselt Hispaania ametivõimude ilmse vea seoses üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemisega, sest üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratluse seaduslikkuse kontrollimine vastavalt ELTL artikli 107 lõikele 1 erineb abi kokkusobivuse kontrollimisest vastavalt ELTL artikli 107 lõikele 3. Nimelt kuigi liikmesriikidel on ulatuslik kaalutlusõigus üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemisel, on komisjon see, kellel on ulatuslik kaalutlusruum küsimuses, kas abi on siseturuga kokkusobiv. Järelikult, kuna komisjon ei analüüsinud liikmesriigi valikut sügavamalt, tuvastas ta õigusvastaselt Hispaania ametivõimude ilmse vea konkreetse platvormi määratlemisel asjaomaseks käitamiseks.

79      Eeltoodut arvestades, kuigi komisjon järeldas ekslikult, et ringhäälinguvõrkude käitamiseks konkreetse platvormi määratlemine kujutas endast Hispaania ametivõimude ilmset viga, ei olnud eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) esimene kriteerium täidetud, kuna asjaomast teenust ei olnud avaliku teenusena selgelt ja täpselt määratletud, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 119–125 ka tuvastas.

–       Eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) esitatud neljas kriteerium, mis käsitleb kogukonnale võimalikult väikese kulu tagamist

80      Selle kriteeriumi kohaselt, kui avaliku teenuse osutamise kohustusi täitvat ettevõtjat ei valitud konkreetsel juhul avalikus hankemenetluses, mis võimaldab välja valida kandidaadi, kes suudab kogukonnale asjassepuutuvaid teenuseid osutada kõige odavamalt, peab sobiva hüvitise tase olema kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjassepuutuva avaliku teenuse osutamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate vahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades nende kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit (kohtuotsus Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, punkt 18 eespool, EU:C:2003:415, punkt 93).

81      Komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 128, et kuna hanget ei korraldatud, on Baskimaa ametiasutuste väitel see kriteerium täidetud seetõttu, et Baskimaa valitsuse osalusega avalik‑õiguslik ettevõtja, kes osutas raadio ja televisiooni levialaga katmise teenuseid, oli ise hästi korraldatud juhtimisega ja nõutud kohustuste täitmiseks sobivalt varustatud ettevõtja. Tuginedes kulude võrdluse analüüsile, mida komisjonile ei esitatud, tegid Baskimaa ametiasutused järelduse, et satelliitlevi oleks olnud kallim kui asjaomase riigi osalusega äriühingu maapealse võrgu ajakohastamine. Sellest hoolimata leiab komisjon, et neljanda kriteeriumi täitmiseks ei piisa aga võrdlusest satelliittehnoloogiaga, et tõendada selle riigi osalusega äriühingu tõhusust, kuna teised maapealsed operaatorid oleksid võinud pakkuda seda teenust madalama hinnaga. Komisjon järeldas seega, et Baskimaa autonoomse piirkonna puhul ei olnud eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) neljas kriteerium täidetud.

82      Hagejad vaidlevad neile kaalutlustele vastu ja väidavad, et teine hageja oli maapealsete võrkude operaatorite sektoris hästi juhitud ettevõtja ja et tema kulud olid turuga kooskõlas. Baskimaa ametivõimude vahel sõlmitud vastavates institutsioonidevahelistes lepingutes võeti talle makstava tasu kindlaksmääramisel arvesse turutingimusi. Hagejate sõnul vastas teisele hagejale makstud hüvitis seega turuhindadele ja tagas, et teenust osutatakse väikseima kulu eest. Pealegi, kui kõnealune hageja ostis kaupu, seadmeid ja muid teenuseid, tegi ta seda alati hankemenetluse kaudu. Lisaks sellele oli hagejate sõnul teisel hagejal erinevalt muudest ettevõtjatest juba olemas võrgu kandmiseks vajalik füüsiline taristu. Digiteerimisprotsess on olemasolevate võrkude lihtne kohandamine analoogtehnoloogialt digitaaltehnoloogiale üleminekuga. Mõne teise operaatori valimine oleks kaasa toonud taristu dubleerimise, mida komisjon oli keelanud teha lairibavõrkude kasutuselevõtmise raames. Seega on teine hageja ainus maapealsete võrkude operaator, kes suudab asjaomast teenust osutada. Hagejate sõnul kinnitab nende hinnangut komisjoni praktika seoses riigiabi korraga, mida Sloveenia Vabariik rakendas oma õigusaktide raames kvalifitseeritud energiatootjate suhtes. Lõpuks on maapealse lahendusega kaasnevad kulud satelliitlahenduse kuludega võrreldes väiksemad, mida kinnitab ka esimese hageja poolt koostatud uuring. Vastupidi komisjoni sedastusele vaidlustatud otsuse 69. joonealuses märkuses, tehti talle see uuring kättesaadavaks.

83      Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et sisuliselt leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 128, et eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) neljas kriteerium ei olnud täidetud, sest Baskimaa ametivõimud ei tõendanud, et teine hageja oli tõhus ettevõtja, kuna ka muud maapealse võrgu operaatorid oleksid asjaomast teenust võinud väiksemate kuludega osutada. Seetõttu küsimus, kas maapealse lahenduse kulud olid satelliitlahenduse kuludega võrreldes väiksemad, ei oma seega käesoleva kriteeriumi järgimise kontrollimisel tähtsust. Kuna vaidlustatud otsuse 69. joonealuses märkuses nimetatud Baskimaa ametivõimude uuring käsitleb just seda küsimust, siis asjaolu, kas kõnealune uuring tehti komisjonile kättesaadavaks, ei oma tähtsust seoses sellega, kas komisjon võis õiguspäraselt järeldada, et eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) neljas kriteerium ei olnud täidetud.

84      Teiseks tuleb tagasi lükata argumendid, mille kohaselt on teine hageja hästi juhitud ettevõtja seetõttu, et talle maksti hüvitist vaid vajalike seadmete ostmisel tekkinud tegelike kulude eest, kuna Baskimaa ametivõimude vahel sõlmitud vastavates institutsioonidevahelistes lepingutes võeti talle makstava tasu kindlaksmääramisel arvesse turutingimusi. Nimelt tuleb esiteks tõdeda, et teise hageja tegevus ei piirdunud seadmete ostmisega ja et Baskimaa autonoomne piirkond usaldas talle Baskimaa televisioonivõrgu kasutuselevõtmise, hooldamise ja käitamise (vt punkt 13 eespool) ülesanded. Teiseks, nagu komisjon väidab, ei asenda investeerimiskulude ja hinnanguliste jooksvate kulutuste märkimine neis lepingutes selliste kulude analüüsi, mida üks keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjassepuutuva avaliku teenuse osutamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate vahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades nende kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit.

85      Kolmandaks tuleb tagasi lükata argument, et teisel hagejal oli erinevalt muudest ettevõtjatest juba olemas võrgu kandmiseks vajalik füüsiline taristu ja et digiteerimisprotsess oli olemasolevate võrkude lihtne kohandamine, mistõttu oleks mõne teise operaatori valimine kaasa toonud taristu dubleerimise. Nimelt ei tõenda see argument kuidagi seda, et teine hageja valiti välja selliste kulude analüüsi põhjal, mida üks keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjassepuutuva avaliku teenuse osutamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate vahenditega varustatud ettevõtja oleks kandnud. Hagejad ei ole tõendanud, et asjaomase teenuse andmine mõnele teisele maapealsete võrkude operaatorile oleks toonud kaasa taristu dubleerimise. Ei ole välistatud, nagu komisjon seda ka väidab, et maapealse võrgu kasutuselevõtmise oleks võinud usaldada teistele operaatoritele, ilma et need ettevõtjad oleks pidanud rajama uue taristu.

86      Neljandaks, mis puudutab argumenti, et hagejate hinnangut kinnitab komisjoni 24. aprilli 2007. aasta otsus C 7/2005, mis käsitleb riigiabi korda, mida Sloveenia Vabariik rakendas oma õigusaktide raames kvalifitseeritud energiatootjate suhtes, siis tuleb märkida esiteks, et hagejad ei ole tõendanud, et energiasektor ja ringhäälingusektor on sedavõrd sarnased, et komisjoni hinnang ühes neist on ülekantav teisele. Teiseks on juba meenutatud (vt punkt 73 eespool), et riigiabi mõiste on objektiivne mõiste, mis sõltub üksnes sellest, kas riiklik meede annab ühele või mitmele konkreetsele ettevõtjale eelise või mitte. Komisjoni otsustuspraktika selles valdkonnas, mille osas pooled ei ole pealegi üksmeelel, ei saa seega osutuda määravaks.

87      Viiendaks tuleb tagasi lükata argumendid, mille kohaselt võisid Baskimaa ametivõimud usaldada asjaomase teenuse osutamise ilma eelneva hankemenetluseta teisele hagejale tema ametivõimudele omase laadi tõttu. Nimelt, pelk asjaolu, et teenust osutavad ametivõimud iseenda vahenditega, ei kujuta endast kogukonna jaoks väiksema kulu tagatist.

88      Järelikult ei ole hagejad tõendanud, et komisjon tuvastas vääralt, et eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) neljas kriteerium ei olnud täidetud.

89      Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et ühelgi hetkel ei olnud kõik eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) kriteeriumid kumulatiivselt täidetud. Komisjon seega ei eksinud, kui ta tuvastas majandusliku eelise olemasolu teise hageja jaoks.

90      Järelikult tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

 Teine väiteosa valikulise eelise puudumise kohta

91      Hagejad väidavad, et teine hageja ei saanud valikulist eelist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, sest ta piirdus üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks peetavate teenuste osutamisega vastavalt eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) kehtestatud kriteeriumidele. Vaidlustatud otsuses kattub valikulisuse kriteerium tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtte väidetava rikkumisega.

92      Need argumendid tuleb tagasi lükata.

93      Nimelt esiteks ja vastupidi hagejate väidetule ei „kattunud” vaidlustatud otsuses valikulisuse kriteerium tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtte rikkumisega. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 113 nähtub, et komisjoni hinnangul oli eelis valikuline, sest asjaomast meedet kohaldati vaid ringhäälingusektori suhtes ja et selles sektoris puudutas see üksnes ettevõtjaid, kes tegutsesid maapealse platvormi turul.

94      Teiseks tuleb märkida, et valikulisuse kriteerium ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses nõuab, et asjaomane meede soodustaks teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist. See kriteerium kuulub riigiabi mõiste juurde (vt punkt 38 eespool). Sellest tulenevalt, isegi kui eeldada, et teine hageja osutas üldist majandushuvi pakkuvat teenust eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) kehtestatud kriteeriume järgides, ei tõenda see, et komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse põhjenduses 113 vääralt, et asjaomane meede on valikulist laadi.

95      Lisaks tuleb välja tuua, et sellist meedet, nagu see, mida käsitletakse käesolevas asjas, ei kohaldata vahet tegemata kõikide ettevõtjate suhtes. Seega ei saa seda pidada fiskaal‑ või majanduspoliitika üldmeetmeks, mis ei kujuta endast riigiabi ELTL artikli 107 tähenduses (vt selle kohta kohtuotsused, 10.1.2006, Cassa di Risparmio di Firenze jt, C‑222/04, EKL, EU:C:2006:8, punkt 135, ja 18.7.2013, P, C‑6/12, EKL, EU:C:2013:525, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

96      Seega tuleb esimese väite teine osa ja järelikult väide tervikuna tagasi lükata.

 Teine väide õigusnormi rikkumise kohta asjaomase meetme siseturuga kokkusobivuse analüüsis

97      See väide jaguneb kaheks osaks. Esimene osa puudutab komisjoni rikkumist otsuse 2005/842 kohaldamisel. Teises osas väidavad hagejad, et komisjon asus vääralt seisukohale, et meede ei ole ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobiv.

 Esimene väiteosa, mis puudutab rikkumist otsuse 2005/842 kohaldamisel

98      Hagejad väidavad, et komisjon asus vääralt seisukohale, et asjassepuutuv meede ei ole siseturuga kokkusobiv vastavalt ELTL artikli 106 lõikele 2 ja otsusele 2005/842, mis kehtis ajal, mil sõlmiti kontsessioonilepingud teise hageja kasuks. Nende sõnul määratlesid Hispaania ametivõimud asjaomase teenuse üldist majandushuvi pakkuva teenusena ja Baskimaa ametivõimud kohustasid teist hagejat osutama seda teenust Baskimaal. Lisaks sellele vabastas kõnealune otsus Hispaania ametivõimud kohustusest komisjoni teavitada, kuna asjaomase teenuse eest makstava hüvitise summa aastas on väiksem kui 30 miljonit eurot. Pealegi olid muud selle otsuse kohaldamise tingimused täidetud, sest teisele hagejale makstav hüvitis ei ületanud seda, mis on vajalik selle teenusega kaasnevate kulude katmiseks.

99      Need argumendid tuleb tagasi lükata. Nimelt sätestab otsuse 2005/842 artikkel 1 tingimused, mille alusel loetakse riigiabi, mida antakse avaliku teenuse eest makstava hüvitisena teatavatele ettevõtjatele, kellele on tehtud ülesandeks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine, siseturuga kokkusobivaks ning vabastatakse ELTL artikli 108 lõikes 3 sätestatud teatamisnõudest. Kuna juba on tuvastatud, et komisjon võis õiguspäraselt järeldada, et Baskimaa maapealsete võrkude operaatorid ei täitnud üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise kohustusi (vt punktid 42–79 eespool), ei olnud kõnealune otsus käesolevas asjas kohaldatav ja komisjon ei rikkunud õigusnormi leides vaidlustatud otsuse põhjenduses 172, et ELTL artikli 106 lõikes 2 sätestatud erandile ei saa tugineda.

100    Käesoleva väite esimene osa tuleb seega tagasi lükata.

 Teine väiteosa, mis puudutab ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c rikkumist

101    Hagejad heidavad komisjonile ette ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c rikkumist seetõttu, et ta eitas esiteks asjaolu, et asjaomane meede oli tehnoloogiliselt neutraalne, sobiv ja proportsionaalne, ning teiseks asjaolu, et see meede oli vähim vajalik meede saavutamaks kavandatud eesmärki, vältides tarbetuid konkurentsimoonutusi.

–       Esimene etteheide, mis puudutab vigu seoses asjaomase meetme tehnoloogilise neutraalsuse ning sobiva ja proportsionaalse laadiga

102    Hagejad väidavad, et komisjon tuvastas vääralt, et asjaomane meede ei järginud tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtet, et see ei olnud proportsionaalne ega kujutanud endast sobivat vahendit.

103    Vaidlustatud otsuse põhjendustest 153–167 nähtub, et komisjon leidis, et kõnealust abi ei saa pidada siseturuga kokkusobivaks ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel, sest tema hinnangul ei järgi asjaomane meede tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtet, see ei ole proportsionaalne ega kujuta endast sobivat vahendit tagamaks vabalevis olevate kanalite kättesaadavust II piirkonna elanikele. Sellega seoses tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 155, et valdav enamik hangetest ei ole olnud tehnoloogiliselt neutraalsed, sest neis viidatakse maapealsele tehnoloogiale ja maapealsele digitaaltelevisioonile. Selle otsuse põhjenduste 156 ja 157 kohaselt ei tõendanud ükski uuring piisavalt maapealse platvormi paremust satelliitplatvormi suhtes. Asjaomase meetme proportsionaalsuse kohta märkis komisjon otsuse põhjenduses 166, et Hispaania valitsus oleks võinud vähemalt julgustada autonoomseid piirkondi võtma oma hangetes arvesse konkreetsete platvormide puhul võimalikku kulude kokkuhoidu.

104    Tuleb märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb erandeid ELTL artikli 107 lõikes 1 kehtestatud riigiabi siseturuga kokkusobimatuse üldpõhimõttest tõlgendada kitsalt (vt kohtuotsused, 29.4.2004, Saksamaa vs. komisjon, C‑277/00, EKL, EU:C:2004:238, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 14.10.2010, Nuova Agricast ja Cofra vs. komisjon, C‑67/09 P, EKL, EU:C:2010:607, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).

105    Lisaks olgu meenutatud, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on komisjonil ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c kohaldamisel laiaulatuslik kaalutlusõigus, mille teostamine eeldab keerulisi majanduslikke ja sotsiaalseid hinnanguid. Selle kaalutlusõiguse teostamise kohtulikul kontrollimisel tuleb kontrollida üksnes menetlusnormide järgimist ja põhjendamiskohustuse täitmist, aluseks võetud faktiliste asjaolude sisulist õigsust ning seda, et ei oleks rikutud õigusnorme, faktiliste asjaolude hindamisel ei oleks tehtud ilmselget kaalutlusviga ega tegemist ei oleks võimu kuritarvitamisega (kohtuotsused, 26.9.2002, Hispaania vs. komisjon, C‑351/98, EKL, EU:C:2002:530, punkt 74, ja 29.4.2004, Itaalia vs. komisjon, C‑372/97, EKL, EU:C:2004:234, punkt 83).

106    Samuti tuleb meenutada, et kuigi komisjonil on kaalutlusruum majanduslikes küsimustes, ei tähenda see, et liidu kohus peab hoiduma kontrollimast, kuidas komisjon majandusliku iseloomuga andmeid on tõlgendanud. Nimelt ei pea liidu kohus kontrollima mitte ainult esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud. Siiski ei saa kohus sellise kontrolli raames asendada komisjoni majanduslikku hinnangut enda omaga. Veel tuleb märkida, et juhul kui institutsioonil on lai kaalutlusõigus, on teatavate menetluslike tagatiste järgimise kontrollimine fundamentaalse tähtsusega. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuuluvad nende tagatiste hulka pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetses asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja põhjendada oma otsust piisavalt (vt kohtuotsus, 22.11.2007, Hispaania vs. Lenzing, C‑525/04 P, EKL, EU:C:2007:698, punktid 56–58 ja seal viidatud kohtupraktika).

107    Esmalt väidavad hagejad, et vastupidi komisjoni seisukohale vaidlustatud otsuses sõltub tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtte kohaldamine igast konkreetsest juhtumist ja faktilistest asjaoludest liidu erinevatel territooriumidel. Hagejate hinnangul nähtub nii komisjoni 17. septembri 2003. aasta teatisest nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa majandus‑ ja sotsiaalkomiteele ja regioonide komiteele analoogringhäälingult digitaalringhäälingule ülemineku kohta (üleminek digitaalsüsteemile ja analoogsüsteemi väljalülitamine) (KOM(2003) 541 (lõplik) (edaspidi „2003. aasta teatis digitaalsüsteemile ülemineku kohta”) kui ka 24. mai 2005. aasta teatisest nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa majandus‑ ja sotsiaalkomiteele ja regioonide komiteele analoogringhäälingult digitaalringhäälingule ülemineku kiirendamise kohta (KOM(2005) 204 (lõplik)), et tehnoloogilise neutraalsuse põhimõte ei ole absoluutne. Hispaania seaduses on sellele viidatud ka kui üksnes põhimõttele, mida tuleks arvesse võtta võimaluse piires.

108    Need argumendid ei tõenda siiski seda, et komisjon tegi ilmse vea. Nimelt nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 154, et komisjon ei leidnud, et tehnoloogilise neutraalsuse põhimõte on absoluutne, vaid et tehnoloogia valik tuleks üldreeglina teha tehnoloogiliselt neutraalse hankemenetluse alusel, nagu seda on teinud teised liikmesriigid. Komisjoni hinnangul oleks käesolevas asjas hankemenetluse puudumisel võinud konkreetse tehnoloogia valiku heaks kiita, kui seda oleks põhjendatud eelnevalt korraldatud uuringu järeldustega, mis tõendavad, et pidades silmas kvaliteeti ja kulu, oli võimalik välja valida vaid üks tehnoloogiline lahendus. Tõendamiskoormis lasub liikmesriigil, kes peab tõendama, et asjaomane uuring on piisavalt kindel ja et see on koostatud täiesti sõltumatult. Sellest järeldub, et vastupidi hagejate väidetule ei välistanud komisjon seda, et käesolevas asjas võimaldavad faktilised asjaolud valida konkreetse tehnoloogia.

109    Tehnoloogilise neutraalsuse olulisust selles valdkonnas on komisjon rõhutanud 2003. aasta teatise digitaalsüsteemile ülemineku kohta punktis 2.1.3, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 144. Tehnoloogilise neutraalsuse tingimus selle teatise tähenduses näeb eelkõige ette, et analoogedastuse võib konkreetsel territooriumil välja lülitada üksnes siis, kui peaaegu kõik majapidamised saavad vastu võtta digitaalteenuseid, ja et selle eesmärgi saavutamiseks tuleb arvestada kõiki ülekandeviise (kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punkt 75 eespool, EU:T:2009:387, punkt 69). Kui komisjon võtab vastu sellise õigusakti, milles aluslepingut silmas pidades täpsustatakse kriteeriume, mida komisjon kavatseb oma kaalutlusõigust teostades kasutada, tuleneb sellest oma võimu piiramine seeläbi, et komisjon peab järgima neid suunavaid eeskirju, mille ta on ise endale kehtestanud (kohtuotsus, 28.11.2008, Hotel Cipriani jt vs. komisjon, T‑254/00, T‑270/00 ja T‑277/00, EKL, EU:T:2008:537, punkt 292).

110    Lisaks, kuna hagejad kinnitasid kohtuistungil, viidates 2003. aasta teatisele digitaalsüsteemile ülemineku kohta, et konkreetse tehnoloogia valimine liikmesriigi poolt ei nõua eelneva uuringu läbiviimist, siis tuleb märkida, et selle teatise punkti 2.1.3 kohaselt peab kindlaksmääratud lahenduse toetamine ametivõimude poolt olema põhjendatud selgelt määratletud ja proportsionaalselt rakendatud üldise huvi eesmärkidega.

111    Teisena väidavad hagejad, et maapealse platvormi valikut õigustas mitu uuringut. Nende sõnul nähtub Hispaania ametivõimude poolt 2007. aasta juulis koostatud uuringust maapealse digitaaltelevisiooni üleriigilise levi tagamise protsessi kulude kohta, et tehnoloogilise neutraalsuse teoreetiline mõiste ei olnud Hispaania televisioonituru spetsiifilistes tingimustes maapealse televisiooni tehnoloogilisele muutmisele kohaldatav. Uuringus järeldati, et digiteerimine muu kui maapealse tehnoloogia kaudu toob kaasa oluliselt suurema majandusliku kulu, et satelliitplatvorm ei ole kestlik, sest televisioonioperaatoritelt nõutavaid lube ei väljastata, ja et mõne muu kui maapealse tehnoloogia kasutamine tooks kaasa tõsiseid viivitusi digiteerimisprotsessis. Seda järeldust täpsustati esimese hageja analüüsis, mis kinnitas, et maapealne tehnoloogia on majanduslikel ja tehnilistel põhjustel eelistatav. Lisaks tõendab satelliitlahenduse valimine III piirkonnas, mida komisjon ei ole ka vaidlustanud, et Hispaania ametivõimud valisid igal konkreetsel juhul objektiivselt kõige sobivama tehnoloogia. Seda seisukohta kinnitab samuti telekommunikatsiooni taristu käitaja ja võrguseadmete kasutusseandja koostatud uuring, mida komisjon oleks hagejate sõnul pidanud hindama. Komisjon andis aga vaidlustatud otsuse põhjendustes 158–164 tõendusliku väärtuse menetlusse astuja uuringule ega viidanud konkreetselt autonoomsete piirkondade erinevatele uuringutele. Teise võimalusena on komisjon rikkunud põhjendamiskohustust.

112    Olgu meenutatud, et tuvastamaks, kas komisjon on asjaolude hindamisel teinud ilmseid vigu, mis õigustavad vaidlustatud otsuse tühistamist, peavad hageja esitatud tõendid olema piisavad, et kõnealuses otsuses asjaoludele antud hinnang muutuks ebausutavaks (kohtuotsused, 12.12.1996, AIUFFASS ja AKT vs. komisjon, T‑380/94, EKL, EU:T:1996:195, punkt 59, ja FAB vs. komisjon, punkt 50 eespool, EU:T:2009:386, punkt 78).

113    Esiteks, mis puudutab eespool punktis 111 viidatud uuringut, siis tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 156 kohaselt ei tõenda see piisavalt maapealse platvormi paremust satelliitplatvormi ees. Uuringus tehakse järeldus, et konkreetse tehnoloogilise lahenduse valikut leviala laiendamiseks tuleb analüüsida iga piirkonna puhul eraldi, võttes arvesse iga piirkonna topograafilisi ja demograafilisi eripärasid. Seega toetab uuringus tehtud järeldus vajadust korraldada tehnoloogiliselt neutraalne hange, et määrata kindlaks, milline platvorm on kõige sobivam.

114    Nende kaalutluste puhul ei ole tehtud ilmset viga. Nimelt nähtub eespool punktis 111 viidatud uuringu punktist 6, et Hispaania ametivõimud analüüsisid kahte võimalikku stsenaariumi, st leviala laiendamist elanikkonna hulgas 98%‑lt 100%‑le ja leviala laiendamist elanikkonna hulgas 96%‑lt 100%‑le. Kumbki neist kahest stsenaariumist ei vasta leviala laienemisele elanikkonna hulgas 96%‑lt 98,5%‑le. Lisaks sellele on kõnealuse uuringu neid kahte stsenaariumi puudutava järelduse kohaselt tõenäoline, et kõige sobivam lõplik lahendus on see, mis võtab arvesse kahte alternatiivi, st maapealset platvormi ja satelliitplatvormi, kuna üht või teist lahendust kasutatakse vastavalt elanikkonna, kelleni leviala laieneb, füüsilise asukoha tingimustele ja asjaoludele. Võimatu on ette näha kummagi alternatiivi proportsiooni lõplikus lahenduses, viimata eelnevalt läbi üksikasjalikku uuringut autonoomsete piirkondade kaupa, mis võtab arvesse maapinna orograafiat, elanikkonna territoriaalset jaotust ja olemasoleva televisiooni edastusvõrgu olukorda. Eeltoodust tuleneb, et uuringus sisalduv analüüs ei õigustanud tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtte järgimata jätmist. Pealegi, kuigi on tõsi, nagu väidavad ka hagejad, et sama uuringu kohaselt oli enama kui 90 majapidamise levialaga katmisel kõige soodsam lahendus maapealne edastus, lisati see järeldus sõnaselgelt osundavana, mitte niivõrd asjaomase uuringu teisi järeldusi kahtluse alla seadvana.

115    Teiseks, mis puudutab esimese hageja analüüsi, siis nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 157, et mõned autonoomsed piirkonnad esitasid haldusliku uurimise käigus piirkonnasisesed arvutused, kus võrreldi mõlema tehnoloogia kulusid leviala laiendamisel. Peale selle, et kindel ei olnud nende arvutuste tegemise aeg, ei olnud ükski neist piisavalt üksikasjalik ja usaldusväärne, et õigustada leviala laiendamiseks maapealse tehnoloogia valimist. Pealegi ei olnud komisjoni sõnul ühtki neist teinud sõltumatu ekspert.

116    Kuna esimese hageja analüüsi käsitleti vaidlustatud otsuse põhjenduses 157 esitatud arutluskäigus, nagu seda komisjon kohtuistungil ka kinnitas, ei teinud komisjon seda analüüsi tagasi lükates ilmselget viga. Nimelt tuleb märkida, et kõnealune analüüs ei sisalda ühtegi kuupäeva ja et Baskimaa ametivõimude poolt haldusmenetluses 24. veebruaril 2011 esitatud selgitustest nähtub, et kõnealune analüüs kinnitas telekommunikatsiooni taristu käitaja ja võrguseadmete kasutusseandja koostatud uuringut aastast 2010. Kuna asjaomane uuring on seega tehtud oluliselt hiljem kui kõnealused meetmed, ei õigusta see tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtte järgimata jätmist maapealse platvormi valikuga. Nimelt tuleb kohtupraktika kohaselt küsimus, kas meede on riigiabi, lahendada selle meetme võtmise ajal kehtinud olukorda silmas pidades (vt kohtuotsus, 12.5.2011, Région Nord-Pas-de-Calais ja Communauté d’Agglomération du Douaisis vs. komisjon, T‑267/08 ja T‑279/08, EKL, EU:T:2011:209, punkt 143 ja seal viidatud kohtupraktika).

117    Kuivõrd hagejad väidavad sellega seoses, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuse 69. joonealuses märkuses vääralt, et esimese hageja analüüsi ei olnud talle kättesaadavaks tehtud, siis piisab, kui sedastada, et selles joonealuses märkuses märkis komisjon, et Baskimaa ametivõimude arvutusi käsitlevat uuringut, mille kohaselt oleks satelliittaristu olnud kallim kui maapealse võrgu kaasajastamine teise hageja poolt, ei ole talle kättesaadavaks tehtud. Hispaania ametivõimude ja komisjoni vahelisest kirjavahetusest selgub aga, et viimane küsis täiendavat teavet Baskimaa ametivõimude koostatud kuluarvutuste kohta. Seda teavet komisjonile aga ei esitatud. Seetõttu märkiski komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 157, et Baskimaa ametivõimude analüüs ei olnud piisavalt üksikasjalik, et õigustada leviala laiendamiseks maapealse tehnoloogia valimist.

118    Kolmandaks, kuivõrd hagejad kinnitavad, et satelliitlahenduse valik III piirkonnas, mida komisjon vaidlustanud ei ole, tõendab, et Hispaania ametivõimud valisid igal konkreetsel juhul objektiivselt kõige sobivama tehnoloogia, siis tuleb tõdeda, et need argumendid lükati tagasi juba esimese väite esimese osa raames (vt punkt 74 eespool).

119    Neljandaks, hagejad väidavad, et nende seisukohta kinnitavad ka telekommunikatsiooni taristu käitaja ja võrguseadmete kasutusseandja uuringud, mida komisjon oleks pidanud hindama. Sellega seoses märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 158, et need uuringud tehti aastal 2010 ja seega väga palju aega peale asjaomaste meetmete jõustamist. Komisjon on seisukohal, et sõltumata asjaolust, et neid uuringuid võiks pidada piisavalt sõltumatuteks ja usaldusväärseteks, takistab see, et need on tehtud peale asjaomaste meetmete võtmist, nende kasutamist selleks, et õigustada asjaolu, et Hispaania valitsus ei pidanud kohaseks korraldada tehnoloogiliselt neutraalset hankemenetlust. Komisjon lisas, et menetlusse astuja poolt esitatud kuluhinnangud, mis näitasid, et satelliittehnoloogia oli tulusam, olid kõnealuste uuringute tulemustega vastuolus.

120    Mitte ükski hagejate esitatud tõend ei kinnita, et need kaalutlused on ilmselgelt väärad. Nimelt esiteks nähtub vaidlustatud otsuse 37. ja 38. joonealusest märkusest, mis sisaldavad telekommunikatsiooni taristu käitaja ja võrguseadmete kasutusseandja nende uuringute sisukokkuvõtet, mis esitati komisjonile Üldkohtu määratud menetlust korraldavate meetmete raames (vt punkt 28 eespool), ning vaidlustatud otsuse põhjendusest 158, milles on esitatud komisjoni hinnang nende uuringute kohta seoses käesoleva asjaga, et komisjon on neid analüüsinud. Teiseks tuleb märkida, et need uuringud on tehtud aastal 2010 ja nendes on aluseks võetud aasta 2009. Seega võis komisjon õigustatult tuvastada, et need samad uuringud tehti pärast asjaomaste meetmete võtmist. On juba meenutatud, et küsimus, kas meede on riigiabi, tuleb lahendada selle meetme võtmise ajal kehtinud olukorda silmas pidades (vt punkt 116 eespool). Nagu nähtub kõnealuste uuringute võrdlusest menetlusse astuja esitatud kuluhinnangutega, mis esitati komisjonile Üldkohtu määratud menetlust korraldavate meetmete raames (vt punkt 28 eespool), võis komisjon õigustatult tuvastada, et menetlusse astuja hinnangud räägivad kõnealuste uuringute tulemustele vastu. Lisaks sellele rõhutavad hagejad ka ise, et platvormi valikut käsitlevat otsust ei teinud kõnealune käitaja, vaid Hispaania ametivõimud, kes aga neist uuringutest oma otsuse tegemise ajal teadlikud ei olnud.

121    Kuivõrd hagejad väitsid sellega seoses kohtuistungil, viidates 3. juuli 2014. aasta kohtuotsusele Hispaania jt vs. komisjon (T‑319/12 ja T‑321/12, EU:T:2014:604), et komisjon pidi heaks kiitma ka hiljem esitatud uuringud, siis sellega ei saa nõustuda. Nimelt olgu märgitud, et selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas oli küsimus selles, kas liikmesriik oli tegutsenud nii nagu teinuks seda erainvestor, mitte aga selles, kas meede on siseturuga kooskõlas vastavalt ELTL artikli 107 lõike 3 punktile c. Üldkohus märkis kõnealuse kohtuotsuse punktis 134 selle kohta, et täiendavad majanduslikud analüüsid, mida liikmesriik haldusmenetluses esitab, võivad selgitada investeeringu tegemise otsuse hetkel esinenud asjaolusid ja komisjon peab neid arvesse võtma. See järeldus ei sea aga kuidagi kahtluse alla kohtupraktikat, mille kohaselt küsimus, kas meede on riigiabi, tuleb lahendada meetme võtmise ajal kehtinud olukorda silmas pidades, kuna juhul, kui komisjon võtaks arvesse hilisemaid asjaolusid, annaks ta eelise liikmesriikidele, kes rikuvad oma kohustust teatada abist, mida nad kavatsevad anda, selle abi kavandamise staadiumis (vt kohtuotsus Région Nord-Pas-de-Calais ja Communauté d’Agglomération du Douaisis vs. komisjon, punkt 116 eespool, EU:T:2011:209, punkt 143 ja seal viidatud kohtupraktika).

122    Viiendaks, hagejad väidavad, et komisjon ei nõustunud telekommunikatsiooni taristu käitaja ja võrguseadmete kasutusseandja uuringutega, kuid andis samas vaidlustatud otsuse põhjendustes 158 ja 164 ilma ühegi selgituseta suurema tõendusliku väärtuse menetlusse astuja poolt tehtud kuluarvutustele.

123    Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Nimelt esiteks, mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendust 158, siis on tuvastatud (vt punkt 119 eespool), et komisjon järeldas selles põhjenduses, et sõltumata asjaolust, et neid uuringuid võiks pidada piisavalt sõltumatuteks ja usaldusväärseteks, takistab see, et need on tehtud peale asjaomaste meetmete võtmist, nende kasutamist selleks, et õigustada asjaolu, et Hispaania valitsus ei pidanud kohaseks korraldada tehnoloogiliselt neutraalset hankemenetlust. Komisjon lisas, et menetlusse astuja poolt esitatud kuluhinnangud, mis näitasid, et satelliittehnoloogia oli tulusam, olid kõnealuste uuringute tulemustega vastuolus.

124    Vaidlustatud otsuse põhjendusest 158 nähtub, et komisjon lükkas telekommunikatsiooni taristu käitaja ja võrguseadmete kasutusseandja uuringud tagasi, võtmata seisukohta nende uuringute sõltumatuse ja usaldusväärsuse suhtes, seetõttu, et need olid koostatud pärast asjaomaste meetmete võtmist ja vastuolus menetlusse astuja esitatud kuluhinnangutega. Vastupidi Hispaania ametivõimude väidetule ei eelistanud komisjon menetlusse astuja esitatud uuringut uuringutele, mille esitas kõnealune käitaja. Pigem piirdus komisjon menetlusse astuja uuringu sisu esitlemisega, mille kohaselt oli satelliittehnoloogia tulusam ja mis räägib vastu kõnealuse käitaja esitatud uuringute tulemustele. Seda järeldust kinnitab asjaolu, mis nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 154, et konkreetse tehnoloogia valimise oleks võinud heaks kiita, kui seda valikut oleks põhjendatud eelnevalt korraldatud uuringu järeldustega, mis kinnitavad, et pidades silmas kvaliteeti ja kulu, oli võimalik välja valida vaid üks tehnoloogiline lahendus. Vastupidi hagejate väidetule ei ole komisjon järeldanud, et menetlusse astuja uuring on kehtiv või et see kinnitab satelliitlahenduse paremust. Tema eesmärk oli kontrollida, kas tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtte järgimata jätmise tõttu võis asjaomaseid meetmeid õigustada eelnev uuring, mis eelistab ühtainsat tehnoloogilist lahendust.

125    Teiseks, mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendust 164, siis märkis komisjon selles, et menetlusse astuja hinnangul oli Hispaania ametivõimude pakutud piirkondlike kanalite arv 1380 selgelt liialdatud. Samas ei tõdenud komisjon, et menetlusse astuja hinnang piirkondlike kanalite arvu kohta, st 415, nagu nähtub kõnealuse otsuse 93. joonealusest märkusest, oli täpne. Kuivõrd komisjon järeldas selles põhjenduses, et Hispaania ametivõimud ei ole põhistanud oma argumenti, mille kohaselt ei ole satelliittehnoloogial vahendeid, et edastada suurt arvu piirkondlikke kanaleid, rakendas ta üksnes selle otsuse põhjenduses 154 välja toodud tõendamiskoormise reeglit, mille kohaselt oli Hispaania Kuningriigi ülesanne tõendada, et kvaliteeti ja hinda arvestades oli võimalik valida vaid üks tehnoloogiline lahendus.

126    Kuuendaks, hagejad väidavad, et komisjon ei tuginenud konkreetselt autonoomsete piirkondade erinevatele uuringutele. Ka see seisukoht tuleb tagasi lükata. Esiteks, mis puudutab Baskimaad, siis on juba tuvastatud, et komisjoni hinnang ei sisaldanud ilmselget viga (vt punktid 115 ja 116 eespool). Teiseks, kuna teiste autonoomsete piirkondade uuringute asjakohasust Baskimaa olukorra suhtes ei ole kuidagi selgitatud, ei saa teha järeldust, et komisjon tegi Baskimaad puudutavate faktiliste asjaolude hindamisel ilmselge vea.

127    Lõpuks tuleb tagasi lükata hagejate argumendid selle kohta, et komisjon rikkus põhjendamiskohustust, mis tal esimese hageja analüüsi hinnates lasus. Nimelt põhjused, miks Baskimaa ametivõimude analüüs ei olnud komisjoni hinnangul piisav, et õigustada maapealse tehnoloogia valikut leviala laiendamiseks, nähtuvad õiguslikult piisavalt vaidlustatud otsuse põhjendusest 157 (vt punkt 116 eespool).

128    Kolmandana, kuivõrd hagejad väidavad, et komisjon tegi vea seoses sellega, et kolmes eelnenud juhtumis oli ta heaks kiitnud abi, mis ei järginud tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtet, siis nende seisukohaga ei saa samuti nõustuda.

129    Nimelt tuleb märkida, et hagejad viitavad komisjoni varasemale otsustuspraktikale, mille olemasolu nad ei tõenda. Mis puudutab komisjoni 25. novembri 2007. aasta otsust N 103/2007, mis käsitleb digitaaldekoodrite ostmist ja Soria provintsis (Hispaania) kollektiivsete vastuvõtuantennide kohandamist, siis on kohus juba otsustanud, et komisjon tõdes sõnaselgelt, et selles otsuses viidatud meede võimaldas tarbijatel osta tänu toetusele, mis ei sõltunud platvormi tehnoloogiast, mis tahes tüüpi dekoodri, mida ta soovis kasutada ja et ta järeldas sõnaselgelt, et nimetatud meede järgis tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtet (kohtuotsus, 15.6.2010, Mediaset vs. komisjon, T‑177/07, EKL, EU:T:2010:233, punkt 103). Oma 22. novembri 2006. aasta otsuses N 222/2006, mis puudutab abi Sardiinia digitaalse dividendi ületamiseks (ELT 2007, C 68, lk 5), ja 5. detsembri 2013. aasta otsuses SA.33980, mis puudutab Ühendkuningriigi kohalikku televisiooni, lähtusid ametivõimud otsuse tegemisel eelnevatest uuringutest, nagu nähtub vaidlustatud otsuse 85. ja 86. joonealusest märkusest. Neil asjaoludel ei saa varasema otsustuspraktika olemasolu lugeda tõendatuks. Igal juhul on ELTL artikli 107 lõike 3 punkt c, mitte aga väidetav varasem otsustuspraktika, see ainus raamistik, milles tuleb hinnata komisjoni otsuse, mis tunnistab abi kõnealuse erandi kohaldamise tingimustele mittevastavaks, seaduslikkust (vt kohtuotsus, 21.7.2011, Freistaat Sachsen ja Land Sachsen-Anhalt vs. komisjon, C‑459/10 P, EU:C:2011:515, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

130    Neljandana väidavad hagejad, et komisjon ei kontrollinud, kas iga autonoomse piirkonna konkreetsed otsused olid tehtud nende vastavate territooriumide faktilisi asjaolusid arvestades, ja et seega rikkus ta põhjendamiskohustust. See argument tuleb tagasi lükata.

131    Nimelt tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 90–93, mis viitavad selle otsuse põhjendustele 23–31, kirjeldas komisjon kõnealuse abi õiguslikku alust. Ta tuvastas, et digitaalsüsteemile ülemineku õiguslik raamistik Hispaanias oli keeruline kogum erinevaid instrumente, mille jõustasid nii Hispaania valitsus ja autonoomsed piirkonnad kui ka kohalikud omavalitsused nelja aasta jooksul. Kuigi 2005. aasta maapealse digitaaltelevisiooni soodustamise riiklik tehniline kava ja 2007. aasta maapealsele digitaaltelevisioonile ülemineku riiklik tehniline kava reguleerivad peamiselt üleminekut maapealsele digitaaltelevisioonile I piirkonnas, kehtestati nendega ka leviala laienemise täiendavate meetmete alused II piirkonnas. Maapealse digitaaltelevisiooni soodustamise riiklik tehniline kava andis samuti loa kohalikele omavalitsustele luua koostöös autonoomsete piirkondadega täiendavaid edastuskeskusi, mis olid vajalikud tagamaks maapealse digitaaltelevisiooni levi selles piirkonnas. Piirkondlikud ametivõimud jõustasid need laiendamismeetmed pärast mitme raamlepingu sõlmimist valitsusega ja nende raamlepingute lisade allkirjastamist. Komisjoni sõnul kohaldasid autonoomsed piirkonnad tegelikkuses valitsuse juhiseid maapealse digitaaltelevisiooni leviala laiendamiseks. Riigiabi andmist maapealse digitaaltelevisiooni kasutuselevõtmiseks II piirkonnas näitas riigi ja piirkondliku tasandi ametivõimude poolt abisaajatele rahaliste vahendite ülekandmine.

132    Hispaania ametivõimude erinevatest seadusandlikest aktidest ja haldusaktidest tuleneb, et plaan minna kogu Hispaania Kuningriigi territooriumil digitaaltelevisioonile üle peamiselt maapealset tehnoloogiat kasutades järgis keskvalitsuse poolt ellu kutsutud ja koordineeritud initsiatiivi. On selge, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 24, et seadus 10/2005, mis tähistas maapealsele digitaaltelevisioonile ülemineku reguleerimise algust, täpsustas vajadust toetada üleminekut maapealselt analoogtehnoloogialt maapealsele digitaaltehnoloogiale. Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 26, nägid Hispaania ametivõimud maapealse digitaaltelevisiooni soodustamise riikliku tehnilise kava lisasättes ette võimaluse laiendada leviala maapealse tehnoloogia abil vähese asustusega piirkondades tingimusel, et kohalik paigaldis on vastavuses kõnealuse kavaga. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 28–32, mille sisu hagejad vaidlustanud ei ole, kirjeldatakse tööstus‑, turismi‑ ja kaubandusministri ning autonoomsete piirkondade vahelist koostööd raamlepingute ja nende raamlepingute lisade kaudu selleks, et viia ellu digiteerimist II piirkonnas. Need aktid käsitlesid eelkõige II piirkonnas maapealse digitaaltelevisiooni leviala laiendamise kaasrahastamist Hispaania valitsuse poolt.

133    Eeltoodud asjaolusid arvestades ei saa komisjonile ette heita, et ta analüüsis Hispaania meetmeid maapealse digitaaltelevisiooni kasutuselevõtmise soodustamiseks II piirkonnas ühes ja samas kontekstis. Nimelt, kuna erinevaid riiklikke sekkumisi riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil tuleb analüüsida nende tagajärgede kaudu, olid need käesolevas asjas niivõrd tihedalt seotud, et komisjon võis neid käsitleda ühe abikorrana, mille olid heaks kiitnud Hispaania ametivõimud Hispaanias. See on nii eelkõige sellepärast, et järjestikused sekkumised Hispaanias, võttes eelkõige arvesse nende ajalist järjekorda, eesmärki ja olukorda kõnealuses piirkonnas, olid niivõrd tihedalt omavahel seotud, et komisjonile ei saa ette heita seda, et ta neid ei eraldanud (vt selle kohta kohtuotsus, 19.3.2013, Bouygues jt vs. komisjon jt, C‑399/10 P ja C‑401/10 P, EKL, EU:C:2013:175, punktid 103 ja 104).

134    Lisaks võib komisjon abikava puhul piirduda kava omaduste uurimisega, selleks et otsuse põhjendustes hinnata, kas kava on sobiv, et viia ellu üht ELTL artikli 107 lõikes 3 toodud eesmärkidest. Seega ei ole ta sellist kava käsitlevas otsuses kohustatud kava alusel igal üksikjuhul antud abi analüüsima. Alles abi tagasinõudmise staadiumis tuleb kontrollida iga asjassepuutuva ettevõtja olukorda eraldi (kohtuotsused, 7.3.2002, Itaalia vs. komisjon, C‑310/99, EKL, EU:C:2002:143, punktid 89 ja 91; 9.6.2011, Comitato „Venezia vuole vivere” jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EKL, EU:C:2011:368, punkt 63, ja 13.6.2013, HGA jt vs. komisjon, C‑630/11 P–C‑633/11 P, EKL, EU:C:2013:387, punkt 114).

135    Lisaks sellele nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 114, et komisjon analüüsis täpsemalt Baskimaa autonoomse piirkonna juhtumit, mille Hispaania ametivõimud tõid välja oma parima ja ainsa näitena, väites, et vastavalt eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) Euroopa Kohtu poolt kehtestatud kriteeriumidele riigiabi antud ei ole.

136    Viiendana heidavad hagejad komisjonile ette, et ta ei arvestanud kõnealuse meetme proportsionaalsuse kontrollimisel pädevuste jaotumist ametivõimude vahel, nõudes, et Hispaania valitsus korraldaks hankemenetlusi kogu riigi territooriumil.

137    Sellega seoses tuleb märkida, et komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 166, et mis puudutas proportsionaalsust, siis kavandades sekkumist II piirkonnas, oleks olnud asjakohane, kui keskvalitsus oleks esmalt läbi viinud kulude võrdlemise või korraldanud hankemenetluse riigi tasandil. Kui oleks korraldatud riigihange, oleks komisjoni hinnangul olnud oodata täiendavat hinnaalandust. Ta täpsustas, et ehkki riigi halduskorraldus on Hispaania ametivõimude enda otsustada, oleks Hispaania valitsus võinud keskvalitsuse rahaliste vahendite eraldamisel – selle asemel, et suruda peale maapealse digitaaltehnoloogia kasutamist – vähemalt julgustada autonoomseid piirkondi võtma oma hangetes arvesse konkreetsete platvormide puhul võimalikku kulude kokkuhoidu.

138    Nendes kaalutlustes ei esine mingit ilmset viga. Nimelt kaugel sellest, et komisjon ei võtnud arvesse Hispaania ametivõimude pädevuste jaotust, tõi ta vaid esile asjaolu, et Hispaania valitsus oleks võinud julgustada autonoomseid piirkondi võtma arvesse võimalikke hinnaalandusi, mis võinuks tuleneda koordineeritud tegevusest. Vastupidi hagejate väidetule ei nõudnud komisjon, et korraldataks üks hankemenetlus kogu Hispaania territooriumil. Kuna üleminekut maapealsele digitaaltelevisioonile reguleeriti riigi tasandil Hispaania ametivõimude erinevate seadusandlike ja halduslike meetmetega ja kuna seda üleminekut rahastati osaliselt kõnealuse valitsuse eelarvest (vt punktid 2–8 eespool), ei saa teha järeldust, et autonoomsete piirkondade julgustamine võtma oma hangetes arvesse konkreetsete platvormide puhul võimalikku kulude kokkuhoidu rikub pädevuste jaotust Hispaania ametivõimude vahel.

139    Esimene etteheide tuleb seega tagasi lükata.

–       Teine etteheide tarbetute konkurentsimoonutuste puudumise kohta

140    Hagejad väidavad, et asjaomane meede kujutas endast vähimat vajalikku meedet, et saavutada kavandatud eesmärki, vältides tarbetuid konkurentsimoonutusi. Nende hinnangul rikkus komisjon põhjendamiskohustust ja tegi vea, kui ta tõdes vaidlustatud otsuse põhjenduses 170 lühidalt tarbetute konkurentsimoonutuste esinemise.

141    Sellega seoses piisab, kui märkida esiteks, et vaidlustatud otsuse põhjendustest 153–169 tuleneb õiguslikult piisavalt, et komisjoni hinnangul esinesid tarbetud konkurentsimoonutused seetõttu, et ei järgitud tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtet; asjaolu, mida muu hulgas möönsid ka hagejad oma hagiavalduses. Seega ei rikkunud komisjon oma põhjendamiskohustust. Teiseks on juba tagasi lükatud hagejate argumendid, millega sooviti tõendada komisjoni hindamisvigu seoses tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtte mittejärgimisega (vt punktid 102–139 eespool).

142    Seega tuleb teine etteheide tagasi lükata.

143    Järelikult tuleb teise väite teine osa ja seega väide tervikuna tagasi lükata.

 Kolmas väide õigusnormi rikkumise kohta seoses uue abi tuvastamisega

144    Hagejad väidavad, et komisjon rikkus õigusnormi seoses sellega, et ta järeldas, et asjaomane meede kujutas endast uut abi. Nende hinnangul kujutas analoogvõrgu digiteerimine, mis seisneb lihtsalt selle tehnilise võimekuse suurendamises, endast võimaliku olemasoleva abi väheolulist muutmist, mitte uut abi, kuna algne kasutuselevõtt leidis aset aastal 1982, st enne Hispaania Kuningriigi liitumist liiduga.

145    Tuleb tõdeda, et komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 173–175, et kõnealune meede kujutas endast uut abi, millest Hispaania Kuningriik oleks pidanud teatama.

146    Olgu meenutatud, et ELTL artikkel 108 kehtestab erineva menetluse sõltuvalt sellest, kas tegemist on olemasoleva või uue abiga. Kui ELTL artikli 108 lõike 3 alusel tuleb uuest abist komisjoni eelnevalt teavitada ja seda ei tohi rakendada enne, kui nimetatud menetluses on tehtud lõplik otsus, siis olemasoleva abi andmist võib vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 1 õiguspäraselt jätkata seni, kuni komisjon ei ole seda tunnistanud kokkusobimatuks (vt kohtuotsus P, punkt 95 eespool, EU:C:2013:525, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika). Olemasolevat abi tuleb pidada seaduslikuks seni, kuni komisjon ei ole tuvastanud selle kokkusobimatust siseturuga (vt kohtuotsus P, punkt 95 eespool, EU:C:2013:525, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

147    Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 1 punkti b alapunkt i näeb ette, et olemasolev abi on igasugune abi, mis enne asutamislepingu jõustumist oli olemas vastavates liikmesriikides, see tähendab abikavad ja individuaalne abi, mis kehtisid enne ja mida kohaldatakse ka pärast asutamislepingu jõustumist. Selle määruse artikli 1 punkti c kohaselt tuleb uue abina käsitleda kogu abi, see tähendab abikavasid ja individuaalset abi, mis ei ole olemasolev abi, sealhulgas olemasoleva abi muudatusi. Komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 794/2004, millega rakendatakse nõukogu määrust nr 659/1999 (ELT L 140, lk 1; ELT eriväljaanne 08/04, lk 136), artikli 4 lõige 1 kvalifitseerib määruse nr 659/1999 artikli 1 lõike c kohaldamisel olemasoleva abi muudatuseks mis tahes muutuse, välja arvatud puhtalt formaalsed või halduslikud muudatused, mis ei mõjuta abimeetme siseturule vastavuse hindamist.

148    Meetmed, millega kehtestatakse abi või muudetakse olemasolevat abi, kujutavad endast sisuliselt uut abi. Iseäranis juhul, kui muudatus puudutab esialgse abikava sisulist poolt, muutub see kava uueks abikavaks (vt kohtuotsused, 30.4.2002, Government of Gibraltar vs. komisjon, T‑195/01 ja T‑207/01, EKL, EU:T:2002:111, punktid 109–111; 11.6.2009, AEM vs. komisjon, T‑301/02, EKL, EU:T:2009:191, punkt 121, ja 11.7.2014, Telefónica de España ja Telefónica Móviles España vs. komisjon, T‑151/11, EKL, EU:T:2014:631, punkt 63).

149    Käesolevas asjas ei teinud komisjon viga järeldades, et kõnealune abimeede kujutas endast uut abi, kuna see meede muutis algset abikava sisuliselt. Nimelt on selge, nagu komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 174 ka märkinud, et 1980‑ndate alguses, mil maapealse võrgu laiendamist rahastama hakati, ei olnud turul eraõiguslikke ringhäälinguorganisatsioone, et laiendatud taristu teenis üksnes avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni vajadusi ja et maapealse televisioonivõrgu, mis oli tol ajal ainus platvorm telesignaali edastamiseks Hispaanias, laiendamine ei moonutanud konkurentsi teiste platvormidega.

150    Selle algse abikava kohta võis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 175 õigustatult järeldada, et kuna avaliku sektori vahendite saajad ja rahastamise üldised tingimused on oluliselt muutunud, ei saa asjaomast meedet pidada üksnes vormiliseks või halduslikuks muudatuseks, vaid pigem on tegemist muudatusega, mis mõjutab esialgse kava sisu. Sellega seoses märkis komisjon õigesti, et õigusaktid ja tehnoloogia on sellest ajast edasi arenenud, viies uute ringhäälinguplatvormide ja uute turuosalisteni, eeskätt eraõiguslike ringhäälinguorganisatsioonideni. Nagu komisjon seda vaidlustatud otsuse põhjenduses 175 esile tõi, tuleb samuti arvesse võtta asjaolu, et üleminek analoogtelevisioonilt digitaaltelevisioonile on saanud võimalikuks vaid tänu tehnoloogilistele edusammudele, mis on aset leidnud pärast Hispaania Kuningriigi liitumist liiduga. Vastupidi hagejate väidetule ei piirdunud kõnealune algse abikava muutmine seega üksnes olemasoleva võrgu tehnilise võimekuse parendamise või algse abikava pelga täiendamisega, vaid võis mõjutada kõnealuse abimeetme siseturule vastavuse hindamist.

151    Järelikult tuleb kolmas väide tagasi lükata ja sellest tulenevalt hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

152    Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb lisaks sellele, et nad kannavad enda kohtukulud, mõista neilt välja ka komisjoni ja menetlusse astuja põhimenetluses kantud kohtukulud, mille hüvitamist viimased on nõudnud. Ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kohtukulud tuleb vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejatelt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista Euroopa Komisjoni ja SES Astra põhimenetluses kantud kohtukulud välja Comunidad Autónoma del País Vasco’lt ja Itelazpi, SA‑lt, kes ühtlasi kannavad ise enda kohtukulud.

3.      Mõista ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kohtukulud välja Comunidad Autónoma del País Vasco’lt ja Itelazpilt.

Dittrich Schwarcz Tomljenović

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 26. novembril 2015 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Esimene väide ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumise kohta

Esimene väiteosa, mis tugineb majandusliku eelise puudumisele

– Eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) esitatud esimene kriteerium, mis käsitleb avaliku teenuse kohustuse täitmist

– Eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EU:C:2003:415) esitatud neljas kriteerium, mis käsitleb kogukonnale võimalikult väikese kulu tagamist

Teine väiteosa valikulise eelise puudumise kohta

Teine väide õigusnormi rikkumise kohta asjaomase meetme siseturuga kokkusobivuse analüüsis

Esimene väiteosa, mis puudutab rikkumist otsuse 2005/842 kohaldamisel

Teine väiteosa, mis puudutab ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c rikkumist

– Esimene etteheide, mis puudutab vigu seoses asjaomase meetme tehnoloogilise neutraalsuse ning sobiva ja proportsionaalse laadiga

– Teine etteheide tarbetute konkurentsimoonutuste puudumise kohta

Kolmas väide õigusnormi rikkumise kohta seoses uue abi tuvastamisega

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: hispaania.