ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
25. november 2014(*)
Konkurents – Haldusmenetlus – Kontrolli määrav otsus – Proportsionaalsus – Kohasus – Vajadus – Omavolilise laadi puudumine – Põhjendamine
Kohtuasjas T‑402/13,
Orange, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid J.‑P. Gunther ja A. Giraud,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Dawes ja F. Ronkes Agerbeek,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 25. ja 27. juuni 2013. aasta otsused C(2013) 4103 (final) ja C(2013) 4194 (final), nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 kohaldamise menetluses, mis adresseeriti vastavalt France Télécom SA‑le ja Orange’ile ning kõigile nende poolt otseselt või kaudselt kontrollitavatele äriühingutele,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees M. Prek (ettekandja), kohtunikud I. Labucka ja V. Kreuschitz,
kohtusekretär: ametnik S. Bukšek Tomac,
arvestades kirjalikus menetluses ja 18. juuni 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Orange (enne 1. juulit 2013 France Télécom SA) on Prantsuse õiguse alusel asutatud aktsiaselts, mille tegevusala on muu hulgas elektroonilise sideteenuse, sealhulgas füüsilistele ja juriidilistele isikutele pakutava laua‑ ja mobiiltelefoniteenuse ning internetiühenduse teenuse osutamine. Interneti valdkonnas osutab hageja internetiühenduse teenust oma siseriikliku võrgu „Orange Internet” kaudu, millega tema kliendid on ühendatud. Ta käitab ka oma rahvusvahelist interneti andmeedastusvõrku „Open Transit International”, mis on ühendatud Orange Internet’iga, aga ka paljude muude rahvusvaheliste võrkudega.
Menetlus Prantsuse konkurentsiametis
2 9. mail 2011 esitasid Cogent Communications Inc. ja Cogent Communications France (edaspidi koos „Cogent”) Prantsuse konkurentsiametile (edaspidi „amet”) kaebuse, väites, et hageja tegevus on vastuolus kaubandusseadustiku artikli L. 420‑2 ja ELTL artikliga 102. Cogent leidis, et keeldutakse juurdepääsu andmisest esmatähtsale vahendile ja tegemist on „tromboning” käitumisega, ta kritiseeris talle hageja poolt Pariisis (Prantsusmaa) antud ühendusvõimsuse nõrkust ja „peering” lepingute raames rakendatud lisamahtude eest arvete esitamise poliitikat; ta viitas ka „suunakoodide/partnervõrkude” laiendamise piirangutele ja kasumimarginaali vähendamisele.
3 20. septembril 2012 võttis amet vastu otsuse 12‑D‑18, mis käsitles internetiühenduvuse valdkonnas vastastikuse ühendamise teenuste sektori tegevust. Pärast seda kui ta oli uurinud tegevust, millest Cogent oli teada andnud, ning asjassepuutuvat turgu, järeldas amet esiteks sisuliselt seda, et see tegevus kas ei olnud tõeks osutunud või ei kujutanud endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist ning teiseks tuvastas prima facie, et ainus küsitavus, mis võib esineda, on konkurentsiprobleem seoses võimaliku hinnakruviga. Sisuliselt oli võimalik, et Cogent ei olnud suuteline kohaldama samasugust väga madalat hinnataset, mida hageja kohaldas Interneti andmete ja/või rakendustega seotud sõltumatutele teenuste pakkujatele juurdepääsu eest tema abonentidele, ja et see tegevus võis olla käsitatav hinnakruvina. Täheldades, et Orange Interneti ja Open Transit Internationali vahelised suhted ei ole läbipaistvad, järeldas amet, et sellise tegevuse tõelevastavust on raske kontrollida. Vastuseks tõstatatud probleemile pakkus hageja välja, et ta võtab endale kaks kohustust: esiteks muuta ametlikuks siseprotokoll Orange Interneti ja Open Transit Internationali vahel ja teiseks, et ameti järelevalveüksused võivad kontrollida protokolli rakendamist; need kohustused muudeti ameti otsusega kohustuslikult järgitavaks.
Komisjoni uurimine
4 18. jaanuaril 2012 esitas Euroopa Komisjon nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 18 lõike 2 alusel teabenõuded hagejale ja tema Poola tütarettevõtjale. Need teabenõuded puudutasid võimalikku konkurentsivastast tegevust seoses internetiühenduvuse teenuste pakkumisega ja Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) sidevõrkudesse ühendatud lõppkasutajate juurdepääsuga. Hageja ja tema Poola tütarettevõtja vastasid nendele nõuetele 15. veebruaril 2012.
5 25. juunil 2013 võttis komisjon vastu otsuse C(2013) 4103 (final), nõukogu määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 kohaldamise menetluses, mis adresseeriti France Télécomile ja kõigile tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitavatele äriühingutele, ning milles kohustati neid kõiki alluma läbiviidavale kontrollile. Arvestades hageja ärinime peatset vahetust võttis komisjon 27. juunil 2013 vastu otsuse C(2013) 4194 (final), nõukogu määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 kohaldamise menetluses, mis adresseeriti Orange’ile ning kõigile tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitavatele äriühingutele, ning milles kohustati neid kõiki alluma läbiviidavale kontrollile. Välja arvatud adressaadi ärinimi, oli otsuse C(2013) 4103 (final) ja otsuse C(2013) 4194 (final) sisu täpselt sama (edaspidi koos „vaidlustatud otsused”).
6 Vaidlustatud otsuste põhjendused 3−10 on sõnastatud järgmiselt:
„(3) Komisjonil on andmeid selle kohta, et [hagejal] võib olla turgu valitsev seisund ühel või mitmel asjassepuutuval turul, mis puudutavad internetiühenduvuse teenuse osutamist.
(4) Komisjonil on andmeid selle kohta, et [hageja] võib tegutseda viisil, mis piirab ja/või halvendab internetiühenduvuse teenuste kvaliteeti EMP‑s. See tegevus võib hõlmata järgmist:
a) „tromboning”. [Hageja] võib lubada teatud andmeedastusteenuse osutajatele sobivas mahus ühendust [hageja] võrguga ainult kaugetes paikades, kuigi [hageja] ja antud andmeedastusteenuse osutajad on olemas ja võiksid end ühendada EMP piires lähemal, sealhulgas liikmesriigi või ‑riikide territooriumil, kus [hageja ise] pakub lairiba internetiühenduse teenust; ja/või
b) ühendusportide ummistamine. [Hageja] võib keelduda ühendatavuse mahu kohandustest ja/või seda aeglustada teatud andmeedastusteenuse osutajate suhtes, mis viib olemasolevate ühendusportide ummistumiseni; ja/või
c) sidekanalite laiendamise piirangud. Kohaldades andmeedastusteenuse tegevuse raames sidekanalite laiendamise piiranguid, võib [hageja] kohustada andmeedastusteenuse osutajaid ja [andmeedastusvõrke] ühendama end otse [hageja] võrku, et tal tekiks juurdepääs nendele lõppkasutajatele, või pakkuma nendele samadele lõppkasutajatele rahuldava kvaliteediga teenust; ja/või
d) piiratud andmeliikluse suhe. [Hageja] võib sissetulevale ja väljaminevale liiklusele kohaldada piiravat andmeliikluse suhet, mis piirab andmeedastusettevõtjate lõppkasutajatele mõeldud sissetulevate andmete mahtu; samuti võib [hageja] nõuda, et andmeedastusettevõtjad maksaksid tasu sissetuleva andmeliikluse eest, mis ületab seda suhet; ja/või
e) kasumimarginaalide vähendamine. [Hageja] poolt tema võrgule juurdepääsu eest andmeedastusettevõtjatelt võetava hinna ja [hageja] enda andmeedastusteenuse eest võetava hinna vahe võib olla selline, et sama tõhusad andmeedastusettevõtjad kui [hageja] ei saa teatud andmeedastusteenuse osas temaga konkureerida.
(5) Lisaks võib eespool põhjenduses 4 kirjeldatud tegevuste tagajärg olla olnud see, et sõltumatud Interneti andmete ja/või rakendustega seotud teenuse pakkujad pandi ebasoodsasse konkurentsiolukorda [hageja] lõppkasutajatele teenuse osutamise seisukohast võrreldes nende samade andmete ja/või rakendustega seotud teenuse osutamisega [hageja enda] poolt.
(6) Komisjonil on andmeid selle kohta, et eespool põhjenduses 4 kirjeldatud tegevustega hakati tegelema hiljemalt 2005. aastal ja nendega võidakse tegeleda senini. Ei saa välistada, et nendega tegeleti veel pikema perioodi vältel.
(7) Kui selgub, et need etteheited on põhjendatud, võivad eespool põhjenduses 4 kirjeldatud tegevused olla käsitletavad ELTL artikli 102 ja EMP lepingu artikli 54 rikkumis(t)ena.
(8) Selleks, et komisjon saaks kontrollida kõiki asjassepuutuvaid fakte seoses põhjenduses 4 kirjeldatud tegevusega ja nende faktide tausta, tuleb läbi viia kontrolle määruse nr 1/2003 artikli 20 alusel.
(9) Komisjonil on andmeid selle kohta, et eespool põhjenduses 4 kirjeldatud tegevustega tegeleti kaalutlustel, mis on äärmiselt konfidentsiaalsed ja millest on teadlikud ainult [hageja] kõrgemate ametikohtade töötajad ja väike arv usaldusväärseid muid töötajaid [ning et] neid tegevusi puudutavat dokumentatsiooni ja põhjuseid on minimaalselt ning neid hoitakse kohtades ja/või kujul, mis hõlbustab selle varjamist, kättesaamatuks muutmist või kontrolli korral hävitamist.
(10) Selleks et tagada läbiviidavate kontrollide tõhusus, on oluline, et need viidaks läbi ilma, et ettevõtjaid, keda kahtlustatakse rikkumis(t)es osalemises, nendest eelnevalt teavitataks, ning et mitu kontrolli viidaks läbi üheaegselt.”
7 Vaidlustatud otsuste artikli 1 esimeses lõigus on märgitud, et „[Hageja] ja kõik tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitavad äriühingud on kohustatud alluma kontrollile, mis puudutab seoses internetiühenduvuse teenuse osutamisega tema võimalikku tegelemist tegevusega, mis on vastuolus ELTL artikli 102 ja EMP lepingu artikliga 54”.
8 Vastavalt vaidlustatud otsuste artiklile 2 „[a]lgab kontroll 9. juulil 2013 või natuke pärast seda kuupäeva”.
9 Vaidlustatud otsuste artiklis 3 täpsustatakse, et „[s]ee otsus on adresseeritud [hagejale] ja kõigile tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitavatele äriühingutele[;] käesolevast otsusest antakse teada ettevõtjatele, kellele see on adresseeritud ELTL artikli 297 lõike 2 alusel, vahetult enne kontrolli läbiviimist”.
10 Kontroll viidi läbi 9.−13. juulini 2013 neljas hageja tegevuskohas. 17. juulil 2013 uuriti komisjoni ruumes hageja esindajate juuresolekul kõvaketaste koopiat, mis tehti uurimise käigus.
Menetlus ja poolte nõuded
11 Hageja esitas käesolevas asjas hagiavalduse 31. juulil 2013.
12 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (neljas koda) avada suulise menetluse.
13 2. mail 2014 esitas Üldkohus menetlust korraldava meetmena Üldkohtu kodukorra artikli 64 lõike 3 punkti a alusel hagejale kirjaliku küsimuse, millele viimane vastas selleks ette nähtud tähtajal.
14 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 18. juuni 2014. aasta kohtuistungil.
15 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsused,
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
16 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagiavaldus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
17 Oma hagi põhjendamiseks esitab hageja kaks väidet, mis puudutavad sisuliselt esiteks proportsionaalsuse ja „hea halduse” põhimõtte rikkumist ning teiseks vaidlustatud otsuste omavolilist laadi.
Esimene väide, mis puudutab sisuliselt proportsionaalsuse ja „hea halduse” põhimõtte rikkumist
18 Hageja vaidlustab kontrollimeetme proportsionaalsuse ja vajalikkuse, kuna amet oli juba uurinud sama rikkumise kahtlust ja võtnud vastu otsuse, milles nõustuti temapoolsete kohustustega, ilma et oleks tuvastatud ELTL artikli 102 rikkumist, samas kui komisjon pidi olema teadlik ameti algatatud menetlusest ja lõpuks vastu võetud otsusest. Seda arvestades viitab ta ne bis in idem põhimõttele ja „hea halduse” põhimõttest tulenevale komisjoni kohustusele uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki juhtumi asjassepuutuvaid asjaolusid. Hageja on seisukohal, et ameti otsus räägib selgelt kontrollimeetme vastu, kuna esiteks on see väga hästi põhjendatud ja üksikasjalik, teiseks eitab see kogu tegevust, millele ameti uurimise aluseks olevas kaebuses viidati, kolmandaks väljendatakse selles hageja tegevuse suhtes positiivset suhtumist, ja neljandaks ei ole teatatud ühestki rikkumisest tema kohustuste täitmisel. Repliigis märgib hageja, et kontrollimeetme võtmist ei saa pidada proportsionaalseks, arvestades et komisjon ise ei olnud enne tutvunud kõigepealt ameti menetluse toimikuga.
19 Hageja väidab ka, et isegi kui möönda, et proportsionaalsuse põhimõttega on kooskõlas kontrolli läbiviimine tegevuse suhtes, mille kooskõla liidu õigusega on juba tunnustatud ja mille kohta on komisjonil palju teavet, saab komisjon õiguslikult ainult otsida lisateavet. Ta on seisukohal, et käesolevas asjas see nii ei olnud, sest komisjon teostas kontrolle, mille tulemus ei saanud olla muud kui niisuguste dokumentide leidmine, mis olid juba tema käsutuses olevas toimikus. Selle kohta viitab ta asjaoludele, nagu esiteks see, et komisjon kasutas temalt võetud arvuteid kontrollides ameti uurimisega või kokkulepitud kohustustega seotud märksõnu, teiseks see, et ta võttis ära vastused küsimustikule, mis oli hagejale varem esitatud, ning kolmandaks see, et ainus töötaja, keda ametlikult uurimises ära kuulati, oli juba ära kuulatud ameti poolt.
20 Lõpuks viitab hageja kontrollimeetme ebaproportsionaalsusele põhjusele, et rikkumised, milles kaheldi ja mis on välja toodud vaidlustatud otsuste põhjenduses 4, ei ole olemuselt salajased. Ta toonitab, et need puudutavad kõik tema „peering” poliitikat, mis on avalik ning kõik võivad sellega tutvuda tema veebilehel. Samuti on see poliitika igati kooskõlas turustandarditega ja turul tegutsejatele läbipaistev. Hageja on ka arvamusel, et kontrolliotsust ei saa õigustada sellega, et tahetakse teada, milline on tema poliitika põhjendus, kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on turgu valitseva seisundi kuritarvitamise mõistel objektiivne sisu ja see ei hõlma kahju tekitamise tahet.
21 Komisjon palub, et esimene väide lükataks tagasi.
22 Selles küsimuses tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale nõuab liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte, et liidu institutsioonide tegevus ei ületaks piiri, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, kusjuures tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (vt selle kohta kohtuotsused, 13.11.1990, Fedesa jt, C‑331/88, EKL, EU:C:1990:391, punkt 13, ja 14.7.2005, Madalmaad vs. komisjon, C‑180/00, EKL, EU:C:2005:451, punkt 103).
23 Lisaks, mis puudutab kontrolli määravat otsust, siis eeldab proportsionaalsuse põhimõte, et meetmetega ei kaasneks uurimise eesmärgiga võrreldes liigseid ja talumatuid ebamugavusi (vt selle kohta kohtuotsus Roquette Frères, 22.10.2002, C‑94/00, EKL, EU:C:2002:603, punkt 76). Kuid komisjoni valik lihtsalt volituse alusel kontrolli ja otsusega määratud kontrolli vahel ei sõltu sellistest asjaoludest nagu olukorra eriline raskus, eriline kiireloomulisus või absoluutne konfidentsiaalsuse vajadus, vaid vajadusest adekvaatse uurimise järele, arvestades juhtumi asjaolusid. Seega kui kontrolliotsusega võimaldatakse komisjonil üksnes koguda vajalikke andmeid asutamislepingu võimaliku rikkumise hindamiseks, siis ei riku selline otsus proportsionaalsuse põhimõtet (vt selle kohta kohtuotsus, 26.5.1980, National Panasonic vs. komisjon, 136/79, EKL, EU:C:1980:169, punktid 28−30, ja eespool viidatud Roquette Frères, EU:C:2002:603, punkt 77).
24 Samuti nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et komisjon peab põhimõtteliselt hindama, kas mingi teave on vajalik konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamiseks ja isegi kui tal on juba andmeid või lausa tõendeid rikkumise olemasolu kohta, on komisjonil õigus pidada vajalikuks määrata täiendavaid kontrolle, mis võimaldavad tal paremini piiritleda rikkumist või selle kestust (vt selle kohta kohtuotsused, 18.10.1989, Orkem vs. komisjon, 374/87, EKL, EU:C:1989:387, punkt 15, ja eespool punktis 23 viidatud Roquette Frères, EU:C:2002:603, punkt 78).
25 Käesolevat väidet võib mõista nii kriitikana vaidlustatud otsuste sobivuse suhtes, st nende võime suhtes saavutada eesmärke, milleks need vastu võeti, kui ka kriitikana nende vajalikkuse suhtes, mis tähendab, et puudub vähem piirav meede kui võetud kontrollimeede. Üldkohus peab seega vajalikuks jaotada hageja poolt käesoleva väite raames esitatud argumentatsioon kaheks eraldi osaks, mis puudutavad vastavalt vaidlustatud otsuste sobivust ja vajalikkust.
Väite esimene osa, mis puudutab vaidlustatud otsuste sobivust
26 Hageja argumentatsiooni võib mõista nii, et selles vaidlustatakse vaidlustatud otsuste sobivus põhjusel, et sisuliselt on juba amet läbi viinud uurimise, milles järeldati, et hageja tegevus on kooskõlas mitte ainult Prantsuse konkurentsiõigusega, vaid ka ELTL artikliga 102. Hageja analüüsis leitakse seega sisuliselt, et arvestades käesoleva asja asjaolusid ning ameti otsuses esitatud analüüsi, on juba saavutatud eesmärgid, mida taheti saavutada vaidlustatud otsustega, mis käsitlesid kontrolli hageja tegevuse vastavuse kohta ELTL artikliga 102, mistõttu ei saa neid otsuseid pidada nende eesmärkide saavutamiseks sobivateks.
27 Kuid siiski tuleb märkida, et sellise lähenemise puhul peetaks kontrollimeedet sobimatuks seetõttu, et rikkumise kahtlusi, mida see puudutab, on juba siseriiklikul tasemel uuritud, mis oleks aga otseselt vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt ei saa komisjon põhimõtteliselt olla seotud otsusega, mille on ELTL artikli 101 lõike 1 või artikli 102 alusel teinud siseriiklik kohus või asutus. Komisjonil on seega õigus igal ajal võtta vastu üksikotsuseid ELLT artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks, isegi kui teatud kokkuleppe või tegevuse kohta on tehtud siseriikliku kohtu otsus ja kui komisjoni kavandatav otsus on vastuolus selle kohtu otsusega (kohtuotsused, 14.12.2000, Masterfoods ja HB, C‑344/98, EKL, EU:C:2000:689, punkt 48, 8.3.2007, France Télécom vs. komisjon, T‑339/04, EKL, EU:T:2007:80, punkt 79, ja 10.4.2008, Deutsche Telekom vs. komisjon, T‑271/03, EKL, EU:T:2008:101, punkt 120).
28 Samuti ei saa nõustuda hagis tehtud viitega ne bis in idem põhimõttele, kui eeldada, et sellele tuginetakse selleks, et vaidlustada vaidlustatud otsuste sobivus põhjusel, et sisuliselt ei ole kohane võtta kontrollimeedet seoses tegevusega, mille suhtes hageja on juba süütuks tunnistatud.
29 Tõsi, väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt tuleb menetlustes, milles määratakse trahv konkurentsiõiguse rikkumise eest, ne bis in idem põhimõtet järgida. See põhimõte keelab konkurentsiasjades ettevõtjat uuesti karistada või kohtu alla anda konkurentsivastase tegevuse suhtes, mille eest on talle karistus juba määratud või milles ta on õigeks mõistetud varasema otsusega, mille peale ei saa enam edasi kaevata (vt kohtuotsus, 14.2.2012, Toshiba Corporation jt, C‑17/10, EKL, EU:C:2012:72, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Kuid olgu toonitatud, et liikmesriikide konkurentsiasutustel puudub õigus võtta vastu otsuseid, milles tuvastatakse, et ettevõtja ei ole vastutav ELTL artikli 101 või artikli 102 rikkumise eest, st õigus tuvastada, et neid artikleid on rikutud, sest nii määruse nr 1/2003 sõnastusest, ülesehitusest kui ka selle määrusega taotletavast eesmärgist nähtub, et selle tuvastamine, et ELTL artikli 101 või artikli 102 rikkumist ei ole toime pandud, on komisjoni pädevuses, isegi juhul, kui seda artiklit kohaldab liikmesriigi konkurentsiasutus tema poolt läbi viidavas menetluses (vt selle kohta kohtuotsus, 3.5.2011, Tele2 Polska, C‑375/09, EKL, EU:C:2011:270, punktid 20−30). Euroopa Kohus on selles küsimuses muu hulgas rõhutanud, et niisugune „negatiivne” siseriikliku konkurentsiasutuse sisuline otsus võib kahjustada ELTL artiklite 101 ja 102 ühetaolist kohaldamist, mis on üks määruse nr 1/2003 eesmärke, mida rõhutab selle põhjendus 1, kuna see võiks takistada komisjonil hiljem tuvastada, et kõnealune tegevus kujutab endast nende viidatud liidu õigusnormide rikkumist (eespool viidatud kohtuotsus Tele2 Polska, EU:C:2011:270, punkt 28).
31 Seega kui liikmesriigi konkurentsiasutus nõustub määruse nr 1/2003 artikli 5 alusel teatud kohustustega või tuvastab, et sekkumine ei ole vajalik, ei saa järeldada, et ta on võtnud vastu otsuse, milles järeldatakse, et ELTL artikli 101 või artikli 102 rikkumist ei ole toime pandud. Seega ei saa hageja käesoleva asja asjaoludel tulemuslikult tugineda ameti poolt tema suhtes vastu võetud otsusele, nõudes ne bis in idem põhimõtte kohaldamist.
32 Lisaks võib hageja argumentatsiooni mõista ka nii, et selles vaidlustatakse kontrollimeetme sobivus põhjusel, et komisjon oli vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikele 4 teadlik ameti otsuse projektist ega kasutanud määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikes 6 ette nähtud võimalust ise menetlust algatada, mis oleks võtnud ametilt vastava pädevuse. Hageja tundub sellest järeldavat, et komisjon arvas kas seda, et ameti otsus oli ELTL artikliga 102 kooskõlas, või seda, et juhtum ei väärinud tema sekkumist. Sellega seoses palub hageja Üldkohtult, et see nõuaks menetlust korraldavate meetmete raames välja komisjoni võimalikud kirjalikud seisukohad, mis esitati ameti otsuse projektist teatamise järgselt.
33 Esiteks tuleb meenutada määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 4 sõnastust, mis on järgmine:
„[h]iljemalt 30 päeva enne sellise otsuse vastuvõtmist, millega nõutakse rikkumise lõpetamist, kiidetakse heaks kohustused või tühistatakse grupierandi määrusega antud erand, teatavad liikmesriikide konkurentsiasutused sellest komisjonile. Selleks esitavad nad komisjonile juhtumi asjaolude kokkuvõtte, kavandatud otsuse või selle puudumisel muud dokumendid kavandatava tegevuse kohta. Selle teabe võib teha kättesaadavaks ka teiste liikmesriikide konkurentsiasutustele. Asjaomane konkurentsiasutus teeb komisjonile taotluse korral kättesaadavaks muud tema valduses olevad dokumendid, mida on vaja konkreetse juhtumi hindamiseks. Komisjonile esitatava teabe võib teha kättesaadavaks ka teiste liikmesriikide konkurentsiasutustele. Peale selle võivad siseriiklikud konkurentsiasutused omavahel vahetada teavet, mida on vaja [ELTL] artikli [101 või 102] alusel käsitletava juhtumi hindamiseks.”
34 Teiseks on määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikes 6 sätestatud järgmist:
„[k]ui komisjon algatab menetluse otsuse vastuvõtmiseks III peatüki alusel, kaotavad liikmesriikide konkurentsiasutused pädevuse kohaldada [ELTL] artikleid [101 ja 102].” Kui liikmesriigi konkurentsiasutus on juba alustanud juhtumi käsitlemist, algatab komisjon menetluse alles pärast konsulteerimist kõnealuse siseriikliku konkurentsiasutusega.”
35 Nende kahe sätte koos lugemisel nähtub küll see, et hetkel, mil komisjon saab siseriiklikult konkurentsiasutuselt määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 4 alusel otsuse projekti, võib komisjon kasutada oma vastavat pädevust ja kaalutlusõigust, mis on talle antud selle määruse artikli 11 lõikes 6, ning võtta konkreetses asjas liikmesriigi konkurentsiasutuselt pädevus kohaldada ELTL artiklit 101 või artiklit 102.
36 Kuid sellest ei tulene, et juhul, kui komisjon ei jaga hinnangut, mis on ELTL artikli 101 või artikli 102 kohaldamise suhtes antud liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt edastatud otsuse projektis, või kui komisjonil on selles suhtes kahtlusi, peaks ta kindlasti algatama määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikes 6 ette nähtud menetluse, ega ka seda, et menetluse algatamata jätmine takistaks tal hiljem oma enda uurimine läbi viia, mis võib anda muu tulemuse kui see, millele jõudis nimetatud konkurentsiasutus.
37 Selle kohta tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab komisjon, kellel on ELTL artikli 105 lõike 1 alusel kohustus järgida ELTL artiklites 101 ja 102 sätestatud põhimõtete kohaldamist, määratlema ja rakendama liidu konkurentsipoliitika suundumusi. Selle ülesande tõhusaks täitmiseks on tal õigus talle esitatud kaebusi käsitleda erinevas prioriteetsusjärjekorras ning tal on selleks vastav kaalutlusõigus (kohtuotsused, 4.3.1999, Ufex jt vs. komisjon, C‑119/97 P, EKL, EU:C:1999:116, punkt 88, ja 17.5.2001, IECC vs. komisjon, C‑449/98 P, EKL, EU:C:2001:275, punkt 36). Üldkohus järeldab, et sama kehtib määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 rakendamise puhul.
38 Sellist lähenemist toetab ka seisukoht, mida komisjon selgitas oma teatise koostöö kohta konkurentsiasutuse võrgustikus (ELT 2004, C 101, lk 43) punkti 54 alapunktis b ja mille kohaselt toimub selline sekkumine ainult juhul, kui teatatud otsuse projekt on ilmselgelt vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga. Seega ei saa sellest teatisest järeldada, et komisjon kavatses sekkuda asjadesse igal juhul, kui tal esines kahtlusi teatatud otsuse projekti kooskõla suhtes ELTL artiklitega 101 ja 102.
39 Järelikult ei saa seda, et komisjon määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 alusel ei sekku, pidada ameti otsuse põhjendatusega nõustumiseks ELTL artikli 102 seisukohast.
40 Seetõttu ei saa komisjoni läbiviidava menetluse sobivuse küsimuses teha mingeid järeldusi asjaolust, et komisjon ei kasutanud siseriikliku konkurentsiasutuse sarnase esemega otsuse projektist teatamise järgselt talle määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikes 6 antud õigusi.
41 Eeltoodut arvestades ei ole vaidlustatud otsuste sobivuse kohta tehtud kriitika põhjendatud ja seega tuleb väite esimene osa tagasi lükata, ilma et tuleks rahuldada hageja menetlust korraldava meetme võtmise taotus, millele viidati eespool punktis 32.
Väite teine osa, mis puudutab vaidlustatud otsuste vajalikkust
42 Hageja vaidleb vaidlustatud otsuste vajalikkusele vastu kahel alusel. Esiteks vaidleb ta vaidlustatud otsuste vajalikkusele vastu põhjusel, et kontrollimeetmega võrreldes eksisteeris vähem piirav alternatiiv, milleks oli ameti menetluse toimiku uurimine ja väidab, et seda toimikut mitte uurides rikkus komisjon kohustust analüüsida hoolsalt ja erapooletult kõiki juhtumi asjassepuutuvaid asjaolusid ning seetõttu ka „hea halduse” põhimõtet. Teiseks vaidleb hageja kontrollimeetme vajalikkusele vastu seetõttu, et see puudutab juba komisjoni käsutuses olevat teavet või teavet, mis võis seda olla ilma nimetatud kontrollita.
– Argument, et esineb vaidlustatud otsustest vähem piirav alternatiiv ja et rikutud on hea halduse põhimõtet
43 Repliigis väidab hageja, et „esines vähem piirav moodus, mille abil võis komisjon oma eesmärgini jõuda (tuginedes siseriiklikule menetlusele), kuid mida komisjon ei kasutanud, [mis] loomulikult ei mõjutanud komisjoni õigust − olles selle teabe saanud ja läbi uurinud −, otsustada kõiki asjaolusid tundes, kas siiski on proportsionaalne kontroll läbi viia”. Mis puudutab komisjoni võimalust nõuda, et talle saadetaks tutvumiseks ameti toimik, siis viitab hageja lisaks määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikele 4 selle määruse artikli 18 lõikele 6 ja artikli 20 lõikele 4.
44 Komisjon palub see argumentatsioon tagasi lükata ja leiab, et repliigi staadiumis määruse nr 1/2003 artikli 18 lõikele 6 ja artikli 20 lõikele 4 tuginemine ei ole kooskõlas kodukorra artikliga 48 ning tuleb seetõttu tunnistada vastuvõetamatuks.
45 Esiteks, mis puudutab selle repliigi staadiumis esitatud argumentatsiooni vastuvõetavust, siis tuleb meenutada, et kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c koosmõjus artikli 48 lõikega 2 nähtub, et hagiavalduses tuleb märkida vaidluse ese ja ülevaade fakti‑ ja õigusväidetest ning et menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, välja arvatud juhul, kui need tuginevad faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Samas tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide või argument, millega otseselt või kaudselt täiendatakse varem hagiavalduses esitatud väidet ja millel on selle väitega otsene seos (vt kohtuotsus, 14.3.2007, Aluminium Silicon Mill Products vs. nõukogu, T‑107/04, EKL, EU:T:2007:85, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Käesolevas asjas tuleb märkida, et hagis oli esitatud pikk argumentatsioon ameti otsuse olemasolu kohta, selle kohta, et nimetatud otsust oleks tulnud „hea halduse” põhimõtte alusel arvesse võtta, ja ka vaidlustatud otsuste ebaproportsionaalsuse kohta ameti otsuse olemasolu tõttu. Sellest tuleneb, et hageja vaidlustas juba hagi staadiumis vaidlustatud otsuste eri osade proportsionaalsuse, tuginedes ameti otsuse olemasolule. Järelikult on repliigis esitatud argumentatsioon, milles seatakse kahtluse alla kontrollimeetme vajalikkus põhjusel, et komisjonil oli võimalus tutvuda ameti menetluse toimikuga, sealhulgas repliigi osa, milles viidatakse määruse nr 1/2003 artikli 18 lõikele 6 ja artikli 20 lõikele 4, hagis esitatud väite täiendus (vt selle kohta kohtuotsus, 18.11.2004, Ferriere Nord vs. komisjon, T‑176/01, EKL, EU:T:2004:336, punkt 136 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Lisaks võis hageja alles kostja vastuse lugemisel teada saada asjaolust, et komisjon ei nõudnud enne vaidlustatud otsuste vastuvõtmist ameti menetluse toimiku esitamist. Komisjon toonitas oma vastuses nimelt, et tal ei olnud vaidlustatud otsuste vastuvõtmise kuupäeval ameti menetluse toimiku tõendeid ja et ta ei olnud ka kohustatud neid tõendeid välja nõudma koostöö raames ametiga. Seega tuleb ka repliigis esitatud argumentatsiooni pidada niisugustele faktilistele asjaoludele tuginevaks, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus ja mis on järelikult kooskõlas kodukorra artikliga 48.
48 Teiseks, sisu osas tuleb hinnata, kas komisjonile ameti menetluse toimiku esitamine oleks võinud olla vähem piirav, kuid sama tõhus alternatiiv võrreldes kontrollimeetmega, arvestades komisjoni õiguspärast eesmärki saada täiendavat teavet rikkumise kahtluste kohta, mida ta uuris.
49 Lisaks tuleb toonitada selle analüüsi olulisust hoolsuskohustuse seisukohast, millele hageja viitab oma menetlusdokumentides seoses „hea halduse” põhimõttega, mis kohustab komisjoni uurima hoolikalt ja erapooletult juhtumi kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid (vt kohtuotsused, 21.11.1991, Technische Universität München, C‑269/90, EKL, EU:C:1991:438, punkt 14, ja 16.9.2013, ATC jt vs. komisjon, T‑333/10, EKL, EU:T:2013:451, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Esiteks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuste võrdlusest ameti otsusega nähtub suur sarnasus uurimise esemeks oleva tegevuse osas, st tegemist oli võrkudele juurdepääsu piiramisega („tromboning”, sidekanalite laiendamise piirangud), nendele võrkudele juurdepääsu eest võetava tasuga (lisatasu täiendavate mahtude andmise eest, piiratud andmeliikluse suhe, kasumimarginaalide vähendamine) ja diskrimineerimisega võrreldes hageja pakutava teenustega. Nii eristub komisjoni uurimine ameti läbiviidust põhimõtteliselt ainult laiema geograafilise ulatuse ja ajateguri poolest.
51 Teiseks, nagu rõhutatud eespool punktis 33, võis komisjon pärast määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 4 alusel teabe saamist ametilt paluda nende andmete esitamist, mis olid viimase toimikus.
52 Selle kohta tuleb märkida, et määruse nr 1/2003 artikli 12 lõiget 1 kohaldades oleks komisjonil olnud põhimõtteliselt õigus kasutada tõendusmaterjalina ameti toimikus olevaid andmeid. Nimelt kuigi selle artikli teises lõikes on täpsustatud, et „[v]ahetatavat teavet kasutatakse tõendusmaterjalina üksnes [ELTL] artikli [101] või [102] kohaldamisel ning küsimuses, mille jaoks teabe esitanud asutus on selle hankinud […]”, on rikkumise kahtlused, mida komisjon uuris, siiski sisuliselt samad, erinedes ameti otsuses analüüsitutest ainult laiema geograafilise ulatuse ja ajateguri poolest. Nii ei takistanud määruse nr 1/2003 artikli 12 lõikes 2 ette nähtud reservatsioon komisjonil ameti poolt edastatud dokumente kasutada.
53 Kolmandaks olgu toonitatud, et komisjoni hoolsuskohustuse järgimine oli käesoleva juhtumi asjaoludel eriti oluline, kuna kohtupraktika kohaselt on tal määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 kohaldamisel kaalutlusõigus, et säiliks selle sätte kasulik mõju (vt selle kohta analoogia alusel kohtumäärus, 17. 11.2005, Minoan Lines vs. komisjon, C‑121/04 P, EU:C:2005:695, punkt 36). Nimelt on sellises olukorras veelgi olulisema tähtsusega see, et järgitaks haldusmenetluses liidu õiguskorra poolt antud tagatisi, mille hulka kuulub pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolsalt ja erapooletult kõiki juhtumi asjassepuutuvaid asjaolusid (vt selle kohta kohtuotsused, 30.9.2003, Atlantic Container Line jt vs. komisjon, T‑191/98 ja T‑212/98 kuni T‑214/98, EKL, EU:T:2003:245, punkt 404 ja seal viidatud kohtupraktika, ning eespool punktis 49 viidatud ATC jt vs. komisjon, EU:T:2013:451, punkt 84).
54 Lõpuks neljandaks on käesolevas asjas selle kohustuse järgimine seda enam oluline, et määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikega 4 komisjonile antud kontrollipädevuse teostamine ettevõtja suhtes kujutab endast ilmselget sekkumist selle ettevõtja õigusesse oma eraelu, oma asukoha ja oma kirjavahetuse puutumatusele (vt selle kohta kohtumäärus, 30.3.2006, Strintzis Lines Shipping vs. komisjon, C‑110/04 P, EU:C:2006:211, punktid 32 ja 33).
55 Käesolevas asjas võib tõesti tunduda kahetsusväärne, et komisjon otsustas kohe kontrollimeetmeid võtta, uurimata eelnevalt teavet, mille võis olla saanud amet sarnase tegevuse kohta.
56 Kuid see asjaolu ei saa põhjustada vaidlustatud otsuste õigusvastasust. Nimelt käesoleva asja asjaoludel ja nagu ka komisjon õigesti märgib, ei olnud ameti käsutuses oleva toimiku uurimine kontrollimeetme alternatiiv, kuna amet ei viinud hageja ruumides läbi ühtegi kontrolli ja kuna tema otsus võeti seega vastu ainult hageja enda vabatahtlikult esitatud teabe alusel.
57 Seega õigustas käesolevas asjas kontrollimeedet piisava ja tõhusa uurimise vajadus, sest see meede oli ainus, mis võimaldas komisjonil koguda teavet, mis võis oma laadilt olla selline, mida hageja vabatahtlikult ameti menetluses ei esitanud.
58 Selle kohta märgib komisjon, et üks kontrollimeetme eesmärke oli otsida dokumente, mis puudutavad hageja äristrateegiat ja mis näitavad võimalikku konkurentide turult väljatõrjumise tahet või plaani.
59 Ent vastupidi sellele, mida väidab hageja, võivad need asjaolud olla komisjoni poolt kahtlustatavate rikkumiste uurimisel asjassepuutuvad.
60 Tõsi, nagu meenutab hageja, on kuritarvitamise mõistel objektiivne sisu ja see ei hõlma kahju tekitamise tahet (kohtuotsus, 12.12.2000, Aéroports de Paris vs. komisjon, T‑128/98, EKL, EU:T:2000:290, punkt 173).
61 Sellest ei saa siiski tuletada, et hageja tahtega seotud asjaolud, mis puudutavad tema äristrateegia kujundust, oleksid asjassepuutumatud. Euroopa Kohus on juba toonitanud, et kui komisjon hindab turgu valitseva ettevõtja tegevust, kusjuures see analüüs on sellise turgu valitseva seisundi kuritarvitamise järeldamiseks möödapääsmatu, peab ta tingimata hindama selle ettevõtja äristrateegiat. Selles kontekstis on normaalne, et komisjon viitab subjektiivsetele teguritele, st selle äristrateegia aluseks olevatele põhjustele. Seega kuigi komisjon ei ole ELTL artikli 102 kohaldamiseks kuidagi kohustatud tõendama turgu valitseva ettevõtja konkurentsivastast kavatsust, võib seda kavatsust siiski arvesse võtta (kohtuotsus, 19.4.2012, Tomra Systems jt vs. komisjon, C‑549/10 P, EKL, EU:C:2012:221, punktid 17−21).
62 Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata hageja argumendid, milles vaidlustatakse kontrollimeetme vajalikkus, kuna otsitud teave oli avalik või juba komisjoni käsutuses seoses vastustega tema varasematele teabenõuetele.
63 Nimelt eeldades, nagu teeb hageja, et vaidlustatud otsustes nimetatud rikkumise kahtlused tulenevad kõik hageja „peering” poliitikast, mille üksikasjad on avalik teave, ei ole see nii võimalike konkurentsivastaste põhjuste puhul, mis võisid viia selle poliitika rakendamiseni. Kuna selliste põhjuste taust on salajane, on ebatõenäoline, et see väljendub hageja avalikus poliitikas ja kõike muud kui tõenäoline see, et seda tausta kirjeldati vastustes komisjon poolt talle esitatud teabenõuetele.
64 Seega arvestades kõike eeltoodut tuleb järeldada, et komisjon võis vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajal mõistlikult asuda seisukohale, et kontrollimeetmele ei olnud vähem piiravat alternatiivi. Sellest tuleneb, et komisjon ei ole sellest aspektist rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet ega juhtumi asjaolusid arvestades rikkunud ka hoolsuskohustust.
65 Esimene argument tuleb seetõttu tagasi lükata.
– Argument, et komisjon ei otsinud uusi asjaolusid
66 Hageja on seisukohal, et komisjonile on lubatud ainult täiendavate tõendite otsimine võrreldes nendega, mis on juba tema käsutuses. Ta väidab, et komisjon teostas läbiotsimise, mille tulemus ei saanud olla muud, kui selliste dokumentide leidmine, mis olid juba tema käsutuses olevas toimikus või ameti toimikus, millega ta võis tutvuda. Oma argumentatsiooni toetuseks lisab ta, et komisjon kasutas temalt võetud arvutites otsinguid teostades selliseid märksõnu ning võttis ära selliseid dokumente, mis olid seotud tema vastustega ameti küsimustele, vastustega komisjoni varasematele teabenõuetele või ka kohustustega, mille ta oli ameti ees endale võtnud. Ta täheldab ka, et ainsa töötaja, kelle komisjon ametlikult ära kuulas, oli juba ära kuulanud amet.
67 Seega sisuliselt vaidleb hageja vastu vaidlustatud otsuste vajalikkusele põhjusel, et läbi viidud kontroll puudutas tõendeid, mis olid juba komisjoni käsutuses või mis võisid seda olla, kui komisjon oleks ameti toimikut uurinud.
68 Eespool punktis 24 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et põhimõtteliselt peab komisjon hindama, kas mingi teave on vajalik konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamiseks ja isegi kui tal on juba andmeid või lausa tõendeid rikkumise olemasolu kohta, on komisjonil õigus pidada vajalikuks määrata täiendavaid kontrolle, mis võimaldavad tal paremini piiritleda rikkumist või selle kestust.
69 Kuid esiteks tuleb märkida, et hageja ei väida ega tõenda, et kontroll seisnes ainult või põhiliselt ameti menetlusega ja teabenõuetele antud vastustega seotud teabe otsimises. Selles suhtes olgu öeldud, et hageja piirdub vaid mõne näitega märksõnade ja ära võetud dokumentide kohta, kuigi kontroll kestis peaaegu neli päeva ja hõlmas mitut tegevuskohta.
70 Teiseks põhjustel, mis on analoogsed eespool punktides 55−61 välja toodutega, tuleb järeldada, et komisjon võis õiguspäraselt otsida teavet, mis oli küll seotud ameti menetlusega või hageja vastustega komisjoni teabenõuetele, kuid mida hageja nähtavasti avalikustada ei tahtnud, muu hulgas seetõttu, et sellest võis nähtuda konkurentsi väljatõrjumise tahe või plaan.
71 Seetõttu tuleb see argument tagasi lükata, nagu järelikult ka esimese väite teine osa.
72 Lisaks, kohaldades eespool punktis 22 viidatud kohtupraktikat, ei tohi meede, isegi kui see on legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, põhjustada nende eesmärkidega võrreldes liigseid ebamugavusi. Täpsemalt, eespool punktis 23 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et kontrolli määrava otsuse puhul eeldab proportsionaalsuse põhimõtte järgimine, et meetmetega ei kaasneks antud uurimisega võrreldes liigseid ja talumatuid ebamugavusi.
73 Käesolevas asjas ei nähtu hageja esitatud menetlusdokumentidest, et ta vaidlustaks nende ebamugavuste ulatuse, mis tema ruumides läbi viidud kontrollidega põhjustati. Igal juhul olgu rõhutatud, et kontrolli ulatust ja ebamugavusi, mida see võis põhjustada ning millele viidatakse hagis − st kestus 4 päeva neljas tegevuskohas, 18 büroo külastus, 11 arvuti ja 5 nutitelefoni võetus, ühe isiku ärakuulamine ja personali 34 sõnumipostkasti analüüs ja sõnumite ülestähendamine ning arvuti kõvaketaste koopiate analüüs komisjoni ruumides hageja esindajate juuresolekul –, ei saa käesolevas asjas pidada liigseteks, arvestades rikkumise kahtlusi, mida komisjon uuris.
74 Seega tuleb esimene väide tervikuna tagasi lükata.
Teine väide, et kontrollimeetme võtmine oli omavoliline
75 Teises väites leiab hageja, et Üldkohus peab kindlaks tegema, et kontrolli teostamise otsust ei võetud vastu omavoliliselt ja et selle uurimine peab seisnema kontrollimises, kas kontrolli teostamise otsusele eelnevalt komisjoni käsutuses olevad kaudsed tõendid olid piisavalt tõsiseltvõetavad ja üksikasjalikud. Ta toonitab ka, et tema ei ole kohustatud esitama Üldkohtule uurimiseks tõendeid, mis võivad seada komisjoni käsutuses olevate kaudsete tõendite tõsiseltvõetavuse kahtluse alla. Käesolevas asjas on hageja seisukohal, et nii vaidlustatud otsuste samasus ameti otsusega kui ka komisjoni käitumine uurimise käigus – viidates ameti menetlusega seotud märksõnade kasutamisele − on märk sellest, et enne kontrollimeetme võtmist ei olnud tõsiseltvõetavaid ja üksikasjalikke tõendeid. Repliigis väitis ta, et hagis oli ta Üldkohtul palunud kontrollida komisjoni käsutuses olevaid kaudseid tõendeid.
76 Esiteks märgib komisjon, et määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikest 4 tulenev kohustus täpsustada kontrolli objekt ja eesmärk, on kohtupraktikas kvalifitseeritud põhinõudeks, muu hulgas selleks, et näha oleksid kavandatud ettevõtjasiseste kontrollide õigustatus. Teiseks on ta seisukohal, et hageja ei ole hagis palunud Üldkohtul nõuda välja kaudsed tõendid, mis olid komisjoni käsutuses enne vaidlustatud otsuste vastuvõtmist. Ta väidab, et selline taotlus tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, kui see on esitatud repliigi staadiumis.
77 Käesolevale väitele antava vastuse seisukohast tuleb meeles pidada, et määruse nr 1/2003 alusel komisjonis läbi viidav haldusmenetlus jaguneb kaheks eraldiseisvaks ja üksteisele järgnevaks staadiumiks, millel mõlemal on oma sisemine loogika – nimelt esiteks eeluurimise staadium ja teiseks võistleva menetluse staadium. Eeluurimise staadium, mille käigus komisjon kasutab oma määruses nr 1/2003 ette nähtud uurimispädevust ja mis kestab kuni vastuväiteteatise esitamiseni, peaks võimaldama komisjonil koguda kokku kõik asjassepuutuvad tõendid võimaliku konkurentsieeskirjade rikkumise asetleidmise kohta ja võtta esialgne seisukoht menetluse suuna ja edasise kulgemise kohta. Võistlev staadium, mis kestab vastuväiteteatise esitamisest kuni lõpliku otsuse vastuvõtmiseni, peaks võimaldama komisjonil teha süükspandava rikkumise kohta lõplik otsus (vt selle kohta kohtuotsused 29.9.2011, Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EKL, EU:C:2011:620, punkt 113 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 8.7.2008, AC-Treuhand vs. komisjon, T‑99/04, EKL, EU:T:2008:256, punkt 47).
78 Esiteks, mis puudutab eeluurimise staadiumit, siis algab see kuupäeval, mil komisjon, kes teostab talle määruse nr 1/2003 artiklitega 18 ja 20 antud uurimispädevust, võtab meetmeid, mis lähtuvad eeldusest, et rikkumine on toime pandud, ja need meetmed mõjutavad oluliselt uurimise all olevate ettevõtjate olukorda. Teiseks, alles haldusmenetluse võistleva staadiumi alguses teavitatakse vastuväiteteatise teel puudutatud ettevõtjat kõigist olulistest asjaoludest, millele komisjon selles menetluse staadiumis tugineb, ja sellest hetkest alates on ettevõtjal toimikuga tutvumise õigus, et tagada oma kaitseõiguse tõhus kasutus. Seega saab ettevõtja alles pärast vastuväiteteatise saamist täielikult oma kaitseõigust kasutada. Kui see õigus oleks tal juba vastuväiteteatise saatmisele eelnevas staadiumis, kahjustaks see komisjoni läbiviidava uurimise tulemuslikkust, kuna ettevõtjal oleks juba komisjoni eeluurimise staadiumis võimalik kindlaks teha, milline teave on komisjonile teada ja järelikult ka see, millist teavet oleks võimalik tema eest veel varjata (vt selle kohta eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus AC-Treuhand vs. komisjon, EU:T:2008:256, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
79 Kuid komisjoni poolt eeluurimise käigus tehtavad menetlustoimingud, muu hulgas kontrollid ja teabenõuded, eeldavad juba oma olemuselt seda, et kahtlustatakse teatud rikkumise olemasolu ja et need menetlustoimingud võivad kahtluse all olevate ettevõtjate olukorda oluliselt mõjutada. Seega on oluline vältida, et kaitseõigust selles haldusmenetluse staadiumis pöördumatult kahjustataks, sest tehtavatel uurimistoimingutel võib olla määrav tähtsus tõendite kogumisel ettevõtjate õigusvastase käitumise kohta, mis toob kaasa nende vastutuse (eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus AC-Treuhand vs. komisjon, EU:T:2008:256, punktid 50 ja 51; vt selle kohta ka kohtuotsused, 21.09.1989, Hoechst vs. komisjon, 46/87 ja 227/88, EKL, EU:C:1989:337, punkt 15, ja eespool punktis 77 viidatud Elf Aquitaine vs. komisjon, EU:C:2011:620, punktid 116 ja 117 ning seal viidatud kohtupraktika).
80 Selles kontekstis tuleb meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikest 4 tulenev kohustus täpsustada kontrolli ese ja eesmärk kujutab endast asjaomaste ettevõtjate kaitseõiguste üht põhitagatist ning seetõttu ei saa kontrolli määramise otsuste põhjendamise kohustuse ulatust piirata uurimise tõhusust puudutavate kaalutlustega. Kuigi selles osas on tõsi, et komisjon ei pea niisuguse otsuse adressaadile edastama kogu teavet, mis tal on oletatavate rikkumiste kohta, ega täpselt piiritlema asjaomast turgu, kvalifitseerima õiguslikult täpselt kõnealuseid rikkumisi ega ära tooma ajavahemikku, mille jooksul rikkumised toime pandi, peab ta siiski võimalikult täpselt esitama kahtlused, mida ta kavatseb kontrollida − see tähendab mida otsitakse ning millised on asjaolud, millega seoses kontroll läbi viiakse (vt selle kohta eespool punktis 79 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, EU:C:1989:337, punkt 41; ning kohtuotsused, 17.10.1989, Dow Benelux vs. komisjon, 85/87, EKL, EU:C:1989:379, punkt 10, ja eespool punktis 23 viidatud Roquette Frères, EU:C:2002:603, punkt 48).
81 Arvestades eeltoodut ei saa panna komisjonile kohustust täpsustada eeluurimise staadiumis lisaks rikkumise kahtlustele, mida ta kontrollib, seda, millised on kaudsed tõendid, st märgid, mis viisid ta kaalumiseni, kas mitte ei ole toime pandud ELTL artikli 102 rikkumist. Nimelt seaks selline kohustus kahtluse alla tasakaalu, mis on leitud kohtupraktikas uurimise tõhususe ja asjassepuutuva ettevõtja kaitseõiguste kaitsmise vahel.
82 Sellest ei saa siiski järeldada, et komisjon ei pea enne määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 alusel otsuse vastuvõtmist omama tõendeid, mis viivad ta kahtluseni, et võib-olla on toime pandud ELTL artikli 102 rikkumine.
83 Nimelt tuleb meenutada, et üks liidu õiguse üldpõhimõte on nõue, et oleks olemas kaitse eraõiguslikus sfääris füüsilise või juriidilise isiku tegevusse avaliku võimu omavolilise või ebaproportsionaalse sekkumise vastu (eespool punktis 23 viidatud kohtuotsus Roquette Frères, EU:C:2002:603, punkt 27; kohtuotsused, 14.11.2012, Nexans France ja Nexans vs. komisjon, T‑135/09, EKL, EU:T:2012:596, punkt 40, ning Prysmian ja Prysmian Cavi e Sistemi Energia vs. komisjon, T‑140/09, EU:T:2012:597, punkt 35).
84 Ent selle üldpõhimõtte järgimiseks peab kontrolli määramise otsuse eesmärk olema selliste dokumentide kogumine, mis on vajalikud kontrollimaks niisuguste kindlate faktiliste ja õiguslike asjaolude tõelevastavust ja ulatust, mille kohta komisjonil on juba andmeid ja mis on piisavalt tõsiseltvõetavad kaudsed tõendid, et lubavad kahtlustada konkurentsiõiguse normide rikkumist (eespool punktis 83 viidatud kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon, EU:T:2012:596, punkt 43, eespool punktis 83 viidatud kohtuotsus Prysmian ja Prysmian Cavi e Sistemi Energia vs. komisjon, EU:T:2012:597, punkt 38; vt selle kohta analoogi alusel eespool punktis 23 viidatud kohtuotsus Roquette Frères, EU:C:2002:603, punktid 54 ja 55).
85 Esiteks, mis puudutab hageja taotluse, et Üldkohus kontrolliks komisjoni käsutuses olevaid kaudseid tõendeid, vastuvõetavust, kusjuures komisjon vaidleb sellele taotlusele vastu põhjusel, et see esitati esimest korda repliigi staadiumis, siis on tõsi, et eespool punktis 45 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, välja arvatud juhul, kui need tuginevad faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus, samas kui väide või argument, millega otseselt või kaudselt täiendatakse varem hagiavalduses esitatud väidet ja millel on selle väitega otsene seos, tuleb tunnistada vastuvõetavaks.
86 Tuleb märkida, et kuigi hageja ei ole hagis selgelt taotlenud, et Üldkohus kontrolliks komisjoni käsutuses olevaid kaudseid tõendeid, tuleneb paratamatult teise väite argumentatsioonist, täpsemalt hagi punktidest 98−103, et see oli tema argumentide mõte. Lisaks on taotlusel, mis on selgemalt kirjas repliigi punktides 67−72, vahetu seos hagi punktides 98−103 esitatud argumentatsiooniga. Seetõttu on repliigis selgelt väljendatud taotlus igal juhul teise väite täiendus ja järelikult ka vastuvõetav.
87 Teiseks, mis puudutab küsimust, kas käesolevas asjas tuleb hageja esitatud taotlus rahuldada, siis tuleb toonitada, et selle kontrollimine, kas komisjoni käsutuses olid enne kontrolli teostamise otsuse vastuvõtmist piisavalt tõsiseltvõetavad kaudsed tõendid, mis lubasid kahtlustada konkurentsiõiguse normide rikkumist, ei ole ainus viis, kuidas Üldkohus saab kindlaks teha, kas see otsus on vastu võetud omavoliliselt.
88 Esiteks võib Üldkohus pidada vajalikuks teostada sellist kontrolli ainult juhul, kui talle on esitatud vastav taotlus ja kui määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 alusel võetud otsuse adressaadiks olevad ettevõtjad esitavad teatud asjaolusid, mis võivad seada kahtluse alla nende kaudsete tõendite piisava veenvuse, mis olid komisjoni käsutuses nimetatud otsuse tegemisel (vt selle kohta eespool punktis 83 viidatud kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon, EU:T:2012:596, punkt 72, ning eespool punktis 83 viidatud kohtuotsus Prysmian ja Prysmian Cavi e Sistemi Energia vs. komisjon, EU:T:2012:597, punkt 70; vt analoogia alusel kohtuotsus, 14.3.2014, Cementos Portland Valderrivas vs. komisjon, T‑296/11, EKL, EU:T:2014:121, punkt 42).
89 Teiseks olgu meenutatud, et otsuse põhjenduse kontrollimine võimaldab ka kohtul tagada, et järgitakse omavoliliste ja ebaproportsionaalsete sekkumiste vältimise põhimõtet, kuna see põhjendus näitab, miks on ettevõtja tegevusse kavandatud sekkumine põhjendatud (eespool punktis 79 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, EU:C:1989:337, punkt 29; eespool punktis 23 viidatud kohtuotsus Roquette Frères, EU:C:2002:603, punkt 47; eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, EU:T:2007:80, punkt 57).
90 Selle kohta tuleb meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 20 lõige 4 määratleb kontrolli määramise otsuse peamised koostisosad, kohustades komisjoni selles esile tooma muu hulgas määratud kontrolli objekti ja eesmärgi. Seoses selle kohustusega tuleneb eespool punktis 80 viidatud kohtupraktikast, et komisjon peab võimalikult täpselt esitama kahtlused, mida ta kavatseb kontrollida − see tähendab mida otsitakse ning millised on asjaolud, millega seoses kontroll läbi viiakse.
91 Seega juhul, kui Üldkohus leiab, et kahtlused, mida komisjon kavatseb kontrollida, ja asjaolud, millega seoses kontroll läbi viiakse, on piisavalt täpselt määratletud, võib ta järeldada, et kontrolli määrav otsus ei ole tehtud omavoliliselt, ilma et ta peaks sisuliselt uurima selle otsuse vastuvõtmise ajal komisjoni käsutuses olnud kaudsete tõendite sisu.
92 Tuleb asuda seisukohale, et see on nii vaidlustatud otsuste puhul. Nagu nähtub nende põhjendustest 3−10, mis on esitatud eespool punktis 6, on kahtlustatud konkurentsipiirangute laad määratletud piisavalt täpselt ja üksikasjalikult. Seega on tegemist võimaliku ELTL artikli 102 rikkumisega, arvestades tegevust, mis seisnes esiteks hageja võrkudele juurdepääsu piiramises („tromboning”, sidekanalite laiendamise piirangud), ja teiseks nendele võrkudele juurdepääsu eest tasu võtmises (lisatasu täiendavate mahtude andmise eest, piiratud andmeliikluse suhe ja kasumimarginaalide vähendamine). Lisaks selgitatakse vaidlustatud otsustes, kuidas hageja käitumine seostus iga kahtlustatud tegevusega.
93 Neid asjaolusid arvestades saab Üldkohus järeldada, et vaidlustatud otsused ei olnud omavolilised, juba ainult põhjuste alusel, mis olid vaidlustatud otsustes esitatud, ilma et tal oleks vaja uurida nende otsuste vastuvõtmise ajal komisjoni käsutuses olnud kaudseid tõendeid.
94 Eeltoodut arvestades tuleb teine väide tagasi lükata ja seetõttu jätta hagi tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
95 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele hageja kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Orange’ilt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 25. novembril 2014 Luxembourgis.
Allkirjad