Language of document : ECLI:EU:C:2017:108

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

EVGENI TANCHEV

esitatud 9. veebruaril 2017(1)

Kohtuasi C578/16 PPU

C. K.,

H. F.,

A. S.

versus

Sloveenia Vabariik

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Vrhovno sodišče (Sloveenia kõrgeim kohus))

Eelotsusetaotlus – Mõiste „liikmesriigi kohus, mille otsuste peale ei saa edasi kaevata“ – Euroopa ühine varjupaigasüsteem – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi kindlaksmääramine – Määrus (EL) nr 604/2013 – Artikli 3 lõike 2 teine lõik – Süsteemsed vead vastutava liikmesriigi varjupaigamenetluses ja taotlejate vastuvõtutingimustes – Artikli 17 lõige 1 – Suveräänsusklausel







I.      Sissejuhatus

1.        Käesolevas eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.(2) Selle määruse eesmärk on nagu selle eelkäijatelgi(3) ühelt poolt vältida, et kolmanda riigi kodanikud saaksid mitmes liikmesriigis rahvusvahelise kaitse taotlust esitades valida liikmesriiki, kes nende taotluse läbi vaatab (forum shopping’uks nimetatud nähtus), ja teiselt poolt tagada, et kõik taotlused vaatab tõepoolest mõni liikmesriik läbi.(4) Selleks on määruses nr 604/2013 ette nähtud, et iga taotluse vaatab läbi üksainus liikmesriik, ja sätestatud kriteeriumid, mille järgi saab taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi kindlaks määrata.(5)

2.        Mis saab siis, kui määruses nr 604/2013 sätestatud kriteeriumide kohaselt määratud vastutav liikmesriik väidetavalt ei austa varjupaigataotlejate põhiõigusi? Liikmesriigid mõistagi tagavad põhiõiguste austamise, nagu need on sätestatud mitte ainult Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“), vaid ka 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis (edaspidi „EIÕK“) ja Genfis 28. juulil 1951. aastal allkirjastatud pagulasseisundi konventsioonis(6) (edaspidi „Genfi konventsioon“). Ei saa siiski välistada, et tekib olukord, kus liikmesriik rikub varjupaigataotlejate põhiõigust. Määruses nr 604/2013 on niisugust võimalust arvesse võetud. Määruse artikli 3 lõike 2 teises lõigus on nimelt ette nähtud, et taotlejat ei ole võimalik üle anda vastutavale liikmesriigile, kui selles liikmesriigis esinevad varjupaigamenetluses ja taotlejate vastuvõtutingimustes süsteemsed vead, millega kaasneb harta artikli 4 tähenduses ebainimliku või alandava kohtlemise oht.

3.        Kuidas on sellega aga siis, kui need vead ei puuduta vastutava liikmesriigi varjupaigasüsteemi tervikuna, vaid ainult konkreetset taotleja olukorda? Kas neid vigu võib kvalifitseerida määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teise lõigu tähenduses „süsteemseteks“? Kui ei või, siis kas nende tõttu tekib siiski kohustus taotlejat mitte üle anda vastutavale liikmesriigile? Nendele küsimustele palutaksegi Euroopa Kohtul käesolevas kohtuasjas vastata.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Rahvusvaheline õigus

4.        EIÕK artiklis 3 on sätestatud:

„Kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada“.

5.        Genfi konventsiooni artiklis 33 on ette nähtud:

„1.      Osalisriik ei saada pagulast oma territooriumilt välja ega tagasi (refouler) mis tahes viisil selle territooriumi piiridele, kus tema elu või vabadus on ohus mingisse rassi, rahvusesse või usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu.

2.      Sätet ei kohaldata pagulasele, kelle suhtes on põhjendatud kartus, et ta võib asetada ohtu riigi julgeoleku või kes on kohtuotsuse alusel mõistetud süüdi eriti raskes kuriteos ja on seetõttu ühiskonnaohtlik“.

B.      Liidu õigus

1.      Harta

6.        Harta artiklis 4 on sätestatud:

„Kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada“.

7.        Harta artikli 19 lõikes 2 on ette nähtud:

„Kedagi ei tohi tagasi saata, välja saata või välja anda riiki, kus teda tõsiselt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus“.

2.      Määrus nr 604/2013

8.        Määruse nr 604/2013 artikli 3 „Juurdepääs rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlusele“ lõikes 2 on sätestatud:

„Kui käesolevas määruses loetletud kriteeriumide põhjal ei saa vastutavat liikmesriiki määrata, vastutab taotluse läbivaatamise eest esimene liikmesriik, kellele rahvusvahelise kaitse taotlus esitati.

Kui taotlejat ei ole võimalik üle anda liikmesriigile, kes algselt määrati vastutavaks, sest on piisavalt alust arvata, et selle taotluse läbivaatamise menetluses on süsteemsed vead ning taotlejate vastuvõtutingimused selles liikmesriigis võivad endaga kaasa tuua ebainimliku või alandava kohtlemise […] harta artikli 4 tähenduses, jätkab vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlust läbi viiv liikmesriik III peatükis sätestatud kriteeriumide kontrollimist, et teha kindlaks, kas üks järgmistest kriteeriumidest võimaldab määrata mõne muu liikmesriigi vastutavaks liikmesriigiks.

Kui üleandmine ei ole võimalik käesoleva lõike alusel ühelegi liikmesriigile III peatükis sätestatud kriteeriumide alusel või esimesele liikmesriigile, kus taotlus esitati, saab vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlust läbi viivast liikmesriigist vastutav liikmesriik.“

9.        Määruse nr 604/2013 artikli 17 „Kaalutlusõigust käsitlevad sätted“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Erandina artikli 3 lõikest 1 võib iga liikmesriik otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest.

See liikmesriik, kes otsustas käesoleva lõike alusel vaadata läbi rahvusvahelise kaitse taotluse, muutub vastutavaks liikmesriigiks ja võtab endale sellise vastutusega seotud kohustused. Vajaduse korral teatab ta sellest varem vastutanud liikmesriigile, vastutava liikmesriigi määramise menetlust teostavale liikmesriigile või liikmesriigile, kellel on palutud taotleja vastu või tagasi võtta, kasutades selleks määruse (EÜ) nr 1560/2003 artikliga 18 loodud elektroonilist sidevõrku „DubliNet“.

Käesoleva lõike kohaselt vastutavaks saanud liikmesriik edastab kooskõlas määrusega (EL) nr 603/2013 Eurodaci kaudu viivitamata teate vastutuse võtmise kohta, lisades kuupäeva, millal otsustati taotlus läbi vaadata.“

III. Faktilised asjaolud, põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

10.      Süüria kodanik C. K. ja tema abikaasa, Egiptuse kodanik H. F. sisenesid 16. augustil 2015 Horvaatia kaudu liikmesriikide territooriumile. Neil olid Horvaatia väljastatud turismiviisad kehtivusajaga 6. augustist 2015 kuni 28. augustini 2015.

11.      17. augustil 2015 sisenesid C. K., kes oli kuuendat kuud rase, ja H. F. võltsitud Kreeka isikutunnistustega Sloveeniasse. Nad viibivad praegu seal ja on majutatud Ljubljana varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses.

12.      20. augustil 2015 esitasid C. K. ja H. F. Sloveenias rahvusvahelise kaitse taotlused. Sloveenia valitsuse seisukohtadest nähtub, et samal päeval tegi arst C. K. läbivaatuse ja tuvastas, et rasedus kulges normaalselt, et naisel ei olnud ilmseid psühholoogilisi sümptomeid ja et ta oli kommunikatiivne. Samal päeval vaatas arst läbi ka H. F-i ja leidis, et ta tervis on korras.(7)

13.      28. augustil 2015 esitasid Sloveenia ametivõimud Horvaatia ametivõimudele järelepärimise. 14. septembril 2015 vastas Horvaatia Vabariik, et tema on C. K. ja H. F-i taotluse läbivaatamise eest vastutav.

14.      20. novembril 2015 sündis C. K-l poeg A. S. 27. novembril 2015 esitati A. S-i jaoks Sloveenias rahvusvahelise kaitse taotlus. Sloveenia ametivõimud käsitlesid seda taotlust koos C. K. ja H. F-i esitatud taotlustega.

15.      18. jaanuaril 2016 said Sloveenia ametivõimud taotlejate esindajalt arstitõendid näitamaks, et C. K. rasedus oli riskirasedus ning et esinesid ka sünnitusjärgsed tüsistused. Nende dokumentide hulgas oli 4. detsembri 2015. aasta kuupäevaga psühhiaatriline hinnang C. K. kohta, milles oli märgitud, et ta peab koos vastsündinuga jääma vastuvõtukeskusesse, sest nad vajavad arstiabi. Veel teised, 2016. aasta 1. aprilli, 15. aprilli, 22. aprilli ja 13. mai psühhiaatrilised hinnangud näitavad, et C. K-l on sünnitusest alates depressioon ja tal esineb aeg-ajalt enesetapukalduvusi, mis on tingitud tema staatuse ebakindlusest.

16.      Kuna peres on väikelaps, taotlesid Sloveenia ametivõimud Horvaatia vastavatelt ametivõimudelt tagatisi arstiabi jaoks, mida antaks perekonnale majutuskeskuses Horvaatias. 7. aprillil 2016 said nad kinnituse, et C. K., H. F. ja nende laps saavad Horvaatias majutuse, vajaliku arstiabi ja ravi.(8)

17.      5. mai 2016. aasta otsusega (edaspidi „5. mai 2016. aasta otsus“) keeldusid Sloveenia ametivõimud C. K., H. F-i ja A. S-i rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamisest. See otsus põhines määruse nr 604/2013 artikli 12 lõikel 2, mis näeb ette, et kui taotlejal on kehtiv viisa, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest viisa välja andnud liikmesriik.

18.      Upravno sodišče (halduskohus, Sloveenia) tühistas 1. juuni 2016. aasta kohtuotsusega 5. mai 2016. aasta otsuse. Sama päeva kohtumäärusega peatas ta 5. mai 2016. aasta otsuse täitmise kuni haldusvaidluses lõpliku kohtuotsuse tegemiseni.

19.      Vrhovno sodišče (Sloveenia kõrgeim kohus) muutis 29. juuni 2016. aasta kohtuotsusega Upravno sodišče (halduskohus) kohtuotsust ja kinnitas 5. mai 2016. aasta otsust. Vrhovno sodišče (kõrgeim kohus) oli nimelt seisukohal, et määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teine lõik ei ole kohaldatav. Nimelt ei olnud süsteemsed vead varjupaigamenetluses ja taotlejate vastuvõtutingimustes Horvaatias tõendatud ühegi Euroopa Liidu institutsioonide või ÜRO pagulaste ülemvoliniku raportiga. Ülemvoliniku raportist tulenes vastupidi, et olukord Horvaatias on hea ja muu hulgas on head pagulaste vastuvõtutingimused Kutina keskuses Horvaatias. See keskus, mis on mõeldud haavatavatele varjupaigataotlejate rühmadele, võib vastu võtta kuni sada taotlejat, kuid seal on neid tavaliselt majutatud 20−30. Seal on tagatud arstiabi kättesaadavus (arst käib seal kord nädalas, samuti günekoloog) ja kriitilises olukorras saavad varjupaigataotlejad pöörduda kohalikku Kutina või Zagrebi haiglasse. Kutina keskuses on iga päev kohal sotsiaaltöötaja ja seal pakutakse kaks korda kuus õigusabi.

20.      Kaebajad esitasid Ustavno sodiščele (konstitutsioonikohus, Sloveenia) konstitutsioonilise kaebuse Vrhovno sodišče (kõrgeim kohus) 29. juuni 2016. aasta kohtuotsuse peale, mis oli vahepeal jõustunud.

21.      Ustavno sodišče (konstitutsioonikohus) tühistas 28. septembri 2016. aasta otsusega Vrhovno sodišče (kõrgeim kohus) kohtuotsuse ja saatis kohtuasja sellele tagasi.

22.      Ustavno sodišče (konstitutsioonikohus) kinnitas oma 28. septembri 2016. aasta otsuses Vrhovno sodišče (kõrgeim kohus) kohtuotsust selles osas, kus oli otsustatud, et määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teine lõik ei ole kohaldatav, kuna Horvaatias ei ole varjupaigamenetluses ja taotlejate vastuvõtutingimustes süsteemseid vigu, millega kaasneks harta artikli 4 tähenduses ebainimliku või alandava kohtlemise oht. Ustavno sodišče (konstitutsioonikohus) ei järeldanud sellest siiski, et kaebajad võib Horvaatiale üle anda. Ta leidis nimelt, et selleks, et kindlaks määrata, kas eeldus, et Horvaatia Vabariik on turvaline riik, on ümber lükatud, peavad Sloveenia ametivõimud arvesse võtma kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid, eelkõige taotlejate isiklikku olukorda ja tervislikku seisundit. Kuigi Vrhovno sodišče (kõrgeim kohus) oli hinnanud, kas C. K. ja tema vastsündinu saavad Horvaatias nõuetekohast arstiabi, ei kontrollinud ta, kas üleandmine ise võib C. K. ja tema vastsündinu tervislikku seisundit mõjutada. See oligi põhjus, miks Vrhovno sodišče (kõrgeim kohus) kohtuotsus tühistati ja kohtuasi talle tagasi saadeti, et ta kontrolliks kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid.

23.      Vrhovno sodišče (kõrgeim kohus), mille menetluses on kohtuasi pooleli, otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas määruse [nr 604/2013] artikli 17 lõike 1 kohase kaalutlusõigust käsitleva sätte kohaldamisega seotud eeskirjade tõlgendamine kuulub kõnealuse sätte olemust arvesse võttes liikmesriigi viimase astme kohtu pädevusse ja kas need eeskirjad vabastavad kohtu, mille otsuste peale ei saa edasi kaevata, kohustusest saata kohtuasi Euroopa Kohtusse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 267 kolmanda lõigu alusel?

Teise võimalusena, juhul kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis:

2.      Kas asjaolude hindamine määruse [nr 604/2013] artikli 3 lõike 2 kohaselt (sellises kohtuasjas nagu on eelotsusetaotluse esemeks) on piisav, et vastata Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 4 ja artikli 19 lõike 2 nõuetele koostoimes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 3 ja Genfi konventsiooni artikliga 33?

Seoses selle küsimusega:

3.      Kas määruse [nr 604/2013] artikli 17 lõike 1 tõlgendamisest tuleneb, et liikmesriik on kohustatud kohaldama kaalutlusõigust käsitlevat sätet, et tagada tõhus kaitse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 4 kohaste õiguste rikkumise eest sellistel puhkudel, nagu on käesoleva eelotsusetaotluse ese, ning et kõnealune kohaldamine keelab rahvusvahelise kaitse taotleja üleandmise vastutavale liikmesriigile, kes on tunnistanud end vastutavaks vastavalt kõnealusele määrusele?

Kui vastus kolmandale küsimusele on jaatav, siis:

4.      Kas määruse [nr 604/2013] artikli 17 lõike 1 kohane kaalutlusõigust käsitlev säte võib olla aluseks, mis võimaldab rahvusvahelise kaitse taotlejal või mõnel teisel isikul, kelle puhul on tegemist kõnealuse määruse kohase üleandmismenetlusega, tugineda kõnealuse määruse kohaldamisele, mida pädevad haldusasutused ja liikmesriigi kohtud peavad hindama, või peavad nimetatud haldusasutused ja kohtud kõnealuseid asjaolusid kontrollima omal algatusel?“

24.      Euroopa Kohus otsustas 1. detsembril 2016 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 107 lõike 1 kohaselt kohaldada eelotsusetaotlusele kiirmenetlust.(9) Eelotsuse küsimuste kohta esitasid oma kirjalikud seisukohad põhikohtuasja kaebajad, Sloveenia Vabariik ja Euroopa Komisjon. Nii need pooled kui ka Itaalia Vabariik ja Ühendkuningriik kuulati ära ka 23. jaanuari 2017. aasta kohtuistungil.

IV.    Õiguslik analüüs

A.      Esimene eelotsuse küsimus

25.      Esimese küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt esiteks, kas liikmesriigi otsus vaadata määruse nr 604/2013 artikli 17 lõike 1 alusel rahvusvahelise kaitse taotlus ise läbi kuulub liikmesriigi õiguse või liidu õiguse kohaldamisalasse, ja teiseks, kas teisel juhul on viimase astme kohus kohustatud esitama küsimuse Euroopa Kohtule.

26.      Pooled(10) on üksmeelel asjaolu suhtes, et määruse nr 604/2013 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud võimaluse kasutamine kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse.

27.      Küsimuse teise osa suhtes on põhikohtuasja kaebajad arvamusel, et Ustavno sodišče (konstitutsioonikohus) ei olnud kohustatud Euroopa Kohtule küsimust esitama, sest ainult liikmesriigi kohtu ülesanne on hinnata, kas liidu õiguse õige kohaldamine on sedavõrd ilmselge, et ei jää ruumi põhjendatud kahtlusteks. Sloveenia valitsus on seisukohal, et kuna Euroopa Kohus ei ole määruse nr 604/2013 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud võimaluse kasutamise tingimuste üle veel otsustanud, on liikmesriigi kohus, mille otsuste peale ei saa liikmesriigi õiguse järgi edasi kaevata, kohustatud esitama küsimuse Euroopa Kohtule. Komisjon kinnitab, et liikmesriigi kohtud, mille otsuste peale ei saa riigisisese õiguse järgi edasi kaevata, on kohustatud hindama, kas neil on tegu selge õigusaktiga (acte clair) või tuleb neil esitada küsimus Euroopa Kohtule.

28.      Esiteks leian ma, et liikmesriigi otsus kasutada või mitte kasutada talle määruse nr 604/2013 artikli 17 lõikega 1 antud võimalust varjupaigataotlus ise läbi vaadata, kuigi ta ei ole selle määrusega määratud vastutavaks, on liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluv küsimus.

29.      Määruse nr 604/2013 artikli 3 lõikes 1 on nimelt sätestatud, et rahvusvahelise kaitse taotluse vaatab läbi liikmesriik, kes on selle määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt määratud selle läbivaatamise eest vastutavaks. Määruse nr 604/2013 artikli 17 lõikes 1 on ette nähtud, et erandina artikli 3 lõikest 1 „võib“ liikmesriik, kellele taotlus esitatakse, „otsustada“ selle ise läbi vaadata, isegi kui selles määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei ole ta määratud vastutavaks. Sellel liikmesriigil on seega kaalutlusõigus otsustada, kas kasutada või mitte kasutada talle määruse nr 604/2013 artikli 17 lõikega 1 antud võimalust taotlus läbi vaadata.

30.      Ei saa aga asuda seisukohale, et kaalutlusõiguse kasutamine, mis on liikmesriigile antud selle üle otsustamisel, kas taotlus läbi vaadata või mitte, jääb liidu õiguse kohaldamisalast välja. Nagu Euroopa Kohus otsustas 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuses N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865, punktid 65‑69), saab liikmesriigist, kes teeb otsuse varjupaigataotlus ise läbi vaadata, selle läbivaatamise eest vastutav liikmesriik määruse nr 604/2013 tähenduses ja ta peab sellest teist asjaomast või teisi asjaomaseid liikmesriike teavitama. Liikmesriikidele selle sättega antud kaalutlusõiguse kasutamine on seega vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise mehhanismi osa. Seepärast kuulub otsus, millega liikmesriik otsustab talle määruse nr 604/2013 artikli 17 lõikega 1 antud võimalust kasutada või mitte, liidu õiguse kohaldamisalasse.

31.      Teiseks, mis puutub viimase astme kohtu kohustusse esitada küsimus Euroopa Kohtule, siis on esimese eelotsuse küsimuse põhjal raske kindlaks määrata, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult, kas viimase poole pöörduma oli kohustatud Ustavno sodišče (konstitutsioonikohus) või kas tema ise on selleks kohustatud. Nimelt on esimeses küsimuses nimetatud lihtsalt „kohut, mille otsuste peale ei saa edasi kaevata“, selle nime nimetamata. Mulle näib siiski, et eelotsusetaotluse esitanud kohus püüab ennekõike selgitada iseenda kohustusi seetõttu, et ühelt poolt ta enne 29. juuni 2016. aasta kohtuotsuse tegemist Euroopa Kohtule küsimust ei esitanud, ja teiselt poolt sellepärast, et ta esitab talle küsimuse nüüd, kuigi kõrgem kohus, s.o Ustavno sodišče (konstitutsioonikohus) ise Euroopa Kohtule küsimust ei esitanud. Seepärast analüüsin ma alljärgnevalt, kas Vrhovno sodišče (kõrgeim kohus) on kohustatud küsima Euroopa Kohtult määruse nr 604/2013 artikli 17 lõike 1 tõlgendamist. Minu arvates on see nii.

32.      Tuletan siinkohal meelde, et kohus, mille otsuse peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, on kohustatud juhul, kui tema menetluses oleva asja käigus kerkib üles liidu õiguse küsimus, täitma oma kohustust saata asi Euroopa Kohtusse, välja arvatud juhul, kui ta tuvastab, et tekkinud küsimus ei ole asjassepuutuv või et Euroopa Kohus on kõnesolevat liidu õigusnormi juba tõlgendanud või et liidu õiguse õige kohaldamine on sedavõrd ilmselge, et ei jää ruumi põhjendatud kahtlusteks.(11)

33.      Esiteks ei võta asjaolu, et Vrhovno sodišče (kõrgeim kohus) kohtuotsuste peale saab esitada konstitutsioonilise kaebuse, talt minu arvates sellise kohtu staatust, mille otsuste peale ei saa ELTL artikli 267 kolmanda lõigu tähenduses siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata. Nimelt otsustas Euroopa Kohus 15. jaanuari 2013. aasta kohtuotsuses Križan jt (C‑416/10, EU:C:2013:8, punkt 72), et võimalus esitada Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) otsuste peale kaebust Slovaki konstitutsioonikohtule „piirdu[b] liikmesriigi põhiseaduse või rahvusvahelise konventsiooniga tagatud õiguste ja vabaduste võimaliku rikkumise kontrollimisega“ ning sellest ei saa järeldada, et Najvyšší súd Slovenskej republikyt (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) ei saa kvalifitseerida kohtuks, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata ELTL artikli 267 kolmanda lõigu tähenduses. Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) kui „kõrgeim kohus“ oli „kohustatud esitama Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse“. Sama kehteib Vrhovno sodišče (Sloveenia kõrgeim kohus) kohta. Konstitutsioonilist kaebust tema kohtuotsuste peale saab nimelt esitada ainult kaebaja põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise korral.

34.      Teiseks ei ole oluline, et siseriikliku õiguse järgi on määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teisele lõigule ja artikli 17 lõikele 1 Ustavno sodišče (konstitutsioonikohus) antud tõlgendus Vrhovno sodiščele (kõrgeim kohus) siduv. Nimelt otsustas Euroopa Kohus 15. jaanuari 2013. aasta kohtuotsuses Križan jt (C‑416/10, EU:C:2013:8, punkt 68), et siseriiklik õigusnorm, mille alusel kõrgema astme kohtu – kõnealuses asjas Ústavný súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi konstitutsioonikohus) – antud hinnangud on liikmesriigi kohtule – Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) – siduvad, ei saa seega võtta sellelt kohtult õigust esitada Euroopa Kohtule tõlgendusküsimusi liidu õiguse kohta, millega seoses need õiguslikud hinnangud anti. Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) aga on – nagu eelmises punktis nägime – kohus, mille otsuste peale ei saa ELTL artikli 267 kolmanda lõigu tähenduses siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata. Seepärast ei ole Vrhovno sodišče (kõrgeim kohus) mitte rohkem kui Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) siseriikliku õigusnormiga, mille järgi on riigi konstitutsioonikohtu antud tõlgendus talle siduv, vabastatud kohustusest esitada küsimus Euroopa Kohtule, a fortiori kui see ei ole nagu käesolevas asjas Euroopa Kohtule küsimust esitanud.

35.      Kolmandaks, mis puutub sellesse, kas määruse nr 604/2013 artikli 17 lõiget 1 tuleb lugeda selgeks õigusaktiks, mis vabastaks Vrhovno sodišče (kõrgeim kohus) kohustusest esitada küsimus Euroopa Kohtule, siis märgin ühelt poolt, et üksnes siseriikliku kohtu ülesanne on hinnata, kas liidu õiguse õige kohaldamine on niivõrd ilmselge, et ei jää mingit võimalust põhjendatud kahtluseks,(12) ja teiselt poolt, et eelotsusetaotlusest nähtub selgelt, et Vrhovno sodišče (kõrgeim kohus) on Ustavno sodišče (konstitutsioonikohus) 28. septembri 2016. aasta kohtuotsust arvestades seisukohal, et määruse nr 604/2013 artikli 17 lõige 1 ei ole selge õigusakt.(13)

36.      Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et otsus, millega liikmesriik otsustab kasutada talle määruse nr 604/2013 artikli 17 lõikega 1 antud võimalust, kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse. Liikmesriigi kohut – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus – tuleb käsitada kohtuna, mille otsuste peale ei saa ELTL artikli 267 kolmanda lõigu tähenduses siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, kui võimalus esitada tema kohtuotsuste peale kaebus asjaomase liikmesriigi konstitutsioonikohtule piirdub võimaliku põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise kontrollimisega. Selles suhtes ei oma tähtsust, et siseriikliku õiguse alusel on konstitutsioonikohtu antud hinnangud sellele liikmesriigi kohtule siduvad.

B.      Teine eelotsuse küsimus

37.      Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teises lõigus mainitud olukord, nimelt olukord, kus vastutavaks määratud liikmesriigis on varjupaigamenetluses ja taotlejate vastuvõtutingimustes süsteemsed vead, millega kaasneb harta artikli 4 tähenduses ebainimliku või alandava kohtlemise oht, on ainus juhus, mille korral ei ole võimalik taotlejat sellele liikmesriigile üle anda. Ta püüab välja selgitada, kas on veel teisi juhtusid, mille korral ei ole võimalik taotlejat vastutavale liikmesriigile üle anda, nimelt kui üleandmine iseenesest kujutab taotlejale tema tervisliku seisundi tõttu harta artikli 4 tähenduses ebainimliku või alandava kohtlemise ohtu. Teisisõnu küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas siis, kui vigadega, mis puudutavad taotleja konkreetset olukorda, kaasneb harta artikli 4 tähenduses ebainimliku või alandava kohtlemise oht, on teda võimalik üle anda.

38.      Täpsustan, et põhikohtuasjas olid nii Vrhovno sodišče (kõrgeim kohus) oma 29. juuni 2016. aasta kohtuotsuses kui ka Ustavno sodišče (konstitutsioonikohus) oma 28. septembri 2016. aasta kohtuotsuses seisukohal, et Horvaatias ei ole varjupaigamenetluses ja taotlejate vastuvõtutingimustes süsteemseid vigu, millega kaasneb harta artikli 4 tähenduses ebainimliku või alandava kohtlemise oht. Erinevalt Vrhovno sodiščest (kõrgeim kohus) ei järeldanud aga Ustavno sodišče (konstitutsioonikohus) sellest, et põhikohtuasja kaebajad on võimalik Horvaatiale üle anda. Ta oli nimelt seisukohal, et eelduse, et liikmesriigid austavad taotlejate põhiõigusi, võib ümber lükata mitte ainult siis, kui vastutavas liikmesriigis esineb määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teise lõigu tähenduses süsteemseid vigu, vaid ka siis, kui vastutav liikmesriik ei täida EIÕK artiklist 3 või Genfi konventsiooni artikli 33 lõikest 1 tulenevaid kohustusi. Viimane juhus hõlmab tema arvates olukordi, mis jäävad määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teise lõigu kohaldamisalast välja. Järelikult tuleb pädevatel asutustel selleks, et kindlaks määrata, kas on võimalik taotleja vastutavale liikmesriigile üle anda, arvesse võtta kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid, nimelt taotlejate isiklikku olukorda ja tervislikku seisundit. Vrhovno sodišče (kõrgeim kohus) ei olnud aga kontrollinud, kas üleandmine mõjutaks C. K. ja tema lapse tervislikku seisundit. Seepärast tuli Vrhovno sodišče (kõrgeim kohus) 29. juuni 2016. aasta kohtuotsus tühistada ja kohtuasi talle tagasi saata, et ta hindaks C. K. ja tema lapse isikliku olukorra seisukohast, kas neid on võimalik Horvaatiale üle anda.

39.      Nii põhikohtuasja kaebajad kui ka Itaalia valitsus on arvamusel, et määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teises lõigus ette nähtud olukord ei ole ainus, kus taotlejat ei ole võimalik vastutavale liikmesriigile üle anda. Sloveenia valitsus, Ühendkuningriigi valitsus ja komisjon on vastupidisel seisukohal. Komisjon rõhutab selles suhtes, et eeldust, et iga liikmesriik austab taotlejate põhiõigusi – millel määrus nr 604/2013 põhineb –, saab ümber lükata vaid täiesti erandlikes olukordades. Niisugustele olukordadele on nende arvates iseloomulikud süsteemsed vead. Komisjoni arvates mõistetakse süsteemsete vigadena ka vigu seoses arstiabi ja eriti kaitsetute isikute eest hoolitsemisega ning haldus- ja/või kohtumenetluse ebamõistliku kestust. Käesolevas asjas ei ole süsteemsete vigade esinemine Horvaatias tema sõnul tõendatud. Mis puutub C. K. tervislikku seisundisse, siis ei ole see komisjoni arvates piisavalt kriitiline, et üleandmise võimatust saaks Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt põhjendatuks pidada.

40.      Kirjeldan alljärgnevalt olukorda, kus määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teise lõigu kohaselt ei ole võimalik taotlejat vastutavale liikmesriigile üle anda, seejärel laiemat olukorda, kus Euroopa Inimõiguste Kohus keelab liikmesriikidel taotlejat üle anda. Märgin seejärel, miks minu arvates peaks kohustus taotlejat mitte üle anda piirduma ainult määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teises lõigus osutatud olukorraga.

1.      Määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teine lõik: ainult „süsteemsete“ vigade arvesse võtmine

41.      Tuletan meelde, et määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teises lõigus on ette nähtud, et pärast seda, kui liikmesriik on määratud selle määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks, ei või taotlejat sellele liikmesriigile üle anda, „sest on piisavalt alust arvata, et selle taotluse läbivaatamise menetluses on süsteemsed vead ning taotlejate vastuvõtutingimused selles liikmesriigis võivad endaga kaasa tuua ebainimliku või alandava kohtlemise […] harta artikli 4 tähenduses“.

42.      Kuid määruses nr 604/2013 ega Euroopa Kohtu praktikas ei ole „süsteemsed vead“ määratletud.

43.      Minu arvates võib „süsteemsete“ vigade all mõista üksnes vigu, mis esinevad vastutava liikmesriigi varjupaigasüsteemis endas, olgu need siis selle süsteemi moodustavad õigusnormid või nende rakendamine praktikas. Täpsustan, et need vead peavad olema tõsised, sest Euroopa Kohus välistas 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuses N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865, punktid 84 ja 85), et varjupaigadirektiivide(14) „mis tahes eiramine“ või „ebaolulised rikkumised“ on süsteemsed vead. Niisugused vead peavad olema tõendatud tõsiste ja üksteist toetavate tõenditega, eelkõige rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide, ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja liidu institutsioonide korraliste ja üksteist toetavate aruannetega.(15) Eriti kuna vead peavad seonduma varjupaigasüsteemi endaga, on igasugune taotleja konkreetset olukorda mõjutavate vigade arvessevõtmine välistatud. Määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teine lõik ei kohusta seega liikmesriike analüüsima iga üksikjuhtumit eraldi, et kindlaks määrata, kas asjaomasel taotleja puhul on oht, et teda koheldakse vastutavas liikmesriigis ebainimlikult või alandavalt.(16)

44.      Määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teine lõik kodifitseerib 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuse N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865). Selles kohtuotsuses märkis Euroopa Kohtu suurkoda, et kuigi tuleb eeldada, et igas liikmesriigis toimub varjupaigataotluste menetlemine kooskõlas harta nõuetega, ei saa siiski välistada, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi toimimises esineb teatud liikmesriigis suuri probleeme. Nii on see tema hinnangul juhul, kui esineb süsteemseid vigu, mille tõttu võib esineda ebainimlikku või alandavat kohtlemist.(17) Euroopa Kohus järeldas sellest, et liikmesriigid on kohustatud taotlejat vastutavale liikmesriigile mitte üle andma, „kui neile ei saa olla teadmata, et selles liikmesriigis varjupaigamenetluses ja varjupaigataotlejate vastuvõtutingimustes esinevad süsteemsed puudused annavad tõsist ja tõendatud alust arvata, et varjupaigataotlejal tekib reaalne oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4 tähenduses“.(18)

45.      21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuses N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865) oli vastutav liikmesriik Kreeka Vabariik. Ei olnud mingit kahtlust, et selles liikmesriigis esinesid vead varjupaigasüsteemis endas. Euroopa Inimõiguste Kohus oli nimelt 11 kuud varem mõistnud Kreeka süüdi varjupaigataotlejate ebainimlikus ja alandavas kohtlemises.(19) Seevastu Horvaatias eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teise lõigu tähenduses süsteemseid vigu ei esine.(20) Seega peaksid Sloveenia ametivõimud sel juhul põhikohtuasja kaebajate Horvaatiale üleandmist võimatuks ainult nende kaebajate konkreetsest olukorrast lähtuvalt. Kuigi määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teise lõiguga on igasugune taotlejate konkreetse olukorra analüüsimine välistatud, on EIÕK artikliga 3, nagu seda tõlgendab Euroopa Inimõiguste Kohus, niisugune analüüsimine seevastu nõutav.

2.      Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukoht: taotleja konkreetse olukorra arvessevõtmine

46.      Euroopa Inimõiguste Kohus tuletab oma 4. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Tarakhel vs. Šveits (CE:ECHR:2014:1104JUD 002921712)(21) 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsust N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865) osundades meelde eeldust, et liikmesriigid austavad varjupaigataotlejate põhiõigusi. Ta märgib seejärel, et selleks, et kindlaks määrata, kas see eeldus on ümber lükatud, ei ole vahet, „millest oht on tingitud“. Ei ole oluline, kas ebainimliku ja alandava kohtlemise oht on või ei ole „tingitud“ asjaomases liikmesriigis esinevatest süsteemsetest vigadest. Liikmesriik, kes peab isiku üle andma, on kohustatud „põhjalikult ja individuaalselt analüüsima selle isiku olukorda, kelle suhtes meede võetakse, ja juhul, kui ilmneb ebainimliku ja alandava kohtlemise oht, meetme rakendamise peatama“.(22) Selles asjas tuli kaebaja üle anda Itaaliale. Euroopa Inimõiguste Kohus on arvamusel, et kuigi üldine olukord Itaalias üleandmist ei takista, „ei ole oletus, et märkimisväärne hulk sellesse riiki tagasi saadetud varjupaigataotlejaid jääb majutuseta või majutatakse ülerahvastatud struktuuridesse privaatsuse puudumise või koguni ebatervislikes või vägivalla tingimustes, alusetu“. Seepärast nõudis Euroopa Inimõiguste Kohus, et enne, kui taotlejad Itaalia Vabariigile üle antakse, taotleksid Šveitsi ametivõimud sellelt riigilt „individuaalset tagatist“, et taotlejad võetakse seal vastu tingimustes, mis vastavad EIÕK artikli 3 nõuetele.(23)

47.      Teisisõnu: seal, kus Euroopa Kohus nõuab taotleja vastutavale liikmesriigile üleandmise keelamiseks, et selles liikmesriigis peavad olema „süsteemsed“ vead, piirdub Euroopa Inimõiguste Kohus vigadega, mis puudutavad taotleja konkreetset olukorda.

3.      Ainus olukord, kus üleandmine on võimatu, on „süsteemsed vead“

48.      Kas määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teise lõiguga on vastuolus, et kohustust taotlejat mitte üle anda tunnustatakse veel mõnes muus kui selles õigusnormis osutatud olukorras, nimelt siis, kui vastutava liikmesriigi varjupaigamenetluses ja taotlejate vastuvõtutingimustes esinevad süsteemsed vead?

49.      Mulle näib, et see on selle õigusnormiga vastuolus.

50.      On tõsi, et miski määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teise lõigu sõnastuses ei viita sellele, et seal ette osutatud olukord ehk süsteemsete vigade esinemine on ainus olukord, kus taotlejat ei ole võimalik üle anda. Selles sättes on nimelt ette nähtud, et „taotlejat ei ole võimalik üle anda […], sest on piisavalt alust arvata, et [selles liikmesriigis] on süsteemsed vead“. Seega on lubatud arvata, et üleandmine võib olla võimatu muudel põhjustel kui süsteemsed vead. Peale selle on võimalik, et 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuses N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865) ei pidanud Euroopa Kohus silmas nõuda, et selleks et taotlejat ei oleks võimalik üle anda, peavad vead olema süsteemsed, vaid ta lihtsalt ei pidanud seda küsimust silmas. Kuna selles kohtuasjas olid vead vaieldamatult süsteemsed, ei olnud tarvis arutleda niisuguste vigade tagajärgede üle, mis puudutavad ainult taotleja olukorda.

51.      Minu arvates ei saa määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teist lõiku siiski nii tõlgendada. Esiteks on niisugune tõlgendus vaevalt kooskõlas vastastikuse usalduse põhimõttega, millel Euroopa ühine varjupaigasüsteem põhineb. Selles suhtes märgin, et määruse nr 604/2013 põhjenduse 3 kohaselt „peetakse liikmesriike, kes kõik järgivad tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, kolmandate riikide kodanikele turvalisteks riikideks“. Seepärast kohustab vastastikuse usalduse põhimõte, mis on vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala nurgakivi,(24) liikmesriike „eeldama – välja arvatud juhul, kui esineb erandlikke asjaolusid –, et kõik ülejäänud liikmesriigid järgivad liidu õigust ja eriti liidu õiguses tunnustatud põhiõigusi“(25). Nõuda aga, et liikmesriigid enne taotleja vastutavale liikmesriigile üleandmist kontrolliksid, et selles liikmesriigis ei esine mingeid vigu, mis puudutavad selle taotleja konkreetset olukorda, tähendaks nõuda, et liikmesriigid kontrolliksid süstemaatiliselt, kas vastutav liikmesriik järgib varjupaigataotlejate põhiõigusi. Niisuguse kohustuse panemine seaks küsimärgi alla mitte ainult vastastikuse usalduse põhimõtte, vaid ka määruse nr 604/2013 kasuliku mõju ja selle põhjenduse 5 kohase mehhanismi vastutava liikmesriigi kiiresti kindlaksmääramiseks.(26)

52.      Teiseks ei ole minu arvates võimalik leida, et Euroopa Kohtu 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuses N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865) ei ole silmas peetud ainult taotlejat puudutavaid vigu, sest kohtujurist Trstenjaki ettepanekus(27) ei ole kasutatud väljendust „süsteemsed vead“.

53.      Kolmandaks tuletan meelde, et Euroopa Kohus ei ole kohustatud Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohta järgima. Tõsi on, et harta artikli 52 lõikes 3 on sätestatud, et kui harta sisaldab õigusi, mis vastavad EIÕKga tagatud õigustele, on „selliste õiguste tähendus ja ulatus […] samad, mis neile [EIÕKga] ette on nähtud“. Selgitustes harta kohta on märgitud, et „[t]agatud õiguste tähendus ja ulatus ei ole kindlaks määratud mitte üksnes [harta ja selle protokollide] tekstides, vaid ka Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikas“(28). Nagu aga märkis kohtujurist Trstenjak, „oleks vale käsitada […] harta kohaldamise raames Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat piiramatu kehtivusega tõlgendusallikana“(29).

54.      Neljandaks märgin, et Euroopa Kohus tõlgendas 10. detsembri 2013. aasta kohtuotsuses Abdullahi (C‑394/12, EU:C:2013:813, punkt 60) määruse nr 343/2003 artikli 19 lõiget 2, mille järgi võib üleandmisotsuse peale edasi kaevata, et kui liikmesriik on määruse nr 343/2003 kriteeriumi kohaselt määratud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks,(30) siis „saab varjupaigataotleja selle kriteeriumi valiku vaidlustada vaid siis, kui ta tugineb liikmesriigi varjupaigamenetluses ja varjupaigataotlejate vastuvõtutingimustes esinevatele süsteemsetele puudustele, mis kujutavad endast tõsist ja tõendatud alust arvamaks, et varjupaigataotlejat võidakse tõepoolest kohelda ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4 tähenduses“(31). Teisisõnu vabaneb määruses nr 604/2013 sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutavaks määratud liikmesriik vastutusest ainult ühel juhul: kui tema varjupaigamenetluses ja vastuvõtutingimustes esineb selle määruse artikli 3 lõike 2 tähenduses süsteemseid vigu. Ta ei vabane seega vastutusest, kui vead puudutavad ainult taotleja konkreetset olukorda.

55.      On tõsi, et Euroopa Kohus otsustas 7. juuni 2016. aasta kohtuotsuses Ghezelbash (C‑63/15, EU:C:2016:409, punkt 61), et „varjupaigataotleja [saab] tema suhtes tehtud üleandmisotsuse edasikaebamisel tugineda […] määruse [nr 604/2013] III peatükis nimetatud vastutuskriteeriumide […] väärale kohaldamisele“. Rõhutan siiski, et selles kohtuasjas ei väitnud taotleja, et tema puhul oli oht, et teda koheldakse vastutavas liikmesriigis ebainimlikult või alandavalt.(32) Euroopa Kohus seega selle aspekti üle ei otsustanud. Järelikult ei saa 7. juuni 2016. aasta kohtuotsusest Ghezelbash (C‑63/15, EU:C:2016:409) järeldada, et süsteemsed vead vastutavas liikmesriigis ei ole ainus olukord, kus see liikmesriik vabaneb vastutusest ja kus taotlejat ei saa sellele liikmesriigile üle anda.

56.      Seepärast olen seisukohal, et ainus olukord, kus taotlejat ei saa üle anda, on see, kui esineb määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teise lõigu tähenduses süsteemseid vigu. Minu arvates ei ole võimatu taotlejat vastutavale liikmesriigile üle anda, kui tema konkreetset olukorda puudutavad vead kujutavad endast harta artikli 4 tähenduses ebainimliku või alandava kohtlemise ohtu.

57.      Käesolevas asjas väidavad põhikohtuasja kaebajad, et C. K. ja tema lapse üleandmisega Horvaatiale kaasneb nende tervisliku seisundi seisukohast harta artikli 4 tähenduses ebainimliku või alandava kohtlemise oht. Ent kontrollida, kas üleandmine võib mõjutada C. K. ja tema lapse tervislikku seisundit, tähendaks arvesse võtta nende konkreetset olukorda, mis aga – nagu nägime – oleks määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teise lõiguga vastuolus. Märgin igal juhul, et käesolevas asjas said Sloveenia ametivõimud Horvaatia vastavatelt ametivõimudelt kinnituse, et põhikohtuasja kaebajad saavad majutuse, nõuetekohase arstiabi ja vajalikku ravi.

58.      Seepärast tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teise lõiguga on vastuolus, kui liikmesriik, kes määrab kindlaks vastutava liikmesriigi, ei tohi taotlejat sellele liikmesriigile üle anda muus olukorras kui selle artikli 3 lõike 2 teises lõigus ette nähtud olukord, see tähendab kui vastutavas liikmesriigis esineb varjupaigamenetluses ja taotlejate vastuvõtutingimustes süsteemseid vigu, millega kaasneb harta artikli 4 tähenduses ebainimliku või alandava kohtlemise oht. Konkreetselt ei ole taotleja vastutavale liikmesriigile üleandmine võimatu juhul, kui üleandmisega iseenesest kaasneb harta artikli 4 tähenduses ebainimliku või alandava kohtlemise oht.

C.      Kolmas eelotsuse küsimus

59.      Kolmas küsimus on esitatud juhuks, kui Euroopa Kohus leiab vastuseks teisele küsimusele, et määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teise lõiguga ei ole vastuolus, et liikmesriigid ei tohi taotlejat üle anda ka muudes olukordades kui selles õigusnormis ettenähtu. Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada saada, kas selle määruse artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriik ei tohi taotlejat vastutavale liikmesriigile üle anda, peab ta kasutama selle õigusnormiga antud võimalust ja rahvusvahelise kaitse taotluse ise läbi vaatama.

60.      Arvestades vastust, mille ma soovitan anda teisele küsimusele, leian, et kolmandale küsimusele ei ole vaja vastata. Teise võimalusena juhuks, kui Euroopa Kohus ei jaga minu analüüsi teise küsimuse kohta, analüüsin siiski kolmandat küsimust.

61.      Põhikohtuasja kaebajad väidavad, et kui taotleja puhul on tõsine oht, et teda koheldakse vastutavas liikmesriigis ebainimlikult või alandavalt, siis on määruse nr 604/2013 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud võimaluse kasutamine kohustuslik. Sloveenia, Itaalia ja Ühendkuningriigi valitsus ja komisjon on arvamusel, et määruse nr 604/2013 artikli 17 lõikest 1 ei saa niisugune kohustus tuleneda.

62.      Määruse nr 604/2013 artikli 17 lõikest 1 ei saa minu arvates tuleneda kohustust rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaadata, kui taotlejat ei ole võimalik vastutavale liikmesriigile üle anda.

63.      Esiteks oleks niisugune tõlgendus nimelt vastuolus juba selle õigusnormi sõnastusega. See on – nagu määruse nr 604/2013 artikli 17 pealkiri näitab – „kaalutlusõigust käsitlev säte“. Selle artikli lõikes 1 on sõnaselgelt ette nähtud, et liikmesriik, kellele taotlus esitatakse, „võib otsustada“ taotluse läbi vaadata, isegi kui see ei ole selles määruses sätestatud kriteeriumide alusel tema kohus.

64.      Teiseks, Euroopa Kohus otsustas 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuses Puid (C‑4/11, EU:C:2013:740, punkt 37), et „olukorras, kus varjupaigataotlejat ei saa üle anda esialgu vastutavaks määratud liikmesriigile, ei tähenda see asjaolu iseenesest, et vastutava liikmesriigi määramise menetlust teostav liikmesriik on kohustatud […] määruse [nr 343/2003] artikli 3 lõike 2 alusel ise läbi vaatama“ (see vastab määruse nr 604/2013 artikli 17 lõikele 1). Samamoodi otsustas Euroopa Kohus 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuses N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865, punkt 96), et kui taotlejat ei ole võimalik üle anda, on taotluse läbivaatamine liikmesriigi poolt, kes peaks taotleja üle andma, lihtsalt „võimalus“. Lõpuks otsustas Euroopa Kohus selle artikli 17 lõike 2 kohta, mis on samuti pealkirja „kaalutlusõigust käsitlevad sätted“ all, et see on „valikut võimaldav säte, mis annab liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusõiguse“(33).

65.      Kolmandaks on määruse nr 604/2013 artikli 17 lõige 1 kvalifitseeritud „suveräänsusklausliks“(34). Euroopa Kohus lähtus 30. mai 2013. aasta kohtuotsuses Halaf (C‑528/11, EU:C:2013:342, punkt 37) komisjoni ettepanekust, mille tulemusel võeti vastu määrus nr 343/2003 ja milles on täpsustatud, et „määruse artikli 3 lõikes 2 sisalduv eeskiri viidi sisse selleks, et igal liikmesriigil oleks võimalik iseseisvalt poliitilistest, humanitaarsetest või praktilistest kaalutlustest lähtudes otsustada varjupaigataotlus läbi vaadata“. Seepärast oleks selle sätte kohaldamise asjaomasele liikmesriigile kohustuslikuks tegemine paradoksaalne.

66.      Neljandaks märgin, et komisjon püüdis määruse nr 604/2013 muutmise ettepanekus(35) piirata suveräänsusklausli rakendamise võimalust ennast. Komisjoni ettepaneku artikli 19 lõikes 1 on nimelt sätestatud, et „iga liikmesriik [võib] otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik perekondlikel põhjustel seoses artikli 2 punktiga g hõlmamata laiendatud perekonnaga“ (nimelt taotleja abikaasa või partner, nende alaealised lapsed, tema ema ja isa, kui taotleja on alaealine)(36). Kui juba taotluse suveräänsusklausli alusel läbivaatamise õigus on piiratud, ei tule kõne allagi sellest kohustus teha.(37)

67.      Seepärast tuleb kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 604/2013 artikli 17 lõiget 1 ei saa tõlgendada nii, et kui liikmesriik ei tohi taotlejat vastutavale liikmesriigile üle anda, peab ta talle esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse ise läbi vaatama, isegi kui see läbivaatamine ei ole selles määruses sätestatud kriteeriumide alusel tema kohus.

D.      Neljas eelotsuse küsimus

68.      Neljas küsimus on esitatud juhuks, kui Euroopa Kohus on vastuses kolmandale küsimusele seisukohal, et kui liikmesriik ei tohi taotlejat vastutavale liikmesriigile üle anda, peab ta taotluse määruse nr 604/2013 artikli 17 lõike 1 alusel ise läbi vaatama. Neljanda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas selle liikmesriigi, kes peab isiku üle andma, pädevad haldusasutused ja kohtud on kohustatud kohaldama määruse nr 604/2013 artikli 17 lõiget 1 omal algatusel.

69.      Arvestades vastust, mille ma soovitan anda kolmandale küsimusele, arvan ma, et neljandale küsimusele ei ole vaja vastata. Teise võimalusena juhuks, kui Euroopa Kohus ei jaga minu analüüsi kolmanda küsimuse kohta, analüüsin siiski neljandat küsimust.

70.      Põhikohtuasja kaebajad väidavad, et kuna taotleja esitab „põhjendatava väite“, et tema üleandmine vastutavale liikmesriigile võib kaasa tuua tema põhiõiguste rikkumise ohu, on pädevad haldusasutused või kohtud kohustatud omal algatusel kohaldama määruse nr 604/2013 artikli 17 lõiget 1. Sloveenia ja Ühendkuningriigi valitsus ning komisjon on seisukohal, et pädevad kohtud ja haldusasutused ei ole kohustatud seda sätet omal algatusel kohaldama. Nad rõhutavad, et rahvusvahelise kaitse taotluse määruse nr 604/2013 artikli 17 lõike 1 alusel läbivaatamine on asjaomase liikmesriigi võimalus, mitte taotleja õigus.

71.      Tuletan siinkohal meelde, et kui mõnes valdkonnas puuduvad liidu õigusnormid, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras need kehtestada menetlusautonoomia põhimõttest lähtudes, kuid siiski nii, et need ei oleks vähem soodsad kui siseriikliku õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad eeskirjad (võrdväärsuse põhimõte) ega muudaks liidu õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte)(38).

72.      Kuigi käesoleval juhul sisaldab määrus nr 604/2013 menetlusnorme (II ja VI peatükk), ei ole selles midagi öeldud haldusasutuste ja kohtute võimaluse või kohustuse kohta omal algatusel kontrollida, kas taotleja puhul on oht, et teda koheldakse vastutavas liikmesriigis ebainimlikult või alandavalt, millisel juhul oleks üleandev liikmesriik kohustatud rahvusvahelise kaitse taotluse ise läbi vaatama. Seepärast tuleb võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtte seisukohast kindlaks määrata, kas liikmesriikide haldusasutused ja kohtud on kohustatud omal algatusel kontrollima väidet, et on rikutud harta artiklit 4 ja et määruse nr 604/2013 artikli 17 lõige 1 on kohaldatav.

73.      Eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasja kaebajad said juba haldusmenetluse etapist alates enda üleandmise Horvaatiale vaidlustada põhjusel, et see seaks nad ebainimliku või alandava kohtlemise ohtu. Seepärast näib mulle, et see küsimus on hüpoteetiline ja sellisena vastuvõetamatu.(39)

74.      Teen seega ettepaneku neljas eelotsuse küsimus vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

V.      Ettepanek

75.      Esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Vrhovno sodišče (Sloveenia kõrgeim kohus) küsimustele järgmiselt:

Esimese võimalusena:

1.      Otsus, millega liikmesriik otsustab kasutada talle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrusega (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (uuesti sõnastatud), artikli 17 lõikega 1 antud võimalust, kuulub liidu õiguse alla.

2.      Liikmesriigi kohut – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus – tuleb käsitada kohtuna, mille otsuste peale ei saa ELTL artikli 267 kolmanda lõigu tähenduses siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, kui võimalus esitada tema kohtuotsuste peale kaebus asjaomase liikmesriigi konstitutsioonikohtule piirdub võimaliku põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise kontrollimisega. Selles suhtes ei oma tähtsust, et siseriikliku õiguse alusel on konstitutsioonikohtu hinnangud sellele liikmesriigi kohtule siduvad.

3.      Määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teise lõiguga on vastuolus, kui liikmesriik, kes määrab kindlaks vastutava liikmesriigi, ei tohi taotlejat sellele liikmesriigile üle anda muus olukorras kui selle artikli 3 lõike 2 teises lõigus ette nähtud olukord, see tähendab kui vastutavas liikmesriigis esineb varjupaigamenetluses ja taotlejate vastuvõtutingimustes süsteemseid vigu, millega kaasneb harta artikli 4 tähenduses ebainimliku või alandava kohtlemise oht. Konkreetselt ei ole taotleja vastutavale liikmesriigile üleandmine võimatu juhul, kui üleandmisega iseenesest kaasneb harta artikli 4 tähenduses ebainimliku või alandava kohtlemise oht.

Teise võimalusena:

4.      Määruse nr 604/2013 artikli 17 lõiget 1 ei saa tõlgendada nii, et kui liikmesriik ei tohi taotlejat vastutavale liikmesriigile üle anda, peab ta talle esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse ise läbi vaatama, isegi kui see läbivaatamine ei ole selles määruses sätestatud kriteeriumide alusel tema kohus.

5.      Neljas eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu.


1      Algkeel: prantsuse.


2      ELT 2013, L 180, lk 31.


3      Määrusega nr 604/2013 tunnistati kehtetuks ja asendati nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määrus (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest (ELT 2003, L 50, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 109). Määrus nr 343/2003 ise asendas Dublinis 15. juunil 1990 allkirjastatud konventsiooni mõnes Euroopa ühenduste liikmesriigis esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava riigi määramise kohta (EÜT 1997, C 254, lk 1). Kuna see konventsioon allkirjastati Dublinis, tuntakse määrust nr 343/2003 nime „Dublin II“ ja määrust nr 604/2013 nime „Dublin III“ all.


4      Hailbronner, K., ja Thym, D., „Legal Framework for EU Asylum Policy“, teoses Hailbronner, K. ja Thym, D. EU Immigration and Asylum Law. A Commentary, Beck – Hart – Nomos, 2016, lk 1024–1054 (lk 1024).


5      Määruse nr 604/2013 artikli 3 lõige 1.


6      Genfis 28. juulil 1951 allkirjastatud pagulasseisundi konventsiooni täiendati pagulasseisundi protokolliga, mis sõlmiti New Yorgis 31. jaanuaril 1967.


7      Nagu nähtub Sloveenia valitsuse seisukohtadest, millele põhikohtuasja kaebajad vastu ei vaidle.


8      Nagu nähtub Sloveenia valitsuse seisukohtadest, millele põhikohtuasja kaebajad vastu ei vaidle.


9      Täpsustan selle kohta, et vastuseks Euroopa Kohtu selgitustaotlusele märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et 5. mai 2016. aasta haldusotsuse täitmist ei ole peatatud; seepärast otsustaski Euroopa Kohus kohaldada käesolevale eelotsusetaotlusele eelotsuse kiirmenetlust. Seevastu kohtuasjale A. S. (C‑490/16, mis on praegu Euroopa Kohtu menetluses), kus sama kohus – Vrhovno sodišče (kõrgeim kohus) – esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse määruse nr 604/2013 tõlgendamiseks, ei kohaldata eelotsuse kiirmenetlust, vaatamata eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusele. Kohtuasjas A. S. on nimelt üleandmisotsuse täitmine peatatud.


10      Täpsustan siiski, et Itaalia valitsus ega Ühendkuningriigi valitsus esimese eelotsuse küsimuse kohta seisukohti ei esitanud.


11      Kohtuotsus, 9.9.2015, X ja van Dijk (C‑72/14 ja C‑197/14, EU:C:2015:564, punkt 55).


12      Kohtuotsus, 9.9.2015, X ja van Dijk (C‑72/14 ja C‑197/14, EU:C:2015:564, punkt 58).


13      Täpsustan siinkohal, et kuigi Vrhovno sodišče (kõrgeim kohus) ei esitanud enne 29. juuni 2016. aasta kohtuotsuse tegemist küsimust Euroopa Kohtule, nähtub eelotsusetaotlusest, et ta pidas määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 teist lõiku selgeks õigusaktiks. Alles pärast Ustavno sodišče (konstitutsioonikohus) 28. septembri 2016. aasta otsust, mis kaldub Sloveenia varasemast kohtupraktikast ja halduspraktikast kõrvale, tekkisid eelotsusetaotluse esitanud kohtul selle õigusnormi tõlgendamise kahtlused.


14      Need on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (ELT 2013, L 180, lk 96).


15      Kohtuotsus, 21.12.2011, N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865, punkt 91).


16      Vt Hruschka, C. ja Maiani, F., „Dublin III Regulation (EU) Nr 604/2013“, teoses Hailbronner, K. ja Thym, D., EU Immigration and Asylum Law. A Commentary, Beck – Hart – Nomos, 2016, lk 1479‑1605 (lk 1499).


17      Kohtuotsus, 21.12.2011, N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865, punktid 80, 81 ja 86).


18      Kohtuotsus, 21.12.2011, N. S. jt (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865, punkt 94). See kohtuotsus tehti mitte määruse nr 604/2013, vaid selle eelkäija, määruse nr 343/2003 kehtivusajal. Määruses nr 343/2003 aga puudusid sätted selle kohta, et taotlejat ei ole võimalik üle anda liikmesriigile, kus on oht, et teda võidakse kohelda ebainimlikult või alandavalt. Seega järeldas Euroopa Kohus selles kohtuotsuses kohustuse isikut mitte üle anda harta artiklist 4.


19      Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus, 21.1.2011, M.S. S. vs. Belgia ja Kreeka (CE:ECHR:2011:0121JUD 003069609, punktid 233, 264 ja 321).


20      Tuletan selles suhtes meelde, et kohtuasja faktiliste asjaolude hindamine on liikmesriigi kohtu pädevuses (kohtuotsus, 16.9.1999, WWF jt, C‑435/97, EU:C:1999:418, punkt 32).


21      Millele eelotsusetaotluses viidatakse.


22      Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus, 4.11.2014, Tarakhel vs. Šveits (CE:ECHR:2014:1104JUD 002921712, punktid 103 ja 104) (kohtujuristi kursiiv).


23      Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus, 4.11.2014, Tarakhel vs. Šveits (CE:ECHR:2014:1104JUD 002921712, punktid 114, 115, ja 120–122).


24      Kohtujuristi ettepanek, Bot, liidetud kohtuasjad Aranyosi ja Căldăraru (C‑404/15 ja C‑659/15 PPU, EU:C:2016:140, punkt 4).


25      Arvamus 2/13 (Euroopa Liidu ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga), 18.12.2014, EU:C:2014:2454, punkt 191).


26      Vt selle kohta kohtujuristi ettepanek, Jääskinen, kohtuasi Puid (C‑4/11, EU:C:2013:244, punktid 61 ja 62).


27      Kohtujurist Trstenjak piirdub nõudmisega, et esineb „tõsine oht, et võidakse rikkuda põhiõigusi“, mis on hartaga taotlejatele tagatud, ütlemata midagi niisuguse taotlejate põhiõiguste rikkumise süsteemsuse kohta (kohtujuristi ettepanek, Trstenjak, liidetud kohtuasjad N.S, C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:610, punkt 127).


28      ELT 2007, C 303, lk 17.


29      Kohtujuristi ettepanek, Trstenjak, liidetud kohtuasjad N.S. (C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:610, punkt 146).


30      See oli määruse nr 343/2003 artikli 10 lõikes 1 sätestatud kriteerium, mis näeb ette, et vastutav on liikmesriik, mille piiri on kolmandast riigist pärit taotleja ületanud ebaseaduslikult.


31      Kohtujuristi kursiiv.


32      Kohtujuristi ettepanek, Sharpston, kohtuasjas Ghezelbash (C‑63/15, EU:C:2016:186, punkt 52).


33      Kohtuotsus, 6.11.2012, K (C‑245/11, EU:C:2012:685, punkt 27).


34      Vt Hruschka, C. ja Maiani, F., „Dublin III Regulation (EU) Nr 604/2013“, teoses Hailbronner, K. ja Thym, D., EU Immigration and Asylum Law. A Commentary, Beck – Hart – Nomos, 2016, lk 1479–1605 (lk 1534).


35      Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (COM (2016) 270 final).


36      Kohtujuristi kursiiv. Komisjon teeb samuti ettepaneku muuta määruse nr 604/2013 põhjendust 17 nii, et selles oleks märgitud, et suveräänsusklausli kasutamine „peaks olema erandlik“, sest sellega tehakse erand määruses nr 604/2013 sätestatud kriteeriumidest ja see võib kahjustada süsteemi tõhusust.


37      Märgin siiski, et komisjon oli määruse nr 343/2003 muutmise ettepanekus juba soovitanud muuta suveräänsusklauslit, et selles oleks sätestatud, et „iga liikmesriik [võib] eelkõige humaansetel […] põhjustel otsustada [varjupaigataotluse] läbi vaadata […] isegi kui […] [ta] ei vastuta […] selle läbivaatamise eest“ (kohtujuristi kursiiv), kuid seda ettepanekut ei järgitud. Vt ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2008. aasta määrus, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (uuesti sõnastatud) (KOM (2008) 820 (lõplik)).


38      Kohtuotsus, 17.3.2016, Bensada Benallal (C‑161/15, EU:C:2016:175, punkt 24).


39      Kohtuotsus, 13.3.2014, Márquez Samohanr (C‑190/13, EU:C:2014:146, punkt 35).