Kohtuasi T‑132/07
Fuji Electric Co. Ltd
versus
Euroopa Komisjon
Konkurents – Keelatud kokkulepped – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmete projektide turg – EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise tuvastamise otsus – Turu jagamine – Rikkumise tõend – Rikkumise süüks panemine – Rikkumise kestus – Trahvid – Kergendavad asjaolud – Koostöö
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Konkurents – Keelatud kokkulepped – Ettevõtja – Mõiste – Majandusüksus – Rikkumiste süükspanemine
(EÜ artikli 81 lõige 1; EMP leping, artikkel 53)
2. Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine
(EÜ artikli 81 lõige 1; EMP leping, artikkel 53)
3. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Komisjoni kohustus esitada tõend rikkumise ja selle kestuse kohta – Tõendamiskoormise ulatus
(EÜ artikli 81 lõige 1; EMP leping, artikkel 53)
4. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Tõendi laad – Tõendite kogumile tuginemine
(EÜ artikli 81 lõige 1; EMP leping, artikkel 53)
5. Konkurents – Keelatud kokkulepped – Tõend – Dokumendi tõendusliku väärtuse hindamine – Kriteeriumid
(EÜ artikli 81 lõige 1; EMP leping, artikkel 53)
6. Ühenduse õigus – Põhimõtted – Põhiõigused – Süütuse presumptsioon – Konkurentsi valdkonna menetlus – Kohaldatavus
(Ühtse Euroopa akti preambul; EL artikli 6 lõige 2; EÜ artikli 81 lõige 1; EMP leping, artikkel 53; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47)
7. Konkurents – Keelatud kokkulepped – Osalemine konkurentsivastase eesmärgiga kohtumistel
(EÜ artikli 81 lõige 1; EMP leping, artikkel 53)
8. Konkurents – Haldusmenetlus – Vastuväiteteatis – Kohustus sellele vastata – Puudumine
(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 18)
9. Tühistamishagi – Vastuvõetavus – Füüsilised või juriidilised isikud – Vastuväiteteatise adressaadiks oleva ettevõtja poolt haldusmenetluses nende faktiliste ja õiguslike asjaolude omaksvõtmine, mis õigustasid talle rikkumise süükspanemist – Kaebeõiguse teostamise piiramine – Seaduslikkuse ja kaitseõiguste tagamise aluspõhimõtete rikkumine
(EÜ artikkel 81 ja EÜ artikli 230 neljas lõik; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47 ja artikli 52 lõige 1)
10. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Konkurentsieeskirju kohaldav otsus
(EÜ artikli 81 lõige 1; EMP leping, artikkel 53)
11. Tühistamishagi – Väited – Menetlusnormide rikkumine – Uurimine kohtu algatusel
(EÜ artiklid 81 ja 230; EMP leping, artikkel 53)
12. Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Tütarettevõtja toime pandud rikkumine – Emaettevõtja vastutus – Komisjoni tõendamiskoormis
(EÜ artikli 81 lõige 1; EMP leping, artikkel 53)
13. Konkurents – Trahvid – Summa – Komisjoni kaalutlusõigus – Üldkohtu täielik pädevus – Võimalus võtta arvesse täiendavat teavet, mida ei mainita trahvi määravas otsuses
(ELTL artiklid 263 ja 264; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 4, ja nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõike 2 alapunkt a)
14. Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine – Vastuväiteteatis – Täiendavate tõendite esitamine pärast vastuväiteteatise saatmist – Lubatavus – Tingimused
(EÜ artikli 81 lõige 1)
15. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Trahvi määramata jätmine või vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest – Käitumine peab olema lihtsustanud rikkumise tuvastamist komisjoni poolt
(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 2002/C 45/03, punkt 26)
1. EÜ artikli 81 lõige 1, millega keelatakse ettevõtjatel eelkõige sõlmida kokkuleppeid või osaleda kooskõlastatud tegevuses, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires, on adresseeritud varast ning inimressursist koosnevatele majandusüksustele, millest igaühel on oma isikulistest, varalistest ja mittevaralistest osadest koosnev ühtne organisatsioon, kes kestvalt taotleb kindlaksmääratud majanduslikku eesmärki ja kes võib aidata kaasa selles sättes nimetatud rikkumise toimepanemisele.
EÜ artikli 81 alusel tehtud otsuse rakendamiseks ja täitmiseks tuleb see aga adresseerida üksusele, mis on õigussubjekt. Seega kui komisjon teeb otsuse EÜ artikli 81 lõike 1 alusel, on ta kohustatud identifitseerima füüsilise või juriidilise isiku või isikud, kellele saab asjassepuutuva ettevõtte tegevuse süüks panna ja keda saab selle eest karistada ning kellele see otsus adresseeritakse.
(vt punktid 56 ja 57)
2. Kui konkurentsiõiguse tähenduses võib ühe ettevõtte rikkumises osalemise eest isiklikult vastutavaks pidada mitut isikut, vastutavad nad rikkumise eest solidaarselt.
Lisaks võib ühe ettevõtte rikkumises osalemise eest isiklikult ja solidaarselt vastutavaks pidada isikut, kelle vastutusel või juhtida rikkumise toimepanemise ajal ettevõte otseselt oli, ja isikut, kes seetõttu, et ta reaalselt teostas oma kontrolliõigust selle ettevõtte üle ja otsustas tema tegevuse üle turul, juhtis kaudselt seda ettevõtet rikkumise toimepanemise ajal..
Sellest tuleneb, et isikliku vastutuse põhimõtet, mille kohaselt vastutab isik vaid enda tegude eest, tuleb tõlgendada nii, et isiklik vastutus võib tekkida nii isikul, kes rikkumise toimepanemise ajal ettevõtet otseselt juhtis, kui ka isikul, kes seda ettevõtet sel ajal kaudselt juhtis.
(vt punktid 58 ja 59, 153)
3. Tõendamiskoormise osas peab esiteks isik või ametiasutus, kes väidab, et konkurentsieeskirju on rikutud, selle kohta tõendeid esitama, tõendades õiguslikult piisavalt rikkumise tunnusteks olevate faktiliste asjaolude esinemist, ja teiseks peab ettevõtja, kes väidab rikkumise tuvastamisel, et tema suhtes tuleb kohaldada teatud õiguskaitsevahendit, tõendama, et selle õiguskaitsevahendi kohaldamise tingimused on täidetud, nii et nimetatud ametiasutus peab kasutama muid tõendeid.
Rikkumise kestus on EÜ artikli 81 lõikes 1 esitatud rikkumise mõiste osa ja selle kestuse tõendamise kohustus lasub esmalt komisjonil.
See tõendamiskoormise jaotus võib varieeruda, sest ühe poole esitatud faktilised asjaolud võivad kohustada teist poolt esitama selgitust või õigustust, ilma milleta võib järeldada, et esitatud on piisavalt tõendeid.
(vt punktid 84 ja 85)
4. Mis puudutab tõendeid, millele komisjon võib tugineda, siis kehtib konkurentsiõiguses tõendite vaba esitamise põhimõte.
Enamikul juhtudest tuleb konkurentsivastane tegevus või kokkulepe tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis koostoimes ning muu ühtse selgituse puudumisel võivad moodustada tõendi konkurentsieeskirjade rikkumise kohta. Sellised kaudsed tõendid ja kokkulangevused võimaldavad kindlaks teha mitte ainult konkurentsivastase tegevuse ja kokkulepete olemasolu, vaid ka vältava konkurentsivastase tegevuse kestuse ja ajavahemiku, mil täideti konkurentsieeskirju rikkudes sõlmitud kokkulepet.
Igal juhul tuleb komisjonil esitada piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saaks veenduda, et rikkumine on toime pandud. Kuid komisjoni esitatud kõik tõendid ei pea ilmtingimata vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tunnuste osas. Piisab, kui tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab tervikuna hinnatult neile nõuetele.
Rikkumise kestuse osas tuleb juhul, kui puuduvad tõendid, mis otseselt tõendavad rikkumise kestust, komisjonil esitada vähemalt tõendid, mis puudutavad ajaliselt piisavalt lähestikku aset leidnud asjaolusid, nii et võib mõistlikult tuvastada, et see rikkumine vältas katkematult kahe täpse kuupäeva vahel.
(vt punktid 86 ja 87)
5. Mis puudutab erinevatele tõenditele antavat tõenduslikku väärtust, siis tuleb rõhutada, et konkurentsiõiguse normide rikkumise asjades on usaldusväärsus ainus asjassepuutuv kriteerium, mida tuleb vabalt esitatud tõendite hindamisel järgida. Tõendamise üldreeglite kohaselt sõltub dokumendi usaldusväärsus ja seega tõenduslik väärtus selle päritolust, koostamise oludest, adressaadist ning selle sisust. Väga oluliseks tuleb pidada asjaolu, et teatud dokument koostati otseselt seoses faktiliste asjaoludega või faktiliste asjaolude vahetu tunnistaja poolt. Dokumendid, millest nähtub, et mitu ettevõtjat on omavahel kontakteerunud ja et nad on tahtnud saavutada just seda, et ette kaotataks ebakindlus nende konkurentide tulevase tegevuse suhtes, tõendavad õiguslikult piisavalt kooskõlastatud tegevuse olemasolu. Lisaks tuleb avaldaja enda huvidega vastuolus olevaid avaldusi üldjuhul pidada eriti usaldusväärseteks tõenditeks.
(vt punkt 88)
6. Konkurentsiõiguse normide rikkumise tuvastanud ja adressaatidele trahvid määranud komisjoni otsuse peale esitatud tühistamishagi läbivaatamisel tuleb kohtul kahtluse korral eelistada ettevõtjat, kes on rikkumise tuvastanud otsuse adressaat, ning seega ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud rikkumise toimepanemist õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi. Nimelt tuleb viimati nimetatud olukorras meeles pidada süütuse presumptsiooni põhimõtet, nagu see tuleneb eelkõige Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikest 2, mis kuulub nende põhiõiguste hulka, mida vastavalt Euroopa Kohtu praktikale – mida kinnitab ka ühtse Euroopa akti preambul ja Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõige 2 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – liidu õiguskorras kaitstakse. Arvestades asjassepuutuvate rikkumiste laadi ning nendega seotud karistuste laadi ja raskust, kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet muu hulgas ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, milles võidakse määrata trahv või karistusmakse.
(vt punkt 89)
7. Ettevõtja, kes ei anna avalikult teada, et ta on vastu tema osalusel peetud koosolekul otsustatule, või kokkuleppele, millest osavõtvaks pooleks ta oli, jääb üldjuhul kartellis osalemise eest täielikult vastutavaks. Ettevõtjatel oleks nimelt liiga kerge minimeerida suure trahvi maksmise riski, kui nad võiksid saada kasu ebaseaduslikust kokkuleppest ja seejärel nõuda trahvi vähendamist põhjusel, et nende roll rikkumise täideviimises oli üksnes piiratud, kuigi nende suhtumine on õhutanud teisi ettevõtjaid tegutsema konkurentsi rohkem kahjustaval viisil. Sellest tuleneb, et isegi eeldades, et esimene ettevõte ei täitnud kõiki kartelli raames sõlmitud kokkuleppeid, ei piisa sellest asjaolust – kui puuduvad tõendid tema avaliku keeldumise kohta, millest anti teada kõigile kartelli liikmetele – tema vastutusest vabastamiseks, mis tal tekib nende kokkulepete pooleks oleku tõttu ja nende kaudu tuvastatud rikkumisest osavõtu tõttu.
(vt punkt 100)
8. Konkurentsiõigust ei saa tõlgendada nii, et see kohustab isikut haldusmenetluses vastama talle komisjoni poolt esitatud vastuväiteteatisele. Nimelt ei kohusta reeglid, milles on loetletud ettevõtjate õigused ja kohustused konkurentsiõigust puudutavas haldusmenetluses, ega ükski õiguse üldpõhimõte ettevõtjaid tegema muud, kui esitama komisjonile teavet, mida viimane neil on määruse 1/2003 artikli 18 alusel esitada palunud. Sellist kohustust on õigusliku aluse puudumisel ka raske vaadelda kooskõlas olevana kaitseõiguste tagamise põhimõttega, arvestades, et see muudab keerukaks liidu kohtule hagiavalduse esitamise isiku poolt, kes mis tahes põhjusel ei ole vastuväiteteatisele vastanud.
Seega, kuigi komisjoni sellise otsuse õiguspärasust, milles tuvastatakse, et isik on rikkunud konkurentsiõigust ja milles määratakse selle eest trahv, saab hinnata ainult nende faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel, mis eksisteerisid nimetatud otsuse vastuvõtmise ajal, siis ei tulene sellest, see isik on kohustatud juba haldusmenetluse staadiumis esitama komisjonile kõik asjaolud, millele ta tahab tugineda haldusmenetluses vastu võetud otsuse peale liidu kohtule esitatavas tühistamishagis.
(vt punktid 124, 158)
9. Kui isik otsustab konkurentsiõiguse normide rikkumist puudutavas menetluses vabatahtlikult koostööd teha ja ta võtab haldusmenetluses otseselt või kaudselt omaks faktilise või õigusliku asjaolu, mis õigustab rikkumise temale süükspanemist, ei piira see EÜ artikli 230 neljandas lõigus sätestatud hagi esitamise õiguse kasutamist.
Kui selleks ei ole õiguslikku alust otseselt ette nähtud, on selline piirang vastuolus seaduslikkuse ja kaitseõiguste tagamise aluspõhimõtetega. Lisaks tuleb märkida, et õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja erapooletule kohtulikule arutamisele tagab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 ja vastavalt selle harta artikli 52 lõikele 1 tohib hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata ainult seadusega.
(vt punkt 159)
10. Otsus, milles isikule rikkumine süüks pannakse, peab olema põhjendatud nii, et selle üle oleks võimalik teostada reaalselt õiguspärasuse kontrolli ja huvitatud isik saaks vajalikku teavet selle kohta, kas otsus on või ei ole põhjendatud, ning põhjenduse piisavust tuleb hinnata antud juhtumi asjaolude alusel, muu hulgas akti sisu, selles tuginetud põhjenduste laadi ja selle adressaatide huvi saada selgitusi.
Selleks et eespool viidatud kriteeriumid oleksid täidetud, peab piisavast põhjendusest selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema selle liidu asutuse arutluskäik, kes on süüstava õigusakti autori.
Lisaks peab juhul, kui EÜ artikli 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 53 kohaldamise otsus puudutab mitut adressaati ja tekitab probleemi rikkumise süükspanemise seisukohast, see sisaldama piisavaid põhjendusi iga adressaadi osas, eriti nende osas, kes vastavalt otsusele peavad rikkumise eest vastutama.
(vt punkt 162)
11. EÜ artikli 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 53 kohaldamise otsuse peale esitatud tühistamishagi läbivaatamisel ei võta asjaolu, et hageja tugines sisulisele väitele, mis puudutab ilmset hindamisviga, mitte põhjenduse puudumisele või puudulikkusele, st väitele olulise menetlusnormi rikkumise kohta EÜ artikli 230 mõttes, kohtult võimalust ise seda väidet tõstatada, kuna see on avalikust huvist tulenev väide, millele võib või lausa tuleb kohtul endal tähelepanu juhtida, arvestades seejuures võistlevuse põhimõtet.
(vt punkt 163)
12. Konkurentsiõiguse normide kohaldamisel ei piisa asjaolust, et tütarettevõtjal on eraldi õigusvõime, välistamaks võimalust, et tema rikkumine pannakse süüks emaettevõtjale, eriti kui tütarettevõtja ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid rakendab enamjaolt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid.
Üldreeglina lasub komisjonil kohustus faktiliste asjaolude kogumi alusel tõendada, et emaettevõtja tegelikult mõjutas otsustavalt oma tütarettevõtja tegevust turul, võttes eriti arvesse asjaolu, kas emaettevõtja või emaettevõtjad teostas(id) õigust tütarettevõtjat juhtida. Üldjuhul saab emaettevõtja tütarettevõtjat tegelikult mõjutada, eriti aga mõjutada tema tegevust turul, kui talle kuulub enamusosalus tütarettevõtja kapitalis.
Kuid ka väikeosalus võib emaettevõtjal võimaldada teostada otsustavat mõju tütarettevõtja tegevuse üle turul, kui selle osalusega kaasnevad õigused, mis on väikeaktsionäride finantshuvide kaitsmiseks ulatuslikumad õigustest, mis neil on tavaliselt, ning mis õiguslike ja majanduslike asjassepuutuvate kaudsete tõendite kogumi meetodi abil uurides näitavad, et tütarettevõtja tegevust turul otsustavalt mõjutatakse. Seega võib komisjon tõendada otsustava mõju tegelikku teostamist kaudsete tõendite kogumi abil, isegi kui igal kaudsel tõendil eraldi ei ole piisavat tõenduslikku jõudu.
Emaettevõtja või emaettevõtjate poolt tütarettevõtja juhtimisõiguse tegelik teostamine võib tuleneda otseselt kohaldatavate õigusnormide rakendamisest või nende õigusnormide alusel sõlmitud emaettevõtjate vahelisest kokkuleppest nende ühiselt kontrollitava tütarettevõtja juhtimise kohta. Seda, kui suurel määral emaettevõtja sekkub tütarettevõtja juhtimisse, võib näidata tütarettevõtja tippjuhtide seas mitme sellise isiku esinemine, kellel on juhtiv ametikoht ka emaettevõtjas. Selline mitmel ametikohal olemine annab emaettevõtjale vaieldamatult positsiooni, mis võimaldab tal otsustavalt mõjutada oma tütarettevõtja tegevust turul, kuna see võimaldab emaettevõtja juhatuse liikmetel tütarettevõtja juhataja ülesannete täitmisel teostada järelevalvet selle üle, et tütarettevõtja tegutsemine turul oleks kooskõlas emaettevõtja juhtorganite antud suunistega. Selle eesmärgi võib saavutada ilma, et emaettevõtja nendel töötajatel, kellel on juhtiv ametikoht tütarettevõtjas, oleks emaettevõtja esindaja roll. Lõpuks võib emaettevõtja või emaettevõtjate sekkumine tütarettevõtja juhtimisse tuleneda ka nendevahelistest kaubandussuhetest. Seega, kui emaettevõtja on samaaegselt oma tütarettevõtja varustaja või klient, on ta eriti huvitatud tütarettevõtja tootmis- või müügitegevuse juhtimisest, et võimalikult palju kasu saada sellise vertikaalse integratsiooni tekitatavast lisaväärtusest.
Selleks et tütarettevõtja tegusid süüks panna emaettevõtjale, pole nõutud, et tuleb tõendada, et emaettevõtja võttis otseselt rikkumisest osa või oli sellest teadlik. Komisjonil on õigus teha otsus kontserni emaettevõtjale trahvi määramise kohta mitte ainult seetõttu, et emaettevõtjal on rikkumises suhetes tütarettevõtjaga kihutaja roll, või veelgi enam seetõttu, et emaettevõtja võtab rikkumisest osa, vaid ainuüksi seetõttu, et ajal, mil rikkumine toime pandi, tegutsesid emaettevõtja ja tütarettevõtja turul ühtemoodi.
(vt punktid 179–184, 196)
13. Lisaks lihtsale õiguspärasuse kontrollile, mida teostatakse ELTL artikli 263 alusel esitatud tühistamishagi läbivaatamisel, mis võimaldab ainult kas tühistamisnõude rahuldamata jätta või vaidlustatud akti tühistada, nagu on sätestatud ELTL artiklis 264, annab täielik pädevus liidu kohtule õiguse teha vaidlustatud otsust muutev otsus, isegi kui seda akti ei tühistata, võttes arvesse kõiki faktilisi asjaolusid, et näiteks muuta konkurentsiõiguse normide rikkumise eest määratud trahvi summat.
Seega sellistes küsimustes, kus komisjonil on kaalutlusruum, nagu trahvi suurendamise määra kindlaksmääramine rikkumise kestuse alusel või vajadus määrata trahv, millel on hoiatav mõju, või haldusmenetluses ettevõtja tehtud koostöö kvaliteet või kasulikkus, eriti võrreldes teiste ettevõtjate panusega, piirdub tühistamishagi raames ELTL artikli 263 alusel teostatav õiguspärasuse kontroll ilmse hindamisvea puudumise kontrollimisega, mis aga üldjuhul ei takista liidu kohtul teostamast oma täielikku pädevust.
Täieliku pädevuse raames on liidu kohtul õigus hinnata, kas määratud trahvid on sobivad, arvestades kriteeriume, mis on määratletud olenevalt juhtumist kas määruse nr 17 artikli 15 lõikes 4 või määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punktis a. Viimati nimetatud hindamine võib õigustada sellise täiendava teabe esitamist ja arvessevõtmist, mida ei ole trahvi määravas komisjoni otsuses mainitud.
(vt punktid 208 ja 209)
14. Vastuväiteteatisest peab huvitatud isikutel olema võimalik teada saada, millist tegevust komisjon neile ette heidab ning see nõue on täidetud, kui lõplikus otsuses ei panda huvitatud isikutele süüks muid rikkumisi kui need, millele on viidatud vastuväiteteatises, ning esitatakse üksnes asjaolud, mille kohta huvitatud isikutel on olnud võimalus selgitusi anda.
Kuigi otsuses ettevõtjale süüks pandud rikkumised ei tohi erineda nendest, mida talle ette heideti vastuväiteteatises, ei kehti see reegel põhjendavate faktide kohta, sest piisab, kui ettevõtjale oli antud võimalus esitada oma seisukoht kõigi faktiliste asjaolude kohta, mida tema vastu kasutatakse. Ükski õigusnorm ei keela nimelt komisjonil pärast vastuväiteteatise esitamist teada anda uutest tõenditest, mis tema arvates tema seisukohta toetavad, tingimusel et ta annab ettevõtjale selle kohta oma arvamuse avaldamiseks vajaliku aja.
(vt punkt 238)
15. Kuigi on tõsi, et kuupäev, mil tõendid komisjonile esitatakse, mõjutab seda, kas neid saab pidada olulise lisaväärtusega tõenditeks, sest see hinnang oleneb nende tõendite esitamise ajal komisjoni toimikus juba olevatest tõenditest, ei välista nende tõendite olulist lisaväärtust ainult asjaolu, et need esitati pärast vastuväiteteatise teatavakstegemist, haldusmenetluse hilisemas staadiumis. Täpsemalt, pärast vastuväiteteatise esitamist selle teatise alusel, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, tehtud taotluses võib ettevõtja selleks, et tema esitatul oleks oluline lisaväärtus võrreldes juba komisjoni valduses olevate tõenditega, keskenduda faktilistele asjaoludele, mis tema arvates ei ole veel õiguslikult piisavalt tõendatud.
Lisaks on koostööteatise lõikes 26 sätestatud ainult komisjoni menetluslik kohustus. Selles sättes ei ole ette nähtud, et ettevõtja mis tahes koostöö rikkumise tõendamisel on ilmtingimata väärtusetu, kui seda tehakse alles pärast vastuväiteteatise teatavakstegemist. Samuti võib selline koostöö olla väga kasulik, kui komisjon oli esitatud teabe varem tähelepanuta jätnud ning kui sellel on otsene mõju süükspandud kartelli raskusele või kestusele.
(vt punktid 239 ja 240)