ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (viies koda)
20. september 2007(*)
Riigiabi – Viinamarjakasvatuse ümberkorraldusmeetmed – Otsus, millega tunnistatakse abi osaliselt ühisturuga kokkusobivaks ja osaliselt kokkusobimatuks – Tühistamishagi – Vastuvõetavus – Põhjendamiskohustus – Hindamine EÜ artikli 87 lõike 1 alusel
Kohtuasjas T‑136/05,
EARL Salvat père & fils, asukoht Saint-Paul-de-Fenouillet (Prantsusmaa),
Comité interprofessionnel des vins doux naturels ja vins de liqueur à appellations contrôlées (CIVDN), asukoht Perpignan (Prantsusmaa),
Comité national des interprofessions des vins à appellation d’origine (CNIV), asukoht Pariis (Prantsusmaa),
keda esindavad advokaadid H. Calvet ja O. Billard,
hagejad,
keda toetab
Prantsuse Vabariik, esindaja: G. de Bergues,
menetlusse astuja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad C. Giolito ja A. Stobiecka‑Kuik,
kostja,
mille esemeks on nõue tühistada komisjoni 19. jaanuari 2005. aasta otsuse 2007/253/EÜ Prantsusmaa Rivesaltes’i kava ja CIVDN maksutaoliste lõivude kohta (ELT L 112, lk 1) artikli 1 lõiked 1 ja 3,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja esimees M. Vilaras, kohtunikud F. Dehousse ja D. Šváby,
kohtusekretär: ametnik K. Pocheć,
arvestades kirjalikus menetluses ja 16. novembri 2006. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Seoses laekunud kaebusega esitas komisjon 1999. aasta juulis Prantsuse ametiasutustele küsimusi viinamarjakasvatuse erinevate ümberkorraldusmeetmete kohta, mida tuntakse nime all „Rivesaltes’i kava”. Kuna kõnealused meetmed võeti ilma komisjoni eelneva loata, kanti need numbri NN 139/2002 all teatamata riigiabi nimekirja.
2 21. jaanuari 2003. aasta kirjaga teavitas komisjon Prantsuse Vabariiki oma otsusest algatada selle abi suhtes EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetlus. Komisjon kutsus 5. aprillil 2003 Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teatises huvitatud isikuid esitama märkusi EÜ artikli 88 lõike 2 alusel (ELT C 82, lk 2). Prantsuse ametiasutused saatsid talle oma kommentaarid 16. ja 18. juuni 2003. aasta ning 10. septembri 2004. aasta kirjadega, millest viimane oli esitatud vastusena kaebuse esitaja märkustele.
Otsus
3 19. jaanuari 2005. aasta otsuses Prantsusmaa rakendatud Rivesaltes’i kava ja kontrollitud päritolunimetustega magusate naturaalveinide ja liköörveinide tootmisharudevahelise komitee (Comité interprofessionnel des vins doux naturels et vins de liqueur à appellations contrôlées, edaspidi „CIVDN”) maksutaoliste lõivude kohta võttis komisjon seisukoha Prantsuse Vabariigi võetud erinevate meetme seaduslikkuse kohta, mis puudutasid Ida-Püreneede piirkonna magusaid naturaalveine (edaspidi „otsus”).
Asjassepuutuvad meetmed
4 Pärast seda, kui olid tekkinud raskused nimetust „Rivesaltes” kandvate toodete turustamisega, töötati 1996. aastal välja samanimeline kava. Otsuse kuuenda põhjenduse kohaselt nähti selle ümberkorralduskavaga ette osa asjaomase piirkonna magusate naturaalveinide toodangu asendamine viinapuude väljajuurimise ja kvaliteetviinamarjasortide asemele istutamise teel. Kõnealuse kava elluviimiseks oli piirkonna tootjatel kuni 2000. aasta augustini võimalus saada kahte liiki abi − „maa tootmisest kõrvaldamise hüvitist” ja „ümberkorraldusabi”. Peale selle võeti veel meetmeid reklaami- ja müügiedenduseks ning tegevuse korraldamiseks.
– Maa tootmisest kõrvaldamise hüvitis
5 9. juuli 1996. aasta otsusega 96–1 kehtestas CIVDN tootmisharudevaheliste organisatsioonide makse Rivesaltes’i kava rahastamiseks. Selle makse, mille suuruseks oli 50 Prantsuse franki asjaomases piirkonnas toodetud hektoliitri kohta, eesmärk oli rahastada maa tootmisest kõrvaldamise hüvitise maksmist nende maatükkide eest, kus 1995. aastal oli toodetud Rivesaltes’i või Grand Roussillon’i ning kus alates 1995. aasta saagikoristusest kuni 2000. aasta saagikoristuseni (kaasa arvatud) toodetakse lauaveini või kohalikku veini. Maa tootmisest kõrvaldamise hüvitist anti tootjatele, kes nõustusid viie aasta jooksul loobuma kontrollitud päritolunimetusest „Rivesaltes” või „Grand Roussillon”. Hüvitisega ei kaasnenud tootmise lõpetamist ega selle vähendamist, vaid sellega üksnes hüvitati maatüki kasutamine muude kui kontrollitud päritolunimetust kandvate toodete tootmiseks. Maa tootmisest kõrvaldamise hüvitise suurus oli 5000 Prantsuse franki aastas iga hektari kohta, mis tootmisest kõrvale jäeti (otsuse põhjendused 8−11).
– Ümberkorraldusabi
6 1996. aastal vastuvõetud Rivesaltes’i kavaga nähti ette 25 000 Prantsuse frangi suuruse abi andmine ühe hektari kohta kontrollitud päritolunimetusega „Muscat de Rivesaltes” ning 40 000 Prantsuse frangi suuruse abi andmine hektari kohta kontrollitud päritolunimetusega „Côtes du Roussillon Villages” ning kohaliku veini tootmises ümberkorralduste tegemiseks (otsuse põhjendus 15). Seda abi rahastati osaliselt riigieelarvest (otsuse põhjendus 17).
– Reklaami- ja müügiedenduse ning tegevuse korraldamise meetmed
7 29. detsembri 1997. aasta otsusega 97–3 kehtestas CIVDN alates 1. jaanuarist 1998 tootmisharudevaheliste organisatsioonide makse, mille eesmärk oli rahastada järgmiste kontrollitud päritolunimetuste reklaami- ja müügiedenduse ning tegevuse korraldamise meetmeid: „Rivesaltes”, „Grand Roussillon”, „Muscat de Rivesaltes” ja „Banyuls” (otsuse põhjendus 19). Need maksed ulatusid vastavalt kontrollitud päritolunimetusele 25‑st Prantsuse frangist kuni 50 Prantsuse frangini hektoliitri kohta (otsuse põhjendus 20). Lisaks kehtestas CIVDN 10. juuli 1998. aasta otsusega 98–1 alates 1. septembrist 1998 samalaadse tootmisharudevaheliste organisatsioonide makse, mille eesmärk oli rahastada kontrollitud päritolunimetuste „Rivesaltes”, „Grand Roussillon” ja „Maury” reklaami- ja müügiedendust ning tegevuse korraldamist (otsuse põhjendus 22). Kahe eelnimetatud makse kogumine lõpetati 17. detsembri 1999. aasta otsusega 99–1, millega CIVDN kehtestas tootmisharudevaheliste organisatsioonide makse, mille eesmärk oli rahastada järgmiste kontrollitud päritolunimetuste reklaami- ja müügiedenduse ning tegevuse korraldamise meetmeid: „Banyuls”, „Banyuls Grand Cru”, „Muscat de Rivesaltes”, „Rivesaltes”, „Grand Roussillon” ja „Maury” (otsuse põhjendus 25). Väikeste muudatustega pikendati selle makse kogumist otsusega 00–1 (otsuse põhjendus 28).
Otsuses antud õiguslik hinnang
8 Esmalt analüüsib komisjon oma õiguslikus hinnangus riigi ressurssidest rahastatava valikulise eelise olemasolu. Kõnealuste maksete iseloomu osas leiab komisjon, et tegemist on maksutaolise lõivuga ehk riigi vahenditega (otsuse põhjendus 74).
9 Analüüsi lõpus jõuab komisjon järeldusele, et käsitletavad meetmed kujutavad endast „riigi vahenditest rahastatavat soodustust, mille saamise võimalust teistel turuosalistel ei ole, mis kahjustab või ohustab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid ja tooteid, kuna see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust”. Eeltoodu põhjal teeb komisjon järelduse, et antud meetme näol on tegemist abiga EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses (otsuse põhjendus 82).
10 Abi kokkusobivuse hinnangu raames leiab komisjon kõigepealt, et käesoleval juhul ei saa kohaldada EÜ artikli 87 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandeid riigiabi asutamislepinguga kokkusobimatuse üldreeglist (otsuse põhjendused 83−86).
11 Seejärel märgib komisjon, et kuna Prantsuse Vabariigi võetud meetmed sisaldavad riigiabi elemente, siis on tegemist uue abiga, millest komisjonile ei ole teatatud, ja seega asutamislepingu mõistes ebaseadusliku abiga (otsuse põhjendus 88).
12 Enne lõpliku otsuse tegemist analüüsib komisjon veel igat meedet kohaldatavatest sätetest lähtuvalt, eelkõige mis reguleerivad asjaomase turu ühist korraldust ja abi rahastamist (otsuse põhjendused 95−127).
Otsuse resolutiivosa
13 Otsuse resolutiivosa on sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 1
1. Riigiabi, mida [Prantsuse Vabariik] andis maa tootmisest kõrvaldamise hüvitisena Prantsuse viinamarjatootjatele, kes nõustusid 1996. aasta saagikoristusest kuni 2000. aasta saagikoristuseni (kaasa arvatud) loobuma kontrollitud päritolunimetuste „Rivesaltes” ja „Grand Roussillon” kasutamisest, on ühisturuga kokkusobimatu.
2. Riigiabi, mida [Prantsuse Vabariik] andis kontrollitud päritolunimetusega „Rivesaltes” viinamarjaistanduste ümberkorralduskava vormis 1996. aasta saagikoristusest kuni 2000. aasta saagikoristuseni (kaasa arvatud) ja mida anti igal konkreetsel juhul rohkem kui 30% tegelikest kuludest ja/või mis ületas 5030,82 euro (33 000 Prantsuse frangi) suuruse maksimaalmäära, on ühisturuga kokkusobimatu.
3. Riigiabi, mida [Prantsuse Vabariik] andis 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2000 kontrollitud päritolunimetuste „Rivesaltes”, „Grand Roussillon”, „Muscat de Rivesaltes” ja „Banyuls” reklaami- ja müügiedenduse ning nende kontrollitud päritolunimetustega seotud tegevuse korraldamise meetmete vormis, on kokkusobiv asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktiga c.
Artikkel 2
1. [Prantsuse Vabariik] võtab kõik vajalikud meetmed, et abisaajatelt artikli 1 lõigetes 1 ja 2 osutatud kokkusobimatu abi tagasi nõuda. Tagasinõudmine toimub viivitamatult vastavalt siseriikliku õiguse menetlusnormidele, tingimusel, et need võimaldavad käesoleva otsuse viivitamatut ja tegelikku täideviimist. Tagasinõutav abi sisaldab intresse alates kuupäevast, kui abi selle saaja käsutusse anti kuni selle tagasinõudmise kuupäevani. Intressid arvutatakse komisjoni viitemäära alusel, mis on sätestatud viite- ja diskontomäärade kinnitamise meetodis.
2. Artikli 1 lõikes 1 osutatud kokkusobimatu abi tagasinõudmiseks teatab [Prantsuse Vabariik] komisjonile meetme raames eraldatud abi ja oma rahastamise kogusumma, sealhulgas sellel eesmärgil tootmisharudevaheliste organisatsioonide maksetest laekunud tulu kogusumma ja maa tootmisest kõrvaldamise hüvitist saanud hektarite arvu.
Artikkel 3
Kahe kuu jooksul alates käesolevast otsusest teatamise kuupäevast teavitab [Prantsuse Vabariik] komisjoni otsuse täitmiseks võetud meetmetest.
Artikkel 4
Käesolev otsus on adresseeritud Prantsuse Vabariigile.”
Menetlus ja poolte nõuded
14 Esimese Astme Kohtu kantseleisse 30. märtsil 2005 saabunud hagiavaldusega esitasid põllumajandusega tegelev piiratud vastutusega äriühing Salvat père & fils (edaspidi „Salvat”), CIVDN ja päritolunimetusega veinide tootmisharudevaheliste organisatsioonide riiklik komitee (Comité national des interprofessions des vins d’appellation d’origine, edaspidi „CNIV”) nimetatud otsuse peale hagi.
15 Hagejad paluvad Esimese Astme Kohtul:
– tühistada otsuse artikli 1 lõiked 1 ja 3;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
16 Komisjon esitas 29. juunil 2005 eraldi dokumendiga Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõikele 1 tuginedes vastuvõetamatuse vastuväite. Sellega palub ta jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, asja sisuliselt arutamata ja mõista kohtukulud välja hagejatelt.
17 Esimese Astme Kohtu viienda koja esimees andis 22. septembri 2005. aasta määrusega Prantsuse Vabariigile loa hagejate nõuete toetuseks menetlusse astuda. 26. oktoobri 2005. aasta kirjas märkis Prantsuse valitsus, et ta ei soovi võtta vastuvõetamatuse suhtes seisukohta ega esita menetluse selles staadiumis menetlusse astuja seisukohti käesolevas asjas.
18 Esimese Astme Kohtu 13. detsembri 2005. aasta määrusega liideti vastuvõetamatuse vastuväide põhikohtuasjaga ja kohtukulude jaotamise küsimus jäeti edaspidiseks lahendamiseks.
19 Komisjon palub kostja vastuses Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
20 Prantsuse Vabariik ei esitanud menetlusse astuja seisukohti põhikohtuasja kohta määratud tähtaja jooksul. Pärast seda, kui Esimese Astme Kohtu kantselei oli talle teatanud kohtuistungi toimumise kuupäeva, andis Prantsuse Vabariik 25. oktoobri 2006. aasta kirjas ka teada, et ta ei võta sellest istungist osa.
21 16. novembril 2006 toiminud kohtuistungil kuulati ära seal osalenud poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele.
Vastuvõetavus
22 Komisjon märgib esiteks, et kuna CIVDN on oma tegevuse lõpetanud, puudub tal kahe vaidlustatud sätte vastu menetluse algatamise huvi. Teiseks väidab komisjon, et hagejatel puudub huvi otsuse artikli 1 lõike 3 vastu menetluse algatamiseks. Kolmandaks vaidleb ta vastu sellele, et otsuse artikli 1 lõige 1 hagejaid otseselt ja isiklikult puudutab.
CIVDN‑i protsessiteovõime kahe vaidlustatud sätte suhtes seoses tema tegevuse lõpetamisega
Poolte argumendid
23 Komisjoni sõnul CIVDN likvideeriti ja tema tegevus lõpetati üldkoosoleku 20. detsembri 2000. aasta otsusega ning asendati Roussillon’i veinide tootmisharudevahelise nõukoguga (Conseil interprofessionnel des vins de Roussillon, edaspidi „CIVR”). Komisjon kinnitab, et 14. detsembri 2000. aasta ja 6. detsembri 2001. aasta kirjades anti talle sellest lõpetamisest teada (otsuse põhjendus 48).
24 CIVDN väidab, et ta on asutatud 2. aprilli 1943. aasta seadusega nr 200, mis on siiani veel jõus. Samas sätestab 26. mai 2005. aasta määrus 2005‑554 (JORF nr 122, 27. mai 2005), et CIVDN likvideeritakse ministri määrusega kehtestatud tingimustel. Hageja lisab, et kuigi vastab tõele, et 9. augusti 2005. aasta ministeeriumidevahelise määrusega (JORF nr 201, 30. august 2005) alustati likvideerimismenetlust ja määrati likvideerija, on fakt, et CIVDN säilitab juriidilise isiku seisundi kuni tema tegevuse lõpetamiseni. Igatahes ei saa määrus 2005‑554 ja 9. augusti 2005. aasta ministeeriumidevaheline määrus võtta CIVDN‑ilt tagasiulatuvalt juriidilise isiku staatust, mis tal käesoleva hagi esitamise ajal 30. märtsil 2005 olemas oli.
Esimese Astme Kohtu hinnang
25 Esimese Astme Kohus märgib, et 20. detsembril 2000 toiminud CIVDN‑i üldkoosoleku protokollist tuleneb, et kuna endised tootmisharudevahelised organisatsioonid asendatakse alates 1. jaanuarist 2001 CIVR‑iga, tuleb kehtestada CIVDN‑i likvideerimisega seotud tingimused ja näha selleks ette likvideerimise ajagraafik.
26 Hageja esitatud dokumentidest, mida komisjon ei ole vaidlustanud, nähtub, et CIVDN‑i tegevust siiski 2000. aasta detsembris ei lõpetatud, kuna tema lõpetamine oli ette nähtud määrusega 2005‑554 ja lõpetamise kord kehtestatud 9. augusti 2005. aasta ministeeriumidevahelise määrusega. Samuti ei kaotanud CIVDN selle taustal oma kohtumenetlusteovõimet.
27 Sellest järeldub, et käesoleva hagi esitamise ajal oli CIVDN juriidiline isik, kellel on õigus olla kohtus menetlusosaline, ning miski ei viita täiendavalt sellele, et ta oleks selle staatuse kaotanud. Seega on komisjon vääralt seadnud kahtluse alla CIVDN‑i protsessiteovõime, tuues argumendiks viimase tegevuse lõpetamise.
Hagejate huvi puudumine otsuse artikli 1 lõike 3 vastu menetluse algatamiseks
Poolte argumendid
28 Komisjon väidab, et otsuse artikli 1 lõige 3 ei saa hagejate huve kahjustada, kuivõrd abi ühisturuga kokkusobivaks tunnistamisega tehti otsus nende kasuks. Oma väite toetuseks viitab komisjon Euroopa Kohtu 28. jaanuari 2004. aasta määrusele kohtuasjas C‑164/02: Madalmaad vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑1177, punktid 18−25) ja Esimese Astme Kohtu 14. aprilli 2005. aasta otsusele kohtuasjas T‑141/03: Sniace vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑1197, punktid 25 jj).
29 Sellele analüüsile tuginedes on CIVDN‑i, kelle ülesanne on kaitsta oma liikmete ühiseid huve, hagi ilmselgelt vastuvõetamatu osas, milles see komitee esindab kokkusobimatuks tunnistatud abi saajaid. CNIV kohta märgib komisjon, et tema huve kahjustab magusate naturaalveinide tootjate kasuks tehtud otsus veelgi vähem.
30 Ühtlasi rõhutab komisjon, et otsuse esemeks ei ole maksed kui sellised ja et otsuse eesmärk ei ole käsitleda neid abina.
31 Hagejad omalt poolt leiavad, et neil on kõnealuse sätte vastu menetluse algatamise huvi. Komisjoni viidatud kohtupraktikast tulenevalt ei saa põhimõtteliselt mingil juhul välistada asjaomase abi ühisturuga kokkusobivaks tunnistamise otsuse vastu tühistamishagi esitamist abisaaja poolt. Kokkusobivaks tunnistamine ei vabasta Esimese Astme Kohut kohustustest uurida, kas komisjoni hinnang tekitab antud juhul siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis riivavad hagejate huve. Erinevalt hageja olukorrast eespool punktis 28 viidatud kohtuotsuses Sniace vs. komisjon, viitavad käesoleval juhul hagejad siseriiklikus kohtus juba pooleliolevatele menetlustele.
32 Hagejate sõnul oli CIVDN‑i õigusjärglane CIVR sunnitud kohtusse kaebama viinamarjakasvataja SCEA Marty, et mõista talt enda kasuks välja maksmisele kuuluvad vabatahtlikud kohustuslikud maksed. Kostja vastuses palub nimetatud äriühing siseriiklikul kohtul tuvastada, et „need vabatahtlikud kohustuslikud maksed, mille maksmist CIVR nõuab, on [EÜ] artiklite 87 ja 88 tähenduses riigiabi”. Järelikult on nende vabatahtlike kohustuslike maksete riigiabina määratlemise puhul õiguslike vaidluste tekkimise oht käesoleval juhul olemas.
33 Seega on CIVDN‑il isiklik huvi otsuse artikli 1 lõike 3 vastu menetluse algatamiseks, kuna see takistab tal otseselt teostada oma pädevust enda äranägemisel. Sama kehtib ka CNIV kohta, sest tootmisharudevaheliste organisatsioonide tegevuse vabatahtlikest kohustuslikest maksetest rahastamise määratlemine riigiabina võib tõsiselt destabiliseerida veinisektoris ühinenud tootmisharudevaheliste organisatsioonide tegevust. Seda sama saab öelda ka Salvat’ kohta, kes veinisektori tootmisharudevahelise organisatsiooni liikmena saab kasu kõikidest tootmisharudevahelistest meetmetest, mida rahastatakse riigiabiks peetavatest maksetest.
Esimese Astme Kohtu hinnang
34 Käesoleva hagi vastuvõetavuse kontrollimise raames tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab EÜ artikli 230 tähenduses esitada tühistamishagi vaid selliste aktide ja otsuste peale, mis tekitavad hagejale siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis riivavad hageja huve, tuues kaasa selge muudatuse tema õiguslikus seisundis (vt eespool punktis 28 viidatud määrus Madalmaad vs. komisjon, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika). Peale selle on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav vaid juhul, kui hagejal on vaidlustatud akti tühistamiseks põhjendatud huvi. See huvi peab olema tekkinud ja jätkuv ning seda hinnatakse päeval, mil hagi esitatakse (vt eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus Sniace vs. komisjon, punkt 25, ja viidatud kohtupraktika).
35 Mõlemad pooled osutavad oma väite toetuseks eespool punktis 28 viidatud kohtuotsusele Sniace vs. komisjon.
36 Tuleb nentida, et nimetatud kohtuotsuses ei piirdunud Esimese Astme Kohus hagi vastuvõetavuse otsustamisel vaid faktiga, et otsusega on tunnistatud abi ühisturuga kokkusobivaks. Vastupidi – Esimese Astme Kohus kontrollis konkreetselt hageja olukorda. Pealegi on Esimese Astme Kohus juba oma 30. jaanuari 2002. aasta otsuses kohtuasjas T‑212/00: Nuove Industrie Molisane vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑347, punkt 38) sedastanud, et üksnes tõik, et antud kohtuasjas vaidlustatud otsus tunnistab teatatud abi ühisturuga kokkusobivaks ega kahjusta seega sisuliselt hageja huve, ei vabasta ühenduse kohut kohustusest kontrollida, kas komisjoni antud hinnang tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis riivavad hageja huve.
37 Järelikult, isegi kui otsuse artikli 1 lõige 3 tunnistab ühisturuga kokkusobivaks riigiabi, mida Prantsuse Vabariik on teatavate päritolunimetuste reklaami- ja müügiedenduse ning tegevuse korraldamise meetmete vormis andnud, tuleb uurida, kas see säte riivab hagejate huve.
38 Esiteks peab rõhutama, et vastupidiselt hagejate väidetele ei määratleta otsuses riigiabina tootmisharudevaheliste organisatsioonide maksetest asjaomaste meetmete rahastamist. Otsuse resolutiivosast ja selle aluseks olevatest põhjendustest nähtub selgelt, et riigiabina on määratletud meetmed, mitte maksed.
39 Maksete olemust on otsuses analüüsitud riigi vahenditele omastest tunnustest lähtuvalt. Otsuse põhjenduses 74 teeb komisjon oma analüüsi põhjal järelduse, et käesoleval juhul on tegemist maksutaoliste lõivudega ehk riigi vahenditega.
40 Samas tuletatakse otsuse põhjenduses 134 meelde Euroopa Kohtu 21. oktoobri 2003. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑261/01 ja C‑262/01: Van Calster jt (EKL 2003, lk I‑12249, punktid 53 ja 54) toodud põhimõtet, mille kohaselt, juhul kui abimeede, mille rahastamisviis on selle lahutamatuks osaks, on ellu viidud teatamiskohustust rikkudes, peavad siseriiklikud kohtud põhimõtteliselt otsustama konkreetselt selle abi rahastamiseks kogutud maksude või maksete tagasimaksmise. Komisjoni ülesanne ei ole siiski uurida, kas selle põhimõtte rakendamise tingimused on antud juhul täidetud. Siinjuures on vajalik meenutada, et selleks, et maksu saaks käsitleda abimeetme lahutamatu osana, peab asjaomase siseriikliku õiguse kohaselt olema maksu ja antava abi vahel kindlasti selline püsiv seos, et maksutulu kasutatakse tingimata selle abi rahastamiseks. Kui selline seos on olemas, mõjutab maksutulu otseselt antava abi suurust ning kokkuvõttes hinnangut selle abi kokkusobivuse kohta ühisturuga (vt Euroopa Kohtu 27. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑266/04−C‑270/04, C‑276/04 ja C‑321/04−C‑325/04: Casino France jt, EKL 2005, lk I‑9481, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika). Otsusest siiski ei nähtu, et maksetest saadud tulu ja makstud abisumma vahel käesoleval juhul sellist püsivat seost eksisteeriks, ning seal ei ole toodud ühtegi asjaolu, mis sellist seost võimaldaks tuvastada. Pealegi ei ole hagejad sellise seose olemasolu üksikasjalikult argumenteerinud.
41 Teiseks, mis puutub siseriiklikus kohtus juba pooleliolevatesse kohtumenetlustesse, siis peab toonitama, et kuigi antakse mõista, et kõne all on mitu kohtumenetlust, nimetavad hagejad neist vaid ühte. Nad viitavad menetlusele, mille CIVR 6. detsembril 2004 Tribunal d’instance de Perpignan’is SCEA Marty vastu algatas.
42 Tuleb märkida, et vastavalt 29. septembril 2004 koostatud aruandele puudutab nimetatud vaidlus „vabatahtlike kohustuslike maksete” maksmata jätmist, mitte aga otsuse artikli 1 lõikes 3 märgitud abi maksmist reklaami- ja müügiedenduse ning tegevuse korraldamise meetmete vormis 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2000. Pealegi ei ole mingil viisil tuvastatud, et kõnealused maksed oleksid sellise abi maksmisega seotud.
43 Seega ei ole hagejad tõendanud, et eksisteerib oht, et 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2000 reklaami- ja müügiedenduse ning tegevuse korraldamise meetmete vormis antud riigiabi puudutavad kohtumenetlused mõjutaksid nende õiguslikku olukorda.
44 Kolmandaks, mis puudutab argumenti õigusselgusetu olukorra tekkimise kohta, mida need vaidlused võivad põhjustada, destabiliseerides täielikult antud sektori tootmisharudevaheliste organisatsioonide tegevust, siis ei tundu see veenev ei minevikus tekkinud ega tulevikus tekkivate olukordade suhtes.
45 Mineviku osas peab märkima, et hagejad on viidanud üksnes CIVR‑i ja SCEA Marty vahelisele vaidlusele, kuid kuna see puudutab vaid selle ettevõtja poolt komiteele tasumisele kuuluvaid makseid, siis ei saa ainuüksi see vaidlus kogu sektorit destabiliseerida, isegi kui oletada, et seos otsusega on olemas. Igal juhul ei ole hagejad esitanud ühtegi tõendit, mille alusel saaks tuvastada, et reklaami- ja müügiedenduse ning tegevuse korraldamise asjaomaste meetmete riigiabina määratlemine tootmisharu destabiliseeriks või ohtu seaks.
46 Komisjon on kohtuistungil rõhutanud, mida Esimese Astme Kohus ka arvesse võttis, et otsuses ei peeta riigiabiks makseid kui selliseid ja seetõttu ei tekita see kohustust maksed neid tasunud isikutele tagastada. Komisjon teatas, et ta on valmis selle kohta hagejatele kirja saatma.
47 Mis puutub tootmisharude tegevuse võimalikku destabiliseerimist tulevikus, siis ei saa hagejad vaidlustatud akti tühistamise nõudes oma huvi põhjendamiseks tugineda tulevikus tekkivatele olukordadele, mille saabumine ei ole kindel (vt selle kohta eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus Sniace vs. komisjon, punkt 26).
48 Kõigist eeltoodud kaalutlustest järeldub, et hagejad ei ole tõendanud, et neil on tekkinud ja jätkuv huvi otsuse artikli 1 lõike 3 vastu menetlust algatada. Seega tuleb hagi tunnistada vastuvõetavaks osas, milles taotletakse otsuse artikli 1 lõike 3 tühistamist.
Hagejate kaebeõigus otsuse artikli 1 lõike 1 suhtes
Poolte argumendid
49 Komisjoni hinnangul ei ole hagejatel „otsest ja isiklikku huvi menetluse algatamiseks” ka otsuse artikli 1 lõike 1 vastu. Käesoleval juhul ei ole mingit kahtlust, et otsus on adresseeritud Prantsuse riigile, mitte hagejatele, ja seetõttu on vaja tuvastada, et kas vaidlustatud akt, mis on formaalselt liikmesriigile adresseeritud, võib kõiki kolme hagejat otseselt ja isiklikult puudutada.
50 Komisjon märgib, et füüsiliste või juriidiliste isikute esitatud tühistamishagi vastuvõetavuse tingimuste kindlaks määramiseks tuleb teha vahet üldaktidel ja üksikaktidel. Käesoleval juhul on otsuse näol tegemist üldaktiga, kuna see puudutab määratlemata ja määratlematul arvul ettevõtjaid üksnes sel alusel, et nad kuuluvad üsna suurde ettevõtjate kategooriasse, mis toodab magusaid naturaalveine.
51 Komisjon väidab, et Salvat’d see otsus isiklikult ei puuduta. Kuna otsus on üldkohaldatav, siis selleks, et otsus puudutaks hagejat isiklikult, peab viimasel olema võimalik tugineda individuaalsetele tunnustele või erilistele asjaoludele, mis eristavad teda kõikidest teistest isikutest. Nii see tegelikult ei ole. Otsus mõjutab kõikide nende ettevõtjate olukorda, kes on maa tootmisest kõrvaldamise hüvitist saanud. Otsus ei riiva vaid teatavate ettevõtjate konkreetseid õigusi, mis erinevad teistest abi saanud ettevõtjate õigusest.
52 See lahendus on leidnud kinnitust mitmetes Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu otsustes ning seda ei muuda ka Euroopa Kohtu 19. oktoobri 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑15/98 ja C‑105/99: Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑8855, edaspidi „Sardegna Lines”) ja 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑298/00: Itaalia vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑4087, edaspidi „Alzetta kohtuotsus”).
53 Samuti ei puuduta selle otsuse vaidlustatud sätted Salvat’d otseselt. Ainus säte, mis hagejaid ja eriti Salvat’d otseselt puudutada võib, on artikkel 2, millega pannakse Prantsuse Vabariigile kohustus artiklis 1 sätestatud kokkusobimatu abi tagasi nõuda. Keegi hagejatest ei ole otsuse artiklit 2 vaidlustanud.
54 Kokkuvõtteks märgib komisjon, et Salvat’ puhul ei ole tuvastatavad sellised tunnused, mis oleks tema puhul erilised, ning tema faktiline olukord ei ole selline, mis eristaks teda kõikidest teistest isikutest, kes on Prantsuse Vabariigi rakendatud toetuskavast abi saanud või saavad seda tulevikus. Seega ei vasta ta EÜ artikli 230 neljandas lõigus sätestatud tingimustele, et pöörduda Esimese Astme Kohtusse.
55 CIVDN-i hagi on igal juhul vastuvõetamatu, kuna tal puudub ilmselgelt isiklik huvi. Komisjon väidab, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võib ettevõtjate ühendus, kes ei ole vaidlustatud akti adressaat, esitada hagi, kui tal on selleks isiklik huvi, eelkõige kui asjaomane akt on mõjutanud tema kui läbirääkija positsiooni või kui ühendus on esitanud hagi ühe või mitme liikme asemel, keda ta esindab, tingimusel, et nendel liikmetel oleks olnud võimalik ise esitada vastuvõetav hagi. Ühelt poolt ei ole CIVDN esitanud omalt poolt ühtegi põhjendust, mis erineksid tema liikmete omadest. Iseäranis on kindel, et kõnealune komitee ei ole mänginud mingit rolli haldusmenetluses. Teiselt poolt ei ole tema liikmetel, nagu ka Salvat’l, kaebeõigust, mistõttu ei saa ka CIVDN oma liikmete asemel hagi esitada.
56 CNIV osas tuletab komisjon meelde, et see ühendab veinisektori tootmisharudevahelisi organisatsioone, mis on riigi poolt tunnustatud eraõiguslikud isikud. Komisjoni sõnul on CIVDN‑i esitatud hagi vastuvõetamatuse toetuseks esitatud argumendid mutatis mutandis kohaldatavad eelkõige just CNIV osas. Viimati nimetatul ei ole oma liikmete hulgas otsuse kohaselt abi saanud isikuid, kes saaksid individuaalselt tühistamishagi esitada.
57 Hagejad omalt poolt väidavad, et vaidlustatud otsus puudutab neid otseselt ja isiklikult.
58 Salvat leiab, et tema huve puudutatakse otseselt, kuna otsuse artiklis 2 Prantsuse Vabariigile esitatud tagasinõudmise korraldus mõjutab tema õiguslikku olukorda. Ta on seisukohal, et kuna Prantsuse riigil puudub igasugune kaalutlusõigus, siis on viimane kohustatud ettevõtjale antud üksiktoetuse tagasi nõudma. Kuigi on tõsi, et otsuses Prantsuse Vabariigile esitatud tagasinõudmise korraldus tekitab Salvat’ olukorra ja otsuse vahel otsese seose, ei tähenda see siiski, et Salvat oleks kohustatud vaidlustama otsuse artiklit 2, et tema hagi vastuvõetavaks tunnistataks. Otsuses sisalduva tagasinõudmise korralduse ainukeseks adressaadiks on asjassepuutuv liikmesriik. Pealegi märgib Salvat täiendavalt, et tema õiguslikku olukorda mõjutab eelkõige asjaomaste meetmete riigiabina määratlemine ning kui otsuse artikli 1 lõige 1 tühistataks, ei oleks enam artikli 2 alusel mingit tagastamise kohustust.
59 Salvat kinnitab veel, et otsus puudutab teda isiklikult, kuivõrd Salvat on abikava alusel tegelikult üksiktoetust saanud, mille tagastamist nõutakse. Tema olukord sarnaneb Sardegna Lines’i olukorraga, kelle hagi tunnistas Euroopa Kohus vastuvõetavaks (eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus Sardegna Lines). Salvat väidab, et kohtuotsustes, millele komisjon oma väite toetuseks on viidanud, tegi Euroopa Kohus vastuvõetamatuse kohta otsuse faktilistest asjaoludest lähtuvalt neis kohtuasjades, milles asjaomane otsus ei sisaldanud korraldust juba makstud abi tagasi nõuda. Salvat leiab, et komisjon on teinud kunstlikult ja komisjoni poolt viidatud kohtupraktikat eiravalt vahet üksiktoetusi puudutaval tühistamishagil, mis on vastuvõetav, ning toetuskava käsitleval tühistamishagil, mis on vastuvõetamatu.
60 CIVDN väidab, et tal on menetluse algatamiseks isiklik huvi. Tõestus selle kohta, et organisatsioonil on isiklik huvi menetlust algatada, ei sõltu ega ole piiratud tema läbirääkija seisundist tulenevalt. Vaidlustatud otsus puudutab otseselt tootmisharudevahelisi meetmeid, mida CIVDN on rakendanud ja mida rahastatakse tema kehtestatud maksetest, ning otsus takistab tal oma pädevust teostada.
61 Samuti väidab CIVDN, et tal on huvi algatada menetlus, et kaitsta nende liikmete kollektiivseid huve, keda otsus otseselt ja isiklikult puudutab. Viimatinimetatud võivad esitada iseseisvalt hagi otsuse tühistamiseks kui isikud, kes on tegelikult abi saanud, mille tagastamist komisjon nõuab.
62 1. juuli 1901. aasta seaduse alusel asutatud mittetulundusühing CNIV kinnitab, et tal on igal juhul veinisektori tootmisharudevaheliste organisatsioonide esindajana isiklik huvi menetluse algatamiseks ja kaitsta nende kollektiivseid huve. Ta juhib tähelepanu, et tema põhikirja kohaselt on tema eesmärk eelkõige „tagada päritolunimetusega veinide tootmisharudevaheliste organisatsioonide esindamine kohtus”.
Esimese Astme Kohtu hinnang
63 EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaselt võib iga füüsiline või juriidiline isik algatada menetluse temale adresseeritud otsuse vastu ja sellise otsuse vastu, mis teda otseselt ja isiklikult puudutab, kuigi vormiliselt on see teisele isikule adresseeritud määruse või otsus.
64 Väljakujunenud kohtupraktika järgi ei saa teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, väita, et nad on isiklikult puudutatud, välja arvatud juhul, kui otsus mõjutab neid nende eriliste omaduste tõttu või nende erilise olukorra tõttu, mis neid kõigi teiste isikute suhtes iseloomustab ja selle tõttu teistest eristab analoogiliselt selle otsuse adressaatidega (Euroopa Kohtu 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197; 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑321/95 P: Greenpeace Council jt vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑1651, punktid 7 ja 28, ja eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus Sardegna Lines, punkt 32).
65 Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et otsus on adresseeritud Prantsuse Vabariigile, mitte hagejatele. Seega tuleb kontrollida, kas vaidlustatud akt puudutab neid kõiki otseselt ja isiklikult.
66 Esimese Astme Kohus peab kohaseks esmalt hinnata, kas otsuse artikli 1 lõige 1 puudutab Salvat’d otseselt ja isiklikult.
67 Euroopa Kohus on leidnud, et põhimõtteliselt ei saa ettevõtja vaidlustada komisjoni otsust, millega keelatakse sektoriaalne abikava, kui see otsus puudutab teda vaid põhjusel, et ta kuulub asjaomasesse sektorisse ja et ta võib selle kava alusel toetust saada. Niisugune otsus on hagejast ettevõtja suhtes üldkohaldatav meede, mida kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordadele ja mis tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriale (vt eespool punktis 52 viidatud Alzetta kohtuotsus, punktid 36 ja 37, ning viidatud kohtupraktika).
68 Peab nentima, et otsus ei määratle, millised ettevõtjad või milline ettevõtja on kõnealust abi saanud. Otsuse artikli 1 lõige 1 tunnistab ühisturuga kokkusobimatuks riigiabi, mida Prantsuse Vabariik „andis maa tootmisest kõrvaldamise hüvitisena Prantsuse viinamarjatootjatele, kes nõustusid 1996. aasta saagikoristusest kuni 2000. aasta saagikoristuseni (kaasa arvatud) loobuma kontrollitud päritolunimetuste „Rivesaltes” ja „Grand Roussillon” kasutamisest”. Otsuse põhjendustest 9−11 ilmneb, et maa tootmisest kõrvaldamise hüvitist 5000 Prantsuse franki aastas iga tootmisest kõrvale jäetud hektari kohta maksti kõigi „nende maatükkide eest, kus 1995. aastal oli toodetud „Rivesaltes’i” või „Grand Roussilloni” ning kus alates 1995. aasta saagikoristusest kuni 2000. aasta saagikoristuseni (kaasa arvatud) toodetakse lauaveini või kohalikku veini”. Niisiis kohaldatakse otsust eespool viidatud kohtupraktika mõttes objektiivselt määratletud olukordadele ja see tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriale.
69 Sellegipoolest tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on eespool punktis 52 viidatud kohtuotsuse Sardegna Lines punktides 34 ja 35 leidnud, et kuna nimetatud kohtuasjas käsitatav otsus ei puudutanud ettevõtjat Sardegna Lines ainult kui Sardiinia laevandussektoris tegutsevat ettevõtjat ja potentsiaalselt abisaajat Sardiinia laevaomanikele suunatud abikava alusel, vaid ka kui abisaajat, kes on selle kava alusel tegelikult üksiktoetust saanud, mille tagastamist komisjon nõuab, siis puudutas asjaomane otsus teda isiklikult ja tema poolt otsuse peale esitatud hagi on vastuvõetav (vt selle kohta ka eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus Alzetta, punktid 38 ja 39).
70 Seetõttu tuleb kontrollida, kas Salvat on sektoriaalse abikava alusel tegelikult üksiktoetust saanud, mille tagastamist komisjon nõuab.
71 Salvat on lisanud oma hagiavaldusele aruande maa tootmisest kõrvaldamise hüvitise (Rivesaltes’i kava) väljamaksmise kohta, mille CIVDN‑i raamatupidaja on kinnitanud ja millest nähtub, et Salvat on saanud maa tootmisest kõrvaldamise hüvitist kokku 91 041,50 Prantsuse franki. Sellest dokumendist ilmneb, et makstud summad ettevõtjate lõikes erinevad ja on seega iga ettevõtja tunnusjoontele vastavalt individualiseeritud. Järelikult on Salvat sektoriaalse abikava alusel tegelikult üksiktoetust saanud.
72 Lisaks tuleneb otsuses artiklist 2, et komisjon on asjaomase abi tagastamist nõudnud.
73 Järelikult puudutab otsuse artikli 1 lõige 1 Salvat’d isiklikult.
74 Kohtupraktika, millele komisjon on oma väite toetuseks viidanud, seda järeldust ümber ei lükka. Asjassepuutuva kohtupraktika analüüsi põhjal selgub, et asjaomaste kohtuasjade ja käesoleva asja kontekst on erinev, eelkõige seetõttu, et valdav enamik neist kohtuasjadest ei käsitle abi tagastamise nõuet.
75 Mis puudutab Salvat’ otsest puutumust osas, milles otsuse artiklis 2 kohustatakse Prantsuse Vabariiki võtma vajalikud meetmed, et muu hulgas artikli 1 lõikes 1 osutatud ühisturuga kokkusobimatu abi tagasi nõuda, ning osas, milles Salvat on seda abi saanud ja peab selle tagasi maksma, tuleb asuda seisukohale, et antud sätted puudutavad teda otseselt (vt selle kohta eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus Sardegna Lines, punkt 36).
76 Kohtupraktikast tulenevalt seisnevad otsese puutumuse kaks kriteeriumi järgmises: esiteks peab kõnealune õigusakt mõjutama eraisiku õiguslikku seisundit otseselt ning teiseks ei tohi see õigusakt jätta tema täitmise eest vastutavatele adressaatidele mingisugust kaalutlusõigust. Käesoleval juhul on selge, et need kaks kriteeriumi on täidetud.
77 Komisjoni tõstatatud asjaolu, et hagejad ei ole vaidlustanud selle otsuse sätet, millega Prantsuse Vabariigile anti korraldus asjaomane abi tagasi nõuda, seda järeldust ei kummuta. Hageja otsene puutumus sõltub kahe eespool mainitud kriteeriumi täitmisest ning asjaolu, kas hageja vaidlustab Prantsuse Vabariigile adresseeritud tagasinõudmise korralduse või mitte, siinjuures asjasse ei puutu.
78 Peab lisama, et otsuse artikkel 2 ja artikli 1 lõiked 1 ja 2 on omavahel seotud, mistõttu ei saa neid üksteisest eraldi vaadelda. Artikli 1 lõike 1 tühistamine, mida hageja taotleb, muudaks tagasinõudmise korralduse sisutuks.
79 Järelikult tuleb Salvat’ esitatud hagi otsuse artikli 1 lõike 1 peale vastuvõetavaks tunnistada, ilma et oleks vaja uurida, kas teised hagejad on otseselt ja isiklikult puudutatud.
80 Kõigile eeltoodud kaalutlustele tuginedes tuleb hagi tunnistada vastuvõetamatuks osas, milles see on esitatud otsuse artikli 1 lõike 3 peale, ja vastuvõetavaks osas, milles see on esitatud otsuse artikli 1 lõike 1 peale.
Põhiküsimus
81 Hagejad toovad otsuse artikli 1 lõike 1 peale esitatud hagi toetuseks kaks väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust ja teise väite kohaselt on rikutud EÜ artikli 87 lõiget 1.
Esimene väide põhjendamiskohustuse rikkumise kohta
Poolte argumendid
82 Hagejad väidavad, et EÜ artiklist 87 lähtuvalt antud komisjoni hinnang tootmisharudevaheliste organisatsioonide maksetele, millest rahastatakse maa tootmisest kõrvaldamise hüvitisi ja teatavate kontrollitud päritolunimetuste reklaami- ja müügiedenduse ning tegevuse korraldamise meetmeid, on ebapiisavalt motiveeritud. Seega on komisjon rikkunud EÜ artikli 253 ette nähtud põhjendamiskohustust, mis on riigiabi osas eriti üksikasjalik.
83 Otsuse põhjenduses 74 on riigiabi iseloomustavaid tegureid kirjeldatud napisõnaliselt. Selliste pealiskaudsete põhjenduste alusel ei ole võimalik mõista, millistel motiividel jõudis komisjon järeldusele, et Euroopa Kohtu praktikast tulenevad riigiabi käsitlevad kriteeriumid on käesoleval juhul täidetud. Otsuses ei ole toodud isegi Euroopa Kohtu praktikast tulenevate õiguspõhimõtete põhiolemust.
84 Hagejate sõnul oleks komisjon pidanud identifitseerima kõik abiks loetud meetmed ja põhjendama, kuidas on täidetud kõik neli tingimust EÜ artikli 87 kohaldamiseks. Komisjon ei ole otsuses isegi pidanud vajalikuks EÜ artikli 87 lõikes 1 ette nähtud hindamisel erinevaid asjaomaseid meetmeid üksteisest eristada.
85 Muu hulgas märgivad hagejad, et valikulise eelise olemasolu kohta toodud põhistus otsuses baseerub ümberpööratud tõendamiskoormisel, kuna komisjon näib pidavat piisavaks, et „ei ole tuvastatud, et abisaajad oleksid alati olnud kõnealuse maksu maksjad”.
86 Komisjon meenutab põhjendamiskohustust käsitlevat asjakohast kohtupraktikat ja tuletab muu hulgas meelde, et piisab, kui ta esitab otsuse ülesehituses olulist tähtsust omavad faktilised asjaolud ja õiguslikud kaalutlused, ning et otsust võib väljakujunenud otsustuspraktikast tulenevalt põhjendada kokkuvõtlikult.
87 Komisjon sõnul nähtub otsuse asjakohastest punktidest, et otsus on õiguslikult piisavalt põhjendatud. Siinjuures osutab ta otsuse põhjendustele 38−40, põhjendusele 74 – sealhulgas sellele viitavale 12. joonealusele märkusele – ja põhjendusele 121.
88 Komisjon leiab, et ta ei pidanud lähemalt analüüsima põhjuseid, miks osutatud kohtupraktikast tulenevad kriteeriumid ei ole täidetud. Tema arvates nähtub vaidlusalusest kavast selgelt, et esiteks on riigil CIVDN‑i kaudu õigus kõnealuseid vahendeid vabalt käsutada ja teiseks ei ole otsuse artiklis 1 osutatud meetmete rahastamine eranditult omistatav asjaomase kutseliidu liikmetele, vaid kuulub riikliku poliitika alla.
89 Peale selle väidab komisjon, et hagiavalduses toodud väide ebapiisava põhjendamise kohta hõlmab vaid tootmisharudevaheliste organisatsioonide makseid. Komisjon märgib, et ta ei ole selle aspekti kohta üldse otsust teinud, kuna tootmisharudevaheliste organisatsioonide maksete abi olemus ei kuulu otsuse resolutiivosasse.
90 Komisjon leiab teise võimalusena, et see väide on igal juhul vastuvõetamatu, kuna hagejad ei ole selgitanud, mille poolest on otsuses sisalduv riigiabi olemasolu käsitlev põhistus, mis on ära toodud otsuse põhjendustes 71−82, EÜ artikli 253 nõuetest lähtuvalt ebapiisav.
Esimese Astme Kohtu hinnang
91 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb seda, kas otsuse põhistus vastab EÜ artikli 253 nõuetele, hinnata mitte ainult selle sõnastusest, vaid ka kontekstist ja kõigist antud valdkonda reguleerivatest õigusnormidest lähtudes. Ehkki komisjon ei ole kohustatud vastama kõigile fakti- ja õigusväidetele, mis huvitatud isik on haldusmenetluses esitanud, peab ta sellegipoolest võtma arvesse kõiki antud juhtumi korral asjassepuutuvaid tegureid, et ühenduse kohus saaks teostada seaduslikkuse kontrolli ja anda nii liikmesriikidele kui ka huvitatud isikutele teada tingimustest, millest lähtuvalt ta asutamislepingut kohaldas (vt Esimese Astme Kohtu 25. juuni 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑371/94 ja T‑394/94: British Airways jt ning British Midland Airways vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑2405, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).
92 Käesolevas kontekstis põhjendamise nõude hindamise juures tuleb täpsustada, et riigiabi uurimismenetlus on algatatud abi andmise eest vastutava liikmesriigi suhtes ja et EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses huvitatud isikud, sealhulgas abisaaja, ei saa ise nõuda samasugust vastastavat vaidlust komisjoniga kui viimasel on asjaomase liikmesriigiga (vt Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑198/01: Technische Glaswerke Ilmenau vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2717, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
93 Lähtudes eelmärgitust tuleb hinnata, kas otsuse põhistus vastab EÜ artikli 253 nõuetele.
94 Komisjon alustab otsuses oma hinnangut (punkt 1) EÜ artikli 81 lõike 1 tsitaadiga (põhjendus 71). Seejärel kontrollib ta „riigi ressurssidest rahastatava valikulise eelise olemasolu” (V jaotise punkt 1.1, põhjendused 73−76). Need põhjendused on sõnastatud järgmiselt:
„73. Abiks loetakse selline sekkumine, mis võib oma vormist olenemata otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid, või mida tuleb pidada ettevõtjate poolt saadavaks majanduslikuks eeliseks, mida nad tavalistes turutingimustes ei saaks.
74. Kõnealuste maksete iseloomu kohta märgib komisjon, et selleks, nende maksetega kaasneksid vajalikud tagajärjed, tuli need kehtestada avaliku võimu organi aktiga, ning sel moel saadud vahendeid kasutati riigipoolselt toetatud poliitika elluviimiseks. Lisaks ei ole tuvastatud, et abisaajad oleksid alati olnud kõnealuse maksu maksjad. Neil põhjustel ei vasta need maksed Euroopa Kohtu praktikas esitatud kriteeriumidele, et saaks väita, et need asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse ei kuulu. Seetõttu leidis komisjon, et käesoleval juhul on tegemist maksutaolise lõivuga ehk riigi vahenditega.
75. Lisaks loetakse Euroopa Kohtu praktika kohaselt abiks ka toimingud, mis vähendavad mingil viisil kulusid, mis tavaolukorras koormaksid ettevõtte eelarvet ja mis olemata toetused selle sõna otseses tähenduses, on siiski olemuselt sarnased ja avaldavad samaväärset toimet.
76. Abi olemasolu või laad tuleb tuvastada Rivesaltes’i kava võimalike kasusaajate tasandil ja kaitstud päritolunimetuste reklaami- ja müügiedenduseks ning tegevuse korraldamiseks kehtestatud tootmisharudevaheliste organisatsioonide maksete ja nende rahastamise tasandil. Käesoleval juhul soodustab antud toetus teatavaid ettevõtjaid selles mõttes, et abi anti üksnes teatavas piirkonnas tegutsevatele kaitstud päritolunimetusega veinide tootjatele.”
95 Otsuse põhjenduses 74 osutatakse 12. joonealusele märkusele, mis sisaldab viidet Euroopa Kohtu 15. juuli 2004. aasta otsusele kohtuasjas C‑345/02: Pearle jt (EKL 2004, lk I‑7139), ja otsuse põhjenduses 75 osutatakse omakorda 13. joonealusele märkusele ehk Euroopa Kohtu 22. mai 2003. aasta otsusele kohtuasjas C‑355/00: Freskot (EKL 2003, lk I‑5263).
96 Edasi käsitlevad otsuse jaotises „Mõju kaubandusele” (V jaotise punkt 1.2) viis põhjendust (põhjendused 77−81) kaubanduse mõjutamise kriteeriumi.
97 Lõpetuseks näeb otsuse jaotise „Järeldused abi olemuse kohta asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses” (V jaotise punkt 1.3) põhjendus 82 ette järgmist:
„Ülaltoodud näidete valguses leiab komisjon, et teatavates piirkondades tegutsevate kaitstud päritolunimetusi kandvate veinide tootjaid soodustavad meetmed kujutavad endast riigi vahenditest rahastatavat soodustust, mille saamise võimalust teistel turuosalistel ei ole, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtteid ja tooteid, kuna see võib mõjutada liikmesriikide vahelist kaubandust. Seega on meetme näol tegemist abiga asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses.”
98 Esiteks tuleb märkida, et mis puutub tootmisharudevaheliste organisatsioonide maksete olemusse, millest rahastatakse eelkõige maa tootmisest kõrvaldamise hüvitisi, sisaldab otsuse põhjendus 74 üksikasjalikku põhjendust. Kõnealuste maksete „kohaldamine eeldas avaliku võimu organi akti ning sel moel saadud vahendeid kasutati riigipoolselt toetatud poliitika elluviimiseks”. Tegemist on „maksutaolise lõivuga ehk riigi vahenditega”. Lisaks on otsuse põhjenduses 29 maksete olemusega seoses käsitletud argumente, mis komisjon uurimismenetluse menetluse algatamisel esitas, ja antud selle kohta selgitusi.
99 Teiseks, kuigi vastab tõele, et otsuses ei ole näidatud Euroopa Kohtu praktikast tulenevad kriteeriumid, mille alusel on võimalik EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud keeld kohaldamata jätta, on otsuses seda artiklit tsiteeritud (põhjendus 71) ning viidatud kohtupraktikale, mis defineerib abiks peetavad sekkumised (põhjendused 73 ja 75), ning otsuses esitatakse põhjused, miks see artikkel ja kohtupraktika on käesoleval juhul kohaldatavad (põhjendused 74 ning 76−82). Komisjon pidi ära näitama põhjused, miks asjaomased meetmed kuuluvad EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse, mitte aga vastupidi. Asjaolu, et ta osutab vaid kohtuotsusele Pearle jt, millele on viidatud eespool punktis 95, ega käsitle üksikasjalikumalt vastupidist olukorda, ei saa pidada põhjenduse puudumiseks.
100 Kolmandaks, mis puutub väidetavasse nõudesse igat kõnealust meedet eraldi põhjendada, ei saa Esimese Astme Kohtu 18. jaanuari 2005. aasta otsusest kohtuasjas T‑93/02: Confédération nationale du Crédit mutuel vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑143) järeldada, et iga meetme kohta, mille komisjon loeb abiks, on vaja esitada põhjendus kõigi nelja tingimuse osas EÜ artikli 87 kohaldamiseks.
101 Eelnimetatud kohtuasjas sedastas Esimese Astme Kohus kõigepealt, et abi määratlemine vaidlustatud otsuse resolutiivosas ei ole piisav, et huvitatud isikutel ja Esimese Astme Kohtul oleks võimalik teada, millist meedet või meetmeid on käesoleval juhul peetud riigiabiks (punkt 73). Peale selle märkis kohus punktis 122, et vaidlustatud otsus ei ole abina määratletud meetmete identifitseerimise osas piisavalt põhistatud.
102 Käesoleval juhul ei ole see nii, vaid hoopis vastupidi. Otsuse resolutiivosas loetakse riigiabiks maa tootmisest kõrvaldamise hüvitis, ümberkorralduskava ning reklaami- ja müügiedendustegevus, käsitledes iga meedet eraldi punktina. Seega võivad huvitatud isikud ja Esimese Astme Kohus raskusteta teada saada meetmed, mida antud juhul peetakse abiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. Esimese Astme Kohus tuletab veel meelde, et kuna hagi on vastuvõetav vaid osas, milles taotletakse otsuse artikli 1 lõike 1 tühistamist, siis peab asja läbivaatamine piirduma vaid maa tootmisest kõrvaldamise hüvitise põhjendamisega.
103 Peale selle tuleb märkida, et erinevalt eespool punktis 100 viidatud kohtuotsuse Confédération nationale du Crédit mutuel vs. komisjon aluseks olnud kohtuasjas käsitletud vaidlustatud otsusest, on käesoleval juhul otsuse põhjendustes kolme arvessevõetud meedet rohkem üksteisest eristatud. Otsuse II jaotises „Kirjeldus” on üksteise järel kirjeldatud maa tootmisest kõrvaldamise hüvitise (II jaotise punkt 1.1) ja ümberkorraldusabi (II jaotuse punkt 1.2) süsteemi ning tootmisharudevaheliste organisatsioonide makseid reklaami‑ ja müügiedenduseks (II jaotise punkt 2). Edasi on otsuse arutluskäigu osas, mis käsitleb komisjoni argumente menetluse algatamisel (II jaotise punkt 3), taas eristatud maa tootmisest kõrvaldamise hüvitist (põhjendused 30−32), ümberkorralduskulusid (põhjendused 33−37) ning reklaami- ja müügiedendusabi (põhjendused 38 ja 39). Ka otsuse jaotises IV, mis käsitleb Prantsuse Vabariigi esitatud märkusi, on maa tootmisest kõrvaldamise hüvitist (II jaotise punkt 1.1), ümberkorraldusabi (IV jaotise punkt 1.2) ning reklaami- ja müügiedendustegevust (IV jaotise punkt 2) eristatud. Lõpetuseks on abi kokkusobivuse analüüsis (V jaotise punkt 2) kolme kõnealust meedet jällegi eristatud: põhjendused 95−106 käsitlevad maa tootmisest kõrvaldamise hüvitist, põhjendused 107−118 ümberkorraldusabi ning põhjendused 119−123 reklaami- ja müügiedendusabi.
104 Samas vastab tõele, et EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud tingimuste analüüsimisel, mis on esitatud pealkirjade all „Riigi ressurssidest rahastatava valikulise eelise olemasolu” ja „Mõju kaubandusele”, ei ole otsuses neid kolme meedet eristatud. Analüüs laieneb kahtlusteta kõigile kolmele osutatud meetmele. Huvitatud isikud saavad siiski teada, kuidas on komisjon asutamislepingut rakendanud, ja Esimese Astme Kohus saab teostada oma kontrolli. Erinevalt hagejate viidatud kohtuasjast Le Levant (Esimese Astme Kohtu 22. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑34/02: Le Levant 001 jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑267, punktid 109−132) on otsuses analüüsitud, kuidas on EÜ artikli 87 lõikes 1 kehtestatud tingimused abi ühisturuga kokkusobimatuse tuvastamiseks käesolevas asjas täidetud. Asjaolu, et seda on tehtud üldistatult, ei saa iseenesest pidada põhjendamiskohustusega vastuolus olevaks, seda enam, et asjassepuutuvad meetmed kuuluvad sama tegevuskava alla.
105 Seega tuleb esimene väide tagasi lükata, ilma et oleks vaja uurida argumente, mis komisjon oma vasturepliigis teise võimalusena on esitanud.
Teine väide EÜ artikli 87 lõike 1 rikkumise kohta
106 Väite esimeses osas märgivad hagejad, et tegemist ei ole riigi ressurssidega, ja teises osas, et tootmisharudevaheliste organisatsioonide maksed ei ole riigile omistatavad maksed. Kuna poolte esitatud menetlusdokumentides on selle väite eelmainitud kaks osa tihtipeale segi aetud, tuleb neid vaadelda koos.
Poolte argumendid
107 Hagejad meenutavad, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad asjaomased meetmed riigiabina määratlemiseks vastama üheaegselt neljale tingimusele. Käesoleval juhul on neist täitmata tingimus, mille kohaselt peavad meetmed olema riiklikku päritolu ehk riigi ressurssidest rahastatavad ja riigile omistatavad.
108 Hagejad osutavad Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt meede, mille avaliku võimu organ on kohustuslikuks teinud, kuid mida rahastavad eraõiguslikud ettevõtjad, ilma et avaliku võimu organil oleks ühelgi hetkel õigust asjaomaseid summasid käsutada, ei kujuta endast riigi vahendite otsest või kaudset ülekandmist (Euroopa Kohtu 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑379/98: PreussenElektra, EKL 2001, lk I‑2099, punkt 59).
109 Hagejate väitel tuleneb kohtupraktikast, et määravaks teguriks on see, kas meetme rahastamiseks kasutatavate vahendite käsutamise üle on olemas piisav kontroll. Otsuses on komisjon maksete käsitlemisel riigi vahenditena juhindunud ainuüksi asjaolust, et selleks, et nende maksetega kaasneksid vajalikud tagajärjed, pidid need olema kehtestatud avaliku võimu organi aktiga. Seega ei ole komisjon järginud kohtupraktika kohast analüüsi.
110 Hagejad märgivad, et tootmisharudevaheliste organisatsioonide maksete valdkonnas saab riik sekkuda tootmisharu algatusel ehk eraalgatusel vaid seeläbi, et kiidab need maksed heaks, et muuta need kõigile tootmisharudevaheliste organisatsioonide liikmetele kohustuslikuks. Avaliku võimu organ ei teosta järelkontrolli rahastamise seaduslikkuse üle ega oma ühelgi hetkel vahendite üle kontrolli. CIVDN‑il on olnud täielik autonoomia nii maa tootmisest kõrvaldamise hüvitise suhtes kui ka teatavate kontrollitud päritolunimetuste reklaami- ja müügiedenduse ning tegevuse korraldamise meetmete rahastamisel ja organiseerimisel.
111 CIVDN‑i tegevusele üksnes organisatsioonilisest aspektist lähenemisel ei võeta arvesse selle komitee reaalset tegevust. Igal juhul tuleb eelistada funktsionaalsel lähenemisel põhinevat analüüsi.
112 Hagejate sõnul tõestavad Prantsuse majandusministri poolt hiljuti 31. märtsil 2006 kehtestatud määrused, mis puudutavad riigipoolse majandusliku‑ ja finantskontrolli teostamist põllumajandussektori tootmisharudevaheliste organisatsioonide üle, et riigil puudub igasugune võimalus käsutada vahendeid, mis tootmisharudevahelised organisatsioonid on tootmisharus kehtestatud maksete kaudu omandanud.
113 Hagejad rõhutavad, et komisjon on ilmselgelt eksinud, väites, et maa tootmisest kõrvaldamise hüvitist rahastatakse peamiselt maksutaolise lõivu kaudu, mille suurus on 50 Prantsuse franki Püreneede piirkonnas toodetud hektoliitri kohta. Vastupidi – erimakse tootmisharus kehtestati selleks, et rahastada maa tootmisest kõrvaldamise kava, mis nähtub ka CIVDN‑i otsusest 96‑1. Kõnesolev maksutaoline lõiv moodustab CIVDN‑i vahenditest vaid marginaalse osa, kuna see on suunatud tema talituste tegevusele.
114 Teatavate kontrollitud päritolunimetuste reklaami- ja müügiedenduse ning tegevuse korraldamise meetmete rahastamiseks ettenähtud tootmisharudevaheliste organisatsioonide maksete riigile omistatavuse kohta väidavad hagejad, et sellise eraõigusliku isiku nagu tootmisharudevahelise organisatsiooni puhul on määravaks kriteeriumiks see, kas asjaomane organisatsioon saab võtta kõnealuse meetme ilma avaliku võimu volituseta. Ei saa vastu vaielda sellele, et need meetmed ei ole erinevalt Rivesaltes’i kava alusel võetud meetmetest mingil juhul osa riiklikust poliitikast. Nende arvates on hoopis tegemist meetmetega, mis on võetud üksnes selle eesmärgi täitmiseks, mis tootmisharus on kehtestatud. Seega jõudes otsuse artikli 1 lõikes 3 järeldusele, et neid meetmeid võib pidada riigiabiks, on komisjon õigusnormi vääralt kohaldanud ja ilmselgelt rikkunud EÜ artikli 87 lõiget 1.
115 Komisjon on seisukohal, et ainuüksi 2. aprilli 1943. aasta seaduse nr 200, mis käsitleb CIVDN‑i asutamist, muudetud 20. oktoobri 1956. aasta dekreediga nr 55‑1064, analüüsist piisab, et tõestada, et vaidlusaluste meetmete aluseks saab pidada üksnes riigipoolsest akti ja et neid meetmeid rahastatakse riigi ressurssidest. Tema hinnangul tuleneb nimetatud seadusest, et CIVDN‑i kuuluvad pariteetsel alusel nii tootjad kui avaliku võimu organid (artikkel 2) ning et juhatus koosneb enamasti riigi esindajatest (artikkel 4). Peale selle viitab komisjon kõnealuse seaduse artiklile 7, mille kohaselt muutuvad CIVDN‑i või tema juhatuse esitatud ettepanekud kõigile vastavas tootmisharus tegutsejatele kohustuslikuks, kui need on vastavalt olukorrale põllumajandusministri või valitsuse voliniku poolt heaks kiidetud. Samuti toob komisjon välja seaduse artikli 14, mis näeb ette, et eelarve esitatakse põllumajandus‑ ja rahandusministrile heakskiitmiseks ning et CIVDN‑i halduskulude ja tema kutsealaste huvide eesmärkide saavutamisega seonduvad kulutused kaetakse toodete müügilt saadud maksudest või muudest vahenditest. Viimasena rõhutab komisjon, et kõnealuse seaduse artikkel 15 sätestab, et CIVDN‑i rahastamine on riigi kontrolli all. Neil kaalutlustel leiab komisjon, et tegemist on ilmselgelt riigi ressurssidega ja riigipoolsete meetmetega.
116 Sellist tõlgendust riigi juhtiva rolli kohta kinnitab suurel määral ka Prantsuse konkurentsiameti 23. juuli 2004. aasta otsus 04‑D‑35, mis käsitleb kontrollitud päritolunimetusega „Rivesaltes” magusate naturaalveinide turul kohaldatavat praktikat.
117 Komisjon küll tunnistab, et CIVDN‑i 5. juuli 1996. aasta otsuses 96‑1 sätestatu kohaselt kasutati tootmisharudevaheliste organisatsioonide maksetest saadud tulu vaid selleks, et maksta tootjatele maa tootmisest kõrvaldamise hüvitist, oli see siiski antud juhul ebapiisav. Nii oli üldnõukogu andnud erakorralist abi 2 miljonit Prantsuse franki. CIVDN‑i täiskogul 20. detsembril 2000 otsustati maa tootmisest kõrvaldamise hüvitise konto ja CIVDN‑i üldkonto omavahel ühendada, mis andis sellele organisatsioonile rohkem võimalusi vahendeid nende päritolust olenemata riigi kontrolli all käsutada.
118 Komisjon tuletab meelde, et maa tootmisest kõrvaldamise hüvitist rahastati peamiselt maksutaolistest lõivudest, täpsemalt öeldes 50 Prantsuse franki suuruses summas Püreneede piirkonnas toodetud hektoliitri kohta. Niisiis ei ole mingit kahtlust, et see maksutaoline lõiv oli otse riigi poolt kehtestatud ja see ei ole sektoris kehtestatud vabatahtlik makse.
119 Komisjon juhib tähelepanu asjaolule, et asjaomaseid makseid uuriti otsuses üksnes selleks, et kontrollida, kas nad kujutavad endast riigi ressursse, mille eesmärk on rahastada otsuses käsitletud kolme meedet. Neid makseid iseenesest aga EÜ artikli 87 mõttes riigiabiks ei loeta. Sel põhjusel leiab komisjon, et hagejate teine väide hagiavalduses on vastuvõetamatu ja sisutu, kuna komisjon ei ole uurinud ega ole pidanud uurima, kas need maksed iseenesest on riigiabi.
120 Komisjon rõhutab, et ühestki otsuse punktist ei ole võimalik välja lugeda, et vastavalt kohtupraktikale esineb püsiv seos maksetest saadava tulu ja asjaomase kolme meetme alusel makstavate abisummade vahel. Vaidlusaluses kavas on maksetest saadavast tulust sõltumata määratud kindlaks abisummad, mida makstakse üksnes abisaajate individuaalsest olukorrast lähtudes.
121 Vasturepliigis järeldab komisjon asjaolust, et hagejad kinnitasid, et nad „piirduvad riigile omistatavuse vaidlustamisel ainult asjaomaste tootmisharudevaheliste maksetega otsuse resolutiivosa artikli [1 lõike 3] alusel”, et hagi esemeks ei ole otsuse artiklis 1 osutatud kolm meedet. Ta lisab siiski, et repliigi punkti 86 hilisem redaktsioon jätab mulje, et hagejad vaidlevad vastu sellele, et maksed kujutavad endast riigi ressursse osas, milles nende eesmärk on rahastada reklaami- ja müügiedenduse ning tegevuse korraldamise meetmeid. Samas komisjoni sõnul on hagejad repliigi esimeses punktis samasuguse ebaselguse loonud, järeldades, et komisjon on vääralt tuvastanud, et kuna maksetest rahastati teatavate kontrollitud päritolunimetuste reklaami- ja müügiedenduse ning tegevuse korraldamise meetmeid, saab neid pidada riigiabiks. Tuues põhjuseks selguse puudumise ja võimatuse end kaitsta, väidab komisjon, et väide tuleb tunnistada vastuvõetamatuks. Teise võimalusena väidab ta, et see on põhjendamatu.
Esimese Astme Kohtu hinnang
122 Kuna komisjon on vasturepliigis vaidlustanud kõnesoleva väite vastuvõetavuse, tuleb antud väite hindamist sellest aspektist alustada.
– EÜ artikli 87 lõike 1 rikkumise kohta esitatud väite vastuvõetavus
123 Komisjon väidab vasturepliigis, et kuna mitmed hagejate menetlusdokumendid ei ole selged, ei ole tal võimalik oma seisukohti kaitsta.
124 Kuigi hagejate menetlusdokumentides sisalduv argumentatsioon võib teatavatel juhtudel segadust tekitada, peab siiski nentima, et hagiavalduses on selle väite mõte selgelt esitatud. Hagejad viitavad õigusnormi väärale kohaldamisele ja EÜ artikli 87 lõike 1 rikkumisele. Nad on jaganud selle väite kaheks osaks, millest esimese kohaselt ei kujuta maksed endast riigi ressursse ja teise kohaselt ei ole teatavate kontrollitud päritolunimetuste reklaami- ja müügiedenduse ning tegevuse korraldamise meetmete rahastamiseks suunatud tootmisharudevaheliste organisatsioonide maksed riigile omistatavad maksed. Lisaks võib hagiavalduses toodud väidete ja peamiste argumentide kokkuvõttes lugeda järgmist:
„Esimese Kohtul palutakse tühistada otsus […] järgmistel põhjustel:
[…]
– otsus rikub EÜ artikli 87 lõiget 1, kuna selles loetakse resolutiivosa artikli 1 lõigetes 1 ja 3 osutatud tootmisharudevaheliste organisatsioonide maksed riigiabiks.”
125 Selles osas tuleb kõnealune väide vastuvõetavaks tunnistada. Sellegipoolest ei saa hagejad edaspidi muuta selle väite sisu ja ulatust, tehes sellest kaitseõigusi eirates uue väite. Kodukorra artikkel 48 sätestab, et menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Seevastu väide, millega on hagiavalduses varem otseselt või kaudselt esitatud väidet laiendatud ning mis on selle väitega tihedalt seotud, tuleb lugeda vastuvõetavaks (Esimese Astme Kohtu 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑252/97: Dürbeck vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3031, punkt 39).
126 Esiteks ilmneb hagiavaldusest, et hagejad vaidlustavad tootmisharudevaheliste organisatsioonide maksete riigiabina määratlemise eelkõige seetõttu, et tegemist ei ole riigi ressurssidega. Nad väidavad sellega seoses, et riik ei saa asjaomaseid makseid käsutada. Teiseks viitavad nad riigile omistatavuse puudumisele, piirdudes siinjuures väga selgelt ainult tootmisharudevaheliste organisatsioonide maksetega, mis on ette nähtud teatavate kontrollitud päritolunimetuste reklaami- ja müügiedenduse ning tegevuse korraldamise meetmete rahastamiseks. Hagejad tuletavad repliigis seoses sellega meelde, et nad „piirduvad riigile omistatavuse vaidlustamisel ainult asjaomaste tootmisharudevaheliste maksetega otsuse resolutiivosa artikli [1 lõike 3] alusel”.
127 Komisjon ei saa väita, et tal ei olnud võimalik oma seisukohti kaitsta. Pealegi kinnitavad kostja vastuse punktid 59−77 ning vasturepliigi punktid 52−60 ja punkt 67 vastupidist.
128 Seega on EÜ artikli 87 lõike 1 rikkumise kohta esitatud väide vastuvõetav.
– EÜ artikli 87 lõike 1 rikkumise kohta esitatud väite põhjendatus
129 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt selleks, et eeliseid saaks pidada EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses abiks, peavad nad esiteks olema otseselt või kaudselt antud riigi ressurssidest ja teiseks peavad nad olema riigile omistatavad (vt Euroopa Kohtu 16. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑482/99: Prantsusmaa vs. komisjon, nn Stardust’i kohtuasi, EKL 2002, lk I‑4397, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
130 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses saab pidada vaid neid eeliseid, mis on otseselt või kaudselt antud riigi ressurssidest. Asjaolu, et selles sättes tehakse vahet „liikmesriigi poolt” antaval abil ja „riigi ressurssidest” antavalt abil, ei tähenda, et kõik riigi poolt tagatavad eelised kujutavad endast abi, olgu see siis riigi ressurssidest rahastatud või mitte, vaid üksnes toob siia mõiste alla vahetult riigi antud eelised kui ka need eelised, mida antakse riigi poolt määratud või asutatud avalik-õigusliku või eraõigusliku isiku kaudu (vt eespool punktis 108 viidatud kohtuotsus PreussenElektra, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).
131 Kõigepealt peab märkima, et osas, milles hagiavalduses ja repliigis ning hagiavalduse kokkuvõttes sisalduvate mitmesuguste hagejate argumentide kohaselt vaidlustatakse kõnesoleva väitega asjaomaste maksete riigiabina määratlemine, tuleb see väide tagasi lükata.
132 Otsuse üheski punktis ei ole neid makseid loetud riigiabiks (vt samuti hagi vastuvõetavuse kontekstis eespool punktid 38 ja 40). Otsuse resolutiivosast tuleneb, et riigiabiks on loetud meetmed, mida anti maa tootmisest kõrvaldamise hüvitise, ümberkorralduskava ning teatavate kontrollitud päritolunimetuste reklaami- ja müügiedenduse ning tegevuse korraldamise meetmete vormis. Otsuse põhjenduses 74 on komisjon leidnud, et kõnealused maksed on maksutaolised lõivud ehk riigi ressursid. Kuna kõnealuseid makseid kasutati nimetatud meetmete rahastamiseks, järeldatakse otsuses sellest, et riigi ressurssidest rahastamise kriteerium on täidetud.
133 Lisaks võib märkida, et kui hagejate menetlusdokumente tõlgendada nii, et kõnealused meetmed ei ole riigiabi, kuna neid ei rahastata riigi ressurssidest ja neist teatavad meetmed ei ole riigile omistatavad, ei muuda see antud lahendust.
134 Teisena mainitud asjaolu osas tuleneb väite teise osa sõnastusest ja hagejate esitatud täpsustavatest märkustest repliigis, et nad vaidlustavad vaid riigile omistatavuse tootmisharudevaheliste organisatsioonide maksete osas, mis on ette nähtud teatavate kontrollitud päritolunimetuste reklaami- ja müügiedenduse ning tegevuse korraldamise meetmete rahastamiseks.
135 Seega, kuna hagejatel ei olnud õigust vaidlustada otsuse resolutiivosa nende meetmetega seoses (vt eespool punktid 34−48), tuleb väite selles osas esitatud argumendid tähelepanuta jätta.
136 Pealegi ei vaidlusta hagejad maa tootmisest kõrvaldamise hüvitise riigile omistatavust. Seega piisab sellest, kui kontrollida, kas komisjon on otsuses õigesti leidnud, et maa tootmisest kõrvaldamise hüvitis on riigi ressurssidest rahastatav soodustus.
137 Hagejad ja komisjon viitavad vastupidiste seisukohtade toetuseks kumbki põhiliselt ühele Euroopa Kohtu otsusele. Hagejad tuginevad eespool punktis 95 viidatud kohtuotsusele Pearle jt, et väita analoogiliselt, et kõnealust meedet ei ole „rahastatud siseriiklike ametiasutuste kasutusse jäetud ressurssidest”. Komisjon osutab omalt poolt eespool punktis 129 viidatud kohtuotsusele Stardust, väites, et CIVDN‑i vahendid „kuuluvad riigi kontrolli alla ja on seega viimase käsutuses”, kuivõrd riik „saab [ettevõtja] üle teostatava valitseva mõju kaudu suurepäraselt juhtida tema ressursside kasutamist”.
138 Esmalt tuleb märkida, et hagejad vaidlustavad eespool punktis 137 viidatud kohtuotsusele Stardust komisjoni poolt antud ulatuse, kuna nende arvates kuulub Euroopa Kohtu analüüs „selles kohtuasjas esinenud asjaolude konteksti, mida iseloomustab see, et Stardustile rahalist abi andnud isikud olid riigiettevõtted”. Hagejad meenutavad, et CIVDN on eraõiguslik juriidiline isik.
139 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ei pea siiski tegema vahet, kas abi on antud otse riigi poolt või riigi poolt määratud või asutatud avalik- või eraõigusliku isiku kaudu (Euroopa Kohtu 7. juuni 1988. aasta otsus kohtuasjas 57/86: Kreeka vs. komisjon, EKL 1988, lk 2855, punkt 12; eespool punktis 108 viidatud kohtuotsus PreussenElektra, punkt 58, ja 20. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑126/01: GEMO, EKL 2003, lk I‑13769, punkt 23). Nagu eespool punktis 129 viidatud kohtuotsusest Stardust ja punktis 95 viidatud kohtuotsusest Pearle jt nähtub, ei ole asjaomase isiku või ettevõtja staatus riigiabi käsitlevate asutamislepingu normide kohaldamisel määrava tähtsusega. Üksnes asjaolu, et tegemist on avalik-õigusliku isikuga, ei tähenda automaatselt EÜ artikli 87 kohaldamist ning samamoodi ei välista seda kohaldamist üksnes asjaolu, et meetmed on võtnud eraõiguslik isik.
140 CIVDN‑i 5. juuli 1996. aasta otsusega 96‑1 kehtestati maa tootmisest kõrvaldamise hüvitise rahastamiseks makse. Et teha kindlaks, kas komisjon käsitas seda makset õigesti riigi vahendina eelkõige põhjusel, et selleks, et maksega kaasneksid vajalikud tagajärjed, peab see olema kehtestatud avaliku võimu organi aktiga, tuleb analüüsida riigi rolli selles komitees.
141 2. aprilli 1943. aasta seaduse nr 200, mis käsitleb kontrollitud päritolunimetustega magusate naturaalveinide ja liköörveinide tootmisharudevahelise komitee asutamist, muudetud 20. oktoobri 1956. aasta dekreediga nr 55‑1064, kinnitab riigi domineerivat rolli selles komitees.
142 Vastavalt artiklile 3, mis on asendatud dekreedi 56‑1064 artikliga 2, kuuluvad CIVDN‑i koosseisu neliteist esindajat veinitootjate ning veini tootmise, säilitamise ja tarnimisega tegelevate ühistute kõige esinduslikumatest ametiühingutest ja kutseliitudest ning neliteist esindajat hulgimüüjate kõige esinduslikematest ametiühingutest ja kutseliitudest. Komitee liikmed nimetatakse asjaomaste ametiühingute ja kutseliitude ettepanekul põllumajanduse küsimustega tegeleva riigisekretäri määrusega kolmeks aastaks.
143 Koosolekutel võib ilma hääleõiguseta osaleda teatav arv riigi esindajaid.
144 Vastavalt artiklile 4, muudetuna dekreedi 56‑1064 artikkel 3, kuulub riigile oma esindaja kaudu kas juhatuse esimehe või aseesimehe koht.
145 Direktor nimetatakse ja kutsutakse tagasi põllumajanduse küsimustega tegeleva riigisekretäri määrusega (artikkel 5, muudetuna dekreedi 56‑1064 artikkel 4).
146 Dekreedi 56‑1064 artikkel 6 sätestab:
„Põllumajanduse ja tarnimise eest vastutava ministeeriumi riigisekretäri määratud valitsuse volinik võtab osa kõigist koosolekutest.
Kui [CIVDN‑i] või juhatuse esitatud ettepanekud võetakse kohalolevate liikmete kahe kolmandiku häälteenamusega vastu, võib volinik talle antud juhiste kohaselt otsuse eelnõu kohe heaks kiita või esitada põllumajanduse ja tarnimise eest vastutava ministeeriumi riigisekretärile heakskiitmiseks.”
147 Dekreedi 56‑1064 artikkel 7 sätestab:
„[CIVDN‑i] või tema juhatuse ettepanekud on kõigile asjaomasesse tootmisharusse kuuluvatele liikmetele siduvad, kui need on heaks kiitnud vastavalt vajadusele põllumajanduse ja tarnimise eest vastutava ministeeriumi riigisekretär või valitsuse volinik.
[…]
Ettepanek jõustub [CIVDN‑i] kuuluvatele kutseliitudele teatamisega.
Kui tegemist on riigi huviga, siis teeb põllumajanduse ja tarnimise eest vastutava ministeeriumi riigisekretär [CIVDN‑i] keeldumise korral ise otsuse, olles eelnevalt saanud valitsuse volinikult vastava korralduse.”
148 Dekreedi 56‑1064 artikli 8 kohaselt on CIVDN‑i ülesanne võtta vastavalt valitsuse juhistele teataval hulgal viimase nimetatud üldmeetmeid, mis hõlmavad veinitootmise korraldamist ja kontrollimist piiratud veinitoodangu osas.
149 CIVDN‑i otsuse järgimata jätmise korral võivad dekreedi 56‑1064 artikli 10 alusel vastavalt olukorrale rikkumise toimepanija asukohajärgse departemangu prefekt või põllumajandusminister prefekti ettepanekul määrata erinevaid karistusi, milleks on rahatrahv, tegevusloa äravõtmine, toodangu täielik või osaline konfiskeerimine riigi poolt.
150 Artiklis 8 sätestatud üldmeetmete korral võib põllumajandusminister artikli 11 kohaselt valitsuse voliniku ettepanekul teha juhatuse asemel otsuse, millest viimane oli keeldunud, ning vaatamata korraldusele, mille valitsuse volinik on talle saatnud.
151 Artiklis 14 on sätestatud, et nimetatud minister kiidab heaks ka CIVDN‑i eelarve. Samas on märgitud, et „[CIVDN‑i] halduskulude ja tema kutsealaste huvide eesmärkide saavutamisega seonduvad kulutused kaetakse toodete müügilt saadud maksudest või muudest vahenditest. [CIVDN] võib nimetatud maksu kohaldada üksnes pärast seda, kui põllumajanduse ja tarnimise eest vastutava ministeeriumi riigisekretär ning majandus- ja rahandusministeeriumi riigisekretär on selle oma määrusega heaks kiitnud”.
152 Dekreedi 56‑1064 artikli 15 kohaselt on rahastamine riigi kontrolli all ja vabad vahendid paigutatakse riigikassasse või CIVDN‑i asukohajärgse piirkonna põllumajanduse krediteerimise fondi.
153 Lõpetuseks tuleb märkida, et CIVDN‑i töökorra kiidab heaks põllumajandusminister.
154 Eelnevast järeldub, et lisaks riigi osalemisele komitees ja juhatuses, on riigipoolne heakskiit nõutav CIVDN‑i kõikide tähtsamate toimingute puhul. Iseäranis ei saa CIVDN ilma riigi nõusolekuta kohaldada maksu või makseid ega käsutada sellest saadud tulu. Samuti võib riik kehtestada CIVDN‑ile oma otsused täitmiseks.
155 Kõnesoleva seaduse sätted ei kinnita hagejate väidet CIVDN‑i „puhtalt kutsealase juhtimise” kohta ja riigi tegevuse piiritlemise kohta üksnes „järelkontrolli õigusega CIVDN‑i rahastamise seaduslikkuse üle”.
156 Isegi kui oleks tuvastatud, nagu väidavad hagejad, et „tegelikult piirdub riigiasutuste roll vaid tootmisharus vastuvõetud otsuste siduvaks muutmisega”, siis juriidiliselt ulatuvad riigi volitused palju kaugemale. Otsuse põhjenduses 74 on õigesti märgitud, et „nende maksete kohaldamine eeldas avaliku võimu organi akti”. Vastavalt eespool 129 viidatud kohtuotsusele Stardust saab riik antud juhul CIVDN‑i üle teostatava valitseva mõju kaudu suurepäraselt juhtida tema ressursside kasutamist, rahastamaks vajaduse korral spetsiaalseid soodustusi, mida teatavatele ettevõtjatele antakse.
157 Siinjuures tuleb lisada, et Prantsuse majandusministri 31. märtsi 2006. aasta määrused, millele hagejad on viidanud, ei tõesta käesoleval juhul nende sisu arvesse võtmata, et riigil puudub igasugune võimalus käsutada vahendeid, mis tootmisharudevahelised organisatsioonid on omandanud. Need määrused on kehtestatud pärast vaidlusaluste asjaolude tekkimist ja otsuse vastuvõtmist.
158 Muu hulgas ei aita hagejaid ka eespool punktis 95 viidatud kohtuotsus Pearle jt, millele nad on osutanud, kuna see ei ole käesolevas asjas kohaldatav.
159 Esiteks peab möönma, et vahendid, mida CIVDN kasutab maa tootmisest kõrvaldamise hüvitise maksmiseks, peab ta tõepoolest kõigepealt koguma oma liikmetelt tootmisharudevaheliste organisatsioonide maksete näol (5. juuli 1996. aasta otsus 96‑1). Maksetest saadud tulu paigutatakse CIVDN‑i poolt hallatavasse erifondi ja seda kasutatakse üksnes maa tootmisest kõrvaldamise hüvitise maksmiseks tootjatele (eelnimetatud otsuse artikkel 5).
160 Otsuse põhjendustes 43 ja 44 olevatest kaebuse esitaja seisukohtadest, mida kinnitab CIVDN‑i 20. detsembri 2000. aasta täiskogu protokoll, mille komisjon on kostja vastusele lisanud, siiski nähtub esiteks, et maa tootmisest kõrvaldamise hüvitist sai maksta tänu Ida-Püreneede üldnõukogu poolt antud 2 miljoni Prantsuse frangi suurusele toetusele, ning teiseks rahastati maa tootmisest kõrvaldamise hüvitist vahenditest, mis ei tulnud eranditult kogutud maksete tulust, vaid osaliselt ka CIVDN‑i üldeelarvest. Pealegi ei ole hagejad neile asjaoludele vastu vaielnud. Nagu Euroopa Kohtu 22. märtsi 1977. aasta otsuses 78/76: Steinike & Weinlig (EKL 1977, lk 595), millele on osutatud eespool punktis 95 viidatud kohtuotsuse Pearle jt punktis 38, oli samuti tegemist otse riigilt saadud toetustega.
161 Seega ei saa antud juhul kohtuotsusele Pearle jt tuginedes kindlalt väita, et kuna organisatsiooni poolt tehtud kulutused kaeti tervikuna kasu saanud ettevõtjatelt kogutud maksudest, siis ei toonud CIVDN‑i sekkumine kaasa eelist, mis kujutaks endast täiendavat kulutust riigile või sellele organisatsioonile (vt selle kohta eespool punktis 95 viidatud kohtuotsus Pearle jt, punkt 36).
162 Teiseks, nagu on rõhutatud otsuse põhjenduses 74, ei ole käesoleval juhul erinevalt eespool punktis 95 viidatud kohtuotsuse Pearle jt aluseks olnud kohtuasjast tuvastatud, et abisaajad oleksid alati olnud kõnealuse maksu maksjad. 5. juuli 1996. aasta otsusest 96‑1 tuleneb, et kõnealuse makse aluseks olid Rivesaltes’i ja Grand‑Roussillon’i 1995. aastal turustatud kogused (artikkel 2), samas kui maa tootmisest kõrvaldamise hüvitise summa oli 5000 Prantsuse franki aastas hektari kohta, mis tootmisest kõrvale jäeti (artikkel 6). Niisiis said teatud ettevõtjad anda olulise panuse, kuid maa tootmisest kõrvaldamise hüvitist ei saanud.
163 Kolmandaks, erinevalt eespool punktis 95 viidatud kohtuotsuse Pearle jt aluseks olnud kohtuasjast ei tulene ka toimikust, et algatus maa tootmisest kõrvaldamise hüvitise kehtestamiseks ja rakendamiseks tuli mistahes eraõiguslikult organisatsioonilt, mitte aga CIVDN‑ilt, keda kasutati „üksnes vahendina, et koguda makse ja saadud ressursse laiali jagada” (vt selle kohta eespool punktis 95 viidatud kohtuotsus Pearle jt, punkt 37). Ühtlasi peab rõhutama, et hagejad ei ole vaidlustanud maa tootmisest kõrvaldamise hüvitise riigile omistatavust.
164 Lõpetuseks, mis puudutab maa tootmisest kõrvaldamise hüvitise kohta käivat seisukohta, et ressursse on eespool punktis 95 viidatud kohtuotsuse Pearle jt aluseks olnud kohtuasjaga analoogiliselt kogutud „puhtalt ärilise eesmärgi tarvis, millel puudub seos […] ametiasutuste poolt kehtestatud poliitikaga” (eespool punktis 95 viidatud kohtuotsus Pearle jt, punkt 37), väidavad hagejad ise vastupidist. Nad märgivad repliigi punktis 112, et „ei saa tõsiselt vastu vaielda sellele, et maksete kehtestamine reklaami- ja müügiedenduse rahastamiseks […] ei kuulu erinevalt Rivesaltes’i kava raames võetud asjaomastest meetmetest mingil juhul riigipoolselt toetatud poliitika alla”. Seega hagejad möönavad, et maa tootmisest kõrvaldamise hüvitisel on seos riigi poolt toetatud poliitikaga.
165 Kõigist neist asjaoludest lähtudes teeb Esimese Astme Kohus järelduse, et komisjon on õigesti leidnud, et maa tootmisest kõrvaldamise hüvitist rahastati riigi ressurssidest.
166 Järelikult, isegi kui tõlgendada hagejate menetlusdokumente nii, et nad eitavad asjaomaste meetmete riigi ressurssidest rahastamist, tuleb teine väide ikkagi tagasi lükata.
167 Seega tuleb hagi rahuldamata jätta, kuna see on osaliselt vastuvõetamatu ja ülajäänud osas põhjendamatu.
Kohtukulud
168 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud ja kostja on nõudnud neilt kohtukulude väljamõistmist, tuleb kohtukulud välja mõista hagejatelt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.
169 Kodukorra artikli 87 lõike 4 alusel kannab Prantsuse Vabariik oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes,
ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja hagejatelt.
3. Prantsuse Vabariik kannab oma kohtukulud ise.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 20. septembril 2007 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |