Kohtuasi C‑179/21
absoluts -bikes and more- GmbH & Co. KG
versus
the-trading-company GmbH
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof)
Euroopa Kohtu (kolmas koda) 5. mai 2022. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 2011/83/EL – Artikli 6 lõike 1 punkt m – Tarbija ja kaupleja vahel sõlmitud kaugleping – Kaupleja kohustus teavitada tarbijat tootja müügigarantii olemasolust ja selle tingimustest – Sellise kohustuse tekkimise tingimused – Tarbijale tootja müügigarantii kohta edastatava teabe sisu – Direktiivi 1999/44/EÜ artikli 6 lõike 2 mõju
1. Tarbijakaitse – Tarbijalepingud – Direktiiv 2011/83 – Teavitamiskohustus kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul – Kaup, mida ei müü mitte tootja, vaid kaupleja – Kaupleja kohustus teavitada tarbijat tootja müügigarantii olemasolust ja tingimustest – Tingimus – Tarbija õigustatud huvi – Hindamiskriteeriumid
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83, artikli 6 lõike 1 punkt m)
(vt punktid 27–32, 37, 40–42 ja 44–53 ning resolutsiooni punkt 1)
2. Tarbijakaitse – Tarbekaupade müük ja garantii – Direktiiv 1999/44 – Tarbijalepingud – Direktiiv 2011/83 – Teavitamiskohustus kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul – Kaup, mida ei müü mitte tootja, vaid kaupleja – Kaupleja kohustus teavitada tarbijat tootja müügigarantii olemasolust ja tingimustest – Tarbijale selle garantii tingimuste kohta esitatav teave – Ulatus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/44, artikli 6 lõike 2 teine taane, ja direktiiv 2011/83, artikli 6 lõike 1 punkt m)
(vt punktid 58 ja 61–65 ning resolutsiooni punkt 2)
Kokkuvõte
Kui kaupleja pakub veebisaidil nagu Amazon kaupa, mida ta ei ole ise tootnud, peab ta teavitama tarbijat tootja garantiist, kui ta teeb sellest oma pakkumuse keskse või määrava elemendi
Äriühing absoluts -bikes and more- GmbH & Co. KG (edaspidi „absoluts“) pakkus veebipõhisel müügiplatvormil Amazon müügiks teatavat Šveitsi tootja kaupa. Veebisaidi Amazon seda pakkumust sisaldaval leheküljel ei olnud teavet kas absolutsi või kolmanda isiku poolt antava garantii kohta, küll aga oli rubriigi „Tehniline lisateave“ all link, mille kaudu sai kasutaja tutvuda teabelehega, mille oli koostanud tootja.
Teatav absolutsiga konkureeriv äriühing leidis, et see äriühing ei ole esitanud piisavalt teavet tootja antud garantii kohta, mistõttu ta esitas kõlvatut konkurentsi käsitlevate Saksa õigusnormide alusel hagi, milles nõudis, et kohus kohustaks absolutsi lõpetama selliste pakkumuste tegemine. Kohtuasja menetlemine jõudis Bundesgerichtshofini (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus), kellel on tekkinud kahtlus, kas tarbija õiguste direktiivi(1) kohaselt on absolutsi olukorras oleval kauplejal kohustus teavitada tarbijat tootja antud müügigarantii olemasolust. Nimetatud kohus palub selgitusi ka vastava kohustuse ulatuse ning selle kohustuse tekkimise tingimuste kohta.
Euroopa Kohus otsustas, et tarbija õiguste direktiivi kohaselt on kaupleja kohustatud esitama tarbijale lepingueelset teavet tootja müügigarantii kohta, kui tarbijal on õigustatud huvi saada vastavat teavet, et teha otsus selle kohta, kas end asjaomase kauplejaga lepinguliselt siduda. Samuti asus Euroopa Kohus seisukohale, et nimetatud teave hõlmab kogu teavet, mis puudutab sellisele garantiile tuginemise ja selle põhjal nõuete esitamise tingimusi, mille alusel saab tarbija teha nimetatud otsuse.
Euroopa Kohtu hinnang
Esimesena, seoses küsimusega, kas kaupleja on kohustatud tarbijat tootja müügigarantii olemasolust teavitama,(2) märkis Euroopa Kohus, et olukorras, kus lepingu objekt on kauplejast eraldiseisva isiku toodetav kaup, peab see kohustus hõlmama kogu olulist teavet asjaomase kauba kohta, et tarbija saaks otsustada, kas ta soovib ennast vastava kauplejaga lepinguliselt siduda. Euroopa Kohus märkis, et see teave hõlmab nii kauba põhiomadusi(3) kui põhimõtteliselt kõiki garantiisid, mis on olemuslikult kaubaga seotud ja mille hulka kuulub tootja antud müügigarantii. Siiski tõi Euroopa Kohus välja, et kuigi tarbijale tootja müügigarantii kohta teabe edastamine tagab tarbijale kõrge kaitse taseme, tundub tingimusteta kohustus sellist teavet igal juhul esitada olevat ebaproportsionaalne. Nimelt sunniks selline kohustus kauplejaid tegema märkimisväärset tööd vastava garantiiga seotud teabe kogumiseks ja ajakohastamiseks, samas kui neil ei ole tingimata otsest lepingulist suhet tootjatega ja tootjate müügigarantii küsimus ei kuulu põhimõtteliselt lepingu alla, mida nad kavatsevad tarbijaga sõlmida.
Seetõttu asus Euroopa Kohus kõrgetasemelise tarbijakaitse ja ettevõtjate konkurentsivõime tasakaalustamise raames seisukohale, et kaupleja on kohustatud andma tarbijale lepingueelset teavet tootja müügigarantii kohta üksnes siis, kui tarbijal on õiguspärane huvi saada seda teavet, et otsustada selle üle, kas siduda end asjaomase kauplejaga lepinguliselt. Seega ei tekita kauplejal sellist kohustust pelk tootja garantii olemasolu, vaid tarbija vastava õigustatud huvi olemasolu. Euroopa Kohus täpsustas, et asjaomane õigustatud huvi on tuvastatav juhul, kui kaupleja teeb tootja antud müügigarantiist oma pakkumuse keskse või määrava elemendi, eelkõige kui ta teeb sellest müügiargumendi ning seeläbi parandab oma pakkumuse konkurentsivõimet ja atraktiivsust võrreldes konkurentide pakkumustega.
Euroopa Kohus lisas, et selle kindlaks tegemiseks, kas tootja müügigarantii kujutab endast kaupleja pakkumuse keskset või määravat elementi, tuleb arvesse võtta asjaomase kauba pakkumuse sisu ja üldist struktuuri seoses asjaomase kaubaga; seda, kui tähtis on müügi- või reklaamiargumendi seisukohast mainida tootja müügigarantiid; kohta, kus seda on pakkumuses mainitud; sellise eksimuse või segiajamise tõenäosust, mida selle mainimine võib piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepaneliku ja aruka tarbija tajus põhjustada, seoses muude garantii õigustega, mida ta võib teostada, või seoses tegeliku garandi isikuga; seda, kas pakkumuses on selgitusi muude selle kaubaga seotud garantiide kohta või need puuduvad, ning mis tahes muid asjaolusid, mis võivad anda tunnistust tarbijakaitse objektiivse vajaduse kohta.
Teisena, seoses küsimusega, millist teavet tuleb tarbijale tootja müügigarantii „tingimuste“(4) kohta anda, otsustas Euroopa Kohus, et kaupleja peab tarbija õigustatud huvile – milleks on saada müügigarantii kohta teavet, et teha otsus selle kohta, kas end asjaomase kauplejaga lepinguliselt siduda – vastamiseks esitama kogu teabe, mis puudutab asjaomasele müügigarantiile tuginemise ja selle põhjal nõuete esitamise tingimusi. Lisaks tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide direktiivi(5) artikli 6 lõike 2 teises taandes sõnaselgelt mainitud garantii kehtivusajale ja territoriaalsele kohaldamisalale võib sellise teabe hulka kuuluda mitte üksnes parandamistööde läbiviimise koht ja võimalikud garantii piirangud, vaid vastavalt asjaoludele ka garandi nimi ja aadress.