ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

7. detsember 2022(*)

Majandus- ja rahapoliitika – Krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve – EKP volitused – Uurimisvolitused – Kohapealsed kontrollid – Määruse (EL) nr 1024/2013 artikkel 12 – EKP otsus viia läbi kontroll vähem olulise krediidiasutuse ruumides – Tühistamishagi – Vaidlustatav akt – Vastuvõetavus – EKP pädevus – Põhjendamiskohustus – Asjaolud, millega saab kontrolli põhjendada – Kodukorra artikkel 106 – Taotlus kohtuistungi korraldamiseks, mida ei ole põhjendatud

Kohtuasjas T‑275/19,

PNB Banka AS, asukoht Riia (Läti), esindaja: advokaat O. Behrends,

hageja,

versus

Euroopa Keskpank (EKP), esindajad: C. Hernández Saseta, F. Bonnard ja V. Hümpfner,

kostja,

keda toetab

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Triantafyllou, A. Nijenhuis ja A. Steiblytė,

menetlusse astuja,

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),

nõupidamiste ajal koosseisus: koja president S. Gervasoni (ettekandja), kohtunikud L. Madise, P. Nihoul, R. Frendo ja J. Martín y Pérez de Nanclares,

kohtusekretär: E. Coulon,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja PNB Banka AS palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Keskpanga (EKP) 14. veebruari 2019. aasta kirjaga teatavaks tehtud otsuse viia läbi kohapealne kontroll tema ruumides.

I.      Õigusraamistik

2        Nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63), III peatükk kannab pealkirja „EKP volitused“. Selle peatüki 1. jaos „Uurimisvolitused“ asub artikkel 12 „Kohapealsed kontrollid“, mis on sõnastatud järgmiselt:

„1.      EKP võib talle käesoleva määrusega antud ülesannete täitmiseks ning vastavalt asjakohases liidu õiguses sätestatud muudele tingimustele viia läbi kooskõlas artikliga 13 ja tingimusel, et asjaomast riiklikku pädevat asutust teavitatakse ette, kõiki vajalikke kohapealseid kontrolle artikli 10 lõikes 1 osutatud juriidiliste isikute tööruumides ja muude konsolideeritud alusel teostatava järelevalvega hõlmatud ettevõtjate ruumides, kui EKP on kooskõlas artikli 4 lõike 1 punktiga g konsolideeritud järelevalvet teostav asutus. Kui see on tingitud kontrollide nõuetekohase läbiviimise ja tõhususe vajadusest, võib EKP viia kohapealse kontrolli läbi ilma kõnealust juriidilist isikut eelnevalt teavitamata.

2.      EKP ametnikud ja muud isikud, keda EKP on volitanud läbi viima kohapealseid kontrolle, võivad siseneda nende juriidiliste isikute tööruumidesse ja kinnistutele, kelle suhtes kohaldatakse EKP vastuvõetud uurimisotsust, ning neil isikutel on kõik artikli 11 lõikes 1 sätestatud õigused.

3.      Artikli 10 lõikes 1 osutatud juriidiliste isikute suhtes kohaldatakse kohapealseid kontrolle EKP otsuse alusel.

4.      Selle liikmesriigi riikliku pädeva asutuse poolt volitatud või määratud ametnikud ja teised nendega kaasas olevad isikud, kus kontrollimine toimub, abistavad EKP juhendamisel ja EKP-ga koordineeritult aktiivselt EKP ametnikke ja teisi EKP volitatud isikuid. Selleks võivad volitatud isikud kasutada lõikes 2 sätestatud volitusi. Asjaomase osaleva liikmesriigi riikliku pädeva asutuse ametnikel on samuti õigus osaleda kohapealsetes kontrollides.

5.      Kui EKP ametnikud ja teised kaasasolevad volitatud või määratud isikud leiavad, et isik ei nõustu käesoleva artikli kohaselt ette nähtud kontrolliga, osutab asjaomase osaleva liikmesriigi pädev asutus neile vajalikku abi vastavalt siseriiklikule õigusele. Nimetatud abi hõlmab ka äriruumide ning raamatupidamis- ja muude dokumentide pitseerimist kontrolli läbiviimiseks vajalikus ulatuses. Kui asjaomasel riiklikul pädeval asutusel ei ole kõnealust volitust, taotleb ta vajalikku abi teistelt riiklikelt asutustelt.“

3        Määruse artikkel 13 „Õigusasutuse luba“ sätestab:

„1.      Kui artikli 12 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohapealseks kontrolliks või artikli 12 lõikes 5 sätestatud abiks on liikmesriigi õiguse kohaselt nõutav õigusasutuse luba, taotletakse seda.

2.      Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud loa taotlemisel kontrollib liikmesriigi õigusasutus EKP otsuse autentsust ning seda, et kavandatavad sunnimeetmed ei oleks kontrolli eseme seisukohast omavolilised ega ebaproportsionaalsed. Kontrollides sunnimeetmete proportsionaalsust, võib liikmesriigi õigusasutus küsida EKP‑lt üksikasjalikke selgitusi, eelkõige põhjuste kohta, miks EKP kahtlustab artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus osutatud õigusaktide rikkumist, ja kahtlustatava rikkumise raskuse kohta ja selle isiku seotuse laadi kohta, kellele sunnimeetmed on suunatud. Samas ei vaata liikmesriigi õigusasutus läbi uurimise vajalikkust ega nõua, et talle esitataks EKP toimikus sisalduv teave. EKP otsuse seaduslikkuse üle teostab kohtulikku kontrolli ainult Euroopa Liidu Kohus.“

4        EKP 16. aprilli 2014. aasta määruse (EL) nr 468/2014, millega kehtestatakse raamistik Euroopa Keskpanga ja riiklike pädevate asutuste vaheliseks ning riiklike määratud asutustega tehtavaks koostööks ühtse järelevalvemehhanismi raames (ELT 2014, L 141, lk 1), XI osa „Juurdepääs teabele, aruandlus, uurimised ja kohapealsed kontrollid“ jaotis 5, mis sisaldab artikleid 143–146, käsitleb kohapealseid kontrolle. Artikli 143 „EKP otsus viia läbi kohapealne kontroll kooskõlas [määruse nr 1024/2013] artikliga 12“ lõige 2 sätestab:

„Ilma et see piiraks artikli 142 kohaldamist ning vastavalt [määruse nr 1024/2013] artikli 12 lõikele 3 viiakse kohapealseid kontrolle läbi EKP otsuse alusel, milles märgitakse ära vähemalt järgmine teave:

a)      kohapealse kontrolli ese ja eesmärk ja

b)      asjaolu, et kohapealse kontrolli takistamist juriidilise isiku poolt, kelle suhtes kontrolli kohaldatakse, loetakse EKP otsuse rikkumiseks [määruse nr 1024/2013] artikli 18 lõike 7 tähenduses, ilma et see piiraks riigisisese õiguse kohaldamist vastavalt [määruse nr 1024/2013] artikli 11 lõikele 2.“

5        Määruse nr 468/2014 artikkel 145 „Kohapealse kontrolli kord ja kohapealsest kontrollist teavitamine“ sätestab:

„1.      EKP teavitab juriidilist isikut, kelle suhtes viiakse läbi kohapealne kontroll, artikli 143 lõikes 2 osutatud EKP otsusest ja kohapealse kontrolli rühma liikmete nimedest vähemalt viis tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust. EKP teavitab liikmesriigi riiklikku pädevat asutust, kus kohapealne kontroll läbi viiakse, vähemalt üks nädal enne juriidilise isiku, kelle suhtes kohapealne kontroll läbi viiakse, teavitamist.

2.      Kui see on tingitud kontrollide nõuetekohase läbiviimise ja tõhususe vajadusest, võib EKP viia kohapealse kontrolli läbi kõnealust juriidilist isikut eelnevalt teavitamata. Riiklikku pädevat asutust teavitatakse võimalikult vara enne kohapealse kontrolli alustamist.“

II.    Vaidluse taust

6        Vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval oli hageja Lätis asutatud vähem oluline krediidiasutus määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 4 tähenduses (edaspidi „vähem oluline krediidiasutus“). Seetõttu kuulus ta Finanšu un kapitāla tirgus komisija (finants- ja kapitaliturgude komisjon, Läti; edaspidi „FKTK“) otsese usaldatavusnõuete täitmise järelevalve alla.

7        Hageja ärimudel oli universaalpanga mudel, kes tegeleb olulises osas oma tegevusest mitteresidentidega. Tema peamised riskipositsioonid puudutasid vastusooritusi Venemaal, Ukrainas või muudes Sõltumatute Riikide Ühenduse riikides.

8        CR oli hagi esitamise ajal hageja peamine aktsionär.

9        2016. aasta veebruaris kehtestas FKTK hagejale laenukahjumi katmiseks täiendava reservi kohustuse ja tegevuspiirangud. Samuti palus ta ühelt poolt heastada suurte riskide kontsentreerumise piirmäärade rikkumised ning teiselt poolt tugevdada omavahendeid ja esitada regulaarselt likviidsusaruanne.

10      Hageja sõnul „teatasid“ hageja ja CR ning teised tema pereliikmed, kes on hageja aktsionärid, 25. augustil 2017 Läti Vabariigile vaidlusest, mis oli seotud nende investeeringute kaitsega. Nad väitsid, et FKTK poolt hagejale kehtestatud usaldatavusnõuded olid põhjendamatud ja ebamõistlikud.

11      Hageja sõnul esitas CR 2017. aasta augustis Ühendkuningriigi ametiasutusele kaebuse korruptsioonitegude kohta, mille olevat toime pannud Latvijas Banka (Läti keskpank) president A. Nimetatud korruptsiooniteod seisnesid A katsetes saada tänu mõjule, mis tal FKTK üle oli, CR‑ilt altkäemaksu.

12      FKTK tegi 31. augustil 2017 hagejale teatavaks otsuse, millega talle kehtestati laenukahjumi katmiseks täiendava reservi kohustus, kui pärast kohapealset kontrolli oli kindlaks tehtud, et ta jätkuvalt rikkus suurte riskide kontsentreerumise piirmäärasid.

13      2017. aasta septembris liigitati hageja „kriisis olevaks vähem oluliseks krediidiasutuseks“ vähem oluliste üksuste kriisiohjamise koostöö raamistiku tähenduses, mille tulemusel teostas hageja üle erijärelevalvet kriisiohjerühm, mis koosnes FKTKst ja EKPst.

14      Hageja ning CR ja teised tema pereliikmed, kes on hageja aktsionärid, algatasid 12. detsembril 2017 Rahvusvahelises Investeeringuvaidluste Lahendamise Keskuses (ICSID) Läti Vabariigi vastu vahekohtumenetluse 24. jaanuaril 1994 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ning Läti Vabariigi vahel sõlmitud investeeringute edendamise ja kaitse lepingu alusel (edaspidi „vahekohtumenetlus“). Nad väitsid, et alates 2015. aasta lõpust teostas FKTK hageja suhtes ülemäärast ja meelevaldset usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, mis väljendub regulatiivsete omavahendite suurendamises ja tegevuse piiramises. Nad märkisid, et see ülemäärane ja meelevaldne järelevalve tulenes mõjust, mida A avaldas FKTK-le, et saada hagejalt ja CR‑ilt altkäemaksu.

15      Hageja sõnul esitas CR 2017. aasta detsembris Läti ametiasutusele eespool punktis 11 nimetatud korruptsioonitegude kohta kuriteoteate.

16      A peeti 17. veebruaril 2018 kinni pärast seda, kui Korupcijas novēršanas un apkarošanas birojs (korruptsiooni ennetamise ja tõkestamise büroo, Läti; edaspidi „KNAB“) oli alustanud tema suhtes 15. veebruaril 2018 kohtueelset kriminaaluurimist. Uurimise esemeks olid korruptsioonikahtlustused seoses usaldatavusnõuete täitmise järelevalve menetlusega muu Läti panga kui hageja suhtes. A vabastamisel kohaldas KNAB 19. veebruari 2018. aasta otsusega A‑le mitut kriminaalmenetluse tagamise vahendit, sealhulgas keeldu täita Läti keskpanga presidendi ametikohustusi.

17      Eespool punktis 16 nimetatud uurimise eest vastutav prokurör esitas 28. juunil 2018 A‑le süüdistuse. Süüdistusakt, mida täiendati 24. mail 2019, sisaldas kolme süüdistuspunkti. Esimene süüdistuspunkt puudutas seda, et 2010. aastal nõustus A ühe teise Läti panga kui hageja nõukogu esimehe poolt altkäemaksu pakkumisega ja võttis altkäemaksu vastu, andes selle eest nõu, kuidas see pank saaks hoida kõrvale FKTK järelevalvest, ega osalenud FKTK koosolekutel, millel arutati nimetatud panga järelevalvet puudutavaid küsimusi. Teine süüdistuspunkt puudutas esiteks seda, et pärast 23. augustit 2012 nõustus A sama panga nõukogu aseesimehe poolt altkäemaksu pakkumisega, mille vastutasuna pidi ta andma nõu, kuidas saavutada FKTK poolt selle panga tegevusele seatud piirangute tühistamine ja hoida ära muud piirangud, ning teiseks seda, et ta võttis vastu pool sellest altkäemaksust. Kolmas süüdistuspunkt puudutas rahapesu, mille eesmärk oli varjata teises süüdistuspunktis nimetatud altkäemaksule vastava A‑le antud raha päritolu, ülekandeid ja omandit.

18      Hageja ja CR teatasid 5. juuli ja 12. septembri 2018. aasta kirjades EKP järelevalvenõukogu esimehele, et eespool punktis 11 nimetatud korruptsioonitegude uurimine on käimas. Nad märkisid, et pärast kinnipidamist 2018. aasta veebruaris oli A esitanud nende kohta avalikult vaenulikke ja vääraid avaldusi, väites, et hageja omandamine CR‑i poolt oli seotud pettusega. Nad leidsid, et FKTK usaldatavusnõuded hageja suhtes olid ülemäärased ja diskrimineerivad. Nad palusid EKP-l sekkuda, viies läbi uurimise ja võttes sobivad meetmed, näiteks tehes asjakohased muudatused hageja usaldatavusnõuete täitmise järelevalve eest vastutava personali hulgas. Nad kirjutasid: „[Ühtse järelevalvemehhanismi] aluseks olev idee oli see, et objektiivsemat ja erapooletumat järelevalvet saab teostada pigem EKP kui kohalikud järelevalveasutused. [Hageja] ja [CR] ootavad selleks koostööd EKPga“ (5. juuli 2018. aasta kiri, lk 13).

19      ICSID võttis 30. septembril 2018 ajutised meetmed, soovitades Läti Vabariigil mitte võtta meetmeid hageja tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks, viidates ühe regulatiivse nõude väidetavale täitmata jätmisele, mille suhtes kohaldatakse FKTK 27. veebruari 2018. aasta otsuses määratud lõpptähtaega (edaspidi „ICSID soovitus“).

20      EKP järelevalvenõukogu esimees teatas 8. oktoobril 2018 hagejale ja CR‑ile vastuseks nende 5. juuli ja 12. septembri 2018. aasta kirjadele, et EKP jagab ühtse järelevalvemehhanismi toimimise järelevalveülesande raames FKTK arvamust, et hageja olukord omakapitali seisukohast nõuab erijärelevalvet. Ta märkis, et hageja suhtes oli korduvalt pikendatud tähtaegu omakapitali puudutavate meetmete võtmiseks ning et vaatamata seda laadi probleemide jätkumisele ei olnud FKTK hageja suhtes võtnud muid rangeid järelevalvemeetmeid kui nõudnud omakapitali tugevdamist, tagastamismeetmeid ja täiendavaid reserve. Ta leidis, et hageja oli juba mitu aastat eiranud riskide kontsentreerumise piirmäära kolmandate isikute suhtes ja tal oli korduvalt pikendatud selle olukorra parandamiseks ette nähtud tähtaega. Ta leidis, et tal ei olnud mingit teavet selle kohta, et hageja suhtes kehtestatud järelevalvemeetmed oleksid olnud ülemäärased või ebaproportsionaalsed. Lõpetuseks teatas ta, et ta kavatseb oma järelevalveülesannet täita, pöörates erilist tähelepanu meetmetele, mida hageja on võtnud usaldatavusnõuete rikkumiste heastamiseks.

21      FKTK esitas 21. detsembril 2018 EKP‑le taotluse, et EKP võtaks üle hageja usaldatavusnõuete täitmise otsese järelevalve.

22      Järelevalvenõukogu kiitis 10. jaanuaril 2019 heaks hageja ruumides kohapealse kontrolli läbiviimise otsuse eelnõu. See eelnõu esitati vastuväidetest loobumise menetluses EKP nõukogule vastuvõtmiseks. Kuna EKP nõukogu vastuväiteid ei esitanud, loeti otsuse eelnõu 21. jaanuaril 2019 vastuvõetuks (edaspidi „EKP nõukogu poolt vastuvõetuks loetud otsuse eelnõu“ või „vaidlustatud otsus“).

23      EKP nõukogu poolt vastuvõetuks loetud otsuse eelnõus on kontrolli põhjendusteks märgitud ühelt poolt, et varasematel aastatel on tuvastatud mitmeid puudusi ja kohaldatavate sätete rikkumisi ning nende suhtes ei ole võetud asjakohaseid meetmeid. Esiteks on hageja alates 2016. aastast eiranud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT 2013, L 176, lk 1) artiklis 395 sätestatud riskide kontsentreerumise piirmäärasid. Teiseks on hageja alates 2018. aasta veebruarist eiranud Läti õigusnormides ette nähtud seotud osapooltega tehtavate tehingute piirmäärasid, mis nähtub tema põhiaktsionäriga seotud riskipositsioonidest. Kolmandaks oli FKTK alates 2012. aastast kohustatud hageja suhtes võtma korduvaid meetmeid rahapesu tõkestamiseks. Vaatamata rahatrahvile, mille FKTK määras 2017. aasta juulis, rikub hageja jätkuvalt rahapesu tõkestamist ja terrorismi rahastamise vastast võitlust puudutavaid nõudeid. Lõpuks ja neljandaks tõendavad omavahendite suhtarvud viimase kolme aasta jooksul, et hageja oli konsolideerimisgrupi tasandil mitmel korral lähedal 1. samba omavahendite miinimumnõuete rikkumisele. Alates 2018. aastast on hageja perioodiliselt rikkunud 2. samba omavahendite nõudeid. Audiitor ei esitanud 2015. aastal oma arvamust, mainides varade hindamise probleeme, samas kui hiljem nimetatud audiitor andis 2016. ja 2017. aastal reservatsiooniga arvamusi, mainides ka varade hindamise probleeme.

24      Teiselt poolt on EKP nõukogu poolt vastuvõetuks loetud otsuse eelnõus märgitud, et ICSID soovitus takistab FKTK‑l rakendada hageja suhtes kõiki järelevalvemeetmeid. Ta märgib, et FKTK taotlusel valmistab EKP ette otsese järelevalve ülevõtmist hageja suhtes. Ta rõhutab, et kohapealne kontroll võimaldab EKP-l teha oma analüüsi hageja olukorra kohta, ja täpsustab, et see kohapealne kontroll on võimalik sõltumata sellest, kas EKP on otsese järelevalve üle võtnud. Ta märgib, et paralleelselt otsese järelevalve ülevõtmisega on EKP‑l võimalik võtta järelevalvemeetmeid, mis on vajalikud tagamaks, et hageja järgiks usaldatavusnõudeid.

25      Kontrolli ulatuse ja ajakava kohta on EKP nõukogu poolt vastuvõetuks loetud otsuse eelnõus märgitud, et on ette nähtud, et EKP viib läbi kohapealse kontrolli, mille eesmärk on põhjalikult uurida hageja riske, riskikontrolli ja juhtimist, et muu hulgas hinnata tema menetlusi ja süsteeme ning tema juhtimiskvaliteeti. Ta märgib, et kohapealne kontroll keskendub peamiselt krediidiriskile.

26      EKP nõukogu poolt vastuvõetuks loetud otsuse eelnõus on samuti märgitud, et kohapealse kontrolli tulemuste ning FKTK kõige viimaste usaldatavusnõuete täitmise kontrolli põhjal koostatakse piisavalt lühikese tähtajaga tegevuskava. Selles on täpsustatud, et juhul, kui kohapealse kontrolli käigus tuvastatud rikkumised on niivõrd rasked ja jätkuvad, et ükski järelevalvemeede ei suuda tagada nõuete täitmist mõistlikuks tähtajaks, algatab EKP tegevusloa kehtetuks tunnistamise menetluse.

27      EKP nõukogu poolt vastuvõetuks loetud otsuse eelnõus on ka lisa pealkirjaga „Ülevaade [hagejat] puudutavast hilisemast järelevalveajast niisugusena, nagu see on EKP‑le teatavaks tehtud“.

28      III mikrotasandi usaldatavusjärelevalve peadirektoraadi peadirektor (edaspidi „peadirektor“) teatas 14. veebruari 2019. aasta kirjas hagejale, et määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti d alusel koostoimes selle määruse artikliga 12 ning määruse nr 468/2014 artiklitega 143–146 ning vastavalt järelevalvenõukogu 10. jaanuari 2019. aasta otsusele viiakse konsolideerimisgrupis krediidiriski analüüsimise eesmärgil läbi kohapealne kontroll. Ta täpsustas, et vajaduse korral võidakse seda kontrolli laiendada uurimise käigus ning et sel juhul teavitab missiooni juht hagejat EKP nimel.

29      Selles 14. veebruari 2019. aasta kirjas mainis peadirektor, et kohapealne kontroll oli ette nähtud 2019. aasta märtsiks, ning täpsustas kontrollimissiooni juhi nime. Ta märkis, et viimane teatab hagejale EKP nimel kontrollirühma liikmete nimed ja võtab temaga ühendust järgnevatel päevadel, et korraldada esimene kohtumine.

30      Selles 14. veebruari 2019. aasta kirjas palus peadirektor hagejal tagada, et asjaomastele üksustele tehakse teatavaks selle kirja sisu ja võimalikud hilisemad muudatused. Ta palus tal teha kontrolli käigus täielikku koostööd ja tuletas meelde, et määruse nr 468/2014 artikli 143 lõike 2 punkti b kohaselt kujutab kohapealse kontrolli takistamine juriidilise isiku poolt, kelle suhtes kontrolli kohaldatakse, endast EKP otsuse rikkumist määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 7 tähenduses, ilma et see piiraks riigisisese õiguse kohaldamist vastavalt nimetatud määruse artikli 11 lõikele 2.

31      Euroopa Kohus tühistas 26. veebruari 2019. aasta kohtuotsusega Rimšēvičs ja EKP vs. Läti (C‑202/18 ja C‑238/18, EU:C:2019:139) KNABi 19. veebruari 2018. aasta otsuse osas, milles see keelab A‑l täita Läti keskpanga presidendi ametikohustusi. Ta leidis, et Läti Vabariik ei ole tõendanud, et Läti keskpanga presidendi ametist vabastamine põhines piisavatel kaudsetel tõenditel selle kohta, et A on toime pannud tõsise üleastumise protokolli nr 4 Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja kohta artikli 14.2 teise lõigu tähenduses.

32      EKP teatas 1. märtsi 2019. aasta kirjas hagejale, et ta on otsustanud liigitada ta määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b ja määruse nr 468/2014 artikli 39 lõike 5 alusel tema otsese järelevalve alla kuuluvaks oluliseks üksuseks. See otsus jõustus 4. aprill 2019.

33      Kontrollimissiooni juht kohtus 5. märtsil 2019 hageja juhtkonnaga esimesel koosolekul, mida nimetatakse „avakoosolekuks“. Ta kirjeldas hagejale esitatud dokumendi abil kontrollimissiooni – nimetusega „krediidirisk ja juhtimine“ – ulatust: klassifikatsioon ja reservid, põhivara arvele võtmine (müüdud arestitud varad), tagatiste ja fondide hindamine (müügiks hoitavad põhivarad), andmete kvaliteet ja juhtimine ning ärimudel. Ta esitas iga missiooni osa kohta kontrollrühma liikmete nimed. Ta täpsustas hagejalt nõutud dokumente, sealhulgas krediidifaile ja ülddokumente, ning tutvustas turvalise platvormi abil teabe vahetamise meetodit. Ta märkis ära koosolekud, mis tuli kohapealse kontrolli teemadel planeerida. Ta täpsustas kohapealse kontrolli korraldust, eelkõige kontrolli töörühma volitusi (sissepääs ruumidesse, kontrollimisele kuuluva teabe või dokumentide nõudmine, juurdepääs kõigile asjakohastele infosüsteemidele ainult lugemisõigusega, vestlused mis tahes isikutega, teabevahetus audiitoritega) ja kontrolli ajakava. Ajakavas olid nimetatud peadirektori 14. veebruari 2019. aasta kiri, esimene 26. veebruari 2019. aasta teabenõue, avakoosolek, kohapealne töö 11. märtsist kuni 10. maini 2019, kontrolliaruande eelnõu esitamine 12. juulil 2019, „väljumiskoosolek“ 19. juulil 2019, lõpparuanne, „lõppkoosolek“ ja lõpuks hageja tegevuskava järelevalve.

34      Kontroll lõppes 11. märtsil 2019.

35      Hageja, CR ja CT esitasid käesolevas asjas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 24. aprillil 2019.

III. Pärast hagi esitamisest ilmnenud asjaolud

36      FKTK määras 14. mail 2019 hagejale 4260 euro suuruse trahvi krediidiasutuste seaduse (Kredītiestāžu likums, Latvijas Vēstnesis, 1995, nr 163) sätete – millega pandi kohustus esitada ja avaldada raamatupidamise aastaaruanne ning konsolideeritud aastaaruanne koos vandeaudiitori aruandega – rikkumiste eest.

37      Hageja, CR ja CT palusid Üldkohtu kantseleisse 14. mail 2019 saabunud hagiavalduses (kohtuasi T‑301/19) tühistada EKP 1. märtsi 2019. aasta kirjaga teatavaks tehtud otsus liigitada hageja tema otsese järelevalve alla kuuluvaks oluliseks üksuseks (vt eespool punkt 32).

38      Hageja ruumides toimus kohapealne kontroll 12. augustil 2019.

39      EKP järeldas 15. augustil 2019, et hageja on maksejõuetu või jääb tõenäoliselt maksejõuetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1), artikli 18 lõike 1 punkti a tähenduses. Samal päeval otsustas Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB) mitte võtta hageja suhtes vastu kriisilahendusskeemi selle määruse artikli 18 lõike 1 tähenduses.

40      FKTK palus 22. augustil 2019 Rīgas pilsētas Vidzemes priekšpilsētas tiesal (Riia linna Vidzeme piirkonna kohus, Läti) tunnistada hageja maksejõuetuks.

41      Rīgas pilsētas Vidzemes priekšpilsētas tiesa (Riia linna Vidzeme piirkonna kohus) tunnistas 12. septembril 2019 hageja maksejõuetuks. Ta nimetas pankrotihalduri, kes vastutab maksejõuetusmenetluse eest (edaspidi „pankrotihaldur“), ning andis talle üle kõik hageja ja tema juhatuse volitused. Ta jättis rahuldamata hageja juhatuse taotluse jätta kehtima hageja esindamise õigused hagi raames, mis oli 15. augustil 2019 esitatud EKP hinnangu peale, milles tuvastati hageja maksejõuetus või tõenäoline maksejõuetuks jäämine, SRB samal päeval tehtud otsuse peale mitte võtta hageja suhtes vastu kriisilahendusskeemi ja FKTK otsuse peale algatada maksejõuetusmenetlus. Nimetatud kohus lisas, et see ei välista võimalust, et hageja juhatus võib esitada eraldi taotluse pankrotihaldurile seoses esindusõigustega eriülesannete täitmisel.

42      FKTK palus 12. septembril 2019 EKP‑l hageja tegevusluba kehtetuks tunnistada.

43      Üldkohtu kantseleisse 25. oktoobril 2019 saabunud hagiavalduses (kohtuasi T‑732/19) palusid hageja ja teised hageja aktsionärid või potentsiaalsed aktsionärid tühistada SRB 15. augusti 2019. aasta otsus mitte võtta hageja suhtes vastu kriisilahendusskeemi.

44      A lõpetas 21. detsembril 2019 Läti keskpanga presidendi ametikohustuste täitmise.

45      Üldkohtu kantseleisse 29. jaanuaril 2020 saabunud hagiavalduses (kohtuasi T‑50/20) palus hageja tühistada EKP 19. novembri 2019. aasta otsus, millega keelduti kohustamast pankrotihaldurit lubama hageja juhatuse volitatud advokaadil siseneda hageja ruumidesse, tutvuda hageja valduses oleva teabega, kasutada tema personali abi ja tema vahendeid.

46      EKP tunnistas 17. veebruaril 2020 hageja tegevusloa kehtetuks. See tühistamine jõustus järgmisel päeval.

47      Hageja esitas selle otsuse peale hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. aprillil 2020 (kohtuasi T‑230/20).

IV.    Menetlus ja poolte nõuded

48      Euroopa Komisjon esitas EKP nõuete toetuseks käesolevasse menetlusse astumise avalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 15. juulil 2019. Üldkohtu neljanda koja esimees rahuldas 28. augusti 2019. aasta kohtumäärusega komisjoni menetlusse astumise taotluse.

49      EKP esitas 16. juulil 2019 Üldkohtu kantseleisse kostja vastuse.

50      Komisjon esitas 10. septembril 2019 Üldkohtu kantseleisse menetlusse astuja seisukoha.

51      Üldkohus (neljas koda) palus 19. detsembril 2019 menetlust korraldava meetme raames EKP‑l esitada EKP nõukogu poolt vastuvõetuks loetud otsuse eelnõu.

52      EKP esitas 10. jaanuaril 2020 Üldkohtule taotletud dokumendi täieliku konfidentsiaalse versiooni (lisa D.1) ning selle dokumendi mittekonfidentsiaalse versiooni. Neljanda koja president otsustas 29. jaanuaril 2020 jätta selle dokumendi konfidentsiaalse versiooni toimikusse lisamata.

53      Neljanda koja president otsustas 28. aprillil 2020 Üldkohtu kodukorra artikli 69 punkti d alusel menetluse peatada kuni Üldkohtu otsuse kuulutamiseni kohtuasjas T‑50/20. Üldkohus tegi selles kohtuasjas lahendi 12. märtsi 2021. aasta määrusega PNB Banka vs. EKP (T‑50/20, EU:T:2021:141) ning menetlus käesolevas kohtuasjas jätkus sellest päevast alates.

54      Hageja, CR ja CT taotlesid 28. aprillil 2021 ja seejärel 28. juunil 2021 menetluse peatamist seniks, kuni Euroopa Kohus on teinud otsuse kohtuasjas C‑321/21 P, mis puudutas 12. märtsi 2021. aasta kohtumääruse PNB Banka vs. EKP (T‑50/20, EU:T:2021:141) peale esitatud apellatsioonkaebust. Neljanda koja esimees otsustas 20. mail 2021 ja seejärel 6. augustil 2021 pärast EKP ärakuulamist menetlust mitte peatada.

55      Hageja esindaja teatas 8. juuli 2021. aasta kirjas Üldkohtule, et ta CR‑i ja CT‑d enam ei esinda. Üldkohus (neljas koda) otsustas 21. detsembri 2021. aasta määrusega kodukorra artikli 131 lõike 2 alusel, et käesolevas asjas pole enam vajadust teha otsust CR‑i ja CT‑d puudutavas osas.

56      Viimaseks repliigi esitamise tähtajaks määrati 30. september 2021. Hageja ei esitanud ettenähtud tähtaja jooksul repliiki.

57      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada EKP „14. veebruari 2019. aasta“ otsus viia läbi kohapealne kontroll tema ja tema konsolideerimisgrupi äriühingute ruumides;

–        mõista kohtukulud välja EKP‑lt.

58      EKP, keda toetab komisjon, palub Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

V.      Õiguslik käsitlus

A.      Hageja nimel hagi esitanud esindaja volituse olemasolu

59      Kodukorra artikli 51 lõikes 3 on sätestatud, et kui pool, keda advokaadid esindavad, on eraõiguslik juriidiline isik, peavad advokaadid esitama kohtukantseleile selle isiku antud volikirja.

60      Toimikus on hageja juhatuse esimehe 5. märtsil 2019 antud volikiri (lisa A.2).

61      Hageja väidab, et pankrotihaldur keeldus lubamast tema esindajaks määratud advokaadil tutvuda tema dokumentidega, siseneda tema ruumidesse ning kasutada tema personali abi ja tema vahendeid. Ta esitas Üldkohtu küsimusele 13. märtsil 2020 antud vastuses pankrotihalduri 16. septembri 2019. aasta kirja, milles oli märgitud, et tema advokaat peab esiteks „esitama [pankroti]haldurile kirjaliku aruande [õigusteenuste osutamist käsitleva] lepingu täitmise kohta, milles on üksikasjalikult märgitud [hagejalt] saadud juhised, [advokaadi] ülesanded ning kas töö on tõesti on käimas“, teiseks „teavitama [pankroti]haldurit […] maksetest“, kolmandaks „hoiduma ilma eelnevalt [pankroti]halduriga konsulteerimata igasugusest tegevusest [hageja] nimel, eelkõige lõpetama [hagejale] tasuliste teenuste osutamise“.

62      Hoolimata pankrotihalduri 16. septembri 2019. aasta kirjast ei nähtu toimiku materjalidest ning hageja ega EKP ei väida, et pankrotihaldur oleks hageja juhatuse esimehe 5. märtsil 2019 antud volituse tühistanud. Kirjas sellist tühistamist mainitud ei ole, kuigi selles on märgitud, et juhatuse esimehe volitatud advokaat peab hoiduma igasugusest tegevusest hageja nimel ilma pankrotihalduriga eelnevalt konsulteerimata.

63      Seetõttu tõdeb Üldkohus, et hageja on esitanud volikirja, mis annab tema advokaadile õiguse esitada hagi vastavalt kodukorra artikli 51 lõikele 3.

B.      28. aprillil 2021 ja 28. juunil 2021 esitatud menetluse peatamise taotlused

64      Hageja taotles 28. aprillil 2021 ja seejärel 28. juunil 2021 menetluse peatamist. Oma peatamistaotluste põhjenduseks väitis ta, et tal on vaja siseneda oma ruumidesse, saada kätte oma toimikud ja rahalised vahendid ning et pankrotihaldur ei tee – 5. novembri 2019. aasta kohtuotsusele EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt (C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P, EU:C:2019:923) vaatamata – tema tegeliku esindamise tagamiseks koostööd.

65      Kuigi Üldkohus ei ole kohustatud esitama põhjuseid, miks ta otsustab kodukorra artikli 69 punktide c või d alusel menetluse peatada või mitte, peab ta erandkorras vajalikuks märkida järgmist.

66      Otsuse tegemine selle kohta, kas menetlus kodukorra artikli 69 punktide c või d alusel peatada või mitte, kuulub Üldkohtu kaalutluspädevusse (vt selle kohta 20. oktoobri 2011. aasta kohtumäärus DTL vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑67/11 P, ei avaldata, EU:C:2011:683, punktid 32 ja 33; 15. oktoobri 2012. aasta kohtumäärus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑554/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:629, punkt 37, ja 17. jaanuari 2018. aasta kohtumäärus Josel vs. EUIPO, C‑536/17 P, ei avaldata, EU:C:2018:14, punkt 5).

67      Käesoleval juhul peatati 28. aprillil 2020 menetlus kuni Üldkohtu otsuse kuulutamiseni kohtuasjas T‑50/20, milles hageja oli palunud tühistada EKP 19. novembri 2019. aasta otsuse, millega keelduti kohustamast pankrotihaldurit võimaldamast hageja juhatuse volitatud advokaadil siseneda hageja ruumidesse, tutvuda hageja valduses oleva teabega, kasutada tema personali abi ja tema vahendeid.

68      Üldkohus jättis 12. märtsi 2021. aasta kohtumäärusega PNB Banka vs. EKP (T‑50/20, EU:T:2021:141) hageja hagi rahuldamata. Ta leidis eelkõige, et EKP‑l ei olnud ilmselgelt pädevust rahuldada hageja juhatuse taotlust kohustada pankrotihaldurit võimaldama juhatuse volitatud advokaadil siseneda hageja ruumidesse, tutvuda hageja valduses oleva teabega, kasutada tema personali abi ja tema vahendeid (punkt 73). Ta leidis samuti, et riigiasutuste poolt sellises maksejõuetusmenetluses nagu hagejat puudutav menetlus tehtud otsused – vastuseks võimalikule taotlusele tutvuda asjaomase krediidiasutuse dokumentidega, siseneda tema ruumidesse, kasutada tema personali abi või tema vahendeid – on põhimõtteliselt allutatud liikmesriigi kohtute kontrollile, kes võivad vajaduse korral esitada Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel eelotsuse küsimusi juhul, kui neil on liidu õiguse tõlgendamisel või kohaldamisel raskusi (punkt 72).

69      Samuti tuleb tõdeda, et vaatamata menetluse peatamisele 28. aprillist 2020 kuni 12. märtsini 2021, ei ole hageja tõendanud ega isegi väitnud – sealhulgas oma 28. juuni 2021. aastal esitatud menetluse peatamise taotluses –, et ta oleks taotlenud kohtumenetluse algatamist pankrotihalduri vastu, kellele ta heidab Üldkohtus ette, et see jättis alates 2019. aasta lõpust tema juhatuse volitatud advokaadi ilma võimalusest siseneda tema ruumidesse, tutvuda tema valduses oleva teabega, kasutada tema personali abi ja tema vahendeid.

70      Pärast seda, kui hageja oli esitanud pankrotihalduriga 12. ja 16. septembril 2019 ning 2019. aasta novembris toimunud kirjavahetuse ja e‑kirjad, piirdus ta sellega, et väitis oma 28. aprillil 2021 Üldkohtu kantseleisse esitatud menetluse peatamise taotluses, et ta „tugevdab oma jõupingutusi“ Läti pankrotihalduri ja kohtute suhtes, esitamata täpsustusi nende pingutuste laadi kohta.

71      Ka ei nähtu Rīgas pilsētas Vidzemes priekšpilsētas tiesa (Riia linna Vidzeme piirkonna kohus) 12. septembri 2019. aasta otsusest, millele on viidatud eespool punktis 41, et hagejal oleks võimatu pöörduda Läti kohtutesse seoses pankrotihalduriga tekkinud vaidlusega. Peale selle, et selles otsuses on märgitud, et ei ole välistatud võimalus, et hageja juhatus võib esitada eraldi taotluse pankrotihaldurile seoses esindusõigusega eriülesannete täitmisel, on 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt (C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P, EU:C:2019:923), millele hageja tugines väitmaks, et pankrotihaldur ei tee piisavalt koostööd tema tegeliku esindamise tagamiseks, eespool nimetatud otsusest hilisem, mistõttu võis hageja liikmesriigi kohtus a priori sellele otsusele kui tugineda uuele asjaolule.

72      Seetõttu leiab Üldkohus, et ei ole alust menetlust uuesti peatada.

C.      Menetluse suuline osa

73      Kodukorra artikkel 106 sätestab:

„1.      Üldkohtu menetluse suuline osa seisneb kohtuistungis suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, mille Üldkohus korraldab omal algatusel või kohtuasja poole taotlusel.

2.      Kohtuasja poole taotluses kohtuistungi korraldamiseks tuleb märkida põhjused, miks ta soovib olla ära kuulatud. […]

3.      Kui lõikes 2 ette nähtud taotlust ei esitata, võib Üldkohus, kui ta leiab, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata. […]“.

74      Seega tuleneb kodukorra artikli 106 sõnastusest, et kui kohtuistungi korraldamiseks ei ole esitatud taotlust, milles on märgitud põhjused, miks kohtuasja pool soovib olla ära kuulatud, võib Üldkohus, kui ta leiab, et tal on piisavalt teavet, lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata.

75      Kodukorra eelnõu 14. märtsi 2014. aasta seletuskiri, mis on üldsusele kättesaadav Euroopa Liidu Kohtu veebisaidil, kinnitab pealegi, et arvestades eelkõige korrakohase õigusemõistmise ja menetlusökonoomia nõudeid, „soovib Üldkohus võimalust jätta kohtuistung korraldamata, kui ta seda vajalikuks ei pea, välja arvatud kui kohtuasja pool esitab sellekohase taotluse ja märgib põhjused, miks ta soovib olla ära kuulatud“.

76      Kodukorra praktiliste rakendussätete (edaspidi „praktilised rakendussätted“) punktis 142 on ette nähtud, et kohtuasja pool, kes soovib, et teda kohtuistungil ära kuulataks, peab esitama asjakohase põhjendatud taotluse kolme nädala jooksul alates pooltele menetluse kirjaliku osa lõpetamise teatise kättetoimetamisest. Ta täpsustab, et see põhjendus peab lähtuma konkreetsest hinnangust kohtuistungi kasulikkusele selle poole jaoks ja viitama nendele toimiku „või“ argumentatsiooni osadele, mida see pool peab vajalikuks kohtuistungil üksikasjalikumalt täpsustada „või“ ümber lükata. Ta märgib, et selleks et kohtuistungil saaks vaidlust paremini suunata, on „soovitatav“, et põhjendus ei oleks üldine, piirdudes näiteks ainult kohtuasja tähtsuse rõhutamisega. Praktiliste rakendussätete punktis 143 on ette nähtud, et kui kumbki kohtuasja pooltest ei esita tähtajaks põhjendatud taotlust, võib Üldkohus kohtuasja lahendada ilma menetluse suulise osata.

77      Niisiis tuleneb kodukorra artiklist 106 ning praktiliste rakendussätete punktidest 142 ja 143, et kui kohtuistungi korraldamiseks ei ole esitatud taotlust või kui kohtuistungi korraldamiseks esitatud taotlust ei ole põhjendatud, võib Üldkohus, kui ta leiab, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata.

78      Käesolevas asjas võttis hageja 29. novembri 2021. aasta kirjas kohtuistungi korraldamise kohta järgmise seisukoha:

„1. Kinnitan, et põhjustel, mida ma üksikasjalikult selgitasin, ei ole praegu [hagejat] tegelikult esindatud. Ainuüksi selleks, et pidada kinni kohaldatavast tähtajast, taotlen kohtuistungi korraldamist. Siiski tuleb kõigepealt taastada [hageja] tegelik esindatus.

2. Praeguses olukorras ei ole võimalik kohtuistungit ette valmistada ega sellel osaleda.“

79      Sellest 29. novembri 2021. aasta kirjast nähtub, et hageja esitatud kohtuistungi korraldamise taotlus on põhjendamata. Selles taotluses ei ole nimelt esitatud ühtegi põhjust, miks hageja soovib, et teda ära kuulataks.

80      Üldkohtu kantselei meenutas ka oma 25. oktoobri 2021. aasta kirjas, milles kohtuasja pooli teavitati menetluse kirjaliku osa lõpetamisest, kodukorra artikli 106 lõike 2 ja praktiliste rakendussätete punkti 142 sätteid ning juhtis poolte tähelepanu asjaolule, et tervisekriisi kontekstis peab põhjendus vastama praktiliste rakendussätete punkti 142 nõuetele.

81      On tõsi, et hageja väitis kohtuistungi korraldamise taotluses, et tema hinnangul on ta tegelikult ilma esindajata.

82      Isegi kui oletada, et hageja üritab seda tehes kaudselt põhjendada oma kohtuistungi korraldamise taotluse põhjenduse puudumist, mis siiski ei nähtu nimetatud taotlusest, tuleb asuda seisukohale, et tema argumentatsiooni, mis puudutab tegeliku esindatuse puudumist, ei saa pidada selle taotluse põhjenduse puudumise põhjendamiseks. Eelkõige ei takistanud asjaolu, et hagejal puudub tegelik esindatus selles tähenduses, millele ta viitab, teda kuidagi esitamast üksikasjalikke tõendeid kohtuistungi korraldamise taotluse põhjendamiseks.

83      Seega, arvestades seda, et hageja ei esitanud oma kohtuistungi korraldamise taotluses ühtegi põhjendust, ja lisaks sellele, et Üldkohtu kantselei oli kohtuistungi põhjendamise kohustust talle sõnaselgelt meelde tuletanud, tuleb asuda seisukohale, et kõnealune kohtuistungi korraldamise taotlus ei vasta kodukorra artikli 106 lõikele 2.

84      Neil asjaoludel otsustab Üldkohus, leides, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata vastavalt kodukorra artikli 106 lõikele 3.

D.      Hagi ese

85      Hagiavalduses palub hageja tühistada EKP „14. veebruari 2019. aasta“ otsuse viia läbi kohapealne kontroll tema ja tema konsolideerimisgrupi äriühingute ruumides. Ta märgib, et peadirektori 14. veebruari 2019. aasta kirjas on viidatud järelevalvenõukogu 10. jaanuari 2019. aasta otsusele, kuid seda otsust talle ei avaldatud. Ta täpsustab, et ta palub tühistada kohapealse kontrolli läbiviimise otsuse, millest EKP teavitas teda 14. veebruari 2019. aasta kirjaga, „sõltumata selle otsuse EKP‑sisese vastuvõtmise kuupäevast“.

86      Nimetatud 14. veebruari 2019. aasta kirjast, kostja vastusest ja EKP vastusest 19. detsembri 2019. aasta menetlust korraldavale meetmele nähtub, et otsuse eelnõu viia läbi kohapealne kontroll hageja ruumides, mille järelevalvenõukogu 10. jaanuaril 2019 heaks kiitis, loeti 21. jaanuaril 2019 vastuvõetuks EKP nõukogu poolt määruse nr 1024/2013 artikli 26 lõikes 8 ette nähtud vastuväidetest loobumise menetluses.

87      Tuleb arvesse võtta, et EKP nõukogu poolt 21. jaanuaril 2019 vastu võetud otsuse eelnõu, mille peamised põhjendused on esitatud eespool punktides 23–27, kujutab endast vormiliselt otsust viia läbi kohapealne kontroll hageja ruumides, mille EKP nõukogu on heaks kiitnud, kusjuures tuleb täpsustada, et hagejal oli võimalus tutvuda selle dokumendiga redaktsioonis, milles teatud teave oli välja jäetud, alles pärast Üldkohtu 19. detsembril 2019 võetud menetlust korraldavat meedet.

88      EKP nõukogu arutlustele kohaldatavaid konfidentsiaalsusnõudeid arvestades tehti kohapealse kontrolli läbiviimise otsus hagejale teatavaks peadirektori 14. veebruari 2019. aasta kirjaga, esitades selle põhisisu, mis on kokku võetud eespool punktides 28–30.

89      Seetõttu tuleb hagi käsitada nii, et selles palutakse tühistada EKP otsus viia läbi kohapealne kontroll, mis võeti vastu 21. jaanuaril 2019 ja mille põhisisu tehti teatavaks 14. veebruari 2019. aasta kirjaga.

E.      Komisjoni esitatud asja läbivaatamist takistav asjaolu, mille kohaselt ei muuda kohapeal kontrolli läbiviimise otsus uurimisaluse isiku õiguslikku olukorda

90      Komisjon väidab, et krediidiasutuste järelevalve raames läbi viidud kontrollid kujutavad endast vahendit, mille abil pädev asutus tagab pideva järelevalve, st kogub faktilisi tõendeid, mille alusel ta seejärel võtab vajaduse korral meetmeid otsusega, mis on kindlasti akt, mis tekitab kontrollitavale isikule õiguslikke tagajärgi. Kontrollimeede ei lõpeta ühtegi menetlust ega määra kindlaks seisukohta, mille peab võtma uurimist läbiviiv asutus. Tegemist on etapiga menetluses, mis võib koosneda mitmest etapist ja mida saab vaidlustada lõpliku otsuse peale esitatud hagiga. Kontrolliotsus ise ei muuda veel iseenesest uurimisaluse isiku õiguslikku olukorda. Järelikult tuleb hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

91      Hageja väidab vastupidi, et vaidlustatud otsus on vaidlustatav akt ELTL artikli 263 tähenduses.

92      Mis puudutab komisjoni õigust esitada kõnealune asja läbivaatamist takistav asjaolu, siis tuleb märkida, et kodukorra artikli 142 lõike 1 kohaselt piirdub menetlusse astumise avaldus ühe poole nõuete osalise või täieliku toetamisega. Liiatigi peab menetlusse astuja tulenevalt kodukorra artikli 142 lõikest 3 nõustuma menetlusega selles staadiumis, milles see on hetkel, kui ta menetlusse astub.

93      Nendest sätetest tuleneb, et poolel, kellel on lubatud astuda menetlusse kostja nõuete toetuseks, ei ole õigust esitada asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mida kostja nõuetes ei ole esitatud (vt selle kohta 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, C‑341/06 P ja C‑342/06 P, EU:C:2008:375, punkt 67 ning seal viidatud kohtupraktika).

94      Sellest järeldub, et komisjonil ei ole õigust esitada seda asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mistõttu Üldkohus ei ole kohustatud sellele sõnaselgelt sisuliselt vastama.

95      Võttes siiski arvesse, et vastavalt kodukorra artiklile 129 võib Üldkohus igal ajal omal algatusel pärast kohtuasja poolte ärakuulamist analüüsida asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, tuleb käesolevas asjas korrakohase õigusemõistmise huvides seda asja läbivaatamist takistavat asjaolu analüüsida (vt selle kohta 24. märtsi 1993. aasta kohtuotsus CIRFS jt vs. komisjon, C‑313/90, EU:C:1993:111, punkt 23, ning 19. septembri 2018. aasta kohtuotsus HH Ferries jt vs. komisjon, T‑68/15, EU:T:2018:563, punkt 41 (ei avaldata)).

96      Kui institutsiooni akti peale on tühistamishagi esitanud füüsiline või juriidiline isik, on see vastuvõetav vaid siis, kui selle akti siduvad õiguslikud tagajärjed puudutavad hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (11. novembri 1981. aasta kohtuotsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 9, ning 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 37).

97      Ühestki sättest ega põhimõttest ei tulene, et mis tahes kontrolliks ettevõtja ruumides on tarvis haldusotsust, mis allub kohtulikule kontrollile, või veel vähem kohtu luba.

98      Nimelt, kuigi „teatud asjaoludel“ võib era- ja perekonnaelu käsitleva Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 7 kohaselt tagatud õigusi tõlgendada nii, et need hõlmavad äriühingu õigust sellele, et austataks tema registrijärgset asukohta, tema harukontorit või tema tööruume (vt selle kohta EIK 16. aprilli 2002. aasta otsus Société Colas Est jt vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:2002:0416JUD003797197, punkt 41), võivad üldise huvi eesmärgid, nagu ohutus, tervis, selle äriühingu ruumides viibivate töötajate või üldsuse esindajate põhiõiguste kaitse, üldine majanduskord või avaliku sektori vahendite nõuetekohane kasutamine, põhjendada seadusandja poolt ette nähtud kontrolli läbiviimist. Sellega seoses on seadusandjal suurem kaalutlusruum, kui meede on suunatud juriidilistele isikutele, mitte üksikisikutele (vt selle kohta EIK 2. oktoobri 2014. aasta otsus Delta Pekárny a.s. vs. Tšehhi Vabariik, CE:ECHR:2014:1002JUD000009711, punkt 82).

99      Kui seadusandja näeb ette, et ametiasutus viib ettevõtja ruumides läbi kontrolle, peab ta eelkõige taotletavat eesmärki ning tegevuse ja tööruumide laadi arvesse võttes kindlaks määrama kontrolli eest vastutavatele ametnikele antud volitused ning sellega seotud tagatised – sealhulgas kohtulikud –, mistõttu kontrolli tõttu põhjustatav võimalik sekkumine äriühingu õigusesse tema ruumide austamisele on vajalik ja proportsionaalne.

100    Kui teatavad kontrollid, näiteks konkurentsialased kontrollid, mis on ette nähtud nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 20 lõikes 4, eeldavad sellise otsuse vastuvõtmist, mille peale saab esitada kohtule hagi, on see teisiti muud liiki kontrollide puhul, eelkõige juhul, kui ametiasutusel ei ole volitust viia kontroll läbi sundkorras, ja seda isegi juhul, kui kontroll on kohustuslik ning ettevõtjale võidakse määrata haldus- või kriminaalkaristused juhul, kui ta kontrollkäiku takistab.

101    Näiteks määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikes 3 ette nähtud konkurentsialasteks kontrollideks, komisjoni 17. juuli 2014. aasta rakendusmääruses (EL) nr 809/2014, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 rakenduseeskirjad seoses ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi, maaelu arengu meetmete ja nõuetele vastavusega (ELT 2014, L 227, lk 69), ette nähtud kohapealseteks kontrollideks ega Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 11. juuli 1947. aasta konventsiooni nr 81 töötingimuste järelevalve kohta artikli 12 alusel liikmesriikide poolt läbiviidavateks kontrollideks ei ole vaja vastu võtta haldusotsust, mis allub kohtulikule kontrollile.

102    Käesolevas asjas otsustas liidu seadusandja määruse nr 1024/2013 artikli 12 lõiget 3 vastu võttes siiski – nagu tal oli õigus toimida –, et selle määruse artikli 10 lõikes 1 osutatud juriidiliste isikute, eelkõige osalevates liikmesriikides asutatud krediidiasutuste kontroll tuleb läbi viia EKP otsuse alusel.

103    Sellega seoses tuleb meenutada, et ELTL artikli 288 kohaselt on otsus tervikuna siduv.

104    Seega, nähes ette, et juriidiline isik allub otsuse alusel määruse nr 1024/2013 artiklis 12 ette nähtud kontrollile, omistas liidu seadusandja seda kontrolli ette nägevale aktile siduvaid õiguslikke tagajärgi.

105    Lisaks on määruse nr 468/2014 artikli 143 lõikes 2 ära toodud miinimumandmed, mis peavad sisalduma kontrolliotsuses, nimelt kohapealse kontrolli ese ja eesmärk, ning see, kui juriidiline isik, kelle juures toimub kohapealne kontroll, seda takistab, kujutab endast EKP otsuse rikkumist liidu õigusnormide tähenduses, ilma et see piiraks kehtiva riigisisese õiguse kohaldamist. Määruse artikli 145 lõikes 1 on täpsustatud, et see otsus tehakse teatavaks isikule, kelle suhtes toimub kohapealne kontroll.

106    Neil asjaoludel toob määruse nr 1024/2013 artikli 12 alusel vastu võetud kohapealse kontrolli otsus endaga kaasa siduvad õiguslikud tagajärjed krediidiasutusele, kellele otsus on teatavaks tehtud, allutades ta kontrollile, mille ese ja eesmärk on otsuses määratletud.

107    On tõsi, et erinevalt konkurentsieeskirjade rakendamiseks ette nähtud määruse nr 1/2003 artiklist 21, mis käsitleb „[m]uude ruumide kontrollimist“, on määruse nr 1024/2013 artiklis 12 sätestatud, et kohapealne kontroll toimub asjaomaste „juriidiliste isikute tööruumides“, mitte aga „mujal ruumides, territooriumil või transpordivahendites, sealhulgas ettevõtjate ja asjaomaste ettevõtjate ühenduste juhatajate, tegevjuhtide või teiste töötajate kodus“. Sellest seisukohast ei saa krediidiasutuste kohapealsed kontrollid riivata õigust eraelu austamisele samamoodi kui muude ruumide kontrollimised, mis on ette nähtud konkurentsieeskirjade rakendamiseks.

108    Samuti on tõsi, et kuigi määruse nr 1024/2013 artikli 12 alusel vastu võetud EKP otsusel on krediidiasutuse suhtes, kellele see otsus on teatavaks tehtud, siduvad õiguslikud tagajärjed, on selle otsuse rakendamiseks sunnimeetmete võtmiseks vaja liikmesriigi kohtu luba, nagu on ette nähtud selle määruse artiklis 13.

109    Tuleb veel märkida, et erinevalt ka määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikest 4 ei ole määruse nr 1024/2013 artiklis 12 nimetatud seda, et EKP kohapealse kontrolli otsuse peale saab esitada hagi liidu kohtule. Ainult selle määruse artiklis 13, mis käsitleb liikmesriigi kohtu luba, on ette nähtud, et EKP kontrolliotsuse õiguspärasuse kontrollimine kuulub Euroopa Liidu Kohtu ainupädevusse.

110    Määruse nr 1024/2013 artikli 13 sätetest tuleneb siiski vaieldamatult, et vähemalt juhul, kui EKP taotleb kohtult luba pärast kohapealse kontrolliotsuse tegemist, võib selle otsuse peale esitada Üldkohtule hagi.

111    Lisaks, kuna liidu seadusandja otsustas erinevalt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõigetes 3 ja 4 ette nähtud korrast pidada otsuseks kõiki akte, mis lubavad EKP‑l teostada krediidiasutustes kohapealseid kontrolle, siis ei ole vaja nende aktide kohtuliku kontrolli korda eristada selle järgi, kas EKP on esitanud taotluse kohtu loa saamiseks või mitte. Ühest küljest ei sõltu võimalus esitada hagi Üldkohtule institutsiooni akti peale sellest, et õigusnormides oleks seda sõnaselgelt mainitud. Teisest küljest võiks vastupidine lahendus rikkuda õiguskindluse põhimõtet, kuna võimalus esitada Üldkohtule hagi EKP kohapealse kontrolli otsuse peale sõltuks siis selle institutsiooni valikust taotleda pärast selle otsuse vastuvõtmist liikmesriigi kohtult määruse nr 1024/2013 artiklis 13 ette nähtud luba või mitte.

112    Mõistagi, nagu meenutab komisjon, ei ole vahemeetmed, mille eesmärk on lõpliku otsuse ettevalmistamine, põhimõtteliselt aktid, mille peale saab esitada tühistamishagi (vt selle kohta 11. novembri 1981. aasta kohtuotsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 10).

113    Selliselt viidatud vaheaktid on kõigepealt siiski aktid, mis väljendavad institutsiooni esialgset arvamust (vt 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 50 ning seal viidatud kohtupraktika), mis ei ole nii EKP kontrolliotsuste puhul.

114    Ka ei too tühistamishagi otsuse peale, millega EKP otsustab viia läbi kohapealse kontrolli krediidiasutuse ruumides, kaasa erinevate haldus- ja kohtumenetluse etappide segiajamise ohtu. Nimelt ei peaks Üldkohus sellise hagi puhul tegema otsust selle kohta, kas asjaomane ettevõtja on rikkunud usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet puudutavaid norme (vt selle kohta 11. novembri 1981. aasta kohtuotsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 20).

115    Seejärel olgu meenutatud, et seadusandja otsustas oma kaalutlusõiguse raames kvalifitseerida määruse nr 1024/2013 artikli 12 alusel vastu võetud aktid otsusteks sõltumata sellest, kas on olemas liikmesriigi kohtu antud luba, ja märkida, et Euroopa Liidu Kohtul on selle määruse artiklis 13 ette nähtud õiguspärasuse kontrolli pädevus, mistõttu ei saa EKP kohapealse kontrolli otsuseid käsitada vahemeetmetena, mida ei saa edasi kaevata.

116    Eeltoodust tuleneb, et määruse nr 1024/2013 artikli 12 alusel tehtud kohapealse kontrolli otsus, nagu seda on vaidlustatud otsus, võib puudutada selle juriidilise isiku huve, kellele see otsus teatavaks tehakse, muutes selgelt tema õiguslikku olukorda, mistõttu võib see isik esitada selle otsuse peale ELTL artikli 263 alusel Üldkohtule tühistamishagi, millele pooled pealegi vastu ei vaidle.

117    Järelikult on hagi vastuvõetav.

F.      Sisulised küsimused

118    Hageja esitab käesoleva hagi toetuseks kümme väidet: esimene väide, et EKP‑l puudub pädevus vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks; teine väide, et on rikutud määruse nr 1024/2013 artikli 12 lõiget 1, kuna vaidlustatud otsus ei olnud selle sätte tähenduses vajalik; kolmas väide, et on rikutud sama sätet, kuna EKP ei ole nõuetekohaselt teostanud oma kaalutlusõigust; neljas väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet; viies väide, et on rikutud hageja õigust olla ära kuulatud; kuues väide, et EKP on rikkunud kohustust analüüsida ja hinnata hoolikalt ning erapooletult kõiki antud juhtumi olulisi aspekte; seitsmes väide, et puudub põhjendus; kaheksas väide, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtet; üheksas väide, et on rikutud võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet; kümnes väide, et on rikutud määruse nr 1024/2013 artiklit 19 ja põhjendust 75 ning kuritarvitatud võimu.

119    Vaidlustatud otsuse formaalset õiguspärasust käsitlevaid väiteid tuleb uurida enne selle otsuse põhjendatust puudutavaid väiteid.

1.      Esimene väide, et EKP‑l puudub pädevus

120    Hageja väidab, et EKP ei olnud vaidlustatud otsuse tegemise ajal pädev järelevalveasutus. Määruse nr 1024/2013 artikli 12 kohaselt võib EKP kohapealseid kontrolle teostada üksnes olulistes krediidiasutustes. Selle määruse artikli 6 lõike 5 kohaselt teostab otsest järelevalvet vähem olulise krediidiasutuse üle pädev riigiasutus, välja arvatud juhul, kui EKP otsustab otsese järelevalve üle võtta, pidades krediidiasutust oluliseks.

121    EKP, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

122    Määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 sõnastusest tuleneb, et EKP‑l on ainupädevus täita selles sättes ette nähtud ülesandeid seoses „kõigi“ osalevates liikmesriikides asutatud krediidiasutuste suhtes, tegemata vahet olulistel ja vähem olulistel krediidiasutustel (vt selle kohta 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, C‑450/17 P, EU:C:2019:372, punktid 37 ja 38).

123    Määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 1 kohaselt täidab EKP oma ülesandeid ühtse järelevalvemehhanismi raames, mis hõlmab teda ennast ja pädevaid riigiasutusi, ning ta vastutab ühtse järelevalvemehhanismi tõhusa ja järjepideva toimimise eest (8. mai 2019. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, C‑450/17 P, EU:C:2019:372, punkt 39).

124    Pädevad riigiasutused aitavad EKP‑l täita talle määrusega nr 1024/2013 pandud ülesandeid, viies detsentraliseeritult ellu teatavaid ülesandeid vähem oluliste krediidiasutuste suhtes (8. mai 2019. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, C‑450/17 P, EU:C:2019:372, punkt 41).

125    Määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punktis d on sätestatud, et selle artikli lõikes 4 osutatud krediidiasutuste, st vähem oluliste krediidiasutuste puhul võib EKP igal ajal teostada selle määruse artiklites 10–13 sätestatud uurimisvolitusi, nimelt esitada teabenõudeid ning viia läbi üldisi uurimisi ja kohapealseid kontrolle.

126    Asjaolu, et vastavalt määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 6 esimesele lõigu sätetele täidavad pädevad riigiasutused vähem oluliste krediidiasutuste suhtes detsentraliseeritult ja EKP järelevalve all teatavaid ülesandeid, mis on määratletud selle määruse artikli 4 lõikes 1, ei mõjuta EKP pädevust teostada nende krediidiasutuste suhtes oma uurimispädevust, kuna need sätted toimivad vastavalt nende sõnastusele, „ilma et see piiraks“ nimetatud määruse artikli 6 lõike 5 kohaldamist, mille siinkohal olulisi sätteid on meelde tuletatud eespool punktis 125. Samamoodi on pädevatel riigiasutustel õigus teostada vastavalt oma liikmesriigi õigusele nendes krediidiasutustes nimetatud artikli 6 lõike 6 teise lõigu kohaselt kohapealseid kontrolle, „ilma et see piiraks“ asjaomase määruse artikleid 10–13, mis käsitlevad EKP uurimisvolitusi.

127    EKP pädevust teostada kohapealseid kontrolle vähem olulistes krediidiasutustes kinnitab määruse nr 1024/2013 artikkel 12. Nimelt on selles artiklis sätestatud, et EKP võib kohapealseid kontrolle teostada selle määruse artikli 10 lõikes 1 osutatud juriidiliste isikute ruumides, ning selle sätte punktis a on nimetatud osalevates liikmesriikides asutatud krediidiasutusi, tegemata vahet olulistel ja vähem olulistel krediidiasutustel.

128    Seda järeldust ei muuda hageja nimetatud asjaolu, et määruse nr 1024/2013 artiklis 12 on sätestatud, et EKP võib kohapealseid kontrolle teostada kõikide teiste ettevõtjate ruumides, kes on konsolideeritud järelevalve all ja kelle suhtes EKP on kooskõlas selle määruse artikli 4 lõike 1 punktiga g konsolideeritud järelevalvet teostav asutus, kuna nimetatud artikliga 12 üksnes lisatakse määruse artikli 10 lõikes 1 nimetatud juriidilistele isikutele muid üksusi, mille ruumides EKP võib kontrolli läbi viia.

129    Määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkt d, mis annab EKP‑le pädevuse teostada kohapealset kontrolli vähem olulises krediidiasutuses, on kooskõlas ka selle määruse põhjendusega 16, mille kohaselt peaks EKP‑l olema võimalik täita oma järelevalveülesandeid „kõikide“ krediidiasutuste suhtes, ning selle määruse põhjendusega 47, mille kohaselt peaks EKP oma ülesannete tõhusaks täitmiseks saama viia läbi kohapealseid kontrolle „vajaduse korral“ koostöös pädevate riigiasutustega.

130    Järelikult tuleneb määruse nr 1024/2013 sätetest, mida on eespool meenutatud, et EKP‑l on pädevus teostada vähem olulise krediidiasutuse suhtes nimetatud määruse artiklites 10–13 ette nähtud uurimisvolitusi, sealhulgas volitust teostada kohapealset kontrolli.

131    EKP võimalust teostada kohapealseid kontrolle vähem olulistes krediidiasutustes on lisaks sõnaselgelt nimetatud määruse nr 468/2014 artikli 138 teises lauses.

132    Ka ei lükka EKP pädevust teostada kohapealseid kontrolle vähem olulistes krediidiasutustes ümber selle institutsiooni teatud väljaanded, nagu 2014. aasta novembris avaldatud pangandusjärelevalve juhend, kohapealsete kontrollide ja sisemudelite uurimise juhend, mis avaldati 2018. aasta septembris, või EKP poolt enne viimati nimetatud juhendi vastuvõtmist toimunud avalik arutelu. Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et need väljaanded, mis ei ole siduvad, nagu on meelde tuletatud kõigis neis väljaannetes, ei saa mingilgi viisil piirata liidu seadusandja poolt EKP‑le antud pädevust. Peale selle ei välista ükski nendest väljaannetest EKP võimalust teostada vähem olulistes krediidiasutustes kohapealseid kontrolle. Vastupidi, (punktis 75 nimetatud) pangandusjärelevalve juhend ja dokument „Vähem oluliste üksuste järelevalve ühtse järelevalvemehhanismi raames“, mis avaldati 2017. aasta novembris (lk 3 ja 10), viitavad sellele võimalusele.

133    Hageja ülejäänud argumendid tuleb tagasi lükata.

134    Esiteks ei ole hagejal alust väita – tõendamaks, et EKP pädevus teostada kohapealseid kontrolle vähem olulistes krediidiasutustes kujutab endast ühtse järelevalvemehhanismi „anomaaliat“ –, et EKP ei või panna asjaomastele üksustele kontrollide käigus tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks kohustusi.

135    Nimelt on liidu seadusandja poolt EKP‑le antud pädevus teostada vähem olulistes krediidiasutustes kohapealseid kontrolle kooskõlas ühtse järelevalvemehhanismi loomisega, mis koosneb EKPst ja liikmesriikide pädevatest asutustest, ning EKP poolt teostatava kontrolliga selle üle, kuidas liikmesriikide pädevad asutused täidavad vähem oluliste krediidiasutuste suhtes teatavaid määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõikes 1 ette nähtud ülesandeid, mis kuuluvad tema ainupädevusse, kuid mille täitmise selle määruse artikkel 6 lubab detsentraliseerida (vt selle kohta 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, C‑450/17 P, EU:C:2019:372, punkt 49).

136    Vastavalt määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõikele 5 on EKP‑l lisaks võimalusele esitada igal ajal teabenõudeid ja viia vähem olulistes krediidiasutustes läbi üldisi uurimisi või kohapealseid kontrolle ka mitu eesõigust, mis on seotud nende krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalvega, näiteks õigus paluda pädevatelt riigiasutustelt ajutiselt või pidevalt teavet nende ülesannete täitmise kohta või kui see on vajalik kõrgete järelevalvestandardite järjepideva kohaldamise tagamiseks, siis igal ajal otsustada teostada ise vahetult kõiki asjakohaseid volitusi ühe või enama vähem olulise krediidiasutuse suhtes. Selle määruse artikli 6 lõikes 6 on veel sätestatud, et kui pädevatele riigiasutustele jääb riigisisese õiguse kohaselt õigus saada teavet ja teostada kohapealset kontrolli vähem oluliste krediidiasutuste ruumides, teavitavad nad EKPd võetud meetmetest ja koordineerivad need meetmed „hoolikalt“ EKPga.

137    Teiseks ei ole põhjendatud hageja väide, et EKP sai aru, et ta ei olnud pädev vaidlustatud otsust vastu võtma, ning otsustas „osaliselt sel põhjusel“ 1. märtsi 2019. aasta kirjas teatavaks tehtud otsusega liigitada hageja oluliseks üksuseks. Nimelt ei keela ükski säte ega põhimõte EKP‑l viia läbi kontrolli vähem olulise üksuse ruumides ja liigitada see üksus samal ajal või hiljem oluliseks üksuseks. Peale selle on hageja väide, et EKP sai aru, et tal puudub pädevus, vastuolus vaidlustatud otsusega, milles on kahel korral märgitud, et EKP on pädev tegema vähem olulise krediidiasutuse suhtes kontrolliotsust (vt selle otsuse lk 1 ja 4).

138    Esimene väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

2.      Seitsmes väide, et puudub põhjendus

139    Hageja väidab, et EKP rikkus põhjendamiskohustust, kuna 14. veebruari 2019. aasta kirjas ei ole esitatud põhjusi, miks EKP otsustas kohapealse kontrolli läbi viia.

140    EKP leiab, et see väide tuleb tagasi lükata.

141    Muu hulgas ELTL artiklis 296 nõutud põhjendus peab vastama asjaomase akti laadile ning sellest peab selgelt ja üheselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mistõttu huvitatud isikutel oleks võimalik mõista võetud meetme põhjendusi ja pädeval kohtul teostada oma kontrolli (vt 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, C‑450/17 P, EU:C:2019:372, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).

142    Põhjendamise nõuet tuleb hinnata, arvestades juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste laadi ja huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Põhjendustes ei pea tingimata täpsustama kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna selle hindamisel, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 nõuetele, ei tule silmas pidada mitte ainult akti sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme (vt 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, C‑450/17 P, EU:C:2019:372, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

143    Liidu institutsioonide aktide põhjendamise kohustus, mis on ette nähtud ELTL artiklis 296, on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhistuse põhjendatusest, mis on seotud vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasusega (vt 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 181 ja seal viidatud kohtupraktika).

144    Määruse nr 2014/2013 artikli 12 alusel tehtud kontrolliotsuste kohta on määruse nr 468/2014 artikli 143 lõikes 2 sätestatud:

„Ilma et see piiraks [määruse nr 468/2014] artikli 142 kohaldamist ning vastavalt [määruse nr 1024/2013] artikli 12 lõikele 3 viiakse kohapealseid kontrolle läbi EKP otsuse alusel, milles märgitakse ära vähemalt järgmine teave:

a)      kohapealse kontrolli ese ja eesmärk ja

b)      asjaolu, et kohapealse kontrolli takistamist juriidilise isiku poolt, kelle suhtes kontrolli kohaldatakse, loetakse EKP otsuse rikkumiseks [määruse nr 1024/2013] artikli 18 lõike 7 tähenduses, ilma et see piiraks riigisisese õiguse kohaldamist vastavalt [määruse nr 1024/2013] artikli 11 lõikele 2.“

145    Käesolevas asjas on 14. veebruari 2019. aasta kirjas, millega hagejat teavitati vaidlustatud otsusest, märgitud, et vastavalt järelevalvenõukogu 10. jaanuari 2019. aasta otsusele viiakse läbi määruse nr 1024/2013 artiklil 12 ja määruse nr 468/2014 artiklitel 143–146 põhinev kontroll. Kirjas on märgitud, et eesmärgiks on hinnata krediidiriski, ning täpsustatud, et see puudutab hagejat ja tema konsolideerimisgrupi äriühinguid. Veel on märgitud, et see kontroll on planeeritud 2019. aasta märtsiks ja et kontrollimissiooni juht võtab hagejaga ühendust, et korraldada esimene koosolek.

146    Tuleb arvestada, et kuivõrd 14. veebruari 2019. aasta kirjas on märgitud, et kohapealse kontrolli eesmärgiks on hinnata krediidiriski, on selles kirjas vastavalt määruse nr 468/2014 artikli 143 lõike 2 punktile a nimetatud küll kokkuvõtlikult, kuid piisavalt selgelt nii kontrolli ese, nimelt krediidirisk, kui ka kontrolli eesmärk, milleks on EKP analüüs selle riski kohta. Selles osas ei olnud EKP‑l kohustust viidata selles kirjas rikkumise kahtlusele, mida hageja ka ei väida (vt tagapool punktid 188 ja 226).

147    Krediidiriski mõiste on pangandustegevuse põhimõiste, mis on üheselt mõistetav ja mis vastab sisuliselt riskile, et laenuvõtja ei maksa oma laenu tagasi. Seda on nimetatud määruse nr 575/2013 artiklis 1, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT 2013, L 176, lk 338), artiklis 79 ning pealegi on selle suhtes kohaldatav 2012. aasta septembris avaldatud Baseli pangandusjärelevalve komitee väljatöötatud tõhusa pangandusjärelevalve üldpõhimõtete (edaspidi „tõhusa pangandusjärelevalve üldpõhimõtted“) – mis ei ole kohustuslikud, kuid kujutavad endast nende sõnastuse kohaselt „de facto miinimumstandardit pankade ja pangandussüsteemide usaldatavusnõuete reguleerimiseks ja järelevalveks“ – põhimõte 17.

148    Samuti tuleb rõhutada, et 5. märtsil 2019 korraldatud koosolekul, st mitu päeva enne kontrolli algust, andis kontrollimissiooni juht hagejale esitatud dokumendi abil kõnealuse kontrolli kohta täpsustusi. Konkreetselt kirjeldas ta kontrollimissiooni – nimetusega „krediidirisk ja juhtimine“ – ulatust, selgitades kontrolli sisu seoses klassifikatsiooni ja reservide, põhivara arvele võtmise (müüdud arestitud varad), tagatiste ja fondide hindamise (müügiks hoitavad põhivarad), andmete kvaliteedi, juhtimise ning ärimudeliga (vt selle dokumendi lk 2).

149    Lisaks võeti vaidlustatud otsus vastu hagejale teadaolevas kontekstis. Hageja oli regulaarselt ühenduses FKTKga, kes jälgis tähelepanelikult riske, millega hageja oli krediidi valdkonnas juba mitu aastat kokku puutunud, ning kes oli teinud tema suhtes, nagu on märgitud eespool punktides 9 ja 12, usaldatavusnõuete täitmise järelevalve otsuseid, mis puudutasid eelkõige neid riske aastatel 2016 ja 2017. Ta oli otseses ühenduses ka EKPga, kuna ta kirjutas talle 5. juulil ja 12. septembril 2018, et paluda tal sekkuda tema järelevalvesse, ning EKP järelevalvenõukogu esimees vastas talle 8. oktoobri 2018. aasta kirjas, et ta jagab FKTK arvamust, et tema olukorra puhul on vajalik konkreetne usaldatavusnõuete täitmise järelevalve. Hageja oli kursis kõigi aspektidega vahekohtumenetluses, mille ta ise oli algatanud. Lõpuks teavitati teda menetlusest, mille eesmärk oli, et EKP võtab tema otsese usaldatavusnõuete täitmise järelevalve üle, kusjuures seda puudutav otsuse eelnõu edastati talle EKP 11. veebruari 2019. aasta kirjaga.

150    Järelikult, isegi kui hageja valduses ei olnud hagi esitamise ajal EKP nõukogu poolt vastu võetud otsuse eelnõud, mis oli protokolli nr 4 Euroopa Keskpankade Süsteemi ja EKP põhikirja kohta artikli 10 lõike 4 kohaselt konfidentsiaalne (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus EKP vs. Espírito Santo Financial (Portugal), C‑442/18 P, EU:C:2019:1117, punktid 43–46), oli ta vaidlustatud otsuse põhjendustest piisavalt teadlik, et hinnata selle põhjendatust.

151    Veel tuleb märkida, et hagejale edastati selle otsuse eelnõu mittekonfidentsiaalne versioon, mis loeti pärast Üldkohtu võetud menetlust korraldavat meedet EKP nõukogu poolt vastuvõetuks. Selles eelnõus, mille peamised põhjendused on esitatud eespool punktides 23–27, viidatakse hagejat puudutavale hilisemale järelevalveajale ning mainitakse, et varasematel aastatel tuvastatud puuduste ja kohaldatavate sätete rikkumiste suhtes, mis on välja toodud üksikasjalikult, ei ole hageja võtnud sobivaid meetmeid. Seal on märgitud, et ICSID soovitus takistab FKTK‑l rakendada hageja suhtes kõiki järelevalvemeetmeid, et EKP valmistab ette hageja otsese järelevalve ülevõtmist ning et kohapealne kontroll võimaldab EKP‑l viia läbi omaenda analüüsi hageja olukorra kohta. Eelnõus on lisatud, et paralleelselt otsese järelevalve ülevõtmisega on EKP‑l võimalik võtta järelevalvemeetmeid, mis on vajalikud tagamaks, et hageja täidaks usaldatavusnõudeid.

152    See teatis võimaldas hagejal niisiis saada täpsustusi vaidlustatud otsuse põhjenduste kohta, mille kohta tal oli võimalik esitada oma seisukohad repliigi staadiumis.

153    Seitsmes väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

3.      Viies väide, et on rikutud hageja õigust olla ära kuulatud

154    Hageja väidab, et EKP rikkus tema õigust olla ära kuulatud, kuna ta ei saanud enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist esitada oma seisukohta kavandatud kohapealse kontrolli kohta.

155    EKP, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

156    Kõigepealt tõdeb Üldkohus, et põhjendamaks väidet, mille kohaselt on rikutud õigust olla ära kuulatud, piirdub hageja kokkuvõtliku märkusega, et tal ei olnud enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist võimalik väljendada oma seisukohta kavandatava kohapealse kontrolli kohta.

157    Harta artikli 41 lõike 2 kohaselt kätkeb õigus heale haldusele eelkõige igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada.

158    Käesolevas asjas ei näe ükski määruse nr 1024/2013 ega määruse nr 468/2014 säte ette, et enne krediidiasutuse kontrolliotsuse tegemist tuleks krediidiasutusele anda võimalus olla ära kuulatud. See asjaolu iseenesest ei vabastada EKPd kohustusest kuulata kontrolliotsuse adressaat enne selle otsuse vastuvõtmist ära. Õigus olla ära kuulatud, mis on hartaga tagatud põhiõigus, on EKP‑le siduv, ilma et mõni teine õigusakt seda sõnaselgelt ette näeks.

159    Esiteks, kuigi määruse nr 1024/2013 artikli 22 „Nõuetekohane menetlus järelevalveotsuste vastuvõtmiseks“ lõikes 1 on ette nähtud, et EKP annab nimetatud määruse artikli 4 ja III peatüki 2. jao „Järelevalvet puudutavad erivolitused“ kohaste järelevalvega seotud otsuste adressaatidele võimaluse olla ära kuulatud, ei puuduta see artikkel 22 meetmeid, mis võetakse vastavalt selle peatüki 1. jaole „Uurimisvolitused“.

160    Ka on määruse nr 468/2014 artikli 145 „Kohapealse kontrolli kord ja kohapealsest kontrollist teavitamine“ lõike 1 esimeses lauses ette nähtud, et EKP teavitab juriidilist isikut, kelle suhtes viiakse läbi kohapealne kontroll, EKP otsusest ja kohapealse kontrolli rühma liikmete nimedest vähemalt viis tööpäeva enne selle kontrolli algust, kuid seal ei ole mainitud, et asjaomasel isikul on õigus olla ära kuulatud.

161    Määruse nr 468/2014 artikli 31 „Õigus olla ära kuulatud“ lõike 1 viimases lauses on sõnaselgelt sätestatud, et selle artikli sätteid ei kohaldata määruse nr 1024/2013 III peatüki 1. jao suhtes.

162    Seetõttu on kohaldatavas õiguses ette nähtud, et juriidilistel isikutel, kelle suhtes tehakse määruse nr 1024/2013 III peatüki 1. jaos osutatud uurimistoiminguid, sealhulgas kohapealne kontroll, ei ole õigust olla enne seda toimingut ära kuulatud.

163    Kohaldatavad õigusnormid, mis näevad ette, et asjaomaseid isikuid ei kuulata enne uurimistoimingu tegemist ära, on kooskõlas sellise meetme olemusega, mille ainus eesmärk on teabe kogumine (vt selle kohta analoogia alusel 26. juuni 1980. aasta kohtuotsus National Panasonic vs. komisjon, 136/79, EU:C:1980:169, punkt 21, ja kohtujurist Wahli ettepanek kohtuasjas Italmobiliare vs. komisjon, C‑268/14 P, ei avaldata, EU:C:2015:697, punkt 119).

164    Lisaks tuleneb määruse nr 1024/2013 artikli 22 lõikest 1, et otsuste suhtes, millega EKP vajaduse korral otsustab võtta uurimise käigus kogutud teabe alusel järelevalvemeetmed, tuleb kohaldada menetlust, mis hõlmab asjaomaste isikute õigust olla ära kuulatud.

165    Veel tuleb meenutada, et asjaolu, et kontrollimenetlus toimub mitme kuu jooksul, hõlmab kohapealseid kontrolle ja asjaomase ettevõtja ärakuulamist, kelle avaldused lisatakse toimikusse, võib aidata tõendada, et asjaomane ettevõtja kuulati kõiki asjaolusid arvestades kontrollimise käigus ära (vt selle kohta 18. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Sopropé, C‑349/07, EU:C:2008:746, punktid 45 ja 46).

166    Üldkohus tõdeb, et käesoleval juhul pidid kontrollimissiooni juhi poolt 5. märtsil 2019 esitatud ülevaate kohaselt kontrollirühma liikmed ja hageja juhatuse liikmed asjakohastes küsimustes kavandama mitu kohtumist (vt selle ettekande lk 5). Sellest ettekandest nähtub samuti, et kontrolliaruande eelnõu ja „väljumiskoosolek“ olid ette nähtud enne lõpparuande saatmist ja „lõppkoosolekut“ (vt selle ettekande lk 7).

167    Eeltoodust tuleneb, et EKP otsuse puhul teostada krediidiasutuses kohapealset kontrolli määruse nr 1024/2013 artikli 12 alusel ei ole asjaomasel üksusel õigust olla enne selle otsuse vastuvõtmist ära kuulatud.

168    Alles pärast kohapealse kontrolli läbiviimise otsust ja enne määruse nr 1024/2013 artikli 4 ja III peatüki 2. jao alusel otsuse võimalikku vastuvõtmist on EKP kohustatud andma asjaomastele isikutele võimaluse olla ära kuulatud.

169    Peale selle tuleb meelde tuletada – kui eeldada, et EKP oleks pidanud hageja enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ära kuulama –, et kaitseõiguste ja eelkõige õiguse olla ära kuulatud rikkumine toob asjaomase haldusmenetluse lõpus tehtud otsuse tühistamise kaasa vaid siis, kui ilma selle rikkumiseta oleks menetluse tulemus võinud olla teistsugune (vt 4. aprilli 2019. aasta kohtuotsus OZ vs. EKP, C‑558/17 P, EU:C:2019:289, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

170    Ent käesolevas asjas ei nähtu toimiku materjalidest, et kui hageja oleks ära kuulatud enne vaidlustatud otsuse tegemist, oleks menetluse tulemus võinud olla teistsugune. Sellega seoses märgib Üldkohus, et hageja seda ei väida ning et vaidlustatud otsus on tehtud talle teadaolevas kontekstis, nagu on märgitud eespool punktis 149.

171    Seega tuleb viies väide tagasi lükata.

4.      Teine väide, et on rikutud määruse nr 1024/2013 artikli 12 lõiget 1, kuna vaidlustatud otsus ei olnud selle sätte tähenduses vajalik, ja neljas väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

172    Teises väites leiab hageja, et määruse nr 1024/2013 artikli 12 kohaselt peab kohapealne kontroll olema vajalik. Kohapealne kontroll, millele ta allutati, oli karistusmeede, millega EKP näitas, et ta ei talu mingit kriitikat. EKP ei määranud 14. veebruari 2019. aasta kirjas selgelt kindlaks kohapealse kontrolli ulatust ja eesmärki. Ta ei selgitanud, miks oli krediidiriski analüüsimiseks vajalik kohapealne kontroll. FKTK on seda riski juba aastaid tähelepanelikult jälginud. FKTK jälgis kõiki hageja laenuotsuseid ning kõik otsused, mis puudutasid 50 000 eurot ületavat summat, esitati talle kinnitamiseks. Juba pikka aega ei tehtud ühtegi muudatust hageja krediidiportfelli ilma FKTK nõusolekuta.

173    Neljandas väites leiab hageja, et vaidlustatud otsus rikub proportsionaalsuse põhimõtet. EKP oleks pidanud taotletava eesmärgi saavutamiseks kasutama kõige vähem sekkuvat vahendit. Hageja on alati olnud valmis esitama EKP‑le ja FKTK‑le kogu vajalikku teavet. Ei ole tõendatud, et kohapealset kontrolli, eelkõige EKP poolt läbiviidavat kontrolli, ei saanud vältida muude sobivate uurimismeetmetega. EKP kohapealsed kontrollid on piiravamad kui pädevate riigiasutuste teostatavad kontrollid, eelkõige seetõttu, et neid viivad läbi ametnikud, kes ei räägi asjaomase riigi keelt. See kehtib eriti Läti puhul, mille keelt väljaspool tema piire eriti ei räägita. Ka oli kontrollimise ajakava kuritarvituslik, kuna kontrollimise ajal viis hageja läbi oma iga-aastast auditit kolmanda osapoolega ning EKP keeldus kontrolli ühe kuu võrra edasi lükkamast. Hageja ei saanud oma iga-aastast auditit õigeks ajaks lõpule viia ja FKTK määras talle sel põhjusel trahvi.

174    EKP, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

175    Võttes arvesse teise ja neljanda väite vahelisi seoseid, tuleb neid kahte väidet analüüsida koos.

176    Määruse nr 1024/2013 artikli 12 lõike 1 kohaselt võib EKP viia läbi kõiki vajalikke kohapealseid kontrolle usaldatavusnõuete täitmise järelevalve alla kuuluvate krediidiasutuste tööruumides, sealhulgas osalevates liikmesriikides asutatud krediidiasutustes.

177    Määruse nr 1024/2013 artikli 12 lõikes 1 kasutatud väljend „vajalikke“ on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, mis nõuab, et liidu institutsioonide aktid oleksid asjaomaste õigusnormidega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses eesmärkidega (22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Sky Österreich, C‑283/11, EU:C:2013:28, punkt 50, ning 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Slovakkia ja Ungari vs. nõukogu, C‑643/15 ja C‑647/15, EU:C:2017:631, punkt 206).

178    Meetme proportsionaalsuse hindamisel tuleb järgida kaalutlusruumi, mis võib olla antud liidu institutsioonidele selle meetme vastuvõtmisel (vt 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, C‑450/17 P, EU:C:2019:372, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuid EKP-l on ulatuslik kaalutlusruum, kui ta võtab vastu akti krediidiasutuse usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kohta, nagu käesolevas asjas (vt selle kohta 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, C‑450/17 P, EU:C:2019:372, punkt 86).

179    Vastavalt eespool punktis 177 viidatud kohtupraktikale tuleb kohapealse kontrolli vajalikkust ja proportsionaalsust hinnata õigusnormide eesmärke arvestades.

180    Sellega seoses tuleb meenutada, et krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve eesmärk on tagada nende asutuste turvalisus ja toimekindlus, finantssüsteemi stabiilsus ja hoiustajate kaitse (vt määruse nr 1024/2013 põhjendused 30 ja 65).

181    Krediidiriski nõuetekohane haldamine krediidiasutuste poolt on üks peamisi usaldatavusnõuete täitmise järelevalve eesmärke, nagu nähtub määruse nr 575/2013 artiklist 1, direktiivi 2013/36 artiklist 79 ja lisaks ka tõhusa pangandusjärelevalve üldpõhimõtete põhimõttest 17.

182    Tuleb veel märkida, et iga krediidiasutus on pädevate asutuste „pideva“ järelevalve all (vt määruse nr 1024/2013 põhjendus 37, direktiivi 2013/36 põhjendus 3 ja määruse nr 575/2013 põhjendus 25).

183    Pädevatel asutustel on määruse nr 1024/2013 artiklite 14–16 ja direktiivi 2013/36 artikli 104 kohaselt volitused, mis võimaldavad neil tunnistada kehtetuks krediidiasutuse tegutsemiseks vajaliku tegevusloa, esitada vastuväiteid selles krediidiasutuses osaluse omandamisele ja kehtestada järelevalvemeetmeid, sealhulgas nõuda tema juhtimise tugevdamist, tema omavahendite või likviidsuse olukorra parandamist, äritegevuse piiramist, tegevuse lõpetamist või juhtorgani liikmete ametist vabastamist.

184    Pädevatel asutustel on määruse nr 1024/2013 artiklite 9–13 ja direktiivi 2013/36 artikli 65 lõike 3 kohaselt uurimisvolitused, mis võimaldavad neil nõuda kogu nende ülesannete täitmiseks vajalikku teavet – sealhulgas teave, mis tuleb esitada korrapäraste ajavahemike tagant ja kindlaksmääratud vormis järelevalve ja sellega seotud statistilistel eesmärkidel –, viia läbi uurimisi ja korraldada kohapealseid kontrolle. Määruse nr 1024/2013 põhjenduses 47 on märgitud, et EKP peaks „oma ülesannete tõhusaks täitmiseks“ saama nõuda kogu vajalikku teavet ning viia läbi uurimisi ja kohapealseid kontrolle.

185    Pädevad asutused viivad direktiivi 2013/36 artiklite 97 ja 99 kohaselt läbi kontrolli ja usaldatavusnõuete täitmise hindamise. Nad määravad proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes kindlaks kontrolli ja hindamise sageduse ja põhjalikkuse, võttes arvesse asjaomase krediidiasutuse suurust ja süsteemset olulisust ning tema tegevuse laadi, ulatust ja keerukust. Järelevalvealase kontrolliprogrammiga hõlmatud krediidiasutuste puhul peab kontroll ja hindamine toimuma vähemalt kord aastas. See programm, mis sisaldab kohapealsete kontrollide kava, hõlmab krediidiasutusi, mille puhul stressitestide tulemused või järelevalvealase kontrolli- ja hindamisprotsessi tulemus osutavad märkimisväärsetele riskidele nende jätkuvale majanduslikule usaldusväärsusele või osutavad asjakohaste sätete rikkumistele, krediidiasutusi, mis kujutavad endast süsteemset riski finantssüsteemile, ja mis tahes muid krediidiasutusi, kui pädevad asutused peavad seda vajalikuks. Pädevad asutused võivad artikli 97 kohaselt vajaduse korral võtta meetmeid, näiteks suurendada krediidiasutuses kohapealsete kontrollide arvu või sagedust või pädeva asutuse pidevat kohalviibimist.

186    Tõhusa pangandusjärelevalve üldpõhimõtete põhimõtted 9 ja 10 näevad pealegi ette, et järelevalveasutus kasutab oma vahendeid proportsionaalselt riskiprofiili ja panga süsteemse olulisusega. Neis põhimõtetes on märgitud, et järelevalveasutus kasutab meetodit, mis kombineerib sobival viisil kohapealse kontrolli ja dokumentide kontrollimise. Ühelt poolt analüüsib järelevalveasutus pankade usaldatavusnõuete täitmise seisukorda ja nende esitatud statistikaaruandeid. Teiselt poolt kontrollib ta pankade esitatud aruandeid taotluse alusel ja korrapäraselt täiesti sõltumatult, tehes kohapealseid kontrolle või kasutades välisaudiitoreid. Ta suhtleb korrapäraselt nõukogu, välisjuhtide, juhtkonna ja juhtivtöötajatega. Ta saab regulaarselt kokku juhatuse ja nõukoguga. Ta võib pöörduda sõltumatute kolmandate isikute poole, kuid ta ei saa delegeerida oma järelevalvekohustust kolmandatele isikutele.

187    Eespool punktides 182–186 viidatud põhjendustest, sätetest ja põhimõtetest tuleneb, et krediidiasutuste suhtes teostatakse „pidevalt“ usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, mis põhineb pädevatele asutustele korrapäraselt edastatud teabe põhjal tehtava dokumentide kontrollimise ja kohapealsete kontrollide kombinatsioonil, mis võimaldab edastatud teavet kontrollida. Dokumentide kontrollimised ei ole põhimõtteliselt asendatavad kohapealsete kontrollidega, mis võimaldavad pädeval asutusel eelkõige sõltumatult kontrollida krediidiasutuste esitatud andmeid.

188    Tuleb täpsustada, et erinevalt komisjoni poolt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 alusel läbiviidavatest kontrollidest, mille eesmärk on tuvastada ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumisi, on EKP kohapealsete kontrollide eesmärk kontrollida pideva järelevalve raames, mille puhul kombineeritakse dokumentide kontroll ja kohapealsed kontrollid, kas krediidiasutused tagavad oma riskide usaldusväärse juhtimise ja piisava katmise ning kas edastatud teave on usaldusväärne, mistõttu ei sõltu selliste kontrollide läbiviimine rikkumise kahtluse olemasolust. Hageja ei ole seda ka väitnud.

189    Eespool punktis 188 toodud järeldus ei ole vastuolus ka määruse nr 1024/2013 artikli 13 lõike 2 teise lausega, mille kohaselt võib liikmesriigi õigusasutus sunnimeetmete proportsionaalsust kontrollides küsida EKP-lt üksikasjalikke selgitusi, sh eelkõige põhjuste kohta, miks EKP kahtlustab artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus osutatud õigusaktide rikkumist, ning oletatava rikkumise raskuse ja selle isiku seotuse laadi kohta, kellele sunnimeetmed on suunatud.

190    Nimelt ei puuduta määruse nr 1024/2013 artikli 13 lõike 2 teine lause mitte vajadust kohapealse kontrolli järele, vaid kavandatud sunnimeetmete proportsionaalsuse kontrollimist, eelkõige juhul, kui tuvastatakse, et isik on kontrollimise vastu.

191    Lõpuks tuleneb eespool punktides 182–186 viidatud sätetest, põhjendustest ja põhimõtetest, et kohapealsete kontrollide sagedus ja intensiivsus määratakse kindlaks proportsionaalsuse põhimõtet arvestades.

192    Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsusest esiteks, et kontrollile eelnenud aastate jooksul tuvastas FKTK puudusi ja kehtivate õigusnormide rikkumisi ning et hageja ei ole võtnud sobivaid meetmeid nendest tuvastustest nähtuvate usaldatavusnõuetega seotud probleemide lahendamiseks.

193    Sellega seoses tuleb tõdeda, et hageja ei esita teise ja neljanda väite toetuseks ühtegi argumenti, et vaidlustada puudusi ja kehtivate õigusnormide rikkumisi, mida on vaidlustatud otsuses nimetatud. Eelkõige ei väida ta, et ta oleks vaidlustanud liikmesriigi kohtutes FKTK 2016. aasta veebruaris ja 2017. aasta augustis vastu võetud otsuseid, ega juhi tähelepanu võimalike kohtumenetluste tulemusele. Ta ei vaidle vastu vaidlustatud otsuses tehtud järeldusele, et ta ei ole võtnud sobivaid meetmeid usaldatavusnõuetega seotud probleemide lahendamiseks.

194    Teiseks ei saa olla edukas hageja argument, et ta oli valmis edastama EKP‑le kogu vajaliku teabe, kuna selline teabe esitamine ei olnud samaväärne EKP võimalusega kohapeal kontrollida esitatud teabe täielikkust ja usaldusväärsust ning pidada hageja esindajatega erinevatel teemadel koosolekuid.

195    Kolmandaks ei sea kohapeal kontrollimise vajalikkust kahtluse alla asjaolu, et FKTK jälgis krediidiriski, millega hageja silmitsi seisis, juba aastaid, mis tähendas eelkõige seda, et kõik hageja otsused, mis puudutasid 50 000 eurot ületavat summat, esitati FKTK‑le kinnitamiseks. See jälgimine kinnitab FKTK tähelepanu krediidiriskile ega räägi vastu vaidlustatud otsuse põhjendusele, mille kohaselt ei võtnud hageja vajalikke meetmeid juba tuvastatud puuduste ja kehtivate õigusnormide rikkumiste kõrvaldamiseks.

196    Neljandaks ei ole hagejal alust väita, et vaidlustatud otsus kujutab endast tema suhtes rakendatud karistusmeedet. Selles osas ei kujuta 21. novembril 2017 toimunud konverentsil EKP vaidlustusnõukogu liikme esitatud avaldused, et juhul, kui krediidiasutuse suhtes algatatakse ametlik menetlus, võib pädev asutus reageerida järelevalve tõhustamisega, endast piisavalt veenvat tõendit selle kohta, et vaidlustatud otsus on karistusmeede, kuna need lühikesed avaldused on esitatud „isiklikult“, mis ei tähenda tingimata, et need on käsitatavad karistusmeetmetena, ning need ei ole üksikasjalikud.

197    Viiendaks tuleb tagasi lükata argument, et peadirektori 14. veebruari 2019. aasta kirjas ei toonud EKP selgelt välja kohapealse kontrolli ulatust ja eesmärki ega selgitanud, kuidas on kontrollimine krediidiriski analüüsimiseks vajalik. Nimelt on küsimust, kas kõnealune 14. veebruari 2019. aasta kirja on piisavalt põhjendatud, juba analüüsitud eespool punktides 145–150 ja see puudutab igal juhul määruse nr 468/2014 artiklis 145 ette nähtud teatavakstegemise formaalsust, mida tuleb eristada vaidlustatud otsuse põhjendatuse küsimusest, mis vastavalt eespool punktis 143 meenutatud kohtupraktikale puudutab vaidlusaluse akti sisulist õiguspärasust.

198    Kuuendaks tuleb hageja argument, mille kohaselt on EKP kontrollid piiravamad kui pädevate riigiasutuste kontroll, faktilise puudulikkuse tõttu tagasi lükata.

199    Ühelt poolt, nagu väidab EKP, põhinevad tema ja pädevate riigiasutuste teostatud kontrollid samadel õigusnormidel. Hageja ei ole seda ka vaidlustanud. Teiselt poolt, nagu väidab ka EKP, ei saa käesolevas asjas kontrollivate ametnike poolt inglise keele kasutamist pidada märkimisväärseks piiranguks, kuna hageja esindajad ei olnud kohustatud kontrollirühma ametnikega selles keeles suhtlema ning pealegi valis hageja hiljem ainsaks EKPga suhtlemise keeleks inglise keele.

200    Lisaks ei saa asjaolu, et EKP kontrollid on piiravamad kui liikmesriigi pädevate asutuste kontroll, igal juhul tõendada, et need on ebaproportsionaalsed.

201    Seitsmendaks ei ole kontrolli ajakava kuritarvitav laad tõendatud. Sellega seoses märgib Üldkohus, et kontroll algas enam kui kolm nädalat pärast 14. veebruari 2019. aasta kirja saamist ja sellele eelnes avakoosolek, mille käigus tehti täpsustusi kontrolli läbiviimise kohta, mis võimaldas hagejal võtta enne kontrolli algust korralduslikke meetmeid. Asjaolu, et hageja viis kontrolli ajal läbi oma raamatupidamisaruannete iga-aastase auditi, ei võimalda tõendada selle ajakava kuritarvitavat laadi. Ühelt poolt, kui kohustada EKPd kontrolli edasi lükkama üksnes põhjusel, et krediidiasutus peab läbi viima oma raamatupidamisaruannete iga-aastase auditi, võiks see kahjustada finantsstabiilsuse eesmärki, samas kui määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõikes 5 on vastupidi ette nähtud, et EKP võib oma kohapealse kontrolli volitust teostada „igal ajal“. Teiselt poolt ei ole tõendatud, et kontroll oleks takistanud hagejal oma raamatupidamisaruannete iga-aastase auditi õigeaegset lõpuleviimist. Sellega seoses tuleb esiteks tõdeda, et krediidiasutused peavad võtma vajalikud meetmed, et järgida auditeeritud raamatupidamisaruannete esitamiseks ette nähtud seadusjärgseid tähtaegu, teiseks, et vastavalt FKTK 14. mai 2019. aasta otsusele, millega määrati hagejale sanktsioon, oli hagejal juba täheldatud viivitusi tema 2017. aasta raamatupidamisaruannete esitamisel, ning kolmandaks võib hageja hilinemist auditeeritud raamatupidamise aastaaruannete esitamisel teatavatel juhtudel selgitada ka audiitorite töögrupi vahendite puudumisega.

202    Neil asjaoludel võis EKP oma ulatusliku kaalutlusõiguse kasutamisel põhjendatult leida, et hageja ruumides kohapealse kontrolli läbiviimine oli määruse nr 1024/2013 artikli 12 lõike 1 tähenduses vajalik, et hinnata krediidiriski, mis hagejal oli, ning laiemalt, et tagada krediidiasutuse toimekindlus, finantssüsteemi stabiilsus ja hoiustajate kaitse. Lisaks ei ole tõendatud, et EKP oleks võinud kasutada vähem piiravat meedet kui kohapealne kontroll, ega ka seda, et selle kontrollimeetmega põhjustatud ebamugavused olid taotletava eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalsed.

203    Eeltoodust tuleneb, et teine ja neljas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

5.      Kolmas väide, et on rikutud määruse nr 1024/2013 artikli 12 lõiget 1, kuna EKP ei ole nõuetekohaselt teostanud oma kaalutlusõigust, ning kuues väide, et EKP on rikkunud kohustust analüüsida ja hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki antud juhtumi olulisi aspekte

204    Kolmandas väites kinnitab hageja, et EKP ei võtnud arvesse kohapealse kontrolli läbiviimise otsuse kaalutluslikku laadi. Ei ole tõendatud, et EKP teostas oma kaalutlusõigust küsimuses, kas kohapealne kontroll oli sobiv. „Oluliste“ kaalutluste puudumine nähtub sellest, et EKP otsus viia kohapealne kontroll läbi vähem olulises krediidiasutuses oli väga ebatavaline.

205    Kuuendas väites leiab hageja, et EKP on rikkunud kohtupraktikast tulenevat kohustust analüüsida hoolikalt ja erapooletult kõiki antud juhtumi „olulisi“ aspekte. EKP ei võtnud arvesse, et FKTK‑l oli küllaldaselt teavet krediidiriskide kohta, mis võisid tekkida.

206    EKP, keda toetab komisjon, väidab, et kolmas ja kuues väide tuleb tagasi lükata.

207    Kõigepealt tuleb asuda seisukohale, et kolmandat väidet tuleb käsitada viitavana õigusnormi rikkumisele, kuna EKP ei kasutanud oma kaalutlusõigust otsustamaks, kas kohapealne kontroll oli sobiv, nagu nõuab määruse nr 1024/2013 artikli 12 lõige 1, mis nähtub eelkõige sellest, et peadirektori 14. veebruari 2019. aasta kirjas ei ole mainitud ühtegi „olulist“ asjaolu.

208    Kuuendas väites esitab hageja uuesti väite, et on rikutud õigusnormi, kuna vaidlustatud otsuses ei uuritud hoolikalt ja erapooletult antud juhtumi „olulisi“ aspekte.

209    Neid kahte väidet tuleb analüüsida samal ajal, kuna mõlemaga heidetakse EKP‑le ette õigusnormi rikkumist seetõttu, et ta ei analüüsinud või ei hinnanud antud asjas olulisi asjaolusid.

210    Sellega seoses tuleb rõhutada, et kui hageja esitab väiteid selliste õigusnormi rikkumiste kohta, peab ta esitama tõendid, mis võimaldavad järeldada, et selline rikkumine on aset leidnud.

211    Hageja põhjendab neid väiteid kokkuvõtlikult sellega, et peadirektori 14. veebruari 2019. aasta kirjas puuduvad „kõik olulised kaalutlused“. Ta rõhutab, et EKP kohapealne kontroll on vähem olulises krediidiasutuses ebatavaline ning et EKP ei võtnud arvesse seda ulatuslikku teavet, mis oli FKTK‑l tema krediidiriski kohta kogutud.

212    Siiski nähtub EKP nõukogu poolt vastu võetud otsuse eelnõust, eelkõige selle lisast, et EKP võttis arvesse FKTK käsutuses olevat teavet hageja krediidiriski kohta. Samuti nähtub sellest, et EKP oli võtnud arvesse asjaolu, et hageja oli vähem oluline krediidiasutus, leides kahel korral, et see ei takistanud kohapealse kontrolli läbiviimist, nagu on märgitud eespool punktis 137. Lõpuks nähtub sellest, et EKP hindas nõuetekohaselt, kas kohapealne kontroll oli sobiv, ning jõudis järeldusele, et see on nii, arvestades eelkõige varasematel aastatel tuvastatud puudusi ja kehtivate õigusnormide rikkumisi ning asjaolu, et hageja ei olnud võtnud vajalikke meetmeid nende kõrvaldamiseks.

213    Eeltoodust, samuti teisele ja neljandale väitele antud vastusest tuleneb, et hagejal ei ole alust väita, et EKP ei analüüsinud tema olukorda puudutavaid asjaolusid ega hinnanud, kas kohapealne kontroll oli neid asjaolusid arvestades vajalik.

214    Seega tuleb kolmas ja kuues väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

6.      Kaheksas väide, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtet

215    Hageja väidab, et vaidlustatud otsusega rikutakse õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtet, kuna otsuse kohaldamisala ja eesmärk ei ole selged. Arvestades, et peadirektori 14. veebruari 2019. aasta kirjas mainitakse üksnes krediidiriski, ei ole hagejal võimalik teada, milline on selle siduv mõju ja mil määral võib kontrolli eest vastutavate ametnike taotluse täitmata jätmist pidada uurimise takistamiseks. Selles kirjas on isegi märgitud, et kontrolli ulatust võib selle käigus piiramatult laiendada. Pangandusjärelevalve juhendis on siiski rõhutatud, et kohapealse kontrolli ulatus peab olema eelnevalt kindlaks määratud. Kontrolli eest vastutavate ametnike esitatud küsimused hõlmasid paljusid valdkondi, mis krediidiriski analüüsi seisukohast asjasse ei puutu. Mõned küsimused ei vastanud kindlaksmääratavale järelevalve-eesmärgile, vaid viitasid pigem põhjalikule uurimisele rahapesuvastase võitluse valdkonnas, kus EKP ei ole pädev asutus, isegi mitte oluliste krediidiasutuste puhul. Pealegi, isegi rahapesuvastase uurimise raames oleks hagejale saadetud nõue esitada teave kõikide tema klientide jaoks sissetulevate ja väljuvate maksete kohta viimase kahe aasta jooksul olnud ebamõistlik.

216    EKP, keda toetab komisjon, vaidleb nendele argumentidele vastu.

217    Õiguskindluse põhimõte nõuab eelkõige, et õigusnormid oleksid selged, täpsed ja ettenähtavate tagajärgedega, eriti siis, kui need normid võivad üksikisikutele ja äriühingutele kaasa tuua ebasoodsaid tagajärgi (30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Itaalia vs. nõukogu (Vahemere mõõkkala püügikvoodid), C‑611/17, EU:C:2019:332, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika).

218    Õiguskindluse põhimõttega kaasnev õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset laieneb igale eraõiguslikule isikule, kes on olukorras, kus liidu haldusorgan on talle tekitanud põhjendatud lootuse. Selliseid lootusi tekitada võivaks tagatiseks on – olenemata selle andmise vormist – täpne, tingimusteta ja ühtelangev teave, mis pärineb volitatud ja usaldusväärsetest allikatest. Seevastu ei saa selle põhimõtte rikkumisele tugineda ametiasutuse antud konkreetsete tagatiste puudumisel (30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Itaalia vs. nõukogu (Vahemere mõõkkala püügikvoodid), C‑611/17, EU:C:2019:332, punkt 112).

219    Vaidlustatud otsuses on märgitud, et kontrolli eesmärk on hageja riskide, riskide kontrolli ja juhtimist puudutav põhjalik uurimine, et hinnata muu hulgas tema menetlusi, süsteeme ja juhtimiskvaliteeti, ning et see kontroll keskendub peamiselt krediidiriskile.

220    Asjaolu, et peadirektori 14. veebruari 2019. aasta kirjas oli märgitud, et kohapealse kontrolli eesmärk on krediidirisk, ei riku õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

221    Nimelt on krediidirisk üks pangandustegevuse põhimõiste, nagu on märgitud eespool punktis 147 ja mida selle sektori ettevõtjad mõistavad. Kontrolli ulatust kirjeldati pealegi täpsemalt 5. märtsi 2019. aasta koosolekul mitu päeva enne kontrolli algust. Nagu on märgitud eespool punktis 33, kirjeldas kontrollimissiooni juht hagejale esitatud dokumendi abil kontrollimissiooni – nimetusega „krediidirisk ja juhtimine“ – ulatust: klassifikatsioon ja reservid, põhivara arvele võtmine (müüdud arestitud varad), tagatiste ja fondide hindamine (müügiks hoitavad põhivarad), andmete kvaliteet ja juhtimine ning ärimudel.

222    Neil asjaoludel ei ole hagejal alust väita, et 14. veebruari 2019. aasta kiri ei olnud krediidiriski mainimise osas selge ja et seetõttu ei saanud ta teada, mil määral võib kontrolli eest vastutavate ametnike nõude täitmata jätmist pidada kontrolli takistamiseks.

223    Lisaks ei riku õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet asjaolu, et peadirektori 14. veebruari 2019. aasta kirjas mainiti, et kontrolli ulatust võidakse kontrollkäigu ajal laiendada ja et sel juhul teavitab missiooni juht hagejat sellest EKP nimel.

224    Nimelt oli selles 14. veebruari 2019. aasta kirjas märgitud, et kontrolli ulatuse selline laiendamine tähendab, et hagejat sellest eelnevalt teavitatakse. Niisiis nähtub sellest kirjast, et sellise teabe puudumisel piirdus kontrolli ese krediidiriskiga.

225    Mis puudutab hageja argumenti, et pangandusjärelevalve juhendi punktis 69 on mainitud, et kohapealsetel kontrollidel peab olema eelnevalt kindlaks määratud ulatus, siis tuleb märkida, et see oli tõesti nii kõnealuse kontrolli puhul, kuna see keskendus konkreetsele riskile.

226    Peale selle võib pangandusjärelevalve juhendi punkti 73 kohaselt olla kohapealne kontroll „üldine“, see tähendab hõlmata suurt hulka riske ja tegevusi, et anda krediidiasutuse kohta terviklikku ülevaadet, see tähendab keskenduda krediidiasutuse tegevuse konkreetsele osale, probleemile või konkreetsele riskile, või „temaatiline“, see tähendab keskenduda ühele võrdväärsete krediidiasutuste konsolideerimisgrupi tegevuse küsimusele (näiteks tegevusala või tehinguliigid). Selles on täpsustatud, et ühised järelevalverühmad, mis koosnevad EKP ja pädevate riigiasutuste töötajatest, võivad taotleda konkreetse riski kontrolli või kõigi krediidiasutuste juhtimisprotsessi puudutavat läbivaatamist. Selles on mainitud, et temaatilisi uurimisi võib käivitada ka makromajanduslike ja valdkondlike analüüside põhjal, millega tuvastatakse oht finantsstabiilsusele majandussektorite nõrgenemise või riskikäitumise leviku tõttu pangandussektoris.

227    Etteheide, mis põhineb väitel, et kontrolli käigus palusid kontrolli eest vastutavad ametnikud esitada teavet, mis ei puuduta krediidiriski, tuleb tagasi lükata kui edutu.

228    Nimelt ei mõjuta määruse nr 1024/2013 artikli 12 alusel tehtud kontrolliotsuse täitmise tingimused iseenesest selle otsuse õiguspärasust, kuna need puudutavad nimetatud otsusest hilisemaid asjaolusid (vt selle kohta 28. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Qualcomm ja Qualcomm Europe vs. komisjon, C‑466/19 P, EU:C:2021:76, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika). Seda laadi otsuse õiguspärasus ei saa järelikult sõltuda viisist, kuidas kontrolli eest vastutavad ametnikud tagavad otsuse täitmise.

229    Tuleb täpsustada, et juhul, kui kontrolli eest vastutavad ametnikud nõuavad teavet, mis ei ole kontrolli esemega hõlmatud, on asjaomasel üksusel õigus keelduda sellise teabe esitamisest, välja arvatud juhul, kui EKP korraldab sunnimeetmete abil asjaomase otsuse sundtäitmise.

230    Kui eeldada, et EKP otsustab võtta määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 7 alusel vastu otsuse juriidilise isiku karistamiseks kontrolli läbiviimise takistamise eest, võib selle otsuse peale esitada Üldkohtule hagi. Sellise hagi raames võib asjaomane juriidiline isik juhul, kui ta leiab, et see on põhjendatud, väita, et kontrolli eest vastutavad ametnikud palusid edastada teavet, mis läheb kaugemale kontrolli esemest.

231    Asjaomane üksus võib kontrolli käigus – ilma et ta jätaks teabe edastamise nõudele vastamata – esitada ka vastuväited sellele teatisele ja paluda EKP‑l kõnealust teavet mitte kasutada põhjusel, et see ei kuulu kontrolli eseme alla. EKP keeldumine rahuldada asjaomase juriidilise isiku õiguspäraseid taotlusi võib kaasa tuua EKP vastutuse ja teatud juhul nende aktide õigusvastasuse, mille EKP hiljem vastu võtab.

232    Põhjendamaks oma argumenti, et kontrolli eest vastutavad ametnikud palusid edastada teavet, mis ei puudutanud krediidiriski, viitab hageja igal juhul kõigepealt üldiselt lisale A.12, mis sisaldab teabenõudeid, mille olid hagejale saatnud kirjalikult 2019. aasta märtsis ja aprillis kontrolli eest vastutavad ametnikud. Piirdudes väitega, et see kümneleheküljeline lisa sisaldab näiteid küsimuste kohta, millel puudub seos krediidiriskiga, täpsustamata asjaomaseid küsimusi ja jättes märkimata põhjused, miks need küsimused ei ole krediidiriski analüüsi seisukohast olulised, ei võimalda hageja Üldkohtul hinnata tema argumendi põhjendatust (vt selle kohta 13. juuni 2013. aasta kohtuotsus Versalis vs. komisjon, C‑511/11 P, EU:C:2013:386, punkt 115).

233    Kuigi hageja väidab seejärel konkreetselt, et EKP palus tal esitada teavet panga klientidelt kahe viimase aasta jooksul sissetulevate ja väljuvate maksete kohta, mis nähtub tõepoolest lisast A.12, ei väida ta, et ta vaidleks kontrolli eest vastutavate ametnike kirjalikule nõudele vastu. Isegi kui eeldada, et see nõue väljus kontrolli piiridest või et see oli nõutud teabe hulka arvestades ebaproportsionaalne, ei võimalda see siiski tõendada, et vaidlustatud otsus ise, mis on ühemõtteline, rikub õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtet.

234    Seega tuleb kaheksas väide tagasi lükata.

7.      Üheksas väide, et on rikutud võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet

235    Hageja väidab, et vaidlustatud otsus rikub võrdse kohtlemise põhimõtet. Kohapealsed kontrollid vähem olulises krediidiasutuses on väga harvad ning EKP ei selgitanud, miks ta võttis käesoleval juhul selle ebatavalise meetme. Samuti tuleb arvesse võtta asjaolu, et EKP jättis vastamata küsimustele, mille hageja esitas oma 5. juuli ja 12. septembri 2018. aasta kirjades seoses korruptsiooniprobleemidega ja Läti vastutavate isikute poolt avalikult esitatud vaenulike kommentaaridega. EKP ei tõenda, et ta viis selles küsimuses läbi uurimise, ega ole tunnistanud, et A avalikud ähvardused olid sobimatud. 26. veebruari 2019. aasta kohtuotsuses Rimšēvičs ja EKP vs. Läti (C‑202/18 ja C‑238/18, EU:C:2019:139) ei lahendatud probleemi, kuna Euroopa Kohus tühistas Läti Vabariigi poolt A suhtes kehtestatud meetmed, sest A ei olnud esitanud tõendeid korruptsiooni kohta õigel ajal. Vaidlustatud otsus võeti niisiis vastu vaatamata sellele, et kindlad tõendid põhjendasid väiteid korruptsiooni ja õigusvastase käitumise kohta, ning EKP keeldus seda olukorda uurimast ja meetmeid võtmast. Hageja järeldab sellest, et tema ebaharilikku kohtlemist ilma igasuguse põhjenduseta tuleb tõlgendada diskrimineeriva aktina, kusjuures tuleb täpsustada, et vahepeal ennistati A Läti keskpanga presidendi ametikohale.

236    EKP vaidleb hageja argumentidele vastu.

237    Võrdse kohtlemise üldpõhimõte kui liidu õiguse üldpõhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt 6. juuni 2019. aasta kohtuotsus P. M. jt, C‑264/18, EU:C:2019:472, punkt 28 ning seal viidatud kohtupraktika).

238    Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine erineva kohtlemise tõttu eeldab, et kõnealused olukorrad on võrreldavad kõigi neid iseloomustavate asjaolude poolest (vt eelkõige 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique ja Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 25).

239    Esiteks ei märgi hageja, millised krediidiasutused olid temaga võrreldavas olukorras ja milliseid ei koheldud samamoodi.

240    Teiseks, isegi kui eeldada, et hageja kurdab, et teda diskrimineeriti võrreldes vähem oluliste krediidiasutustega, mida EKP ise ei ole kontrollinud, tuleb meenutada, et EKP‑l ei ole mitte ainult õigus teostada kontrolle vähem olulistes krediidiasutustes, vaid – nagu EKP väidab ja mida hageja ka möönab – ta tegi seda tegelikult ka muudes krediidiasutustes peale hageja.

241    Kuigi toimiku materjalidest nähtub, et EKP enda poolt vähem olulistes krediidiasutustes läbi viidud kontrollid on tõesti palju harvemad kui EKP poolt olulistes krediidiasutustes teostatavad kontrollid, tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse põhjendused – eelkõige põhjendus, mille kohaselt takistab ICSID soovitus FKTK‑l rakendada hageja suhtes kõiki järelevalvemeetmeid – võimaldavad selgitada, miks hageja olukord oli eriline ja seetõttu mitte võrreldav teiste vähem oluliste krediidiasutuste olukorraga, kelle suhtes EKP kohapealset kontrolli läbi ei viinud, ja miks EKP järelikult otsustas antud juhul sellise kontrolli ise läbi viia.

242    Kui eeldada, et hageja kurdab, et teda on diskrimineeritud võrreldes krediidiasutustega, mille puhul põhiaktsionär erinevalt temast ei teatanud korruptsioonist, siis tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuse põhjendustest ilmneb, et see otsus ei põhine sellise kaebuse olemasolul.

243    Samuti tuleb esiteks tõdeda, et ühelt poolt ei puuduta kriminaaluurimine, milles on esitatud kahtlustus A-le, mitte hagejat, vaid kolmandat Läti panka, ning teiselt poolt märgib hageja seoses korruptsioonitegudega, mille kohta CR on esitanud kuriteoteate, ilma edasiste täpsustusteta, et uurimine on pooleli.

244    Teiseks, kuigi hageja leiab, et EKP‑l oli kohustus viia läbi uurimine seoses korruptsioonitegudega, mille kohta CR on esitanud kuriteoteate, väidab EKP õigesti, et ta ei ole pädev ise selliseid tegusid uurima ja et ta teeb selles suhtes koostööd pädevate riigiasutustega.

245    Lisaks, isegi kui eeldada, et EKP tegi vea, kui ta ei viinud läbi uurimist seoses korruptsioonitegudega, mille kohta CR oli esitanud kuriteoteate, ega seoses sellega, mida A oli hageja suhtes väitnud, ei ole tõendatud, et see viga muutis õigusvastaseks vaidlustatud otsuse, milles ei võeta seisukohta sellise uurimise läbiviimise otstarbekuse kohta, vaid tehakse otsus viia läbi kohapealne kontroll.

246    Kolmandaks tuleb tõdeda, et näib, et vaidlustatud otsus näib olevat osaliselt positiivne vastus hageja taotlustele, mis on esitatud tema 5. juuli ja 12. septembri 2018. aasta kirjades, mida on mainitud eespool punktis 18, sest selle otsuse tulemusel sekkub EKP rohkem hageja usaldatavusnõuete täitmise järelevalvesse.

247    Järelikult, kuna vaidlustatud otsus ei ole vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, tuleb üheksas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

8.      Kümnes väide, et on rikutud määruse nr 1024/2013 artiklit 19 ja põhjendust 75 ning kuritarvitatud võimu

248    Hageja väidab, et määruse nr 1024/2013 artikkel 19 ja põhjendus 75 kohustavad EKPd täitma talle antud ülesandeid, sõltumata mis tahes alusetust poliitilisest mõjust. EKP otsuseid ei tohiks mõjutada muud kaalutlused peale usaldatavusnõuete täitmise.

249    Hageja märgib, et vaidlustatud otsus on karistusmeede, mis on vastu võetud seetõttu, et tema ja tema aktsionärid on ühe EKP nõukogu liikme õigusvastase tegevuse peale kaevanud. See tuleneb otsusest, millega EKP otsustas võtta üle hageja otsese järelevalve, mille ainus põhjus on vahekohtumenetluse algatamine hageja poolt, see tähendab õiguskaitsevahendi õiguspärane kasutamine. See nähtub ka peadirektori 14. veebruari 2019. aasta kirjast, milles ei ole esitatud ühtegi põhjendust ebatavalise otsuse toetuseks viia vähem olulises krediidiasutuses läbi kohapealne kontroll.

250    Hageja väidab, et arvesse tuleb võtta asjaolu, et EKP ei vastanud tema katsetele alustada dialoogi korruptsiooniprobleemide teemal, tema suhtes kohaldatavat ebaõiglast meelevaldset kohtlemist ning vaenulikke ja sobimatuid kommentaare, mille Läti vastutavad isikud esitasid avalikult, eelkõige A poolt väljendatud ähvardust tema tegevusloa äravõtmiseks. Need korruptsiooniprobleemid on laialdaselt teada, sealhulgas teavad neist Läti ametiasutused, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) ning Ameerika Ühendriigid. Need korruptsiooniprobleemid tõid 2018. aasta veebruaris kaasa A vahistamise ja kriminaalmenetluse tagamise vahendite kohaldamise, mis tegelikult takistasid A‑l täita Läti keskpanga presidendi ja EKP nõukogu liikme ülesandeid. EKP ainus reaktsioon oli esitada Euroopa Kohtule hagi (kohtuasi C‑238/18) selleks, et kaitsta tema sõltumatust Läti Vabariigi poolt väidetavalt toime pandud sekkumise eest. EKP ei teinud midagi kõnealuste probleemide uurimiseks ja lahendamiseks, et taastada usaldus regulatiivse protsessi vastu. Vastuseks sellele EKP hagile kinnitas Läti Vabariik, et on tõendeid, mis tõendavad A toime pandud korruptsioonitegusid, kuid ta ei ole neid tõendeid esitanud. Hageja leiab, et käesolevas asjas on EKP ja mitte hageja see, kes peab tõendama, et usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet teostatakse nõuetekohaselt.

251    Hageja järeldab sellest, et EKP ei uurinud käesolevas asjas tõsiseid probleeme seoses usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kvaliteediga, vaid tegi ebatavalise otsuse viia läbi kohapealne kontroll vähem olulises krediidiasutuses, esitamata ühtegi põhjendust. Seda tuleb tõlgendada nii, et see väljendab sõnumit, et reguleerivate asutuste kriitika toob kaasa raskeid karistusmeetmeid.

252    Hageja palub Üldkohtul kohustada EKPd ja Läti Vabariiki avalikustama kogu asjasse puutuv kirjavahetus EKP ja FKTK vahel selleks, et oleks võimalik kindlaks teha vaidlustatud otsuse tegelikud põhjendused.

253    EKP vaidleb nendele argumentidele vastu.

254    Määruse nr 1024/2013 artikli 19 lõige 1 näeb ette, et ühtse järelevalvemehhanismi raames tegutsevad EKP ja pädevad riigiasutused täidavad neile antud ülesandeid sõltumatult, järelevalvenõukogu ja juhtkomitee liikmed täidavad oma ülesandeid sõltumatult ja objektiivselt liidu kui terviku huvides ning nad ei küsi ega võta vastu juhiseid liidu institutsioonidelt ja organitelt, liikmesriikide valitsustelt ega muudelt avalik- või eraõiguslikelt isikutelt.

255    Määruse põhjenduses 75 on märgitud, et oma ülesannete tõhusaks täitmiseks peaks EKP täitma talle antud järelevalveülesandeid täielikult sõltumatult, eelkõige sõltumatuna lubamatust poliitilisest mõjust ja sektori sekkumisest, mis võiks kahjustada tema tegevuslikku sõltumatust.

256    Õigusakti puhul on võimu kuritarvitamisega tegemist vaid siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja ühtelangevate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud eranditult või peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, mille jaoks vastavad volitused anti, või EL toimimise lepingus konkreetse juhtumi lahendamiseks spetsiaalselt ette nähtud menetluse vältimiseks (14. detsembri 2004. aasta kohtuotsus Swedish Match, C‑210/03, EU:C:2004:802, punkt 75, ja 8. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament, C‑620/18, EU:C:2020:1001, punkt 82).

257    Esiteks, selleks et tõendada, et vaidlustatud otsus on karistusmeede, mis on võetud seetõttu, et tema ja tema aktsionärid kaebasid EKP nõukogu liikme õigusvastase käitumise peale, tugineb hageja 1. märtsi 2019. aasta kirjaga teatavaks tehtud EKP otsuse põhjendustele, mille kohaselt liigitatakse hageja EKP otsese usaldatavusnõuete täitmise järelevalve all olevaks oluliseks krediidiasutuseks.

258    Isegi kui eeldada, et EKP otsus on õigusvastane, ei mõjuta see siiski vaidlustatud otsuse õiguspärasust, mis ei põhine otsusel, millele hageja tugineb.

259    Lisaks, vastupidi hageja väidetule ei tehtud EKP otsust hageja suhtes otsese järelevalve ülevõtmise kohta mitte sel põhjusel, et hageja algatas vahekohtumenetluse. Nimelt ei tuginenud EKP selles otsuses mitte selle menetluse algatamisele kui sellisele, vaid sisuliselt põhjusele, et pärast selle menetluse raames vastu võetud ICSID soovitust leidis FKTK ise, et tal täielikult puudub võime teostada hageja suhtes kõrgetele standarditele vastavat järelevalvet, ning palus EKP‑l hageja järelevalve üle võtta.

260    Hagejal ei ole seetõttu alust väita, et EKP otsus võtta tema otsene järelevalve üle põhineb õiguskaitsevahendi, nimelt vahekohtumenetluse algatamise õiguspärasel kasutamisel, ega igal juhul seda, et EKP soovis võtta hageja suhtes karistusmeetmeid sellise menetluse algatamise eest.

261    Teiseks on vaidlustatud otsuses esitatud põhjused, miks EKP otsustas viia läbi kohapealse kontrolli hageja ruumides.

262    Nendest põhjendustest nähtub aga, et vaidlustatud otsus võeti vastu usaldatavusnõuetega kooskõlas oleval eesmärgil. Kuna vaidlustatud otsus põhineb varasematel aastatel tuvastatud puudustel ja usaldatavusnõuete rikkumisel, siis on see kooskõlas finantsstabiilsuse eesmärgiga. Kuna EKP võttis arvesse asjaolu, et ICSID soovitus takistas FKTK‑l rakendada kõiki järelevalvemeetmeid hageja suhtes, ja otsustas viia ise läbi kohapealse kontrolli hageja ruumides, ei järginud ta mitte eesmärki, mis pole seotud tema usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ülesandega, vaid piirdus seda soovitust arvestades ühe järelevalvemeetodi rakendamisega, mis on sõnaselgelt ette nähtud määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punktis d.

263    Peale selle nähtub vastusest teisele ja neljandale väitele, et EKP ei eiranud oma kaalutlusõiguse ulatust, kui ta leidis, et kohapealse kontrolli läbiviimine oli vajalik määruse nr 1024/2013 artikli 12 lõike 1 tähenduses ja kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, mis on täiendav asjaolu sellele järeldusele jõudmiseks, et EKP ei kuritarvitanud oma otsust tehes võimu.

264    Kolmandaks, samadel põhjustel kui need, mis on esitatud eespool punktides 243–245, ei ole hageja argument, mille kohaselt EKP ei alustanud uurimist korruptsiooni kohta, millest teatas CR või A pärast tema vahistamist, tõend selle kohta, et EKP eesmärk oli võtta vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega hageja suhtes karistusmeede nende korruptsioonitegude kohta teate esitamise eest.

265    Neljandaks, mis puudutab väidetavat ebavõrdset kohtlemist seoses korruptsioonitegudega, mille kohta hageja on esitanud teate, siis ei ole hageja täpselt välja toonud ei seda, millised haldusaktid on tema arvates õigusvastased, ega igal juhul seda, kuidas nende aktide õigusvastasus – eeldusel, et see on tõendatud – muudab vaidlustatud otsuse enda õigusvastaseks.

266    Viiendaks, kuigi hageja väidab, et A oli EKP nõukogu liige, võeti vaidlustatud otsus vastu 21. jaanuaril 2019, samas kui hageja sõnul takistasid KNABi poolt 19. veebruaril 2018 kohaldatud kriminaalmenetluse tagamise vahendid praktikas A‑l täita EKP nõukogu liikme kohustusi ja selles institutsioonis töötada.

267    Lõpuks, arvestades eespool punktides 257–266 esitatud kaalutlusi, ei ole alust rahuldada hageja taotlust, et Üldkohus kohustaks EKPd ja Läti Vabariiki avalikustama „kogu asjasse puutuv kirjavahetus EKP ja FKTK vahel selleks, et oleks võimalik kindlaks teha vaidlustatud otsuse tegelikud põhjendused“.

268    Üldkohtu käsutuses on asjaolud, mis võimaldavad tal käesoleva vaidluse lahendada, ning ta leiab eelkõige, et vaidlustatud otsuse põhjendused nähtuvad sellest otsusest.

269    Toimiku materjalidest ei nähtu niisiis, et vaidlustatud otsus oleks vastu võetud määruse nr 1024/2013 artiklit 19 rikkudes. Objektiivsete, asjakohaste ja üksteist toetavate tõendite kogumi põhjal ei ilmne ka, et vaidlustatud otsus oleks vastu võetud eesmärgiga kohaldada hageja suhtes karistusmeetmeid seoses A väidetavalt õigusvastasest tegevusest teatamisega ja et seetõttu kuritarvitati selles otsuses võimu.

270    Seega tuleb kümnes väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

271    Kõigest eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldamata jätta.

VI.    Kohtukulud

272    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb EKP kohtukulud vastavalt tema nõudele välja mõista hagejalt.

273    Jätta komisjoni kohtukulud vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta PNB Banka AS kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Keskpanga (EKP) kohtukulud.

3.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.

Gervasoni Madise Nihoul

Frendo       Martín y Pérez de Nanclares

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. detsembril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: inglise.