ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda laiendatud koosseisus)

10. aprill 2019(*)

Dumping – Indiast pärit keragrafiitmalmist torude import – Rakendusmäärus (EL) 2016/388 – Määrus (EÜ) nr 1225/2009 (asendatud määrusega (EL) 2016/1036) – Dumpingumarginaal – Ekspordihinna kindlaksmääramine – Eksportija ja importija koostöö – Usaldusväärne ekspordihind – Ekspordihinna arvutamine – Müügi-, haldus- ja muude üldkulude põhjendatud marginaal – Põhjendatud kasumimarginaal – Liidu tootmisharu kahju – Hinna allalöömise ja kahjumarginaali arvutamine – Põhjuslik seos – Dumpinguvastase uurimise konfidentsiaalsete andmetega tutvumise õigus – Kaitseõigused

Kohtuasjas T‑301/16,

Jindal Saw Ltd, asukoht New Delhi (India),

Jindal Saw Italia SpA, asukoht Trieste (Itaalia),

esindajad: advokaadid R. Antonini ja E. Monard,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: J.‑F. Brakeland ja G. Luengo,

kostja,

keda toetab

Saint-Gobain Pam, asukoht Pont-à-Mousson (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid O. Prost, A. Coelho Dias ja C. Bouvarel,

menetlusse astuja,

mille ese on ELTL artiklil 263 põhinev nõue tühistada hagejaid puudutavas osas komisjoni 17. märtsi 2016. aasta rakendusmäärus (EL) 2016/388, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Indiast pärit keragrafiitmalmist (kõrgtugevast malmist) impordi suhtes (ELT 2016, L 73, lk 53),

ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president I. Pelikánová, kohtunikud V. Valančius, P. Nihoul, J. Svenningsen (ettekandja) ja U. Öberg,

kohtusekretär: ametnik P. Cullen,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 3. juuli 2018. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hagejad Jindal Saw Ltd, mis on India õiguse alusel asutatud äriühing, ja Jindal Saw Italia SpA, mis on Jindal Saw kontserni kuuluv Itaalia äriühing, tegelevad muu hulgas India turule ja ekspordiks mõeldud keragrafiitmalmist torude tootmise ja müügiga. Käesolevas kohtuasjas asjakohasel perioodil osalesid kolm seotud äriühingut, nimelt Jindal Saw Italia, Jindal Saw España SL ja Jindal Saw Pipeline Solutions, UK (edaspidi „Jindal Saw UK“) (edaspidi koos „Jindal Saw müügiüksused“) Jindal Saw toodete turustamises Euroopa Liidus.

2        10. novembril 2014 esitasid Saint-Gobain Pam, Saint-Gobain Pam Deutschland GmbH ja Saint-Gobain Pam España S.A. vastavalt nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 343, lk 51), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2014. aasta määrusega (EL) nr 37/2014 (ELT 2014, L 18, lk 1; edaspidi „alusmäärus“) (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määrusega (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 21), määruse nr 1225/2009 artikli 5 alusel Euroopa Komisjonile kaebuse algatada Indiast pärit kõrgtugevast malmist torude importi käsitlev dumpinguvastane uurimine.

3        Teatega, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas 20. detsembril 2014 (ELT 2014, C 461, lk 35), algatas komisjon kõnealust importi käsitleva dumpinguvastase menetluse (edaspidi „dumpinguvastane menetlus“).

4        Samal ajal, 26. jaanuaril 2015 esitasid Saint-Gobain Pam, Saint-Gobain Pam Deutschland ja Saint-Gobain Pam España vastavalt nõukogu 11. juuni 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 597/2009 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2009, L 188, lk 93), mida on muudetud määrusega nr 37/2014 (edaspidi „alusmäärus“) (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määrusega (EL) 2016/1037 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 55), alusmääruse artikli 10 alusel komisjonile kaebuse, et viimane algataks ka kõnealust importi käsitleva subsiidiumidevastase uurimise.

5        Teatega, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas 11. märtsil 2015 (ELT 2015, C 83, lk 4), algatas komisjon kõnealuse impordi suhtes subsiidiumidevastase menetluse (edaspidi „subsiidiumidevastane menetlus“).

6        Jindal Saw esitas 24. juunil 2015 komisjonile oma märkused dumpingut, liidu tootmisharule tekitatud kahju ja liidu huvi käsitleva analüüsi teatavate aspektide kohta. Need märkused hõlmasid nii dumpingu- kui ka subsiidiumidevastast menetlust.

7        Komisjon võttis 18. septembril 2015 vastu rakendusmääruse (EL) 2015/1559, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks Indiast pärit keragrafiitmalmist (kõrgtugevast malmist) torude impordi suhtes (ELT 2015, L 244, lk 25) (edaspidi „ajutine dumpinguvastane määrus“). Nimetatud määruses oli vaatlusalune toode määratletud kui Indiast pärit keragrafiitmalmist (kõrgtugevast malmist) torud.

8        Jindal Saw esitas 23. oktoobril 2015 dumpinguvastases menetluses esialgse teabe kohta oma märkused, taotledes samal ajal komisjoni poolt ärakuulamist.

9        Kohtumine korraldati 20. novembril 2015. Jindal Saw saatis 24. novembril 2015 komisjonile kirja, milles ta kinnitas sellel koosolekul arutatud teatavaid üksikasju, eelkõige neid, mis puudutavad vaatlusalust toodet, ja hinna allalöömise arvutamist, ning esitas 27. novembril 2015 komisjonile pärast kohtumist dumpinguvastase menetluse raames oma märkused. 9. detsembril 2015 edastas ta komisjonile dumpinguvastase menetluse ja subsiidiumidevastase menetluse raames teatavad märkused, mis eelkõige puudutavad esiteks rauamaagi ekspordimaksu subsideerivat laadi, teiseks kahju liidu tootmisharule, kolmandaks ajutises dumpinguvastases määruses määratletud vaatlusaluse toote kasutajate poolt küsimustikule antud vastuseid ja neljandaks selle toote määratlusest nende torude väljajätmist, mis ei ole seest ega väljast kaetud.

10      Komisjon teavitas 22. detsembril 2015 Jindal Saw'd olulistest asjaoludest ja kaalutlustest, mille põhjal kavatseti kehtestada nimetatud toote impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (edaspidi „lõplik avalikustamine“) ning olulistest asjaoludest ja kaalutlustest, mille põhjal kavatseti kehtestada sellise impordi suhtes lõplik tasakaalustav tollimaks. Jindal Saw palus enne oma märkuste esitamist 12. jaanuari 2016. aasta kirjas nelja konkreetse punkti kohta täiendavat teavet.

11      Jindal Saw esitas 20. jaanuaril 2016 dumpinguvastases ja subsiidiumidevastases menetluses oma märkused lõpliku avalikustamise kohta.

12      Komisjon saatis 26. jaanuaril 2016 Jindal Saw'le täiendava lõpliku avalikustamise teate, mis puudutab dumpinguvastase menetluse raames dumpingumarginaali arvutustes tehtud parandusi. Märkuste esitamise tähtaeg oli 28. jaanuar 2016.

13      Jindal Saw osales 28. jaanuaril 2016 komisjoni korraldatud kohtumisel. Sellel kohtumisel keskenduti eelkõige järeldustele, mis puudutavad subsiidiumi, mille moodustab rauamaagi ekspordimaks ja kahesuguse kaubaveo poliitika rauamaagi puhul, arvutusi kõikide väidetavate subsiidiumide kohta, liidu tootmisharule tekitatud kahju ja dumpingut. Samal päeval saatis komisjon Jindal Saw'le kirja, milles teatas mõningatest parandustest, mis ta tegi dumpinguvastases ja subsiidiumidevastases menetluses liidu tootmisharu puudutavate kahjunäitajate arvutuste kohta. Märkuste esitamise tähtaeg oli 1. veebruar 2016.

14      Jindal Saw saatis 1. veebruaril 2016 komisjonile kaks kirja, milles ta esitab oma märkused esiteks liidu tootmisharu mõningate kahjunäitajate osas tehtud arvutuste kohta ja teiseks 28. jaanuari 2016. aasta koosoleku kohta. Kõnealused kirjad sisaldasid ka mitmeid teabenõudeid.

15      Komisjon võttis dumpinguvastase ja subsiidiumidevastase menetluse lõpus 17. märtsil 2016 vastu rakendusmääruse (EL) 2016/388, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Indiast pärit keragrafiitmalmist (kõrgtugevast malmist) torude impordi suhtes (ELT 2016, L 73, lk 53, edaspidi „vaidlustatud määrus“), ja rakendusmääruse (EL) 2016/387, millega kehtestatakse lõplik tasakaalustav tollimaks Indiast pärit keragrafiitmalmist (kõrgtugevast malmist) torude impordi suhtes (ELT 2016, L 73, lk 1), mille kohta esitati tühistamishagi kohtuasjas Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon (T‑300/16).

16      Vaidlustatud määruses määratleti vaatlusalune toode lõplikult kui keragrafiitmalmist (kõrgtugevast malmist) torud, mille hulka ei kuulu sisemise ja välise kattekihita keragrafiitmalmist torud […], mis pärinevad Indiast ja kuuluvad CN-koodide ex 7303 00 10 ja ex 7303 00 90 alla (edaspidi „vaatlusalune toode“).

 Menetlus ja poolte nõuded

17      Hagejad esitasid hagiavaldusega, mis saabus 13. juunil 2016 Üldkohtu kantseleisse, käesoleva hagi. Kostja vastus, repliik ja vasturepliik esitati 27. septembril ja 21. novembril 2016 ning 26. jaanuaril 2017.

18      Pärast Üldkohtu kodade koosseisu muutumist määrati kohtuasi uuele ettekandja-kohtunikule, kes kuulus esimesse kotta.

19      Hagejad esitasid 11. ja 21. novembril 2016 ning 14. veebruaril 2017 hagiavalduses, repliigis ja vasturepliigis sisalduva teatava teabe konfidentsiaalsena käsitlemise taotlused.

20      Saint-Gobain Pam esitas 18. oktoobril 2016 Üldkohtu kantseleisse käesolevas kohtuasjas komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astumise avalduse. Üldkohtu esimese koja president rahuldas selle taotluse 19. jaanuari 2017. aasta määrusega.

21      Menetlusse astuja esitas 6. märtsil 2017 Üldkohtu kantseleisse menetlusse astuja seisukoha. Komisjon ja hagejad esitasid selle seisukoha kohta oma märkused 24. märtsil ja 19. aprillil 2017.

22      Üldkohus kohustas 20. juulil 2017 Üldkohtu kodukorra artikli 91 punkti b alusel kodukorra artikli 103 lõiget 1 arvestades komisjoni esitama vajalikud konfidentsiaalsed andmed, mis võimaldavad kontrollida vaidlustatud määruse põhjenduses 72 viidatud näpuvea (edaspidi „näpuviga“) tagajärgede kohta kostja vastuses antud teatavate selgituste tõelevastavust.

23      Komisjon esitas Üldkohtu määratud menetlustoiminguga nõutavad andmed digitaalsel kujul 10. augustil 2017.

24      Otsusega, millest pooltele teatati 14. septembril 2017, paluti hagejaid esindavatel advokaatidel menetlust korraldava meetme raames teatud tingimustel tutvuda nende andmetega Üldkohtu kantselei tööruumides. Andmetega tutvumine leidis aset 26. ja 27. septembril 2017.

25      Hagejad esitasid 18. oktoobril 2017 pärast seda, kui nende advokaadid olid asjaomaste andmetega tutvunud, omapoolsed märkused (edaspidi „18. oktoobri 2017. aasta märkused“). Samal päeval esitasid hagejad mõningate nimetatud andmete osas menetlusse astuja suhtes konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse.

26      Komisjon esitas 14. novembril 2017 taotluse käsitleda menetlusse astuja suhtes konfidentsiaalsena mõningaid andmeid, mida on mainitud 18. oktoobri 2017. aasta märkustes.

27      Komisjon esitas 18. oktoobri 2017. aasta märkuste kohta oma märkused 22. novembril 2017.

28      Menetlusse astuja esitas 18. oktoobri 2017. aasta märkuste ja komisjoni märkuste kohta oma märkused 15. detsembril 2017.

29      27. aprillil 2018 palus Üldkohus menetlust korraldavate meetmete raames pooltel vastata mitmetele küsimustele ja esitada teatavaid dokumente. Pooled täitsid selle nõude ettenähtud tähtaja jooksul. Neile anti võimalus esitada oma märkusi nende vastuste kohta, mida nad samuti tegid ettenähtud tähtaja jooksul.

30      Üldkohus palus 25. juunil 2018 pärast komisjoni vastuste saamist esitada uue menetlust korraldava meetme raames viimase dumpingumarginaali parandatud arvutuse, milles on arvesse võetud komisjoni tehtud viga.

31      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud määrus neid puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

32      Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, palub Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

33      Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 3. juuli 2018. aasta kohtuistungil.

 Õiguslik käsitlus

 18. oktoobri 2017. aasta märkuste vastuvõetavus

34      Hagejad esitasid 18. oktoobri 2017. aasta märkused alljärgnevas kontekstis.

35      Komisjon teavitas huvitatud isikuid näpuvea olemasolust alles haldusmenetluse lõppetapis. See viga, mis puudutab teatavaid liidu tootmisharu kahjunäitajaid, seisnes liidu tootmisharu teatava eksportmüügi kui liidus toimunud müügi arvessevõtmises. Kokkuvõttes korrigeeris komisjon andmeid liidu tootmisharu liidus toimunud müüki puudutavas osas, samuti parandas muid näitajad, mida näpuvea järelmõju mõjutas.

36      Hagiavalduses väitsid hagejad, et komisjon ei olnud teinud kõiki parandusi, mida näpuvea korrigeerimine hõlmas.

37      Komisjon selgitas kostja vastuses üksikasjalikult, et näpuviga tehti teatavate arvandmete, mis olid kantud tabeli abil koostatud arvutipõhisesse arvutustabelisse, transkriptsiooni käigus, mis oli lisatud spetsiaalses arvutipõhises arvutustabelis liidu tootja küsimustiku vastustele ning et see viga ei mõjutanud muid näitajaid kui need, mida korrigeeriti, kuna teised näitajad olid välja toodud eraldi arvutipõhistes arvutustabelites.

38      Komisjon on seisukohal, et ainsad kahjunäitajaid, mis olid mõjutatud ja mida korrigeeriti, olid need, mille jaoks tekitati spetsiaalses arvutustabelis integreeritud arvutusmeetodites automaatsed seosed andmetega, mida näpuviga puudutas.

39      Komisjon tegi ettepaneku teha asjaomased andmed, mis on alusmääruse artikli 19 tähenduses konfidentsiaalsed, Üldkohtule kättesaadavaks, arvestades Üldkohtu kodukorra artikli 103 kohaldamist, mis võimaldaks hagejatel kontrollida eespool punktides 37 ja 38 esitatud selgitusi.

40      Pärast seda, kui Üldkohus oli määranud menetlustoimingu, esitas komisjon Üldkohtu kantseleisse mälupulga, mis sisaldas esitamisele kuuluvaid andmeid. 14. septembril 2017 teatavaks tehtud otsusega ja koostoimes selle menetlustoiminguga kutsuti hagejaid esindavaid advokaate tutvuma – tingimusel, et nad allkirjastavad konfidentsiaalsuskokkuleppe – mälupulgal sisalduvate dokumentidega Üldkohtu tööruumides, ainuüksi selleks, et kontrollida kostja vastuses näpuvea mõju kohta esitatud teatavate selgituste tõelevastavust.

41      18. oktoobri 2017. aasta märkustes, mille hagejad esitasid pärast andmetega tutvumist, ei vaidle nad vastu nende selgituste tõelevastavusele, kuid väidavad, et on avastanud asjaomastes dokumentides viis uut viga, mis kinnitavad mõningaid nende etteheiteid.

42      Esimese võimalusena väidab komisjon, et 18. oktoobri 2017. aasta märkused on vastuvõetamatud, kuna need puudutavad selliseid küsimusi, mida Üldkohtu määratud menetlustoiming ja menetlust korraldav meede ei reguleeri. Teise võimalusena väidab ta, et hagejate tuvastatud vigade parandamine ei muutnud vaidlustatud määruse raames tehtud analüüsi.

43      Menetlusse astuja, kelle käest on pärit suurem osa asjaomastest konfidentsiaalsetest andmetest, väidab sisuliselt seda, et alusmäärus ei luba ettevõtja loata nende konfidentsiaalsete andmete avalikustamist, mille ettevõtja on liidu institutsioonidele dumpinguvastase menetluse raames edastanud. Teise võimalusena palub menetlusse astuja ulatuslikumat juurdepääsu kui see, mis talle on asjaomastele andmetele juba võimaldatud.

44      Kõigepealt tuleb märkida, et viis viga, millele hagejad viitavad 18. oktoobri 2017. aasta märkustes, ei ole seotud Üldkohtu menetlustoimingust ja menetlust korraldavast meetmest pärit näpuveaga ega ole seega seotud nende meetmete esemega.

45      Seejärel tuleb märkida, et alusmäärus reguleerib üksikasjalikult huvitatud isikute juurdepääsu dumpinguvastase uurimise raames kogutud andmetele. Selles on ette nähtud menetluslike tagatiste täielik süsteem, mille eesmärk on ühelt poolt anda huvitatud isikutele võimalus kaitsta tõhusalt oma huve ja teiselt poolt tagada vajaduse korral dumpinguvastase uurimise käigus kasutatud teabe konfidentsiaalsus, ning see sisaldab eeskirju, mis võimaldavad need kaks nõuet omavahel ühitada (vt selle kohta 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Jinan Meide Casting vs. nõukogu, T‑424/13, EU:T:2016:378, punkt 96).

46      Sellega seoses kehtestab alusmääruse artikli 19 lõige 1 põhimõtte, mille kohaselt ametiasutused käsitlevad sellisena mis tahes konfidentsiaalset teavet, kui selleks on mõjuvad põhjused. Sama artikli lõige 5 keelab muu hulgas komisjonil avalikustada nimetatud määruse alusel saadud mis tahes teavet, mille puhul on seda esitanud isik taotlenud konfidentsiaalsena käsitlemist, ilma viimase eriloata, ja välja arvatud sõnaselgelt ette nähtud erandi puhul, avalikustada eelkõige liidu ametiasutuste koostatud sisedokumente.

47      Alusmäärus sisaldab ka rea sätteid, mis võimaldavad ühitada nõudeid, mis on seotud huvitatud isikute õigustega kaitsta tõhusalt oma huve, konfidentsiaalse teabe kaitse vajadusest tulenevate nõuetega. Esiteks piirab alusmääruse artikli 6 lõige 7 ja artikli 20 alusel huvitatud isikutele kättesaadava teabega tutvumise võimalust sellise teabe konfidentsiaalsus. Teiseks, alusmääruse artikli 19 lõiked 2–4 näevad ette teatava arvu kohandusi seoses teabe konfidentsiaalsusega, et kaitsta nende huvitatud isikute õigusi.

48      Käesoleval juhul sisaldavad dokumendid, millega oli hagejate advokaatidel lubatud tutvuda, vaid äriandmeid liidu tootmisharu moodustavast kolmest äriühingust kahe kohta. Tegemist on andmetega, mis on konfidentsiaalsed alusmääruse artikli 19 tähenduses ja seda ei ole pooled vaidlustanud.

49      Seega on tegu dokumentidega, mille avalikustamist hagejad ei saanud alusmääruse alusel nõuda. Nimetatud dokumentidega oli lubatud tutvuda ainult nende advokaatidel ja seda üksnes selleks, et võimaldada kontrollida komisjoni näpuveast põhjustatud tagajärgi Üldkohtu otsuse raames, millega on dokumentidega tutvumise õigus rangelt piiratud, selleks et tagada hagejate kaitseõiguste järgimine, nagu tuleneb Üldkohtu määratud menetlustoimingust ja menetlust korraldavast meetmest.

50      Esiteks oli Üldkohtu määratud menetlustoiming sõnastatud täpselt. Komisjonil tuli esitada üksnes andmed, mis olid otseselt vajalikud, et kontrollida näpuvea põhjuse ja järelmite kohta kostja vastuses antud teatavate selgituste tõelevastavust.

51      Teiseks, otsus, millest pooltele teatati 14. septembril 2017, nägi menetlust korraldava meetme raames ette kõnealuste andmetega tutvumise üksnes selleks, et tagada hagejate kaitseõigused käesoleva menetluse raames nimetatud selgituste osas, ja mitte selleks, et tagada hagejatele teave, mis ei kuulu alusmäärusega huvitatud isikutele ette nähtud tagatiste hulka, mis läheks nimetatud andmete konfidentsiaalsust arvestades vastuollu. Lisaks olgu märgitud, et haldusmenetluses on hagejate õigused tagatud alusmääruse artikli 6 lõikega 7 ning artiklitega 19 ja 20.

52      Eelnevast tuleneb, et käesolevat kohtuasja ei saa samastada olukorraga, milles Üldkohus otsustas kodukorra artikli 103 lõike 3 alusel ja selle artikli lõikes 2 ette nähtud kaalumise lõpus teha ühele poolele üldkorras teatavaks konfidentsiaalse teabe või dokumendid, mille on esitanud teine pool. Siinses asjas andis Üldkohus hagejate advokaatidele spetsiaalselt õiguse tutvuda komisjoni kasutatud arvutipõhiste arvutustabelitega, et teha kindlaks vaidlusalused näitajad üksnes selleks, et kontrollida teatavate kostja vastuses antud selgituste tõelevastavust näpuvea mõju kohta eelkõige osas, mis puudutab nendes arvutustabelites tekitatud seoseid. Kokkuvõttes ei saa hagejad väita, et neil oli üldine õigus tutvuda uue teabega, mille valdamine võimaldaks neil esitada uusi väiteid või etteheiteid, mida tuleb kodukorra artikli 84 alusel pidada vastuvõetavaks.

53      Siinkohal tuleb märkida ka seda, et hagejad ei palunud Üldkohtul võimaldada neil kõnealuste dokumentidega tutvuda selleks, et need oleksid nende käsutuses üldkorras. Vastupidi, repliigis taotlesid hagejad dokumentidega tutvumist sõnaselgelt üksnes selleks, et kontrollida näpuvea mõju kohta kostja vastuses esitatud teatavate selgituste tõelevastavust.

54      Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes tuleb 18. oktoobri 2017. aasta märkused jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

55      Seega puudub vajadus teha otsus menetlusse astuja teise võimalusena esitatud nõude osas saada õigus asjaomaste andmetega põhjalikumalt tutvuda.

 Sisulised küsimused

56      Hagi põhjendamiseks esitavad hagejad sisuliselt neli väidet alusmääruse erinevate rikkumiste kohta, nimelt:

–        esimene väide, et rikutud on alusmääruse artikli 2 lõikeid 8 ja 9 ning sellest tulenevalt ka alusmääruse artikli 9 lõiget 4;

–        teine väide, et rikutud on alusmääruse artikli 3 lõikeid 2 ja 3 ja sellest tulenevalt ka alusmääruse artikli 3 lõiget 6 ja artikli 9 lõiget 4.

–        kolmas väide, et rikutud on alusmääruse artikli 3 lõikeid 2, 3, 5–8, artikli 4 lõiget 1 ja artikli 5 lõiget 4.

–        Neljas väide, et rikutud on alusmääruse artikli 20 lõikeid 4 ja 5 ning kaitseõigusi.

57      Kõigepealt tuleb analüüsida neljandat väidet.

 Neljas väide, mis puudutab alusmääruse artikli 20 lõigete 4 ja 5 ning kaitseõiguste rikkumist

58      Neljas väide koosneb sisuliselt kahest osast.

59      Esimeses osas väidavad hagejad, et komisjon on rikkunud alusmääruse artikli 20 lõiget 4 ja Jindal Saw õigust olla ära kuulatud, kuna ei andnud viimasele üle teatavaid dokumente, mida hageja oli nõudnud 1. veebruari 2016. aasta kahe kirjaga.

60      Hagejad väidavad kohtupraktikale tuginedes, et kui liidu institutsioonidel on lai kaalutlusõigus, on liidu õiguskorraga tagatud õiguste järgimine seda olulisem ning et nende õiguste hulgas on ka õigus olla tõhusalt ära kuulatud. Siiski ei saa täielikult välistada, et kui Jindal Saw'l oleks olnud võimalus esitada märkusi teabe kohta, mida ta oli palunud seoses kahjunäitajatega, mida näpuviga mõjutas, ja liidu tootmisharu kuludega, sealhulgas müügi-, haldus- ja muud üldkulud (edaspidi „müügi-, üld- ja halduskulud“) ja teiste Saint-Gobain Pami kontserni kuuluvate müügiüksuste üldkuludega, oleks haldusmenetlus võinud kaasa tuua teistsuguse tulemuse, mis oleks tema jaoks olnud soodsam, kuna komisjon oli märkuste tõttu, mille huvitatud isikud talle edastasid, oma seisukohta juba eelnevalt revideerinud.

61      Teises väiteosas leiavad hagejad, et komisjon rikkus alusmääruse artikli 20 lõiget 5 ja äriühingu Jindal Saw õigust olla ära kuulatud, kuna ei andnud viimasele piisavalt aega, et esitada pärast muudetud kahjunäitajatest teatamist oma märkusi. Sellega seoses väidavad nad, et ei saa täielikult välistada võimalust, et kui Jindal Saw'le oleks pärast muudetud kahjunäitajatest teatamist antud nimetatud sätte eeskirjadele vastav tähtaeg, oleks ta saanud esitada põhjalikumaid märkusi, mis oleks võinud viia komisjoni oma seisukoha muutmiseni.

62      Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb selle väite põhjendatusele vastu.

63      Sissejuhatuseks tuleb esmalt märkida, et kui dumpinguvastasest uurimisest huvitatud isikud, eelkõige asjaomased eksportivad tootjad soovivad oma huvide kaitsmiseks tutvuda teabega, mis puudutab asjaolusid ja kaalutlusi, mis võivad olla aluseks dumpinguvastastele meetmetele, on komisjon kohustatud järgima teatavaid menetluslikke põhimõtteid ja tagatisi.

64      Selles osas tuleb esiteks tõdeda, et alusmääruse artiklis 20 on sätestatud teatavad eeskirjad asjaomaste isikute õiguse kohta olla ära kuulatud, mis on liidu õiguskorras tunnustatud põhiõigus. See artikkel sätestab lõikes 2 õiguse saada teavet olulistest asjaoludest ja kaalutlustest, mille põhjal kavatseti soovitada lõplike dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist. Lisaks sätestab sama artikli lõige 4, et kui komisjon kavatseb vastu võtta otsuse, mis põhineb varem teatatutest erinevatel faktidel ja kaalutlustel, tuleb tal neist teatada niipea kui võimalik, ja lõige 5, et asjaomastele isikutele peab üldjuhul olema antud vähemalt kümme päeva aega, et esitada märkusi, ning et see aeg võib olla lühem, kui tegemist on täiendava lõpliku avalikustamisega.

65      Teiseks, väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et kaitseõiguste austamisest tulenevaid nõudeid ei tule järgida mitte üksnes menetluse raames, mille tulemusel võidakse määrata sanktsioone, vaid ka dumpinguvastase määruse vastuvõtmisele eelneva uurimismenetluse raames, mis võib asjasse puutuvaid ettevõtjaid mõjutada otseselt ja isiklikult ning sisaldada nende jaoks ebasoodsaid tagajärgi. Eelkõige tähendab kaitseõiguste järgimine uurimismenetluse ajal huvitatud ettevõtjatele teabe andmise raames seda, et nendel ettevõtjatel peab olema selle menetluse käigus võimalik tõhusalt väljendada oma seisukohta väidetavate asjaolude tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta ning tõendite kohta, millele komisjon viitab, et põhjendada oma väidet dumpingu ja sellest tuleneva kahju olemasolu kohta (vt 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

66      Ent kuigi kaitseõiguste järgimisel on dumpinguvastastes uurimismenetlustes määrav tähtsus (vt 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika), võib kaitseõiguste järgimise eiramine viia tasakaalustava tollimaksu kehtestava määruse tühistamiseni vaid juhul, kui on võimalik, et niisuguse eeskirjade eiramise tõttu jõuti haldusmenetluses teistsuguse tulemuseni, mõjutades seega konkreetselt asjaomase poole kaitseõigusi (vt selle kohta 1. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Foshan Shunde Yongjian Housewares & Hardware vs. nõukogu, C‑141/08 P, EU:C:2009:598, punkt 107).

67      Tuleb siiski märkida, et sellele poolele ei saa panna kohustust tõendada, et komisjoni otsus oli teistsugune, vaid üksnes seda, et selline võimalus ei ole täielikult välistatud, kuna nimetatud pool oleks saanud end paremini kaitsta, kui menetluses ei oleks esinenud puudusi (vt selle kohta 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

68      See-eest peab asjaomane pool konkreetselt tõendama, kuidas ta oleks saanud oma kaitse paremini ette valmistada, kui sellist puudust ei oleks esinenud, mitte piirduma tõdemusega, et tal oli võimatu esitada oma seisukohti hüpoteetiliste olukordade suhtes (vt 1. juuni 2017. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu, T‑442/12, EU:T:2017:372, punkt 145 ja seal viidatud kohtupraktika).

69      Teiseks tuleb märkida, et käesolevas asjas lõpliku avalikustamise teates tegi komisjon huvitatud isikutele teatavaks kõik faktid ja kaalutlused, mida ta pidas vajalikuks ja mille alusel ta kavatses kehtestada tasakaalustavad tollimaksud, sealhulgas kahjunäitajate arvandmed ja nende näitajate suundumuste analüüsi. Konkreetsemalt tõi komisjon esmalt välja, et liidu tootmisharu müügimaht vähenes rohkem kui 6% ning et tootmisharu kaotas langeva nõudlusega turul ligikaudu 2,5% oma turuosast. Teisalt märkis komisjon endiselt nimetatud tootmisharuga seoses, et madal kasumlikkus, millega kaasnes müügi ja turuosa vähenemine liidus, asetas selle tootmisharu väga raskesse majanduslikku ja finantsolukorda, ning jõudis kõigi oluliseks peetavate kahjunäitajate üldise analüüsi põhjal ning raskeks peetava majandus- ja finantsolukorra tõttu järeldusele, et liidu tootmisharu on saanud olulist kahju alusmääruse artikli 3 tähenduses.

70      Esimene etteheide puudutab esiteks alusmääruse artikli 20 lõike 4 rikkumist, mida tuleb lugeda koostoimes sama artikli lõikega 2, ja teiseks kaitseõiguste rikkumist põhjusel, et kahes Jindal Saw 1. veebruari 2016. aasta kirjas, millest üks käsitleb näpuvea avastamise tõttu muudetud kahjunäitajatest teatamist ja teine erinevaid liidu tootmisharu kulusid, taotletud teavet talle ei avalikustatud.

71      Kõigepealt, mis puudutab selle teabe avalikustamata jätmist, mida Jindal Saw taotles liidu kahjunäitajatesse tehtud paranduste kohta, siis tuleb sedastada, et esiteks märkis komisjon oma 28. jaanuari 2016. aasta kirjalikus teatises, millega teavitas Jindal Saw'd liidu tootmisharu kahjunäitajatesse tehtud parandustest, sõnaselgelt, milliseid näitajaid näpuvea avastamise tõttu muudeti ja need on kahjunäitajad, mis puudutavad esiteks kogutarbimist liidust, teiseks eksportivate tootjate turuosa, kolmandaks liidu tootmisharu turuosa ja neljandaks liidu tootmisharu müügihinda. Seejärel olid kirjaliku teatise lisas asjaomased arvnäitajad esitatud vahemikena nagu lõpliku avalikustamise dokumendis. Lõpuks märkis komisjon nimetatud kirjalikus teatises sõnaselgelt, et need parandused ei toonud kaasa muudatusi ei suundumuste kohta tehtavates järeldustes ega lõplikes järeldustes, mis olid huvitatud isikutele eelnevalt edastatud.

72      Nendest järeldustest tuleneb, et näpuvea parandamise tulemusel komisjoni tehtud muudatused ei kujuta iseenesest olulisi fakte ja kaalutlusi alusmääruse artikli 20 lõike 2 tähenduses, kuna need muudatused ei toonud kaasa muutust suundumustes, millel kahjuhinnang põhines. Seega ei olnud komisjon kohustatud alusmääruse, eelkõige selle artikli 20 lõike 4 alusel teavitama Jindal Saw'd nimetatud muudatustest ega a fortiori kohustatud rahuldama viimase taotlust saada selle kohta täiendavat teavet. Seega ei ole ta rikkunud alusmääruse artikli 20 lõikeid 2 ja 4.

73      Mis puudutab lisaks väidet, et rikutud on õigust olla ära kuulatud, siis tuleb märkida, et komisjon edastas oma 28. jaanuari 2016. aasta kirjalikus teatises kõik vajalikud andmed, mis võimaldasid Jindal Saw'l väljendada oma seisukohta näpuvea parandamise tulemusel tehtud muudatuste kohta, mida Jindal Saw oma 1. veebruari 2016. aasta esimeses kirjas ka tegi. Siinkohal tuleb lisaks märkida, et hagejad ei ole Üldkohtu menetluses esitanud ühtki uut märkust lisaks nendele, mille nad olid komisjonile esitanud juba 1. veebruaril 2016. Seega tuleb tõdeda, et komisjon võttis vaidlusaluse määruse vastu pärast seda, kui Jindal Saw'l oli olnud võimalus esitada kõik vajalikud märkused, ning et hagejad ei ole käesolevas menetluses tõendanud, et Jindal Saw oleks haldusmenetluses saanud omale tagada parema kaitse.

74      Teiseks, mis puudutab asjaolu, et teatavaid liidu tootmisharu kulusid käsitlevat teavet on avalikustatud, siis tuleb märkida, et komisjoni poolt oleks olnud hea haldustava sellele taotlusele vastata ainuüksi selleks, et anda teada, et tegemist oli konfidentsiaalse teabega, millega tutvumist ei saanud ta Jindal Saw'le võimaldada. Siiski ei tähenda sellele teabenõudele konkreetse vastuse andmata jätmine, et komisjon on rikkunud alusmääruse artikli 20 lõiget 4 koostoimes selle artikliga 2, kuna Jindal Saw taotletud täiendav teave ei kujutanud endast olulisi uusi asjaolusid ja kaalutlusi.

75      Nimelt nähtub juba ajutisest määrusest, mis võeti vastu 18. septembril 2015, et liidu tööstusharu kasumlikkuse arvutamisel ei võtnud komisjon arvesse mitte üksnes selle tootmisharu tootmisüksuste müügi-, üld- ja halduskulusid, vaid ka nimetatud tööstusharu müügiüksuste kulusid. Selle kohta on ajutise määruse põhjenduses 92 märgitud, et „[k]omisjon määras koostööd tegevate liidu tootjate kasumlikkuse kindlaks, esitades samasuguse toote müügi eest liidu sõltumatutele tarbijatele saadud maksueelse netokasumi protsendina selle müügi käibest“ ning et „[e]namik [samasuguse] toote müügist liidus toimus koostööd tegevate liidu tootjate müügiga tegelevate [üksuste] kaudu ja nende kulusid ja kasumlikkust võeti arvesse“.

76      Asjaolu, et Jindal Saw ei tuvastanud ega saanud õigesti aru nende selgituste ulatusest, mis olid esitatud ajutises määruses ja üle korratud lõpliku avalikustamise dokumendis, mille kohaselt liidu tootmisharu müügiüksuste kulusid oli selle tootmisharu kasumlikkuse arvutamisel arvesse võetud, ei tähenda, et komisjoni poolt 28. jaanuari 2016. aasta koosolekul selle kohta antud täpsustused kujutasid endast uusi asjaolusid ja olulisi kaalutlusi. Seega ei ole komisjon selles osas rikkunud alusmääruse artikli 20 lõikeid 2 ja 4.

77      Samuti tuleneb asjaolust, et asjaomane teave, mis puudutab liidu tootmisharu kasumlikkuse arvutamise raames selle tootmisharu müügiüksuste kulude arvesse võtmist, oli Jindal Saw valduses alates 19. septembrist 2015, mil ajutine dumpinguvastane määrus avaldati Euroopa Liidu Teatajas, et Jindal Saw'l olid olemas vajalikud andmed, et esitada tõhusalt oma märkused kõnealuse arvutuse kohta.

78      Järelikult tuleb esimene etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

79      Mis puudutab teist etteheidet, mille kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 20 lõiget 5 sellega, et Jindal Saw'l ei olnud kümmet päeva, või igal juhul piisavalt aega, et esitada teatavatesse kahjunäitajatesse tehtud muudatuste kohta oma märkusi, siis tuleb märkida, et see säte ei tähenda, et komisjon on kohustatud andma huvitatud isikutele tähtaja märkuste esitamiseks kõikide muudatuste kohta, mille ta teeb pärast nende märkusi lõpliku avalikustamise kohta. Selline kohustus oleks olnud siis, kui komisjoni 28. jaanuari 2016. aasta kirjalik teatis oleks sisaldanud olulisi asjaolusid ja kaalutlusi alusmääruse artikli 20 lõike 2 tähenduses, mis käesoleval juhul nii ei olnud.

80      Igal juhul tuleb märkida, et hagejad ei ole Üldkohtu menetluses esitanud näpuvea parandamise kohta muid argumente, kui need, mida Jindal Saw oli juba esitanud oma 1. veebruari 2016. aasta esimeses kirjas.

81      Kokkuvõttes ei võimalda miski asuda seisukohale, et dumpinguvastane menetlus oleks viinud teistsuguse tulemuseni, kui Jindal Saw'l oleks olnud rohkem aega esitada selle kohta oma märkusi.

82      Lisaks tuleb rõhutada, et isegi pärast Üldkohtu määratud menetlust korraldava meetme raames nende dokumentidega tutvumist, mis sisaldavad andmeid, mida näpuviga võis tõenäoliselt mõjutada, ei ole hagejad selle veaga seoses esitanud ühtki uut argumenti, tunnistades, et nimetatud vea korrigeerimine ei vajanud muid parandusi kui need, mida oli komisjon teinud ja millest oli Jindal Saw'd 28. jaanuaril 2016 teavitatud.

83      Seetõttu tuleb teine etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja sellest tulenevalt neljas väide tervikuna tagasi lükata.

 Esimene väide, mis puudutab alusmääruse artikli 2 lõigete 8 ja 9 ja sellest tulenevalt artikli 9 lõike 4 rikkumist

84      Esimene väide jaguneb kaheks osaks.

–       Esimese väite esimene osa, mis puudutab alusmääruse artikli 2 lõigete 8 ja 9 rikkumist

85      Esimene osa sisaldab kahte etteheidet.

86      Esimeses etteheites väidavad hagejad, et komisjon on rikkunud alusmääruse artikli 2 lõikeid 8 ja 9, kuna ei kasutanud Jindal Saw tegelikke ekspordihindu, mida viimane kohaldas oma müügiüksustele edasimüümisel, ning kasutas selle asemel ekspordihinna arvutamist. Sellega seoses väidavad nad, et dumpingumarginaali kindlaksmääramiseks võib tegelikud ekspordihinnad jätta kõrvale mitte pelgalt eksportija ja importija vahelise koostöö tõttu, vaid üksnes siis, kui ilmneb, et need hinnad ei ole sellise koostöö tõttu usaldusväärsed, mida aga komisjon ei ole tõendanud.

87      Selle väite põhjendamiseks viitavad hagejad esiteks alusmääruse artikli 2 lõike 9 sõnastusele, mille muudatus alates Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamisest 1. jaanuaril 1995 tõendab selles sättes ette nähtud lähenemisviisi muutust. Nad väidavad, et kuigi liidu kohtud ei ole veel teinud otsust tõendamiskoormise jaotuse kohta selle sätte kohaldamisel, toetab selle sätte niisugust tõlgendamist 26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Giant (China) vs. nõukogu (T‑425/13, ei avaldata, EU:T:2015:896) punkt 59. Lisaks viitavad nad spetsiaalsele määrusele, millega kehtestatakse dumpinguvastased tollimaksud, millest tuleneb, et komisjon on ise seda nii tõlgendanud.

88      Teiseks tuginevad hagejad alusmääruse artikli 2 lõike 1 kolmanda lõigu, mis käsitleb vaatlusaluse toote normaalväärtust ekspordiriigis, sõnastusele, millest nähtub, et kui poolte vahel on koostöö, siis sellest piisab, et jätta nende poolte vahelised hinnad arvestamata. Selle artikli kahe lõike sõnastuse erinevus näitab, et liidu seadusandja tegi kahe olukorra vahel sisulist vahet.

89      Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb selle väite põhjendatusele vastu.

90      Sissejuhatuseks tuleb märkida, et alusmääruse artikli 2 lõige 8 näeb ette, et üldjuhul „[e]kspordihind on ekspordiriigist liitu ekspordiks müüdud toote eest tegelikult makstud või makstav hind.“ Alusmääruse artikli 2 lõike 9 esimene lõik võimaldab ekspordihinna arvutamisel tugineda hinnale, millega importtooteid esimest korda sõltumatule ostjale edasi müüakse alles siis, „[k]ui ekspordihind puudub või kui ekspordihind ei tundu eksportija ja importija või kolmanda isiku vahelise koostöö- või kompensatsioonilepingu põhjal usaldusväärne“.

91      Alusmääruse artikli 2 lõikest 9 nähtub seega, et komisjon võib kahel juhul asuda seisukohale, et ekspordihind ei ole usaldusväärne, st juhul kui eksportija ja importija või kolmanda isiku vahel on koostööleping või kui eksportija ja importija või kolmanda isiku vahel on kompensatsioonileping. Muudel juhtudel peab komisjon juhul, kui ekspordihind on olemas, dumpingu kindlakstegemisel sellele tuginema (vt selle kohta 21. novembri 2002. aasta kohtuotsus Kundan ja Tata vs. nõukogu, T‑88/98, EU:T:2002:280, punkt 49, ja 25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus, CHEMK ja KF vs. nõukogu, T‑190/08, EU:T:2011:618, punkt 26).

92      Esiteks, mis puudutab alusmääruse artikli 2 lõike 9 esimese lõigu sõnastusele vastavasse sättesse tehtud järjestikuseid muudatusi, siis tuleb märkida, et lauseosa „kui ekspordihind ei […] ole eksportija ja importija […] vahelise koostöö […]lepingu põhjal usaldusväärne“, mida käsitleb esimene etteheide, on peaaegu identne nõukogu 5. aprilli 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 459/68 kaitse kohta dumpingu, ekspordipreemiate või subsiidiumide andmise eest riikide poolt, mis ei ole Euroopa Majandusühenduse liikmed (EÜT 1968, L 93, lk 1, edaspidi „1968. aasta dumpinguvastane määrus“) artikli 3 lõike 3 sõnastusega. Viimati nimetatud sättes kasutati sõnastust „kui selgub, et ekspordihinnale ei saa tugineda, kuna eksportija ja importija vahel on koostöö.“ See sõnastus kordas üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT), millele kirjutati alla 30. juunil 1967 Genfis ja mis jõustus 1. juulil 1968, VI artikli rakendamise lepingu artikli 2 punkti e sõnastust.

93      Oma ettepanekus kohtuasjas NTN Toyo Bearing jt vs. nõukogu (113/77, EU:C:1979:39, lk 1212 [1253]) märkis kohtujurist Warner pärast sellise sarnasuse tuvastamist, et GATTi VI artikli rakendamise lepingu artikli 2 punkt e oli GATTi VI artiklit tõlgendav säte ning et 1968. aasta dumpinguvastase määruse artikli 3 lõike 3 sõnastus ei kasutanud niisugust tõlgendust, mille kohaselt tegelike hindade laiendamine oli lubatud vaid tingimusel, kui on tuvastatud eriliste põhjuste esinemine, mis andsid alust arvata, et eksportija ja importija vahelise koostöö tulemusel ei olnud need hinnad usaldusväärsed. Kohtujurist jõudis järeldusele, et eksportija ja importija vahelise koostöö olemasolu üksi oli piisav, et pidada ekspordihinda ebausaldusväärseks.

94      1968. aasta dumpinguvastase määruse artikli 3 lõige 3 asendati nõukogu 20. detsembri 1979. aasta määruse (EMÜ) nr 3017/79 kaitse kohta dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1979, L 339, lk 1; edaspidi „1979. aasta dumpinguvastane määrus“), artikli 2 lõike 8 punktiga b, mis oli sõnastatud järgmiselt:

„Kui ekspordihind puudub või kui eksportija ja importija või kolmanda isiku vahelise koostöö tõttu või muul põhjusel ilmneb, et Euroopa Liitu ekspordiks müüdud toote eest tegelikult makstud või makstavat hinda ei saa võrdlusalusena kasutada“.

95      Siiski ei saa asuda seisukohale, et selle sõnastuse muutmise eesmärk oli muuta hindade usaldusväärsuse või usaldusväärsuse puudumise tõendamiskoormist käsitlevat reeglit eksportija ja importija vahelise koostöö korral. Seevastu kaasnes sellega niisuguste olukordade ringi laiendamine, kus ekspordiks müüdud toote eest makstud tegelikku hinda ei saanud võrdlusalusena kasutada (vt selle kohta 14. märtsi 1990. aasta kohtuotsus Gestetner Holdings vs. nõukogu ja komisjon, C‑156/87, EU:C:1990:116, punkt 30). See tuleneb lisatud sõnadest „muudel põhjustel“, mida GATTi VI artikli rakendamise lepingu tekst ei sisalda. Lause ülesehituse muutmine võrreldes 1968. aasta dumpinguvastase määruse artikli 3 lõikega 3 oli sellise täienduse sisseviimiseks vajalik. Seetõttu jäi seotud poolte vahelise ekspordihinna usaldusväärsust puudutava reegli sisu samaks.

96      1979. aasta dumpinguvastase määruse artikli 2 lõike 8 punkti b sõnastus jäeti sellele järgnenud määruste vastavates sätetes samaks, kuni see sõnastus asendati omakorda nõukogu 22. detsembri 1994. aasta nõukogu määruse (EÜ) nr 3283/94 kaitse kohta dumpinghinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1994, L 349, lk 1; edaspidi „1994. aasta dumpinguvastane määrus“) artikli 2 lõikega 9, mis käsitleb koostööd sõnastuses „kui selgub, et ekspordihind ei ole eksportija ja importija või kolmanda isiku vahelise koostöö tõttu usaldusväärne“. See sõnastus on sarnane 1968. aasta dumpinguvastase määruse artikli 3 lõikes 3 märgitud algse sõnastusega ja 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkulepe VI artikli rakendamise lepingu (EÜT 1994, L 336, lk 103, edaspidi „WTO 1994. aasta dumpinguvastane leping“) artikli 2.3 sõnastusega.

97      1994. aasta dumpinguvastase määruse põhjendustest 3 ja 5 tuleneb, et ühenduse eeskirjade muudatus tuleneb WTO 1994. aasta dumpinguvastasest lepingust, mida tuleb kohaldada kohaselt ja läbipaistvalt, võttes selle sõnastuse võimalikult suures ulatuses üle ühenduse õigusesse.

98      Seega on selge, et ühenduse seadusandja soovis ühtlustada võimalikult suures ulatuses 1994. aasta dumpinguvastase määruse ja WTO 1994. aasta dumpinguvastase lepingu sõnastust. Võttes eriti arvesse asjaomase sätte sõnastuses tehtud muudatuste kohta märkuste puudumist nii 1979. aasta dumpinguvastase määruse, kus seda sõnastust esimest korda muudeti, eelnõus, kui ka 1994. aasta dumpinguvastases määruses, milles seda sõnastust uuesti kohandati vastavalt WTO 1994. aasta dumpinguvastase lepingu sõnastusele, tuleb märkida, et nende muudatuste eesmärk ei olnud muuta tõendamiskoormist alusmääruse artikli 2 lõike 9 esimesele lõigule vastava sätte kohaldamise raames.

99      Seda analüüsi ei kummuta hageja esitatud muud argumendid.

100    Esiteks, kuivõrd hagejad viitavad 26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Giant (China) vs. nõukogu (T‑425/13, ei avaldata, EU:T:2015:896) punktile 59, siis tuleb märkida, et seda punkti ei saa arvesse võtta kontekstiväliselt. Ent selle kohtuotsuse aluseks olnud asjas ei hinnanud Üldkohus mitte alusmääruse artikli 2 lõike 9 kohaldamist, vaid üksnes teistsugust konkreetset küsimust.

101    Teiseks, mis puudutab hagejate viiteid nõukogu 26. mai 2003. aasta määrusele (EÜ) nr 930/2003, millega lõpetatakse dumpinguvastane ja subsiidiumidevastane menetlus Norrast pärit tehistingimustes kasvatatud atlandi lõhe suhtes ja dumpinguvastane menetlus Tšiilist ja Fääri saartelt pärit tehistingimustes kasvatatud atlandi lõhe suhtes (EÜT 2003, L 133, lk 1), siis tuginevad viimased selle määruse põhjenduses 84 esitatud avaldusele, mis, nagu nähtub selle määruse põhjendustest 82–84, on samuti väljaspool oma konkreetset konteksti.

102    Teiseks, mis puudutab hagejate argumenti, et alusmääruse artikli 2 lõike 9 esimene lõik ning selle artikli lõike 1 kolmas lõik on sõnastatud erinevalt, siis tuleb märkida, et erinevalt esimesest nendest kahest sättest ei põhine teine 1994. aasta WTO dumpinguvastasel lepingul, mistõttu ei saa nende sätete sõnastuse erinevusest tuletada ühtki a contrario argumenti. Nimelt, kuna liidu seadusandja ei olnud kohustatud järgima WTO raames vastu võetud akti sõnastust, võis ta alusmääruse artikli 2 lõike 1 kolmandas lõigus väljendada samasugust seisukohta kui selle artikli lõikes 9, kuid seda palju selgemalt.

103    Seega tuleb esimene etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

104    Teise etteheitega, mis on esitatud teise võimalusena, väidavad hagejad, et Jindal Saw on haldusmenetluse käigus tõendanud, et ekspordihinnad, millega ta müüb tooteid oma müügiüksustele, olid usaldusväärsed, esiteks viidates liidus asuvatele sõltumatutele importijatele kohaldatavatele hindadele, teiseks viidates kolmandates riikides asuvatele sõltumatutele importijatele kohaldatavatele hindadele ning kolmandaks, võttes arvesse tolli nõustumist selliste ekspordihindadega.

105    Esiteks, hagejad väidavad ekspordihindade kohta, mida Jindal Saw esitas liidus asuvatele sõltumatutele klientidele suunatud otsemüügi korral, et ühest küljest ei saanud komisjon keelduda Jindal Saw müügiüksustele kohaldatavate ekspordihindade usaldusväärsuse hindamiseks tegelike hindade kasutamisest põhjusel, et otse sõltumatutele klientidele müüdud kogused olid liiga väiksed, ja teisest küljest kasutada tegelikke hindu ekspordihinna arvutamisel.

106    Teiseks, mis puudutab kolmandates riikides asuvatele sõltumatutele klientidele kohaldatavaid hindu, siis väidavad hagejad, et komisjon ei saanud neid Jindal Saw müügiüksustele kohaldatavate ekspordihindade usaldusväärsuse hindamisel kõrvale jätta, kuna selline müük ei peegelda piisavalt Jindal Saw majanduslikku positsiooni ja tegutsemist liidu turul. Nad on seisukohal, et kuna alusmäärus näeb oma artikli 2 lõikes 3 ise ette normaalväärtuse arvutamiseks kolmandate riikide ekspordihindade kasutamise, siis tuleb neid hindu samuti pidada piisavalt usaldusväärseks, et teha võrdlus, mis võimaldaks määrata kindlaks, kas liidus asuvatele omavahel seotud importijatele kohaldatavad hinnad on ise usaldusväärsed. Ajutises määruses selle kohta esitatud komisjoni argument, et Jindal Saw „müüs samal perioodil seotud kauplejate kaudu liitu suuri koguseid“, ei ole asjakohane. Lisaks on institutsioonid väidetavalt juba kasutanud kolmandate riikide turgudel kohaldatavaid hindu, et kontrollida liidu ekspordihinna usaldusväärsust.

107    Kolmandaks, seoses asjaoluga, et mõne liikmesriigi toll nõustus äriühingu Jindal Saw müügiüksustele kohaldatavate ekspordihindadega, ei saa komisjon põhjendatult väita, et need asutused ei täitnud nõuetekohaselt oma ülesannet pelgalt põhjusel, et imporditollimaksu määr oli 0%, eriti seetõttu, et käibemaksu arvutati tolliväärtuse põhjal, mis oli iseenesest piisav põhjus, miks need asutused kontrollisid ekspordihinda.

108    Hagejad on seisukohal, et isegi kui eeldada, et eraldi võetuna ei ole need asjaolud piisavad, et tõendada, et ekspordihinnad, mida Jindal Saw küsis oma müügiüksustelt, olid usaldusväärsed, siis koos võetuna ja vastupidiste tõendite puudumisel need kinnitavad seda asjaolu.

109    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb selle väite põhjendatusele vastu.

110    Sissejuhatuseks tuleb märkida, et komisjonil on kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad (vt 27. septembri 2007.aasta kohtuotsus Ikea Wholesale, C‑351/04, EU:C:2007:547, punkt 40). Sellest järeldub, et liidu kohtu kontroll hinnangute üle peab olema piiratud menetlusnormidest kinnipidamise, vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olevate asjaolude sisulise õigsuse, nende faktiliste asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega (vt 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsus EuroChem MCC vs. nõukogu, T‑84/07, EU:T:2013:64, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Eelkõige kehtib see osas, mis puudutab eksportija poolt avaldatud ekspordihinna usaldusväärsuse hindamist (vt selle kohta 21. novembri 2002. aasta kohtuotsus Kundan ja Tata vs. nõukogu, T‑88/98, EU:T:2002:280, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

111    Lisaks, nagu tuleneb esimese etteheite analüüsist, nähtub alusmääruse artikli 2 lõikest 9, et eksportija ja importija vahelise koostöö korral eeldatakse, et nendevahelised hinnad ei ole usaldusväärsed, mistõttu võib komisjon põhimõtteliselt ekspordihinna arvutada. Kuid nagu tunnistab ka komisjon, on see ümberlükatav eeldus, mida ettevõtjad võivad kummutada, esitades tõendeid selle kohta, et nende hinnad on usaldusväärsed.

112    Käesolevas asjas väidavad hagejad, et nad esitasid haldusmenetluses tõendeid, mis näitavad, et äriühingu Jindal Saw ekspordihinnad, mida nad kohaldasid oma müügiüksustele, olid usaldusväärsed.

113    Ajutise määruse põhjendusest 35 nähtub, et komisjon leidis a priori, et seotud importijate teostatud impordiga seoses tuli ekspordihind arvutada vastavalt alusmääruse artikli 2 lõikele 9. Seejärel leidis komisjon selle määruse põhjenduses 45, et Jindal Saw müüki liidus asuvatele ega kolmandates riikides asuvatele sõltumatutele isikutele ei saa kasutada selleks, et kontrollida Jindal Saw poolt oma müügiüksustele kohaldatavate tegelike ekspordihindade usaldusväärsust.

114    Argumentidega, mille hagejad on esitanud, et põhjendada oma väidet, mille kohaselt on nad tõendanud, et Jindal Saw poolt oma müügiüksustele kohaldatavad ekspordihinnad olid usaldusväärsed, ei saa nõustuda.

115    Kõigepealt asjaolu, et komisjon sedastas ajutise määruse põhjenduses 45, et Jindal Saw müük sõltumatutele klientidele, mis moodustas 1% Jindal Saw kogumüügist liidus, ei olnud mahu ja väärtuse mõttes piisav, et olla tüüpiline ja kasutatav võrdlusalusena, mille põhjal hinnata müügiüksustele kohaldatavate ekspordihindade usaldusväärsust, ei sõltu küsimusest, kas liidus asuvatele sõltumatutele ostjatele kohaldatavad müügihinnad kujutasid asjaomaste üksiktehingute puhul eraldi võetuna usaldusväärseid hindu. Komisjon nimelt ei väitnud mitte seda, et äriühingu Jindal Saw poolt liidus asuvatele sõltumatutele klientidele kohaldatavad hinnad ise ei olnud usaldusväärsed, vaid et tema hinnangul – sealjuures ilmset viga tegemata – ei olnud selline müük mahu ja väärtuse mõttes piisav, et olla tüüpiline ja seetõttu võrdlusalusena kasutatav, et hinnata ülejäänud 99% Jindal Saw poolt liitu eksportimisel rakendatavate hindade, mis vastasid seotud poolte müügile, usaldusväärsust.

116    Seejärel, mis puudutab komisjoni keeldumist kasutada Jindal Saw ekspordihindu kolmandatesse riikidesse müümisel võrdlusalusena selleks, et kontrollida müügiüksuste ekspordihindade usaldusväärsust, siis tuleb märkida, et komisjon võis käsitada, ilma et ta oleks teinud ilmset hindamisviga, et kolmandate riikide turud, kus Jindal Saw müüs oma tooteid, olid küllaltki erinevad liidu turust ning leidis sisuliselt, et ei ole tõendatud, et hinnastrateegia nendel turgudel oli identne liidu turu hinnastrateegiaga.

117    Selles osas ei ole asjakohane hagejate argument, et alusmäärus ise näeb ette võimaluse kasutada kolmandate riikide ekspordihindu selleks, et arvutada asjaomase toote normaalväärtus. Nimelt tuleb esmalt märkida, et normaalväärtuse arvutamine ja ekspordihinna arvutamine on eraldi toimingud, mis põhinevad erinevatel meetoditel ja arvutustel, mis on ette nähtud vastavalt alusmääruse artikli 2 lõigetes 3–7 ja artikli 2 lõigetes 8 ja 9 (vt selle kohta 5. oktoobri 1988. aasta kohtuotsus Canon jt vs. nõukogu, 277/85 ja 300/85, EU:C:1988:467, punkt 37). Järelikult ei ole see põhjendatud ekspordihinna ja normaalväärtuse kindlaksmääramise meetodite vahelise paralleelsusega.

118    Seejärel tuleb sama moodi komisjoniga märkida, et alusmääruse artikli 2 lõike 3 kohaselt on ekspordihinna kasutamine normaalväärtuse arvutamiseks lubatud „tingimusel, et kõnealused hinnad on tüüpilised“. Hagejad ei ole tõendanud ei haldusmenetluses ega Üldkohtus, et Jindal Saw ekspordihinnad kolmandatesse riikidesse müümisel olid tüüpilised.

119    Lõpuks, pärast seda, kui oli selge, et normaalväärtus tuleb tegelikult välja arvutada, tegi komisjon seda vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 3. Seega, nagu väidab komisjon, on kolmandate riikide turgude ekspordihindade kasutamine ette nähtud pärast seda, kui otsustati arvutada normaalväärtus, ja mitte selleks, et otsustada, kas see tuleb arvutada või mitte. Seega, isegi kui nõustuda, et menetlused normaalväärtuse ja ekspordihinna kindlaksmääramiseks on sarnased quod non, ei saa normaalväärtuse arvutamiseks tõmmata paralleeli kolmandatesse riikidesse suunatud ekspordi hindade kasutamise võimaluse, mis on ette nähtud menetluse hilisemas etapis, ning küsimuse vahel, kas ekspordihind tuleb arvutada vastavalt alusmääruse artikli 2 lõike 9 esimesele lõigule.

120    Lisaks, sõltumata asjaolust, et hagejatel ei saa olla õiguspärast ootust, et institutsiooni esialgu valitud vahend säilib, kui viimasel on ulatuslik kaalutlusõigus selle valimisel, millised vahendid on tema poliitika teostamiseks vajalikud (vt 20. mai 2015. aasta kohtuotsus Yuanping Changyuan Chemicals vs. nõukogu, T‑310/12, ei avaldata, EU:T:2015:295, punkt 120 ja seal viidatud kohtupraktika). Nõukogu 1. septembri 2011. aasta määrus (EL) nr 905/2011 Indiast pärit teatava polüetüleentereftalaadi (PET) impordi suhtes kehtestatud dumpinguvastaste meetmete osalise vahepealse läbivaatamise lõpetamise kohta (ELT 2011, L 232, lk 14), millele viitavad hagejad, käsitles nimelt olukorda, kus ekspordihinnad liitu ei olnud kasutatavad, kas siis seetõttu, et teatavatel kuudel eksporti liitu ei toimunud, või seetõttu, et asjaomane ettevõtja oli seotud hinnakohustusega, mille kohaselt oli ta kohustatud müüma oma tooteid liidu turule minimaalsest impordihinnast kõrgema hinnaga, mis fikseeriti kord kuus varasema kohustuse alusel.

121    Kolmandaks ja viimaseks, mis puudutab hagejate argumenti, et komisjon oleks pidanud nõustuma Jindal Saw tegelike ekspordihindadega, mida ta kohaldab oma müügiüksustele, kuna need hinnad olid saanud mõningates liikmesriikides tolli- ja maksuameti nõusoleku, siis tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt ei saa samastada mõistet „tolliväärtus“ käesoleval ajal Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik (ELT 2013, L 269, lk 1) tähenduses ja mõistet „ekspordihind“ käesolevas kohtuasjas alusmääruse tähenduses (vt selle kohta 14. septembri 1995. aasta kohtuotsus Descom Scales vs. nõukogu, T‑171/94, EU:T:1995:164, punkt 39).

122    Hagejate täiendav argument tolliväärtuse kasutamise kohta käibemaksu arvutamise alusena tuleb samadel põhjustel samuti tagasi lükata.

123    Seoses hagejate väitega, et ehkki eespool punktides 115–122 analüüsitud tõendid eraldi võetuna ei ole piisavad, et tõendada Jindal Saw poolt oma müügiüksustele kohaldatavate ekspordihindade usaldusväärsust, kuid kõiki neid tõendeid kogumis tuleb pidada usaldusväärsuse tõendamiseks piisavaks, tuleb märkida, et neil tõenditel on vaid indikatiivne väärtus. Ent arvestades ulatuslikku kaalutlusõigust, mis komisjonil on seoses koostööd tegeva eksportija ja importija vaheliste hindade usaldusväärsusele antavate hinnangutega, siis ei saa pidada ilmseks hindamisveaks asjaolu, et komisjoni hinnangul need näitajad selles osas, milles komisjon võis nendega nõustuda, arvestades viimase esitatud vastuväiteid, ei olnud piisavad, et tõendada Jindal Saw poolt oma müügiüksustele kohaldatavate hindade usaldusväärsust.

124    Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

–       Esimese väite teine osa, mis puudutab alusmääruse artikli 2 lõike 9 ning sellest tulenevalt sama määruse artikli 9 lõike 4 rikkumist

125    Esimese väite teine osa on samuti jagatud kaheks etteheiteks.

126    Esimese etteheitega väidavad hagejad, tuginedes eelkõige WTO vaidluste lahendamise organi vaekogu 1. veebruaril 2001. aastal vastu võetud aruande punktidele 6.99 ja 6.100 vaidluses „Ühendriigid – Koreast pärit roostevabast terasest rullitud plaadid ja roostevabast terasest foolium“ (WT/DS 179/R) (edaspidi vastavalt „vaidlus Ühendriigid – Roostevaba teras (Korea)“ ja „vaekogu aruanne vaidluses Ühendriigid – Roostevaba teras (Korea)“, et ekspordihinna arvutamise eesmärk on määrata hinnad, mida oleks tasunud seotud importija siis, kui müük oleks toimunud tavapärastel turutingimustel. Ent komisjoni määratud arvestuslik ekspordihind ei ole siiski „usaldusväärne“ alusmääruse artikli 2 lõike 9 teise lõigu tähenduses.

127    Komisjoni määratud arvestusliku ekspordihinna usaldusväärsuse puudumist näitab eelkõige asjaolu, et need hinnad keskmiselt moodustavad vaid murdosa – olles mõnikord isegi rohkem kui poole võrra väiksem – tegelikest hindadest, millega Jindal Saw müügiüksused müüsid tooteid liidus asuvatele sõltumatutele ostjatele, ja samasuguse murdosa hindadest, millega Jindal Saw müüs tooteid sõltumatutele klientidele kolmandate riikide turgudel, millele komisjon vastu ei vaidle. Mõnel juhul oli ekspordihind null või isegi negatiivne.

128    Lisaks väitsid hagejad oma märkustes vastuste kohta menetlust korraldavatele meetmetele, nagu täpsustati kohtuistungil, et käesoleval juhul tõendab arvestuslike ekspordihindade usaldusväärsuse puudumist ka asjaolu, et komisjon ei arvestanud nende hindade arvutamisel ühte osa Jindal Saw poolt liidus asuvatele sõltumatutele ostjatele sooritatud müügist. Siiski tuleb märkida, et kohtuistungil loobusid hagejad sellekohasest vastuväitest.

129    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb selle väite põhjendatusele vastu.

130    Sissejuhatuseks tuleb märkida, et alusmääruse artikli 2 lõike 9 teine lõik sätestab, et „kui ekspordihind arvutatakse hinna alusel, millega importtooteid esimest korda sõltumatule ostjale edasi müüakse, või mis tahes põhjendatud alusel, kohandatakse kõiki importimise ja müügi vahelisel ajal tekkinud kulusid […], et kindlaks määrata usaldusväärne CIF-ekspordihind [liidu] piiril“. Alusmääruse artikli 2 lõike 9 kolmas lõik näeb ette, et kohandatavate summade hulka kuuluvad eelkõige „müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi põhjendatud marginaal“.

131    Lisaks ei sätesta alusmääruse artikli 2 lõike 9 kolmas lõik müügi-, üld- ja halduskulude ja kasumi põhjendatud marginaali arvutus- või kindlaksmääramise meetodit, vaid viitab ainult niisuguse marginaali põhjendatusele. Ka WTO 1994. aasta dumpinguvastane leping ei näe, nagu nähtub vaekogu aruande punktist 6.91 vaidluses Ühendriigid – Roostevaba teras (Korea), ette sellekohast meetodit.

132    Lõpuks ei kujuta müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi põhjendatud marginaali kindlaksmääramine erandit eespool punktis 110 viidatud kohtupraktika kohaldamisel, mille kohaselt on institutsioonidel kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas laiaulatuslik kaalutlusõigus, mistõttu tuleb liidu kohtul teostada vaid piiratud kohtulikku kontrolli. Nimelt hõlmab see kindlaksmääramine tingimata keeruliste majanduslike hinnangute andmist (vt 17. märtsi 2015. aasta kohtuotsus RFA International vs. komisjon, T‑466/12, EU:T:2015:151, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

133    Lõpuks tuleb märkida, et eksportija ja importija vahelise koostöö korral peab huvitatud isik, kes soovib vaidlustada alusmääruse artikli 2 lõike 9 põhjal tehtud kohanduste ulatust, kuna müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi põhjal kindlaks määratud marginaalid on ülemäära kõrged, esitama oma väidete põhjenduseks tõendeid ja konkreetseid arvutusi, ja eelkõige alternatiivse määra, mida ta vajaduse korral välja pakub (vt 17. märtsi 2015. aasta kohtuotsus RFA International vs. komisjon, T‑466/12, EU:T:2015:151, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

134    Mis puudutab konkreetselt esimest argumenti, siis tuleb kõigepealt märkida, erinevalt sellest, mida väidab komisjon, et kui ekspordihind on arvestuslik, on eesmärk määrata kindlaks usaldusväärne ekspordihind liidu piiril, nagu on sätestatud ka alusmääruse artikli 2 lõike 9 teises lõigus. Sama tuleneb ka WTO vaidluste lahendamise organi vaekogu aruande punktist 6.99 vaidluses Ühendriigid – Roostevaba teras (Korea).

135    Esiteks, mis puudutab hagejate argumenti, et komisjoni arvutatud ekspordihindade usaldusväärsuse puudumist tõendab asjaolu, et need moodustavad vaid murdosa Jindal Saw müügiüksuste poolt sõltumatutelt ostjatelt küsitavatest hindadest, siis nähtub alusmääruse artikli 2 lõike 9 esimesest lõigust, et esimese sõltumatu ostja makstud hind on ekspordihinna arvutamise lähtepunkt. Seetõttu vastab arvestuslik ekspordihind igal juhul protsendile hinnast, millega toode müüdi esimesele sõltumatule ostjale, võttes arvesse erinevaid kohandusi, mida see säte nõuab.

136    Teiseks, seoses äriühingu Jindal Saw müügiga liidus asuvatele sõltumatutele ostjatele, nagu on märgitud ajutise määruse põhjendustes 33 ja 39, moodustas kõnealune müük ligikaudu 1% Jindal Saw kogumüügist liidus. Ent nagu nähtub eespool punktist 115, võis komisjon ulatusliku kaalutlusõiguse raames ilmset hindamisviga tegemata järeldada, et sedavõrd väikest müügimahtu ei saanud pidada tüüpiliseks ja seega ei saanud pelgalt neid hindu, millega Jindal Saw müüs toodet liidus asuvatele sõltumatutele ostjatele, kasutada võrdlusalusena, et hinnata seotud osapoolte vahel kasutatavate ekspordihindade usaldusväärsust. Samal põhjusel ei saa komisjonile ette heita seda, et ta ei hinnanud arvestuslike ekspordihindade usaldusväärsust nimetatud müügist lähtudes.

137    Seega, kuna kaks tõendit, mille hagejad esitasid esimese etteheite raames, ei näita iseenesest, et komisjoni arvutatud ekspordihinnad ei ole usaldusväärsed alusmääruse artikli 2 lõike 9 tähenduses, tuleb see etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

138    Teises etteheites vaidleva hagejad vastu müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumimarginaali „põhjendatusele“ alusmääruse artikli 2 lõike 9 kolmanda lõigu tähenduses, millest komisjon lähtus esimestele sõltumatutele ostjatele kohaldatava müügihinna alusel arvutatava ekspordihinna raames tehtud kohanduste puhul.

139    Esiteks, seoses nende müügi-, üld- ja halduskulude kindlaksmääramisega, mida tuleb ekspordihinna arvutamisel arvesse võtta, heidavad hagejad komisjonile esiteks ette, kuivõrd viimane põhines oma arvutustes Jindal Saw müügiüksuste tegelikel hindadel, et ta ei võtnud müügi-, üld- ja halduskulude kohandustest väljajätmiseks piisavalt arvesse töötlemisega seotud kulusid, mida kaks müügiüksust, nimelt Jindal Saw Italia ja Jindal Saw UK kandsid, küll aga oleks ta võinud neid arvesse võtta, kasutades nimetatud kahe üksuse puhul kolmanda müügiüksuse Jindal Saw España, mis ei tegelenud töötlemisega, müügi-, üld- ja halduskulude marginaali, või vähemalt kohaldades Jindal Saw UK puhul sama müügi-, üld- ja halduskulude marginaali nagu Jindal Saw Italia puhul.

140    Teiseks heidavad hagejad komisjonile ette, et viimane ei ole Jindal Saw müügiüksuste tegelikke müügi-, üld- ja halduskulusid kohandanud, mistõttu arvesse oleks võetud seda, kuidas mõjutab neid kulusid asjaolu, et nende üksuste müügimaht liidus ei olnud veel jõudnud tavapärasele tasemele.

141    Kolmandaks väidavad hagejad, et asjaolu, et komisjon kasutas ekspordihinna arvutamiseks Jindal Saw müügiüksuste müügi-, üld- ja halduskuludega seotud tegelikke andmeid, ei tähenda, et määratluse kohaselt vastavad need müügi-, üld- ja halduskulude põhjendatud marginaali mõistele alusmääruse artikli 2 lõike 9 kolmanda lõigu tähenduses.

142    Selle kohta väidavad hagejad esiteks, et alusmääruse artikli 2 lõike 9 kolmas lõik näeb komisjonile ette kohustuse kasutada mitte müügi-, üld- ja halduskulude arvutamiseks põhjendatud meetodit, vaid kasutada põhjendatud müügi-, üld- ja halduskulusid. Seejärel märgivad hagejad, et see säte ei näe ette, et müügi-, üld- ja halduskulude osas tuleb kasutada tegelikke andmeid, erinevalt sellest, mida täpsustab liidu seadusandja näiteks alusmääruse artikli 2 lõikes 6. Seega erineb nõue kasutada müügi-, üld- ja halduskulude puhul tegelikke andmeid nõudest kasutada nende kulude puhul põhjendatud marginaali. Lõpuks, isegi kui tegelikke kulusid tuleks pidada põhjendatuks, ei ole tegemist ümberlükkamatu eeldusega. Komisjon ei ole siiski selgitanud, miks hagejate mainitud tõendid ja Jindal Saw müügiüksuste müügi-, üld- ja halduskulude väga kõrge tase sellisena ei muutnud põhjendamatuks antud juhul kasutatud müügi-, üld- ja halduskulude marginaali.

143    Teiseks, mis puudutab teoreetilist kasumimarginaali, mida komisjon võttis arvesse ekspordihinna arvutamiseks, siis heidavad hagejad komisjonile ette, et viimane kasutas kasumimarginaali, mis on ebamõistlik importija jaoks, kelle puhul kohaldatakse samal ajal väga kõrget müügi-, üld- ja halduskulude marginaali. Nad leiavad, et kui komisjon otsustab kohaldada teoreetilist kasumimarginaali, tuleb tal kasutada ka müügi-, üld- ja halduskulude põhjendatud teoreetilist marginaali, mis võimaldab saavutada sellise kasumitaseme, kuna müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumimarginaali põhjendatust hinnatakse samuti neid marginaale omavahel võrreldes.

144    Kolmandaks ja viimaseks, mis puudutab müügi-, üld- ja halduskulude kindlaksmääramist, mida tuleb arvesse võtta ekspordihinna arvutamisel, siis väidavad hagejad, et komisjon määras selle marginaali Jindal Saw müügiüksuste puhul vääralt protsendina, mis väljendab nende tegelike müügi-, üld- ja halduskulude ning tegeliku käibe vahelist suhet, mis vastab kahjumile. Nende hinnangul oleks komisjon pidanud selle marginaali kindlaks määrama võttes arvesse tegelikku käivet, mis on suurenenud teoreetilise kasumimarginaali võrra, mida komisjon ka arvesse võttis.

145    Kokkuvõttes leiavad hagejad, et arvestades rikkumisi, mis mõjutasid arvestusliku ekspordihinna arvutamist, oli komisjoni kasutatud dumpingumarginaal üle hinnatud, mistõttu ületas kehtestatud dumpinguvastane tollimaks, mis selle marginaali alusel määrati, dumpingumarginaali, nagu seda oleks pidanud kindlaks määrama, rikkudes seeläbi alusmääruse artikli 9 lõiget 4.

146    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb selle väite põhjendatusele vastu.

147    Esiteks, mis puudutab hagejate argumenti, et komisjon ei ole kasutanud müügi-, üld- ja halduskulude põhjendatud marginaali ekspordihindade kindlaksmääramiseks, kuna ta kasutas selle marginaali kindlaksmääramiseks Jindal Saw müügiüksuste tegelikke kulusid, siis tuleb selle kohta kõigepealt märkida, et komisjonil on selles küsimuses ulatuslik kaalutlusruum, ja et importija, kelle müügihinda esimestele sõltumatutele ostjatele kasutatakse arvestuslike ekspordihindade kindlaksmääramiseks, tegelike kulude arvessevõtmist ei saa pidada ilmseks hindamisveaks, kuna tegelikud kuud kajastavad a priori kõige usaldusväärsemaid andmeid, et määrata kindlaks alusmääruse artikli 2 lõike 9 teises lõigus selle kohta ette nähtud kohandused. Asjaolu, et see säte ei näe sõnaselgelt ette võimalust määrata üld- ja halduskulude marginaal kindlaks tegelike andmete alusel, ei tähenda, et tegelike kulude kasutamine oleks põhjendamatu.

148    Teiseks, mis puudutab Jindal Saw Italia ja Jindal Saw UK töötlemisega seotud kulude arvessevõtmist, selleks et määrata kindlaks nende kahe üksuse tegelikud müügi-, üld- ja halduskulud, siis tuleb märkida, et komisjon tõi vaidlustatud määruse põhjendustes 45–47 sisuliselt välja esiteks, et Jindal Saw España, kes ei tegelenud töötlemisega, müügi-, üld- ja halduskuludel põhinev ekstrapolatsioon ei olnud kooskõlas tema kasutatava meetodiga, mida ta pidas kohaseks ja mis seisnes müügi-, üld- ja halduskulude kindlaksmääramises mõlema Jindal Saw müügiüksuse poolt tegelikult kantud kulude põhjal, ning teiseks, et ta ei saanud Jindal Saw UK müügi-, üld- ja halduskulude kohandusi teha, kuna pärast ajutise määruse vastuvõtmist ei laekunud talle kulude jagunemise kohta mingit infot.

149    Nagu nähtub eespool punktist 147, siis kuna komisjoni valik võtta aluseks Jindal Saw müügiüksuste tegelikud kulud ei ole iseenesest arvustatav, ei saa talle õigustatult ette heita seda, et ta keeldus ekstrapoleerimast kas siis Jindal Saw España müügi-, üld- ja halduskulusid, et võtta arvesse Jindal Saw kahe teise müügiüksuse töötlemisega seotud kulusid või Jindal Saw Italia müügi-, üld- ja halduskulusid selleks, et võtta arvesse Jindal Saw UK töötlemisega seotud kulusid.

150    Lisaks, nagu nähtub eespool punktis 133 viidatud kohtupraktikast, peavad huvitatud isikud, kui nad soovivad vaidlustada mõningaid teatavaks tehtud kohandusi, esitama oma vaidlustuse toetuseks arvandmeid, nagu seda põhjendavad konkreetsed arvutused.

151    Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 47, et Jindal Saw Italia töötlemistegevust puudutavad andmed olid komisjonile edastatud ning et komisjon kohandas nimetatud müügiüksuse müügi-, üld- ja halduskulusid nende andmete alusel, viitamata Üldkohtus konkreetsetele kuluartiklitele, mida ta kohanduste tegemisel arvesse ei võtnud. Seevastu Jindal Saw UK kohta komisjonile selliseid andmeid ei edastatud ning hagejad ei andnud selle kohta ka ühtki selgitust.

152    Lõpetuseks, kui eeldada, et arve puudutavaks vaidlustuseks võib pidada väidet, et Jindal Saw Italia ja Jindal Saw UK töötlemisega seotud kulusid võetakse Jindal Saw España müügi-, üld- ja halduskulude marginaali ekstrapoleerides arvesse, siis selle kohta on märgitud eespool punktides 148 ja 149, et komisjon lükkas selle väite õigustatult tagasi.

153    Lõpuks, mis puudutab hagejate argumenti, et komisjon ei võtnud piisavalt arvesse seda, kuidas mõjutas Jindal Saw müügiüksuste tegelikke müügi-, üld- ja halduskulusid asjaolu, et müük liidu turul ei olnud veel saavutanud tavapäraseks peetavat taset, siis tuleb märkida, et selle argumendiga ei saa nõustuda, kuna ka seda ei toeta arvandmed, mis puudutavad müügi-, üld- ja halduskulude marginaali kohandusi, mida hagejad pidasid sel põhjusel nõutavaks.

154    Loomulikult ei saa välistada, et ettevõtja tõendab, et ta on uue turu käivitusetapis ja sel põhjusel ei ole tema müük saavutanud veel sellel turul soovitud taset ning esitab selle olukorra mõju kohta arvandmed. Sellises olukorras kehtib komisjoni suhtes üldjuhul nõue lähtuda müügi-, üld- ja halduskulude põhjendatud marginaalist, et hinnata neid tõendeid ja teha nende põhjal vajalikud kohandused. Tuleb aga tõdeda, et käesolevas asjas ei ole hagejad selliseid tõendeid esitanud.

155    Teiseks, mis puudutab komisjoni poolt 3,7% teoreetilise kasumimarginaali kasutamist, siis märgib viimane vaidlustatud määruse põhjenduses 50 sisuliselt, et Jindal Saw müügiüksuste kahjumi tõttu oli nende üksuste kasumimarginaali kindlaksmääramiseks võimatu tugineda tegelikele andmetele, mistõttu lähtuti muude põhjendatud võrdlusandmete puudumisel keskmisest kasumist.

156    Selles osas tuleb märkida, et kuigi alusmääruse artikli 2 lõige 9 näeb ette, et kasumimarginaali tuleb kohandada, ei näe see säte ette nimetatud marginaali kindlaksmääramise meetodit, mis peab aga sellegipoolest olema põhjendatud.

157    Kohtupraktika kohaselt võib sellise põhjendatud kasumimarginaali tootja ja liitu importija koostöö korral arvutada mitte seotud importijalt pärit andmete alusel, mida see koostöö võib mõjutada, vaid sõltumatult importijalt pärit andmete alusel (vt 25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus CHEMK ja KF vs. nõukogu, T‑190/08, EU:T:2011:618, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

158    Siinse juhtumi puhul olid Jindal Saw müügiüksused kahjumis, ja komisjon leiab, et seetõttu ei olnud tal võimalik kasutada nende üksuste tegelikku kasumimarginaali.

159    Mis puudutab hagejate kaudselt väljendatud sisulist kriitikat, mille kohaselt kahjumit peegeldava kulumäära olemasolul ei saa ühtki kasumimarginaali pidada põhjendatuks alusmääruse artikli 2 lõike 9 kolmanda lõigu tähenduses, siis tuleb kõigepealt sama moodi komisjoniga märkida, et lõike 9 teine lõik ei näe ette mitte „kahjumi“ marginaali kohandamist, vaid üksnes kasumimarginaali kohandamist. Seega ei ole põhimõtteliselt võimalik teha kahjumi arvessevõtmiseks kohandusi, kui ettevõtja nagu käesolevas asjas on kahjumlik. Nagu on märgitud vaekogu aruande punktis 6.99 vaidluses Ühendriigid – Roostevaba teras (Korea), võib seotud importijalt üldjuhul eeldada, et ta määrab hinna kindlaks kulude põhjal, millele lisandub kasum. Lisaks, nagu nähtub eespool punktis 157 viidatud kohtupraktikast, võib seotud importija kasumi- või kahjumiolukorda puudutavaid andmeid mõjutada asjaolu, et tal oli eksportijaga koostöö.

160    See küsimus seostub aga ettevõtjate olukorraga konkreetselt käivitamisetapis, kuna selline etapp võib vastata kahjumiperioodile. Nagu on märgitud eespool punktis 154, peaks ekspordihindade arvutamise raames tehtavate kohanduste puhul niisuguse olukorra arvessevõtmine toimuma siiski müügi-, üld- ja halduskulude tasemel ja tõendite ning arvandmete põhjal, mis kõnealuses asjas ei olnud kättesaadavad.

161    Seega ei ole hagejad tõendanud, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, kui tegi kõnealuses asjas kohandusi, selleks et võtta ekspordihindade arvutamisel arvesse kasumimarginaali.

162    Kolmandaks, mis puudutab hagejate argumenti, et kuna komisjon kavatses samal ajal määrata kindlaks müügi-, üld- ja halduskulud Jindal Saw müügiüksuste tegelike kulude alusel ja kasutada teoreetilist kasumimarginaali, olgugi et need üksused olid kahjumis, oleks ta pidanud määrama tegeliku müügi-, üld- ja halduskulude marginaali kindlaks protsendina, mis väljendab tegelike müügi-, üld- ja halduskulude ning teoreetilise käibe – mis vastab tegelikule käibele, millele lisandub nimetatud teoreetiline kasumimarginaal – vahelist suhet, siis piisab, kui märkida, et see väide ise on samuti seotud Jindal Saw müügiüksuste müügi-, üld- ja halduskulude kõrgema tasemega just käivitusetapi tõttu, milles nad olid, mis vastas kahjumietapile, ja komisjoni poolt teoreetilise kasumimarginaali arvessevõtmisega. Seega, nagu on märgitud eespool punktis 160, käsitleb see küsimus kohandusi, mida oleks pidanud tegema müügi-, üld- ja halduskulude tasandil ning tõendite ja arvandmete alusel, mida antud asjas ei esitatud.

163    Lõpuks, hagejate väide, et isegi kui iga tõend eraldi, mille nad esitasid selle tõendamiseks, et ekspordihinna arvutamiseks kasutatud müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi marginaal ei ole põhjendatud, ei ole iseenesest selle väite kinnitamiseks piisav, kujutavad need tõendit tervikuna endast tõendite kogumit, mis on nimetatud väite põhistamiseks asjakohane, tuleb samuti tagasi lükata. Tuleb nimelt märkida, et need tõendid on alusetud, kuna esiteks, mis puudutab müügi-, üld- ja halduskulude marginaali, siis ei põhine need väited, et täiendavad töötlemiskulud jäeti kõrvale ja erakordselt kõrgeid müügi-, üld- ja halduskulusid võeti arvesse asjaolu tõttu, et Jindal Saw müügiüksused olid alles käivitusetapis, tõenditel ja arvandmetel, ning teiseks, mis puudutab kasumimarginaali, siis põhineb vastuväide igal juhul Jindal Saw müügiüksustelt saadud andmetel viimaste kasumi- või kahjumiolukorra kohta, mida vastavalt kohtupraktikale tuleb pidada kahtlasteks. Niisiis ei saa ühtegi neist tõenditest pidada selliseks, mis praeguses asjas näitaks komisjoni poolt kindlaks määratud müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi marginaali põhjendamatust.

164    Arvestades kõiki eespool toodud kaalutlusi, tuleb ka esimese väite teise osa teine etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja seega see väiteosa ja esimene väide tervikuna tagasi lükata.

 Teine väide, mis puudutab alusmääruse artikli 3 lõigete 2 ja 3 ning sellest tulenevalt selle määruse artikli 3 lõike 6 ja artikli 9 lõike 4 rikkumist

165    Teise väite kohaselt leiavad hagejad, et komisjon ei tuginenud liidu tootmisharu kahju kindlaksmääramisel otsesel tõendusmaterjalil ega objektiivsel uurimisel. Nende väitel ei võrrelnud komisjon, selleks et analüüsida dumpinguhinnaga impordi mõju nimetatud tööstusharu samasuguse toote hinnale, ja eriti selleks, et kindlaks määrata vaatlusaluse toote hinna allalöömist kõnealuse tootmisharu samasuguse toote suhtes, hindu ei samal kaubandustasandil ega turustusetapis ega vastaval kaubandustasandil, millega rikkus alusmääruse artikli 3 lõikeid 2 ja 3.

166    Hagejad on seisukohal, et komisjon kasutas järeldusi, mis põhinevad vaatlusaluse toote hinna allalöömise arvutustel, liidu tootmisharu kahju kindlakstegemiseks ja selle toote impordi ning nimetatud kahju põhjusliku seoses tuvastamiseks samamoodi nagu kahjumarginaali arvutamiseks. Sellest tulenevalt mõjutavad hindade allalöömise arvutustes tehtud vead vaidlustatud määruse muid osi. Täpsemalt öeldes tähendab kahjumarginaali määramine ülemäära kõrgele tasemele seda, et selle määrusega kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu summa ületab maksumäära, millest piisaks nimetatud tootmisharule tekitatud kahju kõrvaldamiseks, ning see rikub alusmääruse artikli 9 lõiget 4.

167    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb selle väite põhjendatusele vastu. Ta väidab, et hagejate argumendid ei ole piisavalt täpselt sõnastatud. Lisaks toimus tema sõnul – erinevalt sellest, mida väidavad hagejad – hindade allalöömise arvutamine hindade võrdlemise alusel samal kaubandustasandil ja asjakohases etapis.

168    Komisjon märgib, et alusmäärus ei määratle viisi, kuidas tuleb hindade allalöömist arvutada, ning et kohtupraktika ei näe samuti selle arvutamiseks ette ühtki kindlat meetodit.

169    Lisaks tuletab komisjon meelde, et kõik hindade allalöömise arvutustes kasutatud andmed on huvitatud isikutele edastatud.

170    Komisjon märgib lisaks, et alusmäärusest, nagu seda on tõlgendatud kohtupraktikas, ei tulene, et hindade allalöömise arvutused peavad põhinema tegelikel hindadel, mille puhul tuleb arvesse võtta tegelikku konkurentsi turul ja kliendi seisukohta, nagu väidavad hagejad.

171    Lõpuks väidab komisjon, et igal juhul on kõnealuste impordihindade allalöömine vaid üks märk selle kohta, et liidu tootmisharu sai olulist kahju, et hindade allalöömisega seotud järeldusi, mis puudutavad teist India eksportivat tootjat, kes tegi uurimismenetluses koostööd, ei ole vaidlustatud, ning et kõnealuse impordi ja nimetatud tööstusharule tekitatud kahju vahelise põhjusliku seose analüüs ei põhine mitte üksnes hinnaga, vaid ka mahuga seotud kaalutlustel, kuna viimane võib ise kujutada endast piisavat alust, et järeldada põhjusliku seose olemasolu.

172    Käesolevas väites leiavad hagejad selgelt, et komisjon on teinud hinna allalöömise arvutustes vigu, mis kujutavad endast alusmääruse artikli 3 rikkumist ja mõjutavad vaidlustatud määruse kehtivust.

173    Tuleb märkida, et alusmääruse artikli 3 lõike 2 kohaselt peab kahju tuvastamine põhinema otsesel tõendusmaterjalil ning selle käigus tuleb objektiivselt uurida esiteks dumpinguhinnaga impordi mahtu ja dumpinguhinnaga impordi mõju samasuguste toodete turuhindadele liidus, ja teiseks kõnealuse impordi edaspidist mõju liidu tootmisharule.

174    Mis puudutab konkreetsemalt dumpinguhinnaga impordi mõju hindadele, siis näeb alusmääruse artikli 3 lõige 3 ette kohustuse uurida, kas sellise impordi mõjul on toimunud oluline hinna allalöömine liidu tootmisharu samasuguse toote suhtes või kas sellise impordi mõjul hinnad muidu oluliselt langevad või on hinnatõusud, mis muidu aset leiaksid, olulisel määral takistatud.

175    Alusmäärus ei sisalda hindade allalöömise mõiste määratlust ega näe ette selle arvutamise meetodit.

176    Kõnealuse impordihinna allalöömise arvutamine toimub vastavalt alusmääruse artikli 3 lõigetele 2 ja 3, selleks et kindlaks määrata liidu tootmisharule impordiga tekitatud kahju, ning seda kasutatakse laiemalt selleks, et hinnata kahju ja määrata kindlaks kahjumarginaal, nimelt sellise kahju kõrvaldamist võimaldav tase. Kohustus viia läbi dumpingimpordi mõju objektiivne uurimine, mis on ette nähtud artikli 3 lõikes 2, näeb ette õiglaselt võrrelda vaatlusaluse toote hinda ja asjaomase tootmisharu samasuguse toote hinda liidu territooriumil toimuva müügi ajal. Selleks et tagada õiglane võrdlus, tuleb hindu võrrelda samal kaubandustasandil. Nimelt toob erinevatel kaubandustasanditel makstavate hindade võrdlus, ilma et need sisaldaksid kõiki selle kaubandustasandiga seotud kulusid, mida tuleb arvesse võtta, igal juhul kaasa kunstlikud tulemused, mis ei võimalda nõuetekohaselt hinnata liidu tootmisharu kahju. Niisugune võrdlus kujutab endast selle tootmisharu kahju arvutamise õiguspärasuse tingimust (vt selle kohta 17. veebruari 2011. aasta kohtuotsus Zhejiang Xinshiji Foods ja Hubei Xinshiji Foods vs. nõukogu, T‑122/09, ei avaldata, EU:T:2011:46, punktid 79 ja 85).

177    Vastavalt vaidlustatud määruse põhjendusele 84 arvutati hindade allalöömise marginaal käesolevas asjas järgmiselt:

„Eksportivate tootjate ja liidu tootmisharu esitatud teabe alusel tegi komisjon kindlaks hindade allalöömise uurimisperioodil, võrreldes selleks:

a)      liidu tootjate kaalutud keskmisi müügihindu tooteliigi kohta sõltumatutele klientidele liidu turul, mis kohandati tehasehindade tasemele, ning

b)      analoogseid kaalutud keskmisi hindu tooteliigi kohta, mis oli India koostööd tegevate tootjate poolt imporditud ja müüdi esimesele sõltumatule kliendile liidu turul, ning mis tehti kindlaks CIF-hinna alusel, ja mida kohandati impordijärgseid kulusid arvesse võttes.“

178    Lisaks järeldas komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 93, et Jindal Saw toodetud vaatlusaluse toote puhul oli keskmine hinna allalöömise marginaal 30,9%, mis tähendab, et hinnad, millega Jindal Saw toodet liidus müüs, olid 30,9% madalamad kui liidu tootmisharu samasuguse toote hind.

179    Vaidlustatud määruse põhjendusest 84 nähtub, et hindu võrreldi samal kaubandustasandil, nimelt võttes liidu tootmisharu müügi puhul arvesse tehasehindu ja Jindal Saw müügi puhul CIF-hindu. Sellegipoolest märkis komisjon menetlust korraldavate meetmete raames Üldkohtu küsimustele antud vastustes esiteks, et tegelikult võeti sellises võrdluses nimetatud tootmisharu puhul arvesse kas siis tootmisettevõtete tehasest hankimise tasandi hindu, kui viimased müüsid otse sõltumatutele klientidele, või müügiettevõtete tehasest hankimise tasandi hindu, ning teiseks, Jindal Saw puhul CIF-hindu, mis vastavad ekspordihinnale, nagu see on arvutatud dumpinguvastase menetluse raames. Nagu nähtub esimesele väitele antud vastusest, põhinevad CIF-hinnad arvestuslikel ekspordihindadel, võttes arvesse erinevaid kohandusi, mille eesmärk on ennekõike näidata vaatlusaluse toote ekspordihinda enne Jindal Saw müügiüksuste mis tahes mõju.

180    Komisjon märgib sellega seoses, et liidu tootmisharu müügiüksuste müüki tuleb pidada „tehasehinnaga samaväärseks“ müügiks, kuna seda võeti hinna allalöömise arvutamisel nõuetekohaselt arvesse kui nimetatud tootmisharu samasuguse toote „tehasehinnaga“ müüki. Seetõttu toimus vastavate hindade võrdlus samal kaubandustasandil.

181    Selle seisukohaga ei saa nõustuda.

182    Kuigi komisjon märkis vaidlustatud määruse põhjenduses 84 ja kohtuistungil, et ta võttis liidu tootmisharu hindade võrdlemisel arvesse liidu tootjate hindu „tehasehindade“ tasandil, siis tegelikult võrdles ta nimetatud tootjate esimestelt sõltumatutelt ostjatelt küsitavaid müügihindu Jindal Saw CIF-hindadega.

183    Ent kuna komisjon kasutas liidu tootjate samasuguse toote puhul esimestelt sõltumatutelt ostjatelt küsitavaid müügihindu, siis pani samal kaubandustasandil hindade võrdlemise nõue talle kohustuse võrrelda neid hindu esimestelt sõltumatutelt ostjatelt küsitavate hindadega ka Jindal Saw toodete puhul.

184    Lisaks tuleb ühelt küljest märkida, et toodete turustamisel mitte vahetult tootja poolt, vaid müügiüksuse vahendusel, kaasnevad nende üksuste enda kulud ja kasumimarginaal, mistõttu on viimaste poolt sõltumatutelt ostjatelt küsitavad hinnad üldjuhul kõrgemad kui tootjate poolt otse sellistele ostjatele toimuva müügi puhul, ning seega ei saa neid samastada viimati nimetatud hindadega. Teisest küljest tuleneb vaidlustatud määruse põhjendustest 7 ja 92, et käesolevas asjas toimus suurem osa liidu tootjate müügist liidus uurimismenetluses koostööd teinud nende kahe liidu tootja müügiüksuste kaudu, kes annavad ligikaudu 96% liidu kogutoodangust.

185    Seetõttu, samastades sarnaselt eespool punktis 180 märgitule hinna allalöömise arvutamise raames rakendatud hindade võrdlemiseks müügiüksuste poolt sõltumatutelt ostjatelt küsitavaid hindu ja tootjate poolt sellistelt ostjatelt otsemüügi raames küsitavaid hindu üksnes liidu tootjate samasuguse toote osas, võttis komisjon selle toote puhul arvesse suurendatud hinda ja seetõttu ebasoodsamat hinda Jindal Saw jaoks, kelle müük liidus toimus suuremalt jaolt müügiüksuste kaudu ja kelle olukord erines selles osas teise uurimises koostööd teinud eksportiva tootja olukorrast.

186    Lisaks, erinevalt sellest, mida väidab komisjon, ei nähtu Üldkohtu 30. novembri 2011. aasta otsusest Transnational Company „Kazchrome“ ja ENRC Marketing vs. nõukogu ja komisjon (T‑107/08, EU:T:2011:704), et vaatlusaluse toote puhul oleks ta pidanud arvesse võtma hindu, millega toode lubati vabasse ringlusse, mis praegusel juhul vastasid India eksportivate tootjate toodete osas CIF-hinnale.

187    Nimelt nähtub selle kohtuotsuse punktidest 62 ja 63, et Üldkohtu hinnangul peaksid hinna allalöömise arvutamisel kasutatavad hinnad olema sõltumatute ostjatega kokku lepitud hinnad, ehk hinnad, mida viimased oleksid saanud arvesse võtta, et otsustada, kas nad ostavad liidu tootjate tooteid või kõnealuste eksportivate tootjate tooteid, ja mitte hinnad vaheetapil.

188    Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kuna komisjon võttis arvesse liidu peamise tootjaga seotud müügiüksuste hindu, selleks et määrata kindlaks liidu tootjate samasuguse toote hind, jättes aga arvesse võtmata Jindal Saw müügiüksuste müügihindu, et määrata kindlaks viimase valmistatava vaatlusaluse toote hinda, ei saa asuda seisukohale, et hinna allalöömise arvutamine toimus sama kaubandustasandi hindade võrdlemisel.

189    Ent nagu nähtub eespool punktist 176, kujutab hindade võrdlemine samal kaubandustasandil endast tingimust, et vaatlusaluse toote hinna allalöömise arvutamine oleks õiguspärane. Seega tuleb sellist hindade allalöömise arvutamise viisi, mida kasutas komisjon vaidlustatud määruses, pidada alusmääruse artikli 3 lõikega 2 vastuolus olevaks.

190    Järelikult on Jindal Saw tooteid puudutavate hindade allalöömise arvutamise vaidlustamine hagejate poolt põhjendatud.

191    Eelnevast tuleneb, et Jindal Saw toodete puhul vaatlusaluse toote hinna allalöömise arvutamisel tehtud komisjoni vea tulemusel võeti arvesse nimetatud hinna allalöömist, mille olulisus või isegi olemasolu ei ole nõuetekohaselt tuvastatud.

192    Siiski rõhutas komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 124 olulisust, mida ta omistas hinna allalöömise olemasolule. Ta tõi kõnealuse määruse põhjendustes 125 ja 126 välja, et vaatlusaluse toote müük märkimisväärselt madalamate hindadega kui liidu tootjate hinnad, mis tulenes hindade allalöömisest rohkem kui 30%, selgitas ühelt poolt nimetatud toote müügimahu ja turuosa suurenemist ja teiselt poolt nimetatud tootmisharu võimatust suurendada müügimahtu liidu turul tasemele, mis oleks taganud jätkusuutliku kasumitaseme. Põhjenduses 126 sedastas komisjon, et selle tootmisharu hindadest märkimisväärselt madalama hinnaga import alandas märgatavalt hindu liidu turul, mis omakorda takistas hinnatõusu, mis niisuguse impordi puudumisel oleks toimunud, ning tuvastas sellise impordi ja liidu tootjate hindadest märkimisväärselt madalamate hindade ning selle tootmisharu saadud kahju ajalise kokkulangevuse.

193    Vaidlustatud määruse põhjendustest, millele on osundatud eespool punktis 192, tuleneb, et hindade allalöömise arvutamine nimetatud määruses põhineb järeldusel, et vaatlusaluse toote import on põhjustanud liidu tootmisharule kahju. Ent vastavalt alusmääruse artikli 1 lõikele 1 ja artikli 3 lõikele 6 on põhjusliku seose olemasolu dumpinguhinnaga impordi ja liidu tootmisharule tekitatava kahju vahel dumpinguvastase tollimaksu kehtestamiseks vajalik tingimus.

194    Lisaks, nagu hagejad väidavad käesoleva väiteosa kolmanda etteheite raames, ei saa välistada, et kui hinna allalöömine oleks arvutatud õigesti, oleks liidu tootmisharu kahjumarginaal olnud madalam kui dumpingumarginaal. Ent sellisel juhul tuleks dumpinguvastase tollimaksu summat vastavalt alusmääruse artikli 9 lõikele 4 vähendada määrani, millest piisab nimetatud kahju kõrvaldamiseks.

195    Seega, kuna hinna allalöömise arvutamisel tehtud viga võib seada kahtluse alla vaidlustatud määruse õiguspärasuse, muutes kehtetuks kogu põhjuslikku seost puudutava komisjoni analüüsi (vt selle kohta 25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Transnational Company „Kazchrome ja ENRC Marketing vs. nõukogu, T‑192/08, EU:T:2011:619, punkt 119 ja seal viidatud kohtupraktika), tuleb see määrus tühistada Jindal Saw'd puudutavas osas. Kolmandat väidet ei ole vaja analüüsida.

 Kohtukulud

196    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

197    Kodukorra artikli 138 lõike 3 kohaselt võib Üldkohus otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole sama artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud, kannab ise oma kohtukulud. Käesoleva kohtuvaidluse asjaolusid arvestades tuleb jätta menetlusse astuja kohtukulud tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus),

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 17. märtsi 2016. aasta rakendusmäärus (EL) 2016/388, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Indiast pärit keragrafiitmalmist (kõrgtugevast malmist) torude impordi suhtes Jindla Saw Ltd-d puudutavas osas.

2.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Jindal Saw ja Jindal Saw Italia SpA kohtukulud.

3.      Saint-Gobain Pam kannab ise oma kohtukulud.

Pelikánová Valančius Nihoul

Svenningsen       Öberg

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. aprillil 2019 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

18. oktoobri 2017. aasta märkuste vastuvõetavus

Sisulised küsimused

Neljas väide, mis puudutab alusmääruse artikli 20 lõigete 4 ja 5 ning kaitseõiguste rikkumist

Esimene väide, mis puudutab alusmääruse artikli 2 lõigete 8 ja 9 ja sellest tulenevalt artikli 9 lõike 4 rikkumist

– Esimese väite esimene osa, mis puudutab alusmääruse artikli 2 lõigete 8 ja 9 rikkumist

– Esimese väite teine osa, mis puudutab alusmääruse artikli 2 lõike 9 ning sellest tulenevalt sama määruse artikli 9 lõike 4 rikkumist

Teine väide, mis puudutab alusmääruse artikli 3 lõigete 2 ja 3 ning sellest tulenevalt selle määruse artikli 3 lõike 6 ja artikli 9 lõike 4 rikkumist

Kohtukulud

*      Kohtumenetluse keel: inglise.