Kohtuasi T-170/06

Alrosa Company Ltd

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Konkurents – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – Töötlemata teemantide tootmise ja tarnimise ülemaailmne turg – Otsus, mis muudab turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja pakutud kohustused siduvaks – Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikkel 9 – Proportsionaalsuse põhimõte – Lepinguvabadus – Õigus olla ära kuulatud

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Tühistamishagi – Füüsilised ja juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid

(EÜ artikli 230 neljas lõik; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 9)

2.      Konkurents – Turgu valitsev seisund – Kuritarvitamine – Komisjonipoolne läbivaatamine – Asjaomaste ettevõtjate kohustused, mis vastavad komisjoni konkurentsialastele mureküsimustele

(EÜ artiklid 81, 82 ja 85; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 7 lõige 1 ja artikkel 9)

3.      Konkurents – Haldusmenetlus – Rikkumiste lõpetamine – Komisjoni pädevus

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 7 lõige 1 ja artikli 9 lõige 1)

4.      Konkurents – Haldusmenetlus – Rikkumiste lõpetamine – Komisjoni pädevus

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 7 lõige 1 ja artikli 9 lõige 1)

5.      Konkurents – Turgu valitsev seisund – Kuritarvitamine – Komisjoni pädevus

(EÜ artikkel 82)

6.      Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguse tagamine

(EÜ artiklid 81 ja 82; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 9)

1.      Ettevõtjat puudutab EÜ artikli 230 neljanda lõike tähenduses otseselt ja isiklikult komisjoni otsus, mis muudab siduvaks turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja pakutud isiklikud kohutused piirata oma lepingulisi suhteid selle ettevõtjaga ning seejärel need suhted lõpetada, kuivõrd asjaomane otsus mõjutab otseselt ja vahetult tema õiguslikku olukorda, mainib teda oma resolutiivosas, on tehtud sellise menetluse tulemusena, milles tal oli määrav osa, võib märkimisväärselt mõjutada tema konkurentsiolukorda asjaomasel turul ning selle eesmärk on lõpetada pikaajalised kaubandussuhted kõnealuse ettevõtjaga.

(vt punktid 38–40)

2.      Komisjoni otsusega, mis muudab ettevõtjate pakutud kohustused määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel siduvaks, lõpetatakse konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamise ja rikkumise eest karistamise menetlus. Seetõttu ei saa sellist otsust käsitleda nii, nagu oleks komisjon pelgalt nõustunud läbirääkimiste poole vabalt sõnastatud ettepanekuga, vaid see otsus kujutab endast siduvat meedet, mis lõpetab rikkumise või võimaliku rikkumise ja mille puhul teostab komisjon kõiki talle EÜ artiklitega 81 ja 82 antud õigusi, kusjuures ainsaks erisuseks on see, et asjaomaste ettevõtjate pakutud kohustuste esitlemisel on komisjon vabastatud EÜ artikliga 85 sätestatud regulatiivse menetluse järgimisest, eeskätt rikkumise tõendamisest.

Määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel vastu võetavas otsuses, millega tehakse turuosalise käitumine siduvaks kolmandate isikute jaoks, võib kaudselt sisalduda erga omnes õiguslikke tagajärgi, mida asjaomane ettevõtja ei suuda ise tekitada. Komisjon on seega alates sellest, kui ta muudab siduvaks asjaomase ettevõtja pakutud kohustused, nimetatud tagajärgede ainus autor ning ta vastutab järelikult ainsana ka nende eest. Komisjon ei ole mitte mingil juhul kohustatud talle asjaomaste ettevõtjate esitatud pakkumisi kohustuste kohta arvesse võtma ega seda enam neid ettevõtjate esitatud kujul arvesse võtma. Pealegi ei välista määruse nr 1/2003 artikli 9 lõige 1 sellise otsuse vastuvõtmist kindlaksmääramata ajavahemikuks.

Kuigi määruse nr 1/2003 artikkel 9 ei viita proportsionaalsuse põhimõttele, on see ühenduse üldpõhimõte, mida komisjon on kohustatud järgima selliste otsuste tegemisel, mis muudavad ettevõtjate pakutud kohustused selle sätte alusel siduvaks.

(vt punktid 87, 88, 91 ja 92)

3.      Vaatamata kaalutlusruumile, mis tal on valimisel, kas võtta otsus vastu määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 või selle määruse artikli 9 lõike 1 alusel, ja vaatamata nende kohustuste vabatahtlikkusele, mis ettevõtjad on viimati nimetatud sätte alusel välja pakkunud, on komisjon kohustatud järgima proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta otsustab muuta sellised kohustused siduvaks.

Kuna proportsionaalsuse kontrollimine on objektiivne kontroll, tuleb komisjoni otsuse sobilikkust ja vajalikkust hinnata lähtuvalt sellega taotletavast eesmärgist, milleks määruse nr 1/2003 artikli 7 alusel on lõpetada tuvastatud rikkumine ja sama määruse artikli 9 alusel vastata komisjoni esialgses hinnangus tõstatatud mureküsimustele. Kuigi vastupidi artikli 7 lõike 1 alusel vastu võetud otsustele ei ole komisjon artikli 9 lõike 1 raames kohustatud formaalselt tõendama rikkumise olemasolu, peab ta siiski välja tooma tegelikud konkurentsialased mureküsimused – mis eeldab turuanalüüsi ja kavandatava rikkumise tuvastamist –, mis õigustavad tema kavatsust võtta EÜ artiklite 81 ja 82 alusel vastu otsus ja mis võimaldavad tal nõuda asjaomaselt ettevõtjalt selliste kohustuste täitmist, mis on küll vähem lõplikud kui määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 kohaldamisel, kuid mis peavad siiski olema piisavad, et võimaldada kontrollida kohustuse sobilikkust. Sellest tulenevalt saab komisjon talle nii asutamislepingu konkurentsieeskirjade kui ka määrusega nr 1/2003 antud pädevust ületamata kas selle määruse artikli 7 lõike 1 või artikli 9 lõike 1 alusel vastu võtta otsuse, mis keelaks täielikult igasugused kaubandussuhted kahe ettevõtja vahel tulevikus, üksnes juhul, kui niisugune otsus on vajalik, et taastada rikkumisele eelnenud olukord.

Lisaks sõltub see, millises ulatuses Esimese Astme Kohus kontrollib analüüsi, mille komisjon on läbi viinud asutamislepingu konkurentsieeskirjade alusel, kaalutlusõigusest, mis on iga asjaomase otsuse aluseks ning mida õigustab rakendatavate, majanduslikku laadi normide keerukus. Kuigi analüüsiga, mille komisjon on läbi viinud määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 või sama määruse artikli 9 lõike 1 raames, võivad kaasneda keerulised majanduslikud hinnangud, ei tähenda see, et nende puudumisel piirduks Esimese Astme Kohtu teostatav kontroll komisjoni otsuste üle igal juhul vaid ilmse hindamisvea kontrollimisega.

(vt punktid 95–97, 99, 100, 103–105 ja 107–110)

4.      Proportsionaalsuse kontrollimisel tuleb vajadust komisjoni sellise otsuse järele, mis muudab siduvaks turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja pakutud isiklikud kohustused piirata oma lepingulisi suhteid ning seejärel need suhted lõpetada, hinnata lähtuvalt otsuse eesmärkidest, nagu eesmärk lõpetada tegevus, mis takistab lepingupartneriks oleval ettevõtjal tegutseda kõnealusel turul tõhusa konkurendina ning pakkuda kolmandatele isikutele juurdepääsu alternatiivsele tarneallikale.

Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine nõuab komisjonilt eelkõige seda, et kui on olemas vähem koormavaid meetmeid kui need, mida ta kavatseb muuta siduvaks, ning need meetmed on talle teada, siis peab komisjon uurima, kas need võivad tema tegevust õigustavaid mureküsimusi lahendada, enne kui ta valib – juhul kui need meetmed osutuvad sobimatuteks – koormavama lahenduse. Kuigi komisjon ei saa asuda poolte asemele, et muuta kohustusi, mida viimased pakuvad määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel, selleks et nende kohustused lahendaksid komisjoni esialgses hinnangus määratletud mureküsimused, on tal võimalus muuta pakutud kohustused siduvaks vaid osaliselt või teataval määral. Komisjon ei saa siiski pakkuda pooltele, et nad esitaksid talle kohustusi, mis lähevad kaugemale kui otsus, mille ta oleks võinud vastu võtta määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 alusel.

Üksnes erandlikud asjaolud, nagu asjaomaste ettevõtjate kollektiivne turgu valitsev seisund, võivad õigustada määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 alusel tehtavat otsust, mis keelab ettevõtjatel täielikult ja lõplikult astuda omavahel lepingulistesse suhetesse. Selliste asjaolude puudumisel rikub komisjoni otsus, millega kohustatakse kõik kahe ettevõtja vahelised otsesed või kaudsed kaubandussuhted kindlaksmääramata ajavahemikuks lõpetama, proportsionaalsuse põhimõtet.

(vt punktid 112, 119–121, 131 ja 139–141)

5.      Kuna EÜ artikli 82 eesmärk ei ole keelata ära turgu valitsev seisund, vaid üksnes selle seisundi kuritarvitamine, ei saa komisjon nõuda turgu valitsevat seisundit omavalt ettevõtjalt, et ta hoiduks selliste ostude tegemisest, mis võimaldavad tal hoida või tugevdada oma turgu valitsevat seisundit, kui nimetatud ettevõtja ei kasuta sel puhul meetodeid, mis on vastuolus konkurentsieeskirjadega. Sellist seisundit omava ettevõtja erilised kohustused ei saa olla sellised, mis muudaksid küsitavaks turgu valitseva seisundi enda.

(vt punkt 146)

6.      Mis puudutab komisjoni otsust, millega kohustatakse lõpetama pikaajalised kaubandussuhted kahe ettevõtja vahel, kes on sõlminud kokkuleppe, mis võib endast kujutada turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, siis peavad komisjoni poolt kokkuleppest teatamise järel EÜ artiklite 81 ja 82 alusel algatatud kahe menetluse vaheline seos ja asjaolu, et kõnealuses otsuses mainitakse sõnaselgelt teiseks kokkuleppepooleks olevat ettevõtjat, ilma et see otsus oleks talle suunatud, viima selleni, et viimati nimetatud ettevõtjale oleks kogu asjaomases menetluses antud õigused, mis on määruse nr 1/2003 tähenduses „asjaomasel ettevõtjal”, kuigi kitsas tähenduses ei saa teda EÜ artiklit 82 puudutavas menetluses nii liigitada. Sellest tulenevalt on sellel ettevõtjal õigus olla ära kuulatud isiklike kohustuste osas, mis komisjon kavatseb EÜ artikli 82 alusel algatatud menetluses otsuse vastuvõtmise teel siduvaks muuta ja mis on välja pakkunud ettevõtja, kellega tal on pikaajalised kaubandussuhted, mille kõnealune otsus kohustab lõpetama, ning sellel ettevõtjal peab olema võimalik seda õigust täielikult teostada. Õiguse olla ära kuulatud järgimisel on nõutav, et esiteks teavitataks neid kohustusi määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel pakkunud ettevõtjaid olulistest faktilistest asjaoludest, mille alusel komisjon nõuab uusi kohustusi, sealhulgas komisjoni järeldustest, mis ta on teinud kolmandate isikute märkustest pakutud kohustuste kohta, ning et teiseks saaksid need ettevõtjad selle kohta avaldada oma seisukohti.

(vt punktid 187, 196 ja 203)