Kohtuasi T-191/07

Anheuser-Busch, Inc.

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse sõnamärgi BUDWEISER taotlus – Varasemad rahvusvahelised sõna- ja kujutismärgid BUDWEISER ja Budweiser Budvar – Suhtelised keeldumispõhjused – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktid a ja b – Varasema kaubamärgi tegelik kasutamine – Määruse nr 40/94 artikli 43 lõiked 2 ja 3 – Kaitseõiguste rikkumine – Põhjendamine – Määruse nr 40/94 artikkel 73 – Dokumentide esitamine hilinemisega – Määruse nr 40/94 artikli 74 lõikes 2 antud kaalutlusõigus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Ühenduse kaubamärk – Apellatsioonimenetlus – Otsus kaebuste kohta – Kaitseõiguste tagamine

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikkel 73)

2.      Ühenduse kaubamärk – Menetlusnormid – Vastulausemenetlus

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 74 lõige 2)

3.      Ühenduse kaubamärk – Kolmandate isikute märkused ja vastulause – Vastulause menetlemine – Varasema kaubamärgi kasutamise tõendamine – Tegelik kasutamine

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 43 lõige 2)

4.      Ühenduse kaubamärk – Kolmandate isikute märkused ja vastulause – Vastulause menetlemine – Varasema kaubamärgi kasutamise tõendamine – Tegelik kasutamine

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 43 lõige 2)

5.      Ühenduse kaubamärk – Menetlusnormid – Otsuste põhjendav osa

(EÜ artikkel 253; nõukogu määrus nr 40/94, artikkel 73)

1.      Vastavalt määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 73 teisele lausele võivad Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) apellatsioonikoja otsuse aluseks olla üksnes faktilised või õiguslikud asjaolud, mille kohta huvitatud isikutel on olnud võimalik esitada oma seisukoht.

Nimetatud säte tunnustab kaitseõiguste kaitse üldpõhimõtet ühenduse kaubamärgi õiguses ning selle üldpõhimõtte kohaselt peab ametiasutuste otsuste adressaatidel, kelle huve märkimisväärselt riivatakse, olema tõhus võimalus oma seisukohtade teatavakstegemiseks. Õigus olla ära kuulatud laieneb kõikidele faktilistele või õiguslikele asjaoludele, mis on otsustamise aluseks, kuid mitte haldusorgani poolt kavandatavale lõplikule seisukohale. Seega ei ole apellatsioonikoda kohustatud oma lõpliku seisukoha osas hagejat ära kuulama.

(vt punktid 33–35)

2.      Määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 74 lõike 2 sõnastusest tuleneb, et pooltele jääb üldreeglina, ja kui ei ole sätestatud teisiti, võimalus esitada faktilisi asjaolusid ja tõendeid pärast nende tähtaegade möödumist, mis on nende esitamisele kehtestatud määrust nr 40/94 kohaldades, ning et Siseturu Ühtlustamise Ametil (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) ei ole mingil juhul keelatud võtta arvesse faktilisi asjaolusid ja tõendeid, millele on niimoodi hilinenult viidatud või mis on hilinenult esitatud. Seevastu nähtub kõnealusest sõnastusest sama kindlalt, et selline faktilistele asjaoludele ja tõenditele viitamine või nende esitamine ei anna seda võimalust kasutavale poolele tingimusteta õigust sellele, et ühtlustamisamet võtab neid faktilisi asjaolusid või tõendeid arvesse. Täpsustades, et viimane „võib” sellisel juhul otsustada neid faktilisi asjaolusid või tõendeid mitte arvesse võtta, jätab määruse nr 40/94 artikli 74 lõige 2 ühtlustamisametile laia hindamisruumi selle otsustamisel, kas neid tuleb arvesse võtta või mitte, millega seoses peab viimane oma otsust samas ka põhjendama. Kui ühtlustamisamet lahendab asja vastulausemenetluse raames, siis võib nende arvessevõtmine olla põhjendatud eriti juhul, kui hilinenult esitatud tõendid võivad esiteks olla asjakohased seoses sellega, milline otsus vastulause kohta langetatakse, ja teiseks, kui seda ei välista menetlusstaadium, mil hilinenud esitamine toimub, ega seda ümbritsevad asjaolud.

(vt punkt 82)

3.      Määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 43 lõikes 2 sätestatud tegeliku kasutamise mõiste tõlgendamisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et sellise nõude ratio legis, mille kohaselt varasemat kaubamärki on pidanud tegelikult kasutatama, selleks et selle alusel oleks võimalik esitada vastulause ühenduse kaubamärgi taotlusele, on piirata kaubamärkide vahelisi vastuolusid niivõrd, kuivõrd ei esine kaubamärgi tegelikust turufunktsioonist tulenevat mõistlikku majanduslikku põhjust. Seevastu ei ole nimetatud sätte eesmärgiks ei majandusliku edu hindamine, ettevõtja majandusstrateegia kontrollimine ega ka piirdumine kaubamärkide kaitsmisega ainult nende suuremahulise kaubandusliku kasutamise korral.

Kaubamärki on tegelikult kasutatud juhul, kui kaubamärki kasutatakse vastavalt selle peamisele ülesandele, milleks on kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste päritolu tagamine eesmärgiga luua või säilitada turg neile kaupadele ja teenustele, välja arvatud sümboolne kasutamine, mille ainus eesmärk on registreeringust tulenevate õiguste säilitamine. Selles suhtes nõuab tegeliku kasutamise tingimus, et asjaomasel territooriumil kaitstud kaubamärki kasutatakse avalikult ja väljapoole suunatuna.

(vt punktid 99 ja 100)

4.      Kaubamärgi tegelikku kasutamist määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 43 lõike 2 tähenduses hinnates peab tuginema kõigile faktidele ja asjaoludele, mille abil on võimalik kindlaks teha, kas kaubamärgi kaubanduslik kasutamine on tegelik ja milleks on eelkõige kasutamine, mida vastavas majandussektoris võib pidada põhjendatuks kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste jaoks turuosa säilitamiseks või loomiseks, kaupade või teenuste olemus, turu omadused, kaubamärgi kasutamise ulatus ja sagedus.

Varasema kaubamärgi kasutamise ulatuse osas tuleb eelkõige arvesse võtta ühelt poolt kasutamise kaubanduslikku mahtu ja teiselt poolt nii kasutamise ajavahemikku kui ka kasutamise sagedust.

Küsimus, kas kasutamine on piisav kaubamärgiga kaitstud teenuste või kaupade turuosa säilitamiseks või loomiseks, sõltub samuti paljudest teguritest, mida tuleb hinnata juhtumipõhiselt. Tegurite hulka, mida tuleb arvesse võtta, kuuluvad nende kaupade või teenuste omadused, kaubamärgi kasutamise sagedus või järjepidevus, asjaolu, et kaubamärki kasutatakse kõikide või ainult selle omanikuks oleva ettevõtja osade samasuguste kaupade või teenuste turustamiseks, või ka tõendid kaubamärgi kasutamise kohta, mida peab esitama kaubamärgi omanik.

Uurides varasema kaubamärgi tegelikku kasutamist, tuleb läbi viia kõiki asjakohaseid tegureid arvesse võttev igakülgne hindamine.

Peale selle ei saa tegelikku kasutamist tõendada tõenäolisuse või oletustega, vaid see peab tuginema konkreetsetele ja objektiivsetele tõenditele kaubamärgi tõhusa ja piisava kasutamise kohta asjaomasel turul.

(vt punktid 101–105)

5.      Määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 73 esimese lause kohaselt peavad Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) otsused olema põhjendatud. Sellel kohustusel on samasugune ulatus kui EÜ artiklist 253 tuleneval kohustusel.

Üksikotsuse põhjendamise kohustusel on kaks eesmärki: ühelt poolt teavitada huvitatud isikut võetud meetme põhjendustest selleks, et ta saaks oma õigusi kaitsta, ning teiselt poolt võimaldada ühenduse kohtul kontrollida otsuse õiguspärasust. Otsuse põhjenduse vastavust nimetatud nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades.

Kui ühtlustamisamet keeldub tähise ühenduse kaubamärgina registreerimisest, peab ta oma otsuse põhjendamisel märkima absoluutse või suhtelise keeldumispõhjuse, mis seda registreerimist takistab, ja sätte, millele asjaomane põhjendus tugineb, ning esitama faktilised asjaolud, mida ta peab tõendatuks ja mis apellatsioonikoja arvates õigustavad asjaomase sätte kohaldamist.

Siiski ei pea apellatsioonikoda esitama ammendavat ning üksikasjalikku ülevaadet menetluse poolte igast arutluskäigust. Põhjendus võib seega olla kaudne tingimusel, et huvitatud isikud teavad põhjusi, miks apellatsioonikoja otsus tehti, ning et pädeval kohtul on piisavalt tõendeid oma kontrolli teostamiseks.

(vt punktid 125–128)