EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
16. mai 2019(*)
Eelotsusetaotlus – Ettevõtete üleminek – Direktiiv 2001/23/EÜ – Artiklid 3–5 – Töötajate õiguste kaitse – Erandid – Maksejõuetusmenetlus – Saneerimismenetlus kohtu järelevalve all toimuva ülemineku kaudu – Ettevõtte täielik või osaline säilitamine – Liikmesriigi õigusnormid, millega on omandajal pärast üleminekut lubatud võtta töötajad üle omal valikul
Kohtuasjas C‑509/17,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel arbeidshof te Antwerpen, afdeling Hasselti (Antwerpeni kõrgem töökohus, Hasselti kohtumaja, Belgia) 14. augusti 2017. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 21. augustil 2017, menetluses
Christa Plessers
versus
Prefaco NV,
Belgische Staat,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: neljanda koja president M. Vilaras kolmanda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud J. Malenovský (ettekandja), L. Bay Larsen, M. Safjan ja D. Šváby,
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,
arvestades kirjalikku menetlust ja 3. oktoobri 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– C. Plessers, esindajad: advocaat J. Nulens ja advocaat M. Liesens,
– Prefaco NV, esindajad: advocaat J. Van Acker ja advocaat S. Sonck,
– Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs ja L. Van den Broeck, keda abistas advocaat C. Raymaekers,
– Euroopa Komisjon, esindajad: M. van Beek ja M. Van Hoof,
olles 23. jaanuari 2019. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 2001, L 82, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 98) artiklite 3–5 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt Christa Plessersi ning teiselt poolt Prefaco NV ja Belgische Staati (Belgia riik) vahel seoses C. Plessersi töölepingu ülesütlemise õiguspärasusega.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2001/23 artikli 3 lõike 1 esimene lõik sätestab:
„Võõrandaja töölepingust või töösuhtest tulenevad õigused ja kohustused, mis kehtivad ülemineku kuupäeval, lähevad sellise ülemineku tagajärjel üle omandajale.“
4 Direktiivi artiklis 4 on sätestatud:
„1. Ettevõtja, ettevõtte või nende osa üleminek ei saa iseenesest olla koondamise põhjuseks võõrandaja või omandaja poolt. Käesolev säte ei takista sellist koondamist, mis võib toimuda majanduslikel, tehnilistel või organisatsioonilistel põhjustel, mis toovad kaasa muudatusi tööjõus.
Liikmesriigid võivad sätestada, et esimest lõiku ei kohaldata teatud liiki töötajate suhtes, keda liikmesriikide seadused või tava ei kaitse vallandamise eest.
2. Kui tööleping või töösuhe lõpetatakse sellepärast, et üleminek toob kaasa töötingimuste olulise muutuse töötaja kahjuks, loetakse tööandja vastutavaks töölepingu või töösuhte katkestamise eest.“
5 Direktiivi artikli 5 lõikes 1 on sätestatud:
„Kui liikmesriigid ei näe ette teisiti, ei kohaldata artikleid 3 ja 4 ettevõtte, äriühingu või ettevõtte või äriühingu osa ülemineku suhtes, kui võõrandaja vastu on algatatud pankrotimenetlus või analoogiline maksejõuetusmenetlus võõrandaja varade likvideerimiseks, mis toimub pädeva asutuse järelevalve all (kelleks võib olla pädeva asutuse määratud pankrotihaldur).“
Belgia õigus
6 31. jaanuari 2009. aasta seaduse ettevõtjate tegevuse jätkumise kohta (wet betreffende de continuïteit van de ondernemingen) (Belgisch Staatsblad, 9.2.2009, lk 8436) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „WCO“) artiklis 22 on sätestatud:
„Kuni kohus ei ole saneerimisavalduse üle otsustanud, olenemata sellest, kas hagi esitatakse või täitmine algatatakse enne või pärast hagiavalduse esitamist:
– ei saa välja kuulutada võlgniku pankrotti ega saa äriühingut kohtulikult lõpetada, kui võlgnik on äriühing;
– ei saa võlgniku vallas‑ või kinnisvara täitmise tagajärjel realiseerida.“
7 WCO artikli 60 esimeses lõigus on sätestatud:
„Kohtuotsuses, millega määratakse üleminek, nimetatakse saneerimisnõustaja, kelle ülesanne on korraldada ja viia üleminek läbi võlgniku nimel ja arvel. Kohtuotsuses määratakse kindlaks ülemineku ese või jäetakse see saneerimisnõustaja otsustada.“
8 WCO artikli 61 lõike 4 kohaselt:
„Omandaja valib, millised töötajad ta soovib üle võtta. See valik peab lähtuma tehnilistest, majanduslikest ja organisatsioonilistest põhjustest ning tuleb teha ilma keelatud eristamiseta eriti selle alusel, kui töötaja tegutseb üle antud ettevõttes või ettevõtte osas töötajate esindajana.
Niisuguse keelatud eristamise puudumist loetakse tõendatuks, kui üle läinud ettevõttes või ettevõtte osas töötanud töötajate ja nende esindajate suhtarv jääb omandaja valitud töötajate koguarvus samaks.“
9 WCO artiklis 62 on ette nähtud:
„Kohtu määratud üleminekut korraldab ja viib ellu saneerimisnõustaja, müües või andes üle vallas- või kinnisvara, mis on vajalik või kasulik selleks, et jätkata ettevõtte kogu majandustegevust või osa sellest.
Ta otsib pakkumisi ja palub neid esitada ning hoolitseb esmajärjekorras selle eest, et ettevõtte tegevus jätkub tervikuna või osaliselt, arvestades seejuures võlgnike õigusi. […]
[…]“.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
10 C. Plessers töötas alates 17. augustist 1992 kuni 2013. aasta aprillini äriühingu Echo NV tegevuskohas Houthalen-Helchterenis (Belgia).
11 23. aprillil 2012 algatas rechtbank van koophandel te Hasselt (Hasselti kaubanduskohus, Belgia) Echo avalduse alusel vastavalt WCO artiklitele 44–58 saneerimismenetluse, et saavutada võlausaldajate kokkulepe. Sellel äriühingul lubati maksete tegemine peatada kuni 23. oktoobrini 2012 ja seejärel kuni 22. aprillini 2013.
12 19. veebruaril 2013 ehk enne peatamise tähtaja möödumist rahuldas rechtbank van koophandel te Hasselt (Hasselti kaubanduskohus) Echo taotluse muuta kokkuleppega üleminek üleminekuks kohtu järelevalve all.
13 22. aprillil 2013 andis kõnealune kohus saneerimisnõustajatele loa vallas‑ ja kinnisvara üleminekuks Prefacole, kes oli üks kahest Echo ülevõtmiseks soovi avaldanud äriühingust. Prefaco tegi ettepaneku võtta üle 164 töötajat, s.o umbes kaks kolmandikku kõikidest Echo töötajatest.
14 Üleandmisleping allkirjastati samal päeval. Lepingu lisasse 9 lisati ülevõetavate töötajate nimekiri. C. Plessersi nime selles nimekirjas ei olnud.
15 Lepingus oli ka ette nähtud, et üleminek jõustub kahe tööpäeva jooksul pärast rechtbank van koophandel Hasselti (Hasselti kaubanduskohus) loa andmise otsuse kuupäeva.
16 23. aprillil 2013 võttis Prefaco ülevõetud töötajatega telefoni teel ühendust, paludes neil järgneval päeval tööle ilmuda. Seda üleminekut kinnitas Prefaco 24. aprillil 2013 ka kirjalikult. Teiste töötajatega võeti telefoni teel ühendust ja saneerimisnõustajad teatasid neile 24. aprilli 2013. aasta kirjaga, et Prefaco ei ole neid üle võtnud.
17 Kirja sõnastus oli järgmine:
„Käesolev kiri on ametlik teade vastavalt [WCO] artikli 64 lõikele 2. Käesolevaga lõpetatakse [Echo] tegevus alates 22. aprillist 2013. Kuna eespool nimetatud omandajad ei ole Teid üle võtnud, tuleb Teil käesolevat kirja käsitada lepingu ülesütlemisena tööandja [Echo] poolt. [Echo] võimaliku võlausaldajana on soovitatav, et Te esitaksite allakirjutanud saneerimisnõustajatele nõude […]“.
18 Saneerimisnõunikud saatsid C. Plessersile ka vormi, milles on lepingu lõppemise kuupäevaks märgitud 23. aprill 2013.
19 C. Plessers nõudis 7. mai 2013. aasta kirjas Prefacolt, et ta tööle võetaks. C. Plessers väitis, et Prefaco hakkas Houthalen-Helchterenis asuvat ettevõtet käitama juba alates 22. aprillist 2013, mil rechtbank van koophandel te Hasselt (Hasselti kaubanduskohus) tegi kohtuotsuse.
20 Prefaco jättis selle nõude 16. mai 2013. aasta kirjaga rahuldamata ja viitas seejuures WCO artikli 61 lõikele 4, mis annab omandajale õiguse valida töötajad, keda ta soovib või ei soovi üle võtta, kui selline valik on tingitud tehnilistest, majanduslikest või organisatsioonilistest põhjustest ega toimu keelatud eristamist. Prefaco märkis samuti, et tal ei ole kohustust võtta C. Plessersi uuesti tööle pärast viimati nimetatu ja Echo vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemist.
21 C. Plessers esitas 11. aprillil 2014 arbeidsrechtbank te Antwerpenile (Antwerpeni töökohus, Belgia) hagi.
22 Lisaks esitas C. Plessers 24. juulil 2015 avalduse kohustada Belgia riiki menetlusse astuma.
23 Arbeidsrechtbank te Antwerpen (Antwerpeni töökohus) jättis 23. mai 2016. aasta otsusega kõik C. Plessersi nõuded põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja mõistis temalt välja kõik kohtukulud.
24 C. Plessers esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse arbeidshof te Antwerpen, afdeling Hasseltile (Antwerpeni kõrgem töökohus, Hasselti kohtumaja, Belgia), kes otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [WCO] artikli 61 lõikega 4 ülevõtjale antud valikuõigus on kooskõlas direktiiviga [2001/23] ja eriti selle direktiivi artiklitega 3 ja 5, kui see „saneerimine kohtu järelevalve all toimuva ülemineku kaudu“ toimub eesmärgiga säilitada võõrandaja ettevõte või selle tegevus täielikult või osaliselt?“
Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
25 Prefaco kahtleb eelotsusetaotluse vastuvõetavuses, väites, et tema arvates ei ole esitatud küsimus põhikohtuasja lahendamiseks asjakohane. Kuna see on kahe eraõigusliku isiku vaheline vaidlus, ei saa C. Plessers tugineda direktiivile 2001/23 selleks, et jätta kohaldamata riigisisene üheselt mõistetav õigusnorm.
26 Sellega seoses tuleb märkida, et ainult liikmesriigi kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, tuleb kohtuasja eripära arvestades hinnata muu hulgas Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui need küsimused puudutavad liidu õigusnormi tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (vt selle kohta 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt, C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 24, ja 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus American Express, C‑304/16, EU:C:2018:66, punkt 31).
27 Järelikult eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et küsimuses osutatud liidu õigusnormi tõlgendusel või kehtivuse kontrollimisel puudub põhikohtuasja asjaolude või esemega seos, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt, C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 25, ja 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus American Express, C‑304/16, EU:C:2018:66, punkt 32).
28 Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus puudutab direktiivi 2001/23 tõlgendamist, tuleb tõepoolest nentida, et eraõiguslike isikute vahelise vaidlusega seoses on Euroopa Kohus järjepidevalt otsustanud, et direktiiv ise ei saa tekitada eraõiguslikule isikule kohustusi ja sellele ei saa järelikult tema vastu tugineda. Euroopa Kohus on aga ka korduvalt otsustanud, et direktiivist tulenev liikmesriigi kohustus saavutada direktiivis ette nähtud eesmärgid ning liikmesriigi kohustus võtta kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada selle kohustuse täitmine, on siduv kõigile liikmesriigi võimuorganitele, kaasa arvatud kohtutele vastavalt nende pädevusele (19. aprilli 2016. aasta kohtuotsus DI, C‑441/14, EU:C:2016:278, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Siit järeldub, et riigisisese õiguse kohaldamisel peavad liikmesriigi kohtud võtma tõlgendamisel arvesse riigisisest õigust tervikuna ja kasutama riigisiseses õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tõlgendada riigisisest õigust võimalikult suures ulatuses direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiivis ette nähtud tulemus ning seeläbi täita ELTL artikli 288 kolmanda lõigu nõudeid (19. aprilli 2016. aasta kohtuotsus DI, C‑441/14, EU:C:2016:278, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Eeltoodut arvestades ei saa asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimusel puudub seos põhikohtuasja esemega või et see puudutab hüpoteetilist probleemi.
31 Järelikult on eelotsusetaotlus vastuvõetav.
Sisulised küsimused
32 Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel lahendada tema menetluses oleva vaidluse. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud küsimus vajaduse korral ümber sõnastada. Lisaks võib Euroopa Kohtul olla vaja arvesse võtta selliseid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimuses viidanud (13. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus M. ja S., C‑303/15, EU:C:2016:771, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 31. mai 2018. aasta kohtuotsus Zheng, C‑190/17, EU:C:2018:357, punkt 27).
33 Käesoleval juhul palub eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsuse küsimusega Euroopa Kohtul selgitada, kas tema viidatud riigisisene õigusnorm on kooskõlas direktiivi 2001/23 artiklitega 3 ja 5.
34 Kuid ühelt poolt tuleb Euroopa Kohtul selliselt sõnastatud küsimusest tulenevalt otsustada ELTL artikli 267 alusel algatatud menetluse raames riigisisese õigusnormi kooskõla üle liidu õigusega, milleks tal puudub pädevus (vt selle kohta 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus OTP Bank, C‑672/13, EU:C:2015:185, punkt 29).
35 Teiselt poolt, isegi kui kõnealuses küsimuses ei nimetata expressis verbis direktiivi 2001/23 artiklit 4, on see siiski seoses töötajate kaitsega olukorras, kus võõrandaja või omandaja ütleb töölepingu ülemineku tõttu üles, eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastamisel asjakohane.
36 Neil asjaoludel tuleb esitatud küsimus ümber sõnastada nii, et sellega palutakse sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2001/23, eelkõige selle artikleid 3–5, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis näevad ettevõtte ülemineku korral – mis toimub kohtu järelevalve all toimuva üleminekuna saneerimismenetluses, mida kohaldatakse eesmärgiga säilitada võõrandaja ettevõte või selle tegevus täielikult või osaliselt – ette omandaja õiguse valida töötajad, kelle ta soovib üle võtta.
37 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et direktiivi 2001/23 artikli 5 lõige 1 sätestab, et kui liikmesriigid ei näe ette teisiti, ei kohaldata selle direktiivi artikleid 3 ja 4 ettevõtte ülemineku suhtes, kui võõrandaja vastu on algatatud pankrotimenetlus või analoogiline maksejõuetusmenetlus võõrandaja varade likvideerimiseks, mis toimub pädeva asutuse järelevalve all.
38 Peale selle on Euroopa Kohus otsustanud, et kuna direktiivi 2001/23 artikli 5 lõike 1 alusel muutub töötajate kaitsekord teatavate ettevõtte üleminekute korral põhimõtteliselt kohaldamatuks ja selles kaldutakse niisiis kõrvale selle direktiivi aluseks olevast põhieesmärgist, tuleb seda tingimata tõlgendada kitsalt (22. juuni 2017. aasta kohtuotsus Federatie Nederlandse Vakvereniging jt, C‑126/16, EU:C:2017:489, punkt 41).
39 Seetõttu tuleb esimesena kindlaks teha, kas selline ettevõtte üleminek, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuulub direktiivi 2001/23 artikli 5 lõikes 1 ette nähtud erandi alla.
40 Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et veenduda tuleb selles, et niisugune üleminek vastab kolmele kõnealuses sättes kumulatiivselt ette nähtud tingimusele, nimelt peab võõrandaja vastu olema algatatud pankrotimenetlus või analoogiline maksejõuetusmenetlus, see menetlus peab olema algatatud võõrandaja varade likvideerimiseks ja toimuma pädeva asutuse järelevalve all (vt selle kohta 22. juuni 2017. aasta kohtuotsus Federatie Nederlandse Vakvereniging jt, C‑126/16, EU:C:2017:489, punkt 44).
41 Mis puudutab esmalt tingimust, et võõrandaja vastu peab olema algatatud pankrotimenetlus või analoogiline maksejõuetusmenetlus, siis tuleb märkida, et põhikohtuasjas kõne all olevates riigisisestes õigusnormides on sätestatud, et kui kohus ei ole saneerimisavalduse üle otsustanud, ei saa võlgniku pankrotti välja kuulutada ega äriühingut kohtulikult lõpetada, kui võlgnik on äriühing.
42 Ent – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 55 – poolte vahel ei ole vaidlust selles, et saneerimismenetlust ei saa käsitada pankrotimenetlusena.
43 Kuigi selline saneerimismenetlus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võib päädida asjasse puutuva ettevõtja pankrotiga, ei ole selline tagajärg automaatne ega kindel.
44 Seoses tingimusega, et menetlus peab olema algatatud võõrandaja varade likvideerimiseks, tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et sellele tingimusele ei vasta menetlus, mille eesmärk on asjasse puutuva ettevõtte tegevuse jätkamine (22. juuni 2017. aasta kohtuotsus Federatie Nederlandse Vakvereniging jt, C‑126/16, EU:C:2017:489, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Kuid esitatud küsimuse sõnastusest nähtub, et liikmesriigi pädev kohus määras kohtu järelevalve all toimuva ülemineku kaudu saneerimise, et säilitada Echo ettevõte või selle tegevus täielikult või osaliselt.
46 Mis puudutab lõpuks tingimust, et asjaomane menetlus peab toimuma pädeva asutuse järelevalve all, siis tuleneb riigisisestest õigusnormidest esiteks see, et kohtuotsusega, millega määratakse üleminek, määratud saneerimisnõustaja ülesanne on korraldada ja viia üleminek läbi võlgniku nimel ja arvel. Teiseks peab see nõustaja paluma esitada pakkumisi ning hoolitsema esmajärjekorras selle eest, et ettevõtte tegevus jätkub tervikuna või osaliselt, arvestades seejuures võlgnike õigusi. Kui sarnaseid pakkumisi on mitu, eelistatakse pakkujat, kes tagab töökohtade säilimise sotsiaalse kokkuleppe kaudu.
47 Kuid – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 68 – selline kontroll, mida viib läbi saneerimisnõustaja saneerimismenetluses kohtu järelevalve all toimuva ülemineku kaudu, ei saa sellele tingimusele vastata, kuna selle kontrolli ulatus on piiratum kui pankrotihalduri kontroll pankrotimenetluses.
48 Eeltoodust tuleneb, et niisugune saneerimismenetlus kohtu järelevalve all toimuva ülemineku kaudu, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei vasta direktiivi 2001/23 artikli 5 lõikes 1 ette nähtud tingimustele ja järelikult ei kuulu neil tingimustel toimuv üleminek selles sättes ette nähtud erandi alla.
49 Seega tuleb tõdeda, et sellise olukorra suhtes, nagu on põhikohtuasjas käsitletav olukord, on kohaldatavad direktiivi 2001/23 artiklid 3 ja 4.
50 Neil tingimustel tuleb teisena kindlaks teha, kas selle direktiivi artikleid 3 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, millega antakse omandajale võimalus valida töötajad, kelle ta soovib üle võtta.
51 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et direktiivi 2001/23 artikli 3 lõike 1 kohaselt lähevad võõrandaja töölepingust või töösuhtest tulenevad õigused ja kohustused, mis kehtivad ettevõtte ülemineku kuupäeval, sellise ülemineku tagajärjel üle omandajale.
52 Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et direktiivi 2001/23, sealhulgas direktiivi artikli 3 eesmärk on tagada töötajate õiguste kaitse tööandja vahetumise korral nii, et neil oleks võimalik jätkata uue tööandja juures töötamist samadel tingimustel, nagu oli kokku lepitud võõrandajaga. Direktiivi eesmärk on tagada nii palju kui võimalik töölepingute või töösuhete jätkumine omandajaga ilma muudatusteta, takistamaks töötajate asetamist vähem soodsasse olukorda ainuüksi ülemineku tõttu (vt selle kohta 15. septembri 2010. aasta kohtumäärus Briot, C‑386/09, EU:C:2010:526, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
53 Direktiivi 2001/23 artikli 4 lõike 1 kohaselt ei saa ettevõtte üleminek iseenesest olla töölepingu ülesütlemise põhjuseks võõrandaja või omandaja poolt. Kuid see säte ei takista sellist töölepingute ülesütlemist, mis võib toimuda majanduslikel, tehnilistel või organisatsioonilistel põhjustel, mis toovad kaasa muudatusi tööjõus.
54 Selle sätte sõnastusest tuleneb, et kui tööleping öeldakse üles ettevõtte ülemineku tõttu, peab see olema põhjendatud tööjõudu puudutavate majanduslike, tehniliste või organisatsiooniliste põhjustega, mis ei ole selle üleminekuga iseenesest seotud.
55 Euroopa Kohus on leidnud, et direktiivi 2001/23 artikli 4 lõike 1 tähenduses majanduslikud, tehnilised või organisatsioonilised põhjused võivad olla omandaja ja üürileandjate vahel uut üürilepingut puudutava kokkuleppe puudumine, võimatus leida uusi äriruume või võimatus viia töötajaid üle tööle teistesse kauplustesse (vt selle kohta 16. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Kirtruna ja Vigano, C‑313/07, EU:C:2008:574, punkt 46).
56 Käesoleval juhul tuleneb põhikohtuasjas käsitletavatest liikmesriigi õigusnormidest, et omandajal on õigus valida töötajad, keda ta soovib üle võtta, kuid see valik peab olema siiski põhjendatud tehnilistel, majanduslikel või organisatsioonilistel põhjustel ja seejuures ei tohi olla keelatud eristamist.
57 Kuid vastupidi sellele, mida peetakse silmas direktiivi 2001/23 artikli 4 lõikega 1, ei näi sellised liikmesriigi õigusnormid käsitlevat töötajaid, kelle töölepingud üles öeldakse, vaid neid töötajaid, kelle töölepingud võetakse üle, kusjuures viimati nimetatud isikute valimine omandaja poolt põhineb tehnilistel, majanduslikel ja organisatsioonilistel põhjustel.
58 Kuigi on tõsi, et töötajad, keda kõnealune omandaja ei valinud, ja kelle töölepingud öeldi seega üles, on kaudselt, kuid paratamatult need töötajad, kelle töölepingute ülevõtmine ei ole selle omandaja arvates tehnilistel, majanduslikel või organisatsioonilistel põhjustel vajalik, ei ole sellel omandajal siiski mingit kohustust tõendada, et ülemineku käigus öeldi töölepingud üles tehnilistel, majanduslikel või organisatsioonilistel põhjustel.
59 Seega võib selliste liikmesriigi õigusnormide kohaldamine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tõsiselt ohustada direktiivi 2001/23 peamise eesmärgi – mida on täpsustatud direktiivi artikli 4 lõikes 1 ja korratud käesoleva kohtuotsuse punktis 52, nimelt ettevõtte ülemineku korral töötajate kaitsmine põhjendamatu töölepingu ülesütlemise vastu – järgmist.
60 Siiski tuleb sarnaselt käesoleva kohtuotsuse punktides 28 ja 29 rõhutatuga märkida, et eraõiguslike isikute vahelist vaidlust lahendav liikmesriigi kohus, kellel on võimatu anda oma riigisisestele õigusnormidele tõlgendust, mis oleks kooskõlas direktiiviga, mida ei ole üldse üle võetud või ei ole üle võetud nõuetekohaselt, ei ole kohustatud ainuüksi liidu õiguse alusel jätma kohaldamata oma riigisiseseid õigusnorme, mis on selle direktiivi sätetega vastuolus. Pool, keda riigisisese õiguse liidu õigusele mittevastavus kahjustab, võib siiski tugineda 19. novembri 1991. aasta kohtuotsusest Francovich jt (C‑6/90 ja C‑9/90, EU:C:1991:428) tulenevale kohtupraktikale, et võimaluse korral saada liikmesriigilt tekkinud kahju eest hüvitist (vt selle kohta 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Smith, C‑122/17, EU:C:2018:631, punktid 49 ja 56).
61 Eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2001/23, eelkõige selle artikleid 3–5, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis näevad ettevõtte ülemineku korral – mis toimub kohtu järelevalve all toimuva üleminekuna saneerimismenetluses, mida kohaldatakse eesmärgiga säilitada võõrandaja ettevõte või selle tegevus täielikult või osaliselt – ette omandaja õiguse valida töötajad, kelle ta soovib üle võtta.
Kohtukulud
62 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
Nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, eriti selle artikleid 3–5, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis näevad ettevõtte ülemineku korral – mis toimub kohtu järelevalve all toimuva üleminekuna saneerimismenetluses, mida kohaldatakse eesmärgiga säilitada võõrandaja ettevõte või selle tegevus täielikult või osaliselt – ette omandaja õiguse valida töötajad, kelle ta soovib üle võtta.
Allkirjad