ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
17. detsember 2014(*)
Konkurents – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – Sloveenia mobiiltelefonide teenuste turg – Otsus kaebus tagasi lükata – Juhtumi käsitlemine liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt – Euroopa Liidu huvi puudumine
Kohtuasjas T‑201/11,
Si.mobil telekomunikacijske storitve d.d., asukoht Ljubljana (Sloveenia), esindajad: solicitor P. Alexiadis ja solicitor E. Sependa, ning hiljem solicitor P. Alexiadis, advokaadid P. Figueroa Regueiro ja A. Melihen,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: C. Giolito, B. Gencarelli ja A. Biolan, ning hiljem C. Giolito ja A. Biolan,
kostja,
keda toetab
Sloveenia Vabariik, esindajad: T. Mihelič Žitko ja V. Klemenc,
ja
Telekom Slovenije, d.d. (varem Mobitel, telekomunikacijske storitve d.d.), asukoht Ljubljana (Sloveenia), esindajad: advokaadid J. Sladič ja P. Sladič,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 24. jaanuari 2011. aasta otsus K(2011) 355 (lõplik), millega jäetakse rahuldamata hageja kaebus ELTL artikli 102 rikkumiste kohta, mille oli väidetavalt toime pannud Mobitel mitmel mobiiltelefonide hulgi- ja jaemüügiturul (juhtum COMP/39.707 – Si.mobil/Mobitel),
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees S. Papasavvas, kohtunikud N. J. Forwood ja E. Bieliūnas (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 9. juuli 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse(1)
Vaidluse taust
[…]
Menetlus ja poolte nõuded
11 Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. aprillil 2011.
12 Mobitel taotles 24. juunil 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud kirjas luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.
13 Sloveenia Vabariik taotles 8. septembril 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud kirjas luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.
14 Üldkohtu viienda koja esimees rahuldas menetlusse astumise avaldused 8. novembri 2011. aasta määrusega.
15 Tušmobil d.o.o. taotles 24. veebruaril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud kirjas luba astuda menetlusse hageja nõuete toetuseks. Üldkohtu viienda koja esimees jättis selle taotluse 16. novembri 2012. aasta määrusega rahuldamata.
16 Üldkohtu liikmete osalise asendamise tõttu määrati kohtuasi uue, kolmandasse kotta kuuluva ettekandja-kohtuniku lahendada.
17 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (kolmas koda) avada suulise menetluse.
18 Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 9. juuli 2014. aasta kohtuistungil.
19 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
20 Komisjon ja menetlusse astujad paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
1. Vastuvõetavus
[…]
2. Põhiküsimus
[…]
Esimene väide, et komisjon on teinud ilmse vea, kui ta kohaldas määruses nr 1/2003 ja võrgustiku teatises esitatud volituste jaotamise eeskirju
28 Hageja väidab sisuliselt, et komisjon on tema kaebust läbi vaatamata jättes ilmselgelt ekslikult hinnanud määruse nr 1/2003 artikli 13 lõiget 1 koostoimes võrgustiku teatisega.
29 Nende argumentidega esitab hageja sisuliselt kaks etteheidet, millest üks käsitleb määruse nr 1/2003 artikli 13 lõikes 1 esitatud tingimuste ekslikku tõlgendamist ja teine nende tingimuste ekslikku kohaldamist.
Määruse nr 1/2003 artikli 13 lõikes 1 esitatud tingimused
30 Hageja kritiseerib otsust seetõttu, et komisjon on selles kinnitanud, et ei ole vajalik „kohalda[da] kaalumise testi, et hinnata, kas liidu huvi [uurida] juhtumit seoses väidetud tegevusega jaemüügiturul oli piisav”. Ta väidab veel, et komisjon sobib eriliselt hästi juhtumit menetlema võrgustiku teatise punkti 15 tähenduses, samas kui UVK ei sobi hästi juhtumit menetlema selle teatise punkti 8 tähenduses.
31 Sellega seoses tuleb esmalt märkida, et määruse nr 1/2003 põhjenduses 18 on rõhutatud, et „[t]agamaks juhtumite käsitlemise asjakohase jaotuse võrku kuuluvate ametiasutuste vahel ja selleks, et iga juhtumit käsitleks ainult üks ametiasutus, tuleks ette näha üldsäte, mis võimaldab konkurentsiasutusel juhtumi käsitlemise peatada või lõpetada, kui sellega juba tegeleb või on tegelnud mõni teine ametiasutus”, ja et „[s]ee säte ei tohiks takistada komisjonil kasutada talle Euroopa Kohtu praktika kohaselt kuuluvat õigust lükata kaebus tagasi ühenduse huvi puudumise tõttu, isegi kui ükski teine konkurentsiasutus ei ole teatanud oma kavatsusest juhtumit käsitleda”.
32 Lisaks on määruse nr 1/2003 artikli 13 lõikes 1 sätestatud, et „[k]ui kaebus on esitatud kahe või enama liikmesriigi konkurentsiasutustele või kui nad võtavad [EÜ] artikli 81 või 82 alusel omal algatusel meetmeid sama kokkuleppe, ühenduse otsuse või tegevuse suhtes, on asjaolu, et üks asutus juba tegeleb juhtumi käsitlusega, teistele asutustele piisav põhjus menetlus peatada või kaebus tagasi lükata”, ja et „[k]omisjon võib samuti kaebuse tagasi lükata, kui mõne liikmesriigi konkurentsiasutus on juba asunud juhtumit käsitlema”.
33 Määruse nr 1/2003 artikli 13 lõike 1 sõnastusest ilmneb, et komisjon võib kaebuse selle sätte alusel tagasi lükata, kui ta tuvastab esiteks, et mõne liikmesriigi konkurentsiasutus „käsitleb” juhtumit, mida ta menetleb, ja teiseks, kui see puudutab „sama kokkulepet”, „sama ühenduse otsust” või „sama tegevust”. Teisisõnu on komisjoni jaoks nende kahe tingimuse koosesinemine „piisav põhjus” jätta talle esitatud kaebus rahuldamata.
34 Niisiis saab määruse nr 1/2003 artikli 13 lõike 1 kohaldamine sõltuda üksnes nendest tingimustest, mida mainiti eespool punktis 33.
35 Seetõttu ei ole põhjendatud hageja väited, et on rikutud komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste vahelise volituste jaotamise eeskirja. Hagejal pole ka alust väita, et komisjonil oli kohustus kaaluda ja hinnata, kas on liidu huvides jätkata hageja kaebuse menetlemist.
36 Igal juhul tuleb esiteks meelde tuletada, et määruse nr 1/2003 artiklite 4 ja 5 alusel on komisjonil ja liikmesriikide konkurentsiasutustel paralleelsed volitused rakendada [EÜ] artikleid 81 ja 82 ning et määruse nr 1/2003 ülesehitus tugineb nende tihedale koostööle (vt kohtuotsus, 16.10.2013, Vivendi vs. komisjon, T‑432/10, EKL, EU:T:2013:538, punkt 26; vt selle kohta samuti kohtuotsus, 13.7.2011, ThyssenKrupp Liften Ascenseurs jt vs. komisjon, T‑144/07, T‑147/07‒T‑150/07 ja T‑154/07, EU:T:2011:364, punkt 75, ja kohtuotsus, 6.2.1014, CEEES ja Asociación de Gestores de Estaciones de Servicio vs. komisjon, T‑342/11, EKL, EU:T:2014:60, punkt 68).
37 Seevastu ei näe määrus nr 1/2003 ega võrgustiku teatis ette komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste vahelise volituste jaotamise eeskirja.
38 Nimelt, esiteks ei saa järeldada, et määruse nr 1/2003 põhjendus 18 ja artikli 13 lõige 1 kehtestavad kriteeriumid juhtumite suunamise või pädevuste teostamise või nende jaotumise kohta komisjoni ja juhtumit puudutavate võimalike siseriiklike konkurentsiasutuste vahel (vt selle kohta kohtuotsus, 8.3.2007, France Télécom, T‑340/04, EKL, EU:T:2007:81, punkt 130).
39 Teiseks, mis puudutab võrgustiku teatist, siis selle punktis 4 täpsustatakse, et võrgustikusisene mõtte- ja teabevahetus toimub üksnes riigiasutuste vahel, ja punktis 31, et sellest ei tulene seega rikkumisega seotud äriühingute individuaalset õigust selleks, et nende juhtumit käsitleks üks kindel asutus (kohtuotsus, 8.3.2007, France Télécom, T‑339/04, EKL, EU:T:2007:80, punkt 83). Üldisemalt ei tekita määrus nr 1/2003 ega võrgustiku teatis ettevõtjale õigust ega ootusi, et tema juhtumit käsitleb üks kindel konkurentsiasutus (vt selle kohta eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Liften Ascenseurs jt vs. komisjon, EU:T:2011:364, punkt 78).
40 Seega, isegi kui oletada, et komisjon sobis eriti hästi juhtumit menetlema ja et UVK ei sobinud hästi juhtumit menetlema, ei ole hagejal siiski mingit õigust nõuda, et komisjon juhtumit käsitleks.
41 Teiseks ilmneb määruse nr 1/2003 põhjendusest 18, et nõukogu soovis Euroopa konkurentsiasutuste võrku kuuluvatele konkurentsiasutustele anda võimaluse viidata kaebust tagasi lükates uuele alusele, mis erineb liidu huvi puudumisest, millega komisjon võis kaebuse tagasi lükata. Komisjon ei pidanud seega määruse nr 1/2003 artikli 13 rakendamise raames kaaluma ja hindama, kas on liidu huvides jätkata hageja kaebuse menetlemist osas, mis puudutas jaemüügiturgu.
Määruse nr 1/2003 artikli 13 lõikes 1 esitatud tingimuste täitmine
42 Hageja heidab sisuliselt komisjonile ette seda, et viimane eiras vaidlustatud otsuses määruse nr 1/2003 artikli 13 lõikes 1 esitatud tingimusi. Ta väidab nimelt, et UVK ei käsitlenud juhtumit tõhusalt, ning kritiseerib komisjoni, kuna viimane järeldas, et UVK poolt läbi vaadatud juhtum puudutas „samu väidetavaid rikkumisi, mis pandi toime samal ajal samal turul”.
43 Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et määruse nr 1/2003 artikkel 13 ja põhjendus 18 väljendavad ulatuslikku kaalutlusõigust, mida omavad konkurentsiasutuste võrku kuuluvad siseriiklikud asutused, et tagada juhtumite otstarbekas jaotus selles võrgus (vt selle kohta kohtuotsus, 14.2.2012, Toshiba Corporation jt, C‑17/10, EKL, EU:C:2012:72, punkt 90). Võttes arvesse aluslepingu ja määrusega nr 1/2003 talle tunnustatud rolli, on komisjonil seega a fortiriori ulatuslik kaalutlusõigus, kui ta kohaldab määruse nr 1/2003 artiklit 13.
44 Seega, kuna komisjonil on määruse nr 1/2003 artikli 13 rakendamisel ulatuslik kaalutlusõigus, siis peab liidu kohtu kontroll piirduma menetlus- ja põhjendamisnormide järgimise, asjaolude sisulise õigsuse, ilmsete hindamisvigade puudumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kindlakstegemisega (vt analoogia alusel kohtuotsus, 11.6.2014, Communicaid Group vs. komisjon, T‑4/13, EU:T:2014:437, punkt 95).
45 Nende põhimõtete alusel tuleb hinnata, kas komisjon on järginud määruse nr 1/2003 artikli 13 lõikes 1 esitatud kahte tingimust, mis on eespool punktis 33 välja toodud.
– Juhtumi käsitlemine UVK poolt
46 Hageja heidab komisjonile ette, et viimane jättis kõrvale asjaolud, mis oleksid võimaldanud järeldada, et UVK ei pidanud jätkama oma uurimist, ja mis oleks viinud järelduseni, et sellel siseriiklikul konkurentsiasutusel puudub pädevus. Need asjaolud puudutavad UVK tasandi institutsioonilisi puudusi. Puudused esinevad esiteks selles, et see konkurentsiasutus ei ole funktsionaalselt iseseisev järelevalvet teostavast ministrist; teiseks ületati Sloveenia õiguses kehtestatud kaheaastane tähtaeg otsuse tegemiseks; kolmandaks ei ole UVK-l piisavalt rahalisi vahendeid; ja neljandaks esinesid puudused Agencija za pošto in elektronske komunikacije (Sloveenia posti ja elektronside amet, edaspidi „APEK”) tasandil. Oma argumentidega, mis puudutasid seda, et UVK ei peaks oma uurimist jätkama, heidab hageja sisuliselt ette seda, et UVK-l oli võimatu juhtumit tõhusalt käsitleda.
47 Esiteks tuleb täpsustada, kuidas tõlgendada määruse nr 1/2003 artikli 13 lõikes 1 kasutatud mõistet „käsitlema”, ja analüüsida, kuidas komisjon siinses asjas seda artiklit kohaldas.
48 Mõiste „käsitlema” ei saa tähendada üksnes seda, et asutusele on esitatud kaebus või ta on omal algatusel mõne juhtumiga tegelema hakanud. Nimelt on kaebuse esitamine või liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt omal algatusel juhtumiga tegelema hakkamine toiming, mis iseenesest ei tõenda, et liikmesriigi konkurentsiasutus on oma pädevust kasutanud, ega ammugi seda, et ta on hinnanud kõnealuse juhtumiga seotud fakte ja õiguslikke asjaolusid. Niisiis ei täidaks komisjon ELTL artikli 105 lõikest 1 tulenevat üldist järelevalveülesannet, kui tal oleks õigus kaebus tagasi lükata pelgalt seetõttu, et liikmesriigi konkurentsiasutusele on kaebus esitatud või see asutus on ise asunud juhtumiga tegelema, ilma et need toimingud oleksid kaasa toonud juhtumi mis tahes käsitlemist.
49 Siiski, kui komisjon kohaldab määruse nr 1/2003 artikli 13 lõiget 1 kindlale juhtumile, ei pane see säte talle kohustust hinnata, kui põhjendatud olid asja käsitleva liikmesriigi konkurentsiasutuse võetud seisukoht.
50 Selles olukorras peab komisjon, kui ta määruse nr 1/2003 artikli 13 lõike 1 alusel kaebuse tagasi lükkab, otsuse tegemise kuupäeval talle kättesaadava teabe alusel eelkõige veenduma, et liikmesriigi konkurentsiasutus uurib juhtumit.
51 Käesolevas asjas põhineb vaidlustatud otsus 18. novembri 2009. aasta kirjale, mille UVK saatis komisjonile ja milles ta kinnitas, et ta oli algatanud uurimise ja käsitles juhtumit aktiivselt.
52 Lisaks täpsustas komisjon vaidlustatud otsuses, et suhtles regulaarselt UVK-ga kõnealuse juhtumi teemal ja et selle põhjal ilmnes, et see konkurentsiasutus käsitles juhtumit aktiivselt.
53 Juhtumi käsitlemist UVK poolt kinnitavad ka toimiku teised materjalid ja eelkõige hageja poolt 18. veebruaril 2010 komisjonile saadetud kiri, milles hageja tunnistas ise UVK poolt jaemüügiturul läbiviidava menetluse ülevaate raames, et see riiklik konkurentsiasutus saatis talle 10. veebruaril 2010 küsimustiku.
54 Komisjon võis seega käesolevas asjas õigustatult järeldada, et UVK käsitles juhtumit määruse nr 1/2003 artikli 13 lõike 1 tähenduses.
55 Teiseks tuleb tagasi lükata hageja argumendid, mis käsitlesid seda, et komisjon eiras oma kohustust tagada liidu konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine, jättes rahuldamata hageja kaebuse jaeturgu puudutavas osas põhjendusega, et UVK käsitles juhtumit.
56 Nimelt ilmneb määruse nr 1/2003 põhjendustest, eelkõige põhjendustest 1, 6, 8 ja 35, et liikmesriikide konkurentsiasutuste tiheda koostöö EÜ artiklite 81 ja 82 kohaldamisel ja neile asutustele pandud kohustuse kohaldada neid sätteid, kui liikmesriikidevahelist kaubandust võidakse mõjutada, eesmärk on nimelt tagada selle määrusega taotletavat tõhusust.
57 Niisiis ei saa tõhususe nõue kaasa tuua komisjoni kohustust kontrollida määruse nr 1/2003 artikli 13 rakendamise raames, kas asjaomasel konkurentsiasutusel on institutsioonilised, rahalised ja tehnilised vahendid talle määrusega nr 1/2003 pandud ülesande täitmiseks, sest vastasel juhul seataks kahtluse alla selle sätte ulatus.
58 Igal juhul ei tõenda hageja poolt komisjonile esitatud asjaolud piisavalt UVK institutsioonilisi puudusi ja eelkõige seda, et sellel konkurentsiasutusel puudub iseseisvus, vahendid või kiirus, mis takistaks tal oma ülesannet täita.
59 Sellega seoses tuleb esmalt rõhutada, et UVK iseseisvus on seadusega ette nähtud; toimiku materjalidest ja eelkõige hageja esitatud materjalidest ilmneb, et see konkurentsiasutus on funktsionaalselt iseseisev; ja see on juba uurinud oletatavat konkurentsivastast tegevust, mille on läbi viinud mitu pikaajaliselt tegutsenud ettevõtjat, mille kapital kuulub suures osas riigile.
60 Lisaks ei ilmne hageja esitatud dokumentidest sugugi ilmselgelt, et UVK-l puuduvad vahendid, mis takistavad tal kõnealust juhtumit uurida ja käsitleda.
61 Lisaks, mis puudutab hageja argumenti, et UVK ületas otsuse tegemiseks ette nähtud kaheaastase tähtaja, siis tuleb märkida, et vaidlustatud otsus tehti enne selle tähtaja möödumist. Igal juhul ilmneb hageja poolt Üldkohtule esitatud dokumentidest ja kohtuistungil Sloveenia Vabariigi antud ütlustest, et see tähtaeg ei ole siduv ja selle ületamine ei takista UVK-l otsust teha, millele võib lisada ka parandusmeetmeid. Niisiis ei saa komisjonile ette heita, et ta ei võtnud UVK-lt juhtumit üle vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikele 6, kuna see konkurentsiasutus venitas menetlust ülemäära.
62 Teised hageja esitatud tõendid ei ole asjassepuutuvad, kuna need ei puuduta UVK‑d, vaid hoopis APEK‑d, mis on Sloveenia posti ja elektronside amet.
63 Mis puudutab hageja argumente sellest, et UVK ei kohaldanud tõhusalt ELTL artiklit 102 pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, siis piisab märkimisest, et need ei oma käesoleva menetluse raames tähtsust, kuna puudutavad vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele järgnenud asjaolusid.
64 Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu õigusakti seaduslikkust hinnatakse akti vastuvõtmise ajal olemasolevate faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel. Sellest tulenevalt on liidu õigusakti seaduslikkuse hindamisel välistatud selle õigusakti vastuvõtmise kuupäevast hiljem ilmnenud asjaolude arvesse võtmine (vt 9. septembri 2011. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, T‑257/07, EKL, EU:T:2011:444, punkt 172 ja seal viidatud kohtupraktika).
65 Lõpuks ei saa UVK suutmatust juhtumit käsitleda tõendada UVK endise direktori avaldus, mis on esitatud ajakirjanduses 22. juunil 2011 ilmunud artiklis ja mille kohaselt see konkurentsiamet toetas tollel ajal ideed, et juhtumit käsitleb komisjon. Lisaks, nagu sellest avaldusest ilmneb ja nagu komisjon kohtuistungil täpsustas, toimus komisjoni ja UVK vahel tõepoolest 2009. aasta juunis ja juulis (st enne kui hageja oli komisjonile kaebuse esitanud) kirjavahetus nende kahe Euroopa konkurentsiasutuste võrgu liikme esialgse tööjaotuse staadiumis.
66 Kolmandaks, mis puudutab hageja viidatud menetlusõiguste kaotamist siseriikliku menetluse raames, siis tuleb see argument tulemusetuse tõttu tagasi lükata, kuna see ei saa kahtluse alla seada asjaolu, et komisjonil oli alust järeldada, et UVK käsitles seda juhtumit. Sellega seoses tuleb lisada, et nagu hageja kohtuistungil väitis, otsustas ta mitte astuda UVK-s toimuvasse menetlusse, kuna ta arvas, et komisjon kavatses tõsiselt seda juhtumit käsitleda. Üldkohtule hageja poolt esitatud kirjalikest avaldustest ega nende põhjenduseks esitatud dokumentidest ei ilmne aga, et hageja oleks väitnud ega ammugi tõendanud seda, et komisjon andis talle konkreetseid tagatisi selle kohta, et komisjon käsitleb seda juhtumit.
67 Eelnevast tuleneb, et komisjon ei ole teinud ilmset viga, kui ta lükkas tagasi hageja kaebuse jaemüügiturgu puudutavas osas, kuna UVK juba käsitles seda juhtumit.
– UVK käsitletud tegevuse samasus
68 Hageja väidab, et komisjon tegi ilmse vea, kui ta järeldas vaidlustatud otsuses, et talle esitatud nõuded ja UVK käsitletud juhtum puudutasid „samu väidetavaid rikkumisi, mis pandi toime samal ajal samal turul”. Ta väidab samuti, et komisjon eraldas kunstlikult ja ekslikult juhtumi neid elemente, mis puudutasid jaemüügiturgu, nendest elementidest, mis puudutasid hulgimüügiturgu.
69 Esiteks ilmneb määruse nr 1/2003 artikli 13 lõikest 1, et komisjon võib kaebuse tagasi lükata, kui see on esitatud „sama tegevuse” kohta, mida mõne liikmesriigi konkurentsiasutus on juba asunud käsitlema.
70 Ühtlasi tuleb meenutada, et hageja tõi oma 14. augusti 2009. aasta kaebuses välja eelkõige selle, et menetlusse astuja rakendas mobiiltelefonide jaemüügiturul väljatõrjumise strateegiat, olles 2008. aastal turule toonud toote „Džabest”, mis olevat kaasa toonud marginaali vähendamise. Ta väitis samuti, et menetlusse astuja tegevus jaemüügiturul kujutas endast omahinnast madalama hinnaga müüki (vt eespool punktid 4 ja 6).
71 Vaidlustatud otsuses rõhutas komisjon, et 18. novembri 2009.aasta kirjas oli UVK komisjonile teatanud, et ta viib läbi uurimist turgu valitseva seisundi võimaliku kuritarvitamise kohta eeskätt mobiiltelefonide jaemüügiturul alates 2008. aastast; UVK lisas, et see uurimine puudutas eelkõige jaemüügitoodet „Džabest”, mille menetlusse astuja oli turule toonud, ning küsimust, kas selle menetlusse astuja tegevus kujutas endast marginaali vähendamist ja/või omahinnast madalama hinnaga müüki.
72 Niisiis – nagu seda kinnitas ka UVK 18. novembri 2009. aasta kiri – puudutasid nii hageja kaebus komisjonile kui ka UVK käsitletav juhtum menetlusse astuja tegevust alates 2008. aastast. See kaebus puudutas seega sama ettevõtja tegevust samal ajavahemikul. Lisaks olid hageja poolt ette heidetud tegevus ja UVK käsitletud juhtum samuti aset leidnud samal geograafilisel turul, st Sloveenia turul. Lõpuks ei ole vaidlust selles, et komisjonile teatati marginaali vähendamise ja/või omahinnast madalama hinnaga müügi tegevusest mobiiltelefonide teenuste jaemüügiturul, mille kohta toimus menetlus UVK-s; kusjuures see asutus oli seejärel nimetatud kirjas kinnitanud, et ta uurib nimetatud tegevust.
73 Sellest tuleneb, et komisjon võis vaidlustatud otsuses ilmset hindamisviga tegemata järeldada, et UVK läbiviidav menetlus puudutas „samu väidetavaid rikkumisi, mis pandi toime samal ajal samal turul” kui need, mille kohta talle oli jaemüügituru osas kaebus esitatud.
74 Teiseks ei saa nõustuda hageja argumendiga, mis puudutas seda, et komisjon eraldas kunstlikult ja ekslikult juhtumi neid elemente, mis puudutasid jaemüügiturgu, nendest elementidest, mis puudutasid hulgimüügiturgu.
75 Nimelt, kui komisjon kavatseb määruse nr 1/2003 artikli 13 lõike 1 alusel kaebuse tagasi lükata, peab ta eelkõige veenduma, et liikmesriigi konkurentsiasutuse käsitletav juhtum puudutab samu faktilisi asjaolusid kui need, mille kohta talle on kaebus esitatud.
76 Seevastu ei saa komisjon olla seotud kaebuse esitajate nõuete eseme ja alusega ega ka hinnanguga, mida nad välja toodud faktidele ise on andnud.
77 Kuna komisjon oli seega käesolevas asjas veendunud, et UVK käsitletud juhtum puudutas samu faktilisi asjaolusid kui need, mida puudutas hageja esitatud kaebuse üks osa, siis oli tal õigus kohaldada määruse nr 1/2003 artikli 13 lõiget 1 ja hinnata, kas on liidu huvides jätkata kõnealuse kaebuse teise osa läbivaatamist.
78 Kõike eelnevat arvestades tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, et komisjon on teinud ilmse vea, kui ta Automec’i kohtupraktikast tulenevat kaalumist läbi viis
[…]
Kohtukulud
[…]
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Si.mobil telekomunikacijske storitve d.d. kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni ja Telekom Slovenije d.d. kohtukulud.
3. Jätta Sloveenia Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.
Papasavvas | Forwood | Bieliūnas |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 17. detsembril 2014 Luxembourgis.
Allkirjad