Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale di Napoli (Itaalia) 17. veebruaril 2022 – kriminaalmenetlus järgmise isiku suhtes: CU
(kohtuasi C-112/22)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Tribunale di Napoli
Põhikohtuasja kriminaalmenetluse pool
CU
Eelotsuse küsimused
Kas liidu õigusega ja eelkõige Euroopa Liidu lepingu artikliga 18, Euroopa Liidu lepingu artikliga 45, määruse 492/20111 artikli 7 lõikega 2, direktiivi 2003/1092 artikli 11 lõike 1 punktiga d, direktiivi 2011/953 artikliga 29, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 34 ning Euroopa Nõukogu sotsiaalharta artiklitega 30 ja 31 on vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm nagu see, mida sisaldavad koostoimes 28. jaanuari 2019. aasta dekreetseaduse nr 4, mis kinnitati koos muudatustega seadusena 28. märtsi 2019. aasta seadusega nr 26, artikli 7 lõige 1 ja artikli 2 lõike 1 punkt a, osas, milles kodanikupalga saamine seatakse sõltuvusse nõudest, et Itaalias peab olema elatud vähemalt kümme aastat (neist katkematult viimased kaks aastat, mida arvestatakse taotluse esitamise hetkel ja hüvitise maksmise koguperioodil), koheldes nii ebasoodsamalt Itaalia kodanikke, elamisõigust või alalist elamisõigust omavaid Euroopa kodanikke või pikaajalistest elanikest mitteeurooplasi, kes on Itaalias elanud vähem kui kümme aastat või kümme aastat, millest viimased kaks katkestustega, võrreldes samade kategooriate elanikega, kes on Itaalias elanud kümme aastat, millest viimased kaks katkematult?
Kui eelmisele küsimusele vastatakse jaatavalt:
Kas liidu õigusega ja eelkõige Euroopa Liidu lepingu artikliga 18, Euroopa Liidu lepingu artikliga 45, määruse492/2011 artikli 7 lõikega 2, direktiivi EL 2003/109 artikli 11 lõike 1 punktiga d, direktiivi EL 2011/95 artikliga 29, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 34 ning Euroopa Nõukogu sotsiaalharta artiklitega 30 ja 31 on vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm nagu see, mida sisaldavad koostoimes 28. jaanuari 2019. aasta dekreetseaduse nr 4, mis kinnitati koos muudatustega seadusena 28. märtsi 2019. aasta seadusega nr 26, artikli 7 lõige 1 ja artikli 2 lõike 1 punkt a, osas, milles selle alusel koheldakse erinevalt pikaajalisi elanikke, kes võivad saada õiguse elada Euroopa Liidu riigis alaliselt, kui nad on vastuvõtvas riigis elanud viis aastat, ja pikaajalisi elanikke, kes on riigis elanud kümme aastat, millest kaks viimast katkematult?
Kas liidu õigusega ja eelkõige Euroopa Liidu lepingu artikliga 18, Euroopa Liidu lepingu artikliga 45, määruse492/2011 artikli 7 lõikega 2, direktiivi2003/109 artikli 11 lõike 1 punktiga d ja direktiivi 2011/95 artikliga 29 on vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm nagu see, mida sisaldavad koostoimes 28. jaanuari 2019. aasta dekreetseaduse nr 4 artikli 7 lõige 1 ja artikli 2 lõike 1 punkt a, mis kehtestab Itaalia kodanikele, Euroopa kodanikele ja mitteeurooplastele kodanikupalga kujul soodustuse saamiseks nõude, mille kohaselt nad peavad olema Itaalias elanud kümme aastat (ja neist kaks viimast katkematult)?
Kas liidu õigusega ja eelkõige Euroopa Liidu lepingu artikliga 18, Euroopa Liidu lepingu artikliga 45, määruse 492/2011 artikli 7 lõikega 2, direktiivi 2003/109 artikli 11 lõike 1 punktiga d, direktiivi 2011/95 artikliga 29, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 34 ning Euroopa Nõukogu sotsiaalharta artiklitega 30 ja 31 on vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm nagu see, mida sisaldavad koostoimes 28. jaanuari 2019. aasta dekreetseaduse nr 4 artikli 7 lõige 1 ja artikli 2 lõike 1 punkt a, osas, milles see kohustab Itaalia kodanikke, Euroopa kodanikke ja mitteeurooplasi kodanikupalga kujul soodustuse saamiseks kinnitama, et nad on Itaalias elanud kümme aastat, millest viimased kaks katkematult, nähes valeandmete esitamise eest ette rasked kriminaalõiguslikud tagajärjed?
____________
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määrus (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires (ELT 2011, L 141, lk 1).
1 Nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (ELT 2004, L 16, lk 44).
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (uuesti sõnastatud) (ELT 2011, L 337, lk 9).