Euroopa Komisjoni 14. detsembril 2021 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda laiendatud koosseisus) 29. septembri 2021. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-344/19 ja T-356/19: Polisario Rinne versus nõukogu

(kohtuasi C-778/21 P)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Euroopa Komisjon (esindajad: A. Bouquet, F. Castillo de la Torre, A. Stobiecka-Kuik)

Teised menetlusosalised: Rahvarinne Saguia el-Hamra ja Rio de Oro vabastamiseks (Polisario rinne), Euroopa Liidu Nõukogu, Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Chambre des pêches maritimes de la Méditerranée, Chambre des pêches maritimes de l’Atlantique Nord, Chambre des pêches maritimes de l’Atlantique Centre, Chambre des pêches maritimes de l’Atlantique Sud

Apellandi nõuded

Tühistada edasikaevatu kohtuotsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 ning sellest tulenevalt:

jätta rahuldamata hagi, mille Polisario Rinne esimeses kohtuastmes esitas või juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et kohtuasi ei ole otsuse tegemiseks vajalikus staadiumis, siis suunata kohtuasi tagasi Üldkohtule;

mõista kõik kahes kohtuastmes toimunud menetluse kohtukulud välja Polisario Rindelt.

Väited ja peamised argumendid

Esimene väide: õigusnormi rikkumine seoses Polisario Rinde kohtumenetlusõigusvõime ja –teovõime puudumisega;

teine väide: õigusnormi rikkumine seoses Polisario Rinde otsese puutumuse puudumisega;

kolmas väide: õigusnormi rikkumine seoses Polisario Rinde isikliku puutumuse puudumisega;

neljas väide: õigusnormi rikkumine seoses järgmisega: kohtuliku kontrolli ulatus, institutsioonide kaalutlusruum ning vajadus vältida ilmselgeid vigu; Lääne-Sahara rahva nõusoleku nõude puudumine, asjaolu, et nõusoleku mõiste on liiga kitsas ja teoreetiline; tõsiasi, et pooldava arvamuseni viinud konsulteerimise piisavusega ei nõustutud, ning et kõrvale jäeti tekkiva kasu analüüs; asjaolu, et Polisario Rinne määratleti kehandina, mis pidanuks niisuguse nõusoleku andma, arvestades tema põhikirja ning piiratud representatiivsust;

viies väide: õigusnormi rikkumine seoses võimalusega tugineda liidu akti kehtivuse hindamisel rahvusvahelisele tavaõigusele.

____________