Language of document : ECLI:EU:T:2020:609

ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)

16. detsember 2020(*)

Avalik teenistus – Ametnikud – Ravikulude hüvitamine – Uneapnoe raviks mõeldud seadmete hüvitamise piirmäär – Tühistamishagi – Puhtalt kinnitava akti puudumine – Põhjendatud huvi – Vastuvõetavus – Ametnike ravikindlustuse ühiseeskirjad – Üldised rakendussätted

Kohtuasjas T‑736/19,

HA, esindaja: advokaat S. Kreicher,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: T. Bohr, A.‑C. Simon ja M. Brauhoff,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni otsus, millega kehtestati ajavahemikuks 1. märtsist 2019 kuni 29. veebruarini 2024 meditsiiniseadme rentimise hüvitamise piirmääraks 3100 eurot,

ÜLDKOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja president S. Gervasoni (ettekandja), kohtunikud L. Madise ja P. Nihoul,

kohtusekretär: E. Coulon,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1        Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) käesolevas kohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artikkel 72 sätestab:

„1.      Ametnik, tema abikaasa, kui abikaasal ei ole muu õigusnormi kohaselt õigust saada samasuguseid ja sama tasandi hüvitisi, ning ametniku lapsed ja muud ülalpeetavad VII lisa artikli 2 tähenduses on haiguste vastu kindlustatud 80% ulatuses kuludest, võttes arvesse eeskirju, mis on koostatud liidu institutsioonide ametisse nimetavate asutuste või ametiisikute kokkuleppel pärast nõupidamist personalieeskirjade komiteega. […]

2.      Ametnikul, kes on olnud liidu teenistuses kuni pensioniikka jõudmiseni või kes saab invaliidsustoetust, on pärast teenistusest lahkumist õigus saada lõikes 1 sätestatud hüvitisi. […]“.

2        Euroopa ühenduste ametnike ravikindlustuse ühiseeskirjade (edaspidi „ühiseeskirjad“) artikkel 20 „Kulude hüvitamise üldeeskirjad“ näeb ette:

„1.      Ühise ravikindlustusskeemi finantstasakaalu säilitamiseks ning arvestades personalieeskirjade artiklist 72 tulenevat sotsiaalse kaitse põhimõtet, võib üldistes rakenduseeskirjades kehtestada teatud ravikulude hüvitamise ülempiirid.

[…]

2.      Juhul kui hüvitamise ülempiiri ei ole seatud, ei hüvitata kulusid, mida loetakse ülemäärasteks, arvestades tavalisi hindu selles riigis, kus kulud tekkisid. Ülemääraseks loetava kulude osa määrab kindlaks arveldusbüroo pärast meditsiinitöötaja arvamuse saamist iga üksikjuhtumi puhul eraldi.

[…]“.

3        Ühiseeskirjade artikli 35 lõige 2 sätestab:

„Enne personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebuse suhtes otsuse tegemist peab ametisse nimetatav asutus või ametiisik või – olenevalt asjast – haldusnõukogu küsima korralduskomitee arvamust.

[…]“.

4        Ühiseeskirjade artikkel 52 „Kulude hüvitamist reguleerivate eeskirjade kehtestamine ja ajakohastamine“ sätestab:

„1.      Vastavalt personalieeskirjade artikli 72 lõike 1 kolmandale lõigule delegeerivad institutsioonid [Euroopa K]omisjonile pädevuse kehtestada üldistes rakenduseeskirjades kulude hüvitamist reguleerivad eeskirjad eesmärgiga säilitada skeemi finantstasakaal ja arvestades personalieeskirjade artikli 72 lõike 1 esimesest lõigust tulenevat sotsiaalse kaitse põhimõtet.

2.      Üldised rakendussätted kehtestatakse pärast korralduskomitee arvamuse saamist ja personalieeskirjade komiteega konsulteerimist.“

5        Euroopa Komisjoni 2. juuli 2007. aasta otsuse, millega kehtestatakse ravikulude hüvitamise üldised rakendussätted (edaspidi „üldised rakendussätted“), osas „Üldmõisted“ on märgitud järgmist:

„[…]

Teatavate käesolevates üldistes rakendussätetes nimetatud raviteenuste hüvitamiseks on vaja need eelnevalt kooskõlastada. Enne ravi alustamist peab kindlustatud isik esitama ühise ravikindlustusskeemi arveldusbüroole kooskõlastuse saamiseks ettenähtud tüüpvormil taotluse, välja arvatud kiireloomulistel juhtudel. Taotlusele tuleb lisada üksikasjalik retsept/saatekiri või sõltuvalt osutatavast raviteenusest vajaduse korral täielik meditsiiniline hinnang. Taotlusele vastatakse pärast arvamuse saamist ekspertarstilt, kes hindab määratud ravi asjakohasust.

[…]

Kindlustuseeskirja artiklis 20 on sätestatud, et kui hüvitise piirsummat ei ole kehtestatud, sealhulgas raskete haiguste korral, võidakse jätta hüvitamata see osa kuludest, mis ületab märgatavalt teenuse osutamise asukohariigi tavalisi hindu.

Ülemäärastena käsitatavate kulude osa määrab arveldusbüroo kindlaks pärast ekspertarsti arvamuse saamist iga üksikjuhtumi puhul eraldi. Selleks et arveldusbüroo saaks kulusid tavaliste hindadega võrrelda, kirjeldab ekspertarst raviteenuse täpset olemust.

[…]“.

6        Üldiste rakendussätete II jaos „Hüvitamine“ paikneb 11. peatükk „Proteesid, ortopeedilised abivahendid ja muud meditsiinitarbed“, mis omakorda sisaldab punkti 3 „Ortopeedilised abivahendid, bandaažid ja muud meditsiinitarbed“. Punktis 3 on ette nähtud:

„3.1.      II lisa tabelis nimetatud kaupade või materjali soetamise, rentimise või parandamise kulud hüvitatakse 85% ulatuses või raske haiguse korral 100% ulatuses nende kohta kehtestatud ja tabelis toodud tingimustel.

[…]

3.4.      Eelkooskõlastus on vajalik ortopeediliste abivahendite rentimise korral, kui neid renditakse kolm kuud järjest või kauem.

[…]“.

7        Üldiste rakendussätete II lisa pealkiri on „Ortopeedilised abivahendid, bandaažid ja muud meditsiinitarbed, mis hüvitatakse 85% või raskeks haiguseks tunnistatud haiguse korral 100% ulatuses“. See sisaldab tabelit, mis on esitatud allpool:

Tooted

PM: arsti retsept

AP: eelkooskõlastus (nõutav üksikasjalik meditsiiniline hinnang ja hinnapakkumine)

Ajavahemik/tähtaeg

Tavaline hüvitamise määr

85% ulatuses hüvitatav maksimaalne summa (eurodes)

100% ulatuses hüvitatav maksimaalne summa (eurodes)

Märkused

Kõrvalise abi vajadusega seotud seadmed

1

kompressid – elastsed tugisidemed […]

PM

EI


85%






Veenisukad

PM

EI


85%



3 paari aastas


2

ortopeediliste sisetaldade ostmine või kohandamine (ühe talla kohta)

PM

EI


85%

65

65

4 tükki aastas



sisetalla parandamine

Ei hüvitata


0%





3

kargud ja jalutuskepid










ostmine

PM

EI


85%






rentimine

PM

EI


85%






parandamine

Ei hüvitata






4

välised rinnaproteesid

PM

EI


85%



2 tükki ühe rinna kohta aastas



proteesiga kohandatud rinnahoidjad või trikood

Ei hüvitata


0%





5

tavaline ratastool isiklikuks kasutamiseks









ostmine

PM

AP

5 a

85%

650





rentimine vähem kui 3 kuuks

PM

EI


85%






rentimine 3 kuuks või kauemaks

PM

AP

5 a

85%

650





parandamine

AP


85%






hooldus (kummid jne)

Ei hüvitata


0%





6

istmega ja 2 rattaga käimisraam









ostmine

PM

AP


85%

140

140

1 kord uuendusvõimaluseta



rentimine vähem kui 3 kuuks

PM

EI


85%






rentimine 3 kuuks või kauemaks

PM

AP


85%






parandamine

Ei hüvitata


0%





7

potitool, duššitool (kodus kasutamiseks)









ostmine

PM

AP


85%

100

100

1 kord uuendusvõimaluseta



rentimine vähem kui 3 kuuks

PM

EI


85%






rentimine 3 kuuks või kauemaks

PM

AP


85%






parandamine

Ei hüvitata


0%





8

haiglavoodi tüüpi voodi (kodus kasutamiseks)









ostmine

PM

AP


85%

1000

1000

1 kord uuendusvõimaluseta



rentimine vähem kui 3 kuuks

PM

EI


85%






rentimine 3 kuuks või kauemaks

PM

AP


85%






parandamine või kasutamine meditsiiniasutuses

Ei hüvitata


0%





9

lamatiste vastane madrats, sh kompressor









soetamine

PM

AP

3 a

85%

500

500




rentimine vähem kui 3 kuuks

PM

EI


85%






rentimine 3 kuuks või kauemaks

PM

AP


85%





10

CPAP aparaat uneapnoe korral, koos niisutajaga










ostmine

PM

AP

5 a

85%

1700

1700




rentimine vähem kui 3 kuuks

PM

EI


85%






rentimine 3 kuuks või kauemaks

PM

AP


85%






lisaseadmed ja hooldus pärast ostmise aastat

PM

AP

1 a

85%

350




11

vererõhumõõtja

PM

AP

5 a

85%

125

125




parandamine

Ei hüvitata


0%





12

inhalaator










ostmine

PM

AP

5 a

85%

125

125




rentimine

PM

EI


85%






rentimine 3 kuuks või kauemaks

PM

AP


85%






parandamine

Ei hüvitata


0%





13

vahendid insuliiniga ravitava suhkurtõve jälgimiseks ja raviks










glükomeeter

PM

AP

3 a

100%


75




testribad, insuliinisüstlad, lantsetid

PM

AP


100%



Retsept ainult 1. ostu korral


14

[…] suhkurtõve jälgimise ja ravi
seadmed […]










glükomeeter

PM

AP

3 a

85%

75





testribad

PM

AP


85%

500


Aastase hüvitise piirsumma


15

abivahendid pidamatuse korral

PM

AP

1 a

85%

600

600


16

abivahendid stoomi korral

PM

EI


85%





17

tehisjuuksed – parukas

PM

AP

1 a

85%

750

750



18

üks paar mõõdu järgi tehtud ortopeedilisi korrigeerivaid kingi










ostmine, kui jala deformatsioon ei anna õigust hüvitamiseks 100% ulatuses

PM

AP


85%

720

ei kohaldata

2 paari aastas



ostmine, kui jala deformatsioon annab õiguse hüvitamiseks 100% ulatuses

PM

AP


100%

ei kohaldata

1440

2 paari aastas



ostmine jala raske haiguse korral

PM

AP


100%

ei kohaldata


2 paari aastas



parandamine, arve esitamise alusel

EI

EI


85%





19

jäsemeproteesid, jäsemeproteeside osad, ortoosid










soetamine

PM

AP

määratakse iga üksikjuhtumi puhul eraldi, tuleb esitada hinnapakkumine



parandamine arve esitamise alusel

PM

AP

määratakse iga üksikjuhtumi puhul eraldi


20

muud aparaadid, mille hind on arvestuslikult üle 2000 euro

PM

AP

määratakse iga üksikjuhtumi puhul eraldi, tuleb esitada hinnapakkumine



või erilised elektrilised või elektroonilised ja/või mõõdu järgi valmistatud seadmed raske haiguse korral (soetamine)

PM

AP

määratakse iga üksikjuhtumi puhul eraldi, tuleb esitada hinnapakkumine

21

Irrigaatorid ja termomeetrid

Ei hüvitata


0%





22

impotentsuse puhul kasutatavad vaakumsüsteemid

PM

AP



200

200



23

seadmed hüübivuse aja mõõtmiseks

PM

AP





kriteerium: hüübivusprobleemide korral


24

süstlad

PM

AP





kriteerium: suhkurtõve (vt 13) […]


25

Koju või sõidukisse automaatika […] paigaldamise […] kulu[d]

Ei hüvitata


0%




 Vaidluse taust

8        Hageja, kes on komisjoni endine ametnik, on kindlustatud Euroopa ühenduste institutsioonide ühises ravikindlustusskeemis.

9        Alates 2012. aastast kasutab ta püsiva positiivrõhu hingamisabi seadet uneapnoe leevendamiseks („CPAP‑seade“).

10      Hageja sai Ispra (Itaalia) arveldusbüroolt ajavahemikuks 1. märtsist 2012 kuni 28. veebruarini 2014 eelload CPAP‑seadme rentimiseks.

11      Hageja esitas 10. veebruaril 2014 uue eelloa taotluse CPAP‑seadme rentimiseks.

12      Vastuseks taotlusele andis arveldusbüroo 24. veebruaril 2014 ajavahemikuks 1. märtsist 2014 kuni 28. veebruarini 2019 eelloa CPAP‑seadme ostmiseks. Loas oli märgitud järgmist:

„Arvestades pikka aega kestnud ravi ja selle tõhusust, on meditsiiniliselt põhjendatud üksnes CPAP‑[seadme] ostmine, mitte rentimine. Üldiste rakendussätete kohaselt on võimalik abivahendit uuendada iga viie aasta tagant ja seadet hooldada alates teisest aastast.“

13      Hageja esitas 8. novembril 2014 taotluse hüvitada talle alates 1. märtsist 2014 CPAP‑seadme rentimisega seotud kulud.

14      Arveldusbüroo andis 22. detsembri 2014. aasta otsusega hagejale ajavahemikuks 1. märtsist 2014 kuni 28. veebruarini 2019 loa CPAP‑seadme rentimiseks (edaspidi „22. detsembri 2014. aasta otsus“). Otsuses oli hüvitamise piirmääraks kehtestatud 1700 eurot, mis vastab üldistes rakendussätetes ette nähtud piirmäärale CPAP‑seadme ostmiseks (vt eespool punktis 7 toodud tabeli 10. rida).

15      Hageja esitas 22. veebruari 2015. aasta kirjaga 22. detsembri 2014. aasta otsuse peale kaebuse.

16      Ametisse nimetav asutus otsustas 25. juuni 2015. aasta otsusega, et 1700 euro suurust piirmäära tuleb tõsta 1400 euro võrra, mis teeb hüvitatavaks kogusummaks 3100 eurot. See täiendav summa vastas nelja aasta jooksul hüvitatavale summale hoolduskulude ja lisaseadmete ostukulude eest, mis on tekkinud pärast CPAP‑seadme ostmisele järgnenud esimest aastat (vt eespool punktis 7 toodud tabeli 10. rida).

17      Seejärel tegi arveldusbüroo 5. oktoobril 2015 uue otsuse, millega andis hagejale ajavahemikuks 1. märtsist 2014 kuni 28. veebruarini 2019 loa CPAP‑seadme rentimiseks (edaspidi „5. oktoobri 2015. aasta otsus“). Otsuses oli hüvitamise piirmääraks kehtestatud 3100 eurot.

18      Hageja palus 20. detsembri 2018. aasta kirjas CPAP‑seadme rentimiseks antud eelluba pikendada.

19      Vastuseks taotlusele andis arveldusbüroo 17. jaanuari 2019. aasta otsusega ajavahemikuks 1. märtsist 2019 kuni 29. veebruarini 2024 loa CPAP‑seadme rentimiseks ja kehtestas hüvitamise piirmääraks 3100 eurot (edaspidi „17. jaanuari 2019. aasta otsus“).

20      Hageja vaidlustas 17. jaanuari 2019. aasta otsuse arveldusbüroole adresseeritud 1. veebruari 2019. aasta kirjaga.

21      Arveldusbüroo jättis 12. aprillil 2019 17. jaanuari 2019. aasta otsuse muutmata.

22      Hageja esitas 14. aprilli 2019. aasta kirjaga 17. jaanuari 2019. aasta otsuse peale kaebuse. Ta tugines oma kaebuses eelkõige asjaolule, et see otsus võeti vastu kohaldatavaid õigusnorme rikkudes. Lisaks tõi ta välja, et Prantsusmaal, kus ta elas, on otstarbekam CPAP‑seadet pigem rentida kui osta.

23      Korralduskomitee märkis 12. juuli 2019. aasta arvamuses, et 17. jaanuari 2019. aasta otsus tuleb jätta muutmata.

24      Ametisse nimetav asutus jättis hageja kaebuse 13. augusti 2019. aasta otsusega rahuldamata (edaspidi „13. augusti 2019. aasta otsus“). Ta tõi põhjenduseks muu hulgas asjaolu, et Prantsuse ravikindlustussüsteemi puudutavad andmed ei mõjuta tema hinnangul 17. jaanuari 2019. aasta otsuse õiguspärasust.

 Menetlus ja poolte nõuded

25      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. novembril 2019.

26      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul palus Üldkohus (neljas koda) Üldkohtu kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel vastata mõnele kirjalikule küsimusele. Pooled vastasid menetlust korraldavatele meetmetele määratud tähtaja jooksul.

27      Kuna kumbki pool ei taotlenud kohtuistungi korraldamist suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, otsustas Üldkohus lahendada hagi ilma menetluse suulise osata, leides, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet.

28      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada 13. augusti 2019. aasta otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

29      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

30      Kõigepealt tuleb täpsustada käesoleva vaidluse eset.

 Vaidluse ese

31      Komisjon märgib, et hagi on esitatud 13. augusti 2019. aasta otsuse peale, millega jäeti rahuldamata 17. jaanuari 2019. aasta otsuse peale esitatud kaebus, mitte aga 17. jaanuari 2019. aasta otsuse peale. Hagi eesmärk on tema sõnul siiski viimati nimetatud otsuse tühistamine, mida hageja ka oma repliigis kinnitas.

32      Väljakujunenud kohtupraktika järgi moodustavad personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohaselt esitatud vaie ja selle sõnaselge või vaikimisi rahuldamata jätmine lahutamatu osa keerulisest menetlusest ning on vaid hagi esitamise eeltingimuseks. Selles olukorras toob hagi – isegi kui see on vormiliselt suunatud kaebuse rahuldamata jätmise vastu – kaasa selle huve kahjustava otsuse vaidlustamise kohtus, mille peale kaebus esitati (17. jaanuari 1989. aasta kohtuotsus Vainker vs. parlament, 293/87, EU:C:1989:8, punkt 8, ning 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus CH vs. parlament, T‑83/18, EU:T:2018:935, punkt 56), välja arvatud juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsus on erineva ulatusega võrreldes otsusega, mille peale kaebus esitati (25. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Staboli vs. komisjon, T‑281/04, EU:T:2006:334, punkt 26, ning 28. mai 2020. aasta kohtuotsus Cerafogli vs. EKP, T‑483/16 RENV, ei avaldata, EU:T:2020:225, punkt 70).

33      Kuigi praegusel juhul sisaldab 13. augusti 2019. aasta otsus, millega hageja kaebus rahuldamata jäeti, üksikasjalikumat õiguslikku ja faktilist põhjendust võrreldes 17. jaanuari 2019. aasta otsust sisaldavas kirjas märgituga, ei ole sellel otsusel siiski sama ulatus kui viimati nimetatud otsusel (vt selle kohta 25. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Staboli vs. komisjon, T‑281/04, EU:T:2006:334, punkt 27).

34      Järelikult tuleb hagi käsitada nii, et see on esitatud algse huve kahjustava otsuse ehk 17. jaanuari 2019. aasta otsuse peale.

35      Lisaks, kuna personalieeskirjade süsteemis tuleb asjaomasel isikul esitada vaidlustatava otsuse peale kaebus ja kõnealuse kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale hagi, on Euroopa Kohus tunnistanud hagi vastuvõetavaks sõltumata sellest, kas see on esitatud üksnes kaebuse esemeks olnud otsuse, kaebuse rahuldamata jätmise otsuse või ühiselt nende kahe otsuse peale, tingimusel et kaebus ja hagi on esitatud kohaldatavates sätetes ette nähtud tähtaegade jooksul (vt selle kohta 26. jaanuari 1989. aasta kohtuotsus Koutchoumoff vs. komisjon, 224/87, EU:C:1989:38, punkt 7). Menetlusökonoomia põhimõtte kohaselt võib kohus siiski otsustada, et puudub vajadus otsustada konkreetselt kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu esitatud nõuete üle, kui ta tuvastab, et neil ei ole iseseisvat sisu ja nad kattuvad tegelikkuses selle otsuse vastu esitatud nõuetega, mille peale kaebus esitati (vt 21. veebruari 2018. aasta kohtuotsus LL vs. parlament, C‑326/16 P, EU:C:2018:83, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 28. mai 2020. aasta kohtuotsus Cerafogli vs. EKP, T‑483/16 RENV, ei avaldata, EU:T:2020:225, punkt 72).

36      Praegusel juhul ei ole vaja konkreetselt otsustada, kas 13. augusti 2019. aasta otsus, millega kaebus rahuldamata jäeti, on õiguspärane, kuna selle otsuse vastu esitatud nõuetel ei ole iseseisvat sisu ja need kattuvad tegelikkuses selle otsuse vastu esitatud nõuetega, mille peale kaebus esitati (vt eespool punkt 33).

 Hagi vastuvõetavus

37      Komisjon esitab kostja vastuses esimese asja läbivaatamist takistava asjaolu, mille kohaselt on 17. jaanuari 2019. aasta otsus kinnitavat laadi. Ta esitab vasturepliigis veel teise asja läbivaatamist takistava asjaolu, mille kohaselt puudub hagejal põhjendatud huvi. Kuigi asja läbivaatamist takistav asjaolu põhineb avalikul huvil ja liidu kohus võib seda hinnata igas menetlusetapis, tuleb sellega seoses märkida, et komisjon ei ole esitanud põhjuseid, miks ta ootas vasturepliiki, et esitada teine asja läbivaatamist takistav asjaolu, kuigi tal oli juba kostja vastuses selle esitamiseks piisavalt teavet.

 Esimene asja läbivaatamist takistav asjaolu, mille kohaselt on 17. jaanuari 2019. aasta otsus kinnitavat laadi

38      Komisjon väidab, et 17. jaanuari 2019. aasta otsus üksnes kinnitab 5. oktoobri 2015. aasta otsust, mis on muutunud lõplikuks, kuna hageja ei ole seda ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustanud.

39      Komisjon lisab, et varasema lõplikuks muutunud otsuse uuesti läbivaatamine võib olla põhjendatud üksnes siis, kui esinevad uued ja olulised asjaolud. Ta täpsustab, et asjaolu on oluline, kui see muudab varasema akti vastuvõtmise ajal esinenud tingimusi. Praegusel juhul ei saa hageja aga tugineda ühelegi olulisele asjaolule, kuna mõlemal eespool punktis 38 nimetatud otsusel on sama ese, neis kohaldatakse samu norme, nad puudutavad sama isikut ja nad kehtestavad sama hüvitamise piirmäära. Ainus erinevus nende kahe otsuse vahel puudutab nendes antava loa kehtivusaega. Ent see erinevus ei mõjuta kuidagi 17. jaanuari 2019. aasta otsuse kinnitavat laadi.

40      Lisaks märgib komisjon, et hageja piirdus üksnes sellega, et taotles varem antud eelloa pikendamist.

41      Hageja väidab, et tema hagi on vastuvõetav ja et komisjoni väide, et 17. jaanuari 2019. aasta otsus puhtalt kinnitab 5. oktoobri 2015. aasta otsust, ei ole õige. Eeskätt leiab hageja, et kuna 5. oktoobri 2015. aasta otsus ei kehtinud kauem kui 28. veebruarini 2019, oli vaja selle kehtivuse kaotamise tõttu teha järgmiseks perioodiks uus otsus.

42      Hageja lisab, et 17. jaanuari 2019. aasta otsus ei ole varem antud loa pelk pikendamine, vaid on tegelik otsus, kuna eelloa andmine ei sõltu varasematest loa andmise otsustest.

43      Väljakujunenud kohtupraktikas on selle kohta öeldud, et akti peetakse varasemat akti puhtalt kinnitavaks, kui see ei sisalda varasema aktiga võrreldes ühtegi uut asjaolu ja kui selle tegemisele ei ole eelnenud varasema akti adressaadi olukorra uuesti hindamist (13. novembri 2014. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑481/11, EU:T:2014:945, punkt 28; vt samuti 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

44      On selge, et kinnitava akti olemasolu küsimust isegi ei teki, juhul kui hilisema akti sisu erineb varasema akti omast (13. novembri 2014. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑481/11, EU:T:2014:945, punkt 30).

45      Praegusel juhul on tegemist sellise olukorraga. Nimelt ei ole 17. jaanuari 2019. aasta otsusel sama ese kui 5. oktoobri 2015. aasta otsusel: kui viimati nimetatud otsusega anti hagejale CPAP‑seadme rentimise luba ajavahemikuks 1. märtsist 2014 kuni 28. veebruarini 2019 (vt eespool punkt 17), siis 17. jaanuari 2019. aasta otsusega anti talle CPAP‑seadme rentimise luba ajavahemikuks 1. märtsist 2019 kuni 29. veebruarini 2024 (vt eespool punkt 19).

46      Kuna 5. oktoobri 2015. aasta otsuse mõju oli ajaliselt piiratud, ei oleks uue otsuse tegemata jätmise korral hagejale hüvitatud CPAP‑seadme rentimise kulusid, mis tal tekkisid alates 1. märtsist 2019. Just 17. jaanuari 2019. aasta otsusega, millega hagejale seadme rentimiseks luba anti, avanes tal võimalus saada nende kulude eest hüvitist.

47      Seega on 17. jaanuari 2019. aasta otsus uus otsus, mida ei saa järelikult pidada 5. oktoobri 2015. aasta otsust puhtalt kinnitavaks otsuseks.

48      Olgu lisatud, et 17. jaanuari 2019. aasta otsust ei muuda 5. oktoobri 2015. aasta otsust puhtalt kinnitavaks otsuseks asjaolu, et mõlemas otsuses kohaldatakse sama hüvitamise piirmäära. 5. oktoobri 2015. aasta otsuse ajaline ulatus, mis oli selles antava loa osas piiratud (vt eespool punkt 46), oli seda paratamatult ka selles kehtestatud hüvitamise piirmäära osas, kuna see piirmäär on täienduseks loale rentida, mille suhtes seda kohaldatakse.

49      Peale selle ei ole tähtsust ühelt poolt asjaolul, et eelloa vorm eristab loa saamise taotlusi loa pikendamise taotlustest, ja teiselt poolt, et hageja leidis, et tema taotluse puhul on tegemist viimati nimetatud liiki taotlusega, kuna selle, kas tegemist on huve kahjustava aktiga, võimaldab kindlaks teha vaidlustatud akti sisu, mitte nimetus, mille annab aktile administratsioon (vt selle kohta 15. jaanuari 2009. aasta kohtumäärus Braun‑Neumann vs. parlament, T‑306/08 P, EU:T:2009:6, punkt 32) või akti adressaat.

50      Järelikult tuleb komisjoni esitatud esimene asja läbivaatamist takistav asjaolu tagasi lükata.

 Teine asja läbivaatamist takistav asjaolu, mille kohaselt puudub hagejal väidetavalt põhjendatud huvi

51      Komisjon märgib, et hageja ei ole esitanud mingeid arvandmeid CPAP‑seadme rentimise kulude kohta, mille hüvitamist ta nõuab. Seetõttu ta leiab, et tal ei ole võimalik hinnata hageja põhjendatud huvi.

52      Väljakujunenud kohtupraktika järgi on hagi vastuvõetav tingimusel, et hagejal on huvi, et vaidlustatud akt tühistataks. Selline huvi eeldab, et akti tühistamine võib iseenesest tekitada õiguslikke tagajärgi ja et hagi võib seega lõpptulemusena selle esitajale mingit kasu tuua (17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 55, ning 24. septembri 2019. aasta kohtuotsus VF vs. EKP, T‑39/18, ei avaldata, EU:T:2019:683, punkt 139).

53      Lisaks, kui otsus kaebajat täielikult ei rahulda, tuleb tunnustada tema põhjendatud huvi nõuda, et liidu kohus kontrolliks selle otsuse õiguspärasust (vt selle kohta 11. märtsi 2009. aasta kohtuotsus TF1 vs. komisjon, T‑354/05, EU:T:2009:66, punktid 85 ja 86).

54      Praegusel juhul kehtestas arveldusbüroo 17. jaanuari 2019. aasta otsusega, mis oli vastus 20. detsembri 2018. aasta eelloa taotlusele (vt eespool punkt 18), hagejale CPAP‑seadme rentimisega seotud kulude hüvitamiseks piirmäära.

55      On selge, et kui 17. jaanuari 2019. aasta otsuse ja 13. augusti 2019. aasta otsuse võimaliku tühistamise tagajärjel selline piirmäär kaotataks, tooks see hagejale kasu.

56      Peale selle ei ole vastupidi komisjoni väidetele hageja ülesanne esitada arvandmeid, et sellist kasu hinnata, kuna niisugune hindamine puudutab olenevalt asjaoludest hagi sisulisi küsimusi, mitte vastuvõetavust (vt selle kohta 11. märtsi 2009. aasta kohtuotsus TF1 vs. komisjon, T‑354/05, EU:T:2009:66, punkt 86).

57      Järelikult tuleb ka komisjoni esitatud teine asja läbivaatamist takistav asjaolu tagasi lükata.

 Sisulised küsimused

58      Oma tühistamisnõuete põhjendamiseks esitab hageja üheainsa väite, mille kohaselt ei näe ükski kohaldatav säte ette hüvitamise piirmäära CPAP‑seadme rentimise korral. Kuna 17. jaanuari 2019. aasta otsuses sellist piirmäära kohaldatakse, on see hageja hinnangul kõnealuste sätetega vastuolus ja seega õigusvastane.

59      Lisaks märgib hageja, et komisjon ei ole esitanud ühtegi objektiivset tõendit, mis kinnitaks, et CPAP‑seadmete rentimise hind Prantsusmaal on ülemäärane.

60      Samuti rõhutab hageja, et komisjon ei ole tõendanud, et pikaajalise kasutamise korral on nõutav CPAP‑seadme ostmine.

61      Veel toob hageja välja CPAP‑seadme rentimise eelised võrreldes ostmisega.

62      Lõpuks eitab hageja diskrimineerimist nende kindlustatud isikute vahel, kes CPAP‑seadet rendivad ja kes selle seadme ostavad.

63      Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

64      Kõigepealt tuleb märkida, et praegusel juhul kohaldas arveldusbüroo 17. jaanuari 2019. aasta otsuse tegemisel hüvitamise piirmäära (vt eespool punkt 19). Komisjon kinnitas seda ka oma vastuses Üldkohtu määratud menetlust korraldavale meetmele (vt eespool punkt 26), täpsustades, et hageja taotletud hüvitise piiramine 3100 euroga ei põhine ühiseeskirjade artikli 20 lõikel 2, mis komisjoni arvates ei ole praeguses asjas kohaldatav.

65      Edasi tuleb rõhutada, et ühise ravikindlustusskeemi finantstasakaalu säilitamise eesmärgile viitava ühiseeskirjade artikli 20 lõikes 1 on ette nähtud, et üldiste rakendussätetega kehtestatakse teatud teenuste puhul hüvitamise piirmäärad. Lisaks on lõikes 2 ette nähtud, et kui piirmäära ei ole kehtestatud, võib arveldusbüroo jätta hüvitamata kulud, mida loetakse ülemäärasteks, arvestades tavalisi hindu selles riigis, kus kulud tekkisid (vt eespool punkt 2).

66      Seega on ühiseeskirjades sõnaselgelt ette nähtud, et üldistes rakendussätetes võib jätta hüvitamise piirmäärad kehtestamata. Niisugusel juhul on ühise ravikindlustusskeemi finantstasakaalu säilitamiseks ette nähtud isegi erimenetlus.

67      Üldistes rakendussätetes on täpsustatud menetlus, mida kohaldatakse juhul, kui hüvitamise piirmäära ei ole kehtestatud. Üldiste rakendussätete osas „Üldmõisted“ on märgitud, et ülemäärastena käsitatavate kulude osa määrab arveldusbüroo juhtumipõhiselt kindlaks pärast arvamuse saamist ekspertarstilt, kes kirjeldab raviteenuse täpset olemust, et arveldusbüroo saaks kulusid kohaldatavate hindadega võrrelda (vt eespool punkt 5).

68      Seega nähtub ühiseeskirjade ja üldiste rakendussätete asjasse puutuvate sätete ülesehitusest, mida eespool punktides 65–67 kirjeldati, et kui komisjon, kes on üldiste rakendussätete vastuvõtmiseks pädev asutus, soovib raviteenuse hüvitamise piirmäära kehtestada, peab ta selle piirmäära üldiste rakendussätete normides selgelt ära näitama.

69      Järelikult juhul, kui mingi raviteenuse puhul ei üldistes rakendussätetes piirmäära sõnaselgelt mainitud, siis ei saa üldisi rakendussätteid vastupidi komisjoni väidetele tõlgendada nii, et selline piirmäär on kaudselt kehtestatud. Taolisel juhul on eespool punktis 66 osutatud erimenetlus see, millega tagatakse ühise ravikindlustusskeemi finantstasakaal.

70      Tuleb tõdeda, nagu nähtub eespool punktis 7 toodud tabelist, et üldised rakendussätted ei näe ette hüvitamise piirmäära CPAP‑seadme rentimise korral.

71      Nimelt on selles tabelis üks veerg, mis puudutab konkreetselt maksimaalset summat, millele kohaldatakse hüvitamise määra, ning CPAP‑seadmete rentimist – vähem kui kolmeks kuuks või kauemaks kui kolm kuud – käsitlevatel ridadel ei ole ühtegi summat märgitud.

72      Kohaldatavate sätete täiesti üheselt mõistetava sõnastuse analüüsi põhjal võib seega järeldada, et CPAP‑seadme rentimise puhul hüvitamise piirmäär puudub.

73      Korralduskomitee märgib samuti oma 12. juuli 2018. aasta arvamuses (vt eespool punkt 23), et üldised rakendussätted näevad sellise piirmäära ette üksnes CPAP‑seadme ostmise korral.

74      Lisaks on eespool punktis 7 esitatud tabelis näidatud ratastooli rentimisega seotud kulude hüvitamise piirmäär, mida kohaldatakse kindlaksmääratud rendiperioodi suhtes, mida selles tabelis samuti mainitakse. Asjaolu, et samas tabelis on ühe meditsiiniseadme rentimise puhul hüvitamise piirmäär näidatud, kuid teise seadme puhul sellist piirmäära näidatud ei ole, kinnitab, et viimase rentimise korral ei ole piirmäära isegi mitte kaudselt kehtestatud.

75      Eespool punktis 72 toodud järeldust ei kummuta komisjoni muud argumendid.

76      Esiteks leiab komisjon, et üldised rakendussätted lähtuvad eeldusest, et kui CPAP‑seadet kasutatakse pikka aega, on nii meditsiinilistel kui ka eelarvelistel põhjustel nõutav seadme ostmine. See selgitab, miks ei peetud vajalikuks kehtestada üldistes rakendussätetes piirmäära aastaid kestva rentimise hüvitamiseks, sest sellist olukorda ei tohiks ette tulla.

77      Üldiste rakendussätete sõnastus komisjoni välja pakutud tõlgendust siiski ei toeta. Nimelt tehakse nendes sätetes vahet vaid CPAP‑seadme rentimisel vähem kui kolmeks kuuks, mille puhul eelluba ei ole vajalik, ning rentimisel sellest pikemaks ajaks, mille puhul eelluba on kohustuslik, kuid rentimise kestust ei ole ajaliselt piiratud.

78      Lisaks ei ole lahtris „Märkused“, milles esitatakse vajalikud täpsustused eespool punktis 7 toodud tabeli tõlgendamiseks, öeldud, et pikaajalise kasutamise korral on nõutav CPAP‑seadme ostmine. Samuti oleks olnud võimalik jätta tabelis märkimata võimalus rentida CPAP‑seadet kauemaks kui kolmeks kuuks.

79      Lõpuks, isegi kui eeldada, et on tõendatud, et pikaajalise kasutamise korral võib olla meditsiinilistel põhjustel vajalik CPAP‑seade rentimise asemel osta, ei põhjenda see iseenesest siiski seda, et üldistes rakendussätetes, mida kindlustatud isikud peaksid lugema ja mõistma, ei ole ühtegi sellekohast viidet. Komisjon ei ole välja toonud ka meditsiinilisi põhjuseid, miks peaks eelistama CPAP‑seadme ostmist rentimisele.

80      Teiseks, vastupidi komisjoni väidetele ei tähenda asjaolu, et CPAP‑seadme rentimise korral kauemaks kui kolmeks kuuks on nagu ka ostmise korral nõutav eelluba, et hüvitamise piirmäär, mis on üldistes rakendussätetes CPAP‑seadme ostmise korral ette nähtud, on kohaldatav ka selle seadme pikaajalise rentimise suhtes.

81      Nimelt ei tähenda eelloa olemasolu tingimata hüvitamise piirmäära kohaldamist, nagu ilmneb eespool punktis 7 toodud tabeli ridadest, mis puudutavad käimisraamide, potitoolide, haiglavoodi tüüpi voodite, lamatiste vastaste madratsite ja inhalaatorite rentimist kauemaks kui kolmeks kuuks.

82      Lisaks ei ole komisjon viidanud ühelegi sättele, mis seoks omavahel eelloa saamise kohustuse ja hüvitamise piirmäära olemasolu.

83      Kolmandaks, mis puudutab komisjoni argumenti, et üldisi rakendussätteid tuleb selleks, et need oleksid kindlustatud isikute võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas, tõlgendada nii, et need kehtestavad CPAP‑seadme pikaajalise rentimise korral piirmäära, siis tuleb märkida, et CPAP‑seadme ostnud kindlustatud isikute ja seda seadet pikaajaliselt rentivate kindlustatud isikute põhjendamatu erinev kohtlemine – isegi kui eeldada, et see on tõendatud – ei saa võrdse kohtlemise põhimõtte järgmise tagamiseks viia üldiste rakendussätete tõlgenduseni, mis ei vastaks nende sõnastusele ega ühiseeskirjade ja üldiste rakendussätete asjasse puutuvate sätete ülesehitusele (vt selle kohta 17. juuli 2015. aasta kohtumäärus EEB vs. komisjon, T‑685/14, ei avaldata, EU:T:2015:560, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Öeldu kehtib ka CPAP‑seadme ostmise korral ette nähtud piirmäärast kõrvalekaldumise ohu või ühise ravikindlustusskeemi finantstasakaalu kahjustamise ohu kohta. Pealegi on ühiseeskirjades, nagu ilmneb eelkõige nende artikli 20 lõikest 2, ette nähtud mehhanismid, et ära hoida ülemääraste kulude kandmist ühise ravikindlustusskeemi poolt.

84      Igal juhul ükski tõend ei kinnita, et erinevus CPAP‑seadme rentimisega seotud kulude ja selle seadme ostmisega seotud kulude suuruse vahel on piisavalt süsteemne ja oluline, et kujutada endast diskrimineerimist. Samuti ei ole leidnud kinnitust, et CPAP‑seadme ostmisel kohaldatavast piirmäärast praktikas kõrvale kaldutakse. Lisaks ei ole tõendatud, et tekiks ühise ravikindlustusskeemi finantstasakaalu kahjustamise oht, kui CPAP‑seadme rentimise korral piirmäär puudub.

85      Seega, isegi kui eeldada, et üldiste rakendussätete konstruktiivne tõlgendamine on mõeldav, samas kui väljakujunenud kohtupraktika järgi, nagu komisjon õigesti märgib, tuleb liidu õigusnorme, mis näevad ette õiguse saada rahalisi hüvitisi, tõlgendada kitsalt (vt 18. septembri 2003. aasta kohtuotsus Lebedef jt vs. komisjon, T‑221/02, EU:T:2003:239, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika), siis ükski komisjoni esitatud põhjendus selliseks tõlgendamiseks alust ei anna (vt eespool punkt 84).

86      Neljandaks vaidleb komisjon vastu mitmele argumentidele, millele hageja on tema sõnul tuginenud. Ta märgib, et ta ei keeldu CPAP‑seadme rentimise kulude katmisest. Ta väidab, et hageja etteheide põhjenduse puudumise kohta on vastuvõetamatu. Ta juhib tähelepanu, et ühine ravikindlustusskeem on autonoomne süsteem ja et arveldusbüroo on kohustatud ühiseeskirju ja üldisi rakendussätteid kohaldama. Ta märgib, et hageja ei ole esitanud CPAP‑seadme rentimise kulude kohta mingeid arvandmeid. Ta eitab kindlustatud isikute diskrimineerimist nende elukoha alusel. Ta märgib, et arveldusbüroo, kes palus hagejal edastada arstitõendi, mis kinnitaks, et CPAP‑seadme ostmine ei ole võimalik, näitas valmisolekut saada hagejalt täiendavat teavet, mida hageja aga ei edastanud. Ta rõhutab lõpuks, et hageja ei ole esitanud oma hagiavalduses argumenti selle kohta, et CPAP‑seadme hüvitamise süsteem Prantsusmaal soosib rentimist, ja lisab, et selline väide ei ole igal juhul tõendatud.

87      Piisab vaid sellest, kui märkida, et hageja argumendid, mida komisjon kritiseerib, ei puutu küsimusse hüvitamise piirmäära olemasolu kohta üldistes rakendussätetes. Järelikult, isegi kui eeldada, et need argumendid on põhjendatud, ei mõjuta need eespool punktis 72 toodud järeldust.

88      Eespool punktides 64–87 esitatud kaalutlusi arvestades tuleb teha järeldus, et arveldusbüroo rikkus üldisi rakendussätteid, kui ta kehtestas hageja eelloa taotlusele antud vastuses hüvitamise piirmäära.

89      Kuna kõik institutsioonid on õigusel rajaneva liidu teenistuses, ei tohi nad nende suhtes kohaldatavaid reegleid eirata (10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Gamaa Islamya Égypte vs. nõukogu, T‑643/16, EU:T:2019:238, punkt 228).

90      Kõigest eeltoodust tuleneb, et hageja väitega tuleb nõustuda ning sellest tulenevalt 17. jaanuari 2019. aasta otsus ja 13. augusti 2019. aasta otsus tühistada.

 Kohtukulud

91      Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Komisjoni 17. jaanuari 2019. aasta otsus, millega kehtestati ajavahemikuks 1. märtsist 2019 kuni 29. veebruarini 2024 meditsiiniseadme rentimise hüvitamise piirmääraks 3100 eurot, ning 13.augusti 2019. aasta otsus, millega selle otsuse peale esitatud kaebus rahuldamata jäeti.

2.      Mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Gervasoni

Madise

Nihoul

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. detsembril 2020 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.