Kohtuasi T‑48/17
Alliance for Direct Democracy in Europe ASBL (ADDE)
versus
Euroopa Parlament
Üldkohtu (kaheksas koda laiendatud koosseisus) 7. novembri 2019. aasta otsus
Institutsiooniline õigus – Euroopa Parlament – Otsus, millega erakonna teatud kulud tunnistatakse 2015. aasta toetuse andmisel rahastamiskõlbmatuks – Otsus, millega antakse toetust 2017. aastaks ja nähakse ette 33% suuruste eelmaksete tegemine toetuse maksimumsummast ning kohustus esitada pangatagatis – Erapooletuse kohustus – Kaitseõigused – Finantsmäärus – Finantsmääruse kohaldamise eeskirjad – Määrus (EÜ) nr 2004/2003 – Proportsionaalsus – Võrdne kohtlemine
1. Euroopa Parlament – Euroopa tasandi erakondade rahastamine – Otsus, millega erakonna teatud kulud tunnistatakse toetuse andmisel rahastamiskõlbmatuks – Kaitseõiguste tagamine – Erakonna õigus olla ära kuulatud – Ulatus – Õigus formaalsele ärakuulamisele – Puudumine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõike 1 ja 2; Euroopa Parlamendi kodukord, artikli 224 lõiked 3 ja 5)
(vt punktid 35 ja 88)
2. Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Õigus heale haldusele – Erapooletuse nõue – Mõiste – Parlamendi kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 2004/2003, artiklid 7 ja 8)
(vt punktid 41–45)
3. Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Õigus heale haldusele – Erapooletuse nõue – Mõiste – Euroopa Parlamendi liikme kategoorilised ja üheselt mõistetavad avalikud avaldused pooleliolevas asjas – Välistamine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 1)
(vt punktid 55-61)
4. Euroopa Parlament – Euroopa tasandi erakondade rahastamine – Riigi tasandi erakonna kaudse rahastamise keeld – Tingimused – Riigi tasandi erakonnale kaudse rahalise eelise andmine – Hindamiskriteeriumid
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 2004/2003, artikkel 7)
(vt punkt 71)
5. Euroopa Parlament – Euroopa tasandi erakondade rahastamine – Referendumikampaaniate rahastamise keeld – Tingimused – Referendumikampaaniaga seotud tegevus – Hindamiskriteeriumid
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 2004/2003, artikkel 8)
(vt punkt 73)
6. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused – Õigus olla ära kuulatud – Ulatus – Üksikotsuse tegemine asjasse puutuva isiku esitatud või talle teadaolevate asjaolude põhjal – Rikkumine – Puudumine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 2)
(vt punktid 89–91 ja 97)
7. Euroopa Parlament – Euroopa tasandi erakondade rahastamine – Toetuse eelmaksete tegemine – Finantstagatise nõue ja eelmakse summa piiramine – Kaalutlusruum – Ulatus – Proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumine – Puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 966/2012, artikli 134 lõige 1; komisjoni määrus nr 1268/2012, artikli 206 lõige 1)
(vt punktid 107, 108, 113, 120, 121, 124, 125 ja 128)
Kokkuvõte
Üldkohus (kaheksas koda laiendatud koosseisus) rahuldas 7. novembri 2019. aasta kohtuotsuses ADDE vs. parlament (T‑48/17) nõude tühistada Euroopa Parlamendi 21. novembri 2016. aasta otsus tunnistada Euroopa tasandi erakonna Alliance for Direct Democracy in Europe ASBL (edaspidi „hageja“) teatud kulud 2015. eelarveaasta toetuse jaoks rahastamiskõlbmatuks. Üldkohus jättis seevastu rahuldamata nõude tühistada parlamendi 12. detsembri 2016. aasta otsus, millega hagejale seati 2017. eelarveaasta toetuse eelmaksete saamiseks teatavad tingimused.
Parlamendi juhatus võttis detsembris 2014 vastu otsuse, millega hagejale määrati 2015. eelarveaastaks maksimaalselt 1 241 725 euro suurune toetus. Hiljem tehti kontrolle ja välisauditi aruandes leiti, et 2015. eelarveaasta teatavad kulud olid rahastamiskõlbmatud. 2016. aasta novembris tunnistas parlament 500 615,55 euro suuruse summa rahastamiskõlbmatuks ja nõudis, et hageja maksaks tagasi 172 654,92 eurot.
Parlamendi juhatus tegi detsembris 2016 otsuse, millega hagejale määrati 2017. eelarveaastaks maksimaalselt 1 102 642,71 euro suurune toetus ja nähti ette, et eelmaksed piiratakse 33 protsendiga toetuse maksimumsummast ja et nõutav on pangatagatise esitamine, sest välisaudiitorid olid hageja omavahendite puudumise tõttu tema rahalise jätkusuutlikkuse kahtluse alla seadnud.
Üldkohus, kellele esitati tühistamishagi parlamendi kahe 2016. aasta novembri ja detsembri otsuse peale, rõhutas kõigepealt, et õigus sellele, et Euroopa Liidu institutsioonid käsitleksid isiku küsimusi erapooletult, on liidu õiguse üldpõhimõte, ja et kohtupraktika kohaselt tähendab hea halduse põhimõte eelkõige pädeva institutsiooni kohustust analüüsida enne otsuse tegemist hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetses asjas tähtsust omavaid tegureid. Erapooletuse nõue hõlmab esiteks subjektiivset erapooletust, mis tähendab, et asjasse puutuva institutsiooni ükski liige, kes küsimusega tegeleb, ei tohi väljendada oma erapoolikust või isiklikke eelarvamusi, ning teiseks objektiivset erapooletust, mis tähendab, et institutsioon peab pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada selles suhtes põhjendatud kahtlusi.
Käesoleva juhtumi puhul toob aga Üldkohus välja, et üks parlamendi juhatuse liige, kes oli vastutav Euroopa tasandi erakondade rahastamisega seotud toimikute käsitlemise eest, tegi avalikult kategoorilisi ja üheselt mõistetavaid avaldusi, mis võisid jätta välisele vaatlejale mulje, et see juhatuse liige oli selle küsimuse ette ära otsustanud enne, kui võeti vastu 2015. eelarveaastat puudutav vaidlustatud otsus. Võttes arvesse asjaolu, et see juhatuse liige osales juhatuse koosolekul ja etendas aktiivset rolli vaidlustatud otsuse tegemisele eelnenud aruteludel, asus Üldkohus seisukohale, et erapooletuna näimine on käesoleval juhul tõsiselt kahtluse all.
Üldkohus rõhutas, et parlament peab pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada igasugune kahtlus oma liikmete erapooletuses halduslike otsuste tegemisel, mis tähendab, et need liikmed peavad ajal, mil toimikuid uuritakse, hoiduma avalikest väljaütlemistest selle kohta, kas Euroopa tasandi erakonnad on neile eraldatud raha hästi või halvasti hallanud.
Seejärel käsitles Üldkohus küsimust, kas 2015. aasta detsembris seitsmes liikmesriigis korraldatud küsitluse rahastamisega seotud teatavad kulud on rahastamiskõlbmatud. Üldkohus tuletas kõigepealt meelde, et Euroopa tasandi erakondadele liidu üldeelarvest eraldatud vahendeid on keelatud kasutada muude erakondade otseseks või kaudseks rahastamiseks, sealhulgas liikmesriigi erakondade või üksikkandidaatide rahastamiseks(1), ning teiseks on neid vahendeid keelatud kasutada referendumikampaaniate rahastamiseks(2).
Käesoleval juhul rõhutas Üldkohus, et kõnealune küsitlus viidi läbi seitsmes erinevas liikmesriigis (Belgias, Prantsusmaal, Ungaris, Madalmaades, Poolas, Rootsis ja Ühendkuningriigis), kusjuures igas riigis oli valimisse kaasatud umbes 1000 inimest ning küsimused, mis olid kõigis seitsmes liikmesriigis samad, puudutasid eelkõige nende liikmesriikide kuulumist Euroopa Liitu, seda, kuidas osalejad hääletaksid võimalikul referendumil liitu kuulumise üle, ja liitu kuulumise tingimuste reformi. Seejärel tõdes Üldkohus, et referendumikampaaniate rahastamise keelu alla kuulub ainult see läbiviidud küsitluse osa, mis puudutab Ühendkuningriiki, kuna õigusnormid referendumi toimumise kohta Ühendkuningriigis kiideti lõplikult heaks selle küsitluse toimumise ajal. Kuues muus liikmesriigis toimunud küsitluse puhul see nii aga ei ole, mistõttu asus Üldkohus seisukohale, et küsitlusega seotud kõigi kulude rahastamiskõlbmatuks tunnistamine ei ole põhjendatud. Arvestades erapooletuse nõuet ja kõnealuse küsitluse asjaolusid tühistas Üldkohus parlamendi 21. novembri 2016. aasta otsuse 2015. eelarveaasta kohta.
Nõude tühistada parlamendi 12. detsembri 2016. aasta otsus hagejale 2017. eelarveaastaks toetuse andmise kohta jättis Üldkohus rahuldamata, kuna ta leidis, et väited, millest esimene puudutas hea halduse põhimõtte ja kaitseõiguste rikkumist, teine finantsmääruse(3) artikli 134 ja finantsmääruse kohaldamise eeskirjade(4) (mis puudutavad toetuse eelmakse tagatisi) artikli 206 rikkumist ning kolmas proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumist, ei ole põhjendatud.