Language of document : ECLI:EU:C:2021:845

EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

14. oktoober 2021(*)

Eelotsusetaotlus – Teenuste osutamise vabadus – ELTL artikkel 56 – Hasartmängud – Keelatud loteriide kättesaadavaks tegemine – Karistused – Proportsionaalsus – Rahatrahvide miinimumsummad – Liitmine – Ülemmäära puudumine – Asendusarest – Menetluskulude proportsionaalse osa tasumine – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõige 3

Kohtuasjas C‑231/20,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Verwaltungsgerichtshofi (Austria kõrgeim halduskohus) 27. aprilli 2020. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 3. juunil 2020, menetluses

MT

versus

Landespolizeidirektion Steiermark,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: esimese koja president A. Arabadjiev teise koja presidendi ülesannetes, kohtunikud I. Ziemele (ettekandja), T. von Danwitz, P. G. Xuereb ja A. Kumin,

kohtujurist: M. Szpunar,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–        MT, esindajad: Rechtsanwälte P. Ruth ja D. Pinzger,

–        Austria valitsus, esindajad: A. Posch ja J. Schmoll,

–        Belgia valitsus, esindajad: L. Van den Broeck ja M. Jacobs, keda abistasid advocaat P. Vlaemminck ja avocate M. Thibault,

–        Ungari valitsus, esindajad: B. R. Kissné, M. Z. Fehér ja G. Koós,

–        Portugali valitsus, esindajad: P. Barros da Costa, A. Silva Coelho ja L. Inez Fernandes,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braun, L. Malferrari ja L. Armati,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artikli 56 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 49 lõike 3 tõlgendamist.

2        Taotlus on esitatud MT ja Landespolizeidirektion Steiermarki (Steiermarki liidumaa politseiamet, Austria) vahelises kohtuvaidluses karistuste üle, mis määrati MT‑le rikkumiste eest, mis seisnesid keelatud loteriide majandustegevuse käigus kättesaadavaks tegemises.

 Õiguslik raamistik

 GSpG

3        28. novembri 1989. aasta föderaalse hasartmänguseaduse (Glücksspielgesetz, BGBl. 620/1989) põhikohtuasja suhtes kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „GSpG“) §‑s 2 „Loteriid“ on sätestatud:

„(1)      Loteriid on hasartmängud,

1.      mida viib läbi, korraldab, pakub või võimaldab ettevõtja,

2.      mille puhul mängijad või muud isikud teevad rahalise sissemakse (panuse) mängus osalemiseks, ja

3.      mille puhul ettevõtja, mängijad või muud isikud panevad välja rahalise väljamakse (võit).

[…]

(4)      Keelatud loteriid on need loteriid, mille korraldamiseks ei ole väljastatud kontsessiooni või luba käesoleva föderaalseaduse alusel ning mida ei ole välja arvatud §‑s 4 ette nähtud föderaalriigi hasartmängumonopolist.

[…]“.

4        GSpG § 52 „Sätted väärteokaristuste kohta“ on sõnastatud järgmiselt:

„(1)      Väärteo, mille eest haldusorgan võib määrata punktis 1 nimetatud juhtudel kuni 60 000 euro suuruse rahatrahvi ja punktides 2–11 nimetatud juhtudel kuni 22 000 euro suuruse rahatrahvi paneb toime:

1.      isik, kes riigi territooriumil hasartmängus osalemise võimaldamise eesmärgil viib läbi, korraldab või võimaldab ettevõtjana keelatud loteriisid § 2 lõike 4 tähenduses või osaleb sellises tegevuses ettevõtjana § 2 lõike 2 tähenduses;

[…]

(2)      Lõike 1 punkti 1 rikkumise eest kuni kolme mänguautomaadi või muu teovahendiga määratakse esmakordse rikkumise korral rahatrahv 1000–10 000 eurot või korduva rikkumise korral rahatrahv 3000–30 000 eurot iga mänguautomaadi või muu teovahendi kohta; kui rikkumine pannakse toime rohkem kui kolme mänguautomaadi või muu teovahendiga, määratakse esmakordse rikkumise korral rahatrahv 3000–30 000 eurot või korduva rikkumise korral rahatrahv 6000–60 000 eurot iga mänguautomaadi või muu teovahendi kohta.“

 VStG

5        Väärteokaristuste seaduse (Verwaltungsstrafgesetz, BGBl. 52/1991) põhikohtuasjale kohaldatava redaktsiooni §‑s 9 „Vastutuse erijuhud“ on sätestatud:

„(1)      Haldusõigusnormide järgimise eest vastutab väärteokaristusõiguse alusel juriidilise isiku […] nimel juhul, kui haldusõigusnormides ei ole sätestatud teisiti ja kui vastutavaid esindajaid ei ole nimetatud (lõige 2), isik, kes esindab seda juriidilist isikut kolmandate isikute ees.

[…]

(7)      Juriidilised isikud […] ja lõikes 3 nimetatud füüsilised isikud vastutavad solidaarselt rahatrahvide eest, mis määratakse juriidilist isikut kolmandate isikute ees esindavatele isikutele või vastutavale volitatud isikule, ning muu rahalise kahju ja menetluskulude eest.“

6        VStG §‑s 16 „Asendusarest“ on ette nähtud:

„(1)      Rahatrahvi määramise korral tuleb juhuks, kui trahvi ei ole võimalik sisse nõuda, samal ajal näha ette asendusarest.

(2)      Asendusaresti pikkus ei või ületada vastava väärteo eest kohaldatava aresti ülemmäära ning juhul, kui sellise teo eest ei ole ette nähtud aresti ja puuduvad muud asjakohased sätteid, ei või asendusarest olla pikem kui kaks nädalat. Rohkem kui kuus nädalat kestev asendusarest ei ole lubatud. Selline karistus tuleb määrata karistuse kohaldamise normide alusel, ilma et võetaks arvesse § 12.

[…]“.

7        VStG § 19 „Karistuse kohaldamine“ on sõnastatud järgmiselt:

„(1)      Karistus määratakse kaitstud õigushüve olulisuse ja rikkumisega tekitatud kahjustuse raskuse põhjal.

[…]“.

8        VStG §‑s 20 „Karistuse erakorraline kergendamine“ on sätestatud:

„Kui esineb tunduvalt rohkem kergendavaid asjaolusid kui raskendavaid asjaolusid või kui süüdistatav on alaealine, võib miinimumkaristust vähendada poole võrra.“

9        VStG §‑is 64 „Väärteomenetluse kulud“ on ette nähtud:

„(1)      Igas karistuse määramise otsuses tuleb karistatud isikult nõuda, et ta tasuks osa karistuse määramise menetluse kuludest.

(2)      Esimese astme [haldus]menetluse korral on see summa 10% määratud rahatrahvist, kuid mitte vähem kui kümme eurot; kui karistuseks on arest, vastab menetluskulude arvutamisel üks päev aresti 100 eurole. […]

[…]“.

 Halduskohtumenetluse seadus

10      Halduskohtumenetluse seaduse (Verwaltungsgerichtsverfahrensgesetz, BGBl. I, 33/2013) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsiooni §‑s 38 on ette nähtud muu hulgas VStG sätete kohaldamine halduskohtumenetluses.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

11      MT esindatav äriühing tegi 30. aprillist kuni 3. maini 2016 majandustegevuse raames kättesaadavaks kümme mänguautomaati. Kõnealuste hasartmängude korraldaja on Slovakkias asuv äriühing.

12      Haldusotsusega tunnistati põhikohtuasja kaebaja vastavalt VStG §‑le 9 süüdi selles, et nimetatud äriühing pani toime GSpG § 52 lõike 1 punkti 1 kolmanda koosseisutunnuse rikkumise. Selle seaduse § 52 lõike 2 kohaselt määras karistuse mõistmiseks pädev haldusasutus talle iga rikkumise eest väärteokaristuse summas 10 000 eurot ning VStG § 16 alusel, mis oli halduskohtumenetluses kohaldatav halduskohtumenetluse seaduse põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni § 38 alusel, kolmepäevase asendusaresti, st kümne mänguautomaadi eest kokku 100 000 euro suuruse trahvi ja 30 päeva pikkuse asendusaresti. Samuti mõistis ta VStG § 64 lõike 2 alusel välja osa menetlusekuludest summas 10 000 eurot.

13      Selle otsuse peale esitati kaebus Landesverwaltungsgericht Steiermarkile (Steiermarki liidumaa halduskohus, Austria), kes jättis selle rahuldamata.

14      Põhikohtuasja kaebaja esitas selle kohtu otsuse peale esimese kassatsioonkaebuse Verwaltungsgerichtshofile (Austria kõrgeim halduskohus). Viimane jättis selle kohtuotsuse muutmata osas, mis puudutas otsust süü kohta, kuid tühistas selle karistuse määramise otsuse osas.

15      Pärast asja tagasisaatmist vähendas Landesverwaltungsgericht Steiermark (Steiermarki liidumaa halduskohus) iga rikkumise eest määratud trahvisummat 4000 eurole ja määras asendusarestiks ühe päeva, st kümne mänguautomaadi eest kokku 40 000 euro suuruse rahatrahvi ja kümne päeva pikkuse asendusaresti. Samuti mõistis ta menetluskulude katteks välja 4000 eurot.

16      Põhikohtuasja kaebaja esitas selle karistuse määramise peale uue kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

17      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tema juures pooleliolevas kassatsioonimenetluses kontrollis Landesverwaltungsgericht Steiermark (Steiermarki liidumaa halduskohus) esimese kohtuastmena vaidlusalusest monopolist tulenevat teenuste osutamise vabaduse riivet, viies läbi igakülgse hindamise Euroopa Kohtu kujundatud kriteeriumide alusel, ning jõudis järeldusele, et GSpG sätted, mis muudavad automatiseeritud hasartmängude korraldamise ilma nõutava kontsessioonita karistatavaks teoks, ei ole liidu õigusega vastuolus.

18      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et hinnang karistuse õiguspärasusele sõltub sellest, kas GSpG sätted koostoimes VStG sätetega, mida Landesverwaltungsgericht Steiermark (Steiermarki liidumaa halduskohus) peab karistuse määramisel kohaldama, on kooskõlas ELTL artikliga 56 ja – olenevalt asjaoludest – harta artikli 49 lõikega 3.

19      Nendel asjaoludel otsustas Verwaltungsgerichtshof (Austria kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

1.      Kas liikmesriigi kohus peab monopoli ette nägeva korra kaitse eesmärgil toimuvas väärteomenetluses kontrollima kohaldatavat trahvimäära ette nägevat normi teenuste osutamise vabaduse aspektist, kui ta on monopoli ette nägevat korda varem vastavalt Euroopa Kohtu nõuetele juba kontrollinud ja selle kontrolli tulemusel tuvastanud, et monopoli ette nägev kord on põhjendatud?

2.      Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis:

a)      kas ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis näeb [GSpG] kohaselt keelatud loteriide majandustegevuse käigus kättesaadavaks tegemise eest ette rahatrahvi määramise iga mänguautomaadi kohta, kehtestamata määratud rahatrahvide kogusumma absoluutset ülempiiri;

b)      kas ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis näeb [GSpG] kohaselt keelatud loteriide majandustegevuse käigus kättesaadavaks tegemise eest imperatiivselt ette miinimumtrahvi määramise summas 3000 eurot iga mänguautomaadi kohta;

c)      kas ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis näeb [GSpG] kohaselt keelatud loteriide majandustegevuse käigus kättesaadavaks tegemise eest imperatiivselt ette asendusaresti määramise iga mänguautomaadi kohta, kehtestamata asendusaresti kogupikkuse absoluutset ülempiiri;

d)      kas ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis näeb [GSpG] kohaselt keelatud loteriide majandustegevuse käigus kättesaadavaks tegemise eest karistuse määramise korral ette kohustuse tasuda osa väärteomenetluse kuludest summas, mis moodustab 10% määratud rahatrahvidest?

3.      Kui esimesele küsimusele tuleb vastata eitavalt, siis:

a)      kas [harta] artikli 49 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis näeb [GSpG] kohaselt keelatud loteriide majandustegevuse käigus kättesaadavaks tegemise eest imperatiivselt ette rahatrahvi määramise iga mänguautomaadi kohta, kehtestamata määratud rahatrahvide kogusumma absoluutset ülempiiri;

b)      kas [harta] artikli 49 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis näeb [GSpG] kohaselt keelatud loteriide majandustegevuse käigus kättesaadavaks tegemise eest imperatiivselt ette miinimumtrahvi määramise summas 3000 eurot iga mänguautomaadi kohta;

c)      kas [harta] artikli 49 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis näeb [GSpG] kohaselt keelatud loteriide majandustegevuse käigus kättesaadavaks tegemise eest ette asendusaresti määramise iga mänguautomaadi kohta, kehtestamata asendusaresti kogupikkuse absoluutset ülempiiri;

d)      kas [harta] artikli 49 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis näeb [GSpG] kohaselt keelatud loteriide majandustegevuse käigus kättesaadavaks tegemise eest karistuse määramise korral ette kohustuse tasuda osa väärteomenetluse kuludest summas, mis moodustab 10% määratud rahatrahvidest?“

 Eelotsuse küsimuste analüüs

 Esimene küsimus

 Vastuvõetavus

20      Põhikohtuasja kaebaja väidab, et esimene küsimus on hüpoteetiline, kuna vastupidi selle küsimuse sõnastuses väidetule ei kontrollinud eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasjas ise kõnealust monopoli ette nägevat korda vastavalt Euroopa Kohtu kehtestatud kriteeriumidele.

21      Sellega seoses tuleb märkida, et ELTL artiklis 267 sätestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsusetaotluse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õigusnormi tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (13. novembri 2018. aasta kohtuotsus Čepelnik, C‑33/17, EU:C:2018:896, punkt 20, ning 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Coty Germany, C‑567/18, EU:C:2020:267, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

22      Järelikult eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast keelduda üksnes juhul, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (13. novembri 2018. aasta kohtuotsus Čepelnik, C‑33/17, EU:C:2018:896, punkt 21, ning 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Coty Germany, C‑567/18, EU:C:2020:267, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

23      Nagu on märgitud siinse kohtuotsuse punktis 17, on eelotsusetaotluse esitanud kohus käesoleval juhul selgitanud, et Landesverwaltungsgericht Steiermark (Steiermarki liidumaa halduskohus) hindas esimeses astmes, kas GSpG sätted, mille kohaselt on automatiseeritud hasartmängude ilma nõutava kontsessioonita korraldamine karistatav, on liidu õigusega kooskõlas. Arvestades seda järeldust, mida Euroopa Kohus ei saa ELTL artikli 267 alusel toimuvas menetluses kahtluse alla seada, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ta peab konkreetselt hindama põhikohtuasja kaebajale GSpG ja VStG sätete koostoime alusel määratud karistuse õiguspärasust ELTL artikli 56 alusel. Seega ei saa eitada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsuse kooskõla liidu õigusega sõltub vastusest esitatud küsimusele, mis ei ole seega hüpoteetiline.

24      Sellest järeldub, et esimene küsimus on vastuvõetav.

 Sisulised küsimused

25      Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et hasartmängumonopoli rikkumise eest karistuste määramise menetluses peab liikmesriigi kohus, kelle ülesanne on hinnata sellise rikkumise eest määratud karistuse õiguspärasust, konkreetselt hindama, kas kohaldatavate õigusnormidega ette nähtud karistused on ELTL artikliga 56 kooskõlas, kui niisugust monopoli ette nägeva korra kehtestamine on juba loetud selle sättega kooskõlas olevaks.

26      Austria ja Belgia valitsus ning sisuliselt ka Ungari valitsus väidavad, et ELTL artikli 56 seisukohast ei ole vaja eraldi analüüsida riigisiseseid õigusnorme, millega nähakse ette karistused monopoli järgimise tagamiseks, kuna neid on asjaomase piirava regulatsiooni vastuvõtmise ja rakendamise asjaolude igakülgse hindamise käigus põhimõtteliselt juba analüüsitud. Seevastu Portugali valitsus, Euroopa Komisjon ja sisuliselt ka MT väidavad, et neid norme tuleb analüüsida eraldi, lähtudes sellest sättest ja eelkõige proportsionaalsuse põhimõttest.

27      Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on seoses liikmesriigi õigusnormidega, mis seavad hasartmängusektoris tegutsemise selles liikmesriigis sõltuvusse eelkõige kohustusest hankida kontsessioon ja politseiluba ning mis näevad ette kriminaalkaristused asjaomaste õigusnormide rikkumise eest, juba leidnud, et iga riigisiseste õigusnormidega kehtestatud piirangut, sealhulgas nende normidega ettenähtud karistusi, tuleb analüüsida eraldi ja eelkõige aspektist, kas see on sobiv liikmesriigi osutatud eesmärgi või eesmärkide saavutamiseks ja kas see ei lähe kaugemale eesmärgi saavutamiseks vajalikust (vt selle kohta 6. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Placanica jt, C‑338/04, C‑359/04 ja C‑360/04, EU:C:2007:133, punktid 40 ning 49). Euroopa Kohus on seda nõuet on hiljem korduvalt üle korranud (8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Stoß jt, C‑316/07, C‑358/07–C‑360/07, C‑409/07 ja C‑410/07, EU:C:2010:504, punkt 93; 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Sporting Odds, C‑3/17, EU:C:2018:130, punkt 22, ning 18. mai 2021. aasta kohtumäärus Fluctus jt, C‑920/19, ei avaldata, EU:C:2021:395, punkt 29).

28      Sellest järeldub, et liikmesriigi kohus, kelle ülesanne on hinnata hasartmängumonopoli rikkumise eest määratud karistuse õiguspärasust, peab konkreetselt hindama, kas see piirang on kooskõlas ELTL artikliga 56 (vt selle kohta 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus Maksimovic jt, C‑64/18, C‑140/18, C‑146/18 ja C‑148/18, EU:C:2019:723, punkt 33), isegi kui selle monopoli kehtestamisega seotud muud piirangud on juba tunnistatud selle sättega kooskõlas olevaks.

29      Euroopa Kohtu praktikast tuleneb küll, et kui liikmesriigi kohus kontrollib, kas piiravad õigusnormid on ELTL artikliga 56 kooskõlas, peab ta juba igakülgselt hindama asjaolusid, mis ei seondu mitte ainult nende õigusnormide vastuvõtmisega, vaid ka nende rakendamisega (vt selle kohta 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Admiral Casinos & Entertainment, C‑464/15, EU:C:2016:500, punkt 31, ja 14. juuni 2017. aasta kohtuotsus Online Games jt, C‑685/15, EU:C:2017:452, punkt 52 ning seal viidatud kohtupraktika), mis tingimata hõlmab nendes õigusnormides konkreetselt ette nähtud karistuste korda, mille alusel tehti karistuse määramise otsus.

30      Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustas sellega seoses, et Landesverwaltungsgericht Steiermark (Steiermarki liidumaa halduskohus) leidis põhikohtuasjas Euroopa Kohtu kehtestatud kriteeriume arvestades, et GSpG sätted, mis muudavad automatiseeritud hasartmängude ilma nõutava kontsessioonita korraldamise karistatavaks teoks, ei ole liidu õigusega vastuolus.

31      Austria valitsus rõhutas omalt poolt, et järeldus, millele Landesverwaltungsgericht Steiermark (Steiermarki liidumaa halduskohus) jõudis, on kooskõlas Austria kõrgeimate kohtute väljakujunenud praktikaga, mis sellise analüüsi raames võtavad süstemaatiliselt arvesse GSpG §‑s 52 ette nähtud karistustega seotud sätteid, mille eesmärk on tõhusalt võidelda ebaseaduslike hasartmängude vastu.

32      Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole siiski täpsustanud, kas see hinnang puudutas konkreetselt seda artiklit. Teiseks nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust igal juhul, et põhikohtuasja kaebuse esitajale mõistetud karistusi ei määratud mitte üksnes GSpG § 52, vaid ka VStG § 16 ja § 64 alusel, mis on kohaldatavad halduskohtumenetlusele ja mis näevad ette, et karistuse määramise otsuse tegemisega samal ajal määratakse alati asendusarest ja väärteomenetluse kuludest kantav osa.

33      Asjaolu puhul, et need karistused ei ole ette nähtud mitte GSpGs, vaid VStG üldsätetes, tuleb aga osutada sellele, et niisugused karistused peavad igal üksikul juhul nende määramise konkreetset korda arvestades olema kooskõlas liidu õigusega ja järgima liidu õigusega tagatud põhivabadusi (vt selle kohta 6. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Placanica jt, C‑338/04, C‑359/04 ning C‑360/04, EU:C:2007:133, punkt 68; 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Global Starnet, C‑322/16, EU:C:2017:985, punkt 61, ja 11. veebruari 2021. aasta kohtuotsus K. M. (laeva kaptenile määratud karistused), C‑77/20, EU:C:2021:112, punkt 36 ning seal viidatud kohtupraktika).

34      Seega tuleb põhikohtuasjas käsitletavat karistuste korda analüüsida konkreetselt ELTL artikli 56 seisukohast.

35      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et hasartmängumonopoli rikkumise eest karistuste määramise menetluses peab liikmesriigi kohus, kelle ülesanne on hinnata hasartmängumonopoli rikkumise eest määratud karistuse õiguspärasust, konkreetselt hindama, kas kohaldatavate õigusnormidega ette nähtud karistused on ELTL artikliga 56 kooskõlas, arvestades karistuste määramise konkreetset korda.

 Teine küsimus

36      Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad keelatud loteriide majandustegevuse käigus kättesaadavaks tegemise eest imperatiivselt ette:

–        miinimumtrahvi määramise iga keelatud mänguautomaadi eest, ilma et oleks kehtestatud ülempiiri määratavate trahvide kogusummale;

–        asendusaresti määramise iga keelatud mänguautomaadi eest, ilma et oleks kehtestatud ülempiiri määratavate vabadusekaotuslike karistuste kogupikkusele;

–        menetluskulude väljamõistmise osas, mis moodustab 10% määratud rahatrahvidest.

37      Sissejuhatuseks tuleb meelde tuletada, et kuigi põhimõtteliselt kuuluvad hasartmängude valdkonnas mõistetavate karistuste normid liikmesriikide pädevusse, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu õigus kehtestab sellele pädevusele piirid, millest tulenevalt ei tohi sellised normid piirata liidu õigusega tagatud põhivabadusi (vt selle kohta 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Sjöberg ja Gerdin, C‑447/08 ja C‑448/08, EU:C:2010:415, punkt 49, ning 19. novembri 2020. aasta kohtuotsus ZW, C‑454/19, EU:C:2020:947, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

38      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb teenuste osutamise vabaduse piiranguks pidada kõiki meetmeid, mis keelavad või takistavad selle vabaduse teostamist või muudavad selle teostamise vähem huvipakkuvaks (12. septembri 2019. aasta kohtuotsus Maksimovic jt, C‑64/18, C‑140/18, C‑146/18 ja C‑148/18, EU:C:2019:723, punkt 30 ning seal viidatud kohtupraktika).

39      Selle kohta olgu märgitud, et riigisisesed õigusnormid, millega on ette nähtud karistused teenuste osutajale selliste kohustuste rikkumise eest, mille puhul on nii nagu põhikohtuasjas iseenesest tegemist teenuste osutamise vabaduse piiranguga, võivad muuta selle vabaduse teostamise vähem huvipakkuvaks ja seetõttu kujutavad endast teenuste osutamise vabaduse piirangut (vt selle kohta 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus Maksimovic jt, C‑64/18, C‑140/18, C‑146/18 ja C‑148/18, EU:C:2019:723, punktid 33 ning 34).

40      Samas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast ka see, et riigisisesed meetmed, mis võivad takistada EL toimimise lepinguga tagatud põhivabaduste teostamist või muuta selle vähem huvipakkuvaks, võivad olla lubatud tingimusel, et nendega taotletakse ülekaalukat üldist huvi pakkuvat eesmärki, need on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale, kui on selle saavutamiseks vajalik (12. septembri 2019. aasta kohtuotsus Maksimovic jt, C‑64/18, C‑140/18, C‑146/18 ja C‑148/18, EU:C:2019:723, punkt 35 ning seal viidatud kohtupraktika).

41      Euroopa Kohus veel täpsustanud, et liikmesriigid on vabad määrama kindlaks oma hasartmängupoliitika eesmärgid ja vajaduse korral täpselt määratlema soovitud kaitse taseme. Siiski peavad nende kehtestatud piirangud vastama proportsionaalsuse poolest tingimustele, mis tulenevad Euroopa Kohtu praktikast (vt selle kohta 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Sjöberg ja Gerdin, C‑447/08 ning C‑448/08, EU:C:2010:415, punkt 39).

42      Peale selle tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kui liikmesriik tugineb teenuste osutamise vabadust piiravate õigusnormide põhjendamiseks ülekaalukast üldisest huvist tulenevatele kaalutlustele, siis tuleb sellist liidu õiguses ette nähtud põhjendust tõlgendada lähtuvalt liidu õiguse üldpõhimõtetest, sealhulgas põhiõigustest, mis nüüdsest on tagatud hartaga. Niisugusel juhul saavad ette nähtud erandid kehtida liikmesriigi asjaomase õigusnormi suhtes üksnes siis, kui see õigusnorm on kooskõlas põhiõigustega, mille järgimise Euroopa Kohus tagab (30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Pfleger jt, C‑390/12, EU:C:2014:281, punkt 35 ning seal viidatud kohtupraktika).

43      Sellega seoses tuleb esiteks tõdeda, et kuna liidu õigus lubab liikmesriikidel kalduda kõrvale ELTL artiklist 56 ja kehtestada piiranguid hasartmänguteenuste pakkumisele – tingimusel, et need piirangud vastavad ülekaalukale üldisele huvile, on sobivad taotletava eesmärgi saavutamiseks ega lähe kaugemale selle saavutamiseks vajalikust –, tuleb haldus- või kriminaalkaristuste kehtestamist nende piirangute kohaldamise tagamiseks pidada vastavaks nendele samadele üldisest huvist tulenevatele kaalutlustele, millele piirangud ise vastavad.

44      Teiseks tuleb tõdeda, et haldus- või kriminaalkaristuste kehtestamine hasartmänguteenuste osutamist piiravate õigusnormide rikkumise eest on põhimõtteliselt selline, mis tagab nende õigusnormide järgimise ja on seega taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv.

45      Kolmandaks on veel tarvis, et kehtestatud karistuste raskus oleks vastavuses nende rikkumiste raskusega, mille eest neid määratakse, eelkõige tagades tegeliku hoiatava mõju, kuid minemata kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt selle kohta 5. märtsi 2020. aasta kohtuotsus OPR-Finance, C‑679/18, EU:C:2020:167, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika) – see nõue tuleneb eelkõige karistuste proportsionaalsuse põhimõttest, mis on kirjas harta artikli 49 lõikes 3 (vt selle kohta 20. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Menci, C‑524/15, EU:C:2018:197, punkt 55).

46      Mis esimesena puudutab miinimumtrahvi kehtestamist iga keelatud mänguautomaadi eest, siis asjaomaste rikkumiste raskuse seisukohast ei näi selline karistus iseenesest olevat ebaproportsionaalne, kuna ebaseaduslike hasartmängude pakkumine mänguautomaatidel – mis oma olemuse tõttu jäävad haldusasutuste kontrolli alt välja ja mille puhul ei saa kindlaks teha, kas järgitakse mängijate kaitseks seadusega kehtestatud meetmeid – võib, nagu märgib Austria valitsus, tuua ühiskonna jaoks kaasa tõsiseid tagajärgi, kuivõrd, nagu Euroopa Kohus on juba esile toonud, õhutavad loteriid kulutama, sellel võivad aga olla kahjulikud tagajärjed üksikisikutele ja ühiskonnale (24. märtsi 1994. aasta kohtuotsus Schindler, C‑275/92, EU:C:1994:119, punkt 60; vt selle kohta ka 6. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Placanica jt, C‑338/04, C‑359/04 ning C‑360/04, EU:C:2007:133, punkt 47; 3. juuni 2010. aasta kohtuotsus Sporting Exchange, C‑203/08, EU:C:2010:307, punkt 27, ja 15. septembri 2011. aasta kohtuotsus Dickinger ja Ömer, C‑347/09, EU:C:2011:582, punkt 45).

47      Selle miinimumtrahvi summa puhul peab liikmesriigi kohus selle proportsionaalsuse hindamiseks arvesse võtma võimaliku määratava trahvisumma ja toimepandud rikkumisest tuleneva majandusliku eelise vahelist suhet, et pärssida rikkujate tahet sellist rikkumist toime panna (vt selle kohta 11. veebruari 2021. aasta kohtuotsus K. M. (laeva kaptenile määratud karistused), C‑77/20, EU:C:2021:112, punkt 49). Siiski peab ta kõiki juhtumi asjaolusid arvesse võttes veenduma, et selliselt kehtestatud miinimumsumma ei ole kõnealuse eelisega võrreldes liiga suur.

48      Asjaolu kohta, et põhikohtuasjas kõne all olevad liikmesriigi õigusnormid ei näe ette määratavate rahatrahvide kogusumma ülempiiri, tuleb märkida, et on tõsi, et kui rikkumine puudutab mitut keelatud mänguautomaati, võib määratavate miinimumtrahvide ilma ülempiirita liitmine kaasa tuua märkimisväärse suurusega rahaliste karistuste kohaldamise.

49      Nagu aga märkisid nii eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes tugineb põhjendustele, mis on esitatud valitsuse seaduse eelnõus, millega vaidlusaluste rahaliste karistuste summad GSpG § 52 lõikesse 2 sisse viidi, kui ka Austria ja Belgia valitsus ning komisjon, võimaldab selline meede eelkõige kaotada majandusliku eelise, mille karistatavate rikkumiste abil võib saada, ja muuta ebaseaduslik pakkumine seeläbi järjest vähem huvipakkuvaks, mistõttu see meede iseenesest ei riku proportsionaalsuse põhimõtet. Liikmesriigi kohus peab siiski ka veenduma, et määratud trahvide kogusumma ei oleks selle eelisega võrreldes liiga suur.

50      Mis teisena puudutab asendusaresti kehtestamist, siis tuleb tõdeda, et ka sellise karistuse määramine ei ole kõnealuste rikkumiste laadi ja raskust arvestades iseenesest ebaproportsionaalne, kuna selle eesmärk on, nagu märgib Austria valitsus, tagada, et nende rikkumiste eest saaks tõhusalt karistada, kui rahatrahvi ei ole võimalik sisse nõuda.

51      Tuleb siiski märkida, et niisuguse karistuse määramine peab igal üksikjuhtumil olema õigustatud kaalukate üldisest huvist lähtuvate põhjendustega (vt selle kohta EIK 19. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Lacatus vs. Šveits, ECLI:CE:ECHR:2021:0119JUD001406515, punkt 110), kuna selline karistus on oma tagajärgede tõttu puudutatud isikule eriti raske (vt selle kohta 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus Maksimovic jt, C‑64/18, C‑140/18, C‑146/18 ja C‑148/18, EU:C:2019:723, punkt 45 ning seal viidatud kohtupraktika).

52      Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et niisuguste rikkumiste puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei või asenduskaristus ületada kahte nädalat iga rikkumise kohta.

53      Sellega seoses tuleb tõdeda, et kuna sellise vabadusekaotusliku karistuse saab määrata iga ebaseadusliku mänguautomaadi või muu teovahendi eest ja kohaldatavad õigusnormid ei näe ette sellisel juhul määrata võidavate asendusarestide kogupikkuse piirmäära, võib niisuguste karistuste liitmine tuua kaasa märkimisväärse pikkusega asendusaresti määramise, mis ei pruugi olla vastavuses nende tuvastatud rikkumiste raskusega, mille eest on kohaldatavates õigusnormides karistuseks ette nähtud ainult rahatrahvid. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kindlaks tegema, kas praegusel juhul on see nii, võttes arvesse tegelikult määratud asendusaresti pikkust.

54      Austria valitsus tõi selles kontekstis esile, et asendusarestidele ei ole ette nähtud üldkehtivat miinimumpikkust, kuna selline karistus peab olema vastavuses määratud rahatrahviga.

55      See asjaolu ei saa aga olla määrav, kuna asendusarest ei saa olla proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas ainuüksi tõsiasja tõttu, et liikmesriigi ametiasutused võivad selle pikkust oma äranägemise järgi vähendada (vt analoogia alusel 3. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Google Ireland, C‑482/18, EU:C:2020:141, punkt 53).

56      Mis kolmandana puudutab menetluskulude väljamõistmist osas, mis moodustab 10% määratud rahatrahvidest, siis tuleb osutada sellele, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt aitab kohtukulude maksmine üldjuhul kaasa kohtusüsteemi paremale toimimisele, kuna see on üheks liikmesriikide kohtute tegevuse rahastamise allikaks (30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Toma ja Biroul Executorului Judecătoresc Horațiu-Vasile Cruduleci, C‑205/15, EU:C:2016:499, punkt 49 ning seal viidatud kohtupraktika). Seega ei saa asuda seisukohale, et sellise kulude osalise hüvitamise kohustuse kehtestamine iseenesest rikub proportsionaalsuse põhimõtet.

57      Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab siiski veenduma, et osas, milles nende kulude hüvitamise suurus on kindlaks määratud protsendina määratud rahatrahvi summast, ei oleks konkreetne väljamõistetud osa kuludest trahvi ülempiiri puudumist silmas pidades ülemäärane, arvestades niisuguse menetluse tegelikku maksumust, ega rikuks harta artikliga 47 tagatud õigust pöörduda kohtusse (vt selle kohta 6. novembri 2012. aasta kohtuotsus Otis jt, C‑199/11, EU:C:2012:684, punkt 48).

58      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad keelatud loteriide majandustegevuse käigus kättesaadavaks tegemise eest imperatiivselt ette:

–        miinimumtrahvi määramise iga keelatud mänguautomaadi eest, nägemata ette määratavate rahatrahvide kogusumma ülempiiri, tingimusel et määratud trahvide kogusumma ei ole liiga suur võrreldes majandusliku eelisega, mida karistatavate rikkumiste teel võib saada;

–        asendusaresti määramise iga keelatud mänguautomaadi eest, nägemata ette määratavate asendusarestide kogupikkuse ülempiiri, tingimusel et tegelikult määratud asendusarest ei ole tuvastatud kuritegude raskust arvestades liiga pikk, ja

–        menetluskulude väljamõistmise osas, mis moodustab 10% määratud rahatrahvidest, tingimusel et see summa ei ole menetluse tegelikku maksumust arvestades ülemäärane ega riku harta artiklis 47 sätestatud õigust pöörduda kohtusse.

 Kolmas küsimus

59      Arvestades esimesele küsimuse antud vastust, ei ole kolmandale küsimusele vaja vastata.

 Kohtukulud

60      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

1.      ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et hasartmängumonopoli rikkumise eest karistuste määramise menetluses peab liikmesriigi kohus, kelle ülesanne on hinnata hasartmängumonopoli rikkumise eest määratud karistuse õiguspärasust, konkreetselt hindama, kas kohaldatavate õigusnormidega ette nähtud karistused on ELTL artikliga 56 kooskõlas, arvestades karistuste määramise konkreetset korda.

2.      ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad keelatud loteriide majandustegevuse käigus kättesaadavaks tegemise eest imperatiivselt ette:

–        miinimumtrahvi määramise iga keelatud mänguautomaadi eest, nägemata ette määratavate rahatrahvide kogusumma ülempiiri, tingimusel et määratud trahvide kogusumma ei ole liiga suur võrreldes majandusliku eelisega, mida karistatavate rikkumiste teel võib saada;

–        asendusaresti määramise iga keelatud mänguautomaadi eest, nägemata ette määratavate asendusarestide kogupikkuse ülempiiri, tingimusel et tegelikult määratud asendusarest ei ole tuvastatud kuritegude raskust arvestades liiga pikk, ja

–        menetluskulude väljamõistmise osas, mis moodustab 10% määratud rahatrahvidest, tingimusel et see summa ei ole menetluse tegelikku maksumust arvestades ülemäärane ega riku Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud õigust pöörduda kohtusse.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: saksa.