KOHTUJURISTI ETTEPANEK
HENRIK SAUGMANDSGAARD ØE
esitatud 20. juunil 2019(1)
Kohtuasi C‑213/18
Adriano Guaitoli,
Concepción Casan Rodriguez,
Alessandro Celano Tomassoni,
Antonia Cirilli,
Lucia Cortini,
Mario Giuli,
Patrizia Padroni
versus
easyJet Airline Co. Ltd
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale ordinario di Roma (Rooma esimese astme kohus, Itaalia))
Eelotsusetaotlus – Lennutransport – Määrus (EÜ) nr 261/2004 – Artiklid 5, 7, 9 ja 12 – Lennu tühistamise või olulise hilinemise korral kindlasummalise hüvitise ja reisijate individuaalse kahju hüvitamiseks esitatud hagi – Rahvusvaheline kohtualluvus ja riigisisene territoriaalne kohtualluvus – Kohaldatavad sätted – Montréali konventsioon – Artikkel 33 – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Artikli 7 punkt 1 – Nende sätete omavaheline seos
I. Sissejuhatus
1. Eelotsusetaotlus, mille esitas Tribunale ordinario di Roma (Rooma kohus, Itaalia), käsitleb ennekõike seda, kuidas tõlgendada rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsiooni(2) (edaspidi „Montréali konventsioon“) artiklit 33, mis käsitleb kohtualluvust selle konventsiooni kohaldamisalaga hõlmatud lennuettevõtja vastutuse kohaldamise juhul.
2. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult sisuliselt, kuidas kõnealune konventsioon on seotud määrusega (EL) nr 1215/2012,(3) millega määratakse kindlaks kohtualluvus konventsiooniga hõlmatavas valdkonnas,(4) kui lennureisijad esitavad hagi mitmesuguste hüvitiste saamiseks.
3. Taotlus on esitatud lennukompanii ja mitme reisija vahelises piiriüleses kohtuvaidluses, mis käsitleb reisijate esitatud nõudeid, hõlmates samal ajal määrusega (EÜ) nr 261/2004(5) ette nähtud ühtlustatud nõudeid ja kõnealuse lennukompanii käitatava väljuva lennu tühistamisega ja tagasilennu hilinemisega põhjustatud individuaalse kahju hüvitamist.
4. Esmajärjekorras soovitakse Euroopa Kohtult teada, kas selliste asjaolude korral tuleb kindlaks määrata territoriaalselt pädev kohus, kohaldades Montréali konventsiooni artiklit 33 ja/või määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1. Allpool esitatud põhjustel ja tingimustel pooldan ma nende kahe instrumendi jaotavat kohaldamist sõltuvalt esitatud nõude eesmärkidest.
5. Teiseks, juhul kui Euroopa Kohus otsustab, et Montréali konventsiooni artikkel 33 on sellisel juhul kohaldatav, nagu ma seda kavatsen soovitada, peaks Euroopa Kohus selgitama, kas seda sätet tuleb tõlgendada nii, et selle alusel määratakse kindlaks kohtualluvuse jagunemine üksnes rahvusvahelisel tasandil, asjaomaste riikide vahel, või lisaks sellele ka riigisisesel tasandil, konkreetse riigi kohtute vahel. Mina eelistan viimast tõlgendust.
6. Kolmandaks, juhul kui Euroopa Kohus otsustab, et Montréali konventsiooni artikli 33 sätetega ei määrata kindlaks territoriaalselt pädevat kohut riigi tasandil, soovitakse, et Euroopa Kohus selgitaks, kas seda sätet tuleb pädeva kohtu määratlemiseks kohaldada eraldi või koostoimes määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktiga 1. Võttes arvesse vastuseid, mida tuleks minu arvates anda kahele eelmisele eelotsuse küsimusele, olen ma seisukohal, et kolmandale küsimusele, mis on esitatud vaid lisaküsimusena, ei ole vajadust vastata.
II. Õiguslik raamistik
A. Montréali konventsioon
7. Montréali konventsioon jõustus Euroopa Liidu suhtes 28. juunil 2004.
8. Montréali konventsiooni preambulis, täpsemalt selle kolmandas lõigus, on märgitud, et selle konventsiooni osalisriigid „tunnista[vad], et rahvusvahelisel õhuveol on tähtis tagada tarbijate huvide kaitse ning et selleks tuleb kahju hüvitamise põhimõttest lähtudes maksta õiglast hüvitist“. Lisaks sellele on preambuli viiendas lõigus märgitud, et „sobivaim viis huvide õiglase tasakaalu saavutamiseks on riikide koostöö rahvusvahelise õhuveo nõuete edasisel ühtlustamisel ja kodifitseerimisel“.
9. Kõnealuse konventsiooni III peatüki „Vedaja vastutus ja kahju hüvitamise ulatus“ artiklis 19 „Hilinemine“, on sätestatud, et „[v]edaja vastutab kahju eest, mis tulenes reisijate, pagasi või lasti hilinemisest õhuveol. Vedaja ei vastuta hilinemisest tulenenud kahju eest, kui ta tõendab, et tema, tema teenistujad ja esindajad võtsid kõik vajalikud meetmed kahju vältimiseks või et temal, tema teenistujail või esindajail ei olnud võimalik asjakohaseid meetmeid võtta“.
10. Sama III peatüki artikli 33 „Kohtualluvus“ lõigetes 1 ja 4 on sätestatud:
„1. Kahjunõudehagi esitatakse hageja valikul ühe osalisriigi territooriumil kohtule, mis asub kas vedaja alalises asukohas, tema põhitegevuskohas või selles tegevuskohas, mille kaudu leping sõlmiti, või sihtkohas asuvale kohtule.
[…]
4. Menetlusele kohaldatakse asja arutava kohtu asukohariigi seadust.“
B. Liidu õigus
1. Määrus nr 261/2004
11. Määruse nr 261/2004 artikli 1 „Teema“ lõike 1 punktides b ja c on sätestatud, et määruses „kehtestatakse siin nimetatud tingimustel reisijate minimaalsed õigused, [kui] lend tühistatakse [ja kui] lend hilineb.“
12. Nimetatud määruse artikli 5 „Tühistamine“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Lennu tühistamise korral:
a) pakub tegutsev lennuettevõtja asjaomastele reisijatele abi vastavalt artiklile 8; […]
b) pakub tegutsev lennuettevõtja asjaomastele reisijatele abi vastavalt artikli 9 lõike 1 punktile a ja lõikele 2 ning teekonna muutmise korral, kui uue lennu mõistlikkuse piires oodatav väljumisaeg on vähemalt järgmisel päeval pärast tühistatud lennu kavandatud väljumisaega, artikli 9 lõike 1 punktides b ja c määratletud abi; ning
c) on asjaomastel reisijatel õigus saada tegutsevalt lennuettevõtjalt hüvitist vastavalt artiklile 7 […].
2. Kui reisijat teavitatakse tühistamisest, tutvustatakse talle võimalikke alternatiivseid reisivõimalusi“.
13. Sama määruse artikli 7 „Õigus hüvitisele“ lõike 1 punktis a on sätestatud, et „reisijad saavad hüvitist kuni […] 250 euro ulatuses kõikide kuni 1500 kilomeetri pikkuste lendude puhul“ selles artiklis sätestatud tingimustel.
14. Nimetatud määruse artikli 9 „Õigus hoolitsusele“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Kui osutatakse käesolevale artiklile, pakutakse reisijatele tasuta järgmist:
a) ooteajaga võrreldes piisav söök;
b) hotellimajutus,
– kui tuleb oodata üks või mitu ööd või
– kui reisija peab ootama kavandatust kauem;
c) transport lennujama ja majutuskoha (hotell või muu) vahel.
2. Lisaks võimaldatakse reisijatele tasuta kaks telefonikõnet, teleksi- või faksiteadet või elektronkirja.“
15. Määruse nr 261/2004 artikli 12 „Lisahüvitis“ lõikes 1 on ette nähtud, et määruse „kohaldamine ei piira reisijate õigusi lisahüvitisele. [Selle] määruse alusel antud hüvitis võidakse sellisest lisahüvitisest maha arvata“.
2. Määrus nr 1215/2012
16. Määrust nr 1215/2012 kohaldatakse ratione temporis põhikohtuasja kohtuvaidluse suhtes vastavalt määruse artikli 66 lõike 1 sätetele, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitati hagi pärast 10. jaanuari 2015(6).
17. Määruse nr 1215/2012 II peatüki „Kohtualluvus“ 2. jao „Valikuline kohtualluvus“, artikli 7 punkti 1 alapunktides a ja b on sätestatud, et „[i]siku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:
1) a) lepinguid puudutavates asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus;
b) kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse käesoleva sätte kohaldamisel asjaomase kohustuse täitmise kohana […] teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada“.
18. Sama peatüki 4. jao „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“ artikli 17 lõikes 3 on sätestatud, et selle jao sätteid „ei kohaldata transpordilepingute suhtes, välja arvatud lepingud, mille alusel osutatakse summaarhinna eest kombineeritud veo- ja majutusteenust“.
19. Kõnealuse määruse VII peatüki „Seos teiste dokumentidega“ artiklis 67 on ette nähtud, et selle määruse kohaldamine „ei piira nende sätete kohaldamist, millega reguleeritakse kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist konkreetses valdkonnas ja mis sisalduvad liidu õigusaktides või selliste õigusaktide kohaselt ühtlustatud siseriiklikes õigusaktides“.
20. Sama VII peatüki artikli 71 lõikes 1 on sätestatud, et see määrus „ei mõjuta konventsioone, millega liikmesriigid on liitunud ja millega reguleeritakse kohtualluvust või kohtuotsuste tunnustamist või täitmist konkreetses valdkonnas“.
III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
21. Adriano Guaitoli, Alessandro Celano Tomassoni, Mario Giuli, Concepción Casan Rodriguez, Antonia Cirilli, Lucia Cortini ja Patrizia Padroni (edaspidi „Adriano Guaitoli jt“) ostsid lennupiletid edasi-tagasi lennuks Fiumicinost (Itaalia) Korfule (Kreeka), lennuliini käitas Lutonis (Ühendkuningriik) asuv lennuettevõtja easyJet Airline Company Ltd (edaspidi „easyJet“).
22. Adriano Guaitoli jt väljuv lend, mis pidi toimuma 4. augustil 2015 kell 20:20, hilines üha enam, seejärel lend tühistati ja viidi üle järgmisele päevale kell 16:45. Lennu ootel ei tehtud neile ettepanekut istuda mõne teise lennukompanii lennule, ei pakutud süüa ega muud abi, samuti ei pakutud mingil kujul hüvitist või kahjutasu, ehkki easyJetile saadeti selleks ametlik taotlus.
23. Ka 14. augustiks 2015 kell 23:25 kavandatud tagasilend hilines oluliselt, hilinemise kestust ei ole eelotsusetaotluses mainitud.
24. 28. juunil 2016 esitasid Adriano Guaitoli jt Tribunale ordinario di Romale (Rooma kohus), kelle tööpiirkonnas nad elavad, hagi nõudega mõista easyJetilt määruse nr 261/2004 artiklite 5, 7, 9 ja 12 alusel välja väljuva lennu tühistamise ja tagasilennu hilinemisega põhjustatud kulude katteks kindlasummaline hüvitis, et neile hüvitataks ebaõiglaselt kantud kulud ning samuti hüvitataks muu varaline ja mittevaraline kahju(7).
25. Oma kaitses tõi easyJet esiteks välja kaks kohtualluvuse puudumisega seotud erandit. Esimese neist, mis oli seotud hagihinnaga, lükkas Tribunale ordinario di Roma (Rooma kohus) tagasi. Teise puhul, mis hõlmas territoriaalset kohtualluvust, leidis see kohus, et tuleb kindlaks määrata kohaldatavad eeskirjad, ennekõike lähtuvalt Montréali konventsiooni artikli 33 ja määruse nr 44/2001 artikli 5 (hilisem määruse nr 1215/2012 artikkel 7) vahelisest seosest ning riigisiseste kohtualluvuse eeskirjade võimalikust kohaldamisalast, võttes arvesse asjaolu, et põhikohtuasja hagejate elukoht on nende asukohamaa kohtu tööpiirkonnas, kuid Fiumicino lennujaam asub Tribunale di Civitavecchia (Civitavecchia kohus, Itaalia) tööpiirkonnas.
26. Selles olukorras võttis Tribunale ordinario di Roma (Rooma kohus) 26. veebruaril 2018 vastu otsuse, mis saabus Euroopa Kohtusse 26. märtsil 2018, menetlus peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas juhul, kui pool, kellele sai osaks lennu hilinemine või tühistamine, nõuab peale määruse nr 261/2004 artiklites 5, 7 ja 9 ette nähtud kindlasummaliste ühtlustatud hüvitiste ka kahju hüvitamist selle määruse artikli 12 alusel, tuleb kohaldada Montréali konventsiooni artiklit 33 või reguleerib „kohtualluvust“ (nii rahvusvahelist kui ka riigisisest) siiski määruse nr 44/2001 artikkel 5?
2. Kas esimeses küsimuses nimetatud esimesel juhul tuleb Montréali konventsiooni artiklit 33 tõlgendada nii, et see reguleerib ainult kohtualluvuse jaotumist riikide vahel, või vastupidi nii, et see reguleerib ka territoriaalset kohtualluvust ühe liikmesriigi piires?
3. Kas teises küsimuses nimetatud esimesel juhul kohaldatakse „eranditult“ Montréali konventsiooni artiklit 33 ja see välistab määruse nr 44/2001 artikli 5 kohaldamise või võib neid kahte artiklit kohaldada samal ajal, mistõttu määratakse kindlaks otseselt nii see, missugusele riigile asi allub, kui ka riigisisene territoriaalne kohtualluvus?“
27. Adriano Guaitoli jt, easyJet, Itaalia valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid Euroopa Kohtule kirjalikud seisukohad. Kohtuistungit suuliste seisukohtade ärakuulamiseks ei korraldatud.
IV. Analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
28. Enne eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolme eespool esitatud küsimuse sisulist analüüsi(8) pean vajalikuks tuletada meelde Euroopa Kohtu praktikast pärit kaalutlusi, mis käsitlevad kõiki neid küsimusi.
29. Esmalt, seoses Montréali konventsiooni tõlgendamisega tuleb juhtida tähelepanu, et selle konventsiooni sätted moodustavad lahutamatu osa liidu õigussüsteemist,(9) nii et Euroopa Kohus on pädev tegema otsuseid nende tõlgendamiseks, võttes arvesse Euroopa Liidu jaoks siduvaid rahvusvahelise õiguse sätteid, ennekõike Viini konventsiooni artiklit 31,(10) mille kohaselt lepingut tuleb tõlgendada heas usus, andes lepingus kasutatud mõistetele konteksti arvestades tavatähenduse ning lähtudes lepingu mõttest ja eesmärgist(11). Lisaks sellele, võttes arvesse Montréali konventsiooni eesmärki, mis hõlmab rahvusvahelisi lennuvedusid käsitlevate eeskirjade ühtlustamist, on Euroopa Kohus varem selgitanud, et selles konventsioonis esitatud termineid, mida konventsioonis ei ole määratletud, tuleb „tõlgendada ühetaoliselt ja autonoomselt, vaatamata selle konventsiooni osalisriikide õigusnormides neile kontseptsioonidele antud erinevatele tähendustele“(12).
30. Seejärel tuleb rõhutada, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus on ametlikult viidanud kogu oma otsuse ulatuses ja ennekõike esimese ja kolmanda eelotsuse küsimuse puhul määruse nr 44/2001 artiklile 5, oleks asjakohane osutada sama sisuga sätetele määruse nr 1215/2012(13) artiklis 7, mida kohaldatakse ratione temporis käesoleval juhul(14). Sellega seoses tuleb rõhutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib Euroopa Kohus eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks arvesse võtta ka selliseid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma eelotsuse küsimuses viidanud(15).
31. Olles esitanud need üldised märkused, tuleb järgnevalt analüüsida kõiki käesolevas kohtuasjas esitatud küsimusi.
B. Montréali konventsiooni ja määruse nr 1215/2012 seos hagi puhul, milles nõutakse hüvitamist nii kõnealuse konventsiooni kui ka määruse nr 261/2004 alusel (esimene küsimus)
1. Esimese eelotsuse küsimuse ese
32. Sisuliselt soovitakse esimese eelotsuse küsimusega, et Euroopa Kohus selgitaks, kas juhul, kui reisija, kellele sai osaks rahvusvahelise lennu hilinemine või tühistamine, nõuab kohtu kaudu peale määruse nr 261/2004 artiklites 5, 7 ja 9 ette nähtud kindlasummaliste ühtlustatud hüvitiste ja kulude katmist ka muu kahju hüvitamist selle määruse artikli 12 alusel,(16) tuleb ratione loci pädeva kohtu kindlaksmääramiseks kohaldada Montréali konventsiooni artiklit 33 ja/või määruse nr 1215/2012 artiklit 7.
33. Eeldades ühist vastust kolmele eelotsuse küsimusele, kinnitavad Adriano Guaitoli jt, et nii Montréali konventsiooni artikkel 33 kui ka määruse nr 1215/2012 artikkel 7 sätestavad üksnes seostamise kriteeriumid, mis võimaldavad kindlaks määrata liikmesriigi, kus kohtuvaidlust tuleb menetleda, kuid ei võimalda kindlaks määrata, milline kohus on territoriaalselt pädev(17). Seevastu easyJet väidab, et selle konventsiooni artikli 33 sätteid tuleb arvesse võtta alati, kui reisija nõuab selle alusel lennu hilinemisest tingitud kahju hüvitamist. Itaalia valitsuse väitel tuleb menetleva kohtu pädevuse hindamiseks kohaldada ühelt poolt määrust 1215/2012, kui tegemist on hüvitamistaotlusega, mis põhineb määrusel 261/2004, ja teiselt poolt Montréali konventsiooni, kui tegemist on asjaomase veolepingu rikkumisest tingitud kahjude hüvitamisega. Samamoodi leiab komisjon, et kohtualluvuse määramise aluseks peab ühelt poolt olema määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkt b, hõlmates hagi seda osa, milles nõutakse hüvitist määruse nr 261/2004 alusel, ja teiselt poolt Montréali konventsiooni artikkel 33, hõlmates hagi seda osa, milles nõutakse täiendavalt lennu hilinemisest tingitud kahju hüvitamist ja mis kuulub selle konventsiooni kohaldamisalasse.
34. Ühinen nende viimaste seisukohtadega. Enne kui kirjeldada, kuidas tuleks minu arvates sellise menetluse korral, nagu põhikohtuasi, rakendada kohtualluvuse eeskirjade jaotuvat kohaldamist vastavalt määruse nr 1215/2012 ja Montréali konventsiooni artikli 33 vahel, pean vajalikuks kirjeldada määruses nr 261/2004 ja konventsioonis esitatud lennuettevõtjate vastutust käsitlevate materiaalõigusnormide omavahelisi seoseid. Nimelt nende kahe sättega ette nähtud vastutussüsteemide kombinatsioonist tuleneb minu arvates vajadus kohaldada samal ajal nii kohtualluvuse eeskirju, mis on ette kirjutatud määrusega nr 1215/2012, ning neid, mis on kehtestatud kõnealuse konventsiooni artikliga 33.
2. Kaks lennuettevõtja vastutust hõlmavat õiguskorda, mida kohaldatakse sellises kohtuvaidluses nagu põhikohtuasi
35. Nagu on märkinud enamik käesoleva juhtumiga seoses seisukohti esitanud huvitatud isikuid, tuleneb Euroopa Kohtu järjepidevast kohtupraktikast, et on olemas kaks süsteemi, mis hõlmavad lennuettevõtja vastutust reisijate ees, esimene neist põhineb määrusel nr 261/2004 ja teine Montréali konventsioonil, seejuures on mõlemat neist võimalik kohaldada põhikohtuasjas.
36. Tuleb märkida, et Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, et õigused, mis põhinevad vastavalt määrusel nr 261/2004 ja Montréali konventsioonil, tulenevad erinevatest „õigusraamistikest“. Euroopa Kohus on toonud välja asjaolu, et määruses nr 261/2004 on kehtestatud sellise kahju ühetaolise ja kohese hüvitamise kord,(18) milleks on lendude hilinemisest ja tühistamisest tulenevad ebamugavused, ning see kord eelneb oma olemuselt Montréali konventsiooniga reguleeritavale korrale ja on seega sellest konventsioonist tulenevast korrast sõltumatu(19).
37. Erinevalt määruse nr 261/2004 sätetest reguleerivad Montréali konventsiooni artiklid 19 jj tingimusi, mille alusel võivad reisijad lennu hilinemise korral esitada hagi, et saada kahjutasu näol hüvitist isikliku kahju hüvitamiseks, mis nõuab tekitatud kahju ulatuse igakordset hindamist ja mida saab seetõttu teha vaid tagantjärele ja individuaalses korras(20).
38. Määruse nr 261/2004 artiklis 1 on rõhutatud, et määrusega kehtestatakse lennureisijate minimaalsed õigused. Lisaks sellele on määruse artiklis 12 sätestatud, et ühelt poolt ei piira määruse kohaldamine reisijate õigusi saada lisahüvitist teiste mehhanismide alusel,(21) ja teiselt poolt, et kõnealuse määruse alusel antud hüvitis võidakse sellisest lisahüvitisest maha arvata(22). Seega on riigisisesel kohtul õigus kohustada lennuettevõtjat hüvitama reisijatele kogu kahju, mida nad on põhjustanud seoses sellega, et lennuettevõtja on rikkunud lepingulisi kohustusi, ning selle hüvitamise alus on erinev määrusest nr 261/2004, kohaldatakse nimelt Montréali konventsiooni või riigisiseseid õigusnorme(23). Euroopa Kohus on täpsustanud, et kõnealuse konventsiooni III peatüki sätete kohaselt võib selle määruse artiklis 12 osutatud lisahüvitise näol olla tegemist nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamisega(24).
39. Konkreetsemalt on käesoleval juhul teada, et reisija õigus saada pärast lennu tühistamist või olulist hilinemist kindlasummalist ja ühtlustatud hüvitist, mis tuleneb määruse nr 261/2004 artiklitest 5–7,(25) on eraldiseisev õigus lennu hilinemisest tuleneva kahju individuaalse hüvitamise kõrval, mida on võimalik nõuda Montréali konventsiooni artikli 19 raames(26).
40. Lisaks sellele on Euroopa Kohus otsustanud, et kui lennuettevõtja ei täida talle määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punkti b ja artikli 9 kohaselt pandud kulude katmise kohustusi, on reisijal õigus nõuda nende sätete alusel hüvitist, ilma et sellist kohustuste täitmise nõudega samaväärset nõuet saaks käsitada kahjutasunõudena, millega taotletakse individuaalse hüvitisena sellise kahju hüvitamist, mis tuleneb asjaomase lennu tühistamisest Montréali konventsioonis sätestatud tingimustel. Lennureisijate nõudeid, mis põhinevad kõnealuse määrusega antud õigustel, ei saa käsitada lisahüvitisena selle määruse artikli 12 tähenduses(27).
41. Olles osutanud kohtupraktikast tulenevatele peamistele juhistele, mis hõlmavad vastavalt määruses nr 261/2004 ja Montréali konventsioonis sätestatud materiaalõiguse normide vahelisi seoseid, tuleb järgnevalt keskenduda küsimusele, milliseid sätteid tuleb kohaldada selleks, et määrata kindlaks kohtualluvus põhikohtuasja erinevate nõuete analüüsimiseks, arvestades, et põhikohtuasjas tõstatatud küsimused kuuluvad samal ajal nii määruse nr 261/2004 kui ka Montréali konventsiooni kohaldamisalasse.
3. Kohtualluvuse eeskirjad, mida kohaldatakse lennuettevõtja vastutuse alusel esitatud erinevate nõuete puhul
42. Põhjustel, mis on esitatud allpool, olen ma seisukohal, et kombineeritud hüvitisnõuete puhul, millega on tegemist põhikohtuasjas, tuleb kohtualluvus kindlaks määrata ühelt poolt lähtuvalt määruse nr 1215/2012 asjakohastest sätetest, kui tegemist on määruse nr 261/2004 alusel esitatud nõuetega, ja teiselt poolt lähtuvalt Montréali konventsiooni artiklist 33, kui tegemist on selle konventsiooni alusel esitatud nõuetega. Lisaks sellele käsitlen ma ka sellise tõlgendusettepaneku praktilisi tagajärgi.
a) Kohtualluvuse eeskirjad, mida kohaldatakse määruse nr 261/2004 alusel esitatud nõuete puhul
43. Euroopa Kohus on juba varem sedastanud, et „kuna ühelt poolt määruse nr 261/2004 ja teiselt poolt Montréali konventsiooni sätetel põhinevad õigused kuuluvad erinevatesse õiguslikesse raamistikesse, ei ole konventsioonis ette nähtud rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirjad kohaldatavad avaldustele, mis on esitatud ainult määruse nr 261/2004 alusel, vaid need avaldused tuleb läbi vaadata määruse nr 44/2001 alusel“(28). Minu rõhutatud lauseosa võib jätta mulje, nagu sellele osutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et see analüüs kehtib ainult hagide puhul, mis põhinevad üksnes määruse nr 261/2004 sätetel.
44. Samas on selles kohtupraktikas esitatud kaalutlused minu arvates mutatis mutandis asjakohased sellise kohtuvaidluse puhul nagu põhikohtuasjas, kus hagejate nõuded põhinevad samal ajal osaliselt määruse nr 261/2004 sätetel ja osaliselt muudel õigusnormidel. Tuleb märkida, et erinevate õiguslike raamistike olemasolu eeldab ka käesoleval juhul, et määrusel nr 261/2004 ja Montréali konventsioonil põhinevate õiguste puhul kohaldatakse erinevaid rahvusvahelise kohtualluvuse määratlemise eeskirju(29).
45. Sellest tuleneb minu arvates, et liikmesriigi kohtu rahvusvaheline pädevus menetleda kõnealuste nõuete esimest osa sõltub määruse nr 44/2001 asjakohastest sätetest või käesoleval juhul pigem ratione temporis kohaldatavast määrusest nr 1215/2012, mitte kõnealuse konventsiooni artiklist 33. Teisisõnu olen ma seisukohal, et kuna tegemist on nõuetega, mille eesmärk on saada kindlasummalist hüvitist ja kulude hüvitamist, mille õiguslik alus on määruse nr 261/2004 sätted, peab kohus, kuhu hagi esitati, kaaluma oma pädevust määruse nr 1215/2012 alusel ja põhikohtuasja arvestades konkreetsemalt selle määruse artiklite 4 ja 7 alusel(30).
46. Vastavalt määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõikele 1 esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse, sõltumata nende kodakondsusest. Samas on selle määruse artikli 7 punktis 1 sätestatud kohtualluvuse erieeskiri lepinguliste suhete puhul, mis võimaldab nõude esitajal valida teise seostamisteguri, milleks on paik, kus tuli täita asjaomane kohustus, milleks kõnealuse punkti 1 alapunkti b kohaselt on paik, kus teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib esimeses eelotsuse küsimuses, on Euroopa Kohus leidnud, et selle eeskirja alusel määratakse kindlaks kohtualluvus nii rahvusvahelisel tasandil kui ka riigisisesel tasandil(31). Konkreetselt seoses rahvusvahelise õhutranspordi teenustega on Euroopa Kohus tõlgendanud seda sätet nii, et nõude esitajal on võimalik valida kohtute vahel, kelle tööpiirkonnas on vastavalt lennuki lähte- ja sihtkoht, kuna need kohad kajastuvad asjaomases teenuselepingus(32).
b) Kohtualluvuse eeskirjad, mida kohaldatakse Montréali konventsiooni alusel esitatud nõuete puhul
47. Sama moodi easyJeti, Itaalia valitsuse ja komisjoniga olen ma arvamusel, et Montréali konventsiooni alusel esitatud hagide puhul või täpsemalt käesolevas asjas selle konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate nõuete puhul tuleb kohtualluvus määrata kindlaks eeskirjade kohaselt, mis on sätestatud konventsiooni artiklis 33(33).
48. Montréali konventsiooni artikli 33 kohaldamine on võimalik määruse nr 1215/2012 sätete kohaselt, milles on määratletud seosed teiste õigusaktidega, mis reguleerivad kohtualluvust liidu territooriumil, eeskätt on tegemist selle määruse artikliga 67 ja artikli 71 lõikega 1. Need sätted võimaldavad kohaldada kohtualluvuse eeskirju, mis käsitlevad teatavaid konkreetseid valdkondi, mille hulka kuulub vaieldamatult ka lennutransport, mida käsitletakse vastavalt nii liidu õigusaktides kui ka konventsioonides, milles liikmesriigid osalevad. Seejuures moodustab Montréali konventsioon lahutamatu osa liidu õigussüsteemist(34) ja sellel on konventsiooni kohaldamisala piires isegi prioriteet liidu teisese õiguse õigusaktide, nagu määruse nr 261/2004 suhtes(35).
49. Sellest tulenevalt leian ma, et kui on tegemist hagiga, mis põhineb osaliselt Montréali konventsiooni sätetel, ennekõike selle artiklil 19, mis hõlmab lennu hilinemisest tingitud kahjude hüvitamist,(36) peab kohus, kuhu hagi esitati, kaaluma oma pädevust, et teha otsus hagi selle osa suhtes, mis on seotud kõnealuse konventsiooni artikliga 33, mis võimaldab nõude esitajal valida, kas esitada nõue konventsiooni osalisriigis tegutseva asjaomase vedaja vastu kohtule, mille tööpiirkonnas asub vedaja alaline asukoht või millega seda vedajat seob mõni muu samalaadne seos,(37) või kohtus, mille tööpiirkonnas asub asjaomase lennu sihtkoht.
c) Tõlgendusettepaneku praktilised tagajärjed
50. Eelnevast tuleneb, et hagi puhul, mis käsitleb lennuettevõtja vastutust, nagu põhikohtuasja puhul, peab kohus, kellele hagi esitati, kaaluma oma pädevust, rakendades jaotatud kohaldamist ühelt poolt määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõike 1, koostoimes artikli 7 punktiga 1, kui tegemist on nõude osaga, mis põhineb määruse nr 261/2004 sätetel, ja teiselt poolt Montréali konventsiooni artikli 33 vahel, kui tegemist on nõude osaga, mis põhineb selle konventsiooni artiklil 19.
51. Tuleb rõhutada, et juhul, kui Euroopa Kohus peaks nõustuma sellise tõlgendusettepanekuga, on oht, et kohtualluvus, mille alusel menetletakse sellist olemuselt kombineeritud hagi, võib erinevate liikmesriikide kohtute vahel killustuda, minu arvates praktikas küllalt piiratud. Seejuures võib märgata, et on olemas kaks kohtualluvuse määratlemise kriteeriumi, mis on ühised määrusele nr 1215/2012 ja Montréali konventsioonile ning mille kohaselt ei kuulu mitte üksnes teenuse osutaja asukoht, vaid ka lennu sihtkoht(38) selliste kriteeriumide hulka, mida reisija võib vabalt valida(39) lennuettevõtja vastu hagi esitamise kohaks, seega on võimalik kõiki nõude osi menetleda ühes ja samas kohtus. Lisaks sellele võimaldavad määruse nr 1215/2012 artiklis 30 sätestatud erinevad menetluste liitmise eeskirjad vältida samaaegsete või konkureerivate kohtumenetluste tekkimist.
52. Kõiki neid kaalutlusi arvesse võttes tuleks esimesele eelotsuse küsimusele minu arvates vastata, et kui lennureisijate esitatud hagiga nõutakse ühelt poolt kindlasummaliste ja ühtlustatud kohustuste täitmist, mis tulenevad määruse nr 261/2004 artiklitest 5, 7, 9 ja 12, ning teiselt poolt kahjude eest lisahüvitise maksmist, mis jääb Montréali konventsiooni kohaldamisalasse, peab liikmesriigi kohus hindama oma pädevust nende nõuete esimese osa puhul lähtuvalt määruse nr 1215/2012 asjakohastest sätetest ja teise osa puhul lähtuvalt kõnealuse konventsiooni artiklist 33.
C. Nii rahvusvahelise kui ka riigisisese territoriaalse kohtualluvuse määratlemine Montréali konventsiooni artikli 33 lõike 1 alusel (teine küsimus)
1. Teise eelotsuse küsimuse ese
53. Teine eelotsuse küsimus esitati Euroopa Kohtule eeldusel, et kohus vastab esimesele küsimusele, nagu ma seda eespool soovitasin, et kohtualluvuse määratlemiseks selliste asjaolude puhul nagu põhikohtuasjas, kus on tegemist nõudega hüvitada individuaalses korras selle konventsiooniga hõlmatavad kahjud, tuleb kohaldada Montréali konventsiooni artiklit 33, mitte määrust nr 261/2004.
54. Sisuliselt on Euroopa Kohtult kaudselt küsitud, kas sellise eelduse korral on kõnealuse artikli 33 ja ennekõike selle lõike 1(40) eesmärk määratleda piiriülese kohtuvaidluse puhul kohtualluvus ratione loci üksnes rahvusvahelisel tasandil, st konventsiooni osalisriikide vahel, või samuti ka riigisisesel tasandil, st iga osalisriigi kohtute vahel.
55. Tribunale ordinario di Roma (Rooma kohus) väljendab kahtlust Montréali konventsiooni artiklile 33 Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus, Itaalia) antud tõlgenduse üle,(41) mille kohaselt selle sätte eesmärk piirdub konventsioonis osaleva riigi määratlemisega, kelle õigussüsteem on piiriülese kohtuvaidluse menetlemiseks pädev, ega hõlma selles riigis kohaldatavate riigisiseste eeskirjade kohaldamist, mille alusel määratakse kindlaks kohtualluvus selle riigi sees.
56. See kohus märgib, et kui selline tõlgendus on asjakohane, viib Itaalia menetluseeskirjade rakendamine selleni, et ta kuulutatakse ise pädevaks menetlema põhikohtuasja kohtuvaidlust(42). Seevastu, kui artikli 33 sätteid tuleb tõlgendada nii, et nende alusel määratletakse otseselt kohtualluvus igas konventsiooni osalisriigis, liiatigi nii, et sellega ei kahjustata riigisisese menetlusõiguse kohaldamist, oleks pädevaks kohtuks Tribunale di Civitavecchia (Civitavecchia kohus), kelle tööpiirkonnas asub sinnalennu lähtekoht ja tagasilennu sihtkoht.
57. Vastuolu kahe nimetatud lähenemisviisi vahel, mis esineb ka teiste Montréali konventsiooni osalisriikide kohtupraktikas,(43) ilmneb samuti ka käesoleva kohtuasja raames esitatud seisukohtadest. Adriano Guaitoli jt ning Itaalia valitsus väidavad, et Montréali konventsiooni artikkel 33 reguleerib üksnes kohtualluvuse jagunemist konventsiooni osalisriikide vahel,(44) samas kui easyJet ja komisjon leiavad, et selles sättes määratletud kriteeriumid võimaldavad samuti kindlaks määrata territoriaalse kohtualluvuse iga riigi sees. Allpool esitatud põhjustel, mis lähtuvad osutatud tõlgendamiseeskirjadest, jagan seda viimast seisukohta ka mina(45).
2. Grammatiline tõlgendus
58. Seoses Montréali konventsiooni artikli 33 sõnastusega tuleb rõhutada, et kehtivad on ainult kuus keeleversiooni, mis on tunnistatud „autentseks“, sealhulgas kolm keeleversiooni, mis vastavad Euroopa Liidu ametlikele keeltele, st inglise, hispaania ja prantsuse keeleversioon(46). Eelnevatest kaalutustest tuleneb, et käesoleval juhul ei saa kõnealuse artikli 33 itaaliakeelsel tõlkel olla otsustav tähtsus.
59. Lisaks sellele tuleb juhtida tähelepanu, et Montréali konventsioonis esitatud mõisteid tuleb tõlgendada ühetaoliselt ja autonoomselt, mistõttu Euroopa Kohus peab arvestama nende mõistete tõlgendamisel eelotsuse tegemiseks mitte võimalike erinevate tähendustega, mis neile mõistetele võib olla antud liidu liikmesriikide riigisiseses õiguses, vaid üldiste rahvusvahelise õiguse tõlgendamise eeskirjadega, mida nende mõistete suhtes kohaldatakse(47).
60. Käesoleval juhul tundub mulle, erinevalt sellest, mida väidab Itaalia valitsus ja mis tundub olevat ka Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohtu) seisukoht,(48) et Montréali konventsiooni artikli 33 pealkiri vähemalt inglise, hispaania ja prantsuse keeleversioonis(49) ei kaldu tähendama seda, et selle sätte koostajad on soovinud piirata selle artikli ulatust vaid kohtualluvuse jaotamisega üksnes konventsiooni osaliste riikide tasemel. Pigem vastupidi, ma leian, et eeskätt väljend „Juridiction compétente“, mida kasutatakse prantsuskeelses versioonis, osutab pigem pädevuse omistamisele mitte riigile, vaid „kohtule“ (jurisdiction), kuna kasutatakse terminit, mida selles keeles kasutatakse üldiselt mis tahes tüüpi kohtuvõimu teostava organi tähistamiseks.
61. Minu veendumust kinnitab kõneluse artikli 33 lõike 1 sõnastus,(50) vähemalt inglise, hispaania ja prantsuse keeles. Sama moodi eelotsusetaotluse esitanud kohtu, EasyJeti ja komisjoniga märgin ma, et selle sättega määratletakse konkreetne kohtualluvus mitmes etapis. Esiteks keskendutakse lõikes 1 mõistele „le territoire d’un des États parties“ (ühe osalisriigi territoorium),(51) seejärel täpsustatakse, milline sellel territooriumil asuv kohus on ratione loci pädev, kasutades mitte mitmuses, vaid ainsuses terminit „tribunal“ (kohus),(52) seda kahel korral,(53) et sätestada erinevad seostamise kriteeriumid, millele nõude esitaja võib vastutuse kohaldamise hagi esitamisel tugineda, kusjuures kõik need kriteeriumid osutavad teatud konkreetsele kohale(54).
62. Seejuures ei ole sellise terminoloogia kasutamine ülearune, nagu seda on märgitud sarnases kontekstis Brüsseli konventsiooni puhul,(55) mis sisaldab samuti kohtualluvuse määratlemiseks kohaldatavaid eeskirju tsiviilvastutust hõlmavate hagide puhul. Selline sõnastus peab võimaldama nõude esitajal esitada hagi otseselt sel viisil määratletud kohtule, ilma et oleks vajadust arvesse võtta asjaomases riigis kehtivaid geograafilist pädevust käsitlevaid eeskirju, seda ka juhtumite puhul, kus nende eeskirjade kohaldamise tulemusel ei antaks pädevust sellele kohtule(56).
63. Seejuures on Euroopa Kohus tõlgendanud liidu õiguse sätteid, mis hõlmavad kohtualluvust ja mis on sõnastatud sama moodi käesoleva eelotsuse küsimuse sõnastusega, st viidates seostamiskriteeriumis kohtule, kasutatuna ainsuses, nii, et need „määra[vad] kindlaks nii rahvusvahelise kui ka territoriaalse pädevuse“ ja nende „eesmärk [on] ühtlustada eeskirjad kohtualluvuse konflikti kohta ja sellest tulenevalt vahetult määratleda pädev kohus, viitamata seejuures liikmesriikide siseriiklikule õigusele“(57). Minu arvates peaks see laienema ka käesolevale juhtumile(58).
64. Kokkuvõttes tuleb märkida, et ma leian sarnaselt eelotsusetaotluse esitanud kohtu, easyJeti ja komisjoniga, et kui Montréali konventsiooni artikli 33 lõike 1 tegelik eesmärk oleks määrata kindlaks üksnes osalisriigi kohtute pädevus vaadelduna tervikuna ja jätta liikmesriigile õigus määrata oma riigisiseste eeskirjade alusel territoriaalselt pädev kohus, nagu väidavad Adriano Guaitoli jt ja Itaalia valitsus, oleks selle sätte koostajad kindlasti selleks kasutanud sobivamat formuleeringut.
3. Teleoloogiline tõlgendamine
65. Võttes arvesse Montréali konventsiooni sõnastatud eesmärke ja artikli 33 lõike 1 eeldatavaid eesmärke, olen ma seisukohal, et selle sätte minu soovitatav tõlgendus oleks nende eesmärkide saavutamisega rohkem kooskõlas kui vastupidine tõlgendamine.
66. Euroopa Kohus on varem korduvalt sedastanud, et Montréali konventsiooni preambulist(59) tuleneb, et konventsiooni osalisriikide põhieesmärk ei olnud üksnes „tagada tarbijate huvide kaitse“ rahvusvahelisel õhuveol, vaid on leitud samuti, et „sobivaim viis huvide õiglase tasakaalu saavutamiseks on riikide koostöö rahvusvahelise õhuveo nõuete edasisel ühtlustamisel ja kodifitseerimisel“, pidades ennekõike silmas lennuettevõtjate ja reisijate huve(60).
67. Käesoleval juhul, kui kõnealuse konventsiooni artikli 33 lõiget 1 tõlgendataks nii, et selles esitatud eeskirjade alusel määratletaks kohtualluvus ainult ühele osalisriikidest, mitte konkreetsele kohtule, ei oleks see minu arvates kooskõlas sooviga tõhustada ühtlustamist, mida kõnealuse õigusakti koostajad on väljendanud,(61) soovides vältida nii palju kui võimalik edasisuunamist erinevate riigisiseste õigussüsteemide poole. Lisaks sellele tuleb märkida, et selline tõlgendus ei võimaldaks piisavalt kaitsta tarbijate huve, pakkudes neile samaväärset tasakaalu lennuettevõtjate huvidega.
68. Sellega seoses tuleb rõhutada, et selliste eeskirjade vastuvõtmisega, millega määratakse otseselt kindlaks territoriaalselt pädev kohus, seatakse ühelt poolt üldine eesmärk lihtsustada osalisriikide ametiasutustel ja asjaomastel õigussubjektidel nende eeskirjade kohaldamist ja teiselt poolt tagada piisav lähedusaste asjaomase kohtu ja menetletava kohtuvaidluse eseme vahel(62). Lisaks sellele tuleb märkida, et sellised eeskirjad võimaldavad tagada nii hagejate kui ka kostjate huvides suurema prognoositavuse ja õiguskindluse võrreldes olukorraga, kus kõik teatud riigi kohtud võivad osutuda pädevaks ja seetõttu peavad menetluspooled analüüsima riigisiseseid õigusakte, et määrata kindlaks, milline neist kohtutest on geograafiliselt pädev(63). Mulle tundub mõistuspärasena eeldada, et sellised on olnud kõnealuse artikli 33 lõike 1 koostajate kavatsused, kui nad valisid eespool osutatud sõnastuse. Sellest tulenevalt võiks minu ettepanekuga pakutavale tõlgendusele vastupidise tõlgenduse korral selle sätte kasulik mõju muutuda.
4. Kontekstipõhine tõlgendamine
69. Tõlgendus, mida ma soovitan Montréali konventsiooni artikli 33 lõike 1 jaoks, ei ole minu arvates mingil viisil vastuolus selle sätte kontekstiga.
70. Sellega seoses tuleb märkida, et Itaalia valitsus on viidanud eespool nimetatud Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohtu) kohtupraktikale,(64) mille kohaselt kõnealuse artikli 33 lõige 1 peaks reguleerima üksnes kohtualluvuse jagunemist Montréali konventsiooni osalisriikide vahel, osutades ennekõike sama artikli lõikele 4, mille kohaselt [m]enetlusele kohaldatakse asja arutava kohtu asukohariigi seadust“(65). See valitsus järeldab sellest sättest, et osalisriikide ülesanne on oma menetlusautonoomia raames reguleerida kõiki menetlusvaldkondi, mis ei ole sõnaselgelt reguleeritud konventsiooniga, ning seetõttu tuleks territoriaalselt pädeva liikmesriigi kohtu määratlemiseks kohaldada riigisiseseid menetlusnorme.
71. Samal eesmärgil väidavad Adriano Guaitoli jt sisuliselt, et kui Montréali konventsiooni artikli 33 koostajad oleksid soovinud reguleerida iga osalisriigi sisest territoriaalset kohtualluvust, oleksid nad pidanud lisama ka sätted, mis reguleerivad ühtlasi ka hagiväärtust, kuid need koostajad ei ole seda teinud.
72. Samas tuleb need väited minu arvates tagasi lükata. Sarnaselt eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja easyJetiga leian ma, et kõnealust artikli 33 lõiget 1 koostoimes sama artikli lõikega 4 tuleb tõlgendada nii, et selle esimese sätte sõnaselgelt väljendatud eesmärk on reguleerida kohtualluvust ratione loci mitte üksnes osalisriikide tasemel, vaid ka nende kohtute tasemel, ilma et see kahjustaks kohtu asukohariigi kehtivate eeskirjade kohaldamist menetluskorda hõlmavates ülejäänud küsimustes.
73. Teisisõnu olen ma seisukohal, et osutamist riigisisesele õigusele Montréali konventsiooni artikli 33 lõikes 4 tuleb mõista täiendavana selles tähenduses, et see viitab ratione loci kohtualluvust reguleerivas lõikes 1 sätestatud ühtlustatud seostamiskriteeriumidest eraldiseisvatele menetluseeskirjadele. Selle konventsiooni artiklites 35 ja 45 kohtu asukohariigi seadustele tehtud muude viidete(66) eesmärk kinnitab mu seisukohta.
74. Tulenevalt kõnealuse konventsiooni osalisriikidele jäetud menetlemise autonoomiast jääb neile minu arvates õigus määrata kindlaks nende territooriumil tegutsevate kohtute geograafilised ja sisulised tööpiirkonnad(67). Samas tuleb täpsustada, et see autonoomia peab minu arvates olema piiratud vajadusega mitte seada kahtluse alla konventsiooni eesmärke ning mitte jätta konventsiooni sätteid ilma vajaliku mõjuta, mis tuleneb lex fori põhimõttest tulenevatest eeskirjadest(68).
75. Sellest tulenevalt tuleks minu arvates vastata teisele eelotsuse küsimusele, et Montréali konventsiooni artikli 33 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega reguleeritakse kõnealuse konventsiooni kohaldamisalasse jäävate kahjude hüvitamiseks esitatud hagide puhul(69) mitte üksnes kohtualluvuse jagunemist konventsiooni osalisriikide vahel, vaid ka territoriaalse pädevuse jagunemist iga osalisriigi kohtute vahel.
D. Montréali konventsiooni kohaldamine eraldi või koos määrusega nr 1215/2012 (kolmas küsimus)
76. Kolmas küsimus on esitatud eeldusel, et Euroopa Kohus otsustab vastupidi minu eespool esitatud ettepanekule, et Montréali konventsiooni artikkel 33, mida kohaldatakse juhul, kui esitatud hagi jääb konventsiooni sätete kohaldamisalasse, reguleerib üksnes kõnealuse konventsiooni osalisriikide vahelist kohtualluvust.
77. Tribunale ordinario di Roma (Rooma kohus) küsib sisuliselt, kas sellisel juhul tuleks kohaldada kõnealuse konventsiooni artiklit 33 eranditult, mistõttu sellega takistataks määruse nr 1215/2012 artikli 7 kohaldamist, või tuleks kaht sätet kohaldada samal ajal, et määrata otseselt kindlaks nii konkreetse riigi kohtualluvus kui ka ühe selles riigis asuva kohtu territoriaalne pädevus.
78. Kohus täpsustab, et Montréali konventsiooni eranditul kohaldamisel ja riigisisese territoriaalse pädevuse kindlaksmääramisel riigisisese õiguse alusel vastavalt Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohtu)(70) antud tõlgendusele oleks ta pädev menetlema põhikohtuasja kohtuvaidlust. Vastupidisel juhul, kui samal ajal tuleks kohaldada seda konventsiooni, selleks et jaotada kohtualluvus riikide vahel, ning kõnealust määrust selleks, et määrata kindlaks riigisisene kohtualluvus, oleks pädevaks kohtuks Tribunale di Civitavecchia (Civitavecchia kohus).
79. Samas, võttes arvesse vastuse asjaolusid, mis ma tõin välja seoses kahe esimese küsimusega ja mis hõlmasid seda, milline peaks olema Montréali konventsiooni ja määruse nr 1215/2012 omavaheline seos, olen ma seisukohal, et ei ole vajadust vastata kolmandale küsimusele, mille ese on ära langenud, ega esitada selle kohta laiemaid kaalutlusi.
V. Ettepanek
80. Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunale ordinario di Roma (Rooma kohus, Itaalia) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Kui lennureisijate esitatud hagiga nõutakse ühelt poolt kindlasummaliste ja ühtlustatud kohustuste täitmist, mis tulenevad ühelt poolt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, artiklitest 5, 7, 9 ja 12, ning teiselt poolt kahjude eest lisahüvitise maksmist, mis jääb 1999. aasta 28. mail Montrealis sõlmitud rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsiooni, mis kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 5. aprilli 2001. aasta otsusega 2001/539/EÜ, kohaldamisalasse, peab liikmesriigi kohus, kellele hagi esitati, hindama oma pädevust nende nõuete esimese osa puhul lähtuvalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades asjakohastest sätetest, ja teise osa puhul lähtuvalt selle konventsiooni artiklist 33.
2. Montrealis 1999. aasta 28. mail sõlmitud rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsiooni artikli 33 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega reguleeritakse selle konventsiooni kohaldamisalasse jäävate kahjude hüvitamiseks esitatud hagide puhul mitte üksnes kohtualluvuse jagunemist konventsiooni osalisriikide vahel, vaid ka territoriaalse kohtualluvuse jagunemist iga osalisriigi kohtute vahel.