ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)

15. november 2023(*)

Avalik teenistus – Ametnikud – Üleviimine teenistuse huvides – Liidu kohtute otsuste täitmiseks tehtud tagasiulatuva jõuga otsus – ELTL artikkel 266 – Personalieeskirjade artiklid 22a ja 22c – Kohtueelse menetluse normide rikkumine – Hea halduse põhimõte – Õigus olla ära kuulatud – Erapooletuse põhimõte – Mõistlik aeg – Hoolitsemiskohustus – Vastutus – Mittevaraline kahju

Kohtuasjas T‑790/21,

PL, esindaja: advokaat N. de Montigny,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Brauhoff ja M. L. Vernier,

kostja,

ÜLDKOHUS (üheksas koda),

koosseisus: koja president L. Truchot, kohtunikud H. Kanninen ja M. Sampol Pucurull (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik H. Eriksson,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 15. märtsi 2023. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja PL palub ELTL artikli 270 alusel esitatud hagis esiteks tühistada Euroopa Komisjoni 16. veebruari 2021. aasta otsus, millega ta viidi tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2013 üle liikuvuse ja transpordi peadirektoraati (edaspidi „vaidlustatud otsus“), ja 16. septembri 2021. aasta otsus, millega jäeti tema kaebus osaliselt rahuldamata (edaspidi „kaebuse osaliselt rahuldamata jätmise otsus“), ning teiseks hüvitada talle väidetavalt tekitatud varaline ja mittevaraline kahju.

I.      Vaidluse taust

2        Käesolev vaidlus puudutab hageja üleviimist teisele ametikohale komisjoni delegatsioonist Jordani Läänekaldal ja Gaza sektoris Ida-Jeruusalemmas (edaspidi „delegatsioon“), kus ta töötas alates 16. veebruarist 2012, liikuvuse ja transpordi peadirektoraati alates 1. jaanuarist 2013 (edaspidi „vaidlusalune üleviimine“).

3        Vaidlustatud otsus tehti pärast seda, kui Euroopa Liidu kohus oli tühistanud kaks varasemat otsust vaidlusaluse üleviimise kohta ja komisjon oli võtnud tagasi kolmanda sama esemega otsuse (edaspidi koos „esimesed kolm üleviimisotsust“).

4        Nende otsuste vastuvõtmise faktilised asjaolud on järgmised.

5        Hagejale teatati 20. detsembril 2012 e-kirjaga, et eelmisel päeval oli heaks kiidetud vaidlusalune üleviimine (edaspidi „esimene üleviimisotsus“). Hageja vaidlustas selle otsuse Avaliku Teenistuse Kohtus (kohtuasi F‑96/13).

6        Esimese üleviimisotsuse tegemise asjaolusid on kirjeldatud 15. aprilli 2015. aasta kohtuotsuse PL vs. komisjon (F‑96/13, edaspidi „kohtuotsus F‑96/13“, EU:F:2015:29) punktides 2–14 järgmiselt:

„2      Hageja on komisjoni ametnik. Asjaolude asetleidmise ajal oli tema palgaaste AD 11 ja ta oli algul määratud liikuvuse peadirektoraadi ühiskasutusvahendite direktoraadi finantsosakonda. [Ametisse nimetava asutuse] 16. jaanuari 2012. aasta otsusega viidi ta alates 16. veebruarist 2012 üle arengu ja koostöö peadirektoraadi – EuropeAid (edaspidi „arengu ja koostöö peadirektoraat“) naabruspoliitika direktoraadi finants‑, lepingute sõlmimise ja auditiosakonda ning määrati […] delegatsioonis üksusejuhiks.

3      Ajal, mil ta täitis oma ülesandeid delegatsiooni finants-, lepingute sõlmimise ja auditiüksuse juhina, auditeeris Euroopa Kontrollikoda delegatsiooni nimetatud üksuses programmi [konfidentsiaalne].(1) Auditi lõppedes teatasid kontrollikoja audiitorid ebakõladest selle programmi juhtimises. Samal ajavahemikul teavitas hageja erinevaid osapooli oma murest seoses väidetavate rikkumistega kõnealuse programmi juhtimises, oma murest seoses ühe rahvusvahelise organisatsiooniga, kellel oli mitu lepingut arengu ja koostöö peadirektoraadiga, oma kahtlustest seoses huvide konflikti ohuga, mis tuleneb delegatsiooni teatavate kohalike töötajate ja kõnealuse rahvusvahelise organisatsiooni vahelistest sidemetest, ning oma korruptsioonikahtlustest seoses Euroopa Liidu projekti [konfidentsiaalne] rakendamisega kõnealuse organisatsiooni poolt. Lisaks algatas Euroopa Pettustevastane Amet […] 2011. ja 2013. aastal juurdlused delegatsiooni finants-, lepingute sõlmimise ja auditiüksuse kui programmi [konfidentsiaalne] haldaja suhtes.

4      Delegatsiooni töötajate esindaja [A] (edaspidi „töötajate esindaja“) saatis 15. oktoobril 2012 delegatsiooni juhile märgukirja, millele oli alla kirjutanud 21 delegatsiooni liiget […] ning milles väljendati mõne töötaja pettumust seoses muutunud lähenemisviisiga delegatsiooni finants-, lepingute sõlmimise ja auditiüksuse töös seitsme kuu jooksul, mil hageja oli seda üksust juhtinud. Selline lähenemisviisi muutus olevat põhjustanud tõsiseid viivitusi projektide juhtimises ja isegi mõne projekti blokeerimist, samuti usaldusväärsuse kaotust liidu partnerite silmis. Töötajate esindaja mainis märgukirjas ka seda, et viimase seitsme kuu jooksul on teatatud töötajate ametialast ausust kahjustavast ebasobivast käitumisest, mis jätkub. Märgukiri lõppes üleskutsega juhtkonnale leida kiire lahendus olukorrale, mida nimetati talumatuks.

5      Koostöö ja arengu peadirektoraadi naabruspoliitika direktoraadi finants-, lepingute sõlmimise ja auditiosakonna juhataja, kellele hageja allus (edaspidi „hageja osakonna juhataja“), käis 22. ja 23. oktoobril 2012 töölähetuses delegatsioonis ning vestles hageja kolleegidega ilma viimase kohalviibimiseta.

6      Brüsselis 25. oktoobril 2012 toimunud koosolek, kus osalesid eelkõige hageja osakonna juhataja ja hageja, oli pühendatud hageja käitumisele ning delegatsiooni finants-, lepingute sõlmimise ja auditiüksuse ning operatsioonide üksuse vahelistele kommunikatsiooniprobleemidele.

7      Töötajate esindaja saatis 9. novembril 2012 hageja osakonna juhatajale e‑kirja, milles heitis ette, et hageja käitumine on veelgi halvenenud. Töötajate esindaja sõnul heitis hageja nüüd töötajatele ette, et nad olid rääkinud osakonnajuhatajaga 22. ja 23. oktoobril 2012 toimunud lähetuse ajal. Samas e-kirjas palus töötajate esindaja võtta ennetavaid meetmeid, et kaitsta töötajaid ahistamise eest.

8      Delegatsiooni juhi ning arengu ja koostöö peadirektoraadi peadirektori asetäitja 12. novembri 2012. aasta e-kirjades ning hageja osakonna juhataja 13. novembri 2012. aasta e-kirjas hoiatati hagejat tema käitumise sobimatuse ning tema ja tema üksuse poolt põhjustatud kommunikatsiooniprobleemide eest. Hageja ülemuste sõnul mõjutasid need probleemid delegatsiooni tööd ja liidu poliitilisi suhteid piirkonnas.

9      Hagejat teavitati 20. novembril 2012 telefoni teel tema üleviimisest institutsiooni asukohta ning ta sai arengu ja koostöö peadirektoraadi delegatsioonide personaliosakonna juhatajalt e-kirja, milles „kinnitati tema üleviimist institutsiooni asukohta, [tema] algsesse peadirektoraati, milleks on [liikuvuse peadirektoraat]“. Samas e-kirjas oli märgitud, et „[p]aari päeva pärast, kui menetlused on lõpule viidud, saa[b ta] ametliku teate“, ja soovitati tal kasutada oma allesjäänud puhkus ära enne aasta lõppu seoses „lähiajal delegatsioonist lahkumisega“.

10      Hageja palus 28. ja 29. novembri 2012. aasta e-kirjades vastavalt oma delegatsiooni juhil ja osakonna juhatajal edastada talle täpne loetelu asjaoludest, millele nad olid vihjanud oma 12. ja 13. novembri e-kirjades, et tal oleks võimalik neile vastata.

11      Hageja teatas 4. detsembril 2012 arengu ja koostöö peadirektoraadi delegatsioonide personaliosakonna juhatajale, et ta valmistab ette oma lahkumist, kuid ta ei ole veel saanud ametlikku teadet talle 20. novembri 2012. aasta e-kirjas teatatud üleviimisotsuse kohta, kuigi tal on vaja täita lahkumisformaalsusi.

12      Delegatsiooni juht vastas hageja 28. novembri e-kirjale 6. detsembril 2012, teatades talle, et tõstatatud probleemid on korduvad ja et ta ei saa nendega tegeleda iga kord, kui ta saab teda puudutava kaebuse.

13      Hageja palus 10. detsembril 2012 delegatsiooni juhil uuesti esitada talle tema etteheiteid põhjendavad tõendid. Delegatsiooni juht palus 12. detsembril tal võtta edasise suhtluse jaoks ühendust asjaomase personaliteenistusega.

14      Personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi karjääri- ja tulemusjuhtimise osakonna töötaja saatis 20. detsembril 2012 hagejale e-kirja, milles teavitas teda sellest, et tema üleviimine „peadirektoraati [ja] osakonda MOVE.SRD (Brüssel)“, st liikuvuse peadirektoraati, alates 1. jaanuarist 2013, „on kinnitatud“ 19. detsembril 2012 ametisse nimetava ametiisiku rollis tegutseva karjääri- ja tulemusjuhtimise osakonna personaliliikumise tiimijuhi poolt. E-kirja saatja märkis samuti, et selle üleviimise õiguslik alus on Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade […] tolleaegse redaktsiooni artikli 7 lõige 1, et „see üleviimine on registreeritud ja sellega [võib] tutvuda [personalihalduse IT‑süsteemi] „Sys[p]er 2“ kaudu“, et selle e-kirja koopia lisatakse hageja toimikusse ja et „ühtegi paberkandjal dokumenti ei vormistata“.“

7        Alates 1. jaanuarist 2013 edutati hageja 2013. aasta edutamise raames palgaastmele AD 12.

8        Hageja määrati 16. jaanuaril 2015 komisjoni esindusse Londonis (Ühendkuningriik).

9        Avaliku Teenistuse Kohus tühistas 15. aprilli 2015. aasta kohtuotsusega F‑96/13 esimese üleviimisotsuse hageja kaitseõiguste rikkumise tõttu.

10      Pärast mitme kirja vahetamist komisjoni ja hageja vahel toimus 15. oktoobril 2015 kohtuotsuse F‑96/13 täitmise raames personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi karjääri- ja tulemusjuhtimise osakonna (edaspidi „osakond DG RH.B4“) juhataja ja hageja kohtumine, millel osalesid ka tema õigusnõustaja ja kaks teist osakonnajuhatajat (edaspidi „15. oktoobri 2015. aasta koosolek“).

11      Sellel koosolekul teavitas osakonna DG RH.B4 juhataja hagejat tema kui ametisse nimetava ametiisiku kavatsusest teha kohtuotsuse F‑96/13 täitmiseks tagasiulatuv otsus vaidlusaluse üleviimise kohta. Ta selgitas, et kohtumise eesmärk oli anda hagejale võimalus esitada oma arvamus enne selle otsuse tegemist.

12      Osakonna DG RH.B4 juhataja viitas toimikule, millest tema hinnangul nähtus hageja sobimatu käitumine. Sellega seoses mainiti koosolekul 27. juuli 2012. aasta, 18. septembri 2012. aasta, 3., 5. ja 14. oktoobri 2012. aasta ning 12. ja 13. novembri 2012. aasta e-kirju.

13      Hageja kommenteeris e-kirjade konteksti. Ühtlasi selgitas ta oma ülemustele rahvusvahelise organisatsiooni kohta 3. oktoobril 2012 saadetud rikkumisteadet, millele viidatakse eespool punktis 6. Ta märkis ka, et ajavahemikul 13.–20. november 2012 toimusid sündmused, millest ta ei ole endiselt teadlik ja millest tulenevalt administratsioon oli andnud korralduse vaidlusaluseks üleviimiseks. Tema arvates oli selle üleviimise ja tema rikkumisteate vahel seos, mida tuleks uurida. Osakonna DG RH.B4 juhataja esitatud põhjendusi peeti kohtuotsuses F‑96/13 ebapiisavaks.

14      Osakonna DG RH.B4 juhataja andis 22. detsembril 2015 korralduse vaidlusaluseks üleviimiseks tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2013 (edaspidi „teine üleviimisotsus“).

15      Selle otsuse põhjendamiseks viitas osakonna DG RH.B4 juhataja „väga pingestunud suhtlusele“ hageja ja tema kolleegide vahel nii delegatsioonis kui ka institutsiooni asukohas, mis tema arvates võis oluliselt mõjutada delegatsiooni nõuetekohast toimimist. Sellega seoses viitas ta sõnaselgelt 18. septembrist kuni 13. novembrini 2012 saadetud e-kirjadele, mille administratsioon oli hagejale esitanud 15. oktoobri 2015. aasta koosolekul, tsiteerides mõnda väljavõtet.

16      Hageja vaidlustas teise üleviimisotsuse Üldkohtus. 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsusega PL vs. komisjon (T‑689/16, edaspidi „kohtuotsus T‑689/16“, ei avaldata, EU:T:2018:925) tühistati see otsus põhjusel, et selle vastuvõtjal puudus pädevus, arvestades kaitset, mis oli hagejale kui informaatorile antud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikliga 22a.

17      Pärast seda tühistamist võttis osakonna DG RH.B4 juhataja kohusetäitja 25. juunil 2019 uuesti vastu vaidlusaluse üleviimisotsuse tagasiulatuva jõustumisega alates 1. jaanuarist 2013 (edaspidi „kolmas üleviimisotsus“).

18      Hageja palus 18. mail 2020 esitatud hagiavalduses (kohtuasi T‑308/20) kolmanda üleviimisotsuse tühistada muu hulgas seetõttu, et selle akti vastuvõtjal puudus pädevus.

19      Personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor teavitas 27. juuli 2020. aasta kirjas hagejat oma kavatsusest kolmas üleviimisotsus tagasi võtta ja asendada see uue otsusega, mille ta teeb ise ametisse nimetava ametiisikuna. Ta täpsustas, et selle otsuse ese on vaidlusalune üleviimine tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2013. Personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor palus hagejal esitada oma arvamus enne uue otsuse vastuvõtmist.

20      Hageja palus 13. augusti 2020. aasta kirjas personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektoril täpsustada põhjuseid, miks ta leidis, et osakonna DG RH.B4 juhataja kohusetäitja ei ole pädev ametisse nimetav ametiisik tegema otsust tema üleviimise kohta. Leides, et kolmanda üleviimisotsuse kohta teatavaks tehtud tagasivõtmist silmas pidades kehtib tema suhtes endiselt informaatori staatus, väitis hageja, et uus otsus tuleks vastu võtta kooskõlas personalieeskirjade artikliga 22a. Lisaks märkis ta, et kolmanda üleviimisotsuse tagasivõtmine mõjutaks kohtuasjas T‑308/20 esitatud hagi vastuvõetavust. Lõpuks palus ta komisjonil võtta nendes küsimustes seisukoht.

21      Personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor märkis 7. septembri 2020. aasta kirjas, et kohtuasjas T‑689/16 tehtud otsuse põhjendustest nähtub, et üleviimisotsuse saab teha ainult tema. Peadirektor märkis ka, et kolmanda üleviimisotsuse tagasivõtmise eesmärk on täita see kohtuotsus kõige vaieldamatumal viisil, ootamata ära kohtuasjas T‑308/20 algatatud menetluse tulemust. Selleks kordas ta oma üleskutset hagejale esitada oma arvamus kavandatava otsuse kohta vastavalt 27. juuli 2020. aasta kirjas toodule.

22      Hageja tuletas 17. septembri 2020. aasta kirjas meelde esimese üleviimisotsuse tegemise asjaolusid. Eelkõige teatati sellest üleviimisest talle 20. novembril 2012, st vähem kui üks kuu pärast seda, kui ta oli teatanud oma ülemustele võimalikest rikkumistest programmi [konfidentsiaalne] juhtimises, oma murest seoses ühe organisatsiooni tegevusega, kellel on mitu lepingut arengu ja koostöö peadirektoraadiga – EuropeAid (edaspidi „arengu ja koostöö peadirektoraat“), oma kahtlustustest huvide konflikti ohu kohta, mis tuleneb delegatsiooni teatud kohalike ja lepinguliste töötajate sidemetest selle organisatsiooniga, ning korruptsioonikahtlustustest seoses selle organisatsiooni poolt projekti [konfidentsiaalne] elluviimisega. Hageja tuletas ühtlasi meelde põhjendusi, mille tõttu Avaliku Teenistuse Kohus tühistas esimese üleviimisotsuse, viidates kohtuotsuse F‑96/13 punktidele 66 ja 67. Samuti väitis ta, et 15. oktoobri 2015. aasta koosolekul ei toonud komisjon välja ühtegi uut asjaolu ega täpsustanud ühtegi etteheidet, mis oleks olnud esitatud pärast 13. novembrit 2012. Seega ei saanud hageja tõhusalt esitada oma arvamust. Hageja tuletas samuti meelde, et alates 10. oktoobrist 2016 on ta palunud, et personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor kuulaks ta ära seoses tema olukorraga, mida iseloomustavad alates 1. jaanuarist 2013 teenistuse huvides seitse üleviimist spetsiaalselt selleks loodud ja pärast tema lahkumist kaotatud ametikohtadele. Kolmas üleviimisotsus võeti samuti vastu, ilma et hageja oleks saanud tõhusalt esitada oma arvamust. Kui see otsus tuleb hiljem tagasi võtta, nagu teatas personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor, siis peab komisjon hagejale teatama vaidlusaluse üleviimise täpsed põhjused, et ta saaks tõhusalt esitada oma arvamuse. Komisjon peaks samuti tagama, et uus otsus võetakse vastu kooskõlas tema kui informaatori staatust reguleerivate sätetega. Arvestades juba 2012. aastast kestva asja keerukust, taotles hageja personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektorilt kohtumist, et kõigepealt mitteametlikult arutada asjaolusid, mis võiksid selle olukorra lõpetada.

23      Personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor teatas 9. oktoobri 2020. aasta kirjas hagejale, et viimasel on olemas kogu asjakohane teave, mis võimaldab tal tõhusalt kasutada oma õigust olla ära kuulatud. Sellega seoses viitas ta 15. oktoobri 2015. aasta koosoleku protokollile, mille koostasid administratsioon ja hageja ning millest tema hinnangul nähtuvad põhjused, mida osakonna DG RH.B4 juhataja võttis arvesse teise üleviimisotsuse tegemisel. Personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor tuletas meelde, et Üldkohus tühistas selle otsuse üksnes põhjusel, et otsuse vastuvõtjal puudus pädevus. Seetõttu palus ta hagejal esitada kahe nädala jooksul oma arvamus, lisades kirjale protokolli. Lisaks teavitas ta hagejat otsusest võtta tagasi kolmas üleviimisotsus. Ta täpsustas, et tagasivõtmise eesmärk on kõrvaldada varasem eeskirjade eiramine, mis on seotud selle otsuse vastuvõtja pädevuse puudumisega, ning et tagasivõtmisele järgneb uue otsuse tegemine hageja üleviimise kohta pärast seda, kui ta on ära kuulatud.

24      Hageja väitis 31. oktoobri 2020. aasta kirjas, et – nagu nähtub kohtuotsuse F‑96/13 punktidest 60, 61 ja 66 – tema ülemused olid reageerinud kaebustele tema käitumise kohta pärast 13. novembrit 2012, millele tal ei ole olnud võimalust vastu vaielda. Sellele kuupäevale järgnenud sündmusi ei selgitatud 15. oktoobri 2015. aasta koosolekul, kus komisjon piirdus ühelt poolt hageja ja delegatsiooni juhi ning teiselt poolt hageja ning hageja osakonna juhataja arengu ja koostöö peadirektoraadis vahelise e-kirjavahetuse ülelugemisega. Hageja märkis, et ta taotles edutult võimalust tutvuda teda puudutava komisjoni delegatsioonide ressursside haldamise komisjoni (edaspidi „Comdel“) liikmetele adresseeritud 26. novembri 2012. aasta templiga märgukirjaga ning kõigi sellega seotud dokumentidega, täpsemalt dokumentidega, mille arengu ja koostöö peadirektoraat oli edastanud 2012. aastal komisjoni õigustalitusele, ja komisjoni valduses olevate dokumentidega. Hageja sõnul otsustas Avaliku Teenistuse Kohus lõplikult, et 13. novembrile 2012 eelnenud põhjused ei saa vaidlusalust üleviimist õiguslikult põhjendada. Tema sõnul edastati teave, mille ta oli oma ülemustele saatnud, ilma et nende poolt oleks mingit reaktsiooni järgnenud, Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF), kes oli teda neli korda välja kutsunud. Nendesamade asjaolude tõttu tühistas komisjon kõik kõnealuse organisatsiooniga [konfidentsiaalne] programmi raames sõlmitud kaudse juhtimise lepingud. Samadele asjaoludele viidates nimetas kontrollikoja auditimissiooni juht ühel koosolekul sõnaselgelt korruptsiooni, pettust, onupojapoliitikat ja kokkumängu. Delegatsiooni finants-, lepingute sõlmimise ja auditiüksuse juhina pidi hageja võtma meetmeid liidu huvide kaitseks. Uue üleviimisotsuse põhjendused, mis tema arvates ei sisaldunud 27. juuli 2020. aasta kirjas, peavad seega olema objektiivsed, selged ja täpsed, et võimaldada tal neile vastu vaielda ärakuulamisel pädeva ametisse nimetava asutuse või ametiisiku juures, mida ta informaatorina taotles, et seadustada tema halduslik seisund ning taastada tema ametialane au ja väärikus.

25      Üldkohus leidis 25. novembri 2020. aasta kohtumääruses PL vs. komisjon (T‑308/20, ei avaldata, EU:T:2020:571), et hagi, mille hageja esitas kolmanda üleviimisotsuse vastu, oli pärast selle otsuse tagasivõtmist muutunud esemetuks. Kohtukulud mõisteti välja komisjonilt, kuna leiti, et kolmanda üleviimisotsuse tagasivõtmisega tunnistas komisjon kaudselt, et selle vastuvõtmise menetluses esinesid puudused.

26      Hageja kordas 11. detsembri 2020. aasta e-kirjas oma taotlust olla ära kuulatud kohtumisel personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektoriga.

27      Personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor võttis 16. veebruaril 2021 vastu vaidlustatud otsuse.

28      Vaidlustatud otsuse esimeses kolmes põhjenduses märkis personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor, et 2012. aastal hageja ja tema ülemuste vahel nii arengu ja koostöö peadirektoraadis Brüsselis (Belgia) kui ka delegatsiooni siseselt vahetatud erinevad kirjad viitasid „suhetele […], mis olid muutunud üha talumatumaks“, ning et delegatsioonisisese olukorra leevendamiseks oli vaja teha otsus vaidlusaluse üleviimise kohta, kuivõrd administratsioonil on oma talituste korraldamisel ulatuslik kaalutlusõigus.

29      Personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor tuletas seejärel meelde menetlusi, mille tulemusel võeti vastu esimesed kolm üleviimisotsust, ja põhjuseid, miks need vastavatel kordadel liidu kohtute poolt tühistati või komisjoni poolt tagasi võeti.

30      Personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor leidis vaidlustatud otsuse kaheteistkümnendas põhjenduses, et hageja suhtes kohaldatakse personalieeskirjade artikli 22a sätteid ja et järelikult on ta ametisse nimetav ametiisik, kes on pädev otsustama vaidlusaluse üleviimise üle.

31      Olles leidnud, et hagejal oli olnud võimalik kasutada oma õigust olla ära kuulatud eespool punktides 19–24 kirjeldatud teabevahetuse raames, märkis personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor vaidlustatud otsuse viimases põhjenduses, et hageja „halduslik seisund tuleb seadustada“ tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2013, võttes vastu uue otsuse, mille sisu on sama mis teisel üleviimisotsusel ja mis põhineb samadel põhjendustel, mis on esitatud vaidlustatud otsuse esimeses kolmes põhjenduses.

32      Samuti 16. veebruari 2021. aasta kuupäevaga e-kirjas, millega vaidlustatud otsus edastati, teatas personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor hagejale, et tal oli olnud selle otsuse vastuvõtmisele eelnenud aastatel piisavalt võimalusi väljendada oma arvamust vaidlusaluse üleviimise ja selle põhjuste kohta, mistõttu kahepoolne kohtumine nende vahel ei ole vajalik.

33      Hageja esitas 17. mail 2021 vaidlustatud otsuse peale personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse, milles palus muu hulgas see tagasi võtta, tühistada kõik teised otsused, mille on tema suhtes teinud asutused või ametiisikud, kellel puudus pädevus, arvestades tema kui informaatori staatust, kõrvaldada komisjoni personalijuhtimise infosüsteemist „Sysper 2“ kõik muud aastatel 2013–2022 õigusvastaselt tehtud haldusotsused ning maksta talle väidetava varalise ja mittevaralise kahju eest vastavalt 100 000 eurot ja 250 000 eurot.

34      Kaebus esitati blanketi abil, milles viidatakse personalieeskirjade artiklile 22c ning mis tuli adresseerida komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi kaebuste ja juhtumite järelevalve osakonnale (edaspidi „osakond DG RH.E2“). Blanketile ja kaebusele oli lisatud hageja kiri, mis oli adresseeritud personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektorile ning milles märgiti, et tegemist on personalieeskirjade artikli 22c alusel esitatava kaebusega. Blankett, kaebus ja kiri saadeti e-posti teel osakonnale DG RH.E2.

35      Osakond DG RH.E2 kinnitas hagejale adresseeritud 31. mai 2021. aasta e-kirjas hageja 17. mai 2021. aasta kirja kättesaamist, viidates kaebusele, mis on esitatud „personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel“, ja lisades dokumendi „Isikuandmete kaitse põhimõtted“. Samas e-kirjas paluti hagejal esitada 15 päeva jooksul kõik tema kaebusega seotud uued dokumendid, kui ta peab seda vajalikuks.

36      Hageja palus 3. juuni 2021. aasta e-kirjas osakonnal DG RH.E2 selgitada 31. mai 2021. aasta e-kirja teatavaid aspekte pärast seda, kui personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor on selle pädeva ametisse nimetava ametiisikuna kinnitanud. Esiteks märkis ta, et kaebus on esitatud personalieeskirjade artikli 22c alusel. Teiseks palus ta edastada ametisse nimetava asutuse või ametiisiku kehtestatud sise-eeskirjad kaebuste menetlemiseks selle sätte alusel. Kolmandaks palus ta peatada asjakohaste dokumentide esitamiseks ette nähtud 15päevase tähtaja, kuni tema selgitustaotlusele vastatakse. Lisaks palus ta, et järgitaks seda liiki juhtumitele personalieeskirjadega tagatud konfidentsiaalsust.

37      Osakonna DG RH.E2 ametnik teatas 4. juuni 2021. aasta e-kirjas, et nimetatud osakond menetleb hageja poolt personalieeskirjade artikli 22c alusel esitatud kaebust vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2 ja vastavalt 19. detsembri 2013. aasta haldusteatisele nr 79-2013, mis käsitleb personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 kohaste taotluste esitamist, personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohaseid kaebusi ja personalieeskirjade artikli 24 alusel abitaotlusi ning mis oli lisatud manusena.

38      Hagejale 16. septembril 2021 teatavaks tehtud kaebuse osaliselt rahuldamata jätmise otsusega rahuldas personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi eest vastutav komisjoni liige ametisse nimetava ametiisikuna osaliselt hageja kaebuse, nõustudes kustutama tema Sysper 2 toimikust kolmanda üleviimisotsuse ja kõik personalieeskirjade artikli 22a kohased kanded, mis puudutasid üleviimisotsuseid. Ülejäänud osas jäeti kaebus rahuldamata. Mis puudutab kaebuses esitatud kahju hüvitamise nõuet, siis leidis personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi eest vastutav komisjoni liige, et see ei ole seotud vaidlustatud otsusega, kuna väidetav kahju tulenes reast alates 2013. aastast toimunud sündmustest. Seetõttu liigitati kaebuse see osa ümber personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 kohaseks taotluseks. Personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi eest vastutav komisjoni liige märkis, et ta ei ole selle taotluse suhtes pädev ametisse nimetav ametiisik ning et neil asjaoludel vastatakse sellele teise otsusega.

II.    Poolte nõuded

39      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus ja vajalikus ulatuses kaebuse osaliselt rahuldamata jätmise otsus;

–        tuvastada komisjoni tegevusetus võtta meetmeid kohtuotsuste F‑96/13 ja T‑689/16 täitmiseks vastavalt nende põhjendustele ning komisjoni poolt seadusjõu rikkumine;

–        mõista komisjonilt välja hüvitis 250 000 eurot tekitatud varalise kahju eest ja 100 000 eurot tekitatud mittevaralise kahju eest;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

40      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

III. Õiguslik käsitlus

A.      Hagi ese

41      Esimeses nõudes palub hageja tühistada vaidlustatud otsus ja „vajalikus ulatuses“ kaebuse osaliselt rahuldamata jätmise otsus.

42      Menetlusökonoomia põhimõtte kohaselt võib Üldkohus otsustada, et puudub vajadus otsustada konkreetselt kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu esitatud nõuete üle, kui ta tuvastab, et need ei oma iseseisvat sisu ja kattuvad tegelikkuses selle otsusega seonduvate nõuetega, mille peale kaebus on esitatud (vt 24. aprilli 2017. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑584/16, EU:T:2017:282, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

43      Käesoleval juhul ei lange kaebuse osaliselt rahuldamata jätmise otsuse tühistamise nõuded kokku vaidlustatud otsuse vastu esitatud nõuetega. Esimeste toetuseks väidab hageja konkreetselt seda, et on rikutud personalieeskirjade artikliga 22c informaatoritele antud tagatisi, mis puudutavad viimati nimetatute poolt kohtueelse menetluse raames esitatud kaebuste käsitlemist. Esiteks väidab hageja esimeses väites, et pädev ametisse nimetav asutus või ametiisik ei ole kaebust uurinud. Teiseks väidab ta kolmanda väite esimese osa toetuseks, et tema kaebuse puhul ei ole järgitud personalieeskirjade artikliga 22c tagatud individuaalse käsitlemise nõuet.

44      Hagejal peab olema võimalik lasta liidu kohtul kontrollida sellise kaebemenetluse õiguspärasust, mille eesmärk on võimaldada ja soodustada ametnike ja administratsiooni vahel tekkinud erimeelsuse lahendamist kompromissiga ning kohustada asutust, millest ametnik sõltub, oma otsus ametniku võimalike vastuväidete korral uuesti läbi vaatama, tehes seda kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega (vt selle kohta 19. juuni 2015. aasta kohtuotsus Z vs. Euroopa Kohus, T‑88/13 P, EU:T:2015:393, punktid 143–146 ja seal viidatud kohtupraktika).

45      Neil asjaoludel tuleb teha otsus mitte ainult vaidlustatud otsuse tühistamise nõuete, vaid ka kaebuse osaliselt rahuldamata jätmise otsuse vastu suunatud nõuete kohta.

46      Lisaks tuleb märkida, et oma teises nõudes palub hageja Üldkohtul tuvastada komisjoni tegevusetus võtta meetmeid kohtuotsuste F‑96/13 ja T‑689/16 täitmiseks vastavalt nende põhjendustele ning komisjoni poolt seadusjõu rikkumine.

47      Vastates kohtuistungil Üldkohtu küsimusele, märkis hageja, et tema teine nõue puudutab ühte rikkumistest, mille alusel ta nõuab oma kolmandas nõudes kahju hüvitamist.

48      Seega tuleb teist ja kolmandat nõuet tõlgendada koos nii, et need kujutavad endast ühte kahju hüvitamise nõuet.

B.      Tühistamisnõuded

49      Hageja esitab oma tühistamisnõuete põhjendamiseks kolm väidet:

–        esimene väide, et kaebuse rahuldamata jätnud haldusasutusel puudub pädevus;

–        teine väide, et on rikutud ELTL artiklit 266, seadusjõu põhimõtet ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet, menetlust on moonutatud, rikutud on menetlustagatisi ning õigust olla tõhusalt ja selle õiguse eesmärgiga kooskõlas ära kuulatud;

–        kolmas väide, et on rikutud personalieeskirjade artiklit 22a, abistamis- ja hoolitsemiskohustust teisele ametikohale üleviimise raames, personalieeskirjade artiklit 22c, informaatorite staatusele omistatavat kaitset, hoolsuskohustust, neutraalsust, erapooletust, objektiivsust, hageja õigust tema toimiku võrdsele kohtlemisele administratsiooni poolt ja tema õiguspärast ootust ning on moonutatud menetlust.

1.      Sissejuhatavad märkused

50      Kõigepealt tuleb meenutada, millised on administratsiooni kohustused, kui ta otsustab ametniku teisele ametikohale üle viia.

51      Üleviimisotsuste suhtes kohaldatakse asjaomaste ametnike õiguste ja õigustatud huvide kaitse osas personalieeskirjade artikli 7 lõikes 1 sätestatud eeskirju. Selle sätte kohaselt määrab ametisse nimetav asutus üksnes teenistusüksuse huvides tegutsedes ja kodakondsust arvestamata iga ametniku ametissenimetamise või üleviimise teel selle kategooria või teenistusüksuse ametikohale, mis vastab selle ametniku palgaastmele.

52      Institutsioonidel on sellega seoses ulatuslik kaalutlusõigus oma teenistusüksuste töö korraldamisel vastavalt neile määratud ülesannetele ja nende käsutuses oleva personali määramisel nende ülesannete täitmiseks, kuid seda tingimusel, et esiteks toimub see teenistuse huvides ja teiseks järgitakse palgaastme ja ametikoha võrdväärsust (vt 27. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus EÜ vs. Regioonide Komitee, C‑539/21 P, ei avaldata, EU:C:2022:840, punkt 44).

53      Kui raskused sisesuhtluses tekitavad talituse nõuetekohast toimimist kahjustavaid pingeid, võivad need õigustada ametniku teisele ametikohale üleviimist teenistuse huvides ilma asjaomase ametniku nõusolekuta, eriti kui teenistusele on usaldatud diplomaatiline missioon. Sellist meedet võib rakendada sõltumata vastutuse küsimusest asjaomaste juhtumite eest (vt 12. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Paesen vs. Euroopa välisteenistus, T‑88/21, EU:T:2022:631, punkt 213 ja seal viidatud kohtupraktika).

54      Kuna hagejat peeti heauskseks informaatoriks personalieeskirjade artikli 22a lõike 3 tähenduses, tuleb meenutada ka tagatisi, mis tal olid vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel.

55      Personalieeskirjade artikli 22a lõikes 3 ette nähtud kaitse on ilma formaalsusteta tagatud ametnikele, kes on heauskselt teatanud asjaoludest, mille põhjal võib eeldada, et tegemist on ebaseadusliku tegevusega, lihtsalt tulenevalt asjaolust, et nad on taolise teate esitanud (vt selle kohta 12. detsembri 2014. aasta kohtuotsus AN vs. komisjon, T‑512/13 P, EU:T:2014:1073, punktid 30 ja 31).

56      Kui ametnikule või muule teenistujale ebasoodne otsus järgneb kronoloogiliselt viimase poolt personalieeskirjade artikli 22a alusel esitatud rikkumisteatele, peab Üldkohus selle otsuse peale esitatud hagi raames eriti hoolikalt analüüsima väidet, et seda sätet on rikutud. Tuleb siiski meenutada, et selline säte ei paku asjaomasele ametnikule kaitset iga tema huve kahjustada võiva otsuse vastu, vaid üksnes nende otsuste vastu, mis on sellise rikkumisest teavitamise tõttu tehtud (vt selle kohta 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsus CJ vs. ECDC, T‑692/16, ei avaldata, EU:T:2017:894, punktid 109 ja 110).

57      Mis puudutab tõendamiskoormist, siis on asepresident Šefčoviči 6. detsembri 2012. aasta teatise komisjonile SEC(2012) 679 (final) rasketest rikkumistest teatamist käsitlevate suuniste kohta (whistleblowing) (edaspidi „rikkumistest teatamise suunised“) punktis 3 märgitud, et informaatori suhtes ebasoodsa meetme võtnud isik peab tõendama, et see meede oli ajendatud muudest põhjustest kui rikkumisest teatamine.

58      Lõpuks nõuab personalieeskirjade artikkel 22c, et iga institutsiooni ametisse nimetav asutus või ametiisik kehtestaks sise-eeskirjad, mis reguleerivad muu hulgas personalieeskirjade artikli 22a lõikes 1 nimetatud ametnikele teabe andmist nende poolt teatatud asja käsitlemise kohta, nende õigustatud huvide ja eraelu puutumatuse kaitset ning nende kaebuste käsitlemise menetlust. Nende kaebusi käsitletakse konfidentsiaalselt ja põhjendatud juhtudel enne artiklis 90 sätestatud tähtaegade möödumist.

59      Neid kaalutlusi arvestades tuleb analüüsida väiteid, mille hageja esitas vaidlustatud otsuse ja kaebuse osaliselt rahuldamata jätmise otsuse tühistamise nõuete põhjendamiseks.

2.      Esimene väide, et kaebuse rahuldamata jätnud haldusorganil puudus pädevus

60      Hageja vaidlustab personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi eest vastutava komisjoni liikme pädevuse jätta rahuldamata tema kaebus, mis on tema sõnul esitatud personalieeskirjade artikli 22c, mitte personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel. Hageja sõnul ei ole ühtegi sätet, mis lubaks sellist pädevust tunnustada. Lisaks ei tunnustanud hageja seda oma kaebuses. Repliigis lisab hageja, et selle kaebusega tegeles osakond DG RH.E2 ning personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi eest vastutav komisjoni liige piirdus selle allkirjastamisega. Sellist delegeerimist või haldusabi ei ole aga kohaldatavas õiguses ette nähtud.

61      Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu, väites, et need on kas hilinenult esitatud või põhjendamatud.

62      Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse võttis pädeva ametisse nimetava ametiisiku rollis ilma volitusi delegeerimata vastu personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor vastavalt kohtuotsuse T‑689/16 punktides 47 ja 48 viidatud eeskirjadele.

63      Komisjoni 4. juuni 2013. aasta otsuse (2013) 3288 personalieeskirjadega ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule ning muude teenistujate teenistustingimustega teenistuslepingute sõlmimise pädevusega ametiasutusele antud volituste kasutamise kohta, mida on muudetud komisjoni 16. detsembri 2014. aasta otsusega C(2014) 9864 (edaspidi „komisjoni otsus volituste kohta“), I lisa V tabeli punkti 12 kohaselt esitatakse kaebused kõikide palgaastmete ametnike suhtes tehtud otsuste peale tavaliselt personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektorile. Tabeli punkti 12 2. joonealuses märkuses on aga ette nähtud, et kui personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor on teinud otsuse ilma volitusi delegeerimata, nagu see on käesoleval juhul (vt punkt 62 eespool), peab selle otsuse peale esitatud kaebusele vastuse andma personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi eest vastutav komisjoni liige.

64      Tõsi, komisjoni otsuse volituste kohta I lisa V tabeli punkt 12 puudutab personalieeskirjade artikli 90 lõikel 2 põhinevaid kaebusi, samas kui hageja tugineb ühtlasi ka personalieeskirjade artiklile 22c.

65      Personalieeskirjade artikkel 22c viitab ise aga ametnike kaebustele, mis puudutavad seda, kuidas neid koheldi pärast personalieeskirjade artiklist 22a tulenevate kohustuste täitmist või selle tagajärjel, viidates seejuures tagasi personalieeskirjade artiklile 90.

66      Neil asjaoludel oli personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi eest vastutav komisjoni liige pädev tegema otsuse hageja kaebuse kohta.

67      Mis puudutab hageja etteheidet, et tema kaebust käsitles osakond DG RH.E2, siis tuleb märkida, et ei personalieeskirjade artikkel 22c, komisjoni otsus volituste kohta ega rikkumistest teatamise suunised ei keela sellel osakonnal pädevat ametisse nimetavat asutust või ametiisikut abistamast. Lisaks ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema argumenti, et personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi eest vastutav komisjoni liige piirdus talituste esitatud otsuse projekti allkirjastamisega. Seega, ilma et oleks vaja uurida, kas sellekohased etteheited esitati hilinenult, tuleb neid pidada põhjendamatuks.

68      Seega tuleb esimene väide tagasi lükata.

3.      Teine väide, et rikutud on ELTL artiklit 266, seadusjõudu ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet, menetlust on moonutatud, rikutud on menetlustagatisi ning õigust olla ära kuulatud

69      Teine väide jaguneb kolmeks osaks.

70      Esimese osa kohaselt on „rikutud kaitseõigusi, õigust olla ära kuulatud, puudus haldusuurimine ning rikutud on võistlevuse põhimõtet ja poolte võrdsuse põhimõtet, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41, õigust heale haldusele ega ole järgitud mõistliku aja põhimõtet“.

71      Teine ja kolmas osa, mida Üldkohus analüüsib koos, puudutavad sisuliselt mitut rikkumist seoses sellega, kuidas komisjon kohtuotsuseid F‑96/13 ja T‑689/16 täitis.

a)      Esimene osa, mille kohaselt on rikutud kaitseõigusi ja õigust olla ära kuulatud, puudus haldusuurimine ning rikutud on võistlevuse põhimõtet ja poolte võrdsuse põhimõtet, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41, õigust heale haldusele ega ole järgitud mõistliku aja põhimõtet

72      Kõigepealt tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et väite selle osa pealkirjas väidab hageja, et on rikutud võistlevuse põhimõtet ja poolte võrdsuse põhimõtet, mille puhul on tegemist kaitseõigustega, mida on samuti nimetatud. Neid etteheiteid ei ole aga hiljem täpsemalt põhjendatud. Üldkohtu kodukorra artikli 76 punkti d kohaselt tuleb hagiavalduses märkida aga hagi ese, esitatud väited ja argumendid ning lühiülevaade nendest väidetest. Kuna hagiavaldus ei vasta nende etteheidete osas nimetatud sättes ette nähtud nõuetele, tuleb need tunnistada vastuvõetamatuks.

73      Selle osa põhjendamiseks esitab hageja sisuliselt kaks etteheidet, mille kohaselt on rikutud esiteks tema õigust olla ära kuulatud ja teiseks õigust heale haldusele, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 41, kuivõrd ei ole läbi viidud haldusuurimist ning menetlust ei ole läbi viidud mõistliku aja jooksul.

1)      Õiguse olla ära kuulatud rikkumine

74      Selle etteheite põhjendamiseks väidab hageja, et vaidlustatud otsuse kolm esimest põhjendust sisaldavad tagasiulatuvat tõlgendust faktilistele asjaoludele, mida esimeses kolmes üleviimisotsuses ei käsitletud ja mille osas teda ära ei kuulatud. Lisaks ei teavitatud teda enne vaidlustatud otsust sellest, et pädev ametisse nimetav asutus või ametiisik kavatseb võtta arvesse teabevahetust tema ülemustega 2012. aastal.

75      Hageja lisab, et personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor keeldus temaga vestlust korraldamast, samas kui komisjon märkis Üldkohtus kohtuasjas T‑308/20, et vaidlustatud otsus võetakse vastu pärast tema nõuetekohast ärakuulamist. Hageja sõnul oleks ta võinud selle vestluse käigus esimest korda olla ära kuulatud pädeva ametisse nimetava asutuse või ametiisiku poolt seose tõttu personalieeskirjade artikli 22a alusel edastatud teabe – mis oli talituste suhtes tundlik ja konfidentsiaalne – ning vaidlusaluse üleviimise vahel, mille tema endised ülemused delegatsioonis olid korraldanud puhtalt kättemaksuks ning mis oli OLAFi uurimise objektiks.

76      Selle asemel aga, et hagejat kahepoolsel vestlusel ära kuulata, võttis personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor arvesse üksnes hageja ja administratsiooni 2015. aasta teabevahetust, milles käsitleti tema ülemuste kriitikat, ning seda menetluses, mille käigus talle ei võimaldatud personalieeskirjade artiklis 22a ette nähtud konfidentsiaalsustagatisi pädeva ametisse nimetava asutuse või ametiisiku ees. Hagejale ei võimaldatud neid tagatisi ka suhtluses administratsiooniga vahetult pärast kolmanda üleviimisotsuse tagasivõtmist.

77      Lõpuks leiab hageja, et peaaegu üheksa aastat pärast etteheidetud asjaolude asetleidmist ei ole ta saanud kasutada oma õigust olla tegelikult ära kuulatud.

78      Komisjon leiab, et hageja argumendid tuleb tagasi lükata.

79      Sellega seoses tuleb meenutada, et põhiõiguse olla ära kuulatud sisust tuleneb, et huvitatud isikul peab olema võimalus mõjutada otsustusprotsessi, ja seeläbi on tagatud, et võetav otsus kujutab endast teenistuse huvide ja asjasse puutuva isiku isiklike huvide nõuetekohase kaalumise tulemust (vt 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsus CJ vs. ECDC, T‑692/16, ei avaldata, EU:T:2017:894, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

80      Käesoleval juhul pidi personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor ametisse nimetava ametiisikuna vastavalt kohtupraktikale tegema otsuse tühistavate kohtuotsuste täitmiseks, lähtudes esimese üleviimisotsuse vastuvõtmise kuupäevast (vt selle kohta 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsus CJ vs. ECDC, T‑692/16, ei avaldata, EU:T:2017:894, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

81      Kui – nagu käesoleval juhul – otsuse saab teha üksnes õigust olla ära kuulatud kaitstes, peab asjaomasele isikule olema antud võimalus teha tõhusal viisil teatavaks oma arvamus kavandatava meetme kohta kas kirjaliku või suulise teabevahetuse kaudu, mille on algatanud administratsioon ja mille asetleidmist peab viimane tõendama (vt 10. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus RY vs. komisjon, T‑160/17, EU:T:2019:1, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

82      Tuleb märkida, et hageja kaitseõiguste rikkumine esimese üleviimisotsuse vastuvõtmisel tuvastati liidu kohtu poolt kohtuasjas F‑96/13 eespool punktis 6 nimetatud asjaoludel. Täpsemalt leidis Avaliku Teenistuse Kohus, et kuigi hageja ei saanud 2012. aastal olla teadmatuses, et tema kolleegid ja ülemused pidasid tema käitumist negatiivseks, ei olnud ametisse nimetava asutuse ette nähtud tagajärge, st vaidlusalust üleviimist, enne selle esimese otsuse vastuvõtmist teatavaks tehtud, mistõttu hagejal ei olnud võimalik oma arvamust esitada. Lisaks nähtus nimetatud kohtu hinnangul toimikust, et hageja ülemused olid esitanud tema tegevuse kohta pärast 13. novembrit 2012 etteheited, millele tal ei olnud võimalik vastu vaielda.

83      Vaidlustatud otsust ei tehtud siiski samadel tingimustel.

84      Nimelt teavitati hagejat vaidlustatud otsuses viidatud 15. oktoobri 2015. aasta koosolekul eelkõige sellest, et 18. septembrist kuni 13. novembrini 2012 peetud e‑kirjavahetuses sisalduvad asjaolud põhjendavad tõenäoliselt vaidlusalust üleviimist. Komisjon ei esitanud tõendina ühtegi sellest kuupäevast hilisemat asjaolu. Nimelt, nagu nähtub kõnealuse koosoleku üksikasjalikust protokollist, oli hagejal võimalik väljendada oma arvamust nende tõendite kohta ja selgitada e‑kirjade saatmise konteksti, sealhulgas oma kahtlustusi seoses eespool punktis 6 viidatud organisatsiooniga ja teabega, mida ta oli edastanud juhtkonnale alates 3. oktoobrist 2012.

85      Vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel võttis personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor arvesse kõnealuste koosolekute protokolle, mille käigus hageja oli esitanud oma arvamuse. Lisaks palus personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor pärast seda, kui ta oli teatanud kolmanda üleviimisotsuse tagasivõtmisest, kolmel korral hagejal esitada oma arvamus konteksti kohta, milles võeti vastu esimene ja teine üleviimisotsus ning mis tema sõnul nähtus nimetatud protokollidest.

86      Neid asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et on järgitud õigust olla ära kuulatud, nagu sellele on viidatud eespool punktis 79.

87      Hageja argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.

88      Esiteks, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei sisalda vaidlustatud otsuse esimesed kolm põhjendust vaidlusaluste asjaolude uut tagasiulatuvat tõlgendamist. Nagu nähtub selle otsuse viimasest põhjendusest, piirduvad need kolm põhjendust sisuliselt eespool punktis 15 kirjeldatud teise üleviimisotsuse sisu kordamisega.

89      Teiseks edastas personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor 9. oktoobri 2020. aasta kirjas hagejale 15. oktoobri 2015. aasta koosoleku protokolli, milles viidatakse tema ja tema ülemuste vahelistele e-kirjadele. Sellest kirjast nähtub sisuliselt, et personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor kavatses arvesse võtta selles protokollis sisalduvaid asjaolusid, mille kohta ta palus hagejal esitada oma arvamus.

90      Kolmandaks, nagu nähtub 25. novembri 2020. aasta kohtumäärusest PL vs. komisjon (T‑308/20, ei avaldata, EU:T:2020:571), märkis komisjon Üldkohtus tõepoolest, et ta kavatses pärast kolmanda üleviimisotsuse tagasivõtmist hageja ära kuulata. Samas ei tähenda eespool punktis 81 viidatud kohtupraktika kohaselt nõue austada õigust olla ära kuulatud seda, et huvitatud isik peaks esitama oma arvamuse kohtumisel, kuna tema märkused võib koguda kirjaliku suhtluse raames, nagu see toimus käesolevas asjas.

91      Neljandaks on tõsi, et hageja kui informaatori kuulas 15. oktoobri 2015. aasta koosolekul ära ametisse nimetav ametiisik, kellel puudus pädevus. Sellel koosolekul arutatud asjaolusid kirjeldati aga üksikasjalikult kahes protokollis, millest ühe koostas hageja ise. Seega sai personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor neid protokolle vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel õiguspäraselt arvesse võtta, olles andnud hagejale võimaluse esitada täiendavaid tõendeid.

92      Viiendaks, nagu väidab komisjon, ei takistanud miski hagejal esitada vastuseks personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektori kolmele päringule täpsustusi rikkumiste kohta, millest ta delegatsioonis töötades oli teatanud. Neid rikkumisteateid tema ülemustele saadetud e-kirjade vormis mainiti juba 15. oktoobri 2015. aasta koosolekul ja liidu kohtutes kohtuasjades F‑96/13 ja T‑689/16. Hageja nõutavat tagatiste järgimist seoses tema kui informaatori staatusega analüüsitakse täpsemalt kolmanda väite raames allpool.

93      Lõpuks tuleb tagasi lükata ka hageja argument, et teda ei saanud nõuetekohaselt ära kuulata peaaegu üheksa aastat pärast asjaolude asetleidmist. Tegelikult toimus hageja ja komisjoni vahel vaidlusaluse üleviimise küsimuses alates 2013. aastast pikema aja jooksul kirjalik suhtlus, sealhulgas liidu kohtus. Seega oli hagejal aja möödumisest hoolimata tegelik võimalus esitada personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektorile oma arvamus asjaolude kohta, millega seoses tehti esimene üleviimisotsus.

94      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et väide õiguse olla ära kuulatud rikkumise kohta ei ole põhjendatud ja tuleb tagasi lükata.

2)      Harta artikli 41 lõike 1 rikkumine, kuna puudus haldusuurimine ega ole järgitud mõistliku aja põhimõtet

95      Esiteks väidab hageja, et vaidlustatud otsuses tegi personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor 2021. aastal otsuse tema olukorra kohta ajavahemikul 1. jaanuarist 2013 kuni 16. jaanuarini 2015, mil ta viidi üle komisjoni esindusse Londonis, ilma et see viivitus oleks mõistlikult ja õiguspäraselt põhjendatud, rikkudes sellega harta artikli 41 lõiget 1. Hageja lisab, et komisjoni järjestikused õigusvastased aktid ei saa seda viivitust õigustada. Hageja hinnangul ei olnud võimalik tema olukorda tagantjärele seadustada ja talle oleks tulnud hüvitist maksta.

96      Teiseks väidab hageja, et kuivõrd harta artikli 41 lõikega 1 tagatud hea halduse põhimõte nõuab kõigi asjaolude hoolikat, üksikasjalikku, tõhusat ja konkreetset analüüsi, oli komisjon kohustatud oma kaalutlusõiguse teostamisel arvesse võtma kõiki asjaomaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tema arvates pidi personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor nendest kohustustest tulenevalt viima läbi haldusuurimise üheksa aastat tagasi aset leidnud asjaolude kohta, selle asemel et tugineda oma järelduses ebapädeva ametisse nimetava asutuse poolt koostatud protokollile 15. oktoobri 2015. aasta koosoleku kohta, mille käigus viidati teatavale hageja ja tema ülemuste vahel enne 13. novembrit 2012 toimunud ebatäielikule teabevahetusele, mis pealegi toimus informaatori staatusega seotud kaitse-eeskirju rikkudes.

97      Kolmandaks väidab hageja repliigis, et personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor oleks pidanud menetlema tema juhtumit üksi ilma oma talituste abita ning tõendama, et vaidlusalune üleviimine ei tulenenud otseselt ega kaudselt asjaoludest, mille tõttu ta omandas informaatori staatuse. Tema vahetu ülemus oli isik, keda puudutasid OLAFi juurdluse esemeks olevad asjaolud, mis olid seotud tema kui informaatori poolt edastatud teabega.

98      Komisjon palub hageja argumendid vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata, kuna need olid hilinenult esitatud, või põhjendamatuse tõttu lükata tagasi.

99      Enne kui analüüsida esimest etteheidet, mis puudutab mõistliku aja järgimata jätmist, tuleb kõigepealt hinnata hageja teist ja kolmandat etteheidet selle kohta, kuidas personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor tema olukorda käsitles.

100    Seoses hageja teise etteheitega, mis puudutab personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektori kohustust viia läbi uurimine, tuleb meenutada, et liidu õigus nõuab, et haldusmenetlus toimuks põhiõiguste harta artiklis 41 tagatud hea halduse põhimõttega antud tagatisi austades. Nende tagatiste hulka kuulub pädeva institutsiooni kohustus analüüsida hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid, koguda kõik vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud oma kaalutlusõiguse teostamiseks ning ühtlasi tagada tema poolt läbiviidavate menetluste tõrgeteta sujumine ja tõhusus (vt 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus BP vs. FRA, T‑888/16, ei avaldata, EU:T:2019:493, punkt 162 ja seal viidatud kohtupraktika).

101    Kuigi käesolevas asjas vaidlusalused faktilised asjaolud pärinevad 2012. aastast, oli personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektoril olemas oma kaalutlusõiguse teostamiseks vajalik teave. Eelkõige võttis ta arvesse üksikasjalikku protokolli 15. oktoobri 2015. aasta koosoleku kohta, mille käigus oli olukorda delegatsioonis hagejaga arutatud. On tõsi, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 91, et see kohtumine toimus ebapädevas ametisse nimetavas asutuses. Samas on aga protokollis viidatud täpsetele ja objektiivsetele asjaoludele, mis on ära toodud teise üleviimisotsuse põhjendustes ning mille kohta personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor palus hagejal 9. oktoobril 2020 veel kord oma arvamus esitada. Lisaks aitasid liidu kohtu poolt kohtuasjas F‑96/13 tuvastatud asjaolud samuti kaasa vaidlusaluste faktiliste asjaolude piiritlemisele.

102    Neil asjaoludel ei saa personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektorile ette heita, et ta ei viinud läbi uurimist pärast kolmanda üleviimisotsuse tagasivõtmist.

103    Mis puudutab hageja repliigis esitatud kolmandat etteheidet, mille kohaselt oleks personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor pidanud vaidlustatud otsuse vastu võtma ilma tema talituste abita, siis tuleb asuda seisukohale, ilma et oleks vaja analüüsida selle etteheite hilinenult esitamist, et see ei käi õiguse heale haldusele rikkumise kohta, vaid talle kui rikkumisest teatajale antud tagatiste rikkumise kohta. Selle etteheite on hageja sisuliselt esitanud ka kolmandas väites, mille kohaselt on rikutud personalieeskirjade artikleid 22a ja 22c, mistõttu analüüsitakse seda selle väite juures.

104    Mis puudutab hageja esimest etteheidet, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel ületati harta artikli 41 lõiget 1 rikkudes mõistlik aeg, siis tuleb meenutada, et kohustus viia haldusmenetlus läbi mõistliku aja jooksul on liidu õiguse üldpõhimõte, mille järgimise tagab liidu kohus ja mis on sätestatud hea halduse põhimõtte osana harta artikli 41 lõikes 1 (vt 11. novembri 2020. aasta kohtuotsus AV ja AW vs. parlament, T‑173/19, ei avaldata, EU:T:2020:535, punkt 131 ning seal viidatud kohtupraktika).

105    Haldusmenetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata iga asja asjaolusid arvestades ning võttes eelkõige arvesse asja tausta, institutsiooni poolt läbitud erinevaid menetlusstaadiume, poolte käitumist menetluse jooksul, asja keerukust ning selle olulisust erinevate asjaomaste poolte jaoks (vt 14. septembri 2010. aasta kohtuotsus AE vs. komisjon, F‑79/09, EU:F:2010:99, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

106    Käesoleval juhul oli peamine põhjus, miks vaidlustatud otsus vaidlusaluse üleviimise kohta tehti rohkem kui kaheksa aastat pärast etteheidetud asjaolude asetleidmist, esimese ja teise üleviimisotsuse tühistamine ning kolmanda üleviimisotsuse tagasivõtmine komisjoni poolt.

107    Nagu komisjon märgib, möödus tagasivõtmise ja vaidlustatud otsuse tegemise vahel üksnes neli kuud.

108    See oli aga kõigest viimane etapp haldusmenetluses, mida tuli jätkata, kuna komisjon tegi kolmandas üleviimisotsuses 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse T‑689/16 täitmisel vea.

109    Rohkem kui kahe aasta möödumine kohtuotsuse T‑689/16, mille täitmine ei olnud keeruline, ja vaidlustatud otsuse tegemise vahel ei ole aga mõistlik.

110    Sama kehtib rohkem kui kaheksa aasta pikkuse ajavahemiku kohta, mis kulus etteheidetavatest asjaoludest vaidlustatud otsuseni, mis võeti vastu 16. veebruaril 2021 tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2013.

111    On tõsi, et sellise ajakulu põhjustasid osaliselt kohtulikust kontrollist tingitud katkestused ning hageja ja komisjoni pikk kirjavahetus kohtuotsuste F‑96/13 ja T‑689/16 täitmise üle.

112    Komisjon möönis kohtuistungil siiski, et kohtuotsuse T‑689/16 täitmiseks tehtud kolmanda üleviimisotsuse tagasivõtmine mõjutas omakorda haldusmenetluse lahenduse edasilükkumist. Samas oli see menetlus kohtuotsustes F‑96/13 ja T‑89/16 tuvastatud komisjoni järjestikuste vigade tõttu aga juba niigi pikk.

113    Seega ei võetud vaidlustatud otsust vastu mõistliku aja jooksul.

114    Samas ei õigusta mõistliku aja põhimõtte rikkumine üldiselt haldusmenetluse tulemusel võetud otsuse tühistamist. Ainult siis, kui ülemäära pikk aeg võib mõjutada haldusmenetluse tulemusel võetud otsuse sisu, mõjutab mõistliku aja põhimõte haldusmenetluse õiguspärasust (vt 17. mai 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. AV, T‑701/16 P, EU:T:2018:276, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika). Vastasel juhul oleks selle otsuse tühistamise põhiline praktiline tagajärg vastupidi see, et ta pikendaks veelgi menetlust põhjusel, et see on kestnud juba liiga kaua (vt selle kohta 2. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Nardone vs. komisjon, F‑111/12, EU:F:2013:140, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

115    Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei mõjutanud käesolevas asjas ülemäära pikk aeg vaidlustatud otsuse sisu ennast.

116    Nagu on tõdetud eespool punktis 93, ei takistanud etteheidetavate asjaolude asetleidmise ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmise vaheline ajavahemik hagejal esitada personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektorile oma arvamust vaidlusaluse üleviimise kohta. Samuti, nagu on märgitud eespool punktis 101, oli personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektoril vaatamata aja möödumisele kogu vajalik teave otsuse tegemiseks.

117    Järelikult ei ole põhjendatud vaidlustatud otsuse tühistamine harta artikli 41 lõikega 1 tagatud mõistliku aja nõude rikkumise tõttu.

118    Seetõttu tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.

b)      Teise väite teine ja kolmas osa, mis puudutavad kohtuotsuste F‑96/13 ja T‑689/16 täitmist

119    Teise väite põhjenduseks esitatud teise osa pealkiri on „Kohtupraktika vaidlustamata asjaolud, menetluseesmärgi täitmata jätmise ja menetluse moonutamise möönmine, hoolitsemiskohustuse täitmata jätmine ja informaatorile tagatud kaitse rikkumine“.

120    Kolmanda osa kohaselt on „rikutud tagasiulatuva jõu ja seda puudutava õiguskindlusega seotud põhimõtteid ja norme ning on rikutud erapooletuse (objektiivne ja subjektiivne) põhimõtet ning tahet võtta vastu sama otsus sama ulatuse ja põhjustega, selle asemel et hüvitada selle võimaluse kaotus, et õigel ajal ja tõhusalt järgitakse hageja menetlusõigusi“.

121    Nende kahe osa raames, mida Üldkohus analüüsib koos, teeb hageja mitu järeldust ja heidab ette mitut rikkumist seoses sellega, kuidas komisjon on kohtuotsuseid F‑96/13 ja T‑689/16 täitnud.

122    Mõlema osa toetuseks esitatud argumendid on korduvad ega ole – välja arvatud erandjuhtudel – konkreetselt seotud rikkumistega, millele viidatakse nende osade pealkirjades. Välja on võimalik tuua kaks argumentide rühma.

123    Hageja esimene argumentide rühm on seotud menetluse moonutamise, hoolitsemiskohustuse täitmata jätmise ja erapooletuse põhimõtte rikkumisega.

124    Teine argumentide rühm toetab tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte, ELTL artikli 266 ja informaatorile tagatud kaitse rikkumise väiteid.

125    Kõigepealt tuleb analüüsida teist argumentide rühma.

1)      Kohtuotsuste F‑96/13 ja T‑689/16 täitmisel tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte ja õiguskindluse põhimõtte, ELTL artikli 266 ja informaatorile tagatud kaitse rikkumine

126    Hageja väidab sisuliselt, et komisjon ei selgitanud, miks ta kaldus vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel kõrvale tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttest, samas kui tal ei olnud enam võimalik uurida nii vana ja lõplikult lõpetatud olukorda ega – veelgi enam – järgida tema kui informaatori staatusega seotud menetluslikke tagatisi. Kohtuotsuste F‑96/13 ja T‑689/16 täitmine oleks pidanud tähendama vaidlusalusest üleviimisest loobumist ja hagejale hüvitise maksmist.

127    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu vastuvõetamatuse või põhjendamatuse tõttu.

128    Sellega seoses tuleb meenutada väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt peab institutsioon tühistava kohtuotsuse täitmiseks ja selle täielikuks elluviimiseks järgima mitte ainult kohtuotsuse resolutsiooni, vaid ka põhjendusi, millest lähtudes kohtuotsus tehti, kuna need on hädavajalikud resolutsiooni täpseks mõistmiseks. Põhjendused näitavad ühelt poolt ära selle, milline konkreetne säte tunnistati õigusvastaseks, ja teiselt poolt resolutsioonis tuvastatud õigusnormi rikkumise täpsed põhjused ning asjaomane institutsioon peab neid arvestama tühistatud akti asendamisel. Pealegi kohustab ELTL artikkel 266 asjaomast institutsiooni vältima seda, et tühistatud akti asendavad aktid sisaldaksid samasuguseid rikkumisi kui tühistavas kohtuotsuses tuvastatud rikkumised. Need põhimõtted kehtivad seda enam siis, kui tühistav kohtuotsus on jõustunud (vt 10. novembri 2010. aasta kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Simões Dos Santos, T‑260/09 P, EU:T:2010:461, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

129    Institutsioon peab selleks, et täita temale ELTL artikliga 266 pandud kohustust, võtma konkreetsed meetmed, mis kõrvaldaks asjaomase isiku suhtes toime pandud rikkumise tagajärjed. Seega ei saa ta kohtupraktika kohaselt selle kohustuse täitmata jätmiseks tugineda praktilistele raskustele, mida võib kaasa tuua hageja sellise õigusliku olukorra taastamine, milles ta oli enne tühistatud akti vastuvõtmist (vt 8. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Cwik vs. komisjon, F‑4/13, EU:F:2014:263, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).

130    Üksnes täiendavalt, kui tühistava kohtuotsuse täitmisel esineb erilisi raskusi, võib asjaomane institutsioon oma kohustuste täitmiseks võtta vastu otsuse, mis õiglaselt hüvitab tühistatud otsusega asjaomastele isikutele põhjustatud ebasoodsa olukorra. Administratsioon võib seejuures astuda nendega dialoogi, et püüda jõuda kokkuleppele, mis tagab neile õiglase hüvitise õigusvastase olukorra eest, mille ohver ta oli (vt 8. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Cwik vs. komisjon, F‑4/13, EU:F:2014:263, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

131    Lõpuks tuleneb eespool punktis 80 viidatud kohtupraktikast, et otsuse tühistamisel on tagasiulatuv jõud, mis paneb asutusele kohustuse võtta vastu otsus, lähtudes kuupäevast, mil tühistatud otsus vastu võeti. Kuid eristada tuleb seda küsimust ja tühistatud akti asendamiseks administratsiooni poolt võetud uue otsuse tagasiulatuva jõu küsimust. Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et õiguskindluse põhimõttega, mis on liidu õiguse üldpõhimõte, on üldjuhul vastuolus see, kui õigusakti ajalise kehtivuse alguspunktina on määratud avaldamisest varasem kuupäev. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib see erandkorras olla ka teisiti, kui seda nõuab seatud eesmärk ja kui huvitatud isikute õiguspärase ootuse põhimõttest on nõuetekohaselt kinni peetud (vt 5. septembri 2014. aasta kohtuotsus Éditions Odile Jacob vs. komisjon, T‑471/11, EU:T:2014:739, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika). See ootus tekib siis, kui administratsioon annab asjaomasele isikule pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest konkreetseid, tingimusteta ja kooskõlalisi tagatisi, mis annavad alust põhjendatud ootusteks. Lisaks peavad need tagatised olema kooskõlas personalieeskirjade sätetega ja üldiselt kohaldatavate normidega (vt 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus Cortivo vs. parlament, F‑52/12, EU:F:2013:173, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).

132    Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, on käesoleval juhul ELTL artikli 266 rikkumist käsitlevat väidet hagiavalduses piisavalt selgitatud, järgides kodukorra artikli 76 punktis d sätestatud kohustusi. Seega on see etteheide vastuvõetav.

133    Eespool punktides 128 ja 129 meenutatud põhimõtete kohaselt oli komisjon kohustatud täitma kohtuotsuseid F‑96/13 ja T‑689/16, järgides mitte ainult nende resolutsioone, vaid ka põhjendusi, millest lähtudes need tehti ja mis olid nende aluseks, kõrvaldades hageja suhtes toime pandud õigusvastase teo ja vältides uues otsuses nendes kohtuotsustes tuvastatud rikkumiste kordamist.

134    Kohtuotsuses F‑96/13 tuvastas liidu kohus eespool punktis 82 viidatud asjaoludel aga üksnes hageja kaitseõiguste rikkumise, mis viis esimese üleviimisotsuse tühistamiseni. Kohtuotsuses T‑689/16 tugines liidu kohus üksnes sellele, et osakonna DG RH.B4 juhatajal puudus pädevus teise üleviimisotsuse vastuvõtmiseks.

135    Kohtuotsuste F‑96/13 ja T‑689/16 täitmiseks oli personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor pädeva ametisse nimetava ametiisikuna seega kohustatud analüüsima hageja olukorda esimese üleviimisotsuse vastuvõtmise kuupäeval, andes talle võimaluse väljendada oma arvamust väidetavate pingete ja tagajärgede kohta, mida ta kavatses pädeva ametisse nimetava ametiisikuna ette näha, st vaidlusaluse üleviimise kohta tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2013.

136    Olles hageja ära kuulanud, kinnitas personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor, et delegatsioonis kogetud pinged tõid kaasa üha talumatumad suhted ning et vaidlusalune üleviimine on põhjendatud. Sellest tulenevalt tuli tema hinnangul esimene üleviimisotsus kinnitada ja hageja halduslik olukord seadustada. See eesmärk eeldas vaidlustatud otsuse tagasiulatuvat kehtestamist vastavalt eespool punktis 131 viidatud kohtupraktikale.

137    Vastupidi sellele, mida väidab hageja, esitamata selleks konkreetseid argumente, ei ole see tagasiulatuv jõud rikkunud õiguskindluse põhimõtet, kuna ei liidu kohus ega administratsioon ei ole kunagi seadnud kahtluse alla vaidlusaluse üleviimise põhjendatust alates 2012. aastast ega a fortiori andnud hagejale täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid tagatisi, mis võiksid tekitada õiguspärase ootuse vastavalt eespool punktis 131 viidatud kohtupraktikale.

138    Seega võis vaidlustatud otsusel olla vastavalt eespool punktis 131 viidatud kriteeriumidele tagasiulatuv toime.

139    Lisaks tuleb märkida, et kohtuotsuste F‑96/13 ja T‑689/16 täitmisel ei esinenud erilisi raskusi eespool punktis 130 viidatud kohtupraktika tähenduses. Nagu on märgitud eespool punktides 93 ja 101, ei takistanud aja möödumine hagejat täielikult kasutamast oma õigust olla ära kuulatud personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektori poolt ega viimati nimetatut omamast kogu taustateavet vaidlusaluste asjaolude üle otsustamiseks, mistõttu komisjonil oli võimalik nendes kohtuotsustes tuvastatud rikkumised heastada, võttes vastu uue otsuse, ilma et ta oleks kohustatud hagejale õiglast hüvitist maksma. Seega võeti vaidlustatud otsus vastu kooskõlas ELTL artikliga 266.

140    Lõpuks ei selgita hageja, miks asjaolu, et kohtuotsuseid F‑96/13 ja T‑689/16 täites tuleb sellist nii ammust olukorda analüüsida, ei taga tema informaatori staatusega seotud menetluslike tagatiste kaitset.

141    Seetõttu tuleb hageja poolt teise väite teise ja kolmanda osa toetuseks esitatud teine argumentide rühm tagasi lükata.

2)      Menetluse moonutamine, hoolitsemiskohustuse täitmata jätmine ja erapooletuse põhimõtte rikkumine

142    Seoses eespool punktis 123 nimetatud esimese argumentide rühmaga, mis puudutab menetluse moonutamist, hoolitsemiskohustuse täitmata jätmist ja erapooletuse põhimõtte rikkumist, väidab hageja, et kohtuotsuseid F‑96/13 ja T‑689/16 täites ei olnud komisjonil kunagi vähimatki kavatsust oma seisukohta vaidlusaluse üleviimise suhtes üle vaadata.

143    Hageja sõnul oli vaidlustatud otsuse sisu teatavaks tehtud juba sellele eelnenud teabevahetuse käigus. Seistes silmitsi fait accompli’ga, võttis personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor lihtsalt vastu sama otsuse tagasiulatuvalt, muutes ametlikuks üleviimise, mis on alates 1. jaanuarist 2013 olnud ebaseaduslik. Vaidlustatud otsuses mainitud vajadust „seadustada“ hageja halduslik olukord kinnitab asjaolu, et esimene üleviimisotsus tuli vormistada pärast selle vastuvõtmist 20. novembril 2012, ning komisjon kinnitas liidu kohtus kohtuasjas T‑689/16, et on „ebatõenäoline“, et personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor oleks teinud 2015. aastal teistsuguse otsuse kui osakonna DG RH.B4 juhataja. Hageja leiab, et soovitud tagasiulatuv jõud mõjutas kõnealuse akti ulatust, mitte vastupidi. Komisjon ei kandnud tegelikkuses hoolt eesmärgi eest, mida taotleti kohtuotsustes F‑96/13 ja T‑689/16 „ette kirjutatud menetlustoimingutega“, nimelt anda hagejale reaalne võimalus mõjutada ametisse nimetavat asutust või ametiisikut objektiivse ja erapooletu analüüsi raames. Käesoleval juhul kuulati hageja ära üksnes formaalselt.

144    Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et hageja esitab kõigi väidetavate rikkumiste asetleidmise põhjendamiseks sisuliselt samad argumendid, samas kui mõistetel „erapooletus“, „menetluse moonutamine“ ja „hoolitsemiskohustus“ on väga täpne ulatus.

145    Erapooletuse nõue hõlmab ühelt poolt subjektiivset erapooletust selles mõttes, et ükski asja eest vastutav institutsiooni liige ei tohi olla isiklikult erapoolik või eelarvamuslik, kusjuures isiklikku erapooletust eeldatakse kuni vastupidise tõendamiseni, ning teiselt poolt objektiivset erapooletust selles mõttes, et institutsioon peab pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada selles osas igasugune põhjendatud kahtlus (vt selle kohta 16. juuni 2021. aasta kohtuotsus PL vs. komisjon, T‑586/19, ei avaldata, EU:T:2021:370, punktid 107 ja 110 ning seal viidatud kohtupraktika).

146    Mõiste „võimu kuritarvitamine“ viitab haldusasutuse pädevuse kasutamisele teisel eesmärgil kui see, milleks pädevus on antud. Otsus võib olla tehtud võimu kuritarvitades üksnes siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja üheselt mõistetavate asjaolude alusel ilmneb, et otsusega püüti saavutada väidetust erinevaid eesmärke (vt 19. juuni 2013. aasta kohtuotsus BY vs. EASA, F‑81/11, EU:F:2013:82, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

147    Lõpuks väljendab administratsiooni hoolitsemiskohustus oma teenistujate suhtes personalieeskirjadega kehtestatud vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu ametiasutuse ja avalike teenistujate vahel. See kohustus ning hea halduse põhimõte tähendavad, et kui ametiasutus teeb otsuse ametniku olukorra kohta, võtab ta arvesse kõiki asjaolusid, mis tema otsust võivad mõjutada, ning seda tehes ei arvesta ta mitte ainult teenistuse huve, vaid ka asjaomase ametniku huve (vt 25. juuni 2003. aasta kohtuotsus Pyres vs. komisjon, T‑72/01, EU:T:2003:176, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

148    Hageja argumente tuleb analüüsida nende põhimõtete alusel.

149    Esiteks ei saa personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektorile ette heita, et ta esitas hagejale eespool punktides 19–24 viidatud teabevahetuse raames selle otsuse sisu, mida ta kavatses teha. Asjaolu, et administratsioon ei edastanud seda teavet enne esimese üleviimisotsuse vastuvõtmist, põhjustas selle otsuse tühistamise liidu kohtu poolt kohtuotsusega F‑96/13 hageja kaitseõiguste rikkumise tõttu.

150    Teiseks ei viita ka sõna „seadustamine“ kasutamine vaidlustatud otsuses personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektori erapoolikusele või isiklikele eelarvamustele ega menetluse moonutamisele. Nimelt ei puudutanud liidu kohtu poolt kohtuotsustes F‑96/13 ja T‑689/16 tuvastatud esimese ja teise üleviimisotsusega seotud õigusvastasused mitte vaidlusaluse üleviimise põhjendatust, vaid nende otsuste vastuvõtmise tingimusi. Kuigi liidu kohus ei välistanud nendes asjades tema kohtuotsuste täitmisel teistsuguse otsuse tegemist, oli kõnealuse otsuse puhul samas ikkagi tegemist tuvastatud õigusvastasuste kõrvaldamisega vastavalt eespool punktides 128 ja 129 viidatud kohtupraktikale.

151    Kolmandaks ei mõjuta esimese üleviimisotsuse vastuvõtmise tingimused, mis kohtuotsuses F‑96/13 tunnistati õigusvastaseks, vaidlustatud otsuse tingimusi. Viimati nimetatud otsus võeti vastu muu hulgas selleks, et kõrvaldada tuvastatud eeskirjade eiramised.

152    Neljandaks kujutab komisjoni poolt kohtuasjas T‑689/16 esitatud väide, mille kohaselt oli ebatõenäoline, et personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor oleks 2015. aastal teinud teistsuguse otsuse kui osakonna DG RH.B4 juhataja, endast üksnes Üldkohtus toimunud kohtuvaidluses väljendatud komisjoni õigustalituse seisukohta, mis pealegi ei välista teistsugust tulemust.

153    Lõpuks, mis puudutab hageja argumenti, et personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor kuulas ta ära üksnes formaalselt, siis see ei põhine ühelgi objektiivsel tõendil.

154    Vastupidi, nagu on märgitud eespool punktis 85, paluti hagejal kolmel korral esitada oma arvamus personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektori kavatsuse kohta seadustada tema halduslik olukord vaidlusaluse üleviimise kinnitamise teel.

155    Esimene argumentide rühm, mille hageja esitas teise ja kolmanda osa toetuseks, ei ole seega põhjendatud.

156    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teine väide tagasi lükata.

4.      Kolmas väide, et rikutud on personalieeskirjade artiklit 22a, ametnike abistamis- ja hoolitsemiskohustust, personalieeskirjade artiklit 22c, hoolsuskohustust, neutraalsuse, erapooletuse ja objektiivsuse kohustust, õigust hageja asja õiglasele kohtlemisele ja tema õiguspärast ootust ning on moonutatud menetlust

157    See väide jaguneb neljaks osaks, millest esimene puudutab personalieeskirjade artikli 22c rikkumist, teine hoolitsemiskohustuse rikkumist, kolmas pädeva ametisse nimetava asutuse või ametiisiku objektiivsuse, erapooletuse ja neutraalsuse põhimõtete rikkumist ning võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtete rikkumist ning neljas rikkumistest teatamise suunistes ette nähtud tõendamiskoormisele kohaldatavate normide rikkumist.

158    Kõigepealt tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et kuigi käesoleva väite pealkirjas viidatakse abistamiskohustuse rikkumisele, ei ole hagiavalduses selle toetuseks esitatud ühtegi argumenti. See etteheide ei vasta seega kodukorra artikli 76 punktis d sätestatud nõuetele ja tuleb järelikult tunnistada vastuvõetamatuks. Sama kehtib hageja õiguspärase ootuse rikkumise etteheite kohta. Viimast mainitakse küll väite pealkirjas, kuid seda ei ole hagiavalduses piisavalt selgelt põhjendatud.

159    Neid täpsustusi arvestades tuleb nüüd kõigepealt analüüsida hageja poolt kolmanda väite põhjendamiseks esitatud esimest ja neljandat osa, enne kui analüüsida kahte ülejäänud osa.

a)      Kolmanda väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud personalieeskirjade artiklit 22c

160    Hageja väidab, et personalieeskirjade artikkel 22c kohustab komisjoni võtma vastu eeskirjad informaatori esitatud kaebuste konfidentsiaalsena käsitlemise kohta, kui isik leiab, et teda kiusatakse taga. Hageja sõnul peaksid need eeskirjad hõlmama personalieeskirjade artikli 22c teises lõigus nimetatud kolme aspekti. Neid kolme aspekti hõlmavad eeskirjad puuduvad. Ainsad eeskirjad, mille komisjon personalieeskirjade artikli 22c alusel on vastu võtnud, puudutavad menetlusaega, tõendamiskoormist ja peadirektori pädevust, mitte talituste pädevust teha otsuseid ametisse nimetava asutusena.

161    Hageja lisab, et personalieeskirjade artikliga 22c tagatud informaatorite kaebuste erikohtlemine eeldab, et pädev ametisse nimetav asutus või ametiisik tegutseb üksi, ilma talituste abita, ja et informaatorit kaitstakse, tagades, et tema suhtes ei kohaldata samu eeskirju kui teiste ametnike või teenistujate suhtes, selleks et ta ei peaks süstemaatiliselt avalikustama oma staatust informaatorina ja selle staatuse põhjendust.

162    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

163    Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel tuleb järgida personalieeskirjade artiklit 22c.

164    Personalieeskirjade artiklis 22c on sätestatud:

„Vastavalt artiklitele 24 ja 90 kehtestab institutsioon menetluse, mille kohaselt käsitletakse ametnike kaebusi selle kohta, kuidas neid koheldi artiklist 22a või 22b tulenevate kohustuste täitmise järel või tagajärjel. Asjaomane institutsioon tagab, et kaebusi käsitletakse konfidentsiaalselt ja põhjendatud juhtudel enne artiklis 90 sätestatud tähtaegade möödumist.

Institutsiooni ametisse nimetav asutus või ametiisik kehtestab sise-eeskirjad, mis reguleerivad muu hulgas järgmist:

–        artikli 22a lõikes 1 või artiklis 22b osutatud ametnikele teabe andmine nende poolt teatatud asja käsitlemise kohta;

–        kõnealuste ametnike õigustatud huvide ja eraelu puutumatuse kaitse ning

–        käesoleva artikli esimeses lõigus osutatud kaebuste käsitlemise menetlus.“

165    Personalieeskirjade artikkel 22c kehtestati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 1023/2013, millega muudetakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimusi (ELT 2013, L 287, lk 15), eesmärgiga panna iga institutsiooni ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule kohustus kehtestada sise-eeskirjad informaatoritele tagatiste andmiseks, sealhulgas menetlus, mille kohaselt käsitletakse nende kaebusi selle kohta, kuidas neid on koheldud personalieeskirjade artiklitest 22a ja 22b tulenevate kohustuste täitmise järel või tagajärjel.

166    Vastupidi hageja väidetule ei nõua personalieeskirjade artikli 22c teine lõik, et eeskirjad, mida kohaldatakse informaatorite suhtes, sealhulgas kaebuste esitamise ajal, oleksid kõik sätestatud ühes õigusaktis.

167    Mis puudutab komisjoni, siis olid teatavad personalieeskirjade artiklis 22c nimetatud tagatised ette nähtud rikkumistest teatamise suunistes juba enne selle sätte jõustumist.

168    Neis suunistes mainitakse mitut informaatorite kaitsmise meedet, sealhulgas informaatori isiku konfidentsiaalsust, mida komisjon kohustub järgima. Selle reegli kohaselt ei avaldata tema nime isikule, kes võib olla seotud rikkumisega, ega isikule, kellel ei ole rangelt vaja seda teada, välja arvatud juhul, kui informaator annab isiklikult loa oma isiku avaldamiseks või kui see on nõutav kriminaalmenetluses, mida võidakse kõnealuse rikkumise tulemusel alustada. Informaatorite kaitsemeetmena on samuti ette nähtud tõendamiskoormist reguleerivad eeskirjad, millele on viidatud eespool punktis 57 ja millele hageja tugineb. Lisaks on täpsustatud, et selleks, et komisjon saaks võtta kaitsemeetmeid, peab asjaomane teenistuja endast kui informaatorist nimetatud institutsioonile teada andma.

169    Komisjoni otsus volituste kohta, millele on viidatud eespool punktis 63, näeb samuti ette erinormid sellise ametniku üleviimisotsuste kohta, kes on teatanud rikkumisest selleks ette nähtud korras. Nagu nähtub kohtuotsuse T‑689/16 punktidest 47 ja 48, saab selliseid otsuseid teha ainult personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor ilma volitusi delegeerimata. Nagu on märgitud eespool punktis 63, on komisjoni otsuses volituste kohta kindlaks määratud ka personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi eest vastutava komisjoni liikme pädevus otsustada selle ametniku poolt üleviimisotsuse peale esitatud kaebuste üle.

170    Neid eeskirju täiendab eespool punktis 37 viidatud haldusteatis nr 79-2013. Viimane annab osakonnale DG RH.D 2 (nüüd nimega DG RH.E2) pädevuse käsitleda kõiki taotlusi ja kaebusi, sealhulgas informaatorite esitatud taotlusi ja kaebusi, mille tulemusel pädev ametisse nimetav asutus või ametiisik teeb otsuse. Selles teatises on ette nähtud, et personalieeskirjade artikli 22c alusel esitatud kaebused peavad juhul, kui asjaolud seda nõuavad, saama põhjendatud vastuse personalieeskirjade artiklis 90 ette nähtud tähtajast lühema tähtaja jooksul. Samuti on ette nähtud, et tundlikke küsimusi käsitlevaid kaebusi talitustevaheliste konsultatsioonide käigus ei arutata.

171    Neid eeskirju täiendavad omakorda eespool punktis 35 viidatud isikuandmete kaitse põhimõtetes sisalduvad eeskirjad. Vastavalt sellele dokumendile, milles viidatakse ka personalieeskirjade artiklile 22c, võimaldatakse kaebuses sisalduvate isikuandmetega tutvuda üksnes volitatud töötajatel, kes seda tingimata vajavad. Kehtestatud on isikuandmete kaitse mehhanismid, näiteks personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadis on piiratud juurdepääsu osakonna DG RH.E2 kõvakettale. Lisaks tuletatakse meelde, et selle osakonna liikmetele kehtib konfidentsiaalsus- ja diskreetsuskohustus.

172    Lõpuks tuleb märkida, et informaatori kaebuse võib esitada – nagu käesoleval juhul tehtigi – blanketiga, milles viidatakse personalieeskirjade artiklile 22c. Viide sellele sättele kaebuse blanketil võimaldab osakonnal DG RH.E2 tuvastada selle tundliku laadi niipea, kui see on esitatud, ning tagada eespool punktides 165–171 osutatud kaitsemeetmete järgimise informaatorite suhtes.

173    Sellest järeldub, et vastupidi hageja väidetule on komisjon vastavalt personalieeskirjade artiklile 22c kehtestanud informaatorite kaebuste käsitlemise erinormid.

174    Mis puudutab hageja argumenti, et pädev ametisse nimetav asutus või ametiisik oleks pidanud tegutsema ilma talituste abita, siis sellist nõuet ei ole kehtestatud ei personalieeskirjade artikliga 22c ega ühegi eespool punktides 172–167 viidatud sise-eeskirjaga. Lisaks on informaatori isiku konfidentsiaalsus nende eeskirjadega piisavalt kaitstud.

175    Lõpuks, mis puudutab hageja argumenti, et informaatoritele antud kaitse eesmärk on vältida seda, et nad oleksid kohustatud süstemaatiliselt avalikustama oma informaatori staatuse ja selle põhjenduse kõigile kaebustega tegelevatele isikutele, siis ei kohusta eespool punktides 168–172 viidatud õigusnormid neid isikuid oma kaebustes kirjeldama teatatud rikkumiste üksikasju. Teisest küljest, nagu on märgitud rikkumistest teatamise suunistes, peavad need isikud institutsiooni endast kui informaatorist teavitama, et teenistused saaksid tagada personalieeskirjade artikli 22c alusel vastu võetud eeskirjades ette nähtud kaitsemeetmete rakendamise.

176    Eeltoodud põhjendustest lähtudes tuleb kolmanda väite esimene osa tagasi lükata.

b)      Kolmanda väite neljas osa, mille kohaselt on rikutud rikkumistest teatamise suunistes sätestatud tõendamiskoormise eeskirju

177    Hageja viitab, et vastavalt rikkumistest teatamise suuniste punktile 3 lasub isikul, kes võtab informaatori suhtes ebasoodsa meetme, kohustus tõendada, et personalieeskirjade artiklis 22a sätestatud kohustuste alusel edastatud teabe ja kõnealuse meetme vahel puudub seos. Soovides juba möödunud ajavahemikku seadustada, ei püüdnud komisjon aga kunagi kaitsta hagejat vaidlusaluse üleviimise eest, kuigi see oli äärmiselt kahjulik.

178    Komisjon palub hageja argumendid vastuvõetamatuse jätta läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

179    Kõigepealt tuleb märkida, et hageja ei tuginenud ilmse hindamisvea olemasolule, et vaidlustada vaidlustatud otsuses tehtud järeldust, et delegatsioonis esinesid sisemised suhtlemisraskused.

180    Hageja väidab seevastu, et rikkumistest teatamise suunistes ette nähtud tõendamiskoormise norme on rikutud, kuna personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor ei ole tõendanud, et vaidlusaluse üleviimise ja hageja rikkumisteadete vahel puudub seos.

181    Tuleb märkida, et komisjon ei vaidle vastu sellele, et käesolevas asjas kuulusid kohaldamisele eespool punktis 57 viidatud rikkumistest teatamise suuniste punktis 3 sätestatud tõendamiskoormise normid.

182    Rikkumistest teatamise suuniste punktis 3 on sätestatud:

„Iga tõsisest eeskirjade eiramisest teatavat personali liiget kaitstakse tagakiusamise eest, tingimusel et ta tegutseb heas usus ja kooskõlas käesolevate suuniste sätetega. Tõendamiskoormisega seoses peab informaatori suhtes ebasoodsa meetme võtnud isik tõendama, et meede oli ajendatud muudest põhjustest kui rikkumistest teatamine.“

183    Seega tuleb analüüsida, kas personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor tõendas õiguslikult piisavalt, et vaidlusalune üleviimine oli ajendatud muudest põhjustest kui rikkumisest teatamine hageja poolt.

184    Vaidlustatud otsuses, mida on täiendatud kaebuse osalise rahuldamata jätmise otsusega, on vaidlusaluse üleviimise põhjuseks toodud sisemised suhteprobleemid, mida tõendavad mitu ajavahemikust 18. september kuni 13. november 2012 pärinevat e-kirja. Vastuseks kaebusele on märgitud, et vaidlusaluse üleviimise põhjuseks ei olnud hageja poolt 2012. aastal esitatud rikkumisteated. Lisaks on mainitud hageja ja tema kolleegide vahelisi probleeme.

185    Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi hageja 3. oktoobri 2012. aasta rikkumisteade võis raskendada tema, tema ülemuste ja kolleegide vahelisi suhteid, esinesid käesoleval juhul delegatsiooni sees inimestevahelised ja hoiakulised probleemid, mis eelnesid sellele rikkumisteatele ja mis võisid õigustada vaidlusalust üleviimist vastavalt eespool punktides 52 ja 53 viidatud kohtupraktikale.

186    Nagu komisjon märkis, nähtuvad need probleemid eelkõige e-kirjast, mille delegatsiooni juht saatis hagejale 18. septembril 2012 ja mida mainiti 15. oktoobri 2015. aasta koosolekul (vt eespool punkt 12).

187    Delegatsiooni juht teatas selles e-kirjas hagejale, et see oli lühikese aja jooksul juba teine kord, kui ta oli oma kolleegidelt vabandamist nõudnud. Delegatsiooni juht uuris, miks need kolleegid olid ikkagi esitanud teatavaid märkusi, ja tuletas hagejale meelde, et austus on kahepoolne nähtus, mis tähendab, et ta ei ole selles suhtes väljaspool kriitikat. Lisaks kaitses ta isikut, kellelt hageja oli vabandust nõudnud. Seega, kuigi kontekst, millele kõnealune e-kiri viitab, ei ole ainuüksi selle lugemise põhjal tuvastatav, võimaldab see tuvastada kaebusele eelnenud suhteprobleemide olemasolu delegatsioonis.

188    Samuti viitas delegatsiooni juht hagejale 12. novembril 2012 saadetud e-kirjas, mida mainiti ka 15. oktoobri 2015. aasta koosolekul (vt eespool punkt 12), kommunikatsiooniprobleemidele ja mitme kolleegi kaebustele hageja sobimatu verbaalse ja mitteverbaalse hoiaku kohta. Ühtlasi palus delegatsiooni juht selles e-kirjas hagejal viivitamatult muuta oma hoiakut, käitumist ja suhtlemist.

189    Nendest e-kirjadest nähtub, et kõnealused vahejuhtumid olid seotud hageja hoiakuga, neid oli mitu ning teda oli korduvalt teavitatud nendest suhteprobleemidest.

190    Nende tõenditega on komisjon täitnud oma tõendamiskohustuse vastavalt eespool punktides 181 ja 182 viidatud eeskirjadele, tõendades, et vaidlusalune üleviimine oli põhjendatud muude põhjustega kui see, et hageja oli teatanud rikkumistest personalieeskirjade artikli 22a kohaselt.

191    Kolmanda väite neljas osa ei ole seega põhjendatud ja tuleb tagasi lükata.

c)      Kolmanda väite teine osa, mille kohaselt on rikutud hoolitsemiskohustust

192    Hageja väidab, et tema üleviimisel järjestikustele üleliigsetele ametikohtadele, mis on tema jaoks alates 2013. aastast loodud, on võetud arvesse üksnes teenistuse huve, samas kui oleks tulnud arvesse võtta ka tema isiklikku huvi ja seisundit informaatorina, olles ta selles küsimuses kõigepealt ära kuulanud, et tagada talle parim kaitse.

193    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

194    Kõigepealt tuleb märkida, et hoolitsemiskohustuse rikkumisele tugines hageja ka teise väite teises osas, mis puudutab väidetavat võimu kuritarvitamist ja erapooletuse põhimõtte rikkumist. Põhjendamaks neid juba tagasi lükatud etteheiteid (vt eespool punktid 142–155), väitis hageja, et vastavalt kohtuotsustele F‑96/13 ja T‑689/16 ei olnud komisjonil vaidlusaluse üleviimise puhul kunagi vähimatki kavatsust oma seisukohta uuesti läbi vaadata.

195    Käesoleva osa raames väidab hageja, et hoolitsemiskohustust on rikutud ka teisel juhul: seoses tema isikliku huvi arvesse võtmata jätmisega.

196    Sellega seoses tuleb meeles pidada, et kuigi hoolitsemiskohustuse kohaselt on pädev asutus kohustatud teenistuse huvide hindamisel arvesse võtma kõiki asjaolusid, mis võivad tema otsust mõjutada, eelkõige asjaomase teenistuja huve, ei saa ametniku isiklike huvide arvestamine minna nii kaugele, et see keelaks ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul ametniku üleviimise tema tahte vastaselt, kui see on teenistuse huvides (vt 28. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Meister vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, T‑76/03, EU:T:2004:319, punkt 192 ja seal viidatud kohtupraktika).

197    Nagu nähtub teise väite esimese osa analüüsist, anti hagejale mitu korda võimalus esitada vaidlusaluse üleviimise kohta oma arvamus. See ei takistanud tema edutamist palgaastmele AD 12 aastal 2013 toimunud edutamise raames. Mis puudutab teenistuse huve, siis hageja ei vaidle vastu komisjoni viidatud suhteprobleemidele.

198    Neid kaalutlusi arvestades tuleb kolmanda väite teine osa tagasi lükata.

d)      Kolmas osa, mille kohaselt on rikutud pädeva ametisse nimetava asutuse või ametiisiku objektiivsuse, erapooletuse ja neutraalsuse põhimõtteid ning võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtteid

199    Hageja väidab, et administratsioon tunnistas, et ta tegutses üksnes järjestikuste rikkumiste heastamiseks, ilma et tema eesmärk oleks olnud hageja kui informaatori staatusest tulenev kaitse, rikkudes nii neutraalsuse, erapooletuse ja objektiivsuse kohustust.

200    Hageja lisab, et pädev ametisse nimetav asutus või ametiisik oleks pidanud Comdeliga konsulteerima. Kui seda komiteed oleks 2012. aastal teavitatud vaidlusalust üleviimist põhjendavatest ebaõigetest põhjendustest, hageja kui informaatori staatusest ning tema korruptsioonikahtlustustest, mis on seotud eespool punktis 6 viidatud organisatsiooniga, oleks tõenäoliselt tehtud teistsugune otsus. Eelarve peadirektoraat on selle komisjoni liige ja tema üksused olid need, kes olid ametlikult esitanud hoiatuse selle rahvusvahelise organisatsiooni kohta.

201    Komisjon palub hageja argumendid vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

202    Mis puudutab etteheiteid neutraalsuse, erapooletuse ja objektiivsuse kohustuse rikkumise kohta, siis tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et hageja kordab teise väite teise osa raames juba uuritud ja tagasi lükatud argumente erapooletuse põhimõtte rikkumise kohta, mille kohaselt komisjon piirdus hageja haldusliku olukorra seadustamisega, ilma et tal oleks olnud eesmärki hageja olukord uuesti läbi vaadata. Eespool punktides 144–155 esitatud põhjustel on need väited põhjendamatud.

203    Mis puudutab võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtete rikkumist, mida on mainitud selle osa pealkirjas, siis märgib komisjon õigesti, et hageja ei esita nende etteheidete toetuseks ühtegi argumenti, mistõttu hagiavaldus ei vasta selles osas kodukorra artikli 76 punktis d kehtestatud nõuetele. Seega on need etteheited vastuvõetamatud.

204    Ainsad argumendid, mille hageja selle osa toetuseks esitas ja mida teiste väidete raames ei käsitletud, puudutavad Comdeliga konsulteerimata jätmist.

205    Sellega seoses tuleb sarnaselt komisjoniga tõdeda, et hageja ei väida, et oleks rikutud komisjoni 10. oktoobri 2012. aasta otsuse, mis käsitleb tema ressursside haldamist liidu delegatsioonides, konkreetset sätet, mis käsitleb Comdeli ja selle komiteega konsulteerimise tingimusi.

206    Comdelit puudutavate argumentidega toetatakse selles osas esitatud väidet pädeva ametisse nimetava asutuse või ametiisiku objektiivsuse, erapooletuse ja neutraalsuse põhimõtete rikkumise kohta. Sellega seoses märgib hageja repliigis, et Comdeli osalemine oleks lisanud vähemasti näiliselt objektiivse elemendi seoses vaidlustatud otsuse neutraalsuse ja objektiivsusega, kuivõrd kolmas osapool oleks saanud asjale oma hinnangu anda.

207    Isegi kui eeldada, et hagiavaldust saaks selles suhtes pidada kodukorra artikli 76 punktis d sätestatud nõuetega kooskõlas olevaks, tuleb märkida, et kohtuotsuse T‑689/16 punktis 48 viidatud personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektori pädevus otsustada rikkumistest teatanud isikute üleviimise üle on mõeldud just selleks, et anda informaatoritele hageja poolt taotletud täiendavad tagatised erapooletuse, objektiivsuse ja neutraalsuse kohta.

208    Lisaks ei ole vaidlust selles, et Comdeliga konsulteeriti enne esimese üleviimisotsuse vastuvõtmist. Kohtuotsuse F‑96/13 täitmiseks pidi komisjon heastama üksnes selle otsuse õigusvastasuse osas, mis puudutas hageja kaitseõiguste rikkumist.

209    Lisaks, isegi kui asuda seisukohale, et personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor oleks pidanud enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist Comdeliga konsulteerima, tuleb meelde tuletada, et menetlusnormide rikkumine võib tuua kaasa asjasse puutuva otsuse täieliku või osalise tühistamise vaid juhul, kui on tõendatud, et kui selline rikkumine poleks aset leidnud, oleks haldusmenetluse tulemus võinud olla teistsugune ja järelikult oleks vaidlustatud otsuse sisu võinud olla teistsugune (vt 2. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. EMSA, T‑70/05, EU:T:2010:55, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

210    Toimikust ei nähtu aga, et kui Comdeliga oleks uuesti konsulteeritud, oleks menetluse tulemus võinud olla teistsugune. Nagu on märgitud eespool punktides 184–190, oli vaidlusalune üleviimine ajendatud delegatsioonis kogetud suhteprobleemidest ning sel puudus seos taolistest rikkumistest teatamisega, millele eelarve peadirektoraat oleks võinud vajaduse korral Comdelis reageerida.

211    Järelikult tuleb kolmas osa ja seega kolmas väide osaliselt vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

212    Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et tühistamisnõuded tuleb rahuldamata jätta.

C.      Kahju hüvitamise nõuded

213    Hageja palub Üldkohtul mõista komisjonilt välja hüvitis summas 250 000 eurot tekitatud varalise kahju eest ja 100 000 eurot väidetava mittevaralise kahju eest.

214    Mis puudutab esitatud rikkumisi, siis viitab hageja kõigepealt esimesele kolmele üleviimisotsusele, väites, et need on üksteise järel tühistatud või tagasi võetud põhjusel, et need on õigusvastased.

215    Seejärel väidab hageja, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel rikuti eelkõige tema õigust olla ära kuulatud ja kaitseõigusi, ilma et oleks järgitud informaatorite kaitset käsitlevaid eeskirju, mille tähendust, kaitse sisu ja tähtaja puudumist on liidu kohus juba selgitanud. Hageja sõnul on esimesed kolm üleviimisotsust kehtetud samade rikkumiste tõttu. Kohtuistungil täpsustas hageja Üldkohtu küsimusele vastates, et tema kahju hüvitamise nõude aluseks on ka kohtuotsuste F‑96/13 ja T‑689/16 ebaõige täitmine, millega on rikutud ELTL artiklit 266.

216    Lõpuks esitab hageja rea õigusvastasuse väiteid. Ta väidab, et teda on alates 2013. aastast seitse korda tema tahte vastaselt üle viidud tema jaoks loodud üleliigsetele ametikohtadele, ilma et oleks kunagi täielikult arvesse võetud järjestikuste tühistamiste ulatust. Personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraat ei pakkunud nende üleviimiste ajal mingit tuge. Personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor keeldus süstemaatiliselt hagejaga kohtumast, kuigi liidu kohus oli leidnud, et väidetavad üleviimise põhjused sisaldasid subjektiivsuse elementi, mis nõudis, et pädev ametisse nimetav asutus või ametiisik kuulaks hageja ise ära. Ta kanti musta nimekirja ja liigitati „vaidlushimuliseks“, ilma et administratsioon oleks püüdnud mõista tema olukorda informaatorina. Kõik tema abitaotlused lükati tagasi, kusjuures informaatori kaitse rakendamise kohta ei olnud samas vastu võetud ühtegi eeskirja. Üleviimisotsustega rikuti süstemaatiliselt tema isikuandmete konfidentsiaalsust. Kui vaidlustatud otsus välja arvata, võttis järjestikused üleviimisotsused vastu ametiisik, kellel puudus pädevus.

217    Mis puudutab väidetavat kahju, siis ühelt poolt väidab hageja, et talle on tekitatud mittevaralist kahju, mille suuruseks ta hindas Üldkohtus kolme asjaolu tõttu 100 000 eurot. Esiteks väidab hageja, et tema mainet, isiklikku ja ametialast väärikust ning ametialast usaldusväärsust on kahjustatud sellega, et komisjon hoidis teda õigusvastaselt seadustamata olukorras, eirates järjestikustes kohtuotsustes antud juhiste sisu. Teiseks viitab hageja enam kui üheksa aasta pikkusele ebakindlusele, mis tulenes õigusvastastest üleviimisotsustest, millest kaks tühistati Üldkohtu poolt, mis annab tunnistust haldusomavolist ja hoolsuse puudumisest, mis tekitas temas ärevust ja stressi. Kolmandaks kaebab hageja, et alates esimesest üleviimisotsusest on tema ametikoht ja ametikohustused järjest muutunud, ilma et teda oleks hoolimata tema kui informaatori staatusest eriliselt toetatud.

218    Teiselt poolt väidab hageja, et talle on tekitatud hinnanguliselt 250 000 euro suurune varaline kahju, mis tuleneb esiteks kohtueelsetest kuludest, mis on alates esimese üleviimisotsuse tühistamisest mitmekordistunud, teiseks kohtu- ja haldusmenetluslikust ebakindlusest, mida iseloomustab tema määramine üleliigsetele ametikohtadele alates 2013. aastast, mis tõi kaasa viivituse tema karjääris ja selle, et ülemused peavad teda tülikaks „mustaks lambaks“, ning kolmandaks asjaolust, et ta ei saanud tugineda personalieeskirjade X lisas ette nähtud tingimustele ja teha rahvusvahelist karjääri ega saada edutatud tänu panustamisele oma ametialasesse arengusse.

219    Komisjon palub jätta kahju hüvitamise nõuded vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

220    Sellega seoses tuleb meenutada, et ametniku esitatud kahju hüvitamise nõude raames eeldab institutsiooni vastutuse tekkimine, et ühel ajal on täidetud tingimused asjaomasele institutsioonile etteheidetud tegevuse õigusvastasuse, väidetava kahju tegeliku tekkimise ning põhjusliku seose olemasolu kohta institutsiooni tegevuse ja nimetatud kahju vahel. Vastutuse tekkimise kolm tingimust on kumulatiivsed, mis tähendab, et kui üks neist tingimustest ei ole täidetud, ei teki ka institutsiooni vastutust (vt 16. juuni 2021. aasta kohtuotsus CE vs. Regioonide Komitee, T‑355/19, EU:T:2021:369, punkt 142 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).

221    Samuti tuleb meenutada, et kahju hüvitamise hagiga seotud kohtueelne menetlus erineb sõltuvalt sellest, kas kahju, mille hüvitamist taotletakse, on tingitud isikut kahjustavast meetmest personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses või administratsiooni sellisest käitumisest, millel ei ole otsuse laadi. Esimesel juhul peab huvitatud isik esitama ettenähtud tähtaja jooksul ametisse nimetava asutuse või ametiisiku vastava meetme peale kaebuse. Teisel juhul seevastu peab haldusmenetlus algama sellega, et esitatakse taotlus personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses, millega taotletakse kahju hüvitamist, ning jätkuma vajaduse korral kaebusega, mis on esitatud taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale (vt 13. detsembri 2012. aasta kohtuotsus A vs. komisjon, T‑595/11 P, EU:T:2012:694, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika).

222    Mis puutub kahju hüvitamise nõuetesse, mis on seotud jõustunud kohtuotsuse täitmisega ELTL artikli 266 alusel ning mis tulenevad sellest, et võimaldavad ainult osaliselt hüvitada toime pandud õigusvastase teo tagajärjed, siis võib neid esitada ka kõnealuste otsuste peale esitatud kaebuses, ilma et hagi vastuvõetavuse tingimuseks oleks personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel taotluse esitamine (vt selle kohta 13. septembri 2011. aasta kohtuotsus AA vs. komisjon, F‑101/09, EU:F:2011:133, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

223    Lõpuks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ametnik, kes on jätnud personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 määratud tähtaegade jooksul esitamata tühistamishagi teda väidetavalt kahjustava meetme peale, ei saa asjaomase meetme tekitatud kahju hüvitamise nõude kaudu seda korvata ning kasutada nii uusi hagi esitamise tähtaegu. Seda enam ei saa ta tugineda selle meetme väidetavale õigusvastasusele kahju hüvitamise nõude raames. Üldjuhul ei saa ametnik kahju hüvitamise nõudega taotleda sama tulemust, mille ta oleks võinud saavutada juhul, kui tema kasuks oleks rahuldatud tühistamishagi, mille ta jättis õigel ajal esitamata (vt 18. novembri 2014. aasta kohtuotsus McCoy vs. Regioonide Komitee, F‑156/12, EU:F:2014:247, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).

224    Enne kui analüüsida rikkumisi, millele hageja tugines seoses eespool punktides 214 ja 215 kirjeldatud järjestikuste otsustega, mis puudutavad vaidlusalust üleviimist, tuleb kõigepealt analüüsida eespool punktis 216 mainitud õigusvastasuse väiteid, mille vastuvõetavusele on komisjon vastu vaielnud.

225    Oma repliigis väidab hageja, et eespool punktis 216 viidatud väidete eesmärk oli üksnes nende hagide kontekstualiseerimine, mis viisid liidu kohtu järjestikuste tühistamisotsuste tegemiseni.

226    Kohtuistungil selgitas hageja, et nendes väidetes esitatud kirjeldus selle kohta, kuidas administratsioon teda alates esimesest üleviimisotsusest kohtles, sisaldab tarvilikku kronoloogilist teavet, et Üldkohus saaks otsustada, kas käesolevas asjas on järgitud mõistliku aja nõuet. Peale selle on administratsiooni poolt tema suhtes alates 1. jaanuarist 2013 tehtud otsused kehtetud sama õigusvastasuse tõttu, mis mõjutab vaidlusalust üleviimist ja mis tuleneb sellest, et ei võetud arvesse tema kui informaatori staatust. Lisaks olid see üleviimine ja asjaolu, et teda peetakse pärast tema rikkumisteateid „mustaks lambaks“, põhjuseks järjestikustele üleviimistele.

227    Nagu komisjon märgib, tuleb eespool punktis 216 viidatud hageja väited lugeda vastuvõetamatuks vastavalt eespool punktides 221–223 viidatud kohtupraktikale. Kahju, mille hüvitamist taotletakse kõnealuste õigusvastasuste osas, ei tulene mitte vaidlustatud otsusest ega kohtuotsuste F‑96/13 ja T‑689/16 täitmisest, vaid reast administratsiooni otsustevälistest toimingutest ning muudest sellistest vaidlustatud otsuse tegemisele eelnenud hagejale negatiivsetest tegudest, millele hageja ei ole Üldkohtus vastu vaielnud.

228    Igal juhul ei ole need õigusvastasuse väited põhjendatud. Hageja väited lähtuvad nimelt sisuliselt eeldusest, et vaidlusalune üleviimine, mida vaidlustatud otsusega kinnitati tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2013, otsustati tema rikkumisteadete tõttu ning et see tingis tema hilisema teenistuskäigu.

229    Nagu järeldati eespool punktis 190, on komisjon täitnud oma tõendamiskohustuse ja tõendanud õiguslikult piisavalt, et vaidlusalune üleviimine põhines muudel põhjustel kui hageja esitatud rikkumisteated. Lisaks ei seadnud liidu kohus kohtuasjades F‑96/13 ja T‑689/16 tehtud otsustes kahtluse alla vaidlusaluse üleviimise põhjendatust.

230    Mis puudutab eespool punktis 215 viidatud rikkumisi, siis neile tugines hageja ka vaidlustatud otsuse ja kaebuse osalise rahuldamata jätmise otsuse tühistamise nõuete toetuseks.

231    Sellega seoses piisab, kui meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb varalise või mittevaralise kahju hüvitamise nõuded jätta rahuldamata, kui need on tihedalt seotud tühistamisnõuetega, mis ise jäeti – nagu käesolevas asjas – vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu rahuldamata (vt 24. aprilli 2017. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑570/16, EU:T:2017:283, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

232    Lõpuks, mis puudutab järjestikuste õigusvastaste üleviimisotsuste vastuvõtmist, millele on viidatud eespool punktis 214, siis väidab komisjon õigesti, et esimest ja teist üleviimisotsust käsitlevates kohtuotsustes F‑96/13 ja T‑689/16 tuvastatud rikkumistega seotud hüvitisnõudeid on liidu kohus neis kohtuotsustes juba uurinud ja need rahuldamata jätnud. Seega on need etteheited vastuolus seadusjõu põhimõttega ja vastuvõetamatud.

233    Mis puudutab kolmanda üleviimisotsuse tagasivõtmist õigusvastasuse tõttu kohtumenetluse käigus (kohtuasi T‑308/20), siis nähtub eespool punktides 109–113 esitatud analüüsist, et see tagasivõtmine aitas kaasa niigi pikaajalise haldusmenetluse venimisele, mistõttu vaidlustatud otsust ei võetud vastu mõistliku aja jooksul, mis on vastuolus harta artikli 41 lõikega 1.

234    See õigusvastasus ei viinud siiski vaidlustatud otsuse tühistamiseni, kuna ei ole tõendatud, et kõnealune tähtaja eiramine oleks käesolevas asjas võinud mõjutada vaidlustatud otsuse sisu (vt eespool punktid 115–117).

235    Vastavalt kohtupraktikale võib liidu kohus siiski mõistliku aja nõude rikkumise korral isegi omal algatusel mõista administratsioonilt välja hüvitise selle rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest (vt selle kohta 14. septembri 2011. aasta kohtuotsus A vs. komisjon, F‑12/09, EU:F:2011:136, punktid 225 ja 226 ning seal viidatud kohtupraktika).

236    Käesolevas asjas väidab hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude põhjendamiseks eelkõige seda, et esimeses kolmes üleviimisotsuses tehtud järjestikuste vigade tõttu tekitas komisjon tema olukorra suhtes pikemat aega kestnud ebakindluse, mis kujutab endast haldusomavoli ja hoolsuse puudumist, mis põhjustas talle rohkem ärevust ja stressi, kui võiks pidada mõistlikuks.

237    Hageja palub Üldkohtul mõista komisjonilt tema kasuks välja 100 000 eurot kogu väidetava mittevaralise kahju eest, seda kahju täpsemalt eritlemata.

238    Kuigi hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks täpselt kvantifitseerida tema pikaajalise ebakindla seisundiga seotud kahju, leiab Üldkohus vastupidi komisjoni väidetele, et see asjaolu ei välista võimalust määrata ex aequo et bono summa sellise kahju hüvitamiseks, mille olemasolu saab käesoleval juhul tuvastada.

239    Sellega seoses tuleb arvesse võtta asjaolu, et haldusmenetluse eriti pikk kestus, mis viis vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni rohkem kui kaheksa aastat pärast asjaolude asetleidmist, oli tingitud administratsiooni järjestikustest vigadest, mis võisid tekitada hagejas ebakindlust ja ärevust tema olukorra suhtes, seda enam, et ta tugines oma informaatori staatusele.

240    Neil asjaoludel leiab Üldkohus, et hagejale tekitatud mittevaralise kahju õiglasel hindamisel tuleb selle suuruseks käesolevas asjas ex aequo et bono määrata 3000 eurot.

241    Eeltoodut arvestades tuleb kahju hüvitamise nõue rahuldada osaliselt summas 3000 eurot ja jätta ülejäänud osas rahuldamata.

IV.    Kohtukulud

242    Kodukorra artikli 134 lõikes 3 on sätestatud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

243    Käesolevas asjas tuleb jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja pool hageja kohtukuludest ning jätta ülejäänud pool hageja kohtukuludest tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab:

1.      Mõista Euroopa Komisjonilt PLi kasuks välja hüvitis 3000 eurot.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja pool PLi kohtukuludest ning jätta pool PLi kohtukuludest tema enda kanda.

Truchot Kanninen Sampol Pucurull

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. novembril 2023 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.

1      Konfidentsiaalsed andmed on kustutatud.