ÜLDKOHTU MÄÄRUS (neljas koda)
20. aprill 2021(*)
Tühistamishagi ja kahju hüvitamise nõue – Teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmes raamprogramm (2007–2013) – Projektid MARE, Senior ja ECRN – Komisjoni otsus alusetult makstud summad tagasi nõuda – Hageja, kes ei reageeri enam Üldkohtu pöördumistele – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine
Kohtuasjas T‑539/13 RENV,
Inclusion Alliance for Europe GEIE, (Bukarest, Rumeenia),
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindaja: F. Moro,
kostja,
mille ese on esiteks ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 17. juuli 2013. aasta otsus C(2013) 4693 final, mis käsitleb hagejale projektide MARE, Senior ja ECRN raames makstud 212 411,89 euro suuruse summa tagasimaksmist koos intressiga, ja teiseks ELTL artikli 268 alusel esitatud nõue hüvitada hagejale selle otsusega väidetavalt tekitatud varaline ja mittevaraline kahju.
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: president S. Gervasoni, kohtunikud L. Madise ja P. Nihoul (ettekandja),
kohtusekretär: E. Coulon,
on teinud järgmise
määruse
1 Hageja Inclusion Alliance for Europe GEIE on Rumeenias asuv äriühing, kes tegutseb tervishoiu ja sotsiaalse lõimimise sektoris.
2 Euroopa Ühenduste Komisjon sõlmis 19. detsembril 2007 ja 2. septembril 2008 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta otsuse nr 1982/2006/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendat raamprogrammi (2007–2013) (ELT 2006, L 412, lk 1, edaspidi „seitsmes raamprogramm“), alusel hagejaga toetuslepingud „Senior – Social Ethical and Privacy Needs in ICT for Older People: a dialogue roadmap“ („Seenior – vanemate inimeste sotsiaaleetilised ja privaatsusvajadused IKT valdkonnas: dialoogi tegevuskava“; edaspidi „Seniori leping“) ja „Market Requirements, Barriers and Cost-Benefits Aspects of Assistive Technologies“ („Tugitehnoloogiate turunõuete, tõkete ja kulude-tulude aspektid“; edaspidi „MARE leping“).
3 Peale selle sõlmis komisjon 6. oktoobril 2008 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006 aasta otsuse nr 1639/2006/EÜ, millega kehtestatakse konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm (2007–2013) (ELT 2006, L 310, lk 15), alusel vastu võetud konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi (CIP) kolmest eriprogrammist ühe raames hagejaga kolmanda toetuslepingu „European Civil Registry Network“ („Euroopa rahvastikuregistri võrgustik“; edaspidi „ECRNi leping“).
4 Pärast mitut auditit, millest ilmnes, et kõnealuste projektide finantsjuhtimisel ei olnud täidetud MARE, Seniori ja ECRNi lepingus ja vastavate raamprogrammide üldtingimustes ette nähtud tingimusi, võttis komisjon 17. juulil 2013 vastu otsuse C(2013) 4693 final Inclusion Alliance for Europe GEIE‑lt kokku 212 411,89 euro suuruse summa koos intressiga tagasinõudmise kohta (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
5 Vastavalt ELTL artiklile 299 saab vaidlustatud otsuse pöörata täitmisele, et saada koos viivitusintressiga tagasi osa rahalisest toetusest, mille hageja sai MARE, Seniori ja ECRNi lepingute alusel.
6 Hageja taotles 2. oktoobril 2013 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavalduses vaidlustatud otsuse täitmise peatamist, „kõikide muude komisjoni või tema taotlusel teiste organisatsioonide läbi viidud uurimismenetluste“ tühistamist, vaidlustatud otsuse tühistamist ELTL artikli 263 alusel ning talle nimetatud otsuse kohaldamise tõttu tekkinud varalise ja mittevaralise kahju eest komisjonilt hüvitise väljamõistmist ELTL artikli 268 alusel.
7 Üldkohus jättis 21. aprilli 2016. aasta määrusega Inclusion Alliance for Europe vs. komisjon (T‑539/13, ei avaldata; edaspidi „esialgne kohtumäärus“, EU:T:2016:235) hagi osaliselt ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja ülejäänud osas ilmselgelt õiguslikult põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Vaidlustatud otsuse tühistamise nõude kohta leidis ta, et mitu väidet olid ilmselgelt vastuvõetamatud, kuna nende eesmärk ei olnud hinnata vaidlustatud akti õiguspära liidu õigusnormi seisukohalt, vaid need põhinesid lepingutingimuste tõlgendamisel ja rikkumisel, mistõttu ei reguleeri neid mitte ELTL artikkel 263, vaid ELTL artikkel 272.
8 Hageja esitas esialgse kohtumääruse peale apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 7. juulil 2016.
9 Euroopa Kohtu kantseleisse samal päeval laekunud eraldi dokumendiga esitas hageja ELTL artikli 278 alusel ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles palus esialgse kohtumääruse täitmise ja vaidlusaluse otsuse kohaldamise peatada.
10 Ajutiste meetmete kohaldamise taotlus jäeti 6. septembri 2016. aasta kohtumäärusega Inclusion Alliance for Europe vs. komisjon (C‑378/16 P‑R, ei avaldata, EU:C:2016:668) rahuldamata.
11 Euroopa Kohus tühistas esialgse kohtumääruse 16. juuli 2020. aasta kohtuotsusega Inclusion Alliance for Europe vs. komisjon (C‑378/16 P, edaspidi „apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus“, EU:C:2020:575) põhjusel, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi raames peab liidu kohus hindama vaidlustatud akti õiguspärasust üksnes liidu õiguse seisukohast ning et asjaomase lepingu tingimuste täitmata jätmisele või selle lepingu suhtes kohaldatava õiguse rikkumisele saab tugineda üksnes ELTL artikli 272 alusel esitatud hagi raames.
12 Kuna menetlusstaadium ei võimaldanud asja suhtes kohtuotsust teha, suunas Euroopa Kohus asja tagasi Üldkohtusse otsuse tegemiseks (apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus, punktid 117–119) ja jättis kohtukulude kandmise edaspidi lahendamiseks. Apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus toimetati vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 88 pooltele kätte. Hageja puhul oli kättetoimetamine adresseeritud A. D’Amicole, kes ei olnud tema advokaat, vaid tema seaduslik esindaja.
13 Üldkohus kutsus 31. juulil 2020 kodukorra artikli 217 lõike 1 alusel pooli üles esitama oma kirjalikud seisukohad järelduste kohta, mida apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsusest vaidluse lahendamiseks teha tuleb. Kuna kohtuotsus oli kätte toimetatud A. D’Amicole, saadeti ka see üleskutse talle.
14 18. augustil 2020 saatis Üldkohtu kantselei hagejale e‑kirja, et viimane kinnitaks 31. juuli 2020. aasta kirja kättesaamist.
15 Sellele e-kirjale ei vastatud.
16 28. septembri 2020. aasta kirjas kordas Üldkohus oma pöördumist ja kutsus hagejat üles esitama oma seisukohad järelduste kohta, mida apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsusest vaidluse lahendamiseks teha tuleb.
17 Ka see kiri jäi vastuseta.
18 Neil asjaoludel pöördus Üldkohus 16. oktoobri 2020. aasta e‑kirjas S. Famiani poole, kes oli hageja advokaat kohtumenetlustes, milles tehti esialgne kohtumäärus ja 6. septembri 2016. aasta kohtumäärus Inclusion Alliance for Europe vs. komisjon (C‑378/16 P‑R, ei avaldata, EU:C:2016:668), ning alguses ka kohtumenetluses, mille tulemuseks oli apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus, et küsida, kas tema jätkab hageja esindamist.
19 Ka see e‑kiri jäi vastuseta.
20 Nende erinevate toimingute tulemusel tõdes Üldkohus, et hageja ei reageeri enam tema pöördumistele, ja palus 21. detsembri 2020. aasta kirjas kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel esitada oma seisukohad võimaluse kohta, et kohus omal algatusel tuvastaks põhistatud määrusega kodukorra artikli 131 lõike 2 alusel, et vajadus asjas otsus teha on ära langenud.
21 Vastamiseks oli antud tähtaeg, mis lõppes 8. jaanuaril 2021. Hagejale mõeldud kiri oli adresseeritud esiteks tema seaduslikule esindajale A. D’Amicole ja teiseks tema advokaadile S. Famianile.
22 Eespool punktis 21 märgitud kuupäevaks oli Üldkohus saanud vastuse komisjonilt, kuid mitte mingit teadet A. D’Amicolt või S. Famianilt.
23 Neil asjaoludel tuleb kohaldada kodukorra artikli 131 lõiget 2, milles on kirjas, et kui hageja ei reageeri enam Üldkohtu pöördumistele, võib Üldkohus pärast poolte ärakuulamist omal algatusel tuvastada põhistatud määrusega, et puudub vajadus asjas otsus teha.
24 Olgu igaks juhuks lisatud, et tuleb tõdeda, et Üldkohus sai 18. jaanuaril 2021 ühelt advokaadilt kirja, mis oli koostatud inglise keeles ehk seega muus keeles kui menetluskeel, ja milles see advokaat väitis, et esindab hagejat, ning palus luba esitada tema nimel märkused tähtaja jooksul, mida pidi veel täpsustatama, selgitades, et hageja ei olnud Üldkohtu viimaseid teateid „kommunikatsiooniprobleemide“ ja „pandeemia tagajärgede“ tõttu kätte saanud. Ta selgitas, et sai 21. detsembri 2020. aasta kirja kätte alles 18. jaanuaril 2021 ja palus lisatähtaega, et saaks end toimikuga paremini kurssi viia.
25 See kiri ei sea kahtluse alla eespool punktis 23 tuvastatut.
26 Kõigepealt tuleb tõdeda, et seda kirja ei saadetud Üldkohtule eespool punktis 21 nimetatud tähtaja jooksul, vaid kümme päeva pärast selle möödumist.
27 Järgmiseks, hageja uus advokaat piirdus selles „kommunikatsiooniprobleemide“ ja „pandeemia tagajärgede“ üldise mainimisega, nimetamata ühtegi täpset ja konkreetset põhjust, mis võimaldaks järeldada, et need asjaolud takistasid mis tahes vastuse andmist Üldkohtu pöördumistele alates apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse kättetoimetamisest.
28 Selles kontekstis tuleb, arvestades hageja tegevusetust ja seda, et ta ei ole esitanud konkreetseid selgitusi, mis tema tegevusetust õigustaks, ega tõendeid, mis kinnitaksid selle tegevusetuse põhjusi, Üldkohtul kodukorra artikli 131 lõike 2 alusel omal algatusel tuvastada, et vajadus asjas otsus teha on ära langenud (vt selle kohta 22. juuni 2016. aasta kohtuotsus Marcuccio vs. Euroopa Liit, T‑409/14, ei avaldata, EU:T:2016:398, punktid 24 ja 25).
Kohtukulud
29 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 219 otsustab Üldkohus pärast tühistamist ja tagasisaatmist tehtud lahendis nii tema menetluse kui ka Euroopa Kohtu apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude üle.
30 6. septembri 2016. aasta kohtumääruses Inclusion Alliance for Europe vs. komisjon (C‑378/16 P‑R, ei avaldata, EU:C:2016:668) ja hiljem apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses jäeti kohtukulude kandmine edaspidi lahendamiseks.
31 Seega peab Üldkohus käesolevas kohtumääruses tegema otsuse nii käesoleva menetlusega seotud kohtukulude kohta kui ka kohtukulude kohta, mis on seotud menetlustega, milles tehti algne kohtumäärus, 6. septembri 2016. aasta kohtumäärus Inclusion Alliance for Europe vs. komisjon (C‑378/16 P‑R, ei avaldata, EU:C:2016:668) ja apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus.
32 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kodukorra artikli 137 kohaselt jaotab Üldkohus juhul, kui vajadus lahendi tegemiseks ära langeb, kohtukulud omal äranägemisel.
33 Käesoleval juhul on hageja kõigepealt kaotanud kohtumenetluses, milles tehti 6. septembri 2016. aasta kohtumäärus Inclusion Alliance for Europe vs. komisjon (C‑378/16 P‑R, ei avaldata, EU:C:2016:668).
34 Järgmiseks, algsest kohtumäärusest ja apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsusest ilmneb, et Euroopa Kohus ei nõustunud komisjoni argumentidega, mis puudutasid Üldkohtule esitatud tühistamisnõude põhjendamiseks esitatud mitme argumendi vastuvõetavust.
35 Neist lahenditest ei ilmne seevastu, et komisjoni argumentidega ei oleks nõustutud osas, mis puudutab nende väidete põhjendatust, täitmise peatamise taotlust, „kõikide muude komisjoni või tema taotlusel teiste organisatsioonide läbi viidud uurimismenetluste“ tühistamise taotlust ja kahju hüvitamise nõuet.
36 Viimaks ilmneb eespool punktidest 13–27, et otsus, mille kohaselt ei ole käesolevas menetluses enam vaja otsust teha, põhineb otseselt hageja käitumisel ehk Üldkohtu erinevatele pöördumistele selleks määratud tähtaegade jooksul vastamata jätmisel.
37 Neil asjaoludel tuleb otsustada, et kumbki pool kannab ise oma kohtukulud, mis on seotud käesoleva menetlusega ja menetlustega, milles tehti esialgne kohtumäärus, 6. septembri 2016. aasta kohtumäärus Inclusion Alliance for Europe vs. komisjon (C‑378/16 P‑R, ei avaldata, EU:C:2016:668) ja apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Vajadus kohtuasjas otsus teha on ära langenud.
2. Jätta Euroopa Komisjoni ja Inclusion Alliance for Europe GEIE kohtukulud, mis on seotud menetlustega kohtuasjades T‑539/13, C‑378/16 P‑R, C‑378/16 P ja T‑539/13 RENV, nende endi kanda.
Luxembourg, 20. aprill 2021
Kohtusekretär | | Kohtu esimees |