EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)
23. november 2010(*)
Avalik teenistus – Abiülesandeid sooritav lepinguline töötaja – Lepingu pikendamata jätmine – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas F‑8/10,
mille ese on hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida Euratomi lepingu artikli 106a alusel kohaldatakse Euratomi lepingule,
Johan Gheysens, Euroopa Liidu Nõukogu endine abiülesandeid sooritav lepinguline töötaja, elukoht Malines (Belgia), esindajad: advokaadid S. Orlandi, A. Coolen, J.-N. Louis ja É. Marchal,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Balta ja K. Zieleśkiewicz,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees S. Gervasoni (ettekandja), kohtunikud S. Van Raepenbusch ja M. I. Rofes i Pujol,
kohtusekretär: ametnik R. Schiano,
arvestades kirjalikus menetluses ja 8. juuli 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hagiavalduses, mis saabus 25. jaanuaril 2010 faksiga Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse (originaal esitati 27. jaanuaril 2010), esitab J. Gheysens käesoleva hagi, milles palub eelkõige tühistada otsus, millega keelduti pikendamast tema tähtajalist lepingut pärast 30. septembrit 2009.
Õiguslik raamistik
2 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 29 lõige 1 sätestab:
„Enne vaba ametikoha täitmist mõnes institutsioonis kaalub ametisse nimetav asutus kõigepealt:
a) kas seda kohta on võimalik täita:
i) üleviimise teel või
ii) ametisse nimetamise teel vastavalt artiklile 45a või
iii) ametialase edutamise teel
institutsiooni sees;
b) kas teiste institutsioonide sama palgaastme ametnikud on esitanud üleviimistaotlusi ja/või kas korraldada institutsioonis sisekonkurss, mis on avatud üksnes ametnikele ja Euroopa [Liidu] muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 2 määratletud ajutistele töötajatele;
ning rakendab siis konkursimenetlust kas kvalifikatsioonide või katsete või nii kvalifikatsioonide kui ka katsete põhjal. […]”
3 Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused”) artiklis 3b on sätestatud:
„Nende teenistustingimuste kohaldamisel on „abiülesandeid sooritavad lepingulised töötajad” sellised töötajad, kes on artiklis 88 sätestatud tähtaegade piires institutsioonis võetud tööle mõnda artiklis 89 osutatud tegevusüksusesse:
a) muude kui artikli 3a lõike 1 punktis a osutatud täis‑ või osaajalise tööajaga ülesannete sooritamiseks, ilma neid eelarve asjaomast institutsiooni käsitleva osa ametikohtade loetelusse kandmata,
b) asendama pärast seda, kui ametnike ajutiste töökohtade võimalusi institutsioonis on uuritud, teatavaid isikuid, kes ei suuda mõnda aega oma tööülesandeid täita, nimelt:
i) ametnikud või ajutised töötajad tegevusüksuses AST;
ii) erandjuhul ametnikud või ajutised töötajad tegevusüksuses AD, kes töötavad kõrget spetsialiseeritust nõudval ametikohal, välja arvatud üksuse juhatajad, direktorid, peadirektorid ja samalaadsed ametikohad.
Artikli 3a kohaldamisel ei saa abiülesandeid sooritavaid lepingulisi töötajaid kasutada.”
4 Mis puudutab teenistustingimuste artikli 3b tähenduses abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja lepingu kestust, siis on teenistustingimuste artiklis 88 sätestatud:
„Artiklis 3b osutatud lepinguliste töötajate puhul:
a) sõlmitakse tähtajalised lepingud; neid saab pikendada;
b) tegelik teenistusaeg koos lepingu pikendamisest tuleneva ajaga ei ületa kolme aastat.
Artiklis 3a osutatud lepinguliste töötajate lepinguga hõlmatud ajavahemikke ei võeta arvesse lepingute sõlmimisel või pikendamisel käesoleva artikli kohaselt.”
Vaidluse taust
5 Euroopa Liidu Nõukogu sõlmis ühinguga GP-DHV-FBO ajavahemikuks 1993–1997 abistamise lepingu kinnisvara valdkonnas. Selle lepingu raames oli hageja, kes töötas nimetatud ühingus ja kellel on arhitekti diplom, nõukogu käsutuses, pakkudes peamiselt elektroonilist joonestamisteenust ja „facility management” [kinnisvarahooldus] teenust.
6 Nõukogu sõlmis 1998. aastal vahetult hageja arhitektibürooga osalise ajaga teenuste osutamise lepingu, mida korduvalt pikendati kuni 30. septembrini 2004.
7 Viidatud „facility management” ülesannete kasvu ja püsiva laadi tõttu otsustas nõukogu võimaldada „Kinnisvara” osakonnale 2004. aasta eelarves ühe palgaastme B ametikoha, et võtta tööle ametnik, kes suudab neid ülesandeid täita. Ametikoha tehnilise laadi tõttu ei olnud aga võimalik sellele kohale nimetada ühtegi ametnikku ega konkursi edukalt läbinud isikut.
8 Nõukogu võttis 1. oktoobri 2004. aasta lepinguga hageja abiteenistujana tööle üheks aastaks palgaastme B IV tegevusüksuse klassi 2, et ta täidaks „facility management operator’i” ülesandeid personali ja halduse peadirektoraadi A üksuses, mis tegeles eelkõige kinnisvarapoliitika ja ‑projektidega. 3. oktoobril 2005 allkirjastatud muudatusega pikendati seda lepingut kuni 30. septembrini 2006.
9 Nõukogu personali ja halduse peadirektoraadi A peadirektor andis 11. mai 2006. aasta kirjas hagejale teada, et tema abiteenistuja lepingut võidakse pikendada kuni 30. septembrini 2007, kuid et personalieeskirjade teatud sätete alusel ei olnud võimalik temaga sõlmida tähtajatut lepingut.
10 Teise muudatusega pikendati hageja abiteenistuja lepingut kuni 30. septembrini 2007.
11 Personali ja halduse peadirektoraadi A peadirektor vastas 6. juunil 2007 ametiühingu „Union Syndicale” aseesimehe 25. mai 2007. aasta kirjale, mis käsitles hageja õiguslikku seisundit nõukogus. Selles kirjas, mille koopia saadeti ka hagejale, märgiti, et hageja isiklikku olukorda arvestades oli nõukogu valmis pakkuma talle erandkorras lepingulise töötaja lepingut. Selles kirjas täpsustati, et selle lepingu kehtivuse ajal võis hageja osaleda Euroopa personalivaliku ameti (EPSO) korraldatud konkurssidel, kuid kui ta mõnda neist konkurssidest edukalt ei läbi, siis ei saa nõukogu teda ametnikuna tööle võtta. Ametiühingu „Union Syndicale” aseesimees nõustus 22. juuni 2007. aasta kirjas ettepanekuga pakkuda hagejale lepingulise töötaja leping. Personali ja halduse peadirektoraadi A peadirektor võttis 5. juuli 2007. aasta kirjas selle nõusoleku teatavaks.
12 Nõukogu sõlmis 1. oktoobril 2007 hagejaga III tegevusüksuse palgaastme 11 1. järgu abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja lepingu kaheks aastaks. Selle lepingu artiklis 4 oli sätestatud, et lepingut võib pikendada ja et tegelik teenistusaeg koos lepingu pikendamisest tuleneva ajaga ei saa ületada kolme aastat.
13 EPSO avaldas 23. oktoobril 2007 avaliku konkursi EPSO/AD/99/07 teate, et koostada reservnimekiri kinnisvara sektori administraatorite ametikoha täitmiseks (ELT C 248 A, lk 1). Hageja osales konkursi katsetel, kuid teda ei kantud reservnimekirja. Viidatud konkursiteate I jaotises märgiti, et konkurss korraldati ehitusinseneride (AD 5) töölevõtmiseks.
14 Hageja esitas 21. detsembril 2007 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses kaebuse otsuse peale, millega nõukogu võttis ta abiteenistujana kaheks aastaks tööle ning määras ta III tegevusüksuse palgaastme 11 1. järku. Selles kaebuses väitis hageja, et ta oleks tulnud tööle võtta IV tegevusüksusesse ja tähtajatu lepinguga.
15 Nõukogu jättis 24. juuni 2008. aasta otsusega selle kaebuse rahuldamata.
16 Hageja esitas 10. oktoobril 2008 selle otsuse peale hagi, mis registreeriti numbri F‑83/08 all; nimetatud kohtuasi peatati aga Avaliku Teenistuse Kohtu teise koja esimehe 20. veebruari 2009. aasta määrusega kuni lõpliku otsuse tegemiseni kohtuasjas F‑134/07: Adjemian jt vs. komisjon. Avaliku Teenistuse Kohtu 4. juuni 2009. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades F‑134/07 ja F‑8/08: Adjemian jt vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑149 ja II‑A‑1‑841) esitatud apellatsioonkaebus on endiselt Euroopa Liidu Üldkohtu menetluses (kohtuasi T‑325/09 P).
17 Personali ja halduse peadirektoraadi A peadirektor meenutas 29. aprilli 2009. aasta kirjas hagejale, et tema leping lõpeb 30. septembril 2009 ja et lepingu kestus peaks tal võimaldama osaleda konkursil. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus (edaspidi „TSA”) märkis, et konkursi EPSO/AD/99/07 reservnimekirjad on avaldatud ja et tema nime ei olnud neis nimekirjades. Kiri lõppes järgmise lausega:
„Pean Teile meenutama, et kui Te vastavalt eelnevates kirjades märgitule ei tõenda, et olete edukalt läbinud mõne teise EPSO konkursi, siis ei saa Teie lepingulise töötaja lepingut pikendada pärast selle lõppemist käesoleva aasta septembris.”
18 Hageja palus 12. mai 2009. aasta kirjas personali ja halduse peadirektoraadi A peadirektoril pikendada oma lepingut ühe aasta võrra, täpsustades, et tema osakonnajuhataja oli seda soovinud teenistuse järjepidevuse huvides ja et tema leping nägi ette, et teenistuse koguaeg võis ulatuda kolme aastani.
19 EPSO avaldas 17. juunil 2009 avaliku konkursi teate kinnisvarasektori assistentide (AST 3) (EPSO/AST/94/09) (ELT C 137 A, lk 1) värbamiseks. Hageja lubati konkursi katsetele. Kohtuistungi korraldamise hetkel ei olnud reservnimekirja veel avaldatud.
20 Personali ja halduse peadirektoraadi A peadirektor teatas 24. juuni 2009. aasta kirjas, mille sisu oli „[hageja] lepingu lõppemine 30. septembril 2009”, hagejale oma keeldumisest pikendada tema lepingut pärast 30. septembrit 2009, kuna personalieeskirjade artikli 29 sätete alusel oli tal kohustus täita hageja ametikoht mõne ametniku ametialase edutamise, üleviimise või konkursi edukalt läbinud isiku ametisse nimetamise teel. Kuna hageja ei olnud konkurssi edukalt läbinud, ei saanud ta jätkata tööd nõukogus pärast 30. septembrit 2009. Kirja koostaja meenutas hagejale, et sellel kuupäeval lõppev abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja kaheaastane leping sõlmiti temaga vaid erandkorras, et võtta arvesse tema isiklikku olukorda ja anda talle võimalus osaleda konkursil.
21 Hageja palus 3. juuli 2009. aasta kirjas personali ja halduse peadirektoraadi A peadirektoril muuta oma 24. juuni 2009. aasta otsust, tuginedes esiteks oma osakonnajuhataja soovile, et tema lepingut pikendataks aasta võrra, ja teiseks nende ülesannete püsivusele, mida ta nõukogus juba ligi 16 aastat oli täitnud. Selles kirjas rõhutas hageja, et kuna ta on arhitekt, mitte aga insener, ei saanud ta loota, et ta kantakse konkursi EPSO/AD/99/07 reservnimekirja.
22 Personali ja halduse peadirektoraadi A peadirektor kinnitas 14. juuli 2009. aasta kirjas oma 24. juuni 2009. aasta otsust, täpsustades, et ta soovis täita hageja ametikoha mõne ametniku nimetamisega ja et 3. juuli 2009. aasta kirjas esitatud argumendid ei saanud seda otsust kahtluse alla seada.
23 Hageja esitas 24. juuli 2009. aasta kirjaga personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses kaebuse, milles palus 29. aprilli ja 24. juuni 2009. aasta otsuste tühistamist. Samas kirjas palus ta ühtlasi kõigi vajalike meetmete võtmist tema haldusalase olukorra parandamiseks (edaspidi „haldusolukorra parandamise taotlus”).
24 TSA jättis 2. oktoobri 2009. aasta kirjas, millest teatati hagejale 13. oktoobril 2009, tema kaebuse rahuldamata (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus”) ning jättis rahuldamata ka haldusolukorra parandamise taotluse (edaspidi „haldusolukorra parandamise taotluse rahuldamata jätmise otsus”).
Poolte nõuded
25 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada otsus jätta pikendamata tema tähtajaline leping pärast 30. septembrit 2009, ja haldusolukorra parandamise taotluse rahuldamata jätmise otsus;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
26 Nõukogu palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Hagi ese
27 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul eelkõige tühistada otsus jätta pikendamata tema tähtajaline leping pärast 30. septembrit 2009, täpsustamata siiski otsesõnu, mis otsusega on tegu. Arvestades suurt hulka akte, mida nõukogu andis seoses hageja lepingu pikendamata jätmisega, tuleb kindlaks määrata, milline neist on vaidlusalune otsus.
28 29. aprilli 2009. aasta kirja sõnastusest ilmneb, et hageja leping „lõpeb 30. septembril 2009”. Siiski ei ole see kiri administratsiooni lõplik seisukoht hageja teenistuse lõppemise kohta. Nimelt lõpeb see kiri lõiguga, mis meenutab, et huvitatud isiku lepingut ei ole võimalik pikendada, kui ta ei ole edukalt läbinud mõnda muud konkurssi kui konkurss EPSO/AD/99/07. Personali ja halduse peadirektoraadi A peadirektor andis seega hagejale teada, et tal oli veel võimalus, et tema lepingut pikendatakse, ja see perspektiiv ei olnud pelgalt oletuslik, sest EPSO avaldas 17. juunil 2009 avaliku konkursi teate kinnisvarasektori valdkonnas, milles hageja osales.
29 Seevastu ei jäta 24. juuni 2009. aasta kiri hagejale mingit lootust, et tema lepingut pikendatakse. Kõigepealt on selle kirja sisu „[hageja] lepingu lõppemine 30. septembril 2009”, samas kui 29. aprilli kiri puudutas üldisemalt „[hageja] lepingut”. Seejärel on 24. juuni 2009. aasta kirjas selgelt esitatud õiguslikud põhjendused – ametisse nimetava asutuse kohustus täita vaba ametikoht ametniku nimetamisega –, mis õigustas lepingu pikendamata jätmist. Lõpuks ei ole selles kirjas enam viidatud, et konkursi võimalik edukas läbimine võib õigustada teenistusaja pikendamist pärast 30. septembrit 2009.
30 Kaks asjaolu kinnitavad, et just 24. juuni 2009. aasta kiri on see otsus, millega administratsioon võttis lõplikult seisukoha hageja lepingulise olukorra kohta. Esiteks koostati see kiri vastusena hageja 12. mai 2009. aasta taotlusele, kus ta väljendas eelkõige oma ülemuse soovi, et tema lepingut aasta võrra pikendataks. Teiseks vastas personali ja halduse peadirektoraadi A peadirektor oma 14. juuli 2009. aasta kirjas hagejale, et ta pidi „kinnitama [oma] 24. juuni 2009. aasta kirja sisu”.
31 Pealegi märkis nõukogu ise kohtuistungil vastusena Avaliku Teenistuse Kohtu küsimusele, et käesolevas asjas on isikut kahjustav meede 24. juuni 2009. aasta kiri.
32 Isegi kui tuleks järeldada, et otsus jätta pikendamata hageja leping tehti 29. aprilli 2009. aasta kirjas, mitte aga 24. juuni 2009. aasta kirjas, ei mõjutaks see hagi vastuvõetavust, kuna kaebus esitati kolme kuu jooksul 29. aprilli 2009. aasta kirjast teatamisest, ega ka hagi väidete uurimist, kuna mõlemad kirjad tuginesid peamiselt samale põhjendusele, mis tulenes sellest, et hageja ei olnud edukalt läbinud konkurssi ning seega ei saanud enam oma ametikohal jätkata.
33 Seega, mis puudutab hageja taotlust tühistada otsus jätta pikendamata tema leping pärast 30. septembrit 2009, siis tuleb hagi analüüsida nii, et see on esitatud 24. juuni 2009. aasta otsuse peale (edaspidi „vaidlusalune otsus”).
34 Lisaks on hagi esitatud ka haldusolukorra parandamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale.
Vastuvõetavus
Poolte argumendid
35 Nõukogu väidab, et hagi on tervikuna vastuvõetamatu, sest esiteks ei ole see selge ja täpne ning teiseks oli ka kaebus vastuvõetamatu, sest ka see ei olnud selge ja täpne.
36 Lisaks, mis puudutab täpsemalt nõudeid seoses haldusolukorra parandamise taotluse rahuldamata jätmise otsusega, siis väidab nõukogu, et kui neid nõudeid tuleb mõista nii, et nendega taotletakse ettekirjutust nõukogule võtta kindlakujuline meede, siis on need vastuvõetamatud. Nimelt ei ole Avaliku Teenistuse Kohtul personalieeskirjade artiklile 91 tugineva õiguspärasuse kontrolli raames pädevust teha ettekirjutusi.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
37 Esiteks, mis puudutab nõudeid seoses haldusolukorra parandamise taotluse rahuldamata jätmise otsusega, siis on personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 seatud endise teenistuja poolt teda tööle võtnud institutsiooni vastu esitatud hagide vastuvõetavuse põhimõtteliseks tingimuseks eelneva haldusmenetluse nõuetekohane kulgemine. Tegu on avaliku korra huvides kehtestatud eeskirjadega ja pooled ei saa nendest erandeid teha (vt Üldkohtu 11. mai 1992. aasta määrus kohtuasjas T‑34/91: Whitehead vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑1723, punktid 18 ja 19, ning 6. novembri 1997. aasta määrus kohtuasjas T‑15/96: Liao vs. nõukogu, EKL AT 1997, lk I‑A‑329 ja II‑897, punkt 54). Vastavalt kodukorra artiklile 77 võib Avaliku Teenistuse Kohus igal ajal omal algatusel kaaluda, kas esineb asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid.
38 Kõikidele hagidele TSA akti vastu, mis kahjustavad isikute huve, peab tingimata eelnema kohtueelne kaebus, mille kohta on tehtud otsene või kaudne rahuldamata jätmise otsus. Enne selle kohtueelse menetluse lõpetamist esitatud hagi on oma enneaegsuse tõttu vastuvõetamatu vastavalt personalieeskirjade artikli 91 lõikele 2 (vt selle kohta Üldkohtu 20. juuni 1990. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑47/89 ja T‑82/89: Marcato vs. komisjon, EKL 1990, lk II‑231, punkt 32, ja 23. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑197/98: Rudolph vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I‑A‑55 ja II‑241, punkt 53).
39 24. juuli 2009. aasta kaebusest ilmneb, et see koosneb kahest osast: esiteks personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses esitatud kaebus vaidlustatud otsuse peale ja teiseks hageja haldusolukorra parandamise taotlus, mille ulatus läheb kaugemale vaid lepingu pikendamisest keeldumise vaidlustamisest.
40 TSA võttis kaebusele vastates 2. oktoobri 2009. aasta kirjas seega vastu kaks erinevat otsust; esimene jättis rahuldamata kaebuse ja teine jättis rahuldamata haldusolukorra parandamise taotluse (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Rudolph vs. komisjon, punktid 53–55).
41 Vaidlust ei ole selles, et hageja ei esitanud personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses kaebust haldusolukorra parandamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale.
42 Järelikult on haldusolukorra parandamise taotluse rahuldamata jätmise otsust puudutavad nõuded vastuvõetamatud.
43 Teiseks, mis puudutab vaidlustatud otsuse kohta esitatud asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, siis meenutab Avaliku Teenistuse Kohus, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liidu kohtul iga juhtumi asjaolusid arvesse võttes, ja kui korrakohane õigusemõistmine seda õigustab, õigus nõuded sisulistel põhjustel tagasi lükata, ilma et ta otsustaks eelnevalt kostja poolt nende nõuete suhtes esitatud vastuvõetamatuse vastuväite üle (vt selle kohta eelkõige Euroopa Kohtu 26. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑23/00 P: nõukogu vs. Boehringer, EKL 2002, lk I‑1873, punktid 51 ja 52; Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑171/02: Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2123, punkt 155; Avaliku Teenistuse Kohtu 8. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑134/06: Bordini vs. komisjon, EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑87 ja II‑A‑1‑435, punkt 56).
44 Käesolevas asjas leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et korrakohane õigusemõistmine õigustab vaidlustatud otsust käsitlevate nõuete sisulist uurimist ning vajaduse korral nende rahuldamata jätmist, ilma et oleks vaja uurida selle otsuse kohta esitatud asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid.
Vaidlusalust otsust puudutavad nõuded
Poolte argumendid
45 Hageja väidab kõigepealt üldiselt, et esiteks rikub vaidlustatud otsus personalieeskirjade artiklit 25 ja põhjendamiskohustust; põhimõtteid, mis tulenevad nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivist 1999/70, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 268); eeskirju, mis kehtestavad miinimumnõuded vältimaks töötajate töölepingu kuritarvitavat ülesütlemist; hoolitsemiskohustust ja hea halduse põhimõtet; ja teiseks, et vaidlustatud otsusel puudub õiguslik alus.
46 Teiseks täpsustab hageja, et vaidlusalune otsus on ebapiisavalt põhjendatud ja et seega ei saanud ta aru, miks tema lepingut ei pikendatud. Lisaks ei parandatud seda ebapiisavat põhjendust kaebuse rahuldamata jätmise otsuses. Kõigepealt ei võimalda asjaolu, et hageja ei läbinud edukalt avalikku konkurssi, iseenesest õigustada keeldumist pikendada tema lepingut teenistustingimuste artiklis 3b sätestatud kolmeaastase tähtaja piires. Seejärel vaidleb hageja vastu sellele, et tema ametikoht oli nõukogule antud eelarvele lisatud töötajate tabelis ette nähtud ja tuli täita personalieeskirjade artiklis 29 sätestatud tingimuste alusel, kuigi sellele ametikohale vastavat teadet vaba ametikoha kohta ei olnud avaldatud. Lõpuks jättis nõukogu hoolitsemiskohustust rikkudes arvesse võtmata institutsioonis juba mitu aastat töötanud hageja huvi, et tema lepingut pikendataks. Ühtlasi ei olnud nõukogu arvestanud hageja osakonnajuhataja soovi, et hageja lepingut pikendataks teenistuse järjepidevuse huvides.
47 Kolmandaks rikkus vaidlusalune otsus teenistustingimuste artiklit 3b, mida tõlgendatakse direktiivist 1999/70 ja eespool viidatud kohtuotsusest Adjemian jt vs. komisjon tulenevaid põhimõtteid arvestades. Nimelt ei saanud nõukogu hageja sõnul õiguspäraselt teda abiülesandeid sooritava lepingulise töötajana tööle võtta, kuna tema ametikoha eesmärk ei olnud mööduvate või juhuslike vajaduste täitmine. Nõukogu oleks pidanud tema lepingu ümber kvalifitseerima vastavalt teenistustingimustest tulenevatele kohustustele.
48 Neljandaks väidab hageja, et nõukogu keeldumine jätta pikendamata tema abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja leping põhjusel, et teda ei olnud kantud ametnike reservnimekirja, kuigi tema lepingu kestuse ajal korraldas EPSO vaid ühe konkursi kinnisvara valdkonnas, rikkus lepingute heauskse täitmise põhimõtet.
49 Nõukogu väidab, et mitu hageja esitatud väidet on vastuvõetamatud.
50 Esiteks on väited, mis käsitlevad direktiivist 1999/70 tulenevate põhimõtete rikkumist, nende eeskirjade rikkumist, mis kehtestavad miinimumnõuded vältimaks töötajate töölepingu kuritarvitavat ülesütlemist, õigusliku aluse puudumist, hoolitsemiskohustuse rikkumist ja hea halduse põhimõtte rikkumist, esitatud kodukorra artikli 35 lõike 1 punktide d ja e sätteid rikkudes. Nimelt on need väited esitatud ilma vähimagi asjakohase selgituseta, mis võimaldaks kostjal aru saada nende ulatusest ja põhjendatusest ning seejärel end kaitsta.
51 Teiseks väidab nõukogu, et vastuvõetamatu on see väide, mille kohaselt hagejat ei saanud tööle võtta teenistustingimuste artikli 3b alusel, kuna hageja ei vaidlustanud oma lepingu õiguslikku alust kolme kuu jooksul alates selle allkirjastamisest. Vaidlusalune otsus ei ole uus asjaolu, mis võimaldab lepingu õiguslikku alust puudutavat tähtaega uuendada.
52 Kolmandaks väidab nõukogu, et lepingute heauskse täitmise põhimõtte rikkumist käsitlevat väidet ei esitatud kaebuses ja et see on järelikult vastuvõetamatu.
53 Neljandaks on ainetu väide, mis käsitleb eeskirjade rikkumist, mis kehtestavad miinimumnõuded vältimaks töötajate töölepingu kuritarvitavat ülesütlemist, sest käesolev menetlus puudutab hageja lepingu lõppemist selle tähtaja lõpus, milleks see oli sõlmitud, mitte aga töölepingu ülesütlemise otsust.
54 Teise võimalusena väidab nõukogu, et hagi on põhjendamata.
55 Mis puudutab esiteks ebapiisavaid põhjendusi käsitlevat väidet, siis leiab nõukogu, et lepingu pikendamata jätmise otsusel ei ole seda puudust. Nimelt oli esiteks hagejat nõuetekohaselt teavitatud, et leping sõlmiti temaga erandkorras 24 kuuks, et ta saaks osaleda võimalikul hilisemal EPSO korraldatud konkursil. Seejärel meenutas 29. aprilli 2009. aasta kiri hagejale seda olukorda ja tema teenistusaja lõppu 30. septembril 2009. Lõpuks täpsustati vaidlustatud otsuses, et TSA-l oli kohustus täita ametikoht, kus hageja kuni tolle hetkeni töötas, ametniku nimetamisega, kuna see ametikoht oli institutsiooni eelarveliste ametikohtade nimekirjas ning oli vaba. Kuna hageja ei olnud ühtegi konkurssi edukalt läbinud, siis ei saanud nõukogu jätkata temaga lepingulist suhet, arvestades lisaks, et esialgne abiülesandeid täitva lepingulise töötaja leping oli sõlmitud temaga erandkorras, et anda talle aega konkurss edukalt läbi teha.
56 Teiseks leiab nõukogu, et vaidlusalune otsus ei rikkunud direktiivist 1999/70 tulenevaid põhimõtteid. Nimelt ei ole see direktiiv adresseeritud institutsioonidele, vaid liikmesriikidele, ega kehtesta institutsioonidele kohustusi oma personali suhtes. Igal juhul ei keela see direktiiv tähtajaliste lepingute sõlmimist. Käesolevas asjas hagejaga sõlmitud esimese tähtajalise lepingu eesmärk oli tagada spetsiifiliste ülesannete täitmine, kuni ametikoht täidetakse ametnikuga. Teine leping sõlmiti erandkorras, et võtta arvesse hageja isiklikku olukorda.
57 Kolmandaks ei mõista nõukogu, kuidas rikub teenistustingimuste artiklit 3b otsus jätta tähtajaline leping aasta võrra pikendamata. Lisaks ei ole õiged hageja väited, et ta täitis 16 aastat samu ülesandeid ja kandis sama vastutust erinevate režiimide alusel, sest nende ülesannete sisu, sagedus ja nendega hagejale kaasnev vastutus erinesid.
58 Neljandaks väidab nõukogu, et lepingute heauskse täitmise põhimõtte rikkumist käsitlev väide on faktiliselt puudulik. Nimelt ei kehtestanud nõukogu hageja lepingu pikendamise tingimuseks õigusvastaselt seda, et ta konkursi edukalt läbib. Vastupidi, hagejaga sõlmiti erandkorras leping, et teda saaks lõpuks ametnikuna tööle võtta. Lisaks ja vastupidi hageja väidetele korraldati tema lepingu kestuse kahe aasta jooksul kaks konkurssi, mis vastasid tema profiilile, ning nende konkursside konkursikomisjon oli tema kandidatuuri vastu võtnud.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
– Üldised ja abstraktsed väited
59 Hageja väidab üldiselt ja abstraktselt esiteks, et vaidlustatud otsus rikkus direktiivist 1999/70 tulenevaid põhimõtteid, eeskirju, mis kehtestavad miinimumnõuded vältimaks töötajate töölepingu kuritarvitavat ülesütlemist; hoolitsemiskohustust ja hea halduse põhimõtet, ja teiseks, et vaidlustatud otsusel puudub õiguslik alus.
60 Tuleb meenutada, et kodukorra artikli 35 lõike 1 punkti c kohaselt peab hagiavalduses olema märgitud hagi ese ning ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Need peavad olema piisavalt selged ja täpsed, et kostja saaks ette valmistada kaitse ja Avaliku Teenistuse Kohus lahendada hagi vajaduse korral ilma täiendava informatsioonita. Õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks peavad selleks, et hagi oleks vastuvõetav, selle aluseks olevad õiguslikud ja faktilised asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist (Esimese Astme Kohtu 28. aprilli 1993. aasta määrus kohtuasjas T‑85/92: De Hoe vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑523, punkt 20, ning Avaliku Teenistuse Kohtu 26. juuni 2008. aasta määrus kohtuasjas F‑1/08: Nijs vs. kontrollikoda, EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑229 ja II‑A‑1‑1231, punkt 24). Seda kinnitab ka asjaolu, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja I lisa artikli 7 lõike 3 kohaselt esitatakse Avaliku Teenistuse Kohtus toimuvas kirjalikus menetluses põhimõtteliselt vaid ühel korral seisukohad, kui Avaliku Teenistuse Kohus ei otsusta teisiti. See Avaliku Teenistuse Kohtus toimuva menetluse viimane eripära selgitab, miks erinevalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 esimeses lõigus Euroopa Kohtu või Üldkohtu menetlusele ette nähtust ei või väidete ja argumentide ülevaade hagiavalduses olla kokkuvõtlik (eespool viidatud kohtuotsus Adjemian jt vs. komisjon).
61 Seega ei täida eespool viidatud väited esitatud kujul kodukorra artikli 35 lõike 1 punkti e nõudeid ning on seetõttu vastuvõetamatud.
– Väide, et rikuti kodukorra artiklit 25 ja põhjendamiskohustust
62 Tuleb märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus sätestatud põhjendamiskohustuse – mida teenistustingimuste artiklite 11 ja 81 sätete põhjal kohaldatakse analoogia alusel ka abiülesandeid sooritavatele lepingulistele töötajatele ja mis üksnes kordab EÜ artiklis 253 sätestatud põhjendamiskohustust – eesmärk ühelt poolt pakkuda huvitatud isikule piisav selgitus, võimaldamaks isikul hinnata tema huve kahjustava meetme põhjendatust ja esitada hagi Avaliku Teenistuse Kohtule, ning teiselt poolt võimaldada viimasel kontrollida selle meetme õiguspärasust. Selliselt sätestatud põhjendamiskohustus kujutab endast liidu õiguse aluspõhimõtet, millest võib teha erandeid üksnes ülekaalukatel põhjustel (Euroopa Kohtu 26. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 195/80: Michel vs. parlament, EKL 1981, lk 2861, punkt 22, ja 23. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑150/03 P: Hectors vs. parlament, EKL 2004, lk I‑8691, punkt 39; Üldkohtu 20. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑1/90: Pérez-Ménguez Casariego vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑143, punkt 73, ja 6. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑281/01: Huygens vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I‑A‑203 ja II‑903, punkt 105).
63 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab TSA oma otsuseid põhjendama hiljemalt hetkel, kui ta kaebuse rahuldamata jätab (Üldkohtu 3. märtsi 1993. aasta otsus T‑25/92: Vela Palacios vs. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, EKL 1993, lk II‑201, punkt 22, ja 14. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑219/97: Brems vs. nõukogu, EKL AT 1998, lk I‑A‑381 ja II‑1085, punkt 83), ning põhjendamiskohustuse ulatust tuleb igal juhul hinnata konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt (Euroopa Kohtu 14. juuli 1977. aasta otsus kohtuasjas 61/76: Geist vs. komisjon, EKL 1977, lk 1419, punkt 28, ja 13. detsembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C‑169/88: Prelle vs. komisjon, EKL 1989, lk 4335, punkt 9; Üldkohtu 6. juuli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑36/93: Ojha vs. komisjon, EKL AT 1995, lk I‑A‑161 ja II‑497, punkt 60). Eelkõige on otsus piisavalt põhjendatud, kui see tehti kontekstis, mida kõnealune ametnik tunneb ning mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (Euroopa Kohtu 29. oktoobri 1981. aasta otsus kohtuasjas 125/80: Arning vs. komisjon, EKL 1981, lk 2539, punkt 13, ja 12. novembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑294/95 P: Ojha vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑5863, punkt 35; Üldkohtu eespool viidatud kohtuotsus Ojha vs. komisjon, punkt 60, ja 1. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑198/02: N vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I‑A‑115 ja II‑507, punkt 70).
64 Samuti tuleb meenutada, et otsus, milles keeldutakse pikendamast tähtajalist lepingut, on isikut kahjustav meede personalieeskirjade artikli 25 tähenduses siis, kui see on erinev kõnealusest lepingust nagu olukorras, kui see tugineb uutele asjaoludele või kui see kujutab endast administratsiooni seisukohta, mis võeti pärast huvitatud teenistuja taotlust ja puudutas lepingus esitatud võimalust seda lepingut pikendada (vt selle kohta Euroopa Kohtu 23. oktoobri 2009. aasta määrus liidetud kohtuasjades C‑561/08 P ja C‑4/09 P: komisjon vs. Potamianos, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 45, 46 ja 48; Üldkohtu 15. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑160/04: Potamianos vs. komisjon, EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑75 ja II‑A‑1‑469, punktid 21 ja 23). Selline keeldumisotsus peab olema põhjendatud (vt analoogia alusel seoses otsusega ajutise teenistujana tööle võtmisest keeldumise kohta parlamendi fraktsioonis, eespool viidatud kohtuotsus Hectors vs. parlament, punkt 40; seoses tähtajatult tööle võetud ajutise teenistuja töölepingu ülesütlemisotsustega Üldkohtu 8. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑404/06 P: Euroopa Koolitusfond vs. Landgren, EKL 2009, lk II‑2841, punktid 143–170).
65 Käesolevas asjas on vaidlusalune otsus erinev nõukogu ja hageja vahel 1. oktoobril 2007 sõlmitud lepingust.
66 Nimelt sisaldab see otsus esiteks uut asjaolu võrreldes 1. oktoobril 2007 sõlmitud lepinguga, kuna selles on täpsustatud, et kõnealust lepingut ei saa pikendada pärast esialgse kahe aasta möödumist. Viidatud lepingu artikkel 4 nägi aga otsesõnu ette võimaluse pikendada lepingut ühe aasta võrra. Lisaks ei märkinud personali ja halduse peadirektoraadi A peadirektor oma 6. juuni ja 5. juuli 2007. aasta kirjades otsesõnu hagejale, et talle pakutud lepingut ei pruugita pikendata teenistustingimuste artiklis 88 ette nähtud kolme aastani.
67 Teiseks esitas hageja 12. mai 2009. aasta kirjas taotluse oma lepingu pikendamiseks, teda toetas tema ülemus, ning vaidlustatud otsus kujutab endast seisukoha võtmist selle taotluse kohta.
68 Järelikult pidi vaidlusalune otsus, mis on personalieeskirjade artikli 25 tähenduses isikut kahjustav meede, olema põhjendatud.
69 Nõukogu täpsustas vaidlusaluses otsuses, et personalieeskirjade artikli 29 sätete alusel oli ta kohustatud täitma hageja ametikoha ametialase edutamise, ametniku üleviimise või konkursi laureaadi nimetamise teel ja kuna hageja ei olnud kantud ühegi konkursi reservnimekirja, siis ei saanud ta jätkata nõukogus ametikoha täitmist pärast 30. septembrit 2009. Neid asjaolusid esitades põhjendas nõukogu vaidlusalust otsust piisavalt.
70 Igal juhul tuleb märkida, et 14. juuli 2009. aasta kirjas täiendas nõukogu seda põhjendust täpsustusega, et ta soovis hageja ametikohale nimetada ametniku ja et hageja 3. juuli 2009. aasta kirjas esitatud argumendid ei saanud seda otsust kahtluse alla seada.
71 Lõpuks tehti vaidlustatud otsus kontekstis, mida hageja tundis. Nimelt oli personali ja halduse peadirektoraadi A peadirektor juba oma 29. aprilli 2009. aasta kirjas huvitatud isikule teada andnud, et ta ei saanud pikendada tema lepingut, kui ta ei läbi edukalt konkurssi.
72 Sellest tulenevalt tuleb tagasi lükata põhjendamiskohustuse rikkumist ja personalieeskirjade artikli 25 rikkumist käsitlev väide.
– Väide, et tehti ilmne hindamisviga
73 Hageja ei esita oma kirjalikes avaldustes otsesõnu väidet, mis käsitleb ilmset hindamisviga. Siiski väidab ta põhjendamiskohustuse rikkumist käsitlevas arutluses, et asjaolu, et hageja ei olnud avalikku konkurssi edukalt läbinud, ei võimalda iseenesest õigustada seda, et lepingut ei pikendata teenistustingimuste artiklis 3b esitatud kolme aastani. Seejärel vaidleb ta vastu, et nõukogule antud eelarvele lisatud töötajate tabelis oli ette nähtud tema ametikoht, mis tuli täita personalieeskirjade artiklis 29 sätestatud tingimuste alusel, kuigi sellele ametikohale vastavat teadet vaba ametikoha kohta ei olnud avaldatud. Lõpuks jättis nõukogu hoolitsemiskohustust rikkudes arvesse võtmata institutsioonis juba mitu aastat töötanud hageja huvi, et tema lepingut pikendataks. Ühtlasi ei olnud nõukogu arvestanud teenistuse huve pikendada hageja lepingut teenistuse järjepidevuse tagamiseks.
74 Neid asjaolusid arvestades tuleb seega järeldada, et hageja vaidlustas mitte üksnes vaidlusaluse otsuse vormilise põhjenduse, vaid ka nõukogu esitatud põhjendusi.
75 Kohus on leidnud, et tähtajalise lepingu pikendamata jätmine kuulub pädeva asutuse ulatusliku kaalutlusõiguse alla ning seetõttu peab liidu kohtu kontroll piirduma kontrollimisega, et puudub ilmne viga või võimu kuritarvitamine. Tähtajalise lepingu pikendamine on vaid üks TSA-le antud kaalutlusõigustest, mis sõltub tingimusest, et see peab olema kooskõlas teenistuse huvidega (vt Üldkohtu 6. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑7/01: Pyres vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I‑A‑37 ja II‑239, punktid 50 ja 64; Avaliku Teenistuse Kohtu 27. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑35/07: Klug vs. Euroopa Ravimiamet, EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑387 ja II‑A‑1‑2127, punktid 65 ja 66).
76 Samuti nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et pädev asutus on töötaja suhtes otsuste tegemisel kohustatud arvesse võtma kõiki elemente, mis võivad tema otsust määrata, ja eelkõige asjaomase töötaja huve. See tuleneb nimelt administratsiooni hoolitsemiskohustusest, mis väljendab personalieeskirjadega ja analoogia alusel teenistustingimustega ametiasutustele ja selle töötajatele antud vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu (eespool viidatud kohtuotsus Pyres vs. komisjon, punkt 51, ja Üldkohtu 1. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑258/03: Mausolf vs. Europol, EKL AT 2005, lk I‑A‑45 ja II‑189, punkt 49; eespool viidatud kohtuotsus Klug vs. Euroopa Ravimiamet, punkt 67).
77 Käesolevas asjas ei võimalda hageja esitatud asjaolud tõendada, et nõukogu tegi vaidlustatud otsust vastu võttes ilmse hindamisvea.
78 Eelnevast tuleneb, et vaidlusalune otsus, nagu seda täpsustati 14. juuli 2009. aasta kirjas ja kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, võeti vastu seetõttu, et hageja ametikoht oli osa nõukogule antud eelarvele lisatud töötajate tabelis esitatud ametikohtadest ja et nõukogu soovis alates 1. oktoobrist 2009, kui hagejaga sõlmitud kaheaastane leping lõpeb, sellele ametikohale nimetada ametniku või konkursi laureaadi.
79 Esiteks ilmneb toimiku materjalidest, et hageja ametikoht on alates 2004. aastast tõepoolest osa nõukogule antud eelarveliste töökohtade tabelis esitatust.
80 Teiseks on administratsioonil ulatuslik kaalutlusõigus oma personalivajaduste rahuldamiseks kõige sobivamate vahendite valikul (Euroopa Kohtu 28. veebruari 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 341/85, 251/86, 258/86, 259/86, 262/86, 266/86, 222/87 et 232/87: van der Stijl ja Cullington vs. komisjon, EKL 1989, lk 511, punkt 11). Lisaks tähendab põhimõte, mille kohaselt on kõigil ametnikel oma institutsioonis ametikohal edasijõudmise õigus, seda, et kui administratsioon kavatseb täita vaba ametikoha, peab ta esiteks personalieeskirjade artikli 29 kohaselt uurima ametialase edutamise või üleviimise võimalusi institutsiooni sees ja seejärel pärast seda uurimist muid talle avatud võimalusi (Üldkohtu 19. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑3/97: Campogrande vs. komisjon, EKL AT 1998, lk I‑A‑89 ja II‑215, punkt 65).
81 Arvestades selles olukorras neid põhimõtteid ja eelkõige administratsiooni valikuvabadust töölevõtmise valdkonnas, oli nõukogul õigus keelduda pikendamast hageja lepingut, tuginedes põhjendusele, et huvitatud isiku ametikoht tuli täita ametniku ametisse nimetamisega. Lisaks, võttes arvesse nõuet, et institutsiooni eelarvelistes ametikohtades ette nähtud ametikoht tuleb põhimõtteliselt täita ametniku töölevõtmise teel, ja teenistuse huve võtta tööle ametnik püsivat laadi ülesannete täitmiseks, siis ei ole hageja viidatud teenistuse järjepidevuse huvid piisavaks asjaoluks, et tõendada ilmset hindamisviga.
82 Kolmandaks ei saa hoolitsuskohustusest tulenev hageja isikliku huvi arvestamine kohustada administratsiooni pikendama tema abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja lepingut, kui puudus piisav teenistuse huvi. Käesolevas asjas ilmneb kohtuistungil toimunud vaidlusest, et nõukogu võttis pisut pärast hageja lahkumist tööle ametniku, ning ei ole tõendatud, et nõukogu poolt pärast seda töölevõtmist vastu võetud töökord takistab eelnevalt hagejale usaldatud ülesannete nõuetekohast täitmist.
83 Eeltoodust järeldub, et väide, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga, tuleb tagasi lükata.
– Väide, et on rikutud teenistustingimuste artiklit 3b, mida on tõlgendatud direktiivist 1999/70 tulenevate põhimõtete alusel
84 Hageja väidab, et nõukogu rikkus teenistustingimuste artiklit 3b, mida on tõlgendatud direktiivist 1999/70 tulenevate põhimõtete alusel, võttes ta tööle abiülesandeid sooritava lepingulise töötajana. Nimelt, võttes arvesse täidetavate ülesannete püsivat laadi, oleks hageja tulnud nimetada ajutiseks teenistujaks, mitte aga abiülesandeid sooritavaks lepinguliseks töötajaks.
85 Siiski ei mõjuta see väide vaidlusaluse otsuse õiguspärasust. Isegi kui nõukogu oleks pidanud hageja tööle võtma ajutise teenistujana, siis oli nõukogul igal juhul kohustus jätta rahuldamata abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja lepingu pikendamise taotlus, et vältida väidetava õigusvastase olukorra pikendamist.
– Väide, et on rikutud lepingu heauskse täitmise põhimõtet
86 Hageja väidab, et nõukogu täitis neid siduvat abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja lepingut pahauskselt. Nimelt oli institutsioon nõudnud huvitatud isikult konkursi edukat läbimist enne selle lepingu lõppemist, samas aga ei organiseerinud sellist konkurssi, mis tema profiilile vastaks.
87 Esiteks tuleb meenutada, et lepingu heauskse täitmise põhimõtte rikkumisele võib tõhusalt viidata kahju hüvitamise hagi raames ja see võib olenevalt olukorrast võimaldada sellisest õigusvastasest tegevusest tuleneva kahju hüvitamise saamist (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. juuli 1960. aasta otsus liidetud kohtuasjades 43/59, 45/59, 48/59: Von Lachmüller jt vs. komisjon, EKL 1960, lk 933, 956; Avaliku Teenistuse Kohtu 2. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas F‑19/08: Bennett jt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑207 ja II‑A‑1‑1137, punkt 163). Seevastu ei oma see väide, mis ei ole õiguspärasust käsitlev väide, sellisena mõju vaidlusaluse otsuse õiguspärasusele.
88 Igal juhul, isegi kui see väide on toimiv, ei saa hageja kehtivalt väita, et lepingute heauskse täitmise põhimõtte alusel pidi nõukogu kohustama EPSO-t korraldama täpselt tema profiilile vastav konkurss enne tema lepingu lõppemist.
89 Kõigepealt korraldatakse konkurss üksnes teenistuse huvide täitmiseks, mitte aga administratsiooni lepingulise kohustuse täitmiseks. Ei ole tõendatud, et teenistuse huvides tuli korraldada enne hageja lepingu lõppemist konkurss, millel võisid osaleda üksnes arhitektid. Seejärel ja igal juhul ei ilmne toimiku materjalidest, eelkõige 6. juuni ja 5. juuli 2007. aasta kirjadest, et nõukogu oleks aktiivselt endale sellise kohustuse võtnud. Nendes kirjades märkis administratsioon üksnes, et leping sõlmitakse hagejaga, et ta saaks vajaduse korral osaleda EPSO korraldatud konkursil. 6. juuni 2007. aasta kirja, milles viidatakse „„arhitektide” konkursile, mis avaldatakse selle aasta teises pooles”, ei saa eelkõige kasutatud jutumärke arvestades tõlgendada nii, et see tähendas, et enne tema lepingu lõppemist korraldatakse üksnes arhitektidele mõeldud konkurss. Lõpuks ja täiendavalt tuleb märkida, et kuigi konkurss EPSO/AD/99/07 ei olnud mõeldud üksnes arhitektidele, vastas see hageja profiilile, kuna selle konkursi 2. valdkonna pealkiri oli „Ehitus, eritehnikad või arhitektuur” ja et 2. valdkonna alusel konkursi läbinud ametnikule määratavad ülesanded vastasid nendele, mida tavapäraselt arhitektile määratakse.
90 Teiseks, kui hageja soovis selle väitega kinnitada, et nõukogu on võimu kuritarvitanud – sellele tõlgendusele vaieldi aga otsesõnu kohtuistungil vastu –, siis ei saa sellise väitega igal juhul nõustuda.
91 Nimelt ei esita hageja ühtegi tõendit, mis võiks näidata võimu kuritarvitamise olemasolu. Lisaks korraldas EPSO abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja lepingu kestuse ajal kaks kinnisvara sektori konkurssi, millele hageja ka osalema lubati.
92 Järelikult tuleb käesolev väide lükata tagasi.
93 Seega, ja ilma et oleks vaja otsustada esitatud asja läbivaatamist takistavate asjaolude üle, tuleb vaidlustatud otsuse tühistamisnõuded rahuldamata jätta.
94 Kõigest eelnevast järeldub, et hagi tuleb tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
95 Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõige 2 sätestab, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.
96 Eespool esitatud põhjendustest ilmneb, et hageja on kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks on nõukogu oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud kohtukulude väljamõistmist hagejalt. Kuna käesoleva kohtuasja asjaolud ei õigusta kodukorra artikli 87 lõike 2 sätete kohaldamist, tuleb kõik kohtukulud mõista välja hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Jätta J. Gheysensi hagi rahuldamata.
2. Mõista kõik kohtukulud välja J. Gheysensilt.
Gervasoni | Van Raepenbusch | Rofes i Pujol |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 23. novembril 2010 Luxembourgis.
kohtusekretär | | koja esimees |
W. Hakenberg | | S. Gervasoni |