Kohtuasi T‑256/07

People’s Mojahedin Organization of Iran

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud terrorismivastases võitluses – Rahaliste vahendite külmutamine – Tühistamishagi – Kaitseõigused – Põhjendused – Kohtulik kontroll

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Menetlus – Otsus või määrus, millega vaidlustatud akt menetluse käigus asendatakse

2.      Institutsioonide aktid – Kehtivuse eeldamine – Õigustühine akt – Mõiste

(EÜ artikkel 249)

3.      Tühistamishagi – Tühistamisotsus – Mõju – Kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete rakendamise kohustus

(EÜ artikkel 233)

4.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus

(EÜ artikkel 253; nõukogu ühine seisukoht 2001/931, artikli 1 lõige 6; nõukogu määrus nr 2580/2001, artikli 2 lõige 3)

5.      Euroopa Liit – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Terrorismivastases võitluses teatavate isikute ja üksuste vastu rakendatud eripiirangud

(Nõukogu ühine seisukoht 2001/931, artikkel 1; nõukogu määrus nr 2580/2001, artikli 2 lõige 3)

6.      Euroopa Liit – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Terrorismivastases võitluses teatavate isikute ja üksuste vastu rakendatud eripiirangud

(Nõukogu ühine seisukoht 2001/931, artikli 1 lõiked 4 ja 6; nõukogu määrus nr 2580/2001, artikli 2 lõige 3)

7.      Euroopa ühendused – Institutsioonide aktide seaduslikkuse kohtulik kontroll

(EÜ artiklid 60, 301 ja 308)

1.      Juhul kui isikut otseselt ja isiklikult puudutav otsus või määrus asendatakse menetluse käigus samasuguse esemega aktiga, tuleb seda akti käsitleda uue asjaoluna, mis lubab hagejal oma nõudeid ja väiteid muuta. See, kui hagejalt nõutaks uue hagi esitamist, oleks vastuolus korrakohase õigusemõistmise põhimõtte ja menetlusökonoomia põhimõttega. Lisaks oleks ebaõiglane, kui asjaomane institutsioon saaks õigusakti peale ühenduse kohtule esitatud hagiavalduses sisalduvale kriitikale vastata, muuta vaidlustatud otsust või asendada selle teise otsusega, ning tugineda kohtumenetluses muudetud või asendatud otsusele, võttes teiselt poolelt võimaluse laiendada oma esialgseid nõudeid ja väiteid nii, et need puudutaks hilisemat otsust, või esitada selle vastu täiendavaid nõudeid ja väiteid.

(vt punkt 46)

2.      Põhimõtteliselt eeldatakse, et ühenduse institutsioonide aktid – st ka ebaseaduslikud – on õiguspärased ja et need loovad õiguslikke tagajärgi seni, kuni need vastu võtnud institutsioon ei ole neid kehtetuks tunnistanud, kuni neid ei ole tühistamishagi alusel tühistatud või tunnistatud kehtetuks eelotsusemenetluse raames või õigusvastasuse tõttu.

Erandina sellest põhimõttest ei loo aktid, mille õigusvastasus on nii ilmne, et ühenduse õiguskord ei või seda lubada, ka mitte ajutisi õiguslikke tagajärgi, st neid tuleb pidada õigustühiseks algusest peale. Nimetatud erandi eesmärk on tasakaalustada kahte põhilist, vahel aga vastuolulist nõuet õigussüsteemile ehk õigussuhete stabiilsust ning õiguspärasuse tagamist. Ühenduse institutsioonide akti õigustühiseks tunnistamisega kaasnevate tagajärgede tõsidus nõuab, et õiguskindluse tõttu on see võimalik vaid kõige ekstreemsematel juhtudel.

(vt punktid 55–57)

3.      Akti vastu võtnud ühenduse institutsioon peab vastavat akti tühistava otsuse täitmiseks ja selle täielikuks elluviimiseks järgima mitte ainult kohtuotsuse resolutiivosa, vaid ka põhjendusi, millest lähtudes otsus tehti, kuna need on hädavajalikud resolutiivosa täpseks mõistmiseks. Põhjendused näitavad ühelt poolt ära selle, milline konkreetne säte tunnistati õigusvastaseks, ja teiselt poolt selle täpsed põhjused, ning asjaomane institutsioon peab neid arvestama tühistatud akti asendamisel.

Samas, kuigi tühistamisotsuse põhjendustes märgitud õigusvastasus paneks esiteks tühistatud akti vastuvõtnud institutsioonile kohustuse kõrvaldada see õigusvastasus aktis, millega tühistatud akt asendatakse, võib see mõne konkreetse valdkonna teatud kindla sisuga sätte osas tuua kõnesoleva institutsiooni jaoks kaasa ka muid tagajärgi.

Kui vorminõuete ja menetluseeskirjade rikkumise tõttu tühistatakse niisugune rahaliste vahendite külmutamist puudutav otsus nagu käesoleval juhul käsitletu, mis tuleb vastavalt ühise seisukoha 2001/931 (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikli 1 lõikele 6 regulaarselt uuesti läbi vaadata, peab selle vastu võtnud institutsioon kõigepealt tagama, et samasuguseid vigu ei tehtaks nende otsuste puhul, mis võidakse tühistavast kohtuotsusest hilisemat aega puudutavas osas rahaliste vahendite külmutamise kohta vastu võtta pärast seda tühistavat kohtuotsust.

Juhul kui akt sellegipoolest tühistati vorminõuete või menetluseeskirjade rikkumise tõttu, on vastaval institutsioonil õigus võtta uuesti vastu samasisuline akt nii, et kõnesolevatest vormnõuetest ja menetluseeskirjadest on kinni peetud, ning anda isegi sellele aktile tagasiulatuv jõud, juhul kui see on vajalik taotletavatest ühenduse huvidest tuleneva eesmärgi täitmiseks ning eeldusel, et huvitatud isikute õiguspärase ootuse põhimõttest on nõuetekohaselt kinni peetud. Kui institutsiooni poolt vastavalt EÜ artiklile 233 niisuguse tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmine võib tähendada, et ta võib vajadusel muuta või tunnistada kehtetuks aktid, millega tühistatud otsus pärast suulise menetluse lõpetamist kehtetuks tunnistati ja asendati, on asjaomasel institutsioonil õigus jätta need aktid kehtima ajaks, mis on institutsioonile vajalik selleks, et võtta kõnesolevaid vorminõudeid ja menetluseeskirju järgides vastu uus akt.

(vt punktid 60–62, 64–66)

4.      Nii rahaliste vahendite külmutamist käsitleva esialgse otsuse kui ka hilisemate otsuste põhjendustes ei või piirduda mitte üksnes määruse nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) kohaldamise õiguslike tingimustega, milleks konkreetsemalt on pädeva siseriikliku ametiasutuse otsuse olemasolu, vaid ära peavad olema näidatud ka spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millest lähtudes nõukogu on oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et huvitatud isiku rahalised vahendid tuleb külmutada.

Pealegi nähtub ühise seisukoha 2001/931 (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikli 1 lõikest 6, millele on viidatud ka määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3, et kuigi enne rahaliste vahendite külmutamist puudutavate hilisemate otsuste tegemist tuleb huvitatud isiku olukord uuesti läbi vaadata, ei ole selle ainus eesmärk siiski kontrollida, kas mainitud isik on jätkuvalt terrorismiga seotud, vaid veenduda, et tema jätmine nimetatud määruse lisas toodud loendisse on jätkuvalt õigustatud, tuginedes niisuguse hinnangu andmisel vajadusel ka uuele teabele või tõenditele. Juhul kui rahaliste vahendite külmutamist puudutava hilisema otsuse põhjendused on olulises osas samad kui need, millele on tuginetud mõne varasema otsuse tegemisel, võib piirduda lihtsalt nende äramärkimisega, eelkõige juhul kui huvitatud isikuks on rühmitus või üksus.

(vt punktid 81 ja 82)

5.      Ei määruse nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõige 3 ega ühise seisukoha 2001/931 (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikli 1 lõiked 2, 3 ja 6 ei keela kohaldada eripiiranguid niisuguste isikute või üksuste suhtes, kes on varem terroriakte toime pannud, vaatamata selliste tõendite puudumisele, mis näitaks, et nad tegelevad sellega või osalevad niisuguste aktide toimepanemises ka käesoleval ajahetkel, kuid juhul kui asjaolud seda õigustavad.

Esiteks, kuigi vastab tõele, et kõnealuse ühise seisukoha artikli 1 lõikes 2 on mõiste „terroriaktides osalevad isikud, rühmitused ja üksused” määratlemisel kasutatud kindla kõneviisi olevikku („isikud, kes panevad toime […]”), on seda kasutatud õigusrikkumiste legaaldefinitsioonidele iseloomuliku lühidalt kokkuvõtva sõnastuse huvides, mitte viitena mõnele konkreetsele ajaperioodile. Samuti on oleviku partitsiipi kasutatud nii määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 prantsuskeelses („personnes […] commettent […]”) kui ka ingliskeelses versioonis („persons committing […])”, mis kinnitab oleviku kindla kõneviisi kasutamist sama mõtte väljendamiseks muudes keeleversioonides. Pealegi võimaldab selle ühise seisukoha artikli 1 lõige 4 kohaldada eripiiranguid isikute suhtes, kes on mõistetud süüdi seonduvalt terroriaktides osalemise või nende toimepanemisega, millega on üldjuhul mõeldud juba toime pandud terroriakte, mitte tegevust või akte, kuhu isik on kaasatud sel ajahetkel, mil seda süüdimõistvas kohtuotsuses on konstateeritud. Lõpuks näeb sama artikli lõige 6 ette, et vaidlusaluses loetelus sisalduvate isikute ja üksuste nimed vaadatakse korrapäraselt ja vähemalt iga kuue kuu tagant läbi, tagamaks, et nende hoidmine loetelus on põhjendatud. Soovimata võtta kõnesolevalt sättelt selle tarvilikku mõju, tuleb nentida, et see võimaldab jätta vaidlusalusesse loetellu isikuid ja üksusi, kes ei ole uuele läbivaatamisele eelnenud ühe või mitme kuuekuulise perioodi kestel ühtki uut terroriakti toime pannud, kuid kelle jätmine sellesse loetellu on kõiki seejuures tähtsust omavaid asjaolusid arvestades jätkuvalt põhjendatud.

Teiseks – määruse nr 2580/2001 ja ühise seisukoha 2001/931 ning samuti ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1373 (2001), mille rakendamiseks on eelnimetatud aktid vastu võetud, eesmärk on võidelda terroriaktide kui rahvusvahelist rahu ja julgeolekut ähvardavate ohtudega. Kui kõnesolevate aktidega ette nähtud rahaliste vahendite külmutamist puudutavaid meetmeid saaks kohaldada ainult niisuguste isikute, rühmituste ja üksuste suhtes, kes panevad terroriakte toime käesoleval ajahetkel või on seda äsja teinud, seaks see ohtu eelnimetatud – ja rahvusvahelise üldsuse jaoks fundamentaalse tähtsusega – eesmärgi täitmise.

Pealegi, arvestades et nimetatud meetmete eesmärk on kõnesolevate aktide ettevalmistamise või korduva toimepanemise ennetamine, põhinevad need seda enam pigem hinnangul käesoleval ajahetkel esinevale või tulevikus tekkida võivale ohule kui varasemale käitumisele. Selles osas näitavad varasemad kogemused, et terroristliku minevikuga organisatsiooni tegevuse ajutine katkemine ei ole iseenesest garantii sellele, et huvitatud isik ei võiks kõnesolevat tegevust igal hetkel uuesti alustada, ning väidetavat vägivalla kasutamisest loobumist pole põhjust pidada ilmtingimata usaldusväärseks avalduseks. Sellest tuleneb, et ulatuslik kaalutluspädevus, mis on nõukogul nende asjaolude hindamisel, mida tuleb arvestada rahaliste vahendite külmutamise või nimetatud meetme jätkuvat kohaldamist sätestava otsuse vastuvõtmisel, hõlmab ka hinnangu andmist ohule, mida minevikus terroriakte toime pannud organisatsioon võib endast jätkuvalt kujutada, vaatamata asjaolule, et teatava pikema või lühema aja jooksul on tema terroristlik tegevus katkenud või tundub olevat lõppenud.

(vt punktid 107–112)

6.      Kuigi nõukogu on see, kes on kohustatud tõendama, kas isiku, rühmituse või üksuse rahaliste vahendite külmutamine on – või on jätkuvalt – vastavalt ühise seisukoha 2001/931 (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikli 1 lõigetele 4 ja 6 ning määruse nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõikele 3 põhjendatud, on selle tõendamise ese rahaliste vahendite külmutamise ühenduse tasandi menetluses suhteliselt kitsas. Esialgse rahaliste vahendite külmutamise otsuse puhul hõlmab see sisuliselt niisuguse täpse teabe ja toimikumaterjalide olemasolu, millest nähtub, et siseriiklik ametiasutus on huvitatud isiku suhtes teinud otsuse, mis vastab ühise seisukohta 2001/931 artikli 1 lõikes 4 toodud määratlusele. Rahaliste vahendite külmutamise kohta pärast uut läbivaatamist tehtava hilisema otsuse korral hõlmab tõendamiskoormise ese sisuliselt küsimust sellest, kas rahaliste vahendite külmutamine on kõiki antud asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning eelkõige pädeva siseriikliku ametiasutuse poolt pärast kõnesoleva otsuse tegemist võetud meetmeid arvestades jätkuvalt põhjendatud.

(vt punkt 134)

7.      Nõukogul on ulatuslik kaalutlusõigus asjaolude osas, mida tuleb arvestada EÜ artiklite 60, 301 ja 308 alusel majanduslikke ja finantssanktsioone kehtestavate meetmete võtmisel vastavalt ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas võetud ühisele seisukohale. Kõnesolev kaalutluspädevus puudutab eelkõige niisuguste otsuste aluseks olevaid kaalutlusi nende vajalikkuse küsimuses.

Kui ka ühenduse kohus möönab, et nõukogul on käsitletavas valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus, ei tähenda see siiski seda, et ta võib jätta hindamata, kuidas on kõnealune institutsioon asjassepuutuvaid andmeid tõlgendanud. Ühenduse kohus ei pea kontrollima mitte ainult esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida tuleb antud olukorra hindamisel arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud. Igal juhul ei saa kohus niisuguse kontrolli läbiviimisel asendada nõukogu poolt meetme vajalikkuse osas antud hinnangut enda omaga.

Pealegi, juhul kui ühenduse institutsioonil on lai kaalutlusõigus, on teatavate menetluslike tagatiste järgimise kontrollimine põhimõttelise tähtsusega. Nende tagatiste hulka kuuluvad pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki antud asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja põhjendada oma otsust piisavalt.

(vt punktid 137–139)