ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
16. detsember 2010(*)
Ühenduse kaubamärk – Ühenduse sõnamärgi Hallux taotlus – Absoluutne keeldumispõhjus – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkt c (nüüd määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt c)
Kohtuasjas T‑286/08,
Fidelio KG, asukoht Linz (Austria), keda esindas avocat M. Gail,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: S. Schäffner,
kostja,
mille ese on hagi, mis on esitatud Siseturu Ühtlustamise Ameti neljanda apellatsioonikoja 21. mai 2008. aasta otsuse peale (asi R 632/2007‑4), mis käsitleb sõnalise tähise Hallux registreerimist ühenduse kaubamärgina
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: president J. Azizi, kohtunikud E. Cremona ja S. Frimodt Nielsen (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik J. Plingers,
arvestades 21. juulil 2008 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 16. oktoobril 2008 Üldkohtu kantseleisse saabunud vastust,
arvestades 7. jaanuaril 2009 Üldkohtu kantseleisse saabunud repliiki,
arvestades 15. septembril 2010 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja Fidelio KG on Austria õiguse alusel asutatud äriühing, mille põhikirjajärgne tegevusala on jalatsite hulgimüük. Äriühing on spetsialiseerunud mugavate jalatsite sektorile.
2 19. juulil 2006 esitas hageja, kelle nimetus oli sel ajal Kasperek KG, Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
3 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnamärk Hallux.
4 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 10, 18 ja 25 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 10: „Ortopeedilised tooted”;
– klass 18: „Nahk, tehisnahk ja nendest valmistatud tooted (mis kuuluvad klassi 18); reisikohvrid, reisikastid; päikese- ja vihmavarjud ning jalutuskepid”;
– klass 25: „Rõivad, jalatsid, peakatted”.
5 Kontrollija lükkas määruse nr 40/94 artikli 38 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 37) alusel 28. veebruari 2007. aasta otsusega (edaspidi „kontrollija otsus”) kaubamärgi taotluse tagasi järgmiste kaupade osas:
– klass 10: „Ortopeedilised tooted”;
– klass 18: „Nahk, tehisnahk ja nendest valmistatud tooted (mis kuuluvad klassi 18);
– klass 25: „Rõivad, jalatsid”.
6 Hageja esitas 24. aprillil 2007 määruse nr 40/94 artiklite 57–62 (nüüd määruse nr 207/2009 artiklid 58–64) alusel kontrollija otsuse peale kaebuse.
7 Neljas apellatsioonikoda rahuldas 21. mai 2008. aasta otsusega (asi R 632/2007‑4) (edaspidi „vaidlustatud otsus”) selle kaebuse esiteks kõigi klassi 18 kuuluvate vaidlusaluste kaupade osas ja teiseks klassi 25 kuuluvate rõivaste osas. Seevastu jättis apellatsioonikoda kaebuse rahuldamata järgmiste kaupade osas:
– klass 10: „Ortopeedilised tooted”;
– klass 25: „Jalatsid”
8 Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuses, et sõna hallux on ladinakeelne sõna, mis tähendab suurvarvast. Seda sõna kasutatakse meditsiiniterminoloogias jala mitmesuguste kaasasündinud või omandatud deformatsioonide tähistamiseks. Neist üks – hallux valgus – kujutab endast suurvarba tüviliigese deformeeritust nii, et suurvarvas asetseb talla telje suhtes sissepoole pööratult. Saksa keelt kõnelev, mittespetsialistidest koosnev avalikkus kasutab sõna hallux selle kaugelt kõige sagedamini esineva patoloogia tähistamiseks (vaidlustatud otsuse punktid 10–12).
9 Apellatsioonikoja väitel seostab keskmine saksa keelt kõnelev tarbija sõna hallux otseselt nii ortopeediliste toodetega kui ka jalatsitega, kuna see sõna viitab nende toodete otstarbele, sest neid tooteid peetakse hallux valgus’e all kannatavatele patsientidele sobivaks.
10 Apellatsioonikoda märgib täpsemalt ortopeediliste toodete kohta, et need on vabamüügis, kuid neid ostetakse tavaliselt arsti nõuandel. Konsultatsiooni ajal on tehnilisi ladinakeelseid termineid tundval arstil võimalus selgitada sõna hallux tähendust patsiendile, kellele hallux valgus’e puhuks mugandatud kohaste jalatsite kasutamine on soovitav. Lisaks sellele nendib apellatsioonikoda, et asjaomane sõna võib samuti olla kirjeldav Euroopa Liidu neis osades, kus saksa keelt ei kõnelda, kuid ei tee selle tõdemuse põhjal järeldusi.
11 Jalatsite kohta üldiselt leiab apellatsioonikoda, et asjaomane avalikkus mõistab sõna hallux nii, et see tähistab sellistele patsientidele sobivaid jalatseid, kes kannatavad hallux valgus’e kergema vormi all, mis ei nõua ortopeediliste jalatsite kandmist, kuid kellel on neist jalatsitest kasu selle tõttu, et need on eriti mugavad, ei pigista, vormuvad kergesti deformatsiooni järgi või on algava deformatsiooni puhul stabiliseeriva toimega (vaidlustatud otsuse punkt 14).
12 Kuna sõna hallux on kahte kauba kategooriat kirjeldav, siis puudub sellel samuti eristusvõime, kuna asjaomane avalikkus mõistab sõna üksnes asjaomase kauba teatava omaduse ja mitte selle kaubandusliku päritolu tähisena (vaidlustatud otsuse punkt 17).
Poolte nõuded
13 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
14 Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
15 Kohtuistungil teatas hageja, et tema esimese nõude eesmärk on vaidlustatud otsuse tühistamine vaid osas, millega jäeti rahuldamata tema kaebus seoses klassi 10 kuuluvate ortopeediliste toodetega ja klassi 25 kuuluvate jalatsitega ning see märgiti kohtuistungi protokolli.
Õiguslik käsitlus
16 Käesoleva hagi toetuseks esitab hageja kaks väidet, millest esimene tugineb määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt c) ja teine määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt b) rikkumisele.
Poolte argumendid
17 Esimese väite raames väidab hageja, et asjaomase avalikkuse jaoks ei teki iseenesest, kohe ja ilma järele mõtlemata konkreetset seost sõna hallux ja vaidlusaluste kaupade vahel.
18 Nagu hageja sõnul nähtub repliigile lisatud ladina–saksa sõnaraamatu väljavõttest, on hallux ladinakeelne sõna mis tähendab suurvarvast. Seega ei tähista see sõna vaidlusaluste kaupade teatavat omadust.
19 Hageja nendib, et jalatsid, aga ka ortopeedilised tooted, on vabamüügis ja neid saab osta retseptita, nii et kõigi kõnealuste kaupade puhul koosneb asjaomane avalikkus piisavalt informeeritud ning mõistlikult tähelepanelikest ja hoolsatest keskmistest tarbijatest.
20 Hageja viitab Bundespatentgerichti (Saksamaa föderaalne patendikohus) praktikale, mille kohaselt surnud keelte sõnu saab üldiselt registreerida, kuna need on põhimõtteliselt asjaomase avalikkuse jaoks sellisel määral originaalsed, et võivad täita kaubamärgi ülesannet tähistada päritolu, kui need just ei kirjelda registreerimistaotluses märgitud kaupu otseselt ja kui neid ei kasutata tavaliselt teatava valdkonna eriomaste väljendite moodustamisel.
21 Hageja sõnul ei kuulu sõna hallux saksa keele sõnavarasse, ei kirjelda otseselt hageja esitatud registreerimistaotluses märgitud kaupu ja seda ei kasutata eriomase tehnilise tähisena. Seega on selle sõna tähendus teadmata liidu saksa keelt kõnelevale avalikkusele ja sealhulgas ka tarbijatele, kes omavad teadmisi ladina keelest, sest asjaomane sõna ei kuulu tavaliselt õpitavasse tavasõnavarasse. Sõnal hallux puudub seega igasugune konkreetne tähendus asjaomase avalikkuse jaoks, kes näeb selles hoopis ettekujutuse viljaks olevat nimetust, mis saab olla vaidlusaluste kaupade päritolu tähiseks ja täita seega kaubamärgil lasuvat päritolu tähistamise ülesannet.
22 Hageja leiab, et isegi kui eeldada, et ladinakeelne sõna hallux on tuntud, tuleb tõdeda, et see sõna ei kirjelda vaidlusaluseid kaupu otseselt.
23 Hageja väidab ka, et lisaks eelnevale ei puutu asjaomase avalikkuse enamus kokku hallux valgus’e nimelise patoloogiaga (suurvarba tüviliigese väljapoole pöördumine) ja et tavapäraselt kaubanduses müüdavad jalatsid ei ole mõeldud spetsiaalselt just selle patoloogia all kannatavatele isikutele. Ka see osa asjaomasest avalikkusest, kes sõna hallux teab, ei taju seda taotletavat tähist vaidlusaluseid kaupu kirjeldavana, kuna suurvarbal puudub otsene seos jalatsite ja ortopeediliste kaupade otstarbe või mis tahes muu omadusega.
24 Teiseks leiab hageja, et apellatsioonikoda tegi vea, kui otsustas, et sõna hallux on sõnade hallux valgus tuntud lühend. Tegelikult on olemas suurvarba muidki patoloogiaid, mille ladinakeelne nimetus sisaldab sõna hallux (näiteks hallux rigidus või hallux malleus), ja puudub põhjus arvata, et üksi kasutatud sõna hallux on nende hulgast just nimelt ühe lühend. Apellatsioonikoja poolt aluseks võetud internetileheküljed ei tõenda, et sõna hallux on tavakasutuses. Need leheküljed ei tõenda, et sõna hallux on sõnade hallux valgus tavakasutuses olev lühend. Peale selle on vaidlustatud otsuses mainitud ühel internetileheküljel esinev väljend „Hallux Schuhe” (Hallux-jalatsid) tingitud ettevõtja äristrateegiast ja ei ole piisav tõendamaks, et see väljend sisaldab tavakasutuses olevat lühendit.
25 Hageja väidab, et pealegi ei ole olemas hallux valgus’e raviks mõeldud eriomaseid jalatseid. Seevastu on mis tahes mugavate, konkreetseid tunnuseid mitteomavate jalatsite kandmine tegur, mis aitab vältida seda patoloogiat või hoida ära selle süvenemist. Seega ei ole olemas jalatseid, mille eriomased omadused võimaldavad leevendada hallux valgus’e all kannatava inimese olukorda. Neil asjaoludel on seos, mis asjaomasel avalikkusel võib tekkida sõna hallux ja jalatsite vahel, liiga ebamäärane ja ebapiisav selleks, et seda sõna saaks pidada kirjeldavaks.
26 Hageja rõhutab kolmandaks, et laiale avalikkusele mõeldud jalatsite seostamine sõnaga hallux on äristrateegia ja selle eesmärk on kõige enam sisendusliku toime saavutamine. Kohtupraktika kohaselt ei ole kaubamärk, mis piirdub kaupade otstarbe sisendamisega, tingimata kirjeldav ja eristusvõimeta.
27 Hageja sõnul eeldab taotletava kaubamärgi ja hallux valgus’e nimelise patoloogia seose tuvastamine keskmiselt tarbijalt, s.h hallux valgus’e all kannatavalt isikult märkimisväärselt pingsat järelemõtlemist, mida temalt aga ei saa eeldada. Kuna on olemas mitu erinevat suurvarba patoloogiat, mille kõigi tähistamisel kasutatakse sõna hallux, siis saab asjaomane, s.h hallux valgus’e all kannatav avalikkus, juhul kui puudub eriomane, vahetu ja kohene teave vaidlusaluste kaupade teatava tunnuse või omaduse kohta, taotletavat tähist kirjeldavana tajuda vaid tõlgendamist nõudva analüüsi tulemusel. See jätab laia tõlgendusruumi mingigi seose tuvastamisel ühelt poolt suurvarba ning teiselt poolt jalatsite ja ortopeediliste toodete vahel.
28 Neljandaks puudub hageja väitel tehniline sõnavara, milles sõna hallux kasutataks jalatsite või ortopeediliste toodete tähistamiseks.
29 Viiendaks väidab hageja, et ühtlustamisametil ei ole õnnestunud tõendada, et prognoositava demograafilise arengu tulemusel suureneb sõnade hallux ja hallux valgus tuntus laia avalikkuse seas. Hageja seisukoht on, et elanikkonna vananemise tõttu kasvab nende tarbijate arv, kes soovivad kanda mugavaid jalatseid, ilma et nad seejuures hallux valgus’e all kannataksid. Ei ole alust oletada, et see hageja kaubast huvitatud avalikkus teab hallux valgus’e olemasolust või on ühel või teisel viisil kokku puutunud sõnaga hallux.
30 Ühtlustamisamet vaidleb kõigile hageja argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
31 Määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c kohaselt ei registreerita kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses sorti, kvaliteeti, kvantiteeti, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi. Sama määruse artikli 7 lõige 2 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 7 lõige 2) sätestab, et lõiget 1 kohaldatakse olenemata sellest, et registreerimata jätmise põhjused on ainult teatavas ühenduse osas.
32 Märke või tähiseid, mis tähistavad kaubanduses asjaomaste kaupade või teenuste omadusi, loetakse määruse nr 40/94 alusel selliseks, mis oma olemuse tõttu ei saa täita kaubamärgi ülesannet olla päritolutähiseks; see ei piira aga võimalust, et tähis muutub kasutamise käigus eristusvõimeliseks määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 3 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 7 lõige 3) alusel (Euroopa Kohtu 23. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑191/01 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Wrigley, EKL 2003, lk I‑12447, punkt 30).
33 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt täidab määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkt c üldise huvi eesmärki, mille kohaselt peavad märgid või tähised, mis kirjeldavad asjaomaste kaupade ja teenuste omadusi, olema kõikide jaoks vabalt kasutatavad (eespool punktis 23 viidatud kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Wrigley, punkt 31, ja Üldkohtu 7. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑316/03: Münchener Rückversicherungs-Gesellschaft vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (MunichFinancialServices), EKL 2005, lk II‑1951, punkt 25).
34 Määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c alusel ei ole kaubamärgi registreerimata jätmiseks vaja, et asjaomase kaubamärgi moodustavaid märke ja tähiseid kasutatakse registreerimise ajal tegelikult taotlusega hõlmatud kaupade ja teenuste või nende kaupade või teenuste omaduste kirjeldamiseks. Nimetatud sätte sõnastusest tulenevalt piisab sellest, kui asjaomaseid märke ja tähiseid saab kõnealusel eesmärgil kasutada. Sõnalise tähise registreerimisest tuleb seega keelduda, kui vähemalt üks võimalik tähendus tähistab asjaomaste kaupade või teenuste omadust (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Wrigley, punkt 32).
35 Samuti tuleb meenutada, et seda, kas tähis on kirjeldav, saab hinnata ainult ühelt poolt seoses sellega, kuidas asjaomane avalikkus tähist mõistab ja teiselt poolt seoses asjaomaste kaupade või teenustega (vt Üldkohtu 9. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑315/09: Hoelzer vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (SAFELOAD), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Seega peab ühtlustamisamet määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c alusel hindama, kas taotletav kaubamärk kirjeldab tegelikult asjaomase avalikkuse silmis asjaomaste kaupade või teenuste omadusi või kas on mõistlik eeldada, et see võib nii olla tulevikus. Kui apellatsioonikoda jõuab selle kontrolli tulemusel järeldusele, et see on nii, tuleb tal kõnealuse sätte alusel kaubamärgi registreerimisest keelduda (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 12. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑363/99: Koninklijke KPN Nederland, EKL 2004, lk I‑1619, punkt 56).
37 Peale selle välistab määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktis c sätestatud keeldumispõhjus kaubamärgi registreerimise kogu asjaomase kaubakategooria jaoks, hoolimata sellest, et tähise registreerimist ühenduse kaubamärgina taotletakse vahet tegemata kogu teatava kaubakategooria jaoks ja et see tähis on kirjeldav üksnes osa selle kategooria kaupade puhul (vt selle kohta Üldkohtu 27. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑106/00: Streamserve vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (STREAMSERVE), EKL 2002, lk II‑723, punkt 46, ja 20. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑458/05: Tegometall International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Wuppermann (TEK), EKL 2007, lk II‑4721, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika.
38 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb hinnata hageja esimest väidet nii klassi 10 kuuluvate ortopeediliste toodete kui ka klassi 25 kuuluvate jalatsite osas.
– Ortopeedilised tooted
39 Hageja vaidlustab apellatsioonikoja hinnangu, mille kohaselt koosneb ortopeediliste toodete puhul asjaomane avalikkus teadlikest isikutest, st neist, kes kannatavad luustiku väärarengu või talitushäire all, ja arstidest ning ortopeedia asjatundjatest (vaidlustatud otsuse punkt 13).
40 Kui ortopeediatooted on vabamüügis ning neid saab osta ilma retseptita, siis tuleb hageja sõnul lugeda nende toodete asjaomaseks avalikkuseks lai avalikkus.
41 Kauba turustamise tingimused võivad tõepoolest mõjutada seda, kellest koosneb asjaomane avalikkus, kuid seevastu ei saa väita, et kõik vabamüügis olevad ja retseptita kättesaadavad kaubad on seetõttu mõeldud laiale avalikkusele. Pigem tuleb lähtuda peamiselt vastavate kaupade olemusest ja sellest elanikkonna rühmast, kellele need tooted on mõeldud.
42 Selles osas tuleb nõustuda apellatsioonikoja sedastusega, et ortopeediliste toodete asjaomase avalikkuse moodustavad selle sektori asjatundjad ja patsiendid, kes kannatavad luustiku väärarengu või talitushäire all, mis eeldab korrigeerimist kõnealuste toodete kandmise abil. Sellest järeldub, et asjaomase avalikkuse tehniliste teadmiste taset tuleb pidada kõrgeks.
43 Seega tuleb uurida, kas asjaomase avalikkuse taju seisukohalt võib sõna hallux mõista nii, et see tähistab ortopeediliste toodete ühte omandust, näiteks otstarvet.
44 Vaieldamatult on registreerimistaotluses märgitud kategooriasse kuuluvad teatavad ortopeedilised tooted eriti sobilikud suurvarba väärarengute puhul. Lisaks nähtub eespool punktis 37 mainitud kohtupraktikast, et määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c alusel registreerimisest keeldumise põhjendamiseks piisab sellest, et sättes ette nähtud absoluutne põhjus on kohaldatav osa selle grupi kaupade puhul, mille jaoks soovitakse registreerida tähist Hallux.
45 Vaidlustatud otsuses tegi apellatsioonikoda kolm järeldust, milles tugines internetilehekülgede viidetele. Esiteks tähendab sõna hallux ladina keeles suurvarvast. Teiseks tähistab seesama sõna koos teiste ladinakeelsete sõnadega mitmele patoloogiale iseloomulikku jala väärarengut. Kolmandaks tähistatakse üksnes sõnaga hallux neist kõige sagedamini esinevat väärarengut, nimelt suurvarba tüviliigese väljapoole pöördumist, mida nimetatakse hallux valgus.
46 Hageja ise möönab, et sõna hallux tähendab ladina keeles suurvarvast ja sõna hallux võib siduda teiste sõnadega, et tähistada jala erinevaid väärarenguid. Seevastu ei ole ta nõus sellega, et sõna hallux mõistetakse sõnade hallux valgus lühendina ning et sõna hallux on tuntud liidu neis piirkondades, kus räägitakse saksa keelt.
47 Hageja väidab, et internetilehekülgede väljavõtted ei ole piisavad, et tuvastada, kas asjaomane avalikkus võib tajuda sõna hallux lühendina, mida tavapäraselt kasutatakse väljendi hallux valgus asemel nii sageli, et nimetatud sõna tähistab ühtainsat patoloogiat. Internetilehekülgedel sõna kasutamine ei saa olla piisav, tuvastamaks selle kasutamise sagedust muu hulgas eriala asjatundjatest koosneva avalikkuse seas.
48 Hageja möönab siiski ka ise, et sõna hallux tähendab ladina keeles suurvarvast ja et seda kasutatakse teaduslikus sõnavaras jala mitme patoloogia ja väärarengu tähistamiseks. Hageja ei esita niisiis ühtegi tõendit, mis toetaks kahtlust selle apellatsioonikoja argumendi põhjendatuse kohta, et jala patoloogiate teaduslik nimetus on asjaomasele avalikkusele teada – ning mitte üksnes erialaspetsialistidele, nagu retsepte andvad arstid ja ortopeedid, vaid ka neile lõpptarbijatele, kes kannatavad suurvarba patoloogia all ja vajavad patoloogiale vastavaid ortopeedilisi vahendeid. Isikud, kes kavatsevad osta oma patoloogiale vastavaid ortopeedilisi tooteid, on üldjuhul ise välja uurinud selle patoloogia nimetuse, mille all nad kannatavad, või neile on see teatavaks tehtud enda patoloogiale vastavate ortopeediliste toodete ostmisel. Seega on tõenäoline, et suurvarba väärarengu all kannatavad isikud teavad, et neil oleva patoloogia nimetus sisaldab sõna hallux ja on loogiline arvata, et suurvarba väärarengutele vastavate ortopeediliste toodete asjaomane avalikkus, kes veel ei ole sõnaga hallux tutvunud, saab selle sõna tähendusest tõenäoliselt teada nende toodete ostmisel (vt selle kohta Üldkohtu 9. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑85/08: Exalation vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Vektor-Lycopin), kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 42 ja 43 ning seal viidatud kohtupraktika).
49 Niisiis tekitab sõna hallux suurvarba patoloogia eest hoolitsemiseks mõeldud ortopeediliste toodete asjaomase avalikkuse jaoks seose patoloogia endaga. Vastupidi hageja väitele on seega nende toodete asjaomane avalikkus ilma järelemõtlemiseks erilist pingutust tegemata ise võimeline tuvastama konkreetse seose sõna hallux ja nende toodete vahel.
50 Lisaks ei sea seda hinnangut kahtluse alla asjaolu, mille pooled esitasid kohtuistungil ja mille kohaselt pole mitte kõik ortopeedilised tooted mõeldud suurvarba patoloogia eest hoolitsemiseks. Isegi kui registreerimistaotlus hõlmab ortopeedilisi tooteid, mis on mõeldud muude patoloogiate eest hoolitsemiseks ja nende toodete asjaomane avalikkus võib järelikult mitte teada neid mittemõjutavat patoloogiat tähistava sõna hallux tähendust, tuleb siiski märkida, et see asjaomase avalikkuse osa ei kuulu suurvarba patoloogia eest hoolitsemiseks mõeldud ortopeediliste toodete asjaomase avalikkuse hulka. Punktides 48 ja 49 esitatud põhjustel ei ole apellatsioonikoda seega teinud viga, leides, et sõna hallux tähistab nende toodete asjaomase avalikkuse jaoks ühte nende toodete omadustest. Kuna registreerimistaotluses esitatud kaupade kategooria sisaldab kaupu, mille suhtes tähis Hallux on kirjeldav, siis piisab sellest põhjendusest, et õigustada registreerimisest keeldumist kogu kaubakategooria jaoks, kuhu need kaubad kuuluvad (vt selle kohta eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus STREAMSERVE, punkt 46, ja kohtuotsus TEK, punkt 94 ning seal viidatud kohtupraktika).
51 Lisaks tuleb märkida, et hageja ei saa ühtlustamisameti poolt määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c väära kohaldamise tuvastamisele suunatud väite toetuseks tulemuslikult tugineda Bundespatentgerichti praktikale, mis käsitleb surnud keele sõnast koosnevate tähiste registreerimist. Nimelt on ühtlustamisametil kaubamärgi valdkonnas piiratud pädevus kohaldada üksnes asjakohaseid ühenduse õiguse sätteid, nii nagu neid on tõlgendanud pädev ühenduse kohus (vt selle kohta Üldkohtu 31. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑24/00: Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (VITALITE), EKL 2001, lk II‑449, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 3. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑16/02: Audi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (TDI), EKL 2003, lk II‑5167, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Eeltoodu põhjal on apellatsioonikoda määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c kohaldanud õigesti, leides, et selles sättes ette nähtud absoluutne keeldumispõhjus välistab tähise Hallux registreerimise klassi 10 kuuluvate toodete jaoks.
– Jalatsid
53 Hageja ja ühtlustamisamet jagavad apellatsioonikoja vaidlustatud otsuses väljendatud seisukohta, et kuna jalatsid on laiatarbekaup, siis on asjaomane avalikkus lai avalikkus. Selle järeldusega tuleb nõustuda. Sellest tuleneb, et sõna hallux tajumist tuleb hinnata piisavalt informeeritud ning mõistlikult tähelepanelikust ja hoolsast keskmisest tarbijast lähtudes (vt Üldkohtu 27. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑219/00: Ellos vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (ELLOS), EKL 2002, lk II‑753, punkt 30; vt analoogia alusel ka Euroopa Kohtu 22. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑342/97: Lloyd Schuhfabrik Meyer, EKL 1999, lk I‑3819, punkt 26).
54 Esiteks tuleb märkida, et kuigi sõna hallux esineb sõnaraamatutes, on see niisugusesse surnud keelde kuuluv sõna, mille õppimine ei ole laialt levinud. Nagu märgib ka hageja, ei kuulu see sõna lisaks tavasõnavarasse, millega ladina keelt õppides kõige sagedamini kokku puututakse. Peale selle ei saa eeldada, et erinevate suurvarba väärarengute teaduslik nimetus on laia avalikkuse seas tuntud. Selles osas on apellatsioonikoda piirdunud internetilehekülgede väljavõtetega. Need tõendid ei ole siiski piisavad selleks, et tõendada tehnilise termini kasutamise sagedust ja järelikult ka seda, millisel määral lai avalikkus seda terminit tunneb (vaata eespool punkt 47). Üldkohus on juba varem otsustanud, et kui asjaomane avalikkus koosneb keskmistest tarbijatest, siis ei piisa nimetatud avalikkuse seas selle sõna tuntuse tuvastamiseks sellest, kui tõendada, et tehniline termin sisaldub erialasõnastikes (vt selle kohta Üldkohtu 12. märtsi 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑341/06: Compagnie générale de diététique vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (GARUM), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 39).
55 Teiseks tuleb siiski märkida et jalatsite üldkategooriast eristub mugavate jalatsite alamkategooria. Selle kohta tõdeb Üldkohus muu hulgas, et hageja on oma kirjalikes märkustes ja kohtuistungil väitnud, et turustab mugavaid jalatseid. Kuigi see jalatsite eripärane alamkategooria ei ole mõeldud just nimelt hallux valgus’e all kannatavatele patsientide, sobib see siiski neile ning tõkestab nende haiguse süvenemist, nii nagu väidab hageja oma kirjalikes märkustes (vt eespool punkt 25).
56 Siiski tuleb märkida, et selle jalatsite eripärase alamkategooria asjaomane avalikkus kattub osaliselt suurvarba patoloogiale vastavate ortopeediliste toodete asjaomase avalikkusega, kelle osas on tuvastatud, et sõna hallux on neile teada või on loogiline eeldada, et neile tehakse see teatavaks (vt eespool punkt 48). Nagu väidab ühtlustamisamet, kuuluvad peale selle mugavusjalatsite asjaomase avalikkuse hulka samuti isikud, kes kas kannatavad jala patoloogia all või on taolise valdkonna suhtes tundlikud ja või57 Niisiis leidis apellatsioonikoda õigustatult, et vähemalt mugavate jalatsite alamkategooria puhul kirjeldab tähis Hallux registreerimistaotluses märgitud kaupade otstarvet. Apellatsioonikoda on seega põhjendatult otsustanud, et asjaomast kaubamärki ei saa registreerida kogu kategooria jaoks vad osutada selle suhtes erilist tähelepanu, kuigi neil ei ole vaja kasutada ortopeedilisi tooteid. Kuigi on tõsi, et mugavaid jalatseid ostetakse ilma retseptita, annavad selliste jalatsite müüjad sellegipoolest suurvarba patoloogia all kannatajatele selgitusi ja nõuandeid ning eelkõige teavitavad neist patoloogiatest, mille jaoks mugavad jalatsid on mõeldud. Neil asjaoludel tuleb võtta seisukoht, et kaubamärki Hallux kandvate mugavusjalatsite tarbijad tajuvad seda tähist nii, et see osutab asjaolule, et asjaomased tooted on eriti sobivad isikutele, kes kannatavad suurvarba patoloogia all.
57 Niisiis leidis apellatsioonikoda õigustatult, et vähemalt mugavate jalatsite alamkategooria puhul kirjeldab tähis Hallux registreerimistaotluses märgitud kaupade otstarvet. Apellatsioonikoda on seega põhjendatult otsustanud, et asjaomast kaubamärki ei saa registreerida kogu kategooria jaoks (vt selle kohta eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus STREAMSERVE, punkt 46, ja kohtuotsus TEK, punkt 94 ning seal viidatud kohtupraktika).
58 Eeltoodust nähtub, et apellatsioonikoda on kohaldanud määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c õigesti, leides, et selles sättes ette nähtud absoluutne keeldumispõhjus välistab tähise Hallux registreerimise klassi 25 kuuluvate jalatsite jaoks.
59 Seega tuleb hagi esimene väide täies ulatuses tagasi lükata.
60 Määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 kohaselt piisab, et nimetatud sättes loetletud absoluutsetest keeldumispõhjustest üks on kohaldatav, et keelduda tähise registreerimisest ühenduse kaubamärgina (vt Üldkohtu 26. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑360/99: Community Concepts vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Investorworld), EKL 2000, lk II‑3545, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
61 Sellest tuleneb esiteks, et apellatsioonikoda on põhjendatult otsustanud, et tähist Hallux ei saa ühenduse kaubamärgina registreerida kõigi vaidlusaluste kaupade jaoks, ja teiseks, et hageja nõue tühistada vaidlustatud otsus tuleb rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja otsustada hagi teise nõude üle.
Kohtukulud
62 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt ühtlustamisameti nõudele mõista välja hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Fidelio KG-lt.
Azizi | Cremona | Frimodt Nielsen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. detsembril 2010 Luxembourgis.
Allkirjad