15. veebruaril 2013 esitatud hagi - Ühendkuningriik versus EKP
(kohtuasi T-93/13)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Hageja: Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik (esindajad: K. Beal, QC ja E. Jenkinson)
Kostja: Euroopa Keskpank
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
osaliselt tühistada Euroopa Keskpanga 11. detsembri 2012. aasta otsus, millega muudetakse otsust EKP/2007/7 TARGET2-ECB tingimuste kohta (otsus EKP/2012/31) (ELT 2013 L 13, lk 8);
osaliselt tühistada Euroopa Keskpanga 5. detsembri 2012. aasta suunis üleeuroopalise automatiseeritud reaalajalise brutoarvelduste kiirülekandesüsteemi (TARGET2) kohta (suunis EKP/2012/27) (ELT 2013 L 30, lk 1);
mõista kohtukulud välja kostjalt.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja seitse väidet.
Esimene väide, et EKP-l puudus pädevus vaidlustatud aktide avaldamiseks: see kas ei ole üldse tema pädevuses või siis oleks tulnud vastu võtta seadusandlik akt, näiteks nõukogu või EKP enese määrus.
Teine väide, et vaidlustatud aktid kehtestavad kas de jure või de facto asukohanõude eurodes arveldustoiminguid teha soovivatele kesksetele vastaspooltele, kelle päevane tehingumaht ületab teatava künnise. Lisaks või teise võimalusena piiravad või takistavad need euroalasse mittekuuluvates liikmesriikides asuvate kesksete vastaspoolte teenuste laadi või hulka või selle kapitali mahtu, mida nad võivad kliirida. Vaidlustatud aktid rikuvad ELTL artikleid 48, 56 ja/või 63, või vähemalt mõnda nimetatud artiklitest, kuna:
euroalasse mittekuuluvates liikmesriikides, nagu näiteks Ühendkuningriigis, asuvad kesksed vastaspooled on kohustatud oma haldus- ja kontrollikeskused üle viima eurosüsteemi kuuluvatesse liikmesriikidesse. Samuti on nad sunnitud end uuesti asutama juriidiliste isikutena, keda tunnustab teise liikmesriigi sisene õigus;
juhul kui niisugused kesksed vastaspooled ei vaheta oma asukohta nagu nõutud, keelatakse neile juurdepääs eurosüsteemi kuuluvate liikmesriikide finantsturgudele, nii et nad kas ei saa juurdepääsu samadel tingimustel, nagu saavad neis riikides asuvad kesksed vastaspooled, või nad ei saa üldse juurdepääsu;
niisugused mitteresidendist kesksed vastaspooled ei ole õigustatud kasutama EKP või eurosüsteemi kuuluvate riikide keskpankade pakutavaid võimalusi kas samadel tingimustel või üldse mitte;
selle tulemusel saab niisuguste kesksete vastaspoolte võime pakkuda klientidele Euroopa Liidus arveldusteenuseid eurodes olema kas piiratud või koguni täielikult keelatud.
Kolmas väide, et vaidlustatud aktid rikuvad ELTL artiklit 101 ja/või 102, tõlgendatuna koos ELTL artikliga 106 ja ELL artikliga 13, kuna:
sisuliselt nõuavad need, et kõik teatavast summast suuremad eurodes tehtavad arveldustoimingud peab tegema euroalasse kuuluvas liikmesriigis asuv keskne vastaspool;
sisuliselt suunavad need euroala riikide keskpanku mitte juhtima eurodes olevaid ning selles otsuses sätestatud künnisest suuremaid reserve euroalasse mittekuuluvates liikmesriikides asuvatele kesksetele vastaspooltele.
Neljas väide, et nõue, mille kohaselt euroalasse mittekuuluvates liikmesriikides asuvad kesksed vastaspooled peavad hakkama tegutsema teistsuguse juriidilise isikuna ja teises asukohas, kujutab endast otsest ja vahetut riikkondsusel põhinevat diskrimineerimist. See riivab ka EL-is kehtivat võrdsuse üldpõhimõtet, kuna erinevates liikmesriikides asuvaid keskseid vastaspooli koheldakse erinevalt, ilma et selleks oleks mingit objektiivset põhjust.
Viies väide, et vaidlustatud aktid rikuvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201, lk 1) asjakohaseid sätteid.
Kuues väide, et vaidlustatud aktid rikuvad teenustekaubanduse üldlepingu (GATS) II, XI, XVI ja XVII artiklit, või vähemalt mõnda nimetatud artiklitest.
Seitsmes väide, et võtmata endale tõendamiskoormist tõendamaks, et niisuguste piirangute kehtestamiseks puudub üldine huvi (kui EKP soovib erandit kehtestada, siis ta peab ise selle vajalikkust tõendama) väidab Ühendkuningriik, et avalikul huvil põhinev mis tahes põhjendus, mille EKP võib esitada, ei vasta proportsionaalsuse nõudele, kuna kontrolli liidus, kuid väljaspool euroala asuvate finantsinstitutsioonide üle saab teostada ka vähem piiravate meetmete abil.
____________