Language of document : ECLI:EU:T:2023:52

ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)

8. veebruar 2023(*)

Energeetika – Üleeuroopalised energiataristud – Määrus (EL) nr 347/2013 – Delegeeritud määrus, millega muudetakse ühishuviprojektide loendit – ELTL artikli 172 teine lõik – Liikmesriigi keeldumine elektrivõrkudevahelise ühenduse projekti heakskiitmisest sellele ühishuviprojekti staatuse andmiseks – Muudetud loendisse komisjoni poolt kandmata jätmine – Põhjendamiskohustus – Hea halduse põhimõte – Võrdne kohtlemine – Õiguskindlus – Õiguspärane ootus – Proportsionaalsus – Energiaharta lepingu artikkel 10

Kohtuasjas T‑295/20,

Aquind Ltd, asukoht Wallsend (Ühendkuningriik),

Aquind SAS, asukoht Rouen (Prantsusmaa),

Aquind Energy Sàrl, asukoht Luxembourg (Luksemburg),

esindajad: solicitors S. Goldberg, C. Davis ja J. Bille ning avocat E. White,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: O. Beynet ja B. De Meester,

kostja,

keda toetavad:

Saksamaa Liitvabariik, esindajad: J. Möller ja S. Costanzo,

Hispaania Kuningriik, esindaja: M. Ruiz Sánchez,

Prantsuse Vabariik, esindajad: A.‑L. Desjonquères, A. Daniel, W. Zemamta ja R. Bénard,

menetlusse astujad,

ÜLDKOHUS (teine koda),

nõupidamiste ajal koosseisus: koja president V. Tomljenović, kohtunikud P. Škvařilová-Pelzl ja I. Nõmm (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik I. Kurme,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 6. septembri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hagejad Aquind Ltd, Aquind SAS ja Aquind Energy Sàrl paluvad ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 31. oktoobri 2019. aasta delegeeritud määrus (EL) 2020/389, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 347/2013 seoses ELi ühishuviprojektide loendiga (ELT 2020, L 74, lk 1; edaspidi „vaidlustatud määrus“).

 Vaidluse taust

2        Hagejad on Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa elektrienergia põhivõrkude vastastikku ühendamise projekti (edaspidi „võrkude sidumise projekt Aquind“) edendajad.

3        Võrkude sidumise projekt Aquind kanti Euroopa Liidu ühishuviprojektide (edaspidi „ühishuviprojektid“) loendisse komisjoni 23. novembri 2017. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2018/540, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 347/2013 seoses ELi ühishuviprojektide loendiga (ELT 2018, L 90, lk 38), ning seda käsitati seega kui energia siseturu väljakujundamiseks vajaliku taristu põhiprojekti. ELi ühishuviprojekti staatus võimaldab projekti edendajal esiteks kasutada lihtsustatud, koordineeritud ja kiirendatud lubade andmise menetlust, teiseks esitada pädevatele riiklikele reguleerivatele asutustele investeeringutaotlus ja taotlus kulude riikidevahelise jaotamise kohta, et võrgu kasutajad saaksid tõhusalt tehtud investeerimiskulud tagasi teenida, ning kolmandaks taotleda rahastust Euroopa ühendamise rahastult.

4        Delegeeritud määrusega 2018/540 kehtestatud loend asendati vaidlustatud määrusega kehtestatud loendiga. Vaidlustatud määruse lisas esitatud uues loendis on võrkude sidumise projekt Aquind kantud nende projektide tabelisse, mida enam ei käsitata ELi ühishuviprojektina.

 Poolte nõuded

5        Hagejad paluvad Üldkohtul sisuliselt:

–        tühistada vaidlustatud määrus osas, milles see jätab võrkude sidumise projekti Aquind ELi ühishuviprojektide loendist välja;

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud määrus tervikuna;

–        mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

6        Komisjon ja Hispaania Kuningriik paluvad Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

7        Prantsuse Vabariik palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.

8        Saksamaa Liitvabariik palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata vähemalt osas, mis puudutab 17. detsembril 1994 Lissabonis allkirjastatud energiaharta lepingu (EÜT 1994, L 380, lk 24; ELT eriväljaanne 12/01, lk 199) artikli 10 lõiget 1, ning selgitada küsimust, miks selle lepingu artikkel 26 ei ole liidusisestele suhetele kohaldatav.

 Õiguslik käsitlus

9        Hagejad esitavad oma hagi põhjendamiseks seitse väidet, millest esimese kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, teise kohaselt on rikutud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2013. aasta määrusega (EL) nr 347/2013 üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1364/2006/EÜ ning muudetakse määrusi (EÜ) nr 713/2009, (EÜ) nr 714/2009 ja (EÜ) nr 715/2009 (ELT 2013, L 115, lk 39) sätestatud menetluslikke ja materiaalõiguslikke nõudeid, eelkõige selle määruse artikli 5 lõiget 8, kolmanda väite kohaselt on rikutud energiaharta lepingu artikli 10 lõiget 1, neljanda kohaselt on rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 41 sätestatud õigust heale haldusele, viienda kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuuenda kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ning seitsmenda kohaselt on rikutud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

10      Üldkohus peab otstarbekaks analüüsida koos neljandat ja viiendat väidet, mille kohaselt on rikutud vastavalt õigust heale haldusele ja võrdse kohtlemise põhimõtet, ning alles viimasena analüüsida kolmandat väidet, mille kohaselt on rikutud energiaharta lepingu artikli 10 lõiget 1.

 Esimene väide, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust

11      Hagejate esimese väite alus on põhjendamiskohustuse rikkumine. Nimelt ei ole võrkude sidumise projekti Aquind väljajätmist selgitatud ei vaidlustatud määruses, selle seletuskirjas ega isegi vaidlustatud määrusele lisatud komisjoni talituste töödokumendis.

12      Komisjon, keda toetavad Hispaania Kuningriik ja Prantsuse Vabariik, vaidleb sellele väitele vastu.

13      Kohtupraktika kohaselt peavad ELTL artikliga 296 nõutavad põhjendused olema kõigepealt kohandatud asjaomase akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Põhjendamise nõuet hinnates tuleb arvestada juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, esitatud põhjenduste laadi ja huvi, mis võib selgituste saamiseks olla akti adressaatidel või muudel isikutel, keda akt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses puudutab. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna küsimust, kas akti põhjendus vastab ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (29. septembri 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punkt 150; vt ka 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika; 10. juuni 2020. aasta kohtuotsus Spliethoff’s Bevrachtingskantoor vs. komisjon, T‑564/15 RENV, ei avaldata, EU:T:2020:252, punkt 108). Eeskätt on huve kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista (18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Terna vs. komisjon, T‑387/16, EU:T:2018:699, punkt 53).

14      Seejärel tuleb kõnealuste otsuste põhjendamise kohustuse ulatuse hindamisel arvesse võtta huvi, mis hagejatel võib olla selgituste saamiseks (vt selle kohta 28. novembri 2019. aasta kohtuotsus Portigon vs. CRU, T‑365/16, EU:T:2019:824, punkt 164). Põhjendamiskohustus tuleneb nimelt kaitseõiguste tagamise põhimõttest. Nii on huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse eesmärk esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas akt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab liidu kohtus selle kehtivust vaidlustada, ning teiseks võimaldada kohtul teostada kontrolli selle akti õiguspärasuse üle (28. juuni 2005. aasta kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punkt 462).

15      Lõpuks, põhjendus võib olla tuletatav tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikul teada põhjusi, miks kõnealused meetmed on võetud, ning et Üldkohtul on piisavalt tõendeid kontrollimiseks (13. juuli 2011. aasta kohtuotsus General Technic-Otis jt vs. komisjon, T‑141/07, T‑142/07, T‑145/07 ja T‑146/07, EU:T:2011:363, punkt 302).

16      Esimest väidet tuleb analüüsida just neist asjaoludest lähtudes.

17      Esimesena tuleb kindlaks teha ühelt poolt põhjused, miks komisjon ei kandnud võrkude sidumise projekti Aquind kui ELi ühishuviprojekti vaidlustatud määrusesse, ja teiselt poolt, kus need põhjused on välja toodud.

18      Esiteks tuleb märkida, et vaidlustatud määruse põhjendustes sisaldub lühike kokkuvõte määruse nr 347/2013 sisust ja viide komisjoni pädevusele võtta ELi ühishuviprojektide loendi koostamiseks vastu delegeeritud õigusakte ning rõhutatud on, et ELi ühishuviprojektide loendisse kandmiseks esitatud projekte hindavad piirkondlikud rühmad ja et viimaste kinnitusel vastasid kõnealused projektid määruse nr 347/2013 artiklis 4 sätestatud tingimustele.

19      Vaidlustatud määruse kahes põhjenduses on üldsõnaline viide EL toimimise lepingule ja määrusele nr 347/2013.

20      Vaidlustatud määruse põhjenduses 5 on täpsustatud, et „[…]projektide piirkondlike loendite kavandid kiideti heaks piirkondlike rühmade tehnilisel tasandil toimuvatel kohtumistel“ ning et „[p]ärast seda, kui [Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet (ACER)] oli […] esitanud oma arvamuse hindamiskriteeriumide järjepideva kohaldamise ja kulude-tulude analüüsi kohta, võtsid piirkondlike rühmade otsuseid tegevad organid 4. oktoobril 2019 vastu piirkondlikud loendid“. Selles oli lisaks märgitud, et „[m]ääruse […] nr 347/2013 artikli 3 lõike 3 punkti a kohaselt tuleb enne kavandatud projektide piirkondliku loendi vastuvõtmist saada heakskiit kõigilt liikmesriikidelt, kelle territooriumiga projektid on seotud“.

21      Määruse nr 347/2013 VII lisa (mida on muudetud vaidlustatud määrusega) A osas „Põhimõtted, mida kohaldatakse ELi [ühishuviprojektide] loendi kehtestamisele“, asub punkt 3 „Projektid, mida ei käsitata enam ühishuviprojektina […]“. Nimetatud punktis 3 märkis komisjon:

„Mitut projekti, mis olid loetletud määrusega (EL) nr 1391/2013 ja määrusega (EL) 2016/89 kehtestatud ELi loendites, ei käsitata enam ühishuviprojektina ühel või mitmel järgmisel põhjusel:

–        projekt on juba kasutusse võetud või võetakse kasutusse lähitulevikus ning seega ei saa projekt kasu määruse (EL) nr 347/2013 sätetest;

–        uute andmete kohaselt ei vasta projekt üldkriteeriumidele;

–        projekti arendaja ei ole projekti uuesti esitanud sellesse ELi [ühishuviprojektide] loendisse valimise menetlusele; või

–        projekti tähtsus hinnati loendisse valimise menetlusel väiksemaks kui muude kavandatud ühishuviprojektide tähtsus.

[…]“.

22      Hagejad rõhutavad õigesti, et nende nelja põhjuse hulgast on teine – „uute andmete kohaselt ei vasta projekt üldkriteeriumidele“ – ainus, mis oleks võinud põhjendada võrkude sidumise projekti Aquind väljajätmist ELi ühishuviprojektide loendist.

23      Teises põhjenduses sisalduv mõiste „üldkriteeriumid“ on siiski küllaltki ebamäärane. Ei ole selge, kas see mõiste piirdub määruse nr 347/2013 artikli 4 lõikes 1 esineva kriteeriumiga – ja seega selles sättes loetletud tingimustega, millele ühishuviprojektid peavad vastama – või hõlmab väljend „üldkriteeriumid“ lisaks eespool viidatud sättes toodud tingimustele kõiki tingimusi, millele projekt peab vastama selleks, et selle saaks kanda ELi ühishuviprojektide loendisse.

24      Teiseks tuleb rõhutada, et komisjoni menetlusdokumentides märgitud põhjendus, miks ta ei kandnud võrkude sidumise projekti Aquind kui ELi ühishuviprojekti vaidlustatud määrusesse, puudutas asjaolu, et Prantsuse Vabariik ei andnud projekti kandmisele ELi ühishuviprojektide loendisse oma heakskiitu. Komisjoni täpsustuse kohaselt põhjendas Prantsuse Vabariik oma keeldumist liigse tootmisvõimsuse ohuga, kuna samas piirkonnas juba on mitu projekti, ning asjaoluga, et võrkude sidumise projekti Aquind peetakse kõige ebakindlamaks projektiks. Komisjon siiski nõustub, et vaidlustatud määruses ei ole kordagi viidatud Prantsuse Vabariigi keeldumisele, veel vähem põhjendatud, miks viimane nõusoleku andmisest keeldus.

25      Teisena tuleb seetõttu analüüsida, kas vaatamata sellele, et vaidlustatud määruses ei olnud Prantsuse Vabariigi keeldumise põhjust sõnaselgelt esitatud, oli hagejatel võimalik teada saada, mis põhjusel jäeti võrkude sidumise projekt Aquind ELi ühishuviprojektide loendisse kandmata. See tähendab, et tuleb kindlaks teha, kas eespool punktis 13 viidatud kohtupraktika tähenduses toimus nimetatud projekti loendisse kandmata jätmine hagejatele teadaolevas kontekstis, mis võimaldas neil mõista nende suhtes võetud meetme ulatust, ja kas võib asuda seisukohale, et vaidlustatud määrus sisaldab vaikimisi põhjendust.

26      Ühelt poolt ei saa hagejatele olla teadmata õiguslik raamistik, milles vaidlustatud määrus vastu võeti. Sellele õiguslikule raamistikule on iseloomulik ELTL artikli 172 teine lõik, mis näeb ette, et liikmesriigi territooriumiga seotud suuniste ja ühishuviprojektide puhul on nõutav liikmesriigi heakskiit. Õiguslikule raamistikule on iseloomulik ka määruse nr 347/2013 artikli 3 lõike 3 teise lõigu punkt a, mis näeb ette, et piirkondliku loendi koostamisel tuleb saada asjaomastelt liikmesriikidelt heakskiit iga üksiku ühishuviprojekti ettepanekule, ja määruse nr 347/2013 artikli 3 lõike 4 esimene lõik, mis näeb sisuliselt ette, et komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, millega kehtestatakse ELi ühishuviprojektide loend, kui on saadud heakskiit liikmesriigilt, kelle territooriumi ühishuviprojekt puudutab.

27      Teiselt poolt tuleb seoses vaidlustatud määruse faktilise kontekstiga märkida, et see määrus avaldati Euroopa Liidu Teatajas 11. märtsil 2020. Eri asjaolude põhjal saab aga järeldada, et hagejad olid enne määruse avaldamist teadlikud Prantsuse Vabariigi reservatsioonidest võrkude sidumise projekti Aquind kohta ning lõppastmes ka asjaolust, et viimane ei andnud sellele projektile oma heakskiitu.

28      Kõigepealt teatas komisjon 11. juulil 2019 hagejatele saadetud e‑kirjas neile piirkondliku rühma 5. juuli 2019. aasta tehnilisel tasandil toimunud kohtumisel Prantsuse Vabariigi väljendatud reservatsioonidest võrkude sidumise projekti Aquind suhtes ning tegi neile ettepaneku võtta täiendava teabe saamiseks ühendust asjaomase ministeeriumiga.

29      Seejärel vastas komisjoni energeetikavolinik Euroopa Parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energeetika komisjoni 5. detsembri 2019. aasta kohtumisel küsimusele, mille esitasid kaks Ühendkuningriigi kodanikust parlamendi liiget ja mis puudutas võrkude sidumise projekti Aquind ELi ühishuviprojektide loendist väljajätmise põhjusi. Komisjoni energeetikavolinik märkis esiteks, et Prantsuse Vabariigi hinnangul toovad Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa vahelised neli projekti kaasa liigse tootmisvõimsuse, teiseks, et selle liikmesriigi hinnangul on võrkude sidumise projekt Aquind kõige ebakindlam projekt, ning kolmandaks, et see liikmesriik oli taotlenud kõnealuse projekti väljajätmist ELi ühishuviprojektide loendist. Komisjoni energeetikavolinik täpsustas, et liikmesriikidel on õigus kiita heaks nende territooriumiga seotud projektid ja et komisjon on kohustatud seda õigust arvesse võtma.

30      Hagejad tunnistavad vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele, et nad tutvusid komisjoni energeetikavoliniku vastusega kohtumisega samal päeval, s.o 5. detsembril 2019.

31      Lõpuks märkisid hagejad vastuseks Üldkohtu ühele teisele kirjalikule küsimusele, et vastuseks nende 24. oktoobri 2019. aasta kirjale teatas komisjoni energeetika peadirektoraadi peadirektori asetäitja neile 20. veebruari 2020. aasta kirjas, et komisjonil ei ole õigust kanda projekte ELi ühishuviprojektide loendisse pärast piirkondlike rühmade otsuste tegemist, ning märkis, et Prantsuse Vabariik oli esitanud võrkude sidumise projektile Aquind vastuväite.

32      Kõigest eeltoodust tuleneb, et hagejatele oli teada, miks komisjon ei kandnud vaidlustatud määruses võrkude sidumise projekti Aquind ELi ühishuviprojektide loendisse, ja et selle põhjus oli asjaolu, et Prantsuse Vabariik ei olnud seda projekti heaks kiitnud. Lisaks oli neil võimalik märgata, et selle liikmesriigi hinnangul esines mitme projekti tõttu liigse tootmisvõimsuse oht ning et viimane pidas võrkude sidumise projekti Aquind kõige ebakindlamaks.

33      Kolmandana tuleb analüüsida hagejate argumenti, mille kohaselt ei ole piisavad need põhjendused, millele tuginedes Prantsuse Vabariik jättis andmata heakskiidu võrkude sidumise projekti Aquind kandmisele ELi ühishuviprojektide loendisse, ning liikmesriigi selgitused liigse tootmisvõimsuse ohu ja kõnealuse projekti kõige ebakindlamaks pidamise kohta. Hagejad väidavad sisuliselt, et komisjonil ei olnud õigust piirduda üksnes niisuguste põhjendustega, vaid ta oleks pidanud asjaomaselt liikmesriigilt nõudma keeldumise kohta täiendavaid põhjendusi.

34      Selleks, et teha kindlaks, kas eespool punktis 32 sõnastatud põhjendused on piisavad, on vaja enne teada, milline on nõutav põhjendatuse tase, kui otsustamisel on küsimus, kas kanda võrkudevahelise ühenduse projekt ELi ühishuviprojektide loendisse või mitte.

35      Selle küsimuse analüüsimisel tuleb uurida liikmesriikide ja komisjoni vastava pädevuse jaotust ja ulatust ELi ühishuviprojektide loendite vastuvõtmise protsessis. Nimelt väidavad hagejad, et ELTL artikli 172 teine lõik ei anna liikmesriikidele ELi ühishuviprojektide loendisse kandmise suhtes täielikku otsustusdiskretsiooni ning et komisjonil on määruse nr 347/2013 alusel ELi ühishuviprojektide loendi vastuvõtmisel kaalutlusõigus. Komisjon väidab omalt poolt, et tal ei olnud võimalik võrkude sidumise projekti Aquind kanda ELi ühishuviprojektide loendisse, kuna tema sõnul ei saa ta liikmesriigi heakskiidu andmata jätmist eirata.

36      Sellega seoses tuleb meenutada väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult normi sõnastust ja sellega taotletavaid eesmärke, vaid ka selle konteksti ning liidu õigusnorme nende kogumis (vt 8. juuli 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia (ELTL artikli 260 lõige 3 – kiired võrgud), C‑543/17, EU:C:2019:573, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 24. oktoobri 2019. aasta kohtumäärus Liaño Reig vs. CRU, T‑557/17, ei avaldata, EU:T:2019:771, punkt 59).

37      Mis puudutab ELTL artikli 172 teise lõigu sõnastust, siis tuleb märkida, et selle grammatiline tõlgendus räägib selgelt komisjoni seisukoha kasuks. Nimelt ei saa selle sätte sõnastust mingil juhul tõlgendada mitmel viisil ning seega ei tekita see mingit tõlgendamisraskust.

38      Arvestades ELTL artikli 172 teise lõigu selget sõnastust, tuleb asuda seisukohale, et see annab asjaomasele liikmesriigile otsustusdiskretsiooni, nimelt ulatusliku kaalutlusruumi projekti ELi ühishuviprojektide loendisse kandmisele heakskiidu andmiseks või andmata jätmiseks.

39      Seda kinnitavad ELTL artikli 172 teise lõigu teleoloogiline ja kontekstipõhine tõlgendus. Seadusandja valikut kehtestada asjasse puutuvale liikmesriigile teatud kujul vetoõigus saab seletada asjaoluga, et üleeuroopaliste võrkude poliitika sisaldab territoriaalseid osi ja puudutab seega teatud osas territoriaalse arengu planeerimist – valdkonda, milles liikmesriigid on traditsiooniliselt suveräänsed (kohtujurist Boti ettepanek kohtuasjas Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu, C‑121/14, EU:C:2015:526, punktid 157 ning 158).

40      Pealegi on selline ka määruse nr 347/2013 nende sätete mõte, mida on meenutatud eespool punktis 26. Seetõttu ei olnud komisjonil – vastupidi hagejate väidetule – õigust heakskiidu andmata jätmist eirata.

41      Arvestades liikmesriigi kaalutlusõigust, tuleb kindlaks teha, mil määral peab heakskiidu andmata jätmine olema põhjendatud. Sellega seoses on määruse nr 347/2013 artikli 3 lõike 3 teise lõigu punktis a ja III lisa 2. jao punktis 10 märgitud, et kui asjaomane liikmesriik piirkondliku loendi koostamisel nõusolekut ei anna, esitab ta asjaomasele rühmale sellekohased põhjendused. Nendes sätetes on täpsustatud, et asjaomase piirkondliku rühma kõrgeima tasandi otsuseid tegev organ võib sellesse piirkondlikku rühma kuuluva „liikmesriigi taotlusel“ kõnealuseid keeldumispõhjusi analüüsida. Seadusandja on seega väljendanud oma tahet, et järjepidevuse huvides ELTL artikli 172 teises lõigus sätestatuga kuuluks projektile heakskiidu andmata jätmise küsimus, mis takistab sellele ELi ühishuviprojekti staatuse omistamist, asjaomaste liikmesriikide pädevusse.

42      Käesoleval juhul nähtub tehnilise tasandi otsuseid tegevate organite koosoleku protokollist ja kõrgema tasandi otsuseid tegeva organi koosoleku protokollist, et Prantsuse Vabariik on põhjendanud, miks ta jättis andmata heakskiidu võrkude sidumise projekti Aquind kandmisele ELi ühishuviprojektide neljandasse loendisse, ning et ükski asjaomase piirkondliku rühma liikmesriik ei ole nende põhjenduste läbivaatamist taotlenud.

43      Seega täitis komisjon põhjendamiskohustuse, kui viitas asjaolule, et Prantsuse Vabariik jättis võrkude sidumise projekti Aquind ELi ühishuviprojektide loendisse kandmisele heakskiidu andmata. Samuti ei saa talle ette heita, et ta ei küsinud Prantsuse Vabariigilt selgitusi selle keeldumise üksikasjalikumate põhjuste kohta. Selles suhtes ei võimalda määruse nr 347/2013 artikli 3 lõike 3 teise lõigu punkt a ja III lisa 2. jao punkt 10 tal kuidagi mõjutada Prantsuse Vabariigi esitatud põhjendusi. Tuleb lisada, et hagejad ei ole tuginenud nende sätete õigusvastasusele ega saa seega komisjonile ette heita põhjendamiskohustuse rikkumist, kui komisjon on toiminud vastavalt neile sätetele (vt selle kohta analoogia alusel 26. septembri 2014. aasta kohtuotsus Raffinerie Heide vs. komisjon, T‑631/13, ei avaldata, EU:T:2014:830, punktid 41–44, ning kohtujurist Mengozzi ettepanek kohtuasjades DK Recycling und Roheisen vs. komisjon, Arctic Paper Mochenwangen vs. komisjon, Raffinerie Heide vs. komisjon ja Romonta vs. komisjon, C‑540/14 P, C‑551/14 P, C‑564/14 P ja C‑565/14 P, EU:C:2016:147, punktid 90 ning 91).

44      Selles kontekstis ei saa määruse nr 347/2013 artikli 3 lõiget 1, mis näeb ette, et „[r]ühmades kuulub otsustuspädevus üksnes liikmesriikidele ja komisjonile ning sel eesmärgil viidatakse neile kui [asjaomase piirkondliku] rühma otsuseid tegevale organile“, ning määruse nr 347/2013 artikli 3 lõiget 4 ja artiklit 16, mis annavad komisjonile volituse võtta vastu vaidlustatud määrus, tõlgendada nii, et komisjon on vastutav liikmesriigi poolt projektile heakskiidu andmata jätmisel toime pandud mis tahes õigusvastase teo eest ning et komisjonil tuleb seetõttu reageerida nimetatud liikmesriigi põhjendamiskohustuse võimalikule rikkumisele. Niisugune lähenemine oleks nimelt vastuolus eeskirjadega, mis reguleerivad pädevuse jaotust liikmesriikide ja komisjoni vahel, nagu see on ette nähtud ELTL artiklis 172 ja nagu seda on korratud määruses nr 347/2013.

45      Seega tuleb järeldada, et komisjon on vaidlustatud määrust õiguslikult piisavalt põhjendanud ja järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata.

 Teine väide, mille kohaselt on rikutud määruses nr 347/2013, eelkõige selle artikli 5 lõikes 8 ette nähtud menetluslikke nõudeid ja materiaalõiguslikke nõudeid

46      Teise väite raames kinnitavad hagejad, et rikutud on menetlus- ja materiaalõigusnorme. See väide koosneb sisuliselt viiest etteheitest.

47      Komisjon, keda selles osas toetavad Hispaania Kuningriik ja Prantsuse Vabariik, vaidleb vastu kõikidele etteheidetele ja väitele tervikuna.

48      Hagejate esimese etteheite kohaselt oleks komisjon kui vaidlustatud määruse vastuvõtmise eest vastutav organ pidanud tagama, et ELi ühishuviprojektide loend koostatakse kooskõlas kõikide asjakohaste õiguslike nõuetega. Nende sõnul rikkus komisjon määruse nr 347/2013 artikli 3 lõiget 3, kuna ta ei järginud mitmel põhjusel määruse III lisa 2. jaos sätestatud menetlust.

49      Esiteks tuginevad hagejad asjaolule, et ACER juhtis tähelepanu sellele, et talle esitatud teabes sisalduvate teatud puuduste tõttu ei olnud tal võimalik esitada arvamust kriteeriumide ühtse kohaldamise ning piirkondadevaheliste kulude ja tulude analüüsi kohta. Hagejad ei ole siiski näidanud, millisel viisil mõjutavad ACERi arvamuses esitatud kaalutlused tegelikult vaidlustatud määruse õiguspärasust osas, mis puudutab võrkude sidumise projekti Aquind.

50      Nimelt ei saanud komisjon kanda võrkude sidumise projekti Aquind ELi ühishuviprojektide loendisse seetõttu, et Prantsuse Vabariik ei olnud andnud oma heakskiitu, kuna see liikmesriik leidis, et esineb liigse tootmisvõimsuse oht, ja kuna ta pidas võrkude sidumise projekti Aquind kõige ebakindlamaks. Kriteeriumide ühetaolise kohaldamise ning piirkondadevaheliste kulude ja tulude analüüsil ei olnud seega mingit mõju otsusele jätta projekt ELi ühishuviprojektide loendisse kandmata.

51      Teiseks ei ole selge ega põhjendatud hagejate argument, mille kohaselt rikkusid asjaomase piirkondliku rühma kõrgema tasandi otsuseid tegev organ ja komisjon määruse nr 347/2013 III lisa 2. jao punkti 13 nõudeid, kuna nad ei võtnud arvesse ACERi arvamust hindamiskriteeriumide ja kulude-tulude analüüsi järjepideva kohaldamise kohta kõigis piirkondades.

52      Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud määruse põhjenduses 5 on üldsõnaliselt tõdetud, et asjaomase piirkondliku rühma kõrgema tasandi otsuseid tegev organ võttis lõpliku piirkondliku loendi vastuvõtmisel arvesse ACERi arvamust. Järgmiseks on oluline, et ACERi arvamus sisaldab peatükki A.4.1.3, mis käsitleb konkreetselt võrkude sidumise projekti Aquind ning milles on välja toodud Prantsuse Vabariigi ja Ühendkuningriigi reguleerivate asutuste lahknevad seisukohad ning põhjused, miks Prantsuse reguleeriv asutus, st Commission de régulation de l’énergie (energiaregulatsiooni komisjon, edaspidi „CRE“), ei olnud nõus nimetatud projekti kandmisega lõplikku piirkondlikku loendisse. Lõpuks on igal juhul oluline meenutada, et Prantsuse Vabariik jättis nimetatud projektile heakskiidu andmata põhjendustel, mis on seotud liigse tootmisvõimsuse ohuga ja asjaoluga, et võrkude sidumise projekti Aquind peeti kõige ebakindlamaks, et asjaomase piirkondliku rühma kõrgema tasandi otsuseid tegeva organi ja komisjoni jaoks oli selline nõusoleku andmisest keeldumine siduv ning et neil asjaoludel ei saa viimastele ette heita ACERi arvamusega arvestamata jätmist.

53      Kolmandaks heidavad hagejad komisjonile ette, et viimane ei taganud määruse nr 347/2013 artikli 3 lõike 5 punktis b ette nähtud regioonidevahelist sidusust, väites sisuliselt, et märkimisväärne hulk projekte, mis olid vähe edasi arenenud või korduvalt ümberprogrammeeritud, oli kantud ELi ühishuviprojektide loendisse, ning et seega väide, mille kohaselt oli võrkude sidumise projekt Aquind kõige ebakindlam, ei takista selle kvalifitseerimist ELi ühishuviprojektina.

54      See argument ei ole veenev. Hagejad üksnes kordavad ACERi arvamuse sisu selles küsimuses, ent ei tõenda, et see võiks võrkude sidumise projekti Aquind puhul seada vaidlustatud määruse õiguspärasuse kahtluse alla.

55      Nimelt tuleb rõhutada, et komisjon oli kohustatud arvesse võtma Prantsuse Vabariigi keeldumist heakskiidu andmisest võrkude sidumise projekti Aquind kandmisele ELi ühishuviprojektide loendisse ning et komisjon ei saanud seada kahtluse alla põhjendusi, mille kohaselt oli nimetatud projekt kõige ebakindlam. Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 347/2013 artikli 3 lõike 3 teise lõigu punktis a on ette nähtud, et „[p]iirkondliku loendi koostamise[l] nõuab iga üksiku ühishuviprojekti ettepanek heakskiitu liikmesriikidelt, mille territooriumiga see projekt on seotud“, ning et „kui mõni liikmesriik nõusolekut ei anna, esitab ta asjaomasele [piirkondlikule] rühmale sellekohased põhjendused“. Sama määruse III lisa 2. jao punktis 10 on täpsustatud, et selle rühma kõrgema tasandi otsuseid tegev organ analüüsib neid põhjendusi kõnealuse piirkondliku rühma liikmesriigi taotlusel. Komisjonil ei olnud seega õigust paluda Prantsuse Vabariigi esitatud põhjenduste analüüsimist ning seega ei teinud ta selles suhtes ühtegi viga. Käesoleval juhul ei avaldanud ükski liikmesriik soovi taotleda Prantsuse Vabariigilt selgitusi tema keeldumise põhjenduste kohta.

56      Isegi kui Prantsuse Vabariigi järeldus, mille kohaselt võrkude sidumise projekt Aquind oli kõige ebakindlam, tuleneb – nagu väidavad hagejad – hindamisveast, ei olnud komisjonil pädevust seda parandada, nagu ei ole Üldkohtul pädevust seda küsimust ise analüüsida. Sellega seoses tuleb täpsustada, et kohtuistungil märkis Prantsuse Vabariik – ilma et hagejad sellele vastu oleksid vaielnud –, et tema keeldumine heakskiidu andmisest võrkude sidumise projekti Aquind kandmisele ELi ühishuviprojektide loendisse oli vaidlustatud tribunal administratif de Paris’s (Pariisi halduskohus, Prantsusmaa).

57      Hagejate teise etteheite kohaselt rikkus piirkondlik rühm määruse nr 347/2013 artikli 3 lõiget 2, kuna ei olnud kehtestanud oma kodukorda.

58      Määruse nr 347/2013 artikli 3 lõige 2 näeb ette, et iga piirkondlik rühm kehtestab oma kodukorra, võttes arvesse III lisa sätteid. Ent toimikus sisalduvatest dokumentidest, mille hagejad ise toimikusse esitasid, nähtub, et kodukord võeti vastu mitme piirkondliku gaasi- ja elektrikontserni volituse alusel, mille hulgas on „Põhjamere elektrivõrk“, see tähendab koridor ja esmatähtis ala ning geograafiline katvus, kuhu kuulub võrkude sidumise projekt Aquind. Hagejad ise märgivad, et nad said sellest kodukorrast teada ELi ühishuviprojektide portaali kaudu ja said selle alla laadida.

59      Asjaolu, et kodukorras oli märge „Draft“, ei ole siinkohal oluline. Nimelt, nagu hagejad ise oma menetlusdokumentides tunnistasid, olid nad täiesti teadlikud asjaolust, et vaatamata nimetatud märkele oli tegemist kodukorra lõpliku versiooniga, mida tõendab ka asjaolu, et elektroonilise faili nimetus sisaldab sõna „Final“. Neil asjaoludel ei saanud nad piirduda ebamäärase ja põhjendamatu seisukohaga, et „Põhjamere elektrivõrgu“ piirkondlik rühm ei ole kodukorda vastu võtnud ning et seetõttu oli protsess läbipaistmatu ega pakkunud neile minimaalseid tagatisi.

60      Kolmanda etteheite kohaselt ei saa viivitus võrkude sidumise projekti Aquind käikulaskmisel olla põhjus, mille tõttu jäeti see projekt ELi ühishuviprojektide loendisse kandmata. Hagejad väidavad, et piirkondlik rühm on seda küsimust juba arutanud, ent ei tuvastanud ühtegi viivitusega seotud probleemi ega palunud neil selles küsimuses oma seisukohta põhjendada.

61      See etteheide ei ole asjakohane. Prantsuse Vabariik nimelt ei tuginenud võrkude sidumise projekti Aquind rakendamise viivitusele kui põhjendusele, miks ta keeldus andmast „Põhjamere elektrivõrgu“ piirkondliku rühma kõrgema tasandi otsuseid tegevas organis oma heakskiitu võrkude sidumise projektile Aquind.

62      ACERi 25. septembri 2019. aasta arvamusest nähtub tõepoolest, et CRE mainis võrkude sidumise projekti Aquind rakendamisel tekkinud viivitust ning et see on üks põhjustest, miks CRE oli vastu selle projekti kandmisele ELi ühishuviprojektide loendisse. Samas ei saa, nagu komisjon õigesti rõhutab, riikliku reguleeriva asutuse seisukohta tõlgendada kui liikmesriigi positsiooni asjaomase piirkondliku rühma kõrgema tasandi otsuseid tegevas organis. Pealegi ei nähtu ühestki dokumendist, et Prantsuse Vabariik võttis riikliku reguleeriva asutuse esitatud põhjendused omaks.

63      Hagejate argument, mille kohaselt ei esitatud „Põhjamere elektrivõrgu“ piirkondliku rühma 28. mai 2019. aasta kohtumisel märkusi viivituse kohta, mis tekkis võrkude sidumise projekti Aquind rakendamisel ning mille kohta ei olnud hagejatel vaja põhjendusi esitada, on sel põhjusel samuti asjasse puutumatu.

64      Mis puudutab neljandat etteheidet, mis käsitleb Artelysi uuringus esitatud kulude-tulude analüüsi vastuolusid ja ebatäpsusi, siis ka see ei ole sarnaselt kolmandale etteheitele asjasse puutuv.

65      Põhjus, miks komisjon ei kandnud võrkude sidumise projekti Aquind vaidlustatud määrusesse, seisneb Prantsuse Vabariigi vastuseisus sellele projektile ning selle vastuseisu põhjendused ei ole seotud Artelysi uuringuga. Selle kohta nähtub ACERi 25. septembri 2019. aasta arvamuse punktist A.4.1.3, et eelkõige sellele uuringule tugines just CRE, mitte Prantsuse Vabariik, et põhjendada oma vastuseisu võrkude sidumise projektile Aquind.

66      Viienda etteheite raames väidavad hagejad, et võrkude sidumise projekti Aquind saab ELi ühishuviprojektide loendist välja jätta üksnes määruse nr 347/2013 artikli 5 lõikes 8 ette nähtud juhul. Nad väidavad, et määruse nr 347/2013 artikli 3 lõike 3 punkt a kohustab liikmesriiki, kes on üksiku ühishuviprojekti vastu, esitama keeldumise „põhjendused“, mistõttu ei saa tema otsus olla puhtalt meelevaldne. Hagejate sõnul aga Prantsuse Vabariik ei põhjendanud võrkude sidumise projekti Aquind heaks kiitmata jätmist ning seetõttu on komisjon nende arvates otsustanud, et projekti väljajätmine oli võimalik muul põhjusel kui see, mis on ette nähtud määruse nr 347/2013 artikli 5 lõikes 8, nimelt et projekti ei toeta enam liikmesriik, mille territooriumil oli see mõeldud kasutusse võtta.

67      Esiteks puudutab määruse nr 347/2013 artikli 5 lõige 8 üksnes juhtumeid, kus ELi ühishuviprojektide loendisse juba kantud projekt on sellest välja jäetud, st kui selle nimetatud loendisse võtmine põhines ebaõigel teabel, mis oli loendisse võtmisel määravaks asjaoluks, või kui projekt ei vasta liidu õigusele. See säte ei käsitle seega projektide kandmist uude loendisse iga kahe aasta tagant.

68      Sellega seoses tuleb rõhutada, et võrkude sidumise projekt Aquind mitte ei ole ELi ühishuviprojektide loendist „välja jäetud“, vaid seda ei ole loendi koostamise protsessi lõpus uude loendisse kantud. Seega ei ole määruse nr 347/2013 artikli 5 lõige 8 käesoleva juhtumi puhul asjasse puutuv.

69      Seda järeldust toetab ka määruse nr 347/2013 põhjendus 24. Selles on ühemõtteliselt märgitud, et ELi ühishuviprojektide loend koostatakse iga kahe aasta tagant, et olemasolevate ELi ühishuviprojektide uude ELi ühishuviprojektide loendisse võtmise kohta peaks kehtima liidu loendi koostamise valikumenetlus nagu kavandatavate projektide kohtagi ning et uude ELi ühishuviprojektide loendisse ei tohiks võtta ühishuviprojekte, mis ei vasta enam käesolevas määruses sätestatud asjaomastele kriteeriumidele ja nõuetele. Projektidel, mis on juba kantud ELi ühishuviprojektide loendisse, ei ole seega mingit eelist võrreldes uute projektidega. Määrus nr 347/2013 piirdub pragmaatilise kaalutlusega, kuivõrd selle põhjenduses 24 on märgitud, et varasemate projektidega seotud halduskoormuse minimeerimiseks nii palju kui võimalik tuleks kasutada võimalikult palju juba varem esitatud teavet ning projektiedendajate aastaaruannete andmeid.

70      Teiseks tuginevad hagejad väites, et liikmesriigi vetoõigus projekti kandmisel ELi ühishuviprojektide loendisse piirdub üksnes selle projekti esmakordse kandmisega nimetatud loetellu, asjatult määruse nr 347/2013 artikli 3 lõike 3 teise lõigu punktile a.

71      Määruse nr 347/2013 artikli 3 lõike 3 teise lõigu punktis a on nimelt ette nähtud, et „[p]iirkondliku loendi koostamise[l] nõuab iga üksiku ühishuviprojekti ettepanek heakskiitu liikmesriikidelt, mille territooriumiga see projekt on seotud“, ning et „kui mõni liikmesriik nõusolekut ei anna, esitab ta asjaomasele [piirkondlikule] rühmale sellekohased põhjendused“. Sama määruse III lisa 2. jao punktis 10 on täpsustatud, et kui rühma kuuluv liikmesriik seda taotleb, siis analüüsib rühma otsuseid tegev organ neid põhjendusi.

72      Määruse nr 347/2013 viidatud sätetes ei tehta vahet selle põhjal, kas projekti loendisse kandmise taotlus on esitatud esimest korda või on see projekt juba kantud eelmisse loendisse. Seega kohaldatakse neid sätteid iga uue loendi koostamisele ja need puudutavad kõiki projekte, millele liikmesriik on vastu.

73      Asjaolu, et liikmesriik peab esitama projektile heakskiidu andmata jätmise kohta põhjendused ja et asjaomase piirkondliku rühma kõrgema tasandi otsuseid tegeval organil tuleb neid nimetatud rühma teise liikmesriigi taotlusel analüüsida, ei tähenda siiski, et liikmesriigi vetoõigust saab teostada üksnes määruses nr 347/2013 ette nähtud kriteeriumi alusel. Ühelt poolt on liikmesriigil ELTL artikli 172 teise lõigu alusel kaalutlusõigus keelduda heakskiidu andmisest projekti kandmisele ELi ühishuviprojektide loendisse. Teiselt poolt ei nähtu määruse nr 347/2013 artikli 3 lõike 3 teise lõigu punktist a ega selle määruse teistest sätetest, et „põhjendused“, mille alusel liikmesriik võib keelduda heakskiidu andmisest, on piiratud juhtudega, mil tuvastatakse, et see ei ole kooskõlas konkreetselt määrusega nr 347/2013 või liidu õigusega üldiselt.

74      Lisaks tuleb tõdeda, et vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei ole rikutud määruse nr 347/2013 artikli 3 lõike 3 teise lõigu punkti a, kuna komisjon tuvastas käesolevas asjas õigesti, et Prantsuse Vabariik oli esitanud põhjendused, miks ta jättis heaks kiitmata võrkude sidumise projekti Aquind kandmise ELi ühishuviprojektide loendisse. Tehnilise tasandi organite koosoleku ja asjaomase piirkondliku rühma kõrgema tasandi otsuseid tegeva organi koosoleku protokollides on märgitud, et Prantsuse Vabariigi hinnangul tekitaksid neli Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi võrkude sidumise projekti liigse tootmisvõimsuse ning võrkude sidumise projekt Aquind oli nendest kõige ebakindlam.

75      Kõigest eeltoodust järeldub, et teine väide tuleb tagasi lükata.

 Neljas ja viies väide, mille kohaselt on rikutud vastavalt õigust heale haldusele ja võrdse kohtlemise põhimõtet

76      Neljas ja viies väide käsitlevad vastavalt õiguse heale haldusele ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Hagejad väidavad, et ELi ühishuviprojektide loendi muutmine on komisjoni ülesanne ning seega on tal õigus ja kohustus tagada hea halduse ja võrdse kohtlemise põhimõtte ning muude liidu õiguse üldpõhimõtete järgimine. Nad rõhutavad, et neil ei olnud võimalust olla ära kuulatud ei tehnilise tasandi otsuseid tegeva organi ega kõrgema tasandi otsuseid tegeva organi koosolekutel. Lisaks väidavad nad, et kõikide „otsuseid tegevate organite“ liikmena on komisjon see, kellel tuleb delegeeritud seadusandliku pädevuse alusel ELi ühishuviprojektide loend vastu võtta, ja et seega on tal nende organite pakutud piirkondlikke loendeid võimalik muuta.

77      Komisjon, keda toetavad Hispaania Kuningriik ja Prantsuse Vabariik, vaidleb neljandale ja viiendale väitele vastu.

78      Kõigepealt tuleb märkida, et õigus heale haldusele kuulub liidu õiguskorras haldusmenetlustes antud tagatiste hulka, mis on sätestatud harta artiklis 41 (vt selle kohta 14. novembri 2017. aasta kohtuotsus Alfamicro vs. komisjon, T‑831/14, ei avaldata, EU:T:2017:804, punkt 165 ja seal viidatud kohtupraktika). Harta artikli 41 lõikes 1 on ette nähtud, et „[i]gaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul“. Harta artikli 41 lõige 2 sätestab, et õigus heale haldusele hõlmab igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada.

79      Lisaks on komisjon kohustatud järgima võrdse kohtlemise või ka diskrimineerimiskeelu põhimõtet, mis nõuab, et võrreldavaid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (15. aprilli 2010. aasta kohtuotsus Gualtieri vs. komisjon, C‑485/08 P, EU:C:2010:188, punkt 70). Võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisel tuleb siiski arvestada seaduslikkuse põhimõttega (17. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Gollnisch vs. parlament, T‑346/11 ja T‑347/11, EU:T:2013:23, punkt 109).

80      Järgmiseks tuleb neljanda ja viienda väite analüüsimisel kindlaks teha, milline roll on määrusega nr 347/2013 omistatud igale ELi ühishuviprojektide loendisse kandmise protsessis osalejale ning selle protsessi käik.

81      Esiteks, nagu näeb ette määruse nr 347/2013 artikli 3 lõige 3, peab asjaomane piirkondlik rühm koostama ühishuviprojektide ettepanekute piirkondliku loendi. Sellega seoses tuleb meenutada, et kõnealune rühm koosneb liikmesriikide, riikide reguleerivate asutuste, põhivõrguettevõtjate ning komisjoni, ACERi ja Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku esindajatest (vt määruse nr 347/2013 III lisa 1. jao punkt 1).

82      Ühishuviprojektiks väljavalimiseks potentsiaalselt sobiva projekti edendajad, kes soovivad saada projektile ühishuviprojekti staatust, esitavad rühmale ühishuviprojektiks väljavalimise taotluse (vt määruse nr 347/2013 III lisa 2. jao punkt 1). Selliste kavandatavate projektide nagu elektrivõrgu sidumise projekt puhul kontrollivad riikide reguleerivad asutused ja vajaduse korral ka ACER kulude-tulude analüüsi kriteeriumide ja metoodika ühtset kohaldamist, hindavad projekti piiriülest tähtsust ning esitavad rühmale oma hinnangu (vt määruse nr 347/2013 III lisa 2. jao punkt 7).

83      Tuleb märkida, et õigusnormid näevad sisuliselt ette, et ELi ühishuviprojektide ettepanekute piirkondliku loendi koostamisel peab asjaomane piirkondlik rühm võtma arvesse asjaolu, et iga ühishuviprojekti individuaalne ettepanek eeldab nende liikmesriikide heakskiitu, kelle territooriumiga on projekt seotud. Liikmesriik, kes keeldub selle heakskiidu andmisest, peab asjaomasele rühmale esitama keeldumise põhjendused (vt määruse nr 347/2013 artikli 3 lõike 3 teise lõigu punkt a). Sellega seoses on ette nähtud, et rühma kõrgema tasandi otsuseid tegev organ analüüsib rühma kuuluva liikmesriigi taotlusel põhjendusi, mille liikmesriik esitas oma territooriumiga seotud ühishuviprojektile heakskiidu andmata jätmise kohta (vt määruse nr 347/2013 III lisa 2. jao punkt 10).

84      Kavandatavate projektide piirkondlike loendite kavandid, mille rühm on koostanud, esitatakse ACERile. Viimane hindab nimetatud loendi kavandit ja esitab selle kohta arvamuse, eelkõige kriteeriumide ja kulude-tulude analüüsi ühtse kohaldamise kohta kõigis piirkondades (vt määruse nr 347/2013 artikli 3 lõike 3 teise lõigu punkt a ja III lisa 2. jao punkt 12).

85      Olles saanud ACERi arvamuse, „võtab“ asjaomase piirkondliku rühma kõrgema tasandi otsuseid tegev organ rühma ettepaneku põhjal ja ACERi arvamust ning riikide reguleerivate asutuste hinnangut arvestades „vastu“ ELi ühishuviprojektide lõpliku piirkondliku loendi. Nimetatud organ esitab lõpliku piirkondliku loendi komisjonile.

86      Komisjonile on delegatsiooninormi alusel antud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, millega kehtestatakse ELi ühishuviprojektide loend. Määruse nr 347/2013 põhjenduses 23 on siiski märgitud, et komisjonile selle loendi kinnitamise ja läbivaatamise õiguse andmine vastavalt ELTL artiklile 290 toimub, „samal ajal austades liikmesriikide õigust heaks kiita nende territooriumiga seotud [ELi] ühishuviprojekte“. Selle kohta on nimetatud määruse artikli 3 lõike 4 esimeses lõigus märgitud, et õigust võtta vastu õigusakt, millega kehtestatakse ELi ühishuviprojektide loend, kasutatakse „[v]astavalt [ELTL] artikli 172 teisele lõigule“. ELTL artikli 172 teises lõigus on ette nähtud, et ühishuviprojektide puhul on nõutav asjasse puutuva liikmesriigi heakskiit.

87      Teiseks võib määruses nr 347/2013 ette nähtud menetluse erinevate etappide kirjelduse põhjal teha järgmised järeldused.

88      Kõigepealt tuleb märkida, et ei asjaomase piirkondliku rühma tehniline otsuseid tegev organ (kes koostab ELi ühishuviprojektide ettepanekute piirkondliku loendi), selle piirkondliku rühma kõrgema tasandi otsuseid tegev organ (kes võtab vastu ELi ühishuviprojektide ettepanekute piirkondliku loendi) ega komisjon (kes võtab vastu delegeeritud akti, mis kehtestab lõplikult ELi ühishuviprojektide loendi) ei saa lisada nendesse loenditesse sellise projekti üksikettepanekut, mida riik, kelle territooriumil projekt ellu viiakse, ei ole heaks kiitnud.

89      Järgmiseks, nagu nähtub eeltoodust, ei ole komisjonil kaalutlusõigust koostada lõplikul kujul ELi ühishuviprojektide loendit, vastupidi sellele, mida hagejad sisuliselt väidavad.

90      Nimelt tuleb komisjoni delegeeritud pädevust – mis on antud määruse nr 347/2013 artikli 3 lõike 4 ja artikli 16 koostoimes – võtta lõplikul kujul vastu ELi ühishuviprojektide loend teostada EL toimimise lepingu ja määruse nr 347/2013 sätete piires. Nagu juba rõhutatud eespool punktis 86, teostab komisjon õigust võtta vastu delegeeritud õigusakte „[v]astavalt [ELTL] artikli 172 teisele lõigule“. Komisjonil ei ole seega mingit õigust lisada kõnealusesse loendisse projekti, mida ei ole heaks kiitnud liikmesriik, kelle territooriumil tuleks projekt ellu viia.

91      Samamoodi nähtub nii määruse nr 347/2013 artikli 3 lõike 4 teisest lõigust kui ka artikli 3 lõikest 5, et ELi ühishuviprojektide loendi koostamine iga kahe aasta tagant ja selle loendi vastuvõtmine, mis mõlemad on komisjoni ülesanded, toimub ELi ühishuviprojektide ettepanekute „piirkondlike loendite põhjal“.

92      Selle ülesande raames on komisjoni pädevus täpselt määratletud kui volitus „taga[da], et [ELi ühishuviprojektide loendisse] võetakse üksnes [määruse nr 347/2013] artiklis 4 osutatud kriteeriumidele vastavad projektid“ (määruse nr 347/2013 artikli 3 lõike 5 punkt a), „taga[da] regioonidevaheli[n]e sidusu[s], võttes arvesse [ACERi] seisukohta“ (määruse nr 347/2013 artikli 3 lõike 5 punkt b), ja „püü[da] jätta liidu loendi ühishuviprojektide ar[v] hallatavatesse piiridesse“ (määruse nr 347/2013 artikli 3 lõike 5 punkt d).

93      Eespool nimetatud kolme volitust, mis on komisjonile antud, saab loogiliselt teostada ainult projektide puhul, mis on esitatud ELi ühishuviprojektide ettepanekute piirkondlikes loendites. Nimelt saab komisjon hinnata nende määruse nr 347/2013 artiklis 4 sätestatud kriteeriumide täitmist, mis on ühishuviprojektide suhtes kohaldatavad, üksnes nendes loendites sisalduvate projektide puhul. Nende kriteeriumide täitmise kontroll ei saa hõlmata projekti, mida selle liikmesriigi varasema keeldumise tõttu, kelle territooriumil peaks projekt ellu viidama, ei ole asjaomase piirkondliku rühma otsuseid tegevad organid neid kriteeriume arvestades isegi läbi vaadanud. Komisjon ei saa seega juba määratluse tõttu analüüsida nende kriteeriumide täitmist projekti puhul, mille suhtes sellist kontrolli ei ole kunagi läbi viidud.

94      Sarnase järelduse võib teha ka komisjoni volituse kohta tagada regioonidevaheline sidusus, võttes arvesse ACERi arvamust. Loogiliselt saab komisjon vastavat pädevust teostada üksnes seoses projektidega, mis on kantud piirkondlike rühmade otsuseid tegevate organite koostatud loenditesse. Seega ei saa see puudutada projekti, mida ei ole loenditesse kantud põhjusel, et liikmesriik, kelle territooriumil projekt peaks ellu viidama, ei ole seda heaks kiitnud.

95      Mis puudutab volitust kontrollida, kas projektide koguarv on hallatav, siis on määruse nr 347/2013 III lisa 2. jao punktis 14 rõhutatud, et kui komisjon leiab, et ELi ühishuviprojektide koguhulk muutub haldamatuks, võib ta kaaluda mõningate projektide väljajätmist ELi ühishuviprojektide loendist. Seevastu ükski määruse nr 347/2013 säte ei anna talle pädevust lisada projekte, mida ei ole piirkondlike rühmade otsuseid tegevad organid heaks kiitnud, ega järelikult ka projekte, mida ei ole heaks kiitnud liikmesriik, mille territooriumil nimetatud projekt peaks ellu viidama.

96      Mis viimaseks puudutab põhjendusi, millele liikmesriik tugines heakskiidu andmisest keeldumisel, siis liidu seadusandja on jätnud ainult asjaomasesse piirkondlikku rühma kuuluvatele liikmesriikidele võimaluse taotleda nende põhjenduste analüüsimist, välistades seega kõik muud piirkondliku rühma moodustavad osalised, nimelt riiklikud reguleerivad asutused, põhivõrguettevõtjad ning komisjoni, ACERi ja Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate esindajad. Seadusandja soovis seega, et kooskõlas ELTL artikli 172 teise lõiguga jääks projekti heakskiidu andmisest keeldumise küsimus liikmesriikide siseasjaks.

97      Kolmandaks tuleb faktiliste asjaolude kohta tõdeda, et Prantsuse Vabariik ei andnud võrkude sidumise projekti Aquind kandmisele ELi ühishuviprojektide loendisse heakskiitu ja esitas heakskiidu andmisest keeldumise põhjendused asjaomasele rühmale (vt eespool punkt 74).

98      Ka kohtuasja asjaoludest nähtub, et ükski teine piirkondliku rühma liikmesriik ei taotlenud Prantsuse Vabariigi esitatud põhjenduste analüüsimist. Selles osas eksivad hagejad, kui nad sisuliselt tuginevad oma väites, et Ühendkuningriik oli vastu võrkude sidumise projekti Aquind väljajätmisele ja seetõttu kohustas rühma põhjendusi analüüsima, 20. novembri 2019. aasta e‑kirjale, mille selle endise liikmesriigi pädev asutus saatis komisjonile. Nimelt sisaldab see e‑kiri taotlust teha mõningaid muudatusi kõrgema taseme otsuseid tegeva organi 4. oktoobri 2019. aasta koosoleku protokollis, kuid ei sisalda isegi mitte kaudset taotlust analüüsida Prantsuse Vabariigi esitatud põhjendusi, mille viimane esitas seoses võrkude sidumise projekti Aquind ELi ühishuviprojektide loendisse kandmisest keeldumisega. Nimetatud kiri sisaldab vaid Ühendkuningriigi seisukohta, milles ta toob välja oma seisukoha nelja selle riigi ja Prantsusmaa vaheliste võrkude sidumise projekti kohta.

99      Eeltoodust tuleneb, et komisjon sai oma pädevust teostada üksnes asjaomase piirkondliku rühma kõrgema tasandi otsuseid tegeva organi koostatud projektide loendiga seoses, et ta ei saanud taotleda nende põhjenduste analüüsimist, millega Prantsuse Vabariik põhjendas keeldumist heakskiidu andmisest võrkude sidumise projektile Aquind, ning et ta ei saanud seda projekti ka lisada ELi ühishuviprojektide loendisse.

100    Selles kontekstis tuleb tagasi lükata hagejate argument, et nende õigust olla ära kuulatud on väidetavalt rikutud. Eeltoodud kaalutlustest nähtub nimelt, et komisjonil oli kohustus – omamata sealjuures kaalutlusruumi – jätta võrkude sidumise projekt Aquind ELi ühishuviprojektide loendisse kandmata ning et ta järgis määruses nr 347/2013 sisalduvaid eeskirju.

101    Sellega seoses tuleb rõhutada, et hagejad ei ole kordagi viidanud määruse nr 347/2013 asjakohaste sätete, eelkõige sama määruse artikli 3 lõike 3 teise lõigu punkti a ja III lisa 2. jao punkti 10 õigusvastasusele. Seetõttu ei saa nad väita, et nende õigust olla ära kuulatud on rikutud (vt selle kohta analoogia alusel 26. septembri 2014. aasta kohtuotsus Raffinerie Heide vs. komisjon, T‑631/13, ei avaldata, EU:T:2014:830, punktid 41–44, ning kohtujurist Mengozzi ettepanek kohtuasjades DK Recycling und Roheisen vs. komisjon, Arctic Paper Mochenwangen vs. komisjon, Raffinerie Heide vs. komisjon ja Romonta vs. komisjon, C‑540/14 P, C‑551/14 P, C‑564/14 P ja C‑565/14 P, EU:C:2016:147, punktid 90 ning 91).

102    Lisaks peavad hagejad selleks, et õiguse olla ära kuulatud rikkumine võiks viia vaidlustatud määruse tühistamiseni, tõendama, et kui rikkumist ei oleks toimunud, oleksid nad võinud tugineda asjaoludele, mis oleksid võinud kahtluse alla seada komisjoni seisukoha ja seega mis tahes viisil mõjutada võrkude sidumise projekti Aquind ELi ühishuviprojektide loendisse kandmata jätmise ajal komisjoni antud hinnanguid (vt selle kohta 1. juuli 2010. aasta kohtuotsus Knauf Gips vs. komisjon, C‑407/08 P, EU:C:2010:389, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika). Ükski asjaolu ei saanud aga mingil moel mõjutada komisjoni seisukohta, arvestades et Prantsuse Vabariik ei andnud võrkude sidumise projekti Aquind kandmisele ELi ühishuviprojektide loendisse oma heakskiitu.

103    Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita, et ta on rikkunud õigust heale haldusele.

104    Samuti ei saa komisjonile ette heita võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Eespool punktis 79 viidatud kohtupraktika tähenduses ei saanud ta võrkude sidumise projekti Aquind võrreldes konkureerivate projektidega käsitleda ebavõrdselt, kuna seda projekti ei olnud asjaomase piirkondliku rühma koostatud ELi ühishuviprojektide ettepanekute loendis, mille alusel ta teostas delegeeritud pädevust, ning seega ei olnud see projekt selles loendis sisalduvate konkureerivate projektidega võrreldavas olukorras.

105    Täpsemalt tuleb selgitada, et esiteks on tulemusetu hagejate väide, et komisjon on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi võrkude sidumise projektid (sh võrkude sidumise projekt Aquind) vastasid samade klientide samadele vajadustele, ning et Artelysi uuringu tulemused – mille alusel komisjon väidetavalt keeldus nimetatud projekti heakskiitmisest – ei puudutanud konkreetselt projekti Aquind, vaid kolme ülejäänud konkureerivat projekti.

106    Nimelt tuleb meenutada, et komisjon sai üksnes võtta teadmiseks Prantsuse Vabariigi keeldumise heakskiidu andmisest võrkude sidumise projekti Aquind kandmisele ELi ühishuviprojektide loendisse. Lisaks nähtub põhjendamiskohustuse rikkumist käsitleva esimese väite analüüsist, et Artelysi uuringu tulemused ei kujuta endast põhjust, miks võrkude sidumise projekt Aquind jäeti asjaomase otsuseid tegeva rühma koostatud ettepanekute loendisse kandmata, ega põhjust, miks komisjon ei kandnud seda projekti ELi ühishuviprojektide loendisse.

107    Teiseks tuginevad hagejad oma viiendas väites, mis käsitleb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, tulemusetult asjaolule, et ühishuviprojektide ettepanekute järjestamisel, mis toimus hindamismeetodi järgi, hinnati võrkude sidumise projekti Aquind kõrgemalt kui kahte konkureerivat projekti, kuid vaatamata sellele ei kantud seda ELi ühishuviprojektide loendisse.

108    Lisaks asjaolule, et võrkude sidumise projekt Aquind ei sisaldunud otsuseid tegeva rühma koostatud piirkondlikus loendis ja järelikult ei saanud komisjon seda arvesse võtta, ei ole hagejate viidatud paremusjärjestus igal juhul asjakohane. Määruse nr 347/2013 artikli 4 lõikes 4 ja III lisa 2. jao punktis 14 on ühemõtteliselt märgitud, et projektide järjestamine on mõeldud üksnes rühmasiseseks kasutamiseks ning et piirkondlikus ja ELi ühishuviprojektide loendis projekte ei järjestata, samuti ei kasutata järjestamist mingil muul eesmärgil peale selle, kus komisjon kasutab eespool punktis 95 mainitud volitust kontrollida, kas projektide koguhulk on hallatav.

109    Selles kontekstis tuleb analüüsida hagejate väidet, mis tuleneb 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsusest Baltic Cable (C‑454/18, EU:C:2020:189). Nad tuletavad meelde, et Euroopa Kohus on selles otsuses juba leidnud, et riikide reguleerivatele asutustele antud pädevust tuleb tõlgendada ja kohaldada viisil, mis järgib liidu õiguse üldpõhimõtteid, isegi kui määrus ei anna asjaomasele asutusele sõnaselget pädevust võtta vajalikke meetmeid mis tahes diskrimineerimise vältimiseks. Nad väidavad sisuliselt, et komisjonile antud pädevust võtta vastu ELi ühishuviprojektide loendeid tuleb samamoodi tõlgendada ja kohaldada viisil, mis järgib liidu õiguse üldpõhimõtteid, käesoleval juhul võrdse kohtlemise põhimõtet, isegi kui määrus nr 347/2013 ei anna talle sõnaselget pädevust võtta selleks vajalikke meetmeid.

110    Selle argumendiga ei saa aga nõustuda. Esiteks lähtuvad hagejad ekslikust eeldusest, et käesolevas kohtuasjas on komisjon samas olukorras mis nende riikide reguleerivate asutused, keda puudutab 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Baltic Cable (C‑454/18, EU:C:2020:189). Need kõnealused olukorrad on aga põhimõtteliselt erinevad, mis seisneb selles, et vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 714/2009 võrkudele juurdepääsu tingimuste kohta piiriüleses elektrikaubanduses ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1228/2003 (ELT 2009, L 211, lk 15) artikli 16 lõikele 6 oli liikmesriigi reguleerival asutusel pädevus teha otsus põhivõrguettevõtja tulude kasutamise kohta. Käesolevas asjas ei olnud komisjonil pädevust kanda võrkude sidumise projekt Aquind ELi ühishuviprojektide loendisse, kuna Prantsuse Vabariik kasutas oma õigust jätta see projekt ELTL artikli 172 teise lõigu ja määruse nr 347/2013 artikli 3 lõike 3 teise lõigu punkti a kohaselt heaks kiitmata.

111    Teiseks on oluline rõhutada, et kui komisjon oleks võrdse kohtlemise põhimõtte nimel teinud algatuse kanda võrkude sidumise projekt Aquind ELi ühishuviprojektide loendisse, oleks tema tegevus läinud vastuollu liidu õigusega ja eelkõige EL toimimise lepingu endaga.

112    Kõike eeltoodut arvestades tuleb neljas ja viies väide, mis käsitlevad vastavalt õiguse heale haldusele ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, tagasi lükata.

 Kuues väide, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

113    Kuuenda väite raames, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, väidavad hagejad kõigepealt, et võrkude sidumise projekti Aquind ELi ühishuviprojektide loendist väljajätmise otstarbekust ja vajalikkust oleks tulnud hinnata rangemalt, võttes nõuetekohaselt arvesse projekti laadi ja väljajätmise tagajärgi. Järgmiseks leiavad nad, et kuna puudub teave projekti loendist väljajätmise põhjenduste kohta, siis ei ole vaidlustatud määruse proportsionaalsust võimalik hinnata. Lisaks heidavad nad komisjonile ette seda, et menetluslikke tagatisi mõistes ja aluspõhimõtteid järgides ei tõlgendanud viimane määrust nr 347/2013 piisavalt laialt, et saavutada selle määruse eesmärke. Lõpuks väidavad nad, et määruse nr 347/2013 eesmärk on lihtsustada ühishuviprojektide elluviimist ning et tõlgendus, mille komisjon sellele andis, on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, kuna kaheaastane periood ei ole piisav selleks, et projekti suhtes saaks kohaldada nimetatud määruse artiklis 12 ette nähtud investeeringumenetlust ja kulude riikidevahelist jaotamist.

114    Komisjon, keda toetavad Hispaania Kuningriik ja Prantsuse Vabariik, vaidleb sellele väitele vastu.

115    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuulub proportsionaalsuse põhimõte liidu õiguse üldpõhimõtete hulka. Selle põhimõtte kohaselt ei tohi liidu institutsioonide aktid minna kaugemale sellest, mis on asjaomase meetmega õiguspäraselt taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, kusjuures juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (13. novembri 1990. aasta kohtuotsus Fedesa jt, C‑331/88, EU:C:1990:391, punkt 13; 5. mai 1998. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. komisjon, C‑180/96, EU:C:1998:192, punkt 96, ning 23. septembri 2020. aasta kohtuotsus BASF vs. komisjon, T‑472/19, ei avaldata, EU:T:2020:432, punkt 108).

116    Lisaks peab meetme proportsionaalsuse hindamine sobituma liidu institutsioonidele selle meetme vastuvõtmisel vajaduse korral antud kaalutlusruumi järgimisega (12. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. parlament ja nõukogu, C‑380/03, EU:C:2006:772, punkt 145, ning 16. mai 2017. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, T‑122/15, EU:T:2017:337, punkt 68).

117    Kuuendat väidet tulebki analüüsida selle kohtupraktika kontekstis.

118    Kõigepealt tuleb arvesse võtta asjaolu, et komisjonil ei olnud mingit kaalutlusruumi seoses kõnealuse projekti loendisse kandmata jätmisega pärast seda, kui Prantsuse Vabariik keeldus heakskiidu andmisest võrkude sidumise projekti Aquind kandmisele ELi ühishuviprojektide loendisse, ning et seetõttu sai ta selle keeldumise üksnes teadmiseks võtta.

119    Seejärel tuleb meenutada, et määruse nr 347/2013 põhjenduses 43 on märgitud, et „[k]una käesoleva määruse eesmärki, nimelt üleeuroopaliste energiavõrkude arendamist ja koostalitlusvõimet ning selliste võrkudega ühendamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas [ELL] artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale“.

120    Määrus nr 347/2013 ei näe ette, et projektiedendajad peavad saama piirkondlikelt rühmadelt selgitusi ja neil peab olema võimalik esitada märkusi enne nende rühmade piirkondlike loendite koostamist ning seejärel enne selliste delegeeritud õigusaktide vastuvõtmist, millega komisjon kinnitab lõplikult ELi ühishuviprojektide loendi. Hagejad ei ole aga esitanud ühtegi väidet selle määruse nende sätete õigusvastasuse kohta, mis käsitlevad ELi ühishuviprojektide loendi vastuvõtmise menetlust. Järelikult ei saa hagejad nendele asjaoludele tuginedes väita, et neil ei olnud võimalik hinnata, kas võrkude sidumise projekti Aquind väljajätmine ELi ühishuviprojektide loendist oli proportsionaalne. Selles kontekstis ei saa nad komisjonile sisuliselt ette heita ka seda, et viimane ei andnud neile enne selgitust ega taganud, et loendi koostamise menetluses järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet. Nimelt on komisjon esiteks järginud vaidlustatud määruse vastuvõtmisel määruse nr 347/2013 sätteid. Teiseks on võimalus seada kahtluse alla põhjendused, mille liikmesriik projektile heakskiidu andmisest keeldumisel esitas, üksnes asjaomase piirkondliku rühma teiste liikmesriikide esindajatel ning seega ei saa komisjon selles osas sekkuda.

121    Lisaks heidavad hagejad komisjonile ekslikult ette, et ta ei hinnanud võrkude sidumise projekti Aquind ELi ühishuviprojektide loendist väljajätmise otstarbekust ja vajadust rangemalt ning projekti laadi arvesse võttes. Eeltoodud väidete uurimine, eelkõige eespool punktides 87–96 tehtud analüüs, tõi aga ilmsiks, et komisjonil ei olnud võimalik eirata Prantsuse Vabariigi keeldumist ja et tal ei olnud võimalik kanda võrkude sidumise projekti Aquind ELi ühishuviprojektide loendisse, kuna see projekt ei sisaldunud asjaomase piirkondliku rühma koostatud piirkondlikus loendis. Eespool punktis 116 viidatud kohtupraktikast lähtudes tuleb arvesse võtta asjaolu, et komisjonil ei olnud kaalutlusõigust võrkude sidumise projekti Aquind kandmisel ELi ühishuviprojektide loendisse. Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist seeläbi, et ta ei kandnud nimetatud projekti ELi ühishuviprojektide loendisse.

122    Lõpuks väidavad hagejad sisuliselt, et tõlgendus, mille komisjon andis määrusele nr 347/2013 vaidlustatud määruses, on vastuolus selle määrusega taotletava eesmärgiga lihtsustada projektide elluviimist, kuna on ilmne, et kaheaastane periood ei ole piisav selleks, et projekti suhtes kohaldataks nimetatud määruse artiklis 12 ette nähtud investeerimise ja kulude riikidevahelist jaotamise menetlust. Sellise väitega ei saa nõustuda. Nagu komisjon õigesti rõhutab, ei sõltu taristuprojektide arendamine sellest, kas need on ELi ühishuviprojektid või mitte.

123    Eeltoodut arvesse võtte tuleb kuues väide tagasi lükata.

 Seitsmes väide, mille kohaselt on rikutud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet

124    Seitsmenda väite raames, mille kohaselt on rikutud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, väidavad hagejad kõigepealt, et ELTL artiklit 172 ja määrust nr 347/2013 ei saa tõlgendada nii, et ELi ühishuviprojekti staatus on täiesti ebakindel. Nende sõnul ei osanud keegi pidada „tõenäoliseks“, et võrkude sidumise projektilt Aquind võetakse ELi ühishuviprojekti staatus diskrimineerivalt ära. Seejärel väidavad nad, et võrkude sidumise projekti Aquind meelevaldne väljajätmine ELi ühishuviprojektide loendist pärast kahte aastat kahjustas nende õiguspäraseid ootusi. Nad leiavad nimelt, et määrusega nr 347/2013 ette nähtud eelisstaatusega projektide investeeringute soodustamise eesmärk, võrkude sidumise projekti Aquind algul ELi ühishuviprojektina loendisse kandmine, märkimisväärsed jõupingutused ja nende tehtud olulised investeeringud tagavad neile projekti staatuse teatava stabiilsuse. Lisaks rõhutavad nad, et ACERi 2018. aasta keeldumine määruse nr 714/2009 artikli 17 alusel vabastuse andmisest oli põhjendatud asjaoluga, et võrkude sidumise projekt Aquind oli kantud ELi ühishuviprojektide loendisse ja seetõttu laienesid sellele määruse nr 347/2013 artiklis 12 ette nähtud eelised. Hagejate sõnul andis liit selle otsusega neile kinnituse, et võrkude sidumise projekti Aquind ei jäeta sellest loendist meelevaldselt välja. Lõpuks leiavad hagejad, et Prantsuse Vabariik väitis ekslikult, et neil ei saanud olla õiguspärast ootust, väidetavalt põhjusel, et neli Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi vahelist võrkude sidumise projekti konkureerivad omavahel. Nende väitel vähendas võrkude sidumise projekti Aquind väljajätmine ELi ühishuviprojektide loendist otseselt ülejäänud projektidele avaldatavat konkurentsisurvet ja andis neile projektidele eelise, tuues kaasa vastupidise tulemuse võrreldes sellega, kui „jätta turu otsustada, millist ühishuviprojekti rakendatakse“.

125    Komisjon, keda toetavad Hispaania Kuningriik ja Prantsuse Vabariik, vaidleb sellele väitele vastu.

126    Kõigepealt tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab õiguskindluse põhimõte, millega kaasneb õiguspärase ootuse kaitse põhimõte, esiteks, et õiguslik regulatsioon oleks selge ja täpne, ning teiseks, et selle kohaldamine oleks tema subjektidele ettenähtav (vt 7. juuni 2005. aasta kohtuotsus VEMW jt, C‑17/03, EU:C:2005:362, punkt 80, ning 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus Plantanol, C‑201/08, EU:C:2009:539, punkt 46).

127    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on õiguspärase ootuse kaitse üks liidu aluspõhimõtteid. Õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitsele laieneb igale isikule, kelles liidu institutsioon on tekitanud põhjendatud lootuse. Sellise lootuse tekitada võivaks tagatiseks on – olenemata selle andmise vormist – täpne, tingimusteta ja ühtelangev teave, mis pärineb volitatud ja usaldusväärsetest allikatest. Seevastu ei saa keegi viidata selle põhimõtte rikkumisele, kui puudub täpne tagatis, mille haldusasutus on talle andnud. Samuti ei saa ettevaatlik ja arukas majandustegevuses osaleja, kui tal on võimalik ette näha, et võetakse liidu meede, mis võib tema huve puudutada, selle meetme võtmise korral tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele (14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Agrargenossenschaft Neuzelle, C‑545/11, EU:C:2013:169, punktid 23–26, ja 26. septembri 2014. aasta kohtuotsus B&S Europe vs. komisjon, T‑222/13, ei avaldata, EU:T:2014:837, punkt 47).

128    Samuti tuleneb kohtupraktikast, et iga ettevõtja, kellele liikmesriigi ametiasutus on tekitanud põhjendatud lootuse, võib tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele. Samas ei saa ettevõtjatel olla õiguspärast ootust kehtiva olukorra säilimise suhtes, kuna liikmesriigi ametiasutused võivad oma kaalutlusõigust kasutades seda olukorda muuta (vt selle kohta 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus Plantanol, C‑201/08, EU:C:2009:539, punkt 53, ning 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus Agrenergy ja Fusignano Due, C‑180/18, C‑286/18 ja C‑287/18, EU:C:2019:605, punkt 31).

129    Seda kohtupraktikat arvestades tuleb kindlaks teha, kas asjaomase piirkondliku rühma koostatud ettepanekute loendi ja ELi ühishuviprojektide loendi vastuvõtmisel võib komisjonile ette heita õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist seoses hagejate eeldusega, et võrkude sidumise projekt Aquind säilitab ELi ühishuviprojekti staatuse.

130    Esiteks tuleb märkida, et komisjonil ei olnud mingit kaalutlusruumi seoses kõnealuse projekti loendisse kandmata jätmisega pärast seda, kui Prantsuse Vabariik oli keeldunud heakskiidu andmisest võrkude sidumise projekti Aquind kandmisele ühishuviprojektide ELi loendisse, ning et seetõttu sai ta selle keeldumise üksnes teadmiseks võtta.

131    Teiseks, nagu on märgitud eelkõige eespool punktides 69–71, nähtub kohaldatavatest õigusaktidest selgelt, et uus ELi ühishuviprojektide loend koostatakse iga kahe aasta tagant, et kõik projektid – sealhulgas need, mis on kantud ELi ühishuviprojektide kehtivasse loetellu – on allutatud samale valikumenetlusele, et projektidel, mis on juba kantud ELi ühishuviprojektide loendisse, puudub seega igasugune eelis, ning et ELi ühishuviprojektidele, mis puudutavad teatava liikmesriigi territooriumi, on vaja viimaselt saada heakskiit.

132    Määruse nr 347/2013 ühemõtteline sisu välistab seisukoha, et määruse eesmärk – milleks sisuliselt on võimendada investeeringuid esmatähtsatesse projektidesse – ja võrkude sidumise projekti Aquind kandmine ELi ühishuviprojektide loendisse kujutasid endast hagejate jaoks tagatist, et see projekt kantakse automaatselt ELi ühishuviprojektide loendisse.

133    Kolmandaks väidavad hagejad, et ACERi apellatsiooninõukogu 17. oktoobri 2018. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata nende taotlus vabastada määruse nr 714/2009 artikli 17 alusel võrkude sidumise projekt Aquind teatavate sätete kohaldamisest, kujutab endast liidu antud tagatist, et võrkude sidumise projekti Aquind ei jäeta liidu loendist välja meelevaldselt või seni, kuni see vastab loendisse kandmise tingimustele.

134    Sellega seoses tasub meenutada, et määruse nr 714/2009 artikli 17 lõike 1 punkti b kohaselt võib määrusega kehtestatud korra kohaldamisest vabastada, kui „kõnealuse investeeringuga seotud risk on nii suur, et ilma vabastuse saamiseta ei oleks võimalik investeerida“. Hagejad rõhutavad, et ACERi keeldumine neile vabastuse andmisest oli põhjendatud asjaoluga, et võrkude sidumise projekt Aquind oli kantud ELi ühishuviprojektide loendisse ja seetõttu laienesid sellele määruse nr 347/2013 artiklis 12 ette nähtud eelised.

135    Kuigi on tõsi, et määruse nr 714/2009 artikli 17 lõike 1 punkti b alusel esitatud vabastustaotluse rahuldamata jätmiseks viitas ACER võrkude sidumise projekti Aquind kui ELi ühishuviprojekti staatusele (ja kulude riikidevahelisele jaotamisele, millest kõnealune projekt võib selle staatuse tõttu kasu saada), ei kujuta see viide mingil juhul endast tagatist, mis võiks tekitada hagejatele ootuse, et võrkude sidumise projekt Aquind kantakse automaatselt uude ELi ühishuviprojektide loendisse. ACERi lähenemist tuleks mõista pigem nii, et kui kõnealust projekti ei kanta enam ELi ühishuviprojektide loendisse, siis annab see võimaluse uuesti taotleda vabastust eespool viidatud artikli alusel.

136    Sellega seoses, nagu märgib komisjon, ei saanud hagejad eeldada, et nende õiguslik olukord, mis tulenes asjaolust, et nende projekt kanti algul ELi ühishuviprojektide loendisse, n-ö külmutatakse, olgugi et õiguslik raamistik näeb ette muudatuste tegemise võimaluse. Samuti pidid nad olema teadlikud, et otsuse vabastuse andmise kohta määruse nr 714/2009 artikli 17 lõike 1 punkti b alusel ja ELi ühishuviprojektide loendi vastuvõtmise otsuse tegid erinevad ja teineteisest sõltumatud organid.

137    Neljandaks ei saa hagejad mingil juhul väita, et energiaharta lepingu allkirjastamine andis neile täpseid, tingimusteta ja järjekestvaid tagatisi selle kohta, et algul ELi ühishuviprojektide loendisse kantud võrkude sidumise projekt Aquind kantakse automaatselt uude ELi ühishuviprojektide loendisse. Lisaks asjaolule, et see väide ei ole millegagi tõendatud, ei saa sellise lepingu allkirjastamine iseenesest anda konkreetse võrkude sidumise projekti edendajatele mingit tagatist seoses nende projekti kui ELi ühishuviprojekti staatusega. Eelöeldu peab paika seda enam, et nimetatud lepingu olemasolu ei võimalda eirata nõuet, et Prantsuse Vabariigilt peab vastavalt ELTL artikli 172 teisele lõigule olema saadud esialgne heakskiit, et kanda võrkude sidumise projekt Aquind uude piirkondliku rühma piirkondlikku loendisse. Hagejad teadsid, et käesoleval juhul sellist heakskiitu antud ei ole.

138    Viiendaks on selge, et uue piirkondliku projekti ettepanekute loendi ja uue ELi ühishuviprojektide loendi koostamise raames konkureeris võrkude sidumise projekt Aquind teiste Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa võrkude sidumise projektidega. Selles kontekstis olid hagejad täiesti teadlikud asjaolust, et üks või mitu neist projektidest võivad olla piisavad määruse nr 347/2013 eesmärkide saavutamiseks ning et nii Ühendkuningriigil kui ka Prantsuse Vabariigil oli ELTL artikli 172 teise lõigu ja määruse nr 347/2013 artikli 3 lõike 3 alusel ulatuslik kaalutlusruum ühele või teisele neist projektidest oma heakskiidu andmisel või andmata jätmisel.

139    Sellega seoses ei saa hagejad enda õiguspärase ootuse rikkumise väite toetuseks tugineda võrkude sidumise projektile Aquind antud hinnangule (mis oli parem kui teistele projektidele antud hinnang). Nagu eespool punktis 108 on juba märgitud, ei ole piirkondlik loend ega ELi ühishuviprojektide loend koostatud paremusjärjestuses ning hindamismeetodi kohaselt tehtud ühishuviprojektide ettepanekute paremusjärjestust võis komisjon kasutada üksnes siis, kui ta kasutas volitust kontrollida, kas projektide koguhulk oli hallatav.

140    Eeltoodut arvestades tuleb seitsmes väide tagasi lükata.

 Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud energiaharta lepingu artikli 10 lõiget 1

141    Kolmanda väite raames viitavad hagejad energiaharta lepingu artikli 10 lõike 1 rikkumisele. Esiteks väidavad nad, et sellel sättel on vahetu õigusmõju, kuna ühelt poolt on energiaharta leping oma laadi ja ülesehituse koostoimes selline, millest võivad tuleneda jõustatavad õigused, ning teiselt poolt on energiaharta ise piisavalt selge ja täpne ega vaja täiendavate rakendusmeetmete kohaldamist. Teiseks väidavad nad, et see säte reguleerib küsimust, kuidas igal lepingupoolel tuleb kohelda teiste lepingupoolte investoreid, et liit ja tema liikmesriigid on kõik energiaharta lepingu osalised ning et liikmesriigi investorid on muu lepingupoole kui liit investorid, mistõttu on neil õigus tugineda sellele sättele liidu vastu. Kolmandaks on hagejate sõnul energiaharta lepingus ette nähtud kaitse igal juhul asjakohane määruse nr 347/2013 tõlgendamisel ning liidu õiguse üldpõhimõtete kohaldamisel, millele on õigus kõigil liikmesriikide investoritel.

142    Komisjon, keda toetavad Saksamaa Liitvabariik, Hispaania Kuningriik ja Prantsuse Vabariik, vaidleb sellele väitele vastu.

143    Kõigepealt tuleb meenutada, et energiaharta leping on mitmepoolne leping, mille pooled on nii enamik liikmesriike kui ka liit ise.

144    Energiaharta lepingu artikli 10 „Investeeringute edendamine, kaitse ja töötlemine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Iga lepinguosaline soodustab ja loob vastavalt käesoleva lepingu sätetele oma territooriumile investeerimiseks stabiilsed, õiglased, soodsad, selged ja arusaadavad tingimused teiste lepinguosaliste investoritele. Kõnealused tingimused sisaldavad kohustust kohelda teiste lepinguosaliste investeeringuid alati ausalt ja õiglaselt. Sellistele investeeringutele tagatakse ka kõige kindlam kaitse ja turvalisus ning ükski lepinguosaline ei takista nende haldamist, hoidmist, kasutamist, nendest kasusaamist või nende võõrandamist mis tahes viisil tarbetute ega diskrimineerivate meetmetega. […]“.

145    Kõigepealt tuleb märkida, et sisuliselt on energiaharta lepingu artikli 10 lõikes 1 loetletud liidu õiguses kehtivaid õiguse üldpõhimõtteid, nagu hea halduse, võrdse kohtlemise, õiguskindluse, õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõte. Neljanda kuni seitsmenda väite analüüsist nähtub aga, et nende põhimõtete rikkumist ei saa komisjonile ette heita selle tõttu, et ta jättis vaidlustatud määruses võrkude sidumise projekti Aquind ELi ühishuviprojektide hulka lisamata. Järelikult ei saa talle ette heita ka energiaharta lepingu artikli 10 lõike 1 rikkumist.

146    Järgmiseks on tulemusetu hagejate väide, et esimese ja teise väite raames viidatud põhjendamiskohustuse ning menetluslike ja materiaalõiguslike nõuete rikkumise tõttu ei ole täidetud kohustus tagada läbipaistvad ja õiglased tingimused, kuna mainitud väited lükati tagasi. Sellest järeldub, et energiaharta lepingu artikli 10 lõike 1 rikkumist käsitlev väide tuleb tagasi lükata osas, milles see tugineb nendes väidetes esitatud põhjendustele.

147    Lõpuks tuleb meelde tuletada, et aluslepingutega, mis on liidu konstitutsioonilised alusnormid (vt selle kohta 23. aprilli 1986. aasta kohtuotsus Les Verts vs. parlament, 294/83, EU:C:1986:166, punkt 23), on erinevalt tavapärastest rahvusvahelistest lepingutest loodud uus õiguskord, millel on omaenda institutsioonid, mille kasuks on liikmesriigid üha laiemates valdkondades piiranud oma suveräänseid õigusi ja mille subjektide hulka ei kuulu ainult need riigid, vaid ka nende kodanikud (vt 18. detsembri 2014. aasta arvamus 2/13 (liidu ühinemine EIÕKiga), EU:C:2014:2454, punkt 157 ja seal viidatud kohtupraktika).

148    Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on liidu õiguse autonoomia nii liikmesriikide õiguse kui ka rahvusvahelise õiguse seisukohast põhjendatud liidu ja selle õiguse põhitunnustega, mis on seotud eelkõige liidu konstitutsioonilise ülesehituse ja liidu õiguse olemuse endaga. Liidu õigust iseloomustab nimelt asjaolu, et see tuleneb aluslepingutega loodud iseseisvast õigusallikast, selle esimus liikmesriikide õiguse suhtes ning liikmesriikide ja nende kodanike suhtes kohaldatavate paljude sätete vahetu õigusmõju. Sellised tunnused on olnud aluseks selliste põhimõtete, õigusnormide ja õigussuhete struktureeritud võrgustiku loomisele, mis on üksteisest sõltuvad ning mis vastastikku seovad liitu ja selle liikmesriike ning liikmesriike omavahel (vt selle kohta 18. detsembri 2014. aasta arvamus 2/13 (liidu ühinemine EIÕKga), EU:C:2014:2454, punktid 165–167 ja 201; vt ka 6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Achmea, C‑284/16, EU:C:2018:158, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

149    Mis puudutab konkreetselt õigusnorme, mis seovad vastastikku liitu ennast ja selle liikmesriike, siis näeb ELTL artikli 172 teine lõik asjaomasele liikmesriigile ette kaalutlusõiguse anda heakskiit või keelduda selle andmisest seoses projekti kandmisega ELi ühishuviprojektide loendisse, nagu nähtub eelnevate väidete analüüsist (vt eelkõige punktid 38–40, 45, 56, 110 ja 111).

150    Seega on EL toimimise lepingus selgelt kehtestatud liidu pädevuse piirid ELi ühishuviprojektide valdkonnas, kuna komisjon ei saa kanda nende ühishuviprojektide loendisse projekti, mida ei ole heaks kiitnud see liikmesriik, mille territooriumil tuleb projekt ellu viia.

151    Sellega seoses püüavad hagejad tulemusetult seada kahtluse alla liikmesriikide ja liidu vahelise pädevuse jaotust ELi ühishuviprojektide valdkonnas. Nimelt heidavad nad komisjonile sisuliselt ette seda, et viimane ei eiranud Prantsuse Vabariigi keeldumist anda heakskiit võrkude sidumise projekti Aquind kandmisele ELi ühishuviprojektide loendisse, mistõttu on komisjon rikkunud energiaharta lepingu artiklit 10.

152    Võttes aga arvesse ühelt poolt liidu õiguse autonoomiat ning põhimõtete, õigusnormide ja liitu ennast ja selle liikmesriike vastastikku siduvate õigussuhete struktureeritud võrgustiku olemasolu ning teiselt poolt asjaomase liikmesriigi kaalutlusõiguse olemasolu, mida on liidu õiguses tunnustatud, tuleb asuda seisukohale, et energiaharta lepingu artikli 10 lõikel 1 ei saa olla niisugune ulatus, mis kohustaks komisjoni jätma arvestamata ELTL artikli 172 teises lõigus sätestatud pädevuste jaotusega ja sunniks teda minema viimasega vastuollu.

153    Seega on komisjon tegutsenud kooskõlas ELTL artikli 172 teise lõiguga. Järelikult ei saa talle ette heita energiaharta lepingu artikli 10 lõike 1 rikkumist.

154    Seega tuleb kolmas väide tagasi lükata.

155    Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb hagi tervikuna jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

156    Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

157    Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb jätta hagejate kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja komisjoni kohtukulud.

158    Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad Saksamaa Liitvabariik, Hispaania Kuningriik ja Prantsuse Vabariik ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Aquind Ltd, Aquind SASi ja Aquind Energy Sàrli kohtukulud nende endi kanda.

3.      Saksamaa Liitvabariik, Hispaania Kuningriik ja Prantsuse Vabariik kannavad igaüks ise oma kohtukulud.

Tomljenović

Škvařilová-Pelzl

Nõmm

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. veebruaril 2023 Luxembourgis.

Allkirjad


Sisukord



*      Kohtumenetluse keel: inglise.