KOHTUJURISTI ETTEPANEK

VERICA TRSTENJAK

esitatud 14. veebruaril 2012(1)

Kohtuasi C‑618/10

Banco Español de Crédito, SA

versus

Joaquín Calderón Camino

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Audiencia Provincial de Barcelona (Hispaania))

Tarbijakaitse – Direktiiv 93/13/EMÜ – Artikli 6 lõige 1 – Tarbijakrediidilepingud – Maksmisega viivitamisel kohaldatavad intressimäärad – Ebaõiglased tingimused – Siseriiklik tsiviilprotsessiõigus – Maksekäsumenetlus – Siseriikliku kohtu pädevus otsustada siseriiklikus maksekäsumenetluses omal algatusel ja a limine litis tarbijakrediidilepingus sisalduvate viivitusintressi tingimuste mittesiduvuse ja nende kohandamise üle – Määrus (EÜ) nr 1896/2006 – Euroopa maksekäsumenetlus – Direktiiv 2008/48/EÜ – Artikkel 30 – Ajaline kohaldamisala – Direktiiv 87/102/EMÜ – Artiklid 6 ja 7 – Materiaalne kohaldamisala – Liikmesriikide menetlusautonoomia

Sisukord

I – Sissejuhatus

II – Õiguslik raamistik

A – Liidu õigus

B – Siseriiklik õigus

III – Asjaolud, menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused

IV – Menetlus Euroopa Kohtus

V – Menetlusosaliste peamised argumendid

VI – Õiguslik hinnang

A – Sissejuhatavad märkused

B – Esimene eelotsuse küsimus

1. Siseriikliku kohtu roll ebaõiglaste tingimuste tõkestamisel Euroopa Kohtu praktika kohaselt

2. Kohtupraktika põhimõtete ülekantavus põhikohtuasja olukorrale

a) Euroopa Kohtu lähenemine kohtuotsuses Pénzügyi

b) Argumendid, mis kõnelevad selle kohtupraktika põhikohtuasjale ülekantavuse vastu

i) Võrdlus kohtuasjaga Pénzügyi

– Erinev menetluslik olukord

– Lepingutingimuste erinev laad

– Järeldus

ii) Maksekäsumenetlusele ülekandmise tagajärjed

– Maksekäsumenetluse toimimisviisi põhimõtteline muutmine

– Kooskõla menetlusautonoomia põhimõttega

3. Järeldused

a) Liidu õigusest ei tulene omal algatusel ja a limine litis hindamise kohustust maksekäsumenetluses

b) Liikmesriikide õigus kehtestada rangemaid eeskirju

C – Teine eelotsuse küsimus

D – Kolmas eelotsuse küsimus

E – Neljas ja viies eelotsuse küsimus

F – Kuues eelotsuse küsimus

VII – Ettepanek

I.      Sissejuhatus

1.        Käesoleva kohtuasja aluseks on Audiencia Provincial de Barcelona (edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus”) poolt ELTL‑i artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotlus, millega esitatakse Euroopa Kohtule hulk küsimusi direktiivi 93/13/EMÜ,(2) direktiivi 2009/22/EÜ,(3) määruse (EÜ) nr 1896/2006,(4) direktiivi 2008/48/EÜ(5) ja direktiivi 2005/29/EÜ(6) tõlgendamise kohta.

2.        Eelotsusetaotluse aluseks on Banco Español de Crédito, SA (edaspidi „põhikohtuasja hageja”) ja Joaquín Calderón Camino (edaspidi „põhikohtuasja kostja”) vaheline kohtuvaidlus laenu tagasimaksmise ja viivitusintresside üle. Põhikohtuasja hageja, kes esitas oma nõuded algselt siseriiklikus maksekäsumenetluses, esitab nüüd apellatsioonkaebuse kohtumääruse peale, millega kohus tunnistas omal algatusel ja a limine litis tühiseks 29% viivitusintressi tingimuse, kehtestas lepingus intressimääraks 19% ja andis talle korralduse teha uus arvutus enne hagi edasist arutamist.

3.        Eelotsusetaotluse eesmärk on kindlaks määrata, kas liidu õiguse alusel on siseriiklik kohus kohustatud tsiviilhagi vastuvõetavuse hindamisel omal algatusel kontrollima, kas tarbijakrediidilepingus eelnevalt koostatud viivitusintressi tingimused on ebaõiglased, ning kohandada nende sisu. Samuti esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus rea küsimusi krediidiasutuse toimimise kohta laenulepingu täitmata jätmise korral kohaldatava liidu õiguse seisukohast.

4.        Euroopa Liidu tarbijakaitseõiguses tehakse käesoleval ajal palju seadusandlikke muudatusi, mis annavad tunnistust komisjoni püüdlusest olemasoleva õigustiku konsolideerimiseks ja moderniseerimiseks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiviga 2011/83/EL tarbija õiguste kohta,(7) mille aluseks on siseriiklike tarbijakaitsesätete täielikku ühtlustamist toetav lähenemine, ei muudetud mitte ainult direktiivi 93/13 mõningaid punkte.(8) Peale selle on komisjon oma 11. oktoobri 2011. aasta ettepanekuga: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa ühise müügiõiguse kohta(9) valmistanud ette seadusandliku algatuse, mis võimaldab tulevikus kasutada seda õigusakti alternatiivina piiriüleste müügilepingute puhul, kui lepingupooled selles sõnaselgelt kokku lepivad.(10) Kuigi kõnealuseid õigusakte ei kohaldata põhikohtuasjale ajalises mõttes, mõjutavad need kahtlemata otsustavalt tarbijakaitseõiguse valdkonna edasisi arenguid.

II.    Õiguslik raamistik

 A – Liidu õigus

5.        Direktiivi 93/13 artikli 1 lõike 1 kohaselt on direktiivi eesmärk ühtlustada liikmesriikide õigus‑ ja haldusnormid, mis käsitlevad ebaõiglasi tingimusi müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingutes.

6.        Direktiivi artikkel 3 näeb ette:

„1. Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

2. Tingimust ei loeta kunagi eraldi kokkulepituks, kui see on eelnevalt koostatud ning tarbija ei ole seetõttu saanud tingimust sisuliselt mõjutada, eriti eelnevalt koostatud tüüplepingute puhul.

[…]”

7.        Direktiivi lisa sisaldab soovituslikku loetelu tingimustest, mida võib artikli 3 lõike 3 kohaselt pidada ebaõiglaseks.

„1. Tingimused, mille eesmärk või tagajärg on:

[…]

e) ülemäära suure hüvitussumma nõudmine tarbijalt, kes ei täida oma kohustust;

[…]”

8.        Nimetatud direktiivi artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:

„Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.” [Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse ebaõigluse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laadi ja kõiki lepingu sõlmimise hetkel esinenud sõlmimist mõjutanud asjaolusid ning kõiki teisi kõnealuse või muu lepingu tingimusi, millest see lepingutingimus sõltub.] [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna direktiivi eestikeelne tõlge on ebatäpne.]

9.        Direktiivi artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].” [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna direktiivi eestikeelne tõlge on ebatäpne.]

[…]”

10.      Direktiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.”

 B – Siseriiklik õigus

11.      Hispaania õiguses oli tarbijate kaitse ebaõiglaste tingimuste eest algselt tagatud Ley General 26/1984 para la Defensa de los Consumidores y Usuarios’ega(11) (19. juuli 1984. aasta üldseadus 26/1984 tarbijate ja kasutajate kaitse kohta; edaspidi „seadus 26/1984”). Kõnealust seadust muudeti hiljem Ley 7/1998 sobre condiciones generales de la contratación’iga(12) (13. aprilli 1998. aasta seadus 7/1998 lepingu tüüptingimuste kohta; edaspidi „seadus 7/1998”), mis võttis selles osas siseriiklikku õigusesse üle direktiivi 93/13. 16. novembri 2007. aasta Real Decreto Legislativo 1/2007‑ga(13) (edaspidi „RDL 1/2007”) võeti lõpuks vastu tarbijate ja kasutajate kaitse üldseaduse uus versioon.

12.      RDL 1/2007 artiklis 83 on ette nähtud tingimuse ebaõigluse tuvastamisest tulenevad õiguslikud tagajärjed. Nimetatud artiklis on sätestatud: „[e]baõiglased tingimused on algusest peale tühised ja arvestatakse, et neid ei ole kehtestatud.” See artikkel näeb lisaks ette: „[l]epingu osa, mida tühisus mõjutab, muudetakse vastavalt tsiviilseadustiku artiklile 1258 ja heausksuse põhimõttele. Sellepärast muudab kohus, kes kõnealused tingimused tühiseks tunnistab, lepingut ja ning kasutab vahendaja õigusi poolte õiguste ja kohustuste suhtes, kui leping jääb püsima, ning selle kehtetuse tagajärgede suhtes, kui tarbijale ja kasutajale on tekkinud oluline kahju. Ainult juhul, kui allesjäänud tingimused tekitavad poolte ebavõrdsuse, mida ei saa tasakaalustada, võib kohus tunnistada lepingu tühiseks.”

13.      Hispaania tsiviilseadustiku artikkel 1108 näeb ette, et kui kohustus seisneb rahasumma tasumises ning võlgnik on tagasimaksmisega hilinenud, seisnevad kahjuhüvitis ja karistus kokku lepitud intressi tasumises – kui ei ole kokku lepitud teisiti, kokkuleppe puudumisel seadusliku intressimäära tasumises.

14.      Hispaania tsiviilseadustiku artikli 1258 kohaselt sõlmitakse lepingud lihtkokkuleppe teel, kusjuures lisaks kohustusele kinni pidada sellest, milles sõnaselgelt kokku lepiti, kaasnevad sellega ka kõik tagajärjed, mis on oma laadilt kooskõlas heausksuse, kaubanduspraktika ja seadusega.

III. Asjaolud, menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused

15.      Põhikohtuasja pooled sõlmisid 28. mail 2007 laenulepingu 30 000 euro kohta sõiduki ostmiseks. Nagu tuleneb üksikasjalikumalt eelotsusetaotlusest, oli krediidi kulukuse aastamäär 8,890%, laenuintress 7,950% ja viivitusintress 29%. Kuigi laenu tagasimaksetähtaeg on alles 5. juunil 2014, esitas hageja oma nõuded ennetähtaegselt, sest kostja ei olnud tasunud kõiki algselt kokku lepitud 67 kuumakset.

16.      Hageja taotles 8. jaanuaril 2009 maksekäsumenetluses 29 381,95 euro, lepingujärgsete intresside ja kulude tasumist. Juzgado de Primer Instancia n° 2 de Sabadell tegi 21. jaanuaril 2010 kohtumääruse, millega tunnistas viivitusintressi kehtestava laenulepingu tingimuse tühiseks, määras selleks 19% ning nõudis hagejalt, et sama ajavahemiku kohta tehtaks vastavalt kohtumääruses sätestatule uus intressiarvutus. Kohus põhjendas oma otsust sellega, et viivitusintressi tingimus on ebaõiglane. Analüüsitud sätete imperatiivse olemuse tõttu on kohus ka maksekäsumenetluses pädev tuvastama tingimuste tühisuse omal algatusel.

17.      Põhikohtuasja hageja vaidlustab kõnealuse kohtumääruse eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud apellatsioonkaebuses, tuginedes seejuures tõhusa õiguskaitse vajalikkusele, ning väidab peamises osas, et kokku lepitud viivitusintressi määra hindamine omal algatusel a limine litis ei ole lubatud, vaid see võib toimuda alles pärast kostja vastavat vastuväidet.

18.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kohtuvaidluse lahendamise huvides on tarvis tõlgendada liidu õigust. Eelotsusetaotluse esitanud kohut huvitab eelkõige, kas siseriiklikul kohtul on liidu õiguse juhiseid silmas pidades võimalus tuvastada maksekäsumenetluses omal algatusel a limine litis viivitusintressi tingimuse tühisus või peab ta jätma taolise tingimuse tühiseks tunnistamise taotlemise kohtus hoopis poolte endi ülesandeks, välja arvatud juhul, kui erandina on tegemist lepingutingimustega, mis rikuvad ilmselgelt imperatiivseid sätteid või muid keelunorme. Sel põhjusel otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus asjas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas see, kui siseriiklik kohus hoidub otsustamast omal algatusel ja a limine litis ning mis tahes menetlusetapis, kas tarbijakrediidilepingus kehtestatud viivitusintressi (käesoleval juhul 29%) tingimus on tühine või ei ole ning kas seda tuleb kohandada või mitte, on ühenduse õigusega ning eelkõige tarbijakaitseõigusega vastuolus? Kas kohus võib ilma ühenduse õigusaktidega [antud] tarbijaõigusi kahjustamata otsustada, et ta seab sellise tingimuse võimaliku analüüsimise sõltuvusse võlgniku enda algatusest (tema asjakohasest vastuväitest)?

2.      Kuidas tuleb direktiivi 93/13/EMÜ artikli 6 lõike 1 ja direktiivi 2009/22/EMÜ artikli 2 seisukohast kooskõlaliselt tõlgendada Real Decreto Legislativo nr 1/2007 (kuninga seadusandlik dekreet nr 1/2007) artiklit 83 (19. juuli 1984. aasta Ley General 26/1984 para la Defensa de los Consumidores y Usuarios (tarbijate ja kasutajate kaitse üldseadus) endine artikkel 8)? Mis ulatus on selles suhtes direktiivi 93/13/EMÜ artikli 6 lõikel 1, kui selles on sätestatud, et ebaõiglased tingimused lepingus „ei ole tarbijale siduvad”?

3.      Kas omaalgatusliku ja a limine litis kohtuliku kontrolli võib välistada, kui hageja määrab hagis selgelt kindlaks viivitusintressimäära, võla summa, st põhisumma ja intressid; leppetrahvid ja kulud, intressimäära ja ajavahemiku, mille eest kõnealuseid intresse nõutakse (või viite, et põhisummale tuleb omal algatusel lisada päritoluliikmesriigi õiguse alusel seaduslik intress), hagi aluse, sealhulgas võla aluseks olevate asjaolude kirjelduse ning nõutava intressi, ning täpsustab, kas tegemist on seadusjärgse intressiga, lepingulise intressiga, liitintressidega või laenu intressimääraga, kas selle on arvutanud hageja ja mitme protsendipunkti võrra on see kõrgem keskpanga baasmäärast, nagu näeb ette ühenduse määrus Euroopa maksekäsumenetluse kohta?

4.      Kas juhul, kui direktiiv 2008/48/EÜ ei ole üle võetud, kohustavad selle artikli 5 [lõike 1] punktid l ja m ning artikkel 6 (mis käsitleb viivitusintressimäära „kohandamise üksikasju”) ja artikli 10 [lõike 2] punkt l (milles on nimetatud „kohandamise korda”) krediidiasutust sätestama lepingus eriti selgelt (mitte tekstikorpuses, ülejäänud tekstist eristamata) „lepingueelse teabena” selged ja nähtavad viited viivitusintressimäärale ning selle arvestamise alustele (finantskulud, sissenõudmiskulud […]), ja lisama hoiatuse kaasnevate kulude kohta?

5.      Kas direktiivi 2008/48/EMÜ artikli 6 lõige 2 sisaldab kohustust teatada krediidi või laenu ennetähtaegsest maksetähtajast, mis annab õiguse kohaldada viivitusintressi? Kas direktiivi 2008/48/EMÜ artiklis 7 sätestatud alusetu rikastumise keelu põhimõte on kohaldatav juhul, kui krediidiasutus ei taha tagasi saada mitte üksnes vara (laenu põhisumma), vaid tahab kohaldada eriti kõrgeid viivitusintresse?

6.      Kui õigusnorme ei ole üle võetud, kas siis direktiivi 2005/29/EÜ artikli 11 lõike 1 seisukohast võib kohus omal algatusel analüüsida ja lugeda ebaausaks tava lisada viivitusintresside tingimus lepingu teksti?”

IV.    Menetlus Euroopa Kohtus

19.      29. novembri 2010. aasta eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 29. detsembril 2010.

20.      Põhikohtuasja hageja, Hispaania Kuningriigi valitsus ja Saksamaa Liitvabariigi valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid oma kirjalikud märkused Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud tähtaja jooksul.

21.      1. detsembri 2011. aasta suulises menetluses osalesid selgituste andmiseks põhikohtuasja hageja esindaja, Hispaania Kuningriigi ja Saksamaa Liitvabariigi valitsuse ning komisjoni esindajad.

V.      Menetlusosaliste peamised argumendid

22.      Menetlusosaliste väited antakse käesolevas asjas olulises osas edasi üksikute õigusküsimuste uurimise raames.

VI.    Õiguslik hinnang

 A – Sissejuhatavad märkused

23.      Kui võlgnik ei tasu talle esitatud rahalist nõuet, siis ei ole selle põhjuseks alati asjaolu, et ta esitab kõnealuse nõude vastu sisulisi vastuväiteid. Sageli võlgnik lihtsalt ei soovi maksta või ei ole maksevõimeline. Taolistel juhtudel ei pruugi võlausaldaja seisukohast olla kohtuliku tuvastamismenetluse algatamine selle võlgniku suhtes eriti otstarbekas.(14) Ta otsib täitmisele pööratava otsuse saamiseks hoopis hõlpsamaid ja säästlikumaid vahendeid. Paljud liikmesriigid on seda nõuet lihtsustatud õiguskaitse viisi järele arvesse võtnud, kehtestades rahaliste nõuete sissenõudmiseks oma tsiviilkohtumenetluse kordades erinevaid spetsiaalseid menetlusi,(15) mille ülesehitus ja praktiline tähtsus võib siseriiklike õiguskordade lõikes siiski oluliselt erineda.(16)

24.      Kuna need menetlused on ajapikku üha formaalsemaks muutunud, antakse kohtute koormuse vähendamiseks mõnedes õiguskordades näiteks pädevus nende menetluste osas üle vastava juriidilise haridusega kohtuametnikele – nt kohtunikuabid või kohtusekretärid,(17) samas kui teistes õiguskordades jääb ainupädevus jätkuvalt tsiviilkohtule.(18) Lisaks sellele on vajadus lihtsama ja kiirema õiguskaitse järele viinud selleni, et mõned õiguskorrad on aktsepteerinud kõrvalekaldeid tsiviilkohtumenetluse aluspõhimõtetest, näiteks mis puudutab menetlusosaliste ärakuulamist või esitatud nõude põhjendamisel ja tõendamisel aluseks võetavat kriteeriumi (usaldusväärsuse või faktide põhjendatuse kontroll).(19)

25.      Seadusandja püüdlusest leida asjakohane lahendus ühelt poolt kiirema õiguskaitse ja teiselt poolt menetlusõiguslike garantiide säilitamise vahelisele vastuolule annab liidu tasandil tunnistust määrus (EÜ) nr 1896/2006, mis kehtestas – paralleelselt siseriiklike menetlustega – Euroopa maksekäsumenetluse seoses vaidlustamata rahaliste nõuetega piiriüleste kohtuvaidluste korral tsiviil‑ ja kaubandusasjades. Kõnealune Euroopa maksekäsumenetlus põhineb liikmesriikide kogemusel selliste lihtsustatud menetluste kohaldamisel, sest see on võtnud üle hulga siseriiklikul tasandil läbiproovitud lahendusi. Nende hulka kuulub näiteks vastulause esitamise võimaluse andmine, kui kostja soovib esitada vastuväiteid maksekäsu suhtes, kusjuures sellisel juhul jätkub menetlus – sarnaselt enamiku siseriiklike maksekäsumenetlustega(20) – vastavalt tavapärase tsiviilmenetluse reeglitele kohtus.(21)

26.      Käesoleva kohtuasja keskmes on Hispaania maksekäsumenetlus rahaliste nõuete sissenõudmiseks (proceso monitorio), millel on mitu eespool nimetatud tüüpilist tunnust. Oma esimese eelotsuse küsimusega tõstatab eelotsusetaotluse esitanud kohus kõigepealt küsimuse, milliseid liidu õigusest tulenevaid juhiseid peab siseriiklik rahaliste nõuete jõustamise kohtumenetlus järgima oma ülesehituse osas, võimaldamaks tarbijat tõhusalt kaitsta nõuete eest, mis tulenevad tarbijakrediidilepingute ebaõiglastest tingimustest. Täpsemalt on kõne all siseriikliku kohtu võimalik liidu õigusest tulenev kohustus otsustada ka maksekäsumenetluses a limine litis ja omal algatusel tarbijakrediidilepingus sisalduva ebaõiglase sätte mittesiduvuse üle, seadmata ebaõigluse hindamist sõltuvusse võlgniku menetluslikust tegevusest.

27.      Kõnealuse küsimuse tundlikkus tuleneb eelkõige sellest, et ebaõigluse hindamine eeldab tavapäraselt lepinguliste õiguste ja kohustuste ulatuslikku analüüsimist siseriiklikus kohtus, mida maksekäsumenetluses reeglina ei toimu. Kui Euroopa Kohus tunnustab sellise liidu õigusest tuleneva kohustuse olemasolu, siis oleks siseriiklik seadusandja selle tagajärjel sunnitud tegema liidu õiguse juhiste täitmiseks oma tsiviilprotsessiõiguses ulatuslikke kohandusi. Ühtlasi peaks ta aga tagama, et siseriiklik maksekäsumenetlus ei minetaks oma tõhusust ning säiliks lihtsa ja säästliku õiguskaitse instrumendina ka edaspidi.(22) Võttes arvesse asjaolu, et kõnealune küsimus on eriti oluline ning et Euroopa Kohtu poolt sellele antav vastus omab liikmesriikide tsiviilkohtumenetlusele kaugeleulatuvat mõju, sean ma selle küsimuse oma analüüsi keskmesse.

 B – Esimene eelotsuse küsimus

28.      Eelotsuse küsimus on küll sõnastatud üsna laialt („mis tahes menetlusetapis”), mis võib viia väärale järeldusele, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule on oluline siseriikliku tsiviilkohtu pädevuse üldine selgitamine ebaõiglaste tingimuste tõkestamisel. Selline arusaam eelotsuse küsimusest jätaks siiski tähelepanuta, et Euroopa Kohus on juba andnud direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 puudutavas praktikas selle teema kohta väga põhjaliku seisukoha. Eelotsusetaotluse mõistliku hindamise puhul, võttes aluseks põhikohtuasja erilised asjaolud, tuleb pigem lähtuda sellest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis teada, kas Euroopa Kohtu poolt tarbijakaitse valdkonnas välja arendatud kohtupraktika põhimõtted kohalduvad ka siseriiklikule maksekäsumenetlusele. Enne kui ma hakkan seda küsimust käsitlema, näib siiski vajalik tuletada kõnealused kohtupraktika põhimõtted lühidalt meelde.

1.      Siseriikliku kohtu roll ebaõiglaste tingimuste tõkestamisel Euroopa Kohtu praktika kohaselt

29.      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt põhineb direktiiviga 93/13 loodud tarbijakaitsesüsteem arvamusel, et tarbija on nõrgemal positsioonil suhetes müüja või teenuste osutajaga, mis puudutab nii tarbija võimet pidada läbirääkimisi kui ka tema teavitatuse taset – seetõttu peab tarbija nõustuma müüja või teenuste osutaja eelnevalt kehtestatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu.(23) Sellisest nõrgemast positsioonist tulenevalt sätestab direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Nagu kohtupraktikast nähtub, on see imperatiivne säte, mille eesmärk on asendada lepingupartnerite õiguste ja kohustuste vaheline formaalne tasakaal tegeliku tasakaaluga, mis taastab nendevahelise võrdsuse.(24)

30.      Tagamaks direktiiviga 93/13 taotletavat kaitset, on Euroopa Kohus korduvalt selgitanud, et sellist ebavõrdset olukorda tarbija ning müüja või teenuste osutaja vahel saab tasakaalustada ainult positiivse välise ja lepingupooltest sõltumatu sekkumisega.(25) Neid põhimõtteid silmas pidades leidis Euroopa Kohus, et siseriiklik kohus peab omal algatusel hindama, kas lepingutingimus on ebaõiglane.(26) Kohtu pädevus hinnata omal algatusel seda, kas lepingutingimus on ebaõiglane, kujutab Euroopa Kohtu arvates endast ühtaegu nii „vahendit, mille abil saavutatakse direktiivi 93/13 artiklis 6 püstitatud eesmärk, mis on takistada, et üksiktarbija oleks seotud ebaõiglaste lepingutingimustega, kui ka vahendit, millega aidatakse kaasa selle direktiivi artiklis 7 märgitud eesmärgi saavutamisele, kuna sellisel kohtulikul hindamisel võib olla hoiatav mõju ja see võib aidata saavutada seda, et tarbijate ja müüja või teenuste osutaja vahel sõlmitud lepingutes ei kasutata enam ebaõiglasi lepingutingimusi”.(27) Seda kohtute pädevust on Euroopa Kohus pidanud vajalikuks ka selleks, et „tagada tarbijale tõhus kaitse, eelkõige arvestades vaieldamatut ohtu, et tarbija ei ole teadlik oma õigustest või et tal on keeruline neid maksma panna”.(28)

31.      Kohtuotsuses Pannon(29) tugevdas Euroopa Kohus tarbija õiguslikku seisundit, viidates siseriikliku kohtu kohustusele kontrollida lepingutingimuse ebaõiglast olemust „kohe, kui tema käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud”. Lisaks selgitas ta, et see kohustus kehtib siseriiklikule kohtule ka selle kontrollimisel, kas vaidlus talle allub.(30) Kõnealust kohtupraktikat on täpsustatud 9. novembri 2010. aasta kohtuotsusega Pénzügyi(31) selles osas, et Euroopa Kohtu arvates „[peab] siseriiklik kohus võtma omal algatusel uurimismeetmed tegemaks kindlaks, kas tema menetluses oleva kohtuvaidluse esemeks olevas müüja või teenuse osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduv erandlikku kohtualluvust määrav tingimus kuulub direktiivi 93/13 kohaldamisalasse ning kui see on nii, uurima omal algatusel sellise tingimuse võimalikku ebaõiglast olemust”.(32) Direktiivi 93/13 konkreetsele lepingule kohaldatavuse hindamise osas on Euroopa Kohus selgitanud, et „siseriiklik kohus [peab] seega kõikidel juhtudel ja olenemata siseriikliku õiguse normidest tuvastama, kas vaidlusalune tingimus on või ei ole müüja või teenuse osutaja ja tarbija vahel eraldi kokku lepitud”.

2.      Kohtupraktika põhimõtete ülekantavus põhikohtuasja olukorrale

a)      Euroopa Kohtu lähenemine kohtuotsuses Pénzügyi

32.      Kõigist siin viidatud kohtuotsustest näib esimesele eelotsuse küsimusele vastuse leidmiseks olevat kõige informatiivsem kohtuotsus Pénzügyi, sest Euroopa Kohus käsitles selles kohtuasjas sarnast küsimust. Euroopa Kohtule esitati küsimus, et kui siseriiklik kohus täheldab lepingutingimuse võimalikku ebaõiglust, kuid vaidluspooled ei ole sellekohast nõuet esitanud, kas ta võib siis omal algatusel korraldada uurimise, et tuvastada selliseks hinnanguks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud, ning siseriiklik menetlusõigus lubab seda ainult juhul, kui pooled seda nõuavad? Nagu eespool välja toodud kohtuotsuse lõikudest nähtub, vastas Euroopa Kohus sellele küsimusele mitte ainult jaatavalt. Euroopa Kohus pani siseriiklikule kohtule lausa liidu õigusest tuleneva kohustuse, viia läbi uurimine eesmärgiga selgitada vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud. Seejuures andis Euroopa Kohus vastuse küsimusele, mis jäeti kohtuotsuses Pannon veel lahtiseks, täpsemalt sellele, mil viisil peab kõnealune uurimine toimuma. Euroopa Kohtu täpsemate juhiste puudumisel võib seetõttu eeldada, et see peab juhinduma iga konkreetse liikmesriigi menetlusõigusest.

33.      Käesoleva ettepaneku punktis 31 välja toodud otsuse lõigud annavad mõista, et Euroopa Kohus võis kavatseda võistleva kohtumenetluse põhimõttest kõrvalekaldumist tsiviilkohtumenetluses, tagamaks teatavatel juhtudel liidu seadusandja taotletav tarbijakaitse tõhusus. See lähenemine on kooskõlas Euroopa Kohtu senise tarbijasõbraliku praktikaga. Samal ajal kui siseriiklikule tsiviilkohtule pannakse ulatuslik uurimiskohustus, antakse talle ka võimalus sekkuda tarbija kaitseks menetlusse, kuigi asjaomane siseriiklik õigus sellist teguviisi reeglina ei lubaks. Sekkumispädevus tuleneks siis vahetult liidu õigusest, mistõttu tõrjutakse sellega vastuolus olevad siseriiklikud menetluseeskirjad liidu õiguse ülimuslikkuse tõttu kohaldamise osas välja.

b)      Argumendid, mis kõnelevad selle kohtupraktika põhikohtuasjale ülekantavuse vastu

34.      Nii tervitatav kui kõnealune lähenemine võib tarbijakaitse seisukohast ka paista, tundub mulle, et selle kohtupraktika piiramatu ülekantavus sellisele menetlusele nagu maksekäsumenetlus ei ole dogmaatilises mõttes niisama lihtsalt võimalik. Minu arvates tuleb silmas pidada erilisi asjaolusid, mis iseloomustasid kohtuasja Pénzügyi ning olid aluseks Euroopa Kohtu otsusele. Peale selle tuleb mõelda tagajärgedele, mis tuleneksid nimetatud kohtupraktika ülekandmisest maksekäsumenetlusele.

i)      Võrdlus kohtuasjaga Pénzügyi

–       Erinev menetluslik olukord

35.      Kõigepealt tuleb märkida, et tarbija menetluslik olukord tolles kohtuasjas oli käesoleva kohtuasja omast erinev, mistõttu ei luba see minu arvates nende kahe kohtuasja vahele paralleeli tõmmata. Nagu nähtub kohtuotsuses Pénzügyi sisalduvatest selgitustest menetluse käigu kohta,(33) esitati laenu tasumata jätmise tõttu tarbija vastu maksekäsu kiirmenetluse avaldus. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus lahendati nn hagita menetluses, mis ei nõua Ungari õiguse kohaselt, et asja lahendav kohus korraldaks kohtuistungi ning kuulaks vaidlevad pooled ära. Makseettepaneku tegemisel ei puudutanud eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtualluvuse küsimust ega selles laenulepingus sisalduvat kohtualluvuse tingimust.

36.      Siiski nähtub kohtuotsusest ühtlasi, et tarbija esitas makseettepaneku vastu vastuväite, mille tagajärjel viidi menetlus üle hagimenetluseks, mis kulges seejärel kooskõlas siseriikliku tsiviilkohtumenetluse üldsätetega.(34) Seetõttu tuleb eeldada, et algatati tuvastamismenetlus. Seevastu põhikohtuasjas toimus maksekäsumenetlus, ilma et tarbija oleks end selle vastu õiguslikult kaitsnud. Selle asemel sekkus siseriiklik kohus omal algatusel, tühistades ebaõiglaseks peetavad lepingutingimused. Eeltoodut arvesse võttes tuleb lähtuda sellest, et Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas Pénzügyi välja arendatud lähenemine on tegelikult mõeldud tuvastamismenetluse jaoks tsiviilmenetluses, mitte aga maksekäsumenetluse tarbeks.

–       Lepingutingimuste erinev laad

37.      Peale selle tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et kohtuasjas Pénzügyi käsitleti täiesti teist laadi lepingutingimust kui põhikohtuasjas. See aspekt on eriti oluline ning vajab üksikasjalikku analüüsi. Seejuures tuleb käsitleda erinevat laadi tingimusi, millega siseriiklik kohus tavapäraselt kokku puutub.

38.      Kohtuasjas Pénzügyi oli põhikohtuasja ese kohtualluvuse tingimus, mis sisaldus müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahelises laenulepingus. Nimetatud tingimuse eripäraks oli asjaolu, et see nägi erandliku piirkondliku kohtualluvuse ette selliselt, et asja arutamine ei allunud kohtule, mille tööpiirkonnas oli tarbija elukoht, ega kohtule, mille tööpiirkonnas oli müüja või teenuste osutaja asukoht, vaid kohtule, mis asus müüja või teenuse osutaja asukoha lähedal nii geograafilises plaanis kui ka transpordivõimaluste osas.(35) Nagu Euroopa Kohus otsuses Pénzügyi õigesti tuvastas, on kõnealune kohtualluvuse tingimus sarnane tingimusega, mis oli kohtuasja Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores ese. Euroopa Kohus meenutas, et selle kohtuotsuse punktis 24 leidis ta, et tingimust, mis määrab asja erandliku kohtualluvuse selliselt, et asja lahendamine kuulub kohtu alluvusse, mille tööpiirkonnas asub müüja või teenuste osutaja asukoht, tuleb pidada ebaõiglaseks direktiivi artikli 3 tähenduses, sest see kutsub vastuolus heausksuse tingimusega esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.(36)

39.      Euroopa Kohus nägi selles tarbija olulist kahjustamist, sest selline säte sunnib tarbijat tunnustama vaidluse allumist üksnes kohtule, mis võib asuda tema elukohast kaugel, ning võib tal seega raskendada oma õiguste teostamist kohtusse ilmumisega kaasnevate kulude tõttu just väiksemate kohtuvaidluste puhul. Euroopa Kohtu arvates kuulus selline tingimus järelikult direktiivi lisa punkti 1 alapunktis q nimetatud tingimuste kategooriasse, mille eesmärk või tagajärg on jätta tarbija ilma õigusest või piirata tema õigust võtta õiguslikke meetmeid.(37) Lisaks nägi Euroopa Kohus sellises tingimuses müüja või teenuste osutaja ebaproportsionaalset soodustamist, sest see võimaldab tal koondada kõik tema kutsetegevusega seotud vaidlused ühte kohtusse, mille tööpiirkonnas ei asu aga tarbija elukoht, kuid mis kergendab müüja või teenuste osutaja kohtusse ilmumist ning vähendab sellega seotud kulusid.(38)

40.      Erinevalt kohtuasjadest Pénzügyi ning Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores ei ole käesoleva kohtuasja ese siiski kohtualluvuse kokkulepe, vaid viivitusintressi käsitlev lepingutingimus. Selline eristamine on oluline seetõttu, et siseriikliku kohtu toimimine tsiviilmenetluses on erinev, olenevalt sellest, millist laadi tingimusega on vastaval juhul tegemist.

41.      Nagu ma selgitasin oma ettepanekus kohtuasjas Pénzügyi,(39) tuleb kohtualluvuse kokkuleppeid põhimõtteliselt eristada sisulisi lepingujärgseid kohustusi kehtestavatest tingimustest. Viimaseid eristab teistest asjaolu, et need sisaldavad sageli üksikasjalikke lepingupooltele siduvaid eeskirju, mille vastuolu heausksuse põhimõttega ei pruugi eelkõige nende keerukuse tõttu esmapilgul alati ilmne olla. Selliseks tuvastamiseks on sageli vajalik siseriikliku kohtu poolne põhjalik hindamine üksikjuhu kõikide asjaolude alusel. Sellele viitab ka komisjon.(40) Direktiiv 93/13 eeldab ise kaudselt, et siseriiklik kohus viib sellise üksikasjaliku hindamise läbi, sest esiteks võib artiklis 3 sisalduva definitsiooni kohaselt lugeda tingimust ebaõiglaseks ainult siis, „kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat”, mis tuvastatakse alles hoolika hindamise teel. Teiseks sätestab direktiivi 93/13 artikkel 4, et lepingutingimuse ebaõigluse hindamisel „võetakse arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laadi ja kõiki lepingu sõlmimise hetkel esinenud sõlmimist mõjutanud asjaolusid ning kõiki teisi kõnealuse või muu lepingu tingimusi, millest see lepingutingimus sõltub” [täpsustatud tõlge]. Nende asjaolude arvessevõtmine nõuab seega asjaomaste tingimuste hindamist, mis läheb palju kaugemale pelgast usaldusväärsuse kontrollist.

42.      Ka sissejuhatuses mainitud ettepanek määruse osas Euroopa ühise müügiõiguse kohta(41) võtab arvesse asjaolu, et teatavad tingimused vajavad nende ebaõigluse tuvastamiseks sageli hoolikat hindamist. Määruse ettepanek sisaldab mh eeskirju „ebamõistlikult kahjustavate tingimuste” kohta kaupleja ja tarbija vahelises lepingus, mis vastavad suures osas direktiivi 93/13 sätetele.(42) Selles kontekstis on oluline märkida, et määruse ettepanek sisaldab ka eeskirju viiviste kohta, kui tarbija on maksmisega hilinenud.(43) Seejuures tuleb erilist tähelepanu pöörata sättele,(44) mille kohaselt juhul, kui nähakse ette määruse ettepaneku sätetest kõrgem viivise määr, tuleb see lepingutingimus mittesiduvaks lugeda, kui otsustatakse, et selline tingimus on „ebamõistlikult kahjustav” asjakohaste eeskirjade tähenduses. Hindamine toimub sarnaste rangete reeglite järgi nagu oli sätestatud direktiivis 93/13.(45) See, kas kõnealune regulatsioon sellises vormis kunagi jõustub, sõltub kindlasti õigusloome menetluse edasisest käigust. Selliste lepingute puhul nagu põhikohtuasjas, kujutaks see endast siseriiklikule kohtule, kes peab hindama viivitusintressi tingimuse võimalikku ebaõiglust, kindlasti kasulikku otsustamise alust – juhul, kui lepingupooled lepivad kokku Euroopa ühise müügiõiguse kohaldamises.

43.      Kui kõnealune tingimus ei ole erandjuhul seadusega kvalifitseeritud, näiteks selliste tingimuste loetelus, mis tuleb igal juhul ebaõiglasteks lugeda, siis ei saa siseriiklik kohus toimida teisiti kui tuvastada, et tingimus on ebaõiglane. Selles seoses tuleb siiski viidata asjaolule, et isegi selline kvalifitseerimine nagu sisaldub direktiivi 93/13 lisa tingimuste koosseisudes, ei saa selles midagi muuta. Lisa, millele viitab direktiivi artikli 3 lõige 3, sisaldab nimelt pelgalt soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest,(46) mida võib pidada ebaõiglasteks.(47) Loetelus sisalduvat tingimust ei saa tingimata pidada ebaõiglaseks, ning vastupidi – loetelus märkimata tingimuse võib sellest hoolimata ebaõiglaseks lugeda.(48) Seetõttu ei saa pelgast asjaolust, et tingimus sisaldub loetelus, tingimata järeldada, et see on ka ebaõiglane. Hoolimata soovituslikust laadist, mida sellisele asjaolule kohtupraktika kohaselt omistatakse, on vaja asjaomaseid lepingutingimusi nende võimaliku ebaõiglase olemuse osas iseseisvalt ja üksikasjalikult hinnata.

44.      Olukord on teistsugune, kui siseriiklik kohus peab käsitlema kohtualluvuse tingimust nagu kohtuasjas Pénzügyi. Nagu ma selgitasin oma ettepaneku punktis 112 kohtuasjas Pénzügyi, võiks siseriiklik kohtunik uurida lepingutingimust, mis võib teatud asjaoludel olla seetõttu ebaõiglaseks kvalifitseeritav, et see annab lepingust tulenevate õiguslike vaidluste lahendamise ettevõtja asukoha järgse kohtu alluvusse, juba omal algatusel läbiviidava vaidluse kohtualluvuse kontrollimise raames, ilma et see sõltuks poolte üksikasjalikest argumentidest. Ulatusliku hindamiskohustuse seadmine ei olnud direktiiviga 93/13 taotletava ebaõiglaste tingimuste kontrolli eesmärgi saavutamiseks tingimata vajalik. Seda oletust toetas ka põhikohtuasja menetluslik olukord. Nagu ma oma ettepanekus selgitasin, nähtub toimikust, et eelotsusetaotluse esitanud kohus märkas enne kohtuistungi kuupäeva määramist, et kostja elukoht ei asu tema tööpiirkonnas, vaid hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse lepingu tüüptingimuste alusel oma asukoha läheduses asuvasse kohtusse, millega seoses hakkas eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtlema kõnealuses lepingutingimuses. Sellega andis eelotsusetaotluse esitanud kohus mõista, et ta kahtlustab kohtualluvuse tingimuse ebaõiglast olemust.

45.      Võttes arvesse eespool toodud kaalutlusi, olen ma seisukohal, et kõnealuste tingimuste ebaõiglasteks kvalifitseerimine eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt kohtuasjas Pénzügyi oli mõistetav, ja seda järgmistel põhjustel: esiteks käsitles see kohus lepingutingimust, mille ebaõiglane olemus oli Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas Océano Grupo läbi viidud hindamist arvesse võttes väljaspool kahtlust. Seetõttu võib õigesti väita, et selle näol oli tegemist liidu õiguse poolt piisavalt kvalifitseeritud tingimusega. Teiseks sai eelotsusetaotluse esitanud kohus oma piirkondliku kohtualluvuse kontrollimisel ja seega suhteliselt lihtsalt tuvastada „vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud”, täitmaks lepingutingimuste ebaõigluse omal algatusel kontrollimise kohustust. Teisisõnu, eelotsusetaotluse esitanud kohus ei pidanud läbi viima tingimuste ebaõigluse ulatuslikku hindamist, võttes arvesse üksikjuhu kõiki asjaolusid.

46.      Kohtuotsuse Pénzügyi õigesse konteksti seadmiseks tuleb neid asjaolusid meeles pidada. Minu arvates järeldub sellest, et siseriikliku kohtu kohustust võtta omal algatusel uurimismeetmed, nagu on ette nähtud selle kohtuotsuse punktis 56, tuleb mõista ainult selles kontekstis, et siseriiklik tsiviilkohus saab reeglina suhteliselt lihtsalt tuvastada omal algatusel hindamise pädevuse ja seejuures sellise tingimuse ebaõigluse nagu kohtuasjades Océano Grupo ja Pénzügyi. Sisuliste tingimuste puhul see juba nimetatud põhjustel nii lihtne ei ole, eelkõige siis, kui ebaõigluse tuvastamine eeldab hoolikat kontrollimist. Kohtuotsus Pénzügyi pakub seega tarbijakaitse maksvusele pääsemiseks sobiva lahenduse ainult selle kohtuasja põhikohtuasja eriliste asjaolude kontekstis.

–       Järeldus

47.      Seega järeldan ma, et Pénzügyi kohtupraktika ülekandmine sellisele olukorrale nagu käesolevas kohtuasjas ei tule kõne alla, sest sellega on seotud siseriikliku kohtu kohustus otsustada maksekäsumenetluses omal algatusel ja a limine litis tarbijakrediidilepingus sisalduva viivitusintresse käsitleva tingimuse tühisuse üle.

ii)    Maksekäsumenetlusele ülekandmise tagajärjed

–       Maksekäsumenetluse toimimisviisi põhimõtteline muutmine

48.      Kui Euroopa Kohus peaks asuma vastupidisele seisukohale ja – erinevalt käesolevast ettepanekust – leidma, et eespool toodud asjaoludel ei ole mingeid takistusi Pénzügyi kohtupraktika ülekandmisele põhikohtuasjale, siis peaks siiski silmas pidama tagajärgi, mis tuleneksid Euroopa Kohtu poolt välja arendatud lähenemise ülekandmisest maksekäsumenetlusele.

49.      Kõik menetlusosalised on minu arvates õigesti ühel nõul selles, et siseriikliku maksekäsumenetluse raames ulatusliku hindamiskohustuse ning a limine litis otsuse tegemise kohustuse seadmine tarbijakrediidilepingus sisalduva viivitusintressi sätete tühisuse kohta, tooks endaga kaasa selle menetluse toimimisviisi põhjapaneva, soovimatu muutmise. Välja toodud kahtlused seonduvad vajadusega tagada nii menetlusosaliste menetluslikud garantiid kui ka säilitada pikemas perspektiivis siseriiklike maksekäsumenetluste tõhusus.

50.      Mõistmaks siseriiklikule kohtule pandava sellise liidu õigusest tuleneva kohustuse ulatust on vaja endale ette kujutada nii maksekäsumenetluse tähendust kui ka probleeme, mis tekivad seoses selle menetlusõigusliku ülesehitusega, tagamaks tõhususe ja õigusriikluse vaheline sobiv tasakaal. Nagu minu sissejuhatavates märkustes juba selgitatud,(49) on maksekäsumenetlus – olenemata selle täpsemast ülesehitusest erinevate liikmesriikide õiguskordades – mõeldud vaidlustamata rahaliste nõuete lihtsaks, kiireks ja tõhusaks sissenõudmiseks.(50) Piirdumine vaidlustamata rahaliste nõuetega lubab maksekäsumenetluse kujundada hulgimenetlusena. Nagu Saksamaa valitsus õigesti selgitab,(51) mängib just menetluse ajaline eelis olulist rolli, vältimaks või vähendamaks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks maksmise hilinemisest tulenevat ohtu. Selle abil saab ära hoida ka menetluskulusid.

51.      Selliste menetluste eripäraks on asjaolu, et taotleja kasuks tehakse otsus maksekäsu vormi või kirja abil esitatud taotluse alusel ilma kohtuistungita. Menetluse faasis, mis kestab kuni makseettepaneku tegemiseni, kostja seega menetluses ei osale. Kohus kontrollib lisaks oma pädevuse olemasolule taotlusele esitatavaid teatud nõudeid, eelkõige seda, kas esitatud nõuet on kirjeldatud piisavalt täpselt. Esitatud nõude sisulist kontrollimist seevastu reeglina ei toimu. Maksekäsu kiirmenetluse taotluse saab tagasi lükata üksnes siis, kui esitatud nõue on ilmselgelt põhjendamatu.(52) Esitatud nõude sisuline kontrollimine kuulub hagimenetluse osasse, mille võib algatada kostja poolt makseettepaneku peale esitatud apellatsioonkaebusega. Järgnevas hagimenetluses kontrollib kohus siis alati ka omal algatusel, kas esitatud nõude tingimused on täidetud. Kui nõude kehtimiseks on määrav lepingutingimus, siis hindab siseriiklik kohus ka selle võimaliku ebaõigluse küsimust.

52.      Siseriikliku kohtu kohustust uurida omal algatusel ja jätta võimalikud ebaõiglased tingimused kohaldamata tuleb pidada õiguslikus mõttes kaheldavaks selles osas, et maksekäsumenetlus ei ole võistlev menetlus, mistõttu juhul, kui siseriiklik kohus tunnistab lepingutingimused omal algatusel tühiseks ning lükkab maksekäsu kiirmenetluse taotluse tagasi, siis ei jäeta müüjale või teenuste osutajale võimalust esitada oma seisukoht etteheite suhtes, mis puudutab ebaõiglaste tingimuste kasutamist kaubanduses. Õigus olla ära kuulatud, mis on õigusriikliku tegutsemise lähtekoht ning kuulub kohtupraktikas tunnustatud liidu õiguse üldpõhimõtete hulka,(53) ei oleks piisavalt tagatud.

53.      Lisaks põrkuks siseriikliku kohtu selline kohustus teatavatele piiridele, mis on seotud maksekäsumenetluse formaalsustega. Isegi kui lepingutingimuse ebaõiglane olemus tuleb mõnedel juhtudel esile, nt kui asjaomane tingimuse liik on seadusega kvalifitseeritud, ei ole see siiski alati nii. Nagu juba selgitatud, võib tingimuse ebaõigluse hindamine direktiivi 93/13 artiklite 3 ja 4 õiguslike juhiste alusel olla väga keeruline.(54) Lisaks võivad tekkida kahtlused küsimuse osas, kas asjaomase tingimuse suhtes on vastavalt artikli 3 lõikele 1 eraldi kokku lepitud. Nagu komisjon õigesti selgitab,(55) ei saa välistada, et siseriiklik kohus seisab delikaatse ülesande ees võtta lõplik seisukoht tingimuse ebaõigluse osas, kuigi tal on selles osas kahtlusi või ta ei oma teavet kõigi asjaolude kohta. Komisjoniga tuleb selles osas nõustuda, et õiguslikust seisukohast oleks küsitav, kui pädeva kohtuniku ainsad võimalused oleks hoolimata püsima jäänud kahtlustest, kas taotlus võlausaldaja kahjuks tagasi lükata või see võlgniku kahjuks rahuldada.

54.      Kui maksekäsumenetlust kohandataks selle algse kontseptsiooni vastaselt nii, et see näeks ette suulise seisukoha esitamise võimaluse, nt kohtuistungi võimaldamisega, selleks et kõrvaldada kahtlused või tagada menetlusosalistele enne otsuse tegemist õigus olla ära kuulatud, siis oleks karta, et maksekäsumenetlus kaotaks ühe olulistest tõhususega seotud eelistest, kui see muudetaks pelgaks hagimenetluse koopiaks.

55.      Lisaks tuleb silmas pidada, et mõnedes liikmesriikides ei ole maksekäsumenetluse puhul pädevad kohtunikud, vaid kohtute koormuse vähendamiseks on pädevus üle antud kohtuametnikele.(56) Võttes arvesse lepingutingimuse ebaõigluse hindamise keerulist iseloomu ning mittesiduvuse tuvastamise tagajärgi lepingupartnerite jaoks, peaks see ülesanne siiski kohtunikule jääma. Kui Euroopa Kohus peaks seetõttu asuma seisukohale, et direktiivi 93/13 artiklist 6 saab tuletada siseriikliku kohtu liidu õigusest tuleneva kohustuse, et ka maksekäsumenetluse raames tuleb tarbijakrediidilepingus sisalduvat tingimust ulatuslikult hinnata ning otsustada selle tühisuse üle a limine litis, siis nõuaks see siseriiklike õiguskordade organisatoorset kohandamist. Tuleks võtta piisavad meetmed, et tarbijakaitse asjades tegeleksid maksekäsu kiirmenetluse taotlustega üksnes kohtunikud. Nende kohtuasjade eraldamine tavapärasest maksekäsumenetlusest viiks siiski selleni, et menetlus muudetaks teatud asjaoludel keerulisemaks, millega läheks siseriikliku kohtu töö kergendamise mõju osaliselt kaduma.

56.      Seega leian ma, et maksekäsumenetluse raames ulatusliku hindamiskohustuse seadmine ning tarbijakrediidilepingus sisalduvate viivitusintresse käsitlevate sätete tühisuse üle a limine litis otsustamise kohustuse panemine viiks selle menetluse toimimisviisi põhimõttelise muutmiseni, mis kaotaks maksekäsumenetluse peamise tõhususe eelise, milleks on vaidlustamata rahaliste nõuete kiire jõustamine.

–       Kooskõla menetlusautonoomia põhimõttega

Tsiviilmenetlusõigus liidu õiguse ja siseriikliku õiguse struktuuris

57.      Peale selle on küsitav, kuidas saaks sellise, siseriikliku maksekäsumenetluse suhtes ulatuslike tagajärgedega, tõlgenduse viia üldse kooskõlla Euroopa Kohtu praktikaga liikmesriikide menetlusautonoomia kohta.

58.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb juhul, kui vastav regulatsioon liidu tasandil puudub, määrata pädevad kohtud ja nende kohtuasjade menetlemise kord, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, kindlaks liikmesriikide siseriiklike õigusnormidega.(57) Kõnealune liikmesriikide pädevus tuleneb kokkuvõttes asjaolust, et liikmesriikide menetlusõigus ei kuulu põhimõtteliselt ühtlustamisele. Liidul puudub selles valdkonnas ka üldine õigusloomepädevus. Viimane kehtib eelkõige ka käesolevas asjas käsitletava tsiviilmenetlusõiguse kohta, kuigi liidu õigus on omandanud aina suuremat mõju.(58) Liidu õiguse mõju siseriiklikule tsiviilmenetlusõigusele väljendub nüüdseks tsiviilprotsessi eeskirjade kaudu üksikutes teisese õiguse aktides,(59) liidu õiguse põhimõtetes ning eelkõige Euroopa Kohtu praktikas.

59.      Liikmesriikide menetlusautonoomia oluline piirang tuleneb eelkõige liidu õiguse üldpõhimõtetest, näiteks seoses liidu õiguskorra poolt antud subjektiivsete õiguste jõustamisega. Nii on Euroopa Kohus esiteks andnud liikmesriikidele just seoses neile jäänud pädevusega selles valdkonnas küll laialdase kaalutlusõiguse selliste menetluste korraldamisel, millega tagatakse kodanike liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, teiseks on Euroopa Kohus aga selgelt viidanud liikmesriikide sellise pädevuse liidu õiguse kohastele piiridele, selgitades, et asjaomased menetlused ei tohi olla ebasoodsamad, kui samalaadsete siseriiklike kaebuste puhul (võrdväärsuse põhimõte) ja need ei tohi muuta liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte).(60)

60.      Kõnealused õigusemõistmise põhimõtted kohalduvad ka süsteemile, mille on direktiiv 93/13 kehtestanud tarbija kaitseks ebaõiglaste tingimuste eest kaubanduses. Nii on kohus viimati otsuses Asturcom Telecomunicaciones viidanud menetlusautonoomia põhimõtte olulisusele lepingutingimuste kohtuliku kontrolli raames. Nimetatud kohtuasja ese oli küsimus, kas direktiivi 93/13 võib tõlgendada nii, et siseriiklik kohus, kellele on esitatud nõue sundtäita lõplik vahekohtuotsus, mis on tehtud tarbija menetluses osalemiseta, peab omal algatusel hindama, kas müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduv vahekohtuklausel on ebaõiglane, ning tühistama vahekohtuotsuse.(61) Euroopa Kohus vastas sellele küsimusele viidates oma kohtupraktikale, mille kohaselt „liidu õigus ei kohusta […] siseriiklikku kohut jätma kohaldamata siseriiklikke menetlusnorme, mis annavad otsusele õigusjõu, isegi siis, kui see võimaldaks heastada selle otsusega toime pandud ühenduse õiguse rikkumise”.(62) Pärast järeldust, et seadusjõu valdkonnas puuduvad liidu õiguse sätted, märkis Euroopa Kohus, et „kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte rakendamise tingimused [tuleb] menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt sätestada liikmesriikide õiguskordades”, meenutades seejuures, et „need tingimused ei tohi aga olla ebasoodsamad võrreldes tingimustega, mis kehtivad siseriiklikele asjaoludele, ega tohi olla sätestatud selliselt, et nad muudavad ühenduse õiguskorraga antud õiguste kasutamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks”.(63)

61.      Nimetatud kohtuotsusest võib järeldada, et Euroopa Kohtu arvates allub siseriiklik tsiviilmenetlusõigus üksnes võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetele, kui ei eksisteeri liidu õigusest tulenevaid erijuhiseid.(64) Liidu õiguse rikkumist saab seega eeldada alles siis, kui kõnealune siseriiklik õigus ei ole kooskõlas nende põhimõtetega. Küsimusele, kas tarbijakaitse maksmapanemiseks on tarvis muuta siseriiklikku maksekäsumenetlust esimese eelotsuse küsimuse tähenduses, saab seega vastata alles siis, kui see põhijoontes juba kirjeldatud siseriiklik menetlus ei ole kooskõlas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega. Seda tuleb järgnevalt uurida.

Võrdväärsuse põhimõtet ei ole rikutud

62.      Võrdväärsuse põhimõte nõuab, et siseriiklik õigusnorm oleks ühtemoodi kohaldatav nii liidu õiguse rikkumisest tulenevate hagide puhul kui ka siseriikliku õiguse eiramisest tulenevate hagide puhul, kui neil hagidel on sarnane ese ja alus.(65) Kandes selle lähenemise üle käesolevas asjas olulise tarbijakaitseõiguse aspekti spetsiifilisse konteksti tähendab see, et tuleb küsida, kas liidu seadusandja poolt direktiiviga 93/13 taotletav tarbija kaitse ebaõiglaste tingimuste eest kaubanduses tagatakse siseriiklikul tasandil menetlusõigusega samal määral nagu tarbija kaitse sekkumiste eest siseriikliku õigusega kaitstud samasugustesse õigustesse. Järelikult tuleks võrdväärsuse põhimõtte rikkumist möönda alles direktiivist 93/13 tulenevate nõuete ebasoodsamate õiguskaitsevõimaluste puhul võrreldes siseriiklikust õigusest tulenevate nõuetega.

63.      Euroopa Kohus on oma praktikas välja töötanud rea üldisi kriteeriume, mille alusel saab hinnata siseriikliku õiguskaitse võrdväärsust just liidu õigusega tagatud õiguste kaitsmise valdkonnas. Hindamine ise seisneb peamiselt selles, et asjakohaseid menetluskordi võrreldakse üksteise suhtes hindavalt. Euroopa Kohus on seejuures seisukohal, et hagide võrdväärsuse hindamise oluliste kriteeriumidena tuleb arvesse võtta siseriiklikku õigust puudutavate väidetavalt võrreldavate hagide eset, õiguslikku alust ning olulisi tunnuseid.(66) Lisaks selgitas Euroopa Kohus, et tuvastamaks, kas siseriiklik menetluseeskiri on ebasoodsam, peab võtma arvesse nende seisundit menetluses tervikuna, selle menetluse kulgemist ning menetlusnormide eripära.(67)

64.      Kuigi Euroopa Kohus on selle ülesande põhimõtteliselt andnud siseriiklikele kohtutele, kasutamaks nende vahetuid teadmisi siseriiklikust menetlusõigusest,(68) on ta jätnud endale õiguse anda selgitusi liidu õiguse tõlgendamise kohta(69) ning teha vahetevahel isegi omapoolseid järeldusi võrdväärsuse tagamise kohta konkreetsel juhul,(70) kui tal on piisavalt asjakohast teavet. Sellega soovib Euroopa Kohus ei midagi muud kui anda siseriiklikele kohtutele tarvilikke viiteid, mis aitaksid neid hindamisel.(71) Sel põhjusel näib olevat lubatud anda mõned põhjalikud selgitused põhikohtuasja teatavate tunnuste kohta.

65.      Konkreetse põhikohtuasja puhul ei tulene minu arvates eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest igatahes mingeid tõendeid, mis lubaksid järeldada, et Hispaania tsiviilmenetlusõigus korraldaks siseriikliku maksekäsumenetluse raames tarbijakrediidilepingute tingimuste ebaõigluse kontrolli vastavalt direktiivi 93/13 juhistele ebasoodsamalt, kui nende tarbijakrediidilepingute kooskõla kontrolli siseriikliku õiguse eeskirjadega. Seega ei viita miski võrdväärsuse põhimõtte rikkumisele kõne all oleva siseriikliku maksekäsumenetluse kontekstis.

66.      Käesoleva eelotsusemenetluse puhul tuleb seega lähtuda eeldusest, et võrdväärsuse põhimõtet on järgitud.

Tõhususe põhimõtet ei ole rikutud

67.      Lõpetuseks tuleb kontrollida, kas siseriiklik maksekäsumenetlus on oma põhijoontes kooskõlas tõhususe põhimõttega. Viimane nõuab, et liidu õiguse kohaldamist ei muudetaks võimatuks või ülemäära raskeks. Selles seoses tuleb viidata liidu seadusandja poolt direktiivi 93/13 artikli 7 lõikes 1 kehtestatud eesmärgile, „et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad”. See eesmärk kujutab õiguslikus mõttes endast kriteeriumi, millega peab võrdlema siseriiklikku maksekäsumenetlust.

68.      Siseriikliku kohtu kohustus viia läbi ulatuslik hindamine ning langetada a limine litis otsus tarbijakrediidilepingus sisalduva ebaõiglase tingimuse tühisuse kohta, viiks selleni, et tarbijat kaitstakse juba enne, kui tehakse õigusjõudu omav kohtuotsus rahalise nõude osas. Siseriiklikku maksekäsumenetlust täiendataks seega ennetava õiguskaitse mehhanismiga. Siiski tuleb mõelda, kas selline mehhanism on tingimata vajalik, et tagada tõhusalt tarbija kaitse ebaõiglaste tingimuste kasutamise eest kaubanduses. Nagu juba mainitud, on maksekäsumenetlus liikmesriikides reeglina üles ehitatud selliselt, et lepingutingimuse ebaõigluse hindamine on üle viidud apellatsioonkaebusega algatatavasse hagimenetlusse.(72) Siseriiklik kohus saab kõnealuses hagimenetluses võimaluse teostada liidu õigusest tulenevat ebaõigluse hindamise kohustust. Teisisõnu, tarbijale tagatakse õiguskaitse ka selle mudeli alusel. Viimane seatakse siiski sõltuvusse sellest, et tarbija annab maksekäsumenetluses teada oma tahtest end õiguslikult kaitsta.

69.      Ma söandan kahelda selles, et liidu õiguse tõhusust riivatakse sellega, et õiguskaitse seatakse sõltuvusse tarbija tahteavaldusest. Just kohtupraktika näitab, et Euroopa Kohus on pidanud direktiivi 93/13 artiklitega 6 ja 7 kooskõlas olevaks, kui siseriikliku kohtu positiivne sekkumine, et tagada tarbija ja müüja või teenuste osutaja vaheliste suhete tasakaal, seatakse sõltuvusse tarbija nõusolekust.

70.      Kõigepealt tuleb meenutada kohtuotsust Pannon GSM, milles Euroopa Kohus viitas siseriikliku kohtu kohustusele jätta tingimused kohaldamata, kui need on tema hinnangul ebaõiglased, välja arvatud juhul, kui „tarbija seda kohaldamata jätmist vastustab”.(73) Oma põhjenduses selgitas Euroopa Kohus, et omal algatusel hindamise kohustus on vajalik direktiiviga sätestatud kaitse kasuliku mõju tagamiseks. Ühtlasi selgitas ta aga, et „siseriiklik kohus ei saa siiski jätta vaidlusalust tingimust kohaldamata, kui tarbija otsustab pärast seda, kui kohus on vastavat küsimust selgitanud, mitte tugineda lepingutingimuse ebaõiglusele ning mittesiduvusele”.

71.      Järgnevalt tuleb meelde tuletada otsust kohtuasjas Martín Martín,(74) milles Euroopa Kohus käsitles küsimust, kas siseriiklik kohus tohib omal algatusel võtta menetlusse nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivi 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral(75) artikli 4 rikkumise ning tuvastada selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluva lepingu tühisuse sel põhjusel, et tarbijat ei teavitatud tema taganemisõigusest, kuigi ta ei ole pädevates siseriiklikes kohtutes kordagi lepingu tühisusele tuginenud.(76) Nimetatud otsuses viitas Euroopa Kohus asjaolule, et „liidu õigus ei nõua põhimõtteliselt siseriiklikelt kohtutelt, et nad tõstataksid omal algatusel väite liidu õigusnormide rikkumise kohta, kui sellise väite analüüsimisel oleksid kohtud kohustatud väljuma vaidluse piiridest, mille pooled on määratlenud, tuginedes muudele faktidele ja asjaoludele kui nendele, millele pool, kes on selliste sätete kohaldamisest huvitatud, on oma nõude rajanud”.(77) Lisaks selgitas Euroopa Kohus, et „niisugust siseriikliku kohtu pädevuse piirangut õigustab põhimõte, et kohtumenetluses kuulub initsiatiiv pooltele ning järelikult saab kohus omal algatusel tõstatada uusi väiteid ainult erandjuhtudel, kui avalik huvi seda nõuab”.(78) Euroopa Kohus leidis, et siseriikliku kohtu positiivne sekkumine sellisel juhul nagu põhikohtuasjas, on siiski õigustatud, põhjendades seda asjaoluga, et direktiivi 85/577 artikkel 4 puudutab avalikku huvi. Nagu Euroopa Kohus leidis, viidates minu ettepanekule selles kohtuasjas,(79) „on direktiivi 85/577 artiklis 4 seatud teavitamiskohustusel keskne tähtsus direktiivi üldises ülesehituses, sest see on taganemisõiguse tegeliku kasutamise ning järelikult ka sellise tarbijakaitse kasuliku mõju peamine tagatis, mida ühenduse seadusandja soovis”.(80) Selles kontekstis tuleb märkida, et Euroopa Kohus luges vaidlusaluse lepingu tühistamise võimaluse teavitamiskohustuse rikkumise korral „vajalike tarbijakaitsemeetmete” hulka direktiivi artikli 4 kolmanda lõigu tähenduses. Seejuures ei tohi siiski mainimata jätta, et viidates eespool toodud lõigule kohtuotsuses Pannon GSM(81) selgitas Euroopa Kohus ühtlasi, et „siseriiklik kohus võib arvesse võtta asjaolu, et asjaomase lepingu tühistamine ei pruugi teatavatel asjaoludel olla kooskõlas tarbija tahtega”.(82)

72.      Lõpetuseks tuleb veel meenutada otsust kohtuasjas Asturcom Telecomunicaciones, milles esitati Euroopa Kohtule küsimus, kas siseriiklik kohus, kellele on esitatud nõue sundtäita lõplik vahekohtuotsus, mis on tehtud tarbija menetluses osalemiseta, peab omal algatusel hindama, kas müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduv vahekohtuklausel on ebaõiglane, ning tühistama vahekohtuotsuse.(83) Märkimisväärne oli Euroopa Kohtu poolt võrreldes kohtuotsusega Mostaza Claro tehtud eristus, viidates sellele, et erinevalt teise kohtuasja aluseks olnud asjaoludest „on tarbija olnud müüja või teenuste osutajaga käimas oleva vaidluse raames toimunud menetluste jooksul täiesti passiivne; eelkõige ei ole ta esitanud hagi vahekohtuotsuse tühistamiseks, et vaidlustada ebaõiglane vahekohtuklausel, mistõttu sai see vahekohtuotsus omandada seadusjõu”.(84) Erinevalt minu ettepanekust,(85) otsustas Euroopa Kohus siseriiklikule kohtule sellist kohustust mitte panna. Ta jättis hoopis esitatud küsimuse lahendamise siseriiklike õiguskordade ülesandeks, piirdudes kontrollimisega, kas asjaomane Hispaania menetlusõigus on kooskõlas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega. Euroopa Kohus leidis, et siseriiklikul kohtul on kohustus kontrollida vahekohtuklausli ebaõiglust sundtäitemenetluses üksnes siis, kui siseriiklike menetlusnormide kohaselt võib ta samalaadsete siseriiklikul õigusel põhinevate nõuete korral sellise hindamise üldse läbi viia(86).

73.      Viidatud kohtupraktika tõendab, et Euroopa Kohus püüab liidu õigust tõlgendada sellisel viisil, mis võtab sobivalt arvesse tarbija individuaalseid huve, andes talle võimaluse iseseisvalt otsustada, kas ta soovib kasutada tarbijakaitseõigusega tagatavat kaitset tsiviilkohtumenetluses, mis on kujundatud peamiselt poolte taotlustest sõltuva menetluse põhimõtte poolt.(87) Selline arusaam tarbija menetluslikust seisundist on kooskõlas samuti kohtupraktikas välja arendatud ettekujutusega tarbijast,(88) kes „on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja kriitiline”. Kohtuotsuse Pannon GSM lähenemise eripära seisneb peale surutud tarbijakaitse vältimises ja vastavuses tarbijakaitse põhimõtetele pigem teabe andmise kaudu. Euroopa Kohus võtab nimelt arvesse, et tarbijale võib üksikjuhul vaidlusalusest tingimusest kinni pidamine olla sobiv – näiteks kohtuliku kokkuleppe korral –, kui tarbija soovib kohut käia tingimuses ette nähtud kohas.(89) Ümberpöördult näib Euroopa Kohus kalduvat selles suunas, et ta võtab samuti arvesse tarbija loobumist oma õiguste kaitsmisest, nagu näitab kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones. Selle kohaselt näib siseriiklike kohtute liidu õigusest tulenev kohustus kaitsta tarbijat ebaõiglaste tingimuste eest positiivse sekkumisega, minevat üksnes nii kaugele, kui siseriiklik menetlusõigus lubab.

74.      Võttes arvesse eespool toodut, leian ma, et direktiiviga 93/13 kehtestatud süsteemi praktilist tõhusust ei kahjustata, kui siseriiklikule kohtule ei seata kohustust otsustada a limine litis ja omal algatusel tarbijakrediidilepingus sisalduva ebaõiglase tingimuse mittesiduvuse üle. Selles osas võib nõustuda kõikide menetlusosaliste üksmeelse seisukohaga kõnealuses punktis, mille kohaselt on tarbija kaitsmiseks ebaõiglastele tingimustele tuginevate nõuete eest piisav, kui tarbijale, kelle suhtes on esitatud maksekäsu kiirmenetluse taotlus, antakse võimalus – nagu siseriiklikus maksekäsumenetluses tavapäraselt ette nähtud – kaitsta end õiguslikult vastuväite esitamisega. Selle näol ei ole tegemist tõhususe põhimõtte rikkumisega.

75.      Need kaalutlused puudutavad muidugi ainult tarbija kaitset. Siiski ei tohi tähelepanuta jätta, et direktiivi 93/13 artikli 7 lõige 1 nõuab sõnaselgelt piisavate ja tõhusate vahendite kehtestamist ka „konkurentide huvides”. Teisisõnu tuleb kehtestada menetlused, mis võtavad ühteviisi arvesse mõlema lepingupoole huvisid. Selles suhtes tuleb tuvastada, et ebaõigluse kontrollimise üleviimisega apellatsioonkaebusega algatatavasse hagimenetlusse välditakse ühtlasi seda, et siseriiklik kohus tuvastab teatava lepingutingimuse mittesiduvuse, ilma et müüjale või teenuste osutajale antaks enne võimalus esitada oma seisukoht. Nagu komisjon õigesti märkis,(90) tagatakse sellega sobival moel müüja või teenuste osutaja õiguskaitse tõhusus.

Vahekokkuvõte

76.      Seega tuleb tuvastada, et võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted ei keela seada siseriiklikule kohtule kohustust otsustada a limine litis ja omal algatusel tarbijakrediidilepingus sisalduva ebaõiglase tingimuse mittesiduvuse üle. Seetõttu ei näe ma põhjust kitsendada tarbijakaitseõiguse maksmapaneku huvides liikmesriikide menetlusautonoomiat.

3.      Järeldused

a)      Liidu õigusest ei tulene omal algatusel ja a limine litis hindamise kohustust maksekäsumenetluses

77.      Seega järeldan ma, et Pénzügyi kohtupraktika ülekandmine põhikohtuasjale ei tule kõne alla. Selle vastu kõneleb esiteks kohtuasjade aluseks olnud asjaolude erinevus, eelkõige menetluslik olukord(91) – maksekäsumenetlus vastandina hagimenetlusele – ning lepingutingimuste laad(92) – sisulised tingimused vastandina kohtualluvuse kokkuleppele –, mida siseriiklik kohus käsitleb. Järgneva argumendina kõnealuse kohtupraktika ülekandmise vastu põhikohtuasjale võib välja tuua, et kohustus otsustada a limine litis ja omal algatusel tarbijakrediidilepingus sisalduva ebaõiglase tingimuse mittesiduvuse üle, tooks endaga kaasa maksekäsumenetluse toimimisviisi põhimõttelise muutmise,(93) mis kitsendaks liikmesriikide menetlusautonoomiat, ilma et see oleks direktiivi 93/13 praktilise tõhususe tagamiseks tingimata vajalik.(94) Neil põhjustel tuleb eitada siseriikliku kohtu sellise liidu õigusest tuleneva kohustuse olemasolu.

78.      Võttes arvesse asjaolu, et liidu õigus ei nõua siseriiklikult kohtult sellist toimimist, ei ole ka liidu õigusega vastuolus, kui siseriiklik kohus hoidub otsustamast omal algatusel ja a limine litis tarbijakrediidilepingus sisalduva viivitusintressi tingimuse mittesiduvuse üle.

b)      Liikmesriikide õigus kehtestada rangemaid eeskirju

79.      Siiski tuleb meenutada, et nagu tuleneb selgelt direktiivi 93/13 põhjendusest 12, piirdub direktiiv ebaõiglaseid lepingutingimusi käsitlevate siseriiklike õigusnormide osalise ja minimaalse ühtlustamisega.(95) Direktiivi aluseks oleva minimaalse ühtlustamise lähenemise oluline väljendus on artiklis 8 antud volitus, mis näeb sõnaselgelt ette liikmesriikide õiguse võtta käesoleva direktiivi reguleerimisalas vastu või säilitada asutamislepingule vastavad rangemad sätted, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase. Nagu ma juba selgitasin oma ettepanekus kohtuasjas Caja de Ahorros y Monte de Piedad de Madrid, annab see minimaalse ühtlustamise käsitus liikmesriikidele olulise kaalutluspädevuse,(96) mida saab piirata üksnes liidu õiguse üldiste piiridega, eelkõige esmase õigusega.(97) Järelikult on liikmesriikidel põhimõtteliselt õigus näha oma siseriiklikes tsiviilkohtumenetluse kordades ette nende kohtute kohustus hinnata lepingutingimuse ebaõiglust maksekäsumenetluses omal algatusel ja a limine litis.

 C – Teine eelotsuse küsimus

80.      Siseriiklikule kohtule tarviliku vastuse andmiseks tuleb teine eelotsuse küsimus ümber sõnastada. Kuna nimetatud küsimuse sõnastuse kohaselt on selle eesmärk saada RDL 1/2007 artikli 83 direktiividega kooskõlas olev tõlgendus, võttes arvesse direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ning direktiivi 2009/22 artiklit 2, siis tuleks see küsimus vastuvõetava tõlgendamise eseme puudumise tõttu(98) vastuvõetamatuks tunnistada.

81.      Selles seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohtul ei tule ELTL‑i artikli 267 kohases eelotsusemenetluses hinnata siseriikliku õiguse kooskõla liidu õigusega ega siseriiklikku õigust tõlgendada. Euroopa Kohus on seevastu pädev andma eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamise juhtnöörid, mis võimaldavad viimasel seda kooskõla hinnata, et lahendada tema menetluses olev kohtuasi.(99) Sel eesmärgil peab Euroopa Kohus korjama talle siseriikliku kohtu poolt esitatud andmete kogumist välja liidu õiguse küsimused, mida vaidluse eset arvestades tõlgendada tuleb.(100)

82.      Teist eelotsuse küsimust tuleb arvestades nii eelotsusetaotluses käsitletud põhikohtuasja problemaatikat kui ka esimest eelotsuse küsimust („tarbijakrediidilepingus sisalduva tingimuse tühisus ja kohandamine”) mõista nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub sisuliselt direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 tõlgendamist. Ta soovib nimelt teada, kas pidades silmas direktiivi nimetatud sättes ebaõiglase tingimuse puhul ette nähtud mittesiduvuse tagajärge tarbija suhtes, on tal õigus asendada lepingutingimus, mille ebaõiglane laad on tuvastatud, teise tingimusega, mida ei kvalifitseerita ebaõiglaseks.

83.      Sellele küsimusele antav vastus tuleneb minu arvates nii direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 sõnastusest kui ka normatiivsest eesmärgist.

84.      Kõigepealt tuleb tuvastada, et direktiiv 93/13 ei näe sõnaselgelt ette ebaõiglaste tingimuste „asendamist” ega ka kohtu vastavat pädevust. Selle asemel piirdub direktiivi artikli 6 lõige 1 selliste tingimuste puhul tarbija suhtes „mittesiduvuse” õigusliku tagajärje kehtestamisega.(101) Sama tuleneb põhjendusest 21. Nimetatud juhis on, kuivõrd sellest piisab, liikmesriikidele kohustuslik, mistõttu ei ole sellest erandite tegemine lubatud. Oma eesmärgi kohaselt peab direktiivi artikli 6 lõige 1 tooma ka ülevõtmise korral endaga kaasa kohustusliku ja lepinguga mitte teisiti kokku lepitava õigusliku tagajärje mittesiduvuse näol.

85.      Järgnevalt tuleb sedastada, et direktiivi artikli 6 lõige 1 näeb ette, et pärast ebaõiglase tingimuse mittesiduvuse tuvastamist jääb leping „[muus osas pooltele siduvaks”, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta]. [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna direktiivi eestikeelne tõlge on ebatäpne]. Põhjendus 21 ütleb selles osas, et „leping oleks kõnealustel tingimustel lepinguosalistele siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata, ilma et see sisaldaks ebaõiglasi tingimusi”. Direktiivi artikli 6 lõike 1 sätet tuleb seega mõista nii, et leping peab pärast ebaõiglaste tingimuste eemaldamist jääma ülejäänud tingimuste osas muutmata kujul kehtima, kui see on õiguslikult võimalik, mis välistab juba mõiste poolest igasuguse tingimuste asendamise või lepingu kohandamise.

86.      Kui vaadelda järgnevalt direktiivi artikli 6 lõike 1 normatiivset eesmärki täpsemalt, siis võib leida täiendavaid argumente, mis kõnelevad siseriikliku kohtu poolt tingimuse kohandamisele suunatud pädevuse vastu. Nagu juba selgitatud, on siseriikliku kohtu poolt ebaõiglaste tingimuste tühisuse tuvastamise eesmärk takistada, et sellised tingimused jäävad tarbijale jätkuvalt siduvaks. Seeläbi teostatakse samas ka direktiivi 93/13 laiemat, pikaajalist eesmärki, täpsemalt ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamist kaubanduses, nagu tuleneb direktiivi artikli 7 lõikest 1. Nagu Euroopa Kohus on oma praktikas selgelt tunnustanud, kasutab direktiiv 93/13 sel eesmärgil hoiatavat mõju, mis tuleneb müüjale või teenuste osutajale ebaõigluse kohtulikust kontrollist.(102)

87.      Tuvastamaks, kas lepingu kohandamine asjaomase ebaõiglase tingimuse asendamise abil teise tingimusega, nagu põhikohtuasjas toimus, on vastuolus direktiivi 93/13 sätetega, tuleb seetõttu uurida, kas see kohandamine võib ebaõigluse kontrollimisest tulenevat hoiatavat mõju püsivalt kahjustada. See tähendaks nimelt, et direktiivi praktiline tõhusus ei oleks enam tagatud, mis läheks vastuollu liidu õiguse keeluga kahjustada liikmesriigi ülevõtva õigusaktiga direktiivi eesmärke.

88.      Lepingu selline kohandamine viib selleni, et müüja või teenuste osutaja riske, mis tulenevad ebaõiglaste tingimuste kasutamisest kaubanduses, vähendatakse oluliselt. Samas kui müüja või teenuste osutaja peab teataval juhul kartma, et tingimuse mittesiduvuse tuvastamise järel jääb ta jätkuvalt seotuks talle teatavatel asjaoludel ebasoodsama lepinguga, viib kohandamine eespool mainitud tähenduses kokkuvõttes selleni, et lepingutingimused viiakse seadusega kooskõlla ning seega müüja või teenuste osutaja jaoks vastuvõetavamasse olekusse.(103) Ka juhtumitel, mil ühe või mitme tingimuse ebaõiglus tooks endaga kaasa lepingu kui terviku tühisuse, võib müüja või teenuste osutaja loota, et leping säilitab sellest hoolimata oma kehtivuse, mis ei pruugi teatavatel asjaoludel olla tarbija huvides. Väljavaade lepingu kehtetuse põhjuste parandamisele ning ülevaade müüja või teenuste osutaja riskidest võivad omada seadusandja poolt taotletavale vastupidist mõju. Need aspektid võivad müüjale või teenuste osutajale hoopis anda tõuke lihtsalt „õnne proovida” ning lisada lepingusse nii palju ebaõiglaseid tingimusi kui võimalik, lootes, et siseriiklik kohus jätab enamuse neist tähele panemata. Nagu komisjon(104) õigesti märgib võib müüja või teenuste osutaja tunda end sellise õigusliku olukorra tõttu kokkuvõttes provotseerituna, sest püüdes tarbija suhtes oma tingimusi kehtestada, ei ole tal midagi kaotada. Kõnealused näited toovad esile, et lepingu tagantjärele kohandamise võimalus kohtu poolt võib hoiatavat mõju, millest direktiivi artikkel 6 lähtub, mitte üksnes leevendada, vaid avaldada lausa vastupidist mõju. Sellega kahjustataks direktiivi 93/13 eesmärke.

89.      Võttes arvesse seda tulemust, tuleb järeldada, et direktiivi 93/13 praktilist tõhusust on kahjustatud. Sellekohaselt tuleb eelotsuse küsimusele ka vastata nii, et direktiivi artikli 6 lõikega 1 on vastuolus selline siseriiklik säte nagu RDL 1/2007 artikkel 83, mis võimaldab siseriiklikul kohtul asendada ebaõiglane tingimus teise tingimusega, mida ei loeta ebaõiglaseks.(105) Siseriiklikul kohtul on kohustus tõlgendada ja kohaldada kõnealust siseriiklikku sätet kooskõlas direktiividega. Siseriikliku õiguse kohaldamisel peab siseriiklik kohus tõlgendama seda võimalikult suures ulatuses asjakohase direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiiviga sätestatud tulemus ning seeläbi täita ELTL artikli 288 kolmanda lõigu nõudeid.(106)

 D – Kolmas eelotsuse küsimus

90.      Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas omaalgatusliku ja a limine litis kohtuliku kontrolli võib välistada, kui selgelt määratakse kindlaks laenulepingu teatavad aspektid, nagu on ette nähtud Euroopa maksekäsumenetluse puhul. Sellega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus silmas määruse nr 1896/2006 Euroopa maksekäsumenetluse kohta artikli 7 sätet, mille kohaselt peab Euroopa maksekäsu avaldus sisaldama hulgaliselt teavet, mis on lõikes 2 üksikasjalikult üles loetletud. Sellega seoses püstitab eelotsusetaotluse esitanud kohus hüpoteesi, et kindlate sisu puudutavate nõuete esitamine võib teatavatel asjaoludel tasakaalustada a limine litis kontrollivõimaluse puudumist.(107) Nende selgituste põhjuseks näib olevat asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu teabe kohaselt Hispaania õiguses selliseid andmeid just ei nõuta.

91.      Kokkuvõttes jääb aga ebaselgeks, mida eelotsuse küsimusega tegelikult silmas peetakse. Nagu Hispaania valitsus ja komisjon välja pakuvad,(108) võib küsimust pidada esiteks selles osas hüpoteetiliseks ja seega vastavalt Euroopa Kohtu praktikale viimaks siiski vastuvõetamatuks, sest selle eesmärk on määruse nr 1896/2006 tõlgendamine, kuna põhikohtuasjas on eranditult tegemist ainult siseriikliku maksekäsumenetlusega, mis allub ainult Hispaania tsiviilkohtumenetluse sätetele. Seoses eeltooduga tuleb meenutada, et juhul kui siseriiklike kohtute esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse sätte tõlgendamist, on Euroopa Kohus seega põhimõtteliselt kohustatud neile vastama,(109) välja arvatud juhul, kui on ilmne, et eelotsusetaotluse eesmärk on saada Euroopa Kohtult otsus kunstliku vaidluse alusel või soovituslikke arvamusi üldiste või hüpoteetiliste küsimuste kohta, et liidu õiguse tõlgendamine, mida palutakse, ei ole mingil viisil seotud kohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele.(110)

92.      Eelotsuse küsimuse esmapilgul esile tulev hüpoteetiline laad langeb aga siiski ära, kui seda mõista eelotsusetaotluse esitanud kohtu järgnevaid selgitusi arvesse võttes nii, et sellega soovitakse teavet, millised juhised tulenevad määrusest nr 1896/2006 siseriikliku maksekäsu kiirmenetluse taotluse sisuliste nõuete osas. Nimelt nähtub eelotsusetaotlusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus kaalub määruse nr 1896/2006 „analoogia alusel kohaldamist”. Määruse nr 1896/2006 artikli 7 eeskirja analoogia alusel kohaldamine viiks kokkuvõttes aga siseriikliku tsiviilmenetlusõiguse ühtlustamiseni, mis ei ole olnud liidu seadusandja eesmärk. Nagu ilmneb määruse põhjendusest 10, peaks „käesoleva määrusega kehtestatud menetlus kujutama endast lisa- ja valikulist vahendit nõude esitajale, kellel on jätkuvalt võimalus kasutada siseriikliku õigusega sätestatud menetlust”. Liidu seadusandja poolt välja töötatud Euroopa maksekäsumenetluse kontseptsioon kui lisa‑ ja valikuline menetlus vaidlustamata rahaliste nõuete piiriüleseks sissenõudmiseks tõendab, et siseriiklik ja Euroopa menetlus olid mõeldud paralleelseks eksisteerimiseks.(111) Määruse suhet siseriikliku õigusega selgitatakse järgnevalt teises lauses, millest nähtub selgelt, et „[käesolev määrus] ei asenda ega ühtlusta olemasolevaid mehhanisme vaidlustamata nõuete sissenõudmiseks siseriikliku õiguse alusel”. Järelikult ei tulene määrusest nr 1896/2006 mingeid siduvaid juhiseid(112) selles osas, kuidas peab siseriikliku maksekäsu kiirmenetluse taotlus olema sisu poolest korraldatud.

93.      Sellest hoolimata tuleneb vastus kolmandale eelotsuse küsimusele juba esimese ja teise küsimuse kohta esitatud märkustest. Vastavalt nendele ei kohusta liidu õigus liikmesriike nägema nende siseriiklikes õiguskordades ette lepingutingimuste ebaõigluse omal algatusel ja a limine litis hindamist maksekäsumenetluses. Tulenevalt direktiivi 93/13 artiklis 8 sisalduvast volitusest võivad nad selle tarbijakaitse huvides siiski ette näha.

 E – Neljas ja viies eelotsuse küsimus

94.      Kahtlused on ka neljandale eelotsuse küsimusele vastamise vajalikkuse suhtes. Selles osas, milles küsimus on suunatud direktiivi 2008/48 tõlgendamisele, tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et see direktiiv ei ole põhikohtuasjale ajaliselt kohaldatav. Kõnealune direktiiv kehtestati nimelt 23. aprillil 2008 ning jõustus 11. juunil 2008, kusjuures selle siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaeg lõppes 12. mail 2010. Vaidlusalune laenuleping sõlmiti aga juba 28. mail 2007 ehk ajaliselt enne direktiivi 2008/48 jõustumist.

95.      Direktiiv 2008/48 näeb küll ette üleminekumeetmed, kuid siiski tuleb võtta arvesse selle artiklit 30, mille kohaselt ei kohaldata direktiivi sõnaselgelt siseriiklike rakendusmeetmete jõustumise kuupäeval kehtivate krediidilepingute suhtes. Sellest sättest kehtib erand üksnes artiklitele 11, 12, 13 ja 17 ning artikli 18 lõike 1 teisele lausele ja lõikele 2, mille kohaldamise tagavad liikmesriigid „siseriiklike rakendusmeetmete jõustumise kuupäeval kehtivate tähtajatute krediidilepingute suhtes”. Nende hulka ei kuulu siiski artikli 5 lõike 1 punktid l ja m ning artikkel 6 ja artikli 10 lõike 2 punkt 1, mis panevad krediidiandjale teatavad kohustused krediidivõtjale esitatava lepingueelse teabe osas ning mis on just eelotsuse küsimuse ese. Katse anda siseriiklikule kohtule sellest hoolimata tarvilik vastus, keskendudes mitte direktiivile 2008/48, vaid ajaliselt kohaldatavale eelnevale direktiivile 87/102, põrkub samuti ületamatutele takistustele, sest viimane ei sisalda sätteid, mis vastaksid eelpool toodud direktiivi sätetele. Direktiivi 87/102 tõlgendamine ei saa seega anda vastust eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele.

96.      Võttes arvesse asjaolu, et neljas eelotsuse küsimus ei ole mingil viisil põhikohtuasjaga seotud, on sellele vastamine ülearune. Siiski tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu tähelepanu juhtida direktiivi 2008/48 ajalise kohaldamise võimatusele.

97.      Viienda eelotsuse küsimuse puhul näib kõigepealt vajalik viidata vigadele, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on selle küsimuse sõnastamisel ilmselgelt teinud. Kuna osundatud sätetel ei ole mingit seost esitatud reguleerimisesemega, siis tuleb – nagu komisjon õigesti märgib(113) – lähtuda sellest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab pigem direktiivi 87/102 artikli 6 lõikele 2 ja artiklile 7. Õigus teabele ning alusetu rikastumise keelu põhimõte on nimelt kehtestatud direktiivis 87/102, mitte aga eelotsusetaotluse esitanud kohtu nimetatud direktiivis 2008/48.

98.      Lähtudes selle oletuse õigsusest, tuleb seejärel uurida, kas eelotsuse küsimust võib põhikohtuasja konkreetset problemaatikat arvesse võttes pidada asjakohaseks.

99.      Selles osas tuleb tuvastada, et eelotsustaotluses ei viita miski sellele, et põhikohtuasjas eksisteeriks probleem seoses direktiivi 87/102 artikli 6 lõikes 2 sätestatud krediidiandja kohustusega „[teatada] lepingu kehtimise ajal tarbijale kõigist aastases intressimääras või asjakohastes maksudes tehtud muudatustest nende muudatuste tegemise ajal”. Lisaks sellele puudutab nimetatud kohustus vastavalt direktiivi 87/102 artikli 6 lõikele 1 üksnes tarbija ja krediidi‑ või finantseerimisasutuse vahel sõlmitud lepingut krediidi andmiseks ettemaksena jooksvale arvele. Kuna vaidlusalune laenuleping ei näi olemasoleva teabe kohaselt sellesse krediidilepingute kategooriasse kuuluvat, siis ei ole põhikohtuasja lahendamiseks vaja tõlgendada direktiivi 87/102 artikli 6 lõiget 2.

100. Samuti ei näi põhikohtuasja lahendamiseks olevat vajalik tõlgendada direktiivi 87/102 artiklit 7. Direktiivi nimetatud säte kohustab liikmesriike „[kehtestama] kauba omandamiseks antud krediidi puhul […] kauba tagasivõtutingimused, eelkõige juhul, kui tarbija ei ole nõusolekut andnud”. Peale selle näeb säte ette, et liikmesriigid „tagavad […], et juhul, kui krediidiandja võtab kauba tagasi, koostatakse lepinguosaliste vahel arve nii, et tagasivõtt ei tooks kaasa alusetut rikastumist”. Siiski ei viita eelotsusetaotluses miski sellele, et põhikohtuasjas eksisteeriks probleem seoses kauba tagasiandmisega võlausaldajale. On võimalik, et eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab samuti mõeldavale olukorrale, mil müüja või teenuste osutaja võib lepinguliste kohustuste täitmata jätmise tõttu tarbija poolt nõuda laenu tagasimaksmist, kusjuures sellisel juhul tekiks küsimus, kas tal on ühtlasi õigus ka ebaõiglaseks peetavatele viivitusintressidele. Viimast võidaks vastasel juhul käsitleda alusetu rikastumisena. Eelotsusetaotluses puuduvad siiski tõendid selle kohta, et eelotsusetaotluse eesmärk on kõnealuse küsimuse selgitamine.

101. Võttes arvesse eespool toodut, leian ma, et neljandale ja viiendale eelotsuse küsimusele ei ole vaja vastata.

 F – Kuues eelotsuse küsimus

102. Oma kuuenda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2005/29 artikli 11 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et siseriiklik kohus võib omal algatusel lugeda ebaausaks kaubandustava, mis seisneb viivitusintresside tingimuse lisamises lepingu teksti.

103. Kõnealune direktiivi säte, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuses nimetab, näeb ette üldise eesmärgi, mille liikmesriigid peavad saavutama seadusandliku tegevuse teel. Seejuures on oluline tagada „piisavad ja tõhusad meetmed ebaausate kaubandustavade vastu võitlemiseks, et tugevdada käesoleva direktiivi sätete järgimist tarbijate huvides”. Selliste meetmete hulka kuuluvad õigusnormid, mis võimaldavad isikutel võtta õiguslikke meetmeid selliste ebaausate kaubandustavade vastu ja/või pöörduda selliste ebaausate kaubandustavade asjus haldusasutuse poole, kes on pädev kaebuste üle otsustama või algatama asjakohase kohtumenetluse. Seega tuleb nentida, et direktiiv 2005/29 võimaldab kehtestada ebaausate kaubandustavade vastu võitlemise eesmärgil siseriiklikul tasandil nii kohtu‑ kui ka haldusmenetluse.

104. Eelotsusemenetluse jaoks omab siiski tähtsust ainult esimene variant, sest tõstatatud küsimused puudutavad siseriiklikku maksekäsumenetlust siseriiklikus kohtus. Selles kontekstis tuleb sedastada, et direktiivi 2005/29 artikli 11 lõige 2 näeb liikmesriikide kohtutele ette ulatuslikud volitused, mille peamised jooned on sättes välja toodud. Need volitused hõlmavad mh ebaausate kaubandustavade kohtulikku keelamist, esmase õiguskaitse tagamist ning meetmete kehtestamist seda laadi kaubandustavade tagajärgede kõrvaldamiseks.

105. Direktiivi nimetatud sätte ühese sõnastuse kohaselt antakse vastavad volitused liikmesriikide poolt alles direktiivi ülevõtmise käigus, kusjuures viimased peavad kinni pidama liidu õigusest tulenevatest teatavatest miinimumnõuetest.(114) Lisaks on neil direktiivi ülevõtmisel ulatuslik kaalutlusõigus.(115) Direktiiv 2005/29 näeb küll ette ettevõtjate poolt tarbijate suhtes kasutatavate ebaausate kaubandustavade materiaalõiguslike eeskirjade täieliku ühtlustamise,(116) kuid ei tee seda selliste kaubandustavadega võitlemise menetlusõiguslike instrumentide osas. Mis aga puudutab direktiivi 2005/29 vahetu kohaldatavuse küsimust, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus vihjab viitega direktiivi 2005/29 ülevõtmata jätmisele Hispaanias, siis tuleneb eespool toodud järeldustest minu arvates, et see ei ole sõnaselgelt ette nähtud ning sellist võimalust ei ole direktiivi 2005/29 eesmärgi kohaselt taotletud. Argumendina direktiivi 2005/29 sätete diferentseerimata vahetu kohaldamise vastu siseriiklike kohtute poolt võib välja tuua asjaolu, et artikli 11 lõikest 1 nähtub just, et menetlused, mille liikmesriigid peavad kehtestama, peavad siiski tagama kõigepealt direktiivi rakendamise. Sobivate meetmete loomine ebaõiglaste kaubandustavade vastu võitlemiseks on seega hädavajalik tingimus direktiivi eesmärkide elluviimiseks siseriiklikul tasandil.(117)

106. Hoolimata sellest tõlgendamise tulemusest tuleb eelotsuse küsimuse asjakohasuse osas järeldada, et eelotsusetaotluses ei osunda miski sellele, et esimese astme kohus oleks tema poolt ebaõiglaseks tunnistatud viivitusintresse puudutavad lepingutingimused kvalifitseerinud ühtlasi ebaausaks kaubandustavaks direktiivi 2005/29 tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes tõstatas direktiivi 2005/29 põhikohtuasjas kohaldatavuse küsimuse esimesena, kõneleb pelgalt „võimalikust ebaausast kaubandustavast”,(118) pakkumata sellise oletuse kinnituseks siiski mingeid tõendeid. Üldise konteksti alusel võib üksnes arvata, et kaubandustava ebaõiglus seisneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates liiga kõrge viivitusintressi kehtestamises. Eelotsusetaotluse napid selgitused ei võimalda aga täieliku kindlusega tuvastada, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus on asjaolud direktiivi sätete alla üldse subsumeerinud. Sellest järeldub, et direktiivi 2005/29 tõlgendamise taotlusel ei ole põhikohtuasjaga mingit seost. Eeltoodut arvesse võttes tuleb lähtuda eelotsuse küsimuse puht hüpoteetilisest iseloomust, nagu väidavad ka menetlusosalised. Seetõttu tuleb ka kuues eelotsuse küsimus tunnistada vastuvõetamatuks.

VII. Ettepanek

107. Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Audiencia Provincial de Barcelona esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes tuleb tõlgendada nii, et see ei pane siseriiklikule kohtule kohustust otsustada siseriiklikus maksekäsumenetluses omal algatusel ja a limine litis tarbijakrediidilepingus sisalduvate viivitusintressi tingimuste mittesiduvuse üle, kui kõnealuste tingimuste võimaliku ebaõigluse hindamise saab siseriikliku menetlusõiguse alusel üle kanda võlgniku apellatsioonkaebuse alusel algatatavasse hagimenetlusse, mille raames saab siseriiklik kohus tuvastada selliseks hindamiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud.

2.      Direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 on vastuolus siseriiklik säte, mis annab siseriiklikule kohtule pädevuse kohandada tarbijalepingut selliselt, et ebaõiglane lepingutingimus asendatakse teise tingimusega, mida ei loeta ebaõiglaseks.

3.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus, sätteid ei kohaldata siseriiklikule maksekäsumenetlusele.

1 – Ettepaneku algkeel: saksa.

      Kohtumenetluse keel: hispaania.

2 – Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).

3 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta (ELT L 110, lk 30).

4 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus (ELT L 399, lk 1).

5 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT L 133, lk 66).

6 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 149, lk 22).

7 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, lk 64). Artikli 28 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid direktiivi oma siseriiklikku õigusesse üle võtma hiljemalt 13. detsembriks 2013.

8 – Direktiivi 2011/83 artikkel 32, mis lisatakse direktiivi 93/13 artiklina 8a, paneb liikmesriikidele kohustuse teavitada komisjoni teatavate siseriiklike sätete vastuvõtmisest, täpsemalt seoses direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 kohase sisu kontrolli ulatuse laiendamisega ning siseriiklike loetelude kehtestamisega ebaõiglaseks peetavatest lepingutingimustest.

9 – Komisjoni 11. oktoobri 2011. aasta ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa ühise müügiõiguse kohta (KOM(2011) 635 (lõplik)).

10 – Komisjon on viimastel aastatel tugevdanud oma püüdlusi Euroopa lepinguõiguse instrumendi loomiseks. Aastal 2003 esitatud komisjoni teatis „Tegevuskava Euroopa lepinguõiguse ühtsuse kohta” tegi ettepaneku töötada opt in meetmena välja „ühine tugiraamistik”, mis sisaldaks Euroopa lepinguõiguse ühiseid eeskirju ja ühist terminoloogiat. Seejärel töötas rahvusvaheline uurijate võrgustik „Study Group on a European Civil Code” välja akadeemilise ettepaneku ühise tugiraamistiku kohta (Common Frame of Reference – CFR), kusjuures tugineti nn Lando komisjoni poolt välja töötatud dokumendile „Principles of European Contract Law” (PECL). Nende eeltööde alusel määras Euroopa Komisjon 2010. aasta aprillis Euroopa lepinguõiguse ühise tugiraamistiku loomise ekspertgrupi, mis esitas 3. mail 2011 teostatavuse uuringu. Vt püüdluste kohta luua Euroopa tarbijaõiguste koodeks Lando, O., „On a European Contract Law for Consumers and Businesses – Future Perspectives”, Towards a European Contract Law (väljaandjad Reiner Schulze, Jules Stuyck), München 2011, lk 203 ja 204, ja eespool viidatud Mazeaud, D., „Unfairness and Non-negotiated Term”, lk 123; S. Hesselink, M., „The Consumer Rights Directive and the CFR: two worlds apart?”, European review of contract law, 5. kd (2009), nr 3, lk 290; Zimmermann, R., „The present state of European private law”, The American journal of comparative law, 57. kd (2009), nr 2, lk 479.

11 – Boletín Oficial del Estado, edaspidi „BOE” nr 176, 24.07.1984.

12 – BOE nr 89, 14.04.1998.

13 – BOE nr 287, 30.11.2007.

14 – Vt Gruber, U., Europäisches Zivilprozess- und Kollisionsrecht – Kommentar (väljaandja Thomas Rauscher), München 2010, lk 274, punkt 1.

15 – Kõik liikmesriigid püüavad suure hulga vaidlustamata nõuete kohtumenetluse korras sissenõudmise probleemi lahendada enda seisukohast lähtudes ning nende õigustraditsioonide ja menetluste raames. Üksikute liikmesriikide lahendused erinevad üksteisest tugevalt nii tehnilises mõttes kui ka edukuse osas. Mõnedes liikmesriikides kasutatakse peamiste menetlusõiguse instrumentidena kohtuvaidluse esemeks mitte olevate nõuete puhul tagaseljaotsuseid, tavapärases tsiviilkohtumenetluses ette nähtud erilist lihtmenetlust või isegi esmast õiguskaitset, mis on oma mõju poolest sama hästi kui lõplikud, sest praktikas põhikohtuasja menetlemist enamasti ei järgne. Mõnedes liikmesriikides on aga maksekäsumenetlus osutunud eriti tõhusaks, saavutamaks kiiret ja säästlikku sissenõudmist selliste nõuete korral, mille puhul võib eeldada, et neid ei vaidlustata. Algselt oli selline menetlus ette nähtud üheteistkümne liikmesriigi tsiviilkohtumenetluse õiguses (Austria, Belgia, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Itaalia, Luksemburg, Portugal, Hispaania, Rootsi). Tuntuimad näited on Prantsuse injonction de payer ja Saksa Mahnverfahren. 1999. aastal viidi sarnane menetlus sisse ka Hispaanias (proceso monitorio) (vt Komisjoni 12. detsembri 2002. aasta roheline raamat Euroopa maksekäsumenetluse ja meetmete kohta, mis lihtsustavad ja kiirendavad väikesi nõudeid käsitlevaid kohtuvaidlusi, KOM(2002) 746 (lõplik)). See areng näitab, et kõnealust menetluse tüüpi hinnatakse Euroopa Liidus üha rohkem.

16 – Vt Hess, B., Europäisches Zivilprozessrecht, Heidelberg 2010, lk 556, § 10, punkt 40.

17 – Vt nt pädevuse regulatsiooni kohta Saksamaal Prütting, H., Gehrlein, M., ZPO – Kommentar, 2. tr, Köln 2010, lk 1455, § 689, punkt 2; Zeiss, W., Schreiber, K., Zivilprozessrecht, 10. tr, lk 305, Austrias Rechberger, W., Simotta, D.-A., Grundriss des österreichischen Zivilprozessrechts, Wien 2003, lk 302, punkt 515/3, ja Hispaanias Alonso Crespo, E., „Algunos medios preventivos o alternativos del proceso civil atribuidos al secretario judicial”, Estudios jurídicos, 2004, lk 6687, ja Rodríguez Tirado, A. M., Las funciones procesales del Secretario judicial, Barcelona 2001, mis käsitlevad vastavalt Saksa ja Austria Rechtspfleger’ite ning Hispaania secretario judicial’i positsiooni õigusemõistmises.

18 – Vt nt pädevuse regulatsiooni kohta Prantsusmaal Guinchard, S., Droit et pratique de la procédure civile, Paris 2004, lk 629, ja Itaalias De Stefano, A., Procedura Civile, Mailand 2010, lk 662, punkt 5144.

19 – Nagu selgitab Sujecki, B. artiklis „Das Europäische Mahnverfahren”, Neue Juristische Wochenschrift, 2007, lk 1625, määruse (EÜ) nr 1896/2006 artikli 8 tõlgendamist vajava sõnastuse näitel, peab kontrolli piiratud ulatus võimaldama hindamist kohtunikust madalamal astmel paiknevate kohtuametnike poolt selliselt, et vajalik ei ole küll faktide põhjendatuse kontroll, kuid samas tuleb ilmselgelt põhjendamata nõuded tagasi lükata. Sellise kontrolli ulatusega on lisaks võimalik teostada ka maksekäsu avalduste täisautomaatset kontrolli, millega ilmneb maksekäsumenetluse soovitud ratsionaliseerimis‑ ja koormuse vähendamise mõju.

20 – Vt regulatsiooni kohta Prantsusmaal eespool 18. joonealuses märkuses viidatud Guinchard, S., lk 631, Saksamaal eespool 17. joonealuses märkuses viidatud Zeiss, W., Schreiber, K., lk 306, punkt 779, Austrias eespool 17. joonealuses märkuses viidatud Rechberger, W., Simotta, D.-A., lk 304, punkt 515/7, ja Itaalias eespool 18. joonealuses märkuses viidatud De Stefano, A., lk 671, punkt 5210.

21 – Vt eespool 14. joonealuses märkuses viidatud Gruber, U., lk 275, punkt 3, kes märgib, et määruse (EÜ) nr 1896/2006 kohane menetlus põhineb samal põhimõttelisel arusaamal nagu siseriiklikud maksekäsumenetlused. Võlausaldaja peab lihtsas, kiires ja säästlikus menetluses saama täitmisele pööratava otsuse. Üksnes siis, kui võlgnik asub end kaitsma, läheb menetlus üle tavapäraseks tsiviilkohtumenetluseks.

22 – Vt eespool 17. joonealuses märkuses viidatud Alonso Crespo, E., lk 6687; eespool 17. joonealuses märkuses viidatud Rechberger, W., Simotta, D.-A., lk 301, punkt 515/2, kes viitavad maksekäsumenetluse abil säästlikult täiteotsuse saamise eelistele.

23 – Vt 27. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑240/98–C‑244/98: Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores (EKL 2000, lk I‑4941, punkt 25), ja 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑168/05: Mostaza Claro (EKL 2006, lk I‑10421, punkt 25).

24 – Vt eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Mostaza Claro, punkt 36, ja 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑243/08: Pannon GSM (EKL 2009, lk I‑4713, punkt 25). Nimetatud kohtupraktika kriitika osas vt eespool 10. joonealuses märkuses viidatud Hesselink, M., „Unfair Terms in Contracts Between Businesses”, Towards a European Contract Law, lk 132 jj.

25 – Vt eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores, punkt 27, ja eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Mostaza Claro, punkt 26, ning 6. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑40/08: Asturcom Telecomunicaciones (EKL 2009, lk I‑9579, punkt 31).

26 – Eespool 25. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, punkt 32. Vt lepingu tüüptingimuste sisu kohtuliku kontrolli kohta heausksuse põhimõttest lähtuvalt Basedow, J., „Der Europäische Gerichtshof und das Privatrecht”, Archiv für die civilistische Praxis, 210. kd (2010), lk 172 jj.

27 – 21. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑473/00: Cofidis (EKL 2002, lk I‑10875, punkt 3), ja eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Mostaza Claro, punkt 27.

28 – Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Cofidis, punkt 33, ja eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Mostaza Claro, punkt 28.

29 – Eespool 24. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Pannon GSM.

30 – Samas, punkt 35.

31 – 9. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑137/08: Pénzügyi (EKL 2010, lk I‑10847).

32 – Samas, punkt 56.

33 – Samas, punkt 14 jj.

34 – Samas, punkt 18.

35 – Samas, punkt 52.

36 – Samas, punkt 53.

37 – Samas, punkt 54.

38 – Samas, punkt 55.

39 – Vt minu 6. juuli 2010. aasta ettepanek eespool 31. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Pénzügyi punkt 113.

40 – Vt komisjoni kirjalike märkuste punkt 65.

41 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 4.

42 – Vt määruse ettepaneku 8. peatükk (artiklid 79–86 – „Ebamõistlikult kahjustavad lepingutingimused”).

43 – Vt määruse ettepaneku VI osa, 16. peatükk, 2. jagu (artiklid 166–171 – „Viivis: Üldsätted”).

44 – Määruse ettepaneku artikli 167 lõige 3 sätestab järgmist: „Lepingusäte, millega nähakse ette artiklis 166 sätestatust kõrgem viivise määr või viivise arvestamine käesoleva artikli lõikes 2 sätestatust varem, ei ole siduv ulatuses, milles see oleks ebamõistlikult kahjustav artikli 83 tähenduses”.

45 – Määruse ettepaneku artikli 83 lõige 2 kehtestab kriteeriumid (arusaadavus, lepingu eseme olemus, lepingu sõlmimise asjaolud, muud lepingutingimused ning muu lepingu tingimused, millest sõltub kõnealuse lepingu sisu), mille alusel hinnatakse, kas lepingutingimus on „ebamõistlikult kahjustav”. See säte põhineb direktiivi 93/13 artiklil 4.

46 – Nagu tuleneb põhjendusest 17, on käesoleva direktiivi minimaalse laadi tõttu sellele lisatud tingimuste loetelu üksnes soovituslik ning liikmesriigid võivad oma siseriiklike normidega kõnealuste tingimuste ulatust laiendada või piirata.

47 – Vt eespool 24. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Pannon GSM, punkt 38, ja 1.aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑237/02: Freiburger Kommunalbauten (EKL 2004, lk I‑3403, punkt 20).

48 – Vt 7. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑478/99: komisjon vs. Rootsi (EKL 2002, lk I‑4147, punkt 20), ja eespool 47. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Freiburger Kommunalbauten, punkt 20.

49 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 23 ja 24.

50 – Vt selle kohta ka eespool 18. joonealuses märkuses viidatud De Stefano, A., lk 655, punkt 5100, maksekäsumenetluse osas (konkreetselt Itaalia procedimento di ingiunzione kohta), mis tuleb toime ilma hagimenetluseta ning esitatud rahalise nõude põhjaliku kontrollimiseta, ning võimaldab võlausaldajal selle abil saada kiiresti ja soodsalt täitmisele pööratav otsus, et taotleda sundtäitmist.

51 – Vt Saksamaa valitsuse kirjalike märkuste punkt 22.

52 – Vt nt maksekäsumenetluse kohta Prantsusmaal eespool 18. joonealuses märkuses viidatud Guinchard, S., lk 629, ja Saksamaal eespool 17. joonealuses märkuses viidatud Zeiss, W., Schreiber, K., lk 305. Nende liikmesriikide õiguskordades võib siseriiklik kohus maksekäsu kiirmenetluse taotluse tagasi lükata, kui esitatud dokumentidest nähtub, et nõue on ilmselgelt alusetu.

53 – Vt 4. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 32/62: Alvis vs. nõukogu(EKL 1963, lk 109); 26. juuni 1980. aasta otsus kohtuasjas 136/79: National Panasonic vs. komisjon (EKL 1980, lk 2033, punkt 21), ja 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑48/96 P: Windpark Groothusen vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑2873, punkt 47).

54 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 41.

55 – Vt komisjoni kirjalike märkuste punkt 65.

56 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 24.

57 – Vt mh 16. detsembri 1976. aasta otsus kohtuasjas 33/76: Rewe-Zentralfinanz ja Rewe-Zentral (EKL 1976, lk 1989, punkt 5), ja sama kuupäevaga otsus kohtuasjas 45/76: Comet (EKL 1976, lk 2043, punkt 13); 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑453/99: Courage ja Crehan (EKL 2001, lk I‑6297, punkt 29); 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑13/01: Safalero (EKL 2003, lk I‑8679, punkt 49); 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑432/05: Unibet (EKL 2007, lk I‑2271, punkt 39), ja 8. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑246/09: Bulicke (EKL 2010, lk I‑7003, punkt 25).

58 – Vt Lupoi, M. A., „The Harmonization of Civil Procedural Law within the EU” (väljaandjad Justin Orlando Frosini, Michele Angelo Lupoi, Michele Marchesiello), A European Space of Justice, Ravenna 2006, lk 209, kelle arvates on Euroopa Liit integratsioonisüsteem, milles tsiviilmenetlusõigus on ühtlustatud kõige rohkem. Autor möönab siiski, et ühtlustamine on seni piirdunud üksikute ühtsete instrumentide vastuvõtmisega, mistõttu on liikmesriikidel olnud ainult kohustus kohandada oma siseriiklikke tsiviilmenetluskordi selliselt, et ühtsed instrumendid saaksid nõuetekohaselt toimida. Ühtlustavad tagajärjed on seega kokkuvõttes ilmnenud ainult „kaudsel” moel. Autori arvates ei ole võimalik ühtlustamise tulevikku tsiviilmenetlusõiguse valdkonnas ette näha. Sarnasel seisukohal on ka Wagner, G., väljaandes Kommentar zur Zivilprozessordnung (väljaandjad Stein, Jonas), 22. tr, 10. kd, Tübingen 2011, lk 46, punkt 88, kes leiab, et hoolimata Euroopa õigusaktide tormilisest juurdekasvust selles valdkonnas, on tsiviilmenetlusõiguse tuum – sisevaidluste menetluseeskirjad – seni puutumatuks jäänud. Autori arvates on Euroopa tsiviilmenetlusõiguste ühtlustamine realistlikult võttes veel kauges tulevikus.

59 – Vastavalt ELTL‑i artikli 81 lõike 2 punktile f, on liidul pädevus kehtestada tsiviilkohtumenetluse norme, kui see on vajalik siseturu nõuetekohaseks toimimiseks. Ulatuslikke eeskirju sisaldavad nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42), nõukogu 28. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1206/2001 liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta tõendite kogumisel tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT L 174, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 121), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1393/2007 kohtu‑ ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (ELT L 324, lk 79), nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2003/8/EÜ, millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad (EÜT L 26, lk 41; ELT eriväljaanne 19/06, lk 90), ning nõukogu 28. mai 2001. aasta otsus 2001/470/EÜ, millega luuakse tsiviil‑ ja kaubandusasju käsitlev Euroopa kohtute võrk (EÜT L 174, lk 25; ELT eriväljaanne 19/04, lk 145). Vt Rörig, U., „Einfluss des Rechts der Europäischen Gemeinschaft auf das nationale Zivilprozessrecht”, Europäische Zeitschrift für Wirtschaftsrecht, 2004, lk 18 jj. Peale selle on liidu tasandil loodud instrumente hõlbustamaks piiriüleste vaidluste lahendamist ja piiriülest täitmist, nt määrus (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus (ELT L 199, lk 1), määrus (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus (ELT L 399, lk 1), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta (ELT L 143, lk 15; ELT eriväljaanne 19/07, lk 38).

60 – Vt selle kohta 14. detsembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑430/93 ja C‑431/93: van Schijndel ja van Veen (EKL 1995, lk I‑4705, punkt 17); 15. septembri 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑279/96–C‑281/96: Ansaldo Energia jt (EKL 1998, lk I‑5025, punktid 16 ja 27); 1. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑326/96: Levez (EKL 1998, lk I‑7835, punkt 18); 16. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑78/98: Preston jt (EKL 2000, lk I‑3201, punkt 31); 6. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑472/99: Clean Car Autoservice (EKL 2001, lk I‑9687, punkt 28); 9. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑129/00: komisjon vs. Itaalia (EKL 2003, lk I‑14637, punkt 25); 19. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑392/04 ja C‑422/04: i-21 Germany ja Arcor (EKL 2006, lk I‑8559, punkt 57); eespool 23. joonealuses märkuses viidatud 26. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Mostaza Claro, punkt 24; 7. juuni 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑222/05–C‑225/05: van der Weerd jt (EKL 2007, lk I‑4233, punkt 28); 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑2/08: Fallimento Olimpiclub (EKL 2009, lk I‑7501, punkt 24); 6. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑40/08: Asturcom Telecomunicaciones (EKL 2009, lk I‑9579, punkt 38), ja 8. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑177/10: Rosado Santana (EKL 2011, lk I‑7907, punkt 89).

61 – Eespool 25. joonealuses märkuses viidatud 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, punkt 28.

62 – Eespool 25. joonealuses märkuses viidatud 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, punkt 37.

63 – Eespool 25. joonealuses märkuses viidatud 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, punkt 38.

64 – Vt eespool 58. joonealuses märkuses viidatud Wagner, G., lk 39, punkt 68, kes märgib, et kuivõrd Euroopa tsiviilmenetlusõigus reguleerib sisu, on ta ka siseriikliku õiguse suhtes ülimuslik. Kui see nii ei ole, siis on liikmesriikidel menetlusautonoomia. Liikmesriigid peavad seejuures siiski kinni pidama võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest.

65 – Vt selle kohta 26. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑118/08: Transportes Urbanos y Servicios Generales (EKL 2010, lk I‑635, punkt 33); 15. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑231/96: Edis (EKL 1998, lk I‑4951, punkt 36); eespool 60. joonealuses märkuses viidatud 1. detsembri 1998. aasta kohtuotsus Levez, punkt 41; eespool 60. joonealuses märkuses viidatud 16. mai 2000. aasta kohtuotsus Preston jt, punkt 55, ja eespool 60. joonealuses märkuses viidatud 19. septembri 2006. aasta kohtuotsus i-21 Germany ja Arcor, punkt 62.

66 – Vt eespool 60. joonealuses märkuses viidatud 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Rosado Santana, punkt 90; eespool 57. joonealuses märkuses viidatud 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Bulicke, punkt 28; eespool 60. joonealuses märkuses viidatud 1. detsembri 1998. aasta kohtuotsus Levez, punkt 43; eespool 60. joonealuses märkuses viidatud 16. mai 2000. aasta kohtuotsus Preston jt, punkt 56, ja 29. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑63/08: Pontin (EKL 2009, lk I‑10467, punkt 45).

67 – Vt eespool 60. joonealuses märkuses viidatud 8. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑177/10: Rosado Santana (EKL 2011, lk I‑7907, punkt 90), ja eespool 57. joonealuses märkuses viidatud 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Bulicke, punkt 29.

68 – Vt eespool 60. joonealuses märkuses viidatud 8. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑177/10: Rosado Santana (EKL 2011, lk I‑7907, punkt 91).

69 – Eespool 25. joonealuses märkuses viidatud 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, punkt 50, ja 1. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑326/96: Levez (EKL 1998, lk I‑7835, punkt 40).

70 – Vt eespool 60. joonealuses märkuses viidatud 8. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑177/10: Rosado Santana (EKL 2011, lk I‑7907, punkt 91), ja 10. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑261/95: Palmisani (EKL 1997, lk I‑4025, punkt 33).

71 – Vt selle kohta Girerd, P., „Les principes d’équivalence et d’effectivité – encadrement ou désencadrement de l’autonomie procédurale des États membres?”, Revue trimestrielle de droit européen, 2002, lk 75 jj.

72 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 24.

73 – Eespool 24. joonealuses märkuses viidatud 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus Pannon GSM, punkt 35.

74 – 17. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑227/08: Martín Martín (EKL 2009, lk I‑11939).

75 – EÜT L 372, lk 31; ELT eriväljaanne 15/01, lk 262.

76 – Eespool 74. joonealuses märkuses viidatud 17. detsembri 2009. aasta kohtuotsus Martín Martín, punkt 18.

77 – Samas, punkt 19.

78 – Samas, punkt 20.

79 – Vt minu 7. mai 2009. aasta ettepanek eespool 74. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Martín Martín, ettepaneku punktid 55 ja 56.

80 – Eespool 74. joonealuses märkuses viidatud 17. detsembri 2009. aasta kohtuotsus Martín Martín, punkt 27.

81 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 70.

82 – Eespool 74. joonealuses märkuses viidatud 17. detsembri 2009. aasta kohtuotsus Martín Martín, punkt 35.

83 – Eespool 25. joonealuses märkuses viidatud 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, punkt 28.

84 – Eespool 25. joonealuses märkuses viidatud 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, punkt 33.

85 – Vt minu 14. mai 2009. aasta ettepanek eespool 25. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Asturcom Telecomunicaciones, punkt 82.

86 – Eespool 25. joonealuses märkuses viidatud 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, punktid 53–55 ja 59. Hispaania valitsuse esitatud teabest võis Euroopa Kohus järeldada, et Hispaania õiguse kohaselt oli lõpliku vahekohtuotsuse täitmiseks kutsutud kohus pädev omal algatusel hindama küsimust, kas tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel sõlmitud lepingu vahekohtuklausel on kohustuslike siseriiklike eeskirjade rikkumise tõttu tühine. Sellist pädevust eeldati ka mitmes Audiencia Provincial de Madrid’i ja Audiencia Nacional’i hiljuti tehtud kohtuotsuses. Euroopa Kohus pani eelotsusetaotluse esitanud kohtule siiski ülesande kontrollida, kas tema menetluses olevas kohtuvaidluses oli olukord selline.

87 – Sellele osundab ka Tinzo, V., „Il potere del giudice di rilevazione della nullità di protezione”, Diritto del commercio internazionale, 2011, lk 584. Autori arusaama kohaselt peab siseriiklik kohus enne asjaomase ebaõiglase tingimuse mittesiduvaks tunnistamist tarbijalt küsima, kas ta soovib seda siiski säilitada. Seega on lõpuks määrav ainult tarbija tahe. Autori arvates pärineb Euroopa Kohtu poolt välja töötatud lahendus õpetusest, mis püüab direktiiviga 93/13 taotletavat tarbijakaitse eesmärki viia kooskõlla lepinguliste suhete edasikestmise põhimõttega. Sarnasel seisukohal on ka Milanesi, S., „Le pronunce Pannon ed Eva Martín Martín sulla rilevabilità d'ufficio delle nullità di protezione”, Giurisprudenza commerciale, 2010, II kd, lk 805, kes kiidab lisaks heaks Euroopa Kohtu lähenemise, sest see järgib suhtelisuse tühisuse põhimõtet („nullità di protezione”, „protective nullity”). Autori arvates tagab see lähenemine ka jõudude tasakaalu võistlevas menetluses.

88 – Vt ettekujutuse kohta tarbijast Euroopa Kohtu praktikas 16. jaanuari 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑373/90: X (EKL 1992, lk I‑131, punktid 15 ja 16); 16. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑210/96: Gut Springenheide ja Tusky (EKL 1998, lk I‑4657, punkt 31); 4. mai 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑108/97 ja C‑109/97: Windsurfing Chiemsee (EKL 1999, lk I‑2779, punkt 29); 13. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑220/98: Estée Lauder (EKL 2000, lk I‑117, punkt 27); 21. juuni 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑30/99: komisjon vs. Iirimaa (EKL 2001, lk I‑4619, punkt 32); 24. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑99/01: Linhart ja Biffl (EKL 2002, lk I‑9375, punkt 31); 8. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑44/01: Pippig Augenoptik (EKL 2003, lk I‑3095, punkt 55); 12. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑363/99: Koninklijke KPN Nederland (EKL 2004, lk I‑1619, punkt 77) ning sama kuupäevaga otsus kohtuasjas C‑218/01: Henkel (EKL 2004, lk I‑1725, punkt 50); 9. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑421/04: Matratzen Concord (EKL 2006, lk I‑2303, punkt 24), ja 19. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑356/04: Lidl Belgium (EKL 2006, lk I‑8501, punkt 78).

89 – Vt selle kohta Heinig, J., „Die AGB-Kontrolle von Gerichtsstandsklauseln – zum Urteil Pannon des EuGH”, Europäische Zeitschrift zum Wirtschaftsrecht, 24/2009, lk 885. Ka Josipovič, T., „Verbraucherschutz in der Republik Kroatien”, Konsumentenschutz in Zentral- und Osteuropa (väljaandja Rudolf Welser), Wien 2010, lk 72,viitab selle lähenemise eripärale Euroopa Kohtu praktikas. Autori hinnangul ei ole seda kohtupraktikat Horvaatias kui Euroopa Liidu kandidaatriigis veel siiski üle võetud, kuna siseriiklik õigus näeb ette ainult ebaõiglase tingimuse tühisuse. Seetõttu ei ole nimetatud tingimust võimalik edasi jõusse jätta, kui tarbija seda soovib.

90 – Vt komisjoni kirjalike märkuste punkt 68.

91 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 35 jj.

92 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 37 jj.

93 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 48 jj.

94 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 69 jj.

95 – Vt 3. juuni 2010. aasta ettepanek kohtuasjas C‑484/08: Caja de Ahorros y Monte de Piedad de Madrid (EKL 2010, lk I‑4785, punktid 28 ja 29).

96 – Vt minu 29. oktoobri 2009. aasta ettepanek eespool 95. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Caja de Ahorros y Monte de Piedad de Madrid, punkt 86.

97 – Liikmesriigid peavad direktiivi artiklis 8 antud volituse teostamisel järgima liidu õiguse üldisi piire. Sellega peetakse silmas esmast õigust, sealhulgas põhivabadusi, ning muud teisest õigust (vt Kapnopoulou, E., Das Recht der missbräuchlichen Klausel in der Europäischen Union, Tübingen 1997, lk 163).

98 – Vt Neisser, H., Verschraegen, B., Die Europäische Union – Anspruch und Wirklichkeit, Wien 2001, lk 297, punkt 14.103; Koenig, C., Pechstein, M., Sander, C., EU-/EG-Prozessrecht, 2. tr, Tübingen 2002, lk 401, punkt 767; Leanerts, K., Arts, D., Maselis, I., Procedural Law of the European Union, 2. tr, London 2006, lk 174 jj.

99 – Vt 2. detsembri 1964. aasta otsus kohtuasjas 24/64: Dingemans (EKL 1964, lk 1259); 1. detsembri 1965. aasta otsus kohtuasjas 33/65: Dekker (EKL 1965, lk 1111); 22. märtsi 1972. aasta otsus kohtuasjas 80/71: Merluzzi (EKL 1972, lk 175); 15. detsembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑292/92: Hünermund jt (EKL 1993, lk I‑6787, punkt 8); 23. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑237/04: Enirisorse (EKL 2006, lk I‑2843, punkt 24); 31. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑380/05: Centro Europa 7 (EKL 2008, lk I‑349, punktid 49 ja 50), ja 16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑213/07: Michaniki (EKL 2008, lk I‑9999, punkt 51).

100 – Vt 18. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑107/98: Teckal (EKL 1999, lk I‑8121, punkt 34); 22. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑425/98: Marca Mode (EKL 2000, lk I‑4861, punkt 21), ja 10. mai 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑223/99 ja C‑260/99: Agorà ja Excelsior (EKL 2001, lk I‑3605, punkt 24).

101 – Vt eespool 97. joonealuses märkuses viidatud Kapnopoulou, E., lk 151, kes märgib samuti, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 ei näe põhimõtteliselt ette mittesiduvate tingimuste „asendamist”. Lepingut peab hoopis jätkuvalt käsitlema nii nagu ei sisaldaks see tarbijale pandud ebaõiglasi kohustusi.

102 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 30.

103 – Selles kontekstis tuleb arvesse võtta kohtujurist Tizzano selgitusi tema 22. septembri 2005. aasta ettepanekus kohtuasjas C‑302/04: Ynos, punkt 80. Nagu ta seal õigesti leidis, „seisneb direktiivi 93/13 eesmärk pigem tarbija lepingulise positsiooni tasakaalustamises, takistades tema seotust ebaõiglaste lepingutingimustega, kui poolte ja eelkõige müüja või teenuste osutaja – kes võiks vastupidi olla äärmiselt huvitatud sellisest lepingust tulenevatest kohustustest vabanemisest, mis pärast tasakaalustamist oleks talle vähem soodus – lepinguvabaduse kaitses”. Sellise lähenemise kohaselt teeniks lepingu kohandamine kokkuvõttes ainult müüja või teenuste osutaja huve, mis ei ole kohtujuristi arvates siiski direktiivi 93/13 eesmärk.

104 – Vt komisjoni kirjalike märkuste punkt 55.

105 – Vt Pfeiffer, T., väljaandes: Das Recht der Europäischen Union – Kommentar (väljaandjad E. Grabitz, M. Hilf), IV kd, A 5, artikkel 6, punkt 7, lk 2, kes peab „kehtivust säilitavat redutseerimist”, ehk ebaõiglaste tingimuste säilitamist täpselt veel lubatava sisuga üldjuhul direktiiviga 93/13 vastuolus olevaks.

106 – Vt 9. märtsi 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑397/01–C‑403/01: Pfeiffer (EKL 2004, lk I‑8835, punkt 113).

107 – Vt eelotsusetaotluse punkt 4.2.

108 – Vt komisjoni kirjalike märkuste punkt 72 ning Hispaania valitsuse kirjalike märkuste punkt 41.

109 – Vt mh 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑379/98: PreussenElektra (EKL 2001, lk I‑2099, punkt 38); 22. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑18/01: Korhonen jt (EKL 2003, lk I‑5321, punkt 19); 5. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑380/01: Schneider (EKL 2004, lk I‑1389, punkt 21); 19. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑295/05: Asemfo (EKL 2007, lk I‑2999, punkt 30), ja 23. aprilli 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑261/07 ja C‑299/07: VTB‑VAB (EKL 2009, lk I‑2949, punkt 32).

110 – Vt mh 16. detsembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 244/80: Foglia vs. Novello (EKL 1981, lk 3045, punkt 18); 15. juuni 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑422/93–C‑424/93: Zabala Erasun jt (EKL 1995, lk I‑1567, punkt 29); 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman (EKL 1995, lk I‑4921, punkt 61); 12. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑314/96: Djabali (EKL 1998, lk I‑1149, punkt 19); eespool 109. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus PreussenElektra, punkt 39; eespool 109. joonealuses märkuses viidatud 5. veebruari 2004. aasta kohtuotsus Schneider, punkt 22; 1. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑212/06: Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon (EKL 2008, lk I‑1683, punkt 29), ja eespool 109. joonealuses märkuses viidatud 23. aprilli 2009. aasta kohtuotsus VTB‑VAB, punkt 33.

111 – Nagu ilmneb määruse nr 1896/2006 artikli 1 lõikest 2, ei takista määrus nõude esitajat „esitamast nõuet, kasutades selleks liikmesriigi õiguse või ühenduse õiguse alusel lubatud muud menetlust”. Eespool 14. joonealuses märkuses viidatud Gruber, U., lk 279, punkt 21, järeldab sellest, et määrus ei tõrju välja olemasolevat siseriiklikku deklaratiivset menetlust ja maksekäsumenetlust. Alternatiivina määruse kohasele menetlusele võib võlausaldaja seega nagu ennegi kasutada olemasolevat siseriiklikku maksekäsumenetlust. Kui siseriiklik maksekäsumenetlus viib otsuseni, võib võlausaldaja selle otsuse määruse (EÜ) nr 805/2004 kohaselt lasta kinnitada Euroopa täitekorraldusena ning nõuda täitmist teistes liikmesriikides, vajamata seal eelnevat täitmismäärust.

112 – Kindlasti ei tulene määrusest nr 1896/2006 siduvaid juhiseid. Siiski ei saa jätta tähelepanuta, et liidu seadusandja tahte kohaselt peaks Euroopa maksekäsumenetlus olema oma tõhususe tõttu eeskujuks (vt eespool 16. joonealuses märkuses viidatud Hess, B., lk 139, § 4, punkt 23).

113 – Vt komisjoni kirjalike märkuste punkt 77.

114 – Vt Stuyck, J., „Enforcement of consumer rights and legal redress for consumers in the EU: An institutional model”, New frontiers of consumer protection (väljaandjad Fabrizio Cafaggi, Hans‑W. Micklitz), Oxford 2009, lk 72 jj, kes juhib esiteks tähelepanu liikmesriikide pädevusele õiguskaitse võimaluste vabal kujundamisel siseriiklikul tasandil, ning teiseks asjaolule, et direktiiv 2005/29 kehtestab liidu õigusest tulenevad teatavad miinimumstandardid, millest liikmesriigid peavad tingimata kinni pidama.

115 – Vt Stolze, C., Harmonisierung des Lauterkeitsrechts in der EU – Unter besonderer Berücksichtigung der Sanktionssysteme, Hamburg 2010, lk 158, kelle arvates jätab direktiivi 2005/29 elastne sõnastus liikmesriikidele õiguskaitse eeskirjade ülevõtmisel artikli 11 jj tähenduses laia kujundamisvõimaluse.

116 – Vt 9. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑540/08: Mediaprint Zeitungs- und Zeitschriftenverlag (EKL 2010, lk I‑10909, punkt 27).

117 – Vt selle kohta Abbamonte, G., „The Unfair Commercial Practices Directive and its General Prohibition”, The Regulation of Unfair Commercial Practices under EC Directive 2005/29, Oxford 2007, lk 30, kes märgib, et direktiiv 2005/29 ühtlustab küll täielikult liikmesriikide materiaalõiguse kõlvatu konkurentsi õiguse (Lauterkeitsrecht) valdkonnas, kuid ei tee seda ebaausate kaubandustavadega võitlemise mehhanismide puhul. Sellest tuleneb, et liikmesriigid peavad organiseerima oma õiguskaitse süsteemid, nimetama füüsilised isikud ja ühingud, kes võivad direktiivi alusel õiguskaitset nõuda ning kehtestama ka karistused direktiivi rikkumiste eest. Autor rõhutab, et tõhus õiguskaitse on direktiivi täieliku potentsiaali avaldumiseks hädavajalik.

118 – Vt eelotsusetaotluse 7. pealkirja („La posible práctica desleal de la entidad bancaria”).