ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
10. märts 2021(*)
Avalik teenistus – EIP personal – Töötasu – Vastuvõetavus – Lepitusmenetluse alustamise taotluse esitamise tähtaeg – Huve kahjustav akt – Geograafilise liikuvuse hüvitis – Üleviimine välisbüroosse – Hüvitise määramisest keeldumine – Tühistamishagi ja kahju hüvitamise hagi
Kohtuasjas T‑134/19,
AM, esindajad: advokaadid L. Levi ja A. Champetier,
hageja,
versus
Euroopa Investeerimispank (EIP), esindajad: G. Faedo ja M. Loizou, keda abistas advokaat A. Dal Ferro,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 270 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 50a alusel esitatud nõue esiteks tühistada EIP 30. juuni ja 11. detsembri 2017. aasta otsused – ning vajalikus ulatuses EIP presidendi 20. novembri 2018. aasta otsus, millega jäeti need otsused muutmata –, millega ta keeldus hagejale määramast geograafilise liikuvuse hüvitist, ning teiseks nõue hüvitada varaline ja mittevaraline kahju, mida hageja nende otsuste tõttu väidetavalt kandis,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president H. Kanninen, kohtunikud N. Półtorak ja M. Stancu (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik L. Ramette,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 14. oktoobri 2020. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Euroopa Investeerimispank (EIP) võttis hageja, AMi 1. juunil 2014 tööle programmi Joint Assistance to Support Projects in European Regions (Jaspers) tähtajalise üheaastase lepingu alusel, mida seejärel pikendati kahel korral vastavalt 1. juunist 2015 kuni 31. maini 2017 ja seejärel 1. juunist 2017 kuni 31. maini 2020.
2 Alates tema esimese EIPga sõlmitud lepingu algusest kuni 31. märtsini 2017 lähetati hageja tööle EIP välisbüroosse Viinis (Austria).
3 EIP kinnitas 23. märtsi 2017. aasta e‑kirjaga (edaspidi „23. märtsi 2017. aasta otsus“) hageja üleviimist Viini välisbüroost Brüsseli (Belgia) välisbüroosse alates 1. aprillist 2017 kuni tema kehtiva lepingu lõpuni ehk 31. maini 2020.
4 Üldkohtule esitatud toimikust nähtub, et sellest otsusest on kaks versiooni.
5 Esimeses versioonis, mis edastati hagejale 23. märtsil 2017, on märgitud, et välisbüroodesse lähetamist reguleerib EIP personalile kohaldatavate haldussätete (edaspidi „haldussätted“) VII lisa.
6 Sama otsuse teises versioonis, mille hageja sai kätte 24. märtsil 2017 ja millele ta kirjutas alla 28. märtsil 2017, on seevastu märgitud, et neid ametikohti reguleerib haldussätete I lisa.
7 EIP edastas 5. juulil 2017 hagejale 30. juuni 2017. aasta kuupäevaga uue otsuse (edaspidi „30. juuni 2017. aasta otsus“), mis sisaldas tema Brüsselisse üleviimise suhtes kohaldatavaid lepingulisi ja haldustingimusi, ning palus hagejal otsust omapoolse nõusolekuga kinnitada. Konkreetsemalt oli selles otsuses täpsustatud, et hageja üleviimine ei kuulunud ei haldussätete artikli 1.4 ega nende haldussätete VII lisa tähenduses kohaldatavate erieeskirjade kohaldamisalasse ning järelikult ei olnud tal õigust saada geograafilise liikuvuse hüvitist. Hageja ei ole seda otsust omapoolse nõusoleku väljendamiseks allkirjastanud.
8 Hageja taotles 5. oktoobril 2017 lepitusmenetluse alustamist, et vaidlustada talle haldussätete artiklis 1.4 ette nähtud hüvitise maksmisest keeldumine.
9 EIP jäi 11. detsembri 2017. aasta e‑kirjas (edaspidi „11. detsembri 2017. aasta otsus“) esiteks kindlaks keeldumisele maksta hagejale kõnealust hüvitist ja teiseks küsis hagejalt, kas hoolimata sellest, et on tõenäoline, et lepitusmenetlus ei vii rahuldava tulemuseni, soovib hageja jääda oma taotluse juurde seda menetlust alustada.
10 Hageja kinnitas seda taotlust 20. detsembri 2017. aasta e-kirjas ning EIP rahuldas selle 8. jaanuari 2018. aasta e-kirjas ja alustas lepitusmenetlust.
11 EIP lepituskomisjon (edaspidi „lepituskomisjon“) järeldas oma 12. juuni 2018. aasta raportis, et hageja olukord kuulub haldussätete artikli 1.4 ja VII lisa kohaldamisalasse ning et seetõttu oleks ta pidanud saama geograafilise liikuvuse hüvitist alates 1. aprillist 2017.
12 Hageja esitas 6. novembril 2018 Euroopa ombudsmanile haldusomavoli peale kaebuse põhjendusega, et ta ei olnud pärast lepituskomitee raportit EIP presidendilt veel otsust saanud.
13 EIP president tegi 20. novembril 2018 hagejale teatavaks oma otsuse (edaspidi „20. novembri 2018. aasta otsus“) mitte järgida nimetatud komisjoni järeldusi, jättes sellega muutmata EIP keeldumise maksta hagejale geograafilise liikuvuse hüvitist.
Menetlus ja poolte nõuded
14 Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. veebruaril 2019, esitas hageja käesoleva hagi.
15 Hageja taotles 7. märtsi 2019. aasta eraldi dokumendiga anonüümsust kooskõlas Üldkohtu kodukorra artikliga 66, mida talle võimaldati 17. aprilli 2019. aasta otsusega.
16 EIP esitas kostja vastuse 17. mail 2019.
17 Hageja esitas repliigi 10. juulil 2019.
18 Menetluse kirjalik osa lõpetati pärast vasturepliigi esitamist 22. augustil 2019.
19 Hageja taotles 12. septembril 2019 kodukorra artikli 106 alusel, et korraldataks kohtuistung.
20 Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti 16. oktoobri 2019. aasta otsusega, määras Üldkohtu president vastavalt kodukorra artikli 27 lõikele 3 kohtuasja uuele ettekandja-kohtunikule, kes määrati esimese koja koosseisu.
21 Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus hageja taotluse rahuldada ja avada menetluse suulise osa.
22 Üldkohus esitas 3. märtsil 2020 kodukorra artikli 89 lõikes 3 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames EIP‑le kirjalikud küsimused, millele EIP vastas määratud tähtaja jooksul.
23 Üldkohus küsis 14. aprillil 2020 COVID-19ga seotud tervisekriisi jätkumise tõttu pooltelt, kas vaatamata sellele kriisile sooviksid nad, et nende seisukohad kuulataks ära suuliste seisukohtade ärakuulamiseks korraldatud kohtuistungil. Hageja vastas 20. aprillil 2020, et jääb kindlaks oma taotlusele, et ta ära kuulataks. EIP vastas 8. mail 2020, et ta ei soovi enda ärakuulamist.
24 Hageja palub Üldkohtul sisuliselt:
– tühistada 30. juuni ja 11. detsembri 2017. aasta otsused (edaspidi koos „vaidlustatud otsused“);
– tühistada vajalikus ulatuses 20. novembri 2018. aasta otsus, millega jäeti need otsused muutmata;
– kohustada EIPd tasuma geograafilise liikuvuse hüvitist alates 1. aprillist 2017;
– kohustada EIPd maksma sellelt hüvitiselt viivist Euroopa Keskpanga (EKP) intressimäära alusel, millele on lisatud kaks protsendipunkti, alates 1. aprillist 2017 kuni summa täieliku tasumiseni;
– mõista EIP‑lt välja hüvitis tekitatud mittevaralise kahju eest;
– mõista kohtukulud välja EIP‑lt.
25 EIP palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Hagi ese
26 Hageja palub tühistada kaks vaidlustatud otsust ja vajalikus ulatuses 20. novembri 2018. aasta otsuse osas, milles sellega lükati tagasi lepituskomisjoni järeldused ja jäeti muutmata mõlemad vaidlustatud otsused.
27 Esiteks väidab hageja, et kaks vaidlustatud otsust, mis on vastu võetud vastavalt 30. juunil ja 11. detsembril 2017, kahjustavad teda, kuivõrd nendega keelduti talle maksmast geograafilise liikuvuse hüvitist. Hageja täpsustab, et 11. detsembri 2017. aasta otsusega jäeti muutmata keeldumine, mida EIP oli väljendanud oma 30. juuni 2017. aasta otsuses.
28 Isegi kui eeldada, et 11. detsembri 2017. aasta otsus on üksnes otsus 30. juuni 2017. aasta otsuse muutmata jätmise kohta, tuleb sellega seoses märkida, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuivõrd hageja esitas oma hagi ette nähtud tähtaja jooksul, on tal õigus vaidlustada kas algne otsus või muutmata jätmise otsus või need mõlemad otsused (vt selle kohta 18. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Weißenfels vs. parlament, C‑135/06 P, EU:C:2007:812, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Teiseks, mis puudutab 20. novembri 2018. aasta otsust, siis tuleb meelde tuletada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, mis käsitleb eelkõige Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja EKP personali suhtes kohaldatavaid eeskirju, toovad tühistamisnõuded, mis on vormiliselt esitatud otsuse peale, millega kohtueelses menetluses jäeti rahuldamata huve kahjustava akti vaidlustamiseks esitatud kaebus, kaasa Üldkohtu poole pöördumise huve kahjustava akti vaidlustamiseks, kui nimetatud nõuetel kui sellistel ei ole iseseisvat sisu (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Teeäär vs. EKP, T‑547/18, EU:T:2020:119, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus SE vs. nõukogu, T‑231/17, ei avaldata, EU:T:2018:3, punkt 21).
30 Üldkohus märgib, et seda kohtupraktikat saab analoogia alusel kohaldada ka kõnesoleva juhtumi suhtes.
31 Nimelt tuleb seoses EIP ja tema teenistujate vaheliste vaidluste kohtueelse menetlusega võtta arvesse seda, et EIP personalieeskirjade artiklis 41, redaktsioonis, mis on kohaldatav niisuguste teenistujate suhtes nagu hageja, kes nimetati ametisse pärast 1. juulit 2013 (edaspidi „II personalieeskirjad“), on ette nähtud, et lepitusmenetluse alustamine enne selle sätte alusel hagi esitamist on kohustuslik (vt selle kohta 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus SQ vs. EIP, T‑377/17, EU:T:2018:478, punkt 71).
32 Selles artiklis on sätestatud järgmist:
„[M]is tahes kaebus, mille töötaja on esitanud teda kahjustava [EIP] akti peale, tuleb esitada kolme kuu jooksul.
Vaidluste […] lahendamiseks on kohustuslik enne kohtule hagi esitamist kohaldada lepitusmenetlust [EIP] lepituskomisjonis ja seda olenemata sellest, kas Euroopa Liidu Kohtule esitatakse hagi.
Lepitusmenetluse avaldus tuleb esitada kolme kuu jooksul alates kas vaidluse aluseks olevate asjaolude toimumise ajast või vaidluse põhjustanud aktide kättetoimetamisest.“
33 Seega on lepitusmenetluse eesmärk võimaldada EIP ja tema teenistujate vahel tekkinud vaidluste lahendamist kompromissiga ning EIP presidendi otsus lõpetada see menetlus on vaid hagi esitamise eeltingimus. Neil asjaoludel tuleb sarnaselt eespool punktis 29 viidatud kohtupraktikaga, mis käsitleb Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade või EKP töötajate suhtes kohaldatavate õigusnormide kohaldamisalasse kuuluvat kohtuvaidlust, asuda seisukohale, et tühistamisnõuded, mis formaalselt on esitatud EIP presidendi otsuse peale, millega lõpetati lepitusmenetlus, toovad kaasa selle, et kohtus vaidlustatakse selle menetluse aluseks olnud huve kahjustav akt – välja arvatud juhul, kui selle akti ulatus erineb lepitusmenetluse esemeks olnud akti omast. Kui selles otsuses on hageja olukord uute õiguslike ja faktiliste asjaolude põhjal uuesti läbi vaadatud või kui see muudab või täiendab esialgset akti, kujutab see endast akti, mille üle teostab kontrolli kohus, kes võtab seda vaidlustatud akti õiguspärasuse hindamisel arvesse või käsitleb seda isegi huve kahjustava aktina, mis esialgse huve kahjustava akti asendab (vt analoogia alusel 21. mai 2014. aasta kohtuotsus Mocová vs. komisjon, T‑347/12 P, EU:T:2014:268, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Kuivõrd käesoleval juhul puudub 20. novembri 2018. aasta otsuse tühistamise nõudel iseseisev sisu, sest selles otsuses piirdutakse lepituskomisjoni 12. juuni 2018. aasta raporti järelduste tagasilükkamisega sisuliselt samade põhjenduste alusel, mis on esitatud vaidlustatud otsustes, siis ei ole selle nõude osas konkreetselt vaja otsust teha. Vaidlustatud otsuste õiguspärasuse hindamisel tuleb siiski võtta arvesse põhistust, mis on esitatud 20. novembri 2018. aasta otsuses, kuna see põhistus peaks langema kokku vaidlustatud otsuste omaga (vt analoogia alusel 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Teeäär vs. EKP, T‑547/18, EU:T:2020:119, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus SE vs. nõukogu, T‑231/17, ei avaldata, EU:T:2018:3, punkt 22).
Hagi vastuvõetavus
35 EIP väidab, ilma et ta esitaks kodukorra artikli 130 alusel ametlikult vastuvõetamatuse vastuväidet, et käesolev hagi on vastuvõetamatu, kuna hageja esitas lepitusmenetluse alustamise taotluse pärast II personalieeskirjade artikli 41 lõikes 3 ette nähtud kolmekuulise tähtaja möödumist.
36 Esimese võimalusena väidab EIP selle kohta, et tähtaeg geograafilise liikuvuse hüvitise maksmata jätmise vaidlustamiseks hakkas kulgema 12. aprillil 2017, mil hageja sai oma esimese töötasu teatise pärast seda, kui ta oli üle viidud Brüsseli välisbüroosse.
37 Nimelt, kuna hagejale oli selle teatise alusel juba teada, et talle seda hüvitist ei maksta, siis 30. juuni 2017. aasta otsus üksnes kinnitab halduslikku seisukohta, mille EIP hageja suhtes võttis, ning järelikult ei ole tegemist huve kahjustava aktiga.
38 Teise võimalusena märgib EIP, et isegi hageja jaoks soodsama eelduse korral, kui selle otsuse kuupäeva võetakse arvesse kui dies a quo’d, ei ole hageja igal juhul järginud II personalieeskirjade artikli 41 lõikes 3 lepituskomisjoni poole pöördumiseks ette nähtud kolmekuulist tähtaega.
39 Hageja leiab, et EIP esitatud asja läbivaatamist takistav asjaolu ei ole põhjendatud.
40 Esmalt olgu tõdetud, et konkreetse kuu töötasu- või pensioniteatise teatavakstegemisest hakkavad kulgema haldusotsuse peale kaebuse ja hagi esitamise tähtajad, kui sellest teatisest tuleb selgelt ja esimest korda ilmsiks kõnealuse otsuse olemasolu ja ulatus (vt 12. veebruari 2020. aasta kohtuotsus ZF vs. komisjon, T‑605/18, EU:T:2020:51, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Sellega seoses tuleb märkida, et seda kohtupraktikat on kohaldatud olukordades, kus töötasu teatistest, mille peale kaebused olid esitatud, nähtusid selliste otsuste olemasolu ja ulatus, mis käsitlevad pelgalt rahalisi küsimusi ja mida need töötasu teatised võivad oma olemusest tulenevalt kajastada. Nimelt peeti töötasu teatisi huve kahjustavateks aktideks, kui need peegeldasid otsuseid, mis puudutasid eelkõige ametnikule töötasu maksmist, viivitusintressi maksmata töötasult, ametniku töötasu suhtes paranduskoefitsiendi kohaldamist, reisikulude hüvitamist, kodumaalt lahkumise toetust, peretoetuste summat või nende maksete suuruse kindlaksmääramist, mida vanemad tasuvad lastehoiuteenuse eest (vt 9. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Van Neyghem vs. Regioonide Komitee, T‑288/04, EU:T:2007:1, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Kuigi käesoleval juhul vastab küll tõele, et hageja 2017. aasta aprilli töötasu teatis väljendas rahalises mõttes tema Brüsseli välisbüroosse üleviimise otsuse tagajärgi, ei kehtestanud see otsus ega ka töötasu teatis siiski selgelt EIP seisukohta geograafilise liikuvuse hüvitise maksmise küsimuses.
43 Sellega seoses on nimelt põhjust leida esiteks, et puudutatud isiku töötasu teatiselt hüvitise väljajätmine ei tähenda tingimata, et administratsioon keelduks tunnustamast isiku vastavat õigust (vt selle kohta 22. septembri 1988. aasta kohtuotsus Canters vs. komisjon, 159/86, EU:C:1988:432, punkt 7). Teiseks, nagu on tõdetud eespool punktides 5 ja 6, sai hageja 23. märtsi 2017. aasta otsusest kaks erinevat versiooni, mille võrdlus näitab, nagu hageja õigesti märgib, vastuolu tema üleviimise suhtes kohaldatavate sätete suhtes.
44 Neil asjaoludel ja kuna 30. juuni 2017. aasta otsus on esimene, mis näitab selgelt, et EIP keeldus hagejale geograafilise liikuvuse hüvitist maksmast, tuleb asuda seisukohale, et see otsus on esimene hagejat kahjustav akt, millest alates hakkasid kulgema kaebuse ja hagi esitamise tähtajad.
45 Sellega seoses olgu märgitud, et poolel, kes väidab kehtivatele õigusnormidele tuginedes, et hagi esitati hilinenult, tuleb tõendada, mis kuupäeval vaidlusalune otsus kätte toimetati ja igal juhul, mis kuupäeval puudutatud isik sellest teada sai, kui tegemist on üksikaktiga (vt selle kohta 29. novembri 2018. aasta kohtuotsus WL vs. ERCEA, T‑493/17, ei avaldata, EU:T:2018:852, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Käesoleval juhul aga ei vaidle EIP, kellel lasub see tõendamiskoormis, vastu ei hageja väitele ega tema esitatud tõendile, et 30. juuni 2017. aasta otsus tehti talle teatavaks 5. juuli 2017. aasta e‑kirjaga.
47 Sellest järeldub, et päev, millest alates tuleb käesolevas asjas lepitusmenetluse avalduse esitamise tähtaeg välja arvutada, on 5. juuli 2017, s.o kuupäev, mil 30. juuni 2017. aasta otsus hagejale kätte toimetati. Järelikult järgis hageja, kui ta esitas 5. oktoobril 2017 lepitusmenetluse algatamise taotluse, II personalieeskirjade artikli 41 kolmandas lõigus ette nähtud tähtaega.
48 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et EIP esitatud asja läbivaatamist takistav asjaolu tuleb tagasi lükata.
Tühistamisnõuded
49 Hageja põhjendab oma tühistamisnõudeid nelja väitega, millest esimese kohaselt rikuti haldussätete artiklit 1.4 ja VII lisa artiklit 11; teise järgi rikuti õiguspärase ootuse, õigusliku ootuspärasuse ja hoolitsemiskohustuse põhimõtteid; kolmanda kohaselt rikuti diskrimineerimiskeelu põhimõtet, EIP personali eetikakoodeksi artiklit 1.3 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 21 ning neljanda kohaselt rikuti hea halduse põhimõtet ja mõistliku tähtaja põhimõtet.
Esimene väide, mille kohaselt on rikutud haldussätete artiklit 1.4 ja VII lisa artiklit 11
50 Esiteks väidab hageja sisuliselt, et tema üleviimine Brüsseli välisbüroosse ei olnud otsustatud alaliselt, kuna 23. märtsi 2017. aasta otsuses on selgelt täpsustatud, et tema lähetus on ajutine.
51 Teiseks vaidlustab hageja tõlgenduse, mille EIP andis haldussätete artiklile 1.4 ja VII lisa artiklile 11, osas, milles EIP seab geograafilise liikuvuse hüvitise maksmise tingimuseks, et teenistuja naaseb pärast välisbüroos lähetuses töötatud aega teenistusse EIP asukohas Luxembourgis (Luksemburg).
52 Hageja täpsustab sellega seoses, et haldussätete artiklis 1.4 on hüvitise saamise ainsaks tingimuseks esiteks teenistuja üleviimine Euroopa Liidu sisesesse teise teenistuskohta ja teiseks eelnev ametis olek vähemalt 12 kuu jooksul. Seega on tal enda väitel õigus saada kõnealust hüvitist, kuna esiteks viidi ta üle liidu sees asuvasse muusse teenistuskohta, st Brüsseli välisbüroosse, ja teiseks oli ta töötanud eelmises teenistuskohas vähemalt 12 kuud, kuna ta töötas kolm aastat Viini välisbüroos.
53 EIP vaidleb nendele argumentidele vastu, väites sisuliselt, et geograafilise liikuvuse hüvitist makstakse üksnes teenistujatele, kes on olnud kindla ajavahemiku jooksul lähetatud välisbüroosse ja kes pärast sellist ajutist teenistust niisuguses büroos naasevad teenistusse EIP asukohas, isegi kui „EIP asukoha“ all tuleb mõista mitte ainult asukohta Luxembourgis, vaid ka kõiki muid töölevõtmise või välisbüroo asukohti. Täpsemalt väidab EIP, et haldussätete VII lisa artikli 2 lõikest 2 tuleneb, et kui isik, kes on alaliselt lähetatud välisbüroosse, lõpetab oma teenistuse EIP asjaomases välisbüroos, ei ole tal õigust nimetatud hüvitisele.
54 Nii on see EIP väitel apellandi puhul, kes oli lähetatud alaliselt Brüsseli välisbüroosse kuni tema lepingu lõppemiseni ja ilma, et tal olnuks väljavaateid naasta vastava teenistusaja lõpul teenistusse EIP asukohas.
55 Käesolevale väitele vastamiseks tuleb vastata küsimusele, millised on geograafilise liikuvuse hüvitise saamise tingimused juhul, kui isik viiakse üle liidusisesesse välisbüroosse, ja täpsemalt – nagu väidab EIP –, kas selle toetuse maksmine sõltub ka sellest, kas puudutatud isik naaseb välisbüroos teenistuses oldud aja järel teenistusse EIP asukohas.
56 Kõigepealt tuleb märkida, et geograafilise liikuvuse hüvitise andmise tingimusi üleviimise korral EIP välisbüroosse liidu sees reguleerib EIP personalieeskirjade artikkel 1.4.
57 See artikkel on sõnastatud järgmiselt:
„Geograafilise liikuvuse hüvitis määratakse töötajale, kes on üle viidud muusse teenistuskohta Euroopa Liidu sees. Lähetuse kestuseks kinnitatakse ajavahemik ühest aastast kolme aastani ning seda võib pikendada ühe aasta kaupa, kogukestusega kuni viis aastat.
Hüvitist makstakse alates tegeliku üleviimise kuupäevast ja vastava teenistusaja jooksul. Selleks et töötajal oleks sellele õigus, peab ta olema olnud eelmises teenistuskohas teenistuses vähemalt 12 kuud.
Luksemburgi üleviimise korral makstakse hüvitist maksimaalselt ühe aasta jooksul.
[…]
Kui isik viiakse üle [EIP] büroosse väljaspool Euroopa Liitu, siis määratakse geograafilise liikuvuse hüvitis vastavalt [haldussätete] VII lisas sätestatud tingimustele.“
58 Selle artikli grammatilisest tõlgendusest nähtub, nagu hageja õigesti märgib, et juhul, kui isik viiakse üle EIP välisbüroosse Euroopa Liidu sees, peavad geograafilise liikuvuse hüvitise saamiseks olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust, nimelt esiteks üleviimine muusse teenistuskohta liidu sees ajavahemikuks ühest kuni viie aastani ja teiseks vähemalt 12 kuud töötamist eelmises teenistuskohas. Nimetatud artikli sõnastusest tuleneb seega, et kui need kaks tingimust on täidetud, on puudutatud isikul õigus saada hüvitist kogu selle ajavahemiku vältel, mil ta on lähetatud välisbüroosse, kuhu ta üle viidi.
59 Seega tuleb kõigepealt tõdeda, et see artikkel ei sisalda ühtegi sõnaselget viidet tingimusele, mille kohaselt peab isik olema olnud ajutiselt lähetatud liidu sees asuvasse välisbüroosse – tingimus, millele viitab EIP ja mille kohaselt peaks teenistuja naasma välisbüroos läbitud lähetuse lõpul teenistusse EIP asukohas, et saada kõnealust hüvitist.
60 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel aga arvestada mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on (vt 24. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Caisse régionale de crédit agricole mutuel Alpes Provence jt vs. EKP, T‑133/16–T‑136/16, EU:T:2018:219, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).
61 Mis puudutab eelkõige konteksti, siis tuleb märkida, et kuigi haldussätete artikkel 1.4 reguleerib geograafilise liikuvuse hüvitise saamise tingimusi, sisaldab nende sätete VII lisa aga erisätteid, mida kohaldatakse EIP välisbüroodesse lähetatud teenistujate suhtes. Sellega seoses tuleb täpsustada, et kuigi nimetatud artikli 1.4 viimane lõige viitab sellele lisale sõnaselgelt üksnes väljaspool liitu asuvasse välisbüroosse üleviimise korral, on selle lisa artiklis 1 sõnaselgelt ette nähtud, et seda kohaldatakse ka personali suhtes, kes on üle viidud EIP välisbüroodesse liidu sees, kusjuures pooled on sellise tõlgenduse osas ühel meelel. Seega tuleb just niisuguses kontekstis tõlgendada haldussätete artiklit 1.4 ja järelikult kõnealuse hüvitise saamise tingimusi üleviimise korral EIP välisbüroodesse liidu sees.
62 Eelkõige on haldussätete VII lisa artiklis 2 „Lähetuse kestus“ ette nähtud:
„Välisbüroosse lähetamine on põhimõtteliselt piiratud kolme aastaga. [EIP] võib oma äranägemisel ja teenistuse huvides pikendada seda maksimaalselt kuue aastani.
Eelmises lõikes ette nähtud lähetusaja lõppedes peab asjasse puutuv personali liige naasma teenistusse [EIP] asukohas. Ta asub teenistusse samal ametiastmel (juhul, kui tema töölepingut reguleerivad I personalieeskirjad) või samal palgaastmel (juhul, kui tema töölepingut reguleerivad II personalieeskirjad) nagu see, kuhu ta oli määratud lähetuse lõpul välisbüroos.“
63 Nimetatud lisa artikkel 11 sätestab, et välisbüroosse lähetatud personali liikmel on õigus saada haldussätete artiklis 1.4 ette nähtud geograafilise liikuvuse hüvitist.
64 Seega tuleneb haldussätete VII lisa artiklitest 2 ja 11 nende koostoimes, et välisbüroosse lähetamine ei tohi olla pikem kui kohaldatavates õigusnormides ette nähtud tähtaeg ning selle lähetuse ajal on teenistujal, kes vastab haldussätete asjakohastes normides ette nähtud tingimustele, õigus saada geograafilise liikuvuse hüvitist. Lisaks on ette nähtud, et pärast lähetuse lõppu peab puudutatud teenistuja asuma uuesti tööle EIP asukohas.
65 Seega tuleb tõdeda, et naasmine teenistusse EIP asukohas, mis on ette nähtud haldussätete VII lisa artiklis 2, ei kujuta endast geograafilise liikuvuse hüvitise maksmise tingimust, vaid üksnes välisbüroos lähetuse lõppemisega loogiliselt kaasnevat tagajärge teenistujate jaoks, kelle leping ei ole lõppenud ja kes peavad selle ajavahemiku lõppedes EIP asukohta tagasi pöörduma. Nimetatud artikkel näeb muu hulgas ette tagatise, mille kohaselt asuvad asjasse puutuvad teenistujad selle perioodi lõppedes uuesti ametisse sama ametiastme või palgaastme ametikohal, kus nad töötasid enne oma lähetust välisbüroos.
66 Tuleb muidugi tõdeda, et kuigi haldussätete VII lisa on kohaldatav – nagu on täpsustatud selle artiklis 1 – „[EIP] töötajate suhtes, kes on lähetatud välisbüroosse liidus või väljaspool liitu“, ei reguleeri ükski selle lisa säte ega isegi mitte ükski säte üldiselt sellise teenistuja olukorda nagu hageja, kelle tähtajaline leping lõpeb pärast tema lähetust välisbüroos.
67 Kuid isegi sellekohase täpse sätte puudumisel ei saa nõustuda EIP argumendiga, et sellistel asjaoludel tuleb niisugust üleviimist pidada alaliseks, mistõttu ei kuuluvat kohaldamisele haldussätete artikkel 1.4.
68 Nimelt tuleb märkida, et eeldus, millel see argument põhineb, nimelt hageja üleviimise alalisus, on ekslik.
69 Sellega seoses tuleb märkida, et 23. märtsi 2017. aasta otsusest ilmneb selgelt, et olenemata sellest, milline otsuse versioon hagejale edastati, oli esiteks hageja üleviimine Brüsseli välisbüroosse jõus kuni tema lepingu lõppemiseni ehk 31. maini 2020; teiseks, juhul kui lepingut pikendatakse, tuleb selle lähetuse raamistik ja tingimused uuesti läbi vaadata; kolmandaks on lähetuste pikkus EIP välisbüroodes maksimaalselt kuus aastat ning neid ei tohi pikendada kauemaks kui vastaval hetkel jõus oleva lepingu kestus.
70 Seega tuleb tõdeda, et hageja Brüsseli välisbüroosse lähetamise tegelik kestus vastas – nagu nägi ette 23. märtsi 2017. aasta otsus – täpsele ajavahemikule 1. aprillist 2017 kuni 31. maini 2020.
71 Neil asjaoludel tuleb märkida, et lisaks sellele, et lähetamist välisbüroosse ei saa pidada haldussätete asjasse puutuvate sätete alusel oma laadilt „alaliseks“, kuna see on algusest peale olnud piiratud nendes sätetes ette nähtud maksimaalse kestusega, on ka juhul, kui EIP personali liige lähetatakse niisugusesse büroosse ajavahemikuks, mille tähtaeg langeb kokku tema tähtajalise lepingu lõppemisega, nagu käesolevas asjas, see personali liige õigustatud saama kõnesolevat hüvitist, kui ta vastab haldussätete artiklis 1.4 ette nähtud ja eespool punktis 58 käsitlemist leidnud kahele kumulatiivsele tingimusele.
72 Kõigest eeltoodust järeldub, et kui EIP keeldus hagejale geograafilise liikuvuse hüvitist maksmast, siis rikkus EIP haldussätete artiklit 1.4.
73 Seega tuleb esimese väitega nõustuda.
74 Järelikult, ilma et oleks vaja teha otsust hageja tühistamisnõuete põhjendamiseks esitatud ülejäänud väidete kohta, tuleb need nõuded rahuldada ja tühistada vaidlustatud otsused osas, milles nendega keeldutakse hagejale geograafilise liikuvuse hüvitise maksmisest.
Kahju hüvitamise nõuded
75 Hageja palub sisuliselt esiteks hüvitada väidetav varaline kahju, mis tuleneb geograafilise liikuvuse hüvitise maksmata jätmisest alates 1. aprillist 2017, ja teiseks hüvitada väidetav mittevaraline kahju, mis tuleneb EIP tegevusetusest lepitusmenetluse lõpetamisel.
Nõue hüvitada väidetav varaline kahju ja tasuda viivist
76 Oma esimeses kahju hüvitamise nõudes palub hageja sisuliselt 36 045,60 euro suurust hüvitist, mis vastab geograafilise liikuvuse hüvitise summale, mis kuulus tasumisele alates 1. aprillist 2017 kuni käesoleva hagi esitamiseni. Seda summat tuleks suurendada 1567,20 euro võrra iga täiendava kuu eest.
77 Oma teises kahju hüvitamise nõudes palub hageja, et talle makstaks eespool punktis 76 nimetatud summadelt viivist, mis on kindlaks määratud EKP intressimääraga, millele lisandub kaks protsendipunkti.
78 Sellega seoses piisab, kui märkida, et ELTL artikli 266 esimese lõigu kohaselt nõutakse institutsioonilt, organilt või asutuselt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist. Nende nõuetega soovib hageja aga, et EIP‑lt mõistetaks tema kasuks välja summa, mis tuleks talle tasuda otsuse alusel, mille EIP peab tegema käesoleva tühistava kohtuotsuse täitmiseks.
79 Kuna need nõuded on seega enneaegsed, ei saa neid rahuldada (vt selle kohta 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus ZS vs. EIP, T‑659/18, ei avaldata, EU:T:2020:281, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika).
Nõue hüvitada väidetav mittevaraline kahju
80 Oma kolmandas kahju hüvitamise nõudes väidab hageja, et EIP president ei teinud pärast lepituskomitee raporti esitamist mõistliku aja jooksul oma otsust, mis hageja väitel toob kaasa EIP vastutuse.
81 Selle kohta väidab hageja, et lisaks juba niigi raskele rahalisele olukorrale, milles ta oli seetõttu, et ta ei saanud geograafilise liikuvuse hüvitist, tekitas ebakindlus, mis oli tingitud sellest, et EIP president ei teinud nimetatud raporti alusel otsust – mistõttu hageja oli pealegi sunnitud pöörduma Euroopa Ombudsmani poole –, talle mittevaralist kahju, mille suurus hageja hinnangul on 2000 eurot.
82 EIP vaidleb nendele argumentidele vastu.
83 Sellega seoses tuleb esmalt märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab õigusvastase akti tühistamine iseenesest adekvaatset ja põhimõtteliselt piisavat hüvitist igasuguse mittevaralise kahju eest, mida see akt võis põhjustada. See ei ole siiski nii juhul, kui hageja tõendab, et ta kandis mittevaralist kahju, mis on tühistamise aluseks olnud õigusvastasusest eraldiseisev ja mida ei ole võimalik tühistamisega täielikult hüvitada (vt 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus BZ vs. komisjon, T‑336/19, ei avaldata, EU:T:2020:210, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 14. septembri 2017. aasta kohtuotsus Bodson jt vs. EIP, T‑504/16 ja T‑505/16, EU:T:2017:603, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).
84 Järgmiseks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast samuti, et ametniku või teenistuja esitatud kahju hüvitamise nõude raames eeldab institutsiooni vastutuse tekkimine seda, et samal ajal on täidetud kolm tingimust, mis puudutavad talle etteheidetava käitumise õigusvastasust, väidetava kahju tegelikkust ning põhjusliku seose olemasolu käitumise ja viidatud kahju vahel. Need vastutuse tekkimise kolm tingimust on kumulatiivsed, mis tähendab, et kui üks neist tingimustest ei ole täidetud, ei saa tekkida institutsiooni vastutust. Liidu kohus ei ole kohustatud kontrollima nende tingimuste täidetust kindlas järjestuses (vt 11. juuni 2020. aasta kohtumäärus Vanhoudt jt vs. EIP, T‑294/19, ei avaldata, EU:T:2020:264, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).
85 Käesoleval juhul on mittevaraline kahju, mille hüvitamist hageja nõuab, sisuliselt põhjustatud ebakindluse tundest, mille tõi kaasa ülemäärane viivitus, millega EIP president tegi lepitusmenetluse lõpetamise otsuse.
86 Kuigi sellist mittevaralist kahju võib küll pidada eraldiseisvaks õigusvastasusest, millel põhineb vaidlusaluste otsuste tühistamine, st haldussätete artikli 1.4 rikkumisest, tuleb siiski tõdeda, et hagiavaldus ei sisalda vähimatki tõendit hagejale väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju ulatuse kohta.
87 Neil asjaoludel tuleb kolmas kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.
88 Kõike eeltoodut arvestades tuleb vaidlustatud otsused tühistada osas, milles nendega keelduti hagejale geograafilise liikuvuse hüvitise maksmisest, ja jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
Kohtukulud
89 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Investeerimispanga (EIP) 30. juuni ja 11. detsembri 2017. aasta otsused osas, milles nendega keelduti AMile maksmast geograafilise liikuvuse hüvitist.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta EIP kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja AMi kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. märtsil 2021 Luxembourgis.
Allkirjad