KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ATHANASIOS RANTOS
esitatud 15. juunil 2023(1)
Kohtuasi C‑755/21 P
Marián Kočner
versus
Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Amet
Apellatsioonkaebus – Määrus (EL) 2016/794 – Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Amet (Europol) – Isikuandmete kaitse – Artiklid 49 ja 50 – Europoli vastutus isikuandmete väära töötlemise eest – Põhjendus 57 – Vastutuse laad – Slovakkias apellandi suhtes alustatud kriminaalmenetlus – Europoli ekspertiis uurimise jaoks – Andmete väljavõte apellandi mobiiltelefonidest ja mälupulgalt – Nende andmete väidetav loata avalikustamine Europoli poolt – Mittevaraline kahju – Kahju hüvitamise nõue – Põhjuslik seos
I. Sissejuhatus
1. Oma apellatsioonkaebusega palub Marián Kočner (edaspidi „apellant“) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 29. septembri 2021. aasta otsuse Kočner vs. Europol (T‑528/20, ei avaldata; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2021:631), millega jäeti rahuldamata tema hagi, milles ta palus hüvitada mittevaralise kahju, mis talle tema hinnangul tekitati sellega, et tema õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele rikuti sisuliselt Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) andmetöötlustoimingutega kriminaaluurimises, mille Slovakkia ametiasutused olid tema suhtes algatanud pärast ühe ajakirjaniku ja tema kihlatu mõrvamist.
2. Käesolev apellatsioonkaebus annab Euroopa Kohtule esimest korda võimaluse võtta seisukoht eelkõige selle suhtes, mis laadi on Europoli lepinguväline vastutus määruse (EL) 2016/794(2) artiklite 49 ja 50 kohaselt, kui tõlgendada neid artikleid sama määruse põhjendusest 57 lähtudes, ning konkreetsemalt selle suhtes, kas on olemas spetsiaalne normistik, mille kohaselt langeb solidaarvastutus Europolile ja sellele liikmesriigile, kus Europoli või selle liikmesriigi väära andmetöötluse tõttu on kahju tekkinud.
II. Õiguslik raamistik
3. Europoli määruse põhjendused 56, 57 ja 65 on sõnastatud järgmiselt:
„(56) Europoli suhtes tuleks rakendada liidu institutsioonidele, asutustele ja organitele kohaldatavaid lepingulise ja mittelepingulise vastutuse üldnorme, välja arvatud õigusnorme, mis käsitlevad vastutust andmete ebaseadusliku töötlemise eest.
(57) Asjaomane üksikisik ei pruugi aru saada, kas andmete ebaseadusliku töötlemisega tekitatud kahju on Europoli või liikmesriigi tegevuse tagajärg. Seetõttu peaksid Europol ja liikmesriik, kus kahju põhjustanud sündmus toimus, vastutama solidaarselt.
[…]
(65) Europol töötleb erilist kaitset nõudvaid andmeid, sealhulgas delikaatset salastamata teavet ja ELi salastatud teavet. Seetõttu peaks Europol kehtestama sellise teabe töötlemise ja konfidentsiaalsuse eeskirja. ELi salastatud teabe kaitse normid peaksid olema kooskõlas nõukogu otsusega 2013/488/EL[(3)].“
4. Selle määruse artikli 17 lõike 1 kohaselt töötleb Europol ainult teavet, mille on talle – teiste hulgas – esitanud liikmesriigid vastavalt riigisisesele õigusele ja selle määruse artiklile 7. Sama artikli 17 lõike 2 kohaselt võib Europol otse saada ja töödelda teavet, sealhulgas isikuandmeid, mis on pärit avalikult kättesaadavatest allikatest, sealhulgas internetist ja avalikest andmebaasidest.
5. Sama määruse artikli 32 „Töötlemise turvalisus“ lõikes 1 on sätestatud:
„Europol võtab asjakohased tehnilised ja korralduslikud meetmed, et kaitsta isikuandmeid juhusliku või ebaseadusliku hävitamise, juhusliku kadumise ja loata avalikustamise, muutmise ja neile juurdepääsu saamise ning igasuguse muu loata töötlemise eest.“
6. Europoli määruse artikli 49 „Vastutuse ja hüvitise saamise õiguse üldsätted“ lõikes 3 on sätestatud:
„Ilma et see piiraks artikli 49[(4)] kohaldamist, hüvitab Europol liikmesriikide õiguse ühiste üldpõhimõtete kohaselt mis tahes kahju, mida tema talitused ja töötajad on tekitanud oma tööülesannete täitmisel.“
7. Määruse artiklis 50 „Vastutus isikuandmete väära töötlemise eest ja õigus saada hüvitist“ on sätestatud:
„1. Isikutel, kellele on tekitatud kahju andmete ebaseadusliku töötlemisega, on õigus saada kahjuhüvitist vastavalt [ELTL] artiklile 340 Europolilt või riigisisese õiguse kohaselt sellelt liikmesriigilt, kus kahjustav sündmus toimus. Asjaomane isik esitab kaebuse Europoli vastu Euroopa Liidu Kohtule ning kaebuse liikmesriigi vastu kõnealuse liikmesriigi pädevale kohtule.
2. Europoli ja liikmesriigi vaidlused seoses lõpliku vastutusega lõike 1 kohaselt isikutele makstud hüvitise eest suunatakse lahendamiseks haldusnõukogule, kes teeb otsuse oma liikmete kahekolmandikulise häälteenamusega, ilma et see piiraks õigust seda otsust vaidlustada kooskõlas [ELTL] artikliga 263.“
III. Vaidluse taust
8. Kui Slovakkia kriminaalasja menetlejad uurisid ühe ajakirjaniku ja tema kihlatu mõrva, mis pandi toime Slovakkias 21. veebruaril 2018, võttis Europol selle juurdluse raames Slovakkia riikliku kriminaalameti (Národná kriminálna agentúra, edaspidi „NAKA“) palvel 10. oktoobril 2018 enda valdusse kaks väidetavalt apellandile kuulunud mobiiltelefoni ning 17. oktoobril 2018 ühe mälupulga.
9. Nende mobiiltelefonide kohta saatis Europol 21. juunil 2019 NAKA-le lõplikud ekspertiisiaktid neil andmekandjatel tehtud toimingute kohta. Europoli väitel anti enne seda teabevahetust kõvaketas neist telefonidest saadud krüptitud andmetega NAKA-le üle, mida kinnitab 23. oktoobri 2018. aasta protokoll (edaspidi „23. oktoobri 2018. aasta protokoll“), ning hiljem anti NAKA-le üle ka need telefonid, mida tõendab 13. veebruaril 2019 koostatud vorm tõendite vastuvõtmise/üleandmise kohta.(5)
10. Ajakirjanduses ilmunud artiklites ja ühel veebisaidil avaldati 2019. aasta mais üldsusele apellandi kohta neist mobiiltelefonidest saadud teavet, sealhulgas tema intiimsuhtluse transkriptsioone.
11. Mälupulga kohta teatas Europol oma 13. jaanuari 2019. aasta aruandes, mille ta esitas NAKA-le 14. veebruaril 2019, et apellant peeti 20. juunil 2018 finantssüüteos kahtlustatavana kinni ning et tema nimi on muu hulgas vahetult seotud „nn maffianimekirjadega“ ja „Panama dokumentidega“.(6)
12. Apellant nõudis Europolilt 4. mai 2020. aasta kirjaga Europoli määruse artikli 50 lõike 1 alusel 100 000 eurot hüvitist mittevaralise kahju eest, mida on tema hinnangul talle tekitatud esiteks tema isikuandmete ning iseäranis tema intiim- ja seksuaalsuhtluse transkriptsioonide avaldamisega ajakirjanduses ja internetis ning teiseks tema nime kandmisega „mafioosonimekirjadesse“, mida ajakirjandus kajastas pärast seda, kui käesoleva ettepaneku punktis 8 viidatud mõrva puudutava riigisisese kriminaalmenetluse toimik oli lekkinud.
13. Slovakkia kriminaalmenetlejate uurimise tulemusel, millele on viidatud käesoleva ettepaneku punktis 8, mõisteti mõrva tellijana mõrvast osavõtus süüdistatav apellant esimeses kohtuastmes õigeks kohtuotsusega, mille Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) tühistas ja saatis asja tagasi esimesse kohtuastmesse.
IV. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
14. Avaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. augustil 2020, esitas apellant ELTL artiklite 268 ja 340 ning Europoli määruse artikli 50 lõike 1 alusel hagi, milles palus hüvitada mittevaralise kahju, mida Europoli tegevus on tema hinnangul talle tekitanud. Ta nõudis 50 000 euro suurust hüvitist mittevaralise kahju eest, mida on talle väidetavalt tekitatud isikuandmete avalikustamisega (esimene nõue), ja sama suurt hüvitist mittevaralise kahju eest, mida on talle väidetavalt tekitatud „mafioosonimekirjadesse kandmisega“ (teine nõue).
15. Üldkohus jättis hagi rahuldamata. Ta leidis esimese nõude kohta, et apellant ei ole esitanud tõendeid põhjusliku seose kohta väidetava kahju ja Europoli tegevuse vahel,(7) ning teise nõude kohta, et apellant ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et „mafioosonimekirju“ koostas ja pidas mõni liidu institutsioon, täpsemalt Europol(8). Samuti täpsustas ta nende kahe nõude kohta, et Europoli määruse põhjendus 57, artikkel 49 ega artikkel 50 neid järeldusi kahtluse alla ei sea.(9)
V. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
16. Apellant esitas 8. detsembril 2021 vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Ta palub Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsuse tühistada, saata kohtuasi tagasi Üldkohtule ning teha otsuse kohtukulude kohta.
17. Europol, keda toetab menetlusse astujana Slovaki Vabariik, palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt.
VI. Analüüs
A. Apellatsioonkaebus
18. Oma apellatsioonkaebust põhjendab apellant kuue väitega, millest esimesed neli puudutavad mittevaralist kahju, mida on tekitatud isikuandmete üldsusele avaldamisega (esimene nõue esimeses kohtuastmes), ning viies ja kuues väide mittevaralist kahju, mida on tekitatud apellandi nime kandmisega „mafioosonimekirjadesse“ (teine nõue esimeses kohtuastmes).(10)
19. Europol esitab kõigepealt esimese ja viienda väite kohta vastuvõetamatuse vastuväite, mida tuleb analüüsida esimesena.
1. Europoli vastutuse laadiga seotud vigade kohta esitatud esimese ja viienda väite vastuvõetavus
20. Europol väidab sisuliselt, et esimene ja viies väide, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta välistas Europoli ja asjaomase liikmesriigi solidaarvastutuse kahju eest, mida on tekitatud Europoli või selle liikmesriigi tegevusest tuleneva ebaseadusliku andmetöötlusega, esitati esimest korda esimeses kohtuastmes repliigi staadiumis. Seega on need menetluse käigus esitatud uued väited ning järelikult vastuvõetamatud.(11)
21. Apellant väidab vastu, et ta esitas need argumendid esimese kohtuastme hagiavalduses, kui ta mainis Europoli määruse põhjendust 57 ning selle määruse artikli 50 lõikeid 1 ja 2.
22. Märgin selle kohta, et apellant tõstatas oma hagiavalduses Europoli vastutuse küsimuse vastavalt Europoli määruse artikli 49 lõikele 3 ja artiklile 50 ning viidates selle määruse põhjendusele 57, mille ta tõi tervikuna ära. Repliigis põhjendas apellant seda argumenti veelgi, täpsustades, et isegi kui Europoli vastutus vaidlusaluse tegevuse eest ei ole tõendatud, vastutab ta tekitatud kahju eest asjaomase liikmesriigiga solidaarselt.
23. Neil asjaoludel leian, et apellant esitas väite, mis puudutab sisuliselt Europoli solidaarvastutust, esimese kohtuastme hagiavalduses ning seega on apellatsioonkaebuse esimene ja viies väide vastuvõetavad.
2. Väited mittevaralise kahju kohta, mida on tekitatud isikuandmete üldsusele avaldamisega (esimene nõue esimeses kohtuastmes)
a) Esimene väide, et sellega, kuidas kvalifitseeriti Europoli vastutus isikuandmete väära töötlemise eest, on rikutud õigusnormi
24. Esimeses väites heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane välistas võimaluse, et Europol ja asjaomane liikmesriik vastutavad andmete ebaseadusliku töötlemisega tekitatud kahju eest solidaarselt, ja eiras sellega Europoli määruse põhjenduse 57 siduvust.
25. Kuigi apellant möönab, et Europoli määruse artikli 50 lõigete 1 ja 2 sõnastuses ei ole Europoli ja asjaomase liikmesriigi solidaarvastutust otsesõnu sätestatud, tuleneb see vastutus neist lõigetest tema arvates siiski, kui tõlgendada neid lähtuvalt sama määruse põhjendusest 57.
26. Esiteks märgib ta, et kuna viidatud määruse artikli 50 lõige 2 näeb ette Europoli ja asjaomase liikmesriigi vaheliste vaidluste lahendamise Europoli haldusnõukogus, ei saa seda teisiti tõlgendada, muidu jääks see säte ilma igasuguse tähenduseta.
27. Teiseks tuleneb Europoli solidaarvastutus käesoleval juhul ka kõnealuste õigusnormide eesmärgist, mis nähtub eelkõige Europoli määruse põhjendusest 57 ja mis seisneb kannatanu paremas kaitsmises.(12)
28. Kolmandaks võimaldavad liidu õiguse üldpõhimõtted tuletada solidaarvastutuse igal juhul isegi sõnaselgete sätete puudumisel, kui arvestada ELTL artiklit 340.
29. Europol, keda toetab Slovaki Vabariik, rõhutab kõigepealt, et liidu ja asjaomase liikmesriigi ühise tegutsemise korral ei tunnistata neid põhimõtteliselt ELTL artikli 340 teise lõigu alusel solidaarselt vastutavaks, vaid liidu seadusandja peab seda otsesõnu väljendama.
30. Esiteks ei ole Europoli määruse artikkel 50 käesolevas asjas kõne all oleva andmetöötluse suhtes tema väitel kohaldatav, kuna seda sätet saab kohaldada üksnes Europoli operatsioonide ja ülesannete raames toimuvale andmetöötlusele.
31. Teiseks saab seda sätet kohaldada üksnes liidu ja liikmesriigi ühiselt tekitatud kahjule ning seda ei kohaldata, kui Europol ei ole midagi õigusvastast teinud, ega siis, kui põhjuslikku seost ei ole tõendatud.
32. Kolmandaks tuleb kõigepealt märkida, et kuigi selle määruse põhjendus 57 mainib solidaarvastutust, ei ole põhjendusel siduvat jõudu ja seda ei saa käesoleval juhul kohaldada. Samuti eeldab solidaarvastutuse mõiste, et sama kahju eest vastutab rohkem kui üks üksus, mitte seda, et hüvitist peaks maksma üksus, kelle vastutus ei ole tõendatud. Viimaks märgib Europol, et apellant ei ole asjaomase liikmesriigi vastu isegi vastutuse tuvastamise hagi esitanud.(13)
33. Mäletatavasti leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses, et Europoli määruse artikli 49 lõige 3 ja artikli 50 lõige 1 piirduvad täpsustamisega, et Europol peab hüvitama kogu kahju, mille tema talitused või töötajad on oma ülesannete täitmisel tekitanud, vastavalt ELTL artiklis 340 ette nähtud tingimustele, ning et põhjusliku seose tingimus ei olnud täidetud.(14) Sellega seoses märkis ta, et kuigi selle määruse põhjenduses 57 on solidaarsusmehhanismist juttu, ei leia see sama määruse sätetes ei väljendamist ega alust.(15)
34. Mis puutub liidu lepinguvälisesse vastutusse, siis tuleb märkida, et ELTL artikli 340 teise lõigu kohaselt „heastab liit [lepinguvälise vastutuse korral] kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele“.(16) Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus see, et samal ajal on täidetud kõik teatavad tingimused: liidu institutsioonile etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos tegevuse ja selle kahju vahel, millele kannatanu tugineb.(17) Tegemist on kumulatiivsete tingimustega, mis tähendab, et kui üks neist täidetud ei ole, ei saa liidu lepinguvälist vastutust tekkida.(18)
35. Konkreetsemalt selle kohta, kui Europol peaks osutuma Europoli määruse artikli 50 alusel solidaarselt vastutavaks, märgin, et põhimõtteliselt tähendab lepinguväline solidaarvastutus seda, et kui kahjustav tegu on omistatav mitmele isikule, on nad kohustatud kahju solidaarselt hüvitama.(19)
36. Samuti ei tule Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult normi sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusakti eesmärke, mille osa säte on. Samuti võib liidu õigusnormi tõlgendamiseks olulist teavet anda selle kujunemislugu.(20)
37. Esimesest aspektist, mis puutub Europoli määruse artikli 50 lõike 1 sõnastusse, on selles sättes sisuliselt ette nähtud, et isikutel, kellele on andmete ebaseadusliku töötlemisega kahju tekitatud, on õigus saada tekitatud kahju eest hüvitist kas vastavalt ELTL artiklile 340 Europolilt (liidu kohtus) või riigisisese õiguse alusel sellelt liikmesriigilt, kus kahjustav sündmus toimus (liikmesriigi pädevas kohtus).
38. Minu hinnangul ei saa üksnes selle sätte sõnastuse põhjal kõnealuse vastutuse laadi ühemõtteliselt tõlgendada.
39. See, et ühelt poolt on kasutatud väljendit „Europolilt või […] liikmesriigilt“, ei ole selles suhtes määrav.(21) See väljend võiks samavõrra hästi tähendada nii seda, et Europoli ja liikmesriigi vastutus on üksteise alternatiivid, kui ka seda, et kannatanu võib kogu kahju hüvitamiseks pöörduda ükskõik kumma, kas asjaomase institutsiooni või liikmesriigi poole.
40. Teiselt poolt ei ole veenvam ka selles sättes antud viide ELTL artiklile 340 ning kuna selles artiklis viidatakse „liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele“, nõuab see võrdlevat tõlgendamist, mida ma teen allpool kõnealuse sätte teleoloogilise tõlgendamise kontekstis.(22)
41. Teisest aspektist, mis puutub Europoli määruse artikli 50 lõike 1 konteksti, märgin esiteks, et Europoli määruse põhjenduses 56 on täpsustatud, et Europoli suhtes kohaldatakse liidu institutsioonidele, asutustele ja organitele kohaldatavaid lepingulise ja lepinguvälise vastutuse üldnorme, „välja arvatud õigusnorme, mis käsitlevad vastutust andmete ebaseadusliku töötlemise eest“. Andmete ebaseadusliku töötlemise puhul ei saaks selle määruse põhjendus 57 kuidagi selgem olla, kuna selles on märgitud, et „Europol ja liikmesriik, kus kahju põhjustanud sündmus toimus, [peaksid] vastutama solidaarselt“, kuna „[a]sjaomane üksikisik ei pruugi aru saada, kas andmete ebaseadusliku töötlemisega tekitatud kahju on Europoli või liikmesriigi tegevuse tagajärg“.
42. On muidugi tõsi, et nagu Europol osutab, ei ole liidu õigusakti preambulil õiguslikult siduvat jõudu ja sellele ei saa tugineda asjaomase akti sätetest erandite tegemiseks ega nende sätete selliseks tõlgendamiseks, mis oleks nende sõnastusega ilmselgelt vastuolus.(23) Neist piirangutest hoolimata on need põhjendused siiski olulised tõlgendamisjuhised, mis võivad selgitada akti koostaja tahet.(24)
43. Kuna liidu seadusandja kavatsus, mida on Europoli määruse põhjenduses 57 ühemõtteliselt väljendatud, nimelt parandada Europoli ja asjaomase liikmesriigi solidaarvastutust kehtestades kannatanu olukorda, ei ole selle määruse artikli 50 sõnastusega vastuolus, järeldan seega, et seda artiklit võib (ja tuleb) tõlgendada sellest põhjendusest lähtudes.
44. Seda järeldust kinnitab Europoli määruse artikli 50 lõige 2, mille kohaselt suunatakse kõik Europoli ja liikmesriikide vahelised vaidlused selle üle, kes vastutab lõpuks selle määruse artikli 50 lõike 1 kohaselt isikutele hüvitise maksmise eest, Europoli haldusnõukogule.
45. Teiseks, mis puutub Europoli argumenti, et sisuliselt ei kuulu see, kui Europol võttis apellandi mobiiltelefonid enda valdusse ja nende andmed dekrüptis, Europoli määruse artikli 50 tähenduses mõiste „isikuandmete töötlemine“ alla, ei mõista ma ja Europol ka ei selgita, miks ei kuulu Europoli tehtud dekrüptimine käesoleval juhul määratluse alla, mis on antud ELTL artikli 88 lõike 2 punktis a, mille kohaselt võivad Europoli ülesannete hulka kuuluda „liikmesriikide asutustelt, kolmandatelt riikidelt või organitelt saadud andmete kogumine, säilitamine, töötlemine, analüüs ja vahetus“.(25)
46. Kolmandast aspektist on minu arvates ilmne, et nagu on näha määruse põhjendusest 57, on üks Europoli määruse eesmärke teha isikul, kes on andmete väära töötlemise tõttu kahju saanud, hüvitisnõude esitamine tänu Europoli ja asjaomase liikmesriigi solidaarvastutusele hõlpsamaks. Seda seisukohta kinnitavad kõnealuse sätte kujunemislugu ja tema võrdlev tõlgendamine liikmesriikide õiguse ühistest üldpõhimõtetest lähtudes.
47. Mis sellesse puutub, siis märgin esiteks Europoli määruse artikli 50 kujunemisloo kohta, et kõnealuse artikli ja põhjenduse 57 sõnastus olid sellisel kujul juba komisjoni algses ettepanekus,(26) mis kinnitab tõlgendust, et see artikkel viib ellu liidu seadusandja kavatsust, mida see põhjendus väljendab, nimelt kehtestada teatav Europoli ja asjaomase liikmesriigi solidaarvastutuse vorm.(27)
48. Lisaks ei saa selle sätte kohaldamine vastupidi Europoli argumendile piirduda olukorraga, kus kahju on tekitanud liit ja liikmesriik koos, sest sellises olukorras on minu arvates pädeva kohtu ülesanne otsustada, milline vastutus igale kahju tekitanud üksusele või isikule langeb.(28)
49. Teiseks märgin seoses Europoli määruse artikli 50 lõike 1 võrdleva tõlgendamisega, et selle sätte kohaselt võib kannatanu tugineda Europoli vastutusele „vastavalt ELTL artiklile 340“, mille teises lõigus viidatakse liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele.(29)
50. Mulle tundub, et liikmesriikide õiguskordades valitseb teatav ühtsus selle suhtes, et kui sama kahju võib süüks panna mitmele isikule, on tegemist solidaarvastutusega.(30) Sama hoiak on muide valdav ka Euroopa õiguse deliktiõiguse põhimõtetes.(31)
51. Märgin lisaks, et solidaarvastutuse mehhanism ei ole liidu andmetöötlusõiguses tundmatu, sest muu hulgas on määruse 2016/679 artikli 82 lõikes 4 selline vastutus ette nähtud juhul, kui sama töötlemisega on seotud rohkem kui üks vastutavat töötlejat.(32)
52. Seda järeldust ei sea kahtluse alla kohtupraktikas välja kujunenud põhimõte, mille kohaselt peavad oma õiguste rikkumisele tuginevad isikud liidu ja liikmesriigi üheaegse vastutuse korral kõigepealt pöörduma liikmesriigi kohtute poole.(33) Kuigi see põhimõte kehtib olukordades, kus vastutus on ühine, võtaks selle kohaldamine solidaarvastutuse juhtudele solidaarvastutuselt igasuguse soovitava toime.
53. Kokkuvõttes olen seisukohal, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta välistas võimaluse, et kui tõlgendada Europoli määruse artikli 50 lõiget 1 määruse põhjendusest 57 lähtudes, on selle sättega kehtestatud süsteem, mille kohaselt Europol ja asjaomane liikmesriik vastutavad Europoli või selle liikmesriigi tegevuse tagajärjel toimunud ebaseadusliku andmetöötlusega tekitatud kahju eest solidaarselt.
54. Seega soovitan apellatsioonkaebuse esimese väitega nõustuda.
55. Järelikult tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada selles osas, kus see välistas igasuguse põhjusliku seose apellandi väidetava kahju ja Europoli väidetava tegevuse vahel ainuüksi põhjusel, et teatud ajavahemikul olid kõnealustes mobiiltelefonides sisalduvad andmed nii Europoli kui ka Slovakkia ametiasutuste valduses.
56. Märgin siiski, et selleks, et Europoli saaks tunnistada väidetava kahju eest solidaarselt vastutavaks, tuleb veel muu hulgas tõendada põhjuslikku seost väidetava tegevuse ja selle kahju vahel.(34) Nimelt on solidaarvastutuse olemasolu eeldus see, et eri kahjustavad sündmused suudaksid väidetavat kahju tekitada, olenemata sellest, milline rikkumine oli selle sündmuse otsene ja määrav põhjus.(35)
57. On küll tõsi, et käesolevas asjas on sellise põhjusliku seose olemasolu apellatsioonkaebuse teise kuni neljanda väite ning kuuenda väite raames esitatud argumentide tuum.
58. Ent kuna vaidlustatud kohtuotsuses piirdus Üldkohus sisuliselt otsustamisega, et Europoli tegevuse ja väidetava kahju vaheline seos ei ole „ainus“ põhjuslik seos, ning sellise analüüsiga ei saa hinnata niisuguse põhjusliku seose olemasolu, mis on nõutav solidaarvastutuse puhul, olen siiski seisukohal, et kui Euroopa Kohus peaks sarnaselt minu ettepanekule leidma, et esimese väitega tuleb nõustuda, tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada ja saata kohtuasi Üldkohtule esimeses kohtuastmes esitatud esimese nõude osas tagasi, et Üldkohus teeks otsuse põhjusliku seose kohta solidaarvastutuse raames ning vajaduse korral muude tingimuste kohta, millest liidu ja selle institutsioonide või organite lepinguväline vastutus oleneb.(36)
59. Juhuks, kui Euroopa Kohus minu pakutud lahendusega ei nõustu, analüüsin allpool siiski ka apellatsioonkaebuse teisi väiteid.(37)
b) Teine väide, et uurimistoimiku sisu reguleeriva riigisisese õiguse tõlgendamisel on tehtud viga
60. Apellandi teine väide on, et uurimistoimiku sisu täpsustavate riigisiseste õigusnormide(38) vastaselt ei olnud 23. oktoobri 2018. aasta protokoll apellanti puudutavas uurimistoimikus, mis mõjutab seega selle usaldusväärsust.
61. Vaidlustatud kohtuotsuses tugines Üldkohus 23. oktoobri 2018. aasta protokollile ja järeldas sellest, et alates nimetatud kuupäevast ei olnud Europol ainus üksus, kelle valduses kõnealustes mobiiltelefonides sisalduvad andmed olid, sest need andmed olid ka Slovakkia ametivõimudel.(39)
62. Kui apellant väitis, et see protokoll ei ole autentne, leidis Üldkohus sellele vastuseks, et isegi kui see dokument kriminaalmenetluse toimikusse lisamata jäeti, ei saa see asjaolu iseenesest dokumendi autentsust mõjutada, ning et apellant ei ole kuidagi väitnud, nagu kõnealust protokolli oleks muudetud.(40)
63. Selle kohta tundub mulle, et apellandi argument, mis puudutab toimiku sisu käsitlevate riigisiseste õigusnormide võimalikku rikkumist – ja mis pealegi ei puuduta toimikus sisalduvate dokumentide autentsust –, on perspektiivitu, kuna sellest ei piisa tõendamaks, et Üldkohus eksis 23. oktoobri 2018. aasta protokolli kehtivuse hindamisel, ammugi mitte tõendamaks, et Üldkohus moonutas nimetatud tõendit sellega, et ta ei võtnud arvesse riigisiseseid õigusnorme, millele apellant esimeses kohtuastmes tugines. Nimelt tuleb selle protokolli võimalikku vastuolu toimiku sisu reguleerivate riigisiseste õigusnormidega, mis mõjutaks sellise vastuolu tegelikul esinemisel protokolli kehtivust selle toimiku osana,(41) eristada sellesama protokolli olemasolust (ja seega autentsusest) ning küsimusest, kas sel on käesolevas kohtuasjas tõenduslikku väärtust.
64. Kuna liikmesriigi õigusnormid, millele apellant kõnealuse protokolli tõendusliku väärtuse eitamiseks tugineb, on ilmselgelt asjasse puutumatud, ei saa olla tulemuslik ka apellandi täiendava võimalusena esitatud argument, et vaidlustatud kohtuotsus on selles osas puudulikult põhjendatud.
65. Teen seega ettepaneku apellatsioonkaebuse teine väide tagasi lükata.
c) Kolmas väide, et esimeses kohtuastmes esitatud esimese nõude puhul on põhjusliku seose hindamisel tehtud faktivigu
66. Oma kolmandas väites väidab apellant esiteks, et 23. oktoobri 2018. aasta protokoll (mille autentsus on pealegi vaidluse all) on tõend üksnes sellest, et „esialgseid tulemusi“ edastati saadud andmete ja neist tehtud väljavõtete vormis, mis ei tõenda, et üle anti ka käesoleva menetluse esemeks olevad „sõnumid“.(42)
67. Selle kohta märgin, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68 järeldas Üldkohus, et eelviidatud protokolli kuupäeval ei olnud Europol enam ainus vaidlusaluseid andmeid valdav üksus, sest alates sellest kuupäevast olid need Slovakkia ametiasutustele kättesaadavad.(43)
68. Ent minu hinnangul ei ole apellandi väljendatud kahtlused selle suhtes, mis oli nende andmete täpne sisu, mille Europol Slovakkia ametiasutustele edastas, ja apellandi nõustumatus sellega, kuidas Üldkohus tõlgendas 23. oktoobri 2018. aasta protokollis sisalduvat väljendit „esialgsed tulemused“, piisavad, tõendamaks selliste fakti- või hindamisvigade tegemist, mille tagajärjel Üldkohus oleks tõendeid moonutanud.
69. Teiseks väidab apellant, et Üldkohus ei ole tõendanud, et Europoli käsutuses ei ole vaidlusaluseid sõnumeid dekrüptitud kujul kunagi olnud,(44) et isegi krüptitud andmete leke oleks võinud tekitada väidetavat kahju, kui need oleks dekrüptinud ilma loata kolmas isik,(45) ning et käesoleval juhul oleks dekrüptimine olnud eriti lihtne, kuna Europol oli failidest koos nendega seotud salasõnadega juba väljavõtte teinud.
70. Kuigi ei saa välistada, et nagu väidab apellant, oleks vaidlusalused andmed saanud lekkida isegi krüptitud kujul, ei ole ta esitanud ühtegi otsest ega kaudset tõendit, mis annaks alust eeldada, et andmed lekkisid ajal, mil kõnealused mobiiltelefonid olid Europoli käsutuses,(46) ammugi pole ta tõendanud seda, et Üldkohtu hinnang, mille kohaselt ei lekkinud vaidlusalused sõnumid krüptitud andmetest, moonutab tõendeid(47).
71. Kolmandaks kordab apellant väidet 23. oktoobri 2018. aasta protokollile varasema dateeringu märkimise kohta, mille Üldkohus tagasi lükkas, kuna sellele polnud lisatud ühtegi prima facie tõendit,(48) ning apellant ei esita nüüdki rohkem tõendusmaterjali, millest saaks järeldada, et Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid(49).
72. Neljandaks lisab apellant, et kõnealused mobiiltelefonid anti andmete saamiseks ja neist väljavõtte tegemiseks üle ilma kohtu või sõltumatu haldusasutuse eelneva nõusolekuta, mis tõendab põhjusliku seose olemasolu.
73. Selles küsimuses on mul raske mõista, kuidas see, kui vaidlusaluste andmete saamist ja neist väljavõtete tegemist puudutavaid õigusnorme peaks olema rikutud, saaks üksi tõendada seost andmete saamise või neist väljavõtete tegemise ja nende andmete avalikkusele lekitamise vahel.(50)
74. Selleks, et lükata ümber väide, et nende andmete lekkimise ja Europoli tegevuse vaheline seos oli „ainus“ põhjuslik seos, piisab minu arvates nimelt asjaolust, et Europol edastas vaidlusalused andmed Slovakkia ametiasutustele, ning see ei olene asjaolust, et need andmed olid krüptitud või dekrüptitud kujul ka Europoli käsutuses, ega võimaliku dekrüptimise tasemest.(51)
75. Seega teen ettepaneku apellatsioonkaebuse kolmas väide tagasi lükata.
d) Neljas väide, et puuduvad põhjendused ning on rikutud õigusnorme seoses tõendite kogumisega, tõendite moonutamisega ja kaitseõiguste rikkumisega
76. Oma neljanda väite esimeses osas heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane ei põhjendanud oma järeldust, et Europoli määruse artikli 50 lõikeid 1 ja 2 ei saa pidada solidaarvastutuse aluseks, ning et Üldkohus rikkus tõendamiskoormist puudutavaid õigusnorme.
77. Käesoleva ettepaneku punktides 24–53 esitatud analüüsist nähtub aga, et Üldkohtu põhjendused võimaldasid apellandil mõista põhjusi, miks Üldkohus leidis, et Europoli määruse artiklist 50 ei tulene solidaarvastutus, ning esitada nende põhjuste vastu oma argumendid. Samuti võimaldab see minu arvates Euroopa Kohtul teostada oma kohtulikku kontrolli.
78. Oma neljanda väite teises osas väidab apellant sisuliselt, et Üldkohus pööras tõendamiskoormise ümber, pannes talle esimeses kohtuastmes kohustuse tõendada, et andmed lekkisid Europoli talitustest.
79. Vaidlustatud kohtuotsuses leidis Üldkohus, et apellant ei ole tõendanud põhjuslikku seost väidetava kahju ja Europoli väidetava tegevuse vahel ning et sellest piisab, et välistada Europoli vastutus ELTL artikli 340 tähenduses.
80. Minu arvates andis Üldkohus oma hinnangu põhimõtteliselt õigesti, lähtudes väljakujunenud kohtupraktikast, mille kohaselt peab liidu lepinguvälisele vastutusele tuginev pool esitama veenvaid tõendeid piisavalt otsese põhjusliku seose esinemise kohta liidu institutsiooni tegevuse ja väidetava kahju vahel.(52)
81. Neljanda väite kolmandas osas heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane ei võtnud tõendina arvesse teda puudutava riigisisese kriminaaluurimise toimikut ja Slovakkia justiitsministeeriumi määrust,(53) milles on kindlaks määratud, mis sellises toimikus peab olema. Sisuliselt kordab apellant teises väites esitatud argumenti, et 23. oktoobri 2018. aasta protokoll peaks selle määruse nõuete kohaselt olema teda puudutava kriminaaluurimise toimikus.
82. Sellega seoses piisab osutamisest, et nagu ma teise väite analüüsi raames märkisin, ei ole apellandi argument toimiku sisu puudutavate riigisiseste õigusnormide võimaliku rikkumise kohta asjakohane, sest isegi kui see protokoll peaks olema toimiku sisu puudutavate riigisiseste õigusnormidega vastuolus, ei mõjutaks see tolle protokolli tõenduslikku väärtust käesolevas kohtuasjas.(54)
83. Mis puutub argumenti, mille kohaselt asjaolu, et Europol esitas üksnes 23. oktoobri 2018. aasta protokolli foto, näitab, et tema käsutuses seda protokolli ei olnud ja ta sai selle Slovakkia ametiasutustelt kohtumenetluse käigus, siis tuleb tõdeda, et apellandi enda sõnul on tegemist tema advokaadi „veendumusega“, mida ei kinnita ükski kaudne ega otsene tõend.(55)
84. Neljanda väite neljandas osas heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane rikkus tema kaitseõigusi, kuna ta ei saanud 30. juuni 2021. aasta kohtuistungil esitada oma seisukohta 23. oktoobri 2018. aasta protokolli dateeringu varasemaks muutmise kohta. Ilma et ta seda sõnaselgelt täpsustaks, näib ta tuginevat sellele, et on rikutud võistlevuse põhimõtet.
85. Apellant ei selgita siiski, millistele argumentidele ja asjaoludele oleks ta saanud tugineda, kui tema kaitseõigusi oleks järgitud, ega ka seda, kuidas oleks tema argumendid saanud vaidluse tulemust muuta, kui väidetavat võistlevuse põhimõtte rikkumist ei oleks aset leidnud.(56)
86. Pealegi väljendaski Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 74–78 apellandi argumentide kohta, mis puudutasid dateeringu väidetavat muutmist, oma seisukohta, märkides eelkõige, et neid argumente ei kinnita ükski prima facie tõend ja et repliigi staadiumis ei väitnud apellant, et 23. oktoobri 2018. aasta protokolli või selle koopiat on muudetud.
87. Apellant piirdub tegelikult märkimisega, et 23. oktoobri 2018. aasta protokolli originaaleksemplari asukoht ei ole tänini teada, et see puudub selle kohtuasja kohtutoimikust, millest see väidetavalt pärit on, ning et ühest teisest kriminaalasjast pärinevad dokumendid näitavad, et sellest protokollist on vähemalt kaks eraldi eksemplari.
88. Selle kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt on tõendite tõendusliku väärtuse kindlakstegemine jäetud Üldkohtu kaalutlusõiguse alla,(57) välja arvatud juhul, kui tõendeid on moonutatud, mis peab Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ilmnema selgelt toimikumaterjalidest, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hinnata,(58) ning käesoleval juhul see minu arvates nii ei ole.
89. Seega soovitan apellatsioonkaebuse neljanda väite tagasi lükata.
3. Väited mittevaralise kahju kohta, mida on tekitatud apellandi nime kandmisega „mafioosonimekirjadesse“ (teine nõue esimeses kohtuastmes)
a) Viies väide, et sellega, kuidas kvalifitseeriti Europoli vastutus isikuandmete väära töötlemise eest, on rikutud õigusnormi
90. Oma viiendas väites, mis viitab tervenisti esimesele väitele, heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane välistas võimaluse, et Europol ja asjaomane liikmesriik vastutavad andmete ebaseadusliku töötlemisega tekitatud kahju eest solidaarselt, ja eiras sellega Europoli määruse põhjenduse 57 siduvust.
91. Nagu nähtub esimese väite analüüsist,(59) rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta välistas võimaluse, et kui tõlgendada Europoli määruse artikli 50 lõiget 1 määruse põhjendusest 57 lähtudes, on selle sättega kehtestatud süsteem, mille kohaselt Europol ja asjaomane liikmesriik vastutavad Europoli või selle liikmesriigi toime pandud ebaseadusliku andmetöötlusega tekitatud kahju eest solidaarselt.
92. Märgin siiski, et teise nõude kohta järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102, et apellant ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et „mafioosonimekirjad“ on koostanud ja neid peab mõni liidu institutsioon, täpsemalt Europol.
93. Asjaolu, et Üldkohus rikkus õigusnormi, ei suuda minu hinnangul seda järeldust kõigutada, kui seda ei sea kahtluse alla just kuuendas väites esitatud argumendid, mida ma analüüsin allpool.
94. Neil asjaoludel teen ettepaneku apellatsioonkaebuse viies väide perspektiivituse tõttu tagasi lükata.
b) Kuues väide, et esimeses kohtuastmes esitatud teise nõude puhul on põhjusliku seose hindamisel tehtud faktivigu
95. Apellandi kuues väide on sisuliselt see, et Europolil ei olnud mingit alust luua seost tema ja nn mafioosonimekirjade vahel.
96. Nagu Üldkohus märkis, piirdus Europol oma 13. jaanuari 2019. aasta aruandes(60) siiski märkimisega, et apellandi nimi oli muu hulgas „vahetult seotud nn maffianimekirjadega ja Panama dokumentidega“, kandmata teda mingisse nimekirja, ning tõdes, et apellandi võimalikke maffiasidemeid mainiti juba selle aruande eelsetes ajakirjandusartiklites.(61)
97. Seda järeldust ei sea kahtluse alla apellandi argumendid, mis sisuliselt piirduvad väitmisega, et Europol ei ole selgitanud, miks ta lõi seose apellandi ja „mafioosonimekirjade“ vahel, ning et sellise käitumisega rikkus Europol proportsionaalsuse põhimõtet, kuna „õigusel pidada mafioosonimekirju“ ei ole riigisiseses ega liidu õiguses mingit alust.
98. Nende argumentidega lähtub apellant nimelt tõendamata eeldusest, et Europol tõepoolest kandis ta neisse „mafioosonimekirjadesse“, kuid ta ei sea kahtluse alla Üldkohtu järeldust vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102, mille kohaselt ei ole apellant esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et „mafioosonimekirjad“, millesse tema nimi on kantud, on koostanud ning neid peab mõni liidu institutsioon, täpsemalt Europol.
99. Seega teen ettepaneku lükata apellatsioonkaebuse kuues väide tagasi ja sellest tulenevalt jätta apellatsioonkaebus esimeses kohtuastmes esitatud teist nõuet puudutavate väidete osas rahuldamata.
B. Esimeses kohtuastmes esitatud hagi
100. Eeltoodud analüüsi põhjal teen ettepaneku tühistada vaidlustatud kohtuotsus esimeses kohtuastmes esitatud esimese nõude osas ja jätta apellatsioonkaebus esimeses kohtuastmes esitatud teise nõude osas rahuldamata.
101. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 kohaselt võib Euroopa Kohus siis, kui ta Üldkohtu otsuse tühistab, teha asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab.
102. Minu hinnangul see käesolevas kohtuasjas nii ei ole.
103. Olen nimelt seisukohal, et õigusnormi rikkumine, mille Üldkohus pani toime sellega, et ta eitas Europoli ja asjaomase liikmesriigi solidaarvastutust kahju eest, mida on tekitatud Europoli või selle liikmesriigi tegevusest tuleneva ebaseadusliku andmetöötlusega, tingib vajaduse, et Üldkohus hindaks faktilisest aspektist uuesti, kas Europoli tegevuse ja apellandi väidetava kahju vahel on põhjuslik seos,(62) ning vajaduse korral hindaks faktilisest aspektist ka muid tingimusi, millest liidu ning selle institutsioonide või asutuste lepinguväline vastutus oleneb(63).
C. Kohtukulud
104. Kuna ma teen ettepaneku suunata kohtuasi Üldkohtusse tagasi, tuleb vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 137, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel apellatsioonimenetluse suhtes kohaldatakse, otsustada poolte apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude kandmine edaspidi.
VII. Ettepanek
105. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
– tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 29. septembri 2021. aasta kohtuotsus Kočner vs. Europol (T‑528/20, ei avaldata, EU:T:2021:631) esimese nõude osas;
– saata kohtuasi tagasi Üldkohtule, et ta teeks esimese nõude kohta sisulise otsuse;
– jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata;
– teha kohtukulude kohta otsus edaspidi.