EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
5. märts 2024(*)
Apellatsioonkaebus – Õiguskaitsekoostöö – Määrus (EL) 2016/794 – Artikli 49 lõige 3 ja artikkel 50 – Isikuandmete kaitse – Andmete ebaseaduslik töötlemine – Slovakkias apellandi suhtes alustatud kriminaalmenetlus – Uurimise eesmärgil Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) läbi viidud ekspertiis – Andmete väljavõte apellandi mobiiltelefonidest ja mälupulgalt – Nende andmete avalikustamine – Mittevaraline kahju – Kahju hüvitamise hagi – Lepinguvälise vastutuse laad
Kohtuasjas C‑755/21 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 8. detsembril 2021 esitatud apellatsioonkaebus,
Marián Kočner, elukoht Bratislava (Slovakkia), esindajad: advokáti M. Mandzák ja M. Para,
apellant,
teine menetlusosaline:
Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Amet (Europol), esindaja: A. Nunzi, keda abistasid Rechtsanwälte M. Kottmann ja G. Ziegenhorn,
kostja esimeses kohtuastmes,
keda toetab:
Slovaki Vabariik, esindaja: S. Ondrášiková, hiljem E. V. Drugda ja S. Ondrášiková,
menetlusse astuja apellatsioonimenetluses,
Hispaania Kuningriik,
menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident L. Bay Larsen, kodade presidendid A. Arabadjiev, A. Prechal, E. Regan, F. Biltgen, N. Piçarra ja O. Spineanu‑Matei (ettekandja), kohtunikud S. Rodin, P. G. Xuereb, L. S. Rossi, N. Wahl, I. Ziemele, J. Passer ja D. Gratsias,
kohtujurist: A. Rantos,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
olles 15. juuni 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Marián Kočner palub oma apellatsioonkaebusega tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 29. septembri 2021. aasta kohtuotsuse Kočner vs. Europol (T‑528/20, EU:T:2021:631; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema ELTL artikli 268 alusel esitatud nõude hüvitada kahju, mille Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Amet (Europol) on talle väidetavalt tekitanud isikuandmete avalikustamisega ja tema nime kandmisega „maffianimekirjadesse“.
Õiguslik raamistik
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määruse (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK (ELT 2016, L 135, lk 53), põhjendustes 23, 45, 56, 57 ja 65 on märgitud:
„(23) Selleks et Europol saaks oma eesmärkidega seotud kuritegusid tõkestada ja nende vastu võidelda, peab ta saama võimalikult täielikku ja ajakohast teavet. Seetõttu peaks Europolil olema võimalik töödelda liikmesriikide, […] esitatud andmeid […]
[…]
(45) Isikuandmete turvalisuse tagamiseks peaksid Europol ja liikmesriigid võtma vajalikud tehnilised ja korralduslikud meetmed.
[…]
(56) Europoli suhtes tuleks rakendada liidu institutsioonidele, asutustele ja organitele kohaldatavaid lepingulise ja mittelepingulise vastutuse üldnorme, välja arvatud õigusnorme, mis käsitlevad vastutust andmete ebaseadusliku töötlemise eest.
(57) Asjaomane üksikisik ei pruugi aru saada, kas andmete ebaseadusliku töötlemisega tekitatud kahju on Europoli või liikmesriigi tegevuse tagajärg. Seetõttu peaksid Europol ja liikmesriik, kus kahju põhjustanud sündmus toimus, vastutama solidaarselt.
[…]
(65) Europol töötleb erilist kaitset nõudvaid andmeid, sealhulgas delikaatset salastamata teavet ja ELi salastatud teavet. Seetõttu peaks Europol kehtestama sellise teabe töötlemise ja konfidentsiaalsuse eeskirja. ELi salastatud teabe kaitse normid peaksid olema kooskõlas nõukogu [23. septembri 2013. aasta] otsusega 2013/488/EL [ELi salastatud teabe kaitseks vajalike julgeolekueeskirjade kohta (ELT 2013, L 274, lk 1)].“
3 Määruse artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
h) „isikuandmed“ – igasugune teave andmesubjekti kohta;
i) „andmesubjekt“ – tuvastatud või tuvastatav füüsiline isik; tuvastatav isik on isik, keda saab otseselt või kaudselt tuvastada, eelkõige sellise identifitseerimistunnuse põhjal nagu nimi, isikukood, asukohateave, võrguidentifikaator, või ühe või mitme tema füüsilise, füsioloogilise, geneetilise, vaimse, majandusliku, kultuurilise või sotsiaalse tunnuse põhjal;
[…]
k) „töötlemine“ – isikuandmete või isikuandmete kogumiga tehtav automatiseeritud või automatiseerimata toiming või toimingute kogum, nagu kogumine, salvestamine, korrastamine, struktureerimine, säilitamine, kohandamine ja muutmine, päringute tegemine, lugemine, kasutamine, edastamise, levitamise või muul moel kättesaadavaks tegemise teel avalikustamine, ühitamine või ühendamine, piiramine, kustutamine või hävitamine;
[…]“.
4 Määruse artikli 3 „Eesmärgid“ lõikes 1 on sätestatud:
„Europol toetab ja tugevdab liikmesriikide pädevate asutuste tegevust ning nende vastastikust koostööd kahte või enamat liikmesriiki puudutava raske kuritegevuse, terrorismi ja liidu poliitikavaldkondades hõlmatud ühist huvi kahjustavate kuriteoliikide, sealhulgas organiseeritud kuritegevuse tõkestamisel ja nende vastu võitlemisel; asjaomased kuriteoliigid on loetletud I lisas.“
5 Määruse artikli 17 „Teabeallikad“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Europol töötleb ainult teavet, mille talle on esitanud
a) liikmesriigid vastavalt riigisisesele õigusele ja artiklile 7;
[…]“.
6 Määruse 2016/794 artikli 18 „Teabe töötlemise eesmärgid“ lõikes 1 on sätestatud:
„Niivõrd, kui see on vajalik artiklis 3 sätestatud eesmärkide saavutamiseks, võib Europol töödelda teavet, sealhulgas isikuandmeid.“
7 Määruse artikli 28 „Andmekaitse üldpõhimõtted“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Tuleb tagada, et
a) isikuandmeid töödeldakse õiglaselt ja seaduslikult;
b) isikuandmeid kogutakse täpselt ja selgelt kindlaks määratud ning õiguspärastel eesmärkidel ega töödelda hiljem viisil, mis on vastuolus kõnealuste eesmärkidega. […]
[…]
f) isikuandmeid töödeldakse viisil, mis tagab nende piisava turvalisuse.“
8 Määruse artikli 32 „Töötlemise turvalisus“ lõikes 1 on sätestatud:
„Europol võtab asjakohased tehnilised ja korralduslikud meetmed, et kaitsta isikuandmeid juhusliku või ebaseadusliku hävitamise, juhusliku kadumise ja loata avalikustamise, muutmise ja neile juurdepääsu saamise ning igasuguse muu loata töötlemise eest.“
9 Määruse artikli 38 „Andmekaitsega seotud vastutus“ lõigetes 4, 5 ja 7 on ette nähtud:
„[…]
4. Artikli 28 lõike 1 punktides a, b, […] ja f nimetatud põhimõtete järgimise eest vastutab Europol.
5. Edastamise õiguspärasuse eest vastutab
a) andmed edastanud liikmesriik, kui tegemist on liikmesriikide poolt Europolile edastatud isikuandmetega;
b) Europol, kui tegemist on tema poolt liikmesriikidele […] edastatud isikuandmetega.
[…]
7. Europol vastutab kõikide enda teostatavate andmetöötlustoimingute eest, […]“.
10 Määruse 2016/794 artikli 49 „Vastutuse ja hüvitise saamise õiguse üldsätted“ lõikes 3 on sätestatud:
„Ilma et see piiraks artikli 49 kohaldamist, hüvitab Europol liikmesriikide õiguse ühiste üldpõhimõtete kohaselt mis tahes kahju, mida tema talitused ja töötajad on tekitanud oma tööülesannete täitmisel.“
11 Määruse artiklis 50 „Vastutus isikuandmete väära töötlemise eest ja õigus saada hüvitist“ on ette nähtud:
„1. Isikutel, kellele on tekitatud kahju andmete ebaseadusliku töötlemisega, on õigus saada kahjuhüvitist vastavalt [ELTL] artiklile 340 Europolilt või riigisisese õiguse kohaselt sellelt liikmesriigilt, kus kahju tekitanud sündmus toimus. Asjaomane isik esitab kaebuse Europoli vastu Euroopa Liidu Kohtule ning kaebuse liikmesriigi vastu kõnealuse liikmesriigi pädevale kohtule.
2. Europoli ja liikmesriigi vaidlused seoses lõpliku vastutusega lõike 1 kohaselt isikutele makstud hüvitise eest suunatakse lahendamiseks haldusnõukogule, kes teeb otsuse oma liikmete kahekolmandikulise häälteenamusega, ilma et see piiraks õigust seda otsust vaidlustada kooskõlas [ELTL] artikliga 263.“
Vaidluse taust
12 Vaidluse tausta, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–16, võib käesoleva menetluse vajadustest lähtudes kokku võtta järgmiselt.
13 Europol abistas uurimise raames, mille Slovakkia ametiasutused viisid läbi pärast ühe ajakirjaniku ja tema kihlatu mõrva Slovakkias 2018. aasta veebruaris, Národná kriminálna agentúra (riiklik kuritegevuse vastase võitluse amet, Slovakkia) (edaspidi „NAKA“) taotlusel nimetatud ametiasutust, tehes väljavõtteid andmetest, mis olid talletatud esiteks kahes apellandi mobiiltelefonis (edaspidi „asjaomased mobiiltelefonid“), mille NAKA edastas Europolile 10. oktoobril 2018, ja teiseks mälupulgal.
14 Europol andis 21. juunil 2019 NAKA-le üle lõplikud ekspertiisiaktid asjaomaste mobiiltelefonidega tehtud toimingute kohta.
15 Europoli sõnul andis ta 23. oktoobril 2018, s.o enne ekspertiisiaktide üleandmist, NAKA-le üle kõvaketta, mis sisaldas muu hulgas nendest mobiiltelefonidest välja võetud krüptitud andmeid, ning 13. veebruaril 2019 andis ta NAKA-le üle ka need mobiiltelefonid.
16 Üleandmiste tõendamiseks esitas Europol NAKA 23. oktoobri 2018. aasta ametlikule kirjaplangile kantud protokolli koopia, millel on viitenumber PPZ‑203/NKA-PZ-ZA-2018 ja millele oli alla kirjutanud uurimisrühma juht A, ning koopia 13. veebruaril 2019 koostatud tõendite üleandmise-vastuvõtmise aktist, millel on sama viitenumber ja milles on muu hulgas loetletud asjaomased mobiiltelefonid ning millele olid alla kirjutanud nii tõendite üleandja kui ka saaja.
17 23. oktoobri 2018. aasta protokoll oli sõnastatud järgmiselt:
„Täna, 23. oktoobril 2018 kell 1.30 anti mulle üle musta värvi väline kõvaketas, mis sisaldas Europoli uurimise esialgseid tulemusi, mis saadi 8. oktoobri 2018. aasta ja 10. oktoobri 2018. aasta otsus[t]ega. Välise kõvaketta tõi isiklikult kohale Europoli töötaja B Europoli asukohast Haagist [Madalmaad].
Kõnealune ketas sisaldab esialgseid tulemusi, mis on saadud andmete kogumise ja neist tehtud väljavõtete vormis tõendite 1Z (ainult SIM‑kaart), 2Z, 3Z, 4Z (ainult SIM‑kaart), 5Z, 6Z, 7Z, 8Z, 1K, 2K jaoks.
Kõvaketta sisu on kaitstud salasõnaga, mis mulle avaldati.“
18 Mälupulga osas palus NAKA 17. oktoobril 2018 Europolilt abi muu hulgas sellel sisalduvate andmete uurimiseks.
19 Europoli 13. jaanuari 2019. aasta aruandes (edaspidi „Europoli aruanne“), mis edastati NAKA-le 14. veebruaril 2019, on pealkirja „(Ajalooline) kontekst“ all märgitud, et „[apellant] on alates 20. juunist 2018 vahi all seoses finantssüüteo kahtlusega. Tema nimi on muu hulgas otseselt seotud „maffianimekirjade“ ja „Panama dokumentidega““.
20 Slovakkia kriminaalasja menetlejad kasutasid 1. aprillil 2019 apellandi suhtes alustatud kriminaalmenetluses asjaomastes mobiiltelefonides sisalduvat teavet. Samamoodi nähtub Slovakkia politsei 18. juuni 2019. aasta protokollist, et menetlejad analüüsisid põhjalikult nimetatud telefonides sisalduvaid andmeid.
21 Lisaks on eri ajakirjandusartiklites ja veebilehtedel, sh uurivate ajakirjanike rahvusvahelises võrgustikus, mainitud väga suurt hulka apellanti puudutavat teavet, mis on pärit eelkõige asjaomastest mobiiltelefonidest ning mis on tehtud üldsusele kättesaadavaks. Eelkõige on nendest telefonidest pärit andmetele viidatud 20. ja 29. mail 2019 ajakirjandusartiklites. Lisaks avaldas üks veebileht 19. mail 2020 valiku apellanti puudutavatest dokumentidest, eelkõige krüpteeritud sõnumivahetuse kaudu toimunud intiimset laadi vestluste transkriptsioonid apellandi ja tema ühe naissõbra vahel, mis sisaldusid nendes telefonides. Slovakkia ajakirjandus kasutas neid dokumente 21. mail 2020.
22 Apellant nõudis 4. mai 2020. aasta kirjas Europolilt määruse 2016/794 artikli 50 lõike 1 alusel 100 000 euro suuruse kahjuhüvitise maksmist mittevaralise kahju eest, mida talle on tema sõnul tekitatud kahel põhjusel seetõttu, et rikuti tema õigust era- ja perekonnaelu austamisele. Esiteks on kahju tekitatud isikuandmete avaldamisega ajakirjanduses ja internetis, eelkõige tema intiimset ja seksuaalset laadi sõnumite transkriptsioonide avaldamisega. Teiseks on tekitatud kahju tema nime kandmisega „maffianimekirjadesse“ väidetavalt Europoli aruande tõttu, kuna ajakirjandus kajastas seda käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud ajakirjaniku ja tema kihlatu mõrvaga seotud riigisisese kriminaalmenetluse toimiku lekkimise tõttu, kusjuures nimetatud toimik sisaldas seda aruannet.
23 Pärast Slovakkia ametiasutuste läbi viidud uurimist, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 13, süüdistati apellanti mõrva tellijana kuriteost osavõtmises.
24 Slovakkia pädev kohus mõistis apellandi 3. septembril 2020 esimeses kohtuastmes õigeks. Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) tühistas 15. juunil 2021 esimese astme kohtu otsuse ja saatis kohtuasja viimasele tagasi.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
25 Apellant esitas Üldkohtu kantseleisse 18. augustil 2020 saabunud hagiavaldusega ELTL artiklite 268 ja 340 ning määruse 2016/794 artikli 50 lõike 1 alusel hagi, milles palus hüvitada mittevaralise kahju, mida Europoli tegevus on tema hinnangul talle tekitanud. Tema esimene nõue puudutas 50 000 euro suurust hüvitist kahju eest, mida talle väidetavalt tekitati asjaomastest mobiiltelefonidest saadud isikuandmete avalikustamisega, mis hiljem avaldati internetis ja mida refereeris Slovakkia ajakirjandus. Selline isikuandmete avalikustamine on väidetavalt kahjustanud tema au ja ametialast mainet, õigust era- ja perekonnaelu austamisele ning õigust edastatavate sõnumite saladusele, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 7. Apellandi teine nõue puudutas samas summas hüvitist kahju eest, mida talle väidetavalt tekitati sellega, et Europol kandis tema nime „maffianimekirjadesse“.
26 Üldkohus, olles kõigepealt analüüsinud Europoli poolt apellandi esimese nõude kohta esitatud asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, leidis vaidlustatud kohtuotsuses, et see nõue on vastuvõetav üksnes osas, milles apellant tugines mittevaralisele kahjule, mis tekkis seetõttu, et Europol väidetavalt avalikustas tema ja ta naissõbra intiimset ja seksuaalset laadi vestluste transkriptsioonid, mis pärinesid asjaomastest mobiiltelefonidest. Sellega seoses leidis Üldkohus väidetava kahju ulatuse kohta, et kuigi apellant heitis Europolile ette suure hulga nendest telefonidest saadud isikuandmete avalikustamist, kinnitasid dokumentaalsed tõendid üksnes nende transkriptsioonide avalikustamist – vastupidi väitele, et avalikustatud on „äärmiselt konfidentsiaalseid“ fotosid, millest osal on tema naissõber kujutatud ilma riieteta.
27 Seejärel jättis Üldkohus selliselt piiritletud esimese nõude sisulises osas rahuldamata. Esimesena leidis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58–91, et apellant ei ole tõendanud, et väidetava kahju ja Europoli võimaliku tegevuse vahel oli „piisavalt tuvastatud põhjuslik seos“. Eelkõige ei ole apellant tõendanud, et asjaomastes mobiiltelefonides sisalduvate andmete või apellandi ja tema naissõbra vahel toimunud vestluste transkriptsioonide avalikustamise eest vastutab Europol.
28 Teisena leidis Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 92–95, et järeldust, mille kohaselt ei saa kõnealuste andmete avalikustamist omistada Europolile, ei lükka ümber määruse 2016/794 põhjendus 57, artikli 49 lõige 3 ega artikkel 50, millele apellant tugines.
29 Üldkohus otsustas sellega seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93–95 esiteks, et määruse 2016/794 artikli 49 lõikes 3 ja artikli 50 lõikes 1 on üksnes täpsustatud, et lepinguvälise vastutuse ja eelkõige ebaseaduslikust andmetöötlusest tuleneva vastutuse valdkonnas tuleb Europolil vastavalt ELTL artiklis 340 sätestatud tingimustele hüvitada mis tahes kahju, mida tema talitused või töötajad on tekitanud oma tööülesannete täitmisel. Üldkohtu hinnangul ei olnud need tingimused käesoleval juhul täidetud. Teiseks tuletas Üldkohus meelde, et kuigi määruse 2016/794 põhjenduses 57 on küll sisuliselt märgitud, et Europol ja liikmesriik, kus selle ameti või liikmesriigi poolt andmete ebaseadusliku töötlemise tagajärjel kahju tekkis, vastutavad selle kahju eest solidaarselt, tuleb siiski tõdeda, et selle määruse sätted ei näe ette niisugust solidaarsusmehhanismi ning see ei põhine neil sätetel. Üldkohus rõhutas lisaks, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole liidu õigusakti preambulil siduvat õigusjõudu ja sellele ei saa tugineda asjaomase akti sätetest kõrvalekaldumiseks. Nii leidis Üldkohus, et „määruse 2016/794 põhjendus 57 ei saa tekitada Europolile käesoleval juhul solidaarvastutust“.
30 Seetõttu jättis Üldkohus esimese nõude põhjendamatuse tõttu rahuldamata, leides, et puudub vajadus analüüsida, kas muud liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused on täidetud.
31 Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 102 ja 105 seoses teise nõudega, mis puudutab sellise kahju hüvitamist, mis väidetavalt tekitati sellega, et Europol kandis apellandi nime „maffianimekirjadesse“, et ei ole tõendatud, et need nimekirjad koostas ja neid pidas ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses liidu institutsioon, eelkõige Europol, ja seda järeldust ei sea kahtluse alla ei määruse 2016/794 põhjendus 57, artikli 49 lõige 3 ega artikkel 50, ning seda samadel põhjustel, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 92–95 ja mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 29.
32 Lisaks täpsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 106–109, et eeldusel, et teist nõuet „tuleb mõista nii, et selles heidab apellant Europolile ette Slovakkia ajakirjanduses tema kohta kasutatud iseloomustuse muutmist, kuna teda ei kirjeldatud enam mitte „vastuolulise ettevõtjana“, vaid nüüd juba „mafioosona“ või „maffianimekirja kantud isikuna“, on ka see nõue alusetu. Sellega seoses leidis Üldkohus eelkõige, et apellant ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et Slovakkia ajakirjanduses avaldatud teave pärines Europoli aruandest, ega tõendanud õiguslikult piisavalt põhjuslikku seost selle aruande lekkimise ja asjaolu vahel, et Slovakkia ajakirjandus muutis alates 2019. aasta algusest viisi, kuidas ta apellanti nimetas. Väidetavale ajalisele kokkulangevusele räägivad vastu nii apellandi kui ka Europoli esitatud tõendid, millest nähtus, et juba enne 2019. aasta algust esitleti apellanti aeg-ajalt Slovakkia ajakirjanduses kui „mafioosot“, mis välistab selle, et tema kirjeldamine selliselt võiks olla tingitud apellanti puudutava ja nimetatud aruannet sisaldava riigisisese kriminaaltoimiku lekkimisest.
33 Seetõttu jättis Üldkohus teise nõude ja hagi tervikuna põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
34 Apellant esitas vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 8. detsembril 2021.
35 Apellatsioonkaebuses palub apellant Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse ja
– teha otsus kohtukulude kohta põhimenetluses.
36 Europol palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja apellandilt.
37 Euroopa Kohtu presidendi 1. aprilli 2022. aasta sama päeva otsusega lubati Slovaki Vabariigil astuda menetlusse Europoli nõuete toetuseks.
Apellatsioonkaebus
38 Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kuus väidet. Esimene kuni neljas väide puudutavad esimese nõude – mis käsitleb mittevaralise kahju hüvitamist, mida ta kandis asjaomastest mobiiltelefonidest pärit isikuandmete üldsusele avalikustamisega – rahuldamata jätmist. Viies ja kuues väide puudutavad teise nõude – mis käsitleb sellise mittevaralise kahju hüvitamist, mis talle põhjustati tema nime kandmisega „maffianimekirjadesse“ – rahuldamata jätmist.
Esimese ja viienda väite vastuvõetavus
Poolte argumendid
39 Europol väidab, et esimene ja viies väide, mille kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta välistas Europoli ja asjaomase liikmesriigi solidaarvastutuse andmete ebaseadusliku töötlemise tõttu tekkinud kahju eest, on vastuvõetamatud, kuna need puudutavad väidet, mille apellant esitas Üldkohtule hilinenult, st repliigi staadiumis. Tema sõnul oleks Üldkohus pidanud selle väite vastuvõetamatuse tõstatama omal algatusel.
40 Apellant palub lükata see vastuvõetamatuse vastuväide tagasi.
Euroopa Kohtu hinnang
41 Üldkohtu kodukorra artikli 84 lõigetest 1 ja 2 tuleneb, et esimest korda repliigi staadiumis esitatud väited, mis ei tugine menetluse käigus ilmsiks tulnud õiguslikele või faktilistele asjaoludele, tuleb tunnistada vastuvõetamatuks. Samas on Euroopa Kohus selle kohta leidnud, et väide või argument, millega täiendatakse varem hagiavalduses esitatud väidet, tuleb lugeda vastuvõetavaks (vt selle kohta 26. aprilli 2007. aasta kohtuotsus Alcon vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑412/05 P, EU:C:2007:252, punktid 38–40 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult ei saa sellist väidet tunnistada vastuvõetamatuks põhjusel, et see esitati hilinenult.
42 Käesolevas asjas märkis apellant Üldkohtule esitatud hagiavalduse punktis 58, et määruse 2016/794 artikli 49 lõikes 3 ja artiklis 50 ette nähtud solidaarvastutuse alusel ning selle määruse põhjendust 57 arvestades tuleb Europoli pidada vastutavaks talle tekitatud kahju eest isegi siis, kui kahju tekitanud toimingud tehti koos Slovakkia ametiasutustega. Repliigi punktis 24 täiendas apellant seda argumentatsiooni, väites, et nende sätete alusel ja eelkõige seda põhjendust arvestades oli Europol igal juhul andmete ebaseadusliku töötlemisega tekitatud kahju eest asjaomase liikmesriigiga solidaarselt vastutav.
43 Sellega viitas apellant oma hagiavalduses sõnaselgelt Europoli solidaarvastutuse mehhanismile, mis põhineb määruse 2016/794 artiklitel 49 ja 50, arvestades selle määruse põhjendust 57, mistõttu Üldkohus leidis õigesti, et selles hagis on käesoleva kohtuasja kontekstis tegemist solidaarvastutuse küsimusega. Repliigi punkti 24 tuleb seega pidada selles osas hagiavalduses esitatud argumentide täienduseks.
44 Neil asjaoludel analüüsis Üldkohus õigesti sätteid ja põhjendust, millele apellant oma argumentides tugines.
45 Järelikult tuleb Europoli esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.
Esimene väide
Poolte argumendid
46 Esimeses väites heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 94 ja 95 mitte võtta määruse 2016/794 põhjendust 57 selle määruse artikli 50 lõikel 1 põhineva Europoli vastutuse kindlaksmääramisel arvesse põhjusel, et määruse preambul ei ole õiguslikult siduv. Sellest järeldub, et Üldkohus jättis nõuete esimese osa vääralt rahuldamata, leides, et see põhjendus ei saa tekitada Europoli solidaarvastutust selle eest, et Europol või asjaomane liikmesriik töötleb andmeid ebaseaduslikult.
47 Apellant väidab sellega seoses sisuliselt, et Üldkohtu hinnangul tuleb kahju hüvitada sellel, kes selle tekitamise eest vastutab, st Europolil või asjaomasel liikmesriigil, samas kui määruse 2016/794 artikli 49 lõikest 3 ja artiklist 50, arvestades määruse põhjendust 57 ning selle määrusega taotletavaid eesmärke, tuleneb, et see määrus kehtestab Europoli ja selle liikmesriigi solidaarvastutuse, kus tekkis nimetatud ameti või liikmesriigi poolse andmete ebaseadusliku töötlemisega kahju.
48 Europol, keda toetab Slovaki Vabariik, väidab, et esimene väide ei ole põhjendatud.
49 Europol väidab, et ELTL artikli 340 alusel liidu vastutuse tekkimise eeldus on see, et on täidetud teatud tingimused, sealhulgas asjaomasele liidu institutsioonile etteheidetava tegevuse õigusvastasus. Ta väidab lisaks, et kui mõni liidu institutsioon ei ole õigusvastaselt tegutsenud, ei saa liit olla vastutav ning liikmesriikide tekitatud kahju ei saa kaasa tuua sellist vastutust. Lisaks on Euroopa Kohus seoses olukordadega, kus liidu ja liikmesriikide ametiasutused teevad koostööd, muu hulgas täpsustanud, et liidu ja liikmesriigi poolt ühiselt tekitatud kahju korral saab liidu kohus teha otsuse kahju kohta alles pärast seda, kui liikmesriigi kohus on selle kohta otsuse teinud. Liidu ja asjaomase liikmesriigi ühise tegutsemise korral ei tunnistata neid ELTL artikli 340 teise lõigu alusel solidaarselt põhimõtteliselt vastutavaks, vaid liidu seadusandja peab seda otsesõnu väljendama.
50 Lisaks ei ole määruse 2016/794 artikkel 50 käesolevas asjas kõne all oleva andmete töötlemise suhtes kohaldatav, kuna seda sätet saab kohaldada üksnes Europoli toimingute ja ülesannete raames toimuvale andmetöötlusele. Kuna väidetavad kahju tekitanud sündmused leidsid aset ajal, mil riigisisene uurimistoimik oli endiselt Europoli valduses, ei kujuta need endast „andmete ebaseaduslikku töötlemist“ selle artikli tähenduses, mis kuuluvad selle määruse kohaldamisalasse.
51 Lisaks ei ole määruse 2016/794 artikli 50 lõikes 1 sõnaselgelt ette nähtud Europoli ja asjaomase liikmesriigi solidaarvastutust. Nimelt on Europol selle sätte kohaselt vastutav üksnes „vastavalt [ELTL] artiklile 340“, mis tähendab, et see vastutus tekib ainult siis, kui sellest sättest tulenevad kolm tingimust on täidetud. Järelikult, isegi kui artikli 50 lõige 1 oleks käesolevas asjas kohaldatav, ei oleks Europol vastutav, kui ta ei ole mis tahes vormis õigusvastaselt tegutsenud ning puudub põhjuslik seos tema tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Lisaks ei saa liitu kohustada hüvitama kahju, mis tuleneb liikmesriigi tegevusest nimetatud artikli 50 lõike 1 alusel, mida kohaldatakse üksnes liidu ja liikmesriigi ühiselt tekitatud kahjule, nagu seda kinnitab ka selle määruse artikli 50 lõike 2 sõnastus.
52 Europoli sõnul ei saa määruse 2016/794 põhjendusest 57 järeldada, et see nii ei ole. Selles põhjenduses kasutatud mõiste „solidaarvastutus“ eeldab seda, et ühe ja sama kahju eest vastutab rohkem kui üks üksus, mitte seda, et Europoli võiks tema õigusvastase käitumise puudumisel pidada vastutavaks liikmesriigi tegevuse eest. Nimetatud põhjenduse niisugune tõlgendamine apellandi poolt on vastuolus selle määruse ulatuse ja artikli 50 sõnastusega. Ent kuna liidu õigusakti preambulil ei ole siduvat õigusjõudu, ei saa sellele tugineda, et kalduda kõrvale mõne sätte selgest sõnastusest.
Euroopa Kohtu hinnang
53 Kõigepealt tuleb analüüsida, kas määruse 2016/794 artikli 50 lõige 1 kehtestab Europoli ja asjaomase liikmesriigi solidaarvastutuse korra andmete ebaseadusliku töötlemise korral. Jaatava vastuse korral tuleb seejärel kindlaks teha, millised on selle vastutuse tekkimise tingimused.
– Määruse 2016/794 artikli 50 lõikes 1 ette nähtud vastutuse korra laad
54 Määruse 2016/794 artikli 50 lõike 1 tõlgendamisel ja eelkõige selles sätestatud vastutuse korra laadi kindlaksmääramiseks tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on (vt selle kohta 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus TEAM POWER EUROPE (C‑784/19, EU:C:2021:427, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Mis puudutab määruse 2016/794 artikli 50 lõike 1 sõnastust, siis selles on sätestatud, et isikul, kellele on tekitatud kahju andmete ebaseadusliku töötlemisega, on õigus saada kahjuhüvitist „Europolilt või […] sellelt liikmesriigilt, kus kahju tekitanud sündmus toimus“. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 38 märkis, ei saa selle sätte sõnastuse põhjal kõnealuse vastutuse laadi tõlgendada ühemõtteliselt. Nimelt võib see viidata asjaolule, et isik, kellele on tekitatud kahju, peab pöörduma Europoli poole juhul, kui kahju tekitamise eest vastutab täielikult või osaliselt nimetatud amet, või asjaomase liikmesriigi poole, kui kahju tekkimise eest vastutab täielikult või osaliselt nimetatud liikmesriik. Sellegipoolest, osas, milles võib nimetatud sõnastusest samuti tuletada, et isik, kellele on tekitatud kahju, võib pöörduda vahet tegemata kummagi üksuse, kas siis Europoli või asjaomase liikmesriigi poole, et nõuda andmete ebaseadusliku töötlemisega – mis leidis aset Europoli ja asjaomase liikmesriigi vahelise koostöö raames – tekitatud kahju hüvitamist täies ulatuses, ei välista see sõnastus võimalust, et nimetatud säte võiks kehtestada nende üksuste vahelise solidaarvastutuse.
56 Seega tuleb analüüsida, kas määruse 2016/794 artikli 50 lõike 1 eesmärki ja konteksti arvestades kehtestab see säte korra, mille järgi Europol ja asjaomane liikmesriik vastutavad selle määruse alusel solidaarselt kahju eest, mis on tekkinud Europoli ja vastava liikmesriigi vahelise koostöö raames.
57 Määruse 2016/794 põhjenduses 57, mis seda eesmärki väljendab, on märgitud, et „[a]sjaomane üksikisik ei pruugi aru saada, kas andmete ebaseadusliku töötlemisega tekitatud kahju on Europoli või liikmesriigi tegevuse tagajärg. Seetõttu peaksid Europol ja liikmesriik, kus kahju põhjustanud sündmus toimus, vastutama solidaarselt“.
58 Sellest tuleneb, et võttes arvesse olukorda, kus andmete ebaseadusliku töötlemise tõttu kahju saanud füüsiline isik ei saa kindlaks teha, kas talle tekitas kahju Europoli või temaga koostööd teinud liikmesriigi tegevus, on liidu seadusandja kehtestanud Europoli ja selle liikmesriigi vahel, kus kahju põhjustanud sündmus toimus, solidaarvastutuse korra, et tagada sellele isikule täielik kaitse juhul, kui ta peaks sattuma sellisesse olukorda.
59 Sellega seoses tuleb meenutada, et kuigi liidu õigusakti põhjendusel ei ole siduvat õigusjõudu, on sellel oluline väärtus tõlgendamise jaoks, kuna see võib täpsustada asjaomase akti sätte sisu ja selgitada akti vastuvõtja tahet (vt selle kohta 13. juuli 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. CK Telecoms UK Investments, C‑376/20 P, EU:C:2023:561, punktid 104 ja 105 ning seal viidatud kohtupraktika).
60 Mõistetavalt ei saa liidu õigusakti põhjendusele tugineda selleks, et kalduda kõrvale asjaomase akti sätetest või tõlgendada neid sätteid viisil, mis on ilmselgelt vastuolus nende sõnastusega (vt selle kohta 19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Karen Millen Fashions, C‑345/13, EU:C:2014:2013, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 191).
61 Käesoleval juhul ei ole määruse 2016/794 põhjendus 57 aga kuidagi vastuolus selle määruse artikli 50 lõike 1 sõnastusega. Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 55, on seda sõnastust võimalik tõlgendada nii, et see säte kehtestab Europoli ja asjaomase liikmesriigi solidaarvastutuse korra füüsilise isiku puhul, kellele on nendevahelise koostöö raames tekitatud andmete ebaseadusliku töötlemisega kahju.
62 Nendest hinnangutest nähtub, et määruse 2016/794 artikli 50 lõige 1 kehtestab sama määruse põhjendust 57 arvestades – vastavalt liidu seadusandja tahtele soodustada kahju saanud füüsilist isikut – Europoli ja asjaomase liikmesriigi solidaarvastutuse korra andmete sellise töötlemise tagajärjel tekkinud kahju eest.
63 Seda tõlgendust kinnitab viidatud sätte kontekst, eelkõige määruse 2016/794 artikkel 49 ja artikli 50 lõige 2.
64 Esiteks kehtestab määruse 2016/794 artikkel 49 selle pealkirja kohaselt üldsätted vastutuse ja hüvitise saamise õiguse kohta. Nimetatud määruse artikli 50 pealkirjast seevastu nähtub, et see artikkel puudutab konkreetselt vastutust isikuandmete väära töötlemise eest ja õigust saada sellest tulenevalt hüvitist. Asjaolu, et artikkel 50 on erand liidu lepinguvälise vastutuse üldpõhimõtetest, on rõhutatud eelkõige määruse artikli 49 lõikes 3, arvestades põhjendust 56.
65 Viimati nimetatud sätte kohaselt hüvitab Europol liikmesriikide õiguse ühiste üldpõhimõtete kohaselt mis tahes kahju, mida tema talitused ja töötajad on tekitanud oma tööülesannete täitmisel. See norm algab siiski sõnadega „ilma et see piiraks [määruse 2016/794] artikli 49 kohaldamist“.
66 Sellega seoses tuleb märkida, et määruse artikli 49 lõike 3 sõnastuses sisalduv viide „artiklile 49“ kujutab endast ilmselget redaktsioonilist viga. Nimelt ei oleks sellel viitel tähendust, kui see viitaks artiklile, mille osa see viide ise on. Võttes arvesse, et sama määruse artikliga 50 on kehtestatud kord, mis kaldub kõrvale artikli 49 lõikes 3 ette nähtud liidu lepinguvälise vastutuse üldnormidest, tuleb viimati nimetatud sätet seoses selle algusosaga, mis sisaldab sõnastust „ilma et see piiraks“, tõlgendada järelikult nii, et sellega peetakse silmas artiklit 50.
67 Määruse 2016/794 põhjendus 56 toetab eelmises punktis esitatud tõlgendust, märkides, et „Europoli suhtes tuleks rakendada liidu institutsioonidele, asutustele ja organitele kohaldatavaid lepingulise ja mittelepingulise vastutuse üldnorme, välja arvatud õigusnorme, mis käsitlevad vastutust andmete ebaseadusliku töötlemise eest“.
68 Sellest tuleneb, et määruse 2016/794 artikli 50 eesmärk on kehtestada andmete ebaseadusliku töötlemise suhtes lepinguvälise vastutuse erikord, mis kaldub kõrvale selles määruses ette nähtud vastutuse üldkorrast.
69 Teiseks tuleneb määruse 2016/794 artikli 50 lõikest 2, et Europoli ja asjaomase liikmesriigi vahelise koostöö raames toimuva andmete ebaseadusliku töötlemise eest Europoli või selle liikmesriigi vastutuse küsimuse tõstatamine Euroopa Liidu Kohtus või liikmesriigi pädevas kohtus on selle määruse artiklis 50 ette nähtud vastutuse mehhanismi kahest etapist vaid esimene. Nimetatud määruse artikli 50 lõike 2 kohaselt seisneb selle mehhanismi teine etapp nimelt Europoli ja/või asjaomase liikmesriigi „lõpliku vastutuse“ kindlaksmääramises isikutele määruse artikli 50 lõike 1 kohaselt makstava hüvitise eest, kuna Europoli haldusnõukogu võib lahendada sellega seotud vaidlusi Europoli ja liikmesriikide vahel, ilma et see piiraks õigust kaevata Europoli ja liikmesriikide otsus ELTL artikli 263 alusel edasi Euroopa Liidu Kohtusse.
70 Määruse 2016/794 artikli 50 lõikes 2 ette nähtud võimalusel, mille kohaselt määrab Europoli haldusnõukogu nimetatud teises etapis kindlaks selle üksuse „lõpliku vastutuse“, kellele kahju põhjustanud õigusvastane tegevus on omistatav, või isegi vastutuse selle osa, mis lasub samaaegsete õigusvastaste toimingute korral igal üksusel, ei oleks aga mõtet, kui need üksused ei vastuta solidaarselt.
71 Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et määruse 2016/794 artikkel 50, arvestades selle määruse artikli 49 lõiget 3 ning põhjendusi 56 ja 57, kehtestab Europoli ja selle liikmesriigi solidaarvastutuse korra, kus andmete ebaseadusliku töötlemise käigus tekkis nimetatud määruse alusel toimuva nendevahelise koostöö raames kahju.
72 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 51 märkis, ei ole solidaarvastutuse mehhanism liidu andmetöötlusõiguses tundmatu. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1) artikli 82 lõikes 4 on selline vastutus ette nähtud juhuks, kui vastutavaid töötlejaid on mitu.
– Vastutuse tekkimise tingimused määruse 2016/794 artikli 50 lõike 1 alusel
73 Vastavalt tingimustele, mis tulenevad ELTL artiklist 340, millele määruse 2016/794 artikli 50 lõige 1 viitab juhul, kui kahju kandnud isik esitab hagi Europoli vastu, eeldab liidu lepinguväline vastutus selle artikli 340 alusel, et samal ajal on täidetud teatud tingimused, nimelt liidu institutsioonile etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos institutsiooni tegevuse ja väidetava kahju vahel (vt selle kohta 16. detsembri 2020. aasta kohtuotsus nõukogu vs. K. Chrysostomides & Co. jt, C‑597/18 P, C‑598/18 P, C‑603/18 P ja C‑604/18 P, EU:C:2020:1028, punktid 79 ja 80 ning seal viidatud kohtupraktika).
74 Konkreetselt nähtub määruse 2016/794 kontekstis selle määruse artikli 50 lõike 1 sõnastusest, et füüsiline isik, kes kavatseb selle sätte alusel tugineda oma õigusele saada hüvitist kas Europolilt või liikmesriigilt, kelle vastu ta nõude esitab, peab tõendama, et esineb „andmete ebaseaduslik töötlemine“, „kahju“ ning põhjuslik seos sellise tegevuse ja kahju vahel. Niisiis peab see isik eelmises punktis meenutatud esimest tingimust arvestades üksnes tõendama, et andmete ebaseaduslik töötlemine toimus selle määruse kohase koostöö raames, millega olid seotud Europol ja liikmesriik.
75 Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 57 ja 58, on määruse 2016/794 artikli 50 lõike 1 eesmärk selle määruse põhjenduse 57 kohaselt tegeleda raskustega, mis võivad asjaomasel füüsilisel isikul tekkida selle kindlakstegemisel, kas niisuguse koostöö raames toimunud andmete ebaseadusliku töötlemisega tekitatud kahju tuleneb Europoli või asjaomase liikmesriigi tegevusest.
76 Selleks et artikli 50 lõige 1, arvestades põhjendust 57, ei kaotaks oma soovitud toimet, ei saa sellelt isikult nõuda seda, et ta tõendaks, kas selle kahju eest vastutab Europol või asjaomane liikmesriik, või et ta nõuaks nendelt kahelt üksuselt kahju täielikku hüvitamist.
77 Viimasega seoses tuleb märkida, et määruse 2016/794 artikli 50 lõikes 1 ei ole ette nähtud, et asjaomane isik võib andmete ebaseadusliku töötlemise korral pöörduda mõlema potentsiaalselt vastutava üksuse vastu samasse kohtusse, kuna see säte kohustab nimetatud isikut esitama kaebuse Europoli vastu Euroopa Liidu Kohtule või kaebuse liikmesriigi vastu kõnealuse liikmesriigi pädevale kohtule.
78 Seega tuleb kõigepealt märkida, et kuigi asjaomasel liikmesriigil ja Europolil on võimalus astuda menetlusse vastavalt Üldkohtus või selle liikmesriigi kohtus, ei saa välistada, et see isik võib olla sunnitud oma asja menetlema ilma ühe nimetatud üksuseta. Seejärel, juhul, kui mõlemad üksused osalevad menetluses selles kohtus, kelle poole pöörduti, tuleneb eelmisest punktist, et pooleli olevas menetluses saab tuvastada ainult neist ühe vastutuse, mis võib kahjustada faktiliste asjaolude tuvastamist. Lõpuks võivad menetlused, mida andmesubjekt alustab vastavalt Europoli vastu Üldkohtus ja asjaomase liikmesriigi vastu selle liikmesriigi kohtus, viia selleni, et need kaks kohut leiavad, et kumbki kostjaks olev üksus ei ole vastutav, kuna see isik ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et väidetav kahju on omistatav just neile.
79 Ent just selleks, et võtta arvesse neid tõendamisraskusi, nägi liidu seadusandja andmete ebaseadusliku töötlemisega tekitatud kahju hüvitamiseks määruse 2016/794 artiklis 50 ette kaheetapilise vastutuse mehhanismi, mis esiteks vabastab asjaomase füüsilise isiku kohustusest tuvastada see üksus, kelle tegevus väidetava kahju põhjustas, ja teiseks näeb ette, et pärast selle isiku nõuete rahuldamist tuleb „lõplik vastutus“ selle kahju eest vajaduse korral lõplikult lahendada menetluses, mis puudutab Europoli haldusnõukogus ainult Europoli ja asjaomast liikmesriiki.
80 Sellest järeldub, et määruse 2016/794 artikli 50 lõiget 1 tuleb selle määruse põhjendust 57 arvestades tõlgendada nii, et see ei pane asjaomasele füüsilisele isikule, kes on tõendanud, et Europoli ja liikmesriigi vahelise koostöö raames on töödeldud andmeid ebaseaduslikult, kohustust tuvastada, milline selle koostööga seotud üksustest tegutses viisil, mis kujutab endast ebaseaduslikku töötlemist.
81 Europoli või asjaomase liikmesriigi solidaarvastutuse tekkimiseks ja selleks, et asjaomasel isikul oleks võimalik saada talle tekitatud kahju eest hüvitist täies ulatuses määruse 2016/794 artikli 50 lõike 1 alusel kas liidu kohtus või liikmesriigi kohtus, piisab, kui see isik tõendab, et talle tekitati kahju selle määruse kohase Europoli ja asjaomase liikmesriigi vahelise koostöö raames toimunud andmete ebaseadusliku töötlemisega, ilma et ta peaks lisaks tuvastama, kumb neist kahest üksusest on ebaseadusliku töötlemise eest vastutav.
82 Siiski võib kostjaks olev üksus kõigi õiguskaitsevahenditega tõendada, et on välistatud, et väidetav kahju on seotud andmete väidetava ebaseadusliku töötlemisega sellise koostöö raames. Nii oleks see näiteks juhul, kui see üksus tõendab, et kahju on tekkinud asjaolude tõttu, mis leidsid aset enne määruse 2016/794 alusel alustatud koostööd.
83 Kõigest eeltoodust tuleneb, et kuna Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 apellandi esimese nõude rahuldamata põhjendusel, et apellant ei olnud tõendanud, et teda puudutavate isikuandmete avalikustamise eest vastutab Europol ja seega ei olnud ta „[selle nõude] raames piisavalt tõendanud põhjuslikku seost väidetava kahju ja Europoli võimaliku tegevuse vahel“, ning leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 92–95, et nõude rahuldamata jätmist ei sea kahtluse alla määruse 2016/794 põhjendus 57, artikli 49 lõige 3 ja artikkel 50, siis rikkus Üldkohus õigusnormi, leides vääralt, et määruse artikli 50 lõige 1, arvestades selle määruse põhjendust 57, ei vabasta asjaomast isikut kohustusest tõendada, kumb kahest andmete ebaseadusliku töötlemisega seotud üksusest on vastutav.
84 Seetõttu on esimene väide põhjendatud.
85 Niisugune õigusnormi rikkumine tervikuna toob kaasa selle, et Üldkohus jättis rahuldamata esimese nõude sellisena, nagu see on piiritletud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49, kusjuures seda piiritlemist ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud.
86 Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse esimese väitega nõustuda ja vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles Üldkohus jättis selliselt piiritletud esimese nõude põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
Teine kuni neljas väide
87 Teine kuni neljas väide käsitlevad sarnaselt esimese väitega esimese nõude – mis käsitleb mittevaralise kahju hüvitamist, mida apellant kandis asjaomastest mobiiltelefonidest saadud isikuandmete üldsusele avalikustamise tõttu – rahuldamata jätmist.
88 Kuna teise kuni neljanda väite analüüs ei saa kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse ulatuslikumat tühistamist kui selles osas, mis tuleneb esimese väitega nõustumisest, ei ole neid vaja analüüsida.
Kuues väide
Poolte argumendid
89 Kuues väide, mida tuleb analüüsida enne viiendat väidet, koosneb kahest osast ja puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 102 ja 106–111.
90 Kuuenda väite esimeses osas heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane järeldas vaidlustatud kohtuotsuse nendes punktides vääralt, et puudub põhjuslik seos teise nõude raames väidetud õigusvastase tegevuse, st Europoli poolt tema nime „maffianimekirjadesse“ kandmise või Europoli poolt tema ning selliste nimekirjade vahel seose tekitamise, ning kahju vahel, mida ta sai sellesse nimekirja kandmise või sellise seose tekitamise tõttu.
91 Esimese väiteosa põhjendamiseks väidab apellant, et Europol ei ole põhjendanud sellise seose loomist tema ja „maffianimekirjade“ vahel ning et selle seose tekitamisega rikkus amet proportsionaalsuse põhimõtet, minnes kaugemale oma ülesandest, milleks oli üksnes asjaomase mälupulga analüüsimine.
92 Kuna Europoli aruanne oli osa apellanti puudutavast riigisisesest kriminaaltoimikust ja kuna selles toimikus sisalduvat teavet lekitati, siis tuleb lisaks järeldada, et Europoli õigusvastase tegevuse ja apellandile tekitatud kahju vahel on põhjuslik seos. Asjaolu – mille Üldkohus tõi välja vaidlustatud kohtuotsuse punktis 107 –, et üheski ajakirjandusartiklis ei ole seda aruannet mainitud, ei sea niisuguse põhjusliku seose olemasolu kahtluse alla.
93 Apellant väidab lisaks, et Europol on ainus, kes tuvastas selles aruandes niisuguse seose tema ja „maffianimekirjade“ vahel, samas kui ei riigisisene õigus ega liidu õigus ei näe ette võimalust selliseid nimekirju koostada ja hallata. Selles osas ei saa arvesse võtta Slovakkia meediat, mille kohaselt haldas „maffianimekirju“ Slovakkia politsei. Lisaks, tuginedes selle seose tuvastamisel avalikult kättesaadavatele allikatele, rikkus Europol määruse 2016/794 artikli 29 lõikest 6 tulenevaid kohustusi. Apellandi sõnul tuleb asjaolust, et Europoli aruandes ei ole märgitud, et Europol on leidnud infot apellandi ja maffianimekirjade vahelise seose kohta meediast, ning asjaolust, et see teave sisaldub sõnaselgelt selles aruandes, järeldada, et selline seos ei nähtu mitte „kõmuajakirjandusest“, vaid selle tekitas Europol.
94 Väite teine osa puudutab tõendite moonutamist. Apellant väidab, et Üldkohtu järeldus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 108 ja 109, mille kohaselt nähtub Üldkohtu menetluses esitatud ajakirjandusartiklitest, et apellant kvalifitseeriti „mafioosoks“ juba enne Europoli aruande koostamist, ei vasta tõele. Ajakirjandusartikkel, mis avaldati 28. veebruaril 2012, mille pealkirjas on apellanti nimetatud „mafioosoks, keda ei ole olemas“, on tõend selle kohta, et tal ei olnud mingit seost „maffianimekirjadega“.
95 Europol ja Slovaki Vabariik paluvad kuuenda väite tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
96 Kuuenda väite teise osa puhul, mida tuleb analüüsida esimesena, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tõendeid moonutatud eelkõige siis, kui Üldkohus on ilmselgelt ületanud nende tõendite mõistliku hindamise piire. Moonutamine peab ilmselgelt nähtuma toimiku materjalidest, ilma et oleks vaja asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnata. Sellega seoses ei piisa väitest, et dokumenti oleks võimalik tõlgendada muul viisil, kui Üldkohus seda tegi (vt selle kohta 16. veebruari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia ja Hispaania, C‑635/20 P, EU:C:2023:98, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika).
97 Käesoleval juhul tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 108, et „apellandi väidetud ajaline kokkulangevus on vastuolus apellandi enda ja Europoli esitatud tõenditega“. Sellega seoses märkis ta samas punktis, et „apellant viitas hagiavalduses 28. veebruaril 2012 avaldatud artiklile pealkirjaga „Marián Kočner. Mafiooso, keda ei ole olemas“ ja mille kohaselt „[n]iinimetatud maffianimekirjades, mis 2005. aastal politseist lekkisid, on ettevõtja Marián Kočner rubriigis „huvi pakkuvad mootorsõidukid““ ning et „Europol viitab 21. juunil 2005 ja 9. juulil 2017 avaldatud ajakirjandusartiklitele, mis samuti viitavad apellandi võimalikele sidemetele maffiaga“.
98 Seega näib, et Üldkohus tugines oma järelduses, mille kohaselt apellant kvalifitseeriti „mafioosoks“ juba enne Europoli aruande koostamist, paljudele apellanti puudutavatele ajakirjandusartiklitele, mitte ainult 2012. aastast pärinevale artiklile, mille esitas apellant ja mis tema sõnul näitab, et ta ei ole kuidagi seotud „maffianimekirjadega“. Vastupidi apellandi seisukohale ei ületanud Üldkohus sellisele järeldusele jõudmisel nende tõendite kui terviku mõistliku hindamise piire ega moonutanud ajakirjandusartiklit, millele apellant tugineb, tõlgendades seda artiklit viisil, mis on vastuolus selle sõnastusega.
99 Seega tuleb kuuenda väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
100 Mis puudutab selle väite esimest osa, siis tuleb märkida, et liidu lepinguvälise vastutuse valdkonnas on kahju põhjustanud asjaolu ja kahju vahelise põhjusliku seose olemasolu küsimus – mis on lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus – õigusküsimus, mis allub järelikult Euroopa Kohtu kontrollile (16. juuli 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Schneider Electric, C‑440/07 P, EU:C:2009:459, punkt 192, ja 3. septembri 2019. aasta kohtumäärus FV vs. nõukogu, C‑188/19 P, EU:C:2019:690, punkt 36). See kontroll ei saa siiski seisneda selles, et Euroopa Kohus seab kahtluse alla faktide tuvastamise ja hindamise Üldkohtu poolt (vt selle kohta 16. juuli 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Schneider Electric, C‑440/07 P, EU:C:2009:459, punkt 193).
101 Tuleb aga tõdeda, et väite esimeses osas soovib apellant tegelikult vaidlustada faktilisi hinnanguid, mille Üldkohus andis talle esitatud tõendite alusel. Esiteks on tegemist vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102 esitatud hinnanguga, mille kohaselt ei olnud apellant esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et Europol koostas ja haldas „maffianimekirju“, millesse kanti ka apellandi nimi. Teiseks seab apellant kahtluse alla Üldkohtu hinnangu, mille kohaselt puudub põhjuslik seos Europoli väidetavalt õigusvastase tegevuse ja väidetava kahju vahel, kuna Üldkohus tuvastas ühelt poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 107, et apellant ei olnud esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et avaldatud teave pärines Europoli aruandest, ning teiselt poolt selle kohtuotsuse punktides 108 ja 109, et juba ammu enne 2019. aasta algust iseloomustas Slovakkia ajakirjandus apellanti mafioosona. Kuna aga käesolevas väiteosas ei väida apellant, et tõendeid on moonutatud, ei saa Euroopa Kohus seda hinnangut kontrollida.
102 Järelikult on kuuenda väite esimene osa vastuvõetamatu.
103 Seega tuleb see väide osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Viies väide
104 Viiendas väites, mis põhineb samadel argumentidel, mis on esitatud esimese väite põhjendamiseks, heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 105 otsustas Europoli vastutuse kindlaksmääramisel jätta arvesse võtmata määruse 2016/794 põhjenduse 57 põhjusel, et määruse preambul ei ole õiguslikult siduv. Sellest järeldub apellandi arvates, et Üldkohus jättis vääralt rahuldamata teise nõude hüvitada kahju, mida apellant enda väitel on kandnud seetõttu, et Europol kandis väidetavalt tema nime „maffianimekirjadesse“, kui Üldkohus leidis, et Europolis või asjaomases liikmesriigis toimuva andmete ebaseadusliku töötlemise korral ei näe selle määruse sätted niisugust solidaarsusmehhanismi ette ning see ei põhine neil sätetel.
105 Europol, keda toetab Slovaki Vabariik, palub viienda väite tagasi lükata, esitades vastuseks apellandi poolt esimese väite raames esitatud argumentidele samad argumendid, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktides 49–52.
106 Sellega seoses tuleb märkida, et teise nõude, milles palutakse välja mõista hüvitis kahju eest, mida apellant on enda väitel kandnud seetõttu, et Europol kandis tema nime „maffianimekirjadesse“, rahuldamata jätmisel tugines Üldkohus – kes on ainsana pädev tuvastama ja hindama faktilisi asjaolusid ning tõendeid, millele ta nende faktide tuvastamisel tugineb – mitmele asjaolule. Nii tõdes ta esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102, millele on viidatud apellatsioonkaebuse kuuendas väites, mis lükati tagasi, et apellant ei ole tõendanud, et „maffianimekirju“, millesse oli kantud ka tema nimi, koostas ja haldas Europol. Teiseks leidis Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 108 ja 109, millele on samuti viidatud apellatsioonkaebuse kuuendas väites, mis lükati tagasi, et apellandi väidetud ajaline kokkulangevus Europoli aruande ja nende kirjelduste muutumise vahel, mida kasutati apellandile viitamisel Slovakkia ajakirjanduses, kus pärast teda puudutava riigisisese kriminaaltoimiku lekkimist esitleti teda kui „mafioosot“ või „isikut, kes on kantud maffianimekirjadesse“, on vastuolus tõenditega, mille esitasid nii apellant kui Europol, viidates 2005., 2012. ja 2017. aastal avaldatud ajakirjandusartiklitele. Lisaks tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109, et „juba enne 2019. aasta algust esitles Slovakkia ajakirjandus apellanti mitte ainult kui „vastuolulist ettevõtjat“, vaid kui „mafioosot“ ning välistas nende tõendite põhjal, et „apellandi esitlemine selliselt võib olla tingitud asjaolust, et lekitati [tema kohta koostatud riigisisest] kriminaaltoimikut, [mis sisaldas] Europoli aruannet“.
107 Nii nähtub eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 108 ja 109 tehtud järeldustest, et kuna Europoli aruanne on hilisem ning ei ole ainuüksi sel põhjusel seotud kahju tekitanud sündmusega, millele apellant teises nõudes viitab, on välistatud, et kahju, millele apellant tugineb, võiks olla seotud Europoli ja Slovakkia ametiasutuste vahelise koostöö raames võimaliku andmete ebaseadusliku töötlemisega. Ent nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 96–102, ei ole apellant kuuenda väite raames tõendanud, et Üldkohus on nende järelduste puhul moonutanud tõendeid või rikkunud õigusnormi.
108 Järelikult ei ole käesoleva kohtuotsuse punktis 81 nimetatud nõue, mis on vajalik Europoli solidaarvastutuse tekkimiseks määruse 2016/794 artikli 50 lõike 1 alusel, käesoleval juhul täidetud, mistõttu ei saa see vastutus mingil juhul tuleneda teise nõude alusel.
109 Sellest järeldub, et vaatamata õigusnormi rikkumisele, mille Üldkohus pani toime, kui ta lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 105 ja punktides 92–95 esitatud põhjustel Europoli solidaarvastutuse põhimõtte kui sellise antud määruse kontekstis tagasi, tuleb viies väide tulemusetuna tagasi lükata.
110 Kuna viies ja kuues väide on tagasi lükatud, tuleb apellatsioonkaebus jätta teist nõuet puudutavas osas rahuldamata.
Menetlus Üldkohtus
111 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause kohaselt võib Euroopa Liidu Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.
112 Arvestades käesolevas asjas eelkõige asjaolu, et apellandi poolt Üldkohtule esitatud hagi põhineb väidetel, mille üle toimus Üldkohtus võistlev menetlus ja mille analüüsimiseks ei ole vaja võtta ühtegi täiendavat menetlust korraldavat meedet ega teha ühtegi täiendavat menetlustoimingut, siis asub Euroopa Kohus käesolevas asjas seisukohale, et menetlusstaadium lubab teha asja suhtes otsuse ning et tuleb teha lõplik kohtuotsus tema menetluses oleva kohtuasja piires (vt analoogia alusel 4. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Fútbol Club Barcelona (C‑362/19 P, EU:C:2021:169, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika).
113 Arvestades vaidlustatud kohtuotsuse osalist tühistamist, tuleb teha otsus ainult Üldkohtule esitatud esimese nõude kohta, nagu see on piiritletud selle kohtuotsuse punktis 49.
114 Apellant nõuab ELTL artiklite 268 ja 340 ning määruse 2016/794 artikli 50 lõike 1 alusel 50 000 euro suuruse summa maksmist kahju eest, mis talle väidetavalt tekitati sellega, et avaldati kõnealustest mobiiltelefonidest pärit isikuandmed, mis tehti üldsusele kättesaadavaks internetis ja mida Slovakkia ajakirjandus levitas. Isikuandmete avalikustamine on tema väitel nende avaldamise tõttu kahjustanud tema au ja ametialast mainet ning õigust era- ja perekonnaelu austamisele, samuti õigust teabevahetuse austamisele, mis on tagatud harta artikliga 7.
115 Sellega seoses väidab apellant määruse 2016/794 põhjendusele 57 tuginedes, et Europoli võib pidada selle määruse artikli 50 lõike 1 alusel solidaarselt vastutavaks, kui kahju, mida ta väidab end olevat kandnud andmete ebaseadusliku töötlemise tõttu, on Europoli või liikmesriigi tegevuse tagajärg.
116 Europoli väitel ei ole tuvastatud, et ta on töödelnud andmeid õigusvastaselt, kuna ei ole tõendatud, et apellandi andmed lekkisid tema kaudu. Igal juhul ei too mis tahes teabeleke, isegi kui see on tuvastatud, automaatselt kaasa tema lepinguvälist vastutust. Europol väidab nimelt, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt saab liidu organite lepinguväline vastutus tekkida üksnes tingimusel, et on toime pandud isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine. Määruse 2016/794 artikli 32 lõige 1 ei näe aga ette tulemuse saavutamise absoluutset kohustust, vaid paneb Europolile üksnes kohustuse rakendada asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid, et kaitsta isikuandmeid mis tahes vormis loata töötlemise eest, mida ta ka tegi. Lisaks ei ole Europol kunagi töödelnud asjaomastest mobiiltelefonidest võetud andmeid krüptimata kujul ja loetavas formaadis.
117 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus ELTL artikli 340 teise lõigu alusel see, et samal ajal on täidetud teatavad tingimused: isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos teo toimepanijale pandud kohustuse rikkumise ja kannatanutele tekkinud kahju vahel (10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu, C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
118 Sellest kohtupraktikast tuleneb, et vastutuse tekkimise esimene tingimus, mis puudutab asjaomasele liidu institutsioonile, organile või asutusele etteheidetava tegevuse õigusvastasust käesoleva kohtuotsuse punktis 73 viidatud kohtupraktika tähenduses, koosneb kahest osast: esiteks peab olema täidetud isikutele õigusi andva liidu õigusnormi rikkumine ja teiseks peab see rikkumine olema piisavalt selge (vt selle kohta 10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu (C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 36).
119 Mis puudutab selle tingimuse esimest osa, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei teki need õigused mitte üksnes siis, kui need on sõnaselgelt antud liidu õiguse sätetega, vaid ka positiivsete või negatiivsete kohustuste tõttu, mis nende normidega kehtestatakse selgelt määratletud viisil nii üksikisikutele kui ka liikmesriikidele ja liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele (vt selle kohta 22. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Ministre de la Transition écologique ja Premier ministre (riigi vastutus õhusaaste eest), C‑61/21, EU:C:2022:1015, punkt 46). See reegel kehtib ka kohustuste suhtes, mis on liidu õigusega kehtestatud sellise liidu ameti nagu Europol ja liikmesriikide vahelise koostöö raames.
120 Selliste kohustuste rikkumine võib kahjustada puudutatud üksikisikute õigusi, mis on neile antud liidu õiguse asjasse puutuvate sätete alusel. Nende sätete täielik toime ja neist tulenevate õiguste kaitse nõuavad, et üksikisikutel oleks võimalus saada hüvitist (vt selle kohta 22. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Ministre de la Transition écologique ja Premier ministre (riigi vastutus õhusaaste eest), C‑61/21, EU:C:2022:1015, punkt 47).
121 Käesoleva asjaga seoses tuleb tõdeda, et määrus 2016/794 paneb Europolile ja liikmesriikide pädevatele asutustele, kellel palutakse teha selle liidu ametiga kriminaalmenetluse raames koostööd, kohustuse kaitsta eraisikuid neid puudutavate isikuandmete ebaseadusliku töötlemise eest, mis tuleneb eelkõige selle määruse artikli 2 punktide h, i ja k, artikli 28 lõike 1 punktide a ja f, artikli 38 lõike 4 ja artikli 50 lõike 1 koostoimest.
122 Määruse 2016/794 artikli 2 punktis k on „töötlemine“ määratletud kui isikuandmete või isikuandmete kogumiga tehtav automatiseeritud või automatiseerimata toiming või toimingute kogum, nagu edastamise, levitamise või muul moel kättesaadavaks tegemise teel avalikustamine. Kõnealuse määruse artikli 2 punktides h ja i on „isikuandmed“ määratletud kui igasugune teave andmesubjekti kohta ning viimati nimetatud mõiste tähistab tuvastatud või tuvastatavat füüsilist isikut. Lisaks on selle määruse artikli 28 lõike 1 punktide a ja f kohaselt nõutav, et isikuandmeid töödeldakse õiglaselt ja seaduslikult ning viisil, mis tagab nende asjakohase turvalisuse. Sama määruse artikli 38 lõike 4 kohaselt vastutab artikli 28 lõike 1 punktides a ja f nimetatud põhimõtete järgimise eest Europol. Lõpuks sisaldab määruse 2016/794 artikli 50 lõige 1 osas, milles see paneb selles määruses ette nähtud koostöös osalevatele üksustele kohustuse hüvitada füüsilisele isikule andmete ebaseadusliku töötlemisega tekitatud kahju, nende üksuste kaudset kohustust kaitsta iga füüsilist isikut teda puudutavate isikuandmete mis tahes õigusvastase kättesaadavaks tegemise eest.
123 Kahes eelmises punktis viidatud sätete koostoimest tuleneb, et määruse 2016/794 alusel Europoli ja liikmesriigi pädevate asutuste vahelise koostöö raames töödeldavate isikuandmete mis tahes avalikustamine kõrvalistele isikutele kujutab endast isikutele õigusi andva liidu õigusnormi rikkumist.
124 Käesoleval juhul nähtub Üldkohtu järeldustest vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1, 2, 44, 84, 85 ja 90, millega Euroopa Kohus nõustub, et apellandi isikuandmetest, mis seisnesid tema ja tema naissõbra intiimset laadi vestlustes asjaomastes mobiiltelefonides, mille Slovakkia ametiasutused edastasid Europolile määruse 2016/794 alusel tehtava koostöö raames, tehti väljavõtted ja need andmed, mis olid kõigepealt Europoli ning alates 23. oktoobrist 2018 Europoli ja nende asutuste valduses, avalikustati kõrvalistele isikutele, mis tõi kaasa nende avaldamise Slovakkia ajakirjanduses 20. mail 2019. Sellised asjaolud annavad tunnistust eelmises punktis viidatud rikkumisest.
125 Sellega seoses tuleb tagasi lükata Europoli väide, et ta täitis määrusest 2016/794 tulenevaid kohustusi, rakendades asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid, et kaitsta isikuandmeid igasuguse loata töötlemise eest. Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 80, kehtestab selle määruse artikli 50 lõige 1 solidaarvastutuse korra, mille raames isik, kes leiab, et tema andmeid on ebaseaduslikult töödeldud, ei pea tõendama, milline selle määruse alusel tehtavas koostöös osalevatest üksustest on sellise töötlemise eest vastutav, ilma et see piiraks Europolile antud võimalust pöörduda hiljem sama määruse artikli 50 lõike 2 alusel oma haldusnõukogu poole, et määrata kindlaks lõplik vastutus sellele isikule hüvitise maksmise eest.
126 Liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise esimese tingimuse teise osa puhul, mis käsitleb isikutele õigusi andva liidu õigusnormi piisavalt selge rikkumise nõuet, on otsustav kriteerium liidu õiguse rikkumise piisava selguse tuvastamisel see, kui on ilmselgelt ja jämedalt eiratud õigusnormiga ette nähtud kaalutlusõiguse piire (vt selle kohta 4. juuli 2000. aasta kohtuotsus Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, C‑352/98 P, EU:C:2000:361, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Ombudsman vs. Staelen, C‑337/15 P, EU:C:2017:256, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui asjaomasel ametiasutusel on märkimisväärselt väike, isegi olematu kaalutlusruum, võib ka pelk liidu õiguse eiramine olla küllaldane, et tuvastada selle õiguse piisavalt selge rikkumise esinemine (10. juuli 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Fresh Marine, C‑472/00 P, EU:C:2003:399, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika). Selliseks rikkumiseks on vabandamatud eksimused, raske hooletus kohustuse täitmisel või ilmne hoolsuse puudumine (vt selle kohta 30. jaanuari 1992. aasta kohtuotsus Finsider jt vs. komisjon, C‑363/88 ja C‑364/88, EU:C:1992:44, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
127 Läbiviidav hindamine nõuab, et võetaks arvesse valdkonda, tingimusi ja konteksti, milles kõnealune kohustus asjasse puutuval asutusel lasub (vt selle kohta 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Ombudsman vs. Staelen, C‑337/15 P, EU:C:2017:256, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
128 Lisaks tuleb muu hulgas arvesse võtta rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse astet ja kaalutlusruumi ulatust, mille rikutud õigusnorm asjaomasele asutusele annab (vt selle kohta 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika), lahendatavate olukordade keerukust ning õigusaktide kohaldamise või tõlgendamisega kaasnevaid raskusi (19. aprilli 2007. aasta kohtuotsus Holcim (Deutschland) vs. komisjon, C‑282/05 P, EU:C:2007:226, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
129 Arutusel oleva kohtuasja puhul tuleb ühelt poolt tõdeda, et käesoleva kohtuotsuse punktides 122 ja 123 viidatud sätted ei jäta üksustele, kes on hõlmatud määruse 2016/794 alusel tehtava koostööga, mingit kaalutlusruumi seoses nende kohustusega kaitsta iga füüsilist isikut tema isikuandmete mis tahes õigusvastase kättesaadavaks tegemise eest, rakendades selleks sobivaid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid. Teiselt poolt kuulub see kohustus Europoli ja liikmesriikide vahelise kriminaalmenetluse raames tehtava koostöö tundlikku konteksti, kus selliseid andmeid töödeldakse ilma andmesubjektide mis tahes sekkumiseta, enamasti nende teadmata ja seega ilma, et nad saaksid mingil viisil sekkuda takistamaks nende andmete võimalikku ebaseaduslikku töötlemist.
130 Selliste andmete intiimne laad, mida võivad sisaldada käesolevas kohtuasjas kõnealused andmekandjad, kinnitab vajadust tagada rangelt apellandi andmete kaitse, seda enam, et need andmed ei olnud kuidagi seotud tegudega, millega seoses apellandi suhtes kriminaalmenetlust alustati.
131 Neil asjaoludel tuleb käesoleva kohtuotsuse punktis 124 meenutatud Üldkohtu järeldusi arvestades asuda seisukohale, et nende andmete ebaseaduslik töötlemine määruse 2016/794 alusel toimunud Europoli ja Slovakkia ametiasutuste vahelise koostöö raames kujutas endast isikutele õigusi andva liidu õigusnormi piisavalt selget rikkumist.
132 Tuleb lisada, et Europoli väide, mille kohaselt Europoli käsutuses ei ole kunagi olnud asjaomastest mobiiltelefonidest võetud andmeid krüptimata kujul ja loetavas formaadis, ei muuda olematuks asjaolu, et selle koostöö raames toimunud andmete ebaseadusliku töötlemise tõttu niisugune rikkumine toimus. Ent nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 80, kehtestab määruse 2016/794 artikli 50 lõige 1 solidaarvastutuse korra, mille raames ei ole sellise töötlemise tõttu kahju saanud isikul kohustust tõendada, milline sellises koostöös osalev üksus selle eest vastutab. Sellest järeldub, et igal juhul ei saa selle väitega käesoleva kohtuasja kontekstis nõustuda, ilma et see piiraks Europoli võimalust sellele vajaduse korral tugineda, kui ta pöördub nimetatud määruse artikli 50 lõike 2 alusel oma haldusnõukogu poole.
133 Mis puudutab ELTL artikli 340 teisest lõigust tulenevat liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise teist ja kolmandat tingimust, mis käsitlevad tekitatud kahju ja põhjusliku seose tõendamist selle kahju ja liidu õigusnormi piisavalt selge rikkumise vahel, milleks käesoleval juhul on andmete ebaseaduslik töötlemine, siis selle kohta väidab apellant, et vaidlusalustes mobiiltelefonides sisalduvate isikuandmete avalikustamine ei kahjustanud nende andmete avaldamisega mitte ainult tema õigust eraelu puutumatusele, vaid ka õigust perekonnaelu austamisele. Selline avalikustamine on tema hinnangul mõjutanud negatiivselt apellandi ja tema tütarde suhteid, mida nende andmete avaldamine – mis avalikustas eelkõige nende isa intiimse suhte oma naissõbraga ning nende intiimsed vestlused – väidetavalt tugevalt kahjustas. See tekitas frustratsiooni- ja ebaõigluse tunde ning kahjustas apellandi au ja ametialast mainet. Avalikustamine on väidetavalt kahjustanud ka harta artikliga 7 tagatud õigust edastatavate sõnumite saladusele.
134 Europol ei ole esitanud ühtegi konkreetset väidet apellandi väidetava mittevaralise kahju olemasolu ning andmete ebaseadusliku töötlemise ja selle kahju vahelise põhjusliku seose kohta. Ta piirdus väitega, et kuna puuduvad tõendid kahju tekitanud sündmuse või selle Europoliga seostatavuse kohta, tuleb esimene nõue jätta rahuldamata.
135 Mis puudutab kahju tegeliku tekkimise ja põhjusliku seose tingimusi, siis tekib liidu lepinguväline vastutus üksnes juhul, kui apellandil on tegelikult tekkinud tegelik ja kindel kahju ning kui kahju tuleneb piisavalt otseselt liidu õigusnormi väidetavast rikkumisest. Apellant peab esitama liidu kohtule tõendid, et tõendada väidetava kahju olemasolu ja ulatust ning piisavalt otsese põhjusliku seose olemasolu selle rikkumise ja väidetava kahju vahel (vt selle kohta 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. komisjon, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punktid 61 ja 62 ning seal viidatud kohtupraktika).
136 Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 124, tõi käesolevas asjas andmete ebaseaduslik töötlemine, mis seisnes apellandi ja tema naissõbra intiimset laadi vestlustega seotud andmete avalikustamises kõrvalistele isikutele, kaasa andmete üldsusele kättesaadavaks tegemise, millest annab tunnistust nende avaldamine Slovakkia ajakirjanduses. Vestluste sisu arvestades tuleb asuda seisukohale, et selline andmete ebaseaduslik töötlemine rikkus apellandi õigust tema era- ja perekonnaelu ning edastatavate sõnumite saladuse austamisele, mis on tagatud harta artikliga 7, ning kahjustas tema au ja mainet, tekitades talle mittevaralist kahju.
137 Apellant taotleb esimeses nõudes väidetava kahju hüvitamiseks 50 000 euro suuruse summa maksmist.
138 Üldkohus leidis siiski, et esimese nõude analüüsimisel tuleb piirduda väidetava kahjuga, mis tuleneb üksnes apellandi ja tema naissõbra intiimset ja seksuaalset laadi vestluste transkriptsioonide avalikustamisest, kuna apellant ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis võiks otseselt või kaudselt kinnitada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 26 nimetatud fotod on tegelikult avalikustatud.
139 Kuna esimese nõude osalist rahuldamata jätmist ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud, tuleb see osa väidetavast kahjust apellandi kasuks määratavast kahjuhüvitisest välja jätta.
140 Neil asjaoludel tuleb otsustada, et õiglase kahjuhüvitisena mittevaralise kahju eest, mis tekkis apellandile tema naissõbraga peetud intiimset laadi vestluste transkriptsioonide avalikustamise tõttu, tuleb apellandile maksta 2000 eurot.
Kohtukulud
141 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.
142 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mis artikli 184 lõike 1 kohaselt on apellatsioonimenetluses kohaldatav, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Artikli 138 lõike 3 esimese lause kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.
143 Käesolevas asjas palub apellant teha otsuse kohtukulude kohta „põhimenetluses“. Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi ta palus oma nõuetes esimeses kohtuastmes mõista kohtukulud välja Europolilt, ei ole ta oma apellatsioonkaebuses nõudnud apellatsioonimenetluse kohtukulude hüvitamist.
144 Europol on nõudnud nii esimese kohtuastme kui ka apellatsioonimenetluse kohtukulude väljamõistmist apellandilt.
145 Neil asjaoludel, kuna mõlema poole nõuded on jäetud osaliselt rahuldamata apellatsiooniastmes ning osaliselt rahuldamata esimeses kohtuastmes, tuleb kummagi poole kohtukulud nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsioonimenetluses jätta nende endi kanda.
146 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Slovaki Vabariigil, kes on menetlusse astuja Euroopa Kohtus, tuleb seega kanda oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 29. septembri 2021. aasta kohtuotsus Kočner vs. Europol (T‑528/20, EU:T:2021:631) osas, milles nimetatud kohtuotsuses piiritletud esimene nõue jäeti rahuldamata.
2. Jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata.
3. Mõista Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametilt (Europol) Marián Kočneri kasuks välja kahjuhüvitis summas 2000 eurot.
4. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
5. Jätta Marián Kočneri ja Europoli kohtukulud nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsioonimenetluses nende endi kanda.
6. Jätta Slovaki Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.
Allkirjad